Tere kõigile. Austatud kohalviibijad. Ja tervitan ja õnnitlen kõiki jaan pakku, õpilasi, tuttavaid, kes te siin olete? Mina ei ole Jaan pakku õpilane olnud, sest ma olen pärit hoopiski Lõuna-Eestist. Aga ehk siin keegi teab sellist teenelist muusikaõpetajat omal ajal nagu Elmar Lepp, ah kes väikeses Viitina põhikoolis oli tema, kui mina seal õppisin, oli kaks koori. Ühes kooris laulsid kõik 100 protsenti kooli õpilased. Teises kooris laulsid siis nii-ütelda valitud vähe parema ja muusikaalsemad lapsed. Nii et minul jah, õnneks või õnnetuseks ma ei tea, tuli laulda kahes kooris, see tähendas seda, et ühte koorima pidin hakkama hommikul õige vara tulema, kodunt koolis oli puhkpilliorkester. Ja kui seal veel laulavad kooris ansamblites Elmar Lepa õpilased. Nii et tahaks siinkohal ka alustuseks ütelda, et Eestimaal on palju neid muusikaõpetajaid olnud, kes on töötanud missioonist ja. Meie kohus on tegelikult seda missiooni edasi kanda ja edasi viia. Rääkides nüüd täna nii nagu kutse peal oli kirjas muusikaõpetuse ja muusikaõpetaja emissioonist seal minu antud momendil tõesti lähtuda kahest aspektist. Kõigepealt muusikaõpetaja, kellena ma olen töötanud üle 25 aasta ja koolide rektorina nüüd, kellena ma olen töötanud ainult üks aasta? Muusikaõpetaja Me oleme töötanud nelja direktoriga rajal ja olen täiesti julgelt võin öelda, et minu direktorid on soosinud ja toetanud minu tööd muusikaõpetajana. Neid koole on olnud küll ainult kaks, Põlva keskkool ja praegu Tallinna Saksa gümnaasium. Aga. Mul ei ole olnud kunagi mingisugust küsimustega probleemi, et ma ei saa teha muusikaõpetust või seda tööd sellepärast et mulle ei, seda ei võimalda, pigem vastupidi, võib-olla ma ei ole suutnud kõike nii palju teha, kui on võimaldatud. Olen lähtunud. Ühes muusikaõpetajana sellest, et teatavasti on muusika olnud Eestimaal koolide õppekavas alates juba sellest ajast, kui hakati kooliharidust andma rehkendamise lugemise maateaduse kõrval. Erinevatel aegadel on muidugi muusikaõpetuse osatähtsus koolis olnud erinev ja läbi raskuste. Õnneks on olnud meil sellised haridusjuhid, kes on seisnud hea selle eest, et õppeaine on meie koolis gümnaasiumi lõpuni kohustuslike õppeainete seas. Vala muudetud valikaineks, nii nagu on see Euroopas, koolides ja kuuldavasti isegi vist juba lätis. Joon muusikas see, mis arendab lapses loovust, emotsionaalsust, fantaasiat, eneseväljendamist, eneseoskust, julgust. Ja seda ma olen pidanud ka silmas oma töös muusikaõpetajana. Muusika on meie õppekavas nimetatud oskusaineks. Mina käsitlen seda õppeainena, kus õpilane saab ennast teostada kohe. Kusjuures muusika üks osa laulmine. Seda ma võtan, nii et see on läbijänese oma hinge teostamine. Miks jaapanlased alustavad lapse arendamist juba enne kooli just läbi nõndanimetatud kaunite kunstide muusika liikumine, tants ja joonistamine. Ja vastupidine näide. Isegi Nõukogude liidus võeti eesmärgiks. Õpetada harida selline noor seltskond, kes oleks võimeline väga häid tehnikavahendeid, ühesõnaga tehnika leiutajad olla saaks nendest õpitud võte võeti õppekavasse ainult reaalained suures mahus millega eksperiment lõppes, eksperiment lõppes sellega, et kui nad pidid siis leiutama hakkama, siis midagi nad ei suutnud leiutada. Arendamata jäi loovus, fantaasia ja kõik sellised asjad, millega, mida saab arendada läbi muusikaõpetuse. Ja siinkohal Mulle meeldib üks väga ütlemine, ma ei tea, kes seal on öelnud. Et muusikust võib küll hea füüsiks saada füüsikust muusikute alati ei saa. Tõsi, muusikaõpetuse hea käigu eest tuleb meil muusikaõpetajatel oma koolis ikka ise hea seista. Ma saan kinnitada seda oma tulemuste põhjal. Ja retsept on väga lihtne. Oma tööd tuleb teha nii, et sind märgatakse kõigepealt õpilaste kooli direktori, õppealajuhataja, lastevanemate ja üldsuse poolt. Siis tuleb ka toetus ja tähelepanu nõndanimetatud või näiteks klassi tehnilised vahendid. Koorilaul saab tunniplaani ja nii edasi. Muusikaõpetaja väljund omas aines on ju koorid, ansamblid, solistid, orkestrid. Ilma selleta ei kujuta hästi ette tööd muusikaõpetajana. Ma olen teinud neid koore oma esimesest tööaastast peale. Tõsi, alguses oli väga raske ja ma mäletan väga neid aegu, kui ma endale ütlesin, miks ma pean seda tegema. Aga ma ikkagi tegin ja mul oli toeta ajaid. Noorel õpetajal peaks alati olema koolis üks vanem kolleeg, kes teda toetaks, aitaks, minul see Põlvas oli. Ja nii ma pärast esimest tööaastat 75. aastal läksin laulupeole kahe kooriga lastekooriga ja poistekooriga. Ja nii olen ma edasi jätkanud tööd. Nüüd ei kujuta loomulikult ette enam, et ma ideed koori. Tõsi, direktorina jääb seda aega üha vähem. Aga sega kooriva siiski juhatan ja seda ma teen. Pühapäeval. Läbi proovitud retsept kuidas siis saada toetust koolijuhilt õppealajuhatajalt, kultuuri ja haridusnõunikult maakonnast. Jõulud on tulemas, valmistage oma kollektiiviga kollektiiviga ette üks väga ilus kontsert, kutsuge oma kooli juhtkond, õpetajad, õpilased, lapsevanemad kontsertile. Ma olen 100 protsenti veendunud, et teie soovid kõik täidetakse. Mina teen seda, ma teen juba alates sellest ajast peale, kui võis uuele Eesti vabariigi ajal hakata jõule tähistama. Segakooriga esinenud Tallinna haridusjuhtidele, Mustamäe haridusjuhtidele, haridusministeeriumis, Vabariigis, Põlvas, Kaleppis, siinsamas vinni Pajustis Raplas. Sellel aastal lähen Paldiski kirikusse laulma ja oma koolile ja lastevanematele õpetajatele laulan Kaarli kirikus ja koolis on tõesti, et siis peaks midagi väga erilist juhtuma, kui enam jõulukontserti ei tule. Meie koolis terve kooliaja jooksul, meie kool on üsna noor, 20 esimest aastat käime koorilastekoor, poistekoor, segakoor ja mudilaskoor. Tallinnas ei ole väga palju koore või koole, kus oleks need neli koori olemas. Ma kunagi neid arvutasin, neid on igal juhul alla 10-le. Mingile hetkel olid need koorid kõige esimese kategooriaga meil. Nüüd on tegijad vahetunud ja kategooria koorik on ainult siis segakoor ja poistekoor. Aga kõik neli koori valmistuvad praegu laulupeoks. Koolijuhina pean igati loomulikult toetada muusikaõpetajate tööd oma koolis. Kõigepealt on seda vaja teha moraalselt tunda huvi nende tegevuse, ela öelda nendele toetav sõna. Ma ei saa muidugi mööda minna ka finants-idest, koolijuhina. Nõid, tõsi, on vahe, meie koolis me oleme saanud tasustada kõiki koore ja nende kategooriaid. Tean, et vabariigis on suuri probleeme. Eriti sellest ajast või huvihariduse finantseerimine läks kohalike omavalitsuste kätte. Sest et koorid, ansamblid ja solistid ja orkestrid on ka ju huvihariduse rea peal. Saan aru, omavalitsustel on väga erinevad rahalised ressursid, vajadused. Küsimus ongi selles puhasetav kohaliku omavalitsuse juhtpingereas kooli huve, huvitegevuse sealhulgas muusikaalase huvitegevuse, kuhu asetab koolijuht pingereas kooride, ansamblite ja muu muusikalise tegevuse koolis. Ja siit üks mõte. Teatavasti suureneb meil pidevalt uimastite kasutamine noorte hulgas. Ennetustööle selles vallas kulutatakse suuri summasid läbi projektide. Vanad ka tõsi, vahepeal ühekülgseks, ühekordseks sõnaliseks, selgituseks ära tarvita uimasteid. Vahel mulle tundub, et selline selgitustöö muutub isegi vastupidiseks reklaami ja miks, sest et ütleb ka vanasõna keelatud vili on magus. Ehk oleks mõttekas osa neist rahadest suunata omavalitsustesse huvihariduse finantseerimiseks. See on pidev ja näiteks läbi muusikalise tegevuse kujundame noorele püsivad õiged väärtushinnangud, hoiakud, ehk see oleks kokkuvõttes odavam. Jaga tulemuslikum ennetustöö. Mind pani mõtlema Ma ka laulupeo sihtasutuse juhi Ilmar vussi sõnad. Sellel teemal vestlesime. Et kui me ei leia ringijuhtide vääriliseks tasustamiseks finantse. Siis jäävad paljud andekad lapsed meil sellest tegevusest kõrvale. Aga siis andekas laps läheb ka tänavale. Ta arves arvatavasti teostab andekana siis seal ennast. Ja mis edasi juhtub nüüd igalühel ise mõelda? Eesti muusikaõpetajate liidu juhatuse liikmena jah, olen kursis meie vabariigi muusikaõpetajate tööga ja ütlen, et meie muusikaõpetajad teevad väga ilusat tööd hoolimata raskustest ja nad teevad seda missiooniga. Loomulikult saab alati paremini ja on probleeme, kuid kas või sedagi, et paar nädalat tagasi olid muusikaõpetajate sügispäevad Harjumaal. Siis jällegi ma kogesin, et ega see muusikaõpetus meil nii väga madalal tasemel ei olegi. Palju kirge on tekitanud esimesest jaanuarist 2002 rakenda uus töö- ja puhkeseadus. Mis siis teha, kui õpetajal on 24 tundi koormus ja tal on esimesed kaks esimese kategooria koori. Ja tal on veel üks tubli ansambel, kellega ta on käinud Alo Mattiiseni konkursil ja saavutanud seal hea koha ja ja mõne solistiga, kes on käinud, kellega ta on käinud Saaremaal solistide konkursil? Mina saan ütelda koolijuhina, et see on jällegi mõtlemisainet kohalikule omavalitsusele. Ja lõpetuseks tahan öelda seda, et. Jaan Pakk arvatavasti tegema tööd ka missiooniga ja missioonist. Meie kohus, kes me jätkame seda tööd, oleks seda traditsioone ja nüüd vaja jätkata, et see muusika ja sealhulgas laulukultuur meile ei katkeks, sest see on meie, Eesti Rahvuskultuuri üks oluline osa. Ja kui me otsime siin praegu Eesti brändi, siis ma arvan, et meie muusikakultuur, laulukultuur, laulupeod on ju üks Eesti bränd või ei ole. Et ma kutsun kõiki muusikainimesi selle nimel tegutsema et meil ei kaoks ära laulupeod, et meil liiguks edasi muusikaõpetus, et meil muusikaõpetuse tund Läheks gümnaasiumi lõpuni, õppekavasse, kohustusliku õppeainena ja nii edasi, nii edasi. Ma tänan tähelepanu eest, aitäh. Aitäh Külli. Me oleme jõudnud nüüd nagu põhikooli läbi käia ja põhikooli kõrval on võimalik käia ka muusikakoolis. Pallun Pärnust, Silvi. Sul on nii ilus nimi, maaland. Ma olen ta valesti pruukinud, ütle nüüd, päris õieti, ma trükkisin ühest targast raamatust. Ma ütle siia, palun, õieti enam. Paradiis käes olemine. Paradinskas, kes kuulis ja Palun sinna Pärnu muusikakool ja tuli välja, et Silvi on kaks aastat ka Rakveres ennem seda töötanud. Olen küll. Tervitan kõiki konverentsist osavõtjaid ja mõttekaaslasi tänase päeva puhul ja olen väga rõõmus, et mul on õnn siin viibida ja natuke närvis, et ma pean siin esinema. Minu eelkäijad on rääkinud põhiliselt vokaalmuusika ja kooride arengust, kuigi on sisse lipsanud ka pillimänguõpetusest ühte kui teist siis nagu mina aru saan, teie korraldajate ettepanekust peaks mina rääkima pillimänguõpetusest, pillimänguharrastuse püsimajäämisest ja selle edasiarendamise võimalustest. Kuna minu töökohaks on Rakvere muusikakooliga ühevanune Pärnu muusikakool asutatud ka 1945. aastal siis ma lähtuksin sellelt tasapinnalt. Ma arvan, et ühe võrra tähtis ühe muusika algõppega tegeleva kooli jaoks on nii võimalikult laia laste kontingendi haaramine muusikategevusse kui ka sellelt pinnalt esile kerkinud andekamate ja edukamate noorte muusikajüngrite eesmärgi kindel ettevalmistamine, muusiku elukutse. Seda viimati nimetatud Eesti riigi jaoks nii tähtsat ülesannet saab edukalt täita ainult juhul, kui me tõepoolest saame valida parimatest parimad niinimetatud süvaõppeks. Et aga oleks, kellest valida, peame eelkõige säilitama ja edasi arendama lastele nii loomuliku muusikahuvi ja isetegemise tahet. Peame õpetama last tundma rõõmu, muusikat. Arvan, et parim ja loomulikum, aga ka töö ja energiamahukaim viis selleks on muusikaline ühistegevus ehk siis kõikvõimalike ansamblite ja orkestrite tööl. See on üldiselt kõigile teada fakt. Et aga ka õpilased igasugusest koos musitseerimisest väga lugu peavad, nägin, nägin möödunud aastal õpilaste üsna laialdase anketeerimise tulemusena. Meie kooli 330-st õpilasest vastasid välja jagatud ankeetidesse umbes pooled õpilastest, alates neljandast klassist. Ja pea kõigil oli üheksa soovitud töövormiks koosmusitseerimine. Ja kui näiteks alates neljandast klassist laste kõige noh, lastele hirmutekitavam asi oli esinemine igasugustel kontsertitel jaa jaa, esinemise, hinde, hinde kontserditel, siis nad arvasid, et koos võiks seda küll teha. See ei olnud nende jaoks üldse hirmutav. Ja see kinnitas veelgi meie paar aastat tagasi valitud arengusuuna õigsust. Nimelt nüüd juba kuus aastat tagasi otsustasime kolme ühte sõpruskonda kuulunud koolijuhiga peale minu siis veel tolleaegse õpilasmaja ja humanitaargümnaasiumi direktoriga teha koos midagi põnevat ja meie linnaoludes täiesti enneolematut. Moodustasime sümfooniaorkestri, muusikakooli ja gümnaasiumisütevaka gümnaasiumi muusikaosakonna õpilaste baasil. Rahalise poole pealt olid meil kaasa lüüaks õpilasmaja koorid ja solistid. Ja meie esimeseks koostööks sai suur ühine jõulukontsert Pärnu raekoja saalis. Edasi tulid juba valitud numbrid Raimo Kangro saabastega kassist teatraliseeritud kontsert etendusena ja spetsiaal spetsiaalselt René Eespere poolt Meie esinemiskoosseisu tarvis tellitud ja kirjutatud lastemuusikal Metsluiged. Viimati mainitud projekt olid ees koguni kahe õppeaasta vältel ja selles orkestris mängisid kaasa ka mõned meie õpetajad. Jutustaja ometigi kaasa tolleaegne lapsevanem Tõnis Mägi ja liikumise seadis Laine Mägimets luiki etendasime kolmel korral Endla teatris, Pärnus ja ühel korral koguni rahvusooperis Estonia. Meie siiani viimane ühisprojekt, tõsi küll, nüüd juba kahe kooli oma, kuna sütevaka humanitaargümnaasiumi muusikaosakond on minevik. Sis õpilasmaja ja meie kooli koostöö oli Claudi Monte Verdi ooper Orpheus. Sellega esinesime peale oma kodulinna Trondheimis Euroopa Muusikakoolide festivalil rahvusvahelisel Taavi Taistrahi festivalil ja Viljandi vanamuusikafestivalil. Kõikide nimetatud projektide dirigendiks oli Peeter Perens, kelle tugevaim külg oli uue ja põneva repertuaari valik kaasa arvatud uudisteoste tellimine eesti heliloojalt Eesperelt, Kangralt ja teistestki veel ja oskusi lastega suhelda ja neid musitseerima innustada. Ainult positiivsed mälestused on meie orkestrile koos esinemistest Virumaa noorteorkestriga, nii siin sellessamas saalis kui ka Pärnus vanalinna kooli saalis. Võta aasta on mõneti murranguline momendil on orkester jagunenud keelpilliorkestriga, mida juhatab Matti Juhwert ja puhkpilliansambliga, mille juhendajaks on Peep Lõhmus. Muutuse tingimustes vajadus haarata võimalikult suurt mängijate ringi, eriti puhkpillipuhkpillide vallast. Arenguetapp on lihtsalt selja taga ja me peame hoolega mõtlema, kuidas edasi. Plaane on üsna mitmeid ja mõned onud neutraalse kuju. Keelpilliorkester näiteks on andnud juba esimesed kolm kontsertigi. Sedakorda mängiti koos täiesti võrdsetel alustel Pärnu linnaorkestriga. Esinesime kahes koolis Uulu uues kultuuri ja spordipalees ja kaapekeskuses. Järgmisel poolaastal on kavas keelpilliorkestrist ikka taas sümfonietta, et välja kujundada Mart Siimerilt. Oleme kätte saanud uudisteose taas spetsiaalselt meie tarvis kirjutatud orkestri süüdi partituuri ja see vajab ettekandmiseks ikka sümfonietta. Puhkpilliansambli praegu veel nimetame seda nii, sest orkestri mõõdus ta päriselt ei ole. Esimesed esinemised saavad teoks jõuluajal. Peale nimetatud muusikute koosluste tegutseb koolis veel kodulinnas oma sagedaste esinemistega tuntuks saanud õpilaste klassikaline keelpillikvartett kellel seisab ees ainukese kvartetina osavõtt Euroopa muusikakoolide festivalist. Šveitsis töötavad veel mitmesugused klaveri flöödi, akordioni ja kandleansamblid, samuti mitmesuguste ülesastumiste tarvis loodud projekt ansamblid. Oleme võtnud põhimõtteks, et iga vähegi mängida oskav õpilane saaks osaleda ka mingi ühismas musitseerimise vormitöös. Arenguruumi ja mõtlemisainet selles suunas on meil veel küllaga, eriti vähe tagasihoidlikumate võimetega õpilaste rakendamisel läbi üldosakonna. Muidugi on keerukas leidlikkust vajav kõikide nende õppede vormide finantseerimine. Õnneks oleme sellega mingit imemoodi toime tulnud tänu normaalsetele, suhetele, linnavõimudega ja mitmesuguste fondide abile. Lõppude lõpuks on ühismusitseerimis tegevust toetavad ka vabariiklikud raamõppekavad millele oleme vajadusel saanud viidata, kui oleme kooli eelarvet koostanud. Uudisteoste tellimisel oleme küll toetunud Kultuuriministeeriumi fondide abile, ka õpilaste festivalist osavõttu on aidatud finantseerida näiteks hasartmaksufondi poolt. Kõige selle eest oleme muidugi nendele fondidele väga tänulikud. Põhimõtteliselt oleme vältinud õpilaskoosluste esinemistasu eest, kõik meie esinemised on olnud tasuta, välja arvatud muidugi teatrietendused, kõik kulutused, õpilaste transpordile, saalide üürid ja muu sellise, on olnud kooli mure. Mida see orkestri tegevus meile siis andnud on? Ma võin öelda, et kui me kuus aastat tagasi algasime oli see ikka õudselt raske. Varjatud vastuseis oli mitte ainult õpilaste, vaid ka õpetajate poolt, et miks ja ja kellel on seda vaja ja see oli suur töökoormus. Ja ülepea vahepeal oli niisugune tunne, et noh, jätame pooleli aga see oli kuni esimeste tulemusteni. Nüüd oleme tunnistajaks õpilaste uskumatul entusiast, väsmile, oma pilli, oma partii harjutamisel ja justkui muu sääski mängimisel, eriti laagrites ja kontserdi vaheajal. Nad ei pane seda pilliga, sest ära ka mitte siis kui võiks ammu mängima minna. Ei ole mingi probleem teha ka lisaproove, kasvõi pühapäeval koolivaheajal ja viimane koolivahekolige enne kontserte niimoodi, et nad vist tõepoolest iga päev käisid koos, kuigi ma ei tea, ma olin ära sõitnud. Üldse toimub meie orkestreid tunniplaani järgi laupäeviti sest meie kool töötab laupäeviti kõige suurema koormusega meie koolis laupäeval vabaklassi leida on võimatu. Laupäeval kella 12-st alates kuni kolmeni on orkestri töötunniplaani järgi ja see ei ole mingi probleem. Mis siis veel kooli lõpetanud ei taha kuidagi orkestrist eemale jääda, Nad tahavad tulla kooli lisaaastaks või siis kas või ainult orkester siiski kaasa mängida. Märgatavalt on paranenud orkestrantide noodilugemisoskus, millega alguses oli tõsist tegemist. Märgatavalt on suurenenud kooli astujate huvi orkestripillide vastu, noh, see on nüüd siis kindlasti ka koolikontsertide tulemus. Oleme vähehaaval saanud hakata õpetama uusi eriala, Pille fagot, oboe Altviiul kontrabassi oli meil ennegi juba. Orkester on võitnud ka kõige ja see on väga tähtis, kõige skeptilisemad õpetajad, et isegi klaveriõpetajate südameorkestripillide õpetajad on nõus kaasa aitama partiide omandamisel grupiproovide tegemisel. Mis asi see ei tulnud esimese aastaga, sinna läks ikka päris mitu aastat. On süvenenud ühise asjaajamise tunne nii õpilaste kui õpetajate vahel. Kuigi orkester on omaette taine siiski ja see ei saa toimuda pillitundide arvelt väga harva, kui nendes pillitundides peab siis õppima partiid või, või noh, tähendab, pillitund on ikkagi pullitundja, see orkestrit, und või orkestriõpetajat ja nagu ikkagi ise omadega peaaegu hakkama saama. Tulevikku vaadates loodame mitmetele positiivsetele aga meid seda paremaks tegevuseks kohustatavatele muutustele. Silmapiiril terendab Pärnu uus muusika tegemise kõiki võimalusi arvestav ja soodustav kontserdimaja kuhu on ette nähtud ka uus kodu meie koolile. Tänu sellele peaks märgatavalt hoogustuma just laste oma initsiatiivile toetuv ansambli tegevus. Kasvama sel õppeaastal tööd alustanud popp jätsosakond. Ruumi leiaks ehk täiskasvanute muusika koolitus hoopis laialdasem eelkool. Võib-olla ei olegi enam julgete mõtete maailmast Pärnu konservatooriumi tee, kus noored muusikud saaksid õppida kuni muusikaakadeemiasse astumiseni välja ühe katuse all. Loodame, et meie kõige tihedam tööpäev ei ole enam laupäev ja et õpilaste tunnid võiksid lõppeda iga päev natuke varem kui kell kaheksa või pool üheksa õhtul. Et võiksime avada arvuti muusikaklassi, et huvilised saaksid õppida orelit, et õpetajatel oleks normaalset töö- ja puhketingimused, töö vaheaegadel või koht, kus viibida vaba tunni ajal ja nii edasi. Loodame lõpuks, et me ei pea suurt vaeva nägema esinemiskohtade lõpuaktuse või kooli avatuse koha otsimisel. Üürimisel. Loodame sedagi, et Eesti vabariigi valitsus hakkab enam tähtsustama oma noorte ühiskonnaliikmete muusikaalast algõpet toetades seda seadusandlikult ja finantsiliselt. Praegune olukord, kus kogu sellealane vastutus on jäetud ainult ja üksnes valdade linnade meelevalda ja oleneb nende rahakoti suurusest ja ametnike suvast on pehmelt öeldes ebanormaalne. Ometi arvan, et noori muusikuid ja muusikaarmastajaid ei kasvata ei raha ega head pillid ei ideaalsed saalid ega suur rahahunnik vaid ikka entusiastlikud eestvedajad õpetajad, kes elavad üle aegade oma õpilastes ja õpilaste õpilastes. Just sellepärast Me alustamegi Jaan paku mälestust. Just sellepärast olin ka mina nõus Pärnust siia sõitma ja teie suud pruukima, kuigi ma ei ole mingi sõnavõtja, aitäh ja entusiast. Ja nüüd ma siis esitlen, Eesti Muusikaakadeemia koolimuusika instituudi juhataja värske professor Ene Üleoja. Selle pika nime taga ei ole paljugi nii suurt tähtsust, nagu ta tundub kõlama, nii et võtame seda üsna rahulikult. Kõigepealt ma pöörduksin tänuga Viru maavanema poole kultuurijuhtide poole tervitan kõiki muusikaõpetaja neid tänaseid ja ühtlasi soovin õnne Jaan paku õpilastele ja õpilaste õpilastele. See on ühe väikese vea korrigeerima, et ükski üleoja nime kandev isik ei ole kahjuks õppinud Dubaku juures. Küll aga oleme tema kiirgusest ja tema lummuses vägevusest kuulnud ja need on lausa legendid, mis elavad tänaseni. Ja kui täna oli juttu Jaan pakkust ja kui Kuno areng ütleb, et ta ei oska selgitada, mis ta nendega tegi nende õpilastega, miks nad muusika juurde tulid siis siin hakkab toimima see vana tuntud tõde, et rohkem kui õpetaja sõnad mõjub õpetaja olemus. See, kes ta on. See, kuidas ta on ja ilmselt Jaan Bacoli pühendunu Kes oli pühendanud ennast muusikale ja inimestele ja õpilastele ja tema ei laskunud õpilaste tasemele, vaid tema tõstis õpilasi, et iseenesetasemele ja oli nii suur, et lubas neid enesest mööda minna. Need on haruldased omadused pedagoogile. Ja täna, kui ma siia nüüd olen asetunud sellesse pulti, siis ma räägiksin natukene nendest. Põhimõttelistest lähtekohtadest või kontseptuaalsetest lähtekohtadest, mille kaudu meie praegu püüame koolitada järgmist põlvkonda muusikaõpetajaid. Me teame ju, et Eesti koolimuusika traditsioon on väga vana üldse. Eesti kool on üks vanemaid, rahvakool on üks vanemaid euroopaid Euroopas, ta hakkab saama 400 aastaseks. Varsti ja seesama ühinenud Euroopa, kelle poole me püüdleme kadestab Baltimaade muusikaõpetuse süsteemi eriti üldkoolis. Sest enamikus Euroopa maades on muusikaõpetus gümnaasiumis kadunud ehk vabatahtlik. Paljudes koolides, näiteks Saksa liidumaal, on olemas niisuguseid piirkondi, kus muusikaõpetus on väga juhuslik. Ja kui meie tudengid on praegu võtnud osa Euroopa noorte muusikute parlamendi tööst ja kui nad on läinud meie lähteandmetega oma ettekandeid tegema, tuues statistilised arvud muusikaõpetajate arvukuse eest koolidest, kooridest, laulupidudest, siis öeldakse neile, aga teil ei ole ju probleeme? Teil ei ole üldse neid probleeme, millega Euroopa praegu kokku puutub. Nii et ma tahaksin. Nagu toetada seda mõtet, et olles küll kriitilised ja nõudlikud enese suhtes. Me võime öelda, et meil on praegu tugev traditsioon koolimuusikas, mis toimib väga hästi, meil on võimsad muusikaõpetajad. Üks nendest täna kõneles oma tööst, kelle koor laulab päraselt Ridala kool. Ja niisuguseid õpetaja raid on ridastiku üksteise kõrval siin ja seal. Nii et hoidkem seda traditsiooni ja nüüd siis kuidas me püüame järgmist põlvkonda ette valmistada. Kõigepealt on tarvis, et üldse midagi maailmas sünniks ühte ideed, mille nimel töötada. Ja kui siin oli räägitud missioonist, siis missiooniga käib teine mõiste Gazasse misjonäre see, kes missiooni läbi viib. Nii et me oleme muusika, misjonärid ja kuidas neid misjonäre kasvatatavad. Nüüd sellest natuke ma teile räägin. Õpetaja töös ja ka muusikaõpetaja töös on ju tegu inimesega rohkem võib-olla kui kusagil mujal valdkonnas. Me hakkame kujundama inimest. Me aitame õpilasel lapsel inimeseks saada ja on kena ka, et ta jääks inimeseks. Sest praegu me pidevalt kuuleme muret inimese või inimkonna eetilise kriis nii üle. Samal kombel, On teil, me peaksime käsitlema ka õpetajaks õppijad, et temast mitte kujundada lihtsalt ühte soorituse keskset punktikogujad, kelle jaoks on koolimuusika üks raamidesse surutud ja üksnes vähemusele suunatud tegevus. Mida siis oodatakse tulevikus, muusikaõpetajalt ja missugusena tahame näha tulevikuinimest, võiksime näha. Tulevasest õpetajast rääkides tuleb meil lähtuda mitte ainult tema oskustest pädevustest, ainealasest kvalifikatsioonist vaid ka üldinimlikest kvaliteetidest mida me peame oluliseks väärtuslikuks tõelise õpetaja puhul. Üks tõeline õpetaja, kellele me oleme täna pühendunud. Need omadused on realiseerunud tema töös. Ja mida me tahaksime näha õpetajal. Õpetajast võiks olla kõigepealt intuitsioon. Teiseks, loovus. Kolmandaks vaimsus, see on võime kõrgema tasandiliseks kogemusteks, mida rikkalikult pakub muusika. Või siis ka sotsiaalne ja emotsionaalne intelligents. Tulevik nõuab õpetajalt üha rohkem ainepiire ületavat terviku nägemist. Mõtlemisvõimet, kusjuures iseseisvat mõtlemisvõimet, sest see, kuidas meie mõtlemisvõimet loputab, massimeedia on ju tegelikult ohtlik? Jaa, muidugi, õpetajalt ootame me ka koostöövõimet. Tulevik vajab õpetajat, kes hangib pidevalt uusi teadmisi ja kes arutleva reflektsiooniga uute edasiviivate järeldusteni ja rakendab neid oma töös. Tulevik vajab niisugust õpetajat, kes oskab kasutada oma loomingulisust kes omab lahenduste leidmiseks laia silmaringi ja kes on avatud. Ei saa avada ühtegi inimest, kui sa ise suletud oled. Tulevik vajab õpetajat, kes suhtleb ümbrusega positiivselt, kes tahab ja oskab aru saada teise inimese tunnetest. Tulevik vajab õpetajat, kes tunneb ja teab tähelepanu ja lugupidamise väärtust ja saab seda aga ilma teisi eemale tõrjumata. Praegu on moes rääkida emotsionaalsest intelligentsusest ja intelligentsist. Sellel teemal on väga palju kirjutanud ja töötanud just nimelt Ameerika teadlased. Pilcher John Meyer ja nad on toonud välja mõned niisugused teesid ja kui need tehese kuulata, siis ütleme, et ei ole midagi uut siin päikese all. Kõik uus on ammu unustatud vana. Kõik uued teooriad on ümber sõnastatud juba ammu käibel olnud teooriatest. Kõigepealt soovitavad need teadlased pöörata tähelepanu niisugusele tasandile nagu enesetunnetus, mis on õpetajal aga väga oluline igale inimesele oluline. See on eneseanalüüsi võime. See on oskus oma vastandlikke tundeid enese juures ära tunda ja neid selgelt ka üksteisest eraldada. Võime kontrollida oma tundeid nagu hirm, mis on ka õpetajal mure, on õpetajal, viha on, tähendab võime kontrollida oma tundeid adekvaatselt moel ja aru saada põhjustest. Edasi oskust oma impulsiivsus juhtida ja võime oma vajaduste rahuldamist kontrollida. Edasi tehakse tänapäeval palju empaatiavõimest, see on võime teiste erinevatest tunnetest ja vajadustest aru saada. Ja see on ka kohanemine uute perspektiivide ka, mis on üldiselt väga raske ja väga palju pedagoogilises töös. Me kuuleme just seda, et muutunud olukorras ei oska leida lahendust. Edasi suhtlemiskompetentsus see on siis võime suhelda teiste inimestega õpilastega kolleegidega, eks ole, ja konstruktiivne koostöövõime. Musitseerimine ja muusika, õppimine ja muusikaõpetajate ettevalmistamine nõuab meilt rohkesti emotsionaalset kompetentsust meilt, kes me neid õpetame? Viimane eeldab, et meie roll muusikaõpetaja ettevalmistamisel ei ole mitte üksnes õpetamine, vaid õpetajaks kasvatamine ja kasvada aitamine. Kujuned ja küpseb ju iga õpetaja pidev arengus. Ja areneb ta nii kaua, kuni ta elab ja töötab. Paljuski sõltub juhendamisest, kas kujuneb õppurist pühendunu, nii nagu ma kõnelesin, lugupeetud Jaan pakku mälestusele viidates. See on õpetaja, kes Leo Tolstoi sõnutsi armastab kas oma ainet või oma meetodit või õpilasi ja hea, kui ta neid kõiki kolme armastab, aga midagi ta peab sellest komplektist kirglikult armastama. Mina arvan, et Jaan Pakk armastajast kirglikult muusikat armastas kirglikult oma õpilasi. Ma arvan, et koos selle kirega kasvasid temal mingid erilised metoodilised võtted, mida ei suuda keegi teine järele teha, sest on inimesi, keda isa matkida. Või kujuneb õppurist tulevasest õpetajast ainult sooritaja sooritajale on omane saavutuse ja hinnangu iha iga hinna eest võitu ta iga hinna eest olla tipus. Ja see pärsib üldsegi huvi oma tegevusest tulenevate põhjuste ja tagajärgede vastu. Pole minu asi, mis tunneb see, kes kõige viimaseks jäi, eks ole? Elame muutunud ja arenevas ühiskonnas on muutunud ja muutuvad paika pandud ja varem nii hästi toiminud tõed. Uus olukord suunab ja sunnib meid ennast kohandama uue tegelikkusega ja sunnib otsima probleemidele lahendusi. Halisemine ei aita. Me peaksime nagu võib-olla ka veidike uurima, milline on muusika roll ühiskonnas, Eesti ühiskonnas ja erinevates ühiskonnakihtides. Kui oluline on koolimuusika roll tervikliku, mitmekülgselt arenenud inimese kasvatamisel just nimelt kooli muusika roll, kui suur see on? Ja kas me oleme üldse piisavalt uurinud noorsoo kultuuri, ka noorte muusikahuvi? Ja muusikakultuuri noorte muusikakultuuri, mida sagedasti on defineeritud ühiskonnakriitiliseks muusikaks protest. Noored protesteerivad. Nüüd, kas meil on ülevaade sellest, kui palju meie õpilased omandavad muusikalisi teadmisi ja impulsse muusikaga, tegeledes Välbas pool kooli. Sest ärme unustame, et kool ei ole enam esimesel kohal, nii-öelda autoriteedina autoriteet on massimeedia. Peale selle enamus meie noori surfab internetis, neil on käes muusikavideod, CDd, kõikvõimalikud plaadid, televisioon, kogu multimeedia on ju kättesaadav ja teinekord on niisugune tunne, et see õpetaja hääl nagu sumbub kogu selles meedia käras. Kuid Põhjamaade uuringud näitavad, et 90 protsenti noortest tähendab 90-le protsendile noortest on muusika siiski kõige olulisemaks vabaaja harrastusega. Kas noortele annab teatavat turvatunde, ühistele reeglitele ja ühisele eesmärgile suunatud tegevus ja osalus näiteks grupis, olgu siis mingi bänd või rokkgrupp? Noored leiavad sageli oma identiteedi just muusika abiga. Muusika võimaldab ka mitteverbaalselt läheneda probleemidele. Võimaldab probleeme lahendada loominguliselt, vastupidi koolistumineerivale teadmiste andmisele. Milliseid nõudeid seab eelnevatest teostest lähtudes probleemistik muusikaõpetajaid ettevalmistavate institutsioonidele? Küsimus puudutab muidugi õppekavasid ja eeldab nende pidevat täiustamist ning muutmist vastavalt Eesti ühiskonna hariduskäsitlusele. Õpetajakoolitust kõige tugevamalt mõjutavad võtmetegurid on ühiskonna uuenemine, avatus, jätkusuutlikkus. Õppekavades tuleb tasakaalu viia traditsioon-innovatsioon ja adaptatsiooni. Traditsioon, mida säilitada ja kuidas. Ma pean siin silmas Eestis hästi välja kujunenud metodoloogiat, õpetajakoolitussüsteemi, õpetaja, õppematerjale ja nii edasi ja nii edasi. Innovatsioon. Mida uuendada? See puudutab tavaliselt õppeainete sisu ja mahtu, teatavaid uusi õppeaineid, uusi meetodeid ja loomulikult infotehnika kasutamist. Ja dotatsioon, mida me uut kaasame, mida me üle võtame ja kuidas me kohandame seda eesti oludega. Oluline on säilitada kultuuritraditsioon mis on rahvusliku identiteedi alus. Senised muusikalised ka koolimuusika, väärtused, mis on ühtlasi üldinimlikud väärtused ja mis annavad, rikastavad ka tulevikus ühinenud Euroopat. Nii et iga rahvas peaks oma kultuuri kaudu oma hariduse kaudu säilitama oma näo. Koolimuusika instituudi eriala uuendatud uuenevate õppekavade kaudu koolitatakse tulevast muusikaõpetajat vahendama nii oma ainet kui kultuuri suunatakse neid õpilase isikupäranägemisele ja arendamisele, õpetatakse valdama aktiivseid ja avatud õppemeetodeid. Õppekava rõhuasetus on suunatud kõigepealt pedagoogilise ettevalmistuse tõhustamisele. Erialaliste ainete mahu tasakaalustamise elavad siiani, et ma tahan tuua selle klausli sisse, mis on need erialased ained ja need mahud, tähendab, kui me räägime eesti kooli muusikute koolitusest, siis ta on alates Nõukogude perioodist kuni siiamaani toetunud põhiliselt koorijuhtimise traditsioonile. Ja valuliselt tunneme seda, et instrumentaalmuusika pool jääb nagu veidikene tahaplaanile on rõõm kuulda, et on uued tendentsid ja edukad sooritused. Selle tõttu on ka kooli muusikainstituut oma õppekavasid tasakaalustatud selles osas, et suurendada instrumentide õpetust ja järgmise aasta vastuvõtus on meil lausa suisa niisugune uuendused sisseastumis eksamil ei pea inimene tegema instrumendi eksamit paberil, vaid ta võib teha sisseastumiseksami oma põhipillil, mida ta on õppinud kas laste muusikakoolis, muusikakoolis, olgu see klarnet viiul, saksofon või mis tahes. Ja me püüame anda nii-öelda suunad oma õpingutele, kus on siis nii-öelda koorijuhtimise suund. Instrumentaalne suund, džässrokksuund juba tänavu, aasta on meil uues õppekavas uued ained sees ja avaneb ka veel folkloorisuund. Nii et õpetajad saaksid valida vastavalt oma soovile ettevalmistusele, millisele suunale ta läheb. Aga samas ta valmistub saama üldhariduskooli muusikaõpetajaks. See on siis erialaste ainete mahu tasakaalustamine. Ja kahtlemata õppekavad on suunatud ka probleemide nägemisele, lahenduste otsimisele erinevatele haridus, käsitlustele ja valmisolekule niinimetatud avatud õpetamiseks. Meie õppekavadesse on, oleme sisse toonud terve rea uusi aineid ja kuulake, kui kummaliselt kõlab, et ma nimetan esimesena niisuguse aine nagu eesti keel kõnes ja kirjas. Nimelt kadumas on kõnekultuur väljendusoskus, verbaalne väljendusoskus. Me oleme mures selle pärast, sest kui kooliõpetaja ei kõnele ilusat eesti keelt eesti keele tunnis matemaatika tunnis või laulmise tunnis siis varsti ei kõnele me keegi enam ilusat eestikeelsest eesti keel risustub. Nii, meil on olemas siis eesti keel kõnes ja kirjas kõnetehnika ja kõnekultuur, liikumisõpetus ja tants, arengu suhtlemise, loovuspsühholoogia, pedagoogika, kasvatusfilosoofia, alternatiive, reformpedagoogika. Ja nagu ma ütlesin, käivitus nüüd ka juba džässiõpetus uue suunana. Muusikaõpetaja olla on silmapaistvat loovust eeldav elukutse õpetamine, omaenda õpetamistegevuse analüüsimine ja reflekteerimine on kujunenud õpetaja töö lahutamatuks osaks. Tulevane muusikaõpetaja on nii uusimate kui ka traditsiooniliste muusika, kultuuri ja muusikateaduse väärtuste ning saavutuste, loominguline ja kriitiline rakendaja õppeprotsessis. Jagaja, vot siin oli juttu. Olavi kasemaa ütles nii väga ilus, ilusasti Jaan paku kohta, et ta jagas seda, mis tal oli rikkalikult, jagas. Professionaalsete ülesannete mõtestamisele ja nende isikupärasele käsitlusele on suunatud koolipraktika, mis on järjest enam integreeruma kasvatus ja haridusteaduste oluliseks komponendiks. No ma jätan siit selle puhtspetsiifilise jutu vahele sellest pedagoogilisest praktikast ja tema eesmärkidest veel, aga tahaks öelda niimoodi, et me tahaksime, et meie õpilased kujuneksid oma näolisteks isiklikke pedagoogilisi põhimõtteid kasutavaks ja probleeme lahendavateks õpetajateks mitte üheülbalisteks, mitte ühe näolisteks, mitte ühtemoodi tegijateks. Ja selleks on praegused õppekavad küllalt paindlikud ja lubavad üliõpilastel teha õpivalikuid, valida teatavaid aineid, mis veelgi täiendavat nende poolt valitud, noh, nii-öelda suundi. Praegu on kooli muusikainstituudis võimalik õppida kahe haridustaseme õppekavade järgi seon, bakalaureuseõppe ja magistriõppe lähitulevikus kahe-kolme aasta pärast sulgub magistriõpe koolimuusika erialal ja viia aastane õpetajakoolitustsükkel annab magistriga võrdse haridustaseme. Nii et Eesti muusikaakadeemiast astuvad välja muusikaõpetajad, kes on viis aastat saanud koolitust ja kelle haridustase on võrdne magistritasemega. See tähendab, et avaneb mõne aja pärast doktoriõpe. Kutsealane ettevalmistus on suunatud eeskätt koolis vajamineva materjali heale tundmisele, mis on läbi põimunud vastavate ainetsüklite taktikaga. Koolimuusika instituudi õpetajakoolituse eesmärgiks on õpetaja kandidaadi erialase sotsiaalse ja üldkultuurilise pädevuse kujundamine sellisel tasemel mis võimaldab lõpetanul asuda tööle tegevusest töötajana, kellel on perspektiivi, töö ja edasise õppimise käigus kujuneda küpseks professionaaliks. See tähendab loominguliselt mõtlevaks kogu oma võimete ja tunnete registris hästi arenenud õpetajaks. Tänan tähelepanu eest. Ja nüüd on mul suur rõõm esitleda järgmist sõnavõtjat. Nii kaua, kui ta tuleb, ma tahtsin tegelikult Mul on väga hea meel, et ma suutsin ta siia kutsuda ja et Aivar, et sa tulid. Aga ma mõtlesin, et meie kohalikke poliitikuid tuleb rohkem, et siis näiteks seda meest, kes on võimeline ka Rakvere linna, noh näiteks peale Pärnu ja Jõhvi kontserdimajaga siia kontserdimaja ehitama. Meil käib see arutlus, et Rakvere linnas oleks vaja ka oma kontserdimaja, seda on tore siin toredas saalis rääkida. Ühesõnaga Eesti Kontserdi direktor Aivar Mäe. Aga seda eelkõige kui Arsise kellade kooli looja, palun. Ma pean lõpetama täpselt pool kuus on üheksa minutit aega. Nonii, minule anda? Vau, muidugi Jaan paku tunda, sest ma ei olnud veel isal mõteteski, kui Jaan Pakk tegi oma suuri tegusid. Aga ma väidan, et Eesti muusikaõpetusega ei ole mitte midagi lahti ja Jaan pake tänapäeval on tohutult palju väga tugevaid tegijaid. Ja igaüks omas ajastus. Ja minu nõue oli rääkida siis. Ma ei ole ehitustegelane, aga võib-olla siis erakoolindus, hooli üritaja, kui nii võtta jaja erakoolitust ja. Muusikaline erakool on täna suhteliselt vaeslapse osas. Kui me räägime kellade koolist, mis on ka muusikakool tema metoodika erinev tavamuusikakoolist. Mitte et eesmärk oleks kõik risti vastu teha, mida muusikalis tehakse. Aga meil on lihtsalt erinevad arusaamad, kuidas last muusika juurde tuua. Mida me oleme märganud laste juures, on see, et, Linnaisad normeerivad ju laste koosseisu seal muusikakoolis ja eelarve paneb selle paika siis lapsele esimene, kõige valusam samm muusika teie juures ongi just see, kui ta jääb laste muusikakooli ukse taha. Ja meil on neid õnnetuid üsna palju. Kuna meie eesmärk ei ole võtta vastu haritud, muusikaliselt haritud, juba valmis lapsi, sest me alustame nendega seitsme kuni üheksa aastaselt. Me ei pea arvestama linna rahakotiga, sest me oleme ise finantseeruvad, ehk siis me toetume lastevanemate rahakotile. Siis arv on suhteliselt piiramatu, muidugi, selle määrab ruumid ja ruumi logistika. Tänaseks õpib meil kahe aasta jooksul juba siis 300 üle 300 õpilase ja me kasvame kuni 1000-ni, see on meie võimsus ja me teeme seda neljas linnas. Jõhvi, mida me avame järgmisel aastal, praegu on koolid olemas Tallinnas ja Tartus ja ka Pärnus. Me ei taha olla konkurendiks Pärnu muusikakoolile. Aga samal ajal siit võiks tulla nagu teine mõte, et seda erakoolidest tegelikult üldse vaja ei olekski. Selle täidaks ära muusikakool, samamoodi ka Muusikaakadeemia, sest matemaatikuid, füüsikuid, muusikahuvilisi on palju, kellele? Me oleme nagu sulgunud iseendasse. Me ei lase kedagi sisse. Aga tegelikult peaks olema võimalus Eesti vabariigis kõigil õppida kas siis riigi raha eest või oma rahast. Kui ma tahan ikkagi võtta kaks semestrit muusikat ja saada aru, mis asi on see valge ja mustklapp siis ma pean sedasama täna mul tegelikult Eesti vabariigis seda võimalust ei ole. Kogu see muusikahariduslik külg, kas see on siis seitsme aastaselt või ka 55 aastaselt peaks olema võimalik ja siit ka Muusikaakadeemia äriidee, kus saaks raha selleks, et rohkem inimesi harida. Mis seal siis meie koolis nagu teisiti, kõike ma ei saa teile rääkida, sest see veel salvestatakse, lastakse kogu Eestile ette, keegi lööb uue kellade kooli. Nii et ma püüan väga kinnine olla. See kooli koolitee mõningas mõttes idee on natukene varastatud, mõningas mõttes ka ise välja mõeldud. Ei saa öelda, et me eirame kõike, mida me oleme omal ajal Tallinna riiklikus konservatooriumis õppinud, sugugi mitte. Aga lähtepositsioonid, tavamuusikakooli on lihtsalt erinevad ja meil ei ole kohustust kellelegi käia. Ja nagu ma ütlesin, lapsevanem peab ka kõik ise kinni maksma. Me teeme seda läbi instrumendi õpetuse, nii et siit võiks mingit piirjooni vedada Orphy instrumentaariumi ka. Me pöörame eelkõige tähelepanu just ansambliõppele, nagu on ka Pärnu leidnud ja mis seal salata, see õpilasele meeldib kõige rohkem. Kui siin on klaveripedagooge, siis nad hakkavad jaladega jalgadega kloppima. Me teeme klaverist kolme õpilase tundi, kolm klaverit, kolm õpilast. Kuidas me seda teeme, seda ma teile ei ütle nii. Ja üks moment on veel meie juures, et muusika tavaliselt ei riigi ega rahvuspiire ei tunne, meil õpib kõikidest rahvustest õpilasi, kuigi õppetöö käib, võisid kõik eesti keeles. Ja siin on ka muuseas jõhvi idee, kus väga suur suur osa on ka eesti keeleõpetusel. Kuidas väga lühidalt öelda? Nagu ma ütlesin, meie õpilaskaader ei sõltu lauluoskusest muusikalistest teadmistest, vaid eelkõige silmavaatest ja arenguastmest, kuhu see laps on selleks hetkeks jõudnud. Me valime oma lapsed seitsme kuni üheksa aastaselt ja konkurss on liiga suur, meie jaoks väga raske otsustada. Igal aastal tuleb katsetele üle 200 lapse ja me suudame vastu võtta ainult 65 sest meie kool on suhteliselt väike ja meil ei ole eesmärk nagu maestro Ernesaksal oli kogu eesti laulma panna või kelli mängima panna, vaid pisut täiendada eesti muusikaõpetust. Nagu ma ütlesin, meie muusikaõpetus on tasuline ja siin oleks ka üks Märkus võib-olla muusikakooli õpetajatele ja ka muusika kreemiale, et tuleks suuresti vaadata ka rahalisi ressursse, kuhu ja milleks neid kulutatakse, sest tegelikult olles tutvunud siin teatud muusikakoolide eelarvetega, on ressurssi üsna palju ja kohati mõnes linnas liialt palju muusikakoole. Kuidas me õppetööd korraldama? Väga kiiresti, ma lihtsalt ütlen, nelja-aastane õppetöö. Me läbime enamus õppeained, muuseas eneraid, tead, me oleme talle esitanud oma õppeprogrammi ja see on ka haridusministeeriumis kinnitatud. Nii et pillitundmine muidugi muidugi klaveri õppe, nagu ma ütlesin, siis põhiinstrument läbi, mille kogu muusikalist õpet tehakse, on see solfitund, on see muusika, ajalugu või mida iganes, on muidugi Kell. Miks see nii on, seda ma ei tahaks teile öelda, aga see on päris hea. Me oleme tegutsenud nüüd kolmas õppeaasta läheb ja resultaadid on väga head ja üheks suureks märksõnaks on improvisatsioon. Ka klaveri juures, mida ma olen märganud, on see, et kui õpilane lõpetab muusikakoolis kas kuus aastat seitse aastat kestnud kursuse siis olles neli aastat gümnaasiumis klaverit nägemata, siis kuskil ülikoolis ta ei julge enam klaveri taha istuda siis me püüame nagu selle instrumendi tuua lapsele lähemale. Me ei kasuta tegelikult tserni etüüdikogumiku ja meil ei ole heliredelit arvestust. Ma tean, et see on suureks miinuseks, aga meil on midagi muud. Ja muidugi meie jälgime Ablikatuuri ja nii edasi, edasi aga natukene teised põhimõtted, sest tegemist on ääretult vabatahtliku kooliga, kus mitte lapsevanem, vaid õpilane otsustab, kas ta tuleb sinna või mitte. Nii et me eelkõige suhtleme õpilasega, mitte ema-isaga ema-isaga, me suhtleme igal poolaastal läbi kirjavahetuse ehk siis meelinduse, kus me anname A neljal lapse arengu kohta mitte niivõrd muusikalises mõttes, vaid üleüldse, mis on juhtunud selle nelja kuu jooksul. Meil on oluline väga distsipliin. Nii et lapse kasvatamine käib globaalses mõttes aga läbi muusika. Siis oli probleeme siin teil seadustega, mis puudutab esimest jaanuarit ja ega neid seadusi ei maksa niivõrd tõsiselt võtta. Ma olen ise seda seadust lugenud, see puudutab ka meie asutust. Mis seal salata, seaduses ongi selleks, et neid kõrval, et neist kõrvale hiilida, nii et seal on tegelikult lahendusi väga palju ja, ja kui ametlikud või riigikogu annab välja lolle seadusi, see ei tähenda seda, et me ei saaks neelata. Saab küll. Nii ma arvan, et lühidalt oleksid. Ehk siis see viimane teema kuna esindajad on siin sisemise kontserdi, asjasse puutub, kindlasti korralik kontserdimaja peab igal pool olema ja ma arvan, et Rakvere ei ole ka see viimane, kes selle kontserdimaja peab saama, aga see ei ole tänase konverentsi teema, nii et seda me räägime omavahel nelja silma all, küllap me sellega paika panema. Nii et tänan kõiki ja aitäh kutsumast. Ma jaa, palun. Kuna sulle kiirem, miks sa tegeled selle, kellel sul ei ole eesti palkades piisavalt tegevust? See on üks põhjus kindlasti, et ei ole piisavalt tegemist, aga see mõte oli. Mõte tuli ammu 93. aastal, kuna ma tegelen ise kahe ansambli juhtimisega ja mul on ka 18 last, keda ma olen nüüd suhteliselt vähe vist kuus aastat nagu kasvatanud. Siis ma nägin seda sädet ja kiirelt arusaama muusikast, mul on kõik 18 tükki on enamus karud kõik, kes ei tea muusikast mitte midagi, vähemalt sel hetkel, kui nad tulid. Need olid koorikoori lauljate lapsed, nii et ma võtsin sisse kõik valikuta ja sealt tekkis mõte. Nüüd oli vaja leida ka metoodika, kuidas seda kõike teha, seal on ideid võetud Jaapanist kus inimhing on väga tähtis faktor. Ja ühiskond ei ole niivõrd materialiseerunud nagu juba meil. Me jõuame varsti Ameerikale selles mõttes järel. Nii et 93 oli see aasta ja mis seal salata, Tallinna riiklikus konservatooriumis on mind koolitatud ka muusikapedagoog, eks. Nii et ma olen ikkagi hariduse sellel alal saanud. Aga ma ise ei õpeta. Väga head õpetajad. Mart, suur aitäh, aga mul on laval astub ülesanne seoses sellega, et ma liikusin siiapoole. Proua minister Signe Kivi Palus vabandada ei saa osaleda tänasel konverentsil aga ta palus edasi anda tänukirja. Ja see on Hando Põldmäele Virumaa noorteorkestri dirigendile eduka loomingulise tegevuse eest. Ja see autasustamine on seotud siis Jaan pakku viiul 2001 konkursi laureaadiks valimisega. Nii et Hando Põldmäe ja Ando, palun ära mine nüüd ära, me peame nüüd natukene mängureegleid veel täpsustama, aga kuna Aivarile proua minister andis selle austava ülesande siis ja ta ütles, et tal on täpselt üheksa minutit aega siis lugu on nii, et siitpoolt tuligi idee Jaan pakku 100. sünnipäevaga seoses väärtustada kahte esialgu kahte pakku viiuliga, kes on siin meil ja üle Eesti niimoodi oma muusikalise tegevusega tunnustust leidnud. Ja kuna muusika Ta on tegevusvaldkond, mis ei kat, mida ei kata üks ministeerium, siis pöördusin ka nii haridusega Kultuuriministeeriumi poole et nad toetaksid meie ettevõtmist. See auhind on siin. Selle on teinud noor klaasikunstnik magister Kati Kersna ja selle nimi on pakku viiul 2001. Ja selle nii-öelda selle taiese rahastas Kultuurkapitali kohalik ekspertgrupp. Nii, kuna see on nüüd nii raske seda ja siis mina olin, aitan annet. Ma ka Aivar ütleb, ta võttis. Vaevaks ministri tasemele. Nii aitäh. Kas Hando tahad midagi öelda, sest et meil on veel üks? Olen väga üllatunud ja väga-väga tänulik selle preemia eest mis ei ole kindlasti ainult minu oma, vaid kindlasti on ta Paku poolt, ta tuleb nii-öelda, kuna ta on temanimeline ja nii nagu oli juttu, et kõik, kõik uus on ära unustatud vana, nii see tõesti Virumaa noorteorkester siis, mis praegu tegutseb viiendat aastat, on, on kindlasti Jaan paku, nimi on see, mis punase niidina ühendab seda tänast päeva ja neid inimesi, kes, kes siin saalis istuvad ja neid on ka üsna mitmeid, kes on tema juures oma hariduse saanud ja praegu siis tegevmuusikud, professionaalsed muusikud või siis õpetajad. Ja väga kaugele on neist paljud jõudnud. Ja ainult häid ja väga häid sõnu selle suurepärase muusikapedagoogi aadressil on siin täna öeldud ja ka varem. Seega ta pidi üks suurepärane inimene olema, kellega mul kahjuks võib-olla ei ole õnnestunud kohtuda, kuid võib-olla ka on. Sest et meie vaadates kattub kaheksa aastat ja nende kaheksa aasta jooksul mil ma veel üsna lühikeste, peaaegu et põlvpükstega jooksin ringiga Kadrinas, ei ole sugugi võimatu, et me kohtusime piimapoes, kuhu vanaema nendega hommiku saatis. Loodan, et see on nii olnud. Aga, aga igal juhul on loomulikult see tänu ja see orkestri tegutsemise, mis on tänapäeval? Kõigepealt muidugi Valdur Liiv, kes selle asja algatas ja hoiab seda asja tänaseni üleval, loomulikult teised toetajad, proua pilvi, lepiksoo, kes on meil meie juures igav päev ja iga tund ja hoiab meid kõiki ja meie lapsi ja, ja loomulikult kauri kool, kes annab meile koha, kus olla ja neid inimesi on palju palju. Loomulikult on need lapsed, kes pilli mängivad, nii et minul oleks siin hea käsi, käsi viibutada siin orkestris ja, ja teha nägu, et töö on raske tegelikult jooteid, lapsed, tänan teid kõiki. Aitäh, Ando ja palju õnne ja. Ja nüüd teeme selgust ka selle teise viiulisaaja kohta. Kahjuks ta ei viibi meie seas, sest tema on Hirvo Surva ja tal tehti reedel operatsioon. Midagi väga hullu. Ma kohe valin tema ja Anne, palun, naise hääl pidi parem olema sellest uudisest talle teatada. Tulema kohe valinud ja me saame üheskoos teha, aga ma tahtsin teile näidata ühe sama probleemi, kaks erinevaist lähenemisviisi. Näete, siin on kaks käskkirja, üks on haridusministeeriumi ja teine on kultuuriministeerium oma haridusministeeriumi seal, kus matemaatikud on hästi palju, eks ole. Ja haridusminister teatab ka, et ta toetab seda 3780 krooniga. Nii et Irvule saab see rahaga üle kantud. Ja Anne ole head, tule siiapoole, mina kohe valin Hirvo. Üheskoos aga mõnusale kenale prouale põrandale. Ja ma olen siin nii suure ja auväärse Rakvere publiku Eestile hea meel teatada, et teie tööd. Lääne-Viru Ma olen ära mäe ja. Paku viinud kapsapreemia saamiseks. Muusikapedagoogide ja auhinna pani 2001 avatud rinnad hõlma, kreeklased muutvad teisendama nii palju õnne ja ma loodan, et asjad kokku. On ikka? Jaa, anne peas. Järgmine üllatus-üllatus. Tere õhtust. Me oleme täna siin tegemaks sügavat kummardus Jaan pakule sellele vägevale Virumaa mehele, kes ei teinud küll kõikidest oma paljudest õpilastest elukutselisi muusikuid, kuid kelle õpilastele jäi elu üheks kutseks muusika. Aga me peame siin olema ka selleks, et tunnetada tema tegude valgusel oma tegematajätmisi ja mõnesugust mõtteloidust. Et Rakvere pole enam pakku aegne Virumaa muusika pealinn. Aeg oleks vast üles ärgata ja mõtlema hakata. Ja mitte pisikestes, vaid suurtes mallides, sest pisikesed asjad muudavad inimesed pisikesteks, suured teevad nad jälle suurteks. Rakverehariduse ja kultuuri selts Kaur kutsub selleks just täna, Jaan, paku sünnipäeval üles ühinema kõiki hea tahtega inimesi et muuta Rakvere taas Virumaa muusikapealinnaks. Ja üheks suureks sammuks sel teel oleks rahvusvahelise noorte muusikud. Konkursi korraldamine meie linnas. Mida on veelkord ta, nõnda on ennast aasta aastalt maailma muusika kaardile kandnud mitmed väikelinnad, näiteks ust, nad laabe ust, nad Orleitš. Tšehhimaal, Neerbelt Belgias, kuukmo Soomes. Karl Sue Saksamaal. Tuletame meelde, et ka meie oma jätskaar ja kuulus pori džässifestival mis skeptikute algarvamuse kohaselt peale sündi pidid kohe välja surema. Aga näete, nad õitsevad ja haljendavad edasi võites rohkem tuntust ja osavõtuihalust. Miks? Sellepärast, et eesmärgid püstitati koheselt suured ja ka auhinnad väärikad. Žüriid noortekonkurssidel on rahvusvahelised ja koosnevad vaid tuntud muusikuist, sääratav usaldust pedagoogides ja tõstab võitlusvaimu õpilastes. Motivatsiooni tooniks võiks olla nii õpetajatele kui õpilastele paljud asjad. Meistrikursused, rahalised preemiad, hea keskklassiga pillid, mis oleksid nagu rändauhinnad auhinnaks. Kuna konkursi ettevalmistamine võtab palju aega, siis tuleval aastal taas Jaan paku sünnipäeva aegu ja see jääks siis loodetava rahvusvahelise konkursi ajaks. Tuleb korraldada noorte muusikafestival mis ei seaosavõtjate ette nõnda professionaalseid tingimusi, nagu seda teeb konkurss, sest festival on ju tegelikult üks suur muusikapidu, kus osavõturõõm on see kõige suurem rõõm. Kindlasti peab peale laste siin esinema ka tunnustatud solistid, ansamblid meilt ja mujaltki maades. Loomulikult kutsume siia festivalil esineva noori meie sõprusringkondades Soomest, Norrast, Rootsist, Saksamaalt. Ja selleks taarset motiveerida õpilasi ja õpetajaid võib ka festivalil nagu kõik maailma Euroopa. Standardit seda ette näevad välja anda oma lemmikesinejaile preemiad korralduskomitee sponsorid, firmad, needsamad kutsutud tunnustatud solistid ja nii edasi ja festivalil saaksid esineda kõikide pillirühmade klas teel ja puhkepillide õpilased ja ansamblid. Ja ma ütlesin, hea tahtega inimesed. Kindlasti ei tohi me rääkida enam Viru maas kui vaesest maast, kuidas saab tööstuslikult nõnda arenenud maa olla? Vaene maa? Me loodame, et järgmine kord, Me saame, keda ka juba sponsoritega, sest maailmas peab iga enesest lugupidav suurfirma endale auasjaks ülal pidada orkestreid. Volvo peab vaht orkestrit üleval, Rootsis. Hennessey Prantsusmaal vääritab peale heade veinide mitmeid sümfooniaorkestreid Detroidis orkestreid üleval General Motors. Ma usun, et ka meil saab see kujunema nii, et igal firmal on auasjaks oma suurtel vastuvõttudel näidata oma orkestrit, oma esinejaid. Ma loodan, et saalis on inimesi, kes mõtlevad samamoodi kui meie ja andke endast märku, sest iga välja käidud mõte ja iga abistav käsi meile, onni ulatatud tegelikult meie muusikat, õppijate, laste tulevikku, mis oli ka Jaan paku elu ülesandeks ja sihiks aitäh. Soovida saagu elama, elagu uus festival ja konkurss ja selle teokstegemisel on igalühel võimalus kaasa lüüa. Nüüd ma pean. Heidi tegema sulle sellise ettepaneku, sa tahtsid ka sõna sekka öelda, aga kuna kõik, kes konverentsil on kokku tulnud, on palutud ka pärast kontserti sünnipäevapeole, siis ma teen ettepaneku seal oma mõtted välja öelda, sest et ma pean tunnistama, et ma ei ole saanud, kuigi mul on, kelle ees päris täpselt ajagraafikus olla ei ole suutnud, kell 18 peab hakkama kontsert ja ma tahan teid tänada, et ära kuulasite, et kaasa mõtlesite. Tahaks lapsendada. Ma tahan öelda seda, et tegelikult kes meist ei ole lapsevanem. Kõik me oleme lapsevanemad, olgu need siis õpetajad, omavalitsustegelased või riigikogulased, kõik olema lapsevanemad. Ja meie kohus on teha nii, et meie lastel oleks see tulevik ikkagi ilusam, veel kaunim, veel sisukam. Probleem on ju tegelikult väga palju, mis vajavad seaduses tulenevaid muudatusi, ei ole normaalne, et muusikakool käib tänasel päeval. Huvikooli seaduse alla ei ole normaalne see et laulutunni eest makstakse ühepalju ja koorilaulutunni eest mitte nii palju. Aga see oleneb sellest, kui valmis on ühiskond. Seda oma tellimust seda muusikahariduse tellimust nõutama. Aga riik, see oleme ju meie, mitte ainult valitsus ega keegi kuskil. Lõpetuseks tahan öelda, et ilmselt Jaan Pakk oli see suurmeister, kes suutis koos tegutsema sundida või panna rahvast panna noori Eestimaal. Tänasel päeval on see vast kõige keerukam otsustajad. Olulised otsustajad ühte tuppa saada, koos arutama ja koos mõtlema ja koos otsustama. Aga olgu meil õnne selleks aitäh. Kohe õige pea jätkub siin salmis. Galakontsert, sünnipäev jätkub.