Tere, hea vikerraadio kuulaja, kell on saanud 11 ja viis minutit. Rahvateenrite saade alustab täna koosseisus Neeme Korv, Postimehe arvamustoimetuse juht ja Peeter Kaldre ETV-s ning Lauri Hussar vikerraadiost ning lõppenud on üks huvitav nädal, kuid see korda harjutab üks teema. Kõik teised. Selle teema kohta on kõigil mingi ja üliemotsionaalne arvamus. Andrus Veerpalu 29. jaanuaril antud dopinguproov on osutunud positiivseks ja see on käivitunud protsess, mille sarnaseid ei suutnud luua ka tema vaimustavad olümpiavõidud. Ja milliseid protsesse me ei ole Eesti ühiskonnas juba ammu näinud? Tundub, et sellest dopinguteemast on kujunenud üldrahvalik või lausa rahvuse alateadvuse küsimus. Kuidas teile tundub? Noh, eks see ole ikka niimoodi, kui palju siis eesti rahvale iidoleid või pühasid asju on, millesse jäägitult usutakse ja riigist ja riigi elustan, neid võib olla raske leida, siis selline väga paatne sportlane, nagu Andrus Veerpalu oli ja tegelikult ju ka on. Kuigi ta on oma karjääri lõpetanud, siis see oli selline, kes sobis väga hästi selliseks selliseks iidoliks, kellesse rahvas uskus kelle poole rahvas alt üles vaatas ja. Mul on vaja sellist, mitte ainult eesti rahval, vaid kõikidel rahvastel on vaja. Aga see reaktsioon, mis tõepoolest nüüd järgnes kogu sellele sellele topis, dopinguskandaal saalile ja kust hakati otsima süüdlasi väljastpoolt suusaala, kas süüdlane on siis ajakirjandus, on see suusaliit või, või mis iganes tegelikult see meenutab mulle väga sarnast juhtumit, mis toimus aastaid tagasi, siis kui hakati avaldama neid materjali, mis käsitlesid Konstantin Pätsi ja Laidoneri tegevust. Vabariigi esimese vabariigi ajal, siis kui nii ei tohi öelda. Moody toimus iidoli purustamine ja need reaktsioonid, mis suundusid siis nende ajaloolaste vastu, kes Pätsi sidemetest Venemaaga kirjutasid ja sellest, et võib-olla just Pätsi poliitika oli see, mis viis Nõukogude Liidu okupatsiooni ja nõnda edasi. Arvamused olid kuidagi väga sarnased nendele reaktsioonidele, mis, mis on praegu tunud veerpalu puhul. Jah, ma olen Peetriga väga nõus selles, mis ta rääkis sellest pätsi paralleelis, sellepärast et ma mäletan ise seda olukorda täpselt ka Postimehe toimetuses, sest kui Magnus Ilmjärve raamatute hääletu alistumine loomulikult ei olnud, siis veel ilmunud, aga kõige esimesena ilmusid Postimehes katkendid ja välja võtta, et sellest kui ma ei eksi, siis päris mitmes osas. Ja see reaktsioon oli tõesti üsna sarnane. Minul dioloogina vähemalt seda õppinud inimesena tuleb kyll konstateerida, et eestlased ei ole üldse usuleige rahvas, et kui meil on, ma ei tea, kui palju juba inimesi Facebookis ühinenud selle kogukonnaga, kes usub. Andrus veerpalu ei ole dopingut tarvitanud, siis, siis kui õhtumaise maailmapildi ettekujutust usust määrab üsna suuresti ikkagi uus testament ja kui me ootame kreeka keelde, millesse uus testament on kirja pandud, siis sõna pistis. Mis tähendab usku, tähendab algselt kindlust, usaldust ja veendumust, et kui me nüüd vaatame seda konkreetset juhtumit, siis siis inimeste arvamusavaldused Andrus Veerpalu osas väljendavad kindlust, usaldust ja veendumust. Aga ma siiski ütleks, sinu esimese jutu natuke vaidlen sinuga selles osas, et sa ütlesid, et et see reaktsioon on olnud võimsam kui reaktsioonid tema tema sportlaste triumfi teleet. Ma siiski ütlen, et see ei ole siiski päriselt praegu nii sellepärast et, et üks asi on see, et, et sa võid ennast kuskil internetis klikkida fänniks. Teine asi on see, kui saab tõepoolest reaalselt korraldad mingisuguse meeleavalduse või mingi mingisuguse välja avaliku väljaastumise ja sellist asja ju me ei ole veel ei ole veel näinud, eksju, ma ei ütle, et seda üldse tuleb. Ma ei ole üldse selles kindlalt veendunud. Aga seda me ei tea, et on ju räägitud juba sellest tuleks hakata korraldama inimketi, mis ulatuks Otepäält Tallinnani ja ja neid aktsioone, mida tahetakse kokku kutsuda, on veel ja veel. Aga ma lihtsalt meenutan seda, et kui on olnud ikkagi olümpiavõidud ja vastuvõtmised, Me teame ise, tuhanded inimesed on tulnud kokku ja, ja tõepoolest ka reaalselt ju raekoja platsile, eks. Mõneti me võime tegelikult öelda, et see reaktsioon, mida me oleme näinud, et see on tegelikult selle, selle ühe medali teine pool, et, et inimesed meenutavad oma kunagist reaktsiooni ja, ja see on selle reaktsiooni peegeldus. Ehk siis see on, see on, see on nii-öelda selle ühe sama isikuga seotud reaktsiooni reaktsiooni peegeldus tänase päeva uudistevalgust. Sest mul on muidugi kui ma siia saatesse tulin, siis ma mõtlesin, et ma olen siin ju ka tegelikult väga mitmes rollis, et ma olen eestlane, ma olen spordisõber. Ma olen veerpalule kogu tema sportlaskarjääri jooksul kaasa elanud, ma olen isegi Veerpaluga ühel samal päeval sündinud. Mis mõnes mõttes mõnes mõttes teeb meid meid ka lähedaseks, on alati, kui on Veerpalul sünnipäev, siis ma alati on ka minu sünnipäev. Ja mul on selle pärast selles selle juhtumi puhul väga kurb meel, et, et on tekkinud selline vastandamine, et, et umbes nii, et Veerpalu versus ajakirjandus, et tegelikult ju on, kui, kui kui inimesed on, on ajakirjandust jälginud ja lugenud, siis ajakirjandusel olnud kogu aeg veerpalu ka kõikidel temani, nii raskematel hetkedel kui ka ka parematel hetkedel. Ja kui lugeda, kas või noh, tänasest postimehest, kus sporditoimetuse juhataja Peep Pahv kirjutab veerpalust siis nagu me kõik, näeme, et austab teda kui sportlast ja kui inimest austab teda endiselt. No meil on, vaatame faktidele otsa, mis meil tegelikult on olemas. Meil on olemas positiivne dopinguproov, mille A ja B-proov on leidnud kinnitust. Meil on olemas suusaliidu esialgne kinnitus, et, et mingisugust positiivset dopinguproovi ei ole olnud ja, ja nüüd on meil Suusaliidu kinnitused, tegu oli hädavalega selleks, et kaitsta Eesti sportlasi, kes osalesid maailmameistrivõistlustel ja tõenäoliselt midagi veel siis on olemas meil artiklid ajast, kui informatsioon oli teada väga vähestele inimestele, aga ajakirjandusele oli ikkagi informatsioon teada. Ühel hetkel ajakirjandus avaldas selle kohta mingeid artikleid ja meil on olemas väga selge reaktsioon nende ajakirjanduslike artiklite suhtes. Et see on nüüd praegu see pilt, mis meil on ja nüüd meil on siis teada ka nii-öelda ja, ja on ka teada see, et, et kuidas siis on plaanis selles küsimuses edasi minna. Me ei hakka siin, kuna me ei valda seda teemat piisavalt, mis puudutab kasvuhormooni seda teemat edasi arendada. Et, et on nagu päris palju erinevaid suundi, mis, mis nii-öelda praegu kogu seda lugu iseloomustavad, aga, aga, aga minu hinnangul antud juhul kogu selles juhtumis tuleks kaks asja hoida omavahel lahus see veerpalu dopinguteema, millega minnakse edasi FISi, et kohtusse, kuhu iganes. Ja, ja Suusaliidu Need on kaks asja, mida praegu selles küsimuses ja diskussioonis tuleks tegelikult eraldi käsitleda, sellepärast et et ühes osas on selge, kuidas on edasi mindud, on arst, on advokaat ja nii edasi ja teiselt poolt on meil ikkagi suusaliidu juhtkond, kelle tegevus ja motiivid on, on pehmelt öeldes kahtlased. Suusaliidu käitumine selle kogu selle skandaali juures on muidugi täielik katastroof, ma olen sellega täiesti nõus ja tegime ka aktuaalses kaameras eile sellest, et loo, kus meie toimetaja rääkis väga mitmete suhtekorraldajatega, kes seda seisukohta jagasid. See valetamine, vassimine tegi asja ainult hullem maks, see valas õli tulle asemel et kui oli info olemas, oleks võinud tõesti, nagu keegi kunagi ütles, et kas või võtta kokku suuremate meediaväljaannete peatoimetajad ja rääkida on tulemas selline asi. Sõbrad, oleme sellest valmis, eks ole, mitte ajame veel üks päev enne pressikonverentsi tagasi, isegi seda, et pressikonverents tuleb ka see oli ju tabuteema veel. Sellist nii-öelda off the record informatsiooni andmist ja teatavad aval avaldamise embargot on ajakirjanduses täiesti levinud praktika ja antud juhul oleks kindlasti saanud seda rakendada ja ma, ma ei usu, et Eestis oleks olnud tõsiseltvõetavat ajakirjandusväljaannet. Noh, keda või kelle avaldusi võiks uskuda, kes oleks, oleks rikkunud seda embargot. Selliseid embargosid, aja tõsiseltvõetavad ajakirjandusväljaanded ei riku. Ja ja, ja selle selles mõttes on nagu väga kurb, et, et mindi seda valetamise teed. Ja noh, siin oleks loogiline, et kui nüüd, et nagu, nagu sa ütlesid sisuliselt dopingujuhtum, on ju tõestatud see minek veel kohtu kaudu selle otsuse vaidlustamise teed on väga libe tee, seda ei usu tegelikult ükski ekspert, et sealt midagi tuleb. Aga nüüd oleks soliidne küll, kui suusaliit või suusaliidu juhtkond täies koosseisus oma ameti maha paneks, ma arvan, et see oleks natukenegi õhku puhastav samm. Nojah, sest kui me vaatame ja tsiteerime nüüd seda kahe päeva tagust pressikonverentsi ette, vabandan juba tsitaadi esitaja kombel kõikide daamide ees, et kui seal kõlas lauset On valida sitta ja veel sitama variandi vahel, siis andke andeks ja ma vabandan veel kord selle lause pärast, aga antud juhul valiti kõige sitem variant valetamise ja vassimised ja mina esitaks siiski küsimuse, et, et kui nüüd on suusaliit ikkagi nädala jagu väga selgelt avalikkusele valetanud peale selle, et nad otsustasid selle info varjamise teed minna, aga see oli vähemalt seotud mingisuguse lootusega ja B-proovi osas siis, siis mis annab meile kindlust. Et selle FISi kõrge komisjoni ees ei tõstata, see ei tõsteta sedasama teemat kogu sellega-konteksti valguses üles ja, ja ei hakata esitama küsimusi. Aga sõbrad, et kui te juba siis valetasite mängisite õnnemängu, et järsku B-proov on negatiivne, mängisite selle, selle nii-öelda viimase võimaluse peale, mis oli õhkõrn võimalus, et mis, mis annab siis alust oletada, et nüüd teie jutt on õige, et kas tegelikult selle sammuga seda, seda võimalikku tulemust FISi kõrge komisjoni ees mingisugust tulemust saavutada veelgi ei, ei halvendatud, et mulle tundub, et, et isegi kui, kui me juba praegu ajalehtedest loeme ja, ja ka ja ka Jürgen värv on väitnud, et tõenäosus Fizzist õigus saada on, on väga väike siis, siis noh, see samm on tõenäoliselt võib-olla ka tegelikult nael selles kirstus, mis, mis ei anna tegelikult FISi komisjoni ees võimalust mingisugustki positiivset tulemust. Vaikus, jah, ei, nii, eks need küsitavusi on ju? On ju, endiselt on üleval ju väga mitmeid küsimusi, meil oli eile Aktuaalse kaamera stuudios arst Veerpalu arst Kiudma kes teatavasti pressikonverentsil ei osalenud ja tema seal meie otsestuudios vandus. Noh, sisuliselt on meil piiblit ei olnudki, stuudios aga vandus käsi käsi laua peale, et tema ei ole Veerpalule keelatud aineid ei süstinud ega manustanud ega lasknud manustada ja kuna sportlane teab, milliseid aineid tarvitab, siis ei ole ka Veerpalu teadlikult dopingut tarvitanud. See oli tema sõnum. Mis on ka nüüd mustvalgel kirjas, et väga tahaks loota, et tegemist ei ole siis nüüd järjekordse valega nendes valede reas. No mina tahaksin ka väga seda loota ja ma usun, et, et võib-olla paljud nendest inimestest, kes on täna kuskile klikkinud, öelnud, et nad usuvad, see, nendel on ka ikkagi see, see põhiline lootus, et et kui me oleme tegelikult seda Postimehe juhtkirjas selgitanud, aga võib-olla oleks siiski veel kord otstarbekas seda seda rääkida, et kui tekkis nii-öelda ajakirjandus laadsetes toodetes või need kogu selles meedia müras, mis, mis, mis meid ümbritseb. Selliseid kahtlusi selle dopinguproovi kohta ja see oli tegelikult juba suusaliidus teada, siis tegelikult Postimehel oli, oli oma allika informatsioon juba juba juba ammu teada ja seda ei, ei käidud välja kui lihtsalt kuum info, eks ole, mis, mis ja ka üks meie konkurent nimetas veel veel selle pressikonverentsi toimumise päeval Postimehe välja käidud informatsiooni kõlakaks. Et ma panen käe südamele ja kinnitada, et Postimees ei levita kõlakaid. Kui me, kui me tuleme selle informatsiooniga välja, siis meie allikas peab olema piisavalt usaldusväärne. Ja, ja selles mõttes selles mõttes mehi ei ole avalikkusele valeta. Ma saan aru, näeme, et et anonüümne allikas on nüüd lõplikult legitamiseeritud, et pärast seda juhtumit ei tohiks nagu enam anonüümse allika üle nagu väga palju ja põhjalikke diskussioone toimuda, et et antud juhul siis see, kuna anonüümne allikas ja tema informatsioon vastas tõele, siis siis tõenäoliselt need diskussioonid on mõneks ajaks Eesti ühiskonnas maas. Loomulikult on anonüümse allika kasutamine ajakirjanduses ääretult riskantne. Sellepärast et, et anonüümne allikas ja väljaanded annavad endale sellest, kui nad on ikka tõsiseltvõetavad, täitsa selgelt aru, et muudab juba selle teate olemuslikult pisut ebausaldusväärsemaks. Aga kui väljaanne paneb siiski informatsiooni lehte, siis ta, siis ta siis ta teab, mis ta, mis, mis ta kaalule tegelikult paneb. Antud juhul oli nii, et, et räägiti ju, et või noh, kui, kui püütakse vastandada anonüümset allikat ja ametlikku informatsiooni, siis anonüümne allikas anonüümsele allikale tuginenud informatsioon oli õige, aga ametlik informatsioon valetas meile mitu päeva. Aga millest siis tuleb, et et väga suurt suur osa inimestest ütleb, et ajakirjandus on selles süüdi. Ajakirjandus on süüdi selles, et kui me vaatame kõikvõimalikke kommentaariumi, kuulame, mida inimesed ütlevad raadio, sissehelistamissaadetes ja nii edasi, siis siis need reaktsioonid on ikkagi väga valulised ja sisuliselt süüdistatakse ajakirjandus. 10. surmapatus. Ma tahakski selle teema juurde tegelikult tulla, et ma, ma väga usun, et see neeme põhjendus, mismoodi Postimees käitus, on õige ja ma endiselt arvan, et Postimees on soliidne ajakirjandusväljaanne. Aga miks on tekkinud see lõhe, et rahvas peab valima, kas veerpalu, ajakirjandus sellesse, olgem ausad, ajakirjandusest paljuski ise süüdi? Ajakirjandus laias laastus ma nüüd ei ütle, et siin vikerraadio või r või Postimees ajakirjandus on ka ju kollane ajakirjandus ja me oleme ju näinud küll ja küll neid kahetsusväärseid juhtumeid, kui toimub mingisugune traagiline sündmus, keegi saab surma kahetsusväärselt, kuidas teatud ajakirjandusvälja annad, lausa trügivad nende hukkunud inimeste lähedaste koju sisse rebivad inimesi kas siis mikrofoni ette või siis lausa kaamera, et et ja, ja kuidas on välja käidud igasuguseid versioone, mis päras osutuvad vääratakse, et noh, see on see pilt, eks ole, mida, mida ajakirjandus on pakkunud inimestele, inimesed ei pruugi seda ajakirjandust tervikuna usaldada, nad ei hakka mõtlema, et Postimees on see õige ajakirjandus, ütleme õhtuleht siis ei ole, nad on näiteks ainult või siis üks raadiojaam on või telejaam on ja teine ei ole, eks ole, nad ajakirjandusele mõõdetakse täie rauaga. Nojah, et kuigi ma ise olen ajakirjanik, olen ma ka samamoodi ajakirjanduse, tarbija, lugeja, kuulaja ja mina võin küll öelda, et mina teen omad valikud, mul on Eestis teatud kanalid, mida ma ei usalda ja mul on või ütleme nii, et mida ma usaldan vähem ja mul on ka täpselt Ma olen teadlik tarbija, aga küll ja küll on, näiteks, kui ma olen sunnitud Aktuaalse kaameravalvetoimetajana võtma telefoni ja, ja selgitama, et miks see asi on meil eetris, kuigi see asi on parasjagu näiteks kanal kahes eetris või TV3s, sest inimesed ei tee vahet. Televisioon on ikka üks televisioon. Tegelikult sellepärast ma arvan, et, et see selle, selle kriitikaga, ma olen tegelikult väga nõus, et ajakirjandus peab ka iseenda valikutest kindlasti rohkem rääkima ja, ja need ajakirjandusväljaanded, ma usun, on lõppkokkuvõttes siiski nii-öelda süvendavad usaldusväärsust, kes oma valikuid ka selgitavad lugejatele, et teeb ka lugejale ajakirjandusväljaande lähedasemaks ja, ja mõistetavam võiks kokkuvõttes praeguses praeguses meediapildis muidugi, kus internet on, on tegelikult väga paljuski selle kogu selle kommunikatsiooni senise segi pööranud on muidugi ka see, et, et tihtipeale nii-öelda sotsiaalmeedia patud näiteks nuheldakse ajakirjanduse kätte ja, ja ma arvan, et, et praegu niimoodi hoobilt seda asja lahendada ei saagi, selle lihtsalt aeg lihtsalt teeb, et suhted ja asjad selgeks inimesed harjuvad selle sotsiaalmeediaga näiteks ära ja, ja üha enam ja, ja seetõttu hakkavad eristama jälle teri sõkaldest. Ajakirjanduse rolli üle ja ka ja ka Postimehe sammude üle selles juhtumis on, on päris hea. Kokkuvõtva päeva komme kirjutanud Mart Kadastik tänases Postimehes, kus ta muu hulgas kirjutab ka sellest, et et seoses selle juhtumiga on Postimehe ajakirjanikke hakatud ähvardama. Neeme, kas see vastab tõele? Muidugi vastab tõele, ma olen kuulnud kuulnud isegi Eesti kõige usaldusväärsema raadiojaama eetris konkreetset ähvardust konkreetsele ajakirjanikule. Ja, aga kui me nüüd vaatame, et, et mis on selleni viinud, et siis suusaliidu täiesti teadlik käitumine on tegelikult tekitanud nüüd selle ülimalt terava reaktsiooni sõnumitooja hukkamõistmisest, kusjuures sõnumitooja esitas fakte, millele leiti ka ka kinnitus, et see tekitab küll nagu küsimuse suusaliidu juhtide motiivides või, või, või sellises suhtekorralduslikus strateegias, miks nad seda tegid ja sebi mind vägisi mõttele, et kas kogu selle kogu selle tantsu ja ralli mõte ei ole see, et need suusaliidu juhid tegelikult saaksid nii-öelda oma seljatagust kaitsta või saaksid kuidagi natukene selle tule alt välja selleks et ei peaks tegema võib-olla selliseid väga drastilisi otsuseid? No ma ei tea, kas Eestis on hakanud lihtsalt ise iseenda seljatagust kaitsma kogu selle jamaga? Ma ei tea, kas teadlikult või mitte, aga praegu hetkel kasutatakse nii-öelda põhimõtteliselt meie kahekordset olümpiavõitjat kilbina. Seda sa tahtsid tegelikult öelda selle jutuga. Nojaa, aga see on väga lühinägelik poliitika, see, see, see ei vii mitte kuskile, sest fakt on, see siin võib kronoloogiliselt tagasi kerida aega ja, ja tsitaate konkreetselt, et ma arvan, et see katse lihtsalt ei lähe neil läbi. Veerpalu on nagu veerpaluga ka suusaliidu juhtide käitumine tõuseb varem või hiljem uuesti päevakorda ja ma arvan, et siin midagi puhtaks pesta võib-olla veerpalul veel õnnestub oma maine kuidagi taastada, aastad mööduvad, eks ole, ja jäävad kõlama ikkagi tema sportlikud saavutused. Aga aga seda Suusaliidu pleki unusta küll keegi. Et noh, ma arvan ka, et antud juhtumi puhul Kindlasti ajakirjandus ju käsitleb seda teemat edasi ja kindlasti jälgib väga tähelepanelikult kõiki neid samme, mida siin on, on välja öeldud, et mis astutakse ja milleks on sportlasel kindlasti täielik õigus ja, ja, ja nii edasi. Et Ma küll loodan, et ka kolleegid jagavad seda seisukohta, et sellist et sellist mingit kahjurõõmu ja parastamist, mida minu meelest ei ole vähemalt soliidsetest väljaannetes olnud. Et, et seda ka ei teki. Ma küsin siiski kogu selle diskussiooniga seoses Neeme sealt mõned küsimused, et kas Postimees ei oleks võinud oodata ära B-proovi Postimees oleks võinud ära oodata B-proovi ja Postimees oleks võinud sellest ka lõpuveerus kirjutada, meil on, meil on olemas kõik võimalused, me oleks võinud ka sellest üldse mitte kirjutada. Ja tegelikult on on see, et ma arvan, et kui me hoidsime seda informatsiooni päris kaua kinni, mis näitab ka seda, et me väga tõsiselt kaalutlesime seda, et millal selle informatsiooniga tulla välja ja, ja kuigi me olime oma allikates kindlad. Aga kui, kui juba muutusse ümbritsev foon, nagu ma juba enne ütlesin, võrdlemisi võrdlemisi talumatuks, siis me tulime sellega välja ja me ei kirjutanud ju me ei kirjutanud ju süüdi või, või mis iganes. Me kirjutasime seda, et seda infot, mis oli teada, et A-proov oli positiivne ja selles loos vastas absoluutselt kõik tõele oli advokaat oli võetud selleks hetkeks juba. See, see info oli olemas, ma arvan, et me tegime seda õigeaegselt. Postimehega seoses on esitatud ka küsimus, et kas see eelne esikaan pidi ikkagi selline olema, et suures plaanis pisaraid veerpalu. Jälle vastan küsimusele, et, et ei pidanud olema selles mõttes, et alati on võimalik, et ma olen ise olnud päris mitu aastat ka esikülje toimetaja mitte ja selle esikülje toimetaja olnud. Aga on alati nii, et tehakse teatud valikud. Ja kindlasti on nii, et, et mõned toimetajad teevad seda ühtemoodi, mõned toimetajad teevad teistmoodi. Nii et, et ma ei ole tegelikult ju kursis sellega, et millised täpselt olid, olid tollel päeval need võimalikud erinevad variandid, sest alati tehakse ka mitu erinevat varianti. Sealjuures on väga palju igasuguseid pisinüansse, mis hakkavad mängimas seda, kuidas see foto on kadreeritud, kuidas, millist teksti sealjuures kasutatakse. Kõik kõik need kõik need nüansid, nii et põhimõtteliselt see külg oleks võinud olla ka või võinud olla ka teistsugune. No ma millegipärast arvan, et kui selline pilt oleks ükskõik millise riigi ajalehe käes, siis ma ei tea, ma ei ole ise ajalehetöötaja. Aga ma arvan, et sellise pildi oleks pannud väga-väga paljud meediaväljaannet väga erinevates riikides. Aga kui vaadatagi, kuidas Eesti väljaanded seda tegid, siis tegelikult kasutasid kõik väljaanded seda, seda pilti sellisel sellisel kujul, järelikult see siiski oli vajalik. Hästi, aga kas, kas teie hinnangul Eesti ühiskond on selleks valmis, et seda juhtumit käsitleda sama avameelselt nagu seda tehti soomes pärast lahti 2001. aasta MM? Noh, ega see Soomeski ei ole see juhtum ju lõpuni lahendada, et ka eile intervjuus aktuaalsele kaamerale üks üks soomlasest Tallinna Ülikooli õppejõud ütles niimoodi, et kuna tookord ei toimunud see lahendus korrektselt, kõik ei olnud ausad siis siiamaani Soome ajakirjandus arutab selle aasta 2001 üle, et see, see ei ole lõplikult päevakorrast maas. Ma arvan, et ka meil veel kerib see aastaid ja aastaid. No üks maailma kõige kuulsamaid dopingujuhtumeid on määrinud. Kui ta jäi 2003. aastal dopinguga vahele, võeti talt ära olümpiamedaleid ja, ja mida kõike veel, aga aga nüüd vaatasin, et millega määrin suundus, viimasel ajal tegeleb ja pärast seda, kui tal tuli istuda ka valetunnistuste andmise eest kuus kuud vanglas on ta on ta kirjutanud raamatuna raid Trace ehk õigel teel ja, ja ikkagi esindab seda seisukohta, et ta ei teadnud, et talle manustatakse dopingut ja ta usaldas liigselt oma oma kaaskaastöötajaid ja, ja lähedasi, kes aitasid tal treenida, ütles, et tema asi oli kõvasti trenni teha ja huvitav fakt on veel see, et pärast seda, kui ta vanglas kirjutas ka raamatu ja, ja sai vanglast välja, siis on temast saanud USA-s ka üks vanglareformi eestvõitlejaid. Et ka selliseid keerdkäike on, on siis kunagise tippsportlase dopingut tarvitanud tippsportlasega aset leidnud. Et selles mõttes kindlasti väga-väga mõtlemapanev on, on see, mis on, mis on temaga juhtunud, aga veerpalu juhtumiga seoses tuleb tõenäoliselt meil selle teema lõpetuseks tõdeda, et mitte midagi ei ole selge, sest see asi läheb veel FISi komisjoni, et tõenäoliselt see vaidlus ei tõota kiiret lahendust, vaid väga pikka arutelu. Ja, ja me ei tea, mis tulemusteni see jõuab. Kokkuvõtteks tahaks küll öelda, et tahaks väga uskuda, et Andrus Veerpalu on puhas. Mida jah, ei usu küll paraku eksperdid, kes on ka ju tänastes lehtedes öelnud, no vot see see võimalus, et see otsus ümber vaadatakse, muidugi õhkõrn, aga aga noh, kuna me saadet alustasime sellega, et eestlane on uskuja rahvas, siis me kuulume kajastuste hulka ja me usume koos koos inimestega. Kindlasti kindlasti on see nii ja ja ma mõtlen seda, Lauri, et võib-olla ei ole siiski päris otstarbekas. Muidugi meenuvad dopingust rääkides alati ja igasugused muud dopingulood, aga ma arvan, et natuke meelevaldne on siia tuua näiteks kõrvale mingisuguseid teisi lugusid, sest iga lugu on siiski ka mingil määral unika reaalne ja ma arvan seda ka, et see ei see võrdlus lahti ka võib-olla ka ei, ei ole, võib-olla. Ja Soome koondisega ei ole selle antud kontekstis päris päris päris õiget. Ootame ja vaatame, saame uut informatsiooni ja siis me saame seda ka võrreldaja kõrvutada, hinnata. Ma muuseas, mulle meeldis väga taaskord, et ma ei tea, kui mitu korda me oleme siin rahvateenrite saates tsiteerinud saada laupäeval ja laupäeval ilmub Eesti Päevaleht, kus kirjutab Andrus Kivirähk. Siis minu meelest kirjutab ta jälle väga-väga tabava kommentaari kogu selle juhtumi kohta ja ta toob ta võtab tippspordi laiemalt ja, ja tema väide on see, et üks spordis ongi see piir väga õrn ja õhuke, on see keelatud aine ja mitte keelatud aine tarvitamise vahel. Ja kahetsusväärselt just Andrus Veerpalu langes sinna, nagu öeldakse, valele poolele ja valel ajal. Mees oli lihtsalt valel ajal vales kohas, ütleme niimoodi. Aga ma tahaks ikka tuua selle lähtudes nüüd Kivirähu sellest artiklist, selle, et et lugesin ka tänaseid kommentaare selle kohta, et mida siis meie konkurendi Põhjamaades sellest asjast arvavad ja kirjutavad ja ütlevad. Raio piiroja vist kirjutas kuskil väljaandes, et norrakad pidid väga rõõmsad olema, et et ometi kord on saanud Andrus Veerpalule kätte maksta, kes on risti ja põiki neil olnud jalus. Ainus mees, eks ole, kes klassikas on neile ära pannud, nad arvavad, et nad ise klassikakuningad on. Ma ei tea, norrakad on ilmselt nii võimas spordiriik ja nii rikas riik ja nii mõjukas riik FIS-is ja igal pool mujal, et et nende peale ilmselt ei hakka nii kergesti hammas kui näiteks Eesti-suguse riigi peale või Poola-suguse riigi peale. Toomasin. Justyna Kowalczyk on näiteks, aga mind ikka vajab see küsimus, et kas astmarohtudega sõitev Marit Björgen? Peaks ikka sõitma Tavalisel olümpial ja maailmameistrivõistlustel või oleks tema koht ikkagi paraolümpial, sest astmarohi, niipalju kui spetsialistid seda on, vähemalt minule seletanud, on ülivõimas stimulaator. Aga paraku ei ole ta nendes keelatud. Nimelt Peeter, kui sa meenutad, et veel siin 15 20 aastat tagasi saabusid sportlased suusarajalt suurvõistlustel üleni tatistena, seda tatti oli tõepoolest igal pool ja kellel oli habe, siis sellel oli ka habe tatti täis. Vana tänasel päeval finišeid, vaatame siis seda tatti ei ole, et, et võiks ju siis sellisel juhul ka küsida, et kuhu kadus tat põletatakse organismis ära. Mõnede ainete toel võib olla. Nii neemele käega tundub, et sellele teemale tõmbame joone alla ja tõenäoliselt kuuleme edaspidi uudiseid juba FISi meditsiinikomisjonist. Kuigi ma saan aru, et FISi meditsiiniboss on andnud intervjuu SL õhtulehele nüüd juba õhtulehele ja eriti optimistlik selles küsimus, muuseas küll ei ole aga vahetamata teemat ja kui siin oli usust juttu, siis kolmandat nädalat juba vältab liibanoni pantvangikriis. Usk sellesse, et kohe-kohe leitakse seitse eestlast, ülesanne loomulikult olemas ja ja on sellel nädalal tulnud juurde graniidiotsasid, aga aga kuidagi kuidagi vaevaliselt tuleb informatsioon selle kohta, mis eestlastega juhtunud Liibanonist. Ja ega meil nüüd ikkagi väga selgelt niidiotsa ei ole peale selle, et, et kaks korda. Ta on siis Uudisteagentuur Lebanon faels saanud mingisuguse vihje selle kohta, et eestlased on, on selle keerulise nimega rühmituse käes ja, ja, ja teinekord on tulnud informatsioon ka selle kohta, et me tõenäoliselt küsitakse nende eest ka ka raha. Et kuidas te praegu seda pantvangikriisi kulgu hindate, arvestades, et ühelt poolt mõistetakse juba pantvangivõtjaid süüdi, aga teiselt poolt meil puudub igasugune infokild nende inimeste kohta seal, kus nad võiksid olla Süürias, Liibanonis või jumal teab kus veel. Jah, kummaline on muidugi see, kuidas üks suursündmus võib varjutada teise võib olla tunduvalt olulisema sündmuse ja noh, nüüd on sel nädalal juhtunud see see just meie Liibanonis ilmselt Liibanonis olevate pantvangidega, kus siis veerpalu dopingujuhtum ülivõimsalt. Ta sõitis sellest juhtumist niimoodi üle, et siin mõnedes uudiskanalitest jäi Liibanonile võib ainult üks väikene uudis kuskile saate saate lõpu poole, mis on, mis on muidugi noh, ühest küljest arusaadav, aga teisest küljest ka natuke imelik. Aga tõepoolest siis, mis sel nädalal on juurde tulnud, on tulnud kaks asja, on siis konkreetne kiri, kus nõutakse lunaraha. Kuigi ka selle kirja ehtsus on seatud seatud kahtluse alla. Ja teine uudis, mis tuli eile, et Liibanoni võimud on esitanud süüdistuse 11-le inimesele, kes on kinni võetud ja süüdistus on siis seotuses eestlaste pantvangistamise, seal on veel muid kuritegusid ka, mis neil lisaks on rohkem, mitte midagi. Ja endiselt on teadmata, kas nad on Liibanonis, Süürias või, või kelle käes nad on, see see info puudub ja tõepoolest kolm nädalat on läinud peaaegu Tegelikult Peeter võttis üsna lühidalt kokku ka kõik selle, mis tegelikult ütleme värskemat on selle sündmuse kohta öelda, sest et ühest küljest on tõesti tõesti varjutanud, aga teisest küljest on ka see, et kui, kui allikaid ei ole, kui informatsiooni ei ole, siis noh, võib ju kirjutada iga päev, mingisuguse, mingisuguse tekstitekste saab ju ikka toota, aga aga küsimus on selles, et seal lihtsalt puhtalt müra. Et ja ausalt öeldes ma ei tea, aga, aga mida päev edasi, seda murelikumaks tegelikult see olukord ikkagi teeb. No üldiselt enamik selliseid pantvangikriisi näitavad seda, et meie lootused, et see asi nüüd väga kiiresti laheneb, ega need päris reaalsusele ei ei ole ega ei olnud rajatud, sest reeglina selliseid pantvangiasjad kestavad ikkagi kuigi ja mõnikord isegi noh, ma väga tahaks loota, et meie meestega niimoodi ei lähe. Aga see, et, Paet käib korraks koha peal, eks ole, ja ERR-i korrespondent Rannamäe sõidab ka sinna, eks ole, et siis nagu selleks puhuks vabastatakse pantvangid, et et see on natukene natukene naiivne lootus. Aga mis puutub muidugi Aarne sinna sõita ja teiste Eesti ajakirjanike sinna sõita, siis siis kui eelmisel nädalal veel arutelu, et miks ajakirjanikud peavad sinna minema, siis mina olen küll seisukohal, et see on igati õigustatud samm, sellepärast et kui, kui, kui mingisugune informatsioon kohapeal ikkagi selle kohta tuleb, siis on Eesti avalikkusel õigus saada seda kohe ja otse allikast ja, ja nii operatiivselt kui võimalik, sellepärast et see on niivõrd oluline küsimus, et, et Eesti ajakirjanikke kohalolek on, on täiesti vältinud. See ainult asi, et noh, et k r Kaaerrvaid R eriti ei saa sinna liibanoni rajada püsivat korrespondentpunkti, kus Rannamäe jääbki istuma, kuudeks ja ootama, millal pantvangid vabastavad, et siin on nagu omad piirid, tulevad ette, aga aga ma arvan jah, et see, mida Aarne sealt andis, oliks kõige objektiivsem varem info üldse selle asja kohta, mis meie ajakirjanduses ilmus Jah, ka Postimehe ajakirjanik käis ju käis ju sündmuskohale ja ma arvan, et täpselt nii, nagu on välisministeeriumi jaoks väga oluline see, et on olemas mingisugused isiklikud kontaktid seal kohapeal, et kui on mingisuguseid arenguid, siis see inimene, kellega sa võib-olla öösiti telefoni teel oled, ainult rääkinud, et sul on temaga olnud näost-näkku kohtumine ja täpselt samamoodi on ka ajakirjanikele, et nüüd on nendel ajakirjanikel, kes seal kohapeal käisid. On olemas isiklikud kontaktid ja see, kui sealt mingit informatsiooni tuleb, siis on võimalik nii-öelda saada ühendust ja, ja siis seda ka avalikkusele rääkida. Mis toimub? Ootame siis kiireid ja positiivseid uudiseid Liibanonist, kuigi ma saan aru, et seda otsingupiirkond on oluliselt laiendatud, Eesti diplomaadid on juba ka Süürias. Ei saa välistada, et ühel hetkel on ka Eesti ajakirjanikud Süürias, kui, kui see see teema mingisuguseid arenguid lubab. Jah, et kui, kui veel ajakirjandusest siin rääkida, siis mina ootan, võib-olla selle teema kontekstis. Ega meil ei ole, tegelikult, on sellest on ka räägitud, et meil ei ole väga häid asjatundjaid kes, kes oskaks seda piirkonda nii-öelda ka nii-öelda poliitiliselt ajalooliselt nii-öelda korralikult lahti seletada, et kui, kui meil õnnestuks veel lugeda selliseid häid analüüse selle selle selle piirkonna kohta nagu, nagu laiemalt, siis ma arvan, et sellest tuleks nagu ainult kasu inimestele, kes suudaksid nagu paremini mõista kõiki neid uudiseid, mis sealt tulevad. Aga ühte asi ühte asja, mida nüüd siis pantvangikriis sellisel äraspidisel moel ütleme niimoodi kahetsusväärsel moel on on teinud, on see, et et eestlased on hakanud tunduvalt suuremad huvi tundma Lähis-Ida vastu, nad tahavad seda piirkonda tundma õppida. Sest see, seal toimuv on otseselt meid nüüd puudutanud ja kõik need sündmused, mis seal teistes ümberkaudsetes riikides on toimunud. Egiptus, Jeemen. Ma arvan, et see nagu avardab eestlase maailmapilti ja tahtmist. Siiamaani oli selline jutt, et ah seal Lähis-Ida-naps, sest mis sellest rääkinud, mis meid puudutab, eks ole. Aga kui lähed ikka bensiini võtma ja selgub, et tänu Liibüa sündmustele ambinsiin oluliselt kallimaks läinud või kui sa lähed poodi ja veel kaugem paralleel, eks lähed poodi ja vaadata, et kakaotooted millegipärast kallimaks läheb 40 protsenti ja selgub, et mille pärast sellepärast, et eleval elevandiluurannikul käib kõva madin ja kodusõda. Et ma olen kunagi toonud ühes kommentaaris sellise näite, et miks näiteks on mingisugusest mingisugusest, näiteks Eestis toimuvast mingist loost tunduvalt olulisem, näiteks see, et kas ja kuidas näiteks käib valimistel mingisuguse tegelase käsi kuskil näiliselt kauges tähtsusetus riigis siis tegelikult ühendatud maailm on, on, on tegelikult seda tõestamas, et me peame jälgima neid protsesse ja, ja, ja see on väga-väga oluline, et et ma loodan, et, et Eesti kõik väljaanded, nagu seda seda märkavad ja selles mõttes sellele välisasjale väga selgelt panustavad Paneme siinkohal punkti, tuleme kodule lähemale ja küsiksin nüüd natukene retooriliselt, et kuulge, kas te panite tähele, et sellel nädalal alustas meil tööd 12. riigikogu koosseis ja ja sai ametisse uus valitsus? Mart Juur pani tähele ka tänases tänases lehes vaatasin Jah, juurika asemel oli riigikogu pilt, mis oli iseenesest päris tore, aga tõepoolest, et noh, kui me rääkisime siin, kuidas, kuidas veerpalu juhtum harjutas liibanoni juhtumi, siis nii Liibanoni juhtum kui veerpalu juhtum omakorda varjutasid siis nüüd selle valitsuse riigikogu juhtum, mis, mis igavam nädalal oleks olnud meil ilmselt jututeema number üks, eks ole kindlasti, aga nüüd 15 minutit on jäänud, võib-olla räägime viis minutit sel teemal. No ütleme kohe välja, et nii vaikselt ei ole ükski valitsus ametisse saanud ja, ja tõenäoliselt nii vaikselt ei ole kunagi peetud ka koalitsiooniläbirääkimisi. Ühelt poolt on tõenäoliselt põhjuseid mitmeid, kuna maailmas on toimunud nii palju sündmusi, siis meedia tähelepanu on loomulikult keskendunud teistele küsimustele, aga teiselt poolt ei saa alahinnata ka seda, et mitte midagi uut ju ei ole selle valitsusega seoses, et on küll koalitsioonileping jah, milles on kokku lepitud, mis on tuginenud osaliselt valimislubadustele osaliselt kokkulepetele või, või siis sellele, et võimalusi ei ole. Ja, ja teiselt poolt on see tuginenud sellele, et ministrikohad on suures osas jaotatud ja siis on lihtsalt mõne või noh, kummagi erakonna sees on tehtud mingisugused väikesed vangerdused, et ega midagi müstilist ei ole ju tegelikult toimunud, et sisuliselt kõik jätkub vanaviisi. No kui mõni asi välja tuua, siis no mis jääb, meelde, on see, et on neli uut ministrit, üks neist on tõepoolest olnud juba minister kunagi. Ken-Marti Vaher, see on punkt üks, need valitsuse puhul ja riigikogu riigikogu puhul on see, et Juku-Kalle raid on sinna sisse saanud rohkem asju. No ei too välja Peeter võsa, Peeter võsa, ka tegevajakirjanikuna tõenäoliselt ühes või teises vormis, jätkab et teine ajakirjandusmaastikul silma paistnud mees on ka ju ometigi riigikogu. Sellistest natukene väljapaistvatesse inimestest. Hästi, aga, aga muuseas, ma esitan teile küsimuse, et kas te teate, et Ta küsimust esitati peaministrile talla volituste andmise ajal riigikogus? Ei tea. Pakkuge kaks, üks. Sa oled veel skeptilisem kolm. A. Kui peaminister Andrus Ansip käis Aktuaalse kaamera otsestuudios, siis talle esitati minu meelest kuus küsimust. Kas sa oskad midagi öelda, et mida te räägime meie riigikogus ometigi see on ju see, sellel hetkel nii-öelda see koht, kus peaminister tegelikult peab oma ameti välja teenima ja kus, kus ka inimestel peab tekkima mulje, et toimub ikkagi tõsine ja sisuline. Vaat asi on ilmselt selles, et nii riigikogu valimistele kui ka siis nüüd valitsuse moodustamisele eelnes ju väga äge debatt ühiskonnas ja parteide omavahelised debatid ja need küsimused said ju tegelikult lahti räägitud päris põhjalikult küll leheveergudel, küll küll televisioonis, nii et noh kui, kui see valitsus ametisse astus, riigikogu valiti siis nagu üldiselt oli juba selge, et millega on tegemist, mis valitsusega tegemist, programm, neil on vist seisukohad sealtpoolt nagu midagi enam uut küsida. Noh, see oli nagu ammendatud teema, ma arvan, et need küsimused tulevad loodetavasti kahe-kolme kuu pärast. Mina ei tahaks siiski nõustuda, et mulle tundub, et riigikogu on ikkagi selline asutus, kus kus tuleks natukene hoolikamalt küsimusi sõnastada ja natukene põhjalikumalt lugeda ka valitsuskoalitsiooniprogrammi ja, ja seal on kindlasti neid küsimusi, mida on võimalik teravalt ja tabavalt esitada riigikogu saalis, sest kui, kui siin on tekkinud diskussioon, et riigikogu on meil kummitempel, tõsist arutelu, seal ei toimu mitte midagi, seal ei toimu, et kui, kui ikkagi riigikogus endas ka ei pinguta selle nimel, et see arutelu oleks seal sisukam ja sügavam, et noh, mida me siis nagu tahame, et siis siis jääb see riigikoguga järgmiseks neljaks aastaks kummitempliks. Valitsus teeb täpselt oma kolme küsimuse taustal seda, mida ta ise tahab ja, ja ongi kogu lugu ja tegelikult see ühiskondliku debati tase vähemalt parlamentaarsel tasemel meil ei kuidagi ei paranegi. Jah, et selles mõttes tahaks küll loota, et kui räägitakse niisugust juttu, et umbes riigikogu tegelast liiga palju iseendaga või ei peaks tegelema, sest seda võib ka tegelikult teistpidi vaadata, et minu meelest võiks iga riigikogu liige nagu iseendaga tegeleda ja mõelda sellele missioonile, mis tal tegelikult on ja milleks ta on sinna valitud ja kui sa siin rääkisid Juku-Kalle Raidist, siis mina näiteks olen küll üsna veendunud, et Juku-Kalle Raid esitab nii mõnegi sisuka küsimuse seal riigikogus ja, ja ma, ma loodan, et ka teised uued uued liikmed ei lähe nii-öelda automaatselt kaasa mingisuguse sellise mõttega, et niikuinii on kummitempel, vaid ikkagi ikkagi parlament. Meil on parlamentaarne riik ja näitab ennast. Jah, tahaks loota, et sellest esimesest istungist jääda küll selline mulje, et nagu öeldakse, latt on ületatud suurte pingutuste ja raske raha eest, et nüüd on saadud sisse. Nüüd on neli aastat mõnus olla. Muuseas, kas te jõudsite jälgida siin, eile tulid andmed ka erakondadele näituse kohta ja pärast valimisi on on pilt pisut muutunud, et Reformierakond juhib, Keskerakond on teisel kohal ja kolmandaks on tõusnud juba sotsid. Kas on IRL-ist mööda läinud, et, et see on selline väga huvitav, väga huvitav lahendus? Et siis pisut rohkem kui kuu aega pärast valimisi on pilt juba pisut teistsugune? Sotsid vis tegid ka viimase küsitluse põhjal oma kõigi aegade rekordtoetuse. See oli vist Postimehe tellitud uuringu. Ja ma arvan, et, et siin üks põhjus kindlasti selgelt on ka see, et kuna Keskerakond on seesmistest Segadustes, siis on on üsna üsnagi tuntavalt näha, et, et Sven Mikser selle opositsiooniliidrirolli tegelikult ka endale praegustes tingimustes saab. Aga see on muuseas, väga huvitav küsimus, et kui me vaatame seda, et, et, et suurtes poliitilistes küsimustes keskendub tähelepanu ikkagi parlamendile ja kui nüüd Keskerakonna esimeest parlamendis ei ole sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees on parlamendis ja kui toimuma sisuline arutelu, siis, siis loomulikult keskenduge tähelepanu Sven Mikseril ja tõenäoliselt Keskerakonna liidritel on siin päris palju peamurdmist, et kuidas see olukord lahendada. Muidugi meil on veel teisi küsimusi ka, mida erakonnasiseselt lahendada, et ega see ei ole ainukene asi, mille peale mõelda, aga see, see võib tekitada päris huvitavaid naginaid ka riigikogu opositsioonis. Jah, ega riigikogu opositsiooni või ei ole ju ühtne, ega siis sotsid ja Keskerakond ei ole nagu kaks vana sõpra. Meil on ikka väga suured pinged seal vahele. Ja väga-väga huvitavalt ütles. No Sven Mikser on teadagi väga osav sõnaseadja. Ja kuidas siis põhjendas seda, et miks just sotsid, kellel on tunduvalt vähem koht Parlamendis, kui Keskerakonnal pretendeerivad opositsiooniliidri rollile, siis ta ütles, et sotsidel nagu ei ole seda sisemist probleeme, aga Keskerakond tegeleb jätkuvalt oma sisekaemusega. Olgu selle sisekaemusega, kuidas on, aga sotside populaarsuse tõusu taga võib olla ka see, et pärast valimisi räägiti nendest kui valimiste ühest võitjast ja kuigi nad jäid ju neljandaks, eks ole, aga, aga arvestades kohtade juurdekasvu, peeti neid ikkagi valimiste võitjaks ja see on tõenäoliselt ka nende selle kasvava populaarsuse taga. Küsimus on selles, et kui palju nad nüüd opositsioonis olles suudavad seda veel kasvatada või, või pigem selline selline vaikne olemine opositsioonis ühel hetkel hakkab nende toetust jälle kohandama, kuna mingeid tegusid ju tegelikult ette näidata ei ole. No opositsiooni tegu saabki olla minu meelest selgelt, et ikkagi konstruktiivne kriitika ja, ja minu meelest kui ma nüüd ei eksi, siis pärast valimisi oleme näinud üsna mitut Sven Mikseri avalikku sõnavõttu ja tema on küll oma omaenda sisekaebusega nagu piisavalt tegelenud. Ta teab, mida ta teeb, nii et selles mõttes on, on Keskerakonnal tõesti päris päris kõvasti peamurdmist. No Sven Mikser teab, mida teeb, aga meil on saate lõpuni jäänud kaheksa minutit ja ma tahaks Peetri käest küsida, et kas ikka Euroopa Liit päris hästi teab, mida ta teeb, kui, kui hakkab siin abistama neid eurotsooni punaseid laternaid. Portugal on pöördunud väga selge abipalvega need Euroopa Liidu poole ja loodab siis sellest uuest euro stabiilsusmehhanismist saada abi, et oma jõudu. Aga enam hakkama ei saada, et noh, küll nad ikka teavad, mida nad teevad, loodetavasti nad ikkagi teavad, mis nad teevad selle uues stabiilsusmehhanismi, said vahetult enne seda valmis, kui Portugal selle abipalve esitas, aga aga see on jah, ega see nüüd ütleme niimoodi, et ega see päris õiglane ei ole. Et on sellised riigid nagu nagu Kreeka ja Portugal ja Iirimaal on ikkagi suhteliselt jõukad riigid, ütleme Ida-Euroopa või Ergiga meiega võrreldes. Ja kindlasti tekib nüüd eestlasel see küsimus, et miks me peame neid aitama või neid püsti upitama, on täiesti õigustatud küsimus. Noh, teisalt jälle Euroopa Liidu solidaarsus on see asi, mis ainsana võib-olla hoiabki koos seda kogu seda konglomeraat konglomeraadi ja aga mina tahaks küll öelda, et kui räägitakse kogu aeg kahe kiiruselisest Euroopast, sest siiamaani on räägitud sellest, et on sellised juhtivad riigi tuumikriigid, Vana-Euroopa riigid, Saksamaa, Prantsusmaa tegelikult peaks loogiliselt käima sinna alla ju siis ka Hispaania, Portugal, Iirimaa, mis iganes, noh, teiste all on mõeldud siis selle teise kiiruse Euroopa all on mõeldud siis Ida-Euroopa riike, siis nüüd on need, need kiiruse vahejooned on täiesti muutunud tegelikult et on korralikult reegleid järgivad riigid ja need, kes lihtsalt vilistavad neile ja millegipärast paistab just Lõuna-Euroopa sellega eriti silma, sest ei ole ju välistatud. Järgmine krahh tuleb hoopis Hispaaniast. No Hispaania on ju selle kuulsa piix gruppi siis see ju tegelikult arvatud, aga siiski praegu nagu siin turu neid kommentaare lugeda, siis jääb siiski mulje, et Hispaaniat Hispaaniast loodetakse, usaldatakse, et võib-olla seal on ka see tunnetus tunnetus sees, et see suutäis läheb liiga suureks, aga, aga ütleme siin nädala aja pärast on ju väga huvitav hetk, mida tasuks kõigil jälgida, et kuidas lähevad Soome valimised, kus see teema on ikka väga-väga tõsiselt päevakorda tõstetud. Kuna põlissoomlased, kes küsitlustes praegu on ikka väga hästi esinenud, on ju öelnud, et ei mingit mingit abi sellisel moel. Nojah, siin mõningad arvamusavaldused on viimasel ajal tulnud, et kuigi küsitlused näitavad täiesti põlissoomlastele väga-väga suurt edu, et reaalses valimissituatsioonis ei pruugi nad siiski nii suurt suurt tulemust saavutada, et nad võiksid, ütleme, seal uues valitsuses midagi otsustavat rolli mängida. Aga see kindlasti on mingisugune solidaarsus indikaator ka, et mis, milline see reaalne valimissituatsioon tegelikult kujuneb? Aga ma tuleks ikkagi veel korra selle portugali juurde tagasi, et kas teile ei tundu, et selle Portugali puhul tegelikult see, see, see Portugal on juba esimene juhtum, mis näitab selle stabiilsusmehhanismi väga selgeid nõrku kohti ja, ja põhjus, miks, miks mindi abi küsima, oli see valitsus hukkus, kuna ei suudetud kokku leppida, kärbetes oli ilmselgelt näha, et enam hakkama ei saada, on vaja raha juurde, tuleb kelleltki seda küsida, kuna kuna kelleltki teiselt ei ole enam küsida, siis küsitakse seda Euroopa Liidult. Ja noh, Euroopa Liit tõenäoliselt ei saa Portugalile seda raha keelata, sest vastasel juhul teised punase laterna staatuses olevad riigid satuvad veelgi keerulisema olukorda, järelikult nad on sunnitud ikkagi aitama. Summad, mis Portugalile võidakse eraldada, on märkimisväärselt. Et siin me ei saa rääkida sellest, et tegu oleks mingisuguse taskurahaga, ikkagi väga suur summa on, on teele minemas ja, ja nüüd on ikkagi küsimus selles, et et kas niivõrd ebastabiilse riigi puhul üleüldse on mingisugune garantii, et seda raha mõistuspäraselt ja mõistlikult kasutatakse või tarbitakse see ühel hetkel lihtsalt ära ja siis ollakse jälle silmitsi olukorraga, kus öeldakse, et ups, raha pole. Nojah, aga selle abipaketiga käivad kaasas ka ikkagi märkimisväärsed nõudmised ja, ja tahest, kui riik on väga ebastabiilne. Et neid nõudmisi lihtsalt ühel hetkel ei täideta, sellepärast et et tuleb uus valitsus ja ütleb, et aga vaadake, meil ei ole selle selle kohta mingit siduvat kokkulepet olnud. No siin tuleks ikka leida mingisugune mehhanism. No ma ei tea, ärme vast nii kaugele mine, et kedagi peaks Euroopa liidust välja viskama kohe otseselt reeglite rikkumise pärast, aga noh nagu jäähokis võiks olla selline karistuspink. Et mõnel antakse kaks minutit, on, antakse viis minutit, mõni saab 15 minutit, kui päris nii korrektne on, ma ei tea. Need riikidega võiks samamoodi olla, et kui sa ikka reegleid ei täida, siis sa jääd mingisuguseks ajaks seal nendest hüvedest, soodustusest ja lõimumisest ilma. Niikaua kui sul kord majas Kas sa pead silmas näiteks näiteks mingisuguseid hääleõigusi, mingisuguseid protsesse, kus on, on võimalik? Sisuliselt kõrvaldatakse Euroopa Liidu toimimisest mingiks perioodiks, mingisugune riik oleks mõistlik, aga noh, ma saan aru, et see on minu kui uitmõtted kunagi sellist asja läbi ei lähe. Siinkohal paneme tänasele saatele punkti täna neid rahvateenrite stuudios Neeme Korv, Peeter Kaldre ja Lauri Hussar.