Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlas. Mina olen Marje Lenk, head kuulamist. Kuidas elate? Tänan küsimast. Ma elan enamasti alati hästi või tervis on ja, ja elu on ja, ja kõik muu on ka, siis ongi hästi. Sügis on käes. Kuidas teile sügis meeldib? Ei, ma ei ole sügise fänne, niukene uskindlik tüüp, ma ei ole, et ikkagi sära ja, ja suvi ja see on nagu lemmikaeg, aga aga iseenesest on kõik aastajat heade Doray ongi vahelduvad. Selles mõttes on sügis ka täitsa omal kohal ja ja kui ta tuleb, siis on jälle järgmist asja jõule oodata ja las ta siis olla siin vahepeal. Mida sügise kiirabi jaoks tähendab? Iga aastaaeg jah, on kiirabile või erakorrase meditsiinile erinev. Kui suvi on niisugune vallatustaja ja ja ulakust aeg ja sellega kaasnevad siis enamasti traumad ja, ja alkoholi pruukimise tingitud mured, siis sügise algus on seotud lasteaialinna tulekuga laste koolitulekuga. Lastel on veel sees suvel unustatud distsipliinitunne ja sealt siis tekivad mured ja õnnetused. Sügise teisel poolel on natukene depressiooniga seotud asjad vahele jäävad kuskile siis putukahammustused või allergiat nendest. Et sügisel on jah, omad eripärad, aga üldiselt sügis on ikkagi selline rahulikum aeg erakorralise meditsiini jaoks võrreldes vist alla või, või suvega. Kas te saite suvel ka korralikult puhata? Jah, ma juba aastaid elan niimoodi, et suvel ma puhkan, puhkan pikkade, puhkan Eestimaal reeglina ja vahel, kui talvel aega on, siis käin ka puhkamas, aga on põhjused ikkagi Eesti maarjasuvel. Teil on niisugune töö, et ka puhkuse ajal peab mobiiltelefon olema kogu aeg sisse lülitatud. Ükskõik kui kaugele te ka ei viibiks. Ja mis seal pattu salata, mu töö on selline, et mul on telefon sees ja, ja vähe sellest on sees. Ma saan ööpäeva jooksul tsirka 10 15 tekstisõnumit sündmuste kohta, mis linnas on juhtunud ja osa neist ka öösel. Ja mulle helistatakse vahel. Aga see on selle töö eripära. Kõige veidram lugu oli siis, kui ma ühel aastal puhkasin Kagu-Aasias ja seal oli SMS-ide vastuvõtmine. Pärast selgus tasuline, et ma siis olin kokku ligi 6000 krooni eest suutnud vastu võtta sõnumeid selle kohta, mis kodulinnas Tallinnas juhtus, vahepeal aga hiljem siis tööandjaga klaarime asjad ära ja saime pakkuda. Võib-olla te ei saa ju sageli ö tuntsidelgi rahu. Et oleme kogu aeg valmis kiiresti tegutsema. Jah, ka see on üks meie tööülesanne, kui me oleme juhtkonna valvesed suurtele sündmustele peame välja sõitma, ei hakka, siis nendel puhkudel, kui meid välja kutsutakse, et vahel ka neid tuleb ette. Milline oli viimane ootamatu öine sündmus, kus teie kohalolek oli hädavajalik? Ma arvan, see oli üks suurem tööstushoone tulekahju Tallinnas ja enne seda oli üks plahvatus mustamäel, kus ma nüüd reaalselt välja sõitsin. Muudel juhtudel on siis saanud ka telefoni teel ja õnneks on paljud ka sündmused, selliseid inimkannatanuid ei ole ja meditsiinisündmus sellest ei arene. Teie uneaeg jääb tihtilugu üsna lühikeseks. Kas temaga hästi? Väga hästi, nii et unerohtu teie ei vaja? Ravimeid ma une jaoks ei tarvita, küll mõned kolleegid vahel soovitavad, et kui teha pikki üle ookeani lende konverentsile sõites, et siis nemad nii-öelda panevad ennast rohuga magama, et siis lend sujuks paremini. Aga isegi jah, Ameerikas käies ei ole ma seda proovinud, nii et magan täitsa iseseisvalt. Kui ma teile helistasin, et saate suhtes kokku leppida siis te ütlesite, et tulete saate salvestusele õhtul pärast koosolekut, et see ei ole väsitav koosolek, kuidas siis tegelikult sotsiaalministeeriumisse koosolek kulges, oli see väsitav või olnud? Nojah, natukene hindasin kas enda võimeid alla või ministeeriumi võimeid üle, aga tõepoolest oli suhteliselt emotsionaalne koosolek. Kella 11-st saadik istusime kahes töörühmas ja arutluse all oli kiirabi keerivad õigusaktid mis on selles mõttes õnnelik, et on olemas selline riiklik standard kiirabi jaoks mis reguleerib õige paljusid asju. Aga kuna ta juba on pärit aastast 2001, siis on väga palju aega vahepeal mööda läinud ja nimega, siis oleme praegu seda muutmas, aga saadavalt, kui on korraga vaja mõelda patsiendile, asutusele, töötajatele ja ka sellele rahale, mis sellega kaasas käivad, et siis need näevad emotsioonid ja argumendid on loomulikult üsnagi kiired tulema ja nii me siis sealt kahes töörühmas kõvasti arutasime, aga saime tubli sammu edasi, et järgmiseks koosolekuks on, on jälle mitmed asjad kokku lepitud. Kui veel koosolekutest rääkida, siis esimesel septembril toimus teie majas pidulik koosolek mis on teil lausa traditsiooniliseks kujunenud. Jah, meie asutus on selles mõttes õnnelik, et meil on väga mitmeid olulisi tähtpäevi. Ja esimesel septembril 1922. aastal oli siis see päev, kui pärast sõdu Tallinnas taastati kiirabiteenus üldse 1887.-st aastast me oma oma ajalugu teame aga vahepeal olid siis nii esimene ilmasõda, vabadussõda, kus siis kõik kiirabiressurssi, reserv läks lahingusse ja vahepealsetel segastel aegadel kiirabi, nii igapäevaselt ei osutatud. Aga siis taas ja punane rist oli siis see, kes Eesti vabariigis selle raske töö enda peale võttis ja siis selle taastamist ja selle asutamist sellel päeval tähistame traditsiooniliselt Me siis märgime ära need inimesed, kes on jooksval aastal lõpetanud. Koolid teatavasti siis tervishoiu kõrgkoolid, nii talvel kui suvel lõpetavad ja ülikool siis suvel, et noori tohtreid ja noori õdesid me sellel päeval alati silmas peame ja meeles peame, kes meile tööle tulevad ja sellel aastal oli neid 23 lausa. Meie pea eluaegne ülemude läks ära pensile ja, ja ka tema ärasaatmine oli selline väga emotsionaalne ja pidulik. No teie töö on selline, et mitte kõik kolleegid ei saa sellistest toredatest üritustest osa võtta. Ja kiigel lahingus kogu aeg, jah, ehkki meil on üle 300 töötaja asutuses tööl, neid kõiki ühel ajal kokku saada on erakordselt keeruline ühelt poolt siis see, et, et keegi on ju kogu aeg väljakutsele sõidus ja tööl teenega tervishoiutöötajatel on üldiselt Eestis põhiliselt kahjuks tuleb öelda iseloomulik see, et nad töötavad mitmel ametikohal ehk mitmes asutuses. Ja sel päeval, kui ta kiirabi töölt on vaba ja võiks olla kas siis nendel üritustel või koolitustel või mis iganes muudel tegevustel, siis, siis tegelikult on ta hoopis samal ajal haiglas näiteks tööl ja see teeb loomulikult meie elu keerukamaks, inimesed on väsinud. Aga noh, selline operatiivtöö on, et me peame siis informatsiooni levitama mitmetes kanalites, jaga nii, et neid üritusi tegema mitu korda järjest, et siis kõik saaksid osaleda. Kui palju inimesi on ööpäeva jooksul valves? Meil on valves kolm korda 14 inimest ehk siis 14 kiirabiüksust on iga ööpäev kogu aeg igal ajahetkel sõidus ja üks kiirabiüksus koosneb kolmest inimesest. Nüüd saite 23 noort töötajat juurde kas nad on kiirabitööks igati valmis või tuleb neid veel veidi koolitada. On nii ja naa, ehkki suurem osa 23-st olid meie asutusega seotud juba sel ajal, kuna tudengid olid üldiselt ongi selline tavainimene, kellel on huvi erakorralise meditsiini vastu, tuleb juba sellesse süsteemi tööle tudengipõlves. Praegu diskuteeritakse palju sellele, kas tudeng peaks tööl käima või mitte käima. Meditsiinis on see küll olnud sajandeid niimoodi, et arstitudengid, õe tudengid koolis käimise kõrvalt teevad siis erialast tööd ja on siis kas sanitarid vanas mõistes või, või abiõed tänapäevase termini järgi. Nii et ka suurem osa nendest inimestest on meil olnud tööl. Me soosime tudengite töölkäimist kooli ajal, nemad näevad, mis töös on, meie näeme neid ja kui siis diplom ja haridusse alles siis me saame koos otsustada, kas see on see töö, mida nad teha tahavad ja kas on see inimene, kes meile sobib. Töö on erakordse stressirohke ja keeruline ja mitte kõik inimtüübid ei sobi seda tööd tegema. Persona saatekülaline on Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlas. Teie läksite kiirabisse tööle juba enne ülikooli? No ta ikkagi ülikooliga oli sedavõrd seotud. Pärast keskkooli lõpetamist oli mul kindel plaan minna Tartu ülikooliarstiks õppima ja suure hurraa ja hoogame siis mõne klassikaaslasega Tartusega, läksime, me saime seal ühiselamukoha ja me valmistasime eksamiteks ette ja aga nagu tookord oli vaja, siis kõik eksamid teha uuesti üle ja, ja minul ei õnnestunud füüsikaks rohkem kui kolm saada. Mis siis tähendab seda, et automaatselt ülikooli sisse ei saa? Mis iganes muud hinnad siis oleks olnud. Ja nii ma siis pärast tartust, nina, norus, tagasitulekut otsustasingi, et ma päris 100 aastat niisama ei veedavaid, lähengi nii-öelda kohe siis erialasele tööle ja läksingi siis tolleaegsesse kiirabi haiglasse tööle pakkuma ja, ja sealt metsis Casanitariks tolleaegsesse haigla kiirabijaama tööle suunata ja siis aasta oli 84, saime seal kaks kuud töötada, kui siis potsatas postkastiga sõjaväekutse. Kuhu te siis teenima läksite? Sõjaväkke mul õnnestus minna kolmeks aastaks Kaug-Põhjalaevastiku et olen olnud Kaug-Põhjameremees kolm aastat. Saite ka seal sanitari tööd teha. Jah, ma sain pärast õppe mis iganes see eesti keeles on roodu lõpetamist laevas ka sanitaarinstruktori koha ja sa tahtsid, ma pidasin seal kuni aja lõpuni. Sügisel vabanesin, siis läbisin, tullakse tipi juures täienduskursused tuletasin uuesti keemiat ja füüsikat meelde ja siis suvel õnnestus eksameid ära teha ja sain sisse. Kamina tudengina töötasin paralleelselt edasi. Kas just päris esimene kursus oli, võib-olla ma arvan, pigem teisest või kolmandast, ma läksin tagasi kiirabisse ja seal töötasin siis sanitarina õena internina veel oli aeg residendina ja siis kuni lõpuni välja. See kõlab nii kummaliselt, et meesterahvas töötab õena. Jah, kiirabis on üle poolte õdedest, on need, kes brigaadijuhina töötavad, on meesterahvad, vanasti nimetati velskritakse, et venekeelne termin velsker on võib-olla isegi sootu, natukene tantsis selline õendusspetsialist ja, ja pea asendamatu ja mehi, õdesid on päris päris palju. Kusse arstiks õppimise mõte teil tuli, oli teil sugulaste hulgas keegi eeskujuks? Mul ei ole lähisugulaste hulgas arste küll meie perekonna hea tuttav töötas arstina pikki aastaid ja temast maha jäänud õpikut. Ta tudengipõlves elas minu vanaema juures ja pööningult leitud õpikud ja sellised mõtted siis aeg-ajalt mind valdasid ja, aga see, ma ei oska öelda, kuna see krõks täpselt käis, et ma nüüd tahan arstiks saada. Oli teil lapsepõlves arstidega palju kokkupuuteid? Jah, mul on olnud õnn kukkuda igalt poolt ja mul oli palju traumasid erinevaid ja ja, aga ma ei saa ka öelda, et sealse nüüd tohutu armastuse huvi tekkis, oli ka koer kodus, keda sai põetatud ja ravitud ja ka loomaarstiks ma ei tahtnud saada, siis ma arvan, pigem ikkagi selline huvi tekkis eelkõige ikkagi sellise erialase kirjanduse lugemisest oma sellisest tuttavast ja, ja sealt siis juba ta kuidagi automaatselt tuli. Te olite ju väga noor, kui siis Tallinna kiirabi peaarsti asetäitja sai. Võtsite väga suure vastutuse. See oli üsna keeruline jah, pärast kooli lõppu minu ajal oli veel vaheaasta internatuuri ja siis pidi tudeng valima selle internatuuri koha ja tol ajal käis väga tõsine võitlus internatuuri kohtade pärast suurtesse haiglatesse ja minagi läksin oma ettepaneku võtta lainega jutule ja tema ütles, et okei, tule, tule ja kui ma selle jutuga jõudsin kiirabisse tagasi, teadsin, et ma olen seal Mustamäe või kiirabi haiglasse interniks, siis tolleaegne asutuse juhtkond rivistus üles, kuidas nii, et me oleme sind välja vaadanud mingite muude asjade jaoks mingit haiglat, et nüüd hakkad siin tegema ja, ja õige ruttama. Puhasta selliseks sain. Nii et mulle see koht nagu pigem pandi ette ja, ja öeldi, et sa peaks olema. Ja hakkasite Tallinna kiirabi reformima? Jah, Tallinna kiirabi ja läbi Eesti kiirabi Liidu ka kogu Eesti kiirabi. Me pidime suutma sellise nõukoguderessursirohke ja sellise ikkagi sotsialistliku tervishoiusüsteemi muuta, nüüd niukseks kapitalistlikus sest kohe-kohe muutus ju rahastamine ja raha lõppes ja kogu riigis üheksakümnendatel õige ruttu otsa. Tol ajal olid tohutul hulgal ressurss igal pool. Noh, me kõik mäletame tervishoiust, olid polikliinikud ja olid igasugused muud asjad. Täname natuke muretsema, sellepärast et arstiabi kättesaadavus on väike, aga noh, see kõik on tingitud, sest tervishoid muutus iga sekundiga üha kallimaks kogu aeg ja nii ka kiirabi ja me pidime läbi viima kiirabireformi. Pidime aru saama, mida me suudame teha, milliste vahenditega hakkama saama. See oli ju too aeg veel, kui tõepoolest väga ruttu lõppes ressurss otsa, vene turud oleksid kinni Eesti iseseisvumisega ka väga paljud poliitilised kärped tehti, aga me olime ülesõidud Vene turul olevatele aparaatidele autodele, varustusele, siis oli humanitaarabiperiood üsna palju ka Tallinna kiirabi püsiski üleval tänu sellele, et vanad rahvaautod lagunesid ja neid neid uudisena. Me ei suutnud osta, siis Soome päästeteenistus oli kõvasti abiks, kes meile autosi andis. Taanist me saime auto, et see oli üsna keeruline aeg, mis nõudis ka keeleoskust, oskust suhelda ja mis seal salata, pidime ka tegema selliseid tõsiseid personaliotsuseid. Ühelt poolt, et noh, niuksed, ohvitseride prouad, kes töötasid kiirabis enam oma pädevusega ei sobinud, keeleoskusega ei sobinud. Ja teisalt ka ei olnud neil enam raha nii palju üksusi ülal pidada, nii et pidime väga palju inimesi koondama. Et see oli suhteliselt keeruline aeg ja kõige lõpuks on selgus, et siis asutuse juhtkond oli midagi sassi läinud ja me olime kahe aasta riigimaksud jätnud maksmata. Kui ma tulin, võtsin asutuse üle, oli meil miljoneid, tolles ajas suur raha võlgu, saime ligi kahe aasta eelarve. Et seda me siis pidime hakkama saneerima, nagu tänapäeval öeldakse. Kust te kiirabi vana inventari hoiate, On teil muuseum? Jah, meil on muuseum, kus on inventar Gussoni dokumendid, fotod, kui ka sellised mälestused, kirjutised, dokumendid. No neid aparaate, mida kunagi kasutati, on vist praegu päris naljakas vaadata. Naljakamaid vähem naljakamaid jah, on tõesti ka selline elustamist Effülaatori aparaat, mis on peaaegu et nii raske, et seda jõuagi tuua haige juurde ja väga paljud tolleaegsed aparaadid olid militaarse päritoluga, niisugused sõja vajadusteks mõeldud aparaadid, eriti huvitav on sidevahendid ja esimesed arvutid. 2001. aastal 10 aastat tagasi sai teist Tallinna kiirabi peaarst. Sellesse ametisse astudes ilmselt juba teadsite, mis teid ees ootab? No ega väga ei teadnud, üks asi oli olla peaarsti asetäitja ja tegeleda erialaküsimustega, rääkida kaasa raviküsimustes, rääkida kaasa mingisugustes tehnika ja arengu küsimustes, aga täiesti omaette teema on ju, on ju asutuse juhtimine, tema majandusküsimused, tema personalipoliitika, tema arengukavad Seda ülikoolis ei õpetata. Just nimelt paraku tervishoiujuhtimist üldse vähe õpetatakse ja, ja ma arvan, enamus täna raviasutuse juhte on seda õppinud ikkagi ise kohapeal olles tehes. Õnneks olid mul head vanemad kolleegid, kes siis raja peale juhatasid, kui midagi untsu läks, eks maga, viku tegin loomulikult ja õppimine käib ikka sellisena. Asudes peaarsti ametikohale, oli mul kõigepealt ülesanne see, et kuidas seda kaheaastast eelarvevõlga likvideerida, nii et ma ei peaks inimesi koondama nagu ka täna, nagu ka siis oli tohutu kokkuhoiuaeg oli ikkagi 90 lõppu, 2000 algus, meil oli väga palju selliseid kost efektiv teemasid, et milline tegevus on efektiivne, milline mitte palju inimesi palgata, palju autosid hoida, kas autosid rentida, autosid välja osta ka tervishoiu juhtimine nii linna kui riigi tasandil oli noh, väga erinevad tuuled puhusid väga erinevad nõuanded, kes ütlesid, kiirabi peaks olema päästeteenistuse osa, kes ütles, et tuleb kõik ära privatiseerida, ei anda mingitele välismaa firmadele maha müüa, kes soovis erastada koos kinnisvaraga. Igasuguseid linnajuhid olid need, et, et see oli aeg, kus tuli nagu selgelt aru saada, et mida ma teen, mis on meie koht siin ilmas, mida patsient hetkel vajab, kuidas üldse kogu tervishoiusüsteem areneb ja lisaks siis sellele finantsi küsimusele oligi siis põhisesse arengusuuna nagu paikapanek, et kuhu me tahame, mis ajaks jõuda ja selle nimel siis tegema hakata, koolitada välja uus generatsioon juhte. Tallinna kiirabi oli esimene, kes võttis kasutusele operatiivjuhi ameti. Meil oli oma koolituskeskus, mida me rajasime, asusime ise koolitama, parameedikuid ise koolitama õdesid brigaadijuhte, sest meditsiinikool, tervishoiu kõrgkool toodab ikka üha tüpseid õdesid ja neid on vaja siis erialaselt täiendada, välja õpetada. Noh, kuni selleni välja, et täna meil on siis esimesena Eestis oma rattabrigaadid ja välijuhid ja kui küsida, mis on peaarsti või asutuse juhi ülesanne, ikkagi see põhisuund leida, seeläbi arutada, modelleerida ja siis teda ellu viima hakata. Aga meil on olnud hästi hea selles mõttes, et me oleme töötanud Tallinnas ja just need keerulised arengu aastal, mis on ka tohutult huvitavad, tegelikult need 90.-te lõpp kahe tuhandete alguses. Et me oleme koos arenenud nii pääste kui politseisüsteemiga, et see on hästi tihe koostöö Tallinnas veel null aegadel kui oma Tallinna prefektuuri Tallinna tuletõrje, päästeamet ja nende kaasused noorteohvitseriga, kes seda süsteemi arendasid. Et kuna ma tegelesin ja tegelen ka praegu katastroofimeditsiini arendamise koolitamisega, et see on selline koostööasi ja vot nende pealt sai palju malli võtta, et kuidas ka nemad oma süsteemi arendasid ja, ja nemad tükk aega juba meist ette jõudnud tervishoius tervikuna oma sellises regionaalses planeeringus ja arengus siis oli nii, et hästi palju õppida ja ma arvan, et see oli ka see, miks Tallinnas nagu need reformitakse, sihuksed sujuvalt Teil on küll sõna tõsises mõttes käed-jalad tööd täis. Juhiti Tallinna kiirabi, olete Eesti kiirabi Liidu juhatuse aseesimees, käite arstiabi andmas ja eks neid ülesandeid on teil veelgi, aga et kõige sellega hakkama saada, on vaja tugevat tervist. Ja tervis, on teil hea, nagu te saate? Alguses ütlesite? Päris hea, kuigi nüüd juba jah, kõrges vanuses on. Kõrges vanuses 45. Kõrges vanuses on juba selline teadlikkus kasvanud, et hakkan käima tohtrite juures kontrollis ja ongi tore külastada oma kolleege erinevates raviasutustes, näha, kuidas nemad elavad ja, ja, ja ka siis tõepoolest uurida, kuidas minu tervis on, aga siiamaani on olnud kõik OK. Kas närvid ei ole vahelt krussi läinud? Ega ma ei ole väga niukene enesessehoidjat, kui, kui ikkagi ägestunud, siis ma ka kõvasti ütlen. Ja vahel ütlen ka väga kõvasti, aga. Kuradile olete kedagi saatnud? Ikka olen ja ma ei pea jah, väga õigeks seda loomulikult kui inimene noh, niimoodi salatseb ja välja ei ütle, teisest küljest loomulikult ma saan aru, et alati võiks seda teha ka vähe teistmoodi ja läheneda küsimusele võib-olla delikaatsemalt, aga vahel ma olen niimoodi teinud. Kui te peate kedagi karistama või koondama, kas te elate seda ise raskelt üle? Elan küll jah, õnneks minu töö, see ei ole olnud väga palju viimasel ajal selliseid koondamisi, mis asutuse juhil alati väga rasked tervishoiu, pigem tööjõupuudus kui tööpuudus. Aga on tulnud inimesi vallandada, kellel on olnud kurjad kavatsused või kurjad teod nii patsientide kui meie suhtes ja, ja neid ma olen küll teinud suhteliselt niisuguseid kindla käega, et ma ei, ei pea õigeks. Kui inimene tõepoolest ei sobi selle töö peale, siis tuleb seda ka resoluutselt õpetada. Kas teil vahel ei ole tekkinud mõtet, et peaks psühholoogi juurde minema? Ma olen seda tüüpi kiirabitöötaja või operatiivtöötaja, kes ei ole väga õppinud seda psühholoogi abi kasutama. Minu kolleegid ka Skandinaavia riikides, rääkimata üle lombi on seda õppinud tegema kõikidel elualadel ja psühholoogina suhteliselt teretulnud töötajad igal pool. Me oleme ka proovinud oma asutuses psühholoogi konsultatsioone, pakkuda inimestele just nimelt individuaalset konsultatsiooni. Nad nagu väga aktiivset kasutust ei leia, võib-olla sellepärast, et neil töötab see selline omavaheline Debriisimine, et loomulikult, kui mul ikkagi imik ära sureb või väga suure traumaga seotud sündmus on, et siis personali omavaheline arutamine on efektiivne. Me korraldame psühholoogi kursusi, kus ta õpetab, kuidas konflikte lahendada, konflikte vältida. Kuidas saada üle nendest läbipõlemise tunnustest ja kuidas neid ära tunda, et Me õpetame, koolitame neid psühholoogi, aga sellist onlain, psühholoogi teenust meil ei ole. Tervise nimel tuleb liikuda palju värskes õhus sportida, korralikult puhata ja toituda. Kui palju teie nendest soovitustest kinni peate? Ma pidasin väga hoolega kinni, ma nimelt suvel käisin reservohvitserikursustel ja seal üks olulisemaid asju oli, oli minu jaoks kehalised katsed, mida ta sõjaväelased tegema. See on selline klassikaline sõjaväelaste kolmest komponendist koosnevad kehalised katsed, kus siis peab jooksma kaja peale hakkad tegema kõhulihaste harjutusi, tegema kätekõverdusi ja niisugune kontoritöötaja, nagu ma olin. Ma teadsin neid normatiive ja siis ma juba varakult kevadel alustasin selliseid süstemaatilisi treeninguid, et siis need katset ikka enam-vähem ära teha. Et see oli küll periood, kus ma siis täiesti sihikindlalt tegin treeninguid ja harjutasin, aga meil on omal ehitatud majja, ei peaks üks neli aastat tagasi või viis aastat tagasi korralik jõusaal ja roosiliselt kui anaeroobset treeningut ma ikkagi teen ja teen siiamaani, ehkki mõned kursused läbi tegin. Töö on teataval määral staatiline, samasse pingutus komando raskelt inimesed tõsta vaja. See lihaste toonus peab olema päris korras. Üks raadiokuulaja küsib, et millisest hetkest lõpeb tervisesport ja algab tervise kurnamine. Eks spordi tegemisel on ikkagi oluline kuulata omaenda keha. Väga raske on öelda, et 40 või 45 või 50 aastane ei tohiks teha süstemaatilisi ja raske koormusega treeninguid selleks et mingisuguseid etappe võita või et kas ta peaks pikamaajooksust loobuma. Põhimõtteliselt inimese keha, kui ta on treenitud on suhteliselt koormust taluv ja, ja kui see spordi mina ei kutsu esile mingisuguseid terviserikkeid, siis ei saa seda ka halvaks panna. Iseasi ma saan aru, et mitte kõikidele lähikondlastele ei meeldi see, kui elukaaslane või, või lähedane inimene tundide kaupa kuskil rattarajal või suusarajal ning saalis kodust ära on, et see on nüüd iseküsimus, aga puhtalt kehale, kui inimene on treenitud ja pikka aega treenitud ja ta tervis on korras ja tunneb ennast hästi selle juures, siis kindlasti ei saa öelda, et sporditegelane kahjulik oleks. Kuidas teil ekstreemsport meeldib, küsib üks kuulaja. Ei meeldi. Ja mulle ei meeldi seda vaadata. Ma kogu aeg arstina tunne, kuidas seal see mingisugune oht minu jaoks on liiga kõrge, ma ei oska seda nautida. Nii et langevarjuga ei hüppaks mitte mingi hinna eest. Jahvata kõrgust Magaavee kardan kõige lõpuks, et langevarjuga ma ka päris ei tahaks. Õpetaja. No aga helikopteriga teie ometigi sõidate. Kopteriga küll ja kopteriga sõit ei tekita seda tunnet, kui, kui kuskilt välja astuda või ma ei tea teletorniaknast alla vaadata. Üks raadiokuulaja tahab teada, kas te olete suitsumees ja milline on teie suhe alkoholiga. See oli 95. aastal, kui ma sõitsin tagasi Ameerikast Euroopa poole, siis oli Lufthansa lennukust veel viimasel ajal tohtis teha suitsu pidulikult koos kolleegiga, temal oli ahelsuitsetaja pidulikult, tegime selle suitsu ja, aga ma olen väga harv, suitsetavad kogu aeg, et, et ka enne seda ma väga palju ei teinud, isegi mitte iga päev, aga siis ma tegin seda viimast sigaretti pärast, seda ma ei ole teinud. Aga mis klaasi veini puutub, siis keegi seda õhtusöögi kõrvale pakub? Ära ei ütle, kuigi ma teen paar korda aastas ka alati selliste uuringute enda verega, et ma siis ei ei tarvita, ei rasva, liha, ei alkoholi, et on ka selliseid paastuperiood. Üks tohter ütles kord naljatamisi, et süüa tuleb nii palju või nii vähe, et 20 aastat tagasi ostetud rõivad selga mahuksid. Kuidas teiega on, kas mahuvad? Ükskord karnevali jooksma üritasin oma sõjaväe vormi selga panna, no ei läinud, tundus kuskil reie ümber kõige rohkem mahub, et ikkagi selle 20 aastaga on kindlasti kehakaalu juurde tulnud. Kiirabiarstide kohta on öeldud, et nad on lausa põrgust läbi käinud et inimesed ei kujuta ette, mida kiirabitöötajad on näinud ja kogenud. Töö on ju töö, et ma ei arva, et seda peaks kuidagi väga müstifitseerima. Esiteks arsti töö on, on spetsiifiline ja ikkagi see patsient, see keha tähtis ja see, mis keskkond ümberringi on, neid keskkondi on väga palju, aga, aga sellele ei pea nagu tähelepanu pöörama ikkagi see patsient, tema tervis, tema elulised näitajad, need on need, mis inimesel meeldejäävad, aga kui sodiks auto oli sõidetud, kui autoavariist rääkida või kui palju verd seal olid, kui oli mingi traumaga või kui palju sitikaid prussakaid täisid seal kuskil ümberringi on, et, et see hetkeks sa pöörad tähele, kas ta seal ohtlik on või kas sa siin kuidagi muul moel mõjutab, aga ikkagi keskenduma tema näitajatele ja seal pole vahet, kas on tegevusoperatsioonilaual oleva patsiendiga puhtast verise soppi toas ja näitlejatega monitoril või või kiirabiautos avariipaigalt võetud patsient alles vale seal verine ja narkoosis, et et ikkagi see patsient jääb meelde. Jah, muidugi neid juhtumeid ja keskkondi ja situatsioone, kus patsient võetakse, on, on erinevaid, aga aga ma arvan, et eramusele professionaalide see nagu väga-väga pikaks ajaks meelde jää. Aga see, mis toimus 90.-te aastate alguses Tallinnas see pilt jääb kiirabitöötajatele ilmselt veel kauaks silme ette. Tallinnas tõepoolest oli, oli elu üsna kirev ja kui täna peab tükk aega otsima, et tudengitele näidata laskevigastust või lihtsalt noavigastus, siis tollel ajal oli see suhteliselt lihtne ja ja noh, piltlikult iga nädal oli meil paar-kolm laskevigastusega patsiente ja sealt see taluvus nagu suurenes, et kõik kiirabitöötajad nagu ka politseitöötajad, nagu ka päästjad selle põlvkonna inimesed on natukene karastunumad ehk ja, ja kindlasti on ka oluline kogemus, et mitte tulevikus vigu teha ja mitte minna sinna, kus, kus ohtlik on Selleks, et abivajaja juurde pääseda, tuleb teinekord ikka päris palju vaeva näha. Jah, ja selle 25 aasta jooksul on ronitud, on alla mindud, on uksi lõigatud, on, on tulekahjust toodud vee alt toodud, on helikopterist toodud. Ja talvel on tulnud kõvasti lund rookida. Jah, seda küll on kõik kiirabitöötajad teha saanud ja käin ka mina abis ja suurte tuiskude ajal olemegi kõik tööl ja tõesti labidaga lükkamegi lahti, autosid. Sudaanis kasutatakse kiirabi töös väga edukalt eesleid. Võib-olla tuleks meil lisaks jalgratturitele hobuseid kasutada? Sellel aastal Pekingis käisin maailmakongress ja seal tõesti oli ettekanne, kus näidati, et eesli kiirabi on tunduvalt efektiivsem võrreldes kiirabiautoga oliguuring sel teemal tehtud. Kas tanki mürans on efektiivsem kui tavaline põlenud, see selgus, et tõepoolest on ja jällegi seesama põhjuseta, et ta pääseb ligi sinna, kus autot pääse, pluss siis kogu aeg, autode defitsiit ja raske kättesaadavus, nii et meil hobusega. On ka neid olukordi olnud ministeeriumis koosolekul. Mustamäe haigla kolleeg tõi näite. Kui tema kiirabivalves olles sattus nii kõrgesse lumevangi, et patsiendi juurde minekuks oli vaja võtta, siis hobune saan ja sõita temaga patsiendi juurde, autoga lihtsalt ligi ei pääse, need ka neid olukordi on ja hobusega hakkame, sõidame. Küllap on teie töös ka selliseid momente, kui te peate ennast kaitsma, kas siis agressiivse patsiendi eest või tema kõrvalseisjate eest. Jah, tihti mõeldakse, kas ma olen pidanud kaklema inimestega, tegelikult see agressioon on noh, vaata et iga viiendal kuuendal, kes kiirabiga kokku puutub ja see agressioon pigem siis selline noh, loomulikult verbaalne või emotsionaalne agressioon, sest ega kiirabi tavaliselt ei tule ju ju oodatud külalisena ikkagi kutsutakse sinna, kus on toimunud mingisugune õnnetus agressioon sugulaste poolt, kes ei saa aru, et sellel patsiendil, kelle juurde kiirabi tuleb, on haigus selline, mida ei saa ravida. Meile nuheldakse välja kogu Eesti tervishoiu või üleüldse kogu maailma tervishoiuvõimetus agressioon, kui on mingisugune peretüli, siis millise positsiooni kiirabi võtab, meedik võtab siis teine pool pahandab, et miks teda kuulata, miks te mind ei kuula mingisuguseid konfliktid, turvamehe või politsei ja siis natuke napsutanud nooruki vahel ja tema näiteks siis sõbranna on meie peale pahane, et meie kui ametnikud võtame jälle mingi vale positsioonidesse, sellist agressiooni on üsna palju meie töös, et me ei ole sellised oodatud külalised enamasti selle tõrjumisega kogu aeg tegeleme ja seda saab siis õppida südamega, õpetame, kuidas konflikte vältida ja kuidas siis tunda ära see punane joon, kust enam üle astuda ei tohi. Aga kui võtta puhtfüüsiliselt jah, loomulikult ka meie näiteks psühhiaatrised patsiendid on ju meie meie rida ja, ja on olukordi, kus tõepoolest tuleb siis ka natukene jõudu rakendada, et inimeste tema enda eest kaitsta, aga, aga õnneks on meil suhteliselt hästi reguleeritud koostöö politseiga ja siin ühisjõududega me saame selle patsiendi ohutuna raviasutusse. Kuidas narkomaanid Est kaitsete? No kogemusega jah, esiteks me oskame ennast kaitsta poolteist 1000 üledoosi narkomaani meil iga aasta on ravida ja me teame, et noh, suur osa neist võib kanda ohtlike viirushaigusi ja õnneks on olemas siis täna ka selline raviskeemi, et kui ka tõepoolest juhtub see, mida ei peaks juhtuma ja selgub, et patsient on ohtlike viiruste kandja siis on meil olemas ka täna selline tegevuskava ja koostöö nakkushaiglaga, et me saame selle oma töötaja profülaktiliste ravile suunata. Kas nende narkomaanide hulgas, kellega teie olete kokku puutunud on ka väga noori inimesi? Need, kellega meie kokku puutume, ehk siis need, kes hakkavad elust ära lahkuma oopiumi üle doseerijad. Et nende vanus õnneks noh, kas nii saab öelda, aga vähemalt ei, noorene kui me alustasime, oli see 15 25, venekeelne noormees, siis ta täna on ikkagi niuke juba 20 30.-te, et, et see on see, et uusi nagu nii palju peale ei tule. Kiirabitöötajal on diagnoosi panemine ikka väga raske, sest patsiendi suust ju midagi eriti kuule ja, ja kui eestlastest rääkida, siis eestlane räägib üldse vähe. Vaatame siis veel niipidi, et neil ikkagi enamuses kiirabibrigaadi juhivad õetena arste on väga vähe ja ega me kõik patsiendid, eestlased ka ei ole, et siin on see nii ja naa, aga klassika ütleb seda, et 70 protsenti diagnoosi paneb arst voodi äärel istudes. Ehk siis, kui ma näen seda patsienti, ma kuulan tema esimesi kaebusi, siis tuleb see kogemus mängu. Nii et ikkagi sellise suure osa oma tööst pärase haridus ja kogemus. Aga loomulikult eriti meie töös on, on üks osa patsiendiga varjavad oma terviseriket ja teine osa on need, kes need üritavad siis endale külge mõelda või külge valetada, et ka see on see erakorralise meditsiini, arsti töö, et näiteks arestikambris või vanglas inimene, kes siis tahab endale mingisuguse asja külge mõelda, siis simuleerib ja seal peab oskama käituda õigesti ja teine osa siis see, kui mingisugune nooruk näiteks või, või tütarlaps või kes iganes oma vanemate ees pelgab üht või teist asja, rääkida selle ära tundma ja leidma siis sellise keskkonna, kus patsient saab arstiga õega omavahele jääda, nii et tuleb ära tunda ja, ja see ongi meie töö, selline kunsti, et mitte maha magada olulisi asju. Nii et peate olema teatud mõttes selgeltnägija. Peab oskama jah, tunnetada küll mingisuguse eraldi meelega seda, et siin ei ole midagi päris korras ja siis näiteks meie jaoks on see hea variante, me saame alati sellise kahtlusega patsiendi toimetada näiteks haiglasse ja seal haigla tohtrile rääkida, et niisugune asi on ja uuri asja lähemalt ja siis ühistööna mäe. Enamasti jõuame jälile. Kui nüüd selgelt nägijatest või ravitsejatest rääkida, siis kuidas nendesse suhtute? Kindlasti on igasugune selline alternatiivmeditsiin ja, ja niisugused parateadvusele kindlasti omal kohal teatud olukordades. Aga mina olen erakorralise meditsiini arst ja minu patsientuur vajab konkreetset ja, ja tõenduspõhist abi. Ma ei saa nagu leppida sellega, et väga mitmete haiguste, mitmete terviseprobleemide esimese valiku raviks inimesed pöörduvad alternatiivmeedikute poole ja siis, kui võib-olla ka kriitiline aeg mööda läinud, siis alles tulevad pettununa pärismeditsiini ja siis jääb minu kolleegidel käsi laiutada, et nad natukene hiljaks jäite. Eriti kuri on see, kui see asi puudutab lapsi, kelle vanemad on otsustanud siis mingisuguseid kaasaegseid, rohelisi mahedaid või mis iganes muid meetodeid kasutada. Aga loomulikult ma aktsepteerin, et, et inimestel on õigus oma tervise parandamiseks edendamiseks kasutada kõiki võimalikke vahendeid. Üks kuulaja tunneb huvi, kas teil on tulnud välitingimustes kedagi opereerida. Ei ole, opereerisime laevas sõjaväe ajal, see oli ka päris selline pentsik tegevus, aga päris õues taeva all ei ole tulnud. Nii et selliseid olukordi nagu teleseriaalides teil ei ole ette tulnud. Jah, seda pastaka kõri toppimist ma nagu üldse ei soovitaks kellelgil järgi proovida, et filmid filmideks ja päriselu on päris elu. Kui on olnud väga keerulised juhtumid, kas siis olete vahel helistanud mõnele oma kolleegile, et nõu küsida? Jah, päris sageli me konsulteerisime patsiendi raviarstiga enamasti nüüd juba õnneks on patsientidel kodus olemas väljavõtet haiglates näiteks ja kui on võimalus, siis ma ikkagi segastel asjaoludel helistanud oma raviarstile ja konsulteerimis ma peaks selle patsiendiga tegema kas nii või naa või kas see on hea või halb. Ja loomulikult ka kriitilised olukorrad, näiteks noorema või väiksema kogemusega tohtrid näiteks raske sünnitus, et siis kindlasti on omal kohal, kui ma valve günekoloogiga nõu peane, konsulteerin ja, ja siis on see asi kindlasti turvalisem. Võib arvata, et kiirabiautos on lapsi sündinud väga palju. Kiirabiautodes on lapsi sündinud palju ja ka kodussünnitajaid on ilmselt palju. Jah, täna ei välja rohkem, et meil oli selline sünnituse vastu võtmine, buum, olin 90.-te isegi algus, siis millegipärast sellest oli väga palju sünnitusi kodus ja kiirabiautos ja teel haiglasse ja nüüd on siis juba teadlikult inimese, kes kodus sünnitavad, aga seal sageli kiirabigi pole vaja, seal juba ema mant kutsub ja kõik on tore ja siis lihtsalt sõime transpordi temaga haiglasse ja need on enamasti kenad ja rõõmsad. Aga kindlasti sa kiirabis. Sünnituse vastuvõtmise kogemus ja varustus jääb veel pikaks ajaks. Milliseid juhtumeid on kiirabiarsti jaoks kõige kurnevamad? Kõige rohkem energiat võtvad? Ma arvan, et need momendid, kui ma tunnen, et ma ei saa seda patsienti aidata, sellepärast patsient ise ei taha või patsient ise ei lase ja eks seda kõige jõuetuvamaks jäävad ikkagi need narkomaania ja alkoholismiküsimused, et mida iganes sa selle patsiendi heaks ei tee. Ma umbes täpselt tean, et kahe kolme päeva pärast vedasamas raskes seisundis tagasi ja ja see kõik kordub ja kordub ja kordub, kuni patsient sureb, et sina, meedik nagu väga palju teha ei saa muude asjade puhul, ükskõik kui raske see õnnetus ka ei ole ikkagi noh, kas töö rõõmuks saab seda nimetada ka ikkagi arst, saab oma oma teadmisi, oskusi rakendada ja, ja tihti kada päädib õnnestumisega. Aga siis, kui inimene ise vastu töötab, siis on küll väga raske. Persona saatekülaline on Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlas. Kas teil on alati arstikohver oma autos kaasas? Jah, auto pagasnikus on kogu aeg kiirabikohver. Ja seda on vaja läinud, on ikka. Millal viimati? Aga ma arvan, et see oli suvel, mis siis juhtus põletusele kuuma veega põletuse sain keeli panna, kinni siduda ja jäi kiirabi ootama. Ja see oli võõras inimene, võõras hõimude suurelt. Üks raadiokuulaja küsib teilt, kui hästi oskavad Eestimaa inimesed esmaabi anda. Meie rahvas erineb näiteks jänkidest või ka venelastest Venemaal selle poolest, et me ei ole nagu sellised riigitruud või me ei võta omaks seda, mida kästakse teha. Et kui jänkidel on olnud 70.-te kampaania, kõik õpivad esmaabi, siis käiaksegi kommuunity ja käivad kõik koduperenaised ja õpetajad ja kõik mugu mudivad käia ja inimesed on teadlikud ja see kommuuni töö on seal rahvale omane siis meie oleme natukene individualistlik omad ja me soovime, et riik teeks seda teist ja kolmandat ja me ise ei peaks midagi tegema. Aga esmapean just see, kus ma pean ise tegema, pean ise otsustama, julgema midagi teha täiesti võõrale inimesele. Ja seetõttu see esmaabi ei ole Eestis seda eesmärki täitnud, nagu ta peaks olema tegelikult mida hõredam see riik on, nagu Eesti on, seda rohkem on tähtis see, et see ühisAbivuse kommuun oleks nagu kokkuhoidev oskaks esmaabi anda. Et kiirabi, päästeteenistus, politsei, jõuame tüki aja pärast alles kohale. Aga täna ta veel ei tööta. Nii et, et meil on veel pikk-pikk maa sinnamaani, et see esmaabi oleks inimestel nii peas kui, kui kätes, et julgeks teha. Ja ta teeks seda õigesti. Esmaabi andmise kohta leiab ju teadmisi ka internetist. Noh, vasta ikka peaks niimoodi olema, et kursusel käies ja kätega mannekeeni peal harjutades, et ma siis need põhivõtted ja oskused seal saan nendega tuttavaks ja hiljem siis oma lihtsalt mälu treenimiseks ja meeldetuletamiseks ma saan neid teadmisi internetis lugeda, on kõik olemas, on olemas perearsti nõuandetelefon, olemas esmaabialased, teated kõikide kodulehtedel olemas üks kaks, mis nõu annab, aga meil täna noh, väga levinud see ei ole, et kui midagi tõsist juhtub, et siis kiirabi saabudes seal, noh, minu pärast uppunu rannas või liiklusavarii ohver või memm või taat kodus haarab, kõristi kokku vajub, et siis seda keegi seal elustab või on talle antud asend või üks erand on, need on noored mehed, kes on sõjaväest tulnud kellel on siis rühma sanitari või ütleme, sõjaväelase koolitus. Vaat nendel on see, et, et kas oma inetu öelda, aga, aga napsust sõprad oskab külili keerata, kuse oksendama hakkab ja seegi suur asi. Aga muud elanike giid tahaksid natukene veel koolitamist. Paljud inimesed ei tea ju isegi hädaabi numbrit. Aga eks ehmatuse hetkel ta võibki meelest ära minna. Kui ikkagi kabe ju ei helista ja nüüd mul lähedane inimene, laps kukkus või, või auto alla keegi jäi, et võib-olla sellel ehmatuse hetkel, tõesti, kui seda piisavalt pole korratud, siis läheb meelest ära null üks või null, kolm või kuuma pidin helistama, mis ma pean tegema? On jah, eriti veel, kui veel ka inimene ütleb natukene purjus olema ja ei olegi seltskonnas kedagi, kes teaks, kuhu helistada, seda, selle kordamine on nagu hästi tänuväärne, seda peaks kordama ja siis ta jääbki meelde, lõpuks. Ja see number üks, üks kaks on kasutusel kogu Euroopas. Kas see on üle Euroopa? Kas te olete endale ka midagi ette heitnud selles mõttes, et oleks pidanud antud olukorras kuidagi teisiti tegutsema? Ma mäletan ühte väga-väga ammust patsienti, ma olin siis ikkagi õde veel, see oli üks esimesi iseseisva õebrigaadi välja sõita ja oli meil üks üheksandalt korruselt alla kukkunud noormees, kes oli surnud. Ma olen aastaid mõelnud, et ehkki tal oli sellised surma tunnused kõik välja kujunenud et võib-olla peaks patsienti elustama, et jumal teab, äkki äkki midagi juhtub imet. Aga tol hetkel me olime veendunud, et te olete surnud, kõik näitajad olid, on surnud ja ta tükk aega ka maas olnud, et keegi ei tea, millal ta kukkus. Ta on niisuguseid asju, mida võib-olla täna teeks natuke teistmoodi. Sel aastal Pekingis toimunud erakorralise ja katastroofimeditsiinimaailmakongressil esinesid teie ettekandega, millest te rääkisite? Meil oli üks selline uuring Tallinnas nimelt väga suured muutused on toimunud viimase viie aasta jooksul insuldiravis ja kiirabil on seal väga-väga oluline koht, nimelt siis kui insuldi, kliinilise pildi või halvatuse või mis iganes siis need ärajäämanähtude tekkimisest on vähem kui neli tundi möödas ja see patsient saab siis õigesse haiglasse, on võimalik seda kinni läinud, veresooned seal peaajus lahti sulatada. Ja, ja ma tegin uuringu sellest, et kui palju kiirabi viibib tänu sellele, et selle tüüpilise insuldipatsiendi juures viiakse läbi mittevajalikke uuringuid ja me siis jõudsime koos järeldusele, et ikkagi 10 15 minutit. Me kaotame mitte avalike uuringutega. Ehk siis, kui see kriitiline hetk on käes, siis võib see väga tähtis olla. Ja see uuring leidis väga huvitavat vastu kajaks. Singapuri tohter oli just sama asja uurinud, et me saime sellist teaduslikku jutusel ajada. Mida kasulikku te veel sellest reisist saite? No esiteks muidugi Hiina ise oli selline vaatamisväärsus, ma enne ei olnud seal käinud ja noh, kõik oli ahhaa-elamus, sa oled niisugune väga eriline. Aga muus osas oli mul küll üsna hea meel, et võrreldes muu maailma nii arenenud kui vähemarenenud maadega on Eesti kiirabi ikka hästi-hästi efektiivne, et nii palju teenus selle asja eest ei saa. Enamus riike, et me oleme ikkagi suhteliselt veel või sees, et et kiirabi on suhteliselt hästi varustatud ja just see personal, et need niisugust teenust väga palju ei saanud, küll natuke logistika võib-olla vajab järgiaitamist, aga aga teenus ise on suhteliselt hea. Nii et mujal maailmas töötab kiirabis arste palju vähem. Arst ei pea kuskil peale Vana-Euroopa mõne riigi ei kasutata ja Venemaa ja toome siia, et ikkagi suur osa täna seitsmest miljardist, eks ole, täna juba maailmas, noh, on ikka see tanki, kiirabi eksis Eestiga kiirabiga üldse kiirabi on ja mõnel pool on šamaanid ja mõnel pool on igasugused muud alternatiivid. Need kiirabi ei olegi mitte igal pool. Siin on veel üks kuule küsimus. Meditsiinitehnika areneb väga kiiresti. Kas tulevikus teevad aparaadid ära veelgi suurema osa arstitööst? Vastus on hea ja ei, kui ma alustasin tööd ja õppisime väga palju kolleegidelt Soomes, siis ma nii mäletan kui veel tollel vaesel ajal, kui meil polnud aparaat, vaata siis ta rääkis mulle, kui õnnelikud me oleme või kui head me oleme. Teie panete veel käe patsiendi külge ja suhtlete patsiendiga ja räägite patsiendiga, katsute kuulata teda, et neil Soomes on arst ainult ekraani taga ja haige küljes on elektroodid. Täna nüüd 2011 on meil ka selline meditsiin, et me ühendame haige aparaatide külge ja, ja aparaadinäidud on need, mida ma siis arstina tõlgendan ja mitte igat patsienti ma ise oma käega ei katsugi. Nii et täna on see juba olemas. Meil. Aga ma kindlasti olen seda meelt, et, et kõige olulisem on, et arstita patsiendiga suhtleks. Seda peavad alati arstid ja minu eriala inimesed samuti meeles pidama, et sellist inimlikkust ja, ja inimese poolt antavat tähelepanu ei asenda ükski aparaat. Palju on räägitud sellest, et loomad ravivad inimesi. Et lemmiklooma omanikud elavad tervemat ja vähem pingelist elu. Olete selle väitega nõus? Ei, absoluutselt õige, et ma olen ka oma sellise noore ja õrna ja ikkagi ka olnud koera pida või meie perekond oli koerapidaja ja kindlasti sellistel inimestel, kes peavad loomi ja kes nendega sõbrad on kindlasti palju lihtsam ja toredam elada ja ka inimestega paremini läbi saada. Et lemmikloomapidamine on igal juhul hea. Maailmas on ju isegi selliseid haiglaid, kuhu patsient võib oma lemmiklooma kaasa võtta. See on ka terve huvitav küsimuste rida, et kui meeldiv patsiendile peaks haiglas olla, olema? Mina olen küll seda tüüpi inimene, et ma arvan, et mul peaks haiglas olema mugav ja tore, et haigla ei peaks olema mingi Vaksel või, või mingisugune läbi käinud puhub ja loomulikult, miks mitte, kui vähegi võimalik, miks ei võiks siis olla seal mul lemmikasjad või lemmikloomad või mulle meeldivad esemed kaasas? Te olete teinud ka palju kirjatööd. Juba ülikooli ajal avaldati teie erialaseid artikleid Te olete kirjutanud ja toimetanud ka raamatuid. Nii et selline omaette nokitsemine. Teile meeldib. Jah, vahel sellisel operatiivtööle ja, ja erakorralise meditsiini tööle vahel heaga minna teaduses süviti natukene juurelda mõne asjaga üle rohkem, kui aega on siis mõne sellise peatüki kirjutamiseks on palju artikleid vaja lugeda, palju erinevaid muid asju läbi lugeda, et vahel on selle kontrastis nagu hea teha sellist rahulikku ja süüdi oma tööd ka. On teil piisavalt aega ka meelelahutuse jaoks? Ei no loomulikult on tega arsti elu ei ole niisugune tohutu keeruline ja niisugune väga kurnav, igaüks ise endale selle koormuse võtab, et kui me räägime nüüd ühe koha koormusega või täistööajaga tööl käivast arstist, siis on tal ikkagi ju vaba aega sama palju kui kõikidele teistele inimestel. Valvetöö loomulikult on see, mis seda siis vähendab, aga jällegi valvejärgsel päeval peaks ju seaduse järgi seal vaba päev olema, nii et mul on vaba aega nii palju, et ma saan ennast ära puhata ja meelelahutuste muga. Ma tänan teid selle pika jutuajamise eest. Palun öelge üks number ühest kuueni, ma kasutasin saates ka kuulajate küsimusi, nii et üks kuulaja saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Viis. Persona saate külaline oli Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlas. Persona saate auhinna saab Priit Dorver, kes küsis rahul atlaselt, kui hästi oskavad Eestimaa inimesed esmaabi anda. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.