Tere kaunist hommikut kõikidele vikerraadiokuulajatele on jutusaateaeg, mis tähendab, et teie teenistuses on vikerraadio eetris kaks inimest, üks neis kraadiuma. Ühelt poolt ja seekord on selleks Tarmo Tiisler ning külaline on ka jutusaates ja mõistev külaline, saate tähtsam osa, ehk siis rõõmun tutvust toda hose Maria kamee. Ann, kui ma hääldasin nüüd õigesti õigesti House Maria on vanalinna hariduskolleegiumi õppealajuhataja rahvuselt argentiinlane, Eestis elanud juba vaat et 15 aastat ja tegelikult ei ole ju selles midagi ebatavalist, et Eestis elab keegi mujalt tulnud inimene ei ole ka ebatavaline. Ta oskab eesti keelt ilusti rääkida ja ei ole ka ebatavaline, et ta just õpetaja on, aga, ja mulle ikkagi tundub, et see, et sa oled nüüd sellest aastast VHK kooli õppealajuhataja on ikkagi natukene ebatavaline, sest sinu käe all ühes koolis on eesti lapsed ja ja kui sa nüüd ütleksid, oled sa tundub vähe kõrvalpilke ka, et kuidas siis nii, et nüüd noh, välismaalane, ma ei tea, kas nii-öelda, aga ikkagi väljastpoolt tulnud inimene juhib Eestis kooli, mis on ikkagi üks Eesti selline märgiga kool, võid öelda. Tere hommikust, kuidas ma mõtlen, kuidas alustame nii palju asju korraga täpsustaksin veel paari asja enne et mind võib kutsuda ja nagu kõik minu lähedased kutsuvad mind temaks, et Hosmarian, minu nimi, aga tema sobib ka, et mis tähendab tema, tähendab, see on kombe, Põhja-Hispaanias on kutsuda marja itsemaks, see on vana traditsioon ja kuna mul on poolde hispaania värd feri nii Itaaliast kui Hispaaniast, siis algusest peale juba väiksest peale vanemad kutsusid intsemaks. Muidugi sõltus ka tujust, et kui kõik oli hästi rentima, kui asjad olid keerulised, siis oli Jose Maria. Et nüüd olen elanud, et Eestis kaheksa aastat enne seda seitse aastat Helsingis. Ja nüüd tõesti nagu ja no sellest, et kas ma räägin ilusti eesti keelde, muidugi eesti keel on ilus. Sellega ma nõustun, aga ma ei räägi seda ilusti, et tahtsin ka taltsutada või et, et veel on pikk tee ees ja palju, palju tööd veel kehakeelega iga päev. Ja jah, külon, olen nüüd õppealajuhataja, kuigi ma tegin oma klassile. Ma olen klassijuhataja. Nüüd olen praegusel hetkel 12. klassi klassijuhataja ja ja nagu ütlesin, kooli sel aastal kooli esimesel päeval ma defineerin ennast enne kõige kui klassijuhataja. Ja siis kui õppealajuhataja, kuigi noh, kohustused on samad, eks ole, et samal tasandil, aga aga ütleksime nüüd nii, et ma õpin nüüd olla või olema klassi õppealajuhataja. Ja kuidas ma seda näen? Te muidugi, jah, olen välismaalane, olen tulnud kaugelt. Aga, aga ma seda nüüd ma mõtlesin sellele sellepärast, et Tarmo, sina seda ütlesid, aga ma ei mõtle kunagi, et ma olen mujalt. Et ma ei, ma ei mõtle kunagi sellele, et ma olen välismaalane ja see on ainult tänu inimestele, kes elab ja töötab minu ümber, sest ma käisin ülikoolist teises riigis. Ma just ütlesin alguses ja see oli mul peas väga tihti, et ma ei ole siit. Olnud vahepeal korra segan, on sul seda mõista ka antud, et sa oled mujalt või antakse suuliselt, aeg-ajalt mõistasid. Tunnetad Eestis mitte kunagi. Ja kui sa mõtled, et ja see on kõige suurem kingitus, mis mul on, mulle on tehtud, on kool et mitte ainult selle peale, sest olen avastanud oma õpetajakutsumust, mis on andnud oma elule erilise tähenduse ja õnne. Vaid ma olin enne seda teinud teistsugust tööd, teen ka kooli kõrval väike hari töö. Ei, see ei ole see, et kuidas paneb kool, kuidas panevad õpilased ja kolleegid kuidagi nagu süle käima, seda on raske nagu raske seletada. Aga see usaldus, mida ma tundsin algusest peale koolis mind võeti vastu ja mina ka imestasin, et oot, kuidas nad usaldavad mind nii väga. Ja mitte ainult eriti meie koolis vanalinna hariduskolleegiumis. Ütleme ja minu kolleegidel olen, nad teevad, siis olen väga tänulik, eriti kooli juhatajale, kes, kes mind kutsus ja usaldas. Ja kuidagi kellele ma võlgnen, võlgnen oma õpetajakutsumust ka, et, et muidugi enne kõigi temale aga erinevatel põhjustel mind on kutsutud ka natukene arutama erinevaid asju või loenguid pidama või ettekandeid pidama. Olen käinud teistes koolides Eestis olen külastanud 25 26 kooli kokku umbes et olen käinud igal pool maakoolides Sürgaveres silla otsas käinud Raplas ja iga Viljandis, Tartus ja alati tulid selle mõttega pärast tagasi koju, et ma olingi kodus. Et inimesed võtavad vastu nii lahkelt sõbralikult. Keegi ei pane tähele, et ma, ma tean, et ma teen, liigu pidevalt, kui ma räägin, ma tean, et minu temperament on teine. Seda teha on väga hästi ja kuidas kõik aktsepteerivad, seda isegi rõõmustavad minuga, eks ole, et kui ma teen midagi, mis ei lähe väga hästi kokku selle olukorraga või teiste inimeste temperamendiga ja ma tunnen, et inimesed ei pane pahaks, vastupidi, leiavad sellest midagi rõõmsad ja ennekõike minu õpilased, minu klass. Ma, ma loodan, et nad ei kuule. Nüüd aga, aga kuidas nad on suutnud minu vana klas, kellega ma iga päev käisin, koos kolmastad praegune klass kaks aastat, et noored inimesed, kes nii kannatlikult suhtlevad ühe õpetajaga, kellega ei ole alati kerge, eks ole. Kui sa käid Argentiinas nii seal, kus sa oled sündinud, kus sa käid kodus või, või täitsa Argentiinas. Hea küsimus. Kui küsitakse, kas sa lähed koju siis kui ma sõidan Argentiinasse, ma ütlen alati ja see ei ole lihtsalt ilus lause, et ma olengi kodus. Võib-olla on vanematekodu. See on minu vanematekodu, minu vendade ja õdede kodu järelikult mingil määral küll minu kodu, ka minu vanematekodu jääb minu koduks, nagu see juhtub ka siin Eestis, eks ole, vanemad on Viljandis. Elame Tallinnas, käime Viljandis kreeme vanemate juures oleme ka kodus, eks ole, aga, aga teistmoodi kodus. Et samast. Mõnikord küsitakse, et millal sa tulite, mil sa lahkusid Argentiinast? Ma ei lahkunud kunagi Argentiinast, ma tulin Soome ja nüüd Eesti, aga eesmärk ei olnud kuskile ära minna, vaid kuhugi minna. Ja see vahe võib-olla kõlab nagu Veige, aga minu jaoks on, on päris suur, ma ei läinud kuskilt ära, ma lihtsalt läksin kuhugi. Argentiina juure kui tulla, sest kui sa oled Argentiinast pärit, siis on papp jätta uudishimulikult uurimata, et mäletate seda aega, kui Argentiinas oli võimul sõjaväe hunta või sõjaväevalitsus. Väga vähe, peaaegu mitte midagi, ma olen sündinud aastal 75, Ma olin kuueaastane, seitsmeaastane, kui, kui demokraatia ütleme, tuli tagasi nii nagu tuli, aga tuli. Et, et mälestused on on vähesed. Et võib-olla sõjas toon mõni mälestus, et küll see kogemus kodus ette üks väga lähedane nagu sõber, sugulane suri Falklandi sõjas saarde sõjas aga, aga rohkem ei ole. Pärast muidugi on loetud, arutatud koodus räägitud väga, mitte nii palju kodus. Aga see ei olnud meie nagu mure. Mõnede Argentiina märkide koha pealt nüüd natuke hunnid seal veel, et Osama, Falklandi sõda, et, et mismoodi see Ameerikale või vabandust argentiinlaste teadvuses. Me ütle folglans, alustame sellega, et kui argentiinlane kuulab ja mõtleb kindlasti, et mis siis, mis juhtub nüüd ütleb folkland. Sardeni nimi hispaania keeles on mall viinas lasmal viinas. Sum prantsuse päritoluga nimi. Ma arvan, et kõigi argentiinlased on veendunud sellest, et saared kuuluvad Argentiinasse Argentiinale ja mina olen üks nendest. Aga ka ma arvan, et enamus nagu mina, oleme nõus ka sellega, et see, et see ei olnud ega aeg ega viis Neid, üritada tagasi saada, et see oli lihtsalt poliitiline otsus. See oli sõjadiktatuuri viimane nagu võimaluse võimu jääda. Tegelikult, kes maksis, eks ole, maksisime kõik inglased, argentiinlased ja meie kaotasime, eks ole, et et aga, aga kaotasime kõik Suijaska, võtame kõik, et et see oli kõik, saavad sellest aru, et see oli absurdne, tegelikult. On ta praegu argentiinlaste jaoks selline hingehaav nagu eestlaste jaoks on. Petserimaa ja Narva jõe tagune. Ala noh, võib-olla on, et võib-olla on, igal aastal on tähistatakse saarte Malvina saarde ütleme päev või suveräänsuse päev või ja koolist tähistatakse ja võib-olla on kõne või sellel teemal, et aga ma arvan, et need Argentiina peaks rohkem vaatama probleemidele, mis tähtsamad sügavamate aktuaalsemad mis loovad lahendust rohkem, kui vaadata nüüd saartel, eks ole, et et see on lahendamata küsimus küll, aga, aga see ei ole. Ma arvan, täna tänasel päeval, eks ole, tähtis prioriteet. Tehes väiksed arvutused, siis jõudsime järeldusele, et aastal 1986 kui argentiina tuli teistkordselt jalgpalli maailmameistriks ja Diego Maradona lõi käega värava, olid 11 aastane, ehk siis ma eeldan, et sa sellest midagi ju mäletad, ma loodan, et vähemalt mäletad, ja ja, ja mida sa siis nüüd mäletad? Mäletan küll, et vaatasime mängu kolm päeva enne oli sündinud minu õde, ema oli voodis lapsega teisel korrusel, esimesel korrusel, kõik teised olime teleka ääres. Meie saime hullult ja Argentina võitis. Läksime tänavale, isaga autoga sõitsime natukene kaugemale. Läksime ühe silla peale hüppama ja Te maantee peal, eks ole, kõik sillad olid täis, inimesi, laulsime ja hüppasime ja muidugi oli väga. Ja oli väga rõõmus päev ja mäletan ka, et oli ühel mängul, mitte viimasel mängul, aga ühel mängul küll Maradona tegi nagu värav, paistab käega. Ülejäänud maailm. Ma sain ülejäänud saate saata ja vaidleme, et kas oli käega või ei olnud. Et noh, kuidas öelda, no kui oli, oli käega muidugi, aga see oli siuke. Nii ta nagu ta kunagi ise ütles, eks ole, et okei, tegin ma varas käega, aga mida ootasite, et ma peataksin mängu ja ütleksin, tee stopsoli käega. Argentiinlased see talle seda pahaks ei üldse, ütlesime, et paneme, võib olla muid asju, ei ole mitte see, mitte see kindlasti mitte temale pahakse temale ja, ja tegelikult mitte ainult emale, et kogu see süsteem, mis teda manipuleeris ka, eks ole, et mitte ainult teemad, lihtsalt kahjuks ka. Objekt mingil määral, eks ole, muidugi alati alati vaba tahtega, eks ole, ta tegi kõik, mida ta tahtis, aga teda kasutati. Ja tihti on, on, on ka nii, et need, kes kasutavad pärast kritiseerivad, jälle kasutavad ja kritiseerivad, et see mäng on, on kurb, vaadata ette. Aga mälestused on väga rõõmsad, et sellest paigast. Nüüd hiljuti mõtlesin ka sellele, et oo, 86, olime maailmameistrit ja alati tundus, et see oli nii lähedal, aga nüüd ma saan aru, eks ole, aeg läheb edasi, et see oli ammu-ammu juba. Tuleme stereotüüpide juurde. Üldiselt ma arvan, eestlased lõunaameeriklaste kohta arvavad, et räägivad tohutult palju, vehivad kätega ja et see on üks suur turg. Kui nüüd üldistatult öelda. Ja siis me enda kohta arvame, et oleme sellised tohutult kinnised inimesed, sina oled elanud seal oled elanud siin, et et mismoodi siis meie paistame. Just lugesin Ühemine õpilasi, töö, kus ta neli või viis korda ühe A4 peal kirjutas, et ma vihkan stereotüüp. Et nüüd ma pean ka natukene mõtlema, stereotüüpidele muidugi on. On loomulik, et võib natukene üldistada, eks ole, aga aga samas, et osaliselt ma mõistan teda osaliselt, nõustun temaga, et raske öelda, et kas eestlane või argentiinlane on nii ja naa. Aga ja ma ütleksin natukene nalja naljakalt, aga naljas on võib-olla natukene midagi nagu tõsist. Et võiks öelda, et argentiinlane, see on väike kriitikanoot argentiinlaste endale enne kõige räägib enne le, mõtleb eestlane, paistab, et mõtleb enne ja pärast räägib. Mõnikord võiks mõelda natukene vahe ja vabalt öelda, et. Me oleme rääkinud küll siiamaani suhteliselt ebamääraselt, aga natukene sinu sinu elust ja kui sa paari sõnaga räägiksid kuulajatele, kuidas on ühe inimese elukäik olnud selline, et alguses Argentiinas ja, ja siis Soome ja, ja siis Siis, et, et kuidas need kõik on juhtunud? Nii? Aitäh küsimast, sest on väga ilus vaadata tagasi ja, ja taibata ühel hetkel, eks ole, et kõik, mis on juhtunud ja kuidas on juhtunud ja alati on hea vaadata nagu taga tagasi ja siis mõistad paremini, mis on juhtunud, eks ole, olevikult on raske mõista, aga et kui olin koolis gümnaasiumis, ma ei oleks kunagi mõelnud, et ma lähen elama ütleme, euroopasse ja veel vähem, et ma tulen Eestisse või kuulnud olid, sellist kohta olin kuulnud ja mul on üks lugu. Kunagi jutustasin oma klassile, et aasta oli 96 91 ja kui ajalooõpetaja, kes andis meile töö pidime jälgima Balti riigid, iseseisvust või iseseisvuse tagasisaamist ja protsessi ja, ja töö oli selline, pidime lõikama ajalehest iga kord, kui tuli uudis Baltimaadest ja tegelikult meil oli õeldud estonia, letonia, lituania, ehk Eesti, Läti, Leedu iga päev vaadata, kas ajalehes oli midagi Estoniast, letonia, lituania, seda. Ja ma olin kõrini sellest tööst ja ma ei jaksanud teha kogu aeg. Ema tegi ka minuga, et tema vaatas iga päev ja siis pani kõrvale uudiseid Eestist ja Lätist ja Leedust ja siis pidime kõike kleebima ja ilusti esitama õpetajale. Ja mäletan, et ühel päeval ütlesin klassis miks me peame seda tegema, kuna nagunii me kõik teame, et me ei lähe kunagi, isegi, me ei käi kunagi nendes riikides siin vaadet. Et, et nüüd mõelda, eks ole, nii naljakas, et me kunagi ei tea, mis tegelikult meid ootab. Nii, ja ülikoolis õppisin üks aasta õigusteadust ja siis selle laiali juba olin otsustanud teinud otsuseid seotud minu isikliku kutsumusega, et mida ma tahan oma eluga edasi teha. Mitte ainult, kus ma olen, kus ma töötan, vaid, kes ma olen ja milleks ma olen siin ja ja ma olen aru saanud, mulle tundus, et, et võib-olla jumal oli mulle nagu valmistanud muid plaane kui see, mida ma olin arvanud gümnaasiumi ajal. Ja see plaan, millest ma, Ma arvan, et ma sain aru ja mulle tundub, et väga eksinud ma ei olnud, sest ma elan tänapäeval ka samal otsusel ja väga õnnelikult, et pühenduda oma elu või, või kuidagi jah, oma elule, temale ühes instituudis katoliku kirikuinstitutsioonis, mille nimi on Opus Dei. See tähendab, et tavalises elu tavalises tavalistes tingimustes kõigide nõrgustega, mis meil on püüelda pühaduse poole, et üritada teha minut tööd võimalikult hästi selleks, et teenib teenida inimesi minu ümber ja näidata teenida jumalat ja näidata temale minu armastust, tööd, mida ma nagunii teen iga päev. Et ühesõnaga, ja sellel sellel laial hobus teise ütleme, katoliku kiriku institutsioon alustas oma tegevust Helsingis natukene enne, aga noh, enam-vähem ja mulle minu käest küsiti, et kas sa oled mõelnud, kas sa tahaksid minna natukene aitama alustada seda tegevuste ette, avada keskuustja, korraldada igasuguseid loenguid, ettekäändeid, eks ole, seal sellest lähtudes sellest mõttest, sellest ütleme, universaalsest kohtumusest pühadusele. Ja mõtlesin, et, et miks mitte uurisin ülikoolis ja leidsin, sain stipendiumid tulla aastaks õppima Helsingisse. Muidugi arutasin vanemate kanne kõige ja nad olid väga toetasid huvitavalt nadolid rõõmsat ja sama kurvad, eks ole, nagu Marma vanematele kulub alati, kui laps sõidab, vara läheb kodust ära, eks ole. Et väga õnnelikud ja samas kurvad, valus, ma ütleksin, kurvad, aga valus oli endal ka. Ja siis läksin Soome ja aastaks õppisin soome keelt. Alustasin õpinguid ülikoolis, mulle väga meeldis, siis sain stipendiumi teiseks aastaks. Pärast läksin tööle Argentiina saatkonda, töötasin kaks aastat saatkonnas, alustasin firma kohe sõpraga sissi, kellega teen tööd selle päevani. Ekspordime metsamasinaid Argentiina, Soomest, Argentiinasse ja Uruguay see ja. Ja kõik oli hästi. Soomes ja ühel päeval siis küsiti, et kas sa läheksid natukene appi Tallinna, et seal oli just natukene aega tagasi alustatud ka tegevust, hobuseid, tegevus ja keskus ja et kuidas oleks minna sinna natukene abistama ja miks mitte. Ja järgmisel esmaspäeval olin, olin Tallinnas. Ja ma ei teadnud, mis oli ees, et ja ma ei kujuta ette, et ma ei oleks viimased kaheksa aastat olnud Tallinnas Eestis. Et niimoodi nagu sattusin Eestisse. Aga on sul see robustselt öeldes jumala teenimine, see, see kõige olulisem ja see koolipapa amet ja, ja kõik muu töö lihtsalt vahendit ennast elatada ja seda kõike teha saadamist. Ei südami said, sain ma väga valesti aru. Seesama asi, mina nagu iga inimene, kes peab ennast jumala lapseks, eks ehteid, iga kristlased tahame enne kõigi armastada jumalat, armastades jumalat, armastame ligimest ja teisi. Et esimene käsk eetris on väga loomulik, sest tema armastab mind nii, nii palju, et on loomulikult vastavate armastusega nagu isa isaga või emaga, et see tähendab, et minu viis leida jumalat või see kontakti jumalaga toimub leiab aset just minu igapäevases elus minu igapäevases töös. Siis kui ma valmistan tundi, siis, kui ma lähen tundi, siis ma olen klassi ees seisma, parandan töid või sisestan hinde idee koolisse ja oled väsinud ja tahaksid visata arvutid aknast välja, ikka teed edasi ja naeratad kolleegile, kes tuleb sisse poja. Ja see kõik kerge alati ei ole. Aga see on, see on see, see on minu kokkusaamine. Jumalaga muidugi palvetan, mul on palvehetki ja loen roosipärja ja käin, mis seal ja ja kõik on, kõik, on üks ja sama, et ma ei saaks. Palvel poleks mõte, kui, kui ma ei teeks seda tööd ja ma üritaks teha seda tööd hästi ja ja selleks, et teisi teenida. Ja samas töö oliks oleks nagu tühi või selleks puuduks hinge, kui mul poleks palveelu, et raske öelda, millal algab töö, millal algab palve, eks ole, kõik on üks ja sama, et ei ole, nüüd ma lähen koju ja nüüd ma hakkan teenima jumala tee selleks. Selleks väga veider. Meil on saates nüüd väike vahepeatus. Me jätkame siis, kui me oleme kuulanud ära tänase saate esimese laulu ja hose marja ehk teema, ka meie on valinud välja ühe laulu, mille kohta enne saadet rääkisid, see on väga tähendusrikas tema jaoks. Räägi siis nüüd kuulajatele ka laule. Nii on kaelakee hääl ja miks ma seda valisin, kui Tarmole küsinud, et, et kas ma võiksin meenutada ühte laulu või sest siis, kui ma kuulasin seda laulu, laul laulis Marja-Liis Ilus Mari-Liis, Ilus, Maarja-Liis ja Ivo, Linnaaasta oli 96 või seitse, nüüd ei mäleta, kas oli siis sellel aial eurovisioonis, siis ma kuulasin eesti keelde esimest korda elus. Ja see mulle väga meeldis, et ma õppisin seda laulu pähe ühe sõprade Hispaaniast pärit ka tema miin Argentiinast tema Hispaaniast ja laulsime kahekesi kitarriga. Aga ma ei teinud mitte midagi sellest, mida me laulsime, et aga see kuidagi läks. Keel läks südamesse jama ja ei teadnud, et et see oli, see oli, oligi seotud minu tulevikuga. Aga igal juhul meie siin Eestis teame seda laulu ka nii, et kuulame siis Laul kuulatud ja jutusaade läheb oma teise poolde. Külaliseks on meil täna Rosemary ja keema kamee on VHK ehk vanalinna hariduskolleegiumi õppealajuhataja sest õpetajatele päev tulemas ja ikka juhi asel päeval mõne õpetajaga juttu rääkida. Sa rääkisid oma isiklikust elust enne muusikat ja eestlased tegelikult ei ole ju väga religioosne rahvas, ehk siis me pigem ka kui tänaval keegi tuleb juttu rääkima, tõrjuminad eemale ja kui keegi tuleb ukse taha vahitorniga, siis ka üldiselt dist. Eestlane ei ole väga külalislahked, et oled sa seda tundnud samamoodi või on see minu mingi järjekordne šabloon? See on väga levinud minu arust see on minu isiklik kogemus muidugi, et levinud arusaam, mis minu arust ei vasta tõele. Muidugi mina tulen Argentiinast, eks ole, kus enamus on kristlasi, katoliiklased, kõik ja peaaegu kõik. Mulle ei meeldinud ka, et keegi tuleb koputama ukse peale ja pakub, et tulen rääkima jumalast. Kuule, ma tahtsin teha, et aitäh väga tore, et kui mina tahan sellest rääkida või ma tean, kellega ma võin sellest rääkida või meest, kellega ma võin vestelda, et see mulle kunagi eriti käi meeldinud. Aga, aga et Eesti rahvas ei ole religioosne, seda ma ei ütleks. Ma ei ütleks võib-olla tõesti nii, et kaks kolmandikku tere, kristlasi ristitud. Aga minu kogemus, kui mina käisin esimest korda laulupeol noorte laulupeol, see oli eelmine noorte laulu pidu 2000, mis oli kaheksa, umbes seitse, seitsme tema laulsingaarial. See oli suur kogemus, kammerkoor minu, meie kooli kammerkutsusegele, siis ma olin, olin seal. Ja mind tõesti üllatas ja, ja liigutas, liigutas nagu väga Te, siis me laulsime kõik koos palve. See liigutas rohkem see, et see oli ainuke laulu, mida need 15000 või kui palju noori seal oli, palusid korrata. Ja liigutas pärast vaadata telekast, eks oleme oma, ostsin endale plaadi pärast et paljud inimesed tõusid püsti ja olid pisarates ja see ei olnud. Ja see oli siiras, see kogemus seal ma ei saaks. Ma ei tahaks mõelda, et, et või öelda, et see ei olnud siiras. Et muidugi pärast igal aktusel koolis laulame Eesti hümni. Ja seal palume iga kord, et jumal valvaku. Aga äkki see on meil ikkagi sõnakõlks, et ei mõtlegi selle peale. Jällegi, kuidas. Kui ma ütlen midagi, ma peaksin mõtlema sellele, mida ma ütlen, mitte niisama öelda Argentiinas, Argentiinas, Argentiina katoliiklik Kreekaga hümni, see ei ole nii ilusaid sõnu. Et ma arvan ka, et, et eestlased on noh, ettevaatlik olla nüüd stereotüüpidega, rahvas, millel on väga või vähemalt nii palju, kui mina tean, eks ole, lähedane kokkupuude iluga kultuuriga, eks ole, kunst. Et mina seda ei ole kogenud nendes teistes riikides, kus ma olen elanud enne et selline ilutunnetus. Ja ma arvan, et, et see ilutunnetusse kõneleb sellest sisemisest sügavusest ja, ja teatraligioosusest, et me igatseme midagi ikka. Väga naljakas on kuulda, et okei Läti rahvas ei ole religioosne, kõik usume, et mingid kõrgemad jõud ikka on isegi kõrgem jõud on, see on lihtne viis öelda, et et ma usun jumalasse, kui ma seda ei ütle. Ma natuke orginson veel, kui sa lubagi meie lõbus oopus teisse, sa kuulud jällegi. Võimas šabloon. Da Vinci kood on Raul, noh, kõik on lugenud, kõik on vaadanud, hine, mitte sina ei ole vaadanud ega lugenud. Ehk siis on kujunenud arvamus, et Opus teisse kuuluvad inimesed ongi sellised ja elavadki nii pitsutavad ja okastraadiga teevad endale haiget ja, ja nii ongi. Kelle arvamus nii on, ma ei ole, kuna keegi ei ole kunagi lähedastest öelnud, mulle küsinud või öelnud. Jah, ei, ma lihtsalt vaatasin film ja lugesin ja, ja mulle tundus, et äkki see mõjutas mõningaid inimesi nii ebamääraselt kui see ka ei tundunud ja teiselt poolt keegi ju pidi sellise kujundi välja mõtlema, et selles organisatsioonis niimoodi tehakse. Noh, ma arvan, et te olete omavahel sellest rääkinud muidugi just et omavahel, kellega oma organisatsiooni ja ette, mida teie sellest käsitlusest Kus oli väga nagu vastik ja valus hobused on minu jaoks minu perekond. Et perekond muidugi mitte tavaline perekond hakkab ikka perekond. Et see on minu elu ja sidemed inimeste vahel on perekondlikud sidemed, vaimne perekond, aga ikka perekond. Et väga ilus. Ja siis, kui ma sain teada sellest filmist ja raamatust ja oli muidugi vastik ja ja valus, kui sinu perekonnast niimoodi räägitakse, kui sinu perekonda nimodi puudutatakse. Et ma sain aru, mis, kuidas tunneb, võib-olla ava avalik tegelane, eks ole, kui tema perekonda puudutatakse või lapsed, kuidas tunnevad, kui minu isa käsitletakse nii meedias või see oli, see on minu perekond, see oli valus pärast natuke naersin, sest tegelikult kõik, mis on, mida ma sain teada, oli nii absurdne, tegelikult hakkas nagu pakkuma selliseid, teine moment võib olla nüüd enam ei ole nii valus, nad on, on naeruväärne. Et seal on tehtud fiktsioon ühest tõelisest institutsioonist, fiktsioon, võid teha, aga kui ma teen fiktsioon elavate inimestega, siis mäng on juba ohtlik. Kui ma ei ja eriti KMA pretendeerinud öelda, et see on, et see vastab tõele. Ükskord muidugi meil oli teema, isegi õpilastega tuli see teema. Üldiselt Nad ei teadnud, et ma olin Seklas konkreetselt, et mina kuulu nuppu täis ja mina küsisin, mida arvati, kõik, kirjeldasid kõik, mida seal see üks paha tegelane, kes ma täpsustan, miks ma ei ole lugenud Ramotega vaadanud filmi on, kui minu perekonnast niimoodi tehakse film või raamat, miks ma peaksin raiskama aega sellega, et ma seda ei taha näha sama kui keegi teeks minu emast filmi? Niimoodi ma ei vaataks, austuse pärast minu, minu oma vastu. Aga, aga see oli minu isiklike, see on minu isiklik arvamus, võib-olla on teisi jobude ilmutis, on vaadanud või lugenud nende asi, ma räägin endast ainult. Aga siis ma küsisin, et seal tegelikult raamatu või filmiteema on, nii palju, kui mina aru saan. Ei ole hobust, on kristlus, on kirik. Kas kõik seda, mida me teame kirikust, kiriku ajaloost, vastab tõele või mitte, tegelikult paistab, et on mingi vandenõu ja me ei teadnud, et tegelikult asjad olid teistmoodi. Ja siis ma küsin õpilaste käest, et aga seal on see paha tegelane, kirjul kirjeldasid hobuseid tegelane ja mõtlesin, et see olen mina. Siis haigus? Ei, mina, ma kuulun Opuseise Ma olen, jaa. Ja siis tuli valijad täie siis see osa raamatust ja filmist ei vasta tõele, see on kindel. Ja siis ma ütlesin ja niimoodi on terve film, eks ole, kõik, mida fil mõtleb kirikust ja Jeesusest niisama kui see, mida ütleb teemast. Et see on film ja rohkem ei ole. Mina näen seda, ma olen hobuseys elanud või selles institutsioonis aastaid ja, ja ma ütleksin, et kui keegi tahab sellest midagi teada, küsigu inimese käest, kes elab seal, kes on üliõnnelik, see Ilum palju tavalisem, kui paistab, eks ole, lihtsalt mõnikord on, kas filmis või televisioonis on kergem midagi põnevat näidata ja muljet tekitada, Egele müüb rohkem. Aga no Ma elasin siis Soomes, kui see film tuli välja, ma pean ütlema, et tegelikult selle tulemus oli see, et see tegevus hobusay keskuse tegevus kasvas kaks või kolm korda. Sest väga palju inimesi võttis ühendust läbi internet, et küsida, kes te olete, mis te teete siis ja tavaliselt leidsite, tuli midagi huvita, et, et ja ma räägin konkreetselt nagu väga faktidest, eks ole, kaks või kolm korda. Sa oled kooliõpetaja, seda me nüüd oleme saate jooksul mitu korda öelnud, et milline Argentiina koolon. Kui sa nüüd vaatad, milline on siin Eestis kool ja siis on Argentiina kool, kus sa ise õppisid, et on see ikka sama kool. Ei no ma pean ütlema, et ma töötan ühes koolis. Ma ei ja olen külastanud teistes, aga ma ei tea, mil, milline on olukord igapäevane elu teistes koolides. Aga nii palju, kui mina olen kogenud, minu koolis käinud natukene ringi. Materiaalselt ütlen, et Eesti koolid peavad olema väga rõõmsad, õnnelikud, rahul sellega, mis neil on, või mis meil on isegi siis, kui tundub, et neil puuduvad vahendeid. Et me räägime nüüd munitsipaalkoolidest, Argentiinas head erakoolid saavad endale lubada asju, mis meil on siin nagu andud, nagu nii tavaline, eks ole, selliseid spordivõimalusi nagu igal pool ma olen näinud selliseid arvud, Teid ja projektorid ja igasuguseid vahendeid, eks ole. Et ja isegi majad, mis on tasapisi remonditud ja ilusad ja puhtad ja vanad mõisad, mis on tehtud uuesti kooliks või et see on imetlusväärt. Et seal materiaalset materiaalne olukord koolides väga raske õpetajaid on väga vähe. Ja et, et see on kindlasti asi, mis, mis ma ütleksin kohe muidugi alati saab paremini minna ja peab minema ja selle nimel peame pingutama ja nõudma ka nii palju, kui on vaja ja aga väga, väga rahul olla ja väga õnnelikud, et mis meil on. Materiaalselt ja vaimselt, ütleksin, et sedasama, mida ütlesin, natukene varem. Ilu. Ma olen veendunud ja kogenud nii Eestis, Soomes, Argentiinas sellest, et iga laps igatseb kolme asja järele nagu täiskasvanud ka tõe järele ilu järele headuse järele, armastus ei ole ühtegi laps, kes igatseks ilu järele noot tõe järele, kõik vähemalt teadmisi areneda, kasvada, õppida, lapsed esimesel klassil juba seisvat kotti käes juba nädala enne kooli algust, et see on väga loomulik ilu järele. Koolielu peab olema ilus tund, peab olema ilus. Kas matemaatika võis kunst? Ükskõik? Tund peab olema ilus. Ja muidugi headus, armastus, hoolimine ja seda ma olen kogenud Eestis, et, et ilutunnetus, kunst, muusika, lapsed tegelevad, maalivad, laulavad, koorides laulupidu, nii palju lapsi, nii palju koore. Et, et see on fantastiline osa oluline osa kasvatusest, millel ei vaadata tihti paljudes riikides kasvatada tundeid, emotsioone, milline kool see oli, kus sina õppisid? Mina käisin ühes koolis poistekoolis kus rõhk oli pandud sporti muidugi ütleme üldainetele ja spordile. Ja siis, kui ma käisin koolist eriti meil ei olnud väga palju muusikaadiga teatrit, nüüd on nad, ma saan iga aastal kooliaasta ajaleht, et saadavad mulle Eestisse. Ja tore on näha, et ikka tasapisi läheb selles suunas, et nüüd on etendus ja näitlevad ja mängivad ja õpetajad ka teevad oma ansamblid ja ja selle üle mul on rõõm, sest ma olen veendunud, et see on oluline. Et väga oluline osa isiksuse kujundamises, eks ole, lapse isiksuse kujundamisel ette tundeid. Tihti arvame, et vanasti võib-olla rohkem, et et lapsed tunnevad liiga palju, et vähemtundi, et emotsioone rohkem teadmisi. Et vastupidi, tõmmel tekitama ilusaid tundeid ja ilusaid emotsioone, et nad oleksid võimelised kunagi tulevikus ka äratada neid ilusaid emotsioone teistes. Et seal ei võiks arutelu, mis meil oli eile ka ühe rühmaga. Kui huvitav on mõelda, et kui vahene, kontrollime enne emotsioone. Me võime neid mõista, aru saada, et miks ma olen nüüd vihane, kurb, miks ma kardan. Aga suruda seda hirmu või viha on väga raske. Saab aga raske. Aga me kontrollime väga, väga selgelt teiste inimeste emotsioonid, ütleme, nagu nagu teiste inimeste emotsioonid on meie käes. Ja küsimus on sellest, millised emotsioonid. Ma äratan teises Ühe naeratusega. Ühe halva pilguga iga kob pidevalt nagu tegelema teiste inimeste emotsioonidega. Et sellepärast ma näen, et koolis on nii oluline pöörata tähelepanu sellele inimeste dimensioonide k inimene on tervik, süda, mõistus, hingetahe. Kas õpetajad Eesti koolides on kuidagi teistsugused kui Argentiinas? Õpetajatest ma ei oska öelda kohe, sest ma ei olnud õpetaja Argentiinas, et ma nägin õpetajaid kui õpilane. Et siis on nagu sellel ajal oli tihti maga, mõtlen, et, et ma olen seda unustanud, ma eeldan, et kõik õpilased, ka kõik tulevad trendi, tahad tööd teha ja õppida ja kirjutada ja olen unustanud, et kooli ajal tegin seda, aga see ei olnud meelepärane tavaliselt. Aga õpilased on natukene teistmoodi küll, et siis kui õpetaja, kui keegi ütleb, et lapsed ei käidu hästi, ma ütleksin, et mine aastaks Argentiinasse ja tuli tagasi ja siis räägime uuesti. Distsipliin on väga hea asi. Väidad sina, olles käinud koolis, Argentiinas olles teinud ka väga palju nalja klassis, et litsi vahemal minu koolis ma pean ütlema, et et Ma panen silmad kinni ja ma ei kujuta ette, mis distsipliini probleem mul võiks olla koolis? Ma ei ole kunagi näinud ühtegi kaklus nii minu koolis. Keegi ei ole mind kunagi solvanud, et et ma lähen, ma arvan, et ma lähen kooli nii rõõmsalt kui õpilased ise pärast on teine asi, et, et on raske tööd teha ja ei viitsi ja ei jaksa. Teine teine lugu, eks ole, aga on, on, on hea, aga jälle ma ütlen, et, et minu kogemus on, on piiratud, eks ole. Et. Veel ühe šablooni siia lõppu pakun välja, et me ise väidame, et meil olla jube raske keel. Vahel väidame seda kuidagi nagu uhkustavalt ja niimoodi, et kuidas sina eesti keele. Hiljuti ma lugesin, oli Postimehes artikkel huvitav, et, et jah, sellel teemal, et, et kui kahju, et välismaalased õpivad eesti keelt, siis me ei saa enam uhked olla, et meil on nii raske keel. Aga rahu, see on väga raske. Kui keegi tunneb selle üle uhkust, tundku, sest väga raske. Aga kogemus, eile ma sain koolis kokku ühe vilistlasega tuuri, kes oli aastaks Milanos, Itaalias ja mõtlesin, kuidas on võimalik, et ühe aastaga ta on saanud itaalia keelt nii ilusti, selge. Natukene räägin itaaliakeelsest, proovisime miinust paremini. Ja mõtlesin mina ehk kaheksa aastat Eestisse veel võitlen keelega, et, et võib-olla on raske keel kahtlemata eestlastel on võib-olla sellepärast, aga eestlastel on anne keelde on, mis keeles sa mõtled? Sõltub? Hispaania keeles eesti keeles või tihti? Ma arvan, et mitte üheski keeles lihtsalt mõtled, aga ma ei olnud hetki, kus maid sõnasta, mõtteid, eks ole, meil on viis ka mõelda sõnastades meie mõtteid, aga mitte alati. Aga tihti eesti keeles ja hispaania keeles võiks öelda. Meie jutt hakkab läbi saama, nii kahju kui see ka ei ole. Kui tihti sa ikkagi tunned, et su peale vaadatakse kui, kui välismaalase peale või oskad sa juba nii hästi kõike ära petta ja või lõppkokkuvõttes see ei olegi oluline, kes kuskilt pärit on. Tore inimene. Ei. Valitsus ei saa muuta et ütleme, ja kohe, kui ma teen, suu lahti, on, on selge, et ma ei ole siid. Ma tahan, tahtsin öelda, et, et ühelt poolt muidugi ma käin poes ja tihti räägitakse kohe minuga kas inglise keeles või vene keeles. Siis ma pean vastama nii panimaju või räägime eesti keelt. Aga et, et see on nagu selge ja ma saan sellest aru ja ma vaatan peeglist ja sain aru, et ma üle tüüpiline eestlane, mees mulgi. Aga, aga ma tahtsin ja, aga samas olles ma mõtlen nagu koolielule või tavalise olles nii selge, et ma ei ole siit. Et ma ei tunne, et ma ei ole siit. Muidugi, see on kahe otsaga asi ja see võib olla ohtlik ka, ma pean, ma ei tohi unustada, sest võib-olla ma, ma pean arvestama sellega kogu aeg, et, et et ma pean käituma nii, nagu, nagu siin käidutakse, kelle käitumine, käitumine on sama igal pool, sa tahad head teistele ja kogu lugu. Aga temperament, eks ole, et ja seda mul on õpetanud ka ka õpilased selgelt, kui näiteks üks ütles mulle täna, et et ma arvestan sellega, et meil on erinevad temperamendi, et, et see, et ma ei naera kogu aeg, ei tähendab, et ma nutan. Plaanid tulevikuks nimetas Eestisse elu lõpuni. Ütleme, sõnastame teistmoodi, et plaanid küll, aga ma sõnastasin, et nii, et mul pole ühtegi plaani kuhugi mujale minna. Et ma olen siin. Et, aga raske öelda nüüd, sest ma vaatan tagasi, eks ole. 10 aastat tagasi olin Soomes, aga aga praegusel hetkel ma ei tahaks kuskil mujal olla küll. Tore oli igal juhul näha sind viimase tunni jooksul siin vikerraadio stuudios rääkimast. Sellest, mida mõtled maailma asjadest ja meil on üks muusikapala viimane siia tunni lõppu veel ära kuulata, jällegi sinu valikul, ehk siis ütle talle sõnad kaasa. Laulu nimi on sapuganssioneeru nagu laulev konn võiks olla loomana nimenkon, konn tekkinud kärg on sihuke kole loom ja ta laulab kuule donna uskumatult armunud kuusel ja ta peidab ennast päeval ja tuleb palju öösel ja laulab oma armastatule. Kuule ja ta julgeb ennast näidata päeva ei anna nagunii kuu ei ole, ei ole, aga ta ei julge ennast näidata. Laulu ütleb, sest ta teab, kui ilus kuu on, kui kole, tema on tai ja mulle meeldib, sest eks ole nii, et kui armastame, kui me väga armastame, tunneme ka. Ega ma ei kõlba talle, et oleme üllatunud, kuidas ma kõlban temale, kes on nii ilus, nii suur ja ma seda tunnetan ka. See on väga inimlik tunne, ma arvan, poeetiline mõte, eks ole, see nii, nii päris nii ei ole, aga samas kui mõtletuma kutsumusele ka oma tööle ja ma mõtlen oma lähedastele või õpilastele, eks ole, ja kõik seda, mida ma rääkisin, eks ole, et nagu tuled välja, aga ei julge välja tulla, sest sa tead, sa ei kõlba. Nad väärivad palju rohkemat. Et sellepärast see laulu on nagu minu arust väga kõnekas. Ja teine põhjus, miks ma olen sellesse laulusse nii kaua, miks mulle väga nii meeldib või laulan ka, tihti on sellepärast minu õpilased minu klassi õpilased on seda õppinud ja laulavad minule või minuga. Ja seesama, et, et see tunda rääkisime, eks ole. Et, et nemad on seda õppinud, ei võtnud nagu omaks ja tõsiselt või tehes nalja, me seda laulame, mul oli vanemad külas, eelmisel aastal laulsid vanematele minu vanematele. Et, et see on, see on väga suur kingitus. Tänud sulle, me rääkisime juttu Hosemaria teema Camiaaniga tan Argentiinas taga on kooliõpet. Ja vanalinna hariduskolleegiumis. Tarmo Tiisler manab ärakuulamise eest, see oli tänane jutusaade Argentiina laul lõpetab.