Päevatee suvekülaline päeva tee tuli külla kalju karaskile, tere päevast ja väga suur rõõm teiega kohtuda. Tere Kalju, karaskan laulja ja näitleja, väga tuntud ja armastatud, või, või näitleja ja laulja, kelleks te ennast ise rohkem olete pidanud? No esialgu ma õppisin ikkagi näitlejaks ja siis valghariduse sain Moskvas gildises, kus ma õppisin kolm aastat. Tegelikult ma tahtsin astuda Tallinnas õppima juba näitlejaks, aga siis Tallinnas tookord vastuvõtmist ei olnud ja siis läksin Moskvas, et hea küll ma õppinud siis teatriteadlaseks läheksid teatriteadlase fakulteeti, andsin seal eksamid ära juba, aga siis öeldi, et aga võib-olla te soovite näitlejaks sinna Eesti stuudio oli tahvel. Testi stuudiosse, mõtlesin, miks ma ei soovi, soovin küll. Ja sinna ma siis jäigi. Lõpuks selle juurde tuleme veel tagasi, aga alustame kõik algusest. Te, olete pärit rakestia, millega teie vanemad tegelesid? Isa oli mul tisler ja tal oli oma töökoda rakkes. Ema oli koduperenaine ja rakk algkoolis ma käisin ja muidugi ma ei tea, kus see pisike pärit oli, et ma näitlejaks tahtsin. Need rakke koolis, mis lavastati, mis tehti seal kooli ruumides, tähendab kooli ulatuses, ma tegin seal kaasa, ikka tundsite lapsepõlvest huvi näitlemise vastu. Ma tundsin huvi üldse niisuguse naljatamisi lõbusate asjade vastu ja eks näitlemine kuulus ka sinna juurde. Meil oli rakeseli rakalkul, tollal oli algkool kuus klassi oli võrdlemisi väike saal ka, aga siis kui oli vaja midagi lavastada teha, siis organiseeriti sinna ka lava nõndanimetatud teatud lavapukkide peale ja siis tegime siis lastele seal näidendit. Teie lapsepõlv ja kooliiga möödus üsna keerulistel aegadel. Teie lapsepõlv jäi Eesti aja lõppu ja siis tuli nõukogude okupatsiooniaeg. Kui palju te sellest ajast üldse mäletada või kui palju lapsed üldse mäletavad sellistest keerulistest aegadest? No eks ta oleks niisugune väga imelik. Imelik asi oli. Aga ega midagi eriti küll ei mäleta. Mäletan, sa oled ikka koolis nagu lapsed ja koolis edasi ikka nii nagu ennemgi ja kõik, aga muidugi valitsus oli teine, hoopis teised inimesed olid eesosas. Kas kodus ka juttu oli poliitikast kodus räägitud, teie kodus vanematele pidi see ikka üsna keeruline olukord olema? Noh, eks isa vahetevahel nagu mainis, aga ta oli võrdlemisi tagasihoidlik inimene, selles mõttes ei tahtnud rääkida. Sest tema ise oli ju, võttis osa ka meie Eesti vabadussõjast ja kus kuramus dollalluks, esimene asi Siberisse sõit omavahel, kui mehed tulid kohale, siis nad rääkisid, aga emaga seal eriti, no mis, mis poliitikat nad ikka ajavad seal perekonnas eriti poliitilist juttu ei olnud. Nii et lapsena ei saanudki aru, et midagi oleks eriti juhtunud või midagi muutunud? No eks ma sain aru küll, et teisiti on, et vallavalitsuses on seal teised inimesed eesotsas, kõik nimetati neid siis tollal juba kommunistidega ikkagi, miks mina teadsin misse? Kommunist tähendab üldse muud midagi ei olnud muutunud, koolijuhataja oli seal, Kikas oli kapaks mees, tema oli ikka koolijuhataja edasi. Koolis eriti ei muutu, siin midagi ei olnud. Te käisite rakest kuust klassi ja mispärast edasi sai, pandi üks klassi juurde, nõukogude ajal pandi juurde ja seisma, nii et ma käisin seitsmenda ka seal rakkes ära ja siis läksin edasi juba Väike-Maarja keskkooli. Kogu aeg huvitas teid ka näitlemine. Aga laulmine, laulmine huvitas nii palju, et ma kooris tegin ka kaasa seal ja aga et ma eriti eriti oleks tundnud huvi selle asja vastu võtnud ma pean veel laulma ja niisugust asja ei olnud üldse, aga Väike-Maarja keskkoolis siis seal juba tasapisi seal hakkasin, nii ma omaette tahtsin olla. Hästi omaette. Ma mängisin seal Pille ka akordioni, bajaani ja muidugi lapsest peale. Ma mängisin suupilliga ENSVs kannelt ka natukene. Ja väike mure keskkonna siin ka oli niisugune asi, et seal juhtus olema just üks niisugune inimene, kes ise oli Saksamaal käinud, ka tundis huvi näitlemise vastu ja tema siis organiseeris seal näidendeid. Ja muidugi mina tegin siis kõigis kaasa, samal ajal te ütlesite, te tahtsite omaette üksinda olla, kuidas kokku klapib? Üksinda sellepärast et kui ma midagi laulda tahtsin musitseerida, siis ma tahtsin üksi olla, mitte et inimesed kuulaksid, laulaksin teistele niisugust asja, vot seda ma pelgasin, et niisugust asja ei olnud üldse. Lugesite luuletusi? Ei, luuletusi ma ei lugenud, luuletused olid tol ajal nagu ma mäletan, Tal oli rohkem nagu tütarlaste asi, tulid, tegid nigsuse, lugesid luuletust poistele nagu ei sobinud, ei sobinud see asi. Kui te koolis käisite, te ju ikka mõtlesid ja mis neist edasi saab, et kelleks te saada tahtsite siis? Soovitusi oli palju, seal näiteks ma mäletan seda kõigele lähedasemad inimesed soovitasid, et ülikooli minna ja õppida advokaadiks ja minul oli jälle mõlkus endal kusagil sisemiselt mõlkus peas, et tahaks ikka edasi proovida, et mismoodi see näitlemine üldse on, et mismoodi see toimub ja mis, mida see üldse tähendab. Võimalus oli selles mõttes, et kui Tallinna tulin, et siis hea küll, et ma lähen, siis proovin sinna, äkki saan astuda sisse ka sinna lavakunstikateedrisse, aga tollal ei võetud just vastu seal näitlejaid ja siis läksin, sõitsin Moskvasse sellepärast, et kiri oli olemas, et Moskvas on võimalus astuda teatrikooli ja teatrikooli, siis mis aastal see oli? 1950? Ma ei mõelnud seda, et ma lähen Moskvasse nüüd näitamist õppima, Marleksin teatriteadust õppima, see oli kõrgem teatriinstituut üldse nõukogude liidus. Ja siis ma läksingi, andsin eksamid sinna teatriteaduse pakulteetia. Kas see kõik oli nii lihtne? Sinna oli hirmus tung üle Nõukogude Liidu tollal ju? Ei, mina ei pannud seda. Kas mis sealt oli täpselt, aga igatahes when sineksaid ära seal, mis seal saarel, mida küsiti ja vene keel oli teil siis ka hea vene keel oli täitsa korralik, et ma tänan siiamaani meie keskkooliaegset vene keele õpetajad, see on tema nimi oli Märt Meos. Ta on hästi tuntud mees oli tol ajal ja eks ta jääbki selleks. Tema oli väga hea vene keele õpetaja ja muide, temaga oli üks tore lugu oli see, et ta oli muidu väga selline tagasihoidlik ja vaikne mees, aga vahetevahel tahtis natukene nii väikseid vimkasid visata ja siis ükskord tuleb klassi ette ja tööd olid tal seal kõik laua peal ilusti. Kirjutasime ja siis küsib ühte tüdrukut. Ta oli kindlasti tüdruk oli vea teinud seal oma töös ja küsib, et kas Platie vene keeles, et kas platy ja pöördub või käändub ja tüdruk läks näost punaseks ja kõik, kõik jäid ümberringi kuulama, et mis ta nüüd ütleb. Ja siis tüdrukut niimoodi, et pöördub Platja pöördub ja siis sellepärast klassi suur naermine. Ja siis ta hakkas naerma selle peale. A platy ja pöördub siis küll, kui tantsitakse, muidu ta käändub. Räägime siis nüüd sellest Moskva teatrikoolist, saite sisse Moskvasse, läksite õppima teatriteadust teatriteadust ja andsin siis eksamid ka teatriteadus. Aga seal oli niisugune asi, et öeldi mulle, et aga võib-olla tahate näitlejaks saada. Et meil on, selles instituudis on veel eesti stuudio, kes alustab kolmandat kursust, et võib-olla soovite sinna minna. Ja muidugi see oli mulle siis niisugune nagu suur kingitus midagi taolist ja kes olid selles stuudios? Oi, seal oli väga palju neid niisugusi inimesi. Ita Ever oli seal, Ita Ever tuli ka kolmandale kursusele just. No Grigori Kromanov, Jaanus võrgulas ja Erich Jaansoo ja hästi palju inimesi, kes hiljem tulid Eestisse sinna hakkasid tööle, kes siis hakkas lavastama filme või üldse lavastajaks ja mõned jäika näitlejaks, nii et sattusin sihukese toredasse seltskonda. Saite kolmandale kursusele juba, mis siis sellest kahest esimesest kursusest saite, pidite ju järele siis võtma või, või järele õppima, midagi? Ei nad mitte midagi ei nõutud minult lihtsalt kolmandale kursusele kõike pidin siis õppima teistega koos edasi ja et kas ma olen suuteline üldse õppima seal edasi või ei ole, et siis katsetati, prooviti, aga paistab, et siis läks vist asi korda. Nii et lõpetasin kolme aastaga lõpetasin ketise näitlejana, sealt suunati teid Tallinnasse draamateatrisse ja sealt edasi oli juba tee, kõigil oli tee juba Tallinna riikliku draamateatrisse. Kuidas teie töö Draamateatris kulges? Te, olite kõrgesti haritud, ega neid kõrgesti haritud näitlejaid polnudki tollal ega neid ei olnud küll, aga ega siis kõrgharidus ja kõik veel, see tee sind veel näitlejaks. Nii et tuli siiski vaadata, mida siis seal Draamateatris need vanemad näitlejad nagu näiteks Hugo Laur, Kaarel karm ja, ja Eskola diaja Malmsten neid, mida need seal ees teevad, kõik, oli vaja sulanduda, sellesse seltskonda, seal hakata uuesti, hakkasid ennast tunnetama näitlejana ja niimoodi. No Draamateatris oli niimoodi, et meid paigutati ära alguses garderoobides ja kuhu keegi siis sattus, mina sattusin sellisesse garderoobi, kus oli siis Hugo Laur ja Kaarel Karm ja Eduard Timmu. Hästi tore kuju, oli veel, kes tegi seal väikseid rolle, kogu aeg oli Ants Jõgi nendega siis sai hakata juttu ajama ja rääkima ka üldse, mida siin näitekunsti endast kujutab ja kõik. Ja muidugi väga tore oli rääkida Ants Jõgi, tema oli esialgu vaikne ja suurt midagi rääkinudki. Ja kui tema midagi hakkas, räägime suu lahti, tegin, siis oli nalja nabani, nagu öeldakse. Kes teil lavastajad, siis olid draamateatrist nool, lavastajad meile lõppenud, draamateatri peanäitejuht Tammur oli, tookord oli lavastaja, siis oli Andres Särev, oli lavastaja. Pärast tuli Pansoga, kui mina olin draamast juba läinud, Panso jäi ikka veel lavastama. Kitis, mina hakkasin just lõpetama, see oli 53. aastal ja vahetevahel, kui olite tundide vaheajad, sellest saime koridoris kokku seal ja ja mina vaatasin kat banzuga, et tuli sinna Moskvasse õppima ja ma ütlesin talle, et kuule, see on nii vana mees tuli veel õppima Moskvasse. Ja siis Panso vaatab mulle otsa tükk aega vait, ütles 10 aasta pärast räägime. Ja 10 aasta pärast tõesti rääkisime vahega kust see laulmine teesis tuli, Te olite Draamateatris tubli draamanäitleja, mingil hetkel läksite Estoniasse, ega see nii otse ei tulnudki, seal algas juba peale Moskvas, sest meil Moskvas oli väga hea lauluõpetaja, oli Galina Petrovna Svenska ja tema poeg oli või tähendab, on juba maailmakuulus dirigent, praegu üks tore lugu oli veel, kui laulsime seal Solses kõõnes 100 roju oli selle laulu nimi ja siis Gennadi Raševenski oli siis seal meil temal ei lava taga takti ja toolipõhja peal lõi taktimaailma vägeva vastu. Draamateatris püük, see asi toimus iseseisvalt. Niiet kui vaba aeg oli, kui oli näiteks proovisaal oli tühi, klaver oli seal sees, istusid klaveri taha, hakkasid harjutama ja töötasin, ise töötasin. Ja muidugi üks asi oli see, et konservatooriumi ka läksin. Felix Moor kadunud Felix Moor oli tuttav Aleksander Arderiga ja siis soovitas mind Harderi juurde, siis ma käisin vahetevahel ar terjeri juures, Kaja Arder kuulas, kas, mismoodi ma laulan, mida ma teen harjutusi ja ja kõiges käisin tema juures seal ka vahetevahel harjutamas, aga mitteametlikult, nii et ametlikult ei olnud tookord tema juures. Hiljem astusin tema juurde ka, olin üks aasta advery orus. Kas see näitlemine enam nagu ei pakkunud huvi või et te tahtsite just nimelt laulma hakata? Mõtlesite juba tõsiselt laulmise peale või oli see ikka tollal niuke kõrvalharrastus rohkem oma lõbuks? Eks ta oli rohkem niisugune kõrvalharrastus, aga ma tundsin ka väga suurt huvi laulmise vastu väga suurt huvi. Ja kui ma ikke klaveri taha läksin, siis ma ise mängisite klaverit ja ise ja ja siis harjutada tuli, kes, kus harjutati ikka ise harjutad ja kõike siis tasapisi ja teinekord olid noodid ka ees, siis vastavalt nootide järgi ka ja ja siis oli üks niisugune tore juhus oli üks meie tuntud helilooja, kuulis kama, fuajeesus kord harjutasin, laulsin Cavaradossi aaria ja tema tuleb sealt mööda ja mul piinlik kuidagi, mäletad, laulan seal ka ja siis ta tuli minu juurde, ütles, et väga tore laulge, et ega te ei tea, millal ja kus seda teil tarvis läheb. See oli mul niisuguseks suureks tiivustuseks. Tema poolt te õppisite, Aleksander Arder juures seda mõtet ei olnud, et tõsisemalt laulmist kohe õppima hakata. Konservatooriumis Arder juures üks aasta õppisin täielikult, ametlikult olin tema juures õpilane. Aga hiljem Arderile, ma arvan niimoodi tundused. Et poisist võib asjaga saadat astro sisse, tule, ükskõik millal tahad ja oligi hiljem niimoodi. Temal oli üheksas auditoorium seal ja siis, kui mul oli teinekord niisugune, noh, mõnus aeg ja kõik niimoodi siis astusin sisse. Jalutasime seal ja iga kord, kui ma sinna tema juurde läksin, sisesest noh, poja, kas tenor rinnas ei anna rahu? See oli tema ütlus kohe Draamateatris olite näitleja, kuidas siis Estonia, kes pakkustele Estoniasse, Estoniasse pakkus mulle kohta, kõigepealt Valter Luts? Sattusime vahetevahel ikka kokku seal, kas siis kuskil mujal, kas kogu klubis või ja siis sai seal ka natukene sest tehtud, aga mitte palju midagi eriti ei olnud kõike. Ja siis luts kutsus, et tead, et ma hakkan Estonia teatris aga operetti laastavat, et mul on selleks väike roll opereti sees, kas sa tahad, et Louis Philippe õppisi roll ära Tulakal katseta proovi ja siis ma õppisingi ära kiiresti selle rollija Läksin proovidesse ja Georg Ots pidi laulma siis peaosa, seal ratsiaamid otse haigeks. Ja siis Valter lutses, kuule. Aga äkki sa proovisid ratsaamitakis atradžaamiga hakkama ja siis ma hakkasin proovima ja ilmselt siis sain hakkama sellega. See oli 57. aastal, siis kui see tükk välja tuli, märtsikuus. See oli esimene roll Estonia teatris. Prints Raitsjaami operetis vaja Deer Kalmani operetis, pajader. See osa teil õnnestus, nagu ma aru sain ja nagu sa ikka kõik teised aru, mis siis edasi sai. Ega ma ise ei saanud aru, kas ta õnnestus või mitte. No publik reageeris kuidagi joonu, publik võttis väga ilusti vastu. Aga mina ise, ma ise tahtsin ka ikke enda kohta midagi arvata. Aga ma ise eriti mõtlesin, ei tea, natuke raskevõitu, kõik ei ole harjunud sellega. Et orkester ja siis lava ja koor ja kõik sealjuures. Niisugust asja pole ju olnud kuskil pool minuga varem. Pärast harjusid ära, ei olnud midagi juba, kõik hakkas minema ja läks päris ilusti võeti vastu. Me käisime selle operetiga Eestis väga paljudes kohtades, käisime ringreis veel ka, nii et seda operetti mängisime. Ringreis alga. Nüüd ongi meil hea võimalus Kaljo karaski esimest operetirolli kuulata, kõlab ratsiaami Lauli Imre Kalmani operetist paja teel. Eesti raadio sümfooniaorkestrit dirigeerib Vallo Järvi ja helisalvestus on tehtud 1957. aastal. Paeti. Humboldti tappa? Päevade suvekülaline on kauaaegne Estonia teatri laulja ja näitleja Kalju karask. Esimene osa võib vist öelda, et õnnestus Estonias teid samal ajal te ju töötasite ikka veel draamateatris? Ma olin niimoodi, et tollal kahe isanda teener olin Draamateatris ja olin ka Estonias. Teatri direktsioon pidi ise siis kokku leppima. Kui oli Estonias etendus, siis draama ei saanud mind rakendada. Siis ma pidin olema Estonias. Ja kui olin jälle siis draamas, siis Estonia ei saanud kutsuda mind sinna pajad eri laulma. Ja minu minek Estoniasse Draamateatrist oli niimoodi, et kui seal kaks aastat oli möödas öeldi mulle, et tead, nüüd sa oled siis Estonia teatri näitleja. Kuidas nii? Direktorid leppisid kokku, teie käest ei küsinud keegi? Ei, minu käest ei küsinud keegi mitte midagi. Leppisid kokku, et need olid Estonia teatri näitleja. Ma ei mäleta seda, kuhu täpselt, millal see oli, aga kui kaua te Draamateatris Eesti Draamateatris kokku töötasite? Kuus aastat Draamateatris ja kuidas Estonia teid siis vastu võttis ja mis mulje teile Estonia teater jättis? Lauljad olid, kui ma ütleksin lauljate kohta, siis lihtsalt vaata alt üles, ütleme baritonid ja siis bassid jahi rk koloratuurid ja no Tiit Kuusik oli ikka omaette omaette klass, täielikult minu arvates ta oli kasvõi öeldakse niisugune üle maailma tuntud bariton niiskust baritoni meil praegu enam ei ole. Kuidas teil Tiit kuusikuga kontakt oli, te hakkasite kohe varsti ka koos mängima? Ooperites ja me hakkasime koos tegema kõik oja? Ei, ega tema ei olnud niisugune uhke inimene, et nüüd, et näete, teine algaja ka niisugune asi, seda ei olnud, kui asi klappis, kui ta nägi, et tähendab sellest inimesest lauljast on asja, siis ollakse väga toredasti, kõik väga ilusti võttis vastu kõik, Kuusikul oli väga tore koos töötada. Georg Otsaga, kuidas teil klapist olite? Dublandid ühes kui teises operetis näiteks kõrbelaulus? Jah, tavaliselt juhtus niimoodi küll, aga kuna ots oli väga palju koormatud, siis tuli minulik Estonia teatris põhiliselt kõik mängida need rollid. Ometi tema oli bariton, teie olete tenor. No eks ta oli niisugune asi, et Georg Ots oskas oma häält settida, kahtid Saiga niisugusi kõrgemaid noote kätte. Andekas inimene igatepidi. Aga kuna ta oli väga palju, oli nõutud üle terve nõukogude liidu, siis oli talle väga palju tegemist ja käimist sõitmist. Tegi küll ta tegi küll väga ilusti, tegi kõik ära, aga, aga ikka vähe. Samal ajal te mitte ainult dubleerinud teineteist, vaid olite ka laval koos. Me vist olime ainult koos oli hotello, seal olime, kui ta laulis Jaagot ja üldiselt me ei olnud koos. Kes teil seal veel partnerid olid? Minu esimene partner välja tuli, oli Gerda murre. Aga siis oli hiljem oli, võites oli partneriks mul seal lepa oli partner Ester Lepa, Liidia Panova ja Tiina Jaaksoo ja hästi-hästi, palju ma nimetasin praegu naispart, pärlid just, aga mehed olid ka, kõik tegid väikseid rolle, nagu viisimagi viisime alati, ta tegi kõiki asju nagu naljaga pooleks. Talje, huvitav inimene, temaga oli väga tore koos teha. Seal Ants Aasma oli väga ilus ahelaga bariton ja aga muidugi, mis kõigil puudu jäi, minu arvates oli see, et kui oli operettides, oli tekst, tekst jättis alati nad natukene nii. No ma ütleksin, jättis nad hädasse. See oligi teie trump, teie olete õppinud tekstiga tööd tegema. Kui ma vaatasin niimoodi, et võrrelda neid seal draamanäitlejaga, siis seda ei saanud võrrelda niisuguseid asju. Nad jäidki nõrgaks, aga muidugi nad täitsid oma rolli Darra kõike ja päris nii huvitavalt ja mõned tegid väga-väga toredasti oma rolli kõrval, ma mõtlen teksti rollid. Aga mis puutus vokaalis vokaale neil briljantsed korras igatepidi kõigil operetiste mängisite koos ka Helgi Sallo ka? Jaa, mängisin salgaga. Sallo üldse on üks niisugune erandlik juhus või eramitte juhus, vaid erandlik inimene Eesti teatriajaloos. Minu arvates on ta väga-väga tubli, väga andekas ja üldse niisugune, keda teist maa ette ei kujutagi, et kes täidaks selliseid rolle nii nagu Helgi Sallo on teinud, seal on väga tubli igatipidi tore inimene, natuke samamoodi nagu teie, tema oli õppinud draamanäitlejaks ja sattus Estoniasse juhuslikult, ilma et oleks laule õppinud. No ja temal oli veel niisugune asi ka, et temal ike see kahe kõrva vahel paistab, et asi oli tal korras. Nii et ta ei püüdnudki kuskile kaugemale minna, et hakata seal koloratuuri otsima midagi. Ta tantsis väga ilusasti, tekst oli tal alati tip-top. Ja muidugi siis valis sellise muusika endale operetis, mis talle sobis hästi ja ta sai alati sai perfektselt hakkama. Te alustasite Estonias operetiga, te hakkasite õige pea mängima ka ooperites tenoriosi ja esimene ooper, mis ma Estonias tegin, oli poeem ja see oli päris noh, nii võrdlemisi niisugune nõudlik Cooper ka, aga ta oli ilus ooper ja mulle väga meeldis. Ja muidugi üks asi oli seal, ooperis on see aarias Rudolfaarison, see too ja see, too kippus jääma natukene nigelaks, mul ka seal ja aga eraldi seda tood võtta, siis oli seda tood üleliia palju. Hammer oli tookord direktor jaa, hammeritest, kui oled, kuidas sul selle tooga seal on, et lähme proovi saalima, laulan selle tood ta tuli ka, ma mõtlesin, et ei tule, aga ta tuli proovisaali ka ja siis ma võtsin, põrutasin niisuguse tooni, et tervesid proovisaali Elises käes. Mõtlesin, vaat see on neto. Eestis hakatakse jutt üldse ära, sellest toost räägitakse legende, mina olen isegi ühte kuulnud nimelt väga paljud tenorid pidid seda tood väga kartma, ütlesid, pingutavad ja harjutavad ja kuidas selle tööga hakkama saada ja siis läks kaljuga Rask lavale, laulis Rudolf maha ja siis pärast tulid teised küsima, et no kuidas sa selle tooga hakkama said. Ja siis karaski olevat öelnud, et mis too, te olete seda juttu kuulnud oli küll, jah, niisugune asi. Näitlejad vihjasid sellele, et teil ei ole nii kõrget muusikalist haridust kui teistele kindlasti kindlasti, sest ma ei olnud konservatooriumi lõpetanud üldse. See jutt oli selline, et aga seal poeemis on ju niimoodi, et Rudolf on too, kuidas sa selle tooga, mis too nood seal mõtlesin, tuhudoon tood, ma ei tea, ma alal on seal ära kõik niimoodi ja vaat siis hakkasin ise ka mõtlema, et too Jahatu kõrgenootio. Sellest peale hakkaski mul natukene niisugune kõhe tunne ka, et et too on enne nagu ei teadnudki, et sa eiraslal. Ei, mina ei pööranud üldse tähelepanu, sellele, on see too või mistahes, kõik sai tehtud ära, aga, aga mina ise pärast ei olnud rahul sellega. Need olid ikka selles mõttes erakordne anne, tenorid õpivad aastaid-aastaid, et üldse lavale saada ja kui teie esimene ooperiroll oli tenorit, tõsisemaid rolle, Rudolfi, kui palju te endaga tööd pidite kohad tegema? No oleks tööd tuli teha küll. Pidevalt töötasin iseendaga. Jälle, kui vaba aeg oli, läksin klaveri juurde, harjutasin ja, ja kui ruum oli vaba, kas proovisaal või kuskil mujal ikovi harjutasin seal pidevalt, tegin tööd. Praegu me seda tood, millest nii palju juttu oli ja Rudolf aariat Kaljo karaski esituses me siiski ei kuule. Tuleb välja, et seda polegi meil salvestatud, võib-olla seda salvestust enam alles, aga kõlab üks teine tenorite põhjaariaid, see on Cavaradossi aaria sakama Putšiini ooperis toos ka Moskva suure teatri orkestrit. Ta juhatab Neeme Järvi helisalvestus on aastast 1966. Tänane päevatee suvekülaline on kauaaegne Estonia teatri laulja ja näitleja Kalju karask. Estonias töötamise kõrval te ju tegelesite ka mujal mängisite natuke filmides ja telelavastustes, nii et ikka pisut draamarollide poole kiskus ka ikka veel. Kus ma väga palju käisin, oli Eesti raadio, seal ma tegin hästi palju, tegin kuuldemängudes kaasa ja ükskord hakkasin ise mõtlema, et huvitav, et palju mul neid kuuldemängusid on ummiku, mis ma olen teinud seal kas siis mõnda väiksemat rolli või suuremat kuskil üle 100 tuli. Tol ajal oli see, et kui kirjanduslikud saated olid, siis need tulid otse otsekohe eetrisse diktori kõrvalt, diktor läks ise välja ja siis jäid üksinda sinna selle mikrofoni ette. Ja üks tore juhus oli veel, mulle rääkis seda režissöör Leo Martin rääkis seda veel niimoodi. Valdeko Ratasepp tuli sinna ka lugema ja otse räägivad jutud ära ja siis ta ütles, et no hea küll, et hakka lugema, siis ma olen, läks välja, läks juuksurisse ja siis vaatab kella ka, et 15 minutit oli see lugemine seal ja kuulata, Ratasepp loeb, et päris ilusti loeb seal midagi, aga natukene aeglaselt loeme panna ja siis vaatab juba 15 minutit läbi ratas pikka loetelu ja siis hakkas kiiresti sinna raadiomajja tagasi tulema. Kuulab Ratase pikka loefel ja mis tuli välja, tuli välja see, et Ratasepp oli vintis ja selleks lugema ja sellepärast see asi venis pikemaks. Kõiksugune. Rumal juhus oli. Kuidas te raadiosse esinema sattusite? Sinna sattusin niimoodi, et Moskvas sain tuttavaks Feliks Moriga. Meie niisugune kuulus raadioonu, nagu teda nimetati ja Felix Moor siis tegi mind tuttavaks seal nende režissööridega Leo Martiniga seal ja siis Aarne Ruus oli ja pärast oli Kaarel Toom ka veel ja kõik ja siis need siis hakkasid kutsuma tehnika huvitasse raadio ja, ja see oli päris huvitav oli teha väga tore ja pärast oli tore kuulata ka seda mulle raadios meeldis väga, mulle meeldis raadius isegi rohkem kui televisioonis. Sääres oli ainult häälega mängida seal häälega, aga ega sa palja häälega ei saanud midagi teha, seal pidid ike hääle taga pidi ka midagi olema. Nii et näitleja pidi käele taga olema. Mulle väga meeldis raadiot teha, televisioonis sai ka tehtud, aga no ei jõua kõiki asju teha, sellepärast et Estonias oli vaja proovid teha ja draamas ka tegin veel mõned proovid seal kaasa, kus sa siis jõuad veel siis lõpuks oli veel film, tahtis ka midagi. Te olete mänginud mitmes filmis, oi, neid on päris palju, ma hakkasin ükspäev vaatasin mäeküla piimamees. Ega ma seal vist küll ei ole midagi teinud. Juhuslikult keerasin lahti, vaatan, ma ei tea, kuidas just niimoodi juhtus, et keeran lahti ja vaatan, olengi seal. Ja siis läks natuke aega mööda jälle jälle kaljuvaraskajal räägib. Mina ise ei mäletanud genema, ütlesid, et ma seal kaasa tegid, väike roll oli, aga tegin kaasa. Kõige huvitavam filmis oli teha Sulev Nõmmikuga, mehed ei nuta, seda filmi teavad ka meie nooremat, ma arvan, kuulajad sellepärast et seda filmi lastakse nüüd igal aastal, ma arvan, üks paar korda kindlasti. Kuidas te seda filmi vaatate nüüd praegu tol ajal, kui Nõmmik seda tegi ja vill tuli välja, siis natukene mõned näod olid krimpsus ja Noostlejad Nõmmik Nõmmiks mööda päid ja jalgu oma eluajal oma operettide eest ja kõige eest ja, ja, ja talle sellise sarja nagu käis asja juurde. Aga ta ise sellega rahul tall, mitte midagi, ta tegi oma tööd edasi ja, aga läks natuke aega mööda, vaat siis hakati seda asja vaatavat ja et asi on ikka seda väärt kah, et täitsa korralik film on tulnud, ma mõtlen, just mehed ei nuta, aga ta tegi teisi filme ka seal. Nõmmikuga Te töötasite Estonias ka operettides ja tegime Nõmmikuga väga palju ja Nõmmikule meeldis minule ka, alati meeldib ikka igasugu naljajutte rääkida ja kõik niimoodi noh, üldse väike huumoriga ja ja Nõmmik alati, kui kokku saime teatris, siis jälle midagi küsis kuule, et mis, mis sa arvad sellest asjast ja kui ma ütlesin mõne niisuguse koomilise asja juurde, siis ta naeris pisarateni, jälle. Mais tõesti temaga läbi mehed ei nuta, kus seda filmiti. See oli üks väga tore koht, Kõinastu laid, üks niisugune koht on. Vaadati, et kuidas pääseb, et üldse sinna laevad ei sõida üldse. Tuli välja niimoodi, et põlvist saadik oli kõige sügavam. Kui mandrilt läksid, said ikkagi seda vesise, võistleme imeda vett minnes Kõinastu laiu peale. Teie olite seal laulja ja ujuja. Kas te muidu niuke spordipoiss olete ka olnud? Noorest põlvest? Näete, seal on üleval. Kaljukarask näitab eemale seina peale, kus ripuvad diplomid. See samane poolraskekaalus, teine koht Eestis boksis. Nii et ikka on tehtud spordist rääkinudki, mis hääldi sporti tegite? Ma hakkasin juba keskkoolis peale, hakkasin sporti tegema nüüd meil oli väga tore õpetaja keskkoolis, ta oli ise endine poksija. Muidugi see meie sisustus seal ja kõik siia poksiringi ja kõik need, mis olid head, kindlad, olid olemas veel miks siis paks? Ma ei tea, võib-olla sellepärast, et treener oli ise poksija kunagi ja tema tahtis ka, et proovige teie ka, sisemine proovisimegi veel ei olnud ju ringi ka esialgu nöörisid ka, ei olnud keskkooli saalis niimoodi, kui juhtus midagi, käisid vastu seina, Väike-Maarja kuulub Virumaa alla ja siis olid Virumaa esivõistlused, nii et mina võitsin, kolmed, esivõistlused Virumaal poksis poolraskekaalus, hiljem tuli, siis oli siin juba nii, Eesti ulatus kavade poksiga tegelesite neli või viis aastat, niimoodi sai tegeletud ka. Ja muidugi, mis oli Väike-Maarja keskkoolis eriti veel oli suusatamine ka. Nii et ma suusatasin ka korralikult täiesti, mul olid oma tolle isa, tegi mulle veel toredat suusad, olid ka ja ja siis ma sain, kab võrdlemisi korallide kohtisel üle, Ebavere Lähme sõitsime ikka seal. Neil oli väga hea füüsiline ettevalmistus, mis on näitleja elukutse juures ja ka laulja elukutse juures on väga oluline. Jah, on küll see on, see on õige küll, sellepärast et näiteks mis puutus ujumisse, siis ujumine mulle väga meeldis ja kus ikkagi vähegi ujuda kõlbas kas siis jõgi või väikene järvekene või siis pidevalt sai ujutud ka tehtud, nii et filmis mehed ei nuta deka ujusite ise. Kas nüüd üle mere aga ikka ujusid? No seal oli ikka ehtne ujumine, see oli meres ikka seal võrdlemisi sügav, nii et seal sai küll ujutud korralikult. See on teadet, ujujatel on vaja suurt kopsumahtu ja tenor tütar on vaja suurt kopsumahtu ja lauljal on küll seda tarvis. Kopsumaht oli kolme hästi korralik, siis saatikama fraasid lõpuni laulda korralikult ja ujumisega, eriti ujumisega, arendaja tõenäoliselt väga hästi. Ja ega ma poksiga hiljem ei ole tegelenud kastega, mul see box eriti meeldinud ka. Oma töös puutusin kokku väga paljude huvitavate inimestega, mitte ainult muusika inimestega. Oli jutt, et te töötasite koos Pansoga, kes muidu ooperit ei armastanud. Panso ütles ooperi kohta, et ma ei saa ooperist aru. See oli tema ütlus. Ooperist käisid emaga vaatamas tütarlaps kuldsest läänest Putšiini ooperit ja siis saime tänaval juhuslikult kokku ja ja Panso ütleb, et tead, me käisime emaga vaatamas, et emale väga meeldis. Ja siis ma ootasin, et mis ta nüüd ütleb, et millal siis ta ütleb, et mulle ka meeldis see asi. Ja siis lõpuks ütleb niimoodi, et kuule, tule noorsooteatrisse ja ta oli noorsooteatris peanäitejuht, oht. Tule noh, teades kuidas midagi talle ei öelnud, selle peale, aga mõtlesin, issand, kuidas oma nooruse seltsi tuleneb praegu Talon Estonias võiks suured rollid ooperit ja operetti, ideedest laulan maha. Nüüd olen noorsooteatrisse, siis jäi see pooleli. Tantsuga suhtlesid oma elu jooksul, palju joob Antsuga, me saime väga hästi läbi, hästi palju kui Moskvas, kui Felix Moor võttis, nagu öeldakse, võttis mind käekõrvale Davise Panso oli Moskvas haige. Ta oli üksinda ühiselamu toas ja kaks teist poissi toas tookord võrdlemisi range, aeg-ajalt on nii kerge, ei olnud. Ja ta oli haige, tal oli käega midagi, niiet ta tervituseks tõstis vasaku käega paremat kätt ülesse. See ei liiguta muidugi kui ta Tallinnasse tuli, siis arstid ravisid ära sai, ta sai terveks, ei olnud, mitte midagi, läks, kõik läks korda, puutusid kokku ka Juhan Smuuli ka, mis asjaoludel juhas Moliga okupuutasite, Juhan Smuul, iga me puutusime kokku, tema noh, kirjutas ka teatrile tükki niimoodi. Eks ma tegin ka seal kaasa, niimoodi Smuul ikka käis, vaatas ka ja ilmselt ilmselt ma vist talle siis meeldisin ka seal ja, ja saime nii lähedalt hästi sõpradeks. Ja siis hiljem, kui me tegime, mehed ei nuta seda filmi siis Juhan kutsus, et kuule, tule nüüd tule Muhusega, et tule, vaata, kus minu kodu on, kus ma elan siin ka ja siis ma läksin vaatama Juhan Smuuli ja lähen sinna ja vaatan siis Juhan näitab, et vaat see suur ruum siin laud oli Peik laudoli tuva ja ka kahel pool pingid veel ja ja siis laua otsas seina peal oli üks väike pilt, aga ma ei näinud eemalt, mis kuradi piltsinid on seal. Ja ma ei küsinud ka. Ja siis läksin tasapisi, nimetasin ennast lähemale ja mõtlesin, et no kindlasti tol ajal olid ju Stalinit ja kõik need Surd asjamehed olid seal eest kindlasti ja tuli välja, et oli Juhan Liiv. Juhan Liivi foto oli tal ainukene väikene fotokene oli selle laua otsas seina peal ja siis oli ka niimoodi, et teinekord saime linnas kokku siin ja üks niisugune juhus. Läksime kogu klubisse kuuluvi, tehti lahti ja hakkasime seal juttu ajama, kaheksa võtsime natuke napsu vaja. Ja siis ükskord öeldi, et aga nüüd me paneme klubi kinni. Tähendab, see aeg läks meie käest nii ruttu mööda, et tulime sisse, tehti klubi uksed lahti ja me olime viimased, kes läksid välja. Sain temaga väga hästi, sain läbi. No mul on ka selline praeguses mõistes vastuoluline tegelane, nõukogude aegne tariisor, Lenini preemia laureaat ja mis ta kõik oli, aga inimesena kuidas ta inimesena oli, tal oli ka ju väga hea huumorimeel. Võtame tema muhulaste loodia. Oi inimesena oli minu arvates minu jaoks oli väga tore inimene, hästi tore ja väga lihtne ja kõik. Temaga oli niivõrd mõnus vesteldud aed kadus käest ära, hakkas temaga rääkima. Kui räägib kaljukarask, siis kindlasti mängime ka tema esitatud aariaid ja laule. Nüüd kõlab epilaulja Joosep piduett Johan Straussi operetist Viini veri. Kaljukaraski partner on siin Helgi Sallo ja see on salvestatud 1973. aastal. Varsti pulmi härragi uurima kui eile õhtul. Uljashoos lähme tantsule. Rahvahulka meenutab midagit sügise koos restiga 100 vedu. Ta pannil õige jonka. Laialt käsutusse kanda täidab lai saatus noorte rinny kanti. No me rääkisime siin, mis te kõik Estonia ajal veel tegite, lugesite raadios mängisite filmis, kuidas te hakkama saite? No ega siis need asjad üksi ei olnud veel, muid asju sai ka tehtud, sai Kuku klubis ka käidud veel ja seal ka kõik lihtsalt pidid hakkama, saan ma teist teed ei olnud ja mõnest asjast loobuma ka kõiki asju jõudnud ära teha kõik, mis pakuti ja mida oleks vaja teha ja oleks jõudnud teha, aga lihtsalt ajaliselt puhta ajaliselt ei klappinud, ei jõudnud teha. Kui kaua te Estonias teatasite Estonias ma olen töötanud kokku, Ma ise võtsin ühe korra hakkasin arvutama, et palju ma siis olen Estonias olnud 52 aastat nii et võrdlemisi pikk aeg. Laulmise aega ja otsest ooperi operettides ja seda oli vähem, seda nii palju ei olnud, aga ma tegin hiljem väikseid juppe ka seal kaasa. Pakuti seal, et hea küll, ma teen ka, tegin kaasa kaasal, teil ei olnud sellist asja, et oleksid mingil hetkel lihtsalt minema löödud või aetud, et me ei vaja teie teeneid enam? Ei, ma tulin ise ära, ma tundsin, et, et nüüd on niisugune asi, et rohkem enam ei saa teha, et aitab küll, tulin ise ära, andsin avalduse sisse ka ja see oli 26. märts 2010, kui ma tulin sealt uksest välja ja siiamaani maa sealt uksest sisse enam pole läinud, tulin ära jääma, rohkem pole läinud ka muidugi nüüd tervis on ka võrdlemisi kehv. Ei saagi kuigi kuigi palju liikuda ka mul on, liigestes on viga küljes. Nii et kõige kaugem koht, mis ma siin olen nüüd linnas käinud, on siinsamas minu kodu lähedal on Rimi pood ja see on umbes 100 meetrit, siit võib-olla pole saanudki meetrit. Nii et tegemist on väga palju sellega, tervis ütles üles, ole hea ja lõpeta ära, aitab küll, oleks saanud puhata ja kas siis puhkad, ükskõik mida, mida keegi teeb või vahib niisama sakk. Või loeb või, või tegemist on nii palju, et ega neid tegemisi ei jõuagi kõike ära teha? Mul on väga palju raamatuid, kaia ja keldris on üks suur ruum, on seal seal põhiliselt on sealgi Kalaviirid ja raamat ja noodid ja siis terve rida plaati, igas igasuguplaat on olemas aeg-ajalt 1000 ülesse loeta vaatlikumasin, kui ma sinna satun, siis ma sellel üks kolm-neli tundi läheb, nyyd lipsti mehed ikka vahel mõtlete, mida te teinud kõik olete teatris? Tehtud on palju ja päris palju ja, ja siis hinnangu, mismoodi ma seda teinud, eks ost annab rahvas. Aga paljude asjadega on ise ka nagu rahule jäädud ja mis seal ikka, kas? No publik on teid kogu aeg hästi vastu võtnud ja siiamaani on teie osad inimestel meeles, mida te ise meenutate kui inimene. Ma mõtlen iseennast, kui inimene on sellise elukutse endale valinud, siis ma arvan, et nii kaua selle koha peal töötada. Kas ta siis sulle meeldib või ei meeldi? Ma arvan, et ta meeldib, kui nii kaua töötada ja meenutada seal, mis sulle kõige rohkem meeldib? No seda on väga-väga raske valida välja. Me siin ennegi enne jutuajamise algust vaatasime videolõike teie Estonia rollidest, no kuidas on vaadata iseennast aegade tagant. Eks ta omamoodi niisugune minevik on ja võõras ka esialgu, aga kui ikka rohkem juba vaatad, siis tekst on kõik peas, tekst on peas, muusika peas, võiksite laulda Rudolfi Alfredo maha, kohe võiks laulda küll, aga hääl kindlasti enam, sest ma ei ole enam laulnud ja ja siis, mis mulle meeldis, oli see, et ma hakkasin vaatama ükskord mul munad, Plaviirid on olemas, kõiki vaatasime hotello klaverisesse, klaviir oli mul peaaegu algusest lõpuni peas. Kui ma juba kuulsin, avamäng algas, ahah, nüüd ma tean, millal ta sisse pean minema, millal, kus ma pean olema kõik täpselt juba teadsid? Muidugi mitte iga ooperiga ei olnud niimoodi, aga hotell oli küll hotelle, mulle väga meeldis hotellot, mulle meeldis väga laulda. Aga kui nüüd vaatate neid vanu lõike, kas selline tunnen ka, et oleks pidanud midagi teistmoodi tegema või oleks niisugused asjad ikka tulevad, et võiks, oleks võinud vot selle noodi oleks võinud võtta natuke natukene pikemalt laulda ja, või midagi teha, niisugused asjad ikka tulevad. Aga üldiselt mõttes on, noh, töö on tehtud ja midagi, mis siin enam ei saa midagi parata, nii lugudest on. Nii ta on Estonias töötamise ajal teil sellist mõtet ei tulnud kunagi, et see näitleja lauljatee on ikka väga raske, et oleks midagi muud pidanud tegema, oli küll, oli küll see tunne oli, see tunne tekkis mul siis, kui ma hakkasin laulma Pajodeeri ja veer võrdlemisi pikk opereti päris alguses päris alguses ja seal 57. aastal ja vaatasin niimoodi, et oioi õiet kasvas niimoodi. Nüüd peangi kogu aeg niisuguseid asju raskeid asju laulma. Etenduse ma veel teen ära, aga ma rohkem enam ei tee, et ma hakkan midagi muud tegema. Lükkas või draamasse tagasi, aga, aga niisugust asja oma ideed vaid aitab küll sellest. Aga harjusid ära sellega jäävad pärast olid niivõrd harjunud, et see oli noh, sinu kodu, see oli kõik olemas, lavale läksid kõik, jah, kõik orkestrid. Ei osanud teisiti mõeldagi. Te olete ka poliitikas kaasa löönud, kuigi palju ma olin pensionäride ühenduses ja seal tehti mulle ettepanek saadetigi juba esimene Eesti riigikogu oli, seal seati sinna juba Nad riigi astun, siis lähen riigikogus, organiseerisin igasugu kontserti, asju seal kõike, aga no mina ei ole tahtnud mitte kunagi midagi niisugust asja teha, et ma tegelen. Nüüd hakkan poliitikaga tegelema. Hea küll, tead, rahaliselt tasub äralikke. Kuulge, aga mitte. Sellest oli juba juttu, kui teil on tegemist ka kodus piisavalt palju lugeda ja vaadata ei ole sugugi elu igav ka praegu mitte. Ei ole, ei ole, mul on kõik, aeg on ära jagatud, põhiliselt ma kuulan, hästi palju, kuulan uudiseid raadio kaudu, kuulan uudiseid, hommikupooliku hommikul telekat ei vaata. Aga siis õhtul lähevad siis sarjad igasugused sarjad, mida, mis mulle meeldivad, vaatan neid ja ja isegi jääb vähe aega lugemiseks isegi vähe. Ja mõned asjad, mis, mis siin räägitakse, ma kuulan, väga õigesti, räägitakse väga toredasti, ma ei tahtnud vahele helistada, taeva räägid, et kuulge, et, et see on nüüd niimoodi, et mina arvan niimoodi, mis see minu arvamus loeb? Ma pole kunagi tahtnud sõnast vahele segada. Soovin teile muidugi jõudu ja, ja tervist ja seda väga toredat erksat hinge ja, ja rõõmsat meelt, mis teis ikka on, nii et kõike head teile, aitäh. Kalju pärast? Aitäh. Kõige rohkem on tarvis tervist, tervist. Ja mida ma varem, noh, ma ei saanud arugi, et see tervist shampervimisemistes räägitakse, nii palju. Tervis on tervise, kuidas ta kellelegi on. Aga vaata, nüüd saad aru, et ja tervis on väga tähtis, väga tähtis ja kui seda sul ei ole, siis ei ole teiste asjadega. Päevade suvekülaline oli kaljukarask, saate tegid maris Tombak ja Ülle Karu ja tänase saate lõpuks kõlab punavarjulaul Zygmunt Rumbergi operetist kõrbelaul. Roose jaa. Joona meelooja.