Tere kõigile päevade saate kuulajatele tänast saadet toimetamas Piret rist ning saate suvekülaliseks on mees, keda ühed mäletavad ajakirjanikuna. Teiste jaoks on ta legendaarne koosi esimees ja kolmandad peavad teda Teo tahteliseks kirikuõpetajaks. Loomulikult on see mees Kalev Raave ja me alustame jutuajamist sellest ajast, kui Eestimaal ühes väikeses külas elas väike poiss nimega Kalev Raave. Oi, sinnani on rohkem kui kolmveerand sajandit juba tagasi, kui ma siis tõepoolest ilmavalgust nägin, see oli Tartumaal Konguta vallas majala külas, ihatsid taluvus. Mu isa ja ema olid sealt talupidajad ja ma olin nende peres nende armastusest teine laps, õde oli vanem ja siis sündis üks poeg veel perre, nii et meid oli kokku kolm last. Lihtsalt talupidajaid keskmine talu ja püüti ajaga kangesti kaasa minna. Põllud ei ole ju kunagi nii väga eriti ja palju sisse kellelegi toonud, aga kuna noored inimesed mu isa ja ema näol tahtsid ikka tõepoolest pere laedamine elama, hakkaks Kari kasuks ja, ja viljasaagid suuremad oleksid, siis muretseti masinaid, jai, ehitati uusi hooneid ja muretseti tõuloomi ja nii edasi. Tollel ajal tuli siis see esimene Eesti vabariik anti talupoegadele üsna üsna kenasti laenu, kui olid käendajad ja loomatalu oli, siis siis laenu ei keeratud, et elu edasi viia ja väga õige ja ega need protsenditki nii väga tapvad ei, ei olnud, mulle tundub, et tänapäevaprotsendid on hullemad. Ja laenu võeti ja osteti siis kõike, mis vaja oli talumajapidamises ja justkui oli kõik see õige 20.-te aastate teisel poolel. Aga siis, kui maailma tabas ja ka Eestimaad majanduskriis 30.-te aastate algul, siis kõik muutus, kõik muutus, põllumajandussaaduste hinnad veelgi langesid, turuolukorrad keevenesid, aga pangalaenud tulid ikka maksta, protsendid olid ikka maksta. Ja siis oli kitsas käes, ei suudetud enam vastu panna. Ja veel juhtus niisuguseid inetuid asju, et kuigi seal oma ja naaberkülamehed vastastikku käendasid, neid pikalaenu pangalaene põllumajandusele, aga mõni nendest vahepeal oskas oma varanduse kirjutada kellegi teise arvele, et ta justkui jäi paljakspoisiks ja lasi omad jättis oma võlad maksmata ja lasi need veel nende käendajate arvele. Need meie talule ja minu vanematele tuli lisaks oma võlgadele kaela veel mitme pere teisi võlgu ka ja mitugi meie perele teisi taolisi kannatajaid oli seal veelgi, jäi suudetudki vaevaline vastu panna, meie talu müüdi võlgade katteks oksjonil. Oksjonil me jäime ilma isatalust ja varandusest ainult see, mis siis hädapäraselt igale meist oli nagu mõeldud ja ja, ja, ja jäätud. Ja siis mu vanemad otsustasid, et lähevad, ütles Tartumaalt ära sinnakanti, kus mu ema pärit oli, seal Võrumaalt siis Urvastest ja, ja läksimegi sinna üsna Urvaste kiriku lähedal oli esimene uus elukoht. Seal ma hakkasin kirikus käima, sest Tartumaal lapsena vanemad käisid ikka suurte pühade ajal kirikus ega muidu vahel aga vähem, kuna kirikuni kaugel Puhja kirikusse tuli käia. Urvaste kirik oli üle oru nii-öelda uhtjärv oli, vahepeal me olime teel luht järvede pool oligi kirik siis vanavanavalk oli seal algul õpetajaks ja hiljem tuli noor Elmar Pähn, kes hiljem küll läks sinna teisele mandrile ja seal tegi oma tööd edasi ja seal sai minust siis ka Urvaste kiriku pühapäevakoolilaps ja ja, ja, ja Satravi kirikus. Käia mulle meeldis käia ja kuulata muusikat ja, ja kuulata seda kõike seda kaasa laulda ja kaasa mõtelda ka need esimese sellise impulsi ma sain nagu Urvaste kirikust ja mu vanaema isapoolne ema oli hästi usklik, tema ei jätnud ühtegi pühapäeva vahele jääda, luges kodus piiblit ja valjuhäälselt ja palveid lugesin edasi. Tal muide Kuulsast toredast sugusel, siis tema on see mann, kellest Andres Rennitid laulab mu meelel, kuldne kodukotus. Tema oli Andresen naabertalu peretütar, minu vanaema Marie ristinimega anniks ta kõik kutsusid ja Andres ka ja samast mannist me oleme siis järjest laulnud, laulame nüüdki veel ja just homme, mille isegi tema kodu kodust vaatame, loon laia kivi pääl kamakäkki, küll me süüa ei saa ka, võileivad on küll kaaslased, neid seal siis vanavanemate mälestuseks süüa. Noot ja tema mind siis aris usuliselt küll niidet, ma kümneaastase poisikesena hakkasin tookordsele Eestimaal ilmuvale kirikliku lasteajakirjale laste sõber tegema kaastööd. 36. 37. 38. 39. aastal ilmus lastesõbras. No palju minu jutt, jutukesi ja jutte ka ei tea, mis suured asjad nad ei olnud, aga aga neid ilmus ju nad seda siiski väärt olid, neid ära trükiti. Koolis kutsuti mind juba kirjaniku sant oli seda tiitlit kanda, sest see tega Tügamisena kõlas ikka rohkem, mis kirjanik ma nüüd olin ja, ja nii edasi, aga vot nii see lugu siis oli. Aga pärast seda, kui isatalust siis ilma jäime. Me elasime üsna kehva elu. Vaese tulime väga, ikka väga vaesed, sest taludes tehti tööd töö eest maksti üsna tagasihoidlikud ja väga vähe. Me kuidagiviisi tulime toim. Külma, kannatasin selle all ikkagi, et mul ei olnud ei selliseid rõivaid, nagu oleks ka tahtnud, või selliseid jalanõusid, isegi maiustusi saime haruharva suurte pühade ajal või, või sünnipäeval, siis ikka midagi lubatud ja oli üsna kehvalt. Ja kui siis 40. aastal muudatused toimusid ja kõik kirjutasid ja kõik kellad kõlisesid, et nüüd läheb eluks parimaks töörahva elu ja kes vaeselt kõnelnud hakkavad vabalt ja paremini elama ja nii edasi, siis ma arvasin, et ehk tõepoolest nii on ja läksin päris kenasti kaasa lapsena oma mõtetes ja soovides, aga hiljem siis ka juba suuremas elus ja ja, ja olukorras need me rändasime, Võrumaad pidi ringi õige mitmel pool olime talutöödel isa ja emaga kuni kuni selgus, et uuesti mingisugused maksmata võlad tulid meie täiendavalt 30-ga kaheksandal aastal kaela peale ja me pidime oma elukohta muutma. Maalt siirdusime Valka-Valga linnaisa sai raudteel töökoha, ema sai pesumajas aiandites tööd ja ma käisin siis Valga koolis koos oma õe ja, ja vennake Valgas elasime kuni saksa okupatsiooni lõpuni, siis oli uueks elukohaks sai Pärnu. Kuid kuidas ta sinna Saaremaale arveametnikuks sattusite? See oli 44. aasta kevadel, kuulutati kuskil lehes, ma ei mäleta, kus Leesse kuulutati, et Saaremaal Mustjala vallavalitsus vajab arveametniku, tema kirjutasin Valgast sinna Mustjala vallavalitsusse, et mina olen Valga koolipoiss, pole Saaremaal, elust ainult tahaks tulla ja olla, võtke mind ja ma püüan olla noh, tore arveametnik ja, ja nad ütlesid, neile meeldis siiras kiri, et nad ega nad palju ei lootnudki, et ma nüüd ei tea, mis ametnik olen, aga koolipoiss ta Saaremaale tulla ja nii edasi ja tegimegi kauba. Tere. Ma olin 44. aasta suvel Saaremaal Mustjala vallavalitsuses arveametnik ja ma elasin pastoraadi teisel korrusel ühes pisikeses toas ja puutusin siis IGA PÄEV pastoriga kokku ja tema teenijatega ja väga kerge, nii et ma olen ka selles mõttes juba varem radis elanud, tall siin hallistes ja, ja nii edasi, aga seal ma olin ühe suve ainult siis ma varjasin ennast metsas saksa armeesse, taheti mind mobiliseerida. Kui vana te siis olite? 26.-le aastal sündinud? Ma olin siis paras just lennuväe abiteenistuse mobilisatsiooni alla kuuluv poiss, aga olin siis metsas malka metsas ööbinud kui ka söönud ja olnud hirmu tundnud ja arengutest ja saksa armee saigi mind kätte. Valgamaalt tagula külaste laanetalu sauna pealt, kus ma siis olin saunas käinud ja ei julgenud metsa tagasi minna, niiski oli kõik, juba sügis oli ja maa peal magasin ja hommikul sealt maha tulles selgus, et terve õu oli taganevad Saksa armeed täis ja ma lausa nende keskel astusin, siis võeti mind muidugi kinni konvois tüpasin Tsirguliina sära ja varjasin ennast siis metsades uuesti, kuni siis kõik Eestimaal uuesti muutus. Aga kuna ma siis juba 30.-te aastate lõpus ja ka 40. 41. aastal olin ajakirjanduses ikkagi veel sulge proovinud, siis sai minust kohe pärast seda, kui nõukogude võim taaskedest Eestis ajakirjanduse alal töötaja, aga vahepeal olite pioneeri ja õige õige, oli küll mõne kuu ja, ja nägu hästi küsijal teada olin, ma olin Pärnusse kolmandas mittetäielikus keskkoolis vanempioneerijuht ja sealt ma siis esimese tööga kohe tegin ja saimegi siis toimetuses ja tuttavaks ja nii minust sai siis Pärnu ajalehe kirjanduslik kaastööline ja ühtlasi ka noorte hääle Pärnumaa korrespondent. Ma olin nii ühte kui teist põhikohaga Pärnut toimetuses, aga poole kohaga ka siis korrespondent ja pärllehe juures ma elasin läbi siis kõik ametikohad kuni toimetaja nagu kaasa arvatud, toimetajaks ma lõpuks siis olid oblasti ajal oblastile sekretäriks ja siis uuesti oblastid kadusid ruttu ära. Aasta vaevalt nad olid ja siis uuesti jälle Pärnu rajoonilehe toimetajaks kuni 53. aasta sügiseni. Mis nende oblastilehtede funktsioon oli ja mida nad endast kujutasid? Need olid nii selle territoorium pääl siis häälekandjaks, nii suur, nagu oblast oli Pärnu oblasti alla kuulus ka Viljandimaa, Viljandi rajoon toorja, siis Saaremaa ja Hiiumaa ja Läänemaa asutati väikese rajoonilehe asemel siis suur oblasti leht. Suud oli nelja leheküljeline, aga ilmus viis korda nädalas ja meie Pärnu lehe nimi oli töörahva hääl aga oblasti lehele nii vilets nimi või nii vaevae, seal kõnele nimi ei lugenud ja pandi Pärnu kommunist. Ja pärast seda, kui siis oblast kadus ja oblastileht ladus ja taastati rajoonile, siis meil enam pööra Pääle nimetus tagasi antud, vaid olime siis sunnitud edasi elama Pärnu kommunisti nime all, et siis oli Pärnu kommunist, selle toimetaja, ma olin siis ka tükk aega. Nii et tollel oblasti lehe ajal oli piirkond suur ja siis ta pidite vist ajakirjanikuna ringi sõitma. Olen peaaegu nad siis kõik need rajoonid läbi sõitnud küll Viljandi söömal On küll Lihulas sauna peal ja, ja, ja Hiiumaal Hiiumaalt ma ei pääsenud ära, ma olin peaaegu kaks nädalat Hiiumaal jäävangis, tähendab, laevad ei käinud ja lennuilma ei olnud ja Hiiumaalt äratulek Kärdlas Kärdlast sõit sõidutati väikese viletsa bussiga. Käinas sekus lennuväli oli seal, ootasime ühes putkas ja siis pärast lõunat teatati, et ka täna lennuk ei lähe, sõitsime Kärdlasse tagasi ja siis järgmine päev kordus ja nii see kestis hulk aega. Mul ei olnud midagi teha ja need, kes mind tagasi ootasid ka midagi teha, mul raha lõppes otsa ja ma olin seal päris hädas, aga mul õde oli õppealajuhatajaks seal, nii et ma õe käest sain raha ja laenu ja, ja, ja ikka olin ja sain sõita küll, aga lood jäid ilmumata. Ei tea, sest kõik läks hapuks ja halliks selle tõttu, et olin jäävangis, nüüd ma olen ka jäävangis olnud ja Hiiu saare pääl. Omaette tore lugu oli, aga kuidas te siis lugusid tegite? Noh, ma mõtlen, mitte ainult Hiiumaale väga. Ikka tuli nõnda teha, et ruttu tagasi ja siis siis ega me ei käinud mitte nii nagu tänapäeval moodsalt käib, vastupidi, siis tagasi ja siis kui õhtuks tagasi öö läbi kirjutasin, esimene lugusid hommikul toimetusse või nii edasi, nii et jaa, Liisaid ikka lood tehtud, mindud oldud, tuldud ja nobedasti kirjutatud ja siis veel kirjutatud Kaja on ja siis jälle mindud ja nii edasi. Aga kuna ma olin vastutav sekretär, siis ma olin rohkem ka staabiülem, sest sekretär on ikka üsna paigal, kuigi mul oli ka kaks asetäitjad oblasti koosseisulised ažuuri umbe suureks aeti ta meil seal ja mul oli kaks asetäitjat, niideti ma ei kära, võisin käia küll ma ise tahtsin käia, nii oli ikka parem, kui seal toimetuses lausa olla ja ja nii edasi, aga siis tegid seda staabitööd või seda lehe küljendamis ja, ja materjali koppa ajamiste tegid siis asetäitjat. No Pärnumaal olite te ajakirjanike, siis te läksite teie kommunismile toimetama Läheks Viljandis, Sakala oli jälle alla neelatud ja sai tee kommunismile vägevate nimedega lehtedel toimetada. Olen olnud, aga see sündis alles 55. aastal, sest vahepeal ma käisin kaks aastat Tallinnas vabariiklus parteikoolis, õppisin ajakirjandust ajakirjanduse pakulteedis, olin seal, lõpetasin siis nii-öelda tolle aja kohta toreda diplomi ka ajakirjanik ikka. Ja kuna Pärnu lehel lehe toimetajaks sai tookordne minu asetäitja Fjodor Grodinski, siis Pärnu lehel oli toimetaja olemas, aga Viljandi lehe tookordne toimetaja viidi omakorda õppima nüüd ja ajakirjandust ja diplomit saama ja nii edasi ja toimetaja koht vabanes ja siis toodi mind nii-öelda Viljandi lehe toimetajaks, siis ma olin Viljandis lektorite ja oli ka, mida seal parteikoolis kui õppisite, noh, ajakirjanduse eriharus, et kes seal õpetaja, eks ole, mida seal õpetati, õpetati noh, nii pooleks poolt seda, mis oli vaja ja pool neid, mida ei olnud vaja, ajakirjandust õpetati ka ajalehetoimetajad, näiteks käisid toimetatud asetäitjad ja ja, ja ikka päris asjalikke vanu ajakirjanik, need, näiteks vana kuulus ajakirjanik punase peaga Raudsep. Meie suur eeskuju tookordsel noortel ajakirjanikel, tema oli meil üks põhijõud seal ja, ja oli, oli häid õpetajaid, oli ka neeritsainim, sai nii mõndagi analüüsi, tegime ja lehti, seda analüüsi, lüüsisime ettekandeid, tegime referaate ja ja selleks asja, et ega see väga viga ei olnud, aga siis oli seal ka kõike muud. Kompartei Jaaloodia keel iga muidugi iga keel igavene keeles mingi täienduse ja isegi eesti keelde korralikult õpetati, sest meie hulgas oli ka neid, kes olid natuke hädas ka eesti keelega, Venemaa eestlasi oli mõni toimetajateks ja seal oli meid siis koos omajagu ja nii see kordus siis aastast aastasse selline süsteem Olisse. Väga huvitav, aga kas see eteist sai EKP Viljandi rajoonikomitee sekretär, oli tee käsk või, või pealeajamine muidugi ja ja meelitamine ja, ja nii edasi. Ma tulin siia toimetajaks ja sain aasta aega toimetaja olla ja peab ütlema, et hästi läks näiteks mina tõin Viljandi lehe toimetus Endel Veliste. Ega, ja Endel Veliste on minu käe all on olnud kas tegema fotosid Pärnu esimese keskkoolipoisina Pärnu lehele ja siis ta oli siis ta oli Uusnas kooliõpetaja. Kui ma tulin Viljandisse toimetajaks ja ma selle grupp avastasin, ütlesin sina ju nii. Käegafotograaf tuled toimetuse, kombineerisime talle toimetusse fotograafi koha, kirjanduslik kaastööna vis tiitli järgi ta oli aga fotograaf ette ei ole nähtud rajoon, Leedon, palgalist fotograafi ja ta tuligi ja tuligi ära need Endel Veliste olnud naguugoibus on jälle minu käe all, on esimesed karikatuurid, ta tegi Pärnu lehele Pärnu koolipoisina. Kusjuures saime mõlemad muidugi ilusti võtta paari karikatuuri eest ka, mis läksid nii-öelda selles suunas, kus ei tohtinud minna ja olla, kuna meil läks üsna kenasti ja tookord oli sisse parteikomiteede juhtimise süsteem. Niisugune oli esimene sekretär oli teine sekretär ja masintraktorijaamade kaudu kaupa olid, et nii-öelda tsooni sekretärid, kes tegelikult põllumajandusega maaeluga ja Viljandi rajoonis oli kaks masintraktorijaama, Viljandi masintraktorijaam ja Raudna masintraktorijaam. Kaudne masintraktorijaama, sekretär vabastati töölt joomise ja ja ju muu asja pärast ka. Ja sinna oli hädasti vaja ja vot siis nad sõitsid mul seljas niipalju kui jõudsid, et tulgu tulgu, tulgu, paistab, et sa oled maa hingega ja maa vaadetega inimene tuli sinna sekretäriks ja nii minust siis saigi juba aasta pärast 56. aastal Viljandi rajoonikomitee sekretär raudne masinana tugijaama piirkonnas. Üks aasta olin seal ja siis vabanes teise sekretäri koht, kes tegeles kultuuri ja spordiga ja haridusega, aga ideoloogiaga kahjuks muidugi. Siis valiti mind ka sinna seda ametit pidama, Simoniga teine sääsudele tegi nime kul, laulupidusid, korraldasime ja siis panin Vello Orumetsa laulma. Ta mäletab senini suured sõbrad, tänulik, et sina tõid mind laulma ja nendes ta oli siis Viljandi koolipoiss. Kui vana te siis olite minuni üsna noormees ka, kui ma oleks nii vana, olda kuludega, ma poleks sekretäriks hakanud, aga, aga noor, sest siis sai hakatud kolmekümneaastane kolm kas siis oli naine juba võetud ja oli ikka ma üsna nobedasti, võtsin naised oma ja lapsigi oli juba minu kooliõde Antsla kooli päevilt, kui seal algkoolis käisime, käisime koos Pärnus taas teineteist leidsime ja siis ma ta ära võtsin. Igavene tore ja armas inimene ja väga kangelaslik inimene, tema kandis meie elu ja pere ja koduraskuspunkti ja tegi samal ajal tööd ka. Ta oli kaubandustöötaja natuke ja hiljem oli ta eluaegne raamatukoguhoidja igal pool, kus ma olin siin, Viljandis või ka hiljem Võrtsjärvel või tema oli siis raamatukoguja. Ja siis selle kõrval ta hoidis kodu korras, mina müttasin ringi hommikust õhtuni ja vahel ka õhtust hommikuni ja, ja, ja nii edasi, nii et tänu temale lapsi neli on ja lapselapsi nii palju ja ja tänu, et me ikka üsna kenasti lasime ka. Selle aasta augustis sünnib 14. lapselaps. Ja. Uuris oot, mul all. Ei ole. Hea päevade saate kuulaja, tänane suvekülaline on legendaarne mees Kalev Raave ja me oleme praegu süvenenud tema ajakirjanikutöösse ning on aasta 1900. 60960 detsembrikuus tehti mind partei rajoonikomitee teise sekretäri kohalt lahti äri ja, ja, ja, ja, ja hirmuga, et ma olen, mis ma olen ikka, mitte õige inimene, mitte õige inimene. Aga kuna ma olin ajakirjanikuna omal ajal tõestanud, ennast mingil määral jaganud, viimastel aastatel ikka kirjutanud, sest ega ma ajakirjandusele jään ikka truuks, mida rajooni lehele vaid ka rahva hääle avaldas mu lugusid ja paljud teised LED ka siis Rahva Hääle toimetus tahtis mind hirmsasti endale saada. August Saaremägi oli tookord rahvale vastutav toimetaja või toimetaja ja tema mintsis diviski Rahva hääle toimetusse. 60.-te aasta detsembrist. Natukene aga istusin Tallinnas pikal tänaval, pikk tänav kaks, kus logos rahva hääl, olijatestki kommunist, tegin seal tööd ja siis vabanes rahvale Lõuna-Eesti korrespondendikoht asukohaga Tartus ja siis ma muidugi rääkisin augu pähe, et mind lubati lahkesti maale lähemale ja ja inimestele emale ja kolisin Tartusse ja millest sai Rahva hääle Lõuna-Eesti korrespondent. Käisin ringi ja kirjutasin ise ja, ja, ja lasin teistel siis kirjutada ja organiseerisin nagu korrespondendid itta. Aga selle ringi rändamisega ja eriti just seal võru maal ja ja seal käies ma rohkem ja rohkem mulle ilmise sai selgeks, et ei ole mõtet teha üsna tühja tööd pidimegi kirjutama vahule löödud lugusid, ilusaid lugusid, aga tegelikult oli elus hull ja kurb ja loomad naljas ja inimesed kehvalt elasid ja nii edasi ja mitmel pool oli mul selline tunne toto hullu, kas ei saa ometi inimlikumalt asju laada julgemini ja paremini ja mõistlikumalt arvukamalt, et peab seda asja nii hulluste amet kehvus on suur ja, ja üks häda teise otsa kuhjub ja hakkaski küpsema. Et kui ma ise prooviks kolhoosi esimees, kas ei saa mõnda kolhoosi siis ka veidi paremini paremini järele upitada? Teie elus võib täheldada siis kahte ajakirjanikuperioodi. Algul oli see lugu seotud talumajapidamistega ja siis oli ikka tõesti hea. Me saime mõnusaid lugusid toredatest, talu inimestest, lihtsatest lausetest, inimeste ja mõnus oli maal käia ja, ja olla kolhoosid muidugi väga palju muutsid ja algul olid ju kolhoosid väga kehvad ja viletsad. See oli omaette raskem periood, aga siis ma liigse nooruse tõttu ja hulluse tõttu ja ei andnud endale aru, sest väga palju seisis selles ette hirmsa suure hoole ja tõsidusega, täideti rumalaid, kroonu käske, rumalaid, kroloogee, käske, kampaaniaid viidi läbi suure vaimustusega nii edasi, mida põllumajandusüldse elu ei kannata ja põllumajandusveel vähem, ega siis burrito külvata sügisel midagi lõigata ja nii edasi, aga me pidime isegi seda kirjutama, vaat külvake porri või minge põllule külvata ja aeti neid värke taga, siis tookord oli niisugune hulla aeg ja justiitsikampaaniate värk oli väga valus vaadata, kõik käsi käis justkui kamp paaniate volinikega parteikomitee volinikud saadeti ja need viisid läbi kampaaniaid ja siis aina läks allamäge see elu selle tõttu ja karistuseks saadeti nii mõnigi kolhoosi esimees saadeti karistuseks linnast, oli kas joonud või muidu laagerdunud või viitsinud tööd teha või nii mõne tempoga hakkama, saadeti karistuseks kolhoosi esimeheks. No mis sellest muidugi välja midagi? Ei, ei. Ta jätkas seal sedasama joont või soont või, või ei osanud ta midagi teha. Nii, ja siis teie otsustasite, et lähete Võrtsjärve kolhoosi esimeheks. Ega mul ei olnud endal, millega otsustada, aga tookord olid veel väikesed joonid. Kui ma selle otsuse tegin, ei olnud veel kõik väiksed, ainult kaotanud ja oli näiteks Elva rajoon ja Elva rajoonikomitee esimeseks sekretäriks oli hõbenimeline mees ja ma sain toimetuse poolt ülesandeks minna Elva sekre esimese sekretäri käest tellida hõbe käest lugu Rahva häälde ma läksin, hõbe võttis mind vastu, istusime tema kabinetis, ajasime juttu ja, ja ta puhtalt tunnisse teeks paremini, aga no näed, ei ole neid meie väikses rajoonis, kellega teha. Pakkusin välja, aga ma tulen ja proovime mõnes kandis ta oli sellest vaimustatud muidugi, aga ta ei uskunud, arvas, et ma niisama jutu jätkuks, ütlen temaga seda lugu kätte saada, tulla talle esimeheks ja nii edasi, aga ma võtsin sellest asjast kinni, tema julges ka võtta kinni. Andsin avalduse Rahva häälde sisse, Saaremägi arvasid, et see on suur au, kui üks nende korrespondent kolhoosi esimehena ta, tal ei ole ka selle vastu midagi ja nii sündiski. Kusjuures ülikooli hilisem õppejõud Lembit raidajale õppejõud oli tookord Elva rajoonikomitee teine sekretär. Hõbe pani siis selle teise sekretäri, Raidi ja mind ringi sõitma, Elva rajoon nendes kolhoosides, kus esimehi oli vaja, kas olid nõrgad ja oli vaja välja vahetada või üldse ei olnud. Esimene oli Palupera kolhoosis, oli tõusukolhoos ja kolmandana jõudsime Võrtsjärve kolhoosi. Ma vaatasin, oi Võrtsjärv. Albert lehi soo. Väga tore. Eesti maamees oli aseesimees, esimest ei olnudki tookord enam seal. Ta oli kusagil läinud ära läinud ja juhatuse koosolek oli ja läksime sinna sisse jalgelt Leis, õuduslood püsti. Kui mulle tundub, et vist tuli meile uus esimees, ma nagu oma tooli, tule istu siia ja jätka, minu töö. Töö nii-öelda peaaegu pakkus, peaaegu pakkus, jäigi minu valik siis Võrtsjärve peale, seda enam, et ta oli Viljandi ja Tartu vahel samblast, seal oli see keskus. Kuna mu elukoht oli nüüd tartus hiljem olile anud Viljandis ja ühendust ka pidada ja nii edasi ja 20 26. veebruaril 62 oli kutsuti siis Elva rajoonijuhtide poolt Võrtsjärve kulus üldkoosolek kokku ja pandi minu kandidaat tuur hääletusele. Naasis, oli naljakas lugu, rahvas muigas. Oi, me oleme küll igasuguseid artiste läinud, aga niisugust see lehed, suraalne tahate olla kolhoosi esimees, seda küll. Seda küll, need, mis sa meil mõtet tegema hakata. Me kohe küsisin, Ulvi, sa mõtled meil tegema, aga kirjatöösid või, või, või nii edasi? Oi põnev koos, küll oli põnev, koosolek oli, rahvast oli puupüsti saal täis, kõik tulid siis selle erakordne juhus, et üks lehe inimene tahab tulla kolhoosi esimeheks. Mõtlesin. Ma palun kaks kuud aega, et ma saaks kõik pered läbi käia. Kelle katused katki on? Ma lehemehena tean, kus katusel aasta tehakse, toome nendele kõigepealt siis katuselaastud kodudesse katused saksa ära parandada. Pärast seda ütelus valiti mind ühel häälel kolhoosi esimeheks. Ja siis ma jäin sinna sinna, ma jäin 14.-ks aastaks ja kaheksaks kuuks. Meil oli tore kolhoos, kirjad, mis me saime, ma kirjutasin kõigide kirjade peale. Tarbeks või kütteks, pooled kirjeldaksid kütteks, näiteks kui tuli niisugune kiri, et heinapõllud kõik üles künda. Sellised kirjad tulid jaotused heinapõlludki küljes, 10. Williamsit. Seal mõistsid hukka ja nii edasi, siis me kirjutasime sinna kütteks ja asutasime põlde juurde heinapõlde juurde. Me teadsime, et häda siis tuleb, hakkasime heinaseemet kasvatama, kohe pärast seda saime rikkaks selle tõttu, sest heinaseeme läks Venemaal eriti niisugusi. Hindad küsimis, hindad aed, kõik maksid, kui hiljem selgus mõne aasta pärast, et ei, ei, ei, no on ikka väga vaja, kuidas loomi muidu pidada. Ühesõnaga Waze'i püüsin, seistan Tarana müürina rahva ja, ja selle võimu vahel ja see õnnestus ka, kolhoosist siiski õnnestus ja kuna edusammud olid olemas ja julged edusammud, muidugi. Tookord ma olin kõige rohkem karistatud kolhoosi esimees, uldse inimene vis Eestis, aga tõesti sain rängalt karistada, iga väikse asja pärast sai esimesena, me panime kõik lamama, pumbad auto peale, pidasime Tartu lihakombinaadi põgesid, põdesid, maksa lutikaid ja me maksime ainult juurde neile. Teiseks, likvideerisime kanafarmi munes kuldmune, elul midagi kasu nendest lugudest, aga tol korral pidi olema viis farmi pidi, kõik pidid olema kolhoosis, kõik pidid olema, põhikiri nägi ette, ma sain iga poest sain nats, teie rataste jälle jälle kutsuti, sinna läkski, aga kuna kuna neile meeldis, kes mind karistasid, see, et julgelt midagi tehti, prooviti, kas nii ei ole õige nii, ole parem ja, ja nii edasi, siis õnnestus see ja paar korda oli muidugi üldkoosolekul minu mahavõtmise küsimus, et, et ei kõlba niisugune, kes ei täida seadus ja nii edasi, aga kolhoosis kehtib siiski üldkoosoleku lugu. Kui kõik on sinu poolt, siis katsu ikka maha võtta, see esimees ikka jõle jama on, sovhoosi direktor on lihtne maha võtta, käskkiri, valmisega roosi naljalt ei, ei saa. Me esimesena läksime raha palgale üle esimesena esimesena ja ma hakkasin maksma kolhoosingutele pensioni, pensioni oma kolhoosi rahas, maksime pensioni, need paberites arhiivides olemas Docum dokument, iga kord ma sain karistada, jälle, jälle tehti samm, mis ei olnud tookord lubatud ega põhikirjas vastavuses. Oli väga selge, et on vaja uusi inimesi, kolhoosi noorust on vaja, kes elu edasi viiks, oli vaja maja ehitada, raha polnud. Me pöördusime kolhoosnikute poole, see on tõestisündinud lugu, et see nii kõik olnud. Laenake kolhoosile, teil on müüge, mõni pull või lehm maha või, või kes seal hoiukassas. Tooge välja. Laenake, me, me peame ehitama neli, viis uut maja, et võta, uus jõudis ja muidu me elu ei lähe edasi ja tammume paigal ja, ja nii edasi. Kaks suurt kohvritäit, raha, kantimine kokku. Kõik loobusid protsentidest. Meie mehed sõitsid ringi mööda Eestimaad, kohvrid rahakohvritega, ostsid ehitusmaterjali ja siis hakkasin maju ehitama. Meil ei olnud aega projekti teha ega kellelegi, kes lubab, mida me hakkasime ehitama, kui majad said valmis. Kutsusime projekti tegijad ja majade vastuvõtjad minestasid ära, enamikus minestas ära, aga kui me olime söötnud-jootnud ka ja siis sai ta seal korda ikka. Need vahed on praegu Võrtsjärvel seal alles eriti esimesse majja tuli kolm peret kohe kõmdi sisse ja väga tore tore kombinatsioon, pekk konti hämarrahvas ütles, et see hull esimees võtab päris poolte sigade kaupa juba meile siin nimede järgi. Beck kontikamar, ega me ei olnud valinud, aga nii juhtus, aga siis oli tuli see suurte majanditemaania ja kuna meie lõunapoolne naaber Lenini nimeline näidissovhoos Jeesus Anton Koni järvega sotsialistliku töökangelasega oli jõukam ja meist palju varem, siis muidugi Võrtsjärved, palju aastaid püüti tema külge kleepida, meie rahvas ei tahtnud minna ja mina ei tahtnud minna ja nii edasi. Siis jaurasime säält, kuni keerati kraan kinni jälle ja mis kõik juhtus. Ja siis tookordne põllumajandusminister Harald Männik viis mind siis kolhoosist eest ära põllumajandusministeeriumi propaganda valitsuse juhatajaks, siis ma olin kolm aastat sead ja ta lubas, ma seepärast oli nõus minema, et ta lubas, et ma võin põllumajanduslugusid teha nii nagu ma ise tahan. Vabad käed, põllumajanduslugude peasid asi edasi, edasi läheb hiljem muidugi selgus, sest midagi välja minust sai suurte sakste kõnede ja artiklite kirjutaja ja nii edasi kasutasid mind kurjalt seal taga ära raisanud oma mõtteid üldse peaaegu kuskile panna, pandi mulle need mõtted ja, ja nii edasi. Nüüd ma tüdinesin sellest õige ruttu ära ja õnn, et Männik sai sellest ka aru, et mind see niisugune töö ei rahulda ja kolme pärast kolme aastat ma tulin siis sealt ära ja kuna ma juba siis Tallinnas elasin, ministeerium andis mulle korteri, organiseeris õismäele korraliku neljatoalise korteri ja, ja nii edasi siis ma olin juba Tallinnas oma perega, siis pidi Tallinnas vaatame esialgu kohta, parasjagu oli vaba laial tänaval seal ministeeriumile noorsooteatri direktori ametikoht, siis kõndisime Kalju Komissaroviga Pirital üks pool päeva metsades, seal jõe verise pidasime plaani, mis seal saaks teha ja kuidas teha. Noorsooteater oli väga halvas olukorras, plaanid olid mitmata, preemiat ei saanud, palgad olid nagunii väikesed, Tugurdasid häbenemata väiksed näitlejate palgad 80 rubla ja 90 rubla 100 rubla ja preemia oli ainukene, mis natuke aitas, aga kuna ei täidetud plaani, plaanid, täitlen, täitmine olenes neljast põhikomponendist eriti ära, need olid kõik täitmata viimasel aastal ja siis muidugi seda ei saanud. Ja siis saigi minust siis septembris 79, sai siis noorsooteatri direktor. Ja siis me noorsooteatris tegime umbes ele niiviisi tänu Marje Metsur-ile ja Laureni Belile, Kaarel Kilvet lei Jüri Aarma-le ja, ja paljudel Eero Spriidile ja paljudele teistele headele inimestele võtsime nad kokku ja ütlesime, paneme jõleda pressi peale ja püüame täita. Aasta plaan ja me tegime selle teoks minu hulluse tõttu muidugi, kuna ma olin elanud nii Tartus kui Viljandis, siis ma kasutasin ära siinset haridusosakond ja ja, ja teisi sõpru ja nad organiseerisid noorsooteatrietendusi koolides täitsime etenduste arvu. Nad tegid niiviisi, hakkasid hommikul peale, näiteks brigaad sõitis Tartusse välja hommikul üks etendus lõuna ajal, teine tuleb veel kolmas etendus, sama Lauri Nebel ja Jüri armee, Kaarel Kilvet ja need kannatasid seda nagu, nagu nagu välja, nii täitsime ka selle loo me 79. aasta neljandas metallist täitsime kvartali plaani kogu aasta plaani kõigi näitajate osas saime punalipu ja hakkasime preemiaid saama ja siis läks noorsooilus teatrielus asi paremaks. Ja muidugi hakkasime lavastama neid, kes, mida hea meelega ei tahetud, et lavastaks, aga mida rahvas tahtis jälle vaadata nagu Hamleti lavastamine alamkolka külas, see keelati meil ära. Aga Mika etendus shansid trükkinud Mei trükkinud lehe peale kuulutuse peale, vaid ma helistasin, ütleme näiteks salvusse ametiühingu esimehele, et meil on teie jaoks reserveeritud põnev etendus, järgmise nädala kolmapäeva õhtul Hamleti lavastamine alamkolka külas. Me avalikult ei tohi mängida, tulge oma rahvaga, vaatame sadam piletit, maa peale tuldi, tuldi, tuldi ja niiviisi me väga palju, Sulev Luik tegi seal haruldast osa ja ja, ja, ja nii edasi ja siis tulid Valgre loodel hiljem ja et meil repertuaari balansi on muidugi kõvasti, see tähendas ka, et meil oli noorsooteatri, hakkas siis ikka. Elamu, 1981. aastal said Eesti jällegi sovhoosiesimees ja nimi oli sellel sovhoosil kommunist. Kõige viletsamas rajooni kõige viletsamas majandisse, kui sellega oled nõus, siis minu õnneks juhtus olema pühajärvelt pühajärve majand, kuigi tal oli hull kommunist ja kommunist sovhoos oli sovhoos, oli riiklik majandus. 81. aasta. Jälle alguses ma siis läksin sinna tööle ja 83. aastal saime esimese vabariikliku preemia ja punalipu juba jälle ja, ja, ja nii edasi ja jälle tänu sellele, et me tegime inimestega tööd ja inimeste ei lasknud inimesi nöökida ja püüdsime asju ajada puhtinimlikult ja ka asjalikult, näiteks seal ei olnud kunagi heina nii palju tehtud, et loomad ei olnud nalja, saati oli nälg Steinai suudetud ja ma ei tahetud teha, ei viitsi, tehti oma, ei näe, kuidas see asi käis, aga me kehtestasime näiteks sellise korra nädal aegade Meina, laupäeval võtame selle tehtud heina vastu ja maksame kohe rahad välja, preemiaid ka kohe. Keegi ei uskunud muidugi, et see võib, aga prooviti, olite nõus proovima küll ja me tegime niiviisi ja iga kord läks laupäeval muidugi metsikuks peoks ka need hommikuks olid uued heinalised siiski õnneks olemas, kui nad päev oli vahel ja hakkasime täitma ületama heinaplaan meeldis inimestele ja kutsuti oma perekonnad ja puhkajad ja sugulased, sõbrad isegi tul Keinale. Me saame laupäeva õhtul raha ja preemiad veel peale selle ja nii edasi. Aga kolhoosis või seda veel teha, kolhoos kannatas selle välja sovhoosis, enam ei võinud seda teha tegelikult ega ma meie oleks tohtinud seda teha, sest sovhoosi preemiad käivad ju niiviisi, et tuleb lubankida riiklik majand oled ju. Tuli hankida vastav luba, aga see võttis mitu kuud aega. Sügiseks jõudsid need heinapreemiaid ju niiviisi. Aga mis mulle väga saatuslikuks sai, oli see, et rahvas tahtis hirmsasti autosid osta, siis ma saatsin asedirektori koost pakitud kohvritega Iževski autotehasesse minna kaupa tegema, meie poolt liha, nende poolt autod. Iseskis valitses nälg. Direktorit ei olnud hulka aega, ise liha söönud, rääkimata töölistest hakkaski nii olema isegi autod peajärvele, Pühajärvelt härjad ja pullid. Iseskisse. Aga see muidugi ei meeldinud, ei meeldinud neile, kes kes seda ei tahtnud teha või oli niivõrd õiged ja ausad, et mitte seda teha või, või ei viitsinud pulle kasvatada või enamik rahvustel selle eest väga tänulikud, kaks pulli. Oi jummal, mis mul viga siis nüüd autot saada, kaks pulli heina teha ja pullid kasvavad. Ja siis muidugi järgnesid kaebused ja kõik värgid ja hoiatused ja aga kuna meil oli ratas käima pandud, seda ei saanud enam peatada ja ja, ja, ja nad kõik arvasid need ikka kelle kõrvu jõudis, et ju mina olen sealt ise kõige suurem saaja pärast, muidu seda asja on, aga mina ei saanud siin mitte midagi süüa, juua, kui pidulauda kaeti jälle auto liikudes? Jah, seda ma küll sain, aga ma mitte midagi muud ei olnud algul ainult kulu ja, ja närveerimis seda asja käima panna. Selle kõige tulemus oli see, et 1986. aasta juunis kutsuti teid Eesti NSV Siseministeeriumis nõupidamisele. Aga tegelikult ta arreteeriti ja te viibisite Patarei vanglas. Iga mees tuli, ütles mulle 15 aastat või surmanuhtlus, teiste hirmuks. Taheti näidisprotsessi teha, aga tegelikult minu süü oli väga suur, et ma niiviisi tegin ja säädisin inimeste heaks ja nende siia seadusi rikkusin ja, ja see oli väga suur süü tõesti, aga midagi muud ei olnud, nad ikka arvasin ma ilusasti saama, oli jutt, et mul kuskil Jaltas suvil olen, mitu autot kodus ja mitte midagi ei olnud, mul ei olnud isegi. Ja ega päris oma korterid elasid selles korteris, sest ega ma ise midagi selle pealt ei saanud peale selle mõnu ja lõbu, et inimesed said ja, ja kaasatundmist ja nende rõõmude, mis minuga koos siis jagati ja, ja oli ja ebaõnnestus see protsess muidugi. Kõige huvitavam oli see, et prokurör pidas peaaegu kaitsekõne. Minu advokaat ütles, et auli kohus. Mul ei ole midagi ütelda, prokurör minu meelest, rääkis Joara. Prokurör ütles, et kuule, me peamegi, praegu saavad, siin ei ole ju tegemist niisuguse asjaga, millega peaks 15 aastat või surmanuhtluse. Mitte kuidagi. Mina ei saa küll nõuda sellele inimesele 15 aastat. Ta sai sellest muidugi ka siis võtta, pärast seda tehti lahti ja mis oli aga aga vähemalt nii oli ülemkohus igatahes. Aga kuna ma olin juba pool aastat istunud ja süüde kommunika kolima, võtsin omaksed seadusi, rikkusid nagu jõudsin ja ja siukest. Vot seda, see oli ju spekulatsioon, mis me tegime ja see ei olnud ju äri. Tänapäeval tallaks härjal tagasi sultani spekulatsiooni, must äri veel ja kuidas, mis nime, et talle kõik käisid sinna, et selles kõiges on süüdi, nii et ma sain siis tingimisi kolm aastat viieaastase katseajaga ja kohtusaalist võisin siis välja jalutada. Härra, Kalev Raave, te olete varem ka intervjuudes öelnud, et viibides Patarei vanglas te taas leidsite jumala kunagi. Hirmsasti hirmutati seal ülekuulamistel ja, ja, ja nii edasi. Siis ma mõistsin külje, kuna teadsin, kuidas toorses elus ja asjas käivad, kui tahetaks, tehakse sulle ära ja, ja, ja ei ole midagi, kas ma üldse seda valget päeva enam naljavabadust ja nii edasi. Siis mul tulid kõik oma lapsepõlvelood meelde. Ka need palved ja kõik muud ja, ja jama põhiliselt veetsin oma vanglatunnid palvetades kuskil seal jaanipäevast peale 86, ma hakkasin üsna tõsiselt palvetama, lausa palvetasin. Ja algul ei olnud miskit märki, kõik läks ikka nii-öelda selle rattaga, mis käima löödud. Ei, ei, mis käib, aga, aga siis hakkas juhtuma imesid. Ja ma ei paku mitte üle, kui ma räägin, ma olen seda rääkinud meie peapiiskopile, teistele kolleegidele ja välismaa ajakirjanikele, sellest on ilmunud jaapani keeles omad lood ja sellest on ilmunud Soomemaal ja ja Taanis omad lood ja nii edasi nendest minu imedest, mis vanglas hakkaski juhtuma. Suured imed, suured suured imed, 20 suuremat ime, mis ma üles kirjutasin, väiksemaid iga päev veel peoga peale. Peale selle. Ja ööl vastu 20 kuuendat augustit 86, ma sain ilmutuse. Meil oli pime, Kongoli raudplaatidega oli aken kinni löödud, nii suur süüalune, ma olin päiksekiir, tulid sealt kuskilt mingist piludest ja õige pisikene tuli välja. Patarei on väga kõrge vana kindlus üleval kõrgel kõrgel põles lamp, mis nimel tuli ära määritud, et ta villannaks vähemalt, milles lamp ja seegi ära määritud, veel vähem valgustamaks pimedas, seal elasime peaaegu pimedas ja siis sellel ööl järsku läks valgeks ja sain ilmutuse ilmutuse ütles mulle, et mu palveid on kuulda võetud. Vangla uksed ja väravad avanevad jõuludeks, kui sa pärast seda lähete kuulutatud kristlust kõigile ja muidugi lubasin, ma olengi palunud, on ja nii sündiski ja siis hakkasid need suured imed hakkasid siis tollest ajast peale, kui ma vanglast välja tulin, siis ma olin ju lubanud selle ilmutusele, et ma hakkan kristus kuulutama, mind arreteeriti tookordse ministeeriumi sellisesse olukorrast, ma pidin haiglasse minema. Mul oli verevähk. Mind outi haiglasse sisse ma pidingi minema, aga võeti nii-öelda kinni. Arstid protesteerisid kõike, saatsid igale poole kirju, et ta sureb seal Teiget ära ja nii edasi, laske ta vabaks. Me peame ravima ja ei võetud, ent midagi kuulda. Kui ma tulin vanglast välja, siis ma läksin haiglase oma arstide juurde, jäin haiglasse, tehti vajalikud proovid ja tookordne pea tohter ütles, et hull on ütelda küll, aga ma ikkagi pean ütlema ära selle mõtte. Raske verehaiguse kannatavad inimesed tuleb edaspidi saata vanglasse, sa oled terve, Sa oled terve, sa oled terve. See oligi vist kõige suurem imemis jumalat ja oligi, oli koolis mitte midagi mais Ansu ravitud seal ega miskit ja vastupidi, igast läbielamused ja katsumused ja, ja hirmud ja õudused ja kõik need, mis ma seal nägin ja kuulsin ja kõik suur traagika ka seal tegelikult ju olla. Virmus on olla, tookord oli umbes niiviisi, et kui loomaaias loomad on puuris ja inimesed kõnnivad ümberringi, siis seal me tundsime, et inimesed on puurise loomad kõnnivad ümber ringis, kohtlemine oli ikka väga halb ja masendav ja ülekohtune. Siis kui ma olin haiglast välja tulnud rõõmuga, et ma olen terve, võin elada, siis ma läksin tookordse peapiiskopi juurde Kuno Pajula juurde. Tema mind varasem elust lihtsalt teadis ja tundis, et on niisugune kolhoosi esimees on ja ma jutustasin talle seda ära ja ta ütles ja vot siis, kui oli selline ilmutuse selline tõotus, ta uskus minusse, siis pead pead sa seda täitma küll. Aga me ei saanud, lasin määrata kuskile peale jutustaja, sa võid ju minna ja paluda, et sulle antakse seal mõnes palvemajas sõna või need sõnad annavad ka, mis selle vastu on, aga, aga me kiriku peale sind ei saa panna, sest vaja on ettevalmistusega. Siis ma sõitsin Võnnu kiriku juurde, kus Kalle kasemaa tookordne usudes Instituudi rektor oli kirikuõpetajaks, tema sõi parasjagu aias vaarikaid, ma vaatasin, et vaarikad liiguvad ju seal, keegi peab olema lähis linna ja ja ta oligi seal vahel. Ja, ja, ja ta ütles, et ma riskin küll, palju kad sinusuguse sinna võtan, ta teadis mind. Aga kui sa tahad, kui murdus ja tule ikka, aga siis hakati tegema kirju, sõideti nende seljas, et mind ei tohi sinna võtta, tohisina võtta ja, ja nii edasi. Ja siis oligi niiviisi, et ma tükk aega usades instituudis õppisin, ilma et ma oleks seal siis olnud. Pil, aga nemad ütlesid juba tõbi, ajad muutuvad juba, kõik on õhus tunda ka muutuvad ja oli ka, see oli 87 sügisel, kui ma läksin sinna ja juba oliga kaheksa oli juba hoopis teine ja ärkamisaeg oli jõudnud Eesti Eestimaal. Ja siis ma hoolega seal õppisin, kuna ma olin siis pensionär, siis ma tegin niiviisi kaks nädalat õppisin, läksin andmearvestust või eksamit, kaks pisin Udras Instituudi lahe kool selles mõttes, et võib niiviisi ka nagu vanas ülikoolis, kusjuures oli veel siia võimalused võisid valida, viis kursust on seal igal kursusel etemad omad eksamid, aga võis ka teha niiviisi, et võisid ka viiendalt kursuselt mõne teha ära, kui, kui sul istus see asi, aga kuna mu elukogemust elutarkus ja, ja väga paljud muud lugemised ja kõik võimaldasid hulk aineid niiviisi just teha, et valida sealt neid ka, mis mulle nii-öelda kergemad olid, siis ma nii tegin ja neil läks kenasti. Ma õiendasin ühe aastaga siis nii palju eksamite arvestusi ära ja tegin kavastavasele katse siis läbi, et mind võidi määrata juba vaimulikuna tööle, kuna vaimulikest oli suur puudus. Kuurme hakkas mulle siis 88. aasta kevadel kevadtalvel peale ajama, et kuule, laud tuli, ait oled sa ehitanud küll ja küll mine ehitaliste kiriku juurest ma küll räägin. Aga ma ei taha pärast vanglat näha ning töid male on nõus minema, kas Saaremaale või Setumaale Väikse kogudus seal seal pisite, olgu või 20 või 50 inimest või nendes elame, seal oleme ja ma kuulutan seda, mis mulle on vaja kulutada ja ja nii edasi. Ei, ei, ei, ei, ei nagu nägime nii. Tere. Kas alistas, ei läheks, kirikult ehitab, no mis sa tahad teha? Sügisel ma otsustasin siis korrad tulen, käin ära, 88 aasta seal septembris või nii edasi. Siin alistes parasjagu oli pühapäev käärkambris jumalateenistus, Parts oli siis siinse siin õpetaja, kolm inimest oli kirikus, ma olin siis neljas, Partsil oli parem nägu. Neljas tuli jälle juurde üks inimene juurde. Ja nende inimestega, kes need olid, ustavad inimesed ei uskunud inimesed ja need on nüüd üksainuke, elab veel, teised kaks on surnud, Halliste kirikule olid väga valusad varemed, aga nad olid ka väga ilusad. Kahju nendest varemetest, kahju muidugi kirikust veel roht. Ja siis. Ma mõtlesin, et olgu Juuseumikagalist siis taeva tahtmine see kuulma nõnda peale käib ja ja mina peangi teda aliste kiriku üheks peamiseks ehitajaks, sest tema oma sõnaga selle saavutasid ma siis ikka lõpuks siia tulid ja siis esimesest oktoobrist määratigi peapiiskoppi käskkirjaga mind siis Karksi ja Halliste kiriku vaimulikuks õpetajaks siis Karksali peakirikuna seal kirikus, olemasealiste, siis muidu 13. novembril olin esimest korda siin, kutsusin kokku rahvast, panin siia ise oma käega kuulutus üles, tulge, tulge, peame aru, mis saab Halliste kiriku varemetest ja nii edasi, umbes 100 inimest tuli neid hästi, tuli see kärgan broil rahvast puupüsti täis ja valisime allistaja päästekomitee mide abistamise komitee vaid päästekomitee, me teadsime vana vabariigi ajal ka päästepäästekomitee, Konstantin Päts ja Vilms, nendest meiega siis aliste päästekomitee ja otsustasime, et hakkame Halliste kirikut ehitama. Härra, Kalev Raave, me oleme nüüd teinud eetriekskursiooni läbi teie elu ja milles me küll süvenesime rohkem teie ajakirjaniku ja kolhoosi esimehe ametisse. Aga kui ma teid kuulasin, siis mulle tundub, et teie jõud on teie julguses. Paras mulle, et ma sinna vangi sattusin, seda oli mulle vaja, ma olen isegi jumalat selle eest, tänan, sain ometi mõistuse juurde ja jõudsin õigele teele ja arusaamisega ka igalühel ei ole vaja sinna minna, selleks et niiviisi sama arusaamisele jõuda või usule tulnud ja ka siis, kui oli Vene aeg, jama, ma usklik muidugi ei olnud, aga ega ma jumalal ei ole kunagi selga keeranud. Mul oli kodus uus testament ja piibel ja kui ma mõtlen siin kolhoosi esimehena ja sovhoosi direktorina ma mõtlesin rohkem kui 500 inimest. Ma mõtlesin ja kui usklik inimene, keda ma mõtlesin, siis rohkem, kui me ei jõudnud teha, siis jumal sul ligemal, laulsin talle ikka ja kuigi mind võeti, hurjutati ka selle eest, aga, aga noh, see ei olnud ka midagi ja paljud usklikud parandasid ja pühendasid mulle oma piiblit. Kui, kui ma neid siis kolhoosi esimehena mõtlesin, ükski meist ei ole nii tugev, et ta ei vajaks teiste inimeste toetust, kaasat, tundmist, abi, headust, armastust. Ja ükski meist ei ole nii nõrk, et meist ei megi, keegi ei suudaks anda omalt poolt seda abi, headust ja armastust ja kaasatundmist ja mõistmist. Peame muutma Ma ise paremaks, siis muutub ka elu, kuigi ma ise läbi elu pole kaugeltki hea inimene olnud, rääkimata väga heast, kõiki on tehtud, halvanud tehtud kahjuks, aga, aga väga palju oleme andeks saanud ja väga palju olen andeks palunud ja mul seisab veel nii palju aastaid ees küll, et ma patukoormat võin ikka vähendada ja veel andeks paluda. Minu kõige suuremaks rikkuseks on mu lapsed ja lapselapsed, neid on tõesti toredasti ja nad on kõik toredad ja, ja, ja vot see on ise juba väga suur õnn. Tänase saate külaline oli Kalev Raave. Teda kuulas koos teiega toimetaja Piret rist. Me täname teid kuulamast ja soovime kõigile meeldivat suve lõpu kuulmiseni. Kuule optimism ERR-i alati. Rõõm. On minu oma. On ma kevadana õudu. Ja. Ei sure kui. Jaa. Jaa. Egi visiiti. Ei sure äravoolud, kui kordan.