Tere taas oleme taas tunnikese aasta lõpule lähemale ei jõudnud ja nüüd on kätte jõudnud see osa meie programmist, kus stuudios ei ole mitte kaks saatejuhti, vaid on kolmas inimene. Ka. Margit Kilumets, Tarmo Tiisler ja meie külaliseks järgneva tunni jooksul kunstnik Jüri Arrak. Hea külaline. Lõpp hea külaline ja õppija külaline juba hakkas naerma. Tere, Jüri Arrak. Ta jõudis veel enne öelda, et hea on siis, kui külaline ära hakkab minema ja kõik see möödas on, aga meil on tõesti hea meel, et tegelikult keset suurt töö kiiret ikkagi mitte meie juurde tulla, sest Jüri Arraku aasta on nimelt olnud niisugune, et, et ta on palju ette võtnud ja just praegu oli võimalus kõigil kunstihuvilistel vaadata näitust Tallinnas Vabaduse platsis, aga alates tänasest enam seda võimalust Tallinnas vähemalt ei ole. Nojah, täna oli piltide transport oli, jätkub veel tegelikult aga no ei jätku praegu momendil ma olen siin aga, aga noh pärast seda, see on niimoodi, et see näitus oli lahti, kuni eile õhtuni. Külastatavus oli, oli üllatavalt suur võib-olla sellepärast, et et. Traditsioonilisi õlimaale ja ja eriti veel sellist teemat, nagu ma kasutasin, seal. Seal oli palju, palju oli, oli testament, kuulge, maale ja nii edasi traditsioonilisi, võib-olla inimesed ei ole harjunud enam vaatama ja, ja see oli nagu üllatus, et muidu on tavaliselt fotod, performance it, videod, mis on nagu kunstiruum, on ümber kujunemas. See näitus Meie Tarmoga käisime seal ka ära. See kindlasti äratab huvi, see, see paneb inimesi vaidlema, see paneb inimesi mõtteid avaldama, aga meie näiteks arutasime omavahel ka seda, et kuidas kunstnikud näituseni jõuavad. Et kas teile tehakse ettepanek, et maestro Jüri Arrak, kas te tahaksite sellel päeval sellel ajal teha seal näitust, sest teil on ka Tartus praegu näitus väljas, eks ole ju? Noh, seekord nüüd need kaks näitust korraga oli tingitud sellest, et oktoobris ma sain 75 aastat vanaks ja siis ma tahtsin seda näitust korraldada oktoobris. Aga siis kunstihoone kunstinõukogu otsustas, et mul ei ole vaja seda näitust. Et alles oli 70 vana inimene juba ja, ja jälle näitus ja niuke nagu noh, nagu küll, no ma ei hakka eriti kritiseerima, aga fakt oli selline. Ja siis ma ütlesin, et aga ma ikkagi tahaks selle nendes ruumides seda näitust, sest mul 1970 oli elu esimene personaalnäitus oli täpselt samuti kunsti kunstihoone galerii. Jaa. No kuidas siis niimoodi niuke sümboolne asi ja kui ma 50 sain, siis mul oli ka samades ruumides näitusi ja vahepeal oli veel mingeid, et ma ei tea, kas viis, viis korda või palju, mul seal on olnud niisugune kodune galerii. Ja, ja siis ma siis ma ütlesin, et, aga noh, et, et katsuge ikka kuidagi teha ja no hea küll, ma detaile ei räägi, aga detsembris anti mulle siis see võimalus. 10 päeva. Ja, ja ma, ma ei tea, ma natuke räägin sellest näit midagi näha ei ole joaga. Aga ikkagi on tore kuulda, sellepärast et kes seda teab, võib-olla saate viie aasta pärast jälle võimaluse oma pildid välja panna ja siis inimesed oskavad tulla. Jah, ja kuna, kuna teie pildid nii palju kui mina oma väikeses kunsti teadmises nägin käekiri on ju äratuntav, käekiri on ju selline, mis nagu nagu varemgi olnud, siis ma arvan, et kuulaja ka mingisugust ettekujutust siiski omab just nimelt endale saab, nii et. Kui võib, vaata, selle näituse kontseptsioon oli mul selline näitus on nüüd juba maha võetud, siis ma räägin minevikus oli selline, et pealkiri on kõigepealt horisontaal ja vertikaal, mida see nüüd tähendab, see tähendab seda. Et ristil on horisontaalpuu ja vertikaalpuu ja, ja horisontaal oli siis mul sümboolselt selle galerii esimene ruum, see tähendab seda, et horisontaalselt puul on inim suhted ühesõnaga armastus, erootikapoliitika reetmine, tapmine kõik, kogu see skaala enam-vähem. Ja siis tagumine ruum on sisse vertikaalne ristipuu siis inimese ja kõiksuse vaheline looja vaheline energiavaheline jumala vaheline nimi pole tähtis, sest sest targemad mehed on öelnud, et ükskõik, mida me ka jumala kohta räägime, kõik on vale. Sest, sest noh, me me ei jaga seda asja eriti, aga me oleme võtnud nagu noh, kuidagi peab ju rääkimas on semiootiline, nagu et ABC-d on, eks ole, tähestik ja nii edasi. Nii et see oli siis inimese jumala vaheline probleem ja ka kuna meie kultuuriruumis on on kristlik religioon, siis ma siis ma väljendan seda läbidestamentlike kujundit ja teemade. Sest no lühidalt veel kord, võib-olla selle saate alustuseks, ma ütlen oma suhtumise üldse jumalasse või sellesse probleemi. See on niimoodi, et umbes teadlaste arvamuse järgi, umbes 200000 aastat tagasi sai loom keda me nimetame siin praegu imiinimeseks nimetaja Sai abstraktse mõtlemise võime umbes 200000 aastat ja, ja see sellega koos minu arvates ja mitte ainult minu või on ta on ta saanud ka usutunde sellepärast, et usutunne ei ole mitte midagi muud kui arusaamine, et midagi on salapärasemat, suuremat müstilisemaid, kui sa ise oled son, usutunne religioonid on kultuuriti välja kujunenud tuhandete aastate jooksul. Nad ei ole, nad ei ole eriti vanad iniminimesega võrreldes kus seal kuskil 5000 või 6000 või noh, see oli, see on tühine aeg. Jahja ja religioonid on kultuuriti välja kujunenud, erinevalt religioonid tuvad ajas ja, ja tähendab nad on minu arvates välja kujunenud tänu sellele, et kunagi tol ajal tuhanded aastad tagasi puudus manner te vahel selline informatsioon nagu praegu, et hiirekesega vajutatakse ja saadakse teada, mis Tokios juhtub. Tol ajal tol ajal Jaapani, Jaapani saared, mis on nagu hiljem asustatud, kui Hiina, eks ole? Olid, olid noh, täiesti täiesti eraldi näiteks Ameerikast või Aafrikast või Euroopast või see on, see on üsna niukene. No ma räägin natuke koolipapa praegu, aga see on lihtne ja arusaadav. Ja ja see seetõttu mina, kui ma tahan vaimsusega tegeleda, aga kunst põhineb vaimsusel, ma ei saa midagi teha, kunst ei ole mingisugune nihukene nihukene tegevus, mis kajastab ainult momendi olukorda, momendi olukorda, mis on inimkonnas ütleme viimased 10 aastat. Sest praegusel ajal kunst väga kiiret muutub, aga see on väline pind. Sisuliselt kunsti, kunsti sisuline külg ei tohiks eriti muutuda või siis peab inimene muutuma juba bioloogilisest olendist, võib-olla tehnoloogiliseks olendiks. See on, see on niisugune, noh see on mõtisklus. Ja nüüd kunstilise põhiolemus. On ta siis Egiptuse, Egiptuse või Mesopotaamia või on ta on ta kristlikku kristlikku kultuurikunst või indiaanlaste või see pole tähtis, omab, omab mingisugust mingisugust sellist soovi kontakteeruda arusaamatu ka müstilisega teispoolsusega, surmajärgse ja nii edasi ja nii edasi. Ja nüüd nüüd on see vormi küsimus, eks ole, noh see on umbes nagu, nagu semiootika sky ütleme, mis, mis, mis see semiootika, muud angu märkida seletamine. See on umbes nii, et hiinlane oskab kõik hiinlased, noh, oletame, et kõik hiinlased oskavad hieroglüüf, mina ei oska, eks ole. Ega ega see ei tähenda, et, et, et ma olen nüüd lollim kui, kui hiinlane aga ma lihtsalt ei tea seda märksüsteemi. Nii et nii et see, see kunsti kunsti üle arutamine minu arust peaks peaks siiski meie ajal ka veel lõppema, siiski arutamisel vaimsuse üle, mitte vormi üle. Vahele tee jutu ajal mulle meenus Eino Baskini kuulus naljalugu kunstisaalis kunstisaalist. Teate, ilmselt ju momendil ei mäleta, aga kuidas see oli? Ta läks kunstisaali ja siis oli seal valvur ja rääkisite, et heeringas veenuse õlal ja niisugused kunsti nalja. Mister P. Siin oli ju kunstisaali valvur selles filmis just see oli haruldane film, täielik pilge, eksis. Kuidas teie suhtute sellisesse pilakeelde teie eriala aadressil? Oi, mulle õudselt meeldib, kui inimene omab naljasoont ja, ja teeb nalja ja huumorit ja mul on, mul on, mul on suurepärase, mul ei ole mingisugust probleemi, kui keegi minu piltidele nalja teeb. Aga kui ta teeb seda mingisuguse niukse vihaga, hävita tamise kirega ja noh, nii lõhkumisega see see on, see on nagu see on juba sealt olla selle inimese kompleks, järelikult see ei ole normaalne. Aga, aga täiesti loomulik, et igal inimesel on erinevad arusaamad. No kuna meil on kõigil erinevad näpujäljed juba käekirjad, siis on erinevad arusaamised ka ega kunstivormidest ja aga, aga, aga veel kord ma ütlen, et see kunstist rääkimine, õpetamine tema üle arutamine peab lähtuma siiski inimese põhiolemusest ja põhiolemus on meil siiski see, et me oleme abstraktse mõtlemise võimet omavad ja usutunnet omavad olendid. Usutunne, ma räägin veelkord, ärge ajage segamini religioonidega religioonide õpetused, aga usutunne on absoluutselt kõigil inimene. No meie üldse ei tahtnud vaielda, Tarmoga, täiesti rahulikult, kuulasime mina, mina tahtsin lihtsalt kuulajatele meelde tuletada, et kui te juhtumisi ei tea, millised on Jüri Arraku pildid, siis teil tuleb kindlasti meelde see legendaarne kreisiraadio sketš, kus kus olid modellid ja neil olid niisugused toredad kukeharjad peas ja Peeter Ojaga kaebas, et tal on veenilaiendid sellest Arraku ees seismisest juba, et see on näiteks üks asi, tänu millele Teie nimi vähemasti on jõudnud inimest teadvusesse ja, ja kuna Tarmoga arutasime pikalt, et, et kui palju Eestis üldse kaasaegseid kunstnikke inimesed teavad ja tunnevad, me arvame, et, et neid on väga vähe neid nimesid, siis me palusime oma noorel kolleegil Rein saarel käia ja küsida, keda kaasaegsetest kunstnikest inimesed üldse teavad ja tunnevad. Ja nüüd meil on hea võimalus ka meil esimest korda kuulata, mida Reinule vastati. Kas te oskate nimetada mõnda Eesti kaasaegset kunstnikku? Ei oska, ei oska. Kas oskate nimetada mõnda Eesti kaasaegset kunstnikku? Kaasaegset ei tule kohe meelde, millegipärast tuli meelde esimene Evald Okas. Kas oskate nimetada mõnda Eesti kaasaegset kunstnikku? Ei tule ühtegi meelde. Kas oskate nimetada mõnda Eesti kaasaegset kunstnikku? Kas oskate nimetada mõnda Eesti kaasaegset kunstnikku? Kas oskate nimetada mõnda Eesti kaasaegset kunstnikku kas või Ene-Liis Semper? Oskate te nimetada mõnda kaasaegset eesti kunstnik? Ja see, oota, kes ta Navitrolla ja siis kunstniku alla võib käia ka ju luuletajaks kontra. Kas te oskate nimetada mõnda Eesti kaasaegset kunstnikku näiteks Tiit Pääsuke, kas te oskate öelda mõnda kaasaegset eesti kunstnikku? Jaan Tooming, kui ma käisin ju kumus, kõik vaatasime reostabi, tuul, seal oli see soon. Jüri Arro, kas oskate nimetada mõnda Eesti kaasaegset kunstnikku? Hakkaks vanast põlvest pihta kõigepealt Peeter mudist. Siis Jüri Arrak, Tiit Pääsuke Praegu, kes need performance teeb, on see Siis noh, veel natukene vanemast põlvest aa ei, ma ütleks Aili Vindi, kes väga ilusaid Venemaale teeb kostab, et ja neid noh, nemad on, neid ma ei pane nagu sinna ritta praegu, et see ei ole nagunii väga minu maitse. No midagi siiski tuli, kuigi, kui me margitiga mõtlesime, et kui reporteri teele saadame, et mis sealt tuleb, siis meie ausalt öeldes kartsime, et tuleb palju vähem, ehk siis et ei teatagi nii palju. Kas teil natuke nagu kahju ka on, sest ma ütlen oma puhtsubjektiivse tunde, mulle tundub, et kunstnikud, dist, kunstnikud, need, kes maalivad, joonistavad midagi, on ikkagi vähem tun, et kui näiteks kirjanikud, muusikud Eestis. No vot, ma ei, kas mul kahju on, ma ei, ma ei tea, ei ole kahju, ega, ega kurb tunne või midagi. See on ilmselt paratamatus selline. Sest sest kunsti, see väljendusvorm on viimasel ajal väga tugevalt muutunud. Tähendab see visuaalne külg, visuaalne informatsioon inimestele on väga palju nagu teisenenud tänu tehnoloogiale tähendab tänu väga heale trükikunstile väga heale reklaamikunstile ja, ja nii, et see on nagu varjutanud mingil määral selle selle visuaalse vastuvõtmise ja ja nii, et ja siis mis on, need tegevuskunstid on tulnud, ütleme, see häppeningi performans Sid ja videod ja Need on, need on natukene praegu veel nii noored üldiselt oma oma arengus. Et see, mis, mis meil on, see paarkümmend aastat on olnud läänemaailmas, on nad kauem kauem nagu olnud esiplaanil, aga meil oli ta ütleme, see viimased paarkümmend aastat. Ta hakkas tekkima, et nendega, nendega ei ole rahvas veel nii harjunud seda nagu kunsti pähe võtma, et nagu oodatakse siiski veel veel nagu Pallase koolkonda ja, ja, ja, ja maali ja graafikat traditsioonilist ja nii edasi. Ega meie ei tea, me võime siin praegu arutada, meie ei tea, mis, milline on kultuur 50 aasta pärast, me ei kujuta seda üldse ette ja milline on tehnoloogia 50 aasta pärast ja millised võimalused avanevad ja ja kõik ja kuhu see asi suundub, kuhu kunstiõpetus suundub, sellepärast, et kui see elukutse kus õpetussüsteemid küllalt tõsiselt muutuvad, see elukutse 10 20 aasta pärast muutub ise ka täielikult, sest see näiteks kui, kui kunstiõpetusest hakkab kaduma nagu see manuaalne külg, ütleme, seal joonistamine, modelleerimine ja nii edasi, vaat hakkab rohkem olema olema ideede väljendamine. Või siis no ma olen kirjutanud nendest selliseid artikleid ja esseesid ka aastat 10 15 tagasi. Et kui kui ühest kohast hakkab kaduma mingisugused detailid ja süsteemid, siis kõrvalt voolab sinna lohku naaber, elukutsete detailid, naaber, elukutsed, see tähendab seda, et, et kujutav kunst võib hakata koosnema muusika fotoviidio siis kino, kõik nende nendest detailidest, nagu ongi välja praegu kujunenud, eks ole, need näitusesaalides on väga palju on fotot, on videot. Ja, ja on on mingid sellised seadeldised, mis peale näitust nagu kaotavad oma tähtsuse ära nendest tehakse ainult võib-olla fotod ja jäädvustatakse videokassettide näitus. Aga aga nagu materjaalselt inimesel selle asjaga pole, pole pistmist rohkem kui ainult näitusel ja, ja siis kortereid hakkavad kaunistama trükitrükipildid. Aga no nii nagu vanasti oli, oli pilttapeedid, eks ole Noh, tänapäeval asendavad postrid, võtad kuskilt ajakirjast välja või varraku maali ju ka absoluut. Ja ja praegu tehakse isegi õlimaalidest, tehakse ju trükipilte väga hästi. Aga te mainisite siin kunstitegemise õpetust, võib olla oma osa, mängib siin ka kunstijälgimise õpetust, sest see ka teie näituse jälgimine võib olla inimesele, kes ei ole käinud kunstinäitusel, on pisut harjumatu, kus midagi ei vilgu, midagi ei särise, mingit muusikat ei ole. Et võib-olla tänapäeva noor ongi harjunud mitte minema vaiksesse ruumi ja olemagi lihtsalt tema ja siis mingi pilt. See see on, et see on niisugune pika arutluse probleem, mida te rääkisite, see on see näiteks niimoodi, et et siis kui tänu tehnoloogiale ja televisioonile ja kinole ja videole maailm muutus pinnapealseks, tähendab see pidev vilgutamine, noh näiteks nagu praegu on, praegu on reklaamides või, või ka ka filmides, on niimoodi, et väga raske on süveneda. Kõik kohutavalt ruttu muutub tšauhh, tšauhh, tšauhh, eks ole, ja muutub ja ja inimene on harjunud juba, et, et et mis siin ikka süveneda, eks ole, see ja lõpuks antakse sulle paketina antakse see informatsioon. Ahah, tema tuli siit, tema tappis selle ja tema sai nüüd karistatud või tapeti ta ise ära, eks ole, see niuke lihtne skeem, aga seal vahepeal vilgub erinevaid efekte ja värke ja vormisüsteeme see on, see on võrdlemisi huvitav, tähendab selline, no minu minu geno lemmikud on ikkagi jäänud Tarkovski näiteks või Bergmann või mingid sellised filmid, kus kus ma pean, kus ma pean kogu oma kogu oma selle vaimse pagasiga, mis mul on, eks ole, ma nagu süvenen või lähen sinna sisse ja ütleme, see Bergmani maasikavälu näiteks olen seal ja kõik ja ja niisugune tunne, et ta, ta nagu on minuga koos kõik, aga aga mingid mingid sellised sellised tegevusfilmid ja tegevuskunst teinekord, et ei tekita minus sügavaid emotsioone üldse. Ma vaatan lihtsalt seda vilkumist ja noh, päris huvitav ja kui hüppavad Aga kas või siis mingil hetkel elasime sellises ideaalajajärgus, kuhu me mingil hetkel välja jõudsime, nüüd siis oleme allakäigu trepi, ma ei tea, mitmendal astmel, aga igal juhul sügavalt põhja minemast. Ei, ei, täiesti vale ja ei mingeid alla käituda ja ei mingeid sügavaid põhjaminekuid, vaid muutumine ainult. Aga, aga muutumine on igale. Tähendab, vaata, oli niimoodi, ütleme 16. sajandil, seitsmeteistkümnendal sajandil, inimene sai elada ühes kultuurisituatsioonis umbes sünnist surmani. No 70 aastaga suurt midagi ei muutunud. Nii on nii nagu nii nagu ütleme, seal seitsmeteistkümnendal sajandil Hollandist maalitud. Nii maaliti terve sajand, samamoodi umbes nii, et aga praegu praegu vahelduvad Need visuaalsed süsteemid umbes ma ei tea, viie aasta jooksul või kompuutrid vananevad kolme aastaga nelja aastaga viie aastaga. Kogu aeg muutub, eks ole, telefon muutub nii keeruliseks, et et helistada ei saagi enam. Kõike muud saab teha keeruline, sellepärast sellepärast ma neid uut telefoni ei julge osta, ma ei tule sellega toime. Aga, aga see, see käib kogu kultuuri kohta, see ei ole mitte nii, et nüüd tuleb üks, üks, 75 aastane kunstnikke hakkab kurtma, et, et nii ja naa, et elu on halb. Ei, absoluutselt ei ole elu halb ja elu on väga hea. Ainult et. Et me, et nüüd peaks olema need kuidas on kultuurifilosoofid või teadlased või kest, kes oskaksid seda absoluutselt selgelt seletada kogu seda muutumise süsteemi. No ma iseenda jaoks olen nagu midagi selgeks teinud, on siis lihtsam? Arusaadavam, mis asi on lihtne, oli seal elu uues maailmas hakkama saada? Jah, tähendab paljusid asju ma välistan lihtsalt. Mul ei ole vaja näiteks näiteks keerulisi telefone, näiteks mingeid arvutimänge, näiteks mingisuguseid mingisuguseid sõprusklubisid arvutis, mis 5000 sõpra, mis nendega peale hakkan, eks ole. Ei no siis ongi nii, et nende omadega ju ei jõuagi suhelda, kellega võiks koos veini juua. Ja ei, no mis ma seal arvuti ees istun, mul on arvuti, võib-olla jah, et kirjade vahetame informatsioon ja ma ei kasuta seda Google'it ka peaaegu. No mis, mul ei ole vaja seda informatsiooni. Tegelikult see minu üks suur lemmik Dostojevski oma elu lõpus ütles, et ta loeb ainult piiblit, ta, mitte midagi muud ei ole talle vaja ja tema vennad, garamaal soovid, on minu üks lemmikraamat. Ma nimetan just nimelt ainsuses, sest ta ongi üks raamat ja ta ongi kirjutatud minu jaoks ühest inimesest. Ühe inimese kolm külge on jagatud ära kolmeks vennaks. See on kõik need küljed, mis on igas inimeses olemas, on inimene kui usklik, kui nagu püha inimene, inimene kui, kui kirglik, seksuaalne piinajoodik, ühesõnaga kõik need kired ja möllab, eks ole. Dmitri ja Ivan Ivan kui siis selline mees, kes on nagu mõistuseinimene, arutab, arutab, aga tegelikult läheb ka sassi. Kas teil, kas teie jaoks on maalikunstis ka niisugune? Tähtteos olemas, millesse te suhtute samamoodi nagu kirjanduses vendadesse, garamaazovidesse. No vaata, ma tahtsin just hakata seda rääkima, see on jõle vahva, et see kuidagi tuli meil nii nagu lühiühendus, energiate süsteeme, ma usun ka väga tugevalt, nii et see on niimoodi, et ma just tahtsin hakata ütlema, et kui, kui oleks võimalus selline koondkuju omale ideaaliks meisterdada, siis ma ütleksin nii, et see oleks Dostojevski ja Rembrandti, rist, sugutus. Vabandust, segu Dostojevski ja Rembrandti segu. See, see oleks, see oleks niisugune noh, kunsti ideaalkuju, aga muusikas, muusikast ma olen võhiklikum, tähendab vaata muusikaga on niimoodi, et kuna lapsepõlv oli mul noh, sõjaaeg olija ja siis oli peale sõda, oli see vaesus ja mäetehnikum ja Vene sõjavägi ja ühesõnaga kuni kuni kunstiinstituudi nima astusin instituuti alles 25 aastaselt. Ennem seda oli kogu see keeruline seikluslik elu. No mis pagana seikluslik, vilets elu ööd tegelikult siis siis mul ei olnud, et harjumust kontserditel käimist, kontserditel käimiseks ja mul ei olnud grammofoni näiteks või et noh, mis see, mis raadiost tuli, see tuli, eks ole. Ja, ja, ja, ja nii, et ma tasapisi kunstiinstituudi ajal hakkasin hakkasin kontserdil käima ja kuulamas ja kõik, nii ja naa ja siis on välja kujunenud. Mul on, ma ei saa öelda, et, et no et Bach ja me kõik, eks ole, kõik langevad põlvili. Tähendab Bachmann muidugi kirikumuusika täpselt nagu Pärt on kirikumuusika, nii et pärane väga-väga huvitav kuulata, sealsamas ma kuulan väga meeleldi Ella Fitzgeraldi ja ja lõi Armstrongi, mis ka siin saates. Ja just just tahtsingi öelda, et me võiksime võtta väikese hingetõmbepausi jälle, meil oli lühiühendus, Tarmo, sina vaatad lihtsalt pealt korgid läbi. Me kuulame nüüd Ella Fitzgeraldi. Ella Fitzgerald laulis, ma arvan, paljud ütlevad tema kohta, et hella laulis, ehk siis see on vist see näide, et kui inimene on mingile tasemele jõudnud inimeste südames, siis räägitaksegi temast eesnime pidi, nii nagu sõitis meie kiku ja ja võistles meie, Erki, meie Jüri on joonistanud ka vä? Ma ei saanud nüüd aru, kas selles mõttes, et kuidas teile tundub. Me nüüd räägime. Kuidas tundub kunstnik võib-olla ka inimestel nii noh, oma pereliige, et tema puhul ei öelda enam Jüri Arrak, vaid öeldakse, et Jüri Nii et mul on kodus Jüri pilt, mulle kõik teavad, millise Jüri. Ei, ma ei usu, et ma nii olen, ma ei usu, see. Neid Jürisid on. Jüri on üldse tore nimi, Ma ausalt olen täitsa ja mul on hea meel, et mulle see pandi, sest Püha Jüri on, on üks niisugune tore, et ma olen teda teinud kavaga, minu, minu püha Jüri oli niimoodi, et, et see oli maalitud 79. aastal niuke sügaval Brežnevi ajal ja minu Püha Jüri pas lohe sisse. Jalad veel paistsid ainult, aga tagant tuli juba oda ja, ja silmad ja pea tuli juba tagantpoolt välja. Ta järelikult ta purustas selle lohe seestpoolt. Tegelik Püha Jüri on kaks versiooni. Üks on see, kus ta tuli valge hobusega päästma kuningatütart, eks ole, ja lõi selle odaga selle lohe maha. Aga teine on hulga huvi, seal on teine, on see, et ta tuli, tuli sinna. Võttis selle kuningatütre, sidus lohe kinni ja ütles lohele. Nii. Vaata nüüd ma tapan su ära. Aga enne ma küsinud linnarahvalt, kas nad astuvad ristiusku või mitte. Juhul kui linnarahvas astub ristiusku, siis ma tapan su ära, kui ei astu ristiusku, siis ma lasen sind lahti ja sa võid neid sööma hakata. Nii et see oli niisugune tõeline propagandist. Tore, eks ikka. Kui ma oleksin tahtnud sellelt näituselt osta mõnda Jüri Arraku pilti kas ma oleksin saanud Seal vist hindu ei olnud. Ei ole, sellepärast meil tekkis küsimus, et kas neid osta. Seal selles galeriis vist ei saa. Täitsa huvitav jah, ma maid selle peale ei tulnud, aga, aga see ei ole niukene müügigalerii, see on kunstikunstnike liidu kunstigalerii seal vist ei ole jahindu juures. Aga kui mitu teie pilti näiteks kuus müüakse või teise müüte? Oh, see on nii son, nii kuidas juhtub, see on, kunstimüük on väga keeruline, nii et see on läbigaleriide ja, ja ja noh ja ka läbi ka ateljees võib, eks ole, aga noh, siis see on seal üldiselt, ega, ega eriti seda pildimüüki ei toimu, noh, nii, nii ohtralt. Nii et selle sellepärast ongi see, see toetussüsteemid, fondid ja näiteks kui selle näituse jaoks ma sain ka toetust kultuurkapitalilt, seal raamid ja materjalid ja kõik need asjad. Nii et see vanasti oli muidugi metseenid olid nagu vanasti, ma mõtlen, kuningriik ide ajal no paar-kolm aastat tagasi siis siis oli kõrgaadel ja kuningad ja, ja keisrid tellisid ja kunstnikud olid nagu, nagu nende teenistuse ja kirik muidugi tellis väga palju ja nii edasi, nii et praegu praeguses maailmas ja rikkamad inimesed ostavad ja koguvad kunstijoon, kunstikogujad olemas. Meil on muidugi see meil on sellepärast kunstiturg väike, et et nõukogude ajal ei olnud sellist elukutset nagu kunstikaupmees olemas. Meil ei olnud müügigaleriisid olemas, meil oli ainult kunstipood oli, ja siis oliku kunsti Tiim selles kunstihoones oli all kunstihoone galerii, mis ei olnud ka müügigaleriinäituste ruum. Nii et ei olnud kunsti niuksed mänedžere või nagu hooldajaid või kuraatoreid. Kuraator ongi hooldaja tegelikult. Peaks olema haiglas ja nii hooldaja, nii et kunstnikel hooldajaid vaja nagu niuksed, haigekesed meil tähendab oleks vaja. Näiteks profipoksija mänedzer profipoksija ei tuleks üldse toime, kui teda tema ümber ei oleks need, kes tema eest hoolitsevad. Aga kuidas teie siis toime tulete? No nii, nii ma tulen toime, et, et kõik need variandid, mida ma rääkisin, on käibes. Aga põhimõtteliselt, kui teil nüüd näitus saab läbi debakitama pildid kokku ja viite need oma ateljeesse ja seal siis seisavadki klassik Jüri Arraku tööd ja mitte keegi neid ei näe. Nojah, kui kui nii-öelda, siis küll ja enamuses jah, nii. Aga, aga noh, osa on ka, osa on ka, näiteks Tartus on praegu näitus on, on nendest joonistustest, seal on üle 40, seal on, seal on osad joonistused on kui must toodud sinna, osad on Tartu muuseumist mõned on erakogust, nii et nad ikka kõik ei ole ju ka minu omad. Ma olen rääkinud paari muusikuga ja, ja nemad on öelnud. Kui me nüüd järgmisest teemast räägime, et ikka kui on mingi seltskond istub õhtul koos, siis mingil hetkel, oh sa oled muusik, näe, mängi üks lugu näiteks või siis on mingisugune näide, leia võib-olla selline komöödiakalduvustega, kelle puhul öeldakse, et kuule, tee üks nali, mis on ikka väga õudne just, et aga selle ettepaneku tegija poolt kuidagi väga iseenesest mõistetav. Ehk siis kas teile on ka mõnes seltskonnas keegi astunud? Kuulge Jüri ehk joonistate midagi näiteks mind. Nalja nalja viisil võib ju nii olla, tähendab, üks asi on küll, mida, mida ma olen teinud ja mulle üldiselt meeldib, on kui on mingisugused, vanasti oli külalisraamatute niuke süsteem käibel kuskil, siis ma olen ikka ühe lehekülje täis täis joonistanud midagi. Aga, aga see, see on päris huvitav teema. See on üks. Kas see oli anekdoot või oli see päris lugu, ma ei mäleta, Ta advokaatidega on ka ju nii? Küsitakse nõu. Ja siis siis ta tuli ka nõu küsima, ta võttis nimekaarti ja ütles, et vastu aeg on selja, sel ajal andis nimekaarti vastu. Nii et üldiselt inimestel võib tekkida küll niisugune mulje, et no mis on. Jumal hoia, sa oskad joonistada, viska midagi paberile, on ju, eks, aga näiteks kui on hambaarst, on, eks ole, ei ole ju, nii et kuule, ma teen suu lahti, näitan sünnipäeva lauas, eks ole, et kas see, kas on midagi, äkki tee näha? Et ühesõnaga millegipärast jah, selliseid elukutseid nagu võetakse kuidagi et sa vaata, see on välja kujunenud, et sa oled olnud teener ja tola ja õuenarri ja vaata, näitlejad on olnud, eks ole, ja ja kunstnik kui on võetud ka nii näiteks vana vanas Kreekas kunstnikud, ei olnud lugupeetud inimesed sellised, et keegi Nii et arhitektid olid jah, templit vaja ehitada ja no skulptorid olid ka mingil määral siiski, aga noh, nihukest maalimise asja seda ei olnud. Et kui ma annaks teile praegu a4 ja ütleks, et joonistage mulle midagi, et ma olen Jüri Arrakuga kohtunud ja pärast hea eputada, mis te siis. Ütle ei, ma olen alati vastu tulnud ja midagi joonistanud, aga see võib olla imepisikene. Aa vaata, praegu lubasite, kusjuures ma võin põlvi siis, ma kindlasti annan teile. Palun, ma kirjutan alla ja joonistan ühe pisikese pisikese niukse loomaga. Sellel sellel näitusel vapustas meid nii mõnigi asi, aga On pilte, mida te olete maalinud kolm aastat. Kuidas see võimalik on? See näitusel oli see viimane õhtusöök oli, noh, see on nagu see püha õhtusöök nimetatakse, aga ma sellist nime ei pannud, ma panin viimane õhtusöök, kus Kristus oma oma jüngritega oma õpilastega viimast korda nagu enne seda, kui ta reedet ja nii edasi enne enne Getsemani aeda ja ristilöömist viimane õhtu sõi. Selles, et ma tegin teda, hakkasin 2008 maalima, see ei tähenda, et ma teda olen kogu aeg maalinud. See on niimoodi, et ma alustasin siis ta seisis mitu kuud siis ma muutsin natukene, siis ta jälle seisis mitu kuud ja nii ja nii, nii et, aga aga tõesti nelja aasta jooksul. Ma teda maalisin ja, ja nüüd ennem seda mul oli eesmärk see juba, et et kui ma 75 saan, et see on nagu aruande pilt. No mingi niuke sisemine eesmärk oli, ma oleks võinud selle pildi valmis teha ka ka kahe kuuga ei ole mingi probleem, aga, aga lihtsalt, et ma nautisin, see oli mul. Vaata, mõni inimene sööb ruttu head rooga, aga mõni inimene naudib seda aru, aga mina üldiselt söön muide väga ruttu, see oli sõjaväest tingitud, seal oli lõunasöögiks 10 minutit. Vene sõjavägi kuidagi palju, kusjuures kolm aastat sõjaväes sõitku seenele see sõjavägi, aga hea küll, ärme sellest räägi. Ma jälle oma oma elukutsega kuidagi püüame paralleeli vedada, et ma ei tea, kuidas Kilumets, aga mina küll olen öösel unes saateid teinud ja isegi öösel ärkvel olles teinud saateid, mõelnud, et näe, mis ja kuidas saab. Kui teie teete mingit pilti, mis on teile tundub, et väga oluline, kas see käib teiega kogu aeg Gazasse pilt või, või on teil ka kuidagi nii-öelda töö ja siis siis mitte tööajal? Ei, üldiselt kogu aeg on ikka kõik see, ma olen ikka öelnud, et algusest peale ma mäletan oma kolmekümneselt, lõpetasin kunstiinstituudi ja siis ja siis mingisugusel olengul. Noh, nüüd ma nüüd juba 20 aastat, et ei ole alkoholi joonud, eks ole, päris päris huvitav jaa, huvitav, kaine elu on väga huvi, tegelikult ta on muidugi keeruline seltskonnas, kus kõik joovad, aga väga huvitav, kuidagi helge ja puhas on pea ja kõht korras. Aga mul on olnud nii ja öösel ärkad üles, uni ei tule. Ma olen isegi, ma ei ole küll midagi joonistanud, aga ma olen mõningaid asju, olen mõned laused, olen üles kirjutanud, sest tavaliselt hiljem jälle kui magama jäädu, kustub ära see kõik. Ja ta on kaasas ja ma olen isegi naljaviluks nii öelnud, et vaadake näituse avamine, minu pildid on väljas kõik ja mul on niisugune tunne, et ma olen aluspesus. Kõik on ülikonnas, mina olen aluspesus, sest see, see maailm, mis seintel on, see on tegelikult minu maailm, olen mina tegelikult. Nii et see on minu käekiri, olen mina, son, see on noh, see on niimoodi tehtud ja ma siis ma mäletan, kui ma kunstiinstituudi lõpetasin, ma vandusin, et ma elus mitte mingit muud tööd enam ei tee. Et, et noh, päris päris nälga ei sure seal ma oskan igasuguseid asju teha, eks. Ma olen ju ehtekunstnik, tegelikult te olete isegi taksojuht olin ennem seda ja mul on teise liigiload, nii et ma võin bussijuhtide ja kõik nii ja naa. Aga, aga pole mõtet, et kunsti kõrvalt enam mitte midagi teha. See on, see on täielik enese raiskamine. Sest kui seda kunsti võtta nii nagu nagu minu jaoks ta vajalik on. Ta on, ta on vaimne tegevus ja kuna vaimne tegevus sellele imetajale loomale. Ma lähen jälle oma liini pidi sisse, imetavale loomale on antud selline võime siis seda, seda võimet teenida. Ta saab ainult ainult kui kogu oma selle energia või kogu oma olemusega sinna sukelduda. Ainult nii see ei saa, nii et ma käin tööl ja siis vahetevahel ma olin ka. Võib-olla saab, aga see on dekoratiivne maalimine, see ei ole õige. Sest sest nii on olemas selline termin minu jaoks nagu värvi müstika ja ja vormide harmoonia ja, ja nendevahelised seosed ja see on selline maailm. No see on umbes nii, nagu mina eriti ei saa aru, täpselt, ma ei oska analüüsida kirjanduse stiil, täpselt. No ma ei ole õppinud, ma ei ole ülikoolis käinud, see kunstiinstituudi haridus ei ole Tartu Ülikooli haridus ja ja, ja aga aga vaata seda kunsti asja ma oma arvates jagan mingil määral mingil määral nii et, et ma tean, kuhu poole minna ja ma tean, kuhu ma võiksin veel jõuda ja minna. Kui, kui antakse veel aega on, ütleme 10 aastat, oletame, oletame. Noh, kui antakse. Tähendab mul, mul on mingisugused tunded, see on, see on umbes nii nagu nagu kujutava kunsti arheoloogia, see on umbes nii, et sa kiht kihi viisil võtad seda mulda pealt ära, tuleb üks kondikene välja või noh, arheoloogiat kujutab iga inimene. Aga vaata, mis, mis selles kujutavas kunstis on. Vaata, seal on väga palju nähtamatut. Ja, ja seal on väga palju selliseid seoseid, mis, mis on väga keeruliselt ja raskelt kättesaadavat, aga mis on võimalik kätte saada kui, kui pühenduda. Aga ma ei, ma ei, ma ei ole veel suutnud. Võttis võttis kohe sõnatuks ja ei oska ja me pidasime vahepeal Tarmo ka nõu, et, et kuna selle napi saate aja jooksul ei, ei jõuame rääkida kõigest sellest põhjalikult, mis teile tegelikult mis teile rõõmu teeks ja mida te tegelikult ju väga hästi oskate, siis me müüme teid jutumärkides tagaseljaraadio ööüliküljele maha ja ja seal on sellised head pikad minutid ja tunnid, et, et ma arvan küll, et ühe korraliku sellise kunstiteemalise põneva loengu on vikerraadio kuulajad ära teeninud. Ma ei tea, kas te nõus olete, aga. No vaata, ma ei tea, vanasti vanasti meil oli pärisorjus, siis ka müüdi, eks. Vabandust, aga ei, ei noh, siis on mul mulle meeldib selline. Kuidas on sõnadega mängimine? Kadunud Andres Ehin alles olin tema matustel. Ma olen teda nii palju illustreerinud. Sellepärast ta mulle, no ega me, ega me nii väga tihti nüüd läbi ei käinud, aga, aga tema tema looming oli mulle just selline, mis mulle istus. Tähendab, see on need väljendusvahendid ütleme, tsirkuses on niimoodi, et on need pallid ja kurikad ja tule neelamised ja ka väljendusvahendid, millega ta seal vigurdab ja teeb. See on niukene väline, aga Andresel oli ta oli ta väga-väga sügavalt sisemine ja see on son. Väliselt paistab ta nii ja no minu piltide kohta võib ju ka öelda teinekord Ta mingid niuksed sarvikud ja mingi jama käib seal edasi-tagasi. Ma olen täiesti nõus, ma ei ole suutnud veel teha nii nagu ma tahan. Nõus, täitsa mul on, mul on väga hea meel, kui mu pilte kritiseeritakse, aga teadlikult kritiseeritakse nii et neid analüüsitakse. Öeldakse, et vaata siin on vist mingisugune asi, vaata oleni, kena, Jüri, vaata ümber nurga. Äkki sa seal näed midagi, aga siis siis ta ei oska mulle seletada, kus see nurk on. Pill, mille ümbert ma vaatama pean. No kust mina tean, siis? See on nüüd ma lähen nüüd oma liinile täitsa patsi, mulle meeldib selline. Ja mulle meeldib see, et meil on olnud saates külaline, kes tähistas küll oktoobris oma 70 viiendat sünnipäevaga, kes väidab täiesti ausalt, meile silma vaadates, et ta ei oska veel rõhuga sõnal veel ja et tal on veel palju arenguruumi. Just kas ma lõpetuseks või noh jah, sellise sõnamängu küsimusele, et me siin ennist õieti teie täpsemalt arutlesite selle Jüri päritolu üle, et kus arrak tulnud on, mis see tähendab? No mina ei tea, nii väga täpselt ta ilmselt on deformeerunud muudetud sõnast Arakas ennukese linnu nimi, eks ole, aga tegelikult minu vanaisa, vanaisa oli tüdruk, kui laps seal vanasti külas olin, nimetati nii, eks ole, kuid tehti laps, aga ära ei võetud. Ja, ja tüdruku perekonnanimi oli Arra. Ja siis vanaisa jäi selle selle tüdruku juurde ja kasvas seal üles, eks ole, sai Arraku ja nüüdne teised Arrakut, mis on Tartus Tartumaal, see asi toimus kuskil kuskil seal Luke vallas või sealkandis ja need teised Arrakud, mis Tartus on ka kunstnikud, on Arrakud üks, üks perekond ja kõik nemad võivad olla selle tüdruku vendade kaudu Arrakut, sest sõna, sest see perekonnanimi arrak ei ole eriti levinud. Majandusteadlane Andres Arrak. Minu minu teada ei ole minu sugulane, aga ta võib-olla minu vanaisa ema, venna sugulane päris peen niuke side, eks ole. Ja ka sugupuu uurimine on, on teil veel ees, aga. No mulle mulle keegi natukene tegi sugupuud, aga mind see eriti ei huvita, sellepärast et no mis seal ikka on, me oleme kõik niuksed maarahvas. Jah, aga, aga suur aitäh, Jüri Arrak ette selle tunni oma maalide kokkupanemise vahelt meile ja kuulajatele pühendasite Me lubame teid nüüd tagasi oma töö juurde ja. Tuletan muidugi meelde, et kuulajate ees sai lubatud, et mulle joonistatakse midagi. Ja mina lubasin Jürile, et me mängime ka ühe loo, Louis Armstrongi, nii et see jääb seda. Siis ma joonistan lehe koerakese väikse koerakese, aga oma stiili, aga val. Teatrisse. Vikerraadioteatrisaade annab välja oma teatripreemiad. Kirjutage meile, kes oli teie meelest parim mees ja parim naisnäitleja ja, ja milline lavastus teil aastal 2011 kõige rohkem meeldis? Tehke seda meiliaadressil teatrisse. R-r e või tiguposti teel, Kreutzwaldi 14, Tallinn aega on 25. detsembrini ja publiku lemmikud. Avalikustame aasta viimasel päeval vikerraadio eetris saates teatrisse. Teatrisse. Festival Klaaspärli kutsub kontserdile jõuluPärnid. Poiss-sopran, Heldur Harry Põlda, jää klavessiin, Imbi Tarum koos Tallinn Sinfoniettaga Risto Joosti juhatusel esitavad kaunist jõulumuusikat 21. detsembril kell kaheksa Tartu Jaani kirikus. Lapse sünd on üks ilusamaid hetki inimese elus. Elussünde kulgeb loomulikult, kuid on olukordi, mille elu ja tervise päästmiseks tuleb kaasata asjatundlikku abi. Sina saad anda oma panuse, et Pelgulinna sünnitusmajas oleks sünnile toeks elutähtis aparatuur loote tsentraalse jälgimise süsteem. See on oluline abivahend mitte ainult riskisünnituste, vaid kõikide sünnituste puhul. Helista telefonil 906000 ning annetad viis eurot selle elutähtsa aparatuuri soetamiseks helistada kohe 906000. Üheskoos on lihtsam seista selle eest, et sünnihetkest saaks terve elu. Ilus algus.