Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona saatekülaline on laulja ja pedagoog Mare Väljataga. Teda usutleb Marje Lenk. Mare kunagi oli see laul teie leivanumber ja see oli vist üks üks minu esimesi hitte nii-öelda üks esimene ja viimane. See oli 75. aastal ja 75. Kui te praegu kuulate seda, seda laulu, kas on midagi noorele Mare Väljataga ette ka heita või ei ole? Minule tegelikult oma vanade asjade pärast, tõesti, mul on täiesti piinlik, samas ma mõtlen, et miks ma peaks olema, nagu ma ütlesin, aeg oli selline, ma olin nii noor, mind oli õpetatud ja ma tegin seda nii, nagu ma tookord oskasin. Praegused on lihtsalt naljakas kuulata. Ka seal on nende aastatega palju muutunud, ka on ikka madalamaks läinud. Madalamaks läinud, kõrgemaks läinud. On üldiselt laiemaks läinud ja see laul oli Pariisi tangokast ise tangot tantsiti. Tango on üks neid väheseid, kui tango on, siis ma tavaliselt tantsupõrandal kipun ikka rahade ülema teistega fakam, mille viimati tantsisite tantsisin. No ma sünnipäeval 16 august, kas kooliajal olite suur tantsulõvi? Ega ei olnud ausalt öelda kooli kooli ajal, minul hakkas juba see see laulmine ja, ja üldse see see teistmoodi elu peale õige varakult juba koma üheksandasse klassi läksin, ma läksin estraadistuudiosse, siis ma olin kõik õhtud, käisin seal, suhtlesin juba täiskasvanud inimestega endast hästi palju vanematega ja ja, ja neid tantsupidusid siis küll ei olnud, te käisite tantsupidudel laulmas? Umbes nii. Kui teised tantsisid, siis mina, mina laulsin ka, vahel käite tantsuks laulmas. Muide, käin harva küll, aga, aga täpselt nii palju, et, et endale ei, ei teki, tekitas nagu mingit vastumeelsust, vaid hea meelega läheb ja milline repertuaar siis on? Erinev? Diskolugusid ka veel, võib-olla diskosid, mitte aga niukseid ladina asju. Ja bossanovasid ja aeglasemaid lugusid, ballaade ja ikka saab tantsida küll. Diskost peaksite, kõrvakuulmine ei kannataks, tähendab, minuga on nüüd nii, et mina juba mõnda. Ma käin, niisugused väikesed kõrvaklapid, kõrvaklapid kõrvalt, tropid. Keset nagu professionaalsel muusikul peaksid olema, et kui väga muusika hakkab tapma, siis, siis minul on need alati taskus olemas. Näiteks kui ma olen nüüd viimastel aastatel porid ja siis on nüüd siis ma vaatan seal publiku hulgas on väga populaarsed. Jaa. Jaa, et nad natukene panevad ainult filtri ette, et ma kuulen kõike seda, ainult et mitte nii valu mu läbi valu. Kole kahjutab, et ta on loobunud meie artistide vabaõhukontsertidest, sest tema kõrvad ei kannata üle võimendatud muusikat välja. Ta kirjutab, et kui lauljat ei kuule ühestki tema sõnast aru ei saa, siis ei pakku kontsert mulle mingit naudingut. Milles on asi, kas meie helimeeste ebaprofessionaalsusest või kehvas helitehnikas välismaa artistide ansamblit esinemise ajal kõrvad ei huuga ja rinnal kloppimist ei tunne? Olete kokku puutunud niisuguse asjaga? Olen küll, aga see kõrvad, huugamine ja rinnol tagumine ka see, ma ei saa küll nüüd öelda, et välismaa artistidele seda ei ole. Vabaõhukontserti, kui on suur tõesti suur kontsert, siis siis ma arvan, et inimesel annab enda jaoks teha seda, et ta võib-olla otsib sellise sellise koha, vaid ta lausa ei lähe pärisse nende kastide ette sinna seisma ja kus on tõesti tappev, aga et vabas õhus on ju saab liikuda ja otsida, võib-olla enda jaoks on mugav, et et selge see, et ühtlaselt ühtemoodi hea, ilmselt see heli helikvaliteet. Kui publik ikka lauljat ei kuule ja tema sõnadest aru ei saa, siis on see karuteene lauljale tegelikult pärast öeldakse, et noh, laulab nii, et ei saa midagi aru tema laul ja selge see ja paljud arvavadki, et võib-olla seal just panevad selle laulja süüks, et ei nagu ei analüüsi, et see on tegelikult võib-olla mõne teise mehe tegemata töö. Kas teile meeldib niisugustes rahvarohketes kohta käia igasugustel üritustel ja ei, üldiselt mitte ja, ja ma enamasti ei, ei käigi, sest et ma no minu jaoks on sellisel rahvarohkel, kontserdil või, või ka teatrietendusel on nii palju neid segavaid asju kõrvale, mis lihtsalt ei lase keskenduda sellele, mis seal savalt tuleb ja, ja seetõttu jääb, see jääb saamata. Mida sa sinna tegelikult otsima lähed, nii et ma olen üldiselt loobunud ja olen väga, väga valiv. Mida ma üldse käin vaatamas-kuulamas, elate nõmmel rahulikus paigas, kas olete kogu aeg Lõmmekas olnud ja sealsamas? Nõmmel jah, elu, aednik, ütlengi, sinna ma suren ka siin. See on kena paikia. Kas käisite lasteaias, nõmmel? Soo? Täiesti täiesti kodu lähedal, mu lasteaiatee vist oli 500 meetrit võib-olla. Ja ka minu laps käis sealsamas lasteaia, nii et hästi mugav, kui väikesemate mari ennast mäletate. Mäletan ennast umbes kolme kolmeaastaselt. Ja mäletan ka sellepärast, et minu minu häält on võetud linti ja seda ma aeg-ajalt, kui tahame jälle nalja saada, siis kodusele kuulame seda linti. See on üks aastavahetuse aeg, neil, mul on luuletusi, laule seal, seal lindis, nii et kodus leidis tegemisest esineda. Minu mängud olevatki olnud kodus ainult ainult esinemised emadegi. Köögis seal midagi oma tööd ja mina tulin teisest toast ukse peale ja jälle kniksu ja jälle esinesin, kellest te olete siis selle esinemisoskuse pärinud? Ilmselt ilmselt vanaemalt hoopis siis ema ema oli, oli ka niisugune. Tubli näitemängutegija jaa, jaa. Sest et ei ema ega isa kumbki ei ole. Nad on küll väga musikaalsed mõlemad, aga neil ei ole esinemisega küll mitte mingisugust mingisugust pistmist olnud, nukkudega pole mänginud. Hästi vähe, mul oli üksainukene nukk ja, ja seegi seegi säilis sellisena, nagu ta oli täiesti. Noh, peaaegu nagu uuena on veel, alles viie aastaselt hakkasin klaverit õppima, ise kohe tahtlitaja. No jooma ikka tahtsin. Sest et mulle kingiti klaver sünnipäevaks. Eks ema-isa olid märganud siis juba minu sellist huvi laulmise vastu ja esinemise vastu, siis mõtlesin, et miks mitte õpetada lapsele siis ja, ja mul hakkas käima kodus viie aastaselt üks hästi tore klaarepat ja siis oli nagu loomulik tee juba, et kui ma kooli läksin, siis läksin ka. Läksin kohe paralleelsus laste muusikakoolis. Kas ise komponeerisite ka juba vaikselt kodus? Naljakas küll, aga vot seda pole, minul küll iial olnud pole. Pole korda ka sellist tunnet peale tulnud, et midagi tahaksid minu seest välja tulla. See on hästi kummaline. Aga ma hakkasin hästi ruttu, kuna mulle meeldis aga laulda, siis ma hakkasin hästi kiiresti Ennast ise saatma. Laulsin tuntud igasuguseid tuntud estraadilaule ja siis ei saanud. Saatsin ennast klaveril, samal ajal kui teised ringi lasid ja mängisid jampoliteedee klaveri taga harjutasid, nii et te pidite paljustki loobuma. Kas ta nii oli, ega ju? Ei tule ju ilma? Ilma harjutavad TEMA harjutasin küll, seda ma mäletan, sest et mul oli üks sõbranna, kes, kes oli juba minust palju vanem, ta mängis tohutult hästi klaverit, oli nagu mulle mingiks niisuguseks eeskujuks püüdsin hästi tema moodi ja. Ja sellepärast laste muusikakoolis olite tubli õpilane, kiideti teid pidevalt ja üldiselt küll, jah. Kuigi kuigi väga paljudel lastel tekib mingil ajal niisugune, minul oli ka see tõrge, see tõrge tuli mul kuuendas klassis, kui ma. Kui ma siis enam üldse ei tahtnud. Ma ei käinud koolis, ma jätsin klaveritunnid kõik vahele, kodus veel luuletasin kokku, et ma ikka käisin ka, aga ikka õpetaja Nad ei olnud kohal. Ja sain oma vitsad kätte, sain. Käin lausa suvetööle kuuendas klassis, siis oli veel viimane klass, laste muusikakool lõpeb ja 77 aastaga ära. Aga kuidagi kuidagi ma sain sellest suvest suvest ja tegin oma asjad korralikult ära ja, ja juba viimase aasta oma lõpetasin täiesti nii, klaveriõpetaja soovitas mu muusikat edasi õppida, ütlesite, et üheksandas klassis läksite estraadistuudiosse, kuidas Niinu tüdruk vastu võeti, sinna pugesin suure suure molega sisse, pilti vanemaks, sellest kaks aastat. Aha panin endale pikema seeliku selga kui muidu ja välja nägin üsna üsna nii, nagu tegelikult vist oli, 17 oli, ma arvan, et oli 17, seal vanuse alampiir ma olin. Ma olin 15 saanud just. Ja ma lihtsalt ütlesin, et ma varsti saan 17 ega rohkem keegi küsinudki, et millal see varsti siis tuleb. Kust see idee tuli või lugesite lehest, et võetakse vastu? Jah, üldiselt meil perekonnatuttavad kõik juba varem, kui olid soovitanud ka ja ja ajalehes ilmus kuulutus, jah, et estraadistuudiosse võetakse vastu ja ja siis mina kohe läksin filharmooniasse, kirjutasin avalduse valmis ja milles see siis välja tuli, et tegelikult nooremale tuli välja siis, kui ma peaaegu olin juba sisse saanud, siis tal oli väga-väga ikka väga tihe seal, seal oli kaks õpetajat, oli vähene, seade oli Ljudmilla kuumad ja, ja eriala õpetajale Heli Lääts. Sakkov ütles, laulmine on raske füüsiline töö. Seda sai kuulda iga päev, laulmine on raske füüsiline töö. Ja, ja eks ma nüüd sedasama ütlen oma õpilastele. Kuidas, kuidas koolis sellesse suhtuti, teie seal estraadistuudios käite? Ma arvan, et esialgu, mis koolis ei teatudki, ma võtsingi seda nagu. Nagu väikest saladus, nii õppetöö kannatanud, sellise hea õpilane. Jah, estraadistuudios ma mäletan, Heli Lääts ütleski, et võtame vastu ainult sel tingimusel, et koolitöö ei, ei kannataks. Et mind võeti tõesti nagu katsejänest osta, siis varem ei olnud nii nii noorelt kedagi sinna võetud, see oli ikka täiskasvanud ja nende, kes, kellel koolid juba läbi ja töö kõrvalt, kes käisid seal ja stuudio ajal käisite juba esinemas. Ja üsna ruttu, esimene esinemine oligi kohe esimese aasta kevadel meie esimese aasta lõppedes, kui oli teiste lõpetajate kontsertaktus, siis siis oli kaks esimest laulu mul Estonia kontserdisaali laval, millest ma mäletan ainult mingit ähmast. Ja kõige nii suurt hirmu üldse võib olla tohutult suur lava ja. Mul ongi väiksemat väiksemat esinemispaigad ja kus on publik lähemal, kus saab saata paremini lähemalt suhelda on, on palju meeldivamad, kui, kui niisugused suured kas veidi suure orkestriga rohkem esineda, kui väikse ansambliga või kuidas on? Ta on nii erinevad. Suure orkestriga tavaliselt käis asi nii, et korra proovi ükskord läbi ja kohe kontserdile ja valmised, et ega Väikse ansambliga on ikka niisugune, rohkem saad rohkem tööd teha ja rohkem sisse laulda asju ja et on nagu mõnusam viljade laulmisega oma esimese leivaraha teenisid. Noh, ma arvan, et see see juba siis, kui oli üks umbes teine õppeaasta estraadistuudios. See võis juba siis hakata, sest et neid kasutati päris palju filharmoonias nende estraadikavade juurde. Niuksed laulunumbrid pandi vahele, vot omal ajal oli ju Ervin Aabel nisu ja Sulev Nõmmiku sõnu ja, ja noh, niipalju oleme, olen käinud nendega reisidel mööda Eestimaad, eks ta sealt vaikselt hakkas tulema. Persona saatekülaline on Mare Väljataga. Miks ma läksin konservatooriumisse muusikapedagoogikat õppima? Ma olen varem ka olnud, et üks kindel kindel mõjutaja oli mul keskkooliaegne lauluõpetaja Tiia Loit. Tähendab mitte selles mõttes, et oleks öelnud, et sa pead seda minema tegema, et see on sinu tulevik, vaid vastupidi ta ei, ei suunanud mitte mind sellisel kujul, vaid maid oma olekuga, oma olemisega. Ta oli minu jaoks niisugune ideaalne õpetaja minu meelest. Ta oli hoopis teistmoodi, kui üldsegi õpetajad kunagi elus olid olnud. Ta oli nagu niisugune nii-öelda oma poiss. Kuna ma laulsin ka kooris, siis eritise koori koori rahvasid, lõikame, suhtlesime nagu võrdne võrdsega ja seetõttu ma siis oma eriala valikul. Mõtlesin, et tore oleks sellist tööd ise ka teha, kuigi ma tegelikult kooli selles mõttes ma nagu kooli ei jõudnudki rohkem kui ainult oma oma kahepraktika jooksul, mis konservatooriumis olid ette nähtud, need sundpraktikat koolides tõstsite ka olla niisugune oma poiss humaansust. Odavat populaarsust ma taga ei ajanud, aga mul oli selles mõttes kerge, et ma sellel ajal tõesti olin üsna teada-tuntud nimi ja ja õpilastel oli kuidagi huvitav, et mina, mina neile tunde andsin ja ma ei pidanud midagi erilist tegema, Nad olid mul käpas, lihtsalt nad lihtsalt olid mul käpas. Ja nüüd on hästi tihti tulnud tulnud minu juurde inimesi, keda ma üldse ei tea ka ei tunne ja ütlevad, et ma olen olnud nende laulmisõpetaja, nad mäletavad, et ma olin olnud hästi hea õpetaja. No mis see hea õpetaja oli, ma ei tea, aga aga üks huvitav klass oli mul siis see oli seitsmeteistkümnes keskkool vist õismäel kus oli abiturientide klass ja seal oli ainult poisid. Lõpetaja, liig seal, kes oli, siis see praktikajuhendaja oli seal sealne kooli lauluõpetaja, tema ütles, et polnud veel ükski enne nende nendega hakkama saanud, aga mina sain nii et et mul oli hea meel seda kuulda. Konservatooriumi saite kohe sisse. Jah, üllatav küll, et mul ei olnud probleeme, kuna, kuna vahepeal mul oli olnud ju ikkagi nelja aastane auk. Kui seitsme seitsmendas klassis ma lõpetasin laste muusikakooli, siis käisin oma hariliku keskkooli kuni kaheksa, üheksa, 10 11 klass, aga enne sisseastumist ma tegin jälle tublisti tublisti tööd, õppisin lihtsalt klaverikava. No ju siis mul oli see klaveripõhi ikka nii tugev all, et ma õppisin endale ühe korraliku kava ja siis ei olnudki muud, sest klaverieksam oli oli üsna oluline eksam seal, kuidas konservatooriumis, sellesse suhtuti, ette poplaulja, ei tule keegi midagi ette heitnud ei, üldse mitte ja üldse heidetud ette. Ja pealegi ma olin niisugune tubli õppija. Sain orderi nimelist stipendiumit, ma ei tea, miks mina sain, sest et tegelikult see oli ette nähtud lauljatele, aga ju siis sellel momendil ei olnud ühtegi Pedukusega lauljat või ma lõpetasin konservatooriumi punase diplomiga tegelikult ja mul oli erialaõpetaja. Muusikapedagoogika juures on nagu kaks eriala paralleelselt on klaver on väga oluline ja siis oli koorijuhtimine Heino Kaljo, Heino Kaljuste just. Ja, ja temaga oli mul isegi veel selline mälestused. Kui ma hakkasin lõpetama siis dirigeerimise riigieksamil ta ise soovitas mul. Ta soovitas mul teha seda kergemuusikakooriga, mina ise mõtlesin, et et kuna ma selle kergemuusika koori juures juba üliõpilase aastatel viimastel olin natukene abidirigenditööd tegin ja siis ise mõtlesin, et minul oleks seda väga mugav teha, aga ma arvasin, et ma ei julge seda paluda kunagi Heino Kaljuste käest, et nüüd sellise kooriga teha, et ju ma pean ikka mingi tõsise asja tegema, aga ta ise tuli selle ettepanekuga välja, siis mul oli väga hea meel. Mis neist oli teie jaoks väga suur autoriteet. Ääretult hea pedagoog range nõudlik ja samas hästi mõistev ja. Meil olid väga head suhted, mis siis pärast konservatooriumi lõpetamist sai, siis oligi nii, et aasta oli siis 79. Ja kuna mina lõpetasin nii, nii hästi, siis mulle ei öeldud, et nüüd sa pead minema kusagile eestimaa kaugesse nurka, et sujuvalt kohe läksingi edasi sinna Tombi paleesse selle kergemuusikakori juurde ja siis laulja käis edasi, laulmine käis, laulmine käis kogu aeg edasi. Ma mõtlen praegu neid aastaid, sest et kui oli 80. 80.-st kui olümpia hotell avati, vot siis ma hakkasin seal õhtuti seal olümpia varietees, nii et see minutit ees tundsite ka suurepäraselt. Tantsisin, laulsin ja saarekesed hääl jah, just kaljude areng ja paneb ju karud ka tantsima. Jah, aga Kalju Saareke oli juba estraadistuudios, meil oli juba liikumisõpetaja ja, ja nii et me me olime vanad tuttavad ja ta teadis, milleks mina võimeline olen ja ja ai mulle väga hästi see see sobis ja seda enam, et see oli ka väga tore. Väga tore. Seltsielu oli meil selle kõige juures seal. Mitte ainult, et me olime head sõbrad, omavahel, seal ka koguse varietee, nii et tol ajal olid väga tihedad tööpäevad, olid tõesti, ma tean, et isegi Kersti Uibo, kes nüüd Inglismaal on? Ta töötas siis Eesti Televisioonis ja tegi, tegime saate, Mare Väljataga on tööpäev ja siis ta käis minul kaasas käepärast, seda vaatasime siis siis see tundus nagunii nagu see oleks mingi üliinimene, et ei ole võimalik ja et hommikust peale järjest kõik kõik asjad minuga kaasa tegi. Aga tegelikult olen täiesti tavaline tööpäev. Tõesti, kas teie käisite venelanna? Kah esimeseks? Mitte palju. Käisin Lembit Saarsalu ja Tõnu Naissooga, käisime küll paari kontserdiga Leningradis ja siis ma olen käinud ka jälle mõne kontserdiga Moskvas ja siis ka kuskil klassifestivalil Arvo Pilli Roomsextetiga, aga need on täitsa niimoodi, et ma võin need peaaegu et ühe käe sõrmedel üle lugeda, et ma ei ole niisugust Frank ka Venemaatööd teinud, aga lahendused palju ringi sõitnud? Suhteliselt ikka selle loomisega on juba sellel väga hullul. Hallil ajal käisime juba, mõtlen praegu Arvo Pillirooga sai käidud Austrias ja ma olen ka lauluga saanud Ameerikasse joonel lauluga saanud Jaapanisse. Käisite kaludes ja käisin Kanadas, jah, no kuidas teile seal meeldis? Teisi, käisite väliseestlastele ja seekord siis väliseestlased kutsusid oma aastavahetust. Kutsusite, meie aitaks neil sisustada seda õhtut. Ääretult ääretult südamlikke, sümpaatne olemine oli seal, kui palju tuli selliseid tõesti neid vanu paare, kes on kaua kaua, et ära olnud ja tulid rääkima oma seda minekut ja seal alustamist ja ja et mul oli niisugune soe tunne, et mina, kes ma olen täitsa võõras nende jaoks on, nad lihtsalt tulid ja rääkisid, tahtsid sellest rääkida, küsisid, kuidas meie elu praegu siin on ja ja siis on palju neid, kes on nüüd hiljem läinud, võib-olla 10 aastat ka siia, nii. Hästi. Tore oli tõesti niisugused head soojad sidemed jäid, mille te hakkasite nagu lavast eemale tõmbuma, millal mõtlesite, et aitab sellest pingelises elust? Ka ma ise, nagu seda ei taju sellisena, et ma nüüd oleks, oleksin eemaletõmbunud ja, ja tegelikult ma siin on ikka praegu ka, ega ma ei ole ju kunagi see, mis ma olen teinud, on tõesti õhtust õhtusse olnud see varieteetöötlemise 12 13 aastat järjest, et see oli see pingeline, kus oli iga iga päev laval, aga kõik kõik muu seal kõrval on ikka olnud selline mitte nii palju tihetseni, Metzen, mul käiks üle jõu või et mul hakkaks juba niisugune tunne, et ma ei taha seda teha. Ja, ja praegu ausalt öelda, ma minu meelest me ikka esinen üsna tihti. Plaat ei ole teinud. Raha ei ole. Raha muidugi ka ei ole, aga, aga isegi kui see raha oleks, ma ei ei oska. Ei oska seda öelda, kõik küsivad alati, aga ma leian, et see ei ole minu jaoks tähtis. Oleks tore olnud ja seal Kanadas kinkida inimestele oma jah oleks küll olnud ja, ja lausa mul on tulnud tänaval juurde üks härrasmees, kes pahandas minuga tõeliselt. No mis see siis on ja miks ei ole, ja mina ütlesin, kellele seda plaati siin nii väga ikka vaja ei ole, noot tahaksin temaga, ütleb, et tema ostaks, tema teab kohe veel inimesi, kes ostaksid, aga no ma ei pea. Võib-olla see on jälle keegi ütleks nüüd, et ma olen liialt tagasihoidlik, aga aga ma ema ju ma siis ei, ei tunne enda sees praegu jälle veel seda, aga üks laul, läksin plaadile, jah. Jah Haapsalu valge daami kõik võistluslaulud, salvestati salvestati paadile ja sellest minu laulust tuli veel parim haapsalu teemaline laul, seal. Publik koha peal hääletas selle. No kuidas teile taolised üritused meeldivad? See oli, see oli tegelikult hästi tore. Lihtsalt seal mängisid kõik asjad kokku, et oli ilus ilm ja, ja see Haapsalu on niisugune romantiline ja siis kõik need valgetes kleitides ja valgetes ülikondades daamid ja härrad ja kuursaal ja haapsalu kuidagi hingab hoopis teises rütmis. Mul on niisugune tunne, seal on nii suur rahu ja. Ja mõnus olemine, et ei ole niisugust kiirustamist ega, ega mingisugust närvilisust ja ja kõik need märksõnad nagu käisid selle selle ürituse juurde, et hästi ta, Marie, kuna see Georg Otsa muusikakool teie ellu tuli, siis. Ai, see on ka ju terve pikk-pikk joru aastaid aasta oli 82, nii praegu on 2002, siis lihtne arvutus ütleb, et 20 aastat tagasi. Kõik see aeg, ma olen seal olnud, välja arvatud siis siis paar paar auku, kui ma korraks käisin, ära jaapanis pooleks aastaks ja ja siis ilmselt ka korraks, kui mul tütar sündis, aga kõik muu aeg, jah, olen olnud seal nagu mingi raudnael. Paadunud pedagaks, kas te olete nüüd seal niisugune A ja O veel? Ei teagi, A ja O, aga ma olen ainekomisjoni esimees küll. Lihtsalt keegi peab ju seda tööd tegema, kes veel sinna jäänud on. Ja mulle meeldib see töö, just, mitte nii palju see töö pärast, vaid töö nende noorte inimeste pärast, sest enamasti ise. Meie seltskond, kes seal kes seal otsa koolis laule õpivad, nad on lihtsalt haruldaselt vahvad noored inimesed. Nüüd teil oli vastuvõtt, mille järgi otsustate, kas sellest saab või, või sellest ei saa, kuidas see käib. Ega, ega siin mingi sisetunne ütleb või jah, nina peab ikka ütlema. Ega ma ju üksi ei otsusta, vaid meid on ikka seal mitu inimest, kes otsustab ja siis mitme inimese arvamus kokku. Kuna ma olen tõesti 20 aastat juba olnud, siis on mul õpilasi hästi palju selle aja jooksul ja mul on tegelikult nendest on väga hea meel, kes on mittejäänud rahule sellega, mis, mis siin on ja on püüelnud kaugemale ja tänapäeval on ju ju võimalusi nii palju ja teed on lahti ja ja Need, kes on läinud edasi õppima, et, et nendest on kindlasti kõige suurem heameel on praegu üsna mitu last, nii-öelda on juba kaugemal õppimas Ameerikas üks ja üks on üldse, elab juba Islandil ja teeb ise pedagoogitööd ja ja nüüd Taanis õpib üks tüdruk ja nüüd läheb Soome appi. Nojaa, keegi kirjutab, et tihti on nii, et andekas, musikaalne, suurt eeldustega noor inimene lõpetab muusikakooli või muusikaakadeemia ära kuid ometigi ta läbi ei löö, ei tee platsi puhtaks, käsi puudu, selle asja puhul mängivad nii nii paljud asjad suurt rolli, et et ei saagi aru, kus see on saladus. Siin peab olema kõike piisavalt. Peab olema kõigepealt õnne, olla õigel ajal õiges kohas. Ja, ja peab olema väga suur andekus ja peab olema väga suur töökus ja töövõime. Ja siis tont teab veel, mis, kõik seda, seda iial ei oska ette ennustada. Teil on enne olnud, minul ongi õnne olnud kohutavalt, ma imestan. Vot lendamise isegi, et ma nii-öelda vee peal olen siiamaani, sest et ma eriti nagu ei rabele selle nimel mitte sugugi. Aga ma ei ole nagu veel kusagile päris ära unustatud. Seda ma imestan tihti. Et miks, miks minul nii hästi läinud on, küsitakse, milline meie kergemuusikamaastik teie arvates praegu on. Millest te puudust tunnete? Minu meelest on see nii kohutavalt kaootiline. Jaa, tasakaalust väljas, aga mul on natukene publiku pärast on mure ja publiku maitse pärast on mure, et väga palju esinejaid püüab just ennast nagu pakkuda publikule just sellisena nagu publik tahab neid näha, mitte isikupäraste oma näolistena. See puudutab just hästi palju seda seda noorte ja, ja ütleme, tantsumuusika osa ja seda nagu rahuldatakse väga vähesega, kui mingi ühe lauluga saadakse tuntuks siis nagu sinna tasemele see asi jääb, et keegi püüdle edasi, miks ma siin enne ka nimetasin, et mul on väga hea meel just nendest noortest, kes, kes otsivad võimalusi edasi õppidet, teiste on nii väike ja rahulduda sellega, et siin siin oled sa mingi mingi taseme saavutanud, on see, see on nagu vale. Et peaks püüdma edasi. Meie noored lauljad on ühte nägu? Jah, just nimelt. Aga aga samas natukene valus, ma olen ju aeg-ajalt jälle leidnud ka ajakirjandusest ja, ja kui visatakse otsa kooli poole nooli, et mis seal nende lauljatega tehakse, et nad kraaksuvad nagu rikkis Kare Kauks või midagi taolist siis oma vaidleks sellel nivool sealt vastu, sest inimene kindlasti ei tea neid praegusi õpilasi ja millega nad tegelevad ja ja mis nad on saavutanud, sest et hästi hästi omanäolised ja nii tämbri kui, kui laulu kui stiili, kui meil on nii palju erinevaid õpilasi praegu, aga loomulikult on ka on suur hulk olnud selliseid noori, kes tulevad kooli ja saavutavad mingi midagi, tunnevad juba tiivad natuke kannavad, õpivad aasta või kaks ära ja sinnapaika nad jäävad, lähevad juba sinna karusselli peale, kui nad oleks koolis näiteks edasi käinud, et oleks olnud kaugemale võimalus olnud, minna jõuda. Millised on teie suhted oma endiste õpilastega, kasse annate neile vahega nõu või teete märkusi või kuidas need suhted on? Mul on enamus õpilastega on, on jäänud täitsa tihedad sidemed küll kas helistame või, või astuvad isend koolist läbi, tõesti, mul on ainult üksikud, kellega võib-olla ma koolis ei saanud lähedaseks, nendega hulgas idaga olnud, nüüd aga. Aga kummaline ongi see, et ma olen arutlenud, et kui näiteks sportlane, olgu ta maailmameister või Euroopa meister, tal on ju ikkagi treener kõrval, kes, kes annab alati nõu ja vaatab, mis on, aga naalsetel meil nagu ei ole kombeks seda, et kui kool on läbi, siis, siis on kool läbi siis on nad niukseid omapead otsustajad, et tihtipeale ma siin olen ka kellelegi plaate kuulnud või või mõnda esinemist ja siis alati mõtlen, et näed, oleks ta tulnud enne, siis oleks saanud parandada seda või teist, juba on plaat juba valmis. Ta on, kingitakse siis, siis juba enam ei siis ei saa enam midagi teha. Eks tegelikult võiks ju käia ikkagi nagu küsimus, miks mitte. Uno Loop rääkis persoone saates, et, et teda on elus palju aidanud. Uno Naissoo, Naissoo kutsus teda omal ajal ka muusikakooli pedagoogiks. Kas ikka keegi aidanud nõu andnud, kui vaja ja on teil oma kaitseingel? Praegu mõtlen, et otseselt nagunii ei ole, aga Ma arvan, et mul on. Ma võin olla nendeks, lugeda neid oma igasuguseid kolleege ja häid muusikuid, kellega ma olen, olen koostööd teinud, et varasemast ajast, kui ma hakkasin klassiga tegelema, Tiit Paulus, nii väga niisugune väga hea suunaja ja ja, ja samuti Lembit Saarsalu ja hiljem muidugi pikem koostöö oli Arvo Pillirooga, nende vot sellist sellist toetust ja kellelt mul oli väga palju õppida. Ma ei häbenenud kunagi tunnistada, et ma tahan õppida õpite praegu ja loomulik õpilaste kõrval ka praegu. Praegu on mul veel see kõige suurem õppimise aeg tõesti, sest et see õpetamine ongi üks suur õppimine, iseõppimine ja palju paljude asjade avastamine koos nendega, nii et üks kuule, küsikaste muusikateatris töötamisest ei ole kunagi unistanud. Ma ei saa öelda, et ma ei ole. Ma ma tean, et ma olen kunagi lasknud läbi pea, et et tore oleks, muuseas olen mõelnud, et mulle meeldiks laulda Estonia teatri kooris. No selge see, et ma solistiks ei sobi sinna teatrisse. Aga, aga no ei ole ikka sellist klassikalist koliksid, koolid võiksid laulda. Ai ja huvitavat näiteks need, need viimased muusikalid, mida siin on tehtud, et sinna ma olen küll õpilasi saatnud. Aga ise, ma ei ole kordagi pähegi tulnud, et võiks ju proovida? Ei, seda mitte, aga kunagi varasem varasemal ajal küll täiesti kujutasin ette, et ma mulle võiks, ma usun, et see võis olla mingisugune surnud punkt, mul seal koolitöös võib-olla, et et ma mõtlesin selle peale koolist äramineku peale, et siis võiks seda proovida, aga jäigi ainult mõtteks tegelikult teostamata, nii et filmirolli pole pakutud. On pakutud, ei mäleta, miks lai jälle üllaniga asju, pakutega, plaati kaubakatute ja ma olen ka selle jätnud tegemata. Et enne oli plaadist juttu siin aga tõepoolest pakuti. Ja, ja siis ma just mõtlesin, et kui kui mul juba siis jäi see plaat tegemata, kui lausa kandikul peaaegu toodi võimalused kätte, siis nüüd pole minust ammu enam tegijat. Aga filmirollist. Pakuti pakutega praegu jälle ja ma ei mäleta, miks mina siis oleks võinud proovida seda meelt, ma olen küll, ei, kõik asjad peab ära proovima, ikka tuleb. Selline kiri, lugesin hiljuti ühest inglise viiuldaja, kes pärast Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia lõpetamist sõitis Caboosjasse, et asutada seal muusikakool, orbudele ja sõjas viga saanud lastele ja ta sai selle asjaga hakkama. Kui teil oleks võimalus midagi taolist, ettevõte kas teist oleks tegijat? Aga huvitav, noh, küsimus. Teada täiesti. Täiesti ausaks iseenda ja ja ka küsija ees, siis ma arvan, et vist mitte. Ma olen niisugune, olen hästi hea meeskonnatöö tegija. Ja siin vahepealsetel aastatel ka Kare Kauksi ka on arutatud et kui võtta ja teha no kasvõi oma stuudiot või midagi sellist Sest et ega seal koolis meie osakonna elu just teab, mis meelakkumine pole olnud, et me oleme niisugune. Aeg-ajalt tundub, et niisugune natukene põlatud osa kontsert teiste erialade kõrval, seda ma isana praegu öelda, aga on olnud ka selliseid aastaid ja ja siis siis ma olen alati öelnud, et nii mina, mina tulen ja teen ja hea meelega löön kaasa alati, aga vot see, see see vedaja. Või see algataja ma ilmselt ei oleks, kui teil oleks seal väga palju raha, keda või mida te toetaksite dollama toetaksin ka lapsi nüüd nagu ma vaatan, need SOS lastekülad on niisugused aretult lastesõbralikud ja pakuvad lastele peresid, kellel ei ole oma pere, et ka seda ju saavad siiski vähesed lapsed, et et siis võimalikult rohkem saaks nad sellist pereelu, tundaja. Küll mitte päris oma, aga siis ikkagi selle pereemaarmastust ja te olete üksi üles kasvatanud väga tubli tütre. Milline aeg kõige raskem oli? Kõige raskem oli päris algus. Ma võin öelda, et esimene kuu aega. Seda nagu ei osanud ette kujutada, sest et see on nii vaimne kui füüsiline ja iga kõik väsimus kokku, sa lihtsalt ei jaksa enam olla ka ja siis ometi sa pead olema. Aga sealt edasi on ainult olnud kohutavalt huvita, igavaks igal juhul ei, ei lähe ja siiamaani järjest huvitavamaks läheb, eriti veel, kui oled teismelise kasvataja, siis Vivian täiesti praegu raske ja ja on raske küll, aga väga huvitav ka õhtul olete kaua üleval, ei ole kodus ja osta on ja ega seda ei saagi ühele inimesele selgeks teha, et oleks tarvis üks väike telefonikõne ainult teha, sest et ei pea nii laiali otsas, et ta ütleb, et lihtsalt ei tule veel. Ja muud ei olegi loota, kui ükskord, kui tal on ikka endal laps, eks. Siis saab võib-olla tagantjärgi aru, et mis, mida see ema teab, peab tundma, laulab kenasti. Tema on selline, mina ütlen, kelt, laulab nagu torust tuleb, laulab nii nagu jumal juhatab. Nojah siis ütlen ka veel, et näe, emal ju ei ole oma lapse jaoks aeg-ajalt õpetaja teisi lapsi koolis teete, laulma hakkas see pauk käis kuskil kaks aastat tagasi, kuni sinnamaani teda üldse ei huvitanud. Vahepealsetel aastatel kuigi väiksena ma jälle ka ütlesin, minu laps, et klaver mul ka kodus peab ikka muusikat õppima, eks. Ja tirisin teda Ave Kumpase juurde, seal ta siis kolme kolme nelja aastaselt jalutasin Viljandi ega midagi ja Abe oli see, kes ütles, Oototay ikka veel natuke käib, mina tahtsin teda juba ära võtta sealt, mis elevant siis elevant. Aga äkki ikka teistega koos hakkavad ikka natuke veel käib ja siis hakkas tõesti. Aga siis oligi, et kogu see rühm lagunes laiali, kuna juba tekkis see televisiooni laste laulukoor ja siis sinna mari ei läinud. Ja oligi rahu majas, siis klaverite ka õppida ei tahtnud, ikka üritasin ja üritasin, ikka. Olen küll lugenud, kuidas lapsed ükskord ütlevad emale, aga miks sa mind ei sundinud? Ma sundisin viis aastat järjest ja vot siis enam ei jaksanud rohkem. Mõtlesin kui Leisi sei, kelleks tahab saada. Tal on oma eelistused küll ja lähemaski, nii palju ma tean ja, ja mul on hea hea meel, et ta kindlasti tahab edasi õppida. Ja, ja mitte mitte laulmist. Oleme nagu arutanud, et lamda saadika kõige muu kõrvalt ka. Aga miks tal on nüüd viimane, eks ta veel otsustada, et aega on ja kas teie olete seda tüüpi naine, kes võib rahuliku südamega elada üksi, kellel ei pea tingimata meesterahvas kõrval olen, ja. Eesti naine just nimelt ja saan ka kõikide töödega hakkama, alles eile parandasin jalgratta ära ja ütlesin jälle, näed. Jälle tegin ära. Aga jah, see on ikka nii, et kui sa ei, ei, ei ole leidnud sellist, kes, kes oleks sobiv, siis kehva nagu ka ikka ei taha ja, ja mida kauem niimoodi üksi oled, seda rohkem harjud sellega ära ja ja tundub, et nii ongi hea nagu ei tahagi teistmoodi. Keegi küsikas olete lauljakarjääri jooksul oma austajate palju kirju saanud. Mitte nüüd teab mis palju, aga aga ikka olen saanud. Ja, ja huvitav, et näiteks mul on ka hästi kummalisi kirjutanud, on vanglatest kirjutatud. Olete vastanud? Ausalt öelda ma ei, ma ei vastanud üldse autogramme, fotokat saatsin kirjadele, ei vastanud pealiskaudsetele kirjadele, kui ei oleks, ei oleks mõtet olnud ja, ja osa selliseid, mis seal vanglatest tulid, need olid nii masendavalt. Ma ei, ma ei leidnud endas niisugust jõudu, et et olla nendele see niisugune hingetohter või. Tütar küsis ka, mul on isegi kirjad alles. Ja küsis, et kas ma vastasin ja ääretult nördinud teda koolis, kui ma ütlesin, et ma ei olnud vastanud, küsitakse, millised on teie kõige halvemad iseloomujooned, millest tahaksite lahti saada, millest ma tahaks lahti saada? Tahaksin olla võib-olla veidi rohkem, enesekindlam, ma olen hästi suur kahtleja. Muidugi võiks natukene vähem laisk olla. Mulle lihtsalt meeldib selle kohta, see on lausa laisklemine, mida ma viimased kolm-neli päeva olen teinud, et lausa kohe üldse mitte midagi. Aga siis ma leian endale kohe õigustused, et ma olen ju suvi otsa nii kohutavalt rabelenud, et ma, ma ju võin nüüd enne uue kooliaasta algust natukene nüüd 1000. No mida te suvel tegite, rääkige. No meil on tütre ka, niisugune, võib öelda vist juba traditsioon. Neli viimast aastat me käime alati pori džässifestivalil. Mis ongi sealt juba niisugune vajalik asi, meie isa, isa, suvises muusikaelus. See oli üks asi, siis ma olin nädal aega olin laste laululaagris rammus. See on üks selline päris tore üritus Lõuna-Eesti kandi lastele, aga seal oli siiski ka Tallinnast, aga Ma vist enamus, ma arvan, et on sealtkandist niuksed, lauluhuvilised lapsed tulevad kokku. Neid oli neli lauluõpetajat, Kare Kauks, Sirje Medell, siis, Piret Otsla ja mina. Ja tegime temaga mammut töö ära, nii et see lõppes suure kontserdiga. Ja, ja noh, töö oli tohutult raske muidugi ja see oli, see nädalane töö oli umbes nagu oleks mitu kuud teinud tööd, niisuguse intensiivsusega oli see aga lõpuks töö võitjas. Tüür Rõõm oli ka ikka nii suur, sest et kontserdid läksid väga hästi ja mis teie oma kõiketiga tegite? May kvintetti kat künteetika, käisime Klaipedas. See laul meeldib ja meil oli välisreis, me olime kusjuures meil oli austav ülesanne. Oli meie Eesti esinduskollektiiv. Kaia festival, siis kaheksa riigi esindajad olid seal ja, ja igast riigist oli üks esinduskoor ja üks esindusjazzvokaal pontsis tähendab kõikides trikkidest kümneid jazz, point ei olnud kohal, aga. Ja meil oli suur suur kont starti ja meil oli eksseminar seal eesti tassist, laulsime seal ja tutvustasime intid, jazzielus, no siis olid Haapsalus ja, ja siis oli Haapsalus, jah, ja, ja kindlasti oli midagi veel nagu veel selt, et suvi on lennanud nii, aga meri ja päike. Ei ole nagunii väga minu. Mitte et ma nüüd ära põlgaks, aga, aga ma. Esiteks ei ole ma mingi ujuja. Selles mõttes vesi mind nii väga ei tõmbamine, tõmbab selline vesi, kus jalad põhjas kindlasti on. Aga mitte rohkem. Ja, ja päikese käes lesida minust, kes ma olin kirglik päevitaja. Eluaeg olnud minust on saanud selline väga, väga ettevaatlik, sest et ma olen endale korra sellega liiga teinud ja, ja ma pean lihtsalt olema ettevaatlik praegu. Nii et ma naudin küll seda. Seda suve ja päikest, aga, aga rohkem niimoodi, et ma kodukiigele panen ikka selga kuulutuse peale ja istun seal all siis kui väljate, kuidas laulatega, kui palju ma kodus laulan? Peaaegu vist kogu aeg, kogu aeg laulan ja ise ei pane üldse tähele mitte ainult kodus, vaid võib tänaval käia bussis ka ja siis siis kui mul juhtub tütar kõrval, olen sisse niimoodi tonksabet, ole lakka ja, ja nüüd ajab mind naerma juba see teinekord ma kuulen, kuidas ta ise laulab ja pean teda korrale kutsuma ja suur tänu Marisile toreda jutuajamise eest. Ma kasutasin juga, kuulete küsimusi saates öelge üks number ühest kaheksani. Üks kuule saab oma küsimuse eest päikeseauhind. Seitse. Persona saate külaline oli laulja ja pedagoog Mare Väljataga Persona saate auhinna saab Kaie Tõllu, kes küsis Marie väljadegalt, millised on tema halvemad iseloomujooned. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.