See on raadio kaks. Tere päevast, head raadiokuulajad, suur hea meel nentida, et taas laupäev kell on saanud 12, mis tähendab seda, et stardib saade pealkirjaga poolt ja vastu. Minu nimi on Urmas Vaino ja poolt ja vastu on saade, mis käsitleb teemasid, mis ühiskonnas on püsti ja püüab anda sellele teemale siis valgust siit ja sealtpoolt poolt ja vastu. Nii läheb see ka täna. Head kuulajad, räägime täna kultuuriministri poolt välja pakutud ideest, mismoodi riik peaks hakkama terasemalt vaatama, millistele raamatutele eraldada, milliste raamatute ostmiseks eraldada raamatukogudele raha ja millistele mitte rääkijad parimaid annaks leida või, või ei annagi leida, kes on täna saates külas siis Tallinna keskraamatukogu, teenindusdirektor, Triino Seppa ja Karl Martin Sinijärv, kelle juba töökohust seista kõikide eesti kirjanike eest? Karl-Martin ütles väga konkreetselt, et tema toetab Rein Langi ideed. Väikeliidu juhina on selline arvamus ka Karl Martin, miks. Millist ütlemist sa silmas pead, kas sa pead silmas seda, mida trükise ära ajaleht, nii vist oli tema nimi isegi Päevaleht. Siin muidugi pean kohe raputama pisut tuhka pähe. Anna tuhk, nii on raport, et, et kustutasin ära sellise vana hea tõsiasja, et ajakirjanduse küsimustele vastates tuleb vastata ühe lauseliselt. Sest sellisel juhul ei ole võimalust valida välja seda lauset ja teist lauset ning selle valikuga pisut muutega. Et ütleme nii, et minu toetusavaldus oli täiesti siirase, aga mitte nii tingimusteta, kui see võib-olla esimesel pilgul välja paistis. Või nüüd on aega läinud natukene mööda, selgub, et kõik on ministri vastu vaikselt korrigeerinud, niimoodi ajakulus, lastes oksideerida oma arvamusel kergelt. Üldse mitte üldse mitte, ma olen täpselt samal seisukohal nagu siis ja olen täitsa nõus tollega, et tuleb seista hea selle eest, et korralik kirjandus oleks kindlasti igal pool esindatud raamatukogudes ja siis nii-nimetet, meelelahutuskirjandus on pisut teisejärgulisem, kui me vaatame kogu sellele asjale pääle siise. Esiteks saame me head rõõmu tunda, et nii palju on kirjandusest ja raamatukogudest kõneldud tänu sellele ministri väljaütlemisele. Teiseks peame me vaatama, et väga paljusid tont teab, missuguseid mõtteid on sinna külge poogitud alates sellest, et keegi tahab midagi ära keelata ja nii edasi ja nii edasi. Karl Martin Siniaga see kõik on väga huvitavad, rõõmustame asjade üle hiljem, sest sellega te olete ometi ju nõus, et seesama meelelahutuskirjandus raha ei peaks saama ja raha tuleks kuidagi segmenteerida anda kellelegi teisele, see oli see, millega te olete nõus. Ei olnud päris see nii, nüüd läheb elu huvitavaks, mille poolt siis nii-öelda langi ettepanekus Kirjanike liidu juhina kindlat poolt olete? Ma olen selle poolt, et juba mõnda aega räägitud praeguse süsteemi täiendus, mis tähendaks teatava osa kirjanduse riigipoolset otse ostmist kõigile raamatukogudele et see saaks läbi viidud ja tehtud mis tegelikult tähendaks seda, et on teatav hulk raamatuid, mille raamatukogud saavad kindlasti ja Aga ei peaks ise otsustama enam seda nii nagu nad teevad seda praegu. Jah, elu muutub natuke kergemaks. Nonii, no selge. Triinu, ma saan ju arugi, et ega siis raamatukogud need ju koosnevadki eluvõõrastest. Oleme ausad kuivikutest, kes tegelikult ei tea midagi sellest, millist kirjandust pidada väärtkirjanduseks ja mitte nii, et selles mõttes ei läheks ka elu kergemaks. Kindlasti mitte, et kõigepealt oleneb sellest, et mida me mõtleme sellele, mis seal nagu väärtkirjandus, et see mission värk kirjanduse ühele, et see ei pruugi olla väärtkirjandust teisele. Et igale raamatul on oma lugeja. Igal lugejal on oma raamat. Teate, mis on väärtkirjandusvärk kirjeldus on see, kui ma näen kedagi seda lugema, siis tekib tahtmine valetada, et jah, ma olen ka lugenud. Kui ei teki seda tahtmist, siis tõenäoliselt on jama. See definitsioon sobiks teile. Ei ei sobi, kellega võiksin öelda, et mõnes mõttes ma olen nõus emel Kirjanike Liidu esimehega, et raamatukogudes võiks olla olemas kõik selline eesti algupärane kirjandus, selline, mis on kirjandus, mis selle Eesti kultuurilugu toetav, eesti keelt toetav. Et aga me ei saa unustada siinjuures ära, et rahvaraamatukogudel on ka teine roll, mitte ainult kirjanduse populariseerimine. Et meie roll on pahade inimeste, olete nii, oleks lai silmaring, vaata nende elukestvat õpet ja pakkuda võimalusi lõõgastumiseks, see tähendab, et puhata, saada hetkeks mõtted tavamuredest eemale ja see tähendab kindlasti ka ajaviitekirjandust ja ajakirjandusel on kindlasti oma koht raamatukogudes. Et pigem peaksime arutama seda, et kuidas siis tagada seda, et meil oleks eesti algupärane kirjandus raamatukogudes, nii et täna rahvaraamatukogude teised rollid ei kannata. Ehk siis sisuliselt see tähendaks seda, et need eelarve, mis täna on, et nende piires ei hakkaks nüüd otsustama, et vot eelarve piires teie nüüd tohite osta seda teist või kolmandat et tagada see eesti kirjanduse ja see peaks olema siis nii-öelda väljaspool seda eelarve, mingisugune eelarvet, ütleme mingi riigiprojekt, et riik ostakski selliste võib-olla eesti kirjandust ja ka nii-öelda annetaks nende raamatukogudele. Ma olen kindel, et kõik raamatukogud võtaksid hea meelega sellega vastu. Karl Martin Sinijärv, te olete kindlasti ju teate seda, kui ma ei eksi, siis Majakovski oli äkki see, keda Peeter Volkonski ühes loos Tseedeelseks, kui tähti süüdatakse, siis järelikult on seda kellelegi vaja. Ja kui te tahate teha ikkagi seda või, või räägite sellest, et osad tähed, mida taevas süüdatakse et neid tegelikult ei ole kellelegi vaja või et need on nagu tähed, mis ei väärigi nagu vaatajaid või vaatajat, ei vääri tähti. Et emba-kumba pidi ehk siis needsamad sageli ka nimetatud nii-öelda, kes kirjandus või sopakad. Kui neid inimesed laenutavad, siis nad järelikult vajavad neid asju. Kuidas on meil lihtsurelikele õigus öelda, et nende tähed ei ole õieti tähes? See on hea lai teema muidugi et on olemas asju, mida inimesed vajavad, on olemas asju, mida inimesed tahavad. On olemas asju, mida võib-olla hetkele ei taha ega vaja, aga äkki 10 aasta pärast juba keegi nii tahab või vajab ja see on üks asi mikspärast, need asjad peaksid raamatukogudes olemas olema. Samas, eks mingisugust raha on alati piiratud hulk. Ja isegi kui ütleme, et eesti keeles ilmuvat kirjandust on põhimõtteliselt võimalik peaaegu kõik ära ostab siis maailmas on kirjandust kole palju, seda tõlgitakse siiski üsna suurel hulgal, väga erineval tasemel. Mingisuguseid eelistused tuleb teha, mida rohkem, mida vähem. Samas eks lugejad on kohutavalt erinevad ja on selle erinevad. Paikkonniti on erinevad raamatukoguti, erinevad on ka raamatukogu inimesed, kes teevad valikuid, kes tunnevad koha peal oma lugejat, kõige sellega. Ta on mingi hulk teoseid, mis võiksid olla igal pool olema see et me teaksime, et nad on seal ka olemas meie lapsukest ja lapse lapsukest tarvis isegi kui nendele autoritele või nendel konkreetsetel raamatutel antud hetkel äkki väga palju lugejaid ei ole. Et tegelikult milleni tahaks välja jõuda, on see, et niisugune selge paremik, selgelt kirjanduslikku kvaliteeti omav ja eeskätt kodumaine ka kvaliteetne kodumaine meelelahutuskirjandus oleks nii-öelda vaidlustamatult ja vaikimisi kõikjal olemas. Ja siis ülejäänu juures ja seal siis tehtagu juba valikuid ja vaadata, kui, kui ma vaatan iseenda ütleme, raamatukogu laenutuste peale. Ma ei ole väga aktiivne raamatukogust laenutaja aga vahel siiski siis ma usun, et tegelikult üsna suur osa mu laenutustest on meelelahutuskirjandus ja isegi see välismaine ja see tõlkemeelelahutuskirjanduse, sest mingisuguse raamatut ma ostan endale niikuinii ära ja need on mul olemas, mina ei võta neid raamatukogust, aga on hulk raamatuid, mida ma ei kavatse endale osta. Ja ma olen väga rõõmus, kui ma saan neid raamatukogust. Aga nagu öeldud, tuleb teha mingisuguseid valikuid. Ja nii on. Valikuid tuleb muidugi teha ja mina hea meelega siis, kui laps oli saanud niimoodi natuke üle poole aasta hakkas vaikselt käimist, ma ütlesin talle kohe pane nagu Usain Bolt, eks ju, jooksen, ei jooksnud, kukkus kogu aeg maha, ajas ennast püsti, kukkus kogu aeg Mahaks, kirjandusega ei ole samamoodi, et inimene ikkagi mingil hetkel, kui tal loe, peabki lugema ka natukene sellist, kuidas ma ütlen, võib-olla mitte nii kvaliteetset kirjandust ja küllatav saab ühel hetkel ikkagi täis sellest ja liigub millegi järgmise juurde, aga me tahame nagu selle esimese otsa, kus nagu laps pukile kukub, alles nii-öelda seda käima õppimise kujundit kasutades selle nagu kuidagi ära lõigata ja ootamata hakkaks kohe nagu Usain Bolt lippama või mõni teine samaväärne. Pigem vastupidi, ses mõttes, et tahaks just, et kui meil lastest räägime, et lastel oleks võimalikult lai see pilt, seal riiuli, see, mida nad näevad ja mida, mille vahel nad valida saavad. Sest ega keegi nüüd ei loodagi seda, et kui anda välja suur dekreet, et need ja need autorid neid rohkem raamatukogudes ei osta, neid me inimestele ei näita. Et siis inimene, kelle lugemisharjumused on välja kujunenud, et ta loobub nende lugemisest või ei muuda vanu inimesi. Aga küll tahaks seda, et lastel oleks hea kirju ja põnev pilt, et nad näeksid, mis tegelikult toimub, et see lipp ei koosneks üksnes. Aga mis te kogudeld, meelelahutust, raamatukoguja kindlasti, aga see jäi nagu siit kuidagi praegu domineerima. Ei kindlasti kogume ainult meelelahutust, et kui me toome näiteks Tallinna keskraamatukogu näitel, et siis meie kogust umbes 53 protsenti moodustab ilukirjandus ülejäänud on olemas? Jah, et vanematel aastate puhul meil kartland on olemas, aga meil on väga palju teisi kirjanikke, kes kirjutavad häid armastusromaane. Ja ma usun, et armastusromaanidel on samamoodi. Aga see töötaja on juba valanud kaaslane sisse, ostes ikkagi. Ei, sest, et nagu ütlesin varem ka, et igal raamatul on oma lugeja, et kui naine jõuab õhtul koju, ta on töölt väsinud, ta teeb seal võib-olla veel süüa. Kui õhtul kell 10 ta tunneb, et ta tahab lõõgastuda, tahab puhata ja ta eelistab, et see võiks olla selline hea armastusromaan siis ma ei näe põhjust, miks see naine võiks seda lugeda. Minu sepam on praegu viitab, et Karl Martin Sinijärvel midagi naiste vastu. Minu meelest ta ei viita seda minu meelest, sina üritad siin kiskuda välja intriigi ja konfliktiga niisugustest kohtadest, kus seda suhteliselt keeruline leida. Mööda nurgataguseid ja vaadata, ega seal ei ole mingit asja maas. Kuidas seal nurga taga on, mis seal maas on? Minu asi ongi seda otsida, aga ikkagi selles mõttes, et on ju selge, naistel võib-olla sellist tibi romaani on vaja ja sellepärast kardan, peaks seal olema. Me käime ka mööda nurgataguseid ringi, aga me vaatame rohkem sinna taevasse ja mis sealt leida on, mistõttu me võime teinekord minuni kukkuda ja siis me oleme maas ja siis sa leiad meid, sealt. Ei ole mõtet siin niimoodi ühes laudas turist rääkida, võib-olla rohkem kui, kui kartland on muidugi dos mõttes hea näide, et oma oma pika elu jooksul suutis kirjutada umbes 700 raamatut ja on täitsa selge, et 700 raamatut ei saa olla väga kõrgel ütleme kirjanduslikult tasemel meelelahutuskirjandust. Me ei räägi enam kahtlaselt suure V tähega, eks ju, me räägime kui väikese keegi, eks ju, sa saad sa aru. See on üldnimeks muutunud ja ütleme niimoodi, et kui raamatukogu inimesed on mõnes mõttes nad on ka natukene nagu õpetaja suunaja rollis ja ma usun, et nad oskavad tegelikult päris hästi ära tajuda seda, et mitte mingit mõtet ei ole ostajaga lugeda, pakkuda kogu märkimisväärse daami mahukat loomingut. Kui on samalaadset, aga paremini kirjutatud kirjandus lihtsalt materjali, ma usun, et nad üldiselt oskavad selle üles leida küll. Miks nad ikkagi ostavad seda kaartlandi, mis see motiiv võiks olla, kas on siis tõesti raamatukogutöötajate laiskus, rumalus, kitsarinnalisus, mis asi? Kogu see võiks ju olla olemas võimalikult korralik pilt sellest, mis kirjailmas toimub ja, ja aastate jooksul võiks kujuneda raamatukogupilt sellest, mis on pikka aega Aja jooksul toimunud ja ilmunud, nii et mingil hulgal peaks olemas olema kõik tuleb lihtsalt vaadata, et see asi ei satuks väga ühele või teisele poole kaldu. Ega keegi ei arva, raamatukogu oleks kohutavalt hea, kui see koosneks üksnes kõrgmodernismist ja, ja arusaamatust pildi luulest. Adriano sepame ikkagi, nüüd see üks näide oli, aga miks te ei osta siis nii-öelda häid armastusromaane, mis te ostate siis kartlandi sellele naisele, kes pärast pikka päevatööd on õhtul väsinuna. Meie raamatukoguhoidjana me ei saa anda hinnangut ka noh, selles suhtes, kui keegi leiab, et kartland on just see, mida tema nagu vajab, aga raamatukoguhoidjatena me saame pakkuda valiku ja me seda teemegi. Et kui lugeja tuleb raamatukokku, ta küsib, soovitus, siis me kõigepealt küsin, et millised on tema huvid, millised on tema lugemiseelistused, mida ta võiks tahta ime, pakume lugejale valiku, kui ta näiteks loe mingisugust autoreid, see võib olla ka midagi muud, see ei pruugi olla kartland. Ja talle meeldib see, et kuidas autor on kirjutanud, et see on selline ladus kerge lugeda. Et siis tõenäoliselt ta küsibki, seda autorid ka uuesti. Et meil ainult nüüd kartanud raamatukogus on, et see kindlasti ei ole nii. Ja et nüüd on see kartland ette jäänud, et eks see on tulnud sellest laenutushüvitist. Ma ei kujuta ette, kui palju on kardla muutunud populaarsemaks tänu selle tõttu, et kogu selle debati jooksul täpselt see nimi kogu aeg läbi on käinud. Vaevalt et eriti palju ma usun, et tema on oma lugejad ammu leidnud ja tema lugejat tema Jah, aga eks see kindlasti see on tõstnud huvi selle autori vastu, et ka meie raamatukoguhoidjad on öelnud, et nüüd on tulnud lugejaid raamatukokku, et on nagu küsinud seda autoritelt, nad tahavad seda autoreid näha, mida võib-olla mingi kenam nagu lugeda ei saa ja kõik nagu teavad, et on maailmas üks enimmüüdud Et seekord on Rein Land teinud ikkagi eesti kirjanikele nagu sellise kabeli teenev piltlikum rahalises mõttes võtnud ikkagi teatud kogus raha ära. Aga ikkagi. Aga huvi on tõusnud tegelikult ka eesti kirjanduse vastu. Ja minu meelest tulevad, tahavad näha, mis teil seal majas toimub, eks siis lihtsalt sokutada raamatut kaasa. Meile. Noh, me nüüd ütleme nii, et me ei sokutanud, me pakume inimestele nagu valikut. Et selles suhtes, et, et nüüd on raamatukogudest ja kirjandusest räägitud, et see on inimeste huvi tõstnud siis nii ühe kui teise autori loomingu vastu. Et ka eesti kirjanike vastu on huvi tõusnud, et mis on ka nagu jälle väga hea, aga jah, kindlasti võib öelda, et kui nüüd hakatakse jälle loendushüvitisi maksma, siis ma ei saa välistada seda, et see nii-öelda armastusromaanide autorid saavad jälle sealt päris kopsaka summa. Kuidas te ikkagi soovitada, kuidas see tehnilises mõttes, ma ei tea, kas te olete olnud ise ka nii-öelda letis, kui inimene tulebki ja on noh, ütleme kirjandusest kaugel nagu, nagu kuum aastaid. Et mismoodi te hakkate siis kompa, kuidas te teete selgeks, et siin ei ole nagu midagi, et siin läheb kartland siia, võib-olla läheb juba rake, aga talle võiks soovitada Sinijärve, mismoodi selgeks teete? Noh, eks me pidimegi, et mis on tema lugemiseelistused, mis nendele huvidend lihtsalt see raamat Maak loendide rohkem postimehest siis me saamegi öelda hätta, kui te loete postimehest, siis Postimehe leiate seal, meil on ka teisipäevalehti teine raamat, siis mul tekkis huvi raamatute vastu. Siis me pakume teile valiku, et küsimegi, et kas teie huvi on rohkem poliitik, kanded, majandus või sooviti ilukirjanduslikku teost, mis räägib mingitel teemadel ja vastavalt sellele me siis pakume ka valiku. Milliseid raamatut teile Postimehe raamatu soovitustest viimasel ajal meeldivad, oleks loogiline? Võib-olla oleks Kalmarti, kui palju tegelikult oleks eesti kirjanike elu parem, kui tõesti toimuks see süsteem et nendele, kas siis nende laenutuste eest makstaks rohkem proportsioonis, siis nii-öelda kaaslanditelt ära võttes või üldse kuidagi mingi teise süsteemi kaudu tekiksid nagu juurde raha, kas see on nagu see peamine eesmärk, mis kirjaniku muretsema paneb? Tähendab laenutussüsteem, ses mõttes see raha, mis seal on, on niipaljukest marginaalne, et et ega äraelamise raha ei tule Eestis sealt ju ka nendele tippudele, see on lihtsalt üks niisugune tore ja vahva summa, mis kord aastas laekub ja mille eest keegi saab võib-olla natukene rohkem midagi endale lubada keegi peaaegu üldse midagi, et see on, see on suht tühine. See on tõsi, sest ma vaatan siin suuremad summad mis nad siin on sellise 1000 euro ringis öelda hittidele, eks ju. Andrus Kivirähk, mis sama edetabel, mis puudutab Tallinna keskraamatukogu, siis on 1200 eurot, mis ka ei ole lõppude lõpuks väga vähe, et see on ikkagi mingi summa, nagu on, aga Kivirähki. Jah, aga kui me mõtleme, et see on tegemist tõesti tippude tipuga, eks ole ja tippude tipp teenib selle järgi, siis ütleme 100 eurot kuus kõigi oma raamatute laenutuste peal, siis see näitab, et, et raamatukogu laenutuste eest saadav raha tegelikult ei oma erilist märki. Kas see tähendab seda, et tegelikult huvitaks see moratoorium, mida on ka minister välja pakkunud, et teatud raamatut, eriti eesti raamatut, kui nad lettidele jõuavad, ei jõua nad kohe raamatukogulettidele, vaid oleks seal mingi ooteaeg. Kas see on see tegelikult, mis oleks, mängiks suuremat rolli? Ei, vastupidi, see ei huvita meid üldse ja see ei huvita kirjast, sest nagu näha sellest summast siis noh, siin ei oleks mingisuguseid positiivseid muutusi, mitte kellelgi. Ainukene, mida see muutus võiks tähistada, on see, et inimesele muutub asi ebamugavamaks ja raamatu raskemini kättesaadavaks. See mõte ei ole kuskilt otsast hea sel lihtsal põhjusel, et ta ei anna mingisugust efekti. Minu teada mõnel pool ja see on, eks näiteks raskeid heliplaate, sa ei saa kohe laenutada, eks ütleme, kui film jookseb kinose, siis sa ei saa teda kohe ega isegi tasulisest videolaenutusest rääkimata, ta tasuta telekasse tuleks. Noh, sellised asjad teiste meediumide puhul mingil määral toimivad, aga raamatu puhul see lihtsalt ei anna efektida, võib pigem anda võib-olla isegi negatiivse efekti. Ses mõttes, et äkki mõni raamat jääb ostmata pärast, et noh, et temaga ei ole kohe midagi peale hakata. Kirjastustele näiteks on märksa olulisem just seesama asi, millest enne sai räägitud, et näiteks see või teine raamat ostetaks riigi poolt kindlasti viiele 100-le raamatukogule ära või vähemasti 200-le nendest. Eesti tiraaži juures on see juba väga oluline hulk ja see on see asi, mis on oluline, mis võiks aidata nii kirjastusi kui kirjanikke, sest kui kirjastuseks diab, rehkendada sellega, et mingi hulk raamatukogusid neile kindlasti ostetakse see teos ära siis tal vabaneb oluline hulk vahendid millega saab pisut mõnusamalt opereerida, olgu siis kirjanikule honorari maksta või mida iganes. Nii et see on see, kus võiks mingisugust tolku olla mingisugust seda ajalist moratooriumi. Mulle tundub, et sellest ei ole eriti keegi huvitatud, ei raamatukogud, ei kirjastajad, ei kirjanikud, nii et olen üsna kindel, et see mõte hääbub vaikselt, mis ei tähenda, et selliseid mõtteid ei võiks välja käia, sest vastasel juhul me ju siin ei kõnele. Absoluutselt, aga mis see siis ikkagi oleks nüüd, peale selle, ma saan aru, et kartlandile võiks ka ikkagi raha või et kirjanikud on sellega ka põhimõtteliselt ikkagi nõus või ei ole siis lõpetabki? Loomulikult tähendab vaata, siin oli ju aastaid jagunes raamatukogu hüvituste raha üksnes eesti kirjanike vahel, aga siiski peeti õigeks ja ilmselt niipaljukest ka välismaiste kirjanike agendid pidasid tarvilikuks võtta ühendust ja, ja ka tõlkekirjanduse autoritele sealt üht-teist tilgub, nagu selgub, eks ole, mõnetleja tilgub üsna palju, aga kordan veel. See süsteem ei ole Eesti kirjaniku ja kirjanduse eluspüsimise suhtes nende summade juures niivõrd oluline, mõnes riigis on näiteks minu meelest nii Taanis kui kas mitte ka Saksamaa on üsna suuresti toetatakse kirjanike just selle autojuhi hüvitusfondisüsteemi kaudu, need summad on seal umbes 100 korda suuremad, et et isegi niisugune ütleme hea korralik keskmine poeet, luuleraamatuid üldse loetakse, ostetakse ka laenutatakse vähem, saab sealt niisuguse täitsa viisakalt äraelamise raha ja tippkirjanikud elavad juba päris hästi ära, sest lihtsalt neutrahatkonnaliseeritakse selle süsteemi kaudu. Eestis päris nõnda ei ole, siin see süsteem on, on alles kujunemis. Ja see võiks olla Eestis nii, sest et Eesti on ju ka otsinud ikkagi juba jupp aega nagu, kuidas ikkagi anda suuremaid sotsiaalseid garantiisid kirjanikele, kas ei võiks sama süsteemi mööda käia? Ma arvan, et, et raamatukogu laenutuste süsteem ei ole siin vast kõige targem siin on, on siiski üsna häädo mõte, mille suunas me praegu liigume selliste pikemalt palgaliste stipendiumide süsteem mille pealt oleksid siis tasutada asjaomased riigimaksud ja mille läbi tekiksid vastavad sotsiaalsed garantiid ja mida siis uuendatakse või jäetaks uuendamata iga paari aasta takka. Ta ei oleks mitte selline nagu siin hea ajakirjandus on ka mõnel aastal püüdnud kirjanike niinimetatud soovunelmana pähe määrida tahetakse midagi sellist, mingit elupõlist palka aegade algusest kuni igavikuni ja kõigile. Ei, see on täitsa normaalne Põhjamaades ammuilma end tõestanud. Toimimisviis, kus inimene kirjutab konkreetselt oma oma plaanides, näitab ette tööplaani, mida ta on seni teinud selle põhjal, seal on võimalik otsustada, kas ta saab stipendiumi, tal on paariaastane kindlus, selle aja järel vaadatakse üle, kas ta on teinud seda, mis ta tahtis teha, kui jah, siis asi pikeneb. Ühesõnaga niisugune täiesti täiesti normaalne stipendiumisüsteem on see, kuhu me tahaksime siin välja jõuda. Aga mis sellesse nii-öelda laenude kaudu sotsiaalsete garantiide on seal halba? Selle kaudu on lihtsalt too asi, et lennukeid noh, see on üks asi ja teine asi on see, et, et kvaliteetset kirjandust on ju mitmesugust, osa sellest valmistatakse praegu, aga võib-olla muutub oluliseks mingisuguse aja pärast, et noh, et selle aasta laenutuste arv ei korreleeruv tegelikult ju sugugi sellel aastal tegutsevate kirjanikega laenutuste arvu väga kõvasti muuta näiteks see, kui ütleme, kooliprogrammi lülitatakse üks autor ühe konkreetse teosega seda autoreid kes võib olla, ei ole tükk aega üldse midagi kirjutanud, sellel aastal tohutult laenutatakse ja kui kogu see toetussüsteem on selle süsteemi kaudu, eks või kogu toetusraha tuleb selle süsteemi kaudu, siis tegelikult raha läheb sinna, kus praegu enam ei tegutsete noh, lihtsalt üks selline aitäh. Et see ei ole nagu representatiivne või kuidas seda ütelda. Triinu, kuidas te suhtute sellesse ideesse, et inimesed, kes sedasama kaaslasi lugeda tahavad maksaksidki 10 eurosenti näiteks ühe laenutuse eest ja riik ei peaks maksma enam nendele autoritele või autori esindajatele, sest et autor ei pruugi enam selles ilmas teoseid luua, teeb seda hoopis teises ilmas kusagil, eks, aga nende need värskemad teosed ei jõua jälle meieni. Ei, sellega kindlasti oleme nõus, et raamatukoguteenuses läheb hinge osa kirjanduse laenamine tasuliseks, et kust see piir nagu on ja kes üldse otsustama, et jah, see on rahaline piir, ütleme nii, aga kus on see piir, et mis on see kirjandus, mille me teeme tasuliseks, mis on see kirjandus, mida me ideed? No selliseid valikuid tehakse ju tänapäeval kogu aeg koolide jaoks, õpilaste jaoks kirjutatakse regulaarselt ette, mida tuleb inimeseks saamiseks lugeda, mida ei tule ja mida võib-olla üldse ei tohigi, eks ma ei tea, kas neid kahte Kui me räägime konkreetselt rahvaraamatukogude rollist ühiskonnas ja meie roll on tagada ka see, et tuleks sotsiaalne võrdsus, see tähendab seda Siis tänapäeval 10 senti üks laenutus viis minugi poolest kasvõi viis senti. Aga näiteks töötule või suurtele peredele on ka seal 10 senti oluline. Et kui me räägime sellest, et me tahame, et meil oleks tark riik, meil oleks targad kogukonnad siis me ei saa teha seda neile raskeks ja me saame öelda, et me ei saa hakata neile ütlema, et vaat selle teadmise siis, kui sa maksad ja leiad selle raha. Raamatukogu on see koht, kuhu inimene võib tulla ja ta teab, et tal ei anta hinnangut selle põhjal, et milline on tema sotsiaalne staatus, et kas tal on raha, tal ei ole raha, mis ahvusestanud, mis Uscelon, et seal ei anta hinnangut. Et kindlasti sellega me ei ole nõus, et selle eest saab hakkama lugejale. Vaata, siin on see asi, et kui me teeme niisuguse süsteemi, et me otsustame, et on teatav hulk raamatuid, mille lugemise eest avalikus raamatukogus tuleb maksta, siis puhtalt tasakaalu huvides tuleks kehtestada ja määrata teine hulk raamatuid, mille lugemise eest me peale maksame. Annaks juba päris naljakaid tulemusi, näiteks tahame, et Urmas Vaino muutub paremaks inimeseks, kui ta loeb praegu läbi Aragoni kommunistid ja kolme Soome valitsuse. Jah, et me maksame sulle 10 senti. Ja et sa loeksid selle raamatu läbi. Nonsenss, ehk see, nii et parem seda mitte teha. Küll aga ei saa ma välistada, et näiteks võib tekkida mingisuguseid paralleel või, või kõrvalesüsteeme ütleme, kui näiteks tekib me keegi ei tea praegu, kuhu ja kuidas areneb, eks ole, e-raamatute ilm ja nende nendega saadavaks muutumine. Kui me tahame, et oleks näiteks niisugune internetikeskkonda, kust on võimalik saada näiteks kogu see värskem eesti kirjandus, sest noh, mida aeg edasi, seda enam enam raamatuid ei, ei kipu ilmuma, eks ole, ilma e-versioonid, varsti on ilmselt asi niipidi, et, et millel ilmub paberversioon, millel mitte et see kõik oleks kättesaadav, siis ma üldse ei välista, et on mingi keskkond, kus näiteks ütleme, et sa ostad. Noh, ma ei tea, näiteks 10 euro eest aastas abanemendi või ligidalt pääsu mingile keskkonnale, kus sul on võimalus vabalt lugeda tohutut hulka raamatuid ja see võib olla mingi selline asi, kus netis peab kõik olema hästi mugav, eks muidugi, keegi ei tarvita. Tänu ebasügavlihasele. Ja ma ei räägi üldse vaata avalik raamatukogu, Public Library põhimõte on alati olnud see, et on tasuta kättesaadav ja sõltumata sellest sellest midagi ess laenutada sellesse, aga mingisugused teised süsteemid võivad tekkida. See pole võimatu. Kas selles noh, juba kõlanud mõtete juures ma ei julge oma omistada seda konkreetselt kultuuriministrile, kas selles on hiiliv soov näha ikkagi tegelikult läheb raha ainult välja, aga see tagasi tuleb, on nii kaudne ja kuidagi hoomamatu ehk siis lõpetada lihtsalt vaikselt see tasuta raamatukogud, süsteem ära ja viiagi ta kas väikesele kuutasule nii-öelda piltlikult öeldes nii nagu maailmas on näiteks antennimaks mõnes kohas viie pidanud su lugemisoskuse maksuks, eks kui inimene ikkagi oskab lugeda, järelikult juba annab ekstra korjata. Siiralt, loodan, et siin ei ole, aga noh, et. Tajute seda survet aeg-ajalt, et, et kusagilt ühiskonnas selline surve teie suunas on. Jah, et nüüd, kus meedia on selle teema nagu tõstatanud, on loomulikult hakatud küsima, et nojah, et võib-olla see oleks mõistlik, et kui raamatukogudele natukene nagu inimene ka maksaks. Aga ei, see ei ole mõistlik. Rahvaraamatukogu teenus on tasuta, see on meil seadusega reguleeritud ja selle mõte ongi see, et meil oleks tark ühiskond. Noh, ta ei ole ju tegelikult tasuta selles mõttes, et riik maksab selle teenuse kinni ja mulle üldse ei meeldi, kui kiputakse aeg-ajalt rääkima maksumaksja rahast ja sellest, mida maksumaksja peab või ei pea oma raha eest saama. Eksid, sõbrake, ei ole maksumaksja raha, see, mis maksudena riigile ära maksnud on riigi raha, see on täpselt nii nagu kui sa lähed pagari juurde, ostad leiva siis, kui sa oled raha üle andnud, leiva saanud ja siis on see raha pagariraha niisamuti maksudena makstud rahad on riigi raha ja meie nii-öelda võimalus valida kaarit ehk otsustada riigi teenuse üle on, eks ole sätestatud valimiste näol ja me peame tegema kõik, mis meist sõltub selleks, et võimalikult head inimesed otsustaksid selle üle, kuidas meie riik raha jagab. Nii et tegelikult see ei ole sugugi tasuta kogu see nii-öelda tasuta raamatukogus ja see on kinni makstud. Ja iseenesest on ju üsnagi loogiline, et riik vaatab, mida tema rahaga tehakse ja mõtleb selle üle ja mõtlemise protsessi käigus tekkinud ideid regulaarselt avaldatakse ja nende üle arutatakse, nagu me siin praegu teeme, sest midagi ei ole ju otsustatud. Keegi ei ole vastu võtnud otsust kohaldada Barbara kartlandile, Kadri Kõusaare Magnuse saatust ja staatust ehk keelata lihtsalt ära. Kuigi tundub, et see võiks Eesti vabariigis lihtne olla. Lähen ja ütlen, et kartlandanud tegelikult kogu aeg kirjutanud minust, aga mina ei näe välja üldse nagu mina ja ongi keelatud. Aga siin ikkagi väike nagu selline ebakõla on sees, et kui eesti kirjanikud siis Karl Martin Sinijärve esinduse kaudu ootavad, et riik sooritaks neid ostad siis me teame, et selle jaoks on vaja lihtsalt raha, seda raha ei tule kaitseväekulutuste eelarvelt, seda ei tule sotsiaalkuskilt kulutuste eelarvelt, see tuleb ikkagi nendesamade rahade seast, mis praegu lähevad tegelikult kõik raamatukogude jaoks, ehk riik saab sealt seda summat võtta ja sellega ma saan aru, tegelikult ei ole nii-öelda raamatukogu inimesed nõus oma lõikuste viima. Ei ole nõus sellega, kui hakatakse tegema selliseid selliseid soovitusnimekirja või noh, ütleme öeldaksidki, et noh, need ongi need, mis peavad olema raamatukogudes ja see summa tuleb sellest eelarverea pealt, mis meil täna on raamatukogudele antud. Et kõik teeamet tulemusi, raamatukogud on juba täna alarahastatud. Ja Me ei saa nõuda näiteks see oli vist Hiiumaal raamatukogu, kus kohalik omavalitsus andis raamatute komplekteerimiseks vist null eurot. Et no mida sa ostad, selle eest ei ole seda 200 osta, et täna juba teevad rahvaraamatukogud väga raskeid valikuid ja nad peavad hoidma seda tasakaalus, et jääksid, nii, selline oleme siis toetame siis seda nii-öelda meie eestust, et oleksime selline eesti autorite looming, kuid et oleks tagatud ka see teine roll, jah, me saame pakkuda näiteks seal piirkonnas, kus tegeletakse aiandusega ka aiandusalast kirjandust või siis piirkonnas, kus on väga suur töötus ja inimestel on väga palju sellest dressi ja ta tunneb, et aitab maanduda see armastusromaane, siis me anname seal talle selle liiva tänadel väga raskeid valikuid. No aga siis teil ei jääks lihtsalt, ei peaks enam otsustama nende kui see summa näiteks 10 protsenti sellest rahast, kõike, mida te saate, te peaks ise enam selle üle otsustama otsima nii-öelda seda väärtkirjandus, selle ostab riis, riik kindlalt, härra kirjanikud on rahul, on nõus ilmselt käima rohkem ka raamatukogudes inimestega kohtumas. Teile jääb 90 protsenti veel traktori kirjanduse, aianduskirjanduse ja armastusromaanide soetamisel. Nagu ma ütlesin täna raamatukogude alarahastatud, see tähendab, et kui me räägime sellest, et võiks olla rohkem sellist eesti kirjandust, algupärast kirjandust, siis see kindlasti tähendab ikkagi eelarverea kol tõusu, see tähendab raamatukogudele antakse raha juurde või siis on tõesti selline riigi eraldiseisev selline projekt, mis tähendabki seda, et toetatakse sellist kirjastustegevust ja need raamatud annetatakse raamatukogudele. Sest tänase eelarvega, mis raamatukogudel on, me ei saa lubada seda, et me ostame ainult Eesti autorite loomingut või siis nii-öelda seda väärtkirjandusest, mida iganes siis keegi seal on nagu mõtleb, et me ei saa tänaste rahade juures seda lubada. Minister ütlebki, et tema ei taha lihtsalt riigi rahadega toetada seda, seda aianduskirjandust kuni armastuskirjanduseni välja. Jah, aga riik, ma tean, et küll Karl Martin Sinijärv siin just ütles, et maksumaksja on selle raha riigile andnud, aga ikkagi riik ongi rahvas ja meie oleme rahvaraamatukogu. Kui riik tahab, et tal oleks tark kodanik, tal oleks puhanud kodanik siis ta peab ka ise panustama sellesse. Nii-öelda nüüd, et seda arki puhanud kodanik peaks tulema iseenesest ja ma ei tea kust, et maksku selle eest, et oleks puhanud, et. Tarmo Sinijärv, kuidas me selle olukorra lahendame, selgelt öeldakse, et muidu pannakse putka kinni põhimõtteliselt. Ei ole niimoodi öeldud. Ja tegelikult vaata see, mida ütleb minister, millest tekib diskussioon, see, mida diskussiooni käigus ütlen mina, mida ütleb triinu, mida ütled sina. Need on kõik toredad ja vahvad naised, aga mingisugust selget otsusele ja edasiliikumise projekti meil ju tänase päeva seisuga ei ole. Et me saaksime selle üle otsustada ja me saaksime seda hinnata siis, kui see tekib. Meil on spetsialistide komisjon, tuleme ministrile appi, ütleme, mismoodi peaks olema. Üsna selge on see, et viimase paari aasta jooksul on tehtud kärpeid igal pool, õnneks raamatukogude raha on, on kõvasti kukkunud. See peaks vaikselt tagasi tulema, noh, me ei räägigi siin sellest, et tuleks kusagilt midagi maha võtta, me räägime ikkagi just sellest, et tuleks juurde anda ja näiteks üks konkreetne süsteem oleks teatava hulga raamatute riigipoolne ostmist tekitada praegusele asjale juurde ja tsiteeriks meile, et teatav osa raamatutest lihtsalt on olemas ja on seda ka tulevikus. On lihtsalt mõned asjad, mis tuleb ära teha, mis ei maksa tegelikult üldse nii palju, kui palju sellest sellest juttu on. Ma ei ole eriti hea eetris arvutajaga, kui me, kui me võtame praegu, kui niimoodi natukene laest selliseid suurusjärgud, ütleme, et on ütleme, et on 100 raamatut, et oleks lihtne arvutada 100 nimetust raamatuid, mida me tahaksime aastat meil on ütleme, 500 raamatukogu tegelikult on vist umbes 550, aga on, on jälle lihtsam, ütleme, et on 500 raamatukogu, meil 100 nimetust raamatuid ja ütleme, et raamat maksab keskmiselt 10 eurot. Minu rehkenduse järgi tähendaks umbes poolt miljonit aastas et need oleksid olemas kõigis raamatukogudes 100 eesti keeles ilmunud raamatut, mille hulgas olevat algupärane ilukirjandus, tõlke, ilukirjandus, non, fiksin lastekirjanduse paremad asjad. Sadakond asja kõigis raamatukogudes, pool miljonit aastas. Kurat, leiame. Ma käin küll nagu tüüpiline koalitsiooni esindaja praegu Parlamendis, siis kui arutatakse riigieelarvet, aga kui, mille arvelt me selle raha võtame, kus me seda võtame, seda ma ei võta ju selle jaoks laenu, ütleb tavaliselt koalitsiooni esindaja ja vaatabki siis niimoodi ootavalt pilgul saalist teavet. Vastust ei tule, aga Karl Martin Sinijärv, mille arvelt seda näiteks võiks võtta? Ma ei taha praegu ütelda, mille arvelt, sest Meil on hea inimene, kellel on riigieelarve. Kultuuriministeeriumi Meil on siin hetkel ees, eks, aga nii nagu kõikide otsustuste puhul, mis ei ole mitte küll niinimetatud poliitilised otsused, küll aga kultuuripoliitiliselt on selge, et tuleb otsustada ära mingid asjad, mis on olulised ja mingid asjad, mis võivad oma järge oodata ja vastavalt käituda, selle otsuse tegemiseks on asjaomased isikud ja institutsioonid täiesti olemas. Nende asi need ära teha, kuulates ära informeeritud inimeste soovitused. Ja milles küsimus, kogu aeg tehakse selliseid otsuseid suuremate summade puhul ja mitte kõik nendest ei lähe täkkesse. Nii et ma arvan, et need vähesed asjad, mille puhul on selge, et kahju sellest kindlasti ei tule, kasu aga küll need tuleb lihtsalt ära teha. Tõnu Sepp on, kui suured need summad on, mis tegelikult raamatukogudel kärbitud on, mis, mis takistavad teid normaalselt elamuste nomaastametamast. Ma võin rääkida meie raamatukogu puhul, et meil juba mitu aastat tagasi see oli vist 2008, hakati siis meil komplekteerimise eelarvet vähendama ja kas oli kohaliku omavalitsuse poolt see oli noh, kui ma nüüd ei eksi, see oli umbes 40 protsenti, mis on tegelikult väga palju. Ja meiega raamatukogul on ka see, et tegelikult ütleme, umbes 60 protsenti komplekteerimise rahadest annab meile täna riik. Ja see ülejäänud tuleb siis meil kohaliku omavalitsuse poolt ja kohaliku omavalitsuse eelarvest tellimega perioodika jaovised ehk siis tegelikult kui nüüd noh, ütleme nii, et hakatakse neid rahasid ümber jagama. Et noh, et ütleme nii, et riigi raha on see, millest saab nagu ainult eesti kirjanduses toime ei tohi osta näiteks sellist teadmiskirjandust selle raha eest et siis meie raamatukogu, meie Tallinna linna elanik oleks raskes olukorras. Tallinn on juba seetõttu selline keeruline piirkond, et me oleme noh, võib öelda, et meil on kakskeelne. Et meil on ka väga suure elanikkond, kelle emakeeleks on vene keel Töö on ka vene keelde vaja kartlande saada. Ja ka venekeelsele lugejaskonnale on meile vaja pakkuda ikkagi võimalikult laia valikut kirjandust ega nemad tunneksid ennast meil Eestis elades ikkagi nagu hästi, sest et meie soov on ju, et Temastaks selline hea Eesti kodanik. Ja üks asi, üks ettepanek oleks tõesti, et näiteks lahendused, kuidas siis ka võiks kirjandustegevust toetada, olekski see, et näiteks et Eesti autorite loomingut võiks veel rohkem tänasest tegelikult tõlkida ka vene keelde et siis oleks ka, noh, kui me mõtleme integratsioonile, oleks neile, kes räägib eesti keelt ja vene keelt, emakeel, neil oleks selline ühine asi, millest nagu vestelda, et me näeme täna seda väga hästi tegelikult laste pealt. Et kuidas meil on kõrvuti nii eesti kui venekeelne lastekirjanduse lapsed suhtlevad omavahel ja neil on selline üks teema, mida käsitleda räägivad koosn räägivad Lottest või sellisest sellisest kirjandusest, mida nii eesti kui vene keeles. Väga hea projekt, selles mõttes see vene keelde tõlkimise asi, sest venekeelseid raamatuid need on teadupärast kordades odavamad kui eestikeelset, kuivõrd venekeelne turg on meeletult suur? Kui sa, kui sa ei jaksa osta endale eestikeelset kõvakaanelised katku hauda, siis mõtle, kui tore oleks osta ühe euro eest pisikene venekeelne beibe. No selle jaoks on vaja teda kõigepealt Venemaale müügile kogu vene turu jaoks huvitavaks teha, aga kas see põhimõtteliselt on nii, et venekeelset kirjandust just teades seda, et Venemaal ilmuv kirjandus ja sealtkaudu kirjastuste kaudu Eestisse jõudev kirjandus on lihtsalt jõuliselt odavam, kas see tähendab seda, et teil on ka seda venekeelset materjali lihtsam kokku panna või lihtsam seda venekeelset kogu koostada? Ma ei ütleks, et tal lihtsam, et nagu te ise ütlesite ka, et Venemaa turg on väga suured, seda kirjandust tuleb väga palju, et keelse kirjanduse komplekteerimisel meil tuleb teha ikkagi väga raskeid valikuid ja meil tuleb väga põhjalikult kaaluda, mida ma ütlen, nii nagu tellisin ära vahemikust rohkem. Jah, nii võib öelda küll, et kuna vene keel ja kirjandus on odavam, et siis seda saab rohkem. Aga raamatukogu puhul me ikkagi püüame jälgida, et meil oleks siis nagu proportsioonis, et oleks noh elanikkonnaga küll, ütleme, et on umbes 33 protsenti elanikkonnast on meil siis kes räägivad vene keelt, et siis me püüame ka meil kirjandust, oleks siis umbes niiviisi tellitud ja püüame, et siis samamoodi selline oleks võimalikult lai valik. Ja noh, loomulikult eks me püüame väga palju, kes meil täna näiteks Tallinnas elavad, nad ikkagi räägivad juba eesti keeles, nad loevad eesti keelt, et siis me ikkagi suuname ikka nagu eestikeelse kirjanduse juurde. Aga noh, see ei tähendanud seda, et me ei peaks venekeelset kirjandust ka tellima, sest on ka väga palju elanikkonda, kes tahab ka emakeeles lugeda. Et selles suhtes on nagu raske Ja ega venelasega ei saagi mängida, tähendab eestlane siin armastab igasuguse asja juures vingudega. Kui venelane tuleb raamatukokku ja näeb, et sul on riiul Tarjudunud, Soovad täis, aga muutuvad või Belliewinit ei ole, siis ta võtab lihtsalt kaika. Imab sul näo täis, et mis me ise olgu see isegi kui ta seda ei loe. Ta teab, et see peab olemas olema. Karl Martin Sinijärv, kas kirjanikud juhul kui kultuuriminister Rein Lang ütleb ikkagi, et jah summa jääb samaks, kusagilt juurde ei anta, ligi, ei anna keegi, teine ei ole nõus loobuma. Kas põhimõtteliselt kirjanikud on siis valmis ka loobuma sellest nii-öelda riigi poolt ostetavate eesti kirjanike raamatukogude jaoks nõudest teades, kuuldes, millises seisus raamatukogus tegelikult on? Vaatame, ma loodan, et see asi päris sinna ei jõua, kui jõuab, siis mõtleme. Sest noh, täna näiteks seega, et ütleme, et nüüd riik ütleb, et see eelarve, mis on, et sellest piirist või nüüd hakkame tegema ikkagi seda, et vot need nimetused peavad olema Mis siis juhtub, mis juhtub raamatukogudega reaalselt? Üks asi on kindlasti see, et see need raamatukokku tellime, ei pane neid inimesi lugema võimuga, näiteks soovitada kirjandust, aga kui inimene loeb ja see on tema jaoks nagu keeruline, sest ta ei taha enam sellist kirjandust lugeda. Näiteks raamatukogude puhul toimib raamatukogude vaheline laenutus tähendab ikkagi seda, et noh, mingis mõttes koostööd näiteks, et kui me Tallinnast räägime, siis me vaatame seda meile, teatud raamatud oleksid kindlasti olemas me linnaosa kõige suuremates haruraamatukogudes. Et on selline üks koht, kus see kirjandus oleks olemas ja noh, maakondades on näiteks samamoodi. Raamatukogu tellib endale kirjandusest, ta vaatab, ahah, näed, et seal külas on kõrval valasin niiviisi tellitud, et maasist tellin midagi muud. Et oleks see valik nagu laiem inimesele, et kui me nüüd otsustame, et vot selle raha hästi, kui seda raha on väga vähe peavad kindlasti olema need ja need siis me võime teha selle, et see valik on väga kitsas ja mul ei ole sealt külaraamatukogust, siis nagu sealt naabervallast nagu küsida, et saatke. Sest sinna on samasuguseid raamatuid juba saada täpsus täpselt, ehk teisisõnu, me võime selles olukorras, kus me püüame lohe üleliigsed pead maha raiuda, maha raiuda ka selle peamise oskas ainukesel lugeda. Ja ütleme siis nii, et me võime vastupidise efekti teha, me võime seda teha, et inimene eemaldub sellest eestikeelse kirjanduse lugemisest nagu üldse, et noh, et siin tuleks nagu kaaluda neid asju, et noh, siin ei ole sellist kerget ja ühest vastust, et aga noh, see on selline küsimus, mida tuleb arutada, et kuidas siis leida see lahendus, mis nagu kõikidel sobib, sest noh, selge on see, et loomulikult peaks olema, see võiks olla eestikeelne kirjandus, aga me ei saa välistada ka rahvaraamatukogude teisi rolle ja see on pakkuda ka selliste silmaringi, laiendava kirjanduse, sellist muud kirjandust. Ei, need teised rollid on kahtlemata olemas ja nagu ongi. On olemas asjad, mis on olulised praeguses ajahetkes on olemas asjad, mis võib-olla on olema, on oluliselt tulevikus, saavad olema oluliselt tulevikus. Ma väga hea meelega näeksin, et korralike Eesti raamatukogu võrk hoolitseks natukene ka selle tuleviku eest, et ei oleks seda probleemi, et hea eesti kirjanduse järele tuleb isegi naabri valda saati veel maakonnakeskusesse sõita. Pärast tahaksimegi toda asja teatavad asjad, raamatukogud lihtsalt saaksid. Et nad ei peaks tolle pärast muretsema, et mingid asjad on neil kindlasti olemas. Hea küsimus püsti jääb, millistest rahadest seda tehakse? Just, ja kindlasti ei ole nõus, et seda hakatakse tegema nendest rahadest, mis meil täna on seda niigi vähe. Et me teeme täna juba väga raskeid valikuid ja siis ma arvan, meil läheb väga raskeks olukord, kui meil öeldakse, et nüüd nende rahadest me peame need ja need, need asjad kindlasti. Triimo sepp on Tallinna keskraamatukogu teenindusdirektor, Karl Martin Sinijärv, Kirjanike Liidu esimees. Suur aitäh teile, tänapäeval siia raadio kahes stuudiosse tulemast, selline oli järjekordne poolt ja vastu, mille toimetaja oli maris Sander, mida juhtis Vaino kuuleme täpselt nädala pärast Facebooki. Meie enda kodulehekülg on loomulikult debati jätkamiseks avatud. Ilusat laupäeva.