Tere, hea vikerraadio kuulaja, taaskord on teie ees rahva teenrid ja tänasel lumiselt pehmel talvepäeval on siia Tallinna stuudiosse kogunenud Heidit Kaio Eesti ekspressist, Lauri Hussar vikerraadiost ja ütleme tere hommikust ka meie Võru stuudiosse, kus on Sulev Valner Postimehest. Tere, Sulev. Tere. Tere hommikust. Maailma meedias on sellel nädalal peasündmuseks olnud ristluslaeva Costa Concordia hukkumine. Aga Eesti nädala sündmuseks kujunes kirjavahetus, skandaal, kui selgus, et kapo leidis läbiotsimisel siis Keskerakonna peasekretäri Priit Toobali kabinetist üle 400 lehekülje eksotsi ja praeguse Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhi Hannes Rummi erakirjavahetust ja ei pea olema juristidega, et aru saada, et selle juhtumi puhul on tegu kuriteoga, kuid kahjuks on see järjekordne ja väga negatiivne pretsedent Eesti poliitikas. Millised on esimesed emotsioonid? Ja ma tunnistan, ma olen sellele täitsa mõelnud, mõtisklenud nagu selles võtmes, et et miks just see, miks just see intsident oli, see, kus. Mulle tundub, et nüüd on, nüüd on nagu üle piiri mindud, et, et see on nüüd see, et see on nüüd just see intsident, mille puhul läheb presidente tele-eetrisse ja peab ja annab avalduse, et et kuidas see, kuidas see nagunii on läinud, et meil on täitsa normaalne see, et kui normaalseks muutunud see, et erakonnad mõnisada mõnisada euri siit ja sealt näpistavad, et see on selline nagu Harri Tiido kunagi ütles, normaalne korruptsioon, et seda me peame täiesti täiesti enesestmõistetavaks. Nüüd nüüd nende kirjadega seoses, siis on on piir pääs, et siit edasi enam minna ei saa. Nüüd on nagu midagi väga nässus. Et kusjuures samas on ka huvitav see, et, et, et meil paralleelselt käib üks teine skandaal nii-öelda rahvusvaheline skandaalse Costa Concordia ristleja hukkumine karile jooksmine Itaalia rannikul ja, ja see see seostub nagu selle juhtumiga selles mõttes, et, et me, me, me ju saame rahvusvaheliselt, et eeluurimismaterjale, mis näiteks Eestis on kriminaalkuritegu, et kui kriminaal või kui, kui eeluurimiseeluurimismaterjalid lekivad, kui kui need andmed, mida inimesed või need vestlused, mida inimesed on eeluurimise tarvis politseile edastanud, siis siis kui need lekivad, siis Eestis on see tõepoolest kriminaalkuritegu. Me peame seda täiesti normaalseks, et me neid andmeid saame ja me kuuleme ja arutleme nende üle, et et on jälle kuulub selle nagu seal normaalse korruptsiooni juurde. Ja nüüd järsku nende kirjade lekkimine tundub meile, et see on nüüd see viimane piir, et siit edasi enam minna ei saa ja, ja minu meelest on asi selles, et et see piir ületab nüüd vaat selle isikliku isikliku eraelulise piiri, et me ei taha, et meie eraelu oleks nagu puudutas segatud asjadesse. Okei, te võtate siin paarsada eurot, erakonnad selleks, et ennast rahastada, et see on nagu noh, me teame seda või et tiiru eeluurimismaterjalid lekivad normaalne. Nii see käibki, aga see, et kui hakatakse nagu meie erakirjades sorima, et see on nagu see piir, millest, millest me ei taha, et üle minnakse. Jätkates seda Heiditi mõtet, siis mulle tundub, et et see peamine mure on, mis, et miks see asi nii suur on, on ikkagi see, et, et tunne, et, et selle taga midagi rohkemat. Et asi ei piirdu ainult sellega, et on Ühe inimese ühed kirjad, mis on seisnud kusagil kilekotis ja ja mille kohta siis nagu Keskerakonna peasekretär väidab, et ega et nad on lihtsalt seal kilekotis seisnud ja midagi, midagi ei ole nendega tehtud. Et taga on ikkagi mure, et, et see, et see võib viidata mingile süstemaatilisele jälitustööle ja see on see mure, mida ma arvan, mida ka president ennekõike oma avaldusega, nagu mõista andis. Nojah, aga ütleme nii, et lugu on väga segane, Toobali roll kogu selles loos on, on, on, on vägagi huvitav, et kui, kui me vaatame, kui Postimees esimest korda Toobalile helistas ja küsis siis Hannes Rummi kirjade kohta, siis ütles võib-olla, et ta ei mõista, millest, millistest kirjadest on jutt. Samas, kui me meenutame Edgar Savisaare selle nädala pressikonverentsi, siis ta ütles, et Toobal informeeris teda nende kirjade sisust ja ja oli väga hästi teadlik kirjade sisust ja informeeris nendest ka Edgar Savisaart. Siis noh, põnev lugu on kindlasti kõik, mis on seotud eksotsi ja, ja praeguse keskerakonna liikme Ivor Onksioni tegevusega ja sellega, et ta süü enda peale võttis, sellepärast et kui nüüd selle mehe selgitusi lugeda, siis tema tema roll on avalikkuses esineda küll ainult läbi Keskerakonna pressiteates ja ükski meediaväljaanne ei ole temalt selgitusi saanud. Aga aga need selgitused pehmelt öeldes naljakad, et Hannes Rummi kirjavahetus vedelas fraktsioonis sotside fraktsioonis laua peal? No ma, ma siiralt kahtlen, kas see, kas see niimoodi oli ja noh, olgem ausad, kõik me oleme Hannes Rummi rääkinud. Me teame, Hannes Rumm on kinnitanud, et mitte midagi sellist ei ole teinud. Ja, ja, ja kui te nüüd mõtlete ise, et kui te peaksite 400 lehekülge oma erakirjavahetust mingil põhjusel välja printima vedelema jätta, no andke andeks, see ei ole tõsiseltvõetav võetav põhjendus. Nojah, et siin on huvitav see, et, et Keskerakonna Keskerakonnaga seotud mitmed inimesed on tegelikult seda skandaali kommenteerides ütleksin, lõksinud, et on üsnagi ülbelt oma oma sõnumeid vormistanud, aga ühe erinevusega, Edgar Savisaar on seda asja väga tõsiselt võtnud ja tema, tema nagu sõnum ja tema seisukohad on tegelikult üsnagi. Ütleme, et ta tunnetab nagu selle asja raskust hoopis teistmoodi, kui kui paljud tema erakonnakaaslased mulle endale vähemalt näib niimoodi, et tema, tema nagu pressikonverentsi puhul ma küll seda plõksivatooni, mida, mida ka võib-olla seal Mailis Repsi esindas tähele ei pannud. Mailis Reps on küll ainukene, kes on Keskerakonna juhtpoliitikutest avalikult möönnud vajadust Hannes Rummi ees vabandada teistelt me ei ole kuulnud sedagi. Tõsi, eraviisiliselt on päris mitmed Hannes Rummi ees vabandanud ja kuuldavasti ka Priit Toobal on Hannes ruumile helistanud aga avalikuks. Vabandust ja konkreetselt ka selle pressikonverentsil ei ole läinud tõsi, päev hiljem. Me vähemalt kuulsime, et Mailis Reps möönis, et tuleks Hannes Rummi ees vabandada, aga see on ka, see on üks konkreetne samm selles koos vähemalt vähemalt tunnistada, et midagi on valesti läinud. Et antud juhul on ikkagi midagi väga valesti läinud. No aga antud juhul paraku on valesti läinud, nagu ikka Keskerakonna puhul ka sellele reageerimine et, et võib-olla asi iseenesest olekski juba piirdunud meie kõigi silmis sellise ühekordse efektiga. Et jah, saime teada ühe ebamugava tõe selle eest vabandati, ütleme Priit Toobal näiteks oleks öelnud, et jah, ma tegin valesti, et ma, et ma hoidsin kuskil kilekotis mingeid kirju. Ja ma arvan, et tänaseks oleks juba see asi natukese rahulikum, kui, kui see tõepoolest oleks selgelt kohe piirdunud selle reaktsiooniga, et et see oli viga. Me vabandame, ütleme siis nüüd, Priit Toobal oleks võinud ju öelda, et las siis erakond otsustab, mida minuga teha. Et ma tegin täiesti valesti, aga, aga ei ole siukest reaktsiooni. Pisut siiski on, kui me vaatame, mida Edgar Savisaar on öelnud, siis ta ütleb, et see on, see on lubamatu ja, ja see inimene, kes seda tegi, ta peab vastutama selle eest, ühtegi nime me loomulikult ei kuulnud, aga aga Edgar Savisaar sellise mõtte välja käis ja, ja see on võrreldes kõikide varasemate juhtumitega ikkagi väga selge edasiminek või, või kuidas teile tundub, et siin siin mitmed tuntud politoloogid, sealhulgas Tõnis Saarts on, on sellele viidanud, et see näitab ikkagi pisut kogu seda skandaali teises valguses? Ma kordaksin sedasama, mida ma just hetk tagasi ütlesin, et minu meelest Edgar Savisaar on Keskerakonnast nagu üks väheseid, kes on adekvaatselt reageerinud sellele, sellele sündmusele, loomulikult on ka Keskerakonna nii-öelda siseopositsioon noh, siin Toobali ja teiste Keskerakonna ustavate sõdurite sellistele väljaütlemiste mitmetimõistetavused ja vastu käigustele tähelepanu juhtinud nagu Ain Seppik ja ja Laanet, et, et nemad on nagu selgelt distantseerunud sellest ja ka väitnud või öelnud seda, et, et selline käitumine on lubamatu. Aga tõsi, et näiteks Priit Toobal on avalikkuses käitunud nii, et, et on iga iga jumala päev erinevaid erinevaid asju öelnud või viskab palli õhku, aga võib-olla oli niimoodi, aga võib-olla oli naamoodi, võib-olla juhtus see võib-olla juhtus teine, et noh, kuidas, kuidas nii saab, et see tõesti nagu jätab mulje sellest, et ta ei võta seda, seda juhtumit nagu tõsiselt, et nagu nagu Sulev ütles, et, et oleks esimesel päeval löönud jah, palun vabandust ja oleks asi unustatud. Asi ei ole unustatud, sellepärast et kuritegu on toime pandud ja antud juhul kriminaaljuurdlus käib ja, ja, ja, ja kuritegu on, on väga selge, sellepärast et antud juhul prokuratuur uurib kolme paragrahvi põhjal neid rikkumisi, aga, aga üks on täiesti selge, et sõnumisaladuse nõuet on, on väga, selgelt rikutud ja siin on kuriteo koosseis täiesti selgelt olemas. Noh, ega aga imelik on ikkagi see, et partei ei ole siis selle Ivor Onksioni, keda me küll keegi eriti ei tunne et tema suhtes siis teinud sellist selget noh, et, et kui juba sotile viskus, et mingu siis lõpuni, et mingu siis tõepoolest prokuratuuri ülekuulamisele, öelgu. Ütleme Ivor Onksioni karistus on juba nagu selge, et, et oli ju sellesama kuulsa Edgar Savisaare pressikonverentsi sõnum see, et kes selle, kes selle teo tegi, see peab saama karistatud ja minu meelest Endale tundus seal, et oli sulgudes taga, et, et me oleme leidnud süüdlase ja ta saab nagu karistatud. No see on kindlasti üks väga oluline koht, aga, aga minu jaoks on, on, on siin kogu selle skandaali puhul veel ka teine mõõde ja see on seotud nüüd president Toomas Hendrik Ilvesega, kes sellel päeval, kui skandaal lahvatas ja avalikkuse ette jõudis esines väga jõulise avaldusega, kus ta ütles, et Eestis on poliitilise moraali kriis. Me oleme mitmel päeval kuulnud nüüd arutelu selle üle, kas meil on poliitilise moraali kriis või mitte ja on, on kõlanud mitmeid seisukohti, millisel seisukohal olete teie? Mul on minu meelest. Ta on, näitab see selle kriisi või selle, selle, selle, selliste juhtumite välja tuleks seda, et, et meie ütleme, et meie poliitiline maastik või, või olukord on parem kui ei kunagi varem. Et mulle minu meelest on see väga hea, et sellised juhtumid välja tulevad, võib olla huvitav, on see, et nad tulevad välja siis sellel ajaloolisel vahemikul nimetatakse siis praegu poliitikas olevate kõige pikem valimistevaheline periood et kus on võimalik, mille kohta on siis öeldud, et, et see on nüüd see periood, kus saab suuremaid reforme ette võtta. Aga huvitaval kombel, kas siis on nii-öelda jõustruktuurid kasutavad seda aega selleks, et siit nädalaste vahedega tuua välja uusi ja uusi skandaale, aga noh, kui nii, siis nii et nende risk on ju ka see kogu aeg saada süüdistatud selles, et et nad võtavad mingisuguseid järjekordseid valimisi või tahavad mingisugust järjekordset poliitilist skandaali korraldades tekita mõjutada mingisugust olukorda, et kusagil struktuurides on kallutatud jõud ja nii edasi, et et noh, jumal sellega, et kui tõesti kui, kui need, kui need skandaalid on tõesti ajastatud, siis praegusesse praegustesse valimiste vahelisse perioodi No mina ütleks nii, et ikkagi see valimiste kaugus tõenäoliselt omab kahjuks tõesti pöördvõrdeliselt mõju poliitilisele moraalile sest valimised on ikkagi natukese korralekutsuv nähtus. Ja noh, olenemata ükskõik kui populistlikult või või, või ka üleolevalt valimistesse suhtutakse poliitikud püüavad ikkagi enne valimisi valijate silmis ikka enam-vähem korralikud välja näha. Aga praegu, kus valimised on tõesti päris kaugel, siis ilmselt ilmselt mõeldakse palatilisele moraalile ka natuke vähem. Eriti noh, kui ühed valimised said jah, vahetult mööda, siis võib-olla tõesti toimus teatud selline poliitiline kergendustunne, et, et need võib mõnda aega nagu rahulikult toimetada, pole tükk aega valijate hukkamõistu vaja vaja nagu valimiste näol karta. Ma küll Sid ütleksin irooniliselt, vahel, et ma küll kahtlen selles, et siin keegi mõtleb, et, et ma nüüd käitun moraalsemalt sellel perioodil ja vähem moraalsemalt teisel perioodil, et mulle vähemalt nendest avalikest sõnavõttudest jääb, jääb mulje, et mõned inimesed ei taipa, et nad on midagi valesti teinud, et nende moraali oska. President muidugi sidus. Ja ilmselt see ongi tegelikult see poliitilise moraali kriis, et kõige hullem ongi selle asja juures, et et mitte, et inimesed teadlikult teevad tegusid millega nad rikuvad poliitilist Stahli või ühiskonna normaalset õiglustunnet ja, ja moraalireegleid vaid inimesed ei tulegi selle peale, et nad valesti käituvad. Ja see ongi tegelikult kõige sügavam poliitilise moraali kriis, millele president ka viitas. See on suhteliselt erakonnaülene kahjuks, eks ole, see on nii elamislubade kui, kui nende keskel rannaskandaalide kui, siis ka nagu president viitas parteide rahastamise teemal, et, et see on kahjuks ütleme mitte kõigile. Aga paljudele erinevatele parteidele ja poliitikutele ühiselt omane Sellele ma tahtsingi viidata, et ega siis president viitas kuju veel IRL-i elamislubade skandaalile ja, ja ka selle skandaali puhul meil ei ole selgust tulnud. Me teame, et riigikogu liige Siim Kabrits käib aukohtu ees. Aukohus ei ole millegipärast julgenud oma seisukohta veel kujundada. Kuigi vist see seisukoht pidi olema juba juba selle nädalaga käes ja arutatakse seda teemat veel edasi ja nüüd nüüd läheb siis see kirjavahetus, skandaal ka Keskerakonna aukohtusse ja kui nüüd, kui vaadata, mida president on veel ütelnud, siis ta on väga karmilt öelnud, et ja sellest saab meie erakondliku poliitika pankrot. Kui seesugune tegevus ei leia selgesõnalist hukka mõista ja antud juhul siis erakonnad on, on selleks hukkamõistu instantsiks määranud aukohtu, mõlemal juhul ka Keskerakonna puhul me oleme seda korduvalt kuulnud, et asi läheb aukohtusse. Kas teie hinnangul aukohus on see instants, kus peaks see see otsus tulema või peaks see tulema ikkagi valdavalt Erakonna juhtivate liikmete poolt, et see on üks küsimus ja, ja teine küsimus on, on see, et, et kas aukohtud on üleüldse võimelised sellesisulist sellesisulist otsust nii selgesõnaliselt väljendada? Kuidas teie arvate? Ütleme nii, et see oleks ilus, kui oleks, aga, aga ma ütleks nii, et meid pigem vist üllataks kui nende erakondade kummalgi juhul, et aukohus suudaks nii-öelda erakonnas selle asjal tõeliselt lahendada. Et senine praktika lihtsalt ei ole sellele väga kinnitust andnud, et see oleks nii läinud, et pigem on ikkagi küsimus, et kas erakonna juhid suudavad Ta selge seisukoha. Ja siin peab tunnistama, et siiski Mart Laari seisukohta elamislubade küsimuses oli oluliselt selgem, kui on olnud Keskerakonna juhtide seisukohad praeguses skandaalis, kui ikkagi, et selles mõttes võib öelda, et, et IRL on vähemalt tunnistanud oma poliitilise moraali kriisi ja see on nagu esimene samm sellest üle saada. Keskerakonnal vist on veel arenemisruumi. Ja tõepoolest, et, et Keskerakonna puhul meenub ju see eelmisel talvel moodustatud tõekomisjon idaraha skandaali uurimiseks, mis noh, ma ei tahaks öelda, et see tingimata oleks pidanud jõudma siis üheselt hukkamõistvale seisukohale, aga samas mulle tundub, et vähemalt nad ei suutnud kuidagi nagu ühiskonda veenda enda enda ja põhjendada, miks nad sellise otsuse tegid, nagu nad tookord tegid. Et kõik on ülimalt okei. Et see kuidagi tundus nagu proportsioonist väljas, et kui ühiskonna meelest ei ole okei, siis kuidas saab olla nii, et nende meelest nagu on noh, nagu ei ole kübetki midagi valesti, et selles mõttes mulle tundub küll, et Keskerakonna sellised tõekomisjonid ja aukohtud on ennast mõnevõrra diskrediteerinud. Mis puudutab muidugi IRL-i aukohtu tegevust, siis kui nad arutavad praegu veel Siim Kabritsa juhtumeid, siis sellel nädalal väitlesid vikerraadio eetris IRL-i esimehe kandidaat taadid ja, ja kolmest kaks Liisa Pakosta ja Andres Herkel leidsid et nende hinnangul Kabrits peaks riigikogu liikme kohalt tagasi astuma. Aga kui nüüd vaadata veel Keskerakonna poliitikute seisukohti, siis kas siis kõige piinlikum, mis mina nägin, oli ühe Keskerakonna riigikogu liikme intervjuud Delfile, kus ta ütles, et, et praegu on jälle keskerakonnale kambakat tehtud. Toomas Hendrik Ilvese avaldus olevat tema hinnangul olnud juba päev enne valmis. Ta oletas seda selle põhjal, et, et see oli jõuliselt tehtud avaldus ja, ja kuna kuna tegu on endise teletöötajaga, siis siis tema teadvat, kuidas tehakse jõulisi avaldusi ja siis sellest lähtuvalt ka ka see Toomas Hendrik Ilvese avaldus olevat siis juba päev enne valmis olnud. Huvitav mind hakkab küll siiralt kogu selle loo juures veel huvitama see, et aga, aga mis siis oleks juhtunud, kui selle konkreetse intervjuud andnud riigikogu kui liikme kirjavahetus oleks leitud Reformierakonna kontorist, millist jutt oleks see inimene? Me oleme täpselt, sa räägid Marika toosist, kes rääkis seda, seda juttu Delfile. Et noh, loomulikult ma arvan, et, et et see, mis, mis ka näiteks Edgar Savisaart paneb asja tõsiselt võtma, on seesama see samastumisse samastumis hetk, mis siis, kui näiteks tema kirjavahetus oma mõne noorema sõbrannaga näiteks saaks avalikuks või või noh, et kui tõesti isiklikud materjalid hakkavad lekkima, et et see, see samastamise hetk on, ma arvasin Kõik najaga Edgar Savisaar samas viitas jälle Wikileaksi, et ajakirjandus on avaldanud alguses küll valitult lõpuks päris valimatult Wikileaksi materjale. Nojah, aga siin on ikka natuke erinevad, erinevad asjad küll, jah, ja siin on ikkagi taga ju küsimus, et kas, kas toimus tõepoolest nuhkimine ühe ühe teise partei poliitiku isiklikus kirjavahetuses, et see on nagu et kui see, et siin on nagu, ütleme, kaks erinevat versiooni, et kui, kui nüüd uskuda ikkagi seda seda Priit Toobali juttu, et temale tõepoolest see toodi ja tema lihtsalt umbes niiviisi ei teadnud, mida sellega teha. Ja noh, ütleme siis niiviisi natuke näppis ja siis pani umbes toanurka seisma siis see no see ei ole ka õige käitumine. Aga, aga see ütleme ei kõla kindlasti nüüd nii hullusti kui, kui ilmneks, et, et toimub tegelikult ikkagi selge jälitamine. Ma siiski täpsustan. Priit Toobal ja, või kogu see Keskerakonna esimene pressiteade ju põhjendas seda olukorda olukorda selliselt, et et selle materjaliga ei võetud, et sellepärast midagi, et sotsidega oli Tallinnas koostöö hea. See on suhteliselt täpselt seda, seda pressiteadet tsiteerides. Ja ma esitan teile küsimuse, et järsku on ka siiani veel koostöö hea, et kui me vaatame, kes on Tallinna volikogu aseesimees, palgaline aseesimees on sotsiaaldemokraatia kiuske, tal on kaks palgalist nõunikku. Ta on samas ka veel linnavarakomisjoni esimees. Peale selle on veel sotsidel ka veel teine linnavolikogu komisjon mille juhiks on siis Kadri Pärnits sotsiaal ja tervishoiukomisjon. Et teistele suurematel Tallinna opositsiooni fraktsioonidel ei ole midagi võrdväärset kõrvale panna, et, et võib-olla see koostöö on siiani väga hea sotside ja Keskerakonna vahel. Ja ma arvan, et selles võib kahelda, eriti arvestades sotside viimaseid samme vene erakonnaga on selge, et käib väga äge võitlus sama valijaskonna pärast. Et tegelikult need nende, ütleme sama valijaskonna pärast võitlejad on tõenäoliselt kõige suuremad vaenlased. Ma natuke teen siin noh, sellise kõrvalepõike, et ma olen ka mõtisklenud selle üle, et kas president Toomas Hendrik Ilvese noh, nagu avalduse jõulisus tulenes osaliselt sellest, et seal olid, olid ka ju kirjavahetust tema endaga, et seda see kohe alguses tuli välja, et, et selles selles nii-öelda 400 leheküljelises paketis oli, siis oli ka siis Hannes Rummi kirjavahetust presidendiga, et mis, mis muidugi kuidagi ei muuda seda olukorda, et ma ja, ja vastupidi võib, võib, võibki olla nii, et, et kui sa isiklikult puudutab, siis seda vihasemaks teeb. Aga, aga jah, et see võimalus on olemas. Aga mina ikkagi tahaksin pisut esitada küsimuse, et miks oli vaja Hannes Rummi kirjavahetust, siin on pisut spekuleeritud selle üle ja on välja toodud presidendivalimistega, et kuidas teile tundub, arvestades, et ta Eesti Päevaleht ütleb, et siin oli jaani päeva paiku tehtud välja väljaprint või et tõenäoliselt siis viimased kirjad on jaanipäeva paiku välja prinditud ja ja, ja see peaks justkui kõnelema kõnelema sellest, et Hannes Rumm, kes, kes toona oli veel sotsiaaldemokraatia ja valmistas ja aitas pisut ka Toomas Hendrik Ilvese kampaaniat, et, et kas siis kas siis püüti leitav leida midagi, helista, mis aitaks, aitaks tekitada vastukampaania Ilvese kampaaniale, kas, kas see on teie hinnangul tõsiseltvõetav võetav arutluskäik või mitte? Noh, kuna me täpselt ei tea, siis ei hakka. Igasuguseid arutluskäike võtta tõsiselt või vähem tõsiselt. Just tahtsin sedasama öelda, et tegelikult me teame ju sellest juhtumist väga poolikult, et me ei tea, missuguseid kirju täpselt, mis ajast, kas see on tõesti terve kirjakast või need on siiski või ära sorteeritud, me ju tegelikult väga täpselt ei tea seda. Ja, ja tegelikult me ei tea ju ka selle väljaprintimise asjaolusid rohkem kui see, kui mida, mida meile on öeldud. Et me saame ainult spekuleerida, et on olemas tõesti võimalused, et keegi kasutas võimalust juhust, et rummi arvuti oli lahti ja sealt oli võimalik kiiresti midagi välja printida, nii et see toimus siiski nagu juhuslikul valikul. 400 lehekülge vildi prindi kiiresti, et see võtab ikkagi omajagu aega. Printer on teises, teises ruumis, siis saab niimoodi, et sel sel ajal, kui keegi on vetsus printima ja, ja, ja see, et, et ega siis ei käia ju printer printer juures vaatamas, et kes raamatut seal välja prindib, parasjagu, et ei või vähemalt ei pruugi käia, et see tõesti need asjaolud on praegu praegu üsna segased. Aga asja olemuse suhtes ei ole tegelikult üldse väga oluline, võib-olla isegi natukese nagu mõtteid kõrvale viiv see küsimus, et et kas see kirjavahetus sisaldas midagi tähtsad või ei sisaldanud või, või isegi küsimus, et kelle kirjavahetus, kellega see üldse täpselt oli et asja olemus ja see probleem on ikkagi üldse põhimõttelises suhtumises, et kas, kas kellelegi erakirjavahetust tohib, eks ole lugeda ja ja kui sellist erakirjavahetust näiteks parteiga kontorisse tuuakse, et kuidas sellesse, kuidas sellesse peab suhtuma, kuidas partei peasekretär ja parteijuht millise hoiaku peab sellisele tooja suhtes ja selle kirjade suhtes võtma. Et kas ikkagi kohe tagasi saata paberihunti teatada, kuhu vaja või käituda? Nii nagu siinse juhtisid tähelepanu väga õigele asjaolule, et, et kui Priit Toobal informeeris erakonna esimeest Edgar Savisaart sellest juhtumist, siis kahepeale kokku saanud olla nii, et nad ei olnud teadlikud selle konkreetse loo ebaseaduslikust iseloomust. Arvestades Edgar Savisaare kogemust kõikvõimalike selliste juhtumitega, ma arvan, et ta oli väga hästi teadlik sellest, mis toimub ja mida selliste paberitega tuleks teha ja millegipärast seda ikkagi ei tehtud, Edgar Savisaar kiitis teda ainult et selle eest Priit Toobalit siis selle eest, et materjale ei avaldatud, kesknädalas aga see, et sellise materjali omamine on ebaseaduslik, sellest huvitav mingil põhjusel ikkagi juttu ei tulnud. Materjal ütleme sõna otseses mõttes arhiveeriti. Aga no ma arvan, et siin on ka mõtlemisaina väga paljudele teistele poliitikutele. Noh, muidugi me ju ei tea, me võime ainult spekuleerida, et kas mõne teise partei peasekretäri laualt on läbi käinud näiteks mõne teise poliitiku erakirjavahetust keegi on seda ühel või teisel viisil kuidagi toonud mingeid isiklikke andmeid, mida võib-olla saaks poliitiliselt ära kasutada. Ja kuidas, kuidas, ütleme, hüpoteetiliselt käituks mõne teise erakonna kõrge poliitik kui talle tuuakse isiklikke andmeid, ütleme konkurentide kohta. Et Ma arvan, et et vähemasti enne seda juhtumit see käitumismuster ei olnud sugugi võib-olla nii nii ühene, kui ta nüüd pärast seda täna kindlasti kõik ütlevad, et oh jumal, ma panen kohe silmad kinni ja, ja ja ütleme teatanud, kuhu vaja ja paberihunti ja ahju ja nii edasi. Ma ei ole väga kindel, et, et mõni teine erakonna tegelane samamoodi ei mõtleks, et ahhaa huvitav materjal. Praegu küll sellega midagi ei tee, aga panen tallele. No just nimelt, et et tõsi see on, et, et me tahaksime kõik öelda seda, et ohoo, et nagu me näeme selliseid sellist tundlikku materjali, siis me kohe hävitame selle, et me muidugi tahaksime seda öelda, aga, aga eks, eks tegelikult ma kujutan ette, et väga-väga kerge tulemuslik kiusatus, et just nimelt nagu Sulev ütles, et arhiveerin, panen kõrvale, järsku läheb elus vaja, et et alati on ju, noh, Keskerakond on tuntud selle poolest, et, et nad on osanud sobivaid materjale koguda ja ka inimeste tausta uurida ja, ja ka noh, vähemalt on käinud kuulujutud selle kohta, et, et justkui on Keskerakonna tugevus on see, et nad teavad inimeste ütleme nõrkustest rohkem ja, ja, ja see annab meile võimaluse teinekord nagu võimalusi läbirääkimisteks läbirääkimiste ruumi, et kuidas on tihti imestunud selle üle, et miks üks või teine inimene on üsnagi ootamatult Keskerakonna liikmeks astunud, et siis on just viidatud sellistele võimalustele, et, aga see on tõesti täiesti puhas spekulatsioon. Minu jaoks on huvitav küsimus, mis nüüd Keskerakonnast saab, et erakond oli teelahkmel, augustikuus siis valiti senise poliitika jätkumine ja kui nüüd aukohus ei näe toimunus mingit probleemi, siis, siis ma ütlen välja küll oma arvamuse, et ma arvan, et selle peale mitmed Keskerakonna liikmed ja võib-olla ka mõned juhtivad liikmed võivad selle peale erakonnast lahkub. Võivad aga ei pruugi, et tegelikult võib-olla see just selline sobiv hetk, kus ei ole mõtet erakonnast lahkuda ja ja otsida võimalust nii-öelda võimu ülevõtmiseks. Et, et see võib hoopiski nagu uued uued kaardid avada. Aga teine erakond ja ole hea. Kui nüüd ütleme seda võimu ülevõtmist või üleandmist, et siiski niikaua kui Edgar Savisaar püsib nii-öelda täie tervise juures, on natuke raske uskuda, ütleme lähemate lähemas perspektiivis et tõenäoliselt ma kalduks küll arvama nagu Lauri, et et mõnede inimeste lahkumine Keskerakonnast, noh, ütleme ajaperspektiivis näiteks järgmiste valimisteni on, on päris reaalne. Iseküsimus, et ega Keskerakonnast on varemgi lahkutud nii ühekaupa kui hulgakesi. Et erakond ei ole sellest sugugi surnud, vaid peaaegu see on peaaegu mõjunud nagu mingi veredoonorlus, et pärast taastub jälle. Nii aga ma küsin nüüd teie teise erakonna kohta ka sellepärast, et nädala pärast oli IRL endale uut esimeest ja juhatust ja, ja see, mis praegu IRL-is toimub, on, on, on väga huvitav, aga, aga samal ajal on, on, on tunda sellist peataolek, et ega päris täpselt ikkagi ei teata, kuidas erakond peaks edasi minema, et samamoodi on IRL teelahkmel, nagu oli keskerakonda augustikuus ja ja kui siin nüüd pisut pisut vaadata, mis suunas need arengud võivad toimuda, siis siis millegi pärast on, on, on mulle jäänud küll selline mulje, et mittetulundusühing Vaba isamaaline kodanik, kes siis koondab endisi kampsuneid, kui nemad oma kandidaadi Andres Herkeli esimeheks valimist ei näe, siis siis nende lõhe IRL-i sees või, või nende eraldumine IRL-ist võib saada hoogu juurde. Juhul eriti seda juhul, kui, kui IRL-i esimeheks saab Urmas Reinsalu ise, iseasi kui, kui, kuivõrd tõsiseks kaotuseks IRL-ile kujuneb, aga, aga tõenäoliselt see on üks peamisi intriige, mis on, mis on nüüd seoses enne järgmise nädala valimisi ees? No mulle tundub, et kõigepealt, et see Vaba isamaaline kodanik on juba kujunenud või kujunemas natuke laiemaks nähtuseks kui ainult IRL-i sees endised kampsunid on kuuldavasti ikkagi ühinenud ka mõned inimesed täiesti väljastpoolt seda erakonda. Noh näiteks Indrek Tarandist on siin juttu. Et selles mõttes need võib-olla on ka, isegi juba hakkavad see ütleme, et see MTÜ hakkab elama oma elu. Iseasi, et kas temast siis päris uus erakond saab, aga, aga võib-olla ka võib-olla ka saab selles mõttes, et mina küll prognoosiks, et Eesti praegune erakonnamaastik täiesti täiesti nagu kutsub seda üles, et, et jälle kuskil perspektiivis lähema kolme aasta jooksul võiks tegelikult mingi uus jõud kuskilt tulla ja noh, võib-olla just sealt aga võib olla ka mitte sealt. No kindlasti kiusatus on suur, et testi valimised on näidanud seda, et uued jõulised tulijad on alati soojalt vastu võetud. Aga mina näen siin või sellest, mis praegu ühiskonnas toimub, pisut teistsugust tendentsi ja ja, ja ma, ja ma näen ka ühte üht võimalust, et uut erakonda ei teki, sellepärast et kui, kui vaadata, mis kas või viimase nädala jooksul on toimunud, siis siis mulle küll tundub, et kodanikuühiskond areneb mühinal, sest sellel nädalal on pea iga päev olnud Toompeal mingi meeleavaldus. Tudengid nõuavad oma õigusi seoses kõrgharidusreformiga. Õpetajad nõuavad palgatõusu. Siis näeme, näeme seda, et inimesed ei ole rahul kodukulude kasvuga ja nii edasi, et, et kui, kui see liikumine kasvab veelgi ja inimesed näitavad ilmselgelt välja oma hoiakut, et kuigi riigil võib hästi minna või võrreldes teiste Euroopa riikidega mitte halvasti et siis isikutele ei pruugi nii hästi minna ja riik peab ühel hetkel siin oma sõna sekka ütlema ja nad väljendavad seda meelsust väga selgelt. Ja ühel hetkel, kui, kui see muutub väga massiivseks jõuliseks, siis tuleb ka, tuleb ka Toompeal ja tuleb ka valitsusel teha sellest oma väga selged järeldused, et sellepärast ma ütlen, et et et kui kodanikuühiskond suudab oma sõna maksma panna, siis võib, võib see kujuneda tugevaks hoovaks, mis ühel hetkel tõmbab jälle vaiba jalge alt. Nendel, kes tahavad uut erakonda teha, sellepärast et, et siis inimesed näevad, et võib-olla kodanikuühiskonna kaudu on, on palju rohkem võimalik ära teha, kui, kui erakondade kaudu. No tõenäoliselt siiski Eesti praegune konstitutsiooniline poliitiline mis ta siis on, ütleme, ülesehitus on, on selline, et et poliitikat suures osas tehakse parteide kaudu, et võib-olla kohalike väiksemate kohalike omavalitsuste tasemel on võimalik tõesti kodanikeühendustel, kodanike valimisliitudel või üksikkandidaatidel mingit suuremat mõju omada, aga aga puht juba riigikogu valimiste seadus ei anna selleks lihtsalt väga suurt reaalset võimalust nagu edu saavutada. Ta ta selle tõttu nii või naa, ütleme selles osalemiseks lihtsalt selle, selle vorm on lõpuks kodanikuühiskonnaformeerumine siis mingisuguseks partei lisse vormi. Et, et üks minu meelest ei saa neid nagu vastata, parandada, et pigem on küsimus, et kui see kodanikuühiskonna liikumine ühel hetkel otsustab ta tahab näiteks jõuda välja Toompeale, siis tõenäoliselt see peab võtma mingi parteilise vormi. Ja samas on nad ikkagi vägagi killustatud, killustatud nähtused ju, et, et need parteina välja tulla, et need on siiski väga killustatud huvid ja killustatud seltskonnad, et nendest nagu ühishuvi leida partei näol on üsnagi keeruline, aga Lauril selles mõttes on õigustatud tõepoolest sellel nädalal nagu oleks just nagu oleks tähtede seis selline, et, et inimesed muutuvad tuksi, hakkavad protestima ja, ja tõsi on, et ajakirjandus vaatab teatud elevusega pealt seda, kuidas õpetajad lubavad streikima hakata. Ja siis sa kirjutad artikli, miks ei toeta õpetajate palgatõusu? Tõesti, et kui selles ma kartsin, ma selle selle artikli ära kirjutasin, et, et mind ootab järgmisel päeval toimetuses mõni pommi pakaga üllataval üllataval kombel on tegelikult oleme saanud toetavaid toetavaid emaile hoopiski, et, et reaktsioon oli hoopis vastupidine, et et ja mitmed inimesed on öelnud seda, et, et aitäh, et sa ütlesid välja seda, mida paljud paljud on mõelnud ja, ja see ilmselt on see, mida paljud on mõelnud, on see, et õpetajad räägivad kogu aeg seda, kuidas neid väärtustada. Ja, ja see on nagu see on umbes samasugune olukord nagu perekonnas on, kui, kui üks pool kogu aeg räägib, et sa ikka ei armasta mind ei armasta, mida teine pool mõtleb, et muidugi ma armastan, kuidas ma tõestan seda, et õpetajatega on kogu aeg minu meelest ka sama lugu, et nad käivad ja räägivad, et keegi, keegi ei hooli neist väärtuseta, muidugi väärtustatakse ta, kuidas sa seda, kuidas sa seda tõestad või et see noh tõesti, et mul on mulje, et nad räägivad iseendale seda ja siis juba ise jäävad uskuma seda, et keegi ei väärtusta neid. Ja ka palganumber ei väärtusta palganumbri väärtustada. Ma arvan küll, et väärtustab, ma arvan, et näiteks vaadake lasteaiakasvatajate lasteaiaõpetajate palkasid, mis on, mis on pool riiklikust keskmisest ja, ja tööd, mida nad teevad ja seda, kuidas nende puhkused ei ole võrreldavad näiteks nende privileegidega, mis õpetajad saavad ühiskonnas väga, väga, väga palju inimesi, kes teevad rasket ja väga tänuväärset tööd ja kelle palganumber on oluliselt oluliselt väiksem. No on kindlasti väiksemapalgalisi, aga mina ütleks selle niiviisi, et õpetajate palga puhul ei olegi mitte küsimus selles, et kas õpetaja palgaga on võimalik ära elada. Muidugi on võimalik ära elada, aga õpetajaameti väärtustamise küsimus on ikka hoopis teine asi, seal seal tasemel ikkagi on, on küll selgelt nagu puudu seda, seda väärtustamist, et oleks meil konkurents õpetaja kohale, et sinna tõesti pääseksid need, kes kes sellesse asja kõige paremini ametisse sobivad. Jah, kus nagu ruumi, no mul ei ole põhimõtteliselt midagi selle vastu, et õpetajate palgafond tõuseks 20 protsenti hinna nagunii, nagu need nõuavad, vaid mida, minu seisukoht on selles, et, et minu meelest on tarbetu jagada seda ühtlase kihina laiali, et annan, anname igalühel ühe euro juurde, et sellega ei muutu midagi, et tegelikult on vaja õpetajate seda palgasüsteemi reformida, et see, see, see reform peab toimuma ikkagi selles suunas. Et õpetajad, kes on tõesti head, saaksid väärtustatud, saaksid raha rahaga väärtustatud ja noortel tekkis ka mingisugune motivatsioon koolis töötada. Et see praegu nõukogude ajast pärinev Tarifitseerimise keeruline süsteem, mis väärtustab täiend, täiendkoolituse paberit, et see, see ei ole tänapäevane. Ei vot selles osas küll võib täitsa nõus olla, aga selle kohta on ilmselt üks väga lihtne retsept. Et selleks tuleb anda koolijuhtidele lihtsalt vabamad käed oma headele ja mitte nii headele õpetajatele natuke erinevat palka maksta. Sest mul on ka sellega mingit muud varianti, just et kui koolidirektor käitub kooli direktorit näed kooli direktorina ja mitte nagu hea sõbrannana või hea hea hea sõbrana siis ta tegelikult teab väga hästi, kes on koolis tubli ja kes, kes teeb oma tööd südamega ja kes venitab päevi pensioni poole, et kooli rektor teab tegelikult väga, palju see on, see on tõesti tõsi, võib-olla natuke on probleemiks see, et koolidirektoritel on paljudel-paljudel ju eluaegsed lepingud, et seal on, oli ka selliseid pensioni poole pensionipõlve poole vaikselt liikujaid ka päris palju, kes, kelle jaoks on mugav töökoht, võib olla olulisem kui, kui konflikte õpetajatega, aga, aga noh, ka see on tegelikult peaks olema lihtsalt lahendatav küsimus, kui seda näha probleemina või lahendusena. No me oleme koormanud õpetajate palgatõusu teemal ka arutelu, et korrastame ära koolivõrgu sellest vabanema, vabanema raha, saame anda õpetajate palkadeks, aga, aga kui nüüd vaadata seda, kuidas kui valuliselt koolivõrgu korrastamine võib toimuda, siis, siis hea näide on ju, on ju, pühajärve vallast, kus kus taheti üht kooli kinni panna ja ja sel juhul Otepää vald, vabandust, see oli endine pühajärve vald ja, ja see oli pühajärve kool, siis, siis see osutub peaaegu võimatuks, sellepärast et kohalikud inimesed peavad seda kooli niivõrd vajalikuks, suudavad, suudavad koondada ridu, seal on väga palju okkaid toetajaid ja nii me võime leida igast vallast inimesi, kellel on sellele konkreetsele valla, tema tausta ajalooga väga isiklik side ja, ja too need inimesed astuvad selle kooli kaitseks välja. Nii et see koolivõrgu korrastamine võib kujuneda oluliselt keerulisemaks, kui me arvame või, või isegi peaaegu võimatuks missiooniks, sellepärast et et inimeste. Et tunda, et see on, see, on niivõrd mitmetasandiline küsimus, et nad lihtsalt, et nad isegi võib-olla ratsionaalselt saavad aru, et tuleks kulusid optimeerida, aga aga nad põhimõtteliselt ei ole nõus, et, et laps peab näiteks kooliga ja see juhtub nende kooliga ja laps peab sõitma kooli näiteks kolme või neljakümnekilomeetri kaugusel, et nad põhimõtteliselt ei ole sellega nõus. No ja üldiselt see pühajärve juhtum on see, et seal seal toimuski asi ja algkooli ja põhikooli tasemel, et, et tegelikult ju ei ole plaanis vähemalt praegu mitte minna kallale algkoolidele ja põhikoolidele, vaid ikkagi gümnaasiumidele, mis võiks tekitada lootused, et järsku see läheb, läheb natuke leebemalt reform, et tähelepanuta on jäänud siiani see Aaviksoo sõna võtma või, või mõtted, et, et see koolireformi kava peaks tegelikult selle aasta jooksul valmis saama, et siin on tähtajad, on uskumatult lühikesed. Et juba jaanipäevaks on, on nagu ootused saada saada nagu põhi põhijooned paika, et seal on tegelikult tõesti nende tähtajad ronivad kuklas. Aga miks sa, miks sa arvad, et see kergemalt peaks käima, see nüüd on küll väga huvitav arvamus, ma arvan, seal kergelt ei kipu, et gümnaasiumite ära reformimine. Et see nüüd on küll väga huvitav väide, sest ma arvan, et ei ole seal kerget kohe midagi ette näha, et see selle radikaalsusega, mida, mida praegu nagu on teada, et mida Jaak Aaviksoo, eks ole, tahab umbes nii-öelda hea sellise gümnaasiumi näiteks väljaspool Tallinnat Ta allesjäämiseks õpilaste arvus näha et kahte ja pooltsadat õpilast siis nagu selle nädala maaleht kirjutas, siis Eestis ei ole praegu väljaspool Tallinnat ja Tartut mitte ühtegi gümnaasium, milles oleks nii palju õpilasi, et isegi Viimsi gümnaasiumis ei ole nii palju õpilasi, kui on Jaak Aaviksoo poolt nähtav nii-öelda maale jääva gümnaasiumimudel. Et ma siin küsiks küll natukese, et kas siin ei ole, kas me sinna natukese kosmosesse ei lenda selle selle mõttega, et missugune peaks üks tüüpiline gümnaasium maapiirkonnas olema, et et võib-olla, võib-olla see natuke natuke see läheb nagu nagu liiale tulles selle pühajärve juurde, siis, siis ma siiski vaidleks siin vastu nagu kahes punktis. Et ühest küljest küsimus, et kas saab või ei saa teha, siis seesama näide ju näitab väga hästi, et saad, ega vallavolikogu otsuse vastu võtnud. Ja tegelikult kui vallavolikogu jääb tuimalt selle otsuse juurde, siis ongi tehtud. Ega selles mõttes nüüd praegu ju kogu lootus, ütleme lapsevanematele on sellele et endine õiguskantsler Allar Jõks suudab Ta kastaneid tulest välja tuua läbi, ütleme, kohtuprotsessi sellega ja läbi siukse tohutu avaliku surve, aga tegelikult vallavolikogu otsus on ju tehtud. Nii et selles mõttes see selles mõttes öelda, et valdades ei jätku otsustavust, siis siin võib täitsa vastupidi tulla, et et vägagi jätkub, et väga lihtsalt isegi võidaks, võib juhtuda, et paljud koolid lähevad kinni. Aga ma tahaksin siia vahele öelda seda, et, et mul on jäänud mulje ka, et tegelikult kohalikes omavalitsustes mingisugune valmisolek kuldne sulgemiseks on tekkimas, aga samas see, et et pühajärve kooli vanemad lähevad kohtusse, on, on hea näide ja ka tegelikult on olemas üks pretsedent, kui ma ei eksi, siis Ida-Virumaalt, kus üks lapsevanem läks samamoodi kooli sulgemise vastu kohtusse ja muuseas võitis, sest tal oli õigustatud ootus selle kohta, et ta laps käib, käib selles koolis ja, ja noh, selline pretsedent on olemas isenesest ja seda saab kasutada. Aga see, mis puudutab nüüd seda Aaviksoo sinu sinu sõnul ulmelist plaani, siis, siis ma spekuleeriks siin siin, et see Aaviksoo plaan on tõepoolest väga radikaalne ja, ja ma spekuleeriks siin seda, et selle kallal, et et ma arvan, et minister panigi nagu selle plaani või selle lati kõrgemale selle teadmisega, et, et see pall läheb tema käest ära niikuinii ja, ja et see lõpeb selle, kui ta saab poole sellest kätte, mis ta, mis ta nagu lubanud on, siis on ka juba suur asi tehtud. Et aga see on spekulatsioon Aga huvitav on ka see, et palju lisatud omavalitsustele ja omavalitsused peavad need gümnaasiumide osas otsustama ja ma millegipärast arvan, et väga paljud omavalitsused panevad seljad kokku, juhid ütlevad, et aga meil ikkagi siia piirkonda võiks gümnaasium alles jääda, et kuigi see ei vasta nendele kriteeriumitele, aga me oleme huvitatud, et see piirkond just just arendaks ka koolivõrku selliselt, et siin oleks gümnaasium olemas. Tead, ma kirjutasin kordades kevade poole ühe artikli, milles panin koole ise kinni. Selle pealkiri oligi ekspress paneb koole kinni ja ma võtsin eelnevad uuringud kätte. Võtsin erinevad uuringud ja ma tegelikult suhteliselt leebelt. See ei olnud üldse võrreldav Aaviksoo karmusega, panin lihtsalt koole kinni, mis selles selles maakonnas või teises maakonnas võiksid võiksid kinni minna ja kõige huvitavam oli see, et see tagasiside, mis ma sain väikestest kohtadest oli tihti see, et vallaametnikud helistada. Vallavanem helistas ja ütles, et me tegelikult oleme juba siin mõelnud ja mõnda aega, et eks meil ole seda mõttekas muidugi kinni panna, aga noh, ei ole siin jõudnud nii kaugele, et tegelikult need mõtted kohalikes omavalitsustes liiguvad siiski päris päris tihkelt sinnapoole, et oleks kas neid väikseid gümnaasiumeid kinni panna. Aga mina jälle ütlen, et vastuargumenti tänases Postimehes see on, on üks tabel ja lugu sellest, millisest gümnaasiumitest ülikooli kõige rohkem õpilasi pääseb. Ja mulle tundub, et siin tabelis on mitu, võib-olla sellist tavaseda kuidas öelda, tavajutu ümber lükkavad arvulist näidet. Et siin on mõned päris sellised väikesed gümnaasiumid, et mis Aaviksoo kava järgi kindlasti peaks kinni minema, aga mis kuuluvad 50 parima ülikooliks ettevalmistava gümnaasiumi hulka ja noh, näiteks üks näide, eks ole, on siin konkreetselt Ahja keskkool kes on 44. kohal tabelist noh, kes ongi juba otsustatud, et ta, ta lõpetab keskkoolina. Aga samas on tegelikult, et see ei ole nii ühene, et teeme suured gümnaasiumid ja, ja sealt saavad lapsed kindlasti parema hariduse. Ei kindlasti ei ole see üks-ühene ja samas mulle see tabel, mis täna Postimehes ilmus, kus, kus on siis näidatud seda, et kust gümnaasiumitest kõige rohkem lapsi saab sisse ülikooli mulle ei meeldi seal sellepärast, et on tegelikult palju kooli, palju lapsi, kes ilmselt ei tahagi minna ülikooli, et ta tegelikult ei näita seda, seda, seda seal, et, et kui palju tahad, palju neist saab, vaid see näitab seda, et et kui palju sa lähed, eks ole, et see, ma ei ole üldse kindel selles, et kõik nii tingimata tahavad minna ja, ja sul on ka selles mõttes kindlasti õigus, et, et see ei pea olema nii, et kõige suurem, kõige tublim, et muidugi võivad olla ka väiksed, väga-väga okeid, et. Jah, siin kõige suurem Hugo Treffner ilmselt on kõige tublim praegu, eks ole, selles mõttes see tabel justkui nagu kinnitab väidet. Aga tegelikult, kui näiteks võtad seitsmendal kohal on Värska gümnaasium, mis on päris väike ja mille kohal see kirves ripub väga, väga tugevalt, siis ma arvan, et noh, siin on täitsa tõsine mõtlemise koht, et kas ka gümnaasium lihtsalt tuimalt kinni panna või siiski mõelda, et võib-olla see näiteks ma tean, et seal liiguvad mõtted näiteks setu gümnaasiumist, et sellisena ta ikkagi tugevalt hoopiski püüda-püüda nii-öelda mingile uuele uuele hingamisele panna. Nii et piirkondlikud ja paikkondlikud eripärad võiksid selles uues gümnaasiumivõrgukavas sees olla. Kusjuures nagu ütleksin selle gümnaasiumivõrgu nii-öelda korrastamise kava kiituseks või noh, nagu tähelepanu ka seda tegelikult Aaviksoo sellel pressikonverentsil ütles ka seda, et tema tema meelest võiksid just nimelt ka mõningad piirkondlikud koolid vabalt alles jääda ja tõi seal näiteks Kärdla gümnaasiumi. Et, et see on jah tõepoolest, et see mulle tundub, et, et see latt on meelega kõrgemale pandud kui tegelik plaan plaan kätte saada. No kõik, kõik me saame ju arvaks Ma tahaks korraks selle pühajärve kooli juurde veel tulla. Et ikkagi seal on mumelast ka puht niiviisi see küsimus, et et kui me räägime tõepoolest sellest, et et mingid koolid kas nagu suudavad või ei suuda nii-öelda tõsiselt nagu põhikoolina tegutseda, siis siis pühajärve kooli sulgemine on just selle tõttu arusaamatu. Et tegemist on pigem sellise keskmisest natuke olema ja väga nii-öelda korraliku õpilaste arvuga maa põhikooliga. Et kui me ütleme niiviisi, et pühajärve kool on liiga väike selleks, et põhikoolina edasi tegutseda siis ju see automaatselt tähendab, et tohutult paljud maa põhikoolid peaksid selle järgi nagu selle kriteeriumi järgi kinni minema. No aga see on oluline, et, et me, et me käpiks neid põhikoole tõepoolest need jääksid, need jääksid alles, et see selgelt nagu see lahknevus sees hoida, et gümnaasiumid on teine asi. Aga põhikoolide algkoolid need peavad olema kodulähedased. Just nimelt, et, et tegelikult need ongi, selleks ju ongi ka gümnaasiumi ja põhikooli lahutamine seadusega olnud, et ka puht mõtestada asju erinevalt, et gümnaasium on tõesti ülikooliks ettevalmistus neile, kes väga tahavad, eks ole, ülikooli minna. Aga põhikool on lapsele põhihariduse andmine ja seal ongi olulised pigem selline kindlustunne, eks ole, kasvavad tõus ja ja ka kodulähedus, et see on need ongi kaks eri asja, et gümnaasiumi puhul tõesti võib öelda, et nii nagu Indrek kunagi, eks ole, Tammsaarel läks Tartus Treffneri juurde Mauruse juurde. Et see ongi nagu mingis mõttes gümnaasiumi puhul on, see on see suhteliselt nagu arusaadav. Sest põhikooli. Noh, ma vaatasin nüüd sellel neljapäeval Maalehe sellist üsna võimsat sellist rünnakut selle gümnaasiumireformi vastu ja mind selles mõttes nagu ehmatas, et et minu meelest on ajakirjandus lihtsalt tüdimuseni tagunud seda, kuidas meil on vaja haldusreformi, kuidas meil on vaja tegelikult ka sedasama gümnaasiumireformi ja kuidas need on üksteisest sõltuvalt sõltuvad ja sisse ja siis mul on nagu kuidagi nagu tekib hirm, et järsku nüüd kui asjaks läheb, siis hüppab ajakirjandus alt ära. Ta kurat ikka ei tea, kas, kas meil ikka on seda nii väga vaja, et tegelikult tekib nagu lihtsalt põhimõtet selline olukord, et me oleme lihtsalt vastu. No mina olen vaadanud, kas sa ei arva, et meie, ajakirjanikud, peame nüüd riiki juhtima, selles mõttes siis võtame me nagu erinevad, sa ütled, et maaleht hüppab alt ära, ega siin Maalehe asi ei olegi neid reforme. Ei ole, ei, absoluutselt mitte Maalehe asi on, on kindlasti ka neid meeleolusid edasi kanda, mis inimeste seas on, aga, aga, aga mul on noh, ma natuke noh, ütleme, et ma kardan ajakirjandust selles mõttes, et just nii et ma tooksin näite, kuidas umbes mis võiks olla kaks aastat tagasi juhtusse seagripivaktsiiniga, kus ajakirjandus tagus panni, nii et noh, ma ei tea, sädemeid tuli, et, et riik ei võimalda inimestele vaktsiini. Tooge tooge vaktsiinid maale, tooge vaktsiinid maale, siis tõi riik vaktsiinid maal, eks ole, investeeriti kõva raha selle eest ära ja siis tuli välja, et inimeste tahan ennast vaktsineerida. Ja lõpuks need vaktsiinid kopesid kusagil kusagil laos. Et, et ma kardan sedasama sarnast nagu olukorda, kus ühel ühel hetkel on ajakirjandus nagu tohutult ühte meelt, et ja meil on vaja reforme, reforme on vaja ja siis järgmisel hetkel on see aga järsku võib-olla saame ikkagi ilmaga. Me peaks seoses gümnaasiumiga vaatama ka rajal taha ja mina ütlen, et Saksamaal on, on väga mitmetes piirkondades sageli see gümnaasiumi teeninduspiirkond isegi kuni 50 60 kilomeetrit ja, ja suudetakse ära teenindada see piirkond, kuigi, kuigi seal on asustustihedus sageli palju suuremad. Et, et nii mõnigi kord mind nii mõnigi kord on mindud seda teed, et on, on ühte keskusesse tehtud suurem gümnaasium ja see teenindab kogu piirkonda ja ja võiks vaadata ka, milline on olukord Soomes, Rootsis ja nii edasi, et teha ka seeläbi mingisugune võrdlus endale, et, et millised on meie võimalused gümnaasiumireformi läbi viia, aga see, mida sa, Sulev, ütlesid, et sellised piirkondlikud paikkondlikud eripärad võiksid arvesse tulla nagu näiteks Värska puhul ja nii edasi või Hiiumaa puhul, et see on, see on küll väga oluline ja ma arvan, et seda võiks see gümnaasiumireform kindlasti arvestada, et, et me sageli ei saa seda lõplikult optimaalset tulemust taotlejat taotleda ja, ja eriti hariduses. Maksimaalne tulemus ei ole tingimata kõige efektiivsem nii-öelda raha lugema, et optimaalne tulemus ei tule rahandusministeeriumist tingimata. Kusjuures ma tooksin siin võrdluse, et, et Eesti haridussüsteem siin viimati eelmisel aastal toimunud siis euro taisse Euroopa Euroopa haridusse statistikat koondavate uuringute järgi, Eesti haridus sarnaneb oluliselt rohkem Soome haridusega ja enam üldsegi mitte Läti ja Leedu haridusega. Et kui, kui noh, nagu sellised, et ütleme, kolme kolmaharidusrühma, eks ole, et on kõige paremad keskmikud ja kehvikud, siis Eesti on selgelt kõige paremate seas ja Läti, Leedu on väga paljudes valdkondades, ütleme, et enamikes uuritud valdkondades nende viimaste seas. Ja siis ma nagu üritasin ka mingisuguste tekkis võimalus Eesti selliste haridust mõtlejate käest küsida, et aga milles, millest see olukord on tekkinud, miks see niimoodi on? Et tegelikult olime me kõik üsnagi valmis, kui neid uuringuid tehti, tulemuseks on see, et me oleme ikkagi Läti ja Leeduga väga sarnasest taustast pärit ja, ja meie haridussüsteemid on väga sarnased ja, ja siis need haridusega tegelevad inimesed arvasid, et tegelikult asi on selles, et, et Läti ja Leedu ei ole teinud mitmeid väga olulisi reforme. Et ei ole teinud väga olulisi muutusi nendest muutuste vajadustest, on räägitud aastaid ja siis, kui, siis kui nende tõesti aastaid hiljem jälle uuesti sõidetakse Lätti, Leetu vaatama, mis seal siis toimunud on, siis selgub, et seal pole mitte midagi toimunud. On ainult räägitud, et, et Eesti, mis ei tähenda seda, et tingimata peaks haridust kogu aeg reformima, aga, aga siiski, kui on, kui on tekkinud mingisugune sõnastatud vajadus, siis, siis Eesti on suutnud siiski enda enda asju ellu viia. Reform on Lätis kaugemale jõutud. Et haldusreform on kindlasti kaugemale ei jõudnud, ei jõudnud täna rääkida kahjuks sellest, et sündivus on vähenenud. Jah, see on otseselt seotud ka koolivõrguga ja ühel hetkel jõuab see kahjuks ka põhikoolide tasemele, et ei ole olemas kooli iseenesest, kui, kui ei ole lapsi, ei ole ka kooli, aga aga kes, kes tahab, see loeb. Sulev Valner artiklit eilsest postimehest ja seal on pikalt-laialt kirjutatud, mis võib-olla meie sündivuse vähenemise probleemiks, mida võiks ette võtta. Et neil jälle hakkaks rohkem lapsi sündima. Ja ei jõudnud rääkida ka sellest piraatluse vastu suunatud riiki. Vaheriikidevaheline leping. ACTA võib varsti jõuda ka Eesti valitsusse ja loodetavasti sellest kuuleme juba järgmisel nädalal lähemalt, aga tegu on ühe väga olulise lepinguga, mis võib oluliselt muuta inimeste arusaamist internetist. Aga siinkohal rahva teenrid tänaseks lõpetavad. Nautige ilusat talveilma, kes saab, see võib vaadata ka suusatamist teleekraanilt või Otepäält koha pealt või minna ise suusarajale, mina eelistan seda viimast. Tänased rahva teenrid olid Heidit Kaio, Sulev Valner ja Lauri Hussar.