Kaunist keskhommikut ja tere tulemast kõikidele rahvateenrite kuulajatele siis raadioaparaatide äärde, nagu sageli varemgi, on meie 30 seltskond ka täna jagunenud Eestimaa eriäärte vahel. Siin Tallinnasse istuvad Postimehe arvamustoimetaja Neeme Korv ja Aarne Rannamäe. Ja seal Võrumaa hunnikute lumehunnikute taga on, peaks vähemalt olemas Sulev Valner. Meie ilusalt Võrumaalt meie ajakirjanduse üks väheseid vabatmehi kohalike külauudiste toimetaja. Igal juhul siin on ilm selline, et nagu ütles rahvas, ega talv, taeva jää. Ja igal juhul minut on ta ära viinud poolt pool häält ja ja teine pool tahab ka minna kuhugi kuhugi rändama, aga loodame, et järgneva tunni jooksul saame kenasti hakkama ja, ja trio, mis saadet alustab, ei muutu, vahepeal tuuakse. No ega me üle jaapani ei saa üle ega, ega ümber, sest et kuigi täna oli see esimene päev, kui hakkasid tulema ka mingil määral positiivsed uudised Jaapanist ehk siis Fukushima tuumajaama neli reaktorit lülitatakse või üritatakse tänase päeva jooksul lülitada taas taas töösse ja Jaan peaks jälle enam-vähem normaalselt hakkama elektrit andma siis just eile möödus täpselt nädal, kui suurest kolmikõnnetusest maavärin pluss tsunami pluss tuumakriis. Kõik nad on, nad on, nad on võrdselt jubedad, aga tundub, et ja suure üllatusena tundub, et Jaapanis selle õnnetuse tragöödia tegelikult meeletu tragöödia tagajärgede likvideerimine ei lähe nii nagu nagu võiks arvata, et ta jaapanisuguses riigis võiks minna. Kui sa ütlesid, et täna on hakanud tulema positiivsed uudised, siis kui seda uudistevoogu üldse vaadata, siis pärast selle katastroofi algust ehk siis uudiseid maavärinast ja hiidlaine tekkest oleme tegelikult ju mitmete päevade jooksul kuulnud järjest leid uudiseid, ütleme siis ikkagi vägagi vastukäivale moel, et, et ma ütleks, et sinu selle jutu täienduseks, et viimased, võib-olla paar päeva on paistnud silma ka selle poolest, et see informatsioon juba, mis sealt nii-öelda avalikkusele tuleb, on, on võib-olla natukene selline rahunenud ja täpsustame ja, ja, ja nüüd me saame võib-olla tegelikult ka siit 8000 kilomeetri kauguselt. Kui ma nüüd väga ei eksi pisut paremini hinnata, mis, mis, mis ikkagi tegelikult seal seal toimub ka nende, nende inimestega? No tegemist on kahtlemata tohutu õnnetusega ja taas ühe kinnitusega, et ikkagi on jõude, mida, mida ka inimesed ei, ei suuda talitseda ka maailma kõige paremini arenenud riikides. Sest noh, Jaapani Jaapani puhul, kus tõesti maavärinad, et ikkagi ei ole päris haruldased ja ja selles mõttes on nende valmisolek maa värinaks ju ilmselt muljetavaldavalt hea olnud, aga sellegipoolest kõik see kriis kokku jah, ei, ei käi ka ka nendel nendel päris päris lihtsalt natuke on, siin tundub mingit sarnasust Ameerika Ühendriikide hädas olekuga, siis kui New Orleans üle ujutati. Et ka siis oli ju tunne, et maailma kõige kõige kõige võimsam riik kas nagu tahab kogu maailmas korda luua, jääb ikkagi jäi päris päris pikalt tegelikult hätta oma kodanike aitamisega. Aga, aga noh, antud juhul ma arvan, et meil siit eemalt veel eriti on kindlasti nüüd hakata rääkima, kas jaapanlased on nüüd hästi või halvasti hakkama saanud. Et küllap nad on teinud oma parima kindlasti kõik, kes on, kes on püüdnud aidata, et selles, selles ju ei tohiks kahtlust olla ja usutavasti ka ikkagi jaapanliku põhjalikkusega, aga aga samas jah, tegu on kahtlemata sellise, sellise suure katastroofiga, mida mida, mida nagu lihtsalt ei, ei saa, nii et nädalaga on kõik möödas. Ja, ja nagu nüüd elu näitab, et lisaks lisaks sellistele loodusjõududele nagu maavärin ja tsunami ilmselt ka tuumaenergia on selline loodusjõud millesse tuleb suhtuda aupaklikult. Ei ole, ei ole, ei ole mõtet, nagu öelda, et inimene. See valitseja ja ja me täpselt teame, mis sellega toimuma hakkab. Oh, Sulev õli tulle valamine ei ole, ei ole kõige ilusam tegu siiski. Seda sulle ja no see on jah, täienduseks, et, et tegelikult kuigi jaapanlased on tõepoolest noh, Jaapan on kogenud mitut sellist looduskatastroofi ja väga erinevaid loodusjõude, et kui ma ise 2005. aastal ka Jaapanis käisin, siis ma sattusin kogema küll nii-öelda juba juba raugema raugemas olevat taifuuni. Aga, aga tegelikult on ikkagi see, et nagu minu arust tänases Postimehes Arula skulptuuri lisas Tallinna Ülikooli jaapani kultuuriloo lektor Maret Nukke väga hästi kirjutab, on tegelikult see, et ega harjuda ikkagi sellega sellega ei saa. Küll aga küll, aga on tõesti tõsi see, et jaapanlased on äärmiselt ratsionaalsed ja, ja nad teevad noh, põhimõtteliselt põhimõtteliselt ettevalmistusi igasugusteks sellisteks sellisteks juhtumisteks, mida, mida sa tõepoolest ette tuleb. Et, et noh siin Jaapan on ju tegelikult selles mõttes äärmiselt äärmiselt omapärane riik, et nad on ju näidanud suurepäraselt maailmale, kuidas on võimalik peaaegu et mitte millestki midagi teha ja see midagi on nagu päris päris suur ja müstiline, et et kui, kui mõelda näiteks kas või ma ei tea tehissaarele, millele on ehitatud meistesse Osaka, Kansai lennujaam või mis iganes. Aga teisest küljest on ka see, et see, see selline ratsionaalsus ja mõningane jäikus ja nad ootavad ikkagi üsna üsna selgelt mingisuguseid selliseid vähemalt mulle on jäänud mulje, selliseid juhiseid ka oma liidrite, mida võib-olla piisaval määral ei ole, ei ole ka tulnud, et nad saaksid, et nad saaksid nii-öelda siis seda, seda ratsionaalsust kasutada. Minu enda kogemus Jaapanist ulatub juba tegelikult paari aastakümne taha ja siis oli veel Eesti NSV ja ja oli võimalus Tokyos Tokyo ümbruses olla umbes nädalapäevade jagu. Ja mitte mitte see tehniliste vidinate, autode ja kogu kogu mu see maailm ei, ei hämmastanud hämmastanud mind, kui ma tagasi tulin ja mu käest küsiti, et noh, et mis sealt nagu kõige rohkem meelde jäi, siis on see jaapanlaste selline distsipliin sageli robotlikkuseni välja treenitud käitumismaneerid ja minu arust küsiti, et võrdle millegagi ma ütlesin, ei ole võrrelda see nagu see nagu teine planeet, et inimene väljastpoolt seda peab, peab lihtsalt korra selle ära nägema, et, et ei oma silmaga, et aru saada, et mis, mis seal tegelikult nagu on seda nüüd kiidetud väga palju. Et ka, et ka õnnetuste puhul siis jaapanlased on käitunud väga-väga selliselt ühtselt ja distsiplineeritult ja, ja, ja kätteõpitud, ühesõnaga, jääb mulje, et tragöödia on ka nende jaoks lihtsalt see, et noh, loomulikult kurbus ja pisarad ja kõik, mis sinna juurde kuulub. Aga et iga tragöödia jaoks on, on iga jaapanlase kodus riiulil mingisugune manuaal, mille, mille ta võtab aeg-ajalt lahti, õpib pähe. Et kui kostab see signaal, siis ma võtan sealt leheküljelt õpetuse ja kostab mingisugune teine, Ma pean käituma teistmoodi, siis siis ma võtan järgmiselt leheküljelt mingi õpetuse, et niisugune nagu nagu natukene masinlikku masinaid käitumine. Ja ma ütlen veel kord, et noh, Ma olin seal 90. aastal meil puhusid juba väga-väga vabad tuule taga, aga, aga mitte mitte elektroonika ja kogu see ei olnud see, mis hämmastas, vaid vaid palju palju lihtsamad asjad, kasvõi näiteks Tokyo pearaudteejaama meeste tualetis. Kuus tualettpaberisorti erinevad hiilgav puhkus, puhtus, põrandad, mis, mis läikisid ja läbi käib sealt ju iga päev miljonid inimesed. Et see, see on see, mis, millel noh, võib-olla tundub, et ei ole nagu otsest seost sellega, mis nüüd toimub Fukushimas või ütleme, kogu selles Põhja-Jaapanis. Aga, aga minu jaoks on see nagu ikkagi täiesti otsene seos olemas. Et on see seos olemas ja seda ma tahtsingi just öelda, et, et selles samas organiseerituses, aga, aga see tähendab ka seda, et tegelikult tuleb noh, need käsulauad anda ja tuleb öelda, et millised leheküljelt, kui noh, piltlikult öeldes manuaal tuleb avada ja ma arvan seda, et kuna seal ikkagi paistab praegu, et, et see peaminister on mõnevõrra hädas nende asjadega, võib-olla on mõnel, mõnel määral on ka seal seda bürokraatlik süsteem selle selle, selle, selle asja taga siis, siis mul on jäänud küll mulje, et, et võib-olla sellest on ka see selline selline humanitaarselle, selle katastroofi ulatus, mida maailm võib olla täie täiel määral, isegi praegu veel ei taju on, on nagu. Vot see ongi nii, et tõenäoliselt on jäänud selle manuaali nagu üks peatükk kirjutamata võib-olla isegi mitu kui, kui tulevad tulevased õnnetused ja küll nad tulevad, ega siis õnnetused käivad ikka mööda mööda inimesi, mitte mittekivisid ja kände ja on lihtsalt jäänud kirjutamata, et mis siis saab, kui eks ole ja noh, tegelikult on ikka väga kummaline vaadata seda, kuidas 400 kilomeetri kaugusel tollest maavärina epitsentrist kogu tollest laastatud piirkonnas, kus siis pealinn Tokyo asub, tänasel päeval on puudus veest, elektrist, bensiinist ja kõigest sellest, mis, mis inimesel eluks on nagu vajalik. Et inimesed, noh, sõna otseses mõttes nälgivad ja ootavad oma oma riisi pallikest, mille siis mingisuguse veerandi vorstiga saab nagu endale kõhutäiteks alla alla kugistada. Et see on, see on ikka tõeliselt tõeliselt hämmastav, et ühistransport endiselt ei, ei liigu, et pooled pooled rongid käigust ära ja nii edasi ja nii edasi. Vot nii see see oli, see oli nagu praegu minu, minu selline sõnum, aga loomulikult juhtub ka kõige paremates perekondades, eile käis meil meediast läbi üks näiteks niisugune uudis, et, et Fukushima neljas reaktor rajati juba katkise ära. Ma ei tea, kas te, kolleegid panite seda tähele, aga aga Fukushima Daiichi tuumajaama neljas reaktor rajati vigasena, kuna reaktori surve katlas oli selle paigaldamise pragu. Ja kusjuures teati, et see pragusel on, aga siis alles, kui toimus Tšernobõli tuumakatastroof, siis sellel inseneril, kes selle prao sinna oli tekitanud ja kes, kes vaikis sellest, hakkas nagu süda valutama. Ja ta tuli selle tõega välja, teatas majandusministeeriumile. Noh, see oli siis kas 86. seitsmendal aastal, aga majandusministeerium keeldus sellest seda asja uurimast ja ei andnud seda ka valitsusele edasi. Vot niisugused lood võivad toimuda isegi Jaapanis. Selle kohta ma ütleks ka seda, et tegelikult seda informatsiooni on ju on ju tõesti väga-väga palju, ma loodan, et see teave, mida sa praegu ette lugesid, on ikkagi väga autoriteetses allikas. No ta on, ta on pärit, tähendab see insener, kelle nimi on siis mitsu hiigotarokka andis intervjuu uudisteagentuurile Bloomberg kes peaks nagu selle info eest vastutama, kes on, kes on niivõrd tuntud ja mainekas. Ja, ja see, see firma, kus reaktori survekatel valmistati, oli, oli kuulus Päcock Hitachi ja, ja kuna tol korral oli, oli see kompanii niivõrd kehvas seisus, et kui ta oleks pidanud seda katelt nakatab hakkama parandama või jumal hoidku veel uue tegema siis ma ainult pankrotti. Ja see mees sai preemia selle eest, et ta varjas seda sellepärast et firma firma jäi kasumisse ja sai edasi töötada. Vot sellised lood. Nii et see on ka üks selliseid õpetussõnu, et, et mitte mitte võib-olla tuumajaamad ei ole ohtlikud vaid vaid inimesed, kes neid ehitavad. Ja need need suhted, mis on, mis on selle ehitamise ümber. No eks see on ju tegelikult igapäevasest elust, me saame pidevalt ju kinnitusi mingite garantiide kohta, mida antakse meile näiteks, kui me ostame mingi kodumasina. Ja pärast selgub, et garantii võib-olla. Ei, ma ei taha võrrelda, et tuumajaam, eks ole, oleks kuidagigi sarnane ütleme, mingisuguse köögikombainiga, mida, mida sa koju ostad oma läbi kontrollituselt. Aga, aga kui on tõsi, et isegi need kõige-kõige suuremalt nii-öelda käsi piiblil Vannatud garantiid, et kõik on õigesti noh, ei, ei ole ikkagi alati sajaprotsendiliselt, et pigem sa pead arvestama, et seal on 99 koma midagi protsenti seda tõenäosust. Ja 99 koma protsenti on on inimeste kätetöö. Kes siis kas, kas, kas ehitab ja hooldab seda, seda jaama korralikult või hooldaja ülejäänud on siis nii-öelda looduse kätes? Ma just mul tekkis siin enne saadet endal peas selline mõte, et kogu seda tuumajaamade temaatikat maailmas, mida nüüd jaapani õnnetusega seoses on päris palju arutatud. Võiks ju tegelikult võrrelda natukene lennundusega, et lennunduses on, on täpselt samamoodi, et hoolimata sellest, et seda peetakse selliseks ohutuks transpordiliigiks ja, ja tõepoolest ju statistika seda näitab, siis alati, kui on mingisugune õnnetus, siis see õnnetus on, on äärmiselt. Ta leiab äärmiselt laia kajastamist, sellepärast et seal on korraga palju hukkunuid ja hoolimata sellest tegelikult lennundusest lennundusest ei loobuta tsiviilkäibes. Ja ma olen täiesti veendunud, et tegelikult ka hoolimata kõigist nendest aruteludest, mis siin on, mis siin on olnud. Ma arvan seda, et maailm ikka mitte mingil juhul sellest, et tuumajaamadest ei loobu. Võib-olla siin on räägitud sellest, et küll üks ja teine liik on peatanud oma neid oma, näitab ehitamisi ja protsess, aga, aga tegelikult on see, et maailmal on seda sedasama energiat ju tegelikult vaja. Sõnadega ei loobu, ei loobu kindlasti, see on vähe reaalne küll ühest küljest lennunduse paralleeli tuues kindlasti maailm loobub teatud lennukitest, nagu näiteks Il 76, millega kogu aeg juhtub midagi. Aga, aga et eks tuumajaamade puhul on ka, eks ole, vastavad juba reaktori tüübid, millest, mida näiteks Euroopa liidus ei tohi Solaris asutusse võtta. Euroopa liidus ei tohi aga Euroopa Liidu piiri lähedal neile väga lähedal töötab näiteks Sosnovõi Borist Lely reaktorit, mis on mitte nagu Fukushimas nii-öelda see teise generatsiooni, vaid esimese generatsiooni reaktor. Ma muidugi ei ole selline inimene, kes hakkaks seda seletama, et, et millised on need reaktorite reaktorid erinevused, on küll, aga ma olen aru saanud nendest kirjeldustest, mis ma olen lugenud, et, et see nii-öelda esimene, teine ja kolmas põlvkond, et neil on just turvalisuse osas ikkagi väga-väga suur suur vahe ja erinevustest tehnoloogia on kõvasti edasi arenenud. Ja, ja, ja noh, mis mind näiteks hämmastab kogu selle asja juures on see, et kui, kui noh, seesama Euroopa liit räägib, kõik riigid räägivad sellest, et mida nad nüüd ikkagi ette võtavad ja kontrollivad ja nii edasi, siis kas me kuuleme midagi Venemaast tuumajaamadega seoses? Me kuuleme ainult seda, et ta ehitab neid juurde, aga. Mis Heino peaminister Putini ikka andis mingisuguse korraldusega kolm päeva tagasi, et, et vene tuumajaamad tuleb üle vaadata? Jah, aga, aga rahvusvaheliselt ei teata ju tegelikult sellest suurt mitte midagi, sest siin ühes nädalalehes ekspress nimi oli üks, üks rahvusvaheline ekspert, ma ei tea, kui ekspert oli, aga ta rääkis küsimusele vastuseks. Sosnovõi Bori kohta ütles ta, et ta nagu ei tea sellest mitte midagi. Ja luge juhtusin lugema Financial Times'is väga huvitavat artiklit sel nädalal, mis andis ülevaate maailmas töötavast vist peale 400 reaktori all. Ja teate, sõbrad, isegi Hiinani aktoritest oli seal juttu, aga Venemaast mitte midagi. Ja no muidugi see ei ole mingisugune jah, sula. Ei midagi, mõtlen lihtsalt, et seda enam on muidugi, et küsimus, et küsimus üks on see, et kas olemasolevate reaktorid ega on üldse üldse võimalik nii-öelda noh, ütleme näiteks Sosnovõi Bori puhul. Oletame, et, et Venemaa mingil põhjusel tahaks seda nüüd sulgeda ja lõpetada. Et kuidas see üldse tehniliselt, eks ole, välja kukub. Et ilmselt väga lihtne just pehmelt öeldes ei ole. Enne peab mingi pauk käima, enne kui neid samme hakatakse astuma. Nojah, aga isegi kui need sammud tahta astuda, siis tegelikult seda kogemust. Et et ühe tuumajaama nii-öelda tegevuse lõpetamisega seoses, et kuidas see kõik nüüd ütleme ikkagi niiviisi konserveerida, et ta tõepoolest on nii-öelda ohutuks, ohutult igaveseks lõpetatud, see on veel üks. Ta ju huvitav küsimus pehmelt öeldes huvitav, kahjuks ka natuke hirmutav või nende tuumajäätmete küsimus, eks ole, mille, mis kestavad tuhandeid aastaid, on ohtlikud. Et, et selles mõttes on nagu küsimused, et ikkagi, et kas seda riski on mõtet nagu juurde rajada, juhul kui on näiteks ka teisi alternatiive, kuidas seda energiavarustust saavutada või või teiseks, kui on ikkagi üks alternatiiv tiiv on nagu võib-olla väga jõuliselt püüda hoopis energia kasutamist vähendada, on, et kas, kas, kas me peame nii palju elektrit ikkagi üldse kasutada? Sulev vahepeal roheliste erakonda pole astunud. See on täpselt nagu nende programmist maha kirjutatud. Ei, aga ma jagan kindlasti. Rohelist ilmavaadet üsnagi, aga see ei ole ju tingimata erakonna piires. Noh, ja seda erakonda enam seal oligi nali, aga aga tegelikult ei ole seda. Trienergiamahu vähenemist ikka kuskilt näha, et meil on siin elektriautosid tulemas ja see, see tööstus on alles nii-öelda hoogu saamas ja ma arvan, et see kõik tegelikult, et ikkagi tõstab seda vajadust ja, ja mis puutub Slovi porri, siis, siis nad on ju tegelikult ka välja öelnud, minu meelest mingisugused aastad, millal tegelikult need esimest esimese põlvkonna reaktorid peaksid siis suletav, aga noh, need ikka kui ma õigesti mäletan, siis paarkümmend aastat vähemalt nad peavad kevadel kestma ja kes. No, ja loomulikult meile kõigile meeldiks, kui me saaksime tulevikus Energiat mingist kasvavast murust või või, või näiteks vikerraadios, saate tegemisest või, või armunud pilgust noorte inimeste vahel või jumal hoidku üks või ükskõik kus linnulaulust, eks ole. Aga ma kardan, et, et sellest jääb nagu väheks selles mõttes noh, on ju tegelikult suhteliselt vastutustundetu hakata nüüd ütleme Jaapani katastroofi taustal teadmata kõiki neid asjaolusid, kui isegi rahvusvahelise aatomienergeetikaagentuuri inimesed ütlevad, et me ei tea kõiki asjaolusid, sellepärast et, et seal on praegu mingi 30 inseneri, kes, kes võib-olla teavad kõike, mis seal toimus, aga meie veel ei tea hakata arutama küsimust sellest, et kas Eesti ikkagi vajab oma oma tuumajaama või, või ei vaja. Teine huvitav idee, mida, mis ka viimastel päevadel läbi käinud. Ja ma liigitaksin sellega niisuguste intellektuaalselt huvitavate ideede hulka, et anname rahvale arutada seda. Vabandust, aga mina, mina küll ei tahaks rahvas olla, kes hakkab sel teemal arutlema sellepärast et mul puudub vähimgi kompetents nende nende asjade arutamiseks. See on ikkagi väga kitsa ringi spetsialistide arutlemise aine ja ma, ma kardan, et, et Eestis on, see on see ringe ikka väga kitsas. Jah, Arne, aga samal ajal tuumaenergeetika on, on sügavalt nii rahvusvahelisel tasandil kui ka nagu Eesti tasandil, noh, ma mõtlen, riigi tasandil on ta tegelikult ikkagi väga sügavalt poliitiline küsimus ja, ja minu meelest, mis seal väga rumal, mis, mis on väga vale, aga paraku see nii on. Ja mis me sellest kõigest asjast peaksime praegu järeldama, on tegelikult kõige olulisem on see, et need inimesed, keda tegelikult ka maailma mõistes on ju vähe, kes on ikkagi tipptasemel spetsialistid noh, nad peaksid ikkagi tegelikult selles mõttes nagu moodustama sellise mõnes mõttes nagu ühtse ühtse terviku kogu selle maailma tuumaenergeetika haldamiseks, aga, aga, aga meil on, meil on praegu niimoodi, et, et mis ma selle ka selle eelneva jutuga tahtsin öelda, meil on nagu väga erineval taseme, erinevat erinevate poliitiliste kultuuridega riikides teid ja seal väga-väga keeruline ja mul on tunne, et seesama rahvusvaheline aatomienergia agentuur ka täpselt samamoodi ikkagi natukene nagu ripub, nagu ta ei, ta ei ole nagu nende kohal ja nende riikide kohal, vaid ta ripub nagu nende riikide See on poliitika, aga, aga, aga Eesti on ju tegelikult nii väike riik ja, ja me tõesti, kui kui me rajame selle jaama, siis seal midagi juhtub, siis selles mõttes on Jürjestamisel täiesti õigused. Et, et siis saab kannatada, et meil pole põgeneda mitte kuskile, et siis saab kannatada ju kogu kogu maa ja, ja võib-olla noh, aastasadadeks on asjad nagu, ära ära hävitatud. Aga Me peaksime need, need inimesed, kes sellest midagi teavad ja võtaksid kaasa rahvusvahelist nõu, haud kutsuma spetsialistid tegema lõpuks nii-öelda noh, lõpuni, kui ühte asja saab üldse lõpuni selgeks teha vanema kokku ühe ühe sellise väärika dokumendi, et ära lõppeksid need igasugused spekulatsioonid, igaüks võib midagi arvata selle kohta. See on niivõrd spetsiifiline teaduse ja tehnoloogia küsimus, et, et rahvas tänaval ei saa selle kohta midagi arvata peale selle. Et rahval tuleb lihtsalt mingisugune ebaratsionaalne hirm, et tuumaenergia näete Fukushimas juhtus Tšernobõlis juhtub kogu aeg midagi juhtub, eks ole. Ja ma ei taha seda. Ja samas kui küsida, aga, aga kus sul 25 või 50 aasta pärast see toosse pirn põlema läheb, kust see energia tuleb, siis on sisendnäpp suus ja, ja ongi kõik. Vastust ei ole. Nojah, ei absoluutselt nõus, et ka see arutelu peab olema selles mõttes selline ratsionaalne riskide analüüs ikkagi mis ei tohi tõesti, ütleme, need Fukushimas ja Tšernobõlis ainult lähtuda, eks ole, sellise emotsionaalse taustana. Aga teisest küljest ta ei saa ka olla selline, kus öelda nagu teisipidine, hurraa, mõistlik, et lihtsalt, et et umbes, et kas te siis ei taha teil toas pirn põlema läheks, eks ole, mida te, mis te siin umbes teaduse ja progressi vastu võitlete. Et umbes, et, et noh, see, see ei saa ka sedapidine nagu teistpidi hurraa-optimism olla ja ja mis nagu poliitilisus topsis ta kindlasti ju juba oma ajaperspektiivis ei ole nagu päevapoliitiline küsimus. Et kindlasti ju antud näiteks praegu koostatava koalitsioonileppe seisukohalt, eks ole, lähema nelja aastaga ei juhtu selle tuumajaamaga noh, ei, ei kerki Eestisse ühtegi tuumajaama niikuinii. Et selles mõttes Kas kaheksa põlevkivikateldega ei juhtu veel midagi, esialgu resurssi jaguma? Jah, et ütleme, nelja või kaheksa aasta perspektiivis see tuumajaam ka samamoodi, võib öelda, et ei pane meil kodus veel pirne põlema. Et selles mõttes tegu on ikkagi otsusega, mis peab üle, peab olema kindlasti üle mingi valitsuskoalitsiooni või või siukse ühe valitsemisperioodi otsustest, et see on kindlasti see, mida me peaksime ju ka praegu, kus need valimised läbi on saanud ikkagi riigijuhtidelt eeldama, et valimiskampaania on läbi ja nüüd tuleks Eesti riigile võimalikult paremaid otsuseid teha võimalikuks. Pikas perspektiivis. Vastavaid insenere, nii palju kui mina olen aru saanud, me asume ju koolitama ja, ja see võib olla võimaldabki ka luua sellist laiemat arusaama lõpuks ka sellest, et ka nii-öelda meie keeles ja meie rahvale mõistetavalt on ja mida see tähendab kõigi oma riskidega? Ja, ja see on lõppude lõpuks visiooni küsimusega siis uusi energiaallikaid ei, ei tule taevast kuskilt ega lähema kümne-viieteistkümne 20 aasta jooksul ju nad ikka tulevad sealt, kus juba täna arvatakse või loodetakse neid, neid tulevad, nad on ju põhimõtteliselt teada. Noh noh, Aleks Lotman ütleb, et, et me ei ole nagu noh, lõpuni läinud tuulikutega ja kuskilt heinamaalt saab mingisugust rohtu, mida saab siis nagu kombijaama panna ja ja, ja kuskil on mingid voorused ja hoovused, eks ole, mida, mida sa, millest saab energiat toota. No väga tore, aga siis tulebki hakata neid kähku uurima ja, ja võib-olla forsseeritult uurima. Ja võib-olla meil ei olegi ja seda tuumajaama noh, ega see need suitsevad korstnad meile muidugi meeldib. Aga nagu ma ütlesin, kui meie kui rahvateenrite saates saaks toota natuke energiat, me anname selle energia riigi kasutusse. Aga, aga neid asju, neid asju tuleb, tuleb, tuleb uurida. Ei saa lõpmatuseni edasi lükata. Nojah, aga võib-olla on ka küsimus selles, et kui me ikkagi oleme nagu ühtses üha rohkem muutumas Baltikumi ja Põhjala ühtseks elektrituruks kus, mis ju paari aasta pärast ka meie kui eratarbijate jaoks muutub tegelikult avatuks ja ühtseks ka hinna hinna mõttes. Et see hind, mida meie hakkame elektri eest maksma umbes kolme-nelja aasta perspektiivis ei sõltu tegelikult enam sellest, et mis, kui palju, mis hinnaga elektrit toodetakse Eestis, vaid tegelikult see hind hakkab kujunema ju siin Põhjala ühisel börsil. Ja see tähendab seda, et tegelikult kui keegi arvab, et tuumajaama ehitamisega Me saavutame tulevikus Eestis odavama elektri hinna, siis see väide suure tõenäosusega ei ole. Ei ole tõsi. Sellepärast et, et see, see kõik saab olema üks ühine ühine elektrikatel. Kõik need ühendatud tuumakatlad saavad olema, eks ühine elektrikatel ja meie tulevikus tõenäoliselt ostamegi seda elektrit, mida tehakse, kas Soome tuumajaamad, des-Norra mägi jõgedelt siia siis sellega, mida ka Eestis on, see kõik läheb ühte potti ja saab küllaltki ühesuguse hinna ja meie lihtsalt ostame seda. Et ses mõttes ta nagu on see võib-olla natukesega vale ettekujutus, mis võib-olla inimestel on veel minevikust pärit, et et Eesti elekter tulevikus toodetakse Eesti pinnal, see ei pruugi üldse nii olla, võib-olla on palju mõistlikum lihtsalt toota näiteks tuumaelekter tõesti seal, kus seda selle tootmiseks on olemas juba traditsioonid nagu praegu Soomes või Leedus. Nojah, ja selle asjal on teine külg veel, et liiga vähe on minu meelest rõhutatud seda, et me oleme meie, Eesti oleme ümbritsetud tuumajaamadest. Ühe pool ida pool on nad ohtlikud, ütleme põhjas ja edelas annad või, või, või seal Rootsi Rootsi pinnal on, nad on nad kindlasti turvalisemad. See teate üldse, kui, kui lähedal asub kõige lähem tuumaelektrijaam kõigest 200 kilomeetri kaugusel Tallinnast ehk see on täpselt sama vahemaa, mis lahutab praegu meditsiin neemega Sulemist. Nii et kui oletades, et Loviisas midagi midagi juhtub, eks ole, ja tuuled puhuvad õiges suunas, siis, siis me oleme täpselt sama ohustatud kui kui, kui ütleme, Pakri saarele rajatav rajatavas tuumajaamas juhtub midagi, siis, siis Võru on ja kogu kogu Eesti on on tegelikult sama sama löögija. Nii et siin on, siin on mõtteainet hästi palju, ainult et lõpuks võiks nagu noh, tõesti midagi midagi sündida, sest et ei saa ju alati jahuda täpselt samal teemal, kui, kui maailmas kuskil midagi juhtub. Ja siis hakati rääkima Eesti oma tuuma. Aga muidugi nüüd huviga vaatama, et see kõik võib ju sündida, meie siin räägime, kuidas tuleks maailma parimad ajud, eks ole, rakendada selle teenistusse, et aru saada, kas seda on mõistlik teha siia või mitte, aga tõenäoliselt need enda arvates maailma parimad ajud istuvat, eks ole, koos koalitsiooniläbirääkimistel ja näiteks mis see nädala keskpaigaks me kuuleme, et nad on otsustanud, et Eestisse tuumajaam tuleb. Ja siis noh, siis me võime ainult oletada, kas see nüüd oli, et mille põhjal nad selle täpselt ära Sest ma kardan, et nad sellist otsust siiski ei saa langetada, saavad mingis pehmemas vormis panna koalitsioonileppesse tõesti, et hakatakse nii-öelda liikuma suunas. Aga miks nad ei saa langetada, kui nende valimislubadustes on seal kirjas olnud? Ja oleme tahtsin. Ma tahtsin öelda seda, et sinna saab kindlasti. Pehmes vormis veel terve rida asju kirja pandud, mis on kõik saavad olema põhimõtteliselt perspektiivis, et kui ma õigesti mäletan, siis sama. Kuulus Muhu-mandri püsiühendus on vist nagu ikka päris pikka aega päevakorra sõelunud ja muudkui muudkui uuritakse, uuritakse ja, ja kõik on. Tore koalitsioonileppest me tahtsime küll natuke rääkida, aga, aga mis meil siin siis nüüd rääkida räägime, jah, me räägime sellest, et peaministri koht on kindel ja, ja me teame veel midagi, me teame seda, et et aastaks 2013 eelarvesse jaht tahetakse teha nii-öelda ülejääki, järgmine aasta on veel miinuses. Tõenäoliselt väiksemas miinuses, kui, siis 2011. aasta ja ministriportfellid jagatakse võrdselt kahe partneri vahel ja see ongi kogu meie teadmine. Nüüd on nüüd on küsimus, et kas me peaksime teadma rohkem või, või oleme meie ajakirjanikud olnud seekord väga-väga laisad, et poliitikute kõride peal kruvisid kinni keerata ja lihtsalt rohkem välja pigistada. No tegelikult oli ikka päris keeruline, kui, kui, kui räägitakse ütleme teemadel number üks ja number kaks murda läbi mingi teemaga number kolm, mis potentsiaalselt võiks olla teema number üks. Samal ajal, kui ma mõtlen, mõtlen seda, et kui, kui samal ajal tekkivat kuskil apteekidesse järjekorrad ja inimesed ikka mõtlevad, et äkki, kui palju ma peaks joodi sisse sööma, jumala eest, inimesed, ärge sööge, see mürgine. Et, et ja siis siis murda läbi. Nendel on olnud päris hea rahulik arutleda siin siin praegu omavahel. Aga ma arvan, ma arvan, et eeloleval nädalal see tõuseb suuremaks teemaks, kui ta on olnud. Nojah, et Jaapan on, on nagu ära ära varjutanud nii Liibüa kodusõja kui ka Eesti uue valitsuse koalitsiooni. Gaddafi, Laar ja Ansip võivad olla tänulikud sellele eales. No ma arvan küll Et jah, et meie, meie nagu koalitsiooniläbirääkimisi Gaddafi olukorraga võrrelda Muidugi natuke kohatu, et, et sellest Liibüa puhul on tõesti kahju, et ta on jaapani varju jäänud ja ilmselt nüüd küll hilinemisega hakkab, eks ole, midagigi seal püüdma teha, aga aga mis meie koalitsiooniläbirääkimisi puudutab, siis mina jälle ütleks. Minu meelest on see väga soliidne ja meeldiv ja hea ja ikka väga hea, et, et see, et see, mida, mille kohta on otsustatud, et see jääb omavahel, et see jääbki oma vahele. Et noh, olles kasvõi mingi Selles mõttes, et nelja aasta pärast saad teada, et kuhu nad liiguvad. Ei, ma mõtlen seda, et kui ikkagi näiteks kuskil tõsistes äriühingutes on mingisugune sisemised, toimuvad sisemised läbi katkemised mingi asja üle ja pooled lepivad kokku, et see, et kuni me kokku ei lepi, kuni selle asjaga avalikkuseni ei tulda, senise info jääb omavahele siis on väga soliidne ja hea, kui see nii ka läheb. Mitte nii, et oh, et mis Eesti poliitikute vahel ei saa midagi tõsiselt rääkida, sest kohe hom me nii-öelda keegi oma, ma ei tea, edevusest või rumalusest või mis iganes läheb avalikkuse ette pasundama sõda, mida eile otsustati kokku, et sellest veel ei räägita, sest selles ei ole veel nii kaugele ei ole jõutud, et. Mul on ikkagi soe laske, neil nagu seda kõige lihtsam asi on, on, on salatseda ja, ja salastada, sellepärast et kui, kui see lepe nüüd valmis saab ja, ja sinna kaks kätt alla pannakse, siis, siis siis ongi kõik, siis ongi jokk ja siis enam ei saa midagi muuta. Kui me meenutame eelmisi koalitsiooniläbirääkimisi pärast valimisi, siis need on tõepoolest nagu öö ja päev, et toona käis ju selline põhimõtteliselt igapäevane ažiotaaž kõigi kõigi elementide ümber kõigi asjade ümber kõik üldse, kes, kes nagu osalised saavad olema, kui me meenutame siin roheliste rolli ja nii edasi, et, et tegelikult me saame alles näha, et kumba pidi sa siis lõppude lõpuks parem olla. Mina, mina ei ole, mina, mina ei tea, ma ei ole nagu väga kindel, teisest küljest on muidugi see, et, et möödunud korral tekkis ka väga palju infomüra näiteks ka ja siis seda müra tekitati isegi natukene nagu juurde, et pakuti välja mõningaid ministrikandidaate ja siis avalikkus sai seda seda, seda arutada seal sellised PR-trikid, aga seekord on see asi küll hoopis teistmoodi. Tõesti ma ei tea, mina olen küll hästi kindlalt seisukohal, et laseme inimestel tööd teha, nad tulevad järgmisel nädalal ilmselt selle tulemusega avalikkuse ette ja siis on õige aeg vaadata, kas tõepoolest väärib. Seda isa, käesolev ja millised punktid on seal nimetatud emapalga, arvan, et. Ei, ma arvan, et õige aeg käsi laiutada, kui keegi tahtis käsi laiutada, oli kuuenda märtsi õhtul. Et kui see valimised on valimiste ajal, anti teatud mandaat, eks ole, sisuliselt oli tegemist usaldushääletusega senisele valitsusele ja nad said selle usalduse uuesti veel neljaks aastaks ja ega selles suhtes, kas see, ütleme, meeldib ühele osale rahvast rohkem või vähem, aga tagantjärgi selle üle rusikat pole mõtet. Keda anti viimase nelja, meil tuleb, anti viimasel ajal põhiliselt viimase nelja aasta eest, eks ole, ja anti, oletame, et inimene andis oma hääle IRL-ile kes oli temaga sõlminud mingisuguse saatanliku lepingu, kus oli kirjas igasuguseid asju, aga oli, oli ka kolm põhipunkti, eks ole. Ja, ja nüüd, kui, kui, kui see IRL-i valija võtab lahti selle koalitsioonileppe või kuuleb ajakirjandusest, et mis seal siis sees on, võtab lepingu, siis ta võtab lepingu, hakkab võrdlema, teeb sõrmed niiskeks ja hakkab, hakkab neid lehekülgi pöörama ja siis selgub, et ei ole seal mingisugust emapensioni, ei ole seal mingisugust tasuta kõrgharidust ja ongi kõik. Ja sellel inimesel ta võib Marutada oma isiklikus kodus nii palju kui tahab, aga, aga, aga, aga muuta ei saa enam mitte midagi. Aga mina küsiks, et kas see on parem variant, et kui see koalitsioonileping sisaldab küll emapensioni ja tasuta kõrgharidust ja siis paari Reformierakonna lubadust ja siis ongi kõik, sellepärast et umbes et ongi, ongi täpselt ainult see, et mina saan aru, et ikkagi praegu tehakse Eesti riigivalitsemise plaani lähemaks neljaks aastaks mitte mitte Reformierakonna ega IRL-i riigi, vaid Eesti riigivalitsemise üldist plaani, mis ei tohiks üldse koosneda sellest, et on minu lubadused ja tema lubadused ja neid ülejäänusid me sealt ei taha üldse kuulda, sellepärast et need ei olnud meie, neid ei ole meie esitanud, et noh, tegelikult praegu oleks aeg, eks ole, mõlemat pidi, et nii nagu nii nagu meie ütleme, valijatena peame aktsepteerima, et valimistulemus oli selline. Ja peaministrina jätkab ilmselt Andrus Ansip, nii nagu ütleme, Ameerikas pidid võib-olla vabariiklased aktsepteerima, et et kui nüüd on president Obama, siis on Obama, Ameerika president, mitte ainult demokraatide president, eks ole. Ja samamoodi me peame, me peame aktsepteerima, et see on nüüd meie uus valitsus, mis sealt sünnib. Aga seesama valitsus peab jälle teisipidi ikkagi sellele vastama sellega, et ta on tõesti Eesti riigi valitsus, mitte mitte kitsalt võttes Reformierakonna ja IRL-i mingisuguste üksikud, et ütleme eraldi võib-olla seisvate lubaduste elluviimise valitsuses. Ahah, mis tead sa, Sulev, mida see kõik kokku nõuab, see nõuab natuke riigimehelik. Mida, mida, mida mina muidugi ootan näiteks sellelt dokumendid on see aga noh, valitsuselt ja ma arvan, et, et minu meelest seda tõesti võiks oodata, et see sisaldaks mingisugust reaalset näiteks reformi, mida saaks hakata ka ellu viima mingisugust sellist mis iganes, mis iganes see kasvõi kasvõi sellesama palju räägitud haldusreformi mõttes, mis minu meelest tänu sellele tänu sellele OECD raporti raportile, mida siin äsja esitleti võib-olla võtab nüüd natukene natukene nii öelda teise varjundiga avalikus kõnepruugis, et on kuidagi nagu ära määritud see, see, see haldusreform, kui niisugune Noh, see OECD raport tuli ju Et ta on nagu, annab sellele minu meelest nendele läbirääkimistele selles osas ka väga õige signaali ja iseasi kastmes parteid seda seda kuulda võtavad ja esimesed nagu vastureaktsioonid on, et ilmselt ei võta. Aga, aga see, see on see signaal, et Eesti vajab ühtset valitsust. Ühtset nii, selles mõttes, et ta ei oleks mingisugusteks vürstiriikideks jagatud ametkondlikult jaga ühtset riigi valitsemist selles osas, et riik ei kempleks kogu aeg omavalitsustega, vaid et see moodustaks tegelikult Eesti riigi ühtse valitsemise süsteemi ja mõlemas suhtes, eks ole, me oleme praegu nagu väga harali, et ühest küljest senine praktika on olnud, et et, et ministeeriumid jagatakse sellele erakonnale ja sellele erakonnale nagu mingid vürstiriigid, et eks teie seal siis toimetage teie minister, teie haldusala. Aga tegelikult see, mida see OECD ju rõhutab, on just see, et sellist asja ei tohiks olla. Et kui on Eesti riigil hariduspoliitika ikka sisse on kogu valitsuse poliitikas ei ole haridusministri poliitika ja samamoodi kõigis teistes valdkondades. Et, et selles jah, vabandust, selles mõttes on minu meelest hästi halb see, et Andrus Ansipi juba hakkas ka rääkima, kuidas nad jagavad võrdselt Reformi ja IRL-i vahel valitsuses kohti. Minu meelest on see täiesti vale signaal praegu et minu meelest Andrus Ansip peab ütlema, et valitsusest peavad olema parimad võimalikud ministrid Eesti riigi jaoks olenemata sellest, kas need ministrid kuuluvad sellesse või sellesse erakonda või ei kuulu kummassegi. Sellise signaal jah, et, et mis, mis andis nagu märku sellest, et ja on jõutud siis sellesse faasi, kus tegelikult ka ministrikohtadest räägitakse nagu natuke võib-olla varem, kui, kui võiks arvata, et algul räägiti ju nii, et kõigepealt paneme sisulised asjad paika ja siis räägime ministrikohtadest, aga see selleks, et usume jah. Et mis puutub sellesse Kolleegid, mis järgmisel nädalalõpul, kui see lepe saab nagu valmis ja ministrikohad ka selgeks, oodake, mis, mis avalikus kõige rohkem huvitab ikka seebi ja kellel on missugune sang peos? Täpselt nii, aga, aga selles mõttes ma olen Sulevi jutuga väga nõus, mis puutub sellesse samasse räägitud raportisse ainult et ma tahaks seda lisada, et minu meelest, ega see on ka üleskutse meile ja meie kolleegidele ajakirjanikele, et ei peaks jääma kinni mingisugustesse üksikutesse, ideedesse, millest seal räägitakse, no praegu on välja toodud, siin on näiteks kohaliku kohaliku omavalitsuse tulumaksu osa või, või midagi taolist, et, et need on sellised asjad, mida nii-öelda poliitiliselt annab, millele annab väga kergesti jalahoopi lüüa pihta. Et selles raportis, mida ta, ma tunnistan, et ka mina ei ole jõudnud läbi lugeda, see on väga pikk ja põhjalik dokument. Selles on põgusal vaatlusel näinud, et seal on terve rida igasuguseid põnevaid momente, mida, mida tasuks veel esile tuua ka, aga Sulev tegelikult üldistas selle kõige kõige kõige üldisema momendi minu arvates väga hästi ära see, mis puutub sellist üldisemat riiklikku noh, valitsemist ja lähenemist. Nojah, see OECD raport on selles mõttes huvitav, et OECD ei tee Neid raporteid nii-öelda kõigi oma liikmesriikide kohta, see oli siis väga mainekas organisatsioon, kui Eesti tahtis saada ja kuhu ta siis ka eelmisel aastal lõpuks jala ukse vahele üleni lõpuks sisse sai, et, et seal on rohkem nagu Eesti nagu visionääride või, või, või kaugemale mõtlevate inimeste poolt initseeritud raport ja väga tore ja väga jumal tänatud, et selline asi pealt, mis ta 400 lehekülje sai, sai kaante vahele. Ja et, et nii-öelda väljast tulnud väga mõjukas, mitte mitte nii-öelda. Ma ei taha küll kedagi solvata ka oma punaprofessorite, nagu võib, väga sageli öeldakse, eks ole, poolt tehtud asi, et noh, et okei, tore, et tegite, aga, aga, aga edasi korjab tolmu. Et kuna tegu on ikkagi sellise sellise organisatsiooniga, siis äkki äkki tal on mingi mingisugune suurem mõju, seda enam, et ta on väga-väga tõsine dokumentide, juhib nendele asjadele tähelepanu, mis mis, mis meil kehvasti on meie meie haldusjuhtimises ja, ja nii-öelda omavalitsuste killustad killustumises ja ja tegemata haldusreformis ja kõiges selles Ja samas on ka tegu poliitiliselt selles mõttes ilmselt väga söödava dokumendiga ka praeguse ja ilmselt jätkava valitsuse jaoks. Et tegelikult seal raportis on ka palju kiitust, et, et Eesti on paljusid asju hästi teinud ja väga paljude asjadega väga hästi hakkama saanud. Et selles mõttes ei, ei ole ta kindlasti, kui keegi kuulajatest arvab, et tegu on mingisuguse sellise näpuviibutusega et lihtsalt, et Eestis on kõik asjad halvasti, mille peale võib-olla Keskerakond võiks puhevile minna ja öelda, et mida me ütlesime valimiskampaanias, et ta ei ole kindlasti nagu sellest vaimust kantud, et seal on vastupidi, ta on öelnud, et Eesti on olnud väga tubli juba ka sellega, et OECD-s on üldse jõudnud. Eks ole maailma ikkagi sellise valitud klubisse, kus kuigi peab tunnistama, et sealsamas raportis üks graafik, mida ma eile vaatasin, näitas küll, et, et tuletades meelde ühte ühte valimislubadust, et Eesti on jõudnud OECD viie vaesema liikme hulka. Esialgu siiski on asi sedapidi, olgem ausad küll, aga mõnes teises näiteks tööpuuduse seisukohalt oleme me tublil teisel kohal. Hispaania järel. No tegelikult on seal selline lähenemine ju ääretult oluline, sellepärast et seal on rida selliseid soovituse, laadseid, ideid, mida on väga lihtne nii-öelda poliitiliselt, et noh, hakata ära kasutama omalt poolt, et tõepoolest seal on tegelikult selliseid momente, kus, kus mõni erakond võib öelda, et vaat, mida me siis rääkisime ja ja, ja Eestis on Eestis on tegelikult noh rida rida asju, mida tegelikult et rida häid ideid, mida tegelikult olgem ausad, keegi ei kuula sellepärast, et vahele tuleb vahele tuleb see sisepoliitiline tugev dimensioon. No väidetavalt sellele raportile järgmised sammud juba ette valmistatud, et ministeeriumide kantslerid on moodustanud mitu töörühma ja ja et need siis need põhjalikult soovitused läbi töötada. Loodetavasti ei ole see summutamiseks. Jah, mis selle, mis selle raporti puhul on veel nagu sümpaatne, et ta ei ole niisugune käskiv ja kärkiv ta on suhteliselt sellises pehmes kõneviisis ja räägib koostööst ja nagu nagu noomib näpu viibutamisega Eestit, et et vaadake head sõbrad, et kui te nüüd nii ei tee, kui te koostööle ei hakka ka siis vot siis tuleb nagu, nagu, nagu hakata rihma näitama, aga esialgu pole seda vaja, et mõelge ise, et ärge ei ole vaja teha sellist järsku haldusreformi, kui te, kui te nii tõesti väga ei taha või ei saa. Kui teil poliitikud on sellised, et nad omavahel hakkama ei saa, tehke kui te, kui te noh, parafraseerides ühte tuntud teost, kui te, kui te kahte rehkendust ei jõua, tehke üks, aga tehke hästi ja mõelge need asjad läbi, et see, see ei ole mitte kellegi teise huvides, vaid see on teie enda Eesti huvides, on, need on need asjad ära. No just näiteks võtta sellesama haldusreformi juttu, et eesmärk ei saa ju olla sellest, et nüüd, et et eesmärgiks on vähendada omavalitsuste arvu, eesmärk saab olla ikkagi mingite funktsioonide täitmise võimet tõsta, eks ole teha, et, et omavalitsused saaksid paremini kama, ühistranspordikoolivõrgu, prügi, kultuurielu, mille iganes korraldamisega. Ja siis sealt järgmine küsimus on, et kas selle vahendiks on see, et, et omavalitsused peaksid suuremad olema või on äkki võimalik näiteks omavalitsuste koostööd hoopiski suurendada, noh, siin on. Me teame, et Soomes on näiteks olemas ju täiesti näide, kus prügimajanduses ega hariduskorralduses on moodustatud piirkonnad ja omavalitsused lihtsalt seadusega on sunnitud tegema neid asju ühiselt. Kas nad taha, kas nad teevad seda suure rõõmuga või hambad ristis, eks ole, riik on öelnud, et vot neid asju te korraldate koos sellises koosta piirkonnas ja kõik. Ja tegelikult see on see, mida meil ikkagi ütleme, praktiliselt ei ole, ei ole üritatudki korralikult niiviisi seada. Meil on meil on justkui kaks äärmust, et kas, kas kõige jõuga omavalitsused ära liita, sellepärast et niikuinii nad omavahel koostööd tegema ei hakka ka. Või siis teine loogika, et las kõik nii-öelda ise reguleerub. No üks asi, mis Eestis kindlasti ju pärsib, on see Tallinna eriline roll ja tegelikult ka selline mastaap ja võimsus võrreldes Eestiga, et kui me räägime siin, et et omavalitsustele tuleb anda rohkem raha ja vastutust ja kõike ja nii edasi, siis siis kui Tallinn nii-öelda poliitilised tõlgendab seda ühtemoodi, siis, siis öeldakse, et noh, me ei saagi nagu kohaliku omavalitsuse reformida, et minu meelest seal raportis on ka tegelikult lahti kirjutatud seda, seda võimalikku nii-öelda Tallinna seaduse ideed, mida on siin ka ju räägitud. Et et noh, me peaksime nagu kuidagi kuidagi seda, seda, seda siiski noh, käsitlema seda, seda probleemi. Ja mis on ka väga oluline on see, et peaministrile nähakse hoopis teist rolli kui, kui nii-öelda klassijuhataja rolli, kes, kes siis kantseldab ülejäänud ministrid. Peaminister võiks olla rohkem visionäär, vastutada isiklikult koos oma oma selleks loodava spetsiaalse meeskonnaga, et asjad nii-öelda kaugemas perspektiivis kaasatud tuumajaam, millest me rääkisime kaasa arvatud paljud paljud muud olulised asjad, mis, mis Eesti ees seisavad, et et see visioon antakse välja, aga see visioon on juba täitmiseks, see ei ole mingisugune nii-öelda bla blabla, mis tuleb, vaid, vaid järgmise nelja aasta jooksul on ta on ta ministeeriumidele ja muudele ametkondadele täitmiseks ja mitte mitte selle üle vaidlemiseks. Ja see, see ideena on see, et Eestis ei ole mitte ühtegi institutsiooniga asutust, kes tegeleb visiooniga, kuhu me, kuhu meie, meie väike riik võiks liikuda. Et see peaministri roll on jah, selline huvitav vastuolu, et ühest küljest formaalselt võttes ju Eestis peaministril justkui oleks väga vähe võimu, eks ole, tema lihtsalt juhatab valitsuse koosolekuid ja umbes ja ongi kõik, aga noh, samas sisuliselt me ju teame ja nägime kas või lõppevad valimiskampaanias, et noh, väga selgelt ju ju ikkagi ka peaminister ise esines tema erakond esiti tas asja sellisena, et noh, tema, tema juhib tegelikult Eesti riigis kõiki nii-öelda tegevusi ja, ja tõde on tõenäoliselt seal kuskil vahel, et ühest küljest ei ole päris nii, et peaminister saab kõike juhtida, aga teisest küljest ta ei ole ka kindlasti juba ka täna kaugeltki nii jõuetu nagu nagu võiks formaalselt seadustes näpuga järge ajades küsida, et mis siis peaministri täpne pädevus on, et selge on see, et ta tegelikult Ta suudab ikkagi mõjutada väga paljude otsuste langemist või siis ütleme näiteks pidurdada, et mingid otsused, et valitsuses ei sünniks, kui ikkagi peaminister seda ei taha, siis nad ikka naljalt ei sünni küll, eks ole. Me oleme siin näinud ju erakondadevahelisi kemplemisi, et kui eelmises valitsuses ütleme, IRL väga võttis mingeid otsuseid teha. Aga kui ikka peaminister ütleb ei noh, siis ikka ei siis ikka sellest üle tegelikult ju valitsus ei otsusta ka sellest, kasvõi seesama haldusreform. Ja selles mõttes on väga tore, et meil on parlamendis nüüd ikkagi neli erakonda ja lehmakauplemist nii-öelda väikestega on, on tunduvalt vähem ja ja raha ei pea ka loopima sinna, et ühe või kahe häälest saada saada, saada midagi vastu, aga poliitikute kui räägime haldusreformist, poliitikutega rääkides mõnega neist omavahel, siis ütlevad eravestlustes küll, et, et väga palju on, on, ütleme haldusreformi puhul see asi süüdi, et, et kogu aeg on mingisugused kuramuse valimised. Praegu ka, eks ole, ühed ühed lõppesid ja nüüd mõeldakse juba juba presidendivalimiste peale, et äkki ei saa riigikogus ära valida presidenti, siis oleks vaja. Et oleks meile sobiv kombinatsioon nii-öelda põllu peal nendest vallajuhtidest, kes tulevad siis presidendi üle arutlema, mis, mis argument see on, meil on presidendikandidaate jalaga segada häid. Tegelikult jumala ükskõik kes keskel, nendest viiest või 10-st, kes kes välja sõelutakse, siis need seda ülesannet täidab, meil ei ole ühte ühte ainsat sobilikku on on täiesti ükskõik, et vaatame nüüd natuke kaugemale kui see augusti lõpp, et see hakkame mõtlema nüüd ikka nagu päris tegelike asjade peale, aga mitte mitte mingisuguste võltsida võltsida asjade peale. Nojah, et ega kui poliitikud tahavad, siis nad võivad iga valimiste õhtul öelda, hakkame valmistuma järgmisteks valimisteks, aga aga noh, siis ei olegi enam vahet, et kuidas seda, millal neid valimisi, kui sageli pidada. Aga põhimõtteliselt ikka praegu oleks tõesti just vastupidi hea võimalus vähemalt paariks aastaks Eesti riiki juhtida nagu Eesti riiki, mitte kui mingit valimisteks valmistuvate üksust. Ja ikkagi, väga oluline on see, et selle juhtimise juures oleks selline noh, mõtlen kui näiteks mõelda sedasama haldusreformi peale, et oleks ikka mingi mingisugune terviklik lähenemine, et, et mulle tundub, et, et sellega on kuidagi nagu asjad halvasti, et olnud, et räägitakse jah, et siin siin liitmisest ja, ja ka tegelikult see nii-öelda maakonnakeskustesse, mingisuguse mingisuguste kohtade ja ametite loomine seal tegelikult väga huvitav idee, aga, aga see on nii-öelda minu meelest ikkagi see teine etapp, et kõigepealt tuleks luua nagu, nagu eeldused, selleks, et maakonnakeskused oleksid nii-öelda noh, tugevad ja kaua nagu vastu võtma neid ameteid ja ametkondi ja ja põhimõtteliselt ma arvan seda, et see ikkagi see, see eesti nagu terviklikke ühtlane areng on, on ikkagi selline üsna võtmeküsimusega asi. Isenesest. Mul õnnestus juhtida valimiste eel ilmselt ainsat sellist regionaal ja maaeluteemalist debatti vikerraadios kuskil mujal sellest nagu eriti tõsiselt. Ei, ei räägi Postimehe seal iga päev mõlemat ja, ja Postimehes oli küll, ei seda jah, see, see on tõsi, Postimehes oli enne. Ärge raisake kolleegide aega sellele, kes on kõva, aga aga ei, aga ma tahan öelda, et. Pattis oli küll väga selge, et tegelikult ükski erakond ei vaielnud sellele presidendi poolt 24. veebruaril välja öeldud sõnumile kuidagiviisi vastu, et Eesti peab olema ikkagi selline koht, kus igal pool on võimalik normaalselt elada. Ja see selles mõttes see isegi ma ütleks, et ei olnud suurt debatti, sellepärast et kõik olid väga nõus, et jah, Eesti ühtlane areng on meie kõigi eesmärk. Et nüüd on nagu lihtsalt, et see, see on tegelikult selline üksmeel, mida nüüd riik peaks suutma kuidagi ära kasutada, ikka päriselt nii tegema, mitte ainult rääkima ja teeme nelja aasta pärast uuesti. Ma kordan ikkagi oma oma vana mõtet, teeme lõpuks midagi ära, mis on nagu reaalne, natukene suurem kui nii-öelda igapäevane asjade liigutamine. No paneme selle rongi Tallinnast Riiga üks kord käima, no see on naeruväärne. Me teeme selle pagana Saaremaa püsiühenduse ükskord ära. Et ei teinud me seda headel aegadel, kui, kui miljardit olid üle, siis no hakkame ennast liigutama, tuleb jälle parem aeg, raha hakkab varsti üle laekuma. Et teeme midagi, midagi suuremat, mis, mis oleks siis tehtud selleks ajaks, kui, kui, kui asjad jälle hullemaks lähevad. Et noh, et mul tekkis selline kummaline paralleel praegu ühe ka selle nädala asja valguses, et kui koolide koolides räägitakse, me nägime siin aastaid juba sellest, et mis nende esimese klassi katsetega ja Tallinna Tallinnas on jama ja proovitakse, ühtepidi proovitakse sunnismaist süsteemi, proovitakse siis, et igale poole saab noh ühesõnaga sellest on palju räägitud, aga tegelikult kas peaks vaatama hoopis seda, et need teised koolid kuhu siis justkui praegu nagu justkui ei taheta minna, et need need aidata järele rohkem neile nagu rohkem tähelepanu pöörata ja see probleem laheneb tegelikult, ma arvan, iseenesest. Nii kell on 11 59 minutit ja meil on kohustus panna nüüd oma jutule punkt. Neeme Korv, Sulev Valner, Aarne Rannamäe olid täna rahvateenrite stuudios ja ja imetajatel lubab homseks päikest, nii et see, mis praegu siin Tallinnas vähemalt alla sajab, peaks homme kaera sulama ja küll ta ükskord tuleb. Vikerraadio.