Tormiline aplaus. Tõepoolest on põhjust, meil on Marisega siis meeldiv. Tervitada tervise võõrustada siis külalisnagu ikka kella kahest ja täna siis on tõesti hea meel. Diana klasterist ere. See lugu, mis kõlas, noh, on tegelikult praktiliselt noh, võiks öelda, et sinu nagu leib Jah, EDIT jahvi lauludega hakkas minu varietee omal ajal teekond Tartus. Sealt edasi tulid Vanemuise etenduse alguses Marleene Marlene Dietrich, kus ma mängisin Edit ja pärastpoole juba ka lavastuse dipi ahvist Pariisi varblane. Et omal ajal sain isegi Tartus endale hüüdmineks hüüdnimeks Tartu varblane jõhvi järele, kuna peabki hõigati Varblaseks. Aga kas on nii, et praegu sa saaksid sisuliselt noh, ka noh, pidevalt ja teha seda peabki näiteks, et kui keegi tahab, eks seal midagi nagu prantslase pärast, siis kõige kuulsam on ju? Jah, et et kutsume siis Diana klassi ja ongi olemas. Aga nii see ongi olnudki pärast neid etendusi, et siiamaani on kutseid erinevatesse kohtadesse, pidudele, sünnipäevadele, pulmadesse, ma olen laulnud isegi hümni armastusele, siis kui pruutpaar on läinud sinna altari ette kutsutakse küll jah. Et siis nii, mitte ainult leib, eks ole, aga võib-olla isegi, või sinna sinna peale niimoodi kergelt ja võib-olla mõned mõned niuksed garneeringut, ma ei tea, mida, eks ole, ja tänapäeval. Või pool võidia enam garneeringut ei ole elu natukene vaesemaks ja raskemaks ja kõigile artistidele, ma arvan, on nagu nende esinemistega ikkagi. Kui hakkame hindadest rääkima, juba siis enam nii head ajad ei ole. Ma mäletan, kui varieteed sai omal ajal tehtud sellise varietee tõusuaeg, siis varietee palgad olid tookord nii suured, et diaatri kõrval ei saanud seda võrrelda. Mäletan, ma olin noor tüdruk, ma olin jube rikas, sest varietee palk oli nii suur. Kui suur see oli, Sa mõtled, et see nõukogude ajal? No see oli umbes nii, et kui teatris oli 90 rubla palk, siis seal oli 700 rublapalku. Aga mis siis, mis siis said, ma mõtlen, kas või ei, ma tahaksin praegu lihtsalt mõtlema, et 700 rubla, aga mida sa said seda niinimetatud nende Fartsuda või, või siis mustalt turult midagi osta, näiteks teksapüksid või siiski sai ära? Keelatud, see on ju peamine ja raha oli alati üle. Tänapäeval on ju nii, et kui palgapäev on tulemas, siis kõik on paanikas, et kellelgi pole enam raha, et siis oli nagu see, et noh, ei olnud midagi osta, noh, letialune kaup olijakse nõuka ajal, aga aga muu oli nagu rahulikum. Võib-olla, et ei olnud niisugust inimestel nii palju võib-olla seda muret, et kuidas ma järgmise palgani välja tulema, eks ju, siis oli nagu vähe raha, aga ei olnud midagi nagu saada, aga samas tuli ka kõige odavam. Nagu, kui sa said 700 rutsi, eks ole, noh siis siis sa said ju laialt, eks ole. See ta tookord raha koju oli suur pere ja elanud kõige rikkamalt, et siis ma sain nagu sugune pere toetaja endale siis kaheksa tüdrukute värk ikka mingit toredat ja paremat seal huulepulka. Aga see ongi see, et, et eks ole Eesti turg nagu ma alati sinna peame tõdema ja mis on õige, on ju väike. Aga ma saan aru, et sa oled ju peafiga vähemalt või, või ka muidu käinud ka kaugemal laulmas. Ma olen käinud laulmas. Neid oma šansoone ja laulukesi reisibürooga reisibüroo mind kutsunud, et ma olen näiteks, on olnud niisugune reis omal ajal, kui Diana klassiga Pariisi kus ma siis laulsin Piahvi haual pidasin ka väikse loengu Piahvi elust ja siis laulsin, peabki haual laule tõmbama ja siis ka lõuna-Lõuna-Prantsusmaal olen teinud kontserdid ka niiviisi reisibürooga. Ja Hispaanias olen teenus hotellis. Seal olid täitsa lukshotell, nii et meie bussiga me sinna läksime, aga tekkinud kontserdi seal ja seal mingi 1000 inimest oli saalis, et maalin lausa vedelaks saatsid, lihtsalt, et ja et minu prantsuskeel äkki, et seal oli ikka prantslasi, hispaanlasi, põhiline Publicat, nemad, et aga tegime ära hästi, võeti vastu. See prantsuse keel sul on, kus sa selle siis oled nagu omandanud? Mina ei oskagi prantsuskeelt, ütleme niiviisi, et mina olen saksa keele eriklassi lõpetanud Tartus ja prantsuskeelega Win nagu prantsuskeele juurde üldse mu isa endine abikaasa Ülle Ulla, kes laulis ka omalajal varietees, tema laulis neid prantsuse šansoone, et muidu ma arvan, kui ma temaga kokku oleks puutunud, siis see seda teemat poleks üldse minu elus olnud, sest ema on mul olnud operetilaulja isa, dirigent, logem, klassikaline muusika. Aga tema tegi varietees ja laulis just neid šansoone. Ja ma mäletan, et ta laulis, ma olin noor plika ka sees, ta laulis, satandreed mulle nii õudselt meeldis see laul. Ja siis ma tahtsin neid sõnu ega mulle kirjutas ja andis mulle ka mingi lindi ja ma ütlesin, et ma tahaks veel jah, ja noh, tema käest kuulsin. Ja siis tema viis mind Lauri Leesi juurde. Ja noh, ütlesime, võtsin tüdruku kaasa, laulsin Lauri Leesile ette, tema arvas, et rohkem ma vist ikka krikoos hobiks. Mulle andis mulle ka krikool inte kuulata. Ja oli ka väga üllatunud, et nii noor tüdruk, et ta üldse nagu huvitub, sansoonidestakse tollel ajal ikka hoopis teised muusikat, mida noored kuulsid. Ja siis ka õlle järgi nagu tuli kasse varieteejääke, kuna ma šansoone laulsin ja minu esimene laul oligi seal tsoon Zoltan ree, mis ma ka nagu Ülle käest võtsin, hakkasin siis Tartust arvase varietees pihta oma sellist sansooni karjääri, ütleme niiviisi. Kas sellega ongi nii, et inglise keele oskus iseenesest ei ole noh nagu eeldus, et sa pead ikkagi muidugi hääldama. Hääldus on tähtis ja eks ma sellega teen siiamaani tööd, et noh, loomu poolest on mul nagu öeldakse, hea, selline tabamine, kõrv on hea, aga eks ma eksin ka muidugi mida vanemaks saad, seda raskem on õppida võõrkeelseid laule selgeks. Et noh, üldiselt mul on nagu näitleja, mälu on hea tekstide peale, aga ma vaatan just mida vanemaks saad, et mingit uut prantsuskeelset laul on väga raske meelde jätta, et see on nagu raske keel. Ilusat prantsuse keel siin ta ise niivõrd palju võlunud siiski ei ole, ta oleksid võtnud kätte ja selle endale täiesti selgeks teinud. Ma arvan. Mul ei ole vist keelte peale annet üldse, et noh, ma olen ka selle saksa keele eriklassi lõpetanud ja saksa keelt ma võin vaadata televiisorist, ma saan kõigest aru, ma võin lugeda saksakeelseid raamatuid, aga rääkida. Ma ei tea, mis, mis minuga peab tegema, püstoli ähvardusel? Ei räägi, saatjal on elanud Soomes ja sünnitanud oma esimese lapse seal ja saan täielikult aru soome keelest ja võin lugeda jälle ja ka ei räägi, et mul ei ole siin, on et isa mul hoopis teistsugune, tema räägib palju keeli. Mina nagu olen arg, selles suhtes ma julge rääkida. Ka Tartu tüdrukuna, eks ole, jah, eks ole, sa sündisid Tallinnas, aga ema, nagu ma saan aru, otsustas siis nagu öeldakse, sinuga ikkagi Tartusse tagasi minna ja eri jäi siis siia ja ja läks siis need Tartu tüdrukuna. Soome asi ongi see, et Soome asi jäi ilmselt kaugeks, sest et singis Põhja-Eestis olid, need õppisid? Ei noh, need tahtsid hirmsasti motiveeritud, eks ole, ära õppima seda soome keelt, et näha Soomet rahvaks. Jah, niiviisi soome keelt, võib-olla nüüd tänapäeva noored, nüüd on meil kõik olemas, aga siis ei olnud seda Soome televiisorit nii-öelda nagu öeldud, aga toi Soome televiisor. Aga vene keel on siis puhas, vene keel on ilmselt siis kas tal peres eks ole, räägitakse või kus? Mu vanaema, isa, ema Anna Klas rääkis minuga vene keeles ja mind panti meelega vene lasteaeda, et ma õpiks selle keele ära. Et ma esimene päev ainult ma ei oska ühtegi sõna tookord ja esimene päev ainukene eestlane oli kokatädi köögis, sest ma olin tema sabas siis aga nädala pärast mängisin juba nukkudega vene keeles, nii et kes tahab, kohe soovitan oma lapsel keele selgeks saada. Enne lasteaed, siis keel, selge tüdruk mul nii põeb, esimest aastat on vene keel. Et kuidas ma saaksin nii hästi nagu sina rääkida, et ma saaksin vaadata vene filme, lugeda vene raamatuid, et koolist jääb natuke väheseks, aga oleks pannud lasteaeda maga kahetseda. Ja noh, ma ei tea, kas sa lugesid tänava Marisega vaatasime, et täna oli see uudis selle vene Delfist vist tuli, et oli noh, päris päris karm. Üks seik vene lasteaias, kus lapsi karistatakse siis niimoodi, et ta segalasteaias siis ikkagi see, et kus on nii vene rühmad kui eestirühmad ja, ja lapsi karistati niiviisi, et kui sa lähed näiteks eesti tüdruk, siis pannakse vene rühma nurka seisma ja kui sa oled vene lapsi, sind pandi eesti rühma nurka seisma. Et ta nagu lisakaristuse venet, et sa ei ole nagu. Jälle nende rahvuste vahele viha tekitamine. Täitsa täitsa kummaline, et ei tea, kas kõigi pedagoogilisem käikse ei ole, on, eks ole, aga tõesti, see on küll hea võimalus, vaata lapsena, eks ole. Ikkagi omandab seda keelt hästi, et, et ei saa. Väga kiiresti mulle üldse nagu meeldib kõik vene vene filmid näiteks ma koju, ma tulen Ma nagu televiisorit kui niisugust, niisama kui ema just ei kutsu mind mõnda saadet vaatama. Ma lähen oma tuppa, panen peale vene tiividi filmi, neid ma ostan, kes turult, seal nad odavad väikele putka ja valin sealt ja mulle meeldivad enefilmid ja ma vaatan neid ja suhtlen ka läbi Facebooki, vene noh, praegu on ju võimalus suhelda nende vene näitlejatega ja saan sealt teada jälle, mis toimub Venemaal teatrites ja nagu see vene kultuur on ikka väga tugev. Aga siin ongi ju see, et, et kui palju see siis näiteks esineda saada, et, et Eesti turg sellest väiksest räägime, muutub ju ikkagi hoopis suuremaks, kui sa saad esineda venelastel, eks ole. Nojah, ma olen vene pidudel palju ka laulnud, sest ma vene laule laulan ka. Olen ka laulnud Moskvas Eesti saatkonnas. Muidugi tahaks õudsalt läheks Venemaale laulma, kui saaks. Aga noh, eks need on, eks aeg ole ka juba läbi, selles mõttes, et ma olen natuke liiga vanad, nüüd oma karjääri alustada Venemaal lauljana, et seal on see konkurss nii suur ja noori on nii palju, et siis ma pean ikka siia jääma, kraaksuvad. Ei no ega siis seal vist kas on siuke, ma ei tea, kas see ei ole ka niuke kättevõtmise asi või tuleb hea mäed seal endale, eks ole, mure. Kättevõtmise asi ma omal ajal tahtsingi, täitsa noorekene olin, tahtsin minna Moskvasse üldse, mina otsustasin, mina lähen kinoinstituuti, topin filminäitlejaks. Aga vanaema, nii kartis mind lubada niiviisi ära teise linna ja, ja ma ei läinud ja kui ma pärastpoole juba olen oma elu otseselt ei ma nagu julgelt otsustanud. Kolisin näiteks mingi hetk Tallinnasse. Et siin kõik lõpetasin kõik ära, alustasin täiesti nagu uut elu. Pusin ennast ja, ja sain tööd ja töötasin vanalinnastuudios ja park-hotellis tegi varieteed. Et siis ma veel julgesin vahetada, kõik ära muuta. Siis ma nüüd mõtlesin, kas ma julgeks näiteks võtta kogu pere ja näiteks alustada midagi, et ma läheks Moskvasse panekski, kirutakse igal poole, noh, agentuure on palju ja mul on tutvusi ka palju. Osco näitlejate seas. Ma tahan, mine filmis mängida. Öeldakse, et no tule kastingule, jah, sõidan Moskvasse ja ekslen seal. Vanaks olen jäänud, ma enam ei jõua. Ja ei julge. Paras ettevõtmine noorena ma oleks kindlasti seda, ma arvan nüüd, kui ma oleks praegu noor, oleks teinud, noh, võimalusi on nii palju, teisega. Panemegi siit ühe vene loo mängima Mihhail kruuk, minu olest siis artist, et räägi paar sõna, et sa valisid selle. Selle sellepärast, et kui ma töötasin päris mitu aastat Harku vanglas naistevanglas olin seal huvijuht ja tegin siis nagu naisnaisvangidele siis näitering, käsitööring siis ma seal puutusin selle nii-öelda Mihhail Kruki nimega ta nagu vangide jaoks nagu niisugune täielik jumal laulab ja ta laulab neid laule. Ja mul hakkasid need meeldima need laulud ja ma kuulan neid siiamaani, et selles mõttes sealt tuli nagu sa armastusele Kruki muusika vastu. See on huvitav, mis, mis on siis seal, milles ta laulab, et kas see on küll lohutuseks või, või mis, mis on see temale? No ta annab jah, see esiteks, tal on meloodiliselt laulud suhteliselt kurvad ja, ja, ja ta annab nagu mingit jah, mingit mingitki abi neile, kes seal on. Eks seal ole igasuguseid inimesi. Ja nemad on ka inimesed ja vanglakorrektsiooniasutus ja neid mina ikka usun sellesse, et kui saaks paargi muuta paremale teele või nad vähemalt ei läheks tagasi sellele teele ja nendega suhelda ja rääkida ja anda neile raamatuid lugeda, ma ise viisin hästi palju plaate, filme sinna ja suhtlesin nendega. Said tagasi ka? Ei tahtnudki, tahan ma kohe. Linna vastupidi, et anda neile ka nad ise, midagi sinna ei saa tuua. Et nad natukene Ariksid ennast teaksid, rääkisime pikki õhtuid, seal tutvustasime just sellest elust ja mis üldse toimub, mõned on hästi kaua kinni istunud seal. Et mina sain nendega hästi läbi, ütleme niiviisi. Ja vangla minu jaoks nagu omaette teema magama raamatus, mis Tulakega kirjutasime, kirjutasin sellest vangla teemast, et et see läheb mulle nagu korda. Nõnda laulis siis Mihhail ruum, kes on ühtlasi ka siis kinnipidamisasutuste rahva üks lemmikuid, kõlas nagu päris hea, minu meelest natukene. Kõige tõepoolest räägime juttu siis näitleja ja laulja Diana klassiga, no Diana näitleja ja laulja ja kogu see variee asi on see, mille järgi simpel tuntakse, aga nagu me siin enne rääkisime vanglast, oled sa töötanud vangide huvijuhina siis ja, ja samuti ka turvakeskuse sotsiaalpedagoogid on just, et kuidas, kuidas sa enda jaoks need ametid üldse leidsid? Sotsiaaltöö on mind ju huvitanud plikast saadik. Ja vanaema töötas mul Tartus Maarjamõisa haiglas, oli seal informaator, all andis informatsiooni. Ja teda see haigla asi väga huvitas, ta oli unistanud, et temast tuleb arst või ämmaemandaga sõda tuli vahele ta ei saanud ja siis tal on nii palju rääkis ja ma käisin tal külas. Siis hakkas mind huvitama see, et ma tahaks sinna maarjamõisasse kuidagi tööle saada, siis ma olin juba kuskil seitse, 16 aastat ja 17 kuskil 15. Olin maarjamõisas reanimatsiooniosakonnas, sanitar, mingi aja sealt hakkas minu niisugune sotsiaalhooldaja. Aga sellega ei piirdunud, et siin Tallinnas teatri kõrvalt vabakutselisena seal alati tööd ei ole. Et ja võimaldab kuskil mujal töötada. Ma olen erinevates kohtades töötanud, ma olen töötanud puuetega ja imikute lastekodus. Mustamäel uhkuse asendajana olen puutunud nagu niisuguste lastega kokku, siis olen olnud Merimetsa Tugikeskuses tegevusala juhendaja kus olid siis vanurid, Alzheimerihaiged, puuetega inimesed. Siis tuli vangla. Ja pärast seda ma olen siis töötanud kaks aastat Tallinna laste turvakeskuses, sealjuures õppisime ka kõik Tallinna Ülikoolis sotsiaalpedagoogikat aastane kursus oli nagu sotsiaalpedagoogina. Et see on kõik hästi huvitav, tav kuigi südamelt ma ütlen, kaks asja, mis mul on, nagu olulised on näitlemine, laulmine ja samas ka sotsiaaltöö, siis kui valid, antakse ikkagi valiksin selle näitlemise, sest ma tunnen, et ma ise olen nagu hingelt rohkem nagu näit ja ja minu kolleegid, nagu mulle sobivad, rohkem ma olen nagu need samasugused nagu mina ise, eksju, sobi nendega nagu paremini kokku. Teine teises keskkonnas võib-olla mõned võtavad, vaatavad imelikult, vajab ikkagi näitleja ja kuidagi kes mind ei tunne või et artist või see on nagu teistmoodi. Teie tehakse nagu mingit natuke vahet, aga samas nagu vangidega mul oli väga hea klapp, ma sain nad nii tantsima kui näit lemma ja korraldasime kast üritusi. Ja lastega ka nagu klapis. Et noh, seal oli ta väga, väga niisugused töökohad, kus peavad töötama inimesed, kes on head suhtlejad. Ja selles mõttes näitlejale ta nagu sobib, et noh, näitleja on ju hea suhtleja, paneb ennast erinevatesse inimeste hingedesse. Et ma tundsin, et ma olen nagu istutada. Ja siin oligi just see moment, eks ole, et, et ma see arvuti isegi vahele heideti sulle ette, et sa leiad nagu hästi sellise kontakti ja, ja kuidagi see andsid mõista siin vahepeal, et et, et sa nagu isegi ei taha enam minna, et sa lood mingid, eks ole, head kontaktid ja pärast. Ja meil valesti, minu meelest siin praegu Eesti vabariigis, et ma vanglas töötasin ka huvijuhina, sest väga palju nagu vaadati halvasti just selles suhteliselt, kuidas sa nendega nii hästi läbi saad. Et miks nad sinule naeratavad, miks tahtsin avastada, keda on, aga andke andeks, kui ma töötan huvijuhina, ma tegelen näiteringi, ma tegelen käsitööga. Me istume õhtul seal selles käsitööklassis ja teeme koos mingeid värvilisi kaarte või heegeldame koos naistevangla veel kõik oleme naised. Kui ma olen nüüd. Ma ei ole vangivalvur, ma ei pea olema kuri. Loomulikult ma saan nendega kontakti, nad ei tule mulle tegema ühtegi näidendit, nad ei tantsi minuga koos ühtegi tantsu. Kui ma ei leia nendega kontakti. Nii, kui sa selle kontakti leiad, siis öeldakse, aga mis nad sulle, mis nad saavad või mida, mida sa neile tood, mida sa naeratavad, mis nad? Diana, ma toon filme, raamatuid, mis lubatakse tuua need läbiotsimised ja niisugune ja, ja samamoodi ka turvakeskuses, et lastega mingi piir, et sa ei tohi endast midagi rääkida, ära sa jumala pojast ennast endast räägi, midagi, hoia mingit niisugust vahet ja kui lapsed sind hoiavad, siis sa ei ole nagu seal ebapedagoogiline, kui sind armastatakse nagu liiga palju. Et siukest mingit keelatud meile head ei viinud neile ja selles mõttes, et mingid ma ei tea. Sinna ei saagi midagi viia, sellepärast et seal on ju läbiotsimine, juba ukse juurest võetakse sul kõik ära, aga miks ma peaksingi, ma ei ole elus mingeid narkootikume tarvitanud ega nüüd hakkas siis sellepärast vanglasse ei tulnud, et oo, nüüd läksin, et see oli nagu mingi huvi muidugi oli minna selle peale, aga kui näitlejal lihtsalt, et vaadata seda elu seal ja, ja missugused need inimesed on, aga inimesed on igal pool erinevad noh, vabaduses on sama palju pätte kui vanglasse, ausaid inimesi. Et see on kõik, nii, kuidas keegi millegipärast sattunud on. Et vanglas on igasuguseid kuritegusid ja vanglas istuvad ka mõned need, kes istuvad kellegi teise eest, et noh, selles mõttes elu on kummaline. No räägi, mis, mis töid sa veel kõike oled, oled teinud või ma olen täna juba kuulnud päris mitmeid asju, mis läheb mõneti ühe katuse all, eks ole, sa oled hea suhtleja. Kas on veel mingeid asju, vot kus sa oled ikkagi laulja ja näitleja vabakutselisena siis siis ikkagi tuleb seetiate, vahel on vaja midagi teist, kolmandat ettevõte, mida, mis võib-olla isegi üllatav enda jaoks. Mis mõttes siis mitte siis näitlemist, mitte siis nagu sotsiaaltööd? Ei, muud vist küll ei ole, noh, mis siin enam 44 aastat vana ja kui teatrit ei tee sotsiaaltööd ei tee siis kodus voodis vaatan telekat, teen süüa nagu tavaline ema ja. Käesoleva töö jääb üle, jah, siuke ema emaks olemise töö jääb, jääb üle, et seal oli päris mitu last ja, ja tegelikult ma olen saanud aru, et sa oled tegelikult nagu sisuliselt üksikema. Nojah, ma olen oma emaga põhiliselt oma lapsi kasvatanud ja minu isa palju aidanud. Et meestega, jah, selles mõttes laste isadega ei ole niisugust kontakti. Aga see ei ole peamine, lapsed on toredad ja ma olen vanaema ja vanem poeg kahjuks küll elab teises linnas koos oma naise ja lapsega, et ma näen harva meid. Selles mõttes ongi, et juba oled ka vanaema ekstaasis. Juba kaks aastat päris päris vanavanaema juba. Aga jah, seda vanaemaks olemist on nii vähe, saab nautida, et ma näen seda last nii vähe. Et kui tulen, siis mul tuleb kohe samas meelde, kui minu isa ema tuli mulle Tartusse küll aga samamoodi siis ta ei oska enam täitsa, ma olen sinu vanaemaga, vanaema, mul oli juba olemas ja siis mõtlesin, et noh nii palju oli neid vanaemasid ja ühelt poolt, aga kes siis mina olen täpselt sama on praegu seal, et seal Minija ema on, seal on juba vanaemad ja, ja nende emad, Keiko mingid majad ja kõik, et kes siis mina siis minu vanemad tookord oled siis Paabuska, muud ei jäägi üle. Ja siis ma hakkasingi teda kuni elu lõpuni, kui ta suri, ta oli mul Paabukas, sest ma väiksena ei oskand seda babuška öeldud Paabukas. Nüüd tulen Tartusse, mõtlen jumal, ma olen, kas siis Paavokas näeb harva? Aga Diana, hea, hea meestepidaja, siis sa ei ole, et, et mis seal siis on, kas, kas kasuisa tähendab, on tegelikult noh, niivõrd noh, kõik teavad, eks ole, heeri klass, et see on nagu ma ei tea, mis, kas isa vari on, see veel ei olnud ise mõelnud, et miks sul nende meestega Ei ole, ma arvan küll, mingi isa ei puutusi, kuidas ma ikka. Ei ole isaga võrdlemist, et ma olen nii head. Ei, seda ma pole kunagi mõelnud. Ma ei tea, ei oska öelda, ju siis on midagi muud elus antud, see asja kõrvale. No näiteks see, et sa oled üksi hästi oma laste kasvatamisega hakkama saanud, kas sa sellist nii-öelda üksikema staatust, millest väga palju räägitakse, ei ole peljanud? Ei ole, mida on ka väga palju halvustatud, et kuidas ma olen nagu julgenud seda alati välja öelda, et see olen ja kas, kui hästi või halvasti kasvatanud olen, eks mul ole ka olnud raskusi, eks lastel on puberteeti ja kõike olnud, ma olen igast asju läbi pidanud elama, aga lõppkokkuvõtteks ma olen õnnelik selles suhtes, et et mul on väga toredad lapsed, noh, vanemal poisil ammu puberteet läbi ja õpib ja töötab ja abiellus ja noorem poiss on mul alati olnud tubli ja korralik. Nüüd ta on juba ka 17, et ka juba täiskasvanud ja tüdrukuke Anna on ka 12, et lapsed on suureks kasvanud, et ja kuidagi on jah, head lapsed. Puberteet on läinud suhteliselt vahelduvatest, minu meelest kasseeri kohta vist oli igast legende vähemasti linna peal, kus tema ikka möllasse murdeealisena. Nojaa, aga minu vanem poiss ka möllas vahepeal. Ja kes nagu rohkem möllab, kes hiljem mina näiteks olin väga hea laps, ma hakkasin alles üheksateistaastased möllama. Kellel on milline puberteet, kellel on varajane. Kuulame selle möllame jutu peale lõbusama looga vahepeal. Külame Chipsi Kingsi. Paberiga ära kanda relvaloa taotlejate käega kareaparaadiga. Tila sihuke mõnus hispaania rütmides lugu. Et see oli selle väljapressitud, Diana käskis tegelikult noh, üldse ei tahtnud midagi hoogsamat. Kõlaks. Nagu lõbusate lugude inimene, et ma ei tea, kas juudi rahvusemi noor toon tuleb sealt kuskilt, et mulle meeldivad kurvad lood, rohkem nagu, kuigi bailan ole noorena hästi meeldis, ma mäletan, nooruspõlves sai selle muusika saatel tantsida. Suhteliselt kurb, aga lihtsalt rütmika. Nad ei anna, aga kuidas sa siis nüüd oled selline kurvapoolsem või melanhoolsema, kui nii võib öelda, kui sul endal on hispaania juured? Ega ma ei olegi kurvapoolsem, ütleme nii, et mulle meeldib mulle meeldivad kurvad laulud, muidu elus ma suhtun. Üldiselt olen optimistlik, niukene lõbus, püüan nagu musta huumoriga hakkama saada. Aga jah, hispaania juured mul on kui, kui väiksed küll muidugi selles mõttes, et ema-isa siis on olnud hispaanlane. Tema sugulased elavad siiamaani Barcelonasse? Jah, natuke hispaania wet küll. Kusjuures veel väga huvitava miksiga, et Tšerma vanaisa indiaanlast veedetud sellist huvitavat asja, kuidas sa, eks ole, juudi kultuuri noh, alus on ikka kõige jõulisem, sa ise tunned, eks ole. Mind ei ole muidugi ma ei ole sihukses klassikalises juudi perekonnas kasvanud, et nihukesi lausa juudi kommet neile ka, et maise sealiha või et ma nüüd mul on mingid Kohvereid seal seda ei ole, et ma olen ikkagi Tartus kasvanud ja, ja mu ema oli, abiellus eestlasega, mu vanavanaema oli, abiellus eestlasega pärastpoole ja, ja samas ka isa elas tollel ajal, Ülle Ulla, aga kui mina väike olin, et noh, seda täielikule siukest juudikasvatust mul ei ole, aga see, see on vist veres kuidagi ütlemegi mingil mehel juudi muusika üldiselt minaarne või. Tian oled sa nõus, et öelda, et sinu elu on siiski olnud väga värvikas? Seda küll. Ja vähemalt poole selle elust oled sa pannud ka raamatusse, mis mõned aastad tagasi ilmus. Mis, mis poole? Vähemalt poole sellest värvikast elus ma mõtlen ütleme nii. Et ma ei tea, kas seda nüüd elulooraamatuks saab pidada, sest noh ma loodan, et ma veel ära ei sure ja mul on ma suhteliselt noored eluloo raamatut kirjutada, aga tekkis mingi lihtsalt mingi asi kogunes niiviisi, et tahtsin nagu rääkida, missugune on päriselt olemas. No sa astud seal üles päris selliste ausate ja avameelsete asjadega, räägid seal, kuidas sinu mees kunagi sind kohtles, kuidas sul olid rahaprobleemid ja muud asjad, kas on täna, kui sa mõtled tagasi sellele ajale, kus sa selle raamatute koos Kerttu rakke ka kirja panid, kas sa, kas sa kahetsed midagi, kas sa täna ütleksid midagi teistmoodi seal või jätaksid ütlemata? Pärast seda, kui ma olen kõik selle positiivse ja kõik selle sopa endale kaela saanud raamatut, mis ikka tuleb, jõuavad mõned ütlevad, et oi kui hea raamat ja teine ütleb, et musta pesu pesemist pole vaja. Kindlasti võib-olla ja on asju, mida ma kahetsen. Et ma ei oleks pidanud neid asju kirjutama, kindlasti on aga siis, kui ma oleks need kõik välja jätnud ja võib-olla üldse oleks ka endast kirjutanud nii, niisugustes värvides nagu majanduskirjutas mulle mind ennast ka paremaks muuta. Või, või siis ei oleks enam olnud see raamat. Et noh, ta on nagu kahe otsaga asi, et kindlasti kahetseb mõnda asja. Selles mõttes nagu Edit peaf lugu sissejuhatuses laulus, et ei kahetse midagi, et nii. Mina oma elus küll kaheksa väga paljusid asju, mida vanemaks ma saan, seda rohkem asja mõtlen, et seda ma ei oleks pidanud oma elus tegema, oli mul vaja sinna minna, miks ma seda tegin? Väga paljude asjadega, mida ma kindlasti ei kahetse seda, ma olen alati öelnud, et ma sülitasin kolm last ja olla üksikema, mis siis need on nii toredad lapsed. Et kui see oleks olnud ainuke variant, et just neid lapsi saada, siis kindlasti teeks täpselt samamoodi ja kindlasti täpselt nende samade meestega, sellepärast et mul on just nende meestega nii toredad lapsed välja tulnud. Just ja iga ideed peafist väga vanaks elanudki põhimõtteliselt, et oleks jõudnud aluseks, et oleks jõudnud kahetseda. Aga mis siis, mis siis? Veel raha, raha, kui oled nüüd leidnud rahu. Kus sa siin praeguses Eestis selle rahaga rahu leiad? Ei ole siin midagi ikka kogu aeg töötama, midagi välja mõtlema, punnitama, välja tulla. Kas sa pead ka? Täitsa keskerakonnas ikka oled, et kas sa pead ka viima sularaha sinna ühiskas või kuidas? Ei, see ei ole kohustuslik, aga see ei ole kohustuslik asi üldse. Noh, mina ei ole, siin on praegu midagi küll viinud ja keegi pole öelnud, et miks sa ei vii, minu meelest ei ole kohustuslik. Kuidas selle poliitika tegemisega on, sest et sa tegelikult oled ju noh ka kandideerinud ja saanud kaheli. Esimene kord, ütleme niiviisi, ma sain päris palju hääli, jäi täitsa niiviisi puududele sellepärast saanud riigikokku, aga teinekord sain palju vähem hääli. Ma arvan, et kindlasti mingil määral mängis siin ka see otsusrolli, et ma kirjutasin sellise raamatu endast. Et ma nagu ei sobigi tõenäoliselt riigikogu, kui pärast seda raamatut juba see raamatu pealkiri raha tuulutada, et ma sain selle eest võtta nii palju, et et Keskerakonna reklaamid aitab, aitab madalatest pensionitest, siis oli kuskil kirjutatud noh ja Diana Klas aitab raha tuulutamisest, eks ju. Samast olema. Kes raamatut lugenud on, ei ole seal kordagi kirjutatud, et ma oleksin raha tuulutanud, et see on irooniaga pantud Pealkiri. Ja just sellepärast ongi see pealkiri pantud, et mind just selliseks kuulutati välja täiesti ma leian ebaõiglaselt, et noh, see, kes raamatu läbi loeb, saab aru, milles asi oli. See ongi see, et tegelikult me tänapäeval väga kergekäeliselt ja põhimõtteliselt väga pealiskaudselt suhtuma asjadesse, et tavaliselt tihti ka lääne mingitest pealkirjadest ja loosungitest nagu leili ja, ja me ei jõua ja ei tahagi jah, eks ole siis kuhugi edasi tungida või jõuda nagu tuumani. Jaa, ei, väga paljud inimesed, kes mind üldse ei tunne, näiteks ei salli mind absoluutselt. Ja kus sa siis annad neile seda raamatut lugeda, ma tean, paari juhus siis üks on öelnud mu ühele tuttavale, et mul tuli temast hoopis teine mulje, ma lugesin selle raamatu ja siis küsida, kust tuli esimene? No ma ei tea, kui ma kuulsin kuskil, keegi rääkis. Et selles mõttes mida aasta edasi, seda vähem olen muutunud suhtlejaks üldse. Ma. Mulle meeldib kodus olla oma emaga, oma lastega ja oma nende sõpradega, kes ma olen nagu läbiproovitud vanad, ammused ja niisugused kindlad. Polegi vaja nii palju suhelda, endast rääkida, ma ei anna enam eriti üldse ajakirjanduses ka intervjuusid, sellepärast et mis ma ikka räägin, kui pärast öeldakse jälle midagi halvasti või noh. Et nagunii keegi ei rõõmusta, kui sul hästi läheb ja kellelegi keegi vastupidi, kas sul halvasti läheb, ütlevad ka parastat, sest noh. Kas kas nüüd ei ole siiski see, et sa saad nüüd ainult ikkagi edasi minna, et, et sa oled nagu ausalt enda siis ees nagu asju rääkinud ja, ja ega sul ei ole mõtetki kuhugi nagu kerra tõmbuda või, või varju tõmbuda. Ei noh, paljud asjad on saanud pärast kõik selgemaks ja inimsuhted on läinud ka selgemaks ja lähme edasi, eluga midagi teha, aga tagasi raamatut enam võtta ei saaks. Lähme edasi praegu muusikaga ja paneme peale Helenile armastusest. No ma tean, et see vist ei ole otseselt sinu valitud lugu, vaid hoopis uue laste valitud lugu. Ma arvan, et see, see lugu tuli üldse minu ellu, nii et ma olin oma vanema poja juures külas ja tema lasi mulle seda lugu ja ütles, et nemad koos oma tütrega siis laulavad seda mõnikord tüdrukule meeldib ka laulda, siis ta lasi, ma avastasin, et jumalad nii ilus. Eesti lugu. Et üle tüki ajalise kohe ilusate sõnadega ilusasti lauldud eesti lugu, see jäi mulle meelde ja siis ma tulin koju Tallinnasse ümises hirmul tüdrukusse. Mis laulu sina laulad, et umbes vana inimene laulab Lin noorte lugu ja siis me otsisime tüdrukuga selle juba üles YouTube'ist ja nüüd ma isegi panin ta oma leheküljele välja ja mulle meeldib see lugu, jah. Sulle, kes sa oled minuga hoonitso hinnangule tulnud, nagu oleks päris õhk ümber soojad puuded tantsu puhul ning tunnist minema käigi sooniline, kes olete Kemilugi käes? Minu ingel kuuedele. Mu südames seal hetkel ei saa, kui luule seistes sinu kõrval raske mõelda. Sina tead, kuidas naeratavad, sinisilmad tasakaalu leidnud olles seksides sinu kõrva nagu kass, kes leidis kodu pärast ikka külma hõivaidule riiva tekiks liidik silma. Kuidas siin Narvas? Tullerit olen leitav minu suurim tunne, minu suurim õnn siin ilmas uurivale tunne, rändan kogu elu ei oska õelda, kõrbet käskida. On raske mõelda, mis kandis sinu juurde oletajatele lekteeriutatud kauneim noole. Diana Klas on meile stuudios veel siin mõned minutid ja no Diana, räägime nüüd natukene ka teatrist. Et praegu tiirutate mööda Eestimaad lavastusega palun lahkuge lavalt, ehk siis praegu on küll väikene paus, aga 10. novembril jätkata nende etendustega, jah, meil nüüd oktoobrikuu etendused said otsa ja meetme sõidame siis jälle novembris igal poole ja detsembris kaabel teemiasta etendust. Ja uue tüki plaanid. Lovi. Kambris peaksid hakkama komöödiateatris proovid uue tükiga mille lavastab ka Ago-Endrik Kerge ja mängivad seal siis praeguste andmete kohaselt Elle Kull, Helgi Sallo ja mina ja Ago-Endrik Kerge ise. Ja see on vana kuulus etendus, praegu autorit ei mäleta, sest mina olen seda näinud telelavastusena Eesti Televisioonis, kui ma olin täitsa laps, selle nimi on kala neljale. Ja ma mäletan, et mulle tookord hästi võimsa mulje selline naljakas mõelda, ma vaatasin, et olin mingi 12 enemised. Et need tundusid mingi vanamuttide tükk, oli, aga jube põnev vanamuttide tükk. Ja need siis mõtlesin, et huvitav, et aga noh ma olen nii vana, et ma olengi nagu see mänginud seda kõige nooremat õde seal, kes siis mängis minu meelest seda, kas luule Komissarov, tema oli siis minust noorem. Aga tundus, et see neljakümneaastane tegi ilgelt, no juba teistest üldse ei räägigi nagu vanemaid mängisid. Ja nüüd on seal Tagasi, ja see ongi huvitavat. Esimesel tunnil rääkisime praegu natuke moest, eks ole, ja kuidas inimesed, rõivad, kanad, kuidas nad välja näevad, milline üldse tänavapilt ja võib-olla see, et omal ajal juba niuksed kolme üle kolmekümnesed inimesed riietusid ikkagi juba asjalikumalt. Sa oled tänase päevani niisugust ei andnud, aga siis on ka ikkagi mingisuguse teistmoodi riietuvad. Seal olid ikka selle maja üldvõib-olla, siis ma ise vaatan ka sama moodi, et, et tundus omal ajal juba ka lapsehoidjaid, 30 aastased on juba väga-väga-väga täiskasvanud inimesed, et neil olite kuidagi soliidsem jah, need riided ja ilmselt noh, rõivavalik, ütleme nõukogude ajal oli selline, nagu ta oli, et tänasel päeval niisugune mängulisus, eks ole, ja nii edasi ja ega sina ausalt öeldes mitte, et see oleks soliidne, aga ikkagi selline mänguline moment on sul ikkagi alati nagu ligi, eks ole, et et kuidas sul läheb, kuidas sul on selles mõttes, et iga päev tuleb ikkagi uutmoodi väljuda. Kui võimalus, võimalus on siis kui ma ei pea ennast tema näiteks, kui ma lähen turule või üle tänavatoidupoodi, siis ma näen välja nagu Pustakas viimane buss hakkas, ma ei värvi ennast, mul on peas mingi suvaline tuttmüts, ma olen pannud jalga kiiresti ilma soki ilmuma sokid, saapad ja suvalise mõnikord ka mingisugune särgikal kadusele teksad ja lähen, peaasi et duši all on käidud, et ma ei viitsi, sest et noh, kui ma välja tõesti lähen kuskile, siis ma üritan, et muidu ma olen, noh, vanasti ja muidugi siis oli vaja. Aga nüüd nagu noh, ainult kui on mingi kontsert või esinemine või kuskile väljatulek, et siis ma võin siin värvida ennast, aga muidu niiviisi tavalised käigud, sest mul on kohe mingi oma väike, nagu ma naeran, jänesemunder kodused. Kiiresti võtan jänese kostüüm vahel selged püksid need välja, et ma panen kostüümi suva. Ongi see tähendab siin täna nägime hommikupoole siin pargis jänest, et seal ei olnud siin ei ole. Aga jah, ma saan aru, et siis nüüd jaanuarikuust jällegi uue tükiga, kas, kas see žanr teatri kui me rääkisime teatrist, et kas sa oled leidnud selle žanri, mis sul on tõesti nagu südamelähedane et komöödia. Ma olen alati olnud karakternäitleja, et peaaegu kõik rollid, mis ma olen oma elus teinud on olnud mingi kiiksuga, et kas on olnud mingi sihukesed karakterrallid ikkagi, et komöödia on ikka põhiliselt nagu minu minu rollid. Ja siis teine teine variant on siis, kui on vaja laulda näiteks noh, nagu ma tegin Piaapi või mingit santsooni stiilis prell, etendus oli vanalinnastuudios aprilli elust, seal ma siis ka laulsin ja mängisin siis nagu PL-i pruuti. Aga muidu ikkagi komöödiad, ainult komöödiad. Aprill on üks nimi, mis on jah, tõesti sinu jaoks olnud mitmel moel oluline ja ja selle Belgia päritolu siis laule, aga me hakkame ka täna vaikselt otsi kokku tõmbama, et varsti läheb siis käima. Ma saan aru, üks sinu lemmiklugu. See on minu jaoks lemmiklugu, see on ka üks väga ilus armastuslugu. Ja mis elus ikka kõige tähtsam, tähtsam on ikkagi armastas, et ükskõik, kui vaene keegi on või kui rikas keegi on või, või haige, keegi on terve, keegi on, armastus on ikka kõige tähtsam armastus oma laste vastu, kui nad on terved või armastas oma ema-isa vastu, armastas oma kallima vastu, see on kõige olulisem, seda ei ole, siis ei ole sellest rahast ka mingit kasu. Aitäh, aitäh Diana, nende ilusate sõnade esse lõppu.