Tere päevast, lugupeetud kodanikud, ülekuulamine alustab. Tänase ülekuulamise toimikukaante vahelt leiate materjale, mis seotud kolmapäeva õhtul ETV ekraanil olnud valimisstuudioga. Luubi all on sotsiaalpoliitika, tervishoid ja regionaalpoliitika. Ülekuulamine. Toimik number 166. Sotsiaal-tervishoiu- ja regionaalpoliitika valimiste eelne debatt. Ülekuulajad on Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Ülekuulamine alustab. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Tunnistaja number x proos kiivi amet, sotsioloog, tunnistaja number kaks, Aaviksoo ain amet poliitik kauuringute keskuse Praxis juhatuse liige ning tervisepoliitika programmidirektor. Lugupeetud tunnistajad nädala keskel toimunud teledebatisaates rääkis Jüri Ratas sellest, mismoodi paljudel Eesti inimestel on jäänud tabletid välja ostmata ja kui tahta olla kohe väga irooniline, siis seda saadet pikemalt kuulates tundus nii, et Jüri Ratasel on tõesti õigus. Aga räägime kõigepealt natukene kaugemalt ja alustame sellest, mis puudutab nende valimiste eel erakondade seisukohti sotsiaalküsimustes laiemalt. Mina, Aaviksoo, kas te näete, et erakonnad on relvastatud ideede, mõtete ja ambitsioonidega järgmise valitsemisperioodi jooksul korraldada Eesti elu nii et me saaksime olla kõik sotsiaalküsimustega Eestis rahul? Selles küsimuses oli hästi palju eeldusi. Kas me kõik saame rahul olla, kas nad on varustatud ideedega ja nii edasi, et on küll mõni mõte ja teiselt poolt mitte kõigile ei ole neid mõtteid, ehk et mõned sihtrühmad selgelt on suurema tähelepanu all kui teised. Näiteks kui me räägime nendest samadest sotsiaalküsimustest, siis tõepoolest ühtviisi järgneva nelja aasta jooksul tänased 30 40 aastased veel pensionile ei lähe. Aga aga Lauri Leppik Tallinna ülikoolist mõni päev tagasi rääkis sellest, et kuna niisugused otsused mismoodi näiteks siis 30 aasta pärast pensioni maksma hakatakse. Neid tuleb ette valmistada ja läbi arutada väga pikalt. Näiteks selles osas, tõepoolest, kui meil räägitakse pensionidest ja sotsiaalkindlustusest ja kõikidest keerulistest asjadest, siis meil juhtub küll seal Horisont olema selline hästi lühike. No see on järgmiste valimistega seotud. Just, ja samal ajal noh tundub küll ju, et, et Eesti riik on mitte valmis, aga jõudnud sellesse küpsuse staadiumisse, kus enam ei ole vaja ei Brüsseli ega, ega ega kellegi teise pärast ühtegi otsust teha ikka meie oma riigi ja rahva pärast, mis tähendabki seda, et keerulistes asjades võiksid nende otsused olla pikema sihiga ja kui me räägime kindlustundest siis neljaks aastaks, vaid miks mitte 40-ks aastaks Kui me vaatame, ikkagi väga konkreetsed valimised toimuvad Eesti vabariigis homme, homme on see päev, kas need, kes tõenäoliselt me võime ju eeldada teatud küsitlusi vaadates, kas nendel, kes pääsevad riigikokku, kas on olemas mingi nägemus selle süsteemi edasiarendamiseks, mis meil praegu kasutada on või tegelikult raiutakse ikka ise täituvaid lubadusi ja nähakse asju lühikeses perspektiivis? Mina olen natukene rõõmsam nende valimiste eel kui eelmiste valimiste sellepärast et niisuguseid, ütleme siis maailmavaatelised valikud hakkavad selguma. Ta on meil nii-öelda parempoolsed erakonnad, kes tõepoolest näevad, et valdavalt on igaüks ise oma õnne sepp ja et niisugune ümberjagamine või siis riigi kättemaksude kaudu raha kogumine ja siis selle kaudu parema ja õiglasema riigi ehitamine tundub neile vähem mõistlik. Räägivad seejuures siis peaasjalikult ettevõtlusest ja tõesti sellest, et kui majandusel läheb hästi, siis läheb kõigil teistel ka hästi. Põhimõtteliselt on õigus möödunud kuue aasta jooksul kaks viimast aastat maha rehkendada, tõepoolest edenes majandus väga hästi, noh, tuleb öelda, et nii head aega väga suure tõenäosusega ei tule enam kunagi tagasi või kui tuleb, siis ta läheb samasuguse pauguga lõhki ka. Ja siis on tõesti teine pool erakondasid, kes näevad seda, et elu on mõnus ja elamisväärne kõigile Eestis siis kui riik niisugust tasakaalustavat rolli täidab. Senisest enam, olgu see siis finantskaitse tervishoiukulude põhjal, et me ei räägi ainult sellest, et, et saaks arsti juurde vaid et kui arst tõesti selle retsepti kirjutab või kui, siis mõnda aega tuleb kodus püsida, et siis sellega kaasnevad kulud ka on niisugused, mis solidaarselt kaetuna ühiskonnas teevad selle elu kõigi jaoks inimväärseks. Need niisugused selged valikud on, on olemas erinevalt neli aastat tagasi, kus kõik lihtsalt lubasid, et homme kohe rohkem raha kätte Ivi Proos, kui õnnelikuna teie valimistele vastu lähete, kas te olete selgelt aru saanud, mida siis erakonnad selles valdkonnas lubavad või või tahavad ära teha? No õnne tunnest rääkida, siis mulle tundub niimoodi, et me oleme natuke liiga suurte ootustega ühe valimiskampaania suhtes ehk teiste sõnadega, me arvame, et kui nüüd on see valimiskampaania siis peabki tulema tõde eesti perspektiivide kohta. Mina näen seda asja nõnda, et see valimiskampaania on üks võimalus üldse poliitikutega saada dialoogi. Ega Eesti ühiskonnas, nagu me teame ju eriti poliitikud ei kipu omavahel mõtteid vahetama Eesti ühiskonna jaoks olulistes küsimustes. Nii et see diskussioon oleks pikk ja kõigile arusaadav. Ja selles mõttes kampaania noh, on eelkõige üles ehitatud niisugustele lubadustele, ehk siis loodetakse, et sellega on kõige lihtsam erinevaid sotsiaalseid gruppe võrku püüda. Ja kui üldse sellest kampaaniast ja kõigusest õnnetundest rääkida, siis mulle tundub, et, et kogu selles kampaanias on väga palju reklaamifirmade suuri kõrvu. Ehk teiste sõnadega, see on tegelikult paljuski ostu- ja müügikampaania. See ei olegi niisugune rahulik analüüs Eesti tulevikust ja tänastest raskustest, vaid see on ost ja müük, mis nüüd toimub niisuguste avalike debattidel. Seda enam, et me teame, et ka meie nii-öelda juhtivad poliitikud ei ole väga hästi suutnud viimase, ütleme üks nelja-viie aasta sees siis meid ümbritsevat väga hästi analüüsida ka tuleviku mõttes. Peaminister veel nii-öelda masu eelõhtul rääkis sellest, kuidas kõik on korras, eks ole. Ja ma mäletan ka seda äripäeva konverentsi aastal 2008 septembris, kus tõepoolest peaminister ütles, et midagi ei ole juhtunud ja, ja pärast ärimehed väga-väga kriitiliselt sekundeerisid selle mõtteavaldusele, öeldes, et peaminister elab nähtavasti teisel planeedil. Vaata, ajakirjanikud, kui sellest üldse niisugusest valimiskampaania formaadist rääkida, siis näiteks Eesti televisiooni formaat mulle isiklikult, et noh, ma väga tunnustaksin seda, see, et ei ole ainult poliitikud, kes omavahel loosungeid välja õiguvad, vaid et teises stuudios on ajakirjanikud ja üldjuhul ju ajakirjanike hulgas on suhteliselt palju, ütleme, teravaid pliiatseid ja see, et kuidagi nagu neid loosungite välja hõikujaid ka püütakse positsioneerida nii-öelda kõrvaltvaatajana see mulle meeldib. Ja, ja ilmselt see Eesti inimene, kes täna veel mõned päevad ennem reaalseid valimisi suudab seda valimisreklaami alla neelata ja ja neid nii-öelda arutelusid kuulata, ma arvan, et ta on palju targemaks saanud nende diskussioonide läbi ehk ta oskab nagu erakondi võrrelda päris kindlat paremini. Kui õnnetundest rääkida, siis ma arvan, et läheb üha paremaks nagu ängi, võrreldes eelmiste kordadega. Aga ikkagi, kui vaadata neid praeguseid plaane ja mitte ainult loosunglikel tasandil, siis mitte ainult ühte või kahte lausesse ära pakitud mõtteid siis erakondade platvorme lugedes või nende seisukohti lugedes nende lubadusi laiemalt vaadates programme valimisprogramme, leiate te sealt seda, mis peaks Eesti sotsiaalset tervist ja heaolu edendama. No kui ma nüüd kõik need, nende programmid on ju väga mahukad ja seal on väga palju erinevaid asju sees, aga kui ma nüüd üldistaksin, mis minu arvates tänasel hetkel puudu on, siis puudu on see, et keegi ei taha kõnetada neid sotsiaalseid gruppe, kes on keerulises olukorras, näiteks keegi ei taha kõnetada 70 tuhandet töötut ja nende perekonda, et öelge, kes on neid kõnetanud niimoodi mõistlikult neile midagi nagu pakkudes ja nende probleeme analüüsides ilmusele, et vot keegi justkui aitab, jumala aitab Tallinna, aitab et see pole ju mingi lahendus. Nii et ma arvan, et noh, täna me oleme ikkagi oma niisuguses poliitilises maailmas jõudnud juba nii kaugele, et ega meil niisugused ebakompetentseid erakondasid nii väga ei olegi ja ükskõik missuguses kombinatoorikast nüüd tekib see võim. Ma arvan, et kõiki küsimusi lahendatakse üsna ratsionaalselt ja, ja niisugust paremat tulevikku silmas pidada. No mulle meeldib optimistlik meel selle osas, kui te ütlete, et kõik on nagu väga kompetentsed need valmistavad jälgedes alatise mulje, samasugune jää. Võib-olla nad jooksevad ka lihtsalt neid erakondi mööda, kes tõenäoliselt Riigikokku ei pääse. Ainult jah, selle viimase repliigi osas ma tõesti ka oleks nõus sellega, et meil on arvestatav hulk erakondasid kelle puhul see professionaalsus on tõesti väga kõrge ja siis on tõesti kas siis nishi või või, või, või ma ei tea, tõesti võib-olla mõni on ka naljaerakond, tean, et Taanis sai mõni aeg tagasi parlamenti mees, kes lubas kõigile jalgratturitele pärituult, et et elame lihtsalt huvitaval ajal, aga üks selline võib-olla võltsootus üleüldse poliitikutega seoses on ka see, et me unustame ära, et meil on päris korralik bürokraatiaaparaat Eestis olemas. Ja ega siis nüüd sõltumata sellest, missugune see valitsuse ja parlamendi koosseis pärast kuuendat märtsi kokku tuleb ei lükata lauda puhtaks. Meil on terve rida institutsioone, protsesse, mis on olemas ja suures osas kestavad edasi haigekassa või sotsiaalkindlustusamet või nii, et kui sellist soovitust ande see, kuidas meie praksises analüüsisime neid, siis me proovisime tõepoolest vaadata, et kust tuleb sisse see vahe, mis tõepoolest ripub ära või sõltub siis nii-öelda poliitikutest ja poliitilistest otsustest. Ja siis kus on see, see, see valiku koht, et noh, ütleme umbes kolmandik kuni pool sõltuvalt erakonnast programmidesse kirja saadud mõtted, liigitasime rubriiki. Loosung võib olla küll teemakohane, aga, aga sisu ei olnud, siis oli seal terve rida selliseid, kus põhimõtteliselt oli näha siis mingisugune suund, kuhu minnakse tervishoius, kas siis tõesti see, et riigieelarves tuuakse mingisugust raha juurde või siis nähakse, et mingisugune erakindlustus on see, kus tervishoidu raha peaks juurde tulema. Aga, aga täpselt mehhanismi või, või kui suurel määral või mismoodi seda ei olnud ja siis olid tõesti mõned üksikud ideed, mis olid siis läbimõeldud sellise detailsusastmeni, et põhimõtteliselt võiks täiesti kohe sellise minu poolest ka raha rehkenduse sinna taha teha. See nõudis muidugi ütlemata palju vaeva ja, ja ma julgen öelda, et noh, siiski meil praksises enamus inimesi, kes on eksperdid oma valdkonnas noh, meil tervise valdkonnas oli kolm inimest, kes kokku me lugesime töötunnid kokku umbes 60 tundi töötas nende nende kallale, et ma ei tea, kui palju inimestel on ja see oli ainult tervishoid inimestel mahti kogu seda värki niimoodi läbi. Aga imestada, tooge mõned sellised tüüpilised lihtsad loosungeid, mida te valimiskampaanias praegu kuulete, mida kõige sagedamini kasutatakse, aga mis on ilmselgelt lihtsalt loosungid. Tervise edendus on väga tähtis. Meie pooldame seda, et inimesed kõik oleksid järjest tervemad. On oluline, et ka ääremaadel oleks tervishoiuteenus kättesaadav, et noh, need on niisugused mõtted, millele täiesti võin kindel olla, tänavale minna, siis siis kõik inimesed kirjutavad alla ja kõik erakonnad saavad seda öelda, et neile meeldib see, et inimesed on rõõmsad ja, ja kui neil on häda, et siis on olemas kusagil keegi, kes neid aitab. Kuna meil on üks väga konkreetne selles valimisdebatis kõlanud meditsiini teemaline lubadus ühelt konkreetselt erakonnad, siis kuulakem lühidalt siinkohal ära ja käsitleme seda siis natukene lähemalt. Ma arvan, ka hambaravi peab olema osalusega. Näete, pane hambaravi peaks olema riigi osalusega ja seda siis esitas Mai Treial Rahvaliidu üks oluline slõugan tundub olevat see või loosung või lubadus, sellepärast et et debati jooksul Mai Treial naases selle lubaduse juurde õige mitmel korral. Kas see põhimõtteliselt on, muidugi on see võimalik, ehk siis on ju raha olemas selle jaoks, kas seda oleks ratsionaalne selle jaoks kulutada. Esiteks, hambaravi on täna Eestis riigi osalusega, lapsed saavad seda riigi kulul siis pensionäridele On proteesidega seoses riigipoolne toetus ette nähtud ja jäänud täiskasvanud on need, kes on nüüd siis jäänud päris ilma ja, ja peab olema riigi osalusega. Saab ka taastada selle olukorra, mis kunagi oli, et mõnisada krooni oli siis niisuguse profülaktiline visiidi jaoks haigekassast võimalik raha taotleda. Selle tulemus oli lihtsalt see, et hambaarstid kirjutasid sellesama summa, mis haigekassast tuli oma teenusele otsa. Et, et inimese jaoks tõepoolest siis mingisugune hulk raha oli võimalik haigekassast juurde saada, aga, aga sisuliselt kättesaadavust ei parandanud. Nii et noh, see on sedasorti lubadus, mis meil läks sellesse, mitte mitte päris loosungisse. Püüdsime olla heatahtlikud ja me usume, et kuskil on mingi idee, kuidas seda teha. Aga mis see päris täpselt tähendab, kelle jaoks see täpselt on mõeldud ja sellisel juhul ka, kas meil siis on selle jaoks raha olemas, sellepärast et päris kõigile inimestele tasuta hambaravi kinnimaksmiseks. Mina julgen väita, et Eestis täna raha ei ole ja ma ei arva, et see on ka päris lõpuni sellisena mõistlik. Kivibroos olete teie sotsioloogina rahvast inimesi Eestis uurides põrkunud selle probleemiga, et üks tugev mure inimestel ongi siis kasvõi näiteks Stasamane hambaravi tasulisus. Ma tooksin hambaravi nagu niimoodi eraldi teemana välja minu arvates, millest üldse puudu on, on puudu üldse sellise meditsiinisüsteemi võrdlevast analüüsist. Et mis on siis need vajakajäämised meditsiinisüsteemis, mis tegelikult kõige rohkem mõjutavad inimeste haigestumist või nende tervist. Näiteks, kui panna kaalukausile ühelt poolt hambaravi ja teiselt poolt see tervise kindlustamata inimesed ei pääse perearsti juurde, siis minu arvates see, et nad ei pääse perearsti juurde, on oluliselt suurema tähtsusega mõjur inimeste tervisele. Nii et kõigepealt oleks vaja tegelikult ühte väga tõsiseltvõetavat analüüsi, kus nad oleks kõik ühes rivis ja siis me näeksime, mis on siis nagu kõige halvemaga ja mis seda minu arvates väga takistab, on sellise Statistika üha enam maandumine ametkondadesse ei saa nagu mitte midagi enam teada, mis on probleemsed kohad ühiskonnas. Toon näite kuskil siin mõned kuud tagasi, kuskil meediast lipsas läbi selline info, et nüüd viimase kahe aasta jooksul, kui see majanduslik surutus on all siis on oluliselt suurenenud laste sattumine psühhiaatrite juurde. Kui see nii on, siis on ülitõsine indikaator, millega tegelikult tuleks tegeleda. Ja, ja vot niisugused asjad, mida, nagu sotsioloogiliste uuringutes välja ei tule, sest need on puudutavad võib-olla siin mõnda sadat, äärmisel juhul tuhandet, eks ole inimest. Aga selliste asjade kohta oleks vaja sellist hoiatavat statistikat. Aga ükski ametkond ei ole huvitatud sellest, et rääkida, et teate, mul on probleemid, see on täpselt nii nagu poliitikud, et keegi räägib, et meil ühiskonnas on probleemid vaid kõik räägivad, et vali mind ja siis on üha kindlam, et see tegelikult on oma olemuselt inimesi mitte arvestav, selline väär. Valimisideoloogia üleüldse, kui me räägime sotsiaalpoliitikast Tuleme meditsiini juurde selles saates kõlas üks väga konkreetne etteheide Artur Talviku poolt siis haigekassasüsteemile, kus räägiti sellest, et haigekassa töötab siis mitte tervisepõhiselt teadmata täpselt, mida Artur Talvik sel ajal nagu mõtles, aga aga siis haiguste põhiselt või nii-öelda ravijuhtumipõhiselt ja ta tahaks nagu seal sellist suurt suurt olemuslikku muudatust kui palju tegelikult eesti või noh, needsamad nüüd praegu kandideerivad inimesed või platvormid, poliitiliste erakondade platvormid. Noh, ütleme sekkuvad konkreetselt meditsiinikorraldusse Praxise uuringut tehes, kui palju te leidsite neid ideid, mida siis tegelikult vääriks kaaluda ja arutada? Mõlemat poolt kommenteeriks. Ma ei ole lõpuni päri sellega, et, et see on nüüd niisugune haigekassa ametkondlik probleem, mida, mida siis Ardo sai kirjeldada, sest ma väidan, et haigekassa on talle seadusandja poolt antud ülesannete täitmisel üks Eesti paremini funktsioneerivad avalik-õiguslikke asutusi. Häda ongi selles, et ta ise ka tõepoolest ei ole huvitatud oma ülesandeid võib-olla laiemalt vaatama, ehk ta teeb tõepoolest seda, mida ta peab tegema ja seda ta teeb väga hästi ja väga efektiivselt. Aga aga olen ise öelnud seda, et poliitikud peaksid tõepoolest seesama statistika lugu. Loomulikult ei tule mitte kokku lugeda, et meil tuli jälle 50000 ravijuhtu juurde. Kas meil suurenes inimeste arv, kes tervishoiuteenuseid said? Meie statistika loeb ravi juhuks seda arvet, mida saadetakse sinna peale, kui inimene käib kaks korda arsti juures, mõnikord on see ükssarve, mõnikord on see kaks arvet, et kui me tahame seda statistilist näitajat paremaks saada, siis lihtsalt tuleb saata kaks korduse harva ja ongi just nagu elu läinud paremaks ja haiglad peavad seda, seda suurepäraselt. See, millele viitas Artur Talvik, oli tõepoolest. Mul on hea meel. Peegeldas tagasi ka seda mõtet, mida Praxis ise on rääkinud. Meil vaadatakse eraldi perearste haiglaid, taastusravi, ravimeid ja optimeeritakse igaühte seda sahtlikest oma oma kulude mõttes. Seevastu kui inimesel süda on haige, siis tal, kui tal vajastavad tõepoolest oma perearsti juurde ja siis, kui see kirjutab retsepti välja, peab ravim olema kättesaadava lõppeks, kui on vaja kiiresti saada eriarsti juurde, siis ka sinna ega taastus ja hooldusravi inimese jaoks on see kõik üks, aga meil on vaade niisugune killustunud, alustades täpselt sellest samast statistikast, me siiamaani ei tea, kui töövõimetushüvitiste maksmine inimestele esimestel päevadel üldse lõpetati ja hiljem läks ta tööandja kulusse. Kas see vähenemine, mida jällegi statistiliselt haigekassa raporteerib oma eduloona, ehk meil kulus vähem raha, mida see tegelikult tähendas inimestele, millised inimesed siis nüüd vähem võtavad neid haiguslehti välja ja tegelikult võib-olla käivad haigena tööl, kas erinevus on Tallinnas ja Valgamaal, kas erinevus on vanusrühmade lõikes, me ei tea seda. Me isegi ei uuri seda ja, ja, ja tõepoolest vot sellisest arusaamisest lähtuvaid ettepanekuid poliitikutel ma väidan, et ei olegi võimalik välja käia, see informatsioon puudub planeelse informatsioon puudub ja tunnistan, et, et kui on üks selline väike niisugune kivi, mille ma haigekassa kapsaaeda viskaks, siis see on tõepoolest see, et tean, et nii praksis kui Tartu ülikool kui väga paljud teised teinekord peavad ootama aasta-poolteist, selleks, et saada siis ühe väga spetsiifilise küsimusele vastuse saamiseks need andmed kätte. Et niisugust statistilist analüüsi oleks võimalik teha, seal on nii ametkondlike kui ka tehnoloogilisi, kui mina ikkagi väidan neid probleeme, mis algavad sellest, et meil on 15 liikmeline haigekassa nõukogu, kuhu kuuluvad poliitikud, kuhu kuuluvad tööandjad ja, ja siis ka kindlustatud. Et seal tuleks sõnastada, et me hakkame siis nüüd tõesti oma tervishoiupoliitikat kõigepealt analüüsima, siis planeerima ja siis ka eesmärke püstitama, lähtudes sellest, kuidas inimestele jõuab teenus kätte, millised inimesed on need, kes on siis täna rohkem tähelepanu saanud ja mis on need kohad, kus siis on veel parendusruumi Nonii kõnelevad, eks ole, inimesed, teadlased, kes töötavad janunevad arvude järgi aga kui me räägime veel natukene arvudest või, või summadest, õigupoolest siis, kui palju teie arvates Eesti tervishoiusüsteemist on hetkel nii-öelda raha puudu? Ma ei mõtle konkreetset haigekassa eelarvet, aga laiemas laastus, kas me selgelt näeme, et kogu meie süsteem, mis puudutab Eestis tervishoidu, on alarahastatud ja see tekitab meile väga suuri probleeme, kas praegu täna juba või aasta-paari võib-olla 10 aasta pärast? No seda on väga keeruline nüüd öelda, eks ole, mis valdkond alarahastatud tähendab mulle tundub, et mis täna meditsiinisüsteemis, kui me üldse hakkame hindama, et mis on siis meie põhiprobleemid, on see hambaravi, on see perearsti kättesaadavus, mis iganes siis tuleks nagu põhimõtteliselt vaadata seda meditsiinisüsteemi rohkem üldises sotsiaalses kontekstis. Et mida tähendab näiteks see kui 45 aastane täistööjõus inimene ootab kaks aastat järjekorras, et saada näiteks silmakae opile ja muutub selle kahe aasta jooksul praktiliselt töövõimetuks. Tähendab, mida ma näiteks selline asi tähendab võrreldes sellega, et nüüd mingisugustele rohtudele on, eks ole, selline mingi riigi toetus. Et vot niisugust sotsiaalset konteksti selles meditsiinisfääris üldse tervishoiusfääris juhtunu kohta mina eriti ei näe, et meil on küll selline tõepoolest selline haigustepõhine analüüs, kui palju meil on südamehaigust, kui palju meil on surevust ühte või teise haigusesse. Aga meil ei ole nagu sellist laiemat tausta, et vaadata, mida üks või teine niisuguste haigestumiste vool tähendab. Ja kui palju me võidame näiteks sellega, kui me teeme mingite haiguste puhul eelkontrolli? Noh, nii-öelda näiteks, eks ole, sõeluuringuid, kus naised teatud vanusest pääsevad tasuta mammoloogi juurde, et ennetada rinnavähki. Vaat seda tüüpi või nii-öelda ennetavat mõtlemist on minu arvates täna meditsiinisüsteemis vähe. Et võib-olla tasuks raha panna sinna, et mingisuguseid väga olulisi haigestumisvooge ennetada. A la, kui on probleem, et sellisel keerulistel, töötu paljude töötute aegadel on lapsed, et rohkem psühhiaatri abi vajavad siis tuleb sinna raha panna ja tegelikult teha niisugust profülaktika teel kontrolli. Nii nagu varem tehti kunagi nõuka ajal koolides oli silmaarst tuli kohale ja kõik riburada käisid sellest nii-öelda silma testimisest läbi. Täna võiks sama olla psühhiaatritega, kui see on nii tõsine probleem, aga kes ütleb, on see tõsine probleem, seda saab öelda ainult meedik, kes on laiem, on niisuguse sotsiaalse tunnetusega. Ja lisaraha kohapeal on mõned sellised, need aktsioonid, mis tervishoius kehtivad, on see, et terviseid suudab ära kulutada kogu raha, mis sinna pannakse. Kõikides riikides on, see on see näha on, et teine pool on jälle see, et me tõesti võiksime palju rohkem rääkida, et mida me soovime sellest. Tervishoid ei ole nagu kraanist vesi, et keerad lahti ja, ja on tervishoid vaid, et meil on just nimelt seesama pettus, mis samal ajal siis meil paradoksaalsel kombel konkureerib näiteks siis eriarstiabiga. Et, et just nagu arusaamine, et kui me tegeleme näiteks nende psüühiliste probleemidega noortele, et siis me peaksime raha ära võtma sealt kusagilt eriarstiabist ja see on seesama asi, millele, millele tegelikult siis on viidatud, et meil on natukene maailma eriarstiabi poole kaldu. Ma ei taha öelda, et meil eriarste tarvis pole, aga meil ei ole niisugust, niisugust terviklikku pilti ja siis, kui meil see pilt on olemas, siis ma julgen väita, et noh, kui me võtame võrdluseks näiteks kui palju suhteliselt sellest kogug jõukusest, mis meil on, meie kulutame tervishoiu peale või kui palju absoluutväärtuses kulutame meie ühe inimese kohta tervishoiu peale võrreldes näiteks, olgu see siis Soome-Rootsiga või tegelikult ka mitmed Kesk-Euroopa riikidega. Tundub küll jah, et meil on vähem raha tervishoius samal ajal suur laine tuleb peale meile Aasiast, kus me teame, et väga suur osa meie ütleme kultuuriruumi tervishoiukuludest on üles aetud lihtsalt väga mõttetult kallite aparaatide poolt ehk selline seda südame elektrilist sihukest impulsi EKG aparaat maksab Indias 10 korda vähem kui, kui meil siin ja silma niisuguse nägemise kontrolli aparaat ka on, täpselt hiljuti ühelgi printsi tutvustati, et sama hea kuna neil nii palju raha ei ole, siis nad lihtsalt mõtlesid välja masina, mis, mis maksab 10 korda vähem. Tuttav kirurg, kes käis rahvusvaheliselt missioonil, ütles, et operatsiooni puhul kasutada niisugune võrk, mis songa puhul pannakse, müüakse meil 10 korda kõrgema hinnaga, neil seal seal otsa võtsid, niisuguse moskiitovõrgu steriliseerisid ära ja töötas, tegid teadusuuringu täpselt sama hästi kui teine. Et meil on selles mõttes natukene selle tervishoiu fetišeerime seetõttu tõepoolest, et just nagu ükski raha pole liiga palju, et sinna panna. Päris selle mõttega me nõus ei ole küll, aga ma arvan, et me saame teha palju rohkem, palju paremini ja see algab sellest, et me seame omale eesmärgid, mitte lihtsalt kvantitatiivselt, et teeme nüüd 10 asja rohkem, vaid teeme 10 inimest õnnelikumaks. Ehk sellesama jutu juures naaseme hetkeks valimisdebati juurde ETV-s ja kuulame ära järjekordse arvamuse poliitik. Lisaks tööjõumaksudele mitu aspekti, mida järgmine parlament peaks rakendama. Esiteks me peame olema valmis eriti ravikindlustuses riigieelarve siiretaks teatud ravikindlustuse kulude katteks. Minu hinnangul on see esimene koht just nimelt ravimite retseptiravimite omaosaluse teema. Ehk siis Urmas Reinsalu IRL-i esindaja rääkis just nendest samadest siiretest riigieelarvelistest siis ja üks on siis konkreetne see ravimite, kas see, kas see nii-öelda ravimite kinnimaksmise jutt, mis mõjub kindlasti valijale väga hästi, kõik, kes peavad ravimeid välja ostma, nüüd kindlasti tunnevad oma südant sellele ideele kaasa tuksuvad? See mõjub see kaheksale seenior segmendile väga hästi, sest et enamasti teisionärit ja vanem seltskond on, on see, kes pigem ostab ravimeid või sõltub nendest rohkem. Seeniorsegmenti mõjutatakse üldse väga palju ja, ja selles mõttes on nagu poliitikutel niisugune üldarusaam, et see, see seenior segment oleks nagu justkui väga juhmakas ma. Ma natuke kahtlen selles mõtteviisis, aga ma tahaks tähelepanu juhtida Te lasite siin selle tsitaadi ja see algas nii, minu hinnangul oleks vaja. Tähendab, mida see tähendab, et minu hinnangul oleks vaja, kas, eks ole poliitik ei peaks ikkagi mingisuguseid loogilisi argumente tooma, et inimene, kes kuulab ja mõtleb, et kas nüüd võta seda tõena võtta seda lihtsalt lubadusena või üldse mitte kuidagi võtta, et tal tekiks mingisugune kaasa mõtlemise võimalus. Aga seda tüüpi argumendid, et minu hinnangul mu erakond annab teile kõik, mis vaja, tähendab minu arvates need on absoluutselt tühikäigud sellega sellise riielda esitamisloogikaga täna Eestis ei püüa enam mitte kedagi, mulle tundub nii. Ja, ja see on kuidagi niisugune suhteliselt naiivne arusaam, et seda tüüpi argumendid inimestele peale lähevad, see on selgelt valija alahindamine, mina ütleksin. Selge ma ühe küsimuse siiski täpsustavalt sedasama kontekstides. Ain teie käest küsiks, et, et kas see põhimõtteliselt ei tähenda rahvusvaheliste korporatsioonide nuumamist Eesti riigieelarvest, kui me tõstame tõepoolest toetusi nende ravimite osas püüdes tuua nende hinda alla, teades, kui vähe tarbitakse ess, geneerilisi ravimeid? Ravimipoliitika ongi keeruline jah, selle tõttu, et siin niisugust ühtset lahendust ei ole, selle konkreetse idee juures. Muidugi oleks võinud tuua väga lihtsa argumendi, et Eestis on Euroopa Liidu riikidest kõige kõrgem ravimite omaosalus ehk inimesed ise lisaks siis ükskõik, kas ta siis on sotsiaalkindlustuse või mingite muude maksude kaudu pärast seda veel apteeki minnes seal lisaks sellele peavad omast taskust otse juurde maksma kuni 47 50 protsenti siis kogu selle ravimite kulu peale kokku ja see on kindlasti liiga kõrge ja see kindlasti osade inimeste jaoks takistab ravimite väljaostmist. Mis ei tähenda seda, et näiteks riik ei peaks ette võtma seda, et ta kaupleb siis ka mõistlikud hinnad, siis nii-öelda sellise omapoolse boonussüsteemile kõrvale ravimi firmadelt välja. Eesti riik on pisike, maailma terviseorganisatsioon on soovitanud Eestil, Lätil ja Leedul koos seda teha. Nii et selliseid mehhanisme põhimõtteliselt on võimalik. See on palju keerukam kui, kui lihtsalt tõsta raha ühest taskust teise või, või, või mingisugune lihtne. Määrus on õigus kehtestada. Et niisuguseid võtteid kasutatakse Eestis liiga vähe. Ma tean, et selle üle mõtiskletakse. Ma usun, et mõned nendest mõtetest viiakse ka ellu. Nii et päris seda ikkagi tegema ei hakkaks, nii nagu iseseisvuspartei tee kõlas, et, et püstitada Eestisse oma ravimi tootmine, rahvastik. Nagu iseseisvuspartei seda teha tahab, siis keegi ei takista meil ettevõtlusega tegelemast ja ma usun, et kui see oleks väga mõistlik ja noh, siis ju siis EAS toetaks, aga mina lihtsalt mina ei suuda ette kujutada seda plaani mis, mis selle nii-öelda majanduslikus mõttes tõst suudaks ellu viia. Ma tahtsin veel ühe momendi tuua, et Vi sotsioloogi vaatevinklist, et kui te panete tähele, siis mulle tundub, et need ravimifirmad mõjutavad ja on kuskil viimase kuue seitsme aasta jooksul eriti hakanud väga oluliselt mõjutama üldse inimeste nii-öelda tervishoiualast mõtlemist. Ja näiteks, kui te veel ütleme, niisuguse buumi ajal vaatate, kus on väga palju apteeke Tallinnas näiteks siis kesklinnas, kus on kõige kallimad rendipinnad, ehk siis, kui sa suudad omale kesklinnas äripinda üürida, siis sul peab suhteliselt äriliselt hästi minema on tekkinud täiesti niisugune uus reklaamikampaania, pea nõu arsti või apteekriga, tähendab arst ja apteeker on nagu seatud ühele pulgale ja inimeses, nagu püütakse kujundada sellist mõttelaadi, et apteek on su parim sõber ja ilma Aadeegita ära üldse mõtlegi, et sa toime tuled. See on täiesti vale mõtteviis. Aga see on noh, nii-öelda ärilistel kaalutlustel, minu hüpotees sona ärilistel kaalutlustel, eks ole tekkinud mõtteviis ja, ja see tegelikult muudab inimesed suhteliselt ravimisõltlaseks, ma ei räägi nendest retseptiravimitest, aga aga kõikvõimalikud, et eks ole, ATK aitab alati. Ma poole mõttega olen nõus ja teise poolega ei ole päri, et probleem algab sealt, kui me käsitleme apteeki kui ainult nagu müügikioskit. Ja täna ta võib-olla tõesti sellisena on meil ka püsti pandud ja ta ei peaks seda olema, need inimesed õpivad viis aastat ja nad saavad tegelikult hariduse, mida, mida ei kasutata ära ja samal ajal maailmas on väga häid näiteid sellest, kuidas erinevate selliste ennetusprogrammide või siis ka tõesti hea nõu saamise koha pealt apteek on, on, on väga sobilik koht, kui tal ei ole ilmtingimata sisse kirjutatud just nimelt seda motivatsiooni, et temal läheb hästi ainult siis, kui, kui inimene lahkub sealt võimalikult kõige kallima ravimiga. Nii et jällegi see, et meil on olemas apteegid, kuhu inimesed lihtsasti ligi pääsevad, on hea. Ma absoluutselt ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et meditsiiniliste tervishoiualast tarkust saab ainult arstide käest. Arstidel on olemas selge oma väga oluline roll. Aga kõigepealt inimesed ise peavad ka natukene saama tarkust, Neile tuleb seda pakkuda ja me ei tohi oma tervishoiusüsteemi üles ehitada eeldusel, et inimesed on rumalad, et nemad ei tea, mis neil on, hea nad nagunii teevad kõik valed valikud ja selle tõttu ehitame niisuguse eestkostja süsteemi, et kui sul siis tundub, et, et sa enam hakkama ei saa, mine siis küsi ja siis arst ütleb sulle, kirjutab sulle retsepti äärase pärast jumala eest kellegagi nõu pea, kas, kas nõu, mis sa sealt said, sulle sobib, kas sa usud ja kas sa tunned ennast hästi pärast seda, nii et apteekrite üldse esmatasandi mõiste laiendamine perearstidest kaugemale. Meil on olemas töötervishoiuarstid, meil on olemas terve rida füsioterapeudid, psühholoogid räägime nendest samadest noortest inimestest. Et, et vot, see on puudujad. Me käsiteksime, et inimene peaks saama siseneda tervishoiusüsteemi väga erinevatest punktidest seal, kus tal on mugav ja mõnus. Ja siis koristame tõepoolest ära niisugused majanduslikud motivaatorid, et haigla elab hästi ainult siis, kui ta teeb kõige kallima uuringu või apteekrevad hästi ainult siis, kui ta kallima ravimi inimesele müüb. Ma tahan öelda, et ma ei arvanud, mitte mingil juhul ei tahtnud öelda, nagu, nagu apteeke ei ole. Kas kompetentsikeskus kindlasti on apteek, kompetentsikeskus, Pole kahtlustki seal on õppinud inimesena soovitavad ja nii edasi aga kogu selle ravimifirmade ja niisugune reklaamikampaania, mis kestab minu meelest läbi aasta ja vahetpidamata, see nagu püüab inimestesse sisendada, et kui sul mingi vähemgi probleem on, siis pöördu apteeki, vaat see nii-öelda müügiprotsessile suunamine on minu ära võttes noh, mitte võib-olla kõige tervem mõtteviisi kujundamise suund. Ma usun ma, et ma mõista, mida te mõtlete, sellepärast et olen mõelnud isegi mitmeid kordi, et apteek ühe kaubanduskeskuse väravas või toidukauplusesse sisenemise väramas on väga hea meenutaja. Urmas, mida sa sealt tegelikult osad, võib-olla sa pead muidu pärast tulema siia nii-öelda, et selline hoiatus, hoiatusüksus enne kauplusesse sisenemist tuleb võib-olla nagu meditsiiniteema juures ka natukene nende sotsiaalküsimuste juurde, mida seal saates käsitleti, millest ma siin ka mõnevõrra alustasime. Rääkisime siin ka alguses sellest, et ei taheta käsitleda kõige tõsisemat probleemi ehk siis suurt töötute arvu ja ja, ja nende perekondi üks oli teema, oli lastetoetused ja toetusrahad ja kuulamist arvamus sellest rubriigist. Aga meie meelest riik peab ühtemoodi toetama kõiki lapsi, kohtlema neid võrdselt, sõltumata sellest, millised on nende vanemate sissetulekud. Asjal on ka teine väga praktiline pool. Et kui hakata seda piiri tirima sinna vahele, et mis maalt siis võiksid lastetoetusi mitte maksta kellelegi, siis selle piiri administreerimine on palju kallim kui nende toetuste maksmist. Julgenud sotsiaaldemokraatlik seisukohta, Eiki Nestor oli selle esitaja. Kas Eesti peaks järgmise valitsusperioodi jooksul üle vaatama selle, et teistest toetatakse kõiki lapsi võrdselt võrdse summaga kogusega? Ja see on maailmavaateline küsimus, et see on hästi sotsiaaldemokraatlik seisukoht ja, ja need argumendid, mis sinna juurde toodi, on ka täpselt niisugused, nagu nad on. Loomulikult on see kallis. Aga kas ma siiski ei saaks tõmmata nii-öelda konkreetset piiri ükskõik kas joonlauaga või natukene udusemalt, et kes on need vaesed või vaesemad, kes peaks saama teatud liiki toetusi, et, et näiteks ei külvataks lastetoetust nii-öelda lennukilt, nagu ütleb üks erakond? Tähendab, minu arvates on väga oluline see, kui vaadata nende sotsiaalprobleemide peale, kas on need lapsed kasvanud töötud, kas need invaliidid, kes iganes siis väga oluline on, kas see vaatepunkt on Toompea ehk me räägime niisugusest riigi üldisest sotsiaalpoliitikast või vaatepunkt on kohalik omavalitsus ja kust on probleemid paremini näha, pole kahtlust kohaliku omavalitsuse tasandilt. Meil on justkui nisugune tsentraliseeritud vaade nendele sotsiaalprobleemidele. Täna minu arvates liialt domineeriv toon kas või näiteks selle, et ega kohalik omavalitsus ei tea neid inimesi, kes on töötud, sest töötukassa, kellel on andmebaas, meil ei ole seadusega, eks ole niimoodi sätestatud, et need andmed jõuaksid kohaliku omavalitsuseni, nad jõuavad omavalitsusena vaid siis, kui see inimene läheb abiraha, küsi oma tuhandet krooni mis iganes. Ja, ja vot niisugune kohaliku omavalitsuse mitteusaldamine, nende sotsiaalprobleemidele, lahenduste otsimine ja toest maksmisel ja nii edasi. Tähendab, mida vähem kohalikku omavalitsust usaldame, seda väiksem on tõenäosus, et see abi jõuaks nende inimesteni, kes tegelikult seda abi vajavad ja räägimegi sellest, et kõik lapsed on võrdsed. Eks ole, nii-öelda teesi. No absoluutselt õige, aga reaalses hädaolukorras ei ole nad ju võrdsed inimesed, kus on, eks ole, kõrge sissetulekuga vanemad ja inimesed, kus näiteks üks või, või mõlemad vanemad on töötud, need lapsed täna juueid tegelikkuses ei ole võrdses seisus. Seda enam, et tegelikult see raha ei jõua ju mitte konkreetselt otseselt laste, nii see see kuku nii-öelda lapse taskusse, vaid Seklit raha käib läbi vanematega, siis saad otsustada, kas see tõesti on nii-öelda lapse raha või on see pere üldise eelarve raha. Jah no üks väike konks selle toetuste juures on ju ka see, et iili tegelikult sellele juba vihjas, et sa pead tunnistama, et saaled vilets. Peab tunnistama, et sa oled vaene tunnistama, et sa ei saa hakkama selleks, et siis keegi ulataks sulle abikäe, mis ongi natukene sisseehitatud just nimelt natuke sellele samale paternalistlikule hoiakule ja ka sellele, et meil, miks mitte näiteks ei võiks olla oluliselt ja nii-öelda lõdvem, selline vabaühenduste olukord, et suur osa sellest abist ei pea käima läbi keerulise riigi masina, kus, kus tõepoolest tuleb järgida igasuguseid vorme, asju eriti kui see käib läbi keskvalitsuse vaid, vaid kindlasti muutub asi efektiivsemaks ja tõhusamaks, kui see käib läbi kohaliku omavalitsuse ja veel enam kui, kui osa sellest abist, mida siis inimesed vajavad, korraldatakse ära erinevate, ütleme, vabaühenduste poolt. Nii et noh, see, see sotsiaaldemokraatlik seisukoht siin siinjuures on just nimelt see, et inimene ei pea tunnistama, et ta on vilets ja siis eks ole, kui, kui kui nüüd see piir kuhugi vahele tõmmata, siis selle üle saab ka vaielda. Kohutavalt kulukas ja siis tuleb mängu see moment, mis Eestit kindlasti eristab näiteks, miks mitte võrrelda Soome või Rootsiga, on see, kui palju me usaldame, et siis nüüd see riik, kes korjab kokku suure hulga makse, teeb õiglaseid ja, ja, ja tarku otsuseid ja, ja seal ei ole niisugust raiskamist ja kõik inimesed on ääretult kõrge eetika ja nii-öelda riigi eest valmis töötama tundega. Et kui me seda usaldame, siis me oleme nõus need maksud andma ja me usume, et see jõuab õigesse kohta. Kui me jällegi meie taustaga tuleme sellest olukorrast, kus me, kus me arvame, et me tahaksime ise konkreetselt palju rohkem näha, kuhu see minu minu abi läheb siis on hoopis teistsugused mehhanismid tõepoolest mõistlikumad ehk kui seda usaldust ei ole, siis see eeldus, et niisugune niisugune süsteem toimib, ei, ei tööta. Ehk me jõuamegi sinna, et see, kas see Eestis tööle läheb ja kas see on otstarbekas, sõltubki ikkagi sellest, mismoodi ühiskond on üles ehitatud, missugused on need nii-öelda teised meetmed seal kõrval, kuidas siis nüüd ikkagi inimesed saavad kõik või vähemasti mõistlikul määral niisugust suhteliselt jõukas riigis hästi elada. Ma läheksin siin veel konkreetsemaks, et kui me räägime kohaliku omavalitsuse tasandist, noh, eelkõige vallatasandist, linnad on, eks ole, suuremad linnad on teised probleemid regulatsiooniks siis ei ole ju alati vaja seda, et inimene läheb ja müts käes ja palub midagi, vaid kui räägite mõne valla sotsiaaltöötajatega, siis üldjuhul sotsiaaltöötajad teavad suhteliselt hästi missugustel peredel tänasel hetkel on niisuguseid noh, juba tõsiseid probleeme ja kui see süsteem oleks niimoodi üles ehitatud, et sotsiaaltöötajatel oleks nagu suurem vastutus, aga ka suurem võimalus ressurssi kasutada siis tegelikult ei oleks vaja seda nii-öelda mangumise loogikat, vaid oleks kahepoolne aktiivsus. Sotsiaaltöötaja näiteks, eks ole, teeks peredele ettepanekut, kellel võib-olla ei jätkud arvukust või ei jätku võib-olla julgust, eks ole, minna küsima aitab, pakuks, kui need ressursid on olemas ja, ja see mõte, ega me ei saa ikka neid inimesi usaldada, et küllap siin hakkavad mingisugused mahinatsioonid toimuma. Me ei saa niimoodi ühiskonna üle mõelda, et me kedagi ei usalda, me peame usaldama neid inimesi, kes on kohalikul tasandil. Eks ole seatud selleks, et nad märkaksid inimeste muresid väga lihtne tegelikult. Kas laste toetamine, lastetoetuste jagamine, irdus vajaks Eestis nagu selliseid selgeid, mingeid uusi lisasid, mingeid uusi samme peale sellesse struktuurse? See käik võiks olla teistsugune, eks, et see võiks käia läbi kohaliku omavalitsuse, kas meil on praegu selgelt näha vajadus laste aktiivsem kuidagi toetamise ära? See kõik sõltub jälle sellest, mis on meie prioriteedid. No näiteks seesama teema, mille üle on ju palju, vaieldi, et eks ole, mis on emapalk, mis kahtlemata Ta mõjutas naiste sünnikäitumist positiivselt, eks ole, vaid ja, ja siin on küsimus see, et mis on prioriteedid, kui täna me teame, et sinna läheb ikkagi suhteliselt suur osa lastele mõeldud ressursist praktiliselt sama palju kui kõigi ülejäänud lastetoetuste jaoks siis minu arvates on küsimus niukses analüüsis ja, ja selle üle mõtlemises, et kas meil selline eelistamine, ühe suuna eelistamine on mõistlik tänases olukorras, kus meil raha napib ja kus tõesti on töötus suur ja sellega seoses ka lapsed elavad vaesemalt. Ja, ja minu arust me ei peaks kartma teatud niisugused ümber häälestusid, mitte see, et me nüüd loobume teadvus stabiilsusest, aga me lihtsalt mängime oma mõtet, et aga nende laste toetamise prioriteedid ümber Lauri Lepikuga kord arutades sõlvist selle arengufondi uhket visiooni kokku pannes jõudsime sinna punkti, et meil on hirmus rahakeskne kogu see sotsiaalpoliitika. Et võib-olla see, mille jaoks näiteks lastetoetus või ka või ka muud toetused mõeldud on, on see, et tõesti jah, et kõht oleks täis. Muuhulgas saab seda, eks ole, koolis ja lasteaias toetada, kui see, kui seda kättesaadavaks teha, siis tekib jälle see probleem, et kas seal tehtud toit on see, mis, mis kõik peavad ühtemoodi sööma. Aga huviringid see, et paljudes kohtades see vist on tõesti näiteks linnade probleem peale tunde renditakse majanduslikel põhjustel ruumid väljafirmadele ja ettevõtetele selleks, et koolile oma tulu teenida. Ma arvan, et see ei ole mõistlik ja see kindlasti ei ei soodusta seda, et lapsed saaksid ennast lisaks korrutustabelile ka muudes oskustes ja, ja nii-öelda eluoskustes arendada muuseumide noh, kõikvõimalike ürituste kättesaadavaks tegemine. Et noh, me võiksime tõepoolest mõelda natukene rohkem kui, kui lihtsalt sellele, et mitu krooni keegi väärt on. Seda enam, et nüüd siis eurot ja lõppeks selle selle raha ostujõud ja, ja kõik muud asjad toovad sisse teemad, mille osas ongi keeruline jõuda punkti, et, et mis on see rahaühik, küll aga on lihtsalt võimalik kõigil aru saada, mis on need nii-öelda teenuseid või tugiriigi poolt, mis peaks iga lapseni jõudma, et ta saaks areneda ja lõppeks ühel hetkel oleks siis tarmukas ja mitte pätt ja tunneks ennast hästi, mitte mitte halvasti ühiskonnas. Head eksperdid, tunnistajate teeme veel seoses kolmapäevase teledebatiga ühe asja selgeks, kuulake ära kaks lõiku. Öelge, kumb neist valetab, kummal on õigus või võib-olla on mõlemil täiesti õige otsus. Kõigepealt siis Jüri Ratas. Kui me vaatame täna viimase kahe aasta hinnatõuse, siis me näeme seda, et hinnad on tõusnud tsirka 20 protsenti. Vaatame, palju on pension tõusnud, siis pensionärid ei ole tõusnud ühtegi krooni, see tähendab seda, et kõikidel eakatel on toidukarbi no suurus ja võimekus seda toidukorve osta, vähenenud 20 protsenti. Ja nüüd siis siia Hanno Pevkur. Muidugi sissejuhatuseks tahaks öelda, et ega kui vaadata tõesti pensionite kasvu, siis viimase viie-kuue aasta. Sest nad on pensionid kahekordistada. Need on, inimesed kohtusid ühes saates ja, ja ei läinud pärast seda vaidlema. Üks ütles, et ei ole tõusnud, vastupidi on 20 protsenti ostujõud langenud. Teine mees väidab, et on pension kasvanud kaks korda. Esimene mees võrdles kahte viimast aastat teine viimast kuut aastat ja ma usun, et kui võrrelda viimase 20 aastaga, siis saab kindlasti veel veel suuremaid ka, aga tõusunumbreid näidata, nii et tulebki jah, olla tähelepanelik ja ja noh, sedasorti trikitamist ja, ja vigurdamist on ju no ennegi tehtud, et et me alles hiljuti kuulsime, et Eesti jõuab viie kõige oma riigi hulka. Ja ka tegelikult eelmisel korral, kui seda lubati, siis ei, ei räägitud sellest, et see aeg jõuab kätte nelja aasta pärast, vaid vaid räägiti 15-st 20-st aastast, nii et aega veel on need põhimõtteliselt aega on, sellisel juhul just nagu ei olegi midagi selle, selle tõesti selle lubaduse numbrilise väärtusega ei ole, ma arvan, midagi peale hakata. Jällegi oluline on ikkagi see, et, et noh kuidas see konkreetne väide paistab nii-öelda muude plaanide või visioonide kõrval, et mõlemad mehed ju tegelikult ütlesid, et pensionid hakkavad tõusma. Seda lubavad üldiselt kõik, praegu on isetäituv lubadus sellepärast et majandus vaimselt jälle kasvama hakata. Tõenäoliselt seabki Need seadusest tulenevad kohustused. Meil on, meil on kokku lepitud, et kui, kui majandusel läheb paremini, siis on sisseehitatud pensionide tõusu selline koefitsient sinna sinna sisse. Aga muidugi on oluline vaadata seda, et kui ravimite käibemaks tõuseb või või nüüd, kui me näeme, et väga paljudes valdkondades hinnatõus juures käib mida siis see ostujõud, aga mitte ainult pensionide, vaid ka kõikide muude asjadega seoses tähendab ja kaks aastat, teisalt on lühike aeg üleüldse sellise võrdluse tegemiseks. Ja muidugi eriti noh, niisugune drastiline tuleb see võrdlus välja siis, kui mingisuguse väga kiire järsu muutuse perioodil, nagu meie viimane masu oli, et noh, jällegi midagi väga pikka ja põhjapanevat nüüd selle kahe aasta võrdlusest mina ilmtingimata ei söandaks teha. Evi proosa lõpetuseks sotsioloogina homme on valimised ees ja suur hulk inimesi on neid veel, kes ei oska sõna otseses mõttes nutikad inimesed, aga ei oska teha oma valikud, sellepärast ei, ei suuda nii-öelda leida siis ühes või teises selliseid eeliseid tugevusi teavad, on jälginud asju ja on nõutud. Sõnastage üks küsimus, näiteks inimesel tegelikult teha endale nõnda kasulik või on hea valik, juhul kui ta lihtsalt noh, ootab paremat elu. Kui on võimalik sellist küsimust püsti panna. Ma arvan, et see oleks liiga suur spekulatsioon, aga ma seaksin võib-olla selle nii-öelda mõtlemisülesande järgmisteks valimisteks ja see nii-öelda ettepanek või soovitus inimestele on see, et ärge jätke selle mõtlemist, keda te valite viimasele minutile. Kõige halvem on seda teha ikkagi kabiinis siis kui on eesriide juba selja tagant niimoodi jälle sirgeks vajunud. Noh, ütleme, kui me vaatame niimoodi, et meil umbes pooled inimesed käivad valimas ja kõik, kes on üle poole, on juba niisugune kõva saavutus, jälle üks uuringu tulemus, mis refereeriti, et 44 protsenti inimesi justkui ei teaks, keda ta nüüd valima hakkab. Tegelikult see ongi see seltskond, kes ei tulegi valima ja, ja kui täna on sellest ütleme pooltest inimestest, kes valimas käivad juba pooled ära valinud eelhääletamisel ja e-hääletamisel, siis minu arvates on see väga kõva sõna ja selle seltskonna jaoks, kes täna on valinud ehk pool sellest, kes niikuinii käivad, nendel üldse ei ole seda viimase nädala niisugust kampaaniat enam vaja, sest neil on pilt selge ja ma arvangi, et, et suurele osale inimestest ongi juba pilt selge ja see mõte, et vot viimasel nädalal tuleb niimoodi gaasi panna ja reklaami lasta. Ööd ja päevad. See on noh, see on minu hüpotees, aga see on reklaamifirmade trikk, selleks et saada turundus täpselt. Et ma ei usu seda, et need valijad on, on nii ebakompetentsed, et vot nüüd nii-öelda umbes tund aega enne hääletamist otsustanud, keda siis lõpuks No teie muidugi ei aidanud, ei teinud seda asja lihtsamaks, aga öelge lõpetuseks siis vähemalt see, et kumba parteisse teie kuuluta, kas need, kes ütlevad, et valima peab minema igal juhul või siis leiate, et ka valimata jätmine on tegelikult valiku tegemine? Mina arvan, et mõistlik on valima minna, sest et siis sa nagu hoiad ennast pidevalt sellel joonel, kus iga aktiivne inimene olema peab tegelikult oma ühiskonna üle, tuleb mõelda. Ülekuulamise toimik number 166. Sotsiaal-tervishoiu- ja regionaalpoliitika valimiste eelne debatt. Toimik avatud uurimine jätkub. Ülekuulamine.