Tere tulemast kuulama kiske programmi Persona. Saatekülaline on riigikogu liige ja kirjastaja Sirje Endre. Mina olen Marje Lenk, head kuulamist. Kuidas elate, Sirje Endre hästi, sellele küsimusele vastamisega peab olema võrdlemisi ettevaatlik, eriti teiesugune inimene. Kui teie ütlete hästi, siis kindlasti mõni kuulaja ütleb, et no mis temal viga töötab, kõrge, kohapeal saab kõrget palka, mis tal viga. Aga kui te ütlete, et on halvasti, siis on jälle Nov, mis juttuda, nüüd ajab, valetab, kuidas ta halvasti elab? Kõrgepalgaline? Ja, ja teie loogika on täiesti õige, aga mina põhimõtteliselt olen viimased viis aastat vastanud küsimusele, kuidas te elate alati ühtemoodi hästi, sest et keda nüüd huvitaks see, kui ma halvasti elan või kui midagi halvasti on ja ma hakkan veel selgitama, miks see oleks veenev. Ega tegelikult niisuguseid edukaid ja, ja ütleme, rikkaid inimesi ei sallita. Kas te olete lugenud lehest, et keegi kiidaks mõnda poliit? Kui te ei ole lugenud, aga ma tahan vastu vaielda sellele, et ma ei ole ei edukas ega karikas natuke ikk noh mingil määral võib-olla et kuna ma olen riigikogu liige praegu veel, et siis ma ei saa ju öelda, et ma ei ole edukas ja kuna ma oman koos Urmas otiga kirjastust, siis ma ei saa ka öelda, et ma ei ole rikas, kuigi kirjastuse omamine tänapäeval on pigem nagu märk sellest, et kuskilt on kokku hoitud selleks, et kirjastust pidada. Huvitav, miks ei taheta poliitikutki mõne hea teos näiteks, aga sellepärast, et poliitikud on väga silmakirjalikud inimesed, kahjuks pean ka seda ise väitma, nüüd kus ma olen, ma peangi arvestama mitu aastat ma olen poliitikas olnud 15. aasta vist käib, inimesed on muidugi üldiselt silmakirjalikud mitte ainult Eestis, vaid ka maailmas, vaadake näiteks Ameerikas keep smiling, no kas ei ole silmakirjalik. Aga inimeste silmakirjalikkuse hulgas on muidugi poliitikud, ühed silmakirjalik kummatest, nii võib öelda küll. Ja miks see nii on, poliitiku rääkimise sisse kuulub juba programmeeritud kujul, et ta peab valetama seal, eriti praeguses valimiseelses Eestis, näha. Kui me nüüd võrdleksime kõike seda, mida poliitikud praegu kokku räägivad, sellega, mida nad hiljem hakkavad riigikogus teostama siis me märkame õige peatselt, et seal on suur vahe sees. Teiega on juhtunud, mina ei ole lubanud midagi või ma olen väga tagasihoidlikult lubanud. Olen hoidnud madalat profiiti, võiks nii öelda. Kui ma vaatan teie praeguste tööde ja tegemiste nimekirja siis ohohoo stabiliseerimisreservi nõukogu liige, Rahvusraamatukogu nõukogu esinaine, programmi Eesti kirjandusklassikanõukogu liige, Mahtra talurahvamuuseumi nõukogu liige, Lääne-Tallinna keskhaigla nõukogu liige, Pelgulinna sünnitusmaja toetusfondi nõukogu liige, Juuru vallavolikogu liige kas liiga palju ei ole? Juuru kihelkonnapäevade toimkonna liige olen ka, mis te räägite, vaba aega praegu küll eriti ei ole, nii võib öelda küll ja ja nüüd peaks järgnema teie poolt loomulikult küsimus, et ja muidugi kõik need on tasulised. Ja siin ma pean kahjuks tunnistama, et ei ole ainult üks neist on tasuline nõukogu seal Lääne-Tallinna keskhaigla nõukogu. Teised on tasuta, see kujuneb lihtsalt nii välja, et sa oled paljude nõukogude liige, sest paratamatult, et inimese elus on niimoodi, et tema saatus kujundab, et tema elu kõigepealt hakkab see nii peale, et tema iseloom teeb tema saatuse ja saatus kujundab tema elu, nii et sa satud paratamatult kuidagi, sa avastad, et nüüd ma olen seal nüüd ma olen seal nüüd ma olen seal, selle üle võib üllatuda, aga seal on eluloogika ja ja teile sobib. Noh, ma ütleks seda, et ma võtan kõiki neid ameteid kui kohustust ja sellepärast see on mulle raske, sest et kuna ma olen talust pärit talus sündinud, siis ma olen väga tõsine inimene mõnes asjas ja liiga tõsiselt nende ülesannete võtmine on aeg-ajalt küll jah vaevarikas, aga kellel meist kerge oleks, kõik pingutavad, pingutus on väga suur. Ma ei leia, et ma oleks mingi erilise rolli kandis, on loomulik. Te ütlesite, et teil vaba aega peaaegu pole, siis järelikult pole teil ka sõpru. Sõprade jaoks on aega vaja. Siin arvatavasti aitab see, et minu head sõbrad ja eriti üks neist, keda ma praegu silmas pean, on minu pikaaegne kauaaegne sõber juba noorpõlvest peale ja tema jaoks ei olegi nii aega vaja, sest et ta on olemas nagunii minu jaoks ja mina tema jaoks väga ilusti on sõprade kohta öelnud Käbi Laretei, kes ütleb, et ta ütles enda kohta muidugi, et mida vanemaks ma saan, seda tähtsamaks muutub mulle sõpruse ja sõprade osakaal. Muuseas, ma ise tunnen täpselt samuti ja ma tean, et Laretei mõtleb ka seda, et see ei tähenda ninapidi koosistumist. Kogu aeg helistamist sa tajud, tema on olemas ja eriti rasketel hetkedel on ju see, et sa tunned siis sõpru, kas nad on olemas või ei ole. Minul on kaks sõpra, kellest ma tean, et nad on olemas usaldate sajaprotsendiliselt usaldan sajaprotsendiliselt rohkem kui ennast, kuna minu üks halb iseloomujoon on see, et enda jaoks muidugi. Et ma olen hirmus kergeusklik ja minna on väga lihtne ära petta, et et näiteks, kui keegi minu töökaaslastest või, või kasvõi mõnedes neist nõukogudest või, või selle nõukogu tegevuspiirkonnast tuleb minu juurde mõni inimene ütleb, et Sirje, mul on ettepanek, teeme, teeme koostööd, vaata mulle siiralt otsa, siis ma otsekohe avatud ja vastan, et ja muidugi ja siis üks minu sõpradest teine minus sõber ütlevad alati, et jälle sa oled nii naiivne, jälle, sa oled kergeusklik, aga ma ei saa ka selle reegli järgi talitada, mida ma aeg-ajalt endale meelde tuletan, et kui ei ole suuri lootusi, duši, siis ei ole ka suuri pettumusi. Ma nagu unustan selle. Te olete pärit siis Raplamaalt juurust Juuru kihelkonnas Juuru kihelkonnas, kas mõni teie esivanematest on Mahtra sõjas ka käinud? No aga muidugi minu vana-vana-vana-vanaisa kui väikesena Sirje, teie mäletate, nelja aastaselt mäletan, mida te mäletate, on üks niisugune huvitav seik, et onu Julius temal oli hobune ja regi, millega ta siis vedas meie õue pealt olevast küünist naaberkülla loomadele heinu. Ja kuidagi mina mõtlesin ennast sinna heinakoorma taha, nii et onu Julius, kes seest hobust jõudis, üldse ei näinudki. Ja kui me külla jõudsime naaberkülla, siis tema muidugi ehmatas väga ära, kuidas sa siia sattusid? Sõitsime tagasi, mind ootas muidugi keretäis ja, aga see oli minu esimene selline maailmaretk, ma mäletan seda siiamaani. Kuidas lumi krudises, see on üks, üks mälestus, teine on see, kuidas ma suures vihahoos minnes vennaga tülli lõin, talle suhkrudoosiga, siis ma olin juba viieaastane suhkrudoosiga, ütleme ausalt pähe, nii et suhkrutoosi sang murdus ära ja no siis oli teine keretäis. Millegipärast niisugused asjad on meelde jäänud, kes veendun, noorem või vanem vend on vanem ja väga heatahtlik olnud, minu suhtes alati õied, feld kolki andnud. Vend andis mulle teisel viisil ja ütleme, et ma sain hiljem kui vanemaks sain males ja kabes kogu aeg tema käest kogu aeg, mitte ühtegi malemängu, ma ei võitnud mitte õndsat. Kasvanud isata isa põgenes 44. aastal läände. Ta põgenes Vene võimu eest, emale ütles ta viimased sõnad, kui ta sealt Miku talu õunapuude alt läks, et noh, kolme nädala pärast on venelased siit läinud, tuletame siis meelde, see on 44. Septembril, kui ta läks, mina sündisin viis kuud hiljem ja missugused lootused siis olid, aga ma ei ole oma isa kunagi näinud. Kui väike tüdruk olite, kas te siis teadsite, et isa elab kusagil kaugel-kaugel? Ema rääkis. Pea ema ja vanaema rääkisid ja eriti tuli see jutuks siis, kui minu julge tädi Hermiine jõudis Siberist küüditamisest tagasi rehabiliteerimise laine esimeste hulgas 57. aastal tema pakas otsima aktiivselt läbi Rahvusvahelise Punase Risti, kuidas vennaga ühendusse astuda ja siis oli kirjavahetus kõigepealt tema vahel ja hiljem ka mina kirjutasin isale, kui ma ülikoolis olin 60.-te keskel, siis ma tegin, milles väljendub ka minu naiivsus, kaks korda katsed minna isale külla ja vormistasin neid dokumente ja nii, aga noh, ülikooli parteisekretär vaatas mind niimoodi, pea viltu ja ütles. No ei saa ju minna seal Kanadas, need pagulasorganisatsioonid on ju meile väga vaenulik ja teie isa on seal ka tegev Taali kohaliku eesti kiriku juures, see, kes hoiab kirikut korras valmistatud Ta ei ole kõik kätte, mida on räägitud, kas olete rohkem isasse emasse isasse, isa oli kange mees ja tali vallavanem, abi veel saali küllalt kange mees, sest et see oli, ma ei ütleks, et see Miku talu oli suur talu, aga noh, ta oli niisugune kesk mise jõukusega talu. Kusjuures minu ema on vastupidi väga vaesest möldri talust pärit naaberkülast ja huvitav on see, et ma hiljuti leidsin, kui ma oma maakodu restaureerisid, ma leidsin üles ema paar päevikut Ühte päevikusse, ta on kirjutanud, siis ma pean tunnistama, et kui ma sul päeviku avasin esimest korda elus, siis mul hakkasid käed värisema ja mul oli nagu selline tunne, et ma ei tohi seda teha. Aga miks ma sellest rääkima hakkan, on selle tõttu, et ta oli sinna päevikusse kirjutanud mustandi, et palun mind vabastada riigikunstid tööstuskooli õppemaksust. Kuna minu vanemad on nii vaesed, et me ei ole võimelised. Üks selline pilt on minu selja taga mind vaatamas. Ena tulnud ema on surnud. Kas te ise ka päevikut peate, Sirje? Ma pidasin, jah, kooli ajal. Ja isegi ülikooli esimesel kursusel. Aga see, see on nii naljakas, see päeviku pidamine, sest paratamatult on need esimesed romantilised tunded ja nendega niimoodi ülepaisutatult on need päeviku leheküljed täidetud. Kõik kuulub oma juurde, noorusele on oma ja hilisematel aastatel oma. Kus siis maatüdruku, see ajakirjanikuks õppimise soov tuli? Ega ma õieti ajakirjanikuks saada ei tahtnud, ma joonistasin koolis päris palju nii algkoolis ja ka keskkoolis, aga siis juhtus see õnnetu asi, et ma armusin viimases klassis kohutavalt ära lihtsalt. Aga seal olid omad probleemid ja see, kellesse sa armud ei ole see õige isik ja kõik nii edasi. Ema soov ja minu enda soov minna ja proovida sisse astuda, kunstiinstituuti tuti ei õnnestunud selle tõttu, et ma mõtlesin, et nüüd ma pean oma eluga otsustama, kas ma jään siia ja lähen põhja või lähen nii kaugele Eestis õppima, et siit paigast kaugele minna ja pingutades hakata omaenda elu üles üles rajama ja siis ma läksin Tartu Ülikooli, saite sisse? No suure hädaga, ütleme ausalt, kirjand oli kolm ja Gerda Laugaste ikka esimesel kursusel ikka jõudis öelda, et mõned teie hulgast ei, ei lõpeta seda kooli, minu nimi oli ka nende hulgas. Ma pääsesin sisse tänu sellele, et vastu võeti 50 sellel aastal. Erandlikult, muidu võeti alati kell 25, muidu ma ei oleks sisse saanud. Ja kirjandis oli küsimus selles, et mul oli kohutav, palju ortograafia vigu. Nii et siis häbimärgistas ja tõi näiteid ja mina häbenesin viimases pingis niimoodi, et pugesin kogu aeg laua alla. Nii et lõpuks peanupp ainult paistis, millega te siis ülikoolis silma passite, teid komsomolisekretäriks? No eks ma olin ikka aktiivne ja tubli, olite isetegevuslasi kõva? Ei, ma tegin ülikooli ajalehte. Alguses ma tegin seal abilisena ajalehte, aga aga pärast oli nii, et toimetajale üks lapsepuhkusele, siis ma tegin üks aasta meie mõistes tegevtoimetajana lehte. Nii et Juhan peegel oli siis see peatoimetaja ja ja mina olin siis tegevtoimetaja ja ju ma seal siis hakkasin silma ja. Ja see oli see aeg, kus Johni piisata, Tamm Jaan Isotamm. Sai vangist vabaks ja tuli Tiigi tänava intrist, tuli koos oma sõbraga tüdrukut teise korruse toa, meedia oli vist 20 ühes toas, elasime, tuli aknast sisse ja hakkas siis rääkima. Noh, oma elust ja nii ma sain esimese nagu kogemuse sellest, mis üldse toimub nõukogude liidus Nõukogude Eestis. Ja muidugi noh, see naiivne arusaam, et nüüd on meil võimalik seda vene võimu seestpoolt õõnestada, sellest on nii palju räägitud, et et seda ei tasu enam üle rääkida. Ühesõnaga, te olite selline komsomolisekretär, kes püüdis ajada ka eesti asja. Hein oma nii küll ei ütleks, nüüd tähendab ilmselt ma, ma olin kõigest üks aasta, muide sulle kohapeal. Tähendab tänapäeval kõik räägivad, et nad ajavad Eesti asja ja see ei ole ka nüüd õige jutt. Ma lihtsalt selles ajas olin selle koha peal, mis mis võimaldas aktiivselt üliõpilase elu korraldada ja, ja midagi ette võtta, et see, et me palju tegelesime ka niisuguste noh, rahvus tuuri praeguses mõistes ettevõtmistega ka nagu Kääriku seminarid ja Vanemuise teatris tolle aja mõistes riigivastaste etenduste kaitsmisega, nagu oli näiteks Paul-Eerik Rummo Tuhkatriinumäng ja see kõik kuulus selle ajastu vaimu sisse. Ja Ma sain olla aasta, sest siis olid need kurikuulsad üliõpilaspäevad. Mäletate, see põhiloosung, jänkid, kaduge peipsi taha, mille tagajärjel mitmed EPA üliõpilased Eksmatrikuleeriti ja noh, siis ma kukkusin teise äärmusse, sest et see brigaad, kes partei keskkomitee teest tuli uurima, mis siis õieti Tartus juhtus. Mul kulus ikka tükk aega seletada, et ma tõepoolest ei esinda ühtegi Lääne luureorganisatsiooni. Sest muidugi teati minu kirjavahetust isaga tsiteeritud kirju. Ja isal oli muide väga raske ära seletada, miks ma komsomolisekretär olen. No kuidas teid karistati siis? Mind karistati sellega, et kuna oli käsil ka see, et ma samaaegselt lõpetasin ülikoolis, ma ei saanud erialasele tööle ehk ajakirjanikuna tööle minna, mind suunati sellisesse huvitavasse kohta nagu tolleaegne Tartu etnograafiamuuseum, kus ma kirjutasin mõtelge ülikooliharidusega kirjutasin välja kartoteegikaarte ja mind igal hommikul kontrolliti, mis kell sa tööle tuled, mis kell sa ära lähed ja nii edasi, see ajakirjanduses palgalise töötamise keeld oli kuni 70.-te aastate lõpuni. Aga samal ajal ma noh, see on ka loogikavastane, samal ajal ma võisin kirjutada ükskõik kus artikleid, võeti vastu ja näiteks ma osalesin tihti noorte hääle portreevõistlustel ja ja kirjutasin palju näitlejatest just näitlejatest lauljatest kunstnik, kes, kui ma praegu loen neid artikleid, siis pole viga, ei, siis on ikka piinlik küll. Need on nii naiivsed, solgutati siia-sinna, siis arvati, et ta võiks ju ajakirjanduses töötada ja sisse tehti üks koht, mille nimi oli noorte hääletööstusosakonna Lõuna-Eesti korrespondendikoht, siis ma käisin ehitusplatsidel ja õmblustsehhides ja pingutasin kohutavalt, et kirjutada tublidest tööinimestest ja kogu aeg mind kontrolliti, ma ei tea, noh, tagantjärgi see tundub nii naeruväärne. Kogu see elu aga praegu tagasi vaadates, minu jaoks on veel naeruväärsem see, et mina ei tea ühtegi teist ei komsomolisekretäri ega partei liiget, kui mina ise mitte keegi meist teised ei ole olnud, vaadake näiteks kogumikke, kes on kes, ma ei näe ühtegi isikut, kes oleks olnud mõnel vastutaval kohal ja paraku ma ei tea ka ühtegi, kes oleks neid aastaid ja seda tegevust kahetsenud. Ma mõtlen kahetsemise all avalikku kahetsust ajalehes, mina olen seda teinud eesti kongressi ajal 92. aasta kevadel Postimehes ja siis võeti kodumaa toimetusse tööle kodumaa toimetuses, tegin ma tasa selle, mille eest kostis muide Marju Lauristin, Marju Lauristin ise ja tema ema Olga Lauristin, ega muidu poleks saanud häi. Aga mul on niisugune huvitav töölõik, et ma olin seal mingi noorem korrespondent ja minu ülesandeks oli artiklite redigeerimine, kui nüüd tuletame meelde, mida Gerda Laugaste ütles, et et õigekirja ei tunne, ei ülikooli ei lõpeta siis see kaheaastane töö seal artiklite redigeerimisel. Tegelikult oli väga vajalik ja hea, sest ma omandasin mingi kooli, mida ma sinnamaani ei teadnud, aga sealt läksin edasi kultuuriellu sest kodumaa ajalehes töötada oli, seal olid kogu aeg nagu pilgu all, me ju nägime, mis toimub, kuidas kontrolliti, aga see oli nõukogude aeg ja see on paraku meie ajalooteadvuses lahti kirjutamata kogu see aeg, mille kohta te esitate praegu küsimusi ja millest. Ma ei usu, et üldse keegi teine Eesti raadios peale minu räägiks. Ma ausalt ma seda ei usu, kõik ütlevad, et nad ei ole kuskil olnud, nad ei ole midagi teinud. Nad on ainult võidelnud Eesti asja eest. No selline silmakirjalikkus lihtsalt võtab tummaks, ütleks ma. Räägime asjadest õigete nimedega. Ajakiri kultuurielu ja Eesti kongress on asjad, millele võin rahulikult tagasi vaadata. Nii, olete öelnud ühes intervjuus. Jah, ma arvan, et nad mõlemad, nii Eesti kongress kui ka kultuurielu, mille peatoimetaja ja ma olin seitse aastat, tegelikult töötasin seal 10 aastat, on ka minu elu suurimad väljakutsed ja Eesti kongress oma ülla missiooniga taastada Eesti vabariik ja tuua tagasi mõiste Eesti vabariigi kodanikkond oli väga suur elukool ja väga suur enesepuhastus ja ma kujutan ette meeleparandus kogu Eesti ühiskonna jaoks. Ma muuseas üldse ei usu, et ilma eestikongressid ta oleks Eesti vabariik sel kujul kui heaks või halvaks me teda hindame, taastunud, kui ma ütlen praegu kultuurielu toimetus, mis teil kõigepealt meelde tuleb? Kõigepealt tulevad mulle meelde inimesed, kes sealt toimetusest läbi käisid, Hans Luik, Madis Jürgen, Kalle Muuli, Sulev Valner, terve hulk toredaid toimetajaid, kelle nimesid võiks nimetada, aga Nad on olnud tublid toimetajad, aga nad ei ole avalikkusele nii tuntud. Mullevast meenub kõige rohkem see, et see ajakiri oli mäletatavasti pärast seda, kui loodi ajakiri teater, muusika, kino, Moskva gaasiga, siis ta loodi kultuurielu baasil, nii et kultuur ja elu muutus väikeseks õhukeseks. Ma ei tea, kas 36 lehekülge ajakirjaks ja selle meeskonnaga, kuhu ka minul oli õnn kuuluda ja hiljem veel peatoimetaja olla. Me siiski restaureerisime selle ajakirja niisuguseks, et 80.-te lõpul oli ta rahvusliku ärkamise noh, üks ajakirju, mida respekteeriti näiteks 87. aasta, kui oli niinimetatud fosforiidi aasta, see oli ka kultuuri ja elu suurele areenile jõudmise aasta, sest meil oli fosforiidi erinumber, kus sai kõik kogu selle tõe nii välja öelda, nagu ta tollal oli. Ja mida ma veel mäletan, on see, et minu enda teatav rahvuslik ärkamine ütleme alates sellest ajast, kui MRP-AEG inimesed Eve Pärnast, Lagle Parek, Arvo Pesti ja kogu see seltskond Käis meil toimetuses. Hans Luik kirjutas selle reportaaži kohtumisest nendega, mida te õieti tahate, missugust parteid te tahate luua. Kas te tõesti usute, et Eesti vabariik taastatakse sel kujul, nagu ta on olnud ja nendega sellise elukooli läbikäimine oli väga muljetavaldav? Huvitav võiks olla vast ka see, et 80.-te aastate lõpus kultuurieluprogrammi üheks kirjutajaks oli Mart Laar. Nii et sealt algas teie tutvus Mart Laariga. Sealt algas meie tutvus. Küsitakse, kas Eesti kongressi eel ja ajal tundsite hirmu ka oma elu pärast. No Eesti kongressi esimest istungit ette valmistades mäletatavasti oli ju see kurikuulus KGB poolt arvutite rööv, meil olid kõigil pihukaitsjad nädal aega kongressiistungit ähvardus oli kaunis palju, nii naljakas, kui see ka ei ole, sellega harjus ära ja päris kindel tunne oli, kui ihukaitsja saatis sind uksest ukseni olukorras, kus öeldi, et trumme sa mädaned keldris ja füüsiline kahju, mida ma kandsin, ei olnud mitte mitte ma ise, vaid, vaid minu auto, mis visati happega üle ööl vastu eesti kongressi esimest istungit. Aga ma ei ütleks, et, et me erilist hirmu tundsime, sest et me olime juba nagu selle asja sees ja neid oli kaks võimalust kas minna edasi või igaks juhuks hoida kõrvale ja kui, kui sa edasi lähed, sa ei saa kogu aeg paanitseda ja hirmu tunda, see on nagu autoga sõit libedal teel, et sa pead kas edasi minema või seisma jääma ja siis kuskile helistama, et nüüd ma olen hädas. Kas telefonikõnesid kuulati pealt? Neid kuulatakse ju ka praegu pealt, mis te räägite seadusega ettenähtud korras ja, ja kas te olete oma väljasõidutoimikut lugenud? Ei ole. Tegelikult võib-olla peaks lugema, sest et kõik see minu püüdlused isa juurde minna ja, ja, ja see hilisem, nüüd see periood, millest me räägime, Eesti kongress võib-olla oleks huvitav seda lugeda, aga ma ei ole millegipärast huvi tundnud. Millal te esimest korda väljasõite, ma sain esimest korda välja teatavasti ma kirjutasin väga palju teatrist ja teatriinimestest ja olin teatriühingu hilisema teatriliidu kriitika sektsiooni liige. Teatriühingu grupiga 81. aastal sellise kuulus Reiskus Aarne Vahtra luuri muuseumi meeste WCs ära hüppas. 81. aasta sügisel ja siis me käisime Portugalis Prantsusmaal. Sel ajal, kui teie mõttekaaslased Eesti komitee ja kongressi päevilt 1992. aastal Riigikokku läksid lõite teie oma kirjastuse ja hakkasite tegelema äriga. Miks teie siis nendega koos ei läinud? Kaks põhjust oli, üks põhjus oli see, et ma olin kaunis väsinud sellest kolmeaastasest kongressi tööst, aga teine põhjus oli see, et mulle ei tehtud ettepanekut. See võib võib-olla olla üllatav, sest eks ma olnud ju komitee mõlemas koosseisus Tunne Kelami ehk Eesti kongressi esimehe üks asetäitjatest. Aga nii see paraku oli, aga muidugi muld tuli teha ka valik, sest et ma olin kultuurielu peatoimetaja ja see ajakiri oli mulle väga armas kest. Ajakiri on ju nagu laps, kes kogu aeg kasvab ja siis peab tema kogu aeg tegema, tegelikult ka iseendaga, peab kogu aeg tööd tegema. Ma teadsin, et kui ma nüüd tõesti ei läheks ja räägiks, et ma tahaks ka ikka riigikogusse kandideerida, siis ma pean jätma kultuuri ja elu ja ma ei suutnud seda kuidagi teha, sest mulle tundus, et see tee ei ole veel lõpuni käidud. Aga praegu ma mõtlen, et mul oli mingisugune tohutu aukartus riigikogu ees. Ja ja võib olla ka see määras usatus tookord tundsite, et ei ole veel küps? Ma ei tea, kas seda saab nii nimetada, sest Eesti Kongressi kool oli küllalt tugev Malin ka veel üheksal istungil kokku oli neid 10. Olin redaktsioonitoimkonna esimees ja see kool, mis seal sai kasvõi dokumentide ettevalmistamisel ja ka esinemistel suure foorumi ees. Praeguse Eesti kontserdi suures saalis toimusid istungid. See oli väga hea kool. Kas kirjastuse loomine oli teie noorpõlveunistus? Ei, seda ma küll nii ei ütleks, ma võib-olla tahtsin saada tallimeheks, kuna meie naabertalus oli hobuste tall ja mina ja mu vend ja naabriperepoeg. Meie viisime alati hobuseid metsa ja tõime sealt ära ja hobustega ma kuidagi sõbrunesin rohkem kui lehmadega. Minu ema oli kolhoosis lüpsja. Tuletame nüüd meelde, ta lõpetas riigi kunsttööstuskooli ja oli kolhoosis lüpsja lehmadega sõbrunes siin ka, kuid hobustega rohkem. Aga see vaba aeg, mis oli ja mis koolist üle jäi, siis selle vaba ajama, veetsin Siberisse küüditatud tädi ja tädimehe raamatukapi ees, mis oli. Märtsi põlemisel oli kuidagi õnnestunud maale tuua ja see raamatukapp oli minu jaoks väga rikas ja väga mõtlemapanev. Eriti just ajakiri kaitse kodu, ma ei tea miks, sest noor tüdruk, no mida sa sellest Kaitsekodust loed. Aga mulle see kuidagi meeldis ja mulle tundus, et selles ajakirjas on midagi niisugust, mis viib mind minu vanemate ja minu vanavanemate aega ja mul oli see kuidagi kohutavalt tähtis. Kuskilt sealt ilmselt põhineb see mingi alateadlik tunne tahta ka teha valmis üks raamatukapp õieti selle sisu raamatute näol ja siis tundsite, et aeg on küps. Mul oli selline tunne tookordse toimetuse partneriga majandusdirektoriga Jüri soonega, et kas nüüd või mitte kunagi meelde, mis toimus 91. aasta augustis, sel ajal, kui Toompeal olid tormilised päevad. Ja meie siin nii-öelda Eesti Kongressi nelja inimesega istusime koos ülemnõukoguga, et välja töötada seda eelnõu, millega taastada Eesti iseseisvust sel ajal, hilisemad Eesti Panga tegelased vahetasid nobedasti rublasid dollarite, eks, ja dollareid rublad, eks, sest kurss oli niivõrd soodne ja kuidagi see ajastu vaim ju kuidagipidi nakatuma ja tuletan meelde toimetuses tookord töötashans Hansu poeg, luik kes oli juba siis ärikalduvustega, ta ütles, saad aru, seal peab seda tegema, seal peab seda ka, neid peab seda tegema, peab seda tegema ja kuidagi oli selline tunne, et võib-olla peaks ise ka midagi proovima teha, siis sellise tädi, raamatu kapp, nüüd küll see taust proovime, aga algus oli väga raske ja praegu on ka väga raske, mis oli esimene lapsuke, esimene lapsuke oli Ella Rajari Siberis olnud inimese mälestusteraamat. Müüs hästi, mees päris hästi võiks nii öelda, aga muidugi kui seda praegu vaadata, siis mõtleks küll, et kes selle pärast tasus kirjastust teha. Ja siis läks aasta mööda Est oli Asta Villmanni patu vili novellikogu siis tuli Rahli eestlase Inno Salasoo mälestusteraamat ja oh imet, 94. aasta lõpul tuli Urmas Oti pleibek. Kas Urmas Oti tulekuga kuus aastat tagasi muutus kirjastuse seis strateegia? Tegelikult kirjastuse strateegia muutus juba sellest hetkest, kui mina temaga tuttavaks sain, 94. aasta mais, mina käisin temalt intervjuud võtmas ajalehe Eesti elu jaoks. Kultuurielu andis välja ajaleht Eesti elu ja intervjuu oli juba lõppenud, oli sügav öö ja siis mina muidugi jõudsin uhkustada, et meil on kirjastus, siis hakkasin mõtlema, et mis need raamatud on. Lugesin need mõned raamatut ette ja siis Urmas Ott ütleb selle jutu sekka. Mul on siin ühe raamatu käsikiri, see raamat võib tulla 1000 lehekülge, mis te arvate, et kas võiks seda proovida? Mõnel hetkel mul tekivad sellised hulljulguse sööstud, mõtlesin, miks mitte. Muidugi teeme ära, siis ta lisas juurde naasev peaks ilmuma, ütleme 30. novembril tänavu ja ilmuski Urmas otiga tuli nagu teine mõõde, sest Ta on väga rahvustundlik inimene, aga ta on ka maailmainimene ja tal on mazda, on selline, ta lisab sellele madalale nii-öelda tümpsu, vale, maainimese sammule kõrgklassi haaret ja, ja kui need kokku panna, siis tuleb midagi head. Iga aasta detsembrikuus süüdistati teid ajalehes Postimees selles, et te olete kulutanud Neeme Järvi fondi raha raamatute väljaandmiseks. Kas kirjastus seis on saanud fondist raha? Ei raamatute väljaandmiseks, küll mitte, aga ühe noodikirja väljaandmiseks tõesti, me saime toetust 15000 krooni. Kõige kurvem selle artikli puhul oli see, et ajakirjanik ei võtnud analüüsida tegelikku probleemi, mis Neeme Järvi fondis oli. See oli see, et Eesti ärimehed ja Neeme Järvi, kes olid teinud Pärnus 2000. aasta suvel kokkuleppe, see fond luua ja tööle panna et Eesti muusikakultuuri arengut omalt poolt toetada, see fond ei hakanud toimima, sest et seda koostööd ei tulnud ja ega siin ei saa kedagi süüdistada. Neeme Järvi, võib-olla ei ole üldse fondide tegija inimene, ta on muusik ja tippklassi muusik, tippklassi dirigent. Ja kui see mõte teha, fond tuli ja kui ärimehed esialgu kaasa tulid, siis üks asi on läbi rääkida, aga teine asi seda teostada. Põhi konflikt ongi selles ja teine asi, kust seda raha üldse seal võtta oleks olnud, sest et kui ühel aastal oli fondi sissetulek 500000 krooni, siis 450000 sellest läks Pärnu aistrahi festivali toetuseks. No ilma sponsoritelt raamatut välja ei lase. Ei, ma ei nimetaks, et see on sponsorlus, Eesti kirjastus, et kui me vaatame, kui usinalt pöördutakse erinevate fondide poole, neid on ju päris palju Eestis lisaks kultuurkapitalile, siis on päris loomulik protsess, sest meie probleem on ju see, et meie raamatuturg on väike. Keskmine tiraaž on 1000 1500 eksemplari raamatut kirjastamise trükkimise kulud on nii suured, et ilma toetuseta suured projektid on võimatut teostada, aga samas, kui kirjastus annab juba välja meie kirjastus annab praegu 10 kuningaks teist nimetust, möödunud aastal oli 12 nimetust, tänavu tuleb sama palju kindlasti siis juba need rahavood hakkavad niimoodi liikuma, et, et on võimalik kõige paremini planeerida kahjumisse jäävate raamatute väljaandmist. Kas te võite öelda, et teil on oma nišš olemas, kindel nišš? Ma arvan, et on jah, mis meid huvitab, need on Eesti inimeste elulood, mälestused, elulood, nii võiks öelda. Ja teine asi, mis meid huvid. Ta on ka nende kirjanike, kes ei ela Eestis, aga kes on vaieldamatult tippklassi kirjanikud, no näiteks Käbi Laretei. Või näiteks astav ilmunud nende raamatute väljaandmine, nende teatavakstegemine, nende inimeste teatavaks tegemine, Nende loomingu suuruse toomine Eestisse. Kui tahta seda targalt väljendada, siis see on omapoolne otsekultuuri järjepidevust ja kultuurimälu kokku sõlmida. Aga mis seal salata, inimeste elulood on kõige huvitavam, materiaalsest testil ju ajalugu puudub. Rääkimata sellest, et okupatsiooniaja ajalugu puudub ja kõik räägivad mingisugust, mingisugust imelikku juttu, kuidas saab terve okupatsiooniaja ainult Eesti asja eest, võitlesid kase okupatsiooni tuleks lahti kirjutada, inimeste mälestustes on see olemas, näiteks me praegu hakkame välja andma Uno Mereste mälestusteraamatut, õieti selle esimest köidet, mis räägib pealishuvitavaid fakte ja seniteadmata fakte mitte ainult eesti ajast vaid ka juba vene ajast ja, ja nimedega. Kuigi Uno Mereste on väga delikaatne ja sama delikaatne, kui ta tark on. Persoone saatekülaline on riigikogu liige ja kirjastaja Sirje Endre. Sirje te olete kirjastuse kõrvalt kogu aeg teinud ka riigitööd. 95. aastal sai teist Tiit Vähi nõunik erasekretär. Te olete öelnud, et see oli teie elu teine ülikool. Olla nii kõrgel kohal riigi täitevvõimu juures, see oli päris hea kogemus. Sest need ülesanded, mis sellel ametikohal olid, need ulatusid kauge metsaküla inimesest kuni Euroopa ja maailma tippvõimutegelasteni. Kõik see on kaunis palju mulle meelde jäänud ja väga õpetlik olnud. Nii et ma olen tõepoolest olnud nüüd siis ka riigikogu liikmena seadusandliku võimu juures ja siis ka täitevvõimu juures ja need ülesanded mõlemal ametikohal on täiendanud teineteist. Muide, Toompeal olite, tookord oli kindlasti palju neid, kes püüdsid teile hõlma alla pugeda, kuniks öelda. Nad püüdsid küll, aga inimestega rääkida selget ja ausat ja avameelset juttu, siis on tavaliselt võimalik ruttu leida ühine keel ja ega neid hõlma alla pugejaid nii palju ka ei ole, on üks liik inimesi, kes iga võimu ajal poeb igalühel hõlma alla. Mina arvan siiski, et eestlase põhiomadused on need, mida On neil Tammsaare rääkinud, et töökas ja aus ja nii edasi. Mida Tiit Vähilt õppisite kõige rohkem kõige rohkem õppisin, mad temalt ütlema ei, paraku koos lahkumisega Tiit Vähi juurest ja see ametikohtadega seos, kus on ununenud ja siis läksite Andrus höövli juurde, tema juures olin ka nõunik, et seal olid samal ajal ka Trivimi Velliste. Hannes Walter, minu konkreetne ülesanne oli aidata välja töötada, kosutada kaasabiministri kõrval Eesti julgeoleku kontseptsiooni Eesti kaitsepoliitikat ja ma pean tunnistama, et see periood oli väga õpetlik ja väga huvitav, sest see, kuidas on Eesti kaitseväge järjepidevalt Eesti kaitsekontseptsiooni järjepidevalt kõik valitsused ja kõik ministrid üksteise järel ühtesid ning samu asju rõhutanud ja ühtesid ning samu aateid edasi viinud on ka tähelepanu väärne. Ja seal võib-olla väikese osakese olen saanud ka mina kaasa aidata Ta kaevikus käisite, püssi lasite? Püssi ma ei ole lasknud, aga revolvrit küll lihtsalt sel põhjusel, et ta mul olemas on, olemas on olemas, see oli konkreetne vajadus, ma olin siis Haabersti halduskogu esimees, see oli 93 kuni 96. Ja seal tekkisid mõningad sellised olukorrad, kus mul oli vaja kaitsjat. Sellest ajast on mul olemas relv ja muidugi ka relvaluba. Pean tunnistama, et maakodus ei ole see sugugi ülearune kaitsevahend. Kui ma tuletan seda meelde, kuidas värskelt renoveeritud Miku talu elumaja möödunud aasta sügisel septembris kahel korral rünnati, siis võib-olla ei olegi see tarbetu enesekaitsevahend. Alles 1999. aastal läksite suurde poliitikasse. Mis see siis oli, kas mure Eesti arengu paigaldamise pärast? No ma ikka julgeks öelda, et Eesti kongress oli ka suur poliitika kindlasti kohe, sest Eesti vabariigi taastamine, see oli selline ülesanne, et seda ei saa väikseks poliitikaks nimetada selle ülesande täitmist. No ma kindlasti läksin Riigikokku ka sellepärast, et esiteks mulle tehti ettepanek Mart Laar ja Tunne Kelam mõlemad, et aga eriti Mart Laar. Et kas sa nüüd ei tahaks kõike seda, mida sa oled õppinud proovida ka Riigikogus, et kuidas seadusi tehakse ja ja, ja millelegi kaasa aidata, et sa ei tea veel seda või, või noh, kuidagi nii tehti mulle ettepanek ja ja ma olin nõus, sest Ma tundsin kuidagi, et mul on vajalikud oskused ja kogemused olemas, mitte nii nagu 90, kas, kus ma olin poliitikas olnud kolm aastat Eesti kongressis ja ma olin nagu kahe vahel, et kas mina ikka olen õige inimene, aga nüüd ma ma eriti ei kahelnud. 99. Ma pean küll ütlema seda, et see, mis mis me näeme televiisorist, mis toimub riigikogu saalis, see on üks väike osa riigikogu tööst. Põhiline töö tehakse siiski komisjonides, mina olin kogu selle aja sotsiaalkomisjonis, mis on teile kõige huvitavam töökogemus? Riigikogu liikmena ongi seesama sotsiaalkomisjon, muuseas Eesti arst, pea on eliidi eesti intelligentsi kõige väljapaistvamaks osaks töötada Eesti arstide ja üldse Eesti meditsiini heaks selle seadusandlikku baasi juures, nagu nüüd neli aastat me oleme teinud, noh kõik ei pruukinud nii välja tulla, nagu oli kavandatud, aga siiski on tervishoiusüsteemi kas või ravikindlustuse seadusega kasvõi selle koleda nimega tervishoiuteenuste osutamise seadusega on ikka tublisti tublisti ehk edasi viinud euroopalikuma kultuuri poole. Jah, kõige huvitavam oli töö sotsiaalkomisjonis. Ma nüüd räägin juba mineviku vormis, sest riigikogu varsti lõpetab ebameeldivad kogemused. See lõpmatu sõnamulin saalis on ebameeldiv kogemus. Lihtsalt sõnavõtud sõnavõttude pärast. Muuseas kuulub poliitika juurde, see on kogu maailmas nii. Mis teid häirib tänases Eestis inimeste juures? Mind häirib see, et Eesti ühiskond on selline, kus informatsioon ei liigu. Ma ei tea, miks see nii on, info lihtsalt ei liigu. No keegi ei tea, mis kuskil toimub, lihtsalt ei teata, kuigi lehed just nagu kirjutavad kõigest, aga tegelikult nad ei kirjuta ja inimesed suhtlevad omavahel pinnapealselt, mitte sügavuti. Ka see mind häirib. Võib-olla see aeg sügavuti suhtlemiseks pole veel tulnud ja võib-olla oma liigselt idealiseerida Eesti aega millest ma muidugi tean ainult vanemate, vanavanemate ja raamatute kaudu, aga siiski mulle tundub, et. Me oleme kuidagi üksteisest võõrandunud, see on kurb. Inimene lükkab sageli teatud asju edasi selle mõttega, et vot kui mul on üks kord aega, kui mul see töö otsa saab, küll ma siis hakkan selle asjaga tegelema. Kas te olete ka mõnda nihukest suurt asja edasi lükanud? No mul oli väga kaua oli südame peal oma sünnitalu kordategemine, ma mõtlen elumaja ja kõrvalhoonete ja see oli üks selline suur ülesanne, et noh, kaasa lapid katust või võiv voodrilaudu ükshaaval vahetada ja mis oli mul nagu koorem südame peal. Ja nüüd tõesti pean tunnistama, et tänu sellele, et ma olen olnud riigikogu liige ja et siin on olnud võimalus omada sellist palka, et selle eest võib mingi suure asja ära teha, siis mina olen nagu seda kasutanud sünnitalu juures. Kui ta küsiks seda, et kas suuremat tööd paremad ajad on veel ees või selja taga, siis ma ütleks küll nii et ma kuidagi intuitiivselt tunneb, et palju tööd on meil ees, suurt palkade varsti enam ei saa, ei kandideeri uuesti, ei kandideeri. No see on nüüd üks niisugune raske küsimus, et eks alati erakonna liikme ja erakonna vahel see vahekord, see on niisugune omamoodi intiimne ja ja sellest ei saagi nagu Õiat tee lõplikult rääkida, aga no mis seal salata, see ei olnud minu esialgne kavatsus, ma tahtsin kandideerida. Aga koht, mida erakond ja erakonna juhatada tõus ja ka erakonna praegune esimees mulle kandideerijate nimekirja šanssi üllatas mind tõsiselt, kuna ta oli väga tagasihoidlik koht ja ma ilmselt olen siiski nii kõrge enesehinnanguga inimene, et ja ei ole enam väga noorpoliitik. Et tema taustan, respekteerin nende arvamust. Kui nad hindavad mind, nonii madalalt, siis ma pean arvestama sellega, et neil on õigus, sest demokraatias on alati nii, et suuremal hulgal on õigus ja ühel inimesel ei ole. Igal juhul on hea, et ma seda tean. Ma kirjutasin siis avalduse, et ma ei kandideeri. Sest kui ma ei ole erakonna jaoks atraktiivne, siis loomulikult ei ole mõtet kandideerida. Ega erakond ei pane eriti tähele, kui inimene seal kuskil vaikselt juurus või kodilas või pärnu taga soodes müttab ja rabab, seda poliitikas ei märgata. Mulle meeldivad sellised olukorrad, mis on selged ja mina ütlen alati nii, et nii on kõige parem, nagu parajasti on. Kas te olete mõnes inimeses pettunud ka? Ma olen mõnes inimeses võib-olla mitte pettunud, aga Ma olen lõpuks aru saanud, kes on kes. Ja see on ka üks hea kogemus, sest et eks me õpime ju kogu elu ja poliitikas valitsevad halastamatult reeglid ja mina ei ole selline inimene, kes näiteks läheb kuskile, ütleb kuulge, et ma olen ikka tegelikult täiesti hea, et võib-olla ikka oleks viga, kui te minuga ei arvesta. Ma olen suur demokraatia austaja ja, ja kui see nii on ja inimesed on sellise valiku teinud, siis ma jään sellega rahule. Juuru jääb siis. No Juuru peab muidugi jääma, mul on selline kõige raskem või noh, seda arvan muidugi kõige raskem komisjon koos volikogu esimehega haldusreformi ja regionaalarengu hästi niisugune kohmaka sõnaga komisjon, ma olen selle esimehe asetäitja seal ja tegelikult meie suur soov on taastada Juuru kihelkond tema ajaloolistes piirides kuna see peaks kõigile kolmele vallale, kes selle kihelkonna moodustavad, olema rahaliselt ja arengu mõttes kasulik. Aga selleks, et selleni jõuda, see on pikk teekond, selleni peavad inimesed ise valdade juhid, selle mõte on ise jõudma, ei ole õige sundkorras kellelegi midagi pähe määrida. Ma üldse Juuru vallavolikogu tööd näen nagu uue väljakutsena, sest mis seal salata, see, et ma ei kandideeri riigikokku tunnistama ausalt, eks ikka kaotus on. Ja päris niisugune tugev ja suur kaotus. Nüüd on kaks võimalust, et kas ma istun maha ja hakkan nutma ja rääkima, kui tore olen mina ja kui halvad on teised? Ei. Mulle on tavaliselt kaotuste puhul. Ma tunnen ennast nii, et see kuidagi kuskilt tulvab minusse uus energia ja ma tahan ennast tõestada. Ja see on uus väljakutse ja mulle tegelikult meeldib väga valla tasandil. Nüüd neid seadusi, mille tegemise juures ma ka ise olen olnud tegev, vaadata, praktiseerida, kuidas siis elus nende seadustega hakkama saab. Ja tegelikult vallatöös ma olen ju halduskogu töös linnaosa halduskogu töös kolm aastat olnud, on, see eelis on siin see, et sa oled väga lähedal inimesele sellele harilikule eestlasele. Aga see harilik eestlane on mind alati huvitanud ja sellepärast ma olen täiesti rahul oma rolliga praegu. Ja mis puutub nüüd sellesse, et kuidas ja kes peaks kellelegi tööd hindama, siis eks ma olen ju Juuru koguduse liige olnud varsti juba 10 aastat. Seal on praegu noor pastor Marko Tiitus. Kuna ma pean ennast kristlaseks, siis ma mõtlen ka nii, et inimesel on iga hetk ja iga päev aja endale meelde tuletada, et elu ei pruugi kesta pikemalt kui homse või ülehomseni ja sellepärast ei ole kunagi nagu hilja mõelda selle peale, et elada tuleb üks päev korraga. Võib-olla see mõjub väga pessimistlikult, aga asi on selles, et vähem kui kolm kuud tagasi olin ma väga raskelt haige ja korraks puudutas mind see külm teispoolsus ja see on selline kogemus, mis, mis võtab tükiks ajaks kõhedaks. Eks ma sellest raskest rängast haigusest tulin välja tänu sellele, et Eesti arstid on maailmaklassi arstid. Teil oli kopsupõletik, lamp, see oli viirus, kopsupõletik ja kopsukelme põletik. Et ta oli jah, üsna raskel kujul ja ja ma nägin Eesti meditsiini seestpoolt alates läbi kõigi astmete intensiivravipalatist kuni kuni taastusravini oli aega pikalt poolteist kuud oma elu üle järele mõelda ja rahule jääda sellega, mis on nõukogude. Kus lõpetate, siis tuleb sõita kuhugi väga soojale maale tervist kosutada. Täna, mina arvan seda, et Eesti on piisavalt soe maa, kui siin on soe suvi. Aga noh, kui sellest rääkida ma olen olnud Austraalias ja seal on tõesti väga soe. Praegu justkui meil on talv, on neil soe. Aga noh, ma ei kuulu nende hulka, kes püüdlevad soojale maale, muide kui ma sõidan Tallinnast ära ja ma käin päris palju Tallinnast ära ja lähen sinna oma kodutallu, siis tundub see kõik ja ahjukütmine pliidi alla tule tegemine mulle juba piisavalt soe, seda ma räägin tõsiselt, nii et välismaale ei kipu. Jah, ma ei ole üldsegi riigikogu ajal, muuseas riigikogu ajal ma ei ole kordagi käinud välismaal riigikogu liikmeid. Nendega pahandatakse sellepärast, et nad käivad väga palju ja raiskavad riigi raha. Noh, mina seda süüdistust ei esitaks riigikogu liikmetele, sest eks Eesti peab olema esindatud igal pool, kui me tahame olla iseseisev riik. Aga aga ma ei ole jah neid pakkumisi vastu võtnud välisdelegatsioonidesse. Mitte sellepärast, et ma oleks kole tagasihoidlik, vaid mulle tundub praegu siin olla huvitavam kui kui mujal. Tõsi, kuhu ma minna tahaksin? See on mu suur armastus, New York. Sirje suur tänu, et tulite stuudiosse. Öelge palun üks number ühest viieni. Ma kasutasin saates ka kuulajate küsimusi, nii et üks tubli kirja saatja saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Kolm aitäh. Persona saate külaline oli riigikogu liige ja kirjastaja Sirje Endre. Persona saate auhinna saab veiko roller tatart Dust, kes küsis Sirje Endre-lt, mis on kõige huvitavam töökogemus riigikogu liikmena. Persona saate auhinna toimetab kohale ELS Ekspress. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.