Kaunist keskhommikut kõikidele rahvateenrite kuulajatele. Täna on siis ajakirjanike kolmik meil rahvateenrite stuudios selline Neeme Korv, Postimehe arvamustoimetaja Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe rahvusringhäälingu uudiste köögist. Tere hommikust kõigile. Väljas särab päike, ilm on ilus ja ilma jutu tavaliselt räägitakse siis, kui millestki muust rääkida ei ole. Aga tegelikult võib ilmast rääkida, selles mõttes küll, et, et see on ju puhas majandusteema. Antud juhul on ju meil aastaid olnud, kus oktoobris on juba lumi maas ja, ja lumekoristusmasinad tänavatel töötavad, nüüd ei ole seda vaja. See on silmnähtav kokkuhoid meie kohalikele omavalitsustele ka väga armsale Tallinna linnale, kes viimased aastad ei ole saanud lumekoristusega kuidagi hakkama ja loomulikult on see palsam ka küttearvetele, mis, mis praegu ei ei paisu, vaid püsivad nii-öelda mõnusa sooja sügise tasemele. Aga üldiselt on, see, on see sügis olnud niisugune nukravõitu või või, lausa kurb, on olnud mitmeid tuntud lahkunuid meie seast, kes kes on oma oma tööga ja oma elutööga kindlasti ära väärinud koha Eesti hilisajaloos ja ja tuletame siis meelde, et noh, võiks öelda, nii et et kui Steve Jobs Ameerikas otsa lahti, siis kahjuks kahjuks Eestis on see rida läinud üha tõusvas tempos ja ja neid nimesid on, on kohe päris mitu. Noh, hea tuttav. Katri Suubi oli. Ja see, kes, kes meie seast läks, Arnold Green. Eesti kaasaegse olümpialiikumise alusepanijaid, Peeter Kreitzberg, Eesti hariduselu ilmselt üks. Üks tugitalasid viimase 20 aasta jooksul kindlasti ja eile tuli siis teade Ülo Nugis surmast. No on Ülo Nugis üldiselt võib öelda, et on, on jäänud kuidagi nagu teenimatult unustusse. Kuidas teile tundub? No võib olla üks põhjus on see, et ta ju viimastel aastates aastatel aktiivselt tegev, poliitikas ei osalenud. Aga noh, see tema kuulus haamrilöök aastal 1991 20. August, kui Eesti vabariigi iseseisvus taastati, tuli kohe meelde, ma arvan kõigile, kes kuulsid seda uudist nugise lahkumisest ja nüüd tagantjärgi lugedes neid kommentaare tema endistest võitluskaaslasest, nagu öeldakse siin Tiit Vähi, Arnold Rüütel ja kes on kõik meenutanud Ülo Nugis, siis nad on välja toonud selle, et logisele teatavasti väga niisuguse kindla ja kõva sõnaga mees ja kindla käega mees. Et nendel murrang kolistele väga keerulistel aastatel, kui Ülo Nugis juhatas kõigepealt siis ülemnõukogu ja pärast ka riigikogu. Et võib-olla raske leida teist sellist meest, kes sellise otsustavusega oleks suutnud seda, seda kampa kõike koos hoida, sest väga erinevad jõud olid, kes omavahel siin kaklesid küll rahvarinne, Eesti komitee enne seda veel interrinne. Ja nugis oli see, kes nagu öeldakse, pani asjad paika. Et noh, selles mõttes ta oli, Ta oli, ta oli mees omas ajas. Et võib-olla tal tänapäeva sellises partei tagatubade poliitika, mida aetakse, ilmselt ei olekski nagu õieti kohta olnud, ta lihtsalt ei sobinud sellesse poliitikasse, mis praegu Eesti vabariigis toimub. Noh, kui me räägime sellest, mis, mis praegu toimub ja kui me püüame sinna panna Ülo Nugis, siis siis praegu ju räägitakse päris sageli sellest, et meie Parlamendi tähtsus on kuidagi kuidagi vähenenud või, või Parlamendi parlamendil on nagu kuidagi raske ennast kehtestada, siin on igasugused sellised terminid tekkinud nagu kummitemplid ja ja muud niisugused asjad, aga Ülo Nugis üks vana hea kolleeg eile ütles sellise lause, mille peal on päris pikalt, mõtlesin, et et Ülo nugise ajal ei pidanud rääkima sellest, et parlamendil võim nugis võttis selle ja, ja näitas seda, et minu meelest mulle jääb ta küll alati alati meelde kui selline, ütleme üks selline parlamentaarse riigi mingi mingil mingil määral sümbol. Sümbolkuju. Eks ta selle rolli kujundada kindlasti oli, sest et lõppude lõpuks oli Ülo Nugis ju üle nõukogu viimane riigikogu esimene spiiker, nii et et eks ta, eks ta seda, seda ametit siis kujundas, kahjuks tema järglased ei ole alati olnud sellisel tasemel, keda keda kuulatakse ja ja kui sa, Peeter ütlesid siin, et võib olla tänapäeva tänase päeva sellises partei tagatubade ja, ja kummi tempelduse maailma, Ülo Nugis võib-olla ei sobiks, aga ma arvan, et, et meil tegelikult on, on väga-väga puudu üks üks selline selline poliitika, niisugune, kellel on siis väga sirge selg, väga selge ütlemine ja, ja see, kes ei tagane oma oma sõnast, kui kui, kui seda vaja. Kuigi need kuulsad sõnad, mis järgnesid sellele meenutatud kuulsale haamri löögile, et otsus vastu võetud need sõnad ja need haamrilöögid ju kordusid, neid oli paljude asjade puhul, eks ju siis tema puhul on, on see millegipärast just hästi reljeefne. No sa ütlesid, et oleks nagu, võib-olla just vaja Ülo nugi nugise-sugust meest ka praegu poliitikas säält, et ma kardan lihtsalt, et ta ei, ta ei sobituks meie parteimaastikule, ma ei kujuta küll ette, et Ülo Nugis oleks selline mees, kus partei tagatubade nolgid annavad korralduse kätte ja nugis oleks löönud käe kõrva äärde, et just nimelt jah, kandideerin Pärnus 98. numbrina ja, ja mida iganes, eks ole. Et pigem oleks ta siis noh, ma ei tea, riigikogu valimistel esinenud üksikkandidaadina. No selle kuulsa haamrilöögiga seoses tuleb mul meelde eile eile toimetuses oli muidugi juttu, et on, on ju meil seal igasugust rahvast, vanemaid kände nagu nagu meie Peetriga ja on nooremaid ja on, on igasuguseid, aga 20 aastat on, on mööda läinud. Ja see on lausa imekspandav, kui kui missugune haugi mälu on, on tegelikult inimestel või, või, või noh, inimesed, kes nagu tol ajal ei elanud ja niisugused teadliku töömehe elu ei, ei, ei elanud, siis siis on on imekspandav kuulda, et et noh, küsimus näiteks, et mis on nugise teene? Et kas too 20. augusti kuulus haamrilöök ongi siis kõik, mis ta tegi, et noh, juhtus mees tol ajal olema parlamendi spiiker? No no ei ole ju nii, eks ole, tähendab see, see oli tema võib-olla üks, üks tähthetki ja ja minule isiklikult Ülo Nugis, meenub. 80.-te lõpust ja päris 90.-te algust algusest, kui oli veel Eesti NSV ja kui nugis ühendas eestikeelset ja eestimeelset töökollektiivid kollektiivide liiduks ja me mäletame, millele tollal tugines vastaspool ehk interrinne, see oli siis need vene vene numbritehased ja üleliidulised tehased eesotsast viigatheriga. Ja seadis nii-öelda noh, võiks nii-öelda, paneme jutumärkidesse või mitte, aga aga pani proletariaadi proletariaadi vastu kõige-kõige paremas mõttes. Ja, ja ühest küljest oli see jõud ka füüsiline jõud, kes, kes asus siis nii-öelda noort või, või uut uut Eesti vabariiki taastama ja juba 80.-te lõpul saavutatud kaitsma. Aga teise teiselt küljelt võttiste ära niisuguse noh, nagu propaganda võimaluse teiselt poolelt, et Meie olemegi need, need sellise töörahvas ja see, see jõud, kes punalippude all hoiab igavest Nõukogude Liitu, et nugis nugis oma oma tegevusega ja oma töökollektiivi liiduga näitas väga selgelt, et ei ole, et, et Eestis on ka on ka teist teistsugust töörahvast, et see pööre, mis, mis oli toimumas ja mis tegelikult siis hakkas ei ole ainult mingi intelligentide väljamõeldis ja et, et sellel on ikka rahvatäis toetus. Nii et no kuuldavasti nugis. No muidugi ta põdesid rasket haigust ja, ja, ja, ja see on väga kurb, aga, aga sama kurb on ka see, et et kuuldavasti oli ta ka tänases Eesti poliitikas natukene pettunud, et, et ma ei, ma küll ei tea. Tal oli mõtteid tagasi tulla poliitikasse siis, kui 20. augusti Klubi kogunes igal aastal, et siis ta oli täiesti olemas ja võttis sõna ja, ja oli, oli, oli kindel nagu, nagu alati, aga, aga kas tal nagu nagu reaalseid mõtteid viimastel aastatel oli, et et meie poliitikasse tulla, see selle kohta mul tõesti andmed puuduvad. No ühe asja kindlasti peaks Ülo Nugis puhul veel ära rõhutama, on see, et tema oli ju tegelikult esimene eesti juhtiv poliitik, kes avalikult rääkis vajadusest Eesti peab astuma NATOsse. See oli sel ajal, kui sellest veel Eestis keegi ei osanud vist undki näha ja nugise selline avaldus tekitas ka palju kriitikat, et no miks me ärritama Venemaad ja, ja nõnda edasi. Ja teine asi, mis mulle meenub paari aasta tagusest ajast, kui ma nüüd ei eksi, kui ta kirjutas vist eesti ekspergs Eesti Ekspressis kas artikli või andis intervjuud, kus ta ütles, et, et Eesti julgeoleku parim tagatis oleks see, kui Eestisse rajatakse Ameerika sõjaväebaasid vähemalt paar tükki. See jutt, mida mina olen kogu aeg rääkisime siin välisministeeriumiga kakelnud aeg-ajalt teemale. Noh, selles mõttes ka väga sirgejooneline väga-väga-väga, selge ka Eesti julgeolekupoliitika seisukohast. Aarne ütlesin sellise sõnapaari, et, et andmed puuduvad, siis, Jah, enne kindlasti olnud, aga mina ei tea, mul ei olenud kõrvu torganud, et. Mina olen selle juures jälle, hakkan meenutama jälle seda, et, et tõepoolest, et sellest ajast on nüüd küll ilmunud üht koma teist raamatuid ja käsitlusi aga siiski ma ei tea, kuidas nüüd, kuidas nüüd sellega, et kas Ülo Lugisest ju minu teada ei ole raamatut ja, ja, ja, ja ei ole ka teada, et, et ta oleks ka seda ise kirjutanud, vähemalt mitte praegu, vähemalt mitte mulle. Nojah, võib-olla ta sahtlisse kirjutas ja tema omaksed teavad sellest, aga igal juhul sellist raamatut ei ole ilmunud ja ja sellest on väga kahju, muide mis puutub raamatusse oli üks päev juttu Arnold Rüütlile väga lähedal seisva inimesega kes korrastab natukene tema sellist elutööd, mis on nagu kirjasõnasse pandud ja, ja siis ma küsisin, et kas kas Arnold Rüütlil ei ole nagu kavatsust raamatut kirjutada ja milline materjal, milline elu, millised kogemused, millised teadmised ka need, mis on, on kalevi all ja võib-olla peaksid või võiksid või, või, või kellegi arvates ei ole veel sobiv, et, et, et nad sealt kalevi alt välja tuua. Ja kuuldavasti meie ekspresident mõtleb selle peale. Aga, aga kahju on jah sellest, kui, kui ei sellised inimesed, kes, kes seisid pöördeliste aegadel meie riigi eesotsas ei, ei kirjuta, aga muidugi on on oluline, kui, kui see raamat ilmuks, võib-olla peab olema muidugi 100 protsenti aus, tähendab mingisugust nihukest pula ja et mulle mulle tundub ja, ja sellest ma ei taha veel rääkida ja selleks ei ole aeg küps ja no vot, sellist raamatut ei ole vaja. Aga aga üks huvitav mõte oli veel tolle tolle vestluse juures, et ta on ju tegelikult võimalus. Et kui see raamat ei ilmu praegu, siis need mälestused võiks ju panna näiteks kalevi alla, kui, kui noh elusaid ja tegutsevaid inimesi ta ta häirib või kuidagi meie ühiskonda nagu, nagu segamini pöörab. Kuigi ma ei kujuta ette, et, et noh, 20 aastat hiljem neid asju võiks enam väga palju olla, aga võib-olla on et panna nad lihtsalt kuskile seisma sellise Grifiga, et avatakse näiteks, kus 20 aasta pärast või 30 aasta pärast või noh, nii nagu tehakse näiteks riigisaladusega või või me teame, et Ameerikas on, on mõned sellised asjad pandud. Mõned uurimismaterjalid, näiteks on, on pandud sellise sellise klausli alla, et avame mõnekümne aasta pärast näiteks, et kui, kui see enam nagu praegu elus olevaid põlvkondi tegutsevaid põlvkondi ei, ei häirinud. Sinu idee on muidu minu ide okei, aga see jutt on aga mõnes mõttes natukene selline, kuidas öelda intellektuaalselt huvitav, et inimene kirjutab memuaarid ja siis pannakse need 30-ks aastaks nagu FPS-i või siis KGB arhiivid kinni. Et Grifikaat avatakse 30 aasta pärast, nagu tegemist oleks, ma ei tea kriminaalasjaga. Tegelikult kui rääkida ajalooraamatutest, siis pikalt ei taha sel teemal peatuda, aga Tarmo Vahteri raamat Nendest pöördelistes sündmustes 20 aastat tagasi on, on päris, päris huvitav ja avab väga palju ka selliseid personaalseid telgitaguseid. Ta on töötanud arhiivides väga palju USA-s samamoodi ja seal näiteks heidab väga positiivset valgust kogu Arnold Rüütli tegevusele. Trükid mainisid ja, ja nugise rollist on seal päris palju sees ja, ja nii et noh, selles mõttes on, on tänuväärt ajaloo lugemine tegelikult. Absoluutselt, ma just muide, eile õhtul sirvisin seda raamatut ja ma mõtlesin, et et kui ma olin toona teie tegite tööd, mina olin toona keskkooli lõpetamas ja ülimalt aktiivselt lugesin, noh, kõike mis, mis ilmub, kuulasin, jälgisin. Aga sul ei ole siis huvimängu, nagu ma aru saanud? Mul on sellest, see oli päris palju aega möödas, aga aga et see on, see on nagu see, et, et, et selliste asjade raamatusse kokku võtlile tuleb välja, et, et seal on tohutult palju detaile ja kui vaadata ka seda raamatut, mida ma ka eile õhtul sirvisin, seal on tegelikult selliseid kohti, kus, kus ma kujutan ette, et nende detailide rikkus võiks olla veel suurem, et see pilt võiks olla, võiks olla ja saab olema, olla kindlasti veelgi värvitav. Et, et ma arvan, et sellepärast need memuaarid on ääretult tänuväärselt silmuses. Ei, no sellega ma olen nõus, aga, aga teisest küljest jällegi sellistel raamatutel on, on, on tõsine väärtus ikkagi ainult siis, kui, kui seal on tõde ja ainult tõde, mitte mitte. Nii et ma tahan oma persooni kuidagi kujutada paremas valguses näiteks kui, kui, kui ta tegelikult on või mu salgad mõned väga olulised seigad maha, mis aitavad tegelikult ajaloo kulgu mõista. Tolles dollar, ühestki memuaaride raamat ei lausunud senti ja ma usun, aga aga noh, ütleme kui kui inimesed on ikka väga-väga eakad ja, ja Pole nagu just nagu enam midagi kaotada, eks ole. Et siis siis võiks ju olla nii-öelda avameelsem ja julgeme. Et nagu meie õpetaja Marju Lauristin on öelnud vanadust. Eks, eks ju väga hästi on öelnud või muidu ongi tagajärjeks sellised sellised õpikut, kus ei ole nagu Edgar Savisaart sees ja, ja selliseid mälestusteraamatut, kus ei ole, kus ei ole Mart Laari piisavalt õigesti ära mainitud ja nii edasi ja nii edasi, et et noh, see ridade vahelt lugemise oskus on ka muidugi väga-väga tore oskus, aga aga, aga noh, ridadesse võiks olla pandud rohkem. Aga siis meil on täna väga kurb saade, sest isegi nendel teemadel, kus meil ei ole otseselt tegu nagu siit ilmast lahkumisega, on meil ikka nagu väga, väga pessimistlikud toonid peale aga on üks väikene elu, mis mis lahkus sel nädalal ja mis tõusis tegelikult oma oma selliselt üldistusjõuga ja tagajärgede tegemise mõttes teistest teistest selgelt ettepoole ja need kommentaarid, järelmid, mis, mis selle väikese poisi surm endaga kaasa tõi seal Tallinnas Laagna tee rukkilille lasteaias on, on sellised, mida, mida veel kaua aega peab, peab seedima ja ja ma arvan, et nüüd me sellest nagu ei pääse üle ega ümber. Jah loomulikult, kus sellest üle ümber saab ja mind hakkas nagu natukene häirima see hoiak, mis tuli ka eilse Aktuaalse kaamera ühest loost välja oli see, kui meie toimetaja käis siis uurimas Tallinna linna erinevate erakondade esindajate arvamusi selle juhtumi kohta. Ja päris mitu erakonda, kes ütlesid, et nad ei taha sel teemal enne kommentaare anda, kui on Juurdlus tuvastanud, mis tegelikult juhtus. Ja on ka ette heidetud ajakirjandusele seda, et ajakirjandus hakkas liiga palju kohe sellel teemal kirjutama, lärmi lööma, spekulatsioone tegema, tõsi, tulika faktivigu sisse, eks ole, ja nii edasi. Aga minu meelest see ikka päris nii ei ole, see, sellel teemal tuleb rääkida kõva häälega ja mind paneb imestama poliitikud sel teemal siiski ei taha rääkida. Mis juurdluse tulemuse saavutad, on teada, milles on probleem, probleem on eelkõige rahas. Vananenud süsteemis, mis lasteaedades toimub, see oli ju kõigile ka erakondadel enne seda ju teada. Et mis siis nüüd takistab võtma võtmast selge seisukohta, selget hoiakut ja mis kõige tähtsam seisukohta selles suhtes, kuidas olukorda parandada. See on poliitikute käes, aga see ei ole ju siin meie teha, eks ole, või ühiskondlikus korras ei tehta neid asju. Kuidas väike vaene poiss hukka sai, võib-olla ajakirjandus oleks võtnud natuke hoopis teise suuna ja ja ega me ei oleks ju seda ka nii täpselt teadnud, aga aga siin oli nagu juhtiv roll. Asja uurivad prokurörid, kes, kes samal õhtul andis nii-öelda avalikkuse ette selle esimese versiooni, mis, mis selle, mis selle kolmeaastase poisiga ikkagi juhtus ja ja uurimine uurimiseks, aga, aga põhi põhifaktid on ju tegelikult nüüd veel teada, et me võime, võime sellest asjast ikka rääkida küll. Jah, et ma jäin ka mõtlema selle selle rääkimise ja mitterääkimise peale. Et kui te mäletate, siis 2009. aastal oli Lasnamäe ühes lasteaias selline juhtum millest Postimees toona kirjutas, teised väljaanded ka vist mingil määral kus lapsed olid läinud oma lõunauinakut tegema ja üks lasteaiatöötaja korraldas oma sünnipäevapeol, mis toimus alkoholiga. Ja toona mind tõesti hämmastas, et väga suur osa sellest nii-öelda avalikkuselt tagasi tulnud lainest rääkis sellest, et, et miks üldse sellisest asjast nagu kirjutada, et umbes kas ei ole nagu mingil määral variserlik, et umbes, et seda alkoholi napsiklaasi tõstetakse, tõstetakse ikka ja kuskil ja mingil üritusel, jah, toona oli niimoodi, et politsei käis kohapeal ja ja lõpuks see lõppes. Kui ma õigesti mäletan, siis lasteaia juhataja Ta sai, sai noomituse. Aga mina jäin just mõtlema, et, et tegelikult on see, et et. Me siiski me siiski peame nendest asjadest nendest sellist igasugustest taolistest juhtumitest juhtumitest rääkima, et, et me oleme elanud väga pikka aega ajas, kus kukkus, kus ei räägitud nagu mitte millestki ja ja kui siin öeldakse, et, et jah, et, et süüdlasi ei pea otsima ja seda väikest elu ei too ei, ei too mitte keegi tagasi, siis minu meelest see, kui me nendest asjadest räägime, omab siiski mingisugust mingisugust ennetavat jõudu. Noh, eks need asjad peavad muutuma ja, ja muidugi see hind on noh, valusalt ja üüratult kõrge, mis, mis selle teada saamise eest nüüd tuli maksta, aga aga võib-olla hakkavad asjad siis tõesti liikuma nagu paremuse suunas. Ei, ei ole, nii et et ainsad, kes muretsevad, on, on lapsevanemad, kes hommikul viivad oma lapse lasteaeda annavad ta nii-öelda üleni hoiule ja, ja õhtul tagasi tulles on on ka absoluutselt kindlad, et nad saavad oma oma lapse tagasi kätte. Ohutuna mitte vigastatuna ja nii edasi ja hea, hea tujulisem. Aga, aga selgub, et, et need asjad ei ole niimoodi ja, ja ka selle asja uurimisel. Nüüd on selgunud, et tegelikult lapsevanemad tollesama lasteaia juures ja suhtes aga ka teiste lasteaedade juures juhtinud ammu juba tähelepanu nendele asjadele, mis, mis on vigased ja logisevad ja mitte midagi ei ole toimunud. No see on see, mida, mida Peeter tegelikult ütles, et paljud nendest asjadest ja probleemidest siin on tegelikult selle loo juures on väga-väga palju erinevaid erinevaid probleeme. Need on tõesti ammu teada, täpselt täpselt need on, need on tõesti täiesti ammu teada, et et eriti veel inimestel, kellel nüüd siin minu laps läks nüüd sel sügisel kool ja, ja Mul just see lasteaia nii-öelda aastat said, said, said läbi ja olen nii-öelda naha ja karvadega selle asja sees olnud sõna otseses mõttes, sellepärast et tal on olnud ka lasteaia hoolekogus, et kas või näiteks seesama, et et koolieelse lasteasutuse seadus, mis 99. aastal vastu võeti, et tegelikult on kogu aeg olnud seal see seesama 20 last, siis lasteaia rühmas seal tehtud mingisuguseid täpsustusi. Ja, ja muidugi seda seadusele on hästi selle omapärane sõnastus, et kuidas lasteasutuse hoolekogu ettepanekul on valla- või linnavalitsusel õigus lapse arenguks vajalike tingimuste olemasolu korral suurendada laste arvu sõimerühmas 24 tähendab vabandust, sõimerühmas kahe lapse võrra lasterühmas nelja lapse võrra, ehk siis noh, 20 neljalapselises sellises tavalise lasteaia rühmas, aga selle, kui, kui ma seda hoolekogu aega meenutan, siis noh, ega seal see hoolekogu ettepanek tuli ikka seeläbi, et valt tuli ja ütles, et järjekord on pikk ja ja, ja need, need olemasolevad võimalused on, on umbes sellised, et tegelikult ütleme, see on, see on nagu puhas reaalsus, et kui on ikkagi olemas see koht, kus, kus see, kuhu see üks väike lisavoodi panna ja on olemas üks kapi nurk, mis võib olla ühe teise lapse kappi nii-öelda alumine korrus ta siis võib võtta, võib võtta. Ja hoolekogu selle selle koha peal on küll läinud küll nagu hoolekogu ettepanek, aga tegelikult on see sisuliselt, et sundolukord ja, ja tegelikult neid probleeme me me tõesti teame ja me teame, me teame ka seda, et et üks aspekt, mida võib-olla selle juures ei ole välja toodud, on, on näiteks see, et kui me võrdleme näiteks sellest siin siin Lääne Lääne-Euroopaga, siis seal on lasteaia päevad väga sageli palju lühemad kui meil. Et seal on see võib-olla see, see lasteaed nagu rohkem selline mängu ja sotsialiseerumise keskkond, aga, aga meil on ta hädavajadus. Et inimesed käivad tööl. Ja need lasteaiapäevad on, on oi-oi kui pikad. Ja tõesti selles mõttes nagu müts maha lasteaiakasvatajate ees. Ma tõesti ei kujuta ette, kui nad kuidas nad suudavad alati veel õhtul naeratada pärast niivõrd niivõrd niivõrd raskete väsitavat päeva, et ja noh, me oleme tõesti tõesti seda kogu aeg teadnud ja et, et neil on raske Ma isegi ei mäleta, kui kaua on käinud see diskussioon selle üle, et Tallinna linn võiks anda rohkem raha lasteaedadele kas neil kuid või isegi rohkem. Siis kui tekkis vastasseis teemal, et miks paisutada Tallinna televisiooni eelarvet, et selle raha võiks ju anda lasteaedadele ja ma tõepoolest ei või pead anda, kes oli see Tallinna üks juhtidest ühe valdkonna juht, kas haridusjuht, mis iganes, kes ütles ühes intervjuus niimoodi, et aga miks te arvate, et kui me võtame Tallinna televisioonid selle raha ära, et siis automaatselt lasteaedadele läheb? No tule taevas appi, kes seda siis peab otsustama, seda peabki otsustama ju linn ise. Linnapea on nüüd öelnud, et pärast seda, seda tragöödiat, et järgmiseks aastaks leitakse rohkem raha, linnapea, kes ei minu teada, ei avaldanud isegi kaastunnet, samal päeval, kui, kui see asi juhtus ja, ja, ja abilinnapea, kes tegeleb, kelle haldusalas on, on koolid ja lasteaiad teatas suhteliselt ülbelt päeva õhtul, et tal ei ole aega, tal on palju kohtumisi, tal ei ole aega näiteks ajakirjandusega suhelda ja konkreetselt me kutsusime teda Aktuaalse kaamera stuudiosse tol õhtul, nii et et eks, eks suhtumist näitab seegi. Aga selle asjal on muidugi noh, ütleme laias laastus ju kaks külge, üks on siis ikkagi mänguväljakud, kui sellised see õnnetus tõenäoliselt ikkagi sai alguse sellest, et või, või, või lõppes sellega, kuidas soovite. Et see üks õnnetu pulk oli sealt puudu, et vaesel väiksel lapsel ei olnud kuskil jalga toetada ja kui tal oleks olnud noh, siis tõenäoliselt ei oleks olnud lämbumissurm. Aga, aga teisest küljest jälle noh, lapsed ju ikka ronivad ja jaa, jaa puud ja põõsad ja kõik asjad jäävad neile ette, et teine, teine külg on siis loomulikult see, et, et tal, et väiksel lapsel peab olema ikka pidevalt nagu silm peal. Ja ja selle selle konkreetse lapse puhul oligi nagu kõige õudsam see, et, et kui, kui see õnnetus oli juba juhtunud siis läks veel 10 minutit enne kui tema ja, ja ka siis mitte mitte õpetaja kasvataja, vaid, vaid, vaid teine laps avastas ja teatas, et, et kuna seal on niisugune asi juhtunud No selle kohta ütleb statistika, et tegelikult ju lasteaedades saavad lapsed kas siis surma või vigastada tunduvalt vähem või isegi minimaalsed võrreldes sellega, kui palju nad saavad ütleme, kodudes või koduümbruses või olles, nagu öeldakse, vabal vabal käel. Aga mis puutub nendesse mängu väljakutesse, siis selge on see, et, et nende mänguväljakute atraktsioonide väljavahetamine ei ole praegu ei Eesti riik ega ühegi omavalitsuse ega ka Tallinna linna rahalistes võimalustes. No need nõukogude aegseid torusid, mis on küll roostes kohati ja need on ju kõik kohad täis, näeme neid igal igal pilgul ja, ja noh, ausalt öeldes ei ole ju see kõige olulisem, et, et see, et see toru oleks nüüd ütleme seal mingit Vene päritolu või, või noh, see, see iseenesest ei, ei soodustega, ei takista neid. Mis, mis siis on mäng, et läbi miks need lapsed mängima hakkavad, nad nende võimed järjest aasta-aastalt paranevad ja nad hakkavad tegelikult nii-öelda proovima neid, neid riski riski piir ja see on niimoodi niimoodi torenevadki. Ja, ja tegelikult on ka nii Nende, uute mänguväljakute puhul, uskuge, mul on igasuguseid põnevaid kogemusi ka nende igasugustele direktiivide standarditele, mis on muidugi täiesti olemas vastavat mänguväljakut, et, et ma olen näinud ka seal igasuguseid trikke, et laps võib ju vabalt näiteks otsustada, et ta sõidab pea ees alla kuskilt, kui, kui, kui tal ei ole nagu vastavat kogemust või kui talle seda ei öelda või jälgitakse kohu ja hirmutunnet ei ole jah, just. Aga, aga muidugi, mis seal, mis on muidugi hästi noh, tõesti-tõesti väga oluline on, on see, et kui mida rõhutavad muide ka muide letis letis on kättesaadav huvitav Tarbijakaitse dokumente juhend turvalise mänguväljaku rajamiseks ja seal rõhutatakse muuseas väga seda iga-aastast ka kontrolli nende nende asjade üle. Et ja aga noh, et see kontroll muidugi ei pea tingimata seisnema selles, et minnakse nagu kuskil siin keegi üks lasteaia juhataja ütles, et tulevad ja panevad jälle kirja, eks vaid vaid siis noh, tõepoolest siis ikkagi kui on midagi, midagi sellist, mis, mis, mis ikkagi noh, enamik ei kõlba siis noh, midagi ei ole teha, siis see tuleb ka kinni pannud, eks. Ma tean, sa Peeter tahtsid tuua näite meie naaberrahvakoolist, mis asub Tallinnas. Aktuaalses kaameras lugu selle kohta, kus siis Soome kool Tallinnas, kus väga palju soome lapsi juba õpivad, sest järjest rohkem soome firmajuhte tulevad Eestisse kantseldavama tütarfirmad siin näiteks ja neile siin Eestis väga meeldib ja siis et on plaan rajada ka sinna Soome kooli juurde selline mängu ja vaba ajaväljak. Ja siis üks asjatundja selle ütles välja, et kui palju see väljak siis maksab, noh, seal olekski matid, ilusad, pehmed maas eksruumist kummist atraktsioonide all. Et see maksab ühe keskmise väikse piirdejahud, väiksema maja hinna ja see on suhteliselt väike kool ja vähe lapsi on, eks ole, aga mis me räägime siis suurtest lasteaedadest kus raha vahetaks? Ja noh, ikkagi kui see, kui see raha nüüd leitakse, noh, räägime me siis Tallinnast või räägime mingist mingist muust linnast või vallast, siis see, see, see raha on ikkagi mu meelest küll eeskätt vaja paigutada kasvatajate sõpetajatesse ehk nende, nende arvu peab suurendama nende palka peab tõstma, et et kui siin ütleme, seesama munade antud õnnetus oli, oli kolmeaastase väikese inimesega, siis Soome Soome normid, eks ole, neli last ja üks kasvataja või õpetaja ja meil kolm neli korda rohkem, et noh, on ju on ju selge, et ka kasvatajal on ikkagi ju kaks silma ja ja, ja kui, kui keegi seal mingisugust pahandust teeb või vajab maast ülestõstmist või riided vahet, Ta vist või mis iganes võib sellise sellise inimese hakatisega juhtuda, siis siis tal ta silmad on ju selle peale ja mis toimub, kõrval see on, on, on selge, et läheb, läheb mööda. Täpselt nii, ja kui Maja lapsele plaastrit panna, siis minnakse seda ju panema lasteaia ruumides asuvast asuvast kapist see tähendab seda, et üks täiskasvanu pilk on siis õues, mängivad lastelt vähem. Ja minu meelest lasteaednikele ka väga häid ettepanekuid on olnud näiteks kas või selles osas, et siis abi. Abiõpetaja peaks olema ka siis pedagoogilise koolitusega inimene, kes saaks väga palju väga palju kaasa aidata, et ta. Tegelikult tegelikult juba praegu juba tihtipeale ka just eriti taolistes olukordades nad tegelikult peavadki tega tegema seda noh, laste järelvaatamistööd. No eks me siis näeme, kui kui Tallinna eelarve nii-öelda avaliku pilgu alla tuleb, et praegu seda kusagil sea lihutakse ja, ja salajasi vaikuses, et kui palju siis seda raha juurde tuleb. Ütlen seda, et ärge ärge rääkige, ma ainult Tallinnast, et meil on siin kõrval on ju näiteks ka tõepoolest Viimsi vald ja kus ka mina elan ja, ja seal on, on tegelikult ju väga, väga sarna sarnasel moel see asi, mis puudutab laste arvu, kasvatajate arvu, kõike seda. Ja ma arvan, et see ei ole mitte ainult Viimsis või et see on ka ju Tartus, Pärnus, kus iganes. Voodikohti napib ja. Ma tahan, rühmad on läinud suureks, see maksimumpiir on igal pool igal pool nii-öelda ette tulnud ja ja siis, siis on. Aga häda on, mäletame ju mõne aasta eest, kuidas neid norme siin, noh Tallinna linn on nagu nagu meie ümber, et me siis me siis räägime nüüd selle näitel ja see oli, see oli nagu väga nähtaval. Aga me mäletame, kuidas mõne aasta eest linnavalitsuse sihuti neid norme, et kui palju on lubatud siis lapsi kasvataja kohta. Ja loomulikult ei ole seal taga mingisugust teaduslikku uuringut, seal on, seal on lihtsalt ainult üks külm fakt. Neid normid seatakse selle järgi kui palju raha. Ja, ja, ja mitte vastupidi, mitte mitte et on norm, mis on mõistlik ja, ja õige ja normaalne vaid vaid vaid selle järgi, kui palju selleks andma. Et ei ole niimoodi, et, et me, et meil on siin lasteaias 100 last ja me teeme nii palju rühmasid ja, ja normaalne oleks, ütleme no ütleme, me ei ole Soome ega Rootsi, me oleme Eesti. Et meil on seal mingi, ütleme kaheksa väikelast on, on ühe kasvataja kohta ja kui sul on seal lapsi nii palju sisse jagatakse kaheksaga ja saadakse õpetaja arv, ei ole nii, meil meil pandi ainult rahahunniku hulga järgi see, need tormid paika ja vot vot see on, see on see, see on see kõige hullem, et, et et raha määrab praegu ära ära selle, kas, kas meie lapsed saavad lasteaias olla ohutult ja kas vanemad saavad nad õhtul tervena kätte või, või ei saa. Mina olen kuulnud seda, et seda koolieelse lasteasutuse seadust on, on tahetud ka muuta nende mingisuguste samade nõuete asjade osas aga kuuldavasti kohalikud omavalitsused nagu väga ei taha seda teha, sellepärast et nad nad mõtlevad, et kust see raha neil juurde tuleb. Isegi kui see, selle muutused tehakse väga pikaajalises perspektiivis. Mina ei ole üldse see see, kes näpuga näiteks ütleb, et näitab, et, et noh, võtke see raha sealt Tallinna televisioonilt ära, tehku oma televisiooni, niikuinii on, tal on tal praegu nii vähe vaatajaid ja, ja sinna läheb üleloomulikult palju raha, aga tehku oma televisiooni ja tehku nagu tahavad, aga see raha tuleb leida lihtsalt laste peale, raha tuleb leida, võtlikkust tahate. Ma ma sugugi ei, ei ütle nii jäigalt, et see, ma ei tea, palju raha on 40 või 30 või 20 miljonit eurot, et et pange see, pange see oma oma kontor kinni ja, ja raha olgu lasteaedadele. Aga lasteaiad peavad saama raha ja see ja koolid täpselt samamoodi, nii et. Et noh, loodame jah väga, et see, see õppetund oli sedavõrd valused. Et ta läheb päris õppetunnina kirja ja, ja olukord läheb paremaks. Aga ega sellega meie nagu kurvad jutud ei lõpe kuigi, kuigi võib-olla nagu nagu surmast me täna rohkem ka ei räägi, aga Eestis on nüüd siis kõik, kõik maavanemad on meil poliitikud. Või peaaegu ütleme, kui siis Lääne maavanema ametisse ära ametisse lõplikult saab, siis, siis ongi meil kõik kõik maavanemad on poliitikud ja üks öeldakse küll, et on üks erand, aga temagi on Ida-Viruida Ida-Virus ja temagi on ju nime sotside nimekirjas kandideerinud, aga siis ütleme 15-st 14 maavanemat on siis praegu valitseva koalitsiooni liikmed, esindajad ja käepikendused. No aga selle kohta ju öeldaksegi, et ega sa teistmoodi ei saagi oma maakonnas poliitikat, et ellu viia edukalt, kui sul on, nagu öeldakse, partei peakorteri tugi olemas, et kui oleks mingisugune opositsionäär, siis sulle ei antaks raha ja hakatakse muidu taga kiusama. Mäletame küll, kui siin aastaid tagasi oli ju see probleem, et kõik Tallinna koolidirektorid ootamatult hakkasid Keskerakonnast oma kuna Tallinnas oli jäme ots Keskerakonna käes, riigis on jäme ots Reformierakonna IRL-i kõik mitte, aga siis olid nad kuskil teises erakonnas ja just et nii, et noh, see, see, see kamm käib erinevatel aegadel erinevate ametikohtade ümber ju Eesti elus. Juba aastaid. Need on ametikohad, kus siis ametis oleva isiku roll ja funktsioonid nii-öelda võimaldavad pildis olla ja ilmselt noh, küllaltki selliselt mugavalt pildis olla, et vot tõepoolest siis ka on võimalikud häältemagnetid, kuigi meie peaminister vist ütles riigikogus, et sellel sellel vanem maavanematel ei ole valimistega mingit pistmist, kui ma nüüd õigesti mäletan, ei olnud puhas tsitaat. Ta ütles, et see, et maavanemad on politiseeritud ehk erakonnast tulnud, see sellest ei näe üldse mitte mingisugust probleemi, see on, see on ka täiesti uus ja, ja kõva sõna. Aga seda, et peaminister ütleb, ta ütleb ju igasuguseid asju, aga aga seda nüüd ta ütleb palju ja, ja vahel ta ja mitte väga, mitte väga harva olla sunnitud oma oma sõnu sööma, aga aga see, et Isamaa ja Res Publica liit on, on läinud nüüd samasse paati, mäletame veel valimiste eel. Ametnikkond ja maavanem on ju ametnik, lõppude lõpuks mitte mitte mitte poliitik, sellepärast et et valitsus määrata ametisse nüüd Ansip teatab, et et valitsus on puhtalt kummitempel. Mõtle, missugune ilus nali. Et tegelikult kõik otsustab regionaalminister ja regionaalminister, härra Kiisler ütleb ka, et tema ei näe ka mitte mingisugust probleemi, kuigi see on risti vastu sellele, mida, mida Isamaa ja Res Publica liit on, on juba mitmete valimiste eel öelnud, et ametnike erakonnastamine politiseerimine on, on täiesti lubamatu. Aga noh, seda neid sõnu olla muidugi ennegi söönud, tuletame meelde, kas või seda, kui kui Mart Laar hakkab kaitseministriks, siis tema tema kiiluvees vudinal tulid kõik erakonna poisid talle sinna ministeeriumisse appi, nii et nii et see on, see on ütleme, läinud laevukene, et seda selle üle võib ju ironiseerida ja iriseda siin aga, aga see ongi meie tänase tänase päeva reaalsus. Ega ju ei olnud see väga ammu küll aastaid tagasi tõesti, kui oli selline olukord, kus kohalike omavalitsuste juhid võisid nii-öelda maavanema kandidatuuri tagasi lükata. Aga, aga praeguse muidugi enam nii ei ole, äkki me võime ju mõelda, et kas see olukord oli siis siis noh nii-öelda kas süsteem töötas, kas riik töötas paremini efektiivsemalt kui praegu, kas ta töötas või töötas ta halvemini, võib-olla nüüd võib-olla nüüd töötabki kõik nagu palju ladusamalt aga see iseenesest selle, selle maavanema needsamad nii-öelda tema tegevuspõhimõtteliselt tuleks ikkagi minu arust uuesti arutluse alla ikkagi võtta, et siin minu arust endine justiitsminister Jüri Raidla on öelnud ka sel nädalal Näiteks, et sa mõtled tomati kohta seal mõtet oma, tead et see on täiesti mõttetu ametikoht ja konkreetsele inimesele loomulikult kenaks hüppelauaks, kui ta on otsustanud poliitikas jätkata või poliitikas suuremasse poliitikasse minna, siis siis on see kõva trumpliin, aga ta on ju nähtaval, kui ta tahab seda ise olla. Kolleegid, siin on üks oht, et kui me veel natukene selle teema räägime, siis me kasutame sõna haldusreformi. Ma oleksin selle ohu juba hellimineerinud eos aga üsna sõita välja, aga ma loodan, et me jääme rohkem sellest ei räägi. Ma hakkasin selle vestluse käigus mõtelnud selle peale, et noh, et ütleks välja sellise asjad, maavanema kõige olulisem kriteerium peaks ju olema tema kompetentsus ja oskus korraldada siis regionaalseid asju seal kohas, kus ta parasjagu parasjagu võimul on. Et mitteparteiline kuuluvus vaid vaid just kompetentsus. Aga Ma sain nagu sõnasabast kinni, sest ma hakkasin mõtlema selle peale, et aga sellisel juhul me võiksime ka küsida ju niimoodi, et kui näiteks üks erakond või kaks erakonda võidavad riigikogu valimised moodustavad koalitsiooni ja hakkad mõtlema, keda panna ministriteks. Et paneksite kõige targemad. Et võtaks nagu spetsialist ja olenemata sellest, kus erakonnas Laan, aga nii ju ei juhtu ka ministriteks pannakse ikkagi oma erakonna inimesed. Kui asi läheb väga kehvaks, nii nagu Itaalias on, eks ole, vaat siis tule, spetsialistide valitsus ja meil on ka üks kord olnud Tiit Vähi valitsus oli ju spetsialistide Põhja-Itaalias on ainult ajutine. Nii et paraku nii ta on, see poliitika ja, ja mitte mitte ju ainult siin Eestis. Jah noh, vaatame siis valimisteni võivad veel muidugi laveerida tükk aega selle niisuguste asjadega, valimisteni on veel aega, vaatame, kas järgmistel valimistel tullakse ka välja mõttega. Ame ametnikkonna politiseerimine on ikka saatanast ja kas IRL julgeb sel teemal nagu suu lahti teha, aga, aga viimased küsitlused näitavad taas, et IRL on? On, on selgelt viimane, on, on see punane latern stabiilselt sama protsendi peal jah, sama protsendi peal, aga, aga kui nad veel sisa enda peakoha kui peale korjavad ja kui nad seda oma suure venna puudeldamist ei jäta, siis noh, muidugi IRL ilmselt ootavad ka mingeid muutusi tehes, uus esimees, valitakse, suurkogu on, on, on tulemas, aga, aga kui nad, kui nad sama sama sama sellist. Lõtva olemist nagu nagu jätkavad siis, siis need numbrid kindlasti veel lähevad veel allapoole. See on kindlasti järelemõtlemise koht. Sa viitasid sellele viimasele uuringule sellele minu meelest üks väga kõnekas fakt oli see, et koalitsiooni ja opositsiooni nii-öelda tasakaal on lihtsalt jah, oli, oli, oli saavutatud ja, ja enam ei andnud fifty-sixty täpselt neerida fifty-fifty. Ja, ja minu meelest siin tasuks küll otsida siin ka teatud koefitsiente, näiteks siin nendest aruteludest näiteks, mis on läinud õpetajate palkade ümber, ma arvan, et need kajastuvad selles juba juba päris hästi. Peeter võttis jutuks Euroopa, Itaalia, Kreeka. Võib-olla, et me nii kaugele ei lähe, aga me vaatama seda läbi läbi suurendusklaasi, ehk siis meie peaminister esines. Jah, sa tahtsid nime öelda ei midagi, ma tahtsin. Sündmustest ette ma mõtlesin, et võib-olla vaatame seda läbi hoopis läbi kirjanduse või filmiklassikat, tsiteerime siin kultusteoseid, et üks puu, üks lööriks haud ise kraapima augu ja siis pärast mulla peale. Jaja ei, aga mina tahtsin tähelepanu juhtida, kui me jäme tõesti nii-öelda mitte eestikeskseks, aga, aga mida Eesti nagu arvab sellest, mis, mis Euroopas Euroopa liidus toimub, siis Andrus Ansip esines parlamendi ees kõnega meie valitsuse, Euroopa Liidu poliitikast. Siis mõni päev tagasi ja, ja see kõne oli, peab ütlema, täis täis üllatusi, üllatusi selles mõttes ütles, et, et pöörded ja suunakursimuutused olid, olid 180 kraadi võrreldes võrreldes sellega, mis, mis ta varem olid. No aga peaministri ongi olnud, Eesti on nagu väike niukene süstikpaat, et tema võib kiiresti oma kurssi muuta, kui vaja on mitte mingisugune suur aeglane laev, kes suuda kuidagi ennast ümber Eks see näitab poliitika järjepidevust, loomulikult paindlikkus, paindlikkust. No ühesõnaga, võib-olla kõige olulisem moment selles kõnes oli, oli siis see, et, et Eesti toetab, et Euroopas tekiks selline tuumik ja Eesti on ilmselt ise väga-väga kindel, et, et me kuulume sinna tuumikusse. Kusjuures tuumikriigid ise eitavad sellist plaani, et üldse mingisugune kahekiiruseline Euroopa peaks tekkima, nii Angela Merkel kui ka Sarkozy ei ole seda avalikult välja öelda, et vot teeme ära, sinna kuuluvad need riigi vastupidi eitanud sõnad on eitanud, aga meie peaminister toetab seda ideed igati ja, ja tõepoolest ilmselt arvatakse, et Eesti kuulub sinna. On meie peaminister võib-olla teab rohkem. Jah, aga ma millegipärast arvan, et kui see kahekiiruseline Euroopa tekib, siis Eesti sinna esimesse rongi nagu küll ei võeta. Tundub mulle isiklikult. Selles mõttes selles mõttes see peaministri ettekanne ja, ja siis see dokument, millest see ettekanne, tõukus, need Olit nagu natukene natukene erinevad asjad ja selge oli see, et, et ta pidigi natukene rääkima, midagi muud, sest see, see dokument nendest poliitikatest ütleme, räägib ikkagi sellest ajast, noh, siin mõni aasta tagasi kuidas vaadati nendele kõigile nendele probleemidele, et see on lihtsalt selle selle masinavärk, kus tuleb rõhutada sõna ühtsus ja tegelikult kõik läheb edasi täpselt samamoodi. Aga, aga noh, selge on see, et praegu, praegu noh me siin võib-olla ei saa rääkida niivõrd palju mingisuguste toetuste määradest või asjadest, kui meil siin kõik ümberringi tegelikult põleb. Et me peame ikka rääkima sellest, mida noh, tõepoolest, et noh, millises paadis me siis nüüd oleme ja kuhu me astume ja kuidas me edasi läheme ja tegelikult minu meelest on see nädal toonud minu meelest välja üsna sellise omapärase asja, et tegelikult mitmed-mitmed spetsialistid on öelnud, et, et, et riigid eraldi võttes tuleksid tegelikult justkui nagu oma asjadega toime. Aga probleem on ikkagi selles, et, et justkui nagu see, see ühtne nägemus sellest Euroopa liikumist nagu enam enam nagu ei tööta eriti just suurte vahel Noh, ega ta ei ole tegelikult kunagi töötanud päris ideaalselt. Jõukeskused on kogu aeg olnud. Jah, aga vahetada Tal on, ütleme nagu see illusioon olnud nagu tugevam miraaž olnud, selgem et miraaž, küll aga, aga tundub, et, et on olemas mingisugune Euroopa ühtsus, et Me juhivad mingisugused tundmatud juhid, kes, kes on nüüd täiesti ära kadunud, kui me isegi ei, et kes on Euroopa Euroopa Liidu president ja välisministrile nimesid, eks ole, keemia mäletame neid, meie meiesugused, aga, aga põhimõtteliselt nad on pildilt täiesti kadunud siis isegi Barroso on, on, on. On tuhastunud täiesti, teeb mingeid imelikke avaldusi kuskil aegajalt, mis just nagu et vabandage stiilis, et vabandage, et ma ka siin olen. Aga proua Merkeli härra Sarkozy, et kas, kas ma tohiks ka vahele piiksatada, need eriti ei kuula, sest mingit sõnumit ei ole. Ja, ja kõik suured bossid otsustavad oma omakeskis ära, et mis siis hakkab saama tegelikult. On see, et oleks vaja nagu justkui debateerida vägagi fundamentaalsete küsimuste üle, aga küsimus on selles, et meil ei ole aega selleks debatiks, sest osades kohtades tõesti Väga põnev, ma arvan, et meil ei ole aega, aga meil ei ole ka eriti soovi või siis neil ei ole eriti soovi, sest et teemad on ikkagi niivõrd tundlikud ja, ja poliitikud noh, ega see pole ainult Eesti probleem, et elavad tänasele päevale või elavad ühes valimistsüklis ja tulla järsku välja ideega, et, et me oleme nüüd tuumik ja, ja see tuumik hakkab vaikselt moodustama Euroopa Ühendriike, see on, see on ikka väga-väga valus Nendes riikides sees sisepoliitiliselt ja jumal hoidku, veel, mingid valimised tulevad siis siis poliitikud ei julgegi kaugeltki sellist juttu rääkida, kuigi nüüd tundub juba see, et kui räägitakse Euroopa alusdokumentide muutmisest ja üha kõvemal häälel ja tegi seda ka meie peaminister ja meie väliskomisjoni esimese Parlamendis ja et siis siis asi ka ikka nagu sinnapoole tüürib. Et hulk suveräänsust antakse käest ja see läheb nii-öelda ühiskassasse ja, ja teisiti, teisiti ilmselt see välja ei tule, aga aga need, kes ei ole nõus sellega või kelle lihtsalt majandus ei, ei võimalda seda teha, siis, siis need jäävad ukse taha. Ma saan aru, et see on, see on siis see on siis nii nagu kui kui Euroopa hakkab rääkima saksa keeles või, või kuidas, kuidas see väljend. Ükspuha, mis keeles ta räägib, Euroopa jääbki rääkima, ilmselt inglise keeles, aga, aga, aga, aga hulk, hulk majandus, suveräänsust ja fiskaalpoliitikat takse, antakse käest ära. No ega siin ei olegi, isegi Merkel on öelnud, et Saksamaa on nõus loovutama osa oma suveräänsusest Euroopa tulevikku. Kajaks Merke, Merkla löödud, aga ma lugesin kaarjalist Timoti kaotanashi, kes seal siis ajalooline kolumnist huvitavat artiklit ka sel nädalal sel teemal, kus ta vägagi kritiseeris. Noh, kus, kusjuures suur artikkel muidugi oli pühendatud sellele saksavisioonile, mis seal üsna selgelt nagu, nagu nähtav ja näha, siis on oma mingisugune visioon ju nii-öelda sõnades olemas ka Briti peaministril David Cameronile, ka Timothy kaotanaš ütleb, et seda, seda briti versiooni, et me ju tegelikult me ju tegelikult nii väga ei ole kuulnud, et missugune see on rohkem nagu on, rohkem sealt kostuvad sellist Tälitlemist, et nii küll ei saa nagu sakslased. Tahavad britid on tegelikult ju Euroopa Liidu ummikust ikka niivõrd eemal ja nad on iseteadlikud tänast distantseerunud nendest, nagu seda seda juhtivat vedureid küll ei saanud. Aga kui me räägime Euroopa Liidu tulevikust, siis brittide positsioon on ikkagi väga tähtis. Siis selles jah, ma lugesin alles hiljuti üle tonni chati raamatut pärast sõda kus üks lõik rääkis sellest, kui kuidas Suurbritannia oli pärast sõda sügavas majanduskriisis ja kui tekkis Euroopa liidu moodustamise idee, siis väga paljude Euroopa mandri poole peal vaatasid ka brittide pooled britid oleks võinud olla see riik, kes haarab Euroopa liidus nagu selle juhtpositsiooni, aga britid oli see sügavalt vastumeelne ja nad distantseerunud ennast, sellest jäid omaette, et ja siis haaras positsiooni hoopiski Prantsusmaa ja Taani saadet, et nemad, et noh, annab mõista, et see oli Euroopa liidu jaoks suhteliselt hukatuslik otsus. Jah, Euroopa mandumine, see ei ole ju tegelikult ainult võlakriis. Võlakriis on lihtsalt selle mandumise nagu väga väga selgelt välja toonud ja üle jõu elatud on ju aastakümneid, nii et nii-öelda nagu Ansip ütleb, mingeid mugavustsoon või tegelikult Euroopa nautinud seda väga kaua ja mahajäämus ütleme, ülemaailmast hakkab järjest rohkem silma torkama, eriti Ameerika ühendriikidest ja kui Aasia, Hiina, Hiina võimsuse kasvust, nii et aga jah, niikaua, kuni, kuni need otsused langevad eri pealinnades ja igaüks kisub tekki enda peale nii kaua vähe loota, et et midagi hakkab paremuse poole liikuma. Aga see on huvitav, on jälgida, kuidas on siiski mingisugune ütleme, näiteks mingisugune selline kõikihõlmav hirm, eks ole, see teise maailmasõja vari, kuidas ta tegelikult käib läbi kogu sellest sellest, mis, mis ikkagi nagu kuidagi hoiab mingeid asju mingisugusel liinil, eks ju. Et et seda on, seda on näha, seda on näha päris päris mitmel pool erinevates käsitlustes erineval moel, aga, aga see on näha, kuidas tegelikult Üldiselt on välispoliitika see, mis noh, ütleme, poliitika jälgija nagu ei, ei peaks nagu eriti palju selliseid üllatusi või pauke pakkuma, et noh, mingid protsessid on nagu, nagu aimatavad, aga aga, aga mis, mis tuleb ikkagi esile tõsta ja sellest on ilmselt ka siin saates räägitud. Juba on ikka see, et Silvio Berlusconi 17 aastat Itaaliat juhtinud vend, kes oli kogu Itaalia enda kätte võtnud, astus ikkagi tagasi. Nii et selle selle koha pealt oleks seina peale teha 11. Et tunneli lõpus veel Ei, ma tahaksin nüüd edasi näha, mis hakkab pärast kooniga juhtuma. Staa oma immuunsuse ja need on kaotanud. Nonii loomulikult see puudutab kahjuks või õnneks ka meid ja otseselt lausa nii, et ootame hirmu ja värina ja lootusega, et asjad, asjad hakkavad lõpuks paremuse poole liikuma, aga me peame täna lõpetama. Peeter Kaldre, Neeme Korv ja Aarne Rannamäe olid täna rahvateenrite stuudios aitäh kuulamast ja kaunist nädalavahetust.