Alga saade kannab pealkirja 35 aastat, Priit Kuuse muusikauudiseid Eesti raadios. Viimastel aastatel räägib Priit koos klassikaraadios, laupäeviti saate heliga lõpuminutitel, kust saab siis väga sisutiheda ülevaate sellest, mis parasjagu toimumas maailma suuremate muusikakeskuste lavadel. Ning nagu tänase saate pealkirjast, millele tuleb, oleme nende uudistega nii harjunud, et nimetamegi neid lihtsalt Priit Kuuse muusikauudisteks. Praegu aga on meeldiv võimalus küsida Priit kuuselt, mis toimus täpselt 35 aasta eest. Aastanumber oli siis 1967. Mis võimalused olid tookord maailma muusikauudiseid vahendada. Nii aastal 1967 sündis vikerraadio ja kui saade eetrisse läheb täna siis on vikerraadio vana 35 aastat ükspäev. Ja mul on niisugune mulje, et minu saade toimus, mul ei ole aega olnud nii palju tagasi vaadata, toimusid kuuendal aprillil 35 aastat tagasi. Ühesõnaga sündis muusikauudistesaade koos raadioga. Ja oli muidugi ta nimi kogu aeg aastakümneid paar aastakümmet vähemalt ja natuke rohkemgi oli vikerraadio muusika uudised. Kuidas olgu, see sai, eks see oli ikkagi seoses kogu raadi uuenemisega ja nii nagu see vikerraadio tulema hakkas. Üks uuem teistsugune ja huvitavam programm, mitte nii väga kohustuslike teemadega nagu esimene programm oli kogu aeg olnud ja kuue mahtunud nii palju huvitavamat avaramat, aga ma siiski seostaksin seda peatoimetaja muusikasaadete peatoimetaja Ants Sõbra nimega tema isiksusega ja tema niisuguse avarama ja otsingu võimelise kujuga meie Eesti raadiost. Ja siis koos temaga ja tema toetusel saime siis selle muusika uudistada ja samamoodi käima. Ma vaatasin kogemata Eesti muusika biograafilisest leksikonist, muusika uudised algasid 67. Alles oli ju 30. aastapäev minu meelest üsna üsna hiljaaegu, kes nii nagu tegin sellise saate samasuguse, peaaegu siis oli see muusikast võlutud ja kes linnu siis sõnastas, selle ümber ütlesitegi Musica informatsioonist muusikateabest võlutud? No seda ma siis olen muidugi olnud. Kui ma helistasin, juubel kogemate tulijatel natuke piinlik ka, et niikaua on tehtud ja nii suure aastanumber. Kas nüüd kellelegi midagi ütleb ja lisasin siis siin peatoimetaja asetäitjale Marge Liiled. Teie siin kõik, olete ju nooremad? Teil pole endilgi aastaid nii palju, kui mina olen juba raadiotööd teinud, et natuke piinlik, niisugune vanalõhnaline juubel siis markeri tehas ütles, et tore, et sa seda meile ütlesid. Ja vikerraadio koos me oleme siis ellu astunud ja ma mäletan, et algul käisime raamatukogude suurimast rohkem neid muusikatähtpäevi ja ja niisuguseid asju lasin isegi muusikakeskkoolis olin ma õpetaja, tookord lasin isegi oma õpilastel tookord oma ainsast Jäägeri muusikaleksikonist kaheköitelist otsida. Aastaarvu, kus on helilooja sünniaastad, võiksid klappida mingisuguse tähtpäevaga, nemad siis kirjutasid välja. Neil oli tore endal ka katsuda muusika leksikoni, milliseid üldse tol ajal ikkagi meil peaaegu ei olnud ja minu muusikaleksikon esimene on just niisugune, kus ma kirjutasin välja Kreutzwaldi nimelise Raamatukogu ühest uisuväljaandest. Mul ei ole täna seda kaasas, mäletasin Kerstile ka aastaid tagasi seda kirjutasin välja muusikuid sellest hui suust, selline oli siis nagu meile läbi tulnud kinnistel aegadel ja ja see haaraski persoone. Aga küll ta oli vana, vist üks või kaks aastat, aga ma kirjutasin sealt hoolselt välja endale, sõna-sõnalt neid. See oli tohutu isi, on harukordne informatsioon, mis ma sain teada hetkel muusikamaailmas veel elavatelt, inimestelt ja nendega. Ta on seda, kirjutasin sõna-sõnalt selle välja, aga ma ei suutnud seda päris lõpuni kirjutada, kuskil m enda peal jäin. Mul oli nii, et mul on üks unikaalne pehme kaantega kausta kirjutatud muusikaleksikon kodus. Kus siis neid teadmisi teavet sai. Kreutzwaldi raamatukogus ikkagi tulid mõned muusikaajakirjad läbi. Teadagi, isegi praegu ei ole muusikaajakiri selline selline allikas, kus saab värsket informatsiooni. Huvitav, et ikkagi ajakirja toimetamise lõppu ja valmimisele, trükist ilmumiseni tsükkel on ikkagi peaaegu kaks kuud ja ühesõnaga värsket informatsiooni ei saa muidu aeg mingid eelteateid ja niisuguseid saab. Nii et ikkagi ka praegu avatud aegadel tuleb ikkagi minna ajalehti lugema. Rahvusraamatukogu selles mõttes leid üldse ei rahulda, see on parlamendi raamatukogud, seal ei saa üldse värskeid lehti kätte, seal see põles mõnenädalase hilinemisega värskeid lehti, sealt väga ebaolulisi väikeseid tühiseid väljaanded võib leida, aga akadeemilises raamatukogus võib pärastlõunal saada Ta juba sama päevalehti, Financial Timesi, rääkimata Helsingin Sanomate, st siis seal Timesi Frankfurter algemained said tudengid ja nende edasi. Kas sul on mingi konkreetne päeva või nädalaplaan, kas tarvitad süstemaatiliselt aega, et ennast muusikasündmustega kurssi viia? No muusikauudistesaade üldse, kui vaadata veel tagasi, siis on ta ka natuke erisugune olnud. Algul oli ta vist veerandtunnine, siis ma võitlesin endale välja pikema 20 minutit ja ta on isegi 30 minutit olnud vikerraadio muusikauudiseid siis natuke muusikat vahele, rohkem last, aga no asjaomast muusikat ei olnud ju kunagi üldse kuskilt võtta. See oli ikka niisugune nagu rebane, vaatab viinamarju, et noh, seal nad siis mängisid ja tegid üleeile selle maailma esiettekande, aga, aga millal teos üks kord meieni jõuab, see on siis läks võib-olla aastaid selleks siis olid mul mingid kindlad plokid, millega ma lihtsalt siis kujundasin ja liigestasin seda kogutud materjali. Ja olid ju komparteide ajalehed, mis meile läbi tulid, teised ei tulnud. Ja need olid omal ajal kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel olid need ikkagi päris kobedad väljaanded, seal olid suured kultuurileheküljed. No alustades Louis Deutschland oli ilus kultuurilehekülgi itaallaste kompartei unid, ta oli ilus suur kultuurilehekülg. Prantslaste jumalik tee oli samuti kultuurilehekülg. Ja siis veel Austria folks Timme, kus oli ka väga magusaid üksikuudiseid ja ja samuti kultuuriküljed. Praeguseks on muidugi need lehed kõik välja surnud, neil ei ole enam enamus tellijaid ja lugejaid ja ma ei teagi üldse, kas need eksisteerivad, sest on kõik teised muud vahele ja asemele tulnud või kõrvale meieni jõudnud. Aga siis killu koopas neid uudiseid niimoodi kogutud ja ma olin sunnitud ja neid hästi paljudes keeltes niimoodi koguma. Tasapisi. Eks, inglise, vene, saksa, need on õpitud prantsuse, itaalia keel, ma õppisin konservatooriumis, ma olin Malle Vardi õpilane ja Poola, Tšehhi, Soome ja ongi kaheksa aktiivset keeldunud niimoodi, et see kõlab uhkelt, aga aga paratamatult ma näen neid, pidin pidevalt jälgima. Ja ma lihtsalt, et ma ei räägi neist ühtegi, arvatavasti, aga aga ma lihtsalt olin harjutanud ennast informatsiooni lugema nendega ja no ja siis sotsmaadest sai tellida ka Poola ja Tšehhi ajakirju koju. Ja siis nende varal juba neid pidevalt lugedes muusika, terminoloogia, muusika, mõisted ja need on nendes kõigis keeltes, mul oli ikka päris käes muusika teksti ma võisin lugeda kusjuures samas kõrval mingisuguse olmelisi tekstiga ja andma siis nagu kohe vahele. Ja siis oli ju veel veel teisi keeli ka, mis, mis vahetevahel Rootsi või Ungari või Bulgaaria või Ukraina või Serbia horvaadi isegi või Hollandiga kasvõi viimasel ajal natuke. Aga nüüd enam ju vajadust ei ole niimoodi kaheksas keeles sobrada, siis saab inglise saksa ja ega siis naabrite soome keelega seal päris päris hästi toime ja tuleb piisavalt informatsiooni. Kuidas sul üldse tekkis huvi muusikauudiste vastu, kas see võis olla seotud sellega, et see informatsioon on nii raskesti kättesaadav, siis on just põnev seda taga ajada. No võib-olla tõesti niisugune sportlik huvi on seal ka natuke juures mul niisugune õpetaja või missiooni või, või tutvustaja või propagandisti hing minus sees ikka on. Aga kuidas ma ikkagi sinna toompeale sattusin, oli üks muusikakooli kursusekaaslane või koolivend, mul Uibo. See oli, kui ta seegi sõber ka veel ja tema siis rääkis, et tead, et seal on niisugused ajakirjad ja seal on niisugused huvitavad leksikonid Etminega vaata et sealt saab midagi põnevat, et midagi. Meil Eestis mujal kuskil midagi taolist ei ole ja siis ma sain selle hui suu juurde ja muusikaajakirjade juurde ja ühtlasi eks me üle veel Kreutzwaldi raamatukogus käisime alates Balticu osakonnast juba eelmise sajandi muusika ajalugu seal uurimas ja ikkagi olime selle majaga päris tuttavad ja mulle anti ajakirju koju ja ja siis ma hakkasin sirbis tegema kõigepealt niisugused üksikute sõnumite kaupa need uudised vahendama. Ja siis ma hakkasin tegema Sirdis juba aasta ülevaateid muusikamaailma siis, kui oli silbis suvine nii-öelda hapukurgihooaeg, kui olnud materjali kuigi palju, siis ma pääsesin oma muusikamaailma ka sinna ja siis ma sain fotod sinna veel juurde panna ja ja see oli ikkagi põnev ja ma olin päris hasardis sellega. Kuni siis lõpuks läks teater, muusika, kino tuli ellu ja siis ma hakkasin sinna neid tegema ja niimoodi paralleelselt korraga üht ja teist ja raadio töö jooksis siis iga nädal. Me hakkasime kolleeg Vilma Paal magamist Pille just raamatukogus korra korrutama lugema, et 30 aastat ja 50 saadet igal juhul. Ja pärast seda on mõned üksikud vahele jäänud ja nüüd klassikaraadioajal on ka suveti mõned nädalad vahel, eks ole, et üle 1600 saate on kindlasti tehtud. Ja see hunnik on materjalihunniku kohutav. Mul ei ole aega muidugi tagasi vaadata, mul Prangli saarel on seal niisugused arhiivikuhjad, sest ju tookord tekst läks viseerimisele Glavliti sensorile ja siis seda teksti trükiti mitmes eksemplaris üle esimene viseeriks endal läks siis Glavliptile ja siis teisi saime meie siin kokku mängimisel kasutada ja siis jäid mulle veel need originaalkäsikirjad ka. Et ma ei ole jõudnud need tagantjärele sortida, iga saade on üks hästi päris paks paberipatakas ja ja ilus põnev on neid tagasi veel vaadata. Ma imestasin ka praegu ise, vaatasin seal isegi 87. ja kuuenda viienda omasid, mis mul olid käepärast seal Prangis arhiivihunnikutes, et et kust ma need materjalid ikkagi sain, aga, aga sai ja sai. Ja eks mu mõte ikkagi oli see, et uhke Meil oli ka muidugi kinnistel aegadel kõnelda sellest, mida me keegi ei saanud ise nägema minna, vaatama, minna, kohale minna. Uhke tunne tuntud inimestest ja, ja võrratadest asjadest ja hästi õnnestunud muusikaüritustest ja ja teostest ja kõigest nendest huvitavatest heliloojatest rääkida. Muusikat võib-olla alles hiljem hakkas kuulma muidugi raadioga seoses üldse, Arvo Pärt kutsus mind üldse raadiosse siia tööle ja algul fonoteeki linte kuulama ja kontrollima ja siis juba edasi, nii et mul tegelikult raadioga raadioga seotust tuleb mul tulevast juubel 1963 tuleb 40 aastat koostööd Eesti raadioga. Ma tulin konservatooriumi neljanda kursuse õpilasena täiskohaga raadiosse tööle ja siis hiljem läksin pedagoogikas ja tegin siis need muusikauudised iga nädal. Muidugi, muusikauudiste asi on siis niimoodi, et nädal nädalasse, kuust kuusse, aastast aastasse, 10-st aastast 10-sse ja niimoodi pidevalt ma ei saanud suvesid vahele jätta mul olid väikesed lapsed ja tahtsin nendega ka maal olla, siis ma tegin, ütleme, paar saadet ette. Siis ma suutsin paar nädalat olla koos nendega maal kuskil karijärve ääres. Aga ikkagi suvel vaatasime sellepärast loobuda, suvel ju kõik need põnevad festivalid toimuvad kogu aeg ja see oli kogu aeg põnevat informatsiooni läbi kõik need juuni, juuli, august septembrini välja, nii et lihtsalt ma ei raatsinud siis siis nendest saadetest loobuda ja tegin ja tegin niimoodi aastaringselt. Mainisid enne tsensuuri, kui palju see mõjutas seda, mis siit lõpuks välja tulid. Kas tekst oli äratundmatuseni muudetud, kas midagi väga armast ja olulist oli välja võetud põhise said siiski suhteliselt vabalt rääkida sellest, mis sind huvitas. Üldiselt sain suhteliselt vabalt, kuigi olid eeskirjad, et näiteks pidi olema pool Nõukogude muusikateemalisi uudiseid ja pool välismaa rohkem ei tohtinud. Üks kord et on, et ma olin innuga korjanud ja hea informatsioon oli kätte tulnud Itaalia muusikast ja ma tahtsin peaaegu kogu saate teha itaalia muusikast ikkagi niivõrd kauge ja Itaaliast oli raske infot muuseas praegu veel raskemgi saada kätte. Ja peatoimetaja Harri Kõrvits ütles, et ei, ei saa, ta keelas ära sellise teksti jätised esi ja ikka peab nõukogude muusika sõnumeid ka ette panema. See oli niisugune venekesksus, oli omamoodi nõutud, aga et mitte vene keskne olla, siis nõukogude alla mahtusid ju hästi ka Läti, Leedu ja Gruusia Armeenia ja siis ma siis ma rääkisin lätlastest-leedulastest küll me olime nendega heades sidemetes, kogu selle aja igal aastal korraldasime balti muusikateadlaste Heilotte kohtumisi ja konverentse ja ja toetasime 11 niimoodi ja olime imest informeeritud, võrreldes sellega, mis praegu. Nii et selle nõukogude bloki olla oli võimalus ikkagi, jäävad muidugi Moskvast ja Leningradist. Savitskaja kultuur, ajaleht käis mulle ka kogu aeg ja seda oli ka siis võimalus jälgida ja muusikaajakirju samamoodi. Ja vot need Läti ja Leedu keeled siis kah, ma ei taha ennast Mart Jumalaga võrrelda, aga, aga nendes maju harjutasin ka ennast lugema ja nende silpe Nende, meie sirbi tiitli ajalehti, seal, seega muusika infot, et need keeled, ma unustasin enne nimetamata. Võib-olla vahepeal kuulaks nüüd muusikat ja siis jätkaks jutuga. Me alustasime saadet ka ühe sinu kujundus muusikaga. Mis muusika see oli ja kuhu see käis? Tavaliselt? No vot see oli siis muusikauudiste hauaploki, Nõukogude maa uudisteplokki, aga muusika, Šostakovitši kuuenda sümfoonia, finaal presto praeguses hetkes ma ei saanud täpselt sedasama võtet enam kätte, võib-olla see on kustutatud. Aga nüüd tuli natukene natukene kiirem esitus, tookord oli siis ja siis teine oli sealt sellesama sümfoonia teine osa, seal oli siis nagu nõukogude musikaalseid kirjum pilt seal, nii et nagu kaks plokkeli sagedasti Nõukogude muusikast. Aga see oli niisugune, pidi näitama siis nõukogude muusika avarust. Ega keegi ei öelnud mulle, et panelik ja, ja see tähendab seda, aga, aga no kuidagi sobis niimodi vaimult sellega kowitzi finaal. Et näidata seda avarat suurt kuuendiku maailmast, kus ja mis seal toimub. Ja siis oli mul niisugune kirju, muusikateatriplokk oli rohkem seal ikka juba välismaa pool siis oli see Stravinski balletist kaardimäng üks jagamist jagamine oli siis alati see, mis avas ja siis oli mul veel. Selle lindi leidsin ma täpselt tänaseks üles, muuseas mul oli lindinumbrid meeles ja need karbid kulusid juba ära Refonatectagi uusi karpe mulle ikka jälle viie aasta tagant, sest ma iga nädaligasutasid seal sünnipäeval erinevate liidu keldrisse, kinkisid sõbrad-tuttavad, seal olid Mart Remmel. Reet Remmel kinkisid mulle ühe suure lindikarbi, et et ma siis nagu otsiks uusi taustamuusika. Et nemad on nendest juba nagu tüdinenud. Minu jaoks olid nad kuidagi väga-väga omased ja klappisid ja siis, kui hakkas juba uut muusikat tulema kohale siis ma täitsin uudiste viimase osa kuskil 10 11 12 minutit, täitsin hoopiski nendesse ideedega ja sain juba anda Puleesi ja Titiöödia mõnda muud. Mida me siis praegu kuulaks näiteks seda kaardimängurit, siis õige lintlint? Priit Kuusk, sa oled aastakümneid jälginud tohutu täpsusega, milliseid festivale, milliseid kontserte korraldatakse. Kas on tähelepanekuid selliste üldiste muutuste suhtes globaalses muusikaelus, kas on torganud silma, et vahepeal kerkivad esile või hääbuvad mingid trendid? Nojaa, esimene šokk oli neile paljudele, kes. Me läksime Sügisele elus esmakordselt see oli aastal 1964, september. No see oli tõeline šokk. Me olime, saime nagu Nõukogude Liidust esimest korda välja. See Poola oli juba hoopis teine maailm ja muidugi kõik see muusika, mis seal kosta oli, me saime päris päris mitu-mitu päeva seal olla ja ja siis kõik need plaadid ja noodid ja plaadid ilmusid juba järgmise päeva õhtuks eelmise päeva kontserdist ja ja siis me veel aasta järele tutvustasime neid oma mingi loominguringis seal konservatooriumis kordamööda, igaüks sai mingi grupiteoseid ja sellest kist võis kaua veel järel elada. Ja see oli kuidagi mingisugune mõõdupuu. Et mis on see praegune muusika ja mis on nüüdismuusika ja ja mul on niisugune tunne, et natuke oli võimalus veel edasi uurida ja teada saada mõttel ikkagi seda armastati koolkonna mõjusid ja, ja nende järgijaid ja seal kohal käinud heliloojaid kes siis nagu neid süsteeme püüdsid järgida. See oli muidugi näha seda heliloomingut, kus ja, ja autorite puhul seda, kuidas, nagu nendest vabanema hakati, kuidas hakkasid ilmnema niisugused natukene? Inimlikumad ja pisut parema kõlalised ja hea külalisus hakkas ikkagi tulema kuni siis primitiivne divistideni välja. Ma arvan, et, et see on ikkagi tulnud kasuks maailma muusikale, et sind üks paar aastakümmet kuulajana olime väsinud sellest Armstaadi koolkonna ajaga, kaks neist toon süsteemi viljalejatest. Ja mul on alles viimase päeva üllatus oli see, et et Esapekka saloneni viimaste teoste muusika on küllalt teistsugune, kui, kui see oli varasem varane oli natukene raske jaa. Liiga moderne, võib-olla. Eks soome heliloojad on püüdnud olla kõigilt armastad ja teiste ka nagu võrdväärsed sammu pidada ja nad nimetavad ju meie eesti helilooja siin balti primitivist ideks ja ja aga Arvo Pärdist lähtudes on ikkagi Soome heliloojatel natuke liiga palju noote Nende teostes. Ühesõnaga see austus iga noodi vastu, tundub, et see ei lähe seal nagu praegu peale veel. Aga nii just Ameerika perioodil kirjutatud, kui ta Los Angelese Filharmoonikute peadirigent on olnud, et see mõju on küllalt tervendav olnud ja täiesti üllatusele saloneril on niisuguseid toredaid pisut hekülalisemaid ja kima, Hagolo nimetab seda isegi primitivismi. No see muidugi Soome lõikes võib-olla vast niimoodi võtta meile ei tunduks niimoodi. Hea kõlalisus ja mingit Gabrinitiivismi mõjud pisut on kindlasti tulnud sajandi lõpumuusikasse ja eks need lähevad edasi uue sajandi alguses. Et ilmselt see on kuulaja jaoks ja rohkem arvu kuulajate jaoks ikkagi oluline ja tundub, et see oli natuke vägisi ülal ülal hoitud, see uue muusikafestivalide kuulajaskond ja ja seal olid mingisugused lisa lisapingutused tehtud, et seda kuulamas saada rahvast, eks ole, et saalid oleksid täis ja tegelikult nad ei olnud täis. Reklaam oli kõva ja kirjutati neist kõvasti ja, ja, ja hästi ja tunnustatega tegelikult saalid olid üsna tühjad. Näiteks Stockholm Music, mis oli siis teine šokk meile, mis polnud enam nii suur, aga kus ikkagi elusalt sai, 1990. aasta kevadel läksime siis ka terve grupiga seda kuulama. Esmakordne uue muusika festival Stockholmis. See oli niimoodi, et me nägime paljusid takemiitsud ja vorst, kan kriimi ja nägime elusalt ja neid kuulsime rääkimas ja ja muusikat oli mitmes saalis, kui palju? Ja ikka väga põnev ja hästi tehtud festival. Aga siis niisugused nagu šokeerivaid teoseid loomulikult polnud nii palju enam. Ma olen muidugi õnneks saanud kohal käia mõnel pool, mitte ainult, aga kaugelt imetlenud neid festivale, aga kinnistel aegadel alates Varssavisse ju veel Edinburghi festivalil Tubroomikul ja ja ka NSV heliloojate liidu komandeeringuga Bratislava muusika festivaliplats, laske Hudomides, Launastil ja siis hiljem, nüüd juba vabamatel aegadel siin Kaljuste kooriga, ma olen käinud mitmel festivalil, siis Budapesti kevadfestival ja Seegeedija kütters loos Berliini Bachi festivali Milanule skaalas. Verona, mina olen saanud kohal käia, tänu jälle sellele kalliste koormid kaasa võttis. Ja nüüd mitmed soomefestivalid, kus mind ja mõnda teist ja Soome välisministeerium on teinud võimalikuks saada seal nad on kutsunud ja ja tasunud selle ise turumuusika festival Helsingi Juhvla viigud ja Kuhma kammermuusika festival, väga põrutav. Lahtisi biilse festival, viimasena. Millised on olnud sidemed sul naabermaade muusikute endiga ja kolleegidega? Mainisite, et olete küllalt hästi kursis näiteks Soome muusikaga, samuti lätlaste ja leedulaste tegemistega. No Soomega algas asi niimoodi, et raiusin akna Euroopasse sellega, et ma hakkasin kuulama Soome ultralühilaine kaudu nende üle ökost või üles raadioprogrammi. Ja seda muidu ei saanud, kui, kui ainult ultralühilainesaatja kaudu siis raadiomaja postia läksin omal Viimsis katusele panna spets antenni ja vastavalt. Ja nüüd see, see avanemine minu jaoks oli kuskil seitsmekümnendatel siis. Ja sealt. Me hakkasime kodus ühte kartoteeki tegema, kus ma siis mis ma kuulsin, et panin kirja ja ka oma muljed kuulmisel ja siis, kui niimoodi killu kaupa sinna ühe persooni taha tuli järjest uusi väikest killukest informatsiooni, siis tekkisid ikkagi väga-väga toredad taustad sealt ja tekkis niisugune koondmaterjal millele me siis jälle võtsin kartadext välja selle helilooja või siis interpreedi ja ja siis ma sain muusika uudistes anda sellest muusika isiksusest hoopis laiemat informatsiooni. Muuseas, ma ütlen praegu, et isegi arvutist ei saa midagi niisugust, mida minu oma oma kartoteegi, mis tundub vanamoelist sõna, mida ma leian, sest ei leia niisuguseid vahetuid, hinnanguid, vahetuid arvustusi otse sündmuspaigalt ja mis seal ajalehtedest leitud ja mis seal raadiost kuuldud ja see oli ikkagi Lendav, tõesti, kui sa võisid soome raadio kaudu, kes kandis kogu aeg neid Euroopa Ringhäälingute Liidu kontserte üle ja ma sain selle plaadi Nonii ja mis päeval on ja siis ma jälgisin igapäevast kaua ja seal oli suurepäraseid kontserdiülekandeid ja festivalidest ülekandeid ja võtteid ja salvestusi ja praegugi see ülejad, esimene programm on küllalt muusikat täis ja suurepärast muusikat täis, kahjuks enam ei kuule. Mõlemad soomlased on selle antennid seal natukene ära pööranud, nii ainult Prangli saarel kuulen paremini veel seda Soome ultralühilaine saatjat. Ka see aken Euroopasse avanes muidugi võimsad, nii et ma olin. Ma sain muusika uudistes samamoodi rääkida siin asjadest, mis toimusid eile, üleeile Londonis, Pariisis või Milanos või Jeruusalemmas kasvõi Lääne-Berliinis või see oli ikkagi vapustav. Ja kui ma need sain niimoodi raiuda oma kaartidele ka siis tõesti niisugune päris kindel tunne oli mõne mõne asja puhul millest rääkida. Mis väljaannetega on seal veel olnud pikaajaline koostöö Eesti raadio kõrval? No siis, sirp is muusikaosakonda juhatades tegin ma sirbi, neid muusikaülevaateid ja teatrimuusika kinost rääkisime ka. Eks ma olen ikkagi selle välisinfo kõrval hoolsalt. Mismoodi need eesti muusika asjad seal välismaal resoneerivad ja ja kuidas meist välja tehakse ja kas neist üldse välja tehakse, kui palju meist teatakse ja ja eesti muusikajälgi olen otsinud maailmast ja siis ta pidi neid siia tagasi toonud ja mõnedesse raamatutesse proovinud neid ka jäädvustada siin tormisest või Järvist või ja kui ma olin ajaloo instituudis teadurina, siis ma sain sealt ikkagi päris mitmel aastal käia kinnistel aegadel siin käia Stockholmis, kuninglikus muusikaraamatukogus ja Rootsi raadio muusikaraamatukogus sain otsida ja minu komandeeringu eesmärk oli tõepoolest muusika informatsiooniga tutvumine ja Eesti muusikajälgede otsimine maailmast, sest siis sealtkaudu sai väga palju teada. No selline vaimustus, kui see Soome avanes, siis ma muidugi olin kursis seal ka niisuguste asjadega, näiteks millal toimusid CB illuse konkursid ja siis ma rääkisin viiuldajat, et katsume kuskil minna kuulama ja ma mäletan, organiseerisime ühe Ines Rannapi juures seal Karja tänaval ühe kuulamisega ega sinna kohale ei tulnud, vist paar inimest, tuli, aga täpselt tulime tik reklaaminud, et vot nüüd on see voor ja nüüd on see finaal ja nüüd on see, et muidu seda ju kuskilt otse kuulda ei saanud. Aga meenutas, tuleb mul veel meelde Prangli saarel. Ta oli poeemi maailma esiettekandes 100. aastapäev ja tuli see Torino teatroneediost. Ja ma olin parasjagu saarel ja ja saarel väga hästi kosta, Soome kandis seda üle. Ja siis ma tegin rahvamaja, nagu oleks väike etendus, seal, panin ilusasti, tuled mahedasti põlema ja panin ühe puldi sinna ja tegin kuulutuse. Sellest, et vaat see super ja niisugused osatäitjad ja panin suunasin valguse sinna peale ja siis kutsusin oma õpilasi ka kuulama sinna ja. Ja suuri täiskasvanutest ei tulnud, õpetajad ka ei tulnud minu meelest. Aga lapsed siis käisid niimoodi saalis, minu meelest oli see väga, väga niisugune mulje hakkas õhtu seal ja mul on tumepunased kardinad seal rahvamajas ja kõik tundus nagu teatrietendust ei olnud radikaalid ja siis lapsed tulid sisse uksest, üks kuulas 10 minutit ja läksin minema ja siis tuli teine, siis kuulas ka seitse minutit ja läks minema ja nii nad käisid siis seda etendust seal kuulamas ja kõvad solistid olid Luciano Pavarotti laulis seal kaasa ja otseülekanne ja Prangli saarel saime siis Torino teatri ooperit kuulata. Ants Juske, Eesti Päevalehe kultuuritoimetaja siis käis hiljem kuu rääkimas seal vaatamas seda, kuidas, mis ma seal teen. Siis ta võttis kahjuks selle kuulutuse kaasa ja pildistas selle ära ja pani Eesti päevalehte ka veel sellega, nüüd ta kaotas erakonna toimetus kolis minema ja siis kadus minu ajalooline opereafiskaa. Ei läinud sinna Eesti Päevaleheveergudele. Sinna jäi sinna ja, ja siis rongisaarel viimased 10 aastat saab nüüd täis seal olemisest seal ja on olnud juhuseid, et ma jään tormivangisaarel, ei saada ka siis asi ja tulla stuudiosse otse lugema, materjalid on mul muidugi kaasas. Ja ma võin siis nagu siin uhkeldada, et ma võiksin seal tormivangis mitu nädalat olla, et et ma saaksin ikkagi oma saate ära teha ja siis me teeme telefoni teel selle loen seda teksti telefonisse ja siin võetakse vastu ja, ja praegu ei olegi vaja muusikaga kokku mängida, ta lihtsalt tabeli kajasse sinna sisse blokina. Ja ükskord ma tegin, alustasin Londonist ja minu noorim, väga tark vend, füüsika doktor jäigi kuidagi niimoodi uskuma, et ma parasjagu Londonist Londonist ju räägin selle. Kusjuures Londonist olen ka teinud muusikauudiste jaoks Kaljuste kooriajal ja muul neid Hathers filmifestivalist olen, mida jätsingi nimetamata, olen teinud lõikeid ja otseülekandeid siia Eesti raadiole otse salvestusi, otsereportaaže. Ükskord ma olin küll Prangli saared teinud, need sõnumid Londonist ja siis tema arvasid tahma. Priit vist on juba Londonis jälle ja ja räägib sealt oma tänased muusikauudised. Kuidas see sinna Prangli saarel üldse sattusid? Oli siin Savisaare näljaaeg ja aastad 992 oli tunne, et mine tea, kas mandril tööd jätkub ja Viimsi vald avaldas kuulutuse, Prangli rahvamaja vajab juhatajat ja põhikool muusikaõpetajat ja eks see on üks ilus ilus käimine, see nagu teises maailmas peaaegu nagu kuskil kuskil välismaal ära käia iga nädal nädala sees ja siis esmaspäevast kolmapäevani, praegu käin saarel ja nüüd rahvamaja juhatamise töö lõpeb ja oli ikkagi saarele rahva jaoks ka, justkui see vikerraadios veel tuli see muusikauudistesaade siis nemad kuulasid praegugi, saare rahvaste klassikaraadiot ei kuula, vikerraadiot ikka kuulati, jana kuulatakse praegugi ja siis mina olen paadis juba. Mõnikord läksime kolmapäevast ja läksin reedeni tagasi ja kolmapäeval siis oli saada ja nad ütlevad, et noh, alles sa rääkisid raadios Priit juba oled sa siin. Ja niimoodi ja siis ikka meie prii ja räägib seal raadios ja nii, aga nüüd ma ei ole enam kuulut mitu aastat sellest ajast, kui klassikaraadiosse oleme läinud lugema. Et, et nemad on, aga üldiselt nad muidugi teavad ja tookord oli siis väga põnev neil siis mind seal näha jälle. Eks ma olen seda kultuuri sinna saarele püüdnud tuua ja oli üks unistused, rahvamaja vastas on imeilus liivaluidete ka männimets ja plats seal ja et sinna ükskord üks telki üles lüüa, suur telk, tehaksegi siin Tabasalu bigbänd festival telgi üles ostab ja rendib ja et sinna teha üks festival ja siis Soomest ja Eestist tullakse, tõid Arvo Pärdi kammermuusika festival ja ma ei tea, kas see jääb mul nüüd tegemata kuma saarelt ära tulen, aga aga oleks olnud võimalus ja, ja ideid on ja nii palju kuuldud nendest headest festivalidest maailmas, et et tahaks ise ka midagi teha ja muidugi ma kaasa teen siin Eesti festivalidel mõnelgi rohkem pressitoimetajana. Eelmisel suvel ma mäletan, olid kirikumuusika festivali pressitoimetaja. On mul õigesti meeles? Jah, õigesti on kirikufestivalist, seda ma teen algusest peale jube. Raimo Kivistik on kõrgelt hinnanud festivali raamatutegijana ja kogu selle asja pressis valgustaja ja me oleme nüüd 10. aasta, teeme koostööd, meil on juba uus festivali raamat valmis ja homme paneme selle niimoodi kokku, et ta läheb Soome trüki ja ja kuna see on juubelifestival, siis tahame valmistada seda siis Taavi Toys Tracy festivaliga olnud eelmisest suvest ja ka tänavu olen seotud nii, et niisugused rahvuslased festivalil nüüd hakkavad nii tulema siia, et saab meil nagu ise kombata ja ise nende ka kaasa minna ja ise kaasa teha ja aidata. Aga kui sul see oma festivaliplaan teostuks, mis sa arvad, mis laadi festival see oleks, oleks siis uue muusika festival nagu sellest pealkirjast lähtub Arvo Pärdi kammermuusika festival. Jah, niisugune kammeransamblitega, sest noh, transport on ka saarel pole ju kõige lihtsam suvellugaid paat küll kaks korda päevas ja Zabeli reisi organiseerida ja mine tea, võib-olla teeme praegu see Raplas sündinud kirikumuusika festival jõuab juba neljandat korda Prangli saarele ka, nii et see on minu meelest suur asi, kui rahvusvaheline festival jõuab sinna saada armsasse mereäärsesse Laurentsiuse puu kabelisse. Ja selle üle ma olen uhke ja Viimsi valdan siis aidanud rahaliselt seda kontserti toetada. Kui ma tegin Triskele ansambliga saadet, siis nemad ütlesid, et Prangli saarel võib-olla on veel võimalik kuulata vaimuliku rahvalaulu ehedamal kujul, kas sa oled seal kuulnud mingit sellist rahvamuusikat, mis elaks? No ma hästi ei saa küll väga kindel olla selles, kas on muidugi olen tegelenud rohkem lastega Nende mammad ja vanaemadega aga ma tean, rahvas on selle Laurentsiuse kabeli ka väga tihedalt seotud. Ja nad on küll luteri kogukond, aga nad ei lasknud minu üritusi üldse kirikusse, siis muuseas, kui oli kuulda, et Aarne Männiku pik Ja aga nende laulmisi, Prangli saarel surevad inimesed väga noorena ja väga järsku, väga äkki järsku niimoodi, et täna jääb haigeks ja homme homme on läinud. Millegipärast. Aga nende laulmisi ma ei ole kuulnud. See aeg oli Kirovi kolhoosiaegne nagu ühtpidi suretas välja seal kolhoosi Prangli osakond oli see ja sinna toodi Ta väga uhkeid jõude ja, ja kolhoosi esimees tahtis neile tuua kõik, mis vähegi võimalik oli. Ka siis, kui piirivalve oli ja vene vägi oli peal saarel. Aga Nende oma laulmisin, ma ei ole kuulnud. Millegipärast ma ei ole kuulnud. Võiks teha väikese muusikalise vahepala ja sa võiksidki rääkida, võib-olla sul on kindlasti väga lai muusikaline silmaring, aga võib-olla mõnest muusikalisest lemmikust, kes on sul üle aastate jäänud? Silmaring on niisugune rohkem informatsiooni osas, sellepärast et ma näen, mis hakkab toimuma ja tean, mis täna Pariisis, Londonis, Brüsselis, Berliinis toimub, aga. Lugusid endid on vähem saanud kuulata, kuigi Soome kaudu ma kuulasin ikka väga usinasti kõik, mis vähegi oli võimalik, kuulasin, eks see haridus, mul on seal sedakaudu olemas ja nüüd plaadid juurde ja ja klassiga raadio, mis iga iga nädal iga päev annab midagi põnevat, kui vähegi on aega, siis eriti saarel on seda rohkem võimalus kuulata. Ja kala traadidesse selle juures seal kõrval. Aga mul on, mõned asjad on täiesti jäänud kõrvale. Ma ei ütleks, et lemmikheliloojaid on lemmikut, tulevad jälle uuesti. Näiteks mõned nendesse nii teosed on vapustavad, mida alles nüüd vaatad, et kas tõesti ja või suuberti teoseid või subjeti ansambli klaverimuusika või neljaga klaverimuusika, siukseid arundasid asju on või Hayden jälle uuesti, mida Madis Kolgi saadete varal uskumatult, et see oli juba 82, vist oli madise väga toredad saated. Vot selliste asjade varal võib nagu uuesti jälle kedagi avastada või mõni teos toob helilooja jälle uuesti üllatusega esiplaanile, mis ei ole nagu vahepeal olnud ja on ju see selline rutiin kalt, mis sa konservatooriumis oled õppinud, mis sul on kohustuslikuks tehtud. Me anname selle kuulata ja nii, aga siis rõõmsad üllatuse klassika poolelt ka ikka Bachist Heimtali alates. Aga mul on prantslaste muusik ka mitte Pules, vaid näiteks ambi tüdi. Muusikast on mul ikkagi kaks asja jäänud üsna lähedaseks ja kuidagi ma olen jälginud neid ja nad on omandanud minu jaoks nagu olulise tähenduse tüdi selle kontserttuur, Moonland, ta suur kauge maailm, mis poisi jaoks oli kirjutatud ja vahepeal ma tahan öelda, et üks ooperielamus suurimanika Franspulegi Carmeliitide dialoogid, seda ooperit ma pole ise näinud, aga paar raadio ettekannet on ikkagi olnud, aga vapustavad siis tädi poolt veel viiulikontserdist, mille ta kirjutas, saaks tööl meile. Nii et need kaks teost on tõesti minu meelest väga väärt väga väärt alati kuulata. Kas kuuleme tšello kontserdist katkendi ja siin sellel plaadil mängib tšellot Boriss Pekkamentsik? Kav Bergamentšikov on lastabovitši õpilane, nii et ta on siis nagu selle kontserdipärija. Ja BBC, Filharmoonikute juhatab Jean Pascal tortelje. Ja saate lõpuks, Priit võiks selle kaugem maaema juurest minna natukene tagasi su lapsepõlve ja kujunemisaastate juurde. Kust sa oled pärit, kus õppinud kuidas jõudsid Tallinna kanti ja konservatooriumisse? Ma olen sündinud Tartus, mu isa oli Peipsi lähedal Välgi algkooli juhataja ja ma olen täiesti õpetajate perest pärit, aga isa on mul rohkem Pallase kunstikoolis käinud ja oli joonistusõpetaja muusikaõpetaja oli ta rohkem sellepärast, et olid olud niisugused ja õpetajate seminarist Tallinnas ta sai ka mingisuguse muusikalise ettevalmistusel. Need klaverit hakkasin ma küll üsna hilja õppima Viljandi pedagoogilises koolis, alles. Ma sain ise ka õpetajadiplomi hästi, noorena juba seitsmeteistaastased olime algkooli õpetaja kutsega käes aga siis isal neli poega ja siis isal oli vaja neid kooliorkestreid teha ja siis oma poisid loomulikult mängima ja siis oli juba pool orkestrit olemas ja siis me mängisime neid viiuleid ja mandoliini ja ikka üks kõva mälestus on ka see. Käisime üldlaulupeol siin mängimas rahvapilli koondorkestris ja siis me mängisime pärast seda järel isaga terve suve neid. Mina olin teine viiul ja temal esimene viiul, mängisime neid rahvatantsu, peo ja laulupeo rahvapilliorkestri tantsusaate numbreid eesti rahvatantse ja vot sealt hakkas siis eesti muusikaga alles mulle tulema, sest ma olin lapsest saadik selle valjuhääldi peal kasvanud ja Vändra alevi vahel neelasime Mihkel Lüdigi ka üle tee. Nii et ma olin ikkagi tuntud ja kuulsad heliloojad elusalt päris noorena juba näinud. Vändras saime siis õppida mandoliini viiulit aga Viljandi pedagoogilises koolis õppisin samamoodi viiulit ja esimest korda klaverit. Ja keeltehuvi oli mul küll algklassidest algkoolist peale. Naljakas juhus oli selle keelte huviga, et algul ma olin Ühes pioneerilaagris Karepal ja seal oli Gruusias sugumis elav eesti poiss ja siis mul tekkis suur vaimustus gruusia keele vastu ja ma tunnen tähti siiamaani ja mõningaid sõnu ka natuke veerin. Ja pärast seda noh, teisi keeli ka. Ja siis üks sõber ütles mulle, et kuule, et ajalehe, Izvestija on vist 10. 12. keeles või paljudes keeltes on seal kirjutatud niimoodi, et lase see tellida Isodellisele Izvestija siis selgus, et seal üleval täelises oli pealkirja kõrval oli kõigis liiduvabariikide keeltes kõigi maade proletaarlased ühend ja see oli siis see oli siis minu esimene paljude keeltega kokkupuude ja esimene rahuldus siis pidi olema sellest. No välja pärast Viljandi Pedagoogilise kooli lõpetamist ma tulin Tallinna muusikakooli teooriat õppima ja siin oli juba Avo Hirvesoo. Kuldar Sink oli suur autoriteet, kes oli üleni sündimisest saadik muusikat ja sees olnud ja õppinud väga palju juba ja hea pianist ja, ja viivad, ja juba siis, kui ta muusikakooli astus Aitäh sulle, Priit. Lõppeva saate külaline oli Priit Kuusk, kes juba 35 aastat teinud Eesti raadios muusikauudiseid. Priit Kuuske küsitles. Liina Fjuk ja helipuldi taga oli Katrin maadik.