Tere tulemast kuulama saadet persona stuudiokülaline on politoloog, tšehhi rahvusteatri endine baleriin Iivi randla sai toa. Saadet juhib Marje Lenk. Kuidas elatiivi? Üldkokkuvõttes hästi, ma juba mõtlesin, et ei jõuagi tänaseks Tallina sesse. Pilt, mida Telest Kesk-Euroopa kohta näidati, oli päris troostitu, lund oli väga palju. No vot, see on nüüd niimoodi, et lund oli küll palju, aga ikkagi mitte nii palju kui Tallinnas, mille pärast sellepärast et seal on juba tugevam päike. Kui päike ilmunud välja, siis ikka sulab ära, aga külm oli küll, jah. Kuidas Tšehhimaale läksite ja kuidas te tulite? No sellel kalal ikka lendasin sinna tagasi, üldiselt need ühendused on ikkagi küllaltki halvad selles mõttes, et rongiga Peab olema mitmed ümberistumised, kas bussiga või nii. Pealegi otse Tallinnast ei sõida ei bussi ega rongi. Nii et selles mõttes on võimalus otseühendusega minimaalne. Ja isegi kui ma lendan Tallinnast, siis lendan kas läbi Helsingi Kopenhaageni Prahasse, kui paljude sõidu peale rahases kulutate. Noh vähemalt üks palk läheb edasi-tagasi küll kindlasti. Ja selle palgatöö telliti siin Eestimaal, selle tellin Eestimaal Eestisse. Ma tulin nüüd tänu sellele, et oli kaks pakkumist arvestades kohe neid kaugusi vahepeal ikka tahaksin käia ka Prahas, kus mul on ka omad kohustused olemas. Esimene pakkumine oli TPÜ streigiteaduskonnast, kus ma õpetan praegu rahvusvaheliste suhete osas ja teine pakkumine oli tšehhi vabariigi saatkonna poolt, kus ma teen siis pressi kultuuriosaliselt nii et töötate saatkonnas ja töötute pedagoogikaülikoolis. Ja peale selle on teil Tšehhis, kus on teie kodu, seal on teil ka töökoht? Seal on niisugune töökoht, kus iga semester, minuga tehakse uus leping ja ma olen Caroliinimas sees, see tähendab raamatus, kus on siis õppejõudude mitmed ettekanded nagu mina olen seal kirjutatud siis nagu Baltimaadepeana enamuses ma teen ikkagi rohke poliitgeograafia seisukohast vaadatuna Baltimaade olukorrast muidugi ka üldpoliitilist ülevaadet ja niisugust, mis, mis, mis neil just praegu vaja on. Nii et see koht on siis Karli Ülikoolis teha arhiivi. Hakkame siis päris algusest peale. Te lõpetasite 1974. aastal Tallinna koreograafiakooli ja te olite Narva tüdruk ja siis suunati teid Vanemuisesse ja kui ma praegu ütlen Tallinna koreograafiakool, mis teil kõigepealt meelde tuleb? No minu jaoks oli see kool nagu alusepanijatest, mulle tulevad meelde kõik õppejõud, kes seal olid siiamaani ma olen Tallinna balletikooliga ikkagi seotud sellel määral, et isegi tõin ma oma sõbranna, kes töötab sealses konservatooriumis ka siia vaatama Tallinna balletikooli ja ehk saab tulevikus veelgi midagi teha. Siin on olnud ka koreograaf Prahast ära Palok kes tegi Tallinna koreograafiakooli jaoks mitu soolonumbrit, nii et ikka püüan enam-vähem kontakti hoida. Ja meenutused on ikkagi head, sest ma olen saanud jaguliselt. Millised olid need kolm aastat Vanemuises, te olite ju noor algaja tantsija? Meenutan nüüd küll tõesti väga hea meelega, jällegi too aeg, ma ei saanud ehk kõigest võib-olla niivõrd hästi aru ja läinud kannatama edu ja ehk võib-olla ka mõnikord ei osanud asju nii hästi hinnata, kui nad tegelikult olid. Ma arvan, et ka Vanemuises õnnestus mul saada siiski see maksimum oma hilisemates esinemistes või tantsukarjääri jaoks. Kes teil see hea haldjas seal oli, kesti täitus. Mind on aidanud alati ka üks ja ma ikkagi üldiselt hiljem, hoides kontakti Ülo Vilimaaga Jelena kõlariga, Rufinna noorega, kes iganes praegu seal on ja see kontakt on jäänud eriti võib, muidugi võib olla suureks ehk Ülo Vilimaaga Te olite niisugune lootustandev noor tantsijate kutsuti varsti Estoniasse, Estonias olin ma tegelikult ainult aasta ja sinna ma tahtsin ise minna. Toeku mina lõpetasin kooli 1974. aastal, siis läks Estoniast remonti ja kuna kohustuslik aeg oli Vanemuises olla kolm aastat tänu jumalale siis, siis ma sain alles hiljem minna ja see oli ikkagi minu enda soov, aga siis viis minu elude mujale. Tuli tšehhi noormees ja teie armusid temasse kuidagi nii. Kuidas te tuttavaks saite oma abikaasaga? Tuttavaks sain, ma tee peal tegi, kui ma olin teel esimest korda välismaale, et ma siis prognoos. Aga siis oma tulevast abikaasat nägin ma Moskvas ja siis rääkisime terve tee sinna ja siis ta aitas veel mõned ümberistumised seal, nagu mul oli vaja hiljem teha, tuli välja, et ei olekski otsa saanud ja siis niimoodi jäime me kirjavahetusse kaheksa aastaks. Ja siis alles abiellusime. Kas see oli armastus esimesest silmapilgust? No minu puhul küll mitte ja ka, aga vastaspooltel ja see minek oli jah, 100 kaheksakümnendat aastat, nagu me teame, olümpiamängud piirati välismaalaste sissetulekud, väljaminekud, igasugused dokumentatsioonid isegi tundub, et juhtus midagi äärmiselt huvitavat, minu mees ei saanud kuidagimoodi tuldud siiapoole. Kõik igasugused turismireisijad, kõik võeti lihtsalt maha. Me olime päris noh, niimoodi kohe selle ülema hämmastunud ja õnnetud ja nii edasi. Aga siis lõpuks ma läksin, ütlesin niimoodi, et kuidas on võimalik, et alati ütlete mulle ära kõikidele kutsetele ja nemad ütlesid niimoodi, et see on seoses siis selle olümpiamänguga. Ja siis ma ütlesin, aga mis siis, kui näiteks inimene tahab abielluma selle, mõtlesin esimest korda sealt välja. Ja huvitav oli, et miks te siis kohe ei öelnud ja nii ma saingi selle kutse ei olnudki probleem ja siis tulime Tallinnasse ja ütles niimoodi, et ta saab siin kuu aega olla ja siis vaatame, kas jõuame paberitega üldse hakkama. Saimegi. Kas oli palju mõtlemiska selle üle, et noh, kas üldse minna ära siit? Ei, muidugi oli ikka see see otsus oli küllaltki noh, muidugi raskelt tulev ja ta oli nagu mõlemalt poolt ja, ja ma arvan, et just minu mees tegi selle jaoks väga palju. Mu mees ütles, et ta on juba kellelegiga rääkinud seal ja et ma saaksin vähemalt Tšehhi televisiooni Review'sse, tookord mõtlesin, et noh, et ma olen väikest kas või ei tea, kas niisugune asi. Aga hiljem muidugi, kui ma Tšehhi läksin, siis jäi serviäss loomulikult kohe ära, ma olen ikkagi klassikalise tantsu tantsija rokina, mulle meeldib ikka klassikaline ballett ja, ja siis lihtsalt ma läksin teatrist sisse, Läksin šefi juurde ja ütlesin, et vot niisugune soomul on. Ja see õnnestuski. Nad võtsid mu alguses muidugi katse peale sellega, et ma ei töötanud, vaid käisin ainult trennis ja siis tehti konkurss alles kolme kuu pärast. Aga see tuli veel hiljem. Enese jõudsin ma veel sünnitada lapse tütre ja siis viie kuu pärast ma läksingi kohe teatrisse. Konkurss läks väga hästi ja kohe esimesel tööpäeval mina mõtlesin, et tehakse nalja, tuldi minu juurde. Õhtul tantsiti Kivi lilles kolme kivi. Aga mina ei olnud kunagi näinud kivi kivilille Prokofjevi, et ja, ja siis mina mõtlesin, tehti nalja niisama ja oligi istun seal proovis ja kohe pandi kohale. Ja etendus läks hästi. Üldiselt maalisin Tšehhoslovakkias nüüdsest Tšehhis olemisega, ikkagi oma 15 aastat läks päris kohe kindlasti aega. Kõik see on seotud absoluutselt kõigega ja ja minu suhtume muidugi eestisse pidevalt, ma olin nii alati Eestis vaimustusest olnud ja niimoodi siis see on olnud küll raske ja aga nüüd võib öelda, et nüüd ma olen kohanenud seal ja olen hea meelega siin. Mis seal kõige raskem oli teie jaoks? Noh, esiteks võeti mind ikka, et kui Moskva baleriini millegipärast pidevalt ma käisin kogu aeg õiendamas alati, et minu mees on ikkagi Tšehhi ja ja mina olen eestlane pidevalt. See oli muidugi raske seda selgeks teha, sest siis oli ju Nõukogude Liit ja tšehhide jaoks oli nõukogude liit üks ja see sama kõik. Eriti suurema osa jaoks, mitte kõik loomulikult. Aga noh, pikapeale nad harjusid sellega ja siis, kui tuli aasta 1990 siis maju, korjasin isegi Helsingi aktsiooni jaoks Eesti vabariigi iseseisvus heaks allkirja. Siis olid juba kõik endale teadvustanud enam-vähem nii et sai abiga Tšehhimaalt kus ma korjasin vist üle 500 angerja, et nad on nõus siis, et Eesti, Läti ja Leedu saaksid siis vabadeks riikideks, mis keeles teatris alguses suhtlesite kohe läksin, püüdsin rääkida tšehhiga, kas, aga noh, see päris jube olla nii vene keelega segamini, jah, jah, ma arvan, et jah, et Russismust nii palju seal üldiselt nende vene keel on nii huvitav kui see ei ole väga vilets. Kas siis sellest, et koolis hakati õpetama neid sundkorras loomulikult vene keelt ja küllaltki kõikides koolides absoluutselt, mis mind pani hämmastama, aga nad ei õppinud seal praktiliselt midagi ikkagi ära, nii et, et see on huvitav. Aga muidugi noh, slaavi keeled ikkagi on, ma arvan, et ikka põhimõtteliselt ikka midagi aru saab. Eestlased, nähtavast on rohkem kinnisemad, kuid tsehhid ja nemad said sellest aru niimoodi, et ma olen nagu uhke. Aga mina jällegi ei julenud eriti kellelegi juurde nii eriti väga minna, et noh, nagu tüütama hakkama niimoodi ja siis ma võtsin jälle ka tagasi tekkis niisugune situatsioon, kus arvata, et noh, et ta ei tahagi rääkida või niimoodi tegelikult asi ei olnud niimoodi, see oli niisugune erinevus nagu mõistmistes. Aga muu eluolu, muu eluolu oli niivõrd kibekiire ausalt öeldes, et suurt midagi ei teagi. Kodupere teatrietendus oli vähemalt 16, kusjuures me tegime ainult balletietendusi, mis on loomulikult füüsiliselt väga raske, siis mitte ooperites ooperites meie esinenud, välja arvatud see ainult väga väiksed soolo osadväärsed. Nii et põhimõtteliselt on, ma arvan, et see töö oli väga raske ja tööd oli teil kogu aeg. Ja loomulikult seda jälgiti sealtpoolt, et ega siis ilmaasjata ei maksta, eks. Ja tööd oli kogu aeg, isegi arvan, et liiga palju, et oleks võinud natukene vähem olla. Kui ma läksin tööle, siis kohe ütles. Minu kohtadeks saab esialgu neljakud Nelid neljakud, siis kolmekud ja siis kahesed, niisugused ja siis variatsioonid ja, ja nii edasi. Tollel ajalise trupp oli tohutult suur. Balletitrupp oli 160 inimest ja, ja iga oma väikese koha ees pidi võitlema tõesti täis rinnaga, et alati ennast hästi näidata, alati valmis olla, haige ei tohtinud olla. Lapsega koju jäämisest ei olnud juttugi. Ja nii edasi lihtsalt ja nüüd muidugi see trupp on vähenenud, aga see on ikkagi suur teater ja peale selle me teenendasime kolme lava ka, see oli väga raske, sellepärast meil oligi nii palju etendusi. See on ainukene balletitrupp rahas. Ja selle tõttu siis kas see suur koormus, distsipliin oli tugev, distsipliin oli tugev ja mõnikord mulle tundus isegi, et noh, et mingil määral nagu liialdatud näiteks Luikede järve etendus, mis on üldiselt koormuselt, eriti nais artistidele väga raske, kuskilt ma ka tegin, loomulikult soolod, õhtul lõpetate kuskil, ütleme pool 11 koju, te saate kuskil enne kahteteist öösel magama, jääte kuskil kell kaks kell kolm, kuidas kellelgi närvikava peab vastu hommikul tõusete kell seitse üles ja lähete kell üheksa trenni. Ja seal te pidite olema? Sellepärast et meil käidi trennis, iga kord tõmbas nihukesi kriipsukest, kus siis sa oled kohal. Peab olema, no ja siis juba õppejõu suhtes, mis, kes seal olid repetiitor ja oli ka niisugune. Niisugune tugev mainimis ei olnud kartus, vaid respekt. Et ikka korralikult peab tegema, et ei saa ikkagi kuidagi seal ja siis võib-olla et see toob ka mõnikord kahju. No kui jäite viis minutit hiljaks, mis siis juhtus või viis minutit meil ei saagi hiljaks jääda, sellepärast et meil on areduste järjekord on täpselt planeeritud, nii et siis te jääte soojendusest ilma, võib midagi juhtuda. Meil ei ole hiljaks jäämisi võimalik üldse teha, meil oli päris päris range, võeti palka maha, kes ei käinud näiteks treeninguteski. Mis määra selle otsustas igakordsesse isiklikult siis olid seal ka, kui keegi magas näiteks etendusõhtul maha. Ka sealt võeti maha Tšehhi Teatris, palgasüsteem oli teine ja mis muidugi ka soodustas nüüd ütleme tantsijatel võib-olla ka tahtma parimaid osi või teatud osi või, või tegema paremat tööd. Sest üks on palk, mis oli keskmisest kõrgem, nüüd on jõudnute kvant keskmiseni. Aga sinna juurde tulid laupäevased pühapäevased lisatasud. Pluss veel ka siis igasugustest osadest lisatasud. Nii et kui te tegite näiteks laupäeval pühapäeval neli või kolm või kaks etendust, siis selles osas laiti lisaks praktiliselt teise palga veel. Ja loomulikult kõige rohkem olid nende enda huvides, et ikkagi saada häid esinemisi. Sellega palk ei olnudki võib-olla kõige määravam ikka, et saate jälle esineda ja antakse teile mingeid osi. Sest kaks korda aastas olid meil esietendused iga aasta, nii et korrapäraselt. Nii et kui üks sai otsa juba hakkas teine peale ja igaüks siis olid ka närvimängud, olid kõvad, et kas ikka saab sisse, aga kas ikka saab, mida ja siis terve selle õppeaeg oli ka üks suur võitlus käis, et kas ikka näiteks sealt velt, äkki keegi kukkus ära kuskilt vedrud kohe sinna kuidagi ennast sättida ja intriige ja küll oli intriige selles mõttes, et eks igalühel olid ju omad võtted muidugi, kui suutrupp on, aga jah, kahega jala tahapanemisest ka mõnikord, aga võib-olla ehk mitte nii inetud, kui Moskva teatrist võis kuulda. Laps oli teil siis teatris väga tihti? Lastma püüdsin hoida võimalikult eemale teatrist, mitte sellepärast, et, et midagi halba oleks saanud vaid sellepärast, et esiteks ta ei oleks haige sest teatris olles balletisaalides olles ikkagi ja hingamine on väga suur ja niimoodi ja, ja mul ei olnud aega ja ei tahtnud ka, mis oleks kuidagi nagu sellest võetud, aga teatrietendused on ikka enam-vähem kõik ära käinud ja mõnes proovis oli ta ka. Mäletan uskuma, proovisin brekvaatsega tongi hot-is olevat Amori osa siis minu tüdrukut pastaga. Ja siis brigaad ütles, et oi, et hoopis laseme sinu tütre välja, et see on nii vahva. Kindlasti ta oli vahva. Kas te olete oma töö pärast balleti pärast pidanud loobuma näiteks toitudest ja külaskäikudest ja nii edasi ja nii edasi. Balleti pärast, mida loobuma? Väga paljust, seda teevad kõik baleriinid, minul nüüd olles tsehhis ei ole õnneks vaja olnud loobuda söömisest, sellepärast et ma olen kuidagi isegi liiga kõhn, vahepeal öeldi, et nii kõhn ei tohiks vist olla paljude kaalusite, siis too aeg, ma kaalusin, 38 37 peale läks ja see oli juba ausalt, ausalt öeldes päris jube, kui pikk te olete. Ma olen meeter 58. Ja no minu ideaaliks oli, et 41 42 ja ma tegin palju tööd selleks, et juurde saada silma tänaksin oma abikaasat sellepärast et tema pani mu õlledieedi peale suvel ja iga päev koostuslikut hakkasin peale poolest liitrist ja niimoodi ma sain tõesti selle kaalu pidama, ei läinud enam alla ja sellest ajast peale, noh siis ma ei pidanud enam nii palju jooma, aga noh, see oli päris jube alguses iga päev pool liitrit siis ta liitrini. Ja niimoodi kuu aega kerge vine oli peas. Süda kellaga. Selle kohta ma tahaksin öelda niisugust asja, et üldiselt see sealne temperatuur ja see kõik mõjub hoopis teistmoodi ja nii et, et ma arvan, et ka sealne niisugune teatud joomiskultuur on ikka teine, kui on Eestis seda võiks tõesti Eestist minna käia vaatamas õppimas, kuidas juuakse õlut ja lõpeb väga ilusti kõik, millest ma kindlasti loobus, Henno, ükskõik millal olid uusaasta peod või mingisugused muud peod või sünnipäevad, siis minuga juhtus tihtipeale niimoodi, et kas ma tulin etenduselt kuskilt. Näiteks kell neli hakkas peale kell kuus uusaastaõhtul. No siis ma olin väsinud, loomulikult pidasin paar tundi vastu ja juba ma läksin magama, nii et ma käisin külas siis kavas, see oli nagu teadev, kõik, kõigil oli selge, juba voodi oli valmis pandud ja siis jäin lihtsalt magama. Et jah, et need külaskäigud ja muidugi näiteks kui oli mingi raske etendus, näiteks kinos seisan minna või mingisse teatrisse huvitavale etendusele või kuskile mujale, et jalad all istuda. Et enne seda ei olnud küll mitte sugugi hea. Nii et niisugustest asjadest kõlblil loobun sportimisest näiteks suusatamise ja niisugused asjad, kus võib hoopis jalaluu ära murduda. Selle selles pidi ka loobuma, nii et loobumist oli küllalt. Kas teie olete terve olnud? Jah, endiselt, mu tervis on hästi vastu pidanud, tervele sellele mul tekkis, võib-olla ehk viimased aastad, kuna ma tõesti haiguslehtedel praktiliselt ei olnud tekkis niisugune, ja kui olin, siis püüdsin selle noh, nagu töö käigus ravida nohuga tekkis probleeme. Siis loomulikult jalgadega ikka traumasid juhtub, aga üldiselt mul oli väga hea spordiarst, nii et ka igasugused rebestas, need said küllaltki ruttu korda oma huvides. No teil on ilmselt palju partnereid olnud, sest ühelgi mehel probleeme teie tõstmisega pole olnud, ilmselt ei, seda ei ole olnud tõesti nii, et kõik võisid teiega tantsida. Kaie Kõrb tunnistas ühes intervjuus, et ta oli pea alati oma meespartnerisse armunud. Kuidas teil oli, kas kas tundsite ka vahel, niiet et ma olen armunud? Siin tahaks kindlasti mainida ühte partnerid kellega ma arvan armumisest ehk võib-olla isaks olla, aga võiksin öelda, et tõesti niisugune väga ilus inimlik suhe tekkis. See on Medvedjev, kes on olnud ka Eestis. Ja tema on ka kutsunud oma 100 Nillad tegema. Ja, ja temaga mul tekkis tõesti väga haruldane kontakt ja siis hiljem ma sain teda ka Prahasse kutsutud ja Tšehhimaale, kus me saime tantsida mõnedel kontserditel, kus me tegime ka siis sell iduette ja, ja muudest kettidest ja tema oli mind kutsunud jällegi Sankt-Peterburgi, kus me esinesime koos laselfiidiga ja talismani pade tööd tegime. Nii et temaga teda ma mainiksin kohe kindlasse, kes on mulle jäänud, lihtsalt on niisugune hea suhe, tekib ka laval. Me võisime olla näiteks, kui ma mõnda asja isegi ei teadnud siis temaga ma võisin kindel olla, et mitte midagi ei juhtu, lihtsalt. Ta tabab ära, mismoodi ma ei tea, või mismoodi mulle seda teada anda. Nii et isegi jah, väheproove oli meil alati, me pidime, läksin eksprompt väga lavale, nii et mis oli ka muidugi omaette huvitavat. Kui teie läksite Chici teatrisse, kas siis seal oli teisi Nõukogude Liidu tantsiga? Seal olid kunagi ammu juba, kes olid elanud, mis seal 10 aastat olid, kaks tantsi, annad kes olid ka siis abielus, rohkemat ma ei teadnud, aga hiljemgi tuli nüüd praegusel ajal on väga palju ja seda juba öeldi ka Eestist on väga palju, aga mitte ma ei oskaks rahvusteatris, mitte. Aga nendes väikestes teatrites teistes linnades on küll jah, väga palju Eestist tulnud tantsijaid, kes teil lavastasid, kas põhiliselt tegid seda oma teatrilavastajad või kutsuti ka väljastpoolt? Mõlemat oli nii oma teatrilavastajaid, keda oli tollel ajal tõesti, ma ütleksin üks neli tuntumat tsehhis ja muidugi iga aasta tuli üks vähemalt väljastpoolt ja see oli minu jaoks tohutu hea kogemus küll Prantsusmaalt, Poolast, küll Ungarist, kes mul on eriti meelde jäänud ja, ja siis veel mitmete erinevate päritoludega muidugi ka ameerika balanssini trasti juurest tulnud õppejõud, kellega ma viimati veel sain koos bitud ja ka niisuguse loa tantsida balanssini Raimondo pade tööd, mis oli minu jaoks niisugune väga, väga huvitav ja väga meeldiv. Te tegite tšehhi rahvusteatris ka pedagoogitööd? Ma tegin pedagoogitööd küll niimoodi, et kui oli vaja näiteks ma valmistasin, et konkursside jaoks noori inimesi või mõnikord andsin tundi mis noh, sealsete noh, nii palju kaadreid ja nii palju oma inimesi oli küll suur tunnustus, ma arvan. Ja seadsitega tante tantsima seadsin enam-vähem ikkagi iseendale, neid kontserte ma tegin väga palju eri eriliselt siis, kui meil oli ju kahekuune suvepuhkus, siis ma püüdsin sellel ajal võimalikult teha ka veel oma erakontsert või mingisuguste truppidega sõita koos. Ja teha neid siis siis sellel juhul jah, ma lavastasin endale. Milline see kõige õnnelikum aeg oli. Rahvusteatris. Ma ei oskagi öelda, ma arvan, et üleüldiselt igal ajal oli mingisugune oma aega ka, ehkki ütleme pärast juba viit taastat olnu olemist rahvusteatris oli see ehk niimoodi sisse nagu elamine ja kasvamine suurem ja siis võiksin öelda veel 80.-te lõpp päris noh, niimoodi, et sa juba, kas siis jah, see oligi 80.-te lõpp, hiljem tulid juba peale. Muud ma ei ütleks, huvid, vaid vajadused, mis tollel ajal olid, need olid üheksakümnendatel aastatel läks 89 tšehhi sametrevolutsiooniga, algaski Tšehhoslovakkia vabanemine ja, ja siis ka loomulikult kaasa aitamine Eesti iseseisvumisele, nii kuidas, kuidas mina iganes oskasin. Persona saatekülaline on Iivi randla rai eduva Kuidas siis see juhtus, et ühel päeval võtsite kätte ja hakkasite hakkasite õppima jälle paleti kõrvalt. Et see tuli niimoodi pikaajaliselt siiski, ma olin Läänemereliidu liige juba 83.-st aastast, kuigi mul oli väga vähe võimalust seal osa võtta, kongressidel avati, ma käisin. Ja ma võiksin öelda, et juba 86.-st aastast härra Vladimir matsu raam jättis minule selle au öelda avasõna kongresside laate, mis mulle sugugi ei meeldinud loomulikult, aga pikapeale harjub ära. Ja 91. aastal siis Vladimir mat sõra ja mina olin siis ka lõpuks nõus, ütles, et no nüüd on see aeg, kus siis peab avama eesti klubi. Sellepärast et lätlastele leedukatele juba oli naljaviluks öeldud, miks siis eestlased hullemad on. Ja Eesti klubi avamine siis jäigi nagu minu peale see oli loodud realistlikuga teati ühel etendusel, mis siis oli pühendatud nagu balti riikide iseseisvumisvõitlusele ja see toimus veebruarikuus enne veel putsi. Ja seal. Ma riputasin üles teated, palun, kes soovib testi klubisse tulla, tulge siin vaheajale. Realistlik, teater oli puupüsti rahvast täis, Balti riigid olid väga populaarsed, väga jälgiti, mis seal toimub, eriti oli siis just pärast seda leedu verist sündmust toimunud, näidati video peal, see oli niisugune teatud nagu seos nüüd ütleme siis Prahas 68. toimuvaga ja siis väga noh, niimoodi rahvast meelest, sest see oli tõesti fantastiline õhtu. Kus näitlejad, Siska rääkisid Molotov-Ribbentropp paktist kus näidati ka Eestile peale sunnitud Venemaa poolt lepingu allakirjutamist ja kuidas see toimus. Kohal oli tolleaegne välisminister Tins piir, kohal oli Ta 77, mis on väga tähtis Tšehhoslovakkias tol ajal ja, ja kõik kõikide nende poolt üldiselt nagu leti leiti, niisugust toetust nendele Balti riikidele. Ja muidugi noh, klubi avamine sellel ajal veel eriti tähtis Eestile on veebruar üldse tähtis, siis me võtsime seda sümboolikaga, siis avame ka Eesti klubi. Et just, et see veebruar siis jääbki tähtsust, Tartu rahu, Eesti vabariigi aastapäev, miks mitte Eesti klubi avamine? Eestlasi üldiselt see siis ei ole palju? Kokku oli küll Tšehhoslovakkias mitmest linnakeses niimoodi kaugemal, aga just Prahas endas ei olnud, nii et ma olin noh, niukene, üksildane Mohikaanlane, seal oli küll estofiil ja väga palju, kes rääkisid ka hästi eesti keelt, nii et selles mõttes oli hea olla nendega. Aga kokku tuli umbes kuskil kaheksa inimese ümber ja paari nädala jooksul juba me tegime siis oma nõukogu ja, ja siis sättisime kõik kohale ja oligi klubi loodud. Noh, minu jaoks oli see niisugune tore avastus, sest mulle meeldib väga organiseerida mitmeid üritusi ja niimoodi ja seal on noh, minu jaoks on niisugused head kogemused lihtsalt elu elu tarvis ja, ja niisugused rõõmu momendid. Me tegime üritusi juba 1991.-st aastast. Suurematest ja õnnestunum matest ehk võiks öelda, esimene kokkutulek, kus me siis kutsusime Eesti vabariigi aastapäeva puhul kokku kõik balti riikide saadikud siis olid Poola, siis oli Ungari saadik kohal ja, ja see oligi kõik, aga noh, meie jaoks oli see suursündmus, Eesti klubiüritusele tulid edasi, me tegime niisuguse juba rohkem siiski ütleme kunstikallakuga üritusi, et läbi kunsti nagu haarata, inimese tutvustada üldse, mis seal Eestis toimub, et see on midagi muud, kui on näiteks vene kultuur ja nii toimusid meil näiteks arhitektuurinäitus tsehhi arhitektuurimuuseumis, mis oli suurepärane koostöö. Sealsamas me võiksime näidata ka Priit Pärna filme mis, mis oli samuti saal oli täiesti täis, mis meie jaoks oli tohutu au loomulikult selle üle 200 inimese koos klubiüritusele, kus on ainult paar klubi liiget, eks meid oli tolla tollel ajal ainult 20. Edasi oli meil näiteks niisugune sündmus nagu vaba eesti teatrinäitus, mis toimus rahvusmuuseumis ka suur sündmus. Siis oleme me kutsunud küll, aga ajaloolase Hain Rebase Prahasse ja veel oli meil üks niisugune, nüüd on juba kaks sündmust olnud, me tegime niisuguse ürituse, nagu on Tšehhi, Eesti ja Islandi õhtu. Miks islandi võiks olla küsimus sellepärast et viia siis seda Eestit nüüd natukene sellest regioonist hoopis nad küll Islandil, loomulikult Põhjamaades, aga ta on hoopis kaugemal geograafiliselt natukene hoopis mujale. Ja seal on loomulikult Donizki üllatav moment. See õhtu sai ka ilusti korraldatud, kuigi ma hakkasin seda Ago Maiduga peale. Aga Agumaid kahjuks. Läks ära me hulgast ja siis võttis üle kohe Angela harraste. Ja tema tõi sinna ühe tantsu, paarise tantsis ka seal. Ja kaasas oli ka Tõnu Raadik, Henn Rebane. Ja, ja sellepärast siis oli küll tõesti selline hästi dünaamiline õhtu, tuli välja, kus eesti tantse kõik olid hämmastunud, et kui, kui kiired ja kui, kui temperamendiga tantsud on ja kui ilusad rahvariided ja nii edasi ja, ja Arastega on meil jäänud kontakt nüüd siiamaani, nii et Angela tuli jällegi oma ühe paariga, aga nüüd viimasele see on eesti klubi 10.-le aastapäevale pühendatud õhtule, mis siis toimus 28. veebruaril sellel aastal? Jaa, seal nad tantsisid jällegi eesti tantse, jällegi õhtu tuli väga niisugune dünaamiline, väga liikuv ja tore. Muidu, kui rääkida veel sellest viimasest õhtust, siis muidugi tahaksin veel öelda, et on tehtud ka Tammsaare poiss liblikale niisugune tantsu, Niuke tantsuõhtu ja, ja see tuli ka ilusti välja. Peale selle tahaks öelda, et millega tegeleb Läänemereliit? Ta oli nüüd põhiliselt ikka kirjanike tegevus, kus siis tollel ajal tõlgiti tohutult palju raamatuid. Tollel ajal, see oli veel sügavas totaalses ajas totalitarismi ajas oli näiteks niisugune arv nagu 20 eesti romaani tõlget. See on ikka suurepärane arv ja nüüd me püüdsime jätkata seda edasi, kuigi rahalised võimalused on muidugi teised. Meil neid kontakte kirjanditega nii palju ei ole. Sest Eesti klubi on eesti klubi. Muidugi saame ka Eestis toetust kultuuriseltside ühenduselt suur tänu ka Tšehhimaalt, kuskilt veel kuskilt igalt poolt, kus natukene ots otsaga kokku. Meil tuli välja see aastaraamat ja see on Kreutzwaldi muinasjutud. Selle üle me oleme väga rõõmsad ja selle on tõlkinud Slavia Oudova, kes on ka meie klubi liige kes oli ka Läänemereliidu liige. Nii et selles mõttes on see teatud mõttes niisugune nagu järje pidavus Läänemereliidus siis nagu Eesti Eesti klubisse. Selle raamatule oleme uhked ja me püüame veel välja tuua, kui õnnestub rahad kokku saada, sest Vladimir Matsula tõlkis meil veel ühe raamatuna. Seal Viivi Luige seitsmes rahukevad ja ma töötasin siin vahepeal iga suvi, kui mul oli nüüd suvevaheaeg teatris, töötasin välisministeeriumis ja mind see huvitas ja siis arvasin 1993, et võiks hakata õppima, aga see oli ka niimoodi, et jällegi üks tänapäeval väga tuntud poliitik sellises koguda. Prahast arvas, et ma võiksin minna otse Londonisse õppima ja mina ütlesin, et ei, et see juhige küll, et midagi niisugust asja proovige, no siis ma kirjutasin niisuguse avalduse ja sain Eesti poolt toetust. Ma mõtlen selles mõttes kirjalikud, niisugused nagu toetused ja tsehhi poolt sain toetuse ja saingi endale stipendiumi, siis ma olin Inglismaale õppima selles siis see on London of Economic skoor. Ja pärast seda tulles Prahasse tagasi, siis oli, teatrist anti ka vabaks ja väga täna ka, mis edasi. Ja siis ma astusin siis Kesk-Euroopas põhikooli, et äkki, aga seal ma olin natuke hiljaks jäänud, aga siiski minu jaoks tehti veel üks niisugune nagu sisseastumiseksam, kus ma istusin keerataval tooli. Mult küsiti niimoodi ringis, tänapäeval enam ei julgeks minna. Aga siis ma ei tea, noh, niisugune otsus oli, et jah, ikka peab edasi õppima. Kuidas nad suhtusid sellesse, kui te ütlesite, et te olete baleriin ja tulete nüüd politoloog, kui Londonist imestasid, et miks mu edasi, et tantsimine on ju palju parem. Aga üldiselt nad olid selle üle väga uhked, et niisuguse eriala peal niisugune inimene tuleb ja niimoodi minu jaoks oli see täiesti hämmastav suhtumine, muidugi. Aga muidugi väga rõõmustav ja andis jõudu juurde. Sest eks muidugi raske ta oli ja raske ta on ikka veel edaspidigi, sellepärast et aega on jäänud, jäi väheseks kõige selle kõrval. Hommikul läksite siis proovi, õhtul oli teil etendus ja millal siis õppimine toimub? Kui ma Londonis olin, siis loomulikult käisin ma seal ainult trennis, siis kui mul vaba aega oli. Seal käisin ka jah, et sest et vahepeal pidin pärast tagasi tulema kohe järgmine päev, kui ma jõudsin kohale Londonist oligi etendus luikede järv ja kohe tegin. Ega seal mingit Tarmo heitmist ei olnud, nii et selles mõttes oli raske, aga Prahas oli ja niimoodi, et selle Kesk-Euroopa Ülikooliga oligi, et ma võtsin muidugi puhkus endal aastaseks, mulle antise. Õnneks oli küll igasuguseid raskusi, aga sain sellest üle ja kaika trenni püüdsin teha, et enam-vähem vormis minna, kui aasta pärast lõpetan. Aga vot kui ma astusin Karli ülikooli, vaat siis oli tõesti niimoodi, et selline võiks see huvitav oma, et ülikool asus täpselt mul, ütleme niimoodi teatri ja trennisaalide vahel. Ja siis noh niimoodi, et kus jäi vabaks, sinna ma jooksin, et siis sai vahepeal kuulata neid igasuguseid ülikooli loenguid vahepealt, mida ma jõudsin. Aga sellega üksi oleks küll hakkama saanud, sest siiski proov ja etendus oli nii palju, aga mul olid välja otsisin üles niukesed, paar inimest, kes kirjutasid väga hästi konspekte. Ja siis nad laenutasid mulle neid konspekte ja ma siis öösiti kirjutasin neid ringi sellepärast et loomulikult igaüks tahtis oma konspekti ruttu tagasi saada, eks, et äkki läheb kaduma või kes teab mis nii et jah, et öösiti kirjutamised ja õppimised, see muutuski noh minu jaoks täiesti normaalseks, et te olite lausa. Ma olin päevases koolis ja kuidas abikaasa sellesse suhtus, et niisugusse koorma võtsid ja veel noh, eks ma ikka tema käest küsisin ka, aga kuna ta teab juba minu iseloomu siis toitu, mis temal ikka aeg, kui see, ma arvan, et ma sellega hakkama saan, siis teen, eks ta muidugi abistas mind ka. No tema kantserdas last, last jäävad kõige hullem oleid ehk et kodu korras hoidmine ja söögikeetmine ja siis ikka osaliselt tema peale. Ma tegin Karli Ülikooli bakalaureuse, tegin kolme aasta asemel kahega sest teadsin, hea, sest ma teadsin, et kui ma sellest, mis ma sain sealt Kesk-Euroopa ülikoolist tohutu niisuguse suure hoo sisse, ma ei tea, 14 eriline oskusele. Ma teadsin, et kui ma, mida kiiremini ma selle teen, seda parem see on ja ma hoidsin seda pidevalt tempot, seda tohutut tempot seisaga, kaua tempot ei pea vastu. Ja ma teadsin, ma pean ruttu tegema ja oligi, et tegelikult eks ma natuke ikka põlesin pärast läbi küll. Eksamile läksin küll nii et närvid olid täitsa läbi väsinud ja kõik, aga magistriajal, kui ma olin, siis mul andis võidelda selle, kas ma olin tohutult väsinud terve magistriaeg. Aga magistriõppimine on natuke teistmoodi bakalaureus, bakalaureusena aluse saamine ja magistriajasid, pidin minema nagu süviti. Ja see on muidugi raskem, teises mõttes ta võtab, te peate vähem nagu loengutes käima, samal ajal rohkem lugema, rohkem nagu mõtlema ja igasuguseid neid sünteesima ja igast asju tegema, analüüsima. Nii et selles mõttes oli jällegi raske, mis oli magistritöödel. Magistritöö ma tegin Euroopa liidu laienemine. Ja loomulikult siis eriti noh, vaadeldes nüüd Eesti Vabariiki selle seisukohalt ja te ei ole õpinguid õpinguid sugugi kuhugi jätnud. Te õpite edasi. Nojah, kui magister on tehtud, eks, siis peab ikka kuidagi selle doktoriga hakkama saama, sellepärast et tsehhis on nüüd niimoodi, et ülikoolides õpetamiseks on kindlasti vaja ikkagi saada doktoritiitel. Kuigi ma praegu õpetan ülikoolis, on see vist erand ju juhus? Ma arvan, et ma ei tea teisi juhtumeid. Seal on küll, kes on internses doktori, aga mina olen, eks tennises, kuna ma ei tahtnud ennast siduda päriselt ülikooliga ennast ja tahtsin vabam siis selles mõttes olen, ma arvan, erand jah, jaa. Tahtes saada nüüd põhikohta, siis kindlasti peab olema doktor, muidu ei ole väljavaateid küll olemas. Millest tuleb siis teie doktoritöö? Doktoritööprojekt on juba kinnitatud, see on nüüd, vaat siin on tsehhi eestikeelne regioonide mõistmine natuke erinev, aga ma ütleksin niimoodi siiski, et doktoritöö eesti keeles oleks Läänemere regionaalne koostöö. Ja see mind muidugi huvitav, sest see on väga huvitav aeg, praegu toimuvad mitmed ümberpaigutused või ütleme vanasti tagasi minemine Euroopasse ma jälgin loomulikult just eriti Läänemere koostöö tööga toimuvat ja eriti muidugi kolme balti riigi koostööd ja neid mõjutavaid faktoreid näiteks keegi meist saab NATOsse, kuidas see kõik mõjutab seda koostööd. Või siis ütleme kooste, kuidas ta mõjutab üldse terves Läänemere regioonis. Kuidas on koostöö Soomega Rootsiga või teiste Läänemere mere ääres asetsevate riikidega, see on kõik huvitav, on muidugi väga lai. Millised on plaanid, millal tahate sellega ühele poole saada? Noh, nagu räägitakse, et parem vaikida, nii kaua kui asi ei ole valmis, aga no üsna pea tahaks sellega hakkama saada. Üsna pea, sellepärast et ma olen praegu teist aastat doktorant ja meil on lubatud doktorandiks olemine kolm aastat, kuigi seda võib pikendada. Aga pikendamistega on, minul ei ole küll seda aega pikendada, aeg läheb nii kiirelt edasi ja kuna ma hakkasin sellega küllalt hilja peale Ma viitanud oma vanusele, siis selles mõttes ma pean kiirustama, kiirustama ja süvenema, kindlasti süvenema. Nii et loodate saada siis Karli ülikooli professoriks, noh, püüan. Kuidas siis läheb teil Meie pedagoogikaülikoolis, kuidas sinna üliõpilast ette minek oligi? Sellel aastasest sissejuhatust rahvusvahelistes suhetes olid veel niivõrd palju rahvast, et tõesti leidma südame alt külmaks. Sest ma ei oodanud, et nii palju tuleb ja, ja see oli ikkagi väga raske ja suur kogemus, kuigi ma olen lugenud ka suvekoolides, olen lugenud, kus on 100 inimest, aga need olid niisugused anud lühikesed nagu loengud ja selles mõttes, et loete seal paar päeva ja ongi kõik. Aga siin oli terve programm nagu selles mõttes, aga noh ma arvan, et eks igaüks ikkagi aastatega õpib aegs, eks ma loodan, etikaazi läp, minu, minu suhtlesid kogu aeg paremaks, sellepärast et ega siis minagi ei ole sündinud kohe lausa pedagoogikas või midagi niisugust, et ma pean õppima, et kuidas kergendada näiteks üliõpilastel arusaamist ja mida nad peaksid rohkem ise lugema ja niimoodi. Üldiselt arvan, et üliõpilastel pole siin võimalust eriti palju lugeda või ei ole see traditsioon, nii etet saaksid alati raamatukogudest kõik need asjad kätte. Sellepärast et see on võõrkeeltes. Näiteks Prahas on olemas juba meie osakonnal praktiliselt kõik raamatut tšehhi keeles, kuigi kohustuslik on sealne inglisekeelne kirjandus ka. No te olete õppinud tšehhi keeles, ma olen õppinud ja teil on selgelt kõik tšehhikeelset terminit, kuidas siin Eestimaal hakkama saate, kuna rahvusvahelised suhted ja niisugused asjad on nagu hilisemad sissetulijad, kuigi tsehhis olid juba need olemas ka nüüd ütleme kaheksakümnendatel aastatel, siis eesti keeles nagu noh, see, see valdkond ei olnud eriti välja arenenud. Ja siin ongi see võib-olla põhiline probleem. Et Eestis peaksid aga teadlased ja siis selle alaga tegelejad kuidagi kokku saama. Ja need terminid paika panema, sest eesti keeles nagu neid ei ole. Ja sellega on kindlasti raskusi nii koha pealt välja mõelda võib küll. Ja mina, mina kasutasin sel puhul ikka rohkem, kas ladinakeelseid väljendusi, mis on siis rahvusvahelised või ütleme siis inglisekeelset valijat, see, miks mitte, sest nad on tuntud igal pool maailmas ja neid läheb kindlasti vaja ka hiljem. Aga muidugi neid termineid on vaja korrastada kindlasti. Kas te olete niisugune närveerija tüüp ka enne loengut natuke ka, ma olen veninud enne loenguid ja ma olen Arvydenud enne etendusi iga kord, seal on lihtsalt absoluutne. Selge asi, on teil mingisugune nipp ka, kuidas maandada selle kohta on üks hea lugu. Kui ma olin Elles, siis Londonis, seal juhtus niisugune asi, et kuna ma sain niisuguse hea stipendiumi siis ma pidin tegema ka ühe ettekande Raudhibli. Oi, see oli küll hirmus, ausalt öeldes, kuna mul ei olnud ju mingeid kogemusega midagi ja närv oli nii suur, sest ma olin plakatite peale pandud iga puupea keskel kuskil noh, see areaal, mis kõik oli. Ja närv läks nii kõvasti sisse, et ma ei tea mulle täiesti tahtmine üldse ära Tora lennata, ära minna midagi ette, ütles, et oli mul nüüd vaja seda infarkti siia just teenima tulla. Ja, ja siis ma ei leidnud muud vahendit, kuna tantsijatel on niimoodi, et nad soojendavad ennast, see ei ole ainult soendus, vaid see on ka närvide maandamine. Ja mis ma tegin 10 minutit, jooksin lihtsalt ülikooli ümber, nii kaua täpselt arvutasin välja, et ma jõuaksin punktipealt kohale ja jõudsingi täpselt niimoodi ja minu järjekord oli vist esimene või teine, ei mäleta täpselt niimoodi, aga millegipärast muutus see ja ma olin kolmas. Nii et, et kõik see minu jooksmine läks lihtsalt rappa. Värin tuli jälle sisse, kõik seal istusin presiidiumis ees kolme inimesega ja, ja siis tuli niisugune refleks tuli, ma tõusin püsti ja vajutasin käed nii tugevalt vastu lauda. Et need olid pärast tulite, hästi, augud olid sees kohe. Aga see olevatki üks maandamis võimalus, ma ei teadnud seda. Hääl kippus küll alguses nagu värisema, aga pärast ma sain sellest üle. Nüüd olete te neli aastat teatrist eemal, kas tehti trenniga trenni, ma olen nüüd teinud küll eelmine sügis, üle-eelmine sügis juba. Võtsime osa ka viimasest veel nihukesest balleti teisest, mis oli viiner balletiga, mida juhtis siis ära palun. Ja see oli uinuv kaunitar, kus ma julgesin veel teha haldja osa ja kus ma julgesin teha kastikest veel. Ja, ja arvan, et see tuli päris ilusti välja ja ma olin selle sõiduga väga rahul. Nii et treenima püüan nüüd teha niipalju kui võimalusega, eks noh. Väsimus tuleb ka peale, aga spordi või niisugust asja ikka väikselt tehnika edasi iga päev küsis, oli nüüd aega suusatamas ka käia? Ei suusatamiseks? Praegu kahjuks mul aega ei olnud, sest suusataja on kindlasti üks ilus asi, aga ma suusatasin seal hoopis mööda institutsioone igasuguseid ja sättisin asja, nii et jah, mis asju te siis siin tšehhi saatkonna sajate, mis tööd te teete? No täpsemalt ma teen pressi ülevaadet. Aitan tekkida, kui nüüd on mingisugused kultuuriüritused, siis aitan neid teha. Selles seisnebki minu töö, sest ma ei ole täiskohaga seal. Ei tahtnud Ta täis kohta, nii et ülikoolis on, praegu huvitab rohkem see asi, te olete tegelikult Eesti kodanik, ma olen Eesti vabariigi kodanik. Kas see seab siin tšehhi saatkonnas piirangud ka teie? Jah, see ongi see, sellepärast ma olengi küllaltki õnnetu ta, ma arvan, et ma võiksin palju rohkem teha, aga lihtsalt piirangud on sees, see on Viini konventsiooni järgi seatud. Kuidas te selle eesti passiga olete siis Tšehhis elanud? Eesti passiga on see asi, et ma olen ikkagi välismaalane. Tšehhimaal õnneks ma pean ainult iga ütleme nüüd, KuMul, pass saab läbi või, või aeg ütleme neli aastat iga nelja aasta tagant, siis jälle uuesti kõik need protseduurid läbi tegema. See on päris jube. Ebameeldiv ka. Aga noh, muidu nagu võib-olla ehk tööle saamisega on raskusi praegu siiski kui ei ole tšehhi basseerid mõnedesse kohtadesse, ka ülikooli ma arvan. Aga teatris töötades ei tundnud, et ei tuleks nagu ahistatud või midagi niisugust teatris on niimoodi, et seal oli, muidugi oli ka töötas too aeg ka mujalt kuigi vähe tollel ajal natukene ikka kindlasti omad inimesed on ikka omad inimesed, jajah, ikkagi jääte, te, kui on ikka valida oma inimest, siis võetakse oma inimene, aga te peate kuidagi jõudma sujuvalt selle kõrvale, et kui midagi äkki kuskilt juhtub, saate teie selle võimaluse näidata. Aga oma inimene on oma inimene, siin kindlasti kodakondsus ikkagi mõjub igapäevaelus ka vahel tundsite. Igapäevaelus ei teata, et ma olen Eesti vabariigi kodanik selles mõttes on see kergem, sellepärast et minu tšehhi keel on küllaltki hea. Ja äärmisel juhul arvatakse, et ma olen kas Ostrova kandist või näiteks Slovakkiast, et mul on ka teatud niisugune pehmem aktsent juures või räägin lühemalt natukene. Nii et selles mõttes mul ei teki ja kuna ma tean nagu kõiki neid elu keerdkäike niimoodi intuitiivselt, siis nagu ei tekkima, käitun nagu tsehhe ikka Prahas olles, nii et selles mõttes ei teki. Kas Tšehhimaa maksab teile kui endisele Valeriiniline pensioni ka? Ei, pensioni meil ei ole, meil seal muudeti seadus, nii et, et 1993.-st aastast enam pensioneid ei ole. Nii et selle paleti töö eest ei saa midagi, ei kuuekümneselt pidi saama, aga kes teab, mis seadus siis tuleb jälle ja leidnud, et ei jää lootma millegi peale. Öelge Ivi kasse, Teie unistused, balletiunistused on täitunud, kas olete saanud tantsida seda, mida te olete tahtnud? Ja minu unistus on täitunud, sest ma olen saanud tantsida see sell ja seda paaril korral. Ja ma olen saanud tantsida sulfiidi, mida ma soovisin, son, romantiline ballett. Romantiline ballett on alati olnud minu meeliseks. Ja mul on õnnestunud tantsida niivõrd palju niisuguseid osi, millest ma oleks kunagi isegi arvanud, et üldse on nii, et ta nii huvitavana ei oleks osanud arvatagi. Nii et ma arvan, et minu unistus, et selles mõttes on tõesti täitunas ja ma arvan, et mõned asjad veel tulevad, võiks teha kunsti alal veelgi edasi. Aga need plaanid on minus endas ja ülikool on muidugi väga kena ja tore ja võib teha. Aga mul on ka teised plaanidel. Ma kasutasin vestluse käigus kuulajate küsimusi, nii et öelge mulle üks number ühest viieni, üks kuulaja saab väikese auhinna. No ma võtan siis selle viiese aitäh. Persona saate külaline oli politoloog, Tšehhi rahvusteatri endine baleriin Iivi randla saiedova Persona saate auhinna saab Piret Kallop, kes küsis esinejalt, millest on tulnud tal balleti pärast loobuda. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.