Eesti inimarengu aruande peatoimetaja Marju Lauristini sõnul on balti riikide tuleviku arengu võti, sama tuleb väärtustada kõiki inimesi, kes siin elavad seest. 20 aastaga on kolme balti riigi elanikkond kahanenud pooleteise miljoni elaniku võrra seda sündimuse languse, elu- ja kasvu pidurdumist ja väljarände tõttu. Lauristin märkis, et Eesti pikaajalisem eesmärk võiks olla jõudmine 20 arenenuma riigi sekka, mis on siis meie arengut tõuganud ja mis takistanud? Ka välistegurid, Eurointegratsioon, ränne, regiooniga väga tihe seos tehnosiirdevõimaluste kiire ärakasutamine, väliskapitalile avatus, sisemised tegurid on seotud väga palju skulptuuriga. Rahvusliku eneseteostuse tahe, mis on seotud majanduseduga arengu takistada, on meil nii-öelda objektiivselt inimkapitali vähesus, väike mastaap, perifeersuse madal, koostöövõime, kapseldumine ja koherentse strateegilisel valikul põhineva majanduspoliitika ikka veel puudumine või nõrkus. Suures plaanis on hästi, Eesti näitajad on keskmised, see tähendab, et meil on väga head ja mõnede nõrgad näitajad. Nii ütles aruande hariduse peatüki kirjutanud Mati Heidmets. Tegelikult Eestis on selline püsivalt ennast taastootev alaharitud ühiskonnakiht, nahkhariduslik, lumpen, see seltskond, kes ei jõua kaugemale põhiharidusest või isegi ei jõua sinna ja kelle osakaal tegelikult üles kasvavas põlvkonnas on olnud suhteliselt stabiilne kuskil 10 15 protsendi vahel. Ma arvan, et see on asi, mida tuleb väga tõsiselt võtta. Raul Eamets tõdes, et kõigis kolmes riigis on vaeslapse osas sotsiaalpoliitika. Balti riikide sotsiaalkaitsesüsteemides on näha tugevat Nõukogude aja pärandit. Sotsiaalseid probleeme lahendatakse endiselt universaalselt, mitte üksikjuhtumite kaupa. Majanduskriisi raskus maandus täna siiski inimeste õlgadele, olgu nendeks siis palgatöötajad, kes võib-olla kannatasin kõige rohkem, aga ka ettevõtjad. Erinevus Euroopa liidu vanadest liikmesriikidest seisnes kahtlemata selles, et seal lükati paljuski lahendused järgnevatele põlvkondadele. Inimarengu aruande keelepoliitika osas tunnetatakse Eestis hakkamasaamist pigem riigikeele oskuse kaudu, Lätis aga rahvuse kaudu. On tähtis mõista, et keelepoliitika ei ole ainult keelepoliitika, vaid eesti keele omandamise probleemidel on väga tugev sotsiaalne mõõde. Mati Hint. On ikkagi see vastandus meie ja nemad, et selles 20 aasta jooksul on Eesti keelepoliitika olnud valdavalt selline, me sunnime nad eestikeelseks, siis muutuvad. Lojaalseks tulemuslikum oleks vastupidine. 40 protsenti venekeelsetest Eesti noortest soovib Eestist lahkuda. Marju Lauristin rõhutas, et see, et Eesti on jõudnud teistest ette, ei ole mitte uhkustamise asi, vaid kohustuse võlg. Et Eesti võiks olla eestvedaja, kuid vajalik on, et oleks eestvedaja meeskonnale ja see meeskond kindlasti koos saavutaks rohkem, et me enam ei pea rääkima lõhest Läänemere piirkonnas, vaid saame rääkida ühtsest Läänemere piirkonnast.