Head kuulajad, saade, mida kuulata ja kuulata, kannab nimetust kino kino. Nagu nimigi ütleb, on saade ja saatesari kinokunstist filmist ja neist inimestest nähtustest, mis selle maailma moodustavad. Värske kino kino jõuab teie ette klassikaraadios iga kuu viimasel neljapäeval ja seda toimetavad siinkõneleja Tõnu Karjatse ja Mirje Mändla. Esimeses saates kuuleme, kellele on vaja eesti mängufilmi, see on ülevaade samateemalisest laiema ringi arutelust, mis toimus nädal tagasi kinos Artis. Saame teada, millega tegeleb animatsiooni üks suuremaid nimesid. Rao Heidmets, Tiina Lokk seletab, mida tähendab Euroopa filmiakadeemia auhinna kaala, meie filmitööstusele ja PÖFFi publikule ning kummarduse teeme varalahkunud anime suurmeistrile, Satoshikonnile. Head kuulamist. Läinud nädalal peeti kinos Artis mängufilmi konverentsi, keda kõnetab Eesti mängufilm. Muidugi raadiokuulajad seal konverentsil ei olnud ja miks nad peaksidki olema, aga ma arvan, et Eesti mängufilm kõnetab ka neid. Ja näitavad nii kinokülastajate arv kui siis ka nende arv, kes vaatab eesti filmi televiisori vahendusel numbritega. Me tõid, lööma ei hakka. Küll aga püüame rääkida nendest samadest teemadest, millest ka mängufilmikonverentsil juttu. Hea meel on tervitada stuudios Andres Puustusmaad, tere Marge. Liisket. Tere ja Katrin kisat tere. Selle konverentsi pealkiri oli, et keda kõnetab Eesti mängufilm ehk siis, et kellele filmi vaja on. Kui alustada sellise lühikese küsimuse vooruga, siis Katrin, kellele oled sina enda filme tootnud, tõenäoliselt nagu mõtlevale osale elanikkonnast. Ma usun, et nagu enamus filmid lähevad sellele seltskonnale. Andres, sina oled filme teinud Eestis ja Venemaal. Oled sa oma publikut kuidagiviisi eelnevalt silmas pidanud, et kellele täpselt sama filme teid isiklikult ma ei ole, sellepärast et ma olen lähtunud tootjad soovist nende prognoosidest olen pidanud ennast rohkem käsitööliseks ja üritanud sellest staatusest välja kasvada uute filmidega. Marge, sina võiksid võib-olla kõige otsesemalt vastata, keda kõnetab siis Eesti mängufilme, kellele tehakse neid filme, mida ka FDA rahastab, Andres just hetkel ütles, et tema teeb seda, mida tootjad ütlevad, siis enamus filmitootjate konverentsil kõneldi sellest, et üritavad teha oma filme nõndanimetatud laiale vaatajaskonnale. Ehk siis, kui me küsima, et kellele on tarvis leiba, siis võib öelda, et meile kõigile, kellele on tarvis filmi seda filmi kindlasti tarvis meile kõigile. Aga filmil on ju palju erinevaid sisusid ja vorme ja ilmselt nii ongi, et üks vaataja leiab oma osa ühest filmist ja teine osa teisest filmist ja kindlasti püüame meiega sihtasutuses seda silmas pidada, et kõik saaksid oma osa kindlasti üks ilm kõnetab ühte vaatajat rohkem ja teine film teist vaatajat rohkem. Printsil oli just ERSO vastu päris tugevat kriitikat. Seda nii produtsentide poole pealt kui siis ka režissööride poole pealt, et kas see kriitika on nagu pädev, siin leiti ka seda, näiteks Tiina Lokk käis välja, et oleks vaja kindlasti alternatiivset rahastamissüsteemi eesti filmile. Nagu Karlo Funk möönis, et oleks lõpuks vaja võib-olla paremat klappi või kuidagi paremat sidet, et nii tootjate, režissööride kui rahastajate vahel millegipärast seda sidet praegu ei ole või kuskil on mingid möödarääkimised, millest need valusad probleemid siis järsku on tekkinud? Ma täheldasin täpselt seda, et ka seal oli inimesi, kes ütlesid, et nendel ei ole sihtasutusele midagi ette itta ja siin on asi kindlasti mõlemapoolne, et ühest küljest alati on raha jagamise juures neid, kes on rahul ja need, kes ei ole rahul ja see on paratamatu. Seda, et oleks veel mingisuguseid alternatiive, organisatsioon absoluutselt peakski olema. Mujal maailmas ongi tegelikult filmifond, peaks toetama selliseid vähem levivaid filme või rohkem kunstilisi filme ja telet tavaliselt toetavad, et rahva hulgas võib olla paremini levivaid filme. Et selle vastu ei oleks minul küll kohe mitte midagi. Kui neid rahastajaid oleks rohkem jaaguga rahasid oleks rohkem, siis kindlasti oleks ka tülisid vähem, aga kindlasti on, alati on ka meie töös asju minema saada, parandada loomulikult ja, ja me kindlasti teeme seda, nagu pilotivaatsins möönis siis 2007 Eesti filmi läbimurre oli just puhtalt produtsentide töö ja Katrine. Sina oled otsinud väljastpoolt just rahastusi oma filmi, teleEpsa on olnud ikka meie nagu põhirahastajaks praktiliselt et ongi kõikide filmide osas lihtsalt et sügisballi puhul me alustasime mujalt, aga pöördusime ikkagi essasse film lõpetada, tühirannaga tegime iseseisvalt, aga tühirand oli ka väga väikese eelarvega ja see oli ka meie esimene asi, nii et põhimõtteliselt see oli meie nagu siit kaardiks tehtud film. Nii sügisball Püha Tõnu ja nüüd uus filmid, et on põhirahastus, on tulnud eksalt, oled ikkagi essaga rahul, võib nii öelda, et jah, et ma arvan, et olid mõned asjad, millest räägiti, oli adekvaatne kriitika, aga see, et essaga ei peaks rahul olema, sellele mina alla kirjutada. Aga kuivõrd lihtne on sul leida neid teisi rahastajaid? Eriti, kui on käimas on majanduskriis, ma saan rääkida kahest filmist, mis on tehtud puhtalt Eesti rahadega, siis sügis palja nüüd idioot ja seal rahastusallikateks on mõlemal korral täpselt üks sama skeem on Eesti filmi sihtasutus, Kultuurkapital ja tootjafirma ise, see tähendab, et mul ei ole Pole vaja väga leida muid rahastusallikaid, ma lähen jutus tagasi selle peale, mis sa ütlesid, kriitika siis pigem oli selline oma muredest rääkimine ja mingite põhjuste leidmine. Tähendab selge on see, et pisikeses riigis on iga õue peal, kes natukenegi midagi teeb, on, on kisa ja lärmi palju ja üks tahab niipidi ja teine teistmoodi ja minnakse tennise vastu kadedaks. Mul on parem lugu, miks teil on vara, see on Ühest küljest normaalne, teisest küljest muidugi seal lapsik tihtipeale ja ausalt öelda käib natukene närvidele see hüppamine. Üks räägib, et peaks ikkagi rohkem tooma vaatajanumbreid, see on veidi kino kauge mõtlemine, nii ahtakeses kinotootmises nagu toon. Teine asi on see, et kas Eesti publik käib oma kodumaiseid filme vaatama, siis on kaks ise asja, mis on vaatajaarvud kui raha sissetoomisallikas või kas Eesti vaataja on huvitatud oma kodumaistest filmidest, need on erinevad asjad. Et on seinast seina niinimetatud produtsenti üks, kes mõtleb kangesti, et kuidas ma saaksin sellise äriga raha teenida, võimalikult välja töötada nii-öelda skeeme, mahhinatsioone endale seda meepott rohkem tõmmata külje alla. Ja teine äärmus on väga idealistlik kunsti tegemine, aga tõde on seal kusagil vahepeal, et me peame selle selle ise koos üles leidma ja nii-öelda ümarlauavestlusi rohkem tegema millegipärast sellesse usun, et see oli väga hea konverents, selles suhteliselt tegi mingisuguseid kalandid lahti, jah, on veel jonni virisemist, aga selliseid asju peab tihedamini tegema, et ta saaks omavahel rohkem suhelda, et me saaksime aru, mis on kellelgi soovid Misso motivatsiooniga, lõppude lõpuks, mis asi on, on üldse kinokultuur. Nii vanem põlvkond, nii noorem põlvkond, mida öeldi, et ärge tõmmake vahet, siis on küll, see on tohutult suur vahe on just nimelt kinosse suhtumises ja kinotegemisel mida kellegi jaoks tähendab, võiks rääkida loost miks mitte käsitööst nendest oskustest, mida kogu võttegrupp filmiinimesed alates ideest kuni esimese koopiani, mis see tähendab, et need asjad on veidi pilla-palla jäänud, ma ei ütle, et kõigil, aga et need asjad tuleks läbi rääkida, läbi nämmutatud, et me saaks edasi minnes ja alati on ju räägitud sellest, et meil ei ole ideid, meil ei ole lugusid, aga kui palju siis kab tagasi mingisuguseid lugusid, mis oleks võinud saada teoks, keskmiselt on niimoodi, et kui me võtame üleüldise statistika, siis me rahuldame umbes 50 protsenti taotlustest kokkuvõtvalt, mitte ainult lugudest, arendusest, tootmisest. Noh, kõik kokku, protsent on ise liiga suur. Ma öeldud, et see on päris hea ja ideid ja lugusi on. Ma olen selles kindel ja tean ja on ka meil kirjutajaid ja selle vastu ma ei viriseks, pigem ma veriseks seda, et, et meil puudub oskus võib-olla neid arendada ja rohkem ennast sundida süvenenumalt kontsentreerunud maalt töötama nende lugude kallal, et neid välja arendada, nii et see on mõistetav, mida me tahame teha, mida me tahame lindile jäädvustada. Et tihtipeale on, see ei saa minust aru, ma siis räägime, kui seda ei ole paberil kirjas, siis ma soovitan essal ka mitte nii bürokraatlikult võib-olla alati nõuda paberkirjas kõik välja toodud, et võib-olla piisab ka aruteludest vestlustest käte-jalgadega selgeks tegemistest, joonistamisest, Katreeringutest, visioonidest, et ka need aitavad tihtipeale aru saada, millega on tegemist ja mida inimesed mõtlevad. Minul on küll mitu korda Anepsaga olnud see kogemusest, et ma saan pakkuda alternatiivi, saan Omaid idee selgeks teha muude vahenditega kui lihtsalt nagu sõnaliselt. Väga hea. Et ma toetan ka seda väga, et mul on olnud Eestis kahjuks ainult üks kogemus enne nüüd rotilõksu ja sellest minu sellised äärmuslikud tähelepanekud, sellepärast et erinevad režissöörid töötavad erinevalt ja, ja, ja see algmaterjal on erinev, noh, et kes loob oma filmiplatsil ja kelle jaoks sobib see, et tal on nagu viimse detailini lahti kirjutatud. Ma olen töötanud nüüd kahe režissööriga, kes on täiesti nagu kahel eri poolel. Kunagi ma rääkisin, Anderson pidi olema niimoodi, et tema idee stsenaariumit üldse, aga selleks, et ta saaks rahvusvahelist rahastust, mis on nagu eriti keeruline, kui sul ei ole stsenaariumit, siis selleks tootja kulutab päris suure hulga raha selleks, et filmida ära üks suur episood filmist ja selle episoodi ka käiakse siis rahastamas seda ülejäänud asja ja sünopsisega, mis ongi alternatiiv ja minu arust on essa sellist asja alati pooldanud või seal ei olegi nagu näppu kaetud. Olen ka seda meelt, et film siiski valmib platside tiga, režissööri film valmib platsi peal, sest sel hetkel ta näeb esimest korda näitlejat selles keskkonnas selles kostüümis ütlevad täpselt nagunii, nagu ta sel hetkel just ütleb, et selles mõttes film valmib ikkagi platsi peal, olgu ta ükskõik kui lahti kirjutatud enne aga no lihtsalt see moodus, et või see nagu materjal, millega minnakse platsi peale. Et kui täpselt on sul mõeldud, kuhu see stseen areneb või mida inimesed räägivad või et sa tahad hakata seda nagu looma alles seda lugu nii-öelda arendama, siis sel hetkel, kui sa näed inimest kostüümis ja kuulad tema häält või sa tahad selle kõik enne välja mõelda. Siin on väga palju võimalusi rotilõksu rahastamisega, on jah niimoodi, et see on pooleks, on nüüd siis sel aastal nii kummale, kui ei ole, kus on keeruline leida rahasid ja raada väiksed riigi rahastuseks Kulka ja eraraha poole. Aga see, sa peab vajalikuks kontrollida seda, et mis seal võtteplatsil toimuma hakkab ja kuidas see projekt edasi üldse areneb ja milline soodus on, mida me seal kontrollime, on selliseid režissööre, kes hea meelega näevad meid platsil, on sellised, kellel see paneb lihtsalt nagu luugid kinni ja, ja noh, see ei ole võimalik ja ma arvan küll, et noh, mida me seal kontrollima saamegi hakata, et seda ei ole üldse võimalik kontrollida, on võimalik ainult nagu usaldada ja, ja kui see ei teeni välja seda usaldust, siis järgmine kord lihtsalt ei saa raha saada, kui film kukub läbi, võetakse halvasti vastu kriitikute poolt inimesed kinos ei käi. Võib-olla ETV korra näitab sellisest pühast kohustusest, et siis see tegi ja, ja see tegijate grupp järgmise projektiga pole mõtet täitsa jutule tulla. Ma hästi ei usu seda, sellepärast et siin on hästi mitu erinevat asja ühest küljest mitte keegi ei lähe tegema halba filmi, mitte keegi, kui seda oleks nii lihtne teha, siis tuleks neid nagu Vändrast saelaudu. Alati on erinevad asjaolud, mis oli, see põhjus, võib olla lihtsalt küsimus turunduses, võib-olla on küsimus hoopis milleski muus, mitte režissööris. Seda tuleb analüüsida siis kompleksselt ja võib-olla järgmine projekt niigeni ja need lihtsalt karjud appi, et loomulikult peaks tegema selle kohe praegu, et, et ma ei saa öelda, et siin, et keegi, kellel ei tule kahtekümmend viit tuhandet vaata, et et siis kohe automaatselt oleks kõrvaldatud järgmistest projektidest, et noh, kui oleks süstemaatiline, kolmas, neljas, viies korda on näha, et ei ole seda huvi ega, ega teist või noh, muidugi viis korda mitte kedagi oma filmi vaatama saada siis ka festivalidel ega ka mitte vaatajat seda ilmselt ei ole võimalik jah, seda ma ei saa, kõikidele peaks andma teistele teistele ka kindlasti vahepeal võimalusi, et Eestis hästi ajakirjandus ajab seda nagu näpuga järge, mitu koopiat, kui palju vaatajaid ja sellest sõltub filmi headus ja kui palju ta tulu teenis, kui palju vaatajaid ta sai Eestis tegelikult filmiiga on palju pikem. Vastata on see väljatuleku hetkest, hakkab rändama maailmas ja osade filmide elu ongi see hoopis nagu, nagu siit väljaspoole ja kui ta leiab mingisuguse publiku osanud. Tõenäoliselt on Eestis selline tsirka, 8000 võiks olla selline Artos publiku osa kindel. Kõik, mis tuleb, ekstra on väga hästi turundus, kõik heade asjade kokkulangemine tõenäoliselt nagu mõnus vaatamine või noh, selles mõttes hea film. Aga et nagu selliste nii-öelda siis kunstfilmide elu on pikem ja seda tuleks sellise nagu vaadata, et mis juhtub temaga festivalidele, kes vastu võtavad kriitikud, mida kirjutavad väljaspool päeva peale läheb film aina paremaks, kuna ta on ka ju omamoodi kultuuri, need filmid kindlasti need filmid. Meil on festivali menu ja kriitikud räägivad siis need filmid jäävad püsima, neid vaadatakse veel nagu aastakümnete pärast need filminud, kes on, võib-olla teevad hea publikurekordi siin, aga noh, nendel nagu sellisel kino ajaloolisel, neil ei ole mingisugust suuremat väärtust. Ärge unustage vaatajaid ja tänapäeval ka Elioni vaatajaid. Punane elavhõbe on tänaseks vist üsna paljuga Elionis vaatajaid kogunud, ma ei tea, see on jutt. Nii tootjale Mets minule, aga mulle ikkagi meeldib filmi, vaadatakse minu jaoks on mullune lumi. Ma elan järgmistes töödes ja et film ajaga muutub paremaks, võib-olla film mitte muutub paremaks ajaga ta lihtsalt muutub ja kuna muutumisega tekib teine huvi teised aktsendid, tulevad aja möödudes välja just nimelt see kroonika osa. Et pigem see, et vaevalt nüüd paremaks muutub, et see on sihuke ilus, sõnagi oleks küll nagu vein ja nii edasi, aga, aga ta võib ka väga väga kergelt väärikaks muutuda, et need on niuksed, filosoof, tüüpilised mängud siin, sõnamängud nendega. Aga see, mis puudutab, tähendab halb film on halb film. Ma olen seda meelt, et kriitika peab seda välja ütlema, et kui see on halb ilm, seda ei pea pehmendama ja olen seda meelt, et loomulikult ei ole režissöör üksi süüdi. Kui näitleja mängib halvasti kaadris, kui seal on mööda režissööri süü, sest tema valis tema, vastutab selle eest, kui seal on mingisuguseid rahalised probleemid ja nii edasi. Produtsent jah, vastutab küll küll, see on koostöös režissöör, aga eelkõige on, tema on see vastutav pool finantsosas sel juhul, sest tööjaotus on viimase kinost tehtud ja see mulle eile kõlama üks, üks asi, kus loobiti siia-tänna, et teeme siis väikese eelarvega film ehk siis väikseid filme. Teine äärmus oli see, et, et mõelgem mastaapselt suurelt. Kuulge, jätke järgi, kui tal on lugu olemas teie enda lugu, mis teil sees tuleb või oma seltskonnas sõpruskonnast valetest, siis see on võimalik teha. Me elame teises kultuurikeskkonnas, ärge hüpake üle varju, andke mulle meeletult miljoneid, ma teen teile võimsa filmi. No ei tee mitte sittagi, see, ma ei usu, seda sellepärast ei ole, on vaja selleks, et jooksma minna ei ole. Ja see suhtumine, et väikese eelarvelised filmid on nii mannetu, me ei kasva, kasvame küll. Me õpime seda käsitööd ja kui me areneme nende lugudega ükskõik kui väikese eelarve, ega see ei tähenda seda, et film on väike. Ma vaatan ikkagi, mis ma näen kaadris, mis ma stseenis näen, mis ma, mis ma sellest loost tunnel või tunnema sellele asjale kaasa, see on tähtis, see on küll niisugune umbluu jutt, aga ma arvan, et natuke vaim, jutt kui see, et teeme hästi suurelt või väikselt seal veel totram minu meelest. Vaata, mul on mingisuguseid levitabeleid ja siis suured kinoketid igal nädalal välja annavad, siis sealt ju eesti filmi leiab esikümnes väga harva. Aga see ju ei pruugi tähendada seda, et Eesti film on selle pärast halb. Siin vist ongi see nihe, et kui hakatakse võtma ühe pulga peal parasjagu kinos, siis minu arust alati juhib seda Olybeti kino ja publiku huviorbiidis ja see on väga hea, et mingist kriisist rääkida, et ei ole, on vale, pigem siin on meie vist kui nimetada probleemiks see nüüd ei puuduta kinokunsti aga, aga kino vaadatavuse, selle eestimaalase siis probleemiks on integratsioon, et kuidas tõmmata neid inimesi, kes siin selles riigis elavad, on selle maa kodanikud, et nemad huvituks selle riigi filmidest on natuke teine teema juba ja nagu on näha ilmselt minu suhtumises kinosse, kuidas, mida ma eestist ennet jahma kaasson seal nii vene näitlejaid mõeldes ka sellele, et see on ka kohaliku vene publiku mitte ainult vene ütlema muulase siis peale mõeldes, et ka need teemad seal sees on, lahkas vähem peidetud välja toodud, aga, aga see puudutab neid ka lihtsalt võib-olla sel aastal ei ole nagunii suure suurepärane aasta, kui oli, ma ei tea, paar aastat tagasi, võib-olla järgmine aasta on parem aastas, seda ei oska mitte keegi prognoosida. Ei oska ka seda teha nagu ei essa siis kui ta võtab need stsenaariumid kätte, et neil on mingisugune tohutu hitt tulemas. Nad ei tea, mis sellest filmist saab isegi režissöörid ja mis sellest filmist saab? Võtteperioodi lõpuks võib aimata. Aga põhimõtteliselt sa tead, mis materjal sul on, sa ei tea täpselt, kas see kõik see rütmistub nagu niimoodi, et see hakkab tööle. Kas see heli hakkab lõpuks kandma kogu see nagu asi protsess, see käib nagu etapi kaupa ja Carlo ega keegi teine ersast ei näe stsenaariumit lugedes, kas see hakkab tööle ja lugu võib-olla nagu suurepärane lugu ja täiesti uskumatult Al film võib olla täiesti nagu imelik materjal, võib olla mingisugused ainult dialoogijupid ja sa võid aimata, et see võib hästi õnnestuda, kui on, nagu režissöör teab, mis ta tahab ja see tuleb, suurepärane film, seda selles mõttes ei oska nagu essa ette näha ja sellepärast on üks aasta on parem, teine on halvem. Sellepärast mulle tundub, et Essay või keegi nagu nendest inimestest, kes otsustavad, ei saa põdeda. Et kas see film õnnestus või mitte. Ainuke asi, mille pärast nad saavad põdeda, on see, et kui nad ei ole teinud neid otsuseid tõepoolest südametes ikkagi selles mõttes, et nad on läinud kaasa mingisuguste mängudega või mulle tundub, et nagu ERSO on, pigem peab just hoidma nagu selgroogu. Et noh, sellist nagu iseseisvust, et mitte kaasa minna nagu selle kemplemisega või noh, mulle tundub nagu selline, et alati on keegi, kes jääb ilma ja noh, alati hakkab see olema nii meie täna arhist Tombetaarsujaga Monteeriaga nutsime poolteist tundi, üks suurepärane seen üldse aiapanijatest seen rotilõksus mitte puhastanud ja ma olen kuulnud sellest ja seal siis Peeter Volkonski ja Veiko õunpuu koos Tõnu kargiga esitasid siis prime'iks nii ja Jana nutsime. Nii kurb kui see ei ole, teab asjade välja viskama filmist. Nii kurb, aga ma loodan, et DVD-le tuleb ta küll. Et isegi režissöör nagu noh, selliseid asju ei näe ju ette, et mis töötab, mis hakkab toimima pühast. Tõnu, see oli niimoodi, et meil Tõnu elust jäid paljud asjad nagu vahepealt ära. Me lõpetasime filmi või tõmbasime nagu kiiremini kokku, sellepärast et see sobis lihtsalt paremini. Aga vaata ka sellest, et mida kirjutavad näiteks lehed, millise retseptsiooni saavad filmid, et kui nüüd vaataja loeb lehest väga negatiivset artiklit või loeb väga positiivset artiklit, siis ka neisse tuleb suhtuda kainelt sellepärast nii palju, kui on inimesi, nii palju arvamusi, kriitikute artikleid. Eesti filmidest loevad kinotegijad ise ja nende sõbrad ja sugulased, mitte tavavaataja olnud ülejäänud pealkirja, pealkirju ja, ja lihtsalt ilmselt jänkide filmide arvustusi. Jah, sest need on väga pealiskaudsed, lühikesed jäävad ilusate piltidega, tõsi kindlasti, et et isegi kui seda loetakse, siis iga rohkem määra on see, kui sõber ütleb. Kuule, see on hea filmine vaatama. Hüva aitäh teile tulemast stuudiosse. Niisiis, Eesti mängufilm kõnetab meid kõiki. Nii et ei pruugi sellest filmist mööda vaadata. Aitäh, Andres Puustusmaa. Aitäh, Katrin Kissa ja aitäh ka Marge liiske. Kino kino. Nukufilmi stuudio on niine tänavas ja siin nukufilmi stuudios teeb parasjagu oma uut filmi. Rao Heidmets, tere. Tere. Kaua aega ei ole sealt need silmi tulnud ja ma arvan, et nüüd oodatakse, et mis sinu uus töö on ja millal ta valmis. Eks ma ise ka ootan juba pikka aega, et saaks uue filmi valmis, saaks hakata festivalidele saatma ja noh, mõnusamad poolt filmist nautima, sest ega see tegemine on suhteliselt väsitav, kurnav, tüütu ja keeruline, sest kogu aeg keerad seda vinti viimase peal ja tahad teda teha neid viimase peal hästi, ma arvan, mingi kahe kuu pärast on võtted läbi, siis läheb kuskil kuu kaks järeltöötlusega need kuskil järgmise aasta algul, ma arvan, et ta on valmis, ma kuidagi algul teen töö pealkirja, et üldse rahas ei saada ja asi tööle lasta, on vaja teda kuidagi nimetada, neid on ka mitu tükki olnud, üks on prohveti sünd ja, ja ta on nagu natuke mõtteliselt selle filmi sisuga seotud. Aga ma arvan, et lõplik pealkiri selgub siis, kui meil on vill monteeritud ja siis vaatas seda filme ja siis umbes tunned ära, et mis ta siis päriselt on? Mind on varemgi paelunud jumala ja saatana teemad ja olen teinud sellel teemal filmi. Selles mõttes huvitav teema, et tegelikult ju keegi täpselt ei tea, on igasugu raamatuid, on, on piibel ja koraan ja kõikvõimalikke muid raamatuid, mis kirjutavad täpselt, kuidas see asi on, ma ei ole veel ühtegi inimest kohanud, kes oleks nii rääkinud, et ma usun teda, sest ta on hästi palju rääkijaid, aga väike kahtlus õnnes teed alati nagu oma versiooni, et et mida mina tahaks, et kuidas ta on ja noh, selles filmis ka, et mina kuskilt otsast natukene usun, et äkki et nii nagu siin maises elus, et täpselt see, mis sa mõtled, nii on, mõtled, et oled loll, siis sa oled loll, mõtled, et sa oled vinge vend, sa oled vinge vend. Aga ennast on jõle raske petta, selles mõttes küllaltki täpselt mõtled, et kui sa ikka ühed lollipoolne kaasas ka mõelda, et sa vinge vend ikkagi lõpuks jõuad mõtetega ettegi, oledki loll. Ja ütleme, et filmi mõte on ka see, et inimesed, kes siis noh, mul on üks peategelane, kes satub juhtumisi maa pealt põrgusse kõigepealt põrguriidehoidu ja seal on ta sellise dilemma ees, et kui ta võtaks oma naha, siis ta jääb selline hästi robustne ja kootud nukk, vot sellel tasandil on ta seal jõle ja elada, kui sa oma nahka ära ei võta ja oled selline ilus inimene edasi tahavad välja näha väga kaunis ja siis sa Sa elad seal nii-öelda põrgus, põrgu nende reeglite järgi, mida sa maa peal oled õppinud, seal peab paha olema, seal piinatakse, on valus ja nii edasi ja siis need samad inimesed, kes ennast kästud ja ilusad tahavad olla, siis nemad omavahel 11 piinavad ja siis saatan käib neile seletust, ärge jamage, tulge pidutsema, meelasinud sööki-jooki, kõik on jõle vahva, et miks te ennast piinata. Aga nad ei võta seda kuulda, sest nad ütlevad, et põrgust Õppa olema ja siis ta satub sealt edasi paradiisi. See on umbes sama lugu, et, et kes suudab omal naha ära võtta, sellel on seal hea elu. Nii nagu me ette kujutame. Aga need, kes ka ära ei võta, nendel on siis selline, ütleme, primitiivne ettekujutus paradiisist, sa ei ole palju süüa ja siis nad kuskil ongi, mingi seltskond on ennast täiesti vormituks ja ja nii suurteks lausa õginud, et nad on nagu pinnavormid, ainult mingilt suur pea töötab ja inglid tassivad kõikvõimalikku toitu suhu ja ühesõnaga peategelasele ei istu ei üks ega teine koht ja ta lõpuks siis otsustab ikkagi maale tagasi tulla ja ta sünnibki filmi lõpus siis ühte perre leiab oma pruudi vahepeal üles, keda ta otsima sinna läks, sünnib ühte perre ja siis veel jumala saatan hõikavad talle järgi, et et räägi neile, mis sa siin nägid ja noh siis sellesse tuleks prohveti sünd, et äkki neile jääb meelde, et kui nad on saanud nelja-viie aastaseks, et nad mäletavad seda, mis nad seal nägid, aga noh, tõenäoliselt nad vaata nii nagu kõik kõik me lapsed ja me ise ka tegelikult õudsalt loodaks, et ütleme, vaataja saaks sellest filmist sellise elamuse, et ta tunneb, et et kõik, see, mis ta tahab, on tema enda kätes, ta ise võib saavutada seda, mida ta iseendale suudab ette kujutada. Ainult noh, selge on see, et sa pead natukene vaeva nägema ja tööd tegema ja, ja noh, võib-olla väga järjepidevalt ja väga pikalt tööd tegema, aga kõik on võimalik ja noh, eriti majandus masu tingimustes võiks seda filmi alla eriti hea vaadata neil inimestel, kellel hetketi tundub, et kõik on läbi, et mina ei saa kuidagi hakkama, vastupidi, kõik läheb väga huvitavaks ja sa pead ennast enda seest leidma jõudu ja nägema asja natuke teise nurga alt ja tegelikult on hästi palju võimalusi, mida kehvem olukord, seda rohkem võimalusi on, ainult ei tohi pilli põõsasse visata, tähendab tuleb endas just nimelt leida seda jõudu, et et alustada ja edasi minna. No need nukud ja see tehniline pool on ka päris põnev, täitsa selline materiaalne, et ühtegi arvutit. Kes siin kasutatud ei ole, vaata, meil on nüüd stuudio läinud seda teed, et ma õudsalt palju kasutame arvutitrikki ja noh, see teeb jälle kihvtiks filmid, sa saad, noh, ütleme vabadus või mis sa võid kõik pildiga, tehas on tohutult suur, ainult et me unustame ühe asja ära, et see arvutitöötlus on hästi kallis ja võtab palju aega ja kuna meil vaata seda raha ei ole eriti sisse võtab veel rohkem aega, kui üks või kaks meest peavad seda tegema ja, ja selle tõttu ikkagi paljud filmid venivad, sest režissöör ajab oma joont, ta tahab saada täiuslikku asja, eks ole. Lihtsalt kaks, kolm arvuti töötleb, ei suuda seda teha, nii et me kuskil algul mõtlesime, et me katsume teha nii võimalikult käsitööd ja mitte arvutiga, kui võimalik on, kuigi ütleme kogu see keskkond toimub kosmoses, kus mingid planeedid liiguvad, ütleme selle me paneme arvutis taha, aga, aga me sellist noh, ütleme ühtegi tegelast arvutis ei ehita sinna punti ja tema ei hakka seal liikuma ja ütleme päris nii keeruliseks me ei lähe. Kui pikk tuleb see lõplik tulemus, ütleme ühe filmi sekundi jaoks tuleb näha ikke tunde, vaeva, ütleme, et kui see seda oleks huvitav pärast, kui veel valmis on tagurpidi arvutada, eks ole, et kui sa Vilm on 10 minutit ja kui sa teed seda mingisugune aasta ja kaks kuud või mingi sellise aja 14 kuudeks siis saab välja arvutada. Mitte mitu minutit sa ühte sekundit teed või määran mitut päevasel läheb ühe sekundi tegemiseks. See su film ei ole kindlasti nüüd päris lastefilm. Ma arvan, et tead, multikaid tahavad kõik vaadata. Ma ise mõtlen, et mingi alates 12-st võiks ta alla juba täiesti loetav ja arusaadav ilm. Aga seal on ka küllaltki palju vägivalda sees, seal on vägivalda, jah, jaa, olen saanud nagu niisugust tagasisidet ka, et miks teda on seal nii palju, kuigi teda ei ole, ma olen kusjuures välja kraapinud ka, mis mulle algul pildireas oli palju rohkem siukseid, koledamaid, kurjemaid, vägivalla, seene, aga noh, ütleme, et edasi anda oma mõtet, et inimene on ikkagi loll ja võib hulle tegusid teha, ütleme vägivalla vastu võidelda, pead vägivalda kasutama või, või ütleme, et see lugu ikkagi on selle peal natukene inimene oma olemuselt on natukene selline vägivaldne, ma isegi mõtlen oma eelnevaid filme, eelmises filmis oli ka hästi palju vägivalda, aga ta kuskil vaata, kui sa paviljonis vaatad neid viite plaanimise äärest, on mingisugused tampimised ja peksmised, siis mõjub imelikult, kui sa monteerida ära ja paned heli taha ja näitad teda teise nurga alt, et nad on lollid, kes seda niimoodi teevad, eks. Kui see lukku on nüüd selle ühe loo läbi elanud, mis sa nüüd arvata, mis sellest nukust nagu edasi saab? Nukud on siukesed huvitavad tegelased, et kui neid on mingisugune aasta jagu Seenvantsutatud liigutatud ja antud neile nii-öelda hinganimaatori poolt, siis tõepoolest nupud ongi tõusnud jalule ja jalutavad laiali. Tähendab, see on nii naljakas, aga peale filmi lõppu, kui sa neid kohe karpe ei korja, siis nädal laiali jalutanud jale. Mõned õnnelikud on sattunud Tartu mänguasjamuuseumis. Üldiselt kellelegi meie maja töötaja sõbra sünnipäevaks, tähendab, eks nad kipuvad päris ruttu liikuma kuskil kuskil suunas, süda tilkus verd, meil vist mingi kevadel all oli suur prügikonteiner toodud ja filmide dekoratsioonid, Nende filmide dekoratsioonid loobiti sinna sisse, sest meil lihtsalt ei ole ruumi, kus hoida ja alati nendel hetkedel tunneb, tuleb see tunne, et tõepoolest mingi mees räägib, et tal pole tööd, no võtku vanus, vana sigala tehku korda, Me anname, tasutame, oleks 30 aastat juba andnud tasuta selliseid dekoratsioone, et täna võiks seal järjepidevalt lasteekskursioonid, laste sünnipäevad asjad maha pidada, tähendab tasuta saab selliseid asju ja nad on käsitöö. Tähendab, see on väga kallis töö, mis me siin teeme, ütleme filmi eelarved on suured ja, ja 30 inimest hommikust õhtuni teevad tööd ja tõesti on need dekoratsioonid, need endalgi on aega, käed värisevad, vaatad, siis ei ole võimalik, nii äge. Ja siis on tegelikult jube kahju, seda ei ole tõesti kuhugi panna, siis viskadki prügimäe. Kas on sul mängufilmi tegemine ka millalgi veel plaanis? Olen küll mõelnud, ma siin alles kevadel esitasin Sirli Siim ja saladused Andrus Kivirähu raamatu peale, kuna see on, ütleme pool lugu on nukufilm, pool lugu on mängufilm, ma just vaatasin, et see oleks, ütleme, tekkis visioon, kuidas see võiks välja näha, aga teme esimese vooruga lükati tagasi, vaatame, mis, mis tast edasi saab. Mis sa arvad, kas nukufilm jääb ikka oma sellisesse vanasse vormi, vaatamata sellele, et tehnika aina uusi võimalusi pakub? No ma arvan, et me peaksime üritama, ei jääda ikkagi käsitöö stuudiaks, tähendab nagu me läheme seda teed, et me hakkame arvutis koldeid tegema. Ma arvan, et siis me sureme kindlasti välja, sest raha ei ole nii palju ja, ja neid tegijaid on paremaid, sest meil ikkagi oli siin päris huvitavad juhtumised, kui jaapanlased otsisid üle maailmastuudiot, kus teha oma reklaamfilme, tingimus on see, et, et see peab olema selline täielik käsitöö, eks ole, ja lõpuks siis tiiruga meie stuudiosse tegid siin oma filmid ära ja oligi tingimused, käsitöö, see peab olema niisugune kõige lihtsam, prostan käsitöö, mida me oleme kogu aeg teinud. Huvitav küll, et nad valisid Eesti mitte näiteks Tšehhi, mis on samuti väga tugeva käsitöötraditsiooniga. Tsehhi oli see lugu, et kui ütleme, seal raudne eesriie langes tsehhi oli lähemal näiteks Saksamaale ja Inglismaale, lihtsalt nende vanemad pojad läksid sinna töölemeelselt jäime ääremaale. Keegi ei kutsunud ta võib-olla, et ei oleks läinud, ei tea, ei oska öelda, üldiselt ei kutsunud keegi ja selle tänu sellele meie stuudio praegu, ma arvan, on üks suuremaid Euroopas veel. Selles mõttes me oleme tõsised tegijad. Sina ära ei lähe, ükskõik kui hea pakkumine tehakse vä? Ei enam kindlasti ei lähe. Aitäh, Rao Heidmets ja jääme siis ootama prohveti filmi, nii et järgmisel aastal peaks mõtlemisainet pakkuv linatöö valmis olema. See, et Euroopa filmiakadeemia auhindade üleandmine toimub sellel aastal Tallinnas PÖFFi raames pole ju enam uudis, küllaga koorub sellest filmiakadeemia siiatulekust üpris palju välja, seda nii eesti filmielule kui siis ka eesti filmivaatajatele. Millised selle tulemid võivad olla? Seda Me praegu arutamegi, Tiina Lokk, iga, kes on ajanud PÖFFi, sajab ka Euroopa filmiakadeemia siiatulekut. Tiina, kuidas seisud praegu kõik, kes on kutsutud, on lubanud kohale tulla ja kui palju neid filme siia tulla? Hetkel me ei ole veel kedagi kutsunud, ikkagi akadeemia, kui me nüüd akadeemiast räägime, siis ta kutsub siia meerite tegijat, kelle filmid osutuvad siis nominentideks, aga see selgub alles kuuendast kuni kaheksanda novembrini Sevillas lõigatakse need välja. Pärast seda on nagu võimalik teada saada, keda siis kutsutakse ja kes nende hulgas on ja kui staarid on, siis on. Praegu on seal sõelale üle 40 filmimist. 46, kui olla täpne ja kui me nüüd räägime nagu sellest, et mis ta meie eesti filmile võiks kaasa tuua ja, ja mitte ainult eesti filmile, sest et koos eesti filmiga tõuseb fookusesse ju ka üleüldse noh, ütleme mingid eesti kultuuri elemendid, sellepärast et see formaat näeb ette, tegelikult on kaks päeva on siin akadeemia liikmed selle keskel üldiselt nagu vähemasti sakslased ütlevad, et nii palju nagu oma kultuuri tähendab meie kultuuri ja neid elemente ei ole nendel varem nendel galaetendustele laevadel olnud. Kui meie juures nüüd praegusel hetkel on teatavasti on nii, et ta sündis Berliinis, Berliinis ja siis üle aasta toimub ta kusagil mujal, siis otsustatakse, loositakse välja kohad see siis ütleme see kultuuriline moment, see on parim turundusüritus Tallinn 2011-le, mida on võimalik üldse välja mõelda, sest et see, et, et Tallinn saab Euroopa kultuuripealinnaks, Se hüütakse välja nii sellel kaala etendusel, mis siis transleeritakse omakorda seal tavaliselt on seal osa vähemalt 150 kuni 60 telekanalite Euroopast, et see lõigatakse seal välja ja loomulikult tuleb siia ka kirjutav rääkiv press ja me tahaksime kujundusliku elemendina ja sealt lavalt tuleks välja ka Eesti film 100. Ma võin kihla vedada, et mitte ükski filmitegija Euroopas ei arva, et eesti film pühitseda üleüldse sellist numbrit nagu 100 aastat eesti filmi. Püha Tõnu on üks nominatsiooni kandidaatidest. Ta tegelikult on tal täiesti hea seis selles reas hetkel Euroopa filmimaailm ju kindlasti nii räägib rohkem, tegelikult tõmmatakse üks filmimaa fookusesse Euroopas. See on see, mille pärast kõik võitlevad, et seda endale kätte saada. Et teadust arvatakse, et näidata, et Eesti on filmima. Meie probleem siin on muidugi see häda, et, et meil enne seda oli täitsa korralik lennuühendus, kui Tallinn selleks linnaks kinnitati. Ja tänasel päeval see lennuühendus hakkab korda saama tasapisi, siis kui üritus läbi on ja see tundub üsna harjumatu, et 100 Euroopa piirides ei pääse kusagile otsa Tallinnasse tullakse filmima ja üldse maailmast palju vähem vähem kui tegelikult võiks tulla, sest et juhul kui tuldaks siis nii nagu seda teised rinnad kasutanud kas Barcelona või isegi viia muideks siis on võimalik siit kasu lõigata nii linna tervikuna, ehk siis ta altal infrastruktuuride. Ja mõistagi annab Ta kohalikule filmitööstusele kõvasti tööd ja leiba, mis seal omakorda annab tööd ja leiba jällegi nendele samadele infrastruktuuridele ja ka erinevatele kunstivaldkondadele, sest film tõmbab endale mitte ainult kinemato krahvistavaid, ka kunstnikke, heliloojaid ja nii edasi Tallinna ei kasutata, sellepärast et Euroopa teatavasti kas ilusatest vanalinnadest ja valdavas osas sellistes kohtades on tehtud väga suured ja korralikud soodustused selleks, et meelitada võtta gruppe nendesse linnadesse nendesse riikidesse, kui sa muud ei ole, siis vähemasti on seal kasvõi korralik filmitööstus, et ei pea tulema nagu oma kaamerat ja seljas kusagile kohale selleks, et filmida või mingi muu tehnika, nii et meil on see asi täiesti kasutatav tõmmata. Ja üks nendest põhjustest näiteks, miks jällegi ka seda infot tahetakse igale poole endale saada, eks ole, ongi seesama, et noh, koos selle Ivaga tutvustatakse, aga võta paikasid, eks ju, kuidas see läheb nii nagu kõik mööda ame, kardame anda kasvõi paar protsent digimaksusoodustuste, me kaotame tegelikult taga kümneid ja võib-olla sadu miljoneid ja ma üldse ei liialda sellepärast et näiteks Leedu Ungari väga kõvasti elavad selle peal, kus tulevad Ameerika grupid sisse meelika grupid, eelarved näiteks Ungaris on 20 protsenti saab filmigrupp tagasi kulutatud rahast Ungari territooriumil, aga Ameerika gruppide eelarved on mitte kaks miljonit Eesti krooni, vaid 150 miljonit Eesti krooni. No kui nüüd vaadata seda PÖFFi kava, siis Euroopa filmiakadeemia filmid, mis on ju alati olnud see valikkava, see võistlusprogramm on seal esindatud siis nad kipuvad teinekord ära kaduma, kuidas neid seekord paremini üles leida? Tõesti, meil on nagu tavaliselt alati olnud üks kava osa ja ka selle aasta ütleme, 46-st filmist on päris paljud juba meil ennem eelnevalt ära näidatud, eelmisel aastal üldiselt me üritasime nagu endale ära aimata, et mis võiks minna nagu nominentide hulka ja siis seda osa me üritame nagu turvata oma programmiga ja natukene rohkemat osa filme, mis tõenäoliselt hakkavad kandideerima auhindadele noh või tähendab saavad nominentideks on meil kinodes ära näidatud, mis on ka normaalne, tekib selline ekstra Euroopa filmiakadeemia nominentide programm mida siis, nagu tahaksime, nagu rahvale rohkem tutvustada ja promoteerida, selleks et oleks inimestel, millele kaasa elavad, et nad teaksid, mis filmid siis nagu tõepoolest kandideerivad nendele auhindadele endale teadvustaksid. Kas need filmid, mis on juba kinos olnud, mis praegugi kinos jooksevad näiteks praegu jookseb kinos üks võimalikke nominente agora, kas need siis enam PÖFFil näitame, seal ei tule? Me arvame, et me siiski PÖFFil nagu näitamisele ta ei tule, aga tähendab PÖFFi programmi, aga me nii oleme vähemasti nagu hetkel ära otsustanud. Aga küll on nii, et kui nominendid selguvad novembri alguses, meil on levitada ka kokkuleppe need, mis on nagu kohalikult ennem linastunud kinodes, selleks hetkeks me võtame nad korraks kokku ja näitame ja promome selles mõttes, et ikkagi inimesed teadvustaksid, et vot see on nüüd see film, mis kandideerib sellele auhinnale sellisel kujul küll aga, aga PÖFFi programmis ei taha nagu kohta kinni panna. Selge, seesama põhjus, et me ei kutsu omale programmi uuesti neid filme, mida me näiteks näitasime möödunud aastal, sest et meil on kohad loetud ja Screeningud laetud ja raha loetud, et noh, et selles mõttes, ega meile keegi ei kingi neid filme, tasuta nad nüüd tulevad Eva raamidesse ja selles mõttes me peame ikka samamoodi ostma raha eest ja transportima raha eest, nii et, et siin ei ole mingit vahet. No igatahes kõige uuemad linatööd siis, mida iga riik arvab heaks filmiakadeemia auhindadele nominendiks panna on enam-vähem meil olemas, kui nüüd pole juba PÖFFi kavas olnud, aga PÖFFi kava valikutest räägime juba lähemalt järgmises saates. Aitäh, Tiina Lokk, kuulake kino, kino. Tuleb meil teha kummardus ühele anime filmi lahkunud suurkujule, nimelt Satoshikonn, kes augustis 46 eluaasta vanuselt suri, on jätnud väga märkimisväärse panuse just anime ajalukku ja sellest mehest ning tema töödest olen kutsunud stuudiosse rääkima Sten Saluveer, tere. Tervist. Enn, sa oled olnud PÖFF'iga kokkupuutes, jaga muidu käinud kõiksugustel festivalidel ja peale selle oled sa ka jaapani kultuuriga lähemalt tutvust teinud, kuna seda kultuuri, seda keelt sa Tallinna ülikoolis ka õpid. Räägi mulle, mida sinu jaoks on Satoshigunni looming tähendanud, tundub, et anime üldse Jaapani anime ja üldse multifilmimaailmas on nii palju toimub kogu aeg. Konni lahkumisega on kahtlemata toimunud üks väga suur muutus, et ikkagi on kaotatud väga palju, milles siis koni nagu selline teenistuses nagu peitub, ongi selles, et tundub, et jaapani anime-s me näeme üldse sellist nagu võib-olla kolme erineva tahu omamoodi võistlemist, et ühest küljest meil on siis selline popp anime, mis on siis mingi Ove videoanimatsioonid ja nii edasi, muidugi eranditega, aga laias laastus sellised suhteliselt kerge sisuga, et need on nagu peamised teles, sest me näeme loomulikult sellist väga Aathous animat, sellist ütlengi, ülikooli väikse stuudiopõhist, kus siis sellised üksikud autorid. Aga noh, selline kesktee, mida hästi harva leiab, ongi mõningaid harvad režissöörid, kelle siis nii-öelda visuaalne keel ja stooritelling on niivõrd tugev, et kuidas suudavad teha sellist täispikka mängufilmi süžeega animatsiooni võib-olla jah, kõige kuulsamaks nendest on siis Ossimoru, aga aga sa tossicon või siis kontsa tossi oli siis teine režissöör, keda võib-olla kõige rohkem sellest valdkonnast nii-öelda tunti ja kes siis jõudis kahjuks lühikese elu jooksul sellise väga võimsa loomingulisi küpsuseni näiteks saia, minast saaki ka siia kõrvale panna, siis meil ongi need kolm nime, mis on läänemaailmas ka samamoodi tuntud, noh, mis on võib-olla kõige tuntumad nimed siis, eks anime vallast üldse, et neid teisi režissööre küllaltki vähe teatakse ja nende filme ka läänefestivalidel eriti ei jõua ja otse loomulikult myya sakkima jätsin välja täiesti teadlikul põhjusel, sellepärast et tema enda suunitlus on olnud alati selline, võiks öelda kommertslik, et ta ei ole sellest kunagi saladust teinud, et ta tahabki teha filme, mis nii-öelda kõigile meeldivad ja kuigi neil on minu arvates ka selline oma dramaatiline sisulises, võib-olla oma selliselt noh, teemakäsitlused, te kindlasti ei jõua niivõrd, võib-olla sügavamale, kui seda kõnnifilmid tegid. Need tegijad on ka omavahel seotud, Satoshikonn on teinud koostööd katsuks Ottomaaga näiteks oma algusaastatel ja siis ka oma Murošiga nüüd näiteks viimane film, mis temal jäi lõpetamata, siis just see, et me koostöös võib-olla rääkides koni filmidest, et siis on väga nagu kahju tõdeda, et tema, selline filmipärand jäi ikkagi suhteliselt üürikeseks, aga samas jälle, mis teisest küljest kõik need filmid, mida tegid, olid ka mõnes mõttes sellised nagu omamoodi steitmendid või, või teedrajavad märgisay konn juba maha oma esimese mängufilmiga Pöffic Blou kus siis nüüd avaldasid ka tema hilisema loomingu teevad noh, näiteks esimene sellise unenäolisus unistuse ja reaalsuse omavaheline segunemine ja mis konni puhul minu meelest on nagu väga huvitav, ongi see, et kui mooru filmides, kellega saaks teda nagu mõnes mõttes nagu võrrelda, sest et samamoodi nagu räägib reaalsusest, siis minu meelest nagu koni filmides on see, et see nagu reaalsuse, mitte reaalsuse piir, et ei ole nagu üldse selgelt defineeritud, et kui noh, ütleme fossiil me ikkagi kuidagi saame, on mingid niidikene, mille järgi me võiksime umbes ennast kerida nagu Nende erinevate universumite vahel, siis nagu konni jaoks selline noh, nagu reaalsus on täiesti kuidagi nagu fliktrueeruv nähtus, et me nagu tegelikult ei saagi aru, et mis seal siis nagu see reaalsus on, noh, selles suhtes on võib-olla kolmi filme isegi lihtsam jälgida, kuna need paigutuvad sellesse samasse ajaruumi, kus kohas meiegi praegu tegutseme, aga võib-olla Moroshi läheb kuhugi tulevikumaailma sellisesse maailma, mida meie võib-olla ei näe, eks ju, kuivatasin tema tuntum reostinud shell. Eks just just teised huvitavad teemad, mille peale ma hakkasin mõtlema. Et kindlasti Connil täiesti huvitavalt nagu Ta räägib nagu filmist kui metakeelest päris mitmetes filmides selles paprikas, mis oli tema viimane film ja siis ka nii-öelda möllianime hektress, Meil on EKRE-s ja nii edasi, mis oli siis tema, tema teine film, mis nii-öelda vaatas jaapani filmiajaloole, et siis me nagu näeme sellest, et ta tegelikult räägib nagu film filmist, et elu justkui või noh, reaalsus justkui ei oleks nagu mõnes mõttes mingisugune film mida siis inimesed kuidagi nagu läbi elavad ja see on sama kogu filmikunstist tegelikult, et kõige paremini jäävad meelde need filmid, mida sa elad vaatamise ajal niimoodi läbi, et sa hiljem ei saa aru, et kas sa tegid selle läbi reaalsuses või nägid seda unes või nägid seda filmiseks, ta läheb tagasi selle filmikunsti päris alustalade juurde. Mis asi see film siis on, mis asi on see reegel, mis filmis meile vastu vaatab? Jah, just tal tuleb seesamamoodi, see, nende unistuse unenäo ja reaalsuse sidega sealt nagu sisse, et unistus ongi noh, võib mulle vähemalt tundus, et ongi nagu selline meie meie elu film, mida me üritame kuidagi nagu provotseerida ja läbi elada oma mingite noh, nii-öelda hirmude ja kogemuste, kõik need teemad jah, need tavaliselt ikkagi jaapani animatsiooni käsitletakse aga suhteliselt läbi sellise Saifay paradigma, aga konn oli just selline, kes suutis selle lülitada ja noh, nagu meie sellise seal praeguse ajahetke ruumi ja suutis neid teemasid tegelikult käsitleda endale omase. Esiteks tõsidusega ikkagi koputas noh, nagu südametunnistuse peal, et mis siis nüüd ikkagi on ja, ja teine asi oli see, et konn, kui siis ka selline vilunud mõõga ka või siis manga koomiksi unistartist tema ütleme ka visuaalne keel, eks siin öelda oli selline perfektsionistlik, et kui alimis tihti kasutatakse selliseid noh, nii-öelda stampvõtteid ja stamplahendusi siis konn ja alati nagu iseloomustas selline väga väga suur detailirohkus ja selline mängulisus, noh, mis siis nüüd ammutas jaapani traditsioonist ja igasugustest muudest asjadest ka kokku, et kahtlemata üks väga oluline ja teedrajav filmi tegijad oli. No paprika oli sedavõrd kõva film aastal 2006, et raske on kohe mõelda, et milline oleks tulnud siis tema järgmine töö, mis peaks kava järgi isegi järgmisel aastal linastuma, siis trimmessiin on sul selle filmi kohta veel mingeid värskemaid andmeid, selles filmis osales ka päris ohtralt mooru osi ja noh, võib-olla võikski öelda, mingitest põhjustest, nad olidki sellised nagu mõttekaaslased või et ma usun, et sellest filmist oleks tulnud nagu väga võimas, et teemad on ikkagi samad, et selline inimese üksildus, inimeste unenäod, see hirm, et kuidas keegi nii-öelda sinusse siseneb, mis sellest kõigest saab, eks ju, samamoodi visuaalne stiil, ma vaatasin, et need, ühesõnaga need teemad, eriti kui me võrdleksime näiteks paprikat, jõustina, sellises näeme, et seal samad asjad, nukud kui teatud sellised jälle jõuame sellise Ta tasandini välja, et inimesed kui nukud ja nukud kui sümbolid ja mida tähendab olla inimene, kas olla nukk või saada kuidagi nii-öelda läbi mingite emotsioonide või asjade inimeseks, et noh, nii palju kui praegu veel teada on, et see film siiski tehakse valmis ja järgmisel aastal ta valmis ka saab ning seal ei ole enam mitte ühtegi inimest, vaid film räägib puhtalt robotitest, nii et jään ootama ja siinkohal veelgi. Sügav kummardus sadamasse. Saade kordub eeloleval pühapäeval kell kaks läbi viis minutit, midagi leiate ka internetist. Saate aitasid kokku panna Merje Mändla ja Helle Paas. Järgmine kinosaade on eetris 18. novembril taas kuulmiseni. Kino kino.