Keelesäuts. Tere hommikust. Kuuleme kaaskond lastega kokku, saades mitut sorti teretusi. Tere hommikust. Tere hommikut. Hommikust. Hommikut. Hommik. Loomulikult vabas keelepruugis ehk argikeeles võib neid kõiki kasutada, kuidas kellelegi suuvärk antud on? Teine asi on avalikkuse ees või muidu ametlikumas olukorras. Tahaksin esmalt tulla tagasi oma esimesena kõlanud Tereduse juurde. Tere hommikust. Minult on küsitud, nagu arvatavasti teistelt eesti filoloogidelt keelekorraldajatelt ja keele hooldajatelt. Miks me, eestlased, selles väljendis sõna hommik seestütlevas käändes kasutame? Sellisel puhul saan rääkida ettumioloogiast, mis on selle väljendi taga ehk kuidas on seda varem öeldud? Kindlasti on eesti keele kõneleja märganud, et mõningad väljendid on pika aja jooksul nii-öelda kulunud lühemaks muutunud nii ka selle väljendi puhul. Vanad eestlased olevat öelnud tere hommikust aega, tere õhtust aega. Nii et neis teretustes ei ole hommik ja õhtu mitte seestütlevas käändes vaid tegemist on omadussõnade, hommikune ja õhtune osastava käändega. Ja tervitatud Otsesõnu, võttes aega aja jooksul oleme lihtsalt mugavamaks muutunud, pole tahtnud nii pikka lausungit teha ja ütleme viimast sõna välja. Tere hommikust või lihtsalt hommikust. Kui nüüd keelekasutusolukordade juurde tagasi tulla ja mõelda, kas ametlikus või avalikus ruumis sobib öelda veel välja jättalisemalt lihtsalt hommik, lõunapäev õhtu minu pärast, kas või öö siis ei sobi. Eriti kummastav on komme nii-öelda ükskõik mis kellaajal inimest kohates. Hommik. Leian, et sellise tunnetus laiskuse puhul pole vajagi nii pikka sõna nagu hommik üle huulte lasta. Lihtsalt tere head ei eksi, sobib igas olukorras.