Narride laev. Tere tulemast narride laevale kätte on jõudnud tore ja pidulik päev nagu Andrese päev, kus vanarahvas olevat unenäos uurinud välja, kes on nende tulevased need, kellel seda mõttekas oli uurida ja siis olevat söödud midagi soolast pandud. Voodi alla, et siis öösel see, kes tuleb Jaanusele vett pakkuma. Tulevane aga vastu ei tohtivat seda võtta, sest muidu tuleb paha ja mitte vähe. Selle piduliku päeva meeldivaks veetmiseks ja toredaks teatriõhtuks olen ma kutsunud stuudiosse Andreas vee. Kes on kuukirja keskus, teatritoimetaja mees, kes on ise teinud teatrit teatrist aeg-ajalt päris teravalt ja visioneerivalt kirjutanud. Kelle käest ma võib-olla alguses tahaksingi teada, et mida sa arvad, Andrus. Kas teooria teatris peaks käima kusagil ees või ta tekib praktika järel või kuidas need asjad tegelikult on? Teoorial tulenevalt tema kergusest ja sellest materjalist, kuidas teooria töötab sõnastuslik ja ta ei vaja tihtipeale mingisugust otsest füüsilist etteantud, selleks, et tekitada tekib mõtlemisprotsessist, siis teoorial on väga hea positsioon selleks, et käia protsessidest ees tähendab see eeskäimine, noh, mingis mõttes tulevikuperspektiivi line ennustamine on muidugi omamoodi nagu tore ja tegelikult see peakski kuuluma vist teooria omaduste hulka. Aga teisest küljest jällegi teooria on vast väärtuslikum siis või ütleme nagu paremini kasutatav, kui ta lihtsalt ei püüa teha tõsi, vaid, kui ta ikkagi võtab oma need oletuste algjäljed võtab tegelikkusest. Selles mõttes oleks hea, kui ka teatriteooria ei oleks mitte teooriapõhine, vaid just nimelt võtaks oma materjali sealt ruumist sellest keskkonnast, sellest kontekstist mille peale ta siis ennast pärast kirjutab. Ja siis noh, kui, kui, siis nagu sellest tulenevalt teooria ennetab reaalseid protsesse, siis tal on kindlasti suurem tõenäosus tabada tegelikkust ja seda nagu näidata mingeid võimalikke arendusteid, enne kui praktikud ise seda ära mõtestavad, sest et noh, probleem on nagu selles, et sõnastuslik osa meie kultuuris on alati väga hinnata sõnastusliku tegevuse tulem on alati väga konkreetselt fikseeritud, see on alati väga selge, alati saab rääkida üsna, üsna üheselt, üsna arusaadavalt noh, kõik need protsessid, mis toimuvad sõnastuse all, kipuvad olema meie küllaltki sellises nagu logotsentrilise skulptuuris tõlgendatud natukene teise järgulistena, mitte tingimata väga teisejärguliste enam, aga sellele on Michelcerto viidanud kui ühele meie kultuuri väga omasele tunnusjoonele. Et need valdkonnad, mille jaoks ei ole olemas head sõnastust, mis toimivad ilma sõnastus, et need kipuvad langema üldises kultuurilises pildis justkui noh, kas siis nagu pisut teisejärguliste ele või lausa täiesti teisejärguliste le vähem kristlikele positsioonidele. Tsertoon näide, ma võib-olla pisut natukene kohandan teda. Aga näide selle kohta oli umbes selline, et ütleme, Kangrotel on kudumismasin, see läheb katki. Nüüd tuleb mingi Töömees õliste kätega hakkab seda kudumismasinat parandama. Tegelikult see protsess, kuidas ta seda parandab, on loominguline, see on looming ja see võib olla üpris keeruline ja neid mehi, kes seda masinat ära parandada suudavad, neid võib olla väga vähe. Aga ometigi ei peeta seda ei, ei mingiks eriliseks loominguks ega mingiks eriliseks tähtsaks protsessiks. Sest noh, see on ju midagi sellist, noh lihtsalt tulete, Töömees parandab ära masina ja nüüd see, millele tserto viitab ja miks see hinnang niimodi langeb ütleb, et kuna see valdkond kama sageli ilma täpsete sõnastusteta, see kogemus antakse edasi käeliselt praktilise rakenduse läbi, siis ei olegi mingisugust läbivat teooriat selles osas välja arendatud. Noh, muidugi kui kõrgkoolis õpetataks kudumismasinate tehnoloogiat, et siis siis seal oleks tõesti täidetud joonistega ja teooriaga, aga kohati isegi praktilised töömehed kipuvad jällegi sellisele teooriale pisut viltu vaatama, sest et sageli osutub, et see teooria ei aita neid nende praktilises rakenduses, et nad teevad tegelikult kuidagi teistmoodi, parandavad ikka selle masina ära ja nüüd ongi selline olukord, et nad on loomingulised, nad saavad sellega hakkama, millega väga vähesed inimesed saavad hakkama, aga teooriat ei ole. Ja selle tõttu ongi see nagu tunnetuslikult justkui vähemväärtuslik valdkond. Nüüd no ütleme nii, et esiteks ei ole see õige, sest see ei ole vähemväärtuslik valdkond, nii ei ole üldse mõtet väärtusi jagada. Samamoodi me võime vaadata teatripraktika teatriteooria suhet väikeste mugandustega, aga teatrit praktikas on kindlasti väga palju selliseid asju, tendentse, äratundmisi, mis kindlasti tekivad teooriaeelselt, mis tekivad just nimelt praktilises rakenduses selle tõttu, et keegi proovib midagi, kuidas midagi toimib, avastab midagi, leiab mingid nüansid, millega ta tahab töötada ja siis ta teeb midagi ja eeldusel, et see tegija on loominguline, siis ta võib teha midagi ootamatut. Nüüd sellel hetkel, kui ta seda teeb. Kindlasti ei ole olemas teooriat selle kohta, sest seda seda konkreetses tegevuse elementaarühikus tekkivat, seda ei ole võimalik ette ennustada, see ongi loominguline plahvatus, see tuleb ootamatult nii tegijale kui ka kõigile teistele, kes seda hiljem vaatavad, nii et nad vaatavad ja tunnevad ära, et nüüd tõesti juhtus midagi uut, sündis midagi uut. Hea teoreetik peaks nüüd olema see, kes selle uue ka koheselt ära tunneb ka siis, kui see uus ilmub praktiku kasvõi kõige väiksemates detailides. Ta peaks saama aru, et midagi on muutunud ja kui ta need saab aru, et midagi on muutunud, siis sealt edasi, kui tal on teooria, kirjutamise annet sellel teoreetikul meie mõtteliselt siis ta võib suuta ette näha ka väikeste nüansside pealt, mis järgmiseks juhtuma hakkab ja ta võib kirjutada lahti võimalused. Ja sellisel juhul noh, ongi see teooria justkui eelneb praktikale, kuigi tegelikult noh, ikkagi selle selle eelnevuse jaoks oli vaja sellest praktilisest rakendusest saad tõuge, et selles mõttes noh, ei olegi põhjust öelda, et üks käib teisest ees, nad, nad kuvad ja tekitavad vastastikku teineteist ja sellisel juhul võib teooria vedada juba selle praktika jõulisemalt järele, sest ta annab praktikule ju niisugusel juhul noh, ette mingisugused sõnastatud jooned, mille pealt praktik võib-olla vaatab, ütleb ohoo, jah, tõesti, eks ole, seda ma tegingi. Ja nüüd ma tean veel palju täpsemalt, kuidas ma saan seda edasi teha. Noh, nagu piss kunagi minu meelest Jaak Rähesoo kirjutas või oli see pigem seoses Jaak Rähe sooga, kui räägiti 60.-te teatriuuendusest, et on väga suur õnnetus, kui ei ole nii-öelda geniaalset teoreetikut praktiku kõrval, kui praktika on loominguline, avastab midagi uut, siis tal on vaja seda, seda sõnastajat, kes teeks mingeid omapoolseid käigud ja teeks asja lahti, teeks lahti selle, selle arusaamiseni, sellest, mille ta on välja mõelnud, tunnetuslikult ära tabanud. Jaak Rähesoo teda nagu peetakse, eks ole, teatriuuenduse ajas selliseks geniaalseks teoreetikuks, kes vist küll mitte väga paljude tekstidega, aga sealjuures väga täpselt tabades näitas ära mingisuguseid arengusuundi ja täpselt samamoodi on igas ajaperioodis on vaja, et see nii, noh, ütleme siis geniaalne teoreetik tuleks ja näeks läbi selle, mida keegi teine läbi ei näe. No mingisugused paarkümmend aastat tagasi ma mäletan, rääkisime omavahel seda juttu, võib-olla oli see vähem kui paarkümmend aastat tagasi, aga tundub, et see oli umbes nagu paarkümmend aastat tagasi. Et teooriat praktiliselt ei ole, tehakse midagi niisugusel tunnetuslikul tasandil, aga see kokku nagu ei tähenda midagi. Praegu tänasel päeval tundub mulle, et teooriat on väga palju, isegi nii palju, et teoreetikud selles rägas enam ei orienteeru. On tulnud, need erinevad mõiste väljad nagu postmodernsus, mis on juba pikemalt käibel, aga post-post siis on performatism, siis on tulnud postramaatilisus, uussiirus ja nii edasi ja nii edasi ja tundub, et see niisugune lahterduse või klassifitseerimise või, või teooriasse paigutamise tung on antud hetkel ümbruses väga suur. No see on tõenäoliselt seotud ju ka, ütleme siin viimaste aastate see väga, ilmselt nähtava tendentsiga, et järjest rohkem tekib selliseid väikseid teatreid, rühmitusi, kild nimetame neid kilkultuurideks teatud mõttes vahetevahel nad on isegi täiesti isoleeritud kild, kultuurid, sest nad võivad esindada mingisugust täiesti ainult Nende endi tegevuspiirkonnas kehtivat ideoloogiat ja kehtivat esteetikat. Ja ega ei sellest sellest ka piisab täiesti, et mingisugune mahtumine suure unifitseeritud katuse alla tundub tänasel päeval olevat äärmiselt ebavajalik ja äärmisel et noh, nagu isegi vähe soovitud, see ei huvitagi nagu enam kedagi. Et selles mõttes igasugune žanrideks jagamine ja mingite selliste suurte joonte tõmbamine, et kus need on meie mingi keskne teatritraditsioon ja ja selle ümber liikuvad väiksemad traditsioonid, see see tegevus tundub kohati nagu mõttetu. Samal ajal, kui selliseid väiksemaid rühmitusi on palju ja kui need nende rühmituste hulk tundub nagu järjest kasvavat siis on väga, kuidagi loomulik on selle juures see, et ka teooria üritab katta Ta ära nende väiksemate rühmituste tegevust, aga kuna neid on niivõrd palju, siis teoorial puhttehniliselt ei olegi nagu võimalik luua mingisugust suurt ühist ja ühendatud mõiste välja, kus kõik nähtu oleks kirjeldatud samalaadsetes terminites. Tegelikult tekibki olukord, et mida väiksemaks need killud lähevad, mida rohkem nad laiali lendavad, seda enam ongi vaja igale väiksele formatsioonile oma teooriat, oma sõnastust, oma arusaamisi ja seda, seda rohkem on ka neid lahti, kirjutas erinevaid mooduseid. Et noh, see on ka muidugi täiesti postmoderne tunnusjoon, et väga kuidagi minu jaoks on silmatorkav, et et sageli postmodernsus lõppemisest räägitakse osutades neile samadele tunnustele, mis justkui pigem nagu kinnitavad seda, et just nimelt ikka veel kehtib postmodernsus kui kultuuriline formatsioon. See on vist jah niimoodi. Ja samas mulle tundub, et noh, olgu, kui on palju teooriaid või palju niisugust teooriad, mis püüavad midagi korrastada, kui neid on liiga palju siis tekitavad nad tegelikult entroopiat ja samas entroopia on midagi sellist, mis on loomeallikana tundub, mida rohkem on seda ümber, seda rohkem on võimalik ammu võtada ja tekitada neid plahvatusi, mis tekitavad jälle mingisugust uut suunatud energiat. Et selles suhtes tundub, et see aeg on jälle väga lahtine ja, ja soodusigasugusteks liikumisteks. Jah, kusjuures ma isegi mäletan vist arvatavasti mingisuguses mõned mõned või natuke rohkem kui mõned kuud tagasikeskuse kolumnis toimetaja kolumnis. Väitsingi ise küll oli nagu pisut ettevaatlik, seda öeldes, aga siiski ma väitsin, et, et praegu on võib-olla üldse nagu parim aeg töötleme siis nagu teatri eesti teatrikriitika parim aeg just selle tõttu, et kajastust on ikkagi niivõrd, et palju niivõrd erinevates suundades, kuigi kajastus ei ole mitte kunagi piisavalt palju tegijate jaoks, sest ütleme nii, et formaate, kuhu seda kajastus suunata, on iseenesest võib-olla isegi vähe. Aga samal ajal noh, blogiformaadis saab väljenduda ja on ka igasuguseid teisi kanaleid, kuidas informatsioon liigub igal juhul võimalused sellise tagasiside kirjutamiseks ja igal juhul või siis parimal juhul ka tõepoolest juba teooria kirjutamiseks, neid võimalusi on ikkagi niivõrd palju rohkem kui on olnud mingitel varasematel perioodidel. Et see juba iseenesest annab võimaluse, et sealt ikkagi lõpuks keegi, kes väga tahab midagi üles leida, ka selle millegi leiab, mida ta otsib. Sul on endal meeldinud alati olla kuskil eesliinidel ja oma teatri tegemistes olid sa ka niisugusel eesliinil, mida isegi selles hetkes päris hästi kirjeldada ei osatud. Kuigi vot siiamaani mulle tundub, et sulle on sümpaatne, see vaatepunkt, mis võrdleb, samastab, otsib, eitab teatriprotsessis niisugust üksust nagu masin. Kui ta tõepoolest aastakümneid minu meelest sarnanes oma tootmisprotsessis, mis on iseenesest juba absurdne sõnateatri kohta oma tootmisprotsessis masinaga, siis siis praegu tundub, et, et see sõnamasin mingisugustes kontekstides on ikkagi pigem nagu positiivne või see, see sõna on muutunud, kedagi ei huvitagi enam see masinlikus selles teatri tegemises, vaid otsitakse just nimelt masinast partnerit, sellepärast et, et tehnika on kodustanud meie jaoks rohkem ja me saame aru teatriprotsessi sees temaga paaris liikudes võib-olla asjast ikkagi väga kasu. Tegelikult inimkultuuri ajalugu on olnud masinate ja tehnoloogilise kultuuriajalugu, sest inimkultuur on arenenud üksnes ja ainult eranditult koos masinatega. Ükskõik kui lihtsalt need masinad ka algselt olid. Ja kui inimkultuuris masinad ära võtta, võtta siis see kultuur enamikes oma arengutes kuidas oleks nagu lihtsalt välja surnud noh, võib-olla mitte päris jah, sest kui me nüüd vaatame mingeid päris varaseid, aga ei noh, tööriist kui masina analoog on ikkagi olnud alati käes, et ilma tööriist, et ta ei oleks ikkagi inimkultuur nagu mitte kuhugi arenenud. Nüüd see vastuolu, et tõepoolest, kui vaadata seda jah, varasemat teatriprotsessi siis see tõepoolest töötas nagu selline hästi õlitatud masin, mis oli väga selgete reeglitega piiristatud, oli väga selge, kes mahub masinasse sisse, kes visatakse masinast välja ja see toimis kindlasti üsna üsna veatult seal üsna täpne masin, aga viste erinevus nagu praeguse praeguse teatriprotsessi vahel või ütleme siis nende praeguste masinate vahel ja selle hästi õlitatud teatri masina vahel, mida me siis vaataksime siin mitmed kümned aastad tagasi, see erinevus on tõenäoliselt midagi sarnast, nagu on erinevus 19. sajandi raske tööstusliku masina ja tänapäevase kontekstitundliku masina vahel. 19. sajandi raske tööstuslik masin oli täiesti noh, nagu hoolimatult valmis oma koostööpartnerile otsast rebima. Kui see kuidagi nagu oskamatult käitus masina juures seda 19. sajandi raske tööstuslikku masinat ei huvitanud see ära rebitud käsi, nagu mitte mingil määral ta isegi ei märganud seda oleks teinud siis ikkagi 20. sajandi masinaehitus, on liikunud kogu aeg selles suunas, et tuua masinaid üha lähemale inimesele, et need masinad muutuksid üha enam konteksti tundlikuks, et nad kuulaksid inimese rütme. Ja kuigi see ei ole võib-olla alati täielikult õnnestunud ses mõttes, et tehnoloogia on ka praegu äärmiselt tõrges, noh, sul võib vabalt olla taskus telefon, mis on tehtud nagu hiljaaegu ja mis on veel hiljaaegu maksnud väga palju raha ja olnud äärmiselt tore ja väärikas ja sealjuures noh, mis püüab olla äärmiselt kontekstitundlik, ainult et see, mida ta sulle ette pakub, on peaaegu alati vale. Sellepärast et, et noh, ta tehnoloogiliselt ikkagi hoolimata oma sellisest kõrgtehnoloogilisest alusest ei ole tegelikult veel jõudnud eriti evolutsioneeruda ja ei ole veel kuigi kõrgel tasemel, et ka sellise kõrgtehnoloogilisena tuurina me ikkagi inimkonnana alles alustame. Ega me ikka hädavaevalt alustan ja ja selle tõttu ka meie nagu kontekstitundlikud masinad võivad seda konteksti vahel üles korjata üsna niimoodi metsast siili varuseltsist ja pakkuda meile selliseid lahendusi, mida me nagu üldse ei tahagi, siis me muidugi vihastame nende peale. Aga ma arvan ka, et need just need praegused teatri formatsioonid, sellised kild, kultuurilised liikumised, kus otsitakse mingit oma kanalit, need töötavad ka noh, see masin, masinaprintsiip on ikkagi, need on nagu sellised just nimelt ise leiutavad ise konteksti loovad katsetavad masinat, mis lülituvad sisse-välja vastavalt nende ümber olevatele vooludele. Ja nüüd midagi sellist öeldes, no muidugi viitan juba otseselt tagasi pluusi ja Quatari teooriat, telenemad vaatlevad ju ka inimese psüühikat, kui masinate süsteemi väikeste sisse pidevalt sisse-välja lülituvate masinate süsteem on nende teooriasse ka inimpsüühika, mis siis orienteerubki mingite voogude, mingite pingejoonte, mingite tõmbetsentrite järgi, millel ei ole sellist nagu tsentraalset tsentraalset eesmärki, nii nagu oli 19. sajandi raske tööstuslikul masinal, et vat siit tuleb välja lüüa selline stants, see peab olema selline kuusnurk või mingisugune muu nurk. Ja täpselt nii tulevad kõik need asjad, et ikkagi selline kontekstitundlik masin häälestub ümber, teeb vastavalt vajadusele väga erinevaid käike vahele jääb lihtsalt seisma, vahel ei tööta, vahel on ka natukene rikkis, et ikkagi jah, masina mõiste on olulisel määral muutunud tänapäevaks. Aga noh, ma tean, et see, see sõnamasin üldse nagu teatriprotsessi sees on tekitanud läbi aegade mingisugust vastuseisu, sellepärast masin on justkui midagi sellist, millel puudub hing, emotsioon, empaatiavõime, mingisugused taolised asjad, mida on alati teatrist justkui otsitud ja teatrile omistatud, et ta peaks justkui kandma neid, neid väärtusi. Tänapäeval on, samuti on mul tunne, et on päris suur lõhe taolise asja vahel on inimesi, kes lähevad teatrisse ja neid huvitab saada sealt mingisugust ütleme, kehalist kogemust või või leida mingisuguseid ideid, mille peale siis saab ehitada üles mingisuguseid oma lauseid ja sellega edasi liikuda nendes päevades, mis viivad meid kuhugi tundmatusse. Aga samas on teine pool, kes tõepoolest siis tahab kaasa tunda, samastuda, nutta, naerda ja no need ongi nagu need kaks poolt, et et see Stanislavski, vaataja, kes tõepoolest tahtis samastuda ja Brehtivaataja, ütleme, kes tahtis ütleme, ära tunda. Et kuidas nad küll niimoodi võivad teha või see ei ole võimalik, nii ei saa see asi olla. Stanislavski samastumine, jah, minagi võiksin selle koha peal olla ja ja ma olen justkui üks sellega, mis toimub. Kuskilt mulle tundub, et tänapäeval muidugi liigub veel üks, mingisugune kolmas suund, mis üldse jaotab või kogub kontekste kuidagi teistmoodi. Kus enam ei, ei ole niivõrd oluline see. Ma teaksin väga täpselt, mida minu lavaline aktsioon publikuga peale hakata hakkab, vaid pigem püütaksegi tekitada taoline situatsioon kus plahvatab midagi sellist, millest ei see kellelegi käes on nupp ega see, kes on riskinud tulla, ruumi ei ole teadlikud. Mulle tundub, et see samane eesliin kuskil, vaat selle koha peal kuidagi vibreerib. Mis sa sellest arvad? Päris kindlasti jah, sest et noh, kui mingisuguse uue otsingu sellises elementaarühikus ongi ju kindlasti alati see teadmatus siis noh, kui kunstnik paratamatult kogu aeg opereerib teadmatusega siis võib ühel hetkel väga selgelt olla nagu mõistetav, et seda teadmatust võiks lasta noh, nagu rohkem lahti. Et seda võiks tuua rohkem sellesse protsessi sisse. Sest noh, lõpptulemust on alati soovitud kontrollida, seal on ilmselt väga palju põhjuseid, kaasa arvatud hirm selle ees, et mida ma nagu siis tegema hakkab, ka on kui, kui ma ei tea, mida teha. Ja võib-olla teisest küljest on seal taga ka vajadus, noh ütleme pikemas perspektiivis ajalooliselt tagasi vaadates alati olnud seal vajadus nagu kontsentreerida tegelikkust, lavastajate tegelikkust, sest tegelikkuses võivad ju toimuda samasugused protsessid, aga nad on ajas väga pikaks laiali venitatud, et me tahame saada sellist tegelikkuse kontsentraat nii lühikese aja jooksul ja siis on jällegi vaja lõpptulemust kontrollida. Aga selge on see, et, et tegelikkuse kontsentraadi teadlik tegemine kultuuriliselt ka ühel hetkel hakkab ära väsitama. Et kui meil on nagu liiga etteantud skeem liiga ette teada, siis miks ei peaks väsitama inimest, kes on orienteeritud, et uue asja kogemisel. Ja kui siis nüüd, eks ole, lasta see protsess lahti siis sisuliselt tähendab see ju seda kõigil oleks ikka huvitav, et ei tekiks lihtsalt üks venide halb tegelikkus, millest me keegi ei taha viibida. Et siis on ilmselgelt vaja mingeid uusi reegleid, mingeid uusi, uusi mängureegleid, mängutehnikaid, mis suunaksid tegelikkuse organiseeruma kontsentreeritult, aga sealjuures nii, et see ei oleks Prei programmeeritud ette antud. Võib-olla see postmodernse, kus kultuuriruumi tingimustes, kus juba noh, nagu kogu kultuuri toimimist ja, ja noh, voolamist ja teisenemist vaadeldakse kui ilma keskse eesmärgita ilma sellisena suure särava lõppsihi Ta protsessi, eks ole, kus toimubki mingi voogamine mingisuguses pingeväljade süsteemis, siis on ju üsna loomulik, et, et seesama tendents läheb sisse ka protsessi sellistesse väiksematesse ühikutesse. Et tahetakse ka, et etendus ise või ütleme see noh, see tegevuslik algühik, et ka see ise oleks juhusliku ootamatum loomingulisem. Et me keegi ei teaks, mis juhtub, see on, ma arvan, et see on lihtsalt nagu sellise üldise kultuurilise positsioneeringu nagu paratamatu ilmnemine. See tundub nagu väga loomulik muusikas improvisatsioon ei üllata ju nagu ammu kedagi. Aga tekstilisel väljal on jah, improvisatsioon, keerulisem, kui me räägime nüüd sellest, et meil on siin väga paljusõnalist teatrit ja vist vist see on võib-olla nagu õige koht tuua veel üks teema sisse, millest ma natukene enne mõtlesin, et võib-olla peaks sellest rääkima. See teema tuleb biosemiootika-st ja see räägib tegelikult sellisest kahetise koodi samaaegsest toimimisest, elusorganismides. Et kõik elusorganismid toimivat korraga analoogkoodile digitaalkoodil, informatsioon, mis meile tuleb ja nüüd üks hästi oluline punkt. Taanlane Jesper How Mayer? Üks hästi oluline biosemiootik seletab oma raamatus, et üks oluline punkt nende koodide erinevuse mõistmisel on see, et digitaalne kood on, noh, ma jätan muidugi praegu täpsustused kõrvale, ma räägin hästi, üldiselt aga digitaalne kood on see sõnastuslik lingvistilisel kanalil jookseb kood. Et kui nüüd keegi kujutab, et digitaalse koodi ja analoogse koodi vastandus on näiteks nii, et raamatud paberil olevad raamatud on analoogkood ja arvutis olev tekst digitaalne kood, siis nii see ei ole. See on väga ekslik arusaam, sest et igasugused raamatut, kirja pandud tekstid, noodid, kogu tekstiline informatsioon ongi digitaalne kood. Analoogkood on see kood, mis tuleb kehalisest füüsilisest otsesest kokkupuutest materjaliga, kus ei ole järske segmentatsioone, kus ei ole järske lõigustumisi, ta on pidev ja digitaalne kood, seal kohal kogu meie kultuur paljuski jookseb digitaalsel koodil selline noh, nagu kuld, tuuri ütleme siis mälumehhanismid ja edasi kandemehhanismid. Siis nüüd üks hästi oluline aspekt, mille teoreetikud välja toovad on see, et, et et meie inimliigina kipume umbusaldama digitaalset koodi, et see tundub olevat nagu selline nagu läbiv joon. Et hoolimata sellest, et me räägime kultuuri tähtsusest ja noh, väärtustame oma tekste siis oma tegelikus käitumises, kui seda vaadata, kuidas me päriselt käitume, mitte see, kuidas kujutame ennast ette käitumist, siis me väga umbusaldame digitaalset koodi ja selle põhjus on väga lihtne. Evolutsiooniliselt oleme me hinnatajatena või, või siinse planeedi evolutsiooniharus toimivate olenditena. Me oleme evolutsioneerunud sadade miljonite aastate jooksul analoogkoodi põhiselt, kuigi meie geneetiline kood on loomulikult digitaalne kood. Elu on alati olnud digitaalse analoogkoodi miksing, aga teoreetikud osutavad sellisele tõsiasjale, et kuna analoogkood on revolutsioneerinud tohutult kaua, aga digitaalne kood on revolutsioneerinud imevähe tohutult vähem tõepoolest nagu teadlikkus kasutuses, võib-olla ainult niikaua, kui inimkultuur ennast kultuurina teadvustab, see ei ole nüüd muidugi mitte küsimus ei ole sind ajas ja ütleme 12-st 1000. aastas, et siis oleks lausa olematu aeg evolutsiooniliselt siis seda aega ei oleks üldse mõtet nimetadagi. See oleks isegi mitte tühine millimeeter. Aga ütleme võib-olla siis mingisuguse paarisaja 1000 aasta jooksul on sellised mõtestamispõhisusele suunavad digitaalse koodi evolutsioneerumine toimunud, võib-olla on see alanud isegi kusagil noh, parimal juhul paari miljoni aasta taga, noh võib-olla ei ole ka, aga igal juhul on see, et selle aja jooksul digitaalne kood ei ole kindlasti veel revolutsioneerinud kuigi kaugele. Kui väga lihtsalt seda asja seletada ja kipubki olema, nii et ikkagi enamiku oma sõnumeid saame me jätkuvalt analoogkoodil. Ühesõnaga, nagu hop majori näide oli selline, et kui poiss ütleb tüdrukule, et ma armastan sind, siis enamik sellest sõnumist ei tule mitte nendest sõnadest vaid enamik sellest sõnumist tuleb sellest, kuidas üksteisele otsa vaadatakse, milline on kehakeel, milline on tämber, see kõik on analoogkood ja see sõnum seal see, need kolm sõna, ma armastan sind, need on digitaalne kood. Ja selle tõttu tuleb välja niisugune tendents, digitaalne kood on hõre, tan katkendlik, hõre ja sisaldab väga vähe meile olulist informatsiooni. Analoogkood on väga tihedalt täis pakitud informatsiooni. Ta on väga kompresseeritud, tihe ja suhtleb meiega väga aktiivselt, aga ta on sõnastusväline. Ühesõnaga, ta töötab sõnastuse all. Ja nüüd selle tagajärjel noh, ongi nagu see, kuna me saame põhi, oma põhilise informatsiooni ikkagi analoogkoodi, siis me just nimelt tunnemegi ennast teataval määral nagu noh, ebamugavas seisus, kui me oleme jäetud ainult digitaalse koodi mõju välja. Me peame seda kogu aeg, et saada digitaalsest koodist aru. Siis me peame seda kogu aeg komplekteerima ja täiendama analoogkoodilt tuleva informatsiooniga. Et mingis mõttes me oleme siis nagu sellises olukorras, et ma hakkasin mõtlema, et niimoodi võiks ju teatri nagu sisu sõnastada ümber muidugi võib-olla saaks paljusid teisi asju ka samamoodi sõnastada, aga et see, mis, nagu toimub teatris, erilist toimubki just nimelt see, et seal töötatakse väga paljuski just nimelt analoogkoodiga sest kõik see, mis ehitatakse juurde hõredale, tühjale tekstile kõik see, millega töötab näitleja, millega töötab ümbrus, millega töötab keskkond, see on kõik analoog koodil, jooksvate signaalide edastus. Et noh, selles mõttes teater on see kunstivorm, mis pakub meile tegelikult, et noh, nagu lähiruumist füüsiliselt otse just nimelt seda osa koodist millega me oleme sadade miljonite aastate jooksul kokku evolutsioneerunud, ta toob meile selle just täpselt nii lähedale, et seal ongi täiesti nagu otsene analoogia ja kattuvus selle vahel, kuidas me igapäevaselt maailma enda ümber tajume, vastu võtame ja kuidas me siis noh, ühesõnaga seda teatris tajume, et seal polegi nagu vahet. Mulle väga meeldib, see näitab tegelikult seda, et teatris on justkui mõttetu lause, mille nimi on, ma ei saa aru. Sel juhul peabki korra vait jääma ja tajuma seda, mis sealt kohale tuli, sest sest juba seesamane sõna, et, et ma ei saanud midagi aru või, või mida see kõik tähendas näitab justkui selle selle sõna ja enesealavääristamist, sest tegelikult on kõik need, mis see tähendab ja mis on, on kogu aeg kohal olemas. Ilma selleta, et sulle seda sõnastatakse. Just nimelt ja noh, ongi kuna analoogkood ongi sõnastus väline, siis noh, siit me jõuame ka tagasi selle probleemi juurde, miks inimesed Nad tahavad väga aru saada, sest et meie kultuur on lihtsalt nagu noh, meile väga sügavalt sisse õpetanud ja nagu rõhutanud kogu aeg seda, kui oluline on sõnastuslik, kui oluline on mõtestav ja see tendents, et ainult hästi sõnastatud väärtuslik see tendents on väga tugevalt nagu sissekasvanud. Aga biosemiootika asja vaadates tuleb välja, et ikka jätkuvalt jah, aga me oleme, me oleme jätkuvalt loomad, kelle peale on installeeritud õhuke digitaalse koodikiht ja see kiht on väga õhuke ja see kiht ei aita meid ilma analoogkoodita. Et just nimelt tuleks nagu lahti saada sellest, sellest murest sellest, sellest hirmust, et detsembris ei ole sõnastuslik, et see ei ole justkui väärtuslik, et see on justkui nagu noh, justkui mingi sõnastuse all olev teisejärguline kandev struktuur ilma milleta võib-olla saaks, kui tähtis on justkui see otseselt sõnastatud informatsioon kipub olema. Nii et tegelikkus on täpselt teistpidi. Tegelikult on kogu imetajate rühm, kogu loodus, kõik on kujunenud välja ikkagi nii ja inimene sealhulgas et ilma analoogkoodita me ei saa lihtsalt mitte millestki aru. Ja võib-olla üks aspekt, mis veel siinkohal tuleks välja tuua, et et võib-olla kui püüda nüüd mõista veel natuke teistmoodi, siis analoogkoodi probleem on see meie jaoks inimestena vaadata analoogkoodi aega, lukustatud analoogkoodis toimub kõik täpselt sellel hetkel, kui see füüsiline interaktsioon toimub, sealt ei saa ei edasi ega tagasi. Digitaalne kood on ajast lahti lukustatud, digitaalne kood võimaldab mõtestamise võimaldab meile rakendada meie Kron esteetilist potentsiaali liigutada oma isikut, et noh, oma minapilti ajas edasi ja tagasi ja mõelda järele. Aga sealjuures ei ole digitaalsel koodil kokkupuudet füüsilise reaalsusega. Nojah, tegelikult teatraalne akti ikkagi selles kohaloleku see seisnebki, et siin ja praegu midagi juhtub. Ideaalne on see, kui seal need mõlemad koodid tuksuvad reaal ajas just siin ja praegu ja tähendavad midagi ja, ja annavad edasi mingisugust informatsiooni või siis vahendavad seda või suunavad seda ringlusesse või ükskõik kuidas. Aga samas muidugi noh, see on vist meie kui eurooplaste viga, et meie, lääne kultuur on olnud suunatud väga palju sellele kehaosale, mille nimi on pea. Ja kuna see ja eriti tema ülemine osa on justkui muust kehast eraldatud siis on tõepoolest väga rasked kõik nagu ühena tajuda, sellepärast et minule meeldib väga niisugune mõtlemine, et pea on kehaosa, mõtlemine on kehaosa ja samas kõik see, mida ma räägin minu pärast kas või kuulen, on tegelikult minu kehaosa. Ja sellisena on mul oluliselt lihtsam ennast paigutada, sellesse maailma, sellest aru saada. Tundub mõttetu küsida, kas see on mõttekas, sest ta lihtsalt seda ongi. Ja samas sellise suhtega teatrit teha tundub mulle üldse ainuvõimalik ja arukas mitte tõsta siis nagu neid asju kõrvale, et kui tõesti rahajagajad küsivad minu käest, et sa tahad midagi teha, aga kus on tekst siis ma pean küll ütlema, et mul on tänapäeval tõepoolest natukene raske aru saada nende küsimusest. Mis see tähendab, kus on tekst? Ma teile ju kirjutasin teksti, et miks ma seda raha tahan, et seal on tekste. Mis tekstide veel tahate? Mingisugune taoline tekstikesksus, selle nimi võib-olla ongi hirm. Hirm sellest, et kui ei ole minu pea ülemisele osale arusaadavad struktuuri, siis ma kaon ära ja mind võidakse ära kasutada, ma ei tea, mingisuguste tumedate toimingute jaoks. Tekstiilist informatsiooni on oluliselt lihtsam määratleda, seda on lihtsam lõigustada, jagada kastidesse, muuta selliseks kergesti käsitletav vaks arusaadavaks. Selles mõttes on mõistetav, et masina, need osad, millel ei ole otsest ligipääsu sinu psüühilisele reaalsusele, eks ole, mis võib-olla noh, ei, ei, ei olegi mõeldud selleks, et nad ei saagi sellega hakkama, siis noh, need, need saavadki toetuda oma tekkeloogikast tulenevalt sellele osale informatsioonist, mis on neile noh, jõukohane läbi masindada, eks ole, mis on kontrollitav ja hästi-hästi lõigustajatele segmenteerida. Aitäh, et selles mõttes muidugi ma saan, ma saan aru, miks bürokraatlik masinavärk nõuab teksti. Sest bürokraatlik masinavärk ise tekkis tekstipõhise, nagu me vaatame. Kirjakeel paljuski ju tekkiski selleks, et kirjutada üles selliseid asju, näiteks ütleme, vanad sumeri tekstid väidetavalt 90 protsendi ulatuses koosnevad lihtsalt võlateadete üleskirjutustest sumeritel. Miinus 3200 aastat tagasi, nende kirjakeelt loetakse esimeseks inimkultuuris tekkinud iseseisvalt tekkinud kirjakeeleks. Aga 90 protsenti nende tekstidest. Nonii, eks ole, sumeroloogid ilmselt oskaksid mind parandada. Aga nii laias laastus 90 protsenti tekstidest koosnes üleskirjutustest stiilis. See on 27 rasvane lammas, võlg. Oh issand, kui kole on seda kuulda, sellepärast et see kultuur on hävinud ja võib-olla sellepärast just hävinud, et neil polnud enam midagi targemat üles kirjutada või rääkida. Me oleme selle samasuguse piiri peal, ma loodan, et me suudame nende vigu vältida. Olgu, kui ma keeran natukene nüüd kogu seda juttu veidi teise suuna peale. On niimoodi räägitud, ütleme niimoodi, et ta võib-olla olnud ka mingisugused ajad tagasi, et avangard ja radikaalsuse oli ilmtingimata millegi lõhkumine. Tänapäeval tundub, et need asjad on kuidagi teistmoodi. Minu meelest oli Tiit palu, kes esimest korda ütles seda, et no 99 tekkega sai eesti avangard alla neelatud ja nüüd seda piiri kuhugi tõmmata, et kus on, mis on väga raske, sellepärast et riiklikes struktuurides, kes on võimalik seda leida ja see on justkui nagu seadustatud mis on siis see tänapäevane teatri avangard, kust sina seda näed või kas seda üldse on? Või kas seda üldse vaja on? Vaata võibolla jah, avangardi mõiste, eks ole, nii nagu see sõjandusest tuleneb, eks ole, eelvägi et see võib olla olukorras, kui kogu kultuuriruumi vaadeldakse kui pingeväljade süsteemi, kus koht on keskpaik siis sellise nagu ruumilise positsioneeringu puhul on väga raske määratleda seda, kes on ees, kuna nagu ühtegi kohta ei olegi, mis oleks ees, kõik ongi kogu aeg, keskpaik on lihtsalt mingi intensiivsus mingisugusel kohal, mis hakkab avaldama enda ümbrusele muljet. Et selles mõttes avangardi mõiste, kuigi ta on meile arusaadav, mida me sellega öelda tahame siis tänapäevases kontekstis ütleme siis ta tähistaks rohkem mingit just nimelt pingsust intensiivsust. Aga jah, nagu ruumilise positsioneeringu, kuna pole see enam väga põhjendatud, et kuigi sisu on arusaadav, aga kui korraks vastandumise küsimuse peale mõelda, siis siin on vist natukene selline asi, et üks võimalik postmodernsus definitsioon, selline postmodernsus sisu selgitav definitsioon. Ja põhimõtteliselt niisugune postmodernsus seal ei ole võimalik vastandada ühtegi talle eelnevat formatsiooni, sellepärast et postmodernsus lihtsalt. Ta neelab rahulikult endasse kõike. Ta ei vastandu mitte millelegi otseselt ei vastanduda ka mitte modernismile lasteaia renessansi ei vastandu keskajale, ükskõik milline kultuuristrateegia mahub Bosmodernsusesse ära ja seesama tendents on võib-olla nendesamade kild struktuuride ja väiksemate pinge tsentrite tekkimises ka sees. Et nendel noh, ütleme siis uuel teatraalsel avangardil ja nüüd me peame leidma selle avangardi asemele ilmselt mingi muu mõiste siis nendel uutel liikumistel, nendel voogamistel, mingisugustes, ootamatutes suundades, neil ei ole lihtsalt enam mitte mingisugust vajadust vastandada, sest et noh, vastandumine on täiesti ebatähtis, see on sügavalt ebatähtis praeguses kultuuriruumis kuna vastandumise järgi saab ennast positsioneerida ikkagi siis, kui on olemas mingisugune tugev telg ja vajadus sellest tugevast teljest nähtavalt eristuda. Aga kui isegi eristumine ei ole võib-olla enam nagu eesmärk kui eesmärk on just nimelt mingisuguste endale kohaste sisemiste kultuuriliste pingsuste ülesleidmine. Ja siis on ootus on ka pigem selline, et mitte. Me murrame läbi ja noh, jõuame, eks ole, tõmbame endale ära mingi osa publikut või, või publik lihtsalt nagu tekkima sellisel juhul, eks ole, need inimesed, kelle jaoks sedasorti kultuurilise loomingu või ütleme üleüldse lihtsalt mingisuguse mustri mustri loome, ka kohtumine on oluline. Kui need inimesed leiavad üles selle, mida see konkreetne uus tekkinud pingetsenter tekitab, siis ongi hästi ja et seal ei ole, selle tõttu ei ole ka seal vastandumise mõistele enam mingisugust mõtet ei ole ka mingisugust, isadab puu, sellepärast et isa ajab kuskil hoopis mingit teist asja ja see noh, tegelikult ta ei tule õpetama ja ütlema, mida need noh, tema järeltulijad peaksid tegema ja ausalt öeldes segada selles kultuuriruumis enam ei pääsegi seda õpetama ja ütlema, et need, need, need liikumised on tihtipeale üksteisest isoleeritud või noh, nagu see isoleerituse on juba nagu ja sisse kirjutatud. Et kui ikka me noh, mingisugust ütleme, kaks erinevat süsteemi loomingulistest punktides, nagu mitte kusagil ei kattu, siis ei ole vastandumine, see on lihtsalt see, et nende vahel ei toimu kõnelust. Aga see on iseenesest niisugune lootusrikas jutt, sest kunagi aastaid tagasi sattusin ma juttu rääkima ühe Moskva professoriga, kes uuris aju, poolkerade talitusi ja kes oli teinud eksperimendi, mille Mac seda kirjeldama, sind, kuigi ma oskaksin seda ka teha, aga aga ta jõudis järeldusele, kultuurilised protsessid edestavad suht täpselt ajaloolisi protsesse mingisuguse ajaühiku võrra. Ja kui kultuuris on praegu niisugune olukord, kus vastandumine on ebatähtis ja kus on täiesti arusaadav taoline erisuste kooseksisteerimine koos liikumine ja omavahel kommunikeerumine, siis ehk keerab ka ajalugu sellel niisugusel uuenemise momendil selle suuna või selle lehekülje ette, kus tõepoolest niisugused teravad vastandused kaovad ja ühel momendil on käes aeg, kus mingisugune teravdatud konflikt tundub lihtsalt mõttetu ja keegi enam ei haara nende masinate järele, mis võiks vägivaldselt teise eksistentsi lõpetada. No vot, ma ei julgeks selle koha peal väga lootusrikas olla, tähendab tegelikult muidugi mõtleva inimesena mulle meeldiks selline asi, mis ma nüüd nagu vastuväiteks või mitte vastuväiteks, vaid miks ma ei ole nii optimistlik, see on ilmselt see, et meie bioloogiline loomus läbi evolutsiooni on konstrueeritud natuke teistmoodi. Siit tuleb üks huvitav suhtestumine postmodernse kultuuriruumiga nimelt imetajatena oleme evolutsioneerunud kogu aeg arhilistes süsteemides imetajate karjades, sotsiaalsete imetajate karjades kehtib alati väga selge ja rafineeritud kord, kes on karja liider, kes on mingisugustel muudel positsioonidel, neid positsioone mängitakse ümber, aga see on meil ikkagi evolutsiooniliselt sügavalt sees, kuigi mõned suured primaadid meie lähisugulased võivad elada ka suhteliselt üksildast elu ja noh, seal ei ole see hierafiseeritus võib-olla alati nii selgelt esil, aga mingisugusel perioodil mängitakse Need hierarhia suhted ikkagi paika. Ja selles mõttes, ega me oma inimkultuuris täiesti üheselt kopeerime neid liine, mida me imetajatena evolutsioneerides või ütleme siis sünnitavate imetajatena 56 miljonit aastat evolutsioneerudes oleme endale lihtsalt sisse saanud. Me oleme lihtsalt lisanud neile teatava sellise noh, rafineerituse kohati mõningase jõhkruse ja tänu oma võimele kasutada informatsiooni tekstilise informatsiooni, digitaalset informatsiooni, siis me oleme selle muutnud kohati võib-olla natuke kurjemaks ja julmemaks, kui see on loomadel. Aga samal ajal noh, me oleme ka püüdnud saades aru, et niimoodi läheb asi käest ära oleme püüdnud leida mingisuguseid mehhanisme, mis seda taltsutaksid nüüd postmodernsus ja inimliigi omavahelises kooskõlas on selline huvitav küsimus. Et kuna see evolutsiooniline alus, see on vältimatu, see on meisse sisse kirjutatud nii sügavalt, et noh, ei ole liiast tuletada siinkohal meelde semiootikuid Jondiili sõnu, kes kohaldab seda küll semiootika-le, aga ütleb, et, et kaasaegse semiootika ülesanne on anda tagasi inimesele tema loomulikkus. Ühesõnaga laiemalt tähendab see siis seda, et kaasaegne inimese mõtestamise teadus peaks tegema väga sügava liikumise väga tugeva liikumise selles suunas, et saada aru ikkagi, kui sügavalt me oleme loomad ja kuivõrd meie käitumisi suunavad needsamad mehhanismid, mis suunavad teiste imetajate käitumisi. Me oleme väga-väga viltu läinud sellest arusaamisega, hakanud pidama endast millekski loomast kõrgemal olevaks ja tegelikult meie eristus ongi ainult teataval määral meie keelevõime ja meie Kron esteetiline potentsiaal, suutlikkus oma persooni ajas edasi-tagasi liigutada, teda on natukene vähe, et pidada ennast loomast erinevaks, kuna ikkagi seesama analoogkood, mis suunab kõiki meie otsustusi, see jookseb nii meis kui loomadest täpselt ühesugused. Aga nüüd et postmodernsus juurde tagasi, siis probleem on nagu selles, et evolutsiooniliselt vaadates ei saaks postmodernsus olla üldse võimalik inimliigile, sellepärast et postmodernsus üritab taandada hierarhilised lähenemist enda kultuurile, jõustruktuuridele, sotsiaalsetele üles, ehitustele, ühesõnaga postmodernsus üritab teha seda, millele kogu meie bioloogiline evolutsioon täiesti ilmselgelt räägib vastu. Ja selles mõttes on minu meelest läbi postmodernsus ajaloos hetkel väga kummaline seis, kus esimest korda täiesti teadvustatult ja tõsiselt inimkultuuri ja üleüldises ajaloos katsetatakse hierarhilisi aluste nihutamist. Ühesõnaga katsetatakse leida mingisugust teistsugust teed. Et vaata, selles mõttes jällegi võiks nagu olla lootusrikas just täpselt nii nagu sa ütlesid, et tuleb öelda, et seekord just nimelt tänu valge kultuuri mõttetegevusele oleme me saanud aru mõningatest alustest, kuidas meie bioloogiline reaalsus, füüsiline reaalsus meie ümber, meie looduslik olemus, kuidas on konstrueeritud, me oleme sellest saanud nüüd juba niisugusel määral aru. Me oskame sealt teha mingeid järeldusi ja seetõttu me oskame ka läbi näha seda, kuidas me oleme loomadena konstrueeritud ja millised on meie käitumises ja olemasolemises eksistentsist üldse selliseid jooned, mida me ei saagi mitte kuidagi ignoreerida. Ja kui me nendest oskame aru saada, siis noh, ma ei tea, võib-olla mingisuguse lähema mitme 1000 või 10000 aasta perspektiivis on meie liik põhimõtteliselt võimeline tegema mõningaid järeldused, häälestama oma kultuuri pisut teistmoodi välja tulenevalt sellest, et tänu evolutsiooniteooriale me lõpuks hakkame aru saama, millised me oleme, sest siiamaani on kultuur ikkagi nagu täielikult eksinud peaaegu kõiges, mis käib tema, noh, nagu tegeliku olemuse kohta nüüd siis on see nagu võimalik, et selles mõttes on see on see pisut lootusrikas olukord, küll. Sa olid oma väljaütlemises väga optimistlik. Arvad, et inimkultuur on siiski jätkusuutlik ja 10000 aastat peale meid on see kõik olemas? Vaata, siin ongi see asi, et ma vaatan maailma ikkagi evolutsenistina ja evolutsionistina ei ole noh, inimese eluiga üldse mingisugune mõõtühik, evolutsionistile on see olematu aeg ka 1000 aastat mingit arengut või 2000 aastat mingit arengut, on olematu aeg isegi 10000 aastat. Ta on olematu aeg. Ja kui nüüd inimkultuur nagu sellisel evolutsioonil sele taustale asetada, siis minu meelest ei ole mitte mingisugusest kultuuri arengu lõppfaasis, vaid me oleme hädavaevalt oma mõistusliku arengu kõige algsemas. Alguses me hädavaevalt alustame millegagi. Et noh, ma absoluutselt ei lähe kaasa nende juttudega sellest, kuidas me oleme mingisuguse kultuuri hävingu serval minu meelest tuleb see lihtsalt vähesest evolutsiooniteooria tundmisest. Selline jutt. Aga mis on siis huvitav teatri fenomen, mingi asja fenomen, mis tegelikult asetab ennast mikroskoopilise hetke sisse selles mõõtmatus kulgemises miks seda üldse vaja on ja miks seda kasutatakse, miks niisugune vahend on välja võetud? Tagasi analoogkoodi juurde sellepärast et me üldse niimoodi siin arutleda saame, see on meie keelevõime tagajärge, Kron esteetilise enda ajas nihutamise võime tagajärg, et me kasutame digitaalset koodi ja oleme selle tõttu teatud hetkedel ajast lahti lukustanud. Aga meie viibimine maailmas toimub ikkagi selles füüsilises hetkes. See, et me selle üle kogemata kombel ühe veidra liigina, kes kasutab niisugust tehnikat, et me selle üle siin arutleda saame, see on õrn pinnakiht. Meie eksistentsi tegelikkus on lukustatud analoogkoodi ja seal me ei saa ajast mitte kuhugi ei edasi ega tagasi selle juures. Me viibime just täpselt selles hetkes, kui kõik asjad toimuvad selles mõttes. Ka teater viibib täpselt selles hetkes, kui kõik asjad toimuvad. Kõik, kes seda vaatavad, on kohal sellel hetkel selles ruumis, selles ajaühikus. Aga siis ikkagi see võib-olla meile olemuslik mustritega mängimine, see võib olla meie liigile lihtsalt huvitav. Niimodi viibide ajas kohal, aga ikkagi. Tähendab sellele, et niisuguses teadvustatud hetkes kohalolemises on võimalik saada teadlikuks sellest, et ollakse pidevalt ristil. See samane evolutsioon kui üks horisontaalne liikumine. Ja tõesti see vaimne liikumine, kui mingisugune lõpmatu vertikaal ja, ja ja hetk-hetkelt punkt-punktilt tajuda niisugust kahetist olemust. Sellisena mulle. Meeldib võib-olla ongi õige aeg selle koha peal joon alla tõmmata ja, ja mitte hakata küsima, et mida sa soovitaksid teatrisse vaatama minna vaid, et soovitada seda, et minna teatrisse kohale ja püüda sellest hetkest kätte saada vaata see digitaalse jaa, analoogse koodi ristumispunkt ja samamoodi nende horisontaal ja vertikaaltelgede ristumispunkt ja tunda ennast seeläbi kõiksuse kõige olulisem osana. Aitäh sulle, Andres v. Te kuulsite saadet sarjast narridel aeg. Stuudios olid Andreas vee ja sarja autor. Snaarneks toimetas markeri. Narride laev.