Tere hommikust, rahvateenrite kolmik on oma kohad jälle sisse, Nad meil küll päris silmsidet üksteisega ei ole, sest me asume natuke üksteisest eemal, aga Tallinna stuudios peaks olema kenasti kohal. Heidit Kaio. Tere hommikust. Tere hommikust. Ja kolleeg Sulev Vedler. Tere, Sulev. Tere. Tere. Mina ka, Sulev ehk Sulev Vedler ja Heidit kui Eesti ekspressist ja Sulev Valner siit Võru stuudiost. No võru on küll Tallinnast natuke eemal, aga Sandlik natuke? No aga kui võrrelda, et Aarne Rannamäega Beirutist, siis olen ma siiski Teile oluliselt lähemal, selles mõttes, et temal oleks sealt seda saadet juhtida ilmselt natuke keerulisem. Et, aga tõepoolest mitte ainult Aarne Rannamäe ei ole Liibanonis, vaid ka päris päris suur hulk erinevaid Eesti väljaannete ajakirjanik. Ma ütleks, et päris päris märkimisväärne, kui arvestada, võrrelda seda sellega, kui harva Eesti ajakirjandus viimasel ajal suudab tegelikult kedagi saata maailma tulipunktides oma niisugustes kõhnades, eelarvetes ja, ja prioriteetides, kui ma näiteks võrdlen kas või viimase Euroopa Liidu tippkohtumisega, kus ameti otsustati ka Eestile väga suuri asju, siis ma nagu ei mäleta Eesti ajakirjanikke erilist dessanti Brüsselisse sellel ajal. ERR-il ikkagi oli seal err küll. Aga jah, on ikkagi üksikud, et ma ise mõtlesin ka sedasama asja, et et uskumatult suur hulk Eesti väljaandeid on, on operatiivselt reageerinud ja enda endale agendid järv ehk siis ründa, reporterid välja saatnud, et et see meenutab juba nagu kas siis olümpiamänge, mis on korralised või siis noh, need tippkohtumised, mis on ka korralised sündmused, aga just selliste erakorraliste sündmuste puhul ikka väga-väga harva. Eesti meedia leiab raha, et, et enda enda inimesi välja saata. Aga teistpidi jälle vaatan, et kui oli tsunami, mitte jaapani tsunami, vaid Indoneesia oma, kus ka eestlased olid seotud, siis sinna ikkagi läksid Eesti korrespondent meilt ekspressist läks Krister Kivi, R oli seal kohal. Ka teiste selliste suurte sündmuste puhul siiski on olnud ajakirjandust Eesti ajakirjandust koha peal. Mulle veel tuleb kohe meelde see eelmine eestlane, kes langes piraatide ohvriks. Härra hüvitis oli somaalimaal, et kui ka see juhtum oleks praegu somaalimaal toimunud arvatavasti oleks seal tunduvalt vähem Eesti ajakirjanike koha peal, sellepärast et Liibanoni siiski peetakse suhteliselt selliseks rahumeelseks kohas. No ja nüüd mängib kätega just seesama sama olukord, et, et Liibanon, Liibanon on suhteliselt rahumeelne, sinna käib suhteliselt palju lennukeid või sinna on kerge ligi pääseda, et, et seesama, mida me kogu aeg siin poolteist nädalat on pressis räägitud, et Liibanon on päris turvaline ja pääseb hästi ja selle selle piirkonna sellele piirkonnale oluline turist, siis turism, siis, siis on seda nüüd näha ka Eesti ajakirjandusest, et, et kohe on kohale lennatud. No päris turvaliseks teda siiski vist ka ajaloolistel põhjustel nimetada natuke keeruline, et ega seal ju väga ammu ei toimunud seal isegi päris sõjategevus, mis oli 2006. Et, et ses mõttes võrreldes tõeliselt turvaliste piirkondadega muidugi vist on natuke natuke jätab soovida, aga teiselt poolt kindlasti ei saa ka öelda nüüd, et kommenteerida veel kord, eks ole, seda, mida millest me tegelikult ju ikkagi täpselt infot ei oma, et mis asjaoludel ja kuidas täpselt nende röövitud eestlastega see asi toimus, siis noh, ei saa kindlasti jah, a priori öelda, et nad pistsid pea kuhugi noh, nii-öelda ettearvatavalt sellisesse kohta, kus pidigi juhtima No just et seda enam, et praegu Eesti ajakirjanikud tunglevad seal ju üksteise talluvad üksteisel kandadel selles samas kurikuulsas Bekaa orus ja teevad seal reportaaže ja räägivad eesti televaatajatele ja eesti lehelugejatele kõike, mis seal toimub, nii et et kui see, kui see nagu ajakirjanike jaoks praegu tundub nagu olevat piisavalt turvaline, siis miks ta ei oleks pidanud olema nendesamade rattasõitjate jaoks? Minule meeldib see, et ajakirjanikud on sinna kohale lennanud, sest vaadake nädal aega me saime teateid kuidagi internetiportaalide vahendusel, mida tõlgiti omakorda araabia keelest ja see seal olid väga-väga vastakad teated, aga ma usaldan ikkagi sellist tihti ajakirjanikku, kes sealt kohapealt ütleb tunduvalt rohkem kui mõnes kahtlases portaalist midagi tõlgitud. Et mulle selle onlain meedia koha peal küll praegu tunded ei ole kõige paremad, sinna paisati igasugust saasta sisse. Kogu aeg otsiti mingit uudist, uudist, uudist, uudist ilma, et seda oleks kordagi keegi kinnitanud, et meil on Ekspressis selline rubriik sahinat, kus me avaldame sellist, mitte kõige usaldusväärsemat infot ja mõnikord ka nalja ja no need, mis sealt Liibanonist tulid, need olid sahinat ja kõige kummalisem oli see, et siis hakkasid onlain-väljaanded ja tegelikult Postimees, mis on täitsa korralik. Eesti suurim päevaleht hakkasid Surjutava välisministeeriumile, et miks välisministeerium iga sahina peale ei reageeri, miks ei kinnita seda ega lükka ümber. See on täiesti uskumatu arvamus, miks peaks välisministeeriumi iga siis kõlakat hakkama kommenteerima. Minu meelest välisministeerium on riigiasutus ja riigiasutus peab välja andma kontrollitud infot. Ei saa ju olla niimoodi, et üks ministeerium ütleb ühele minutile, et juhtus asi iks ja teisel minutil ütleb tegelikult ikka ei juhtunud. Et selles mõttes ma natukene tahaks oma kolleegidega onlainmeediast kurjustada. Aga ma tahaks sulle sõnasabast kinni võtta ja ja tegelikult nii nii veider kui see ka ei ole, siis kiita, kiita Paeta või paeti, et, et minu meelest Paet endise ajakirjanikuna on väga miks on, eks ole, veider on see, et ega ajakirjanikud ju kipuni ministreid kiitma ja, ja, ja tegelikult jah, just põhiliselt see ongi veider, et ajakirjanikud ei leia väga selliseid kiidusõnu ministrite tarvis, aga seekord ma tahaks küll paeti kiita, et et sel ajal, kui siseminister Marko Pomerants magas kui 600 inimest, olid Padaorus kinni ja hiljem ütles pressikonverentsil pomerants täiesti just, aga see on ju loogiline, et ma magasin, mis selles siis halba on siis siis paeti ikkagi suhteliselt või ütleme, väga kiiresti moodustas kriisikomisjoni ja ja veetis selle ööministeeriumis asju ajades ja, ja ka tema noh, mul ei ole ka midagi ette heita sellele pressikommunikatsioonile, mis on tulnud, et ma ei saa öelda, et mingisugust informatsiooni oleks põhjendamatult kinni hoitud, et pigem on. Pigem on jätkunud ministrit, et kõikvõimalikesse raadiosaadetesse ja tele telekanalitesse, et olemasolevat infot nagu seletada, et tõesti praegu ma jah, kordan veel, et peaks, peakski. Paeti. Vabandust, jah, ma olen ka Paeda jätmise poolt, aga samas me meil ei tasu seda võrrelda Padaoru juhtumiga, sellepärast et need on täiesti kardinaalselt erinevad asjad. Seal on pigem nagu kriisige küsimuse või kriisijuhtimise küsimuses. Võrdleksime neid kahte juhti. Mitte aga ikkagi seal Padaorus. Need olid sellised uudised, mida juhtub talve jooksul maailmas korduvalt. Inimestel on lihtsalt läinud sõitma lolli peaga. Nad jäävad kinni ja Eesti Eesti see kinnijäämine lumme jäämine ei olnud kuidagi suurem, näiteks kui on juhtunud siin Saksamaal või Kanadas Ameerikas. Ma olen küll nõus. Kui 600 inimest on lumevangis, siis, siis isegi kui nad on teinud seda lolli peaga ja lolli peaga sinna lumevangi sattunud, siis on on siiski riigiabi vähemalt neil kätt hoida ja teatada, et nendega tegeletakse, nende poole liigutakse ja asi on mingisuguse lahenduseni jõudmas. Seda kindlasti sellel ööl ei toimunud. Nonii, aga võib-olla see padaorg jah, et väärib kindlasti veel põhjalikku analüüsi, küll aga oleme Liibanoni tagasi, mina, mina kiidaks, aga, aga võib-olla mitte niivõrd sellepärast, sest et ta on suutnud siin kodus nii-öelda palju ringi vehkida ja palju nii-öelda eestipressiga suhelda, mis on muidugi ka tore. Aga mu meelest ikkagi põhiline, milleks meil välisministrit vaja on ja ütleme, riigijuhte sellises olukorras on see, et nad suudaksid saavutada nagu selle, et teised riigid seda tõsiselt võtaksid. Ennekõike noh, antud juhul Liibanon, aga, aga ilmselt, et noh, ikkagi ka rakendades oma Sis sidemeid ja meie kõigi tegelikult kuulumist Euroopa Liitu, NATOsse ja kõike muusse vajalike organisatsioonidesse ja noh, tundub, et igal juhul noh, seda asja võetakse tõsiselt ja ilmselt on siis ka võib arvata, et Liibanonile vähemasti avaldatud teatud sellist täiendavat nagu soovitust selle asjaga tõsiselt tegeleda ilmselt ka mujalt kui ainult Eestist. Ja, ja see, see on kindlasti see, mis, mis jälle omakorda ongi üks dividend, mis me saame kuulumisest neisse organisatsioonidesse, et et kui eestlased lähevad sellises sellisel kaugel maal kaduma, siis see ei ole nagu ainult Eesti enda pisikese ütleme, riigi probleem, vaid nad on Euroopa Liidu kodanikud, kes on Liibanonis kaduma läinud. Küll, aga siin tekib kohe järgmine, aga meie minister on käinud Liibanonis, loodetavasti ta on teinud seal head tööd, me täpselt ei tea, kellega ta seal kohtunud on. Neid ametiisikuid on palju, ilmselt kõikjale ka ametiisikud. Aga viimased teated, kõlakad, kahju, et räägin kõlakatest, aga igal pool on tegelikult oletatud, et võib-olla need mehed ei olegi enam Liibanonis viidud Süüriasse. See tähendab seda, et varsti peab Eesti hakkama looma häid suhteid Süüriaga. Erinevalt Liibanonist ja Süüriast praegu seis suhteliselt nadi. Teatavasti on seal alanud nagu teisteski araabia riikides ja siis moslemiriikides rahutused. Ja seal on täiesti tõsine madin ja nüüd Eesti ja Süürias juht, et ma ei tea, kui head nad on. Liibanoniga suhted ei ole, ei ole siiani olnud märkimisväärt. Nojah, aga Süüriat on pigem sinna kurjuse telje riikide sekka pandud, erinevalt Liibanonist. Et kurjategijad ja sellised inimesed, nemad absoluutselt neid ei huvita poliitiline olukord, neid ei huvita ka riigipiirid. Aga seest uurimisorganeid huvitab vägagi. Me kõik mäletame, kuidas nõukogude ajal oli, kui keegi mingi kuritegu toimus raudteel, siis öeldi, et raudtee, miilitsa oma. Kui ta oli raudteelt natuke kaugemal, siis oli kohaliku miilitsamaja siis nad omavahel kemplema, kes seda lahendavad veel. Ja siis, kui röövitud keegi Liibanonis äkki ta on toimetada Süüriasse, siis kohe muutub jurisdiktsiooniga Liibanoni inimesed ei saa enam Süürias püüda. Sa pead süürlasi paluma. Et hakake sellega tegelema siis, kui Süüriast viiakse näiteks tagasi Liibanonis jälle hakkama nagu kogu aeg mongama. Et selles mõttes säsi muutub keerukaks, kui kui liikumine toimub riikide vahel. Nojah, see on selline hüpoteetiline olukord, aga, aga ma toetan. Võrus asuva Sulev ma ütleks, et, et, et, et see on siiski praegu olukord, kus meil tõesti on olnud kasu Euroopa liitu kuulumisest, et just nimelt röövitud on siiski Euroopa Liidu kodanikud ja selles piirkonnas on tugev mängitud mõlemat rolli Prantsusmaa ja meil siis nagu Euroopa Liidu liikmesriigina või kaasliikmesriigina on võimaluste põhjust Prantsusmaalt abi oodata ja ma saan aru, et ka Prantsusmaalt on seda abi saadud. Aga muidugi, eks kokkuvõttes sellisel puhul noh kõigepealt me peame üldse aru saama, kas küsimus on nii-öelda kuritegelik või pigem poliitiline, mida me ju veel endiselt ikkagi päris täpselt ei tea. Ja, ja teiseks, võib-olla on ka see, et ega meil siit Eestist tõesti, kui, kui nii palju ajakirjanikke on nüüd koha peale saadetud las siis võib-olla nemad tõesti seal kohapeal koguvad seda infot informatsiooni ja vahendavad, et ega meil ei ole võib-olla siin väga suuri idama Tarkasid mõtet mängida siit eemalt vaadates. Ta siiski on minu meelest kindel ta on ikkagi kuritegelik inimeste röövimine ja minu teada kõikides riikides kuritegu või juhul, kui ei ole muidugi ametlikud võimud seda seda organiseerida. Nojah, selles mõttes ma mõtlen just seda, et kas, et pigem, et kas küsimus on nii-öelda lunaraha saamise soovis või küsimus on mingite poliitiliste nõudmiste esitamises esialgu ei ole teadaolevalt vähemalt avalikult ja ametlikult kumbagi esid, ütlevad, et seetõttu me tegelikult ju ei tea samuti me siis ka tõepoolest ei tea selle asja lõpplahendust ja ma kardan, et ka kõik see eelnev jutt, mida me räägime näiteks meie välisministri tegevuse kiituseks et kõik, kõik see jutt tegelikult kokkuvõttes saab lõpphinnangu selle järgi, et kas see asi laheneb, posid ilmselt või mitte, noh tegelikult me kõik loodame ja usume, et ega siin nagu see, see peab lahenema positiivselt aga, aga lihtsalt, et et sellest sellest nagu, kui ruttu ta laheneb ja kuidas see, see ei ole tegelikult väga paljus ka ütleme ausalt ju Eesti välisministri kätes kindlasti. Ja TV3 saates Kolmeraudne esines Urmas Paet. Tema jutu jutust jäi mulle mulje, et Eesti jälgib seda põhimõtet, et terroristidega läbirääkimisi ei pea. Mul tekkis kohe küsimus, aga kui kurjategijad ei ole terroristid, kas me siis peame? Kuidas me peame siis võib-olla ei ole terroristid, nad on lihtsalt kurjategijad. Üldiselt ma saan aru, et, et see traditsioon on selline, et riiklikul tasemel läbirääkimisi ei peeta, mis tähendab see, mis tähendab seda, et, et või mis ei tähenda, et läbirääkimisi ei peeta, läbirääkimisi peetakse ikka, aga see ei toimu riigi egiidi all, et, et seda, seda ei saa endale ükski riik lubada, et teatada, et et lunaraha nõue oli üks miljon krooni, aga kallid sõbrad, seitse sõpra, eestlast seal kaugel maal, palun kärvake, kuna hara ei leia teile, et seda ei saa loomulikult ükski riik endale lubada, et et kui riik ütleb, et riik ütleb enda nimel, et läbirääkimisi ei peeta, siis loomulikult teeb riik kõik selleks, et neid läbirääkimisi peetakse lihtsalt teisel tasandil ja teiste teiste inimeste poolt. Vabandust, seda tunnistatakse õiguses siiski selliseks mööda hiilimiseks, tegelikult räägib riik. Seal me peame mõtlema, mis on eesmärke, kes sellega tegeleb. See, kas keegi on vahendaja, ei tähenda mitte midagi, see on lihtsalt puru silmaajamine sellel peol. No see on ka nüüd Eesti riigi poolt selline väga innovaatiline samm, et sedasama on kogu aeg teatanud ka Ameerika ühendriigid, et nad terroristidega läbirääkimisi ei peeta ja samas on ka selge, et et inimesed, kes on pantvangikriisi keskmesse sattunud, et need ikkagi räägitakse vabaks Ükskõik missugustel asjaoludel Prantsusmaal selline riik, kes on tuntud oma pantvangide välja ostjana, samuti Itaalia. Ta on seda teinud. No aga äkki me siis lähemegi edasi, siit on väga hea nagu tõmmata link ühele teisele, sel nädalal. Laseme nüüd Liibanoni sündmustel areneda, sest mis me siin ikka spekuleerime, aga et tõmmata ühe teise meeli erutanud teema juurde selle üle, kuidas noh, kui hästi üldistatult öelda, selline väga kõrgfilosoofiline vaidlus on küll alanud siis tulevase haridusministri praegu veel kaitseme ministri Jaak Aaviksoo ja siis mitmete Eesti filosoofide vahel ja samas on ka see tõusnud just nimelt teemal, et kas, kas riik peab alati tõtt rääkima, võiks selle vist lühidalt kokku võtta või kas, kas riigil on õigus teatud olukordades ka ka siis tõde varjata ja mitte rääkida kogu tõtt ehk siis või siis lausa valetada? Ja sellise valitsuse seisukoht, et just nagu selline õigus võiks olemas olla. No et, et on mingid olukorrad tema meelest jah, mis, kus võiks nagu olla. Et see on nagu tõusnud, selliseks ma ei tea, võib öelda küll, et võib-olla mingis mõttes on see nagu, nagu täiesti nagu tühjalt kohalt tõusnud teema. Ma tunnistan, et kui ma omal ajal lugesin seal diplomaatiast, mis ilmus nüüd juba natuke aega tagasi, seda Jaak Aaviksoo artiklit, siis ei osanud küll oodata, et selle ümber niisugune poleemika tekib. Ja ilmselt ei osanud tulise Jaak Aaviksoole endalegi üllatuseks. Aga, aga näete, mingil põhjusel on tekkinud ja ilmselt ja mingis mõttes on tegu jälle väga-väga põhimõttelise filosoofilise küsimusega, nii nagu see on näiteks Rein Raua poolt sõnastatud, et kas me saab. Et kas riigil on õigus valetada oma kodanikele mingite asjade saamise nimel? Vot see on tõesti väga oluline küsimus. Minu meelest ei tohi riigil olla õigust valetada, aga see, et ta kõike ära ei räägi, see on lausa seadustesse kirja pandud. Nimelt kehtib meil erinevaid salastamis tasemeid, näiteks on siin riigisaladust, mõningaid dokumente salvestatakse 75-ks aastaks. Lihtsalt ükski ametiisik ei tohi Nende sisust mitte midagi rääkida. Võib selle koha pealt suu kinni panema ja ütlema, et tegemist on riigisaladusega. Kahjuks ma ei saa teile rohkem rääkida. Aga see ei tähenda seda, et see riigiametnik valetaks. Valetamine tundub mulle küll täiesti lubamatu. Jah, see on tõesti, ma olen võru Suleviga jälle nõus, et seal tühjalt kohalt tekkinud tekkinud vaidlus, sest et ainuüksi selle sellest arutledes selle üle tõde ja mis on vale, saab venda mõistuse ikka päris hästi krussi keerata või või ütleme, et väga vägagi pehmele pinnasele minna ja, ja, ja nüüd ma olen ka Tallinnas iga nõus, et, et tõesti see on, ütleme, riigiasutuste PR-taktika üks olulisemaid, avalike suhete korraldamise üks olulisemaid pidepunkt punkt on see, et sa ei tohi valetada, aga sa ei pea rääkima kogutud ja, ja võimalik, et see on ka inimestevahelistes suhetes lihtsalt argitasandil, teinekord selline käibetõde või, või elutark Kus taanlase praktikat? No ilmselt jah, Jaak Aaviksoo, minu meelest, kui lugesin just värskelt selle artikliga üle ja et ega seal ei olegi ilmselt muud probleemi kui ühe lause ühes lauses seda ühe korra ütleb seda, et rahvusriigi enesemääramisõigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Et see, kui ta selle ja valedele oleks selles lauses jätnud ütlemata, mis isenesest selles artiklis ei omani mingit niisugust määravat kohta, siis ilmselt oleks kõik ülejäänud jutt noh, täiesti selline ütleme, aksepteeritav. Aga aga nojah, et kui meil oleks tegemist sõdiva riigiga, eks, siis oleks ilmselt olukord jällegi teistpidi saame öelda siinkohal, et mõnikord sõjaolukorras sa pead, kui mitte oma rahvale, siis vähemalt sellele vaenlasele kõlbiates informatsiooni jagama. Aga me ei ole, õnneks sõdib riik. Aga noh, muidugi, et kahtlemata ütleme mingil põhjusel ütleme, Jaak Aaviksoo oponendid on teinud sellest ka noh, ma julgeks öelda noh, selgelt nagu suurema küsimuse, kui, kui see, kui see, kas Jaak Aaviksoo seal kunagi Narva-Jõesuus ühel seminaril esitades oli mõeldud või diplomaatiasse seda teksti, siis sealt seminari esinemisest ümber kirjutanud Kusjuures võimalik, et see langeb sellesse konteksti, et Aaviksoo vahetamas nüüd ministeeriumi ja, ja haridusministeeriumi toolil astmes, võimalik, et, et see, et seoses sellega on, on Aaviksoo sõnadele võib-olla rõhutatud tähelepanu, siis siis filosoofiliste ringkondade poolt Jah, kuigi samas on selge, et seda ettekannet esitades oli ta alles staatuses lahkuv kaitseminister, kes kindlasti ei saanud pretendeerida üldse mingile kohale tulevases valitsuses või see selles mõttes, et täna me teame, et temast saab haridusminister, aga sel hetkel, kui ta seda ettekannet pidas, oli ta pigem inimene, kelle puhul oli suhteliselt ebaselge, kas ta võib-olla võrreldes mõnega mõnegi teise valimistel kandideerivad ka ministriga, et kas ta, kas ta jätkab nii-öelda poliitilises tipus või mitte üldsegi. Et, et selles mõttes ei saa kindlasti minu meelest seda artiklit ja seda esinemist käsitleda sellisena, et keegi inimene, kes on nagu tunneb ennast, ütleme sama raudkindlalt, et Eesti riigijuhina, noh nagu võib-olla Andrus Ansip näiteks võiks seda praegu tunda. Lähimad aastad samuti, eks ole, ja et siis esitab seda selliselt jumala positsioonilt, et need, meie teeme Eesti riigis lähimatel aastatel niimoodi. Nad olid sõja, mina olen, mina lugesin ühte aprillinalja, kus, kus spekuleeriti Aaviksoo ja Kadrioru kohaga, aga noh, muidugi see tegemist oli selgelt aprillinaljaga. Ja mõnikord naljas on tõde, aga mõnikord ei ole jah. No tundub küll jah, et igal juhul Jaak Aaviksoo seal saab olema huvitav ministri periood, haridusministrina, sest noh, lisaks sellele saab ta ju siis, et huvitav küll, et tal tallika kohe veab, et lisaks nagu ta sai kaitseministriks, siis tegelikult sai tema ju enda kaela asjad, millega põhimõtteliselt üks kaitseminister ei peaks üldse üldse apriori tegelema, nagu vabandustest samba esitus ja ühe samba mahavõtmine kõigepealt. Et, et see, need oleks pigem pidanud olema, ütleme kultuuriministri haldusalaküsimused. Aga seda pole keeruline ette kujutada, et kultuurimine minister oleks koos selle sambaga nahka pandud, et seal oli vaja selgelt jõulisemat isiksust nende nende tundlike, poliitiliselt tundlike küsimustega tegelema. Kultuuriminister uppus ilma nendeta, eks ole? Jah, ja Jaak Aaviksoo jälle imekombel isegi on nagu võib öelda, et sellest kõigest hoolimata päris päris kenasti sadulasse saanud, aga nüüd, eks ole, asudes haridusministri kohale, saab ta ju kohe endale vene koolide eestikeelse maks pööramise küsimuse esimesel esimestel valitsemiskuudel et väga kuidagi kohe väga sarnane väljakutse, ma ütleks selle pronkssõduriga mõnes mõttes, mis ta eelmisel perioodi alustas. Kusjuures väga tabav tabav võrdlus tõesti, et see on üsna sarnane väljakutse ja sarnaste emotsioonide sarnaseid emotsioone ilmselt mõlemas suuremas eesti rahvuses esile kutsuv, et, et see saab olema põnev ja keeruline ülesanne, eriti arvestades ka Tallinna linna väljaütlemisi. Viimastel viimastel kuudel, kus Daniel Tallinna linn on, on püüdnud hakata võtma seisukohta, et, et nad hakkavad kaitsma koole, kes ei saa eesti keelele üleminekuga Kama aga lähme siit edasi ja vaatame, et tegelikult neid koole, mis nagu alles jäävad, mis kinni pannakse, neid on ka päris palju. Sellel haridusministril on lai tööpõld. Tema haldusalas hakkab lähiaastatel ikka väga palju palju muutuma. Just nimelt, et sedasama haridusreformi ehk siis koolireformi, mille käigus peaks siis osa osa koole, osa gümnaasiume sulgetama ja, ja, ja teistesse nagu lapsi rohkem koondama, seda peetakse siis haldusreformi eel eelpostiks, niiet et ka selles valdkonnas on tõesti Aaviksoo kõvad tegemised ees. Ülikoolis just tasuta kõrgharidus veel peale jah, IRL-i põhilubadus, et ei, temal ei saa just igav olema, aga samas muidugi ma arvan, et ega siin ei saa ka kuidagi meil jälle kodanikena kaksipidi võimalust olla, kui, et ikkagi need asjad peavad vähemalt rahuldaval kujul õnnestuma, et teisel juhul ikka oleks, et küsimus ei ole ju selles, et kas nelja aasta pärast, Jaak Aaviksoo ministrina on populaarne või vähem populaarne, vaid küsimus, et kui need asjad ikkagi põhja lähevad, et siis on ilmselt see kahju, palju suurem. Et selles mõttes on küll tõsi, et, et väga jõuline jõuline ministri isik sedavõrd oluliste küsimuste lahendamisel on, on, on valitsusliidu poolt hea samm, kuigi ma ei taha siin küll kuidagi nagu ka Lukase otsustuskindlust maha teha, aga, aga Aaviksoo on ka väga hea. Ja et maavalitsus ilmselt saab, siis järgmisel nädalal juba hakkab riigikogu meil reaalselt siis tööle ja siis saab ka valitsus tõenäoliselt varsti-varsti tööle hakata ja siis me saame, siis saame neist edasi rääkida, järgnevad aastad usutavasti isegi võib-olla ka järgmised neli aastat. No igal juhul on huvitavaid, huvitavaid kombinatsioone küll, kelle puhul millest rääkida, et Aaviksoo kindlasti üks, ma arvan meil sama palju palju rääkida Rein Langist kultuuriministrina. Et, et siin jutuainet jätkab, jätkub rohkemaks. Kolmapäeval on uue valitsuse ametivande andmise aeg vähemalt niimoodi planeeritud. Esmaspäeval peaminister avaldas, et valitsus astub tagasi ja kahe päeva pärast peaks siis uus valitsus paigas olevat. Vähemalt selline praegune amet, see aja koga. Sellest pole ka põhjust kahelda, et ega siin, mis seda saab väänata. Jah, aga üks, üks huvitav minu meelest katsumus valitsuse, et ütleme siis ka valitsuses jätkama majandusministri haldusalale tuli nüüd sel nädalal ka Eesti Energia poolt, kes tahtis järjekordset võrgutasude tõstmist ja ja kui ma loen IRL-i lepingut sinuga, mis meile kõigile vist enam-vähem koju saadeti postiga, siis mina loen sealt sellist kodukulude alandamise Alt küll sellist lubadust, et ohjeldamatu Pole. Ja kui ma mõtlen neid kahte asja nagu kokku viia, et kas kas siin ei ole äkki nagu mingit vastuolu, et, et üks monopol Eesti Energia näol tahab? Ta tahab midagi meilt ja selle asemele, et nagu see hind nagu alla läheks, on tal nagu liikumas jälle teisipidiselt kuidagi just nimelt, et valimistest on mööda saanud ja kuidas nende lubadustega. Siin on jällegi omaette asjad, et Eesti Energial ju põhimõtteliselt peaks olema õigus tõsta elektri hinda. Tal on ette nähtud teata tootlikkus, võrgud vajavad parandamist. Selles mõttes nagu see küsimus on täitsa loogiline, aga samas neil on ka kogu aeg ilus kasum ette näidata, et mis siis, küsimus on selles, et millesse kasum tulnud on? Kas sul on kvoodi müügis transul õlimüügist või on seal hoopis tegemist jaotusvõrkudega, et see on samamoodi see monopolide ohjeldamise küsimus? See aasta pärast läheb meil nagunii turg vabaks ja siis lõpeb kogu selline hinna tõusmise tõstmise jutt ära, et kas võib tõsta või siis paneb turg selle paika. Siis ta lihtsalt tõuseb heina langedeks. Ka meie meie elektri hinda mõjutama väga-väga paljud asjaolud, näiteks see, kui palju on Norras sademeid tulnud või kui hea on selle lumesaak olnud. Samu samuti kui palju lund on näiteks olnud Lätimaal eelmise aasta kevadel, siis kui turg meil läks ütleme siis suurettevõtetele läks vabaks ja nemad pidid vabaturult hakkame ostma, siis teated Lätis on lumerohke talv olnud seal sealsetes veehoidlatesse koguneb palju vett, järelikult tähendab see seda, et sealsed elektrijaamad saavad väga odavalt töötada ja sellepärast ka suuremad ettevõtted sõlmisid lepingud Latvenergo ka, sest sealt tuli mõttekas odavat elektrit osta. Siis hakkavad meile mõju avaldama olukorrad Rootsi ja Soome turul. Lätis ja Leedus satume ühte sellisesse suurde suurde süsteemi. Mina tunnistan, ma ei leia siit küll ühtegi argumenti, et Eesti energiale kaasa tunda, et, et nendel on küll suur kasum, aga see ei tule nagu sellest valdkonnast, mis, mis, mis neile kõige rohkem kulu toob, see, ma arvan, et on täiesti normaalne, et firma sees jagatakse tulusid ja kulusid ümber ja see, et turg nagunii vabaks läheb, siis siis vaatame seda edasi. Et see, et praegu Eesti Energia teatab, et nendel on aeg nagu hinda tõsta, maine sellele küll tarka põhjend. Sest mina küll näen. Me oleme teinud sellise vahva otsused et Eesti peab suurendama oma elektrilist julgeolekut. Energeetilist julgeolekut on välja ehitatud üks kaabel, mille nimi on Estlink. Seal polnud Soome ja Eesti vahele ja kohe varsti tuleb ülesanne see väljastanud. Ja selle Estlinki väljaostmise kulud lähevad põhivõrgule. Põhivõrk on teatavasti ettevõte, mis Eesti energiast eraldati. Põhivõrk on tõstnud oma taksosid samal ajal jaotusvõrk ei ole tõstada. Modoris teatas ork küsibki. Kuulge, meie kulud on kasvanud. Vabandust. Me tahame teie käest saada. Normaalne tootlus on neile tähtsad. Mina näeksin seda nii-öelda sellise sellise sammuna, mida maksuamet nimetataks kulude optimeerimiseks, et kui meil on üks firma, mis teeb kahjumite teine firma kasumit või nagu firma üks osa, mis teeb kasu ja teine, mis teeb kahju, siis oleks tark nagu laiali jagada, et me saaksime kulu sisse kasseerida ja kuluga tegelevad, siis ma ei tea näiteks pankrotihaldurid, et, et see on siiski noh, minu jaoks on see ühefirmasid. Sisene. Need on kaks erinevat, ütleme ühekogule kontserni või ühe veel ei ole olnud, suurkontsernid on erinevates kontserdil noh, see võib olla üks on Eesti Energia ja teine on põhivõrk, need on täiesti erinevad ettevõtted, ühe nimi on Eleringi ja Eesti Energia, okei, siis on see ütleme rahandusministeeriumi küsimus selles, et, et, et, et kuidas teha niimoodi, et, et nad ühe käega ei korjaks raha sisse ja teisega ei, ei jagaks seda teise kohta tagasi. Et, et noh, ma ei näe selles nagu tarbija jaoks väga head põhjendust. Vot siin tekib hoopis küsimus, et kelle alluvuses on konkurentsiamet näiteks, et kui majandusministeeriumi käes on Eesti energia, siis konkurentsiamet, kes kontrollib, seda peabki olema, majandusministeeriumi alla ta praegu on ja, ja see küsimus tekib küll. Kui sõltumatus on, kas konkurentsiamet annab näiteks järgi Eesti Energia survele või kas, kas neid saab kuidagi omavahel klapitada? Me võime ka selle üle mõelda, et kui palju oli see eelmise aasta hinnatõusu tagasilükkamine seotud näiteks eurole ülemine. Sest see on väga tabav tähelepanek, kui näiteks ministeerium teeb poliitilise otsuse monopoliga niimoodi või teistmoodi käituda, siis kuidas saab sellesama poliitilise otsuse all olev konkurentsiamet teistmoodi üldse käituda või teistsuguseid hinnanguid anda? No vot, mina siiski mina tahaks. Küll uskuda, et konkurentsiamet on täiesti sõltumatu organisatsioon olenemata tegelikult sellest, kas ta on majandus- või rahandusministeeriumi alluvuses, samuti nagu prokuratuur peab olema sõltumatu, olenemata sellest, et ta on justiitsministeeriumi haldusalas või, või, või ütleme, et kapo peab olema sõltumatu, eks ole, olenemata. Samal ajal on ju, et, et siseministeeriumi justiitsministeerium, eks ole, et politsei, politsei alluks ka justiitsministeeriumile siis tekiks jälle tekiksid seal küll mõningad sihuksed huvide konfliktid, samamoodi on ju praegu ka seesama asjaolu, millele tuleb tähelepanu. Ei, no vaadake, asi on selles, et kui sul on võimalused, sa lubad hinda tõsta või sama hea võimalus, et sa ütled, et sa ei luba hinda tõsta ja samal ajal on näiteks üle riigikampaania, et lähme üle eurole ja euro ei tohi kaasa tuua hinnatõusu. No kui sul on täitsa võrdsed võimalused, Ma luban, ei luba siis kumma sa valid? Ma valin selle valitseva poliitika sellepärast, et see, see läheb kokku, sellega läheb kokku kogu selle pingutusega, mida rahvas on teinud näiteks noh selliseid olukordi korduvalt tekkidel Aga kas sa tahad öelda, et siis nüüd, kus euro on tulnud ja valimised läinud, et nüüd on valitsev õhustik muutunud ja nüüd on paras aeg, et tegelikult hakata tegema seda, mis oli kogu aeg plaanis. Ma arvan küll, jah, täitsa tõsiselt, muuseas, praegune olukord, poliitiline olukord on selles mõttes natukene lihtsam, eriti jaanist valitsuste vahetuste vaheline periood, tõsi küll, sisenevad isikud suurelt jaolt samaks, aga see on minu meelest klassikaline, keeruliste otsuste tegemise periood on see, kui valitsus vahetub kõiki energeetikaalased olulised otsused lükati meil enne valimisi edasi selle aasta kevadesse või, või pärast seda aega, et need kired ei hakkaks enne valimisi toimuma. Ja minu meelest hinnatõusu küsimus on täpselt samasugune, poliitiliselt väga-väga tundlik, sellepärast et elektri hinnast sõltub väga palju, muuseas, Eesti elektri hind äärmiselt odav. Kui me tahame, elame elada nii nagu Läänes, siis meie elektri hind peaks olema täiesti läänelik, ta peaks olema kallis. See on elektri hind kindlasti üks, ütleme tarbija tundlikumaid näitajaid, samamoodi nagu nagu piim supermarketites on selgelt inimese jaoks elektri hind üks üks nendest argumentidest, millega kogu aeg nagu, mis on kogu aeg keelel, et kas elektri hind tõuseb või mitte. Ja meil on isegi mõningaid suuri välisinvesteeringuid Eestisse meelitada, selle nii. Selle nipiga öeldakse, et meil on odav elekter ja nad on tulnudki siia ja siis ka natukene pettunud, et näete, kui kiiresti see elekter on meil tegelikult kallinenud. Me peame ehitame siia oma elektrijaama. No see ja jah, ja see, ma saan aru, et ongi nüüd kahe aasta küsimus, et kui selle selle argumendiga ei ole enam nagu midagi peale hakata. No seda küll jah, siis läheb asi vabaks, eks vabaturg hakkab reguleerima meedia, siis tekivad meil hoopis teistsugused tingimused. Vaatame seda valitsuslepingut siis seal on minu meelest üks väga vahva punkt sisse tulnud. Nimelt seal kaalutakse, kas kehtestada siis stroyaltit või maksu, mida hakataks võtma õlitööstuselt. Põlevkivi on ja meil Eestis. Me ajame teda suures osas elektrijaamades ahju, selleks et elektrit teha, aga väiksemas ulatuses tehakse siis sellest põlevkiviõli ja põlevkiviõli hind liigub samas taktis nafta hinnaga. Nafta hind on viimasel ajal kasvanud, me kõik näeme, kui kallis on bensiin, eks ju. Järelikult ka Eesti energia tulud õli tootmisest on ju meeletult kasvanud. Ja Eesti energia ehitab ka uut õlitööstust. Ja Eesti on sellises kummalises olukorras, et on praktiliselt ainus riik maailmas, kes naftal eestlaselt, sisuliselt on selline naftatööstus mingit maksujasseri. Et sealt tulebki sellised rasvased Gazemida. See oleks täiesti loogiline, et Eesti energiale, aga ka kõikidele teistele õlitootjatele neid on meil kaks tükki veel Viru Keemia Grupp ja Kiviõli keemiatööstus. Et sinna nende toodangule kehtestataks, kehtestataks teatavaks. Kusjuures selles samas koalitsioonilepingus on ka kirjas minu meelest see põlevkivile nagu eelisarengut pakkuda või et tõesti näha selles põlevkivis Eesti võimalust ja, ja seda seda nagu siis selle arengut soosida. No seda on ka tehtud ütlema, et Eesti energia on saanud loa minna välismaale ja ja uurida siis sealseid põlevkivivarusid võimaluse korral ka seal midagi tootma hakata, tõsi küll. Minu meelest see põlevkivisse suhtumine natukene lõi kõhklema, kui selgus, kuivõrd suure ökoloogilise jalajälje Eesti jätab võrreldes siis teiste riikidega, et niisugune ökoloogilised jalajäljed jalal ja suuruselt vist seitsmes maailmas just just seoses põlevkivikütusega, et siis põlevkivi kasutamisega, et siis nagu see suhtlemine jäi, lõi pisut kõikuma, võib-olla lõi kõikuma pigem siis avalikkuses, mitte aga ametlikus poliitikas. Ei noh, seal ta tõesti eile olnud väga kõhklema, sellepärast et need riigid, kuhu Eesti energia praeguseks on läinud, need on Jordaania ja USA-s ja Jordaanias on see ökoloogiline jalajälg, on, ma ei tea, kui palju seal kõrbe sa nagu väga arvestavad, et neil on seal oluline, tekiks mingigi energeetiline sõltumatus sesse riik ostab praktiliselt kogu oma energia sisse. Eesti Eesti Energial on selles mõttes head võimalused, et ta saab ja äri edendada, oma tarkusi jagada teiste maailma riikidega, ainus asi on selles, et Eesti energia on lihtsalt väga pisike firma ja ta ei saa. Ta ei saa seda kõike oma jõududega teha, et jupp need projektid, mis siis välismaal on, need müüakse jupikaupa maha. Eesti energia saab põhiliselt tehnoloogia tehnoloogia andmises tasusid. Aga tulles tagasi selle koalitsioonilepingu juurde väga õige samm, et hakataks meil lähemalt mõtlema sellele, et õlitööstus tasuks maksustada ja see maksustamine oleks selline, et mitte iga tonni pealt alates siis teatavast tasemest, et nad siis, kui kasum tekivad, siis seda kasumit hakatakse maksustama mitte niimoodi, et kui nafta hind on äärmiselt odav, et siis on ka õlitööstusel meeletult suurmaks peale ta, et ta leiaks kahjumisse, sellel, sellel ei ole mõtet. Aga ma tuleks siiski veel kord tagasi nende võrgutasude juurde, millest jutt lahti läks, et ühest küljest maainimesena, ma saan üli hästi aru, et Eesti energiavõrkudes tuleb investeerida, keda ja, ja kindlasti ütleme ka nende kehvade õhuliinide parandamiseks nende maa alla viimiseks selle et see on, see on üks neid investeeringuid, mille puhul isegi võib täiesti surmkindlalt öelda, et see on üks õige ja vajalik asi, milles, et kui üldse millessegi, siis see on asi, millest Eesti riigis tõesti tasuks sadu miljoneid ja võib-olla ka miljardeid kulutada ja ja see läheb kindlasti asja, et võrreldes kasvõi isegi mõne mõne tohutu tee või sillaehitusega võib-olla isegi rohkem. Aga samas ikkagi mul on tõepoolest, ma olen Heiditiga nõus, et ka mul on võib-olla raske nagu aru saada, et et kui sellel firmal on ikkagi nii suur kasum, eks ole, on võimalik maksta nii tohutuid, kas või palkasid, ehkki see on muidugi populistlik teema, aga sellest me võib-olla võime ka eraldi rääkida. Aga et ikkagi, et sellel taustal, et on mul nagu arusaamatu, et kuidas neil on raha puudu ja kui nad niiviisi nagu Sulev tõesti ütlesid, et kui, kui see seda raha tõepoolest kogutakse konkreetseks asjaks, ütle seda avalikult välja, et jahme kogumegi, seda selleks, et me, et meil oleks seal tagataskus mingeid mingeid sajad miljonid eurod selleks, et ühel hetkel näiteks osta seda Estlinki kaablit välja, seda ju meile avalikult ei öelda. Estlinki peab ostma välja hoopis teine firma jaoks on Elering lärin kellelegi tõstab. Oma tasusid ja Eesti energeetikutele kolmikute pere, kus kõigil on ühesugused näod oma vanemate heades ja siis üritatakse teha nägu, et need ei ole üldse selle pere lapsed. Lihtsalt teised tegelased, nendel on omad kohustused ja kõik korjavad. See on huvitav jah, et, et kulud, et tulu teenitakse nagu kasum on nagu ühine Eesti energia oma, aga kulud on rangelt lahus, eks ole. Kaksikute Elering ja ja selle tõttu On neil ka erinevad. On teil küll, aga, aga no Eesti Energial ja kui firmal ikkagi on kasum ju ühine selle põhivõrguga ei ole. Püüan veel kord neile selle, et need on kaks erinevat ettevõtetelt. Ei no Elering on nagu üks ettevõte, eks ole, siis on Eesti Energia ja Eesti Energia alaettevõte on see jaotus, kas see on hea? Enne põhivõrk on teine põhi okei, jah, jaotusvõrk ja. Nojah, ei no ka praegu tahab ja võrgutasusid jaotusvõrk, mis kuulub Eesti energiale selles mõttes taotluse on esitanud ikkagi Sandor Liive, ütleme nii-öelda isikuna võttes, eks ole, Eesti Energia täpselt. Ja neil ju kasum on. Vat aga no okei, et las need siis, las nad siis menetlevad, ega mis me siin ikka konkurentsiametile nüüd nii-öelda lõputult siin eeltööd teeme, eks vaatame, milleni nad siis menetlusega jõuavad, loodame, Nad on täiesti sõltumatud ja arvestavad kõiki asjaolusid ja ja tarbijate huvid ka sealhulgas ja vaat siis meile parima võimaliku otsuse. Nii, aga aga üks täiesti sõltumatu organisatsioon nimega kapo on jõudnud lisaks Tallinna, Narva ja ka Pärnu linnavalitsuse puistamisele siis nüüd järjekorraga, kas Tartu linnavalitsusse ja, ja seal on siis nüüd hästi võib öelda nädala jooksul toimunut, et ütleme suhteliselt kiirelt sündmus, et selles suhtes, et siis kaks inimest on kapo poolt saanud. Mis ta siis on kahtlustus praeguse seisuga ilmselt ikkagi veel ja, ja siis on ka ametist lahkunud, sisuliselt, võib öelda, süü on omaks võetud ja kuulda on ka Tartu aselinnapea siis selle tulemusena ametilt on lahkumas Ja kusjuures see seekordne korruptsioonijuhtum on väga-väga põnev ka selles mõttes, et tegemist on siis riisumisega eriti suures ulatuses ulatuses ehk siis üle 400000 krooni, kus kusjuures see on toimunud siis lastele mõeldud kinkekaartide nagu kuritarvitamisega ehk kaubamaja kinkekaartide kuritarvitamisega. Et mul parasse küll fantaasia tööle, kuidas 400000 krooni eest kaubamaja kinkekaarte on võimalik ära kasutanud, tavaliselt on ju suhteliselt lühikese, umbes aastase kehtivusajaga, et et see on huvitav juhtum. Noh, see mitme aasta jooksul juhtunud, et minu meelest ei ole seal mingit vahet, kas tegemist on Tartu, Tallinna, Valga, Rakvere või Pärnuga. Absoluutselt kõikides linnavalitsustes on ausaid inimesi, kahjuks aeg-ajalt esineb nende seas ka kaabakaid. Nii et ma ei näe seal küll nagu vahet, et peaks, ütleme nüüd on jõudnud nad Tartusse. Kaheksa. Lihtsalt on geograafilises järjekorras, et Tartus seni ei ole kedagi vahele võetud, et et nüüd see juhtus, siis ka tark. Kas see on ka kogu tõdemus tegelikult selle kohta? Ei, selles mõttes tuleb kindlasti Tartu linnavalitsusele, ütleme näiteks võrreldes eriti nende Tallinna esimeste juhtumitega au andma, et linnavalitsus ei ole hakanud tõmbunud mingisse ringkaitsesse ja öelnud, et ei või olla, eks ole, noh, kui me meenutame siin Sparbuse teemat Tallinnast. Aga kuigi, kuigi kuigi ka Tallinn on viimasel ajal oma oma käitumist muutnud Viina täiesti erinevad asjad ja siin tuleb ikka näha vahet ja Parbuse puhul ei olnud tegevust tegemist niivõrd mitte korruptsiooni juhtimisel, linnavalitsuses ja isikuga ja mida ta ka kindlasti on, vaid seal oli ka poliitiline motiiv. Küsimus oli, kuidas ühte erakonda rahastatakse, õigemini selle erakonna propagandamasinat just nimelt ja siis oli siis oli linnavalitsuses üsnagi leebe, sest tegelikult puudutas erakonna rahastamise küsimust, aga praegu Tartu puhul on lihtsalt ahne inimese ahned inimesed, seal ei ole tegemist poliitiliste motiividega. Samamoodi kui Tallinnas ei Songisse vahele, ei tekkinud mingit sellist poliitilist kaitset. Et mille eest võitleb. Mõni munitsipaalpolitsei juht jäi, jäi vahele ka seal kokkumängus siis sele jäi vahele, jah, siis, siis, siis samamoodi tekivad mingisugust poliitilist ringkaitset, et selle Farvuse puhul tuleb selgelt näha seda, et seal oli küsimus ikkagi erakonna rahastamisega. Just just et kui on tegemist väikeste ametnike isetegevusega, siis sellele vaadata, see lahendatakse kiiresti. Et see ilmselt nii on, et kuigi jah, võib võib-olla oleks võinud oodata ka mingit resoluutselt väljaastumis Tartu linnapea poolt, kes sai valimistel väga palju hääli, osutus väga populaarseks, tema vist ei ole sellel teemal sõna öelnud, ega muidugi noh, võib ka aru saada, et ettevaatliku poliitikuna nagu ei taha ju ennast jumala pärast mingitki otsapidi sellise halva looga siduda, aga aga, aga teistpidi jälle oleks vist oleks vist korrektne oodata või võiks nagu, et et see üheselt nagu hukka mõistetaks ikkagi ka linnavalitsuse kõrgeimal tasemel. Parbuse juhtimisjällegi seal kohtuprotsess praegu käib? Sellega. Ma olen kuulnud, et seal kaks härrasmeest tunnistasid üles täiesti vabatahtlikult, et teame, viisime raha ja andsime, aga kui läks nende küsitlemiseks, et aga mida te siis vastu olete saanud? Siis oli kahjuks selline piinlik vaikus, tantsime jah, tõesti raha, aga nagu ei saanudki midagi vastu meie ehitistele kuhugi edasi läinud. Et küsimusele hennat, kas teilt nagu nõuti midagi, pressiti välja seda raha või noh siis nagu selgus, et ka nagu väga ei küsitud, et nad seal on tekkinud selliseid piinlikke momente. Millest selgub seda, et, et ettevõtted on teinekord väga varmad seda altkäemaksu pakkuma ja kohale viima ja tegelikult noh, nagu mingeid garantiisid nad vastu ei saa ja ei pruugigi lõpuks saada. Aga noh, see on jällegi me ütleme, et tegemist on poolelioleva protsessiga siin edasi. Me ei tea, mis sealt tuleb, et seal võib veel kõike juhtuda. No laseme siis Tartu protsessil ka, ütleme, ma selgus saavutada, ühest küljest ütleme ei tee see Tartule au, et selline asi üldse võimalik oli, aga teistpidi ütleme siis, et linnavalitsus seni on käitunud igati korrektselt vähemalt asja menetlemisel ja ei ole hakanud hakanud mingit jama ajama. Nii, üks teema, mida sa, Sulev tahtsid ka rääkida ja mitte ainult, et sina tahtsid rääkida, vaid, millest tegelikult millele peakski ilmselt me palju rohkem tähelepanu pöörama kui tihti siin võib-olla mõnede muude, selliste võib-olla rohkem pommid pommidega seotud välisuudistega, paistab, et on ikkagi see eurotsooni eurotsooni tulevik ja ehkki võis võib olla keskmisele lehelugejale tunduda, et see nädal on olnud nagu kuidagi rahulik ja uusi uudiseid ei ole, siis, siis tegelikult ju ei ole päris nii et tehti stressi testid Iiri pankadele ja selle tulemusena selgus, et juurde on vaja ainult mingi summa, mis on umbes mingi kas neli Eesti riigieelarvet või niiviisi 24 miljardit eurot. Stressi testid on sellised kummalised asjad. Stressitest on põhimõtteliselt nagu üks valem, kus siis pannakse teatud muutujat sisse. Pankade puhul vaadatakse, et mis siis juhtub, kui näiteks majandus areneb ühte või teistpidi näiteks kui nad pank on ostnud palju võlakirju ja võlakirju lunastada välja või kui on andnud palju laene välja, need laenud ei tule tagasi, siis nad lähedal edasi keerulisemaks, et näiteks kui teatav osa elanikkonnast kaotab töö või kaotab veel rohkem inimesi töö ja siis neid hästi palju, siis muutujad tehakse ja vaadatakse, kui kuidas siis pangad sellistele olukordadele vastu peavad? Stressi testid on minu meelest selles mõttes hästi kihvtid asjad. Ainus häda on selles, et ma ei usu nende tulemustesse viimasel ajal eriti mulle tuleb väga hästi meelde 2009. Aastal. Siis tuli uudis selle kohta, kuidas Rootsi keskpank teatas, et kõik Rootsi suuremad pangad on täiesti korras, et ei ole nendel selle kapitaliga mingit probleemi, see oli juunikuus, vaatasin just järgi, augustikuus tuli Teadet Swedbank see hästi tuntud Swedbank, kes meil siin on, et temal on selle kapitalile natuke on hädas ja nad viitasid nõrgale tulemusele stressi testides täpselt nende nendele omadele, mille kaks kuu varem kaks kuud varem oli öeldud, siis et nendega on kõik korras ja tänu sellele pidi Swedbank kapitali tõsta. Mul tuleb meelde eelmine aasta, kus tehti üleeuroopaline selline stressi, teist seal seitse panka said märkused, tekib teatav jama kapitaliga ja möödusid mõned kuud ja selgus, et Iirimaal on suur suur jama. Ja Ma kuulen jälle, et tal on mingi stressi testid. Nüüd õnneks öeldakse, et ja Iirimaal on jamaga, ma mõtlesin, et aga mida nad räägi ja ma saan aru, et häda on ilmselt selles, et lihtsalt elu on nii pöörane pakkuvas välja selliseid stsenaariume, et ükski analüütik, kes neid teste teinud, ei ole suutnud seda ette kujutada. Ja, ja see on tõsiselt huvitav teema. Aga mida sa ütled eurotsooni päästmise valguses elu pööralisuse, selle võimatu hetk ennustamine. See ütleb seda, et tegelikult me ei tea minu meelest, mis seal eurotsoonis tulema veel hakkab. Me ei, me ei tea veel seda, kui tõsine see seis on. Et ma olen täiesti veendunud, et et ütleme, vanad keskpankurid ja poliitikud teadsid, kui, kui halb see Iiri pankade seis oli ka varem. Aga miks see meile korda läheb, siiri pangad neile läheb korda, sellepärast nii Iirimaa kui Kreeka kui Portugal või Hispaania kõik lähevad meile korda, sellepärast et me oleme järsku ühes süsteemis sees. Et me saame praegu kasutada eurost tulenevaid hüvesid, aga samas me ei mõtle väga palju selle peale, et me peame midagi vastu andma. Eelmisel nädalal kohtusid Brüsselis kõigepealt Euroopa Liidu, siis selle, eurotsooni rahandusministrid, hiljem oli ülemkogu. Sellel lepiti kokku üks selline ajalooline fond teha selline püsiv font, päästefond selle moodustanud oli äärmiselt vajalik samm. Ja minu meelest seal tegi väga head tööd. Nii rahandusminister Jürgen Ligi sellepärast et küsimus oli, kui palju Eesti peab sinna fondi raha sisse panema ligi ja tema alluvad ikkagi suhteliselt sellise sellise paketi kokku panna, millega Eesti võitis üle kolme protsendi oma SKP-SF reast reaalselt vanas rahas kaheksa miljardit krooni peame vähem maksvad? Muidugi ma võin siin irvitad aeg-ajalt, et nad, kas see siis ongi euroopalik käitumine? Tahame olla võrdsed võrdsete seas, aga tegelikult ikkagi oma rahakotis on kuidagi väga, väga. Sulge suurtele see raha on, on taskurätikusse korra nuusata ja ja meile on see siiski, nagu sa ütled, kolm protsenti SKP-st, et et meil on. Paistab küll, et selle seal ümber oli, ega keegi ei tahtnud väga raha anda, eks ole, soomlased põgenesid vastu ja ega sakslasedki väga rõõmsad ei olnud selle üle, et nad peavad sisse maksma. Fondile. Kuni moodustatud, et see tuleb veel vaja ratifitseerida erinevates parlamentides ja noh, seal selle ümber hakkab seda kisa-kära veel kestma. Ja ega need uudised, mis tulevad, need ei ole ka ju ka suurepäraselt. Eile tulid Portugalist teated, et selline majandus ei arenenud sugugi nii hästi, vabandust, nii halvasti kui vaadata. Kahjuks. Ta Kataloonias tulid uudised, et näiteks ei Kataloonia uudis tegelikult lausa kohutavad seal said nimelt valmis koll ei vabandust. Neli sellist hooldushaiglate vanadekodu, mis ei võeta kasutusele sellepärast, et küll tuttuued ja valmis ehitatud ei ole lihtsalt raha, et neid ülal pidada. Selliseid uudiseid tuleb järjest, kus tahetakse mingeid objekte, sulged. Euroopas on päris pöörased ajad, minu meelest. No on küll jah, kuigi ma ka lugesin, et jälle Saksamaa on üks väheseid vist positiivsed, et kus töötus vähenes märtsis isegi rohkem, kui oodati, et seal on. Jumal tulevad mõned ka Euroopa majanduse vedur-il enam-vähem okeilt lähedal. Seal on töötus on ikkagi oma kõigi aegade kõige madalamal tasemel aastast 90 saadik. Et sellist seal seal hakkab varsti tekkima sama asi, mis meil mõned aastad tagasi olid, kust neid töökäsi võtta ja seal on hoopis teistsugused probleemid. Pigem kardetakse seal, et inimesed hakkavad palka juurde nõudma, sellepärast et kus sa neid töökäsi võtad, et seal võib hoopis vastupidine tsükkel tekkida. No võib-olla eestlastel tuleb lihtsalt oma saksa keele oskust hakata tugevdama ja kellel on meelde tuletama, et need Soome asemel potentsiaalne järgmine selline koht, kuhu kuhu minna asemel ütleme eriti, eks ole, kus paljud eestlased seni on, on ka ennast ennast käinud aitamas ütleme, siinse töötuse vastu. Ei, selles mõttes on ta kindlasti asi, mida, mida ma julgeks arvata, et Eesti ajakirjandus ikkagi veel häbematult vähe tegelikult analüüsib seda euroala kriisi kui tegelikult meie sisepoliitikat, et me, see ei ole ju meile enam välispoliitika, see on meile Eesti sisepoliitika, see on meie, euroala, see on meie raha, mida Nad seal Portugalis ütleme, ei suuda, ei suuda kokku hoida või, või Iiri pankadesse sisse panevad, et et nii, nii lihtne see ongi. Nojah, ma kirjutasin ka sellel nädalal ühe loo, et teoreetiliselt võivad meie kohustused kasvada 15000 krooni iga inimese kohta siis kui me pea, kui see font peaks minema käiku täies ulatuses. See päästefond, et noh, see on see hind, mida meil tuleks aja tasuda, me loodame kõik, et me ei pea seda tegema, et see on ainult üks võimalik, see on kõige mustem variant. Me teame seda, et kui sa kellelegi abi annad, siis nad maksavad abi tagasi ja nii edasi, aga see siiski koormuseks, et me ei ole arvestanud, et eurotsooni minna, siis me peame ka mingeid selliseid kohustusi kaasa võtma. Teiseks, see on jah, see on nagu ka see asi, eks ole, et ütleme, kui sa oled sellise garantii ikkagi andnud, siis paneb nagu sulle puht psühholoogiliselt sul endal nagu näiteks laenamise võime ikkagi kuidagi kahtluse alla. Et sa, see on nagu, ütleme, kui sa oled käendanud kellelegi laenu, siis sa ei saa enam nii lihtsalt ise minna panka ja endale uut laenu peale võtta. Jah, Eesti riik sellel juhul ilmselt võib-olla peab isegi laenu võtma, aga see on kõik teoreetiline variant moodi. Me teame, et on olemas ka pankadel selline tagatisfond, et kui juhtub midagi mõne pangaga, siis tekivad kohustused, aga midagi ei ole juhtunud, et nad väga hirmutada. Ka siin ei tasu kedagi, et Eestil on läinud väga hästi. Just. Ärme väga hirmuta, võtame, sest see ei ole mitte teoreetiline, vaid praktiline küsimus, et meie saateaeg hakkab läbi saama. Ja seekord olid siis Tallinna stuudios Heidit Kaio ja Sulev Vedler Eesti parimast analüüsivast väljaandest, Eesti Ekspress ja Sulev Valner Võrus stuudios. Head nädalavahetust.