Tervist, mina olen Urmas Vadi. Imelik on ikka see ilmaelu ja kui keegi ei imesta enam selle üle, kuidas saab vangis istuv Herman Simm ületada autoroolis kiirust, siis imelisi asju juhtub, on teisigi. Nagu näiteks see, et üks kunstnik, kes on saanud viiekümneaastaseks, hakkab korraga laulma. Aga millised on laulud, mida esitavad oma etenduses Taavet Jansen ja Peeter Rästas? Ja kui palju Dostojevski on Rainer Sarneti filmis idioot? Kivisildnik aga ei saa enam muidu kui seob oma käed palveks. Mida kirjutas oma päevaraamatus 30 aastat tagasi. Vaino Vahing. Head kuulamist. Ei mäleta. Viino. Sõna. Uudne mõiste särava. Kuule ma, mul on väga piinlik küsida, aga ega sa mulle Tona laenata saad teisipäevane. Plastiga jube piinlik, Arak. Ja teada inimestega on ikka palju parem asju ajada kui mingite kuradi pättidega. Ausi. 13. oktoobril esilinastub Rainer Sarnet sinu mängufilm Idioot mis on siis Dostojevski samanimelise romaani ja siis ma tahakski nagu küsida, et mis, et kas ta on ainetel või on ta lihtsalt inspireeritud sellest. Aga huvitav asi on see, et kuidagi praegusel hetkel on Dostojevski korraga nagu õhus või et Von Krahlis just esietendus vennad garamaalserid eelmises saates. Me rääkisime Christian Smetsiga. Temal ütles seda, et tema kasutas seda Dostojevski teksti kui mingit sellist ainest või need, teda huvitas, nagu mingisugune selline tunne või, või jõud, mis sellest sees olid. Aga seda filmi vaadanuna on mul küll tunne, et et see, see narratiiv, kuigi noh, romaan on paks ja film ei ole nii pikk, et, et see narratiivses on ikkagi sinu jaoks olemas. Rainer Sarnet. On seal jah, filmis on olemas lugu põhiliselt nagu raamatuski ja see peategelaste ring, see intriig, loomulikult on ta nagu kokku tõmmatud tegelasi lükatud kokku, kuna ma olen seal sinna ise kirjutanud. Dialoog ise, dialoog on nagu ülekirjutatud, aga noh, mulle tundub, et et see jõud või see, millesse rääkisid see, see ongi ju tegelikult selles loos ja nendes karakterites. Ma olen näinud Dostojevski sedasama idioodi põhjal tehtud filme, näiteks kus tegevus toimus kuskil 90.-te Reivarite keskkonnas ja, ja peategelane Stahli ecstasy, ecstasy siis üledoosi saanud noormees, et põhimõtteliselt võib ka niimoodi teha, aga ma arvan, et ikkagi mingisugune nagu essents läheb sealt nagu kaduma, sest mulle tundub, et see on niivõrd nagu hästi kirjutatud lugu, et ja see võlu just seisneb selles, kuidas need asjad nagu koos on see lugu ja karakterid. Et ma seda küll ei tahtnud välja jätta või, või siis hakata mingisugust teist filmi selle selle nime all tegema. Sa kasutad hästi erinevaid esteetikaid selles filmis ja ka erinevaid aegu noh, tundub, et justkui see võiks olla selle romaani toimumise aeg mingisugune 19. sajandi algus vä. Ja, ja siis teisalt on jällegi mingisugused elemendid, mis viitavad meie praegusele ajale ja siis on veel unenäolisus, mis noh, tegelikult ka Dostojevskil on aga, aga sul ka, et mis ajast see film on? Andrus Kivirähk on kuskil öelnud Dostojevski kohta, et tema tegelastel on ükskõik, kus nad elavad millises riigis elavad, et nende, nemad tahavad kogunive versumit tagurpidi pöörata, tegelevad justkui teisel levelil ka nende armu armusuhted ei ole, ei ole ainult selle peale seal on üles ehitatud, kes saab, millise naise endale või vaid see on rohkem nagu, nagu niisugune hinge küsimusele kellega kokkupuude hing üldse on. Nii et selles mõttes ta on nagu ta on niisugune üsna kosmiline kirjanik, jah, ja ta on ise ka öelnud Dostojevski, et tema, tema romaanid on pigem fantastilised, et see toimuks justkui nagu inimese hingesoppides. Ja see kiriku idee sealt, et seda lugu nagu kirikusse panna, tuligi umbes kuskilt sealt, et. Mulle tundub, et see on eriti just tänapäeval nagu kõige õigem või, või kõige sellisem otsesem kontekst, kuhu sa lugu paigutada, et kirikusse kirikusse just. Et see on see, mis, mis, mis liinselt läbi jookseb. Dostojevskil aga et noh, juba kasvõi ruumina tuua ta esile, eks ole, tegelikult see idee üldse kiski niimoodi, et seda vene õigeusu muusikat kuulates. Ja siis tekkis idee teha film kirikus, kasutada just seda kiriku atmosfääris valgus seda, neid pilte ja elemente sealt religioonist ja siis tundus, et kõige-kõige-kõige nagu sobilikum lugu sellise asjaga jaoks olekski sealt Dostojevski Idioot. Ja siis teine asi oli see, tahtsin teha nagu näitleja mängule keskendunud filmi. Et saaks teha pikki, mis on seene kasutada rahulikult kaamera liikumist, valgust ja siis mulle tundus, et, et just algmaterjale ja karakterid oleksid sihukesed head. Ja, ja vot siis kahepeale kokku tuli niisugune idee. Et see esiteks pannakse kirikusse ja teha just niisugust noh, nagu suhetele psühholoogiale keskendunud filmi. Aga kus sa üldse selle Dostojevski idioodi peale tulid? No ma võin seda muidugi koolis lugeda ainult kunagi ammu, aga tegelikult see ideevälgatus, kes peaaegu koos, et teha kirik ja teha teha idioot, et et ei olnud nagu mingisugust nuputamis nüüd, et või tagantjärgi võib muidugi rääkida ära põhjendada, miks see tuli ja kust see tuli, aga tavaliselt noh, see, kus see, kuidas see idee tuleb, ta lihtsalt üks päevam peas ongi. Aga noh, kui nendest näitlejatest rääkida, siis peategelast mowskinit mängib Risto kübar, noh, väga-väga hästi teeb, et tõesti väga kartsin, et kuidas seda, seda nagu mängitakse, et, et mismoodi see idioodi olek siis siis välja paistab? Ma õudselt meeldis see, kuidas, kuidas ta seda tegi ja mismoodi see nagu näitlejad tekkisid, et, et kas, kas neid näitlejaid oli vahepeal nagu enne olemas, kui, kui see tekst või, või mismoodi? No eks näitlejad ma tegin nagu kaastingu neile seal oli mitu-mitu-mitu mowskini varianti. Aga niimoodi teksti kirjutades ei olnud mul konkreetselt silma ees ühtegi näitlejat, ma tegin küll sellise asja nagu iga tegelaskuju kohta sellisega taustakirjutamise ajal kuhu ma kogusin siis nagu eri tüüpe või et kes või milline võiks see tegelane olla ja siis muskini kaustas oli näiteks David Bowie ja siis oli seal üks pime ingel Roger Vadim filmist varbarella ja teistele teistele kinga siukseid tausta, nii et ma põhimõtteliselt mingisuguseid inimesi kujutasin endale ette, aga mitte ühtegi konkreetset, nüüd eesti näitlejad ja siis varastasin casting'u variante mowskini jaoks oli, oli mitu. Aga Risto oli jah, see, kes, kes sobis sinna kõige paremini või, või, või noh, tähtis on ka see, et kuidas kontakti, kuidas kontakti leida inimesega, et kas sa pead pikalt rääkima või, või ta püüab selle kohe õhust kinni või, või noh, et sa oled, omavaheline suhe on ka oluline. Ja resto oli just see, mis on sihuke, ta jääb sinna kuskile sinna vahepeale nagu närvilisuse rahu vahepeale. Ja teda nagu teda puudutab palju, eks ole, teda võib ruttu endast välja ajada, aga samas, kui tal on mingisugune tunnetus või mõte olemas, siis ta nagu enesekindel ja rahulik. Et selline selline sümbioos peaks nagu muskini. Ja muidugi see see faktor, et ta meeldib kõigile, sa muidugi seletamatut, miks. Meil on sisemoodi, miks ta meeldib. Aga see, et tema kõrval on meeldiv olla. Aga ikkagi. See tänapäev ka, et noh, et seal on mingid elemendid ja isegi tekstiliselt viiteid tänasele päevale, et et on see lugu ikkagi tänases päevas. Et tänases siin Eestis või, või, või viitad sa ikkagi mingitele inimhingele Ta ei ole kindlasti tänases Eestis ja see muskini kuju ise ju ka on mingis mõttes nagu Dostojevskil Ki selline avantüür natukene. Et kas teda, kas sellised inimesed on olemas, et temal oli ju eeskujuks muskleid kirjutades kristus ja algselt Pealkiri oligi vürst kristus sellel lool? No seda ma ei teadnudki ja töö pealkiri oli, oli vürst Kristes ja ja, või Dostojevski on kuskile oma märkmetes kirjutanud, et tal oli see soov, et proovida kirjutada nagu inimest, kes oleks nagu kõige ilusam, kõige lahkem, parem, kõige targem, kõige vaimukavam ja nii edasi ja nii edasi, ühesõnaga täiusliku inimesteks. Ja, ja ma vanetama muskini näol ta üritas seda, kuigi ta nimetas tegelase pärast idioodiks. Aga, aga küsimus ei olegi selles, et Täiuslik on Muskil või kas ta on täiuslik vaid, vaid see oligi nagu see vist see mõte avada pigem nagu tunnetus või silmad meeldivale noh, see nii-öelda see Dostojevski, kulunud see lause, et ilu päästab maailma. Et see on võib-olla selles idioodist küll kõige rohkem nagu esindatud. Rainer Sarnet, kuidas on, kas ilu päästab maailma? Noh, ilma oleks märksa hullem jah. Et siin siin ongi nagu, kui nüüd rääkida jälle sellest movskiste täiuslikust inimesest, et et mis on siis kõige ilusam inimese juures, on mulle tundub, et Dostojevski sõnum on see, et, et see on kõige ilusam, on nagu kaastunne. Miks mängitakse? Kas sulgpalli sulle väga meeldis, et nad mängivad sulgpalli sellistes peaaegu neoon setes või hästi erksavärvilistes rannariietes? Noored naised mängivad sulgpalli mängivad kirikus, et, et mis on. Jah, aga selles samas kirikus Narva Aleksandri kirikus on loodud ka Eesti töörahva kommuun kus minu vanavanaema osales ja see seltskond, kes seda kommuuni asutas, rateeriti pandi nad kuskil viieks päevaks Hermanni kindlusesse kinni. Ja selles kirikus on alles hiljuti ehitati sinna peale katus, et see on olnud väga suur kiriku kolmed, kolme rõduga on elanud kodutud ja narkomaanid ja nende nagu eluasemed ja lõkkeplatsid on seal kõik ilusti näha ja ka. Et selles kirikus on tõesti elatud ja need inimesed on sinna oma jälje jätnud. Ja huvitav oli see ka see, et see võibki olla elupaik inimestele, võib-olla on seal kindlasti keegi tennist mänginud kunagi või, või siis ma ei tea, plekk plekkpurki loopinud või mis iganes, et see kirik on ühtepidi ta on nagu justkui korda tehtud, katus on tal ja lift sõidab torni, aga teistpidi on need seinad ja see kõik nagu säilinud ja siis see kihistus, mis asjad seal kõik on toimunud on põhimõtteliselt üsna üsna esil ja ma mäletan, et mul tekkis, ma, ma ei olnud seal, olen käinud selles Aleksandri kirikus Narvas. Aga kui ma sinna läksin, siis mul tekkis nagu väga hea, nagu suhe selle või väga hea atmosfäär oli, ma mäletan kunagi muu, seesama vanavanaema, kes seal seda töörahva kommuuni tegi. Kui ma olin väike laps, siis ta rääkis, et ei ole olemas ilusamat meest, kui oli, vaat seda Narva Aleksandri kiriku nagu pastor pastor kull. Ja siis järsku tuli nüüd võtete ajal kirikuteener või valvur seal teisele albumi välja fotoalbumi näitas, et need Watson, pastor kull ja siis mul tuli kogu see vanaema jutt meelde, mida ta oli rääkinud siis, kui ma olin väike poiss, nii et noh, et selle kirikuga oli jah, selline, seal oli väga-väga kodune ja mõnus olla. Rainer Sarnet ise nagu enda küsimusega rihtisime sinnakanti, et noh, et selline kerglane sulgpallimäng kirikus, et see tegelikult on hästi täpne Dostojevski asjade ülesehitusele küll, sest et seal ongi koos selline kõrgus ja madalus mingid meeletult suured ideed ja hingelised nagu esitused ja siis mingit sularahaküsimused näiteks. Et loomulikult on, Dostojevskil ongi selline nagu kõikumine sellise pimeduse valguse vahel, et kõige tüüpilisem Dostojevski tegelane on see läbi kõikide mormoonide, kes kahetseb ja räägib, et nüüd nüüd, nüüd nüüd ma hakkan heaks inimeseks, miks ma selline olin. Järgmisel hetkel keerab sellise sellise käru kokku, et vähe ei ole, et tema, Dostojevski, kujutlus inimesest oligi sihuke niisugune nagu irratsionaalne, natuke ütelda, juhivad siuksed jõud, mida ta ei kontrolli. Ja kui ta kirjutas ülestähendusi põranda alt siis pärast ütles, et et ta nagu väga suure mõnuga mõnitas seal jumalat ja, aga, aga ta tegi ka teise selle teise poole, eks ole. Tsensor miskipärast pani just sellena cuplas Veemia poole sisse või selle mõnituse sisse. Et selline selline kahestumine see teebki Dostojevski tegelikult väga elusaks, et tema tegelased, et see headus ja kurjus on nagu niivõrd hästi omavahel läbi põimunud või noh, selliselt pingeliselt, et see ongi tema, tema teema ja, ja ütles, et tema, tema trump Isegi mingeid detaile sellesamale nagu asjale leiab veel kasvõi see, et rukoozini kaelale, keda mingit Tambet Tuisk on tätoveeritud Kotmittundselt ehk siis jumala meiega. Ma sellega mõtlesin seda, et, et et kui inimene tätoveerib endale KotmiTuntsiste, tähendab tähendab seda, et umbes noh, ütleme televisioonide tööle ei pääseks kliendikohtumisel ja teiseks minna näen ta põhimõtteliselt on nagu lõiganud ennast ära väga paljudest asjadest. Ja läinud nagu väga julgelt üle piiri. Et see tätoveering tema kaeral näitab seda, mis, mida, mida Rogozin arvab nagu reeglitest ühiskonnas. Et siis vist väga väikest asja, mida ma ootasin sellest filmist oli see, et su filmides ja ja ka teatrilavastustes on alati mingisugune karvane, mingisugune eksootiline loom, tavaliselt on tiiger olnud, kes on nagu jooksnud läbi ma ei tea, võib-olla see on su mingi alter ego, need ei ole kunagi nagu sellised ka esiplaanil, vaid need ongi kuidagi sellised möödaminnes mingid tiigrid või mingid koerad või hundipead või, ja siis ma mõtlesin, et huvitav, kas tuleb ka mingi selline tiiger või mingid toppis ja ja tõepoolest, nii kui peategelane Mõskini oli tulnud linna rongiga, siis juba rongijaamas oli üks tüdruk, kellel oli hästi suur mängutiiger käes, et mis asi sul nende loomadega ja tiigritega on? Nojah, ja siis kohe tuli prügikastist kas välja ja siis oli seal skorpion ja siil ja loomi oli seal päris, armastad loomi päris palju. No võib küll, nii et tahaks, et nad ka filmi pääseks. Asjad on nii halvad, et Kivisildnik oma akvaariumis pöördub kõigevägevama poole. Akvaarium 36. Tere head vikerraadio kuulajad. Mõtlen seda igaks juhuks veel kaks korda ja hästi aeglaselt. Tere vikerraadio kuulajad. Tere vikerraadio kuulajad. Tänases akvaariumis saate imet näha. Aga kõigepealt räägin ma teile ühest väikesest Aafrika riigist peafrast. Peafra riik oli Eestist pea kaks korda suurem ja seal elas 10 korda rohkem inimesi. Riik alustas aastal 1968 ja lõpetati vägivaldselt kolm aastat hiljem. Peafrasus aafrika vasakul kaldal Nigeeria ja Kameruni vahel ning kolmandik musta mandriteadvus doktaritest oli pärit sellest imepisikesest riigiga katsest. Meid ühendab peafraga see, et nende hümne oli samuti Soome päritolu. Afro hümniks oli Sibeliuse Finlandia muudühist meilbi Aafraga mitte midagi ei ole, sest see väike paljukannatanud rahvas koolitas oma lapsi maailma parimates ülikoolides ja nende valitsuses olid ainult helged pead. Teadlased ja kirjanikud. Ma tunnen, kuigi olen noor, see maailm pole minu jaoks. Miks varjab teadmatuse loor meilt tundi, millal kõik kord kaob? Kord elust kujutluse lõin, kõik oli lahti õnnele? Tõde, miks valgus tõi mind sellest unest ärkvele? Loodan, et lord Bayram tõi meid maa peale tagasi. Erinevalt väikesest Aafrika riigist peafrast, kes rasketel aegadel suutis oma lastele anda kõrgeima võimaliku hariduse on olud tänases Eesti haridussüsteemis hoopis midagi muud. Ütlen ausalt, Aafrika oludest oleme veel päris kaugel. Kolmandik Euroopa teadusdokteritest ei ole kindlasti mitte-eestlased. Asi on tegelikult veelgi hullem. Martin Ehala, Tartu Ülikooli eesti keele didaktika ja rakenduslingvistika professor avaldas loo pealkirjaga keel ei saa selgeks. Lugu ilmus Õpetajate lehes 23. septembril. Selle loo sõnum on uskumatu, piinlik ja äärmiselt masendav. Martin Ehala tutvustab uuringut, mille kohaselt enamuse esmakursuslasi meie ülikoolides on kirjaoskamatud. Osundanud funktsionaalse keeleoskuse ülesannetes aga sai vaid 49 testi sooritanud test rahuldava või hea tulemuse. Testi puudulikult sooritanud osakaal oli ligi 29 protsenti ja nende hulgas oli palju poolikuid sooritusi. Tsitaadi lõpp. Seega 51 protsenti meie vaimsest eliidist ei oska lugeda, ei oska kirjutada ega saa aru, mis neile räägitakse. Kuna ka suuliselt esitatud teksti jälgimine on raske. Kordame veel kord lord Bayrani kirja kohta Rein Malmsteni ettekandes. Vikerraadio luuleruumi väärikalt riiulilt. Ma tunnen, kuigi olen noor, see maailm pole minu jaoks. Miks varjab teadmatuse loor meilt tundi, millal kõik kord kaob? Kord elust kujutluse lõin, kõik oli lahti õnnele? Tõde, miks valgus tõi mind sellest unest ärkvele? Funktsionaalse kirjaoskuse mõiste vajab veidi selgitamist, see on oskus, mida on tarvis kirjutatud teksti mõistmiseks, inimkõne mõistmiseks ja kirjutamiseks. See on klassikaline kirjaoskus. Ehala uuring näitab, et koolides õpetatakse lastele mittefunktsionaalset kirjaoskust mis ei anna lugemisvõimet, kirjutamisvõimet ega võimet mõista inimkõnet kuid sobib väga hästi mittefunktsionaalse hariduse omandamiseks. Meie põhikoolides ja gümnaasiumides saab mittefunktsionaalse keelega väga hästi hakkama. See tähendab, et kirjaoskamatult läbivad testid-kontrolltööd eksamid, tasemetööd ja lõpueksamid nagu nuga või. Aga ülikooli esimesel kursusel algavad probleemid, sest mingil arusaamatul põhjusel kasutatakse ülikoolides ikka veel ajast-arust funktsionaalset, eesti keelt. Ka ülikooli ametnikud võiksid ükskord aru saada, et mittefunktsionaalne euroliit ei vaja funktsionaalset kõrgharidust vaid PISA testi, taeva kõrguseid tulemusi, õigeuskliku meelt ja suurt abipaketti. Palugem siinkohal kõik koos jumalat, et euroliit ära ei laguneks, sest muidu tuleb pahasõda ja hea Liibüa sõda lõpeb kogunisti ära. Võite edasi põlvitada, sest peate koguma jõudu rasketeks aegadeks. Ma kaoksin inimeste eest ei vihkaks neid, vaid otsiks Marju. Hing hellu mägestiku teest. Meel tume, heiskab süngeid, harju. Saaksin tiivad, lendaksin, kui pessa tõttav tuvi õhus kõrgustesse tõuseksin kus tunneksin end täies rahus. Kui teadlane ütleb, et 51 protsenti esmakursuslasi ei oska lugeda, siis nii see kahtlemata on. Ometi ei ole ma kuulnud gümnaasiumitest hädakisa, et meile tulevad põhikoolist kirjaoskamatud ja mis me nendega teeme? Kirjaoskamatud toovad kaasa pearaha ja pearaha, ometigi ei haise. Ja ega siis lapsi ei saa karistada selle eest, et nad on lollid nagu lauajalad. Ei kuule ma sellest, et haridusminister oleks tagasi astunud või lapsevanemad oleksid gümnaasiumi selle eest kohtusse kaevanud, et laps lõpetas kirja oskamatuna. Selle ja selle eliitkooli. Kohtuasjadeks peaks ju põhjust küll ja küll olema. Kui pooled esmakursuslastest on kirjaoskamatud. Ülikooli lähevad ikkagi need kõige rämedamad ajugeeniused. Aga suurem osa ei lähegi ülikooli. Paljud ei lähe isegi gümnaasiumi. Kas sellest seltskonnast keegi üldse lugeda oskab? On kahtlane? Teadlased peaks selle välja selgitama. Minu hüpotees on selline, et kõik kirjaoskajad saavad ülikooli sisse. Aga kuna spetsialiste on rohkem vaja, kui meil on kirjatundjaid, siis võetakse ülikoolidesse ka 51 protsenti kirjaoskamatuid ja üritatakse nende baasil innovaatilist Eestit ja teaduspõhist suurtootmist üles ehitada. Palugem, kõik koos jumalat, et kirjaoskamatud arstid, kirjaoskamatud insenerid ja kirjaoskamatud poliitikud meie kõigi helge tuleviku tõrgeteta üles ehitaksid. Jeesus Kristus ajas asi kuidagi joonde. Muidu on kõik persses. Eelmisel nädalal esitleti Raoul kurvitsa heliplaate kus ta ise on teinud muusika ja, ja sõnad ja laulab Raoul Kurvitz, teie plaadi pealkiri on, pidin sing ehk siis keelatud laulda nagu eesti keeles otse tõlkida. Ja selle plaadi saatetekstis töötajate ka, et selline oluline asi, mis, mille pärast te selle plaadi üldse tegite, mis selle laulmisega teil on, et mõnes mõttes on nagu võiks seda tõlgendada seda pealkirjad, et see nagu keelatud, et ei tohi laulda, aga samas noh, kuidagi mõtlesin sõnaraamatust, et mis vasteid veel pakub see for pidi et seal on nagu, nagu keelatud vili, võib ka see olla, et, et kas see on siis nagu mingi ihalus laulda või keeld. Nojah, ma isegi korraks lõin vahepeal kahtlema, et kas see pealkiri grammatiliselt õigesti sai, et võib-olla äkki oleks pidanud olema hoopis Singing For pension, aga on ju nii, et info pidin, tähendab et laulmine keelatud, aga Cheng on osundusega kellegile subjektile ikkagi, kellel on Ungari Forbidunud to sain. Nii et konkreetselt teil on keelatud, jah, mul on olnud see keelatud, nüüd vist see keeld lõppenud. Loodan äkki asi täiesti konkreetne, tõsine, et alates alates üsna varajasest lapsepõlvest kui, kui mul tegelikult väga oma meelest nagu meeldis laulda, siis ühtäkki sain hakkasin saama järjest varasemaid märkusi ja otseselt keelde, et rahulikena kallis, ära palun laula, sa ei pea, viid su hääl on kole ja nii edasi. Ja, ja näiteks esimeses klassis ma sain väga suure šoki osaliseks, kui terve klass võeti laulukoori kõik viimane üks peale minu, et noh ja, ja hiljem ka, et et kõik mu sõbrad, kõik mu naised, kõik on ühest suust väitnud, et ausalt palun kui võimalik ära üldse prooviga lauldes suud lahti teha ja kui ikka kõik ütlevad, niisiis on aga mõttetu püüda vastu vaielda ja aga ka seal plaaditekstis ma seletan, et just nüüd 50. eluaasta künnisel väga kurvas meeleolus ühte teatavat viisi ses konkreetses aknast aknasse jooma jorises mulle hakkas tunduma, et äkki ma seda viit pean ja ja tuli välja, et vist et noh, ühesõnaga kuidagimoodi ma selle ja seda tüüpi viisidega toime suudan. Raul Kurvits, just see, mis te mainisite, et just enda 50. sünnipäeva künnisel te kuulasite seda Chessi, Colin, nii ongi ta aknast aknasse lugu. Te kirjeldate ka seda, et te olete ikkagi täiesti mustas masenduses või igatahes väga kurb ja, ja siis siis te saite aru, et, et see on umbes see laul, seda te laulate siis on, ülejäänud laulad ka justkui sellised, mida te võiksite laulda, aga, aga kas laulmine ongi seotud mingi konkreetse meeleolu või üleüldse mingi olekuga? No kuidas ma ütlen, et, et võib-olla kõige õigem nii-öelda niimoodi, et eks laulmise asi olles mul terve elu, selline kättesaamatu ihal ihalus, et, et noh, teised inimesed paremini saaks mõista, et mis nagu kas tähendab, see on seesama, et kujutage ette, et yhe ihaldate, et oskaks lennata, tõuseks õhku, lendaks nagu Linded, et noh, te ju teate, et see ei ole, see ei ole võimalik ja minul kuulmisega täpselt samamoodi, aga nüüd ühtäkki ta on võimalik, et, et see on nagu minu jaoks teatud ime ja siis meeleolu tugi nagu üles asjasse, et nüüd ma võin laulda ükskõik millises meeleolu selles mõttes, et joriseda sel moel. Aga et see meeleolu, kus mul see avastus tekkis, see oli jah, tõepoolest sügavmängija depressioon, see on. Küll miks ma seda küsisin, on see, et ega need et kõik need laulud ega, ega nad ei ole nagu sellised rõõmsad ballaadid, ainult nad on ikkagi sünged ja võib öelda isegi noh, masendavad ka, et ega nad ei ole sellised helged laulukesed. No kuna nad kõik selles ühes niisuguses võtmes või ühe ühe hooga tulid, siis jah, on seda kanti ja võib-olla siis tuleb öelda, et see ongi see asi, mis mulle sobib, et et hiljem ütleme ütleme nii, et näiteks praegu ma ei tunne, kes teab, mis ängi, et praegu päris lõbusalt lähevad asjad. Aga kui ma suu lahti teen ja joriseb hakkan siis ja uusi laule leiutame, ütleme näiteks, siis ma arvan, et nad tulevad ikka enam-vähem samas võtmes, kuna lihtsalt mujal avastanud, et, et sa mulle sobib, see on umbes samamoodi nagu Nikolajevi käest on küsitud, et miks ta niisuguse mõrvar lõi mõrvarlikke lugusid üles, kaevab, hästi morbiidsed lugusid teeb. Tema on öelnud samamoodi põhimõtteliselt, et ega ta ei ole sugugi nii sünge inimene sisemiselt, aga tal lihtsalt sobib, sobivad sellised teemad ja selline väljend. Ris, mina jälle mäletan, et kunagi ühel kohtumisõhtul Andres Vanapa ütles, et kuidas on võimalik, et nii eakas mees hakkas korraga kirjutama. Ma veel nii hästi. Ja siis Vanapa vastas selle peale, et et noh, see on umbes nagu salaunistus, et nagu mõnel on selline unistus, et on ilgelt vana mees, aga võtab noore naise. Et kas see laulmine on ka siis salaunist. Et, et noh, eks see on jah ka ikka osundas, eks ta, niisugune keelatud viljale olevas osundus täpselt see, et vanamees võtab noore naise, see, see on päris tabav võrdlus selle asja juures ma praegugi, kui ma laval nüüd olen, siis tõesti juba paar korda esinenud. Nii et iga kord ma tunnengi niisugust nagu piinlikkust, et nagu ma teekski mingit keelatud asja või midagi taolist. Raul Kurvits, te olete kunstnik, see plaat ja need sõnad ja see muusika. Et kas see on selle kunsti mingisugune osa või on see lihtsalt täiesti mingi eraldiseisev asi. Sellega on kuidagi nii ja naa ja et lõppkokkuvõttes ma paratamatult ei saa mingit pidi selle vastu, et, et kõik need asjad minu puhul ühte paketti lähevad, omavahel greeruvad ja põimuvad ja ja on osundusi, minul laulud laulutekstides vähemalt mõnevõrra kastilistikas minu kunstitegemisele ja ja vastupidi. Aga, aga teistpidi jällegi vat bändi näiteks olen ma teinud kokku just hetk tagasi, mõtlesin kolmandik sajandit kujutate ette, aga mitte aga mitte laulnud ja isegi bänditegemise juures ma olen tegelikult vähemalt enda jaoks hoidnud natukene need asjad lahus, et üks asi on kunstist seen, kussi tegemine, teine asi on popmuusika, sest et seal on popmuusika popmuusika ja bänditegemine ja, ja siis nüüd antud juhul siis ka laulmine sinna juurde, et seal ma tegelikult jätkuvalt võib-olla püüaks need asjad natukene natukene omavahel lahus hoida, aga aga noh, eks nad paratamatult põimuvad. Viimane küsimus, mis on hästi isiklik, aga võib-olla ei ole ka, sest on sügis, hakkab inimestele mingi masendus peale tulemata. Ja siis teil on üks laul, mille pealkiri on autoshowl siis nagu august välja, et kuidas saada august välja, on teil mingi retsept, et kas kõik peaksid hakkama laulma? Seal laulus on täiesti konkreetselt kirjeldatud, et kuidas see asi käib, et kõige raskem ongi see esimene liigutus võtta kätte ja tehase esimene liigutus, et üldse üldse pihta hakata sealt august välja ronimisega, kui see liigutus on tehtud siis edasi nagu laulusalm ütleb, et nad ju nõunõuded iirist baarse välja ronimine ise, kus muidugi võib tulla ette igasugust viperusi ja nii edasi. Et tegelikult minu retsept on see, et kui ja ma olen ise seda väga palju kogenud, et kui tekib elus selliseid hetki, kus on täielik kinnijooks ja täielik selline võimetuse saamatuse tunne, abituse tunne, siis see on tohutult raske, aga see ongi see põhiline teha ära see esimene ja väga otsustav pingutus ja ühtlasi tegelikult võtta endalt ära ka taganemist edasi jätkuvalt joputama jääda. Pöörame oma pilgud minevikku mitte eelmisesse nädalasse, vaid hoopiski täpselt 30 aastat tagasi 80 esimesse aastasse ja loeme Vaino vahingu päevaraamatut. 19. september depressioon sellises seisundis mitte ainult ei suuda, vaid ka ei tohi Aravule sõita. Tuli heli ja aitas. Õhtul tõid õde Õie ja Endel kurke kartuleid ja õunu. 22. september kiri Arrakult illustreerib Runneli luulekogu ja maalib oma lohesid. Internet ei suuda lugeda. Äärmuseni konstrueeritud lood. Häbi lihtsalt. Helistas Peeter Tulviste lubas õhtul läbi tulla. Mis uudiseid küll, tema võiks tuua? 28. september Kirjanike majas Tartu büroo koosolek, kalju kääri, ütles, et ma sõidan Tartu delegatsiooni koosseisus Kaunasesse. Miks mitte Leetu, kui Tallinna poisid käivad Soomes, Rootsis ja suure lombi taga. Kääri ütles, et hakkas seoses kolmanda invaliidsusgrupiga 100 rubla võrra suuremat pensioni saama. Tal oleks nagu kerge tahtmine mulle välja teha, aga ma ei võta vedu. Teine oktoober ülikooli aulas haigla juubelipidustused rohkesti aukirju ja medaleid. Saarma on kohal kogu oma perekonnaga. Halb on saalis istuda, kui sa ka kõige madalama kategooria aukirja ei saa. Mõttetu istumine pärastlõunasel istungile enam ei läinud. Jalutasin doktor imons Eglitisega mööda tähe tänavat. Ta mures oma naise alkoholismi pärast, lubab naisest loobuda, aga mis naisest saab, jääbki segaseks. Imonson nagu seisma jäänud, üksik ja ilmselt sügavas depressioonis. Aga ma ei oska aidata ka. Kolmas oktoober olin hommikul haiglas, kuulasime Eglitisega paar ettekannet ja tulime siis ära. Neis ettekannetest polnud teaduse hõngugi. Kõik, mis saarma omal ajal algatas, on nüüd möödas. Kahju, maksin Imansile võla ära. Neljas oktoober. Homsest jälle imeväikesele palgale jooma ei tohi mingil juhul hakata, sest tal on praktiliselt ju ühiskonnast välja heidetud. Minevik on nagu unenägu. Kuhu jäid suured rahad, kõik jõid, jõid mu tervise kulul ja nüüd ei helista keegi. Üks haige küsis täna, kas ma olen vahing vannud tema raviarst aastal 1967. Mõlemat nii muutunud. Siis olnud ma ilus mees, aga nüüd katkestasin ta jutu, sest teadsin, mis tuleb nüüd nii näost kui kehast paks, mis kole. Peab tõsiselt ette võtma Kirke kooripäevikud tuleks Kaunase sõit juba rutem. 10. ja 11. oktoober. Õde Õie 30. juubel, Rõuge lähistel mööblivabriku suvilakompleksis. Jõin pudeli õlut ja väikese pitsi mingit likööri. Külmetasin õhtul ja öösel sonisin heli ja ta poeg Hendrik. Kaheksandal ja üheksandal oktoobril ehk siis täna ja homme etendub Kanuti Gildi saalis lavastus Samuel Beckett teile selle taga on kaks meest, kes nimetavad ennast etendus kunstnikeks. Taavet Jansen ja Peeter Rästas. Taavet Jansen, sina oled ka stuudios ja ma tahtsingi küsida, et mis asi see on, sa oled öelnud, et või tee koos Peeter Rästas aga olevat öelnud, et see on muusikaline pühendus Sämi Becketile. Täpselt nii. Aga miks Becketile? See on inspireeritud ühest Becketti väga huvitavast loost ja nimi on Grabbi lindid. Ja sel aastal kuidagi üllatusena või noh, eelmisel hooajal väga paljud teatrid lavastasid seda Grabbi linte. Ja Me mõtlesime siis otseselt seda etendust ei hakka lavastama, aga teeme inspireerituna sellest Grabbi lintidest teeme pühenduse sammul paketile. No see, mida see vanamees vana näitleja crop Becketti näidendis teeb, on see ta iga päev loeb sisse ja kuulab vanu linte. Ja ausalt öeldes, kui mõelda selle tegevuse peale, mis teie tegema hakata, sest me ju ei tea, mind huvitab see siis mulle tundub, et et te teete vist midagi sarnast, et see on seotud ka selle lindiga. On see nii, Taavet? Jansen, see on seotud. Meie meie tõlgenduses kassetiga, aga põhimõtteliselt lindiga kassetilindiga kasseti sees on lint täpselt noh, selles mõttes mitte lint Makenendiga, vaid kassetilindiga lindiga jah. Et kuna meie väide on selline, et meie kõik, kõik inimesed on mõjutatud sellest muusikast, mida nad lapsepõlves on kuuna või üleüldse muusika, väga palju mõjutab meid. Peetriga arutelude käigus selgus, et see on ka meie kõige suurem ühisosa armastus muusika vastu ja teatud mõttes isegi melomaan ja siis selle etenduses me kuulame läbi lintide pealt kui crap kuulas läbi oma neid noorpõlvest sisse loetud tekste, aga meie oleme nii, noored oli siis, kui ta neid sisse luges, neid noorpõlvelinte. Et siis meie kuulame seest läbi seda muusikat, mida me lapsepõlves kasseti pealt kuulasime. Noorpõlvest. See kasseti asi, see viitab ka teatud kadu vikule noh nagu ka cropi asi oli ju selline, et see on nagu justkui vanamees, kauaks teda enam ei ole, kuulab enda viimast linti, et selles on midagi, midagi kaduvikulist ja selles kassetid on ka, et mis see kassett on? Kassetid? Ta on kassett ei olnud ainult helikandja minu jaoks noorena kassett oli ikkagi, mis. Minu jaoks oli see ainus võimalus kuulates muusikat kassetilt, siis saada ühendust muusikalise teispoolsusega, ütleme niimoodi. Ja see kasseti kadu, ma ei oskagi öelda, kas on kadurit, minu arust on kas ette praegust, väga suure kappakuga Kambeki sest väga paljud ind Independent või sõltumatu muusikud ja bändid annavad oma loomingut välja taas kasseti peal. Aga see selleks, et seal on rohkem võib-olla et kasseti nende kehvade Vesna makkidega, millega me seda kuulasime, mis venitasid ja krõbisesid ja 100 korda üle lindistatud kassetti neilt. Et see krabin ja venitamine ja kõik see heli müra sai osaks sellest muusikast ja väga tähtsaks osaks kui praegust kuulata mõnda seda laulu, mitte kasseti pealt, mis oli mu lapsepõlve lemmik siis väga oluline emotsionaalne osa sellest muusikast puudumine. Ja see krabin, venitamine, ragin ja seni on see müra see nois, mis tuli nende kassettidega halva kvaliteedilindistustega kaasa. Mis muusika see on, mida te mängite või esitate? Meie oleme põlvkond sinuga Peetriga, kes ei valinud oma lemmikmuusikat ise meile valitise, meile võimaldati seda lemmikmuusikat ja seepärast me erinevalt praegusest põlvkonnad, kes saab valida, mis muusikat tahab netist. Aga meie kuulasime Sandrat, kuulasime ka omalam vaadat. Kuulasime Alice Cooperit. Selliseid Kupern jäägu praegu kuulates ülejäänud väga hea muusikaga. Aga kui nüüd ikkagi Becketile mõelda tagasi, siis Beckett on, ongi absurdiklassik. Et kas teie tegevuses on ka midagi absurdset? Ei ole, otseselt ei ole, meil on, pigem on selle eest noh, lähtuvalt sellest ka krabilintidest selles näidendis neil on ikkagi väga tühi ja morbiidne sätendas võiks, võiks öelda, et morbiidne ta on, ta ei ole igav minu arust. Aga ta on ikkagi pigem rõhume tühjusele ja puudumisena. Äppenson inglise keeles puudumisel, et midagi on sellelt lavalt väga-väga puudu, mis teeks sellest teatri? See teebki sellest teatrietendused. Kuidas on tegevusega seal lavastuses, kas see on ka puudu? Ei ole, meil toimub tegevus lava peal, aga omavahel öeldes muidugi omavahel me praegu siin miski 50 60000 inimest oma minu jaoks on see kõige keerulisem roll, mida ma kunagi teinud olen ja ma teen ka üllatusena, ma teen ka tantsijana miniatuurse Kambeki. Mida need konkreetsed lood, mida te Peeter Rästaga seal esitate, mida need tähendavad teile, et ma kujutan ette, et sinu jaoks löövad nad ette kohe mingi konkreetse pildi või, või mingisugused seosed, mis seal oma elus on toimunud? Kuna palju suur osa sellest muusikast jäi minu varajase teismeikka, siis ma võib-olla säästan sind nendest piltidest. Aga see, nagu me hakkasime ka seal alguses, me plaanisime teha niimoodi, et me kuulame seda lugu ja me jutustame üksteisele, mis meil selle looga seostub. Aga lõpptulemuse saime aru, et see, mis seostub, on on palju sügavam, kui me oskaksime. Poeetiline kapatsiteet kahvatub selle kõrval, et me ei suuda seda. Me ei suuda seda rääkida tegelikult küll, kui me illustreerime mingisugust olukorda või mingisugust suhet mingisugusesse olukorda, siis me lihtsalt madaldame seda. Me teeme selle tühiseks. Sellepärast etendust need lugusid isendid ei kommenteeri. Ma ei oskagi öelda, et see on, see on üks aeg, see on aeg. Kui mõtlesin, ma ütlen, et näiteks Alice Cooperi poisoni peale siis see on üks aeg kindel olukord, kindel meeleseisund, kus me seda laulu kuulasin, kus ma seda kaasa laulsin? Inglise keelt oskamata kuulmise järgi praegust neid sõnu kuulata, kuulata, see on, see on see lugu paneb täitsa mõtlema, altans, et seal ei ole nagunii konkreetne intsident, seal on pigem see on üks periood. Sa nimetad ennast ja Peeter rästast etenduskunstnikuks, mida see tähendab? Arvatavasti see tähendab seda, et ei ole lihtsalt näitlejatega lihtsalt lavastajad, aga on seal mingisugune vastu sellele, et mis, mis etenduskunstnik olla. Etenduskunstnike vastaja inglise keele sõnalepifoominga, artist et eesti keeles ma olen peale nüüd selle viimase 10 aasta jooksul, mis ma olen olnud. Sõltumatus eksperimentaalses teatris olen tegev olnud, mul on mul on kadunud järge, ära nendest uutest tantsudest, kaasaegsetest tantsudest, sõltumatust, teatrist kõigest ütlesin, et need leiutatakse kogu aeg järjest mingeid uusi sõnakõlks, kes, mis etenduskunst on noh, minul järg kadunud ja selles mõttes me kasutame lihtsalt toorest tõlget inglise keelest performi kaardist. Küll me oleme inimesed, kes me teeme, kes meie esineme, kesime esinemine teatrikeskkonnas, tema näitleja, mina olen tantsijaga, see idee, sellest näidenditega sa isenesest see ideega sellest tantsuetendust, meie taust, seepärast neid oskama siis kuidagi paremini nimetama. Selles mõttes etenduskunstnikud tuleneb meie küündimatust verbaalsest küündimatust. Taavet Jansen, kas tahaksid siia meie jutuajamise lõpetuseks soovida midagi, sest me oleme ju just, et me oleme raadios, raadios ikka meie saates tavaliselt ei saa, aga ütleme, et me teeme selle erandi, et tahaksid sa soovida midagi. Ma sooviksin Sandra iroshimat või Dolly paartoni täitmi hom, kantri Rõud ise valida. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi kultuuriga ja on võimalik kuulata internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.