See on raadio kaks. Tere, head kodanikud, ülekuulamine alustab. Tänase ülekuulamise toimiku vahel on mõistujutt, arutelu ja probleemistik teemal üksikkandidaadid 2011. aasta Eesti riigikogu valimistel. Ülekuulamise toimik number 163. Üksikkandidaadid riigikogu valimistel. Ülekuulajad on Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Ülekuulamine alustab. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Tunnistaja number üks Tarand Indrek amet Euroopa Parlamendi liige, üksikkandidaat tunnistajana number kaks Kaju Andreas amet poliitika analüütik ning suhtekorraldusfirma META Advisory Groupi partner. Indrek Tarand teie nime järgi on Eesti poliitilises retoorikas ja sõnaraamatus väljend tarandit tegema, kes riigikogu valimistel 2011. aastal suudab tarandit teha? Seda on raske ennustada, nagu iga ennustus vajab enne seapõrna uurimist, et näha, mis saab, aga ma ise loodaks, et et näiteks riigikaitse küsimustele lisaks muidki probleeme püstitanud Leo Kunnase läheb hästi. Ma kujutan ette, et Viljandi ja Järvamaal võib minna täitsa tublilt ka ka Reinbergid kes on seal päästeametnik. Aga üldiselt muidugi. Riigikogu valimiste reeglid ja mänguväljak on teistsugune. Üksikkandidaadil ringkonnas isikumandaati ahah, vot see Hiiumaa arst võiks ka olla arvestatav minu hinnang. Magav Reinsalu ei. Anna andeks, ei tule meelde praegu. Kohalikud kohalikud inimesed väga hästi kindlasti teavad, kellest me räägime. Aga põhimõtteliselt sellega te nõustute, et ikkagi see 32 kandideerijad on sellesama eelmise ehk siis europarlamendi valimistulemuste vili või tulem, et inimesed pea ees sööstsid, uskudes, et nad suudavad veel paremini kui tarand. Jah, ja ei, see on vili selles mõttes ikkagi, et kuidas, mida külvad, seda lõikad ja see vili on ikke parteide poolt pandud idanema. Ja just tänu sellele, et nemad kas tahtlikult või tahtmatult ignoreerivad siiski väga suure elanikkonna osa arvamust, ettekujutusi ja soove. Nii et sellepärast ma arvan, on üksikkandidaatide arv väga suur ja kui me vaatame valimisseadust, siis eks ole, on meil tegelikult üksikvõitlejaid terve trobikond roheliste parteis, mis on selles mõttes See see on valimisliit, see ja täpselt nii see on selline, usun ja ei usu jutt sellepärast, et kui nad oleksid tahtnud olla üksikkandidaadid, oleksid olnud üksikkandidaadid, aga mitte sellise lõhestunud eriliselt hästi. Eesti parteipoliitika skisofreenia tunnusena esitanud oma partei nimekirjas ma vaidleks sellele kergelt vastu. Sellepärast, et ma kardan, et erakonnad on teinud sellise seaduse tuulinud selle üsna nii-öelda praotuks, et mitte kellelegil erakondlase või tahaksin kasutada solvavat sõna, siis ütleks parteilasi. Ei ole asja mänguväljakule ja selle tõttu, eks ole, valimisliidud ongi keelatud. Nüüd oli päris nutikas, ma arvan, leida üles, kui see on tinglikult nagu, nagu sander komando, mis tegutseb erilise väljaõppe põhjal sügaval vaenlase tagalas. No saame näha seda kõike. Andreas Kaju, räägime seetõttu, et sellel nädalal on olnud üksikkandidaadid ka tänu ETV-s eetris olnud valimisdebatile luubi all. Räägime korraks selle lahti ikkagi, et mismoodi üksikkandidaat tegelikult riigikogu pääseb, mida tal selle jaoks vaja valimistepäeva õhtuks kokku korjata. No väga palju hääli ja selles mõttes on, on kõikidele nendele kriitikutele arvajatele õigus, et üksikkandidaadi peale pandud koormus oodatava-loodetava tulemuse osas on kindlasti oluliselt kõrgem kui kõikidele nendele inimestele, kellel on õnnestunud saada endale sobilik või hea koht mõnes erakonna nimekirjas. Et kui me toome siin näite sellest, et keskmine valimisringkond on meil nii-öelda 10 mandaadiline või kust pääseb 10 inimest riigikokku oletame, et sellises valimisringkonnas annab valimispäeval ja eelnevat eelvalimistega kokku oma hääle 50000 inimest siis üksikkandidaat peab täis võtma lihtkvoodi, mis on see 50000 hääle andnud inimeste jagatud selle 10 mandaadiga ehk 5000 häält. Vaadates tagasi taasiseseisvunud Eesti või iseseisvuse taastanud Eesti poliitilisele lähiajaloole, näeme, et mitte ükski üksikkandidaat ei ole suutnud seda lävendit ületada. 92. aastal tuli Viru ringkonnas Väino Viilup sellele väga lähedale. Tal jäi paarsada häält puudu. Et, et see näitab tõesti, et see lävend on, on. Kõrgem kui mu mälu mind ei peta, temale šeff sellel ajal asutuses, kelle töötajad ilmselt moodustasid veel suurema numbri kui seesama 5000 oligi täpselt nii. Kellele Andreas, tegelikult see suur üksikkandidaatide ja ilmselt ka läbi ajaloo kõige suurem üksikkandidaatidele minevate häälte arv kasulik on kas pigem opositsiooniparteidele või pigem koalitsiooniparteidele, kellele on see olukord kasulik? No esiteks muidugi selles küsimuses peitub teatav selline küüniline eeldused et mida kindlasti erakonnad ise tahavad ka rõhutada oma elektoraadi hulgas, et ärge minge andke hääli üksikkandidaatidele, sest nad teenivad hoopis kellegi teise huve, eks. Et noh, ma pigem ikkagi lähtuksin realistlikkust eeldusest, et üksikkandidaatidele on Eestis demokraatlik õigus oma seisukohti kaitsta, minna välja kandideerida ja nendele antud hääled siiski teenivad ennekõike nende kandidaatide, nendele inimestele hääle andnud valijate huve, aga Andres natuke järele oletades, et läheb nii nagu teie küsimuse eeldab, et need inimesed ei osutu valituks. Nii nagu Eesti poliitika lähiajalugu ja kurb statistika näitab. Noh siis Eesti valimissüsteem, mis on meie lõppproportsionaalse esindatuse põhineb soosib kindlasti ka kõikide oma isa saladuste modifitseeritud teonti jagajatega siiski suuri erakondi. Ehk siis neid, kes, kes saavad esimese teise tulemuse valimistel. Ja kui me vaatame koalitsioon opositsioon skaalal, siis tegelikult on see kasulikum ju praegu istuvale valitsusele, sellepärast et need, kes on istuva valitsusega rahul, tõenäoliselt hääletavad siis ikkagi valitsuse poolt, eksju ma ei tea, kas neid on enamus, seda me näeme alles valimistel, aga, aga samas protestihääled jagunevad pigem siis üksikkandidaatide poolt, sellepärast et üksikkandidaat just nii nagu tagasi tarand ütles, on tegelikult ju teatud nagu selline protest selle vastu, mis, mis riigi juhtimistoimub. Ehk tegelikult IRL, Reformierakond on need, kes, kes peaksid sellest rohkem teenima võitma. Jah, ja ei, et ühelt poolt küll, kuna nemad kuuluvad nende erakondade hulka, kel nii-öelda pääs esikolmikusse tõenäoliselt ei ole kahtluse all, aga noh, kui me jällegi vaatame, et suur osa või märkimisväärne osa nendest üksikkandidaatidest ega siis nendest kandidaatidest, kes tõepoolest ka minu jaoks kaheldavatel motiividel on roheliste nimekirjas ainult välja väljendavad sellega oma protesti just nende samade erakondade vastu ja kindlasti nad toovad ka oma ringkondadest mitmed needsamad näitajad, keda Indrek Tarand just tõi, toovad kokku märkimisväärse hulga hääli, isegi kui nad ei osutu valituks, siis nad võtavad hääli tihtipeale just näiteks IRL-i. Ma arvan ära, et sama mainitud Leo Kunnase näide Harju-Rapla ringkonnas, ma arvan, teeb kindlasti kõvasti haiget IRLile. Ma tahtsin seda osutada, et valimiste situatsioonis ei pruugi realiseeruda kõikide erakondade või nendele lähedaste ajalehtede poolt tellitud küsitluste stsenaariumid. Ja kui võtta tagasi korraks Euroopa Parlamendi valimiste juurde 2009 siis oli valitsuse erakonnad täpselt samad, kes praegu. Ja ma vist ei eksi, kui ma ütleks, et ma võtsin üksi rohkem, kui nad kahepeale kokku No need on muidugi ka natukene erinevad valimised, mis asi kalavesi? Keegi seda, ükski Polm seda ei ennustanud. No nüüd, kui me oleme nii-öelda situatsiooni selgeks rääkinud, mis võimalused hetkel on siis nendel valimistel üksikkandidaatidel, kas siin on mingi selline demokraatia tugevdamise vajadus, et me peaksime üksikkandidaatide olukorda tulevastel valimistel ehk hõlpsamaks tegema? Väikeerakondade uute väikeerakondade just seltskondades. Minu isiklik arvamus on, eks ole, et ma arvan, erakondade puhul küll, ma arvan, et, et need nii-öelda piirangud, mis täna eksisteerivad uute poliitiliste jõudude tekkeks on liiga ranged. Nad on selgelt tehtud nii-öelda turulukupõhimõttele, et kaitsta status quod sanktsioneeritud nii-öelda võimul olevat erakondade. Kas 1000 inimese kokkuajamine ühe erakonna tekitamiseks on miinimum, kas, kas, kas see on ületamatu? Küsimus ei ole seal, ma arvan, vale küsimused. Liikmetsensus on üks nendest probleemidest minu jaoks, et küsimus on pigem selles, et mis on see Algne piirliik enda toetajate arvus, mida, mida inimene või organisatsioon peaks näitama selleks, et ta kvalifitseeruks sellesse demokraatlikusse rallis sealt. Et liikmed ei ole ju põhiline, põhiline peaks olema see idee. Ja sellele lisaks on siis kehtestatud mingisuguseid elemente, väärsed, piirangud selleks, et et see protsess oleks kuidagi hallatav. See toimub kõikides demokraatiates niimoodi. Küsimus ongi nendest piirangutest, mis on mõistlik, mis on mitte. Minu arvamus on, et täna erakondade kehtestatud piirangud mitte ainult liikmetseensus, vaid ka tegelikult rahastamisega seonduvad küsimused on, on ainult teenivad nii-öelda olemasolevaid parlamendierakond. Teie saaksite kokku 1000 inimest, kui ta praegu nii-öelda kaks samasugust kampaaniat tegema, nagu te tegite Euroopa Parlamendi valimistel. Kui palju aega annate veerand tundi, veerand tunniga ei saaks. Teiseks, ma arvan, et tahtes Andresega nõus olla või takka kiita, et, et 1000 inimest on mingisugune tinglik number, aga oletame, et tekib 300, väga kvaliteetselt mõtlevat inimest, kes suudaks terve riigikogu 101 kohta täita kolmekordselt ja kolmekordselt, ei jääks hiljem ministreid maavanemaid veel määrata ette. Küsimus on, et miks neil mitte seda lubada, et miks nad peaksid veel 700, mitte samamoodi mõtlevat inimest endale kampa võtma. Et, et see on nagu üks küsimus. Aga see teine asi on just see rahastamine ette. Et kui me saame väga tugevat riigieelarvetoetust anda olemasolevatele erakondadele, siis uus peab käima, eks ole. Kas siis kerjakotiga või moodustuma väga rahaliselt võimekatest liikmetest, kes siis selle turuletoomise tõkendi ületada suudavad. Nii et, et tõesti ainet, mille üle mõelda on ja selles mõttes tulles tagasi selle küsimuse juurde, kas üksikkandidaadid tooksid seda teemat esile? Ma nii palju, kui ma olen jälginud nende väljaütlemisi, pole põhjust kahelda, et tooksja. Ma üldse kandidaadid praktiliselt sellest ainult rääkisidki oma sisse juhatades juttudest siis, kui valimisdebatisaade ja ja parteide poliitika kritiseerimisel pühendati seal tähelepanuväärselt palju aega. Millistest seadustest see praegusel hetkel siis konkreetselt kinni on, millised seadused vajaksid Andres muutmist selle jaoks, et muutuksid Eestis korraga siis nii registreerimine lihtsamaks kui rahastamine lihtsamaks? Sattunud libedale jääle või astuda pole oma nii-öelda kompetentsiala, eks ole, aga peaasjalikult erakondi puudutab erakonnaseadus, eks seal on nii liikmesliikmetsensus kui ka rahastamisküsimus on nagu reguleeritud selle rahastamise osas ma muidugi ütlen, et välja, et siin lahenduste leidmine on kahtlemata keeruline, sellepärast et sellepärast, et ka lahenduste osas need variandid on äärmuslikult erinevad, et mina nii-öelda libertaarina vabadust pooldava inimesena usun sarnaselt Ameerika ülemkohtuga, et Hondade rahastamine ükskõik millises ulatuses, ükskõik kelle poolt on osa sinu sõnavabadusest, eks ole. Sellega sa väljendad oma toetust, ükskõik millise mõtteviisile selle miinuspool on loomulikult see, et, et see avab automaatselt suuremana koti nendel erakondadel, kes avaldavad mõtteid ja ideid, mis toetavad neid, kes on rahakamat selleks, et, et siin teine pool on see, et siis riik kuidagi spetsiifiliselt võtab suurema tähelepanu alla need mitte parlamendis olevad poliitilised jõud MTÜd ja rahastab neid riigieelarvest maksumaksja ehk et sõna otses mõttes nii-öelda sõnavabadus ja vaesus ei käi nagu kokku väga hästi. No eks Ameerikas on ikkagi ka päris suured probleemid sellega, et kogu see rahastamine ei ole läbipaistev. Ja, ja just nimelt kriitiliseks muutubki see, et kõik ajavad väga suure raha kokku, aga keegi avalikkust tõsised kese niiditõmbaja seal taga on, nii et ma ei oskagi libertaarluses aspektist kommenteerida, aga aga minu ettepanek Eesti jaoks on küll see, et et me oleme loonud igasuguseid kasvuhoonetingimusi, küll ettevõtlusele ja ka erakondadele, mis on põhimõtteliselt tegutsevat mittetulundusühingutega ja on võrreldes teiste mittetulundusühingutega täiesti teistsuguses, vatises puuvillasest keskkonnas, nad saavad riigieelarvest raha. Kusjuures nagu me näeme, sellest üldse veel ei piisa. Elik on tekkinud selline narkootiline sõltuvus rahast ja selle võõrutamiseks võõrutusravi võõrutusravi. Minu ettepanekus on see, et ajutiselt mingiks perioodiks tuleb keelata erakondade toetamine. Sest nagu me paraku näeme sõnavabaduse finantsiline kasutamine viib meid munitsipaalkoolide rentimiseni teatud turuosade jagamiseni. Nii et tegelikult kahjuks ettevõtjad kes toetavad maakondi, olgu nad kinnisvaras või, või vallasvaras. Nad on tegelikult just nimelt sõnast varas, tuletatud vargad, kuna nad varastavad ebaõiglases konkurentsis endale turueelist finantseerides ühte või teist poliitilist gruppi. Minu võib olla vähene lugemus, aga, ja erinevate poliitikavaldkondade reguleerimise kohta ütleb ennekõike seda, et kui me püüame seaduse abil kehtestada olukorra, mis on vastupidine tegelikule siis siis me sellise normatiivse lähenemisega mitte ei muuda seda, vaid viime seda kõik põranda alletega kui selline olukord ennekõike teenib nende huve, kes nii peaksid vastu võtma raha ebaseaduslikult ka, et seda tehes juba täna, eks ole. Ja niimoodi võimendab nende konkurentsieelis. Ei, ei, ei, ei, me eeldame sellisel juhul, et suurem osa elanikkonnast on kurjategijad ja mööda hiilivad. Aga me lähtume eeldusest, et valdav osa enamik inimesi Täitsa võib-olla siiski seaduskuulekad ja Andres, et ma saan aru, ütleb seda, et kui mingi protsess toimub, kui kusagil peab raha liikuma, siis ei ole, ei ole võimalik seda seadusega ära keelata, sellepärast et see raha liigub ikkagi, siis tuleb lihtsalt reguleerida see, kuidas seda raha liigub. Et pigem seda protsessi, tuleb teha läbipaistvaks, et ma selle raha osas ma ei oleks nii kartlik, et kui meiega vaatame, noh, vaatame neid Ameerika Ühendriikide 2008. aasta presidendivalimisi, eks ole, millal siis Obama võitis ja valdav osa rahast või siin 2003. aasta USA presidendi eelvalimiste ajal näiteks demokraatliku kandidaadi Haurutiini enamus valimiskassast tudi tavaliste inimested, eks need on inimesed, kes internetis klikkides ühe, 150 dollari kaupa panustavad selle erakonna mõtteviisi kandidaadi kasuks, kellest on saanud kõige rohkem usuvad ja need summad, mis sealt tulevad, nende kõrval kahvatub see, mida üks või teine ettevõte sai endale lubada ametlikult deklareerides panustada. Ma ma ei tahaks sellest rahast liiga palju rääkida, aga ma arvan, et see raha ise iseenesest ei ole nagu selle probleemi tuum. Ja seda ära keelata, see püüdis kunstnikult sellest süsteemist välja tõsta. Ma arvan, me seda ära ei kaota, tegelikult ja endiselt võidavad need, kes on altid reegleid murdma nii või naa. Nii või teisiti raha Erakonna ülalpidamiseks ja ka valimiskampaania tegemiseks läheb ju vaja või ei lähe. Ei no läheb mingil määral selles mõttes, et kui tegemist oleks tundmatute suurustega, kes kellest keegi pole midagi. Kunagi enamuses riigikogu liikmetest ma tegelikult ei ole midagi kuulnud ja me näeme neid, kui satub olema õnnelik selles mõttes valimiskasti, kus, kus on kirjas. Aga see on teine küsimus, aga meenutagem, et alles hiljuti lõppes üks selline tapetseerimise orgia millega tänuväärselt mitte kõik erakonnad ei läinud kaasa ja võib-olla ütleme, et rahvaliidul ja roheliste ja vaba meeste käsutuses ei ole sellist raha etapetseerida. Aga mulle tundub, et vähemalt roheliste ideoloogias tuleneb see, et me ei tekita lisaprügist. Ja kui me nüüd mõtleme kokkuvõtvalt selle erakondade plakatikampaania peale, kas keegi tunneb kedagi, kes ütles, et see oli lahe ja vajalik ei olnud, lihtsalt visati raha teatud firmade kontodele, kes muidugi mõnusalt teenisid, väga tore, majandus kasvas. Ainult et see raha ei olnud mitteliikmete käest vere hinnaga kogutud või klikite vaid see oli eelarvest sinna tõstetud. Vaadake, vahetaksime, läheksime rahast hetkeks eemale, et Indrek Tarand, miks Eestis on üksikkandidaadi maine madal, ma julgen seda väita, siin ainult lenda praegu sellise ja nii-öelda iseenda juurde. Mulle lihtsalt tundub nii, et on madal, võib-olla võib-olla arvab rahvas teisiti, aga mulle tundub, et see madal, miks on nüüd antud riigikogu üldse üldse tegelikult erinevad? Ei no esiteks hakkas, hakkas asi peale sellest, et millest siin ka juttu oli, sellest hääletussüsteemi iseärasusest modifitseeritud tondikordades siis on erakondade Stam väited on, et üksikkandidaate nad ei ütle kunagi, et solgib turgu tanditud üks ei ole lahinguväljal sõdur, teises Nad ütlevad, aga ta on üksi seepärast, et keegi ei taha teda oma kampada. Nii okkaline ja vastuoluline isiksus. Ja kolmandaks saab ju alati noh, näiteks minu puhul ette heita igasuguseid. Naljakamaid naljakamaid sündmusi üksikkandidaadi elus, mida valgustatakse läbi, eks ole, ringkonna piires ja meedia poolt vägagi vägagi meditsiinilise perfektsionismiga samal ajal. Selliseid velled või õekesed peituvad seal broilerivabrikust tekkinuna kuskil nimekirjas ja neli aastat istuvad vastavalt siis pöidla või värvipliiatsi järgi nuppu vajutades. Ei tea neist mitte midagi. Ehk näike küll tegelikult valgustatakse läbi, aga seal parteipilet nagu alati pisut päästab. Pisut katab jah, et röntgenitungi diskiga rakuni. Jah, ma arvan, et paljuski kõik on nii nagu Indrek Tarand nendes, kuigi tema enda näide Europarlamendi valimistest räägib seda, et kui ideed see on piisavalt võimas, siis, Pigem ei keskendutud mitte Indrek Tarandi üksikisikule, vaid ideele, mida ta esindas, et sellest eraldi rääkida, eks ole, et aga aga kuule, mina, mina kindlasti tema edu Europarlamendi valimistel. Ei, see oleks üldse tema isikuga spetsiifiliselt. Ei, ei, ma arvan, et mamma, isa, ma kaldun arvama, et ta nõustub pigem, et ma tegin, nõustuks ja Enn vaid, vaid pigem selle ideega, mille, mida tema kehastas, millal tema esile tõi väga jõuliselt oma tuntud karismaatilise isiku Aga siis ei piisa ainult erakonnaseadusest, sellepärast et tegelikult on üks tõepoolest ei ole sõdur riigikogu kontekstist. Mul ei ole praktiliselt mingeid võimalusi seal asjade ajamiseks. Muudkui minna kõnetooli, aeg-ajalt esitada lihtsalt küsimusi valjuhäälselt ja, ja põhimõtteliselt käia mööda ringe, kätega vehkida, muud midagi ta ju teha ei saa. Mõningad ettepanekud siis seda saab teha seadustesse, eks ole ju algatada ja nii edasi. Ma arvan ka, et selles mõttes Liisustata natuke olukordade, oletades, et keegi peaks kunagi osutuma valituks, on ta tegelikult olemas kõik võimalused olla väljapaistev silmapaistev riigimees ja poliitik, eks, et kuni sinnamaale välja tegelikult, et selle üksikkandidaadi võib valida ju tegelikult näiteks ka riigikogu esimeheks väljapaistev positsioon, kõik kõike võib seda ma ütlengi, et teoreetiliselt nii et kõik võimalused olemas. Ometigi muidugi on olemas selged veenvad argumendid selleks, miks proportsionaalse esindatuse saavutamiseks on selline valimissüsteem, nagu on, et mina pooldan teatud kitsenduste olulist lõdvendamist, eks ole, turule tulemise lävendibarjääri madalamaks laskmist, konkurentsi avardamist, aga miks meie, meie nii-öelda parlamentaarne demokraatia põhineb eelkõige erakondlikul esindatusel, sellel on sügav mõte. Ta mida, mida me oleme kopeerinud oma nii-öelda sügavamate demokraatlike traditsioonidega väga vanemate vendade poolt Läänes, et üksikisiku puhul kui ta ka nii-öelda tuleb, siis ilmub avalikkuse teadvusesse nädalad või kuud, noh, pigem siiski kuud ja natuke enamgi enne valimisi me kunagi tegelikult ei saa teada kogu tema seisukohtade spektrit ja võib-olla meie ringkonnas noh, minu jaoks väga olulistes küsimustes kindlasti ma Europarlamendi valimistel ma ei teadnud Indrek Tarandi seisukohta abordi küsimuses või mitmet muud moraali minu jaoks mingid mingid olulised nii-öelda sotsiaalvaldkonna teemad, aga, aga erakondade puhul, eks oleme, me eeldame seda, et et, et kui mul on ka see kandidaat, kui temal isegi võivad olla mingisugused eripärased seisukohad tervikuna, vastutab mingisuguse teema valdkonnas siiski kogu erakonna ja, aga samas ütleme üksikisiku puhul on see vastutus ja konkreetsem, et, et ja mis siis takistus on üksikkandidaadil kuskil internetilehel teha avalikuks kogu oma maailmavaateline programm, muuhulgas ka siis igasugused moraali või, või amoraali küsimused sinna juurde. Palju te olete näinud seda väga vähe, see on seal ilmselgelt muidugi etteheide, eks ole, minu interneti lugemusele nõks üks asi ja teine asi on ka see, et, et ilmselt üksikkandidaadid ei ole teinud piisavalt. Ma nii ei väidaks, eile olin ma juhuslikult ühes lõunalauas, kus istus ka kaks Euroopa Parlamendi liiget Eestist, kes mõlemad kandideerivad ka riigikokku. Ja kaks sellist, kes ei kandideeri. Ja muide, need, kes ei kandideeri, tundusid olevat paremini kursis erakonna programmidega kui kandidaadid ise. Aga see selleks Üksik näide sellest, et Euroopa Parlamendis inimesed kaugenevad Eestist ei. Ma tahtsin öelda, et tegelikult, kui eelmise reede sirpi lugeda, siis seal Jüri Adams on kirjutanud väga hea artikli erakondade rammidest, nende tegemisest ja mis sander see õieti on ja milline tähendusväli tal tekib. Ja Euroopa Parlamendis tahtsin veel ühe näite tuua, et seal on samamoodi, et need on iseseisvad kannid, miks mina ei saanud, otsustasin nende gruppi mitte minna, on just see, et seal on täpselt samuti tondimeetod suuruse järgi, kõiki ressursse jagatakse proportsionaalselt ja iseseisvana saad sa noh, ütleme kasvõi kõneaega, mis ju tegelikult ei ole nii väga tähtis, aga siin Eestis tähtsam mingi kompensatsiooni ja need asjad. Aga ma ütlen, et, et, et nemad saavad nanosekundites seda, eks ole, et nendeni see järg jõuab nii väikse proportsiooni need, kuna neid on seal 26 või seitse tükki, siis omavahel nad seda nagu ära jagades vaatadki korra sisse hingata ja siis kohe lõpeb nende kõne. Samamoodi on jah, tõesti ressurssidega, mida siis nimetame fraktsiooniks ja siit kargama Riigikokku tagasi, et seal on mingi seadus, mis on tekitanud sellise mõiste nagu fraktsioon, ma arvan, see on riigikogu kodukorra seadus, mis kindlasti tekitab teatud probleeme, on järjekordne piirajat, eks ole, seal on teatud arv, millest alates saab illegaalide ja ja minu meelest on niimoodi, et võib, ainult vanasti oli, et kui sa läksid ja siis sa pidid seal akna all olema, ei tohtinud teise üle minna. Et, et need on nagu niisugused. Piirajad, mille üle peaks mõtlema ja ma arvan, et veel kord, et ma muidugi kasutan seda rahvusringhäälingueetrit võib-olla natukene, et reklaamida vabam, aga lõigake seepärast välja, aga et Nende kohta on esitatud küsimuse, et, et te hakkate olema roheliste fraktsioonis, aga samas ei ole, eks ole, partei liikmed, et mismoodi see on ja kes neid kontrollib ja mismoodi te siis saate näiteks nendesamade eutanaasia või abordi või mis küsimuste suhtes teil ei ole nagu teadaolevat seisukohta? Noh, me võime kindlad olla, et kui keegi osutub valituks siis tema seisukohad, eriti kui ta on üksik või, või sõltumatu saavad meile rutem teatavaks kui nii-ütelda. Võib-olla mõnes erakonna programmis olev seisukoht, mida tegelikult reaalpoliitikas isegi pruugitud Ehk et parteidistsipliin on see, mis nii-öelda üksikisikud, kõik tasandab ühe sellise katuse alla ja me ei näe sealt eraldi välja tulevaid või eraldiseisvaid seisukohti jääma. Teada näiteks kui me küsimegi ma ei ole samuti lugenud kõiki valimisprogramme, aga ma arvan, et eetika ja moraaliküsimusi, olgu eutanaasia või abort ei käsitle meie parteid. Oma programmides, need on liiga keerulised. Üks asi, mis on, mis on huvitav, mida ma ise ennustasin umbes pool aastat tagasi, et ehk seekord tekib just sellesama tarandi fenomeni põhjal. Ootasime, et tuleks mõni mõni popstaar keegi, kes tunneb, et karjäär hakkab nagu vaikselt ühele poole saama, ma ei pidanud silmas praegu jällegi europarlamendi valimiste, eks ju näidet vaid vaid oskab ära kasutada selle, et Facebookis on on kurgil rohkemat toetushääli kui, kui, kui ühel tipp-poliitikul ja nii edasi ja nii edasi, ometi nagu sellist süsteemi seekord ei tekkinud, ütleme niimoodi, interneti võimalused annaksid tegelikult viie tuhandes- selle kokkusaamise oluliselt lihtsam kui, kui eelmistel riigikogu valimistel. Et selles mõttes ühtegi sellist teravat staar kandidaati, nii nagu oli Indrek Tarand eelmiste valimiste ajal tegelikult seekord ei tekkinud. Ei tekkinud jah, aga see, ma arvan jällegi, see mänguväljak on teistmoodi, ei ole olemas Saaremaa ja Läänemaapõhist internetti, et eks kurk on ikkagi üle-eestiline eestikeelse interneti selline kangelane ja, ja mitte ainult konkreetselt ühes ringkonnas, et 5000 häälekünnis on ikkagi, on ikkagi päris päris kõva. Lisaks siia juurde ikkagi ka seda, et päris lihtsalt niimoodi ikkagi ei käi, et inimesed ei ole lambad, et kui me räägime sellest Ja sellepärast on üksikkandidaate võib juhtuda, võib juhtuda. Et see kandidaat on igasuguseid, kindlasti neid, kes mõnele valijale rohkem meeldivad ja neid, keda nad kindlasti ei tahagi kaaluda. Et mis on tore nende valimistega, ma arvan, on see, et inimesed, ma arvan, sina ise, kirjutasid seda kuskil eile sattusin lugema, et, et inimesed, kes üksikuna tulevad täies mahus oma kodanikuõigusi või kohustusi, kuidas neid vaadelda, täitma kandideerivad peavad mingeid küsimusi ja püüavad nendele lahendusi pakkuda. Et neid tuleks tunnustada. Neid tuleb tunnustada, sest tänu nendele vaieldamatult muutub midagi ka erakondade sees. Liikmed esitavad, võib olla nõudlikumaid küsimusi ka oma juhtkonnale mida siin viimaste aastate puhul võib-olla eriti suuremas kahes parteis reformis ja keskerakonnas ei ole söandanud keegi teha. Ma arvan, et just seekord tõesti, mis kindlasti aset leiab, on, on teatavad järeldused mingite erakondade sees, et kui me vaatame seda üksikkandidaatide rivistust, kes meil seekord on, on, on väljas, siis nende hulgas on mitmeid inimesi, kes, kellel on ühe või juba enam enama erakonna kogemus. Et loomulikult alati võib kriitikaks öelda, mõningal puhul vastab see ka tõele, et noh, ju võib-olla nendele inimestele on mingisugune nii-öelda koostöövõime probleem suuremates kollektiivides, organisatsioonides või läbilöögiküsimus, eks ole. Teisalt, kui me vaatame, et on ka tuntuid nii-öelda tipptegijaid erakondadest kes on täielikult rahulolematud oma erakonna sees toimuvaga ja tulevad üksikkandidaatidena välja, siis seal on mingi põhjus, põhjus on ikkagi see, et nende erakondade nii-öelda sisevalimiste mehhanismidest peaks selgitama selle nii-öelda parima võimaliku enim inimeste toetust potentsiaalselt saav nimekirja ei ole leebelt öeldes optimaalne. Tegelikult ei ole legitiimne, mis oleks optimaalne legitiimne võimalus erakonna sees, ma ei taha seda, et kõikides erakond tuleks täpselt seadusega paika pandud ühene süsteem, aga mis oleks maksimaalse ma üldse, et miks ei võiks olla, kuidas valida kandidaatide nimekirja, aga ma arvan, et tegelikult erakonnad, kütt liiguvadki sinnapoole, et sellel täielikuma parema sisedemokraatia poole, mõned teevad seda kiiremini, mõned päevad aega. Selle põhjus, miks see on hea, on lihtsalt see, et niimoodi sünnib selline nimekiri, kas ka tegelikult võib saada kõige rohkem hääli, kui inimene peab võitma oma poolt oma erakonna, oma parteikaaslaste toetuse legitiimse sel moel siis on, siis on, kui ta on seda teinud, siis on tõenäoline, et tegemist on seda tüüpi inimesega, kes pälvib ka kodanike toetust lihtsamini. Aga kindlasti, aga miks ei võiks olla ühesugused reeglid parteide või noh, nii-öelda kokkuleppe reegleid parteide nimekirjade koostamisel, mille poolest see mõte halb oleks? Ma ei oska mitte parteilased seda ütelda, mille poolest see mõte halb oleks. Mingisugused kokkulepe, reegleid ju erakondadele ja siiski on, et mingisugused üldkogud, suurkogud valivad volikogud, need omakorda juhatused ja et selle see raamistik on nagu nüüd olemas. Kas on mõtet nõuda, et kõik erakonnad selle täpselt ühesuguse sisuga täidaksed? Ma jään vastuse võlgu, ma ei tea, ma ei ütle kohe, et see on vale või halb mõte, aga igatahes tundub mulle, et mingil määral järel võiks ju jätta selle erakonna siseasjaks, et kas siis vahel on ju niimoodi mõnes organisatsioonis, kui keegi kandideerib mingile kohale, siis ta, need, kes kandideerivad, peavad hääletuse ja ajaks nagu välja minema, kuna see neid puudutav otsus ja ise ei saa sellest hääletusest osa võtta, on teistsuguseid meetodeid, eks ole. Parem oleks, kui see oleks avalik, ma arvan, et kõige lähemale võib-olla on jõudnud selle valimise kontekstis ehk sotsiaaldemokraatlik erakond, kes siin oma esimehe valimistega tegi suhteliselt avalikku. Ühest küljest, teisest küljest, Mark Soosaar näitab jällegi, et, et päris nii see ka üldse mitte ei ole, sellepärast et 1700 minema kõndivad prognoos häält, mida Soosaar võiks Pärnus koguda, näitab, et ega nende valimisnimekirjade kokkupanemine nüüd ka päris arusaadav ei olnud. Aga kas ta võttis? Ma ei rääkinud valimisnimekirjas, ma rääkisin esimehe valimistest, mis oli neil mitme kandidaadiga ja suhteliselt maakondlik ja, ja ka meedias kajastatud, nii et. See on lihtsalt niivõrd meedia, eks ole, et. Noh, eks siin on natukene igav, dramaturg vaatab, et millal miski käike ajastada. Aga et Kehra osakonnas ma ei kujutaks ette, et, et need praegusel hetkel nii püha asi nagu esimehe valimine lausa mitme kandidaadiga üldse saaks saaks kõneks tulla, sest nende poliitiline kultuur ei kannata seda välja. No aga sisuliselt ikkagi valimiskomisjon, nii või teisiti ta esitab, mina ka ju nendel nimekirjadele mõningaid formaalseid Sis tingimusi kandidaatidele võiks tegelikult esitada ka tingimused. Need peavad olema demokraatlikult sisehääletuse korras valitsus anda ette mingid teatud juhised, mille siis sees erakond ise saab juba siis laveerides välja mõelda omale sobiva süsteemi. Tuuakse sisse enne või lipu tuuakse sisse, pärast laulab. See jäägu otsustada, aga, aga ütleme hääletusreeglid, mis selles halba oleks. Andres? Raske öelda, et talle esimene vabadust pooldav inimese instinkt on kindlasti see, et see ei ole põhjendatud, et noh, mingisugune nii-öelda vööriruum peab igale erakonnale ise jääma, et mida nad täpselt teevad. Samas kui me räägime sellest, et see tingimus või nõue on, et te peate demokraatlikud, siis on ka raske rääkida sellest, kuidas kellelegi vabadust sealsed piir, eks, et ma olen, selles, on teatav iva. Et ma olen samuti nõus, et ei tohi nagu liiale minna ja ei saa lõpuni ära seda protsessi kirjeldanud erakondade jaoks, et et see sisemine Erakonna kultuur mis erinevates erakondades on erinev, see ei ole mitte ainult formaalne küsimus, tihtipeale, vaid mõnikord see ongi midagi, mis on sellele erakonnale just päris omane. Nii heas kui ka halvas mõttes. Näiteks need on, minule tundub see kole naljakas roheliste praktiseeritakse valimiskord, aga, aga neile see sobib ja selle alusel nad ennast korraldasid ja. Ja iga kord ka ei aita, tuli ikkagi pöörduda riigikohtu poole või riigi nii-öelda kohtusüsteemi poole, et oma juhatuse See oli nagu varem, mida siin praegu silmas, kuidas nad seda oma praegust nimekiri et tõesti selle mündi teine külg on, et kuitahes demokraatlikud ja läbipaistvad ka erakonnad ei ole, nad koosnevad siiski inimestest, kes eks ole, saavad lõpuks mingisuguse asetuse, mis nende sisetunde põhjal neile kas kindlustab üle lati mineku või suure tõenäosusega jätab nad sinna piiri taha. Ja on küllalt inimlik siis ka pisut kurvastuda ja uksi prõmmides ja, ja ka ära minna. Teiselt poolt on selline nagu tihtilugu need profipoliitikud, kelleks nad ennast hüüavad. Nemad vahetavad väga kergesti erakonda, kui nad näevad, eks ole, et ahah, siin ma ei saa ja üle minna, teise ei ole. Ei ole mitte mingisugune probleem, mistõttu veel kord ma arvan, et need väited, et üksikute või vabameeste vaated on meile vähetuntud on õige osaliselt, sest mis asja me võime järeldada, Peeter Kreitzberg-ist, kes on vahetanud parteisid Andra Veidemanni-ist või viimati maailmavaatelise otsingu nii-öelda Apoteoosi sooritanud rahvaliitlane Mänd. Et noh, me ei saa ka nende peale kindlad olla. Sven Mikser? Jah, ei, neid nimesid on ju tohutult, et nad lihtsalt vahetavad nagu klubisid. See on kõige selgem näide Robert Andropov, kes, kes oma erakonnas endale meeldivat positsioon ei saanud, leides teises erakonnas on veel nimekiri õnneks lukku löömata uudsuse üle, eks. Ühesõnaga, see ongi nagu selline profijalgpall, et et kui sa oled vähegi nagu mängija, siis mingi klubi sind ikka osta. Ma lihtsalt helistaksin siin puhul näiteks opton tropovit ja siis neid inimesi, kes tal on ainult üksikkandidaatide välja, ma arvan, teatud motivatsioonid, erinevus et üksikkandidaatide puhul, miks ma just rääkisin erakondade sisevalimiste legitiimsuse probleemist, on see, et ega need inimesed, kes läksid üksikkandidaatideks ratsionaalselt inimestele, ma usun, et valdav osa neist ei pea tõenäoliseks oma valituks osutamist Läksid üksikkandidaatide välja sellepärast, et nad on solvunud. Kui nad oleksid tahtnud valituks osutuda, siis nad oleks teinud kaupa kellelegi teisega. Noh, kui see oleks õnnestunud, pole kindel osapoolt, et pigem seda ma ütlengi, et välja kujunenud demokraatlike traditsioonidega sisekultuurid erakondades. Kui sa sellises kontekstis kaotad sisevalimised või, või saavutad koha valimisnimekirjast, mille tulemusena tõenäoliselt ei osutu valituks, sa ei lähe sellepärast minema, sa ikkagi jagad. Vaata, et sa oled sõber, kõikide nende inimestega, te olete üheskoos ja see aitab teistmoodi kaasa, järgmine kord proovid uuesti. Aga kui sa oled pettunud sellepärast et sa tunned, et sulle tehti liiga sinust mitte sõltuvatele mitte objektiivselt põhjustada, noh siis ma usun, et mitmed need inimesed, keda me näeme täna üksikkandidaatidena nii roheliste kui ka sotsiaaldemokraatide rivist, võib olla põhjustatud just sellisest fenomenist. Ühe asja ma küsin veel maine kohta ära, kas üksikkandidaadi tekkimisel võiks olla ka mingid? No muidugi, ma ei tea, kas normid või võimalused nii-öelda ületada justkui mingit nagu künnist, sest me teame väga hästi, et sellel aastal kandideerivad ka inimesed, kes usuvad täiesti siiralt, et parteijuhid saavad korraldusi kusagilt ühest samast mustast kastist. Siis on üksikkandidaatide hulgas inimene, kes arvab, et majanduse probleemid laheneksid, kui kogu maakera sõjavägi saadetaks tagasi, võin öelda, saadetakse koju ja, ja relvad pandaks kõik korraga maha, mis on tegelikult ütleme, ülim idealism ja, ja see on võib-olla aga tatra, eks ju, aga, ja nii edasi, mõned näited on seal veel sellised dramaatilised. Kas see on tegelikult asi, mis tegelikult paneb demokraatiale vaikselt niimoodi hiilides jalga taha naeruvääristades sellega üksikkandidaat? No selle vastu muidugi midagi ei saa eriti teha, minu teada ainukene selline kvalifikatsiooninõue on kirjaoskus kandideerimisdokumentide täitmiseks kautsjon ära maksta, et muid piiranguid täiesti panna ei saa, aga hüppaks korraks tagasi selle eelmise jutu juurde, et tuli meelde, et tuntud satiirisarja pea tegelenud Simm, häkker vestles ekspert lordide koja WC-s poliitikuga ja siis esitas pärast šamplile küsimus, et miks on nii, et opositsioonipartei poliitikuga ma saan hoopis paremini sõber olla kui oma parteikaaslasega. Ja Humphrey teadis vastust, sest opositsioonimees tahab sinult valimiste kaudu võimu ära võtta, aga sinu enda partei mees tahab kogu aeg siseprotsessis jalga taha panna, et sinust kõrgemale nihkuda. Nii et eks seegi on elu osa. Aga sisuliselt võiks olla mingi selline kvaliteedi hindamise meetod või, või moodus, et, et me saaksime neid üksikkandidaate nii-öelda testida või, või on tõesti ainukene testi võimalus see, et me, et me vaatame siis hääli, said ehk palju, leidsid nad usaldust ühiskonnas. Ma arvan, et igasugused katsed selliseid teste kehtestada on siiski või lõppevad naeruväärsusega. Ja rääkisime sellest, et miks üksikkandidaatidel ja uutel erakondadel peaks olema lihtsam kandideerida. Siis see tuumidee on ikkagi see, et sest see on demokraatlik seal kõikide inimeste põhiõigus võimaldab ideede paljusust. Me oleme täna rääkinud muidugi ka kvaliteedis nii-öelda 300 kvaliteetse nupuka, inimese moodustamisest või kokkukutsumisest, kes võiks erakonna moodustada või nii-öelda pääseda valimistele kvaliteeti. Ikkagi demokraatiast sellises käsitluses, nagu me teda siin Euroopas ja Põhja-Ameerikas tunneme ikkagi eemal, et kes siis on see kogu riigieksamikomisjon või piisa testi autor. Pealegi ei ole paraku poliitikas niimoodi, et ainult IQ peab olema väga kange, ka emotsionaalne intelligents on oluline, on olulised veel mitmesugused omadused, seesama koostöövõime ka võime teatud eneseohverduseks võime vastutada, mis ei pruugi tulla mingitest testide lahendamise oskused, et minu meelest seda ei, ei saa, ei saa Iraagi sõjas ja küll ega jällegi, mis Andreas ütles enne siin, et ega inimesed ei ole lambad või rumalad küll nad ära tunnevad isiku, kelle puhul on põhjust arvata, et ta saab. Mustast kastist Andres, kas Eesti poliitikasse on tulnud üksikkandidaatide kaudu mingeid uusi ideid? Näeme küll kriitikat parteipoliitika suhtes, aga kas on kasvõi sellelt valimistel lainelt nõnda registreeritud 30 saadikukandidaadi hulgast kuulda olnud selliseid ideid, mis, mille järgi ühiskond tõesti praegu peab järele mõtlema ja mille järgi moodustatakse? Ma arvan, et selle küsimuse vastus peegeldub ilmselt osaliselt kindlasti valimistulemuses, et ma ma ei mõtle seda, et keegi peaks valituks osutuma selleks, et maailm muutuks. Aga kui see tulemus on piisavalt hea ükskõik siis, milliste kriteeriumite järgi, siis küllap sellest tehakse õigetes kohtades mingisuguseid järeldusi. Et siiamaani riigikogu valimistel selliseid ideid kuuldud ei ole? No räägitakse ju üleüldisest suurest idee kriisist, mis Eestit vaevab pärast mingite mastaapsete rahvusvaheliste eesmärkide saavutamist, et ma olen ise kuulnud ühte ideed, aga ma pean möönma, et ma ei ole suutnud ennast kõikide üksikkandidaatide ja kõikide erakondade kõikide seisukohtadega kurssi viia. Mina olen kuulnud Artur Talvikul, täiesti arvestatav kandidaat laseb meie seada, aga agresin vaba üksik selles mõttes, et ta ei ole partei liige täiesti arvestatavat ideed, mida võiks debateerida ja kuidas külatasandile tuua võim lähemale, need inimesed saaksid sedakaudu omavalitsuste ehitada seeme, aga selles peitub see 20 aastat veninud haldusreformi teostamise võimalikkus. Nii et, et on ka mõningaid mõtteid, mille üle tasuks arutada. Kindlasti on neid veel, ma pole neid lihtsalt kõiki näinud ega kuulnud. Andreas Kaju täiesti julm küsimus meie tänase ülekuulamistoimiku viimastele lehekülgedele. Kas Eestis on mõtet valida üks kandidaat? Ma ütlesin, et see on küsimus, jah. Ei ole üldse julm küsimus, et teate, ma vastaks sellele niimoodi, et paljud maailma juhtivad majandusteadlased ütlevad, et valimine on täiesti mõttetu protsess, üleüldse, et ratsionaalne inimene, ratsionaalne operaator valida ei ole mitte mingit mõtet, sest see hüvemist saadakse valimisprotsessi tulemusena jääb oluliselt alla sellele koormusele, millele sa iseennast allutad, seda protsessi käigus. Ometigi inimesed käivad valimas, et eks see tähendab praegu, aga see tähendab seda, et inimesed ei ole lõpuni ratsionaalsed. Aga see ei ole tingimata halb asi, et mina ütlen, et inimesed mingu valigu seda erakonda või inimest üksikkandidaati kes neile missiga Hannes põhjustel meeldib, põisis rikku, kus edel ära või kirjutagu sinna peale, mida nad ükskõik millest arvavad. See ongi kõikumine. Jah, jah, no kõik need vahendid on lubatud ja kõik need kannavad endas mingit sõnumit, mis on legitiimsed osad sellest päevast, mida me nimetame demokraatia pidupäevaks. Ehk ainukene võimalus nii-öelda sellest kõrvale mitte minemine, see, see on siis nii-öelda see halb. Ei, ausalt öeldes minu jaoks on ta minu jaoks on ka see täiesti legitiimne, et, et need üleskutsed, et valima minemata jätmine on kuidagi halb või ebademokraatlik, mina sellesse kindlasti ei usu, ma arvan, ka see on igaüheõigus ja ka see kannab endas sõnumit, et ei usuta süsteemi, ei usuta valitsemiskorraldust, ei usuta valimiskorraldust, et kõik on lubatud. No Eestis on pea pooled inimesed, need, kes siis, kui nüüd seda uskuda. Vähem üks niisugune 40 protsenti Eestis laias laastus valimisosalus siiski arvestades seda, et see on meil vabatahtlik üsna kõrge, arvestades siin Lääne-Euroopa riik üle 60 protsendi, enamasti et mõnel pool on ka kohustuslik Belgias tegelikult ütleme üks 30 protsenti kuni 40 protsenti inimestest Eestis ei usu meie valimiskorraldusse või. Me ei saa seda niimoodi järeldada, me ei tea ju, kas nad ei lähe valimistel osalema sellest, et nad ei usu või sellest, et nad ei viitsi või et neile tundub lihtsalt, et nad kasutavad oma õigust mitte minna. Et selles mõttes. Ja sellepärast ma lihtsalt ei tea, et valimised on ka see võimalus. On lõpuks ometi aga et olles nõus, et, et selline valik mitte osaleda peab olema, ma ise seda ei pooldaks, sest et ikkagi siis on võimalik sulle ütelda, mossitad, ise seal midagi ei teinud ja, ja kui tulla selle küsimuse juurde, siis minu meelest on just täpselt nii, et paljudel inimestel on oma erakondlikud eelistused maailmavaatel vähem maailmavaatel põhinevad nendel valimistel on valikut rohkem ja ma arvan, et see üksikkandidaatide ja muude siukeste protestiilmingute tulek sellele võitlusväljale on väga hea asi, kuna ta sunnib erakondi ikkagi üle vaatama oma käitumist ja mis meil on väga paljud valivad ju ikkagi nihukese veneaegses, võimelises feodaal sõltuvuses olles, et ma pean tema poolt hääletama, sest muidu ma kaotan siin oma parteilise ametikoha või või muidu pannakse mul siin väike tõkend äri ajamisel, et et erakonnad võiksid ise julgemalt vabaneda seda tüüpi orjastamisest ja ma arvan, see, kes üksinda tahab minna kandideerima riigikogu on tõstnud mingi väga olulise lipu, mida tinglikult võiks nimetada Jüri. Kas ükski liputõstja jätame välja need, kes keda seadus nimetuse järgi ehk siis need vabad tegelased ei tunne. Kas üksikkandidaat pääseb riigikokku? Ma saate alguses ütlesin, ma loodan, et kolmel nendest on võimalus. Loodan aga reaalselt siiski võimalust ei näe. No ma ütlen, et ma pole seapõrna vaadanud, aga neljandal veebruaril ma oskaks ütelda, siis ma mõõdan näppu vette pistes viskonna temperatuur. Andreas Kaju pääseb, keegi ei pääse. Noh, kuivõrd ma ei ole tuttavad, avalik tegelane, siis ma ei pea kartma, et minu arvamus mõjutab oluliselt valimistulemust. Jah, ma arvan, et ei pääse, aga ma arvan, et mitmes valimisringkonnas mõne üksikkandidaadi tulemust olla selline, et sellest peab tegema järeldusi. Ülekuulamise toimik number 163. Üksikkandidaadid riigikogu valimistel toimik avatud uurimine jätkub. Ülekuulamine.