Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on moekunstnik Tiina Talumees minale Marje Lenk, head kuulamist. Kuidas elati Tiina praegu suhteliselt kiirelt, aga ongi tore, kui on kiire elu, palju tööd. Järgmisel nädalal tuleb teil sügiskollektsiooni esitlus, sellepärast on kiire. Sellepärast on kiire ja millisest staadiumist siis praegu oma asjadega olete? No asjad hakkavad kõik valmima, kollektsioon hakkab valmis saama ja, ja need on järgmine etapp, seada need modellidele selga, et kellele siis mis läheb ja mis järjekorras nad lavale lähevad ja et see on selline väike matemaatiline ülesanne, et kõik jõuaks riided vahetatud ja kõik kõik sujuks siis sellel etendusel. Päeval raamatus olla armaani kirjeldab kuulus moelooja üht oma õudusunenägu. Ma olen selle koha ette. Saalis on kõik valmis. Valgusfotograafid, publik istub. Moeetendus peab algama, aga esitletavad kleidid on puudu. Kas selline unenägu on teile tuttav? Jah, on küll moešõu seid, ma ei tea, kui palju ma olen unes näinud ja noh, need on alati seotud mingisuguse probleemiga ja seda süžeed on ka kindlasti olnud, et riided on puudu. See on ka üks nendest võimalikest variantidest, mida ma näinud olen. Aga millised on need tegelikud hirmud, mida see etendus eelkõige rohkem kardate? Ma ei kardagi midagi, sellepärast et meil on väga hästi alati ette valmistatud ja ma olen oma loomult selline perfektsionist. Et ma, et kõik oleks teada, mis juhtub ja kõik oleks paigas ja, ja ma tahan, mitu korda proovi teha ja et ikka kõik oleks väga-väga hästi kombes, et ega tegelikult seal nagu midagi karta ei olegi ja et need hirmud olid võib-olla aastaid tagasi, et võib midagi juhtuda või, või noh, ma ei tea, võib-olla keegi ei jõua kleiti ära vahetada või? No mis on muidugi jah, kehv lugu, kui juhtub mõni selline asi, näiteks, et läheb lukk katki või nööp kukub eest või tohutu rabistamise peale võib selliseid asju juhtuda. Et see on kurb lugu küll, aga loodame, et seda ei juhtuks. Millal te hakkasite oma sügiskollektsiooni tegema? Me alustasime, ma arvan, kuskil augustis tuvi oli ka selline tihe tööaeg just klientide tellimustele täitmise aeg, kus me tegime mõned pruutkleidid ja palju kokteilikleit suvepidudele oleks soovinud varem alustada, aga see jäi augustisse, nii et kuskil 45 komplekti peaks olema võib-olla ka rohkem, pole praegu jõudnud veel üle lugeda, olime valmis, oleme jõudnud. Kas uus kollektsioon sünnib teil üksnes oma stuudiorahvaga või peate ka väljaspoolt inimesi palkama? Appi paluda inimesi, kelle tööülesannet ei ole väga spetsiifilised, et lihtsalt korraldusliku poole pealt loomulikult, aga mitte neid, kes oma näpukestega midagi korda saadavad, et need inimesed on ikkagi meie, meie firmas hästi koolitatud, kui nii võib öelda, et nad on ikkagi õppinud aastaid juba seda tööd tegema ja, ja ma ei kujuta ette, et ma saaks kedagi väljastpoolt nii kiiresti panna neid asju tegema, mida meie maja ootab, et, et sealt välja tuleb. Kas teie sügiskollektsioon kannab nime daami portree? Miks just daami portree? See pealkiri sündis läbi selle, et meie kollektsiooni esitlemise paik on suurgildi hoone ja siis kollektsiooni ideed sellest suurgildi hoonest lähtuski ja tegelikult edasi läks niimoodi, et ma hakkasin lihtsalt Ta sirvima siis kõike, mis keskajaga seotud ja, ja lugema materjale ja samamoodi ka maaliraamatuid seal need ilmalikud maalid, mis siis need vähesed on, need on enamjagu portreemaalid ja siis on On seal ikka nagu tütarlapse portree ja naise portree ja daami portree selle ja teisega ja noh, ühesõnaga siis sealse daami portree tuligi, et, et tegelikult on sellel nagu mitmekülgne tähendus, ta portreteerib ka tänapäeva naise riietust ühest küljest ja teisest küljest on ta natukene ka inspireeritud keskajast, aga ikkagi on see tänapäeva naise portree. Teie möödunud aasta sügiskollektsioon kandis nime vabariigi naine ja teeb ühendasite selle oma vanaemale. Nii et vanaema on teie elu väga palju mõjutanud ja vana. Ma kahjuks tänaseks päevaks lahkunud meie hulgast oli üks väga suur eeskuju mulle ja minu lapsepõlveõpetaja juhendaja kõikides asjades, tema õpetas mulle üldse sellist naiseks olemist ja kõike, mis selle taga siis on ja isegi õpetust on. Ma mäletan mulle selliseid lihtsaid harjutusi, kuidas oma keha kena hoida ja isegi kirjutas mulle need üles. Ja noh, loomulikult käitumist, viisakust, kombeid, et seda ennekõike ja see oligi selline natukene eestiaegse lähenemisega see kombestik siis, mis ta mulle rääkis, õpetas elasite vanaemaga koos. Mina elasin tõepoolest vanaema ka mõned aastad koos, sellepärast et nõelas natukene Tallinnast väljas ja, ja mina käisin reaalkoolis, nii et vanaema elas Tallinnas ja mina saingi siis vanaema juurest paremini koolis käia ja sellepärast mul õnnestus vanaema ka mitmed aastad. Koos elada, kui te mõtlete oma varajase lapsepõlve peale, siis mis teile meenub seoses joonistamise ja õmblemisega? Küsib üks raadiokuulaja. Mulle ikka väga meeldis joonistada ja nüüd, kui ma võrdlen tagantjärele neid pilte, mis on seal minu joonistustest veel olles, kus ma seal kolme või nelja-aastaselt juba suhteliselt hästi oskasin joonistada, et kui ma nüüd võrdlen tänapäeval samaealiste laste piltidega, et siis tõepoolest need olid nagu täitsa vahvad pildid, kuidas ma inimeste oskasin juba kujutada oma perekonda, joonistasin ja võisin tundide kaupa istuda, laua taga joonistada. Mulle meeldisid muidugi kõik printsessi ja muinasjututeemad ja eks neid oli siis mulle ette loetud, kahetsema nendest teemadest siis joonistasin pildikesi. Õmblemisega on tegelikult olnud kogu aeg kehvasti, praegu ka kehvasti. Mulle meeldis käsitööd küll ja minu teine vanaema, isa, ema, tema oli hea käsitöötegija just ei ole ja tema õpetas mind tikkima ja kuduma ja, ja seda ma tegin küll ja eks muidugi oli vaja nende esimesed seelikut seal endale proovida õmmelda koos emaga, et need võib-olla olid seal vast teises klassis kolmandas klassis. Aga ema mulle õmbles küll, noh, sellel ajal ju kõik naised pidid ju ise võib-olla ma, et see oli selline tore aeg, kus tehtigi palju käsitööd. Teie emal tuli küll väga palju õmmelda, sest see on ju ka kaks õde. Jah, tüdrukud tahavad ju ilusad välja näha. Nii mõnelgi inimesel on komme hoida alles vanu riideid. Kas teie kapist võib leida mõnd lapsepõlvest pärit riideeset? Küsib üks kuulaja. Lapsepõlvest, mul ei ole kahjuks midagi, tegelikult on niimoodi läinud, et eks need anti ju teistesse peredesse ja teistele lastele ära ja naabritele ja nii edasi, need lapsepõlveriided aga aga mul on kindlasti nüüd sellest heast, kui ma keskkooli lõpetasin ja sealt on küll esemeid, mis on jäänud. Aga muidugi, mis on tore, mul on ema vanu riideid järel. Ta on väga vahvad need sealt 70.-test, et neid ma ikka hoian ilusti karbis ja vahel läheb neid vaja mõne stiilipeo jaoks või niisamagi tore vaadata, selge proovide vahel, et neid on küll ja mul on nagu üldse komme jätta riideid olles, et ma kindlasti kingin palju ära. Aga sellised riided, millega on olnud erilised kohtumised või mõni muu tähtis asi minu elus, siis mul on komme neid alles hoida. Mida te teete hiljem oma sügiskollektsiooni kostüümidega, kas müüte kõik ära või jätate mõnega muuseumi jaoks? See muuseumi mõte on tegelikult hästi aktuaalne minu jaoks, et ma olen siin lihtsalt võtnud vedu, et tuleks muuseumisse mõni asi viia, et see on nagu tore jätma mälestuseks ka sinnest, seal hoitakse hästi ka tegelikult on ikkagi esimene eesmärk leida omanikud kõikidele kleitidele ja üldjuhul see nii lähebki, et võib-olla neid asju ei osteta kohe-kohe sellel sügisel. Võib-olla mõned jäävad järgmiseks sügisekski alles, aga eesmärk on leida omanikud. Mitte kunagi oma loomingust näitus korraldada, siis tuleb loota, et kõik rõivad on siin kusagil alles et saate vajadusel need välja panna. Jah, miks mitte, et ma ei usu, et neid keegi nüüd hävitama hakkab, selliseid õhtukleite vaevalt keegi neid lausa ära viskama hakkab, et eks nad jäävad kuskile, olles ikka ja sellistest ekstravagantse matest kleitidest, mida siis seltskonda selga ei pane. Need on kindlasti mul endal ka alles jäetud, et nad seisavad stuudios ja on lihtsalt vahel tore neid vaadata või saab mõni esineja neid näiteks laval kasutadamas, laulja või, või saatejuht kuluvad ikka ära. Budistide oma garderoobi vahetate mulle meeldib enda peal katsetada uusi kangaid ja, ja vaadata just, kuidas kangas töötab, kas ta peab vastu ja, ja mis siis juhtub, kui teda pesta ja nii edasi, et kui kaua teda saab kanda, et ta ilus püsib väljas? Vaata, ma teen endale midagi kõigepealt, et proovida, et kuidas materjal töötab, näiteks mantleid mul ei ole väga palju neid, ma olen lasknud endale teha. Kõige vanem on praegu näiteks 12 aastat olnud, korralikud asjad kestavad kaua ja nendega ma kuidagi armastan ikka jälle käia. Aga muidugi, mulle meeldib enda peal proovida ja katsetada erinevaid lõikeid, et suvekleit mul küll hästi palju. Nii et teie olete rohkem kleidi inimene. Ma olen väga kleidi inimene. Kui on kiired ajad, siis ma muidugi armastan pükse. Hommikul võimalik väga pikalt mõelda, mida täpselt selga panna, et siis on hea lihtne püksid jalga tõmmata, aga muidu jah, ma armastan kleit. Kui te välismaal käite, kas te siis ostate vahel ka midagi oma kuulsate kolleegide kauplustest? Kosmosest ostmas käinud, see on iseküsimus, aga vaatamas ja niisama tutvumas käima kindlasti, et see on nagu osa tööst ja, ja seal suur huvi ka, et kuidas midagi siis on tehtud. Vahel tuleb üllatusi, et mõni asi on lihtsam mini teostatud, kui ma oleksin osanud arvata ja see on tegelikult hästi põnevad. Et vaadata ja uurida, kuidas asjad on sellistel suurtel nimedel teostatud. Personal. Personal. Persona saatekülaline on moekunstnik Tiina Talumees. Üks raadiokuulaja kirjutab, moekunstnikud armastavad kanda musta. Kui vaadata kas või fashion telekanalit siis tulevad moekunstnikud pärast etendust lavale ikka mustas. Kuigi nende kollektsioon on väga värvikirev. Miks see nii on? Eks nad nende värvide sees elavad et ise lihtsalt see tunne on kuidagi selline, et on vaja jääda tahaplaanile. Tegelikult see kollektsioon on tähtsam kui sa ise. See kollektsioon tuleb paremini välja, kui sa ise musta osaled. Ja eks endal on pisuke tüdimus ka sellest sai, et sina oleksid see, kellel veal peab tingimata eksponeerima, et selleks on palju ilusamad inimesed nagu modellid, kelle peale eksponeerida. Et võib-olla see on see tunne. Te olete musta tooni väga huvitavalt kirjeldanud oma sel aastal ilmunud raamatus 12 värvi toit ja mood. Kuigi ta on must, oleks maailm temata päris must sest must on asendamatu, mõõdukas, praktiline, otsekohene, soliidne elu, kogemuslik ja tšikk. Riietuja, turvalisim pelgupaik, nii tark ja seksikas. Nii et teie armastate ka musta. Musta ja minu suur iidol angu koshanell väga armastan kõike, mis tema teinud on ja ja kuidas ka Karl Lagerfeld on Chaneli moemajas jätkanud seda, seda tema joonud. Kunagi, kui tema tuli musta kleidiga välja, siis naised kandsid roosat ja helesinist ja beeži ja, ja see oli tohutu ehmatus minna peole musta kleidiga järsku, sest tegelikult ju iseenesest leinavärv. Aga see mõjus nii šekilt. Eks sealt see selline musta värviarmastus on tulnud ka ja noh, see on tegelikult äärmiselt tark otsus kanda mustaga. No kui meie tänavapilti vaadata, siis ongi must mustad mantlid, mustad joped, mustad mütsid, mustad kotid. Nii mõnigi on öelnud, et see hakkab pisut vastu. Ma arvan, et parem on kanda musta, kui halvasti kanda seda värvi, et seda värvi on palju raskem välja kanda ja igapäevaelus on sellega muidugi raske toime tulla, et sa võid endale osta kollase mantli küll, aga et siis on üks hirmus tegemine, kuidas seda kombineerida kõige muuga, et et ma arvan, et see on ka sellest dub ja, ja mustal mustal on ka vahe ka Mustamäe on palju erinevaid faktuuraja toone ja võimalusi, et see sõltub ikkagi, kuidas sellesse musta värviga suhtuda ja milliseid materjale kasutada. No fakt on see, et must igale inimesele ei sobi. Ja kindlasti ma oma töös olen ka kogenud seda, et must ei ole kõigi värv. Ja eks need inimesed on ära tajunud ja nad on leidnudki endale mõne muu tee, et on asendanud selle mõne teise värviga. Nende must on näiteks p-s ehk et nad on võtnud endale sihiks, et nad üritavad oma riided kombineerida näiteks beeži gamma ümber. Te olete ka laste riiete kavandamisel kasutanud musta eriti meeldivatele mustad kleidikesed. Kuidas siis nii, lapsed ja mustas võib nii mõnigi kulmu kergitades küsida. No miks mitte lapsed ei või mustas olla, et see ei ole ainult leinavärv, must on lihtsalt üks värv värvide hulgast muidugi laste seljas, must meeldib mulle kuidagi veel rohkem kui ükskõik kelle teise seljas. Mulle meeldib see süütuse musta värvikontrast. See on kuidagi võrdväärne sellele, kuidas seesama lugu, mis ma rääkisin sellest Chaneli musta kleiditulekust, et see on umbes sama kontrastne. Mulle see nii meeldib. Mu enda õetütar, kes on nüüd üheksane, ta kannab hea meelega seda, et üldse mitte ja see kleit olema heleroosa. Mis teid siis lasterõivaid kavandama pani? Ma olin kogu aeg teinud oma õelapsele kleite, kas õmmeldud ka ei õmblemisega? Ma kunagi sain hakkama, ma peale kunstiakadeemia lõpetamist õmblesin küll. Aga nüüd teevad seda inimesed, kes oskavad seda minust koordi paremini teha ja ma ei taha ennast sinna õmblemise juurde nagu väga segada, et see ei ole minu teema, ma küll tean sellest kõike. Mina tahan näha, kuidas asjad valmivad kiiresti, mul on nii tore. Mul on kuus inimest, kogu aeg õmbleb, midagi, midagi valmib, kogu aeg on protsess. Miks ma peaks ise selle asja juures nokkima, et siis jääks kõik muud asjad ka tegemata? Nii mõnus, kui on, kogu aeg on asjad töös, ma näen, kuidas need valmivad ja mitu asja korraga õetütrele sai liivast aastane juba, kui ta sai esimese kleidi ja, ja siis need tundusid nagu väga kenad ja armsad ja, ja mis mind nagu huvitas, oligi see, et, et kasutada pisut teistsuguseid materjale ja pisut teistmoodi lahendusi, kui võib-olla poes on ja kui võib-olla me oleme kõik harjunud nägema laste seljas isegi samu materjale, mida täiskasvanute puhul kasutan ja see pakkus mulle huvi lihtsalt et kuidas välja kukuvad ja kas neid ka lapsed tahavad kanda, aga tahavad ja neile meeldib, nii et ma arvan, et see on õige tee. See laste riietumise küsimus on üldse üks, üks väga raske teema, sest just eelmisel nädalal mul oli kokkupuude viienda klassi tüdrukutega, kelle vanemad ja õpetajad palusid, räägiks meile, mis on kombekohane riietumine. Ja ma saan aru, et probleemid on, on selles, et tüdrukud sobituvad väga kummaliselt riideid kokku ja kuna neil tuleb juba selline vanus kindlasti nad väga iseteadlikud ja, ja see iseteadlikkus ei pruugi olla täiskasvanu silmale talutav ja see on täiesti midagi muud. Ja mis on ka muidugi väga raske teema, on see, et ega tegelikult sellises vanuses tüdrukutele ja ilmselt ka poistele väga palju selliseid korrektseid riideid ei pakkunud, muidugi, kui ma lähen poodis, ma näen ikkagi, et seal on kunstnahast püksid, Janeetidega seelikud ja rokkstaari atribuutika on toodud siis ühtemoodi. Ma räägin nagu konservatiivne vana inimene, eks ju, aga natuke tervist olen ka konservatiivne selles osas, et mulle meeldivad lastel korralikud mantlid, seelikud, kleidid, saapad, kingad. See on väga vastandlik sellele, mis võib-olla trend praegu pakub ja mida noortele selline massimood soovitab. Kui teie koolis käisite, siis selliseid probleeme Me ei olnud, sellel ajal ei olnud, meil olid probleemid selles, et poisid kasvatasid juukseid pikaks ja nii edasi. Ma ei tea, kuidas tänapäeval sellesse koolides suhtutakse, ei ole kursis, aga väga palju rõivastusega ei olnud võimalik katsetada, sest selga pandi seda, mida parasjagu oli ja mõnda aega oli koolivorm ka ja riietumise küsimus oli kuidagi teisejärguline. Oli vaheliselt olla korrektne ja puhas ja hoolitseda nii palju kui võimalik. Kas teie olete koolivormi poolt või vastu? Ma olen väga koolivormi poolt. Esiteks lahendab paljud probleemid ja just need riietumisteemalised küsimused, kooline õppimise koht. Et see ei ole nagu enda näitamise koht. Kui jutt juba vormiriietusele läks, siis te olete ühe väga ilusa vormiriietuse autor. Möödunud aastal võitsite The Estonian Airi pardapersonali vormiriietuse konkursi. See on väga suur au. Ma nüüd üksi seda ei võitnud, et selle me võitsime koos riiete tootja ka aktsiaselts profliniga, sellist vihine võit, see on tõesti üks suur au ja väga suur hea meel. Kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis mis teie kasuks rääkis? Raske öelda, sellepärast et seal olid ju mitmed komponendid, hind ja, ja kõik muu kuulsusele otseselt võib-olla sisse naiselik joon, et tegelikult on seal ka meestele sellised tikitud detailid ülikonna peal ja mantlite peal ka tegelikult noh, mehed seda väga hästi vastu ei võta, aga nüüd on vist kõik juba harjunud, et iseenesest sellised natukene teistmoodi detailid, mis võib-olla olid huvitavad ja õudsed. Konkurssideks ette valmistudes tuli teil kindlasti uurida ka maailma erinevate lennukompaniide personali vormiriietust. Ikka loomulikult, et iga sellise töö juures on eeltöö vajalik, et natukene vaadata, mida üldse tehakse, kantakse, et noh, loomulikult seal on praktilisus, mugavus ja, ja kõik need nõuded, mis selle riietuse juures on need, need loomulikult tuleb täita, et ega see ei ole selline nüüd tohutu loominguline projekt. Suur kunstiline väljakutse, see selles mõttes ei ole, aga mulle endale nagu tegelikult alati piirangud ja selliseid ettekirjutused meeldivad, et siis kuidas on võimalik laveerida seal nende ettekirjutuste vahel, see on hästi-hästi, tore ka. Ja ideid saite siis möödunud sajandi 50.-te aastate moeajakirjadest? Jah. Noh, ega minuga on üldse selline lugu, et kui ma midagi tegema hakkan, siis mulle meeldib ikkagi kõigepealt minevikku vaadata, et et ega siin midagi uut ja avastamata nüanssi selles moemaailmas ei ole, et, et kõik, see on koordima nähtud ja tehtud, et noh, ainus, mis maailmas dolla, materjalide uudsus ja materjalide töötlus ja vastupidavusega maailm areneb ja täiustub pidevalt, aga, aga sellist lõikekohast muudatust nagu väga ei tule, et, et kõike on juba tehtud aegu tagasi ja siis saigi jah, inspiratsioon seekord 50.-test. Olete ise niisugune tubli lennukiga sõitja või helistate teisi transpordivahendeid? Ma olen vast õppinud tubliks sõitjaks, ma pean tunnistama, et ma kartsin väga mõned aastad tagasi, aga, aga kuidagi, mida rohkem sa sõidad, nii, sa saad hirmust üle ja ja nüüd on, mul ei ole küll tõesti enam seda lennuhirmu tuleb teil tihti sõita? Mitte oluliselt, ega mul tööreise praktiliselt ei ole, sest kõik kangad jõuavad minuni teistpidi agentide kaudu, kes siis on siin Eestis käimas või siis on juba esindused siin Eestis olemas. Kangaste ja muu pärast ma nüüd väga palju sõitnud ei ole, aga turismireise ja selliseid puhkusereise ikka tuleb ette. Kui te olete nüüd lennukiga sõites vaadanud oma kavandatud vormini kuidas see siis tundub, seal on selles mõttes raske, et riided tehaksegi numbrisse ja, ja kõik sõltub sellest siis, mis numbri see inimene endale on valinud. Kui ta on valinud endale numbri suurema numbri väiksema, siis loomulikult see riivab silma ka selle vastu midagi ei saa, kui talle ei meeldigi üldse sellised väga kitsad riided, et siis ta lihtsalt ongi võtnud numbri suurem, aga silm vaatab, et oi, et no natukene oleks võinud olla võib-olla rohkem kehasse või nii. Aga noh, disainiga ma olen küll väga rahul, et selle disaini poole pealt on küll kõik väga kena, minu meelest kriitikat. Ta on mitmesugust, on pahatahtliku, on õpetliku, asjaliku ja heatahtliku. Millal teie oma esimesed triibulised saite? Tunneb üks kuulaja huvi. Noh, ma arvan, et esimesed õppetunnid tulid minu esimestelt klientidelt ja noh, eks neid triibulisi tuleb peaaegu iga nädal, et sa ikka kogu aeg õpid midagi juurde. Viimasel ajal küll on need õppetunnid mitte moekohased, vaid pigem suhtlemise ja, ja muu kohased, et kuidas on mõistlik suhelda ja kuidas on mõistlik klientidega lävida hoopis sellest vallast tuleb rohkem kui neid, et kas õmblused kärisevad või või miski muu selline, et need triibulised on vast kätte saadud. Aga noh, loomulikult ega siis mõni kangas võib alt vedada ja ja, ja selliseid asju on ikka ette tulnud, aga eks me oleme õppinud jah, et just needsamad kanga eelnevat katsetamise ja proovimise, et need on olnud abiks. Kas võtate kriitikat väga südamesse? Enam ei võta. Kriitika on ju tegelikult nii tohutult suhteline, on niivõrd palju erinevaid kritiseerijaid osa kriitikat on kindlasti sellist, mis ongi õel ja mis tuleneb selle kritiseerija täiesti enda isiklikest muredest, probleemidest, kompleksidest ja tal on vaja lihtsalt avalikkuse ette tuua mingisugune negatiivne avaldus. Persona saatekülaline on moekunstnik Tiina Talumees. Teie moestuudio asub Rotermanni keskuses. Miks te just selle koha valisid? Et see on jälle selline noh, võib-olla ühest küljest emotsionaalne otsus, miks sinna sai mindud minu hea sõber, kes peab seal minu naabrinnana juuksurisalongi ema kutsus mind sinna ja ja kutsusid aasta otsa ja siis sai käidud seal ikka tema salongis ja lõpuks siis rääkiski ja et tegelikult mulle meeldis seal kogu aeg, see kant on võrratu, mulle meeldib seal käia, mulle meeldib sinna tööle minna, seal on vaikus ja rahu ja, ja samas on seal võrratu arhitektuur ümberringi vanalinnast, sinna kolisin ja vanalinnamelu ja, ja turistide hulk ja see kära olid tüütud, et seal on praegu rahu, rahu ja intelligentsus on see, mis mind selle koha juures praegu väga võlub ja moestuudios ümbritsevad teid väga töökad ja toredad inimesed ja mul on piinlik öelda, aga mul on mingisugune naljakas võime koondada enda ümber selliseid toredaid inimesi, kes tahavad minu hulludes projektides osaleda ja ennastsalgavalt tööd teha. Et ma ei tea, millega ma selle ära olen teeninud, aga toredad inimesed on jah, minu ümber meenutama ajalugu, kuidas firma püsti paneks, siis algas. No ega see firma püsti panemine, see kõlab väga uhkelt, aga tegelikult midagi nii uhket seal tollel ajal ei olnud. Ma tegelesin vabakutselisena ja tegin igasuguseid erinevaid projekte raamiagentuurides ja nii edasi ja siis leidsin ühe hea inimese enda kõrvale, kes viitsis minuga alustada, sest ega mul ju kliente tegelikult alguses ei olnud, kõik sõprade-tuttavate hulgast ja info levis suust suhu ja eks siis alguses tuli hästi tubli olla ja hästi-hästi palju pingutada ja praegu ma mõtlen tagantjärele, et kui hetkel oleks võimalik ka iga kliendi jaoks niivõrd palju aega pühendada, kui, siis alguses muidugi kogemused puudusid ja ilmselt ka sellepärast väga palju aega läks ühe kliendi peale mitmed joonised, mitmed kangavõimalused, mis ma linna pealt siis välja otsisin, kõik lahendused, mida sai vähegi pakkuda, kakkusin täiesti palju, üritasin tubli olla, et, et ikka kõik oleks rahul, algusesse on ju väga oluline. Teil pidi olema ka raha, et firmat teha ja eks ma natukene nende muude töödega, mis siis olidki sellised reklaamfilmidele, kaastööd ja muud nendega ise kogusin pisukese raha. Omamoodi isa ka natuke aitas ja, ja niimoodi siis sai selline väikene õmblustuba loodud. Ega mingisugust erilist suurt kapitali seal ei olnud, et noh, täiesti minimaalsed võimalused olid kõrgmoega alguses ei tegelenud, noh, kõrgmood on ka suhteline mõiste, kõrgmoega tavaliselt arvatakse, eks ju, kaasas olevat kuulsusi nagu, aga noh, tegelikult ega siis kõik need asjad, mis me tegime, olid samamoodi ikkagi inimest selle selga õmmeldud riided ja nende juures ikkagi sellist disainimomenti oli kindlasti, teeks õige pea tuli meile ka seal pruutkleidi tellimused juba ja pikemad suuremad tööd mis olidki õhtukleidid, pruutkleidid. Ma ei tea, kas see mood oli nagu, mis ma tollel korral tegin nüüd kehvem kui see, mis ma praegu teen. Ma arvan, et materjalid ja muud võimalused olid kindlasti palju-palju rohkem piiratud. Siis lihtsalt ei olnud Eestis veel kõike nii hästi saada. Millal hakkas siis asi ilmet võtma, noh, millal te tundsite, et no nüüd me oleme juba midagi, seda ma ei tunne siiamaani. Sellist uhket tunnet küll mitte, aga aga siis sa minu hea sõber Kristi Tammik Saksamaalt tuli mulle küll ütles, et kuule, Tiina, et mis te siin väikeses toas istute, et noh, ma ei tea, kui pisikese tuba meil oli. Kolm ruutu korda kuus, võib-olla midagi sellist, et katsu nüüd leida ikka endale suurem koht. Sa teed ju täitsa häid asju, et ma mäletan, kuidas ma saan sind materjalidega aidata ja laienes, ühesõnaga ära ole siin väikeses toas Karu tänaval oli meil see pisike tuba ja siis sealt me liikusimegi vanalinna Vana-Viru tänavale ja siis oli ikkagi juba mitu-mitu korda suurem ruum ja tuli ka paar inimest juba juurde tööle, nii et me olime siis neljakesi seal. Noh, siis oli vist korraks selline nagu suurem ja uhkem tunne, nagu see oli vast aastal 90 läheks 2000, kuidas te masuaja üle elasite? Ikka raskelt nagu kõik, et et see masu oli selline kummaline aeg, et samas tööd ma tegin hästi, palju raha tuli sisse hästi vähe. Et see tähendab seda tegelikult inimestel ei olnud see soov kaduda, riideid saada, aga sooviti saada võimalikult soodsalt. Ja siis kogu aur kulus selle peale, kuidas teenindada võimalikult soodsate tingimustega, et kuidas leida võimalikult soodsaid, siiski häid materjale ja tegelikult just palju aega kulus ka hinnapakkumiste peale sai tehtud erinevaid hinnapakkumisi erinevate kangastega, et mis siis juhtub, kui sa valid selle kanga, mis siis juhtub, kui sa valid natuke kallima kangad? Selle peale kulus väga-väga palju ja just Me olime tegelikult kolinud ka Rotermanni sellel ajal, nii et selline raske raskeaegse olija eriti kallite kleitide tegemise aeg ei olnud, aga sooviti ühte ja teist ilusat ikka sellel ajal ka. Tegelikult masu suures laastus oli selline ka massiliseks koos, inimesed olid pigem hirmul. Sid, paljudel siiski koli seda võimalust, et endale lubada, aga see hirm, et tegelikult, kui ikkagi inimestele päevast päeva korrutada, et et kõik on halvasti ja, ja praegu piirake tarbimist ja et tuleb olla väga ettevaatlik, siis see mõjub lõbuks. Räägid, et ma olen haigeid, et ma olen ikka väga haiges, lõpuks jäädki väga haigeks, et eks see nagu selline massipsühhoos oli tollel korral ja, ja inimesed hirmutati ära. Paljud ju tagantjärele ütlevad, et ma oleks võinud kulutada, aga kuidagi imelik oli, kui palju teil püsiklienti on praegu just nüüd šõueelne jälle, vaatame üle, kellele kutset saata, siis siis need numbrid ja arvud seal selginema, et seekord need sai kokku loetud 250 daami, kellele tingimata ja nüüd kutse saata. Püsiklientuur jah, on võib-olla siis 250 juures on teil kliente ka väljaspool Eestit pähe, aga siiski on nad kuidagi Eestiga seotud, need inimesed, kes käivad Eestist väljapoolt, et nad töötavad osaliselt Eestis, et niisama nad need päris ei käi Tallinnas sellepärast et minu arust kleiti tellida. Tiina, kuidas te seletate inimesele, kes pole kunagi teie loomingut näinud? Milliseid kleitide teete, mille poolest erinete teistest moekunstnikest? Ma arvan. Et ma olen selles mõttes võib-olla kontseptualism, et mul on oma kontseptsioon ja oma nägemus naisest minu eesmärk on see, et tal oleks mugav ja et oleks samas ka alati maitsekas ja soliidne. Loomulikult peab olema väikene vimka selles, sest sees, et mingisugune väikene, selline kriuks või selline imelik nüanss märgata kohe, et kui inimene on seltskonnas liigub ringi, et siis sa kohe võib-olla ei märka, et tal on selline huvitav nüanss tema riietuses. Aga et teisel vaatamisel sa juba näed seda temaga suheldes? Kindlasti see välimus ei peaks olema silma kriiskav, vaid pigem selline tagasihoidlik, siiski oma olemuselt, aga hästi mugav ja, ja turvaline. Riie peaks pakkuma turvatunnet ja mõnusat olemist. Kui on rasked kohtumised või keerulised seltskonnad, kus niigi on muret selle pärast, et rääkida ja kuidas muidu olla, siis riie peaks nagu aitama kaasa sellele olemisele. Ma arvan, et see on minu kontseptsioon. Persona saatekülaline on moekunstnik Tiina Talumees. Teie jõuate teha mitut asja korraga, juhtida firmat, võtta vastu kliente, joonistada uusi kavandeid, osaleda konkurssidel ja nii edasi ja nii edasi. Paljud ei suuda niiviisi jagada. Teil on ilmselt hea närv. Ma arvan, et mul ei ole tegelikult hea närv, ma lihtsalt ei näita seda närvitsemist välja, ma oskan seda enda sees hoida, et, et eks ma seda tagantjärele võib-olla tunnen näiteks muude pingetena, et keha on pinges ja kehva enesetunne on, et aga ma kellelegi peale ei karju ja ja üritan asju rahulikult lahendada. Ma arvan, et minu tüdrukud on kindlasti jaganud neid minu perioode ka, et ega siis nüüd ei ole lõplikult võimalik varjata. Aga kuidagimoodi tuleb sellega jah, ise hakkama saada. Teil oli koer, kes on väga hea stressimaandaja ja tema on väga hea stressimaandaja vahel ma lihtsalt mõtlen, et tore, et ta niimoodi terve püsib, et et kui ta minu mured endasse võtab, siis ei pruugi see nagu ka tema tervisele hea olla. Kui temaga niux oma õhtul, siis ma sain aru, et nüüd on vist aeg lõpetada, sest ta hommikul kell üheksa näiteks tuleb sinna tööle ja minuga koos ja siis ta hakkab niuksuma kuskil kuuajaliste annab märku, et kuule, aitab, et hakkame nüüd minema, siis on niimoodi võimalik, et ta käib korra väljas ära ja ja siis ta jälle natuke rahulikult ootab, et kella kuuest ikka ei saa iga päev kindlasti ära minna. Praegu on näiteks väga-väga pikad tööpäevad, kuidas te end füüsiliselt vormis hoiate, kas käite kusagil trennis? Jah, eks ma periooditi üritan seda kõike ja sest, et mida vanemaks ma saan, seda suurem on see hirm, et noh, et äkki nagu vanaduses luud-liikmed ei liigu enam, et et viimane aeg on väga tõsiselt endaga tegelema hakata, aga praegu on nüüd küll selline periood olnud väga pikalt, kus ma ei ole jõudnud midagi teha, siis kui üldse kuhugi ei jõua, siis ma teen kodus natuke ja, ja see siis ka aitab, et Väike-lõõgastumine jooga näol on siis kodus üks teie hobi on ju söögi tegemine. Kui palju selle peale üldse aega jääb? Ma ei saa öelda, et söögitegemine ei oleks, meil on väga suur hobi. Teie raamatu järgi otsustades tundub küll, no vot, see tundub, aga tegelikult on niimoodi, et, et mulle meeldib ilusti süüa teha, mulle meeldib hästi süüa teha ja kvaliteetselt süüa teha, selle peale kulubki palju aega ja kui ma hakkan köögis midagi tegema, siis ma tahan, et mul on aega, et mul on vaikus ja rahu, et mind keegi ei sega. Ja noh, niimoodi mulle meeldib näiteks külaliste vastuvõtuks ette valmistada ja siis ma võtan küll endale terve päeva ja ma tegelen sellega ja ma mõtlen, kuidas ma serveerin, kuidas ja mida ma teen, aga igavest tavaliselt on niimoodi, et ma üritan toituda väga tervislikult ja pigem salateid ja sellist kerget, mis valmib kiiresti. Mul mehele ka meeldib väga süüa teha, tema tavaliselt jõuab varem, minust teeb õhtusöögi. Mis ametit tema peab, minu elukaaslane Toomas, tema on advokaat. Viimasel ajal on küll see niipidi olnud, et mina jõuan hiljem ja siis mind toit ootab. Kui tihti te oma kahe õega kokku saate? No kolmekesi koos me oleme kahjuks järjest harvem, sest minu kõige noorem õde elab Londonis koos me kolmekesi, jah, tänu sellele väga ei saa olla, aga oma keskmise maiga suhtleme väga tihedalt ja, ja tema on selline. Kuidas öelda minu stiili, mentor, tema kutsub mind, aga kui ma kuidagi kuskilt üle võlli lähen, Tal on väga hea maitse, minul juhtub vahel apsakaid. Aga siis ma palun alati tema appi. Ta vaatab alati mu kollektsioonid üle. Vaata kuidas ma midagi kokku olen sobitanud ja siis kiidab või laidab. Millega teie õed tegelevad? Õde Mai on raamatukujundaja, tema tegeleb sellise disaini kujunduse poole peale õppinud tegelikult fotograafiks ja ka kunstiinimene. Aga minu õde, kes elab Londonis Annelisa, tema tegeleb natukene maisemate asjadega, ta on kontoritöötaja pigem asjaajaja. Teil on üks väga kuulus sugulane, täditütar Tiiu Kuik on supermodell. Kui tihti siis temaga kokku saate? Oi Tiiult näeb väga-väga harva. Viimati küll vist kevadel nägin teda. Paljud kujutavad ette, et modellitöö on üks kerge ja lõbus töö. Paned uhke kleidi selga, kõnnid üle lava ja ongi kõik. Aga tegelikult ei ole see töö sugugi kerge. Kui nüüd siin kõva häälega välja öelda, siis see on väga raske amet ega modellide üle ei ole mõtet naerda, see tundub küll, et mis see siis ikka nii väga ära on, aga see on kindlasti raske amet, et kui on pikad näiteks pildistamise päevad, siis sa pead päev läbi ikkagi ergas püsima ja modelle, kelle iga poos on täiesti nauditav ja modelle, kes ei suuda ja ei oska poseerida. Fotograafil läheb ka palju aega selle peale, et leida see õige kaader üles milles ta on, suurepärane, et selles mõttes selliseid andekaid modelle ei ole üldse mitte nii palju. Teie oleksite võinud ju vabalt keskkooli ajal või akadeemias õppimise ajal modellina töötada. No võin ütelda ausalt, et minu figuur ei ole kunagi seda lubanud tegelikult modelliks nüüd hakata kunagi kooliajal, tegelikult ma olin sellest kõigest ka huvitatud, sest see oli selline nagu üks samm moele lähemale, lihtsalt et et muud mind väga-väga huvitas ja, ja siis oli nagu keskkooli ajal korra selline huvi küll. Aga see nagu ikkagi ei olnud see, mis, mis mul oleks tegelikult rõõmu pakkunud ka, et jäi, jäi niimoodi. Te olete ühes intervjuus öelnud, et kui te väike olite, siis te lugesite üles 12 asja, mis teile enda juures ei meeldinud. Ja need olid vist midagi sellist, mille pärast ma arvasin, et ma lausa mehele ei saa, suur nina ja noh, kindlasti ma arvasin, et mul liiga pikk, ma arvan ka näiteks üks asi, mis võis olla märgid, ma lugesin kokku enda peal ja nii edasi, et need olid need koledad asjad, mis mulle endale ei meeldinud. Praegused mõtted ja mured on hoopis teistsugused. Ma arvan, et need on keskeakriisile omased, omased sellised nähtused. Mida veel, noh, see on selline tüüpiline, mis võib-olla rohkem meestele omane, et mida veel saaks teha, mida veel jõuaks ja noh, et ikka neid asju sa mõtled, eks ju, et see on loogiline, ma arvan, seda teevad kõik inimesed, kuigi ma arvan, et ega ükski vanus ei ole takistuseks, et ikkagi on võimalik ka paljude asjadega alustada ka 40 viiekümneaastaselt. Mida te tahaksite veel õppida? Küsib üks raadiokuulaja. Mida me veel õppida tahaks? Ma ei tea, ma ei viitsi eriti õppida, minu õppimised on kõik sellised, et ma üritan need endale väga mugavaks teha. Ma kuidagi üritan õppida läbi mängu või läbi tegevuse nagu, nagu väike laps, et kooli ma ei viitsiks minna. Ma võin unistada, õpiks mõnda pilli mängima või, aga ma tean, et mu võimed ei ole sellekohased kindlasti, et et ma ei kavatse nagu wanna ennast tegema midagi sellist, mida ma tean, et tuleb raskelt või et sellel ei ole nagu mõtet, et okei, et ma siis kuidagi ääri-veeri õpin selle asja selgeks, aga mis mul sellest kasu on, et kas ma naudin seda, et see kõik peab nagu nauditav olema? Olete te viimasel ajal midagi ka maalinud? Viimati vast suvel, aga see on ka selline samasugune asi nagu söögi tegemine. Mulle meeldib, et mul on piiramatu aeg, sama on ka maalimisega tema tahan, et mul oleks piiramatu aeg seda teha. Et ma tean, et see päev ei too enam midagi, et ma saan olla kasvõi kuni hommikuni üleval, kui ma tahan ja seda teha sellist aega lihtsalt ei ole, muud kohustused on, kahjuks tulevad niivõrd peale teile meeldib maastikumaalide? Jah, no pigem maastiku ja sellised, et ma võtame poole kaasa ja ja saan seal maal istuda rahulikult põõsas ja ja siis loodust maalides neid värve lihtsalt lõuendile panna, et see on selline noh, muidugi, hästi rahustav. Kes kodus seina peal on ka mõni teie tehtud pilt? Ei, ma ei suuda neid vaadata, mul need, mis kodus on, ema, keeran kõik teistpidi. Linnale ma tegin ühe maalideni sünnipäevaks ja siis niimoodi, et nibud tuli kätte, ma julgen seda üle anda, sest mul oli nagu häbi, et kas ikka sobib ja nii ja naa. Ja siis ma mõne aja pärast näitasin talle, et näed, et see tegelikult need oli sinu sünnipäeva kingitusega, et mis sa siis sellest arvad? Naiste rabas selle muidugi kaasa läks, raamis ära, ütles, et noh, ta on nii õnnelik selle üle, et tal on maal kodus, et minu tehtud, et väga tore, elukaaslasest olete portree teinud. Ei, ei, ma tegin portree oma väikesest õetütrest, aga see ei tulnud ka nii välja, nagu ma ise oleks jälle tahtnud. Väga tema moodi ei ole, võib-olla. Moeetenduse ajal kõlab alati muusika. Kas teie valite ise taustamuusika või teevad seda teised inimesed? Üldiselt valin selle lõplikult ikkagi mina. Minu tüüp on juba selline, et ma ei taha jätta midagi kellegi teise hooleks, on väga-väga õudne, aga aga sellepärast mul nii palju tööd ongi. Yana alles õppima usaldama. Teil on ju ka assistent, minul on väga tubli assistent. Anu on minu väike ingel, kes mind aitab tänu temale jõuan oma päeva jooksul palju rohkem tehtud ja milline muusika teile meeldib? Mulle meeldib tegelikult servast serva hea meelega võin maga päris käia ja kuulata popmuusikat. Ma arvan, et selline intelligentse lähenemisega ja mõtestatud muusika on alati hea ja kui keegi on midagi teinud sügavama lähenemisega, siis see sobib alati. Teie käest küsitakse, millise maailmakuulsa moeloojaga tahaksite kokku saada. No ma arvan, et näiteks Karl Lagerfeld on fenomenaalne see, mida ta oskab ja see, mida ta teeb ja ta on suurepärane fotograaf. Suurepärane joonistaja. Ma arvan, et tema läks üks inimene, keda tahaks elusast peast näha tema käest küsiksite kuidas ta kogu seda oma tööd ja Elumanageerib, et kuidas ta jõuab. Eks ta niimoodi jõuabki. Ta teebki ainult tööd. Ja enamik moekunstnikest, kes ongi maailmakuulsad, teevadki ainult tööd neil puudubki kogu isiklik elu, sest muidu lihtsalt ei ole seda kõike võimalik manageerida. Teie seni veel suudate ennast töö ja kodu vahel jagada? No mina ei ole maailmakuulus ka ja, ja see kõik on väga minu jaoks veel veel nõutav ja lihtne, et loomulikult käis aga periooditi, et, et ei ole kogu aeg nii, et on palju tegemist ja tööd. Kuna ma selline kontroll, friik olen siis, siis ma Isamaaelu olen keeruliseks teinud. Võib-olla mul võtavad ka paljud asjad lihtsalt rohkem aega, et ma olen selline pikaldane mõtleja. Ma tahan võtta aega ja mõelda tähtsate asjade üle ja täiesti rahulikult omaette. Ma tänan teid, et leidsite aega stuudiosse tulla, palun öelge üks number ühest, seitsmeni ma kasutasin saates juga kuulajate küsimusi, nii et üks kuulaja saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Siis seitse. Persona saate külaline oli moekunstnik Tiina Talumees. Persona saate auhinna saab Anna too tärk, kes küsis Tiina Talumehelt, kas ta on koolivormi poolt või vastu. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.