Siin laulab teile Eesti rahvusmeeskoor ja me jätkame aasta lõpu heligaja. Vestlusringis vaatavad lõppevale muusika-aastale tagasi piinamatiisa Rutt Alaküla Madli-Liis Parts ja Tiia Teder ning siin saab sõna Igor Karsnek. Uutest peadirigendist rääkides on minu arust kindlasti ka huvitav märk see, et Oja on, on saanud RAMi peadirigendiks ja juba jõudis näidata ennast hästi Ramiga Pariisis ja ka see kontsert, mis, mis toimus siin tema debüütkontsert, RAMi peadirigent, Eesti publiku ees, metodisti kirikus, see oli omaette niisugune märk, mis pani näiteks mind isiklikult küll mõtlema, et et huvitav, millised rami arengut tulevad edaspidi. Sellepärast et puhas saladus, ütleme avalik saladus, et Ramylodid veel mõned aastad tagasi nagu marginaliseerumine, ohtete tramm võtab osa Küllitama kuraatoriaastastest, projektidest aga Aram kui iseseisev üksus, et kuidagi hakkas nagu muusikakaardi äärealade tasapisi nagu nihkuma, mis minul selle metodisti kirikukontserdi põhja tundus, et et Mikk Üleoja on võtnud tugeva haardega härjal sarvist kinni. Kusjuures on tehtud ka selline kontseptuaalne muutus parammi suund nüüdismuusika pea. Esiteks ja teiseks RAMi ka koosseisu laienemise võitleme Liive lisapartnerite otsimisele, seekord siis Vox Clamantis, ütleme seal löökpillimängijad. Kui ramm tuleb uue kontseptsiooniga välja niimoodi, et esiettekandel on ainult üks klassikaline lugu, see asi. Cyrillus Kreegi psalm, kaks Eesti esiettekannet Pärt Uusbergi ja teine Mart Johnsonilt nimetatud punkti panev lugu üks norra helilooja meeskory teose esiettekanne, et see näitab ära kõrgeid sihi seadmisi ja ja ma arvan, võib-olla, kui me räägime Eesti muusikakollektiivide uutest juhtidesse uutest uutest, siis võib-olla see, mis haka praegu Ramiga toimuva on võib-olla mingis mõttes üks huvitavamaid protsess üldse. Ma tahaksin sulle kaasa kiita, ütelda, et tõesti loodaks väga, et Mikul läheb hästi ja et tramm rohkem meie avalikkuse ette jõuaks, kui Kaspar sputnik oli nende peadirigent, minu meelest nad tegid ka väga huvitavaid projekte Prayers ja kõik, aga kuidagi niimoodi see ei leidnud väärilist tähelepanu, et loodan, et Mikul läheb selle võrra paremini, natukene seda tähelepanu puudust minu meelest filharmoonia kammerkoor ka ikkagi põeb, et kuidagimoodi, et nüüd on neil küll mujal plaanis sellised tasuta kontserdid siin mitmeski kohas, mis minu meelest on tore mõte ka, mis võib-olla aitab sellist publiku tuua ka, aga nemad on ka kuidagi. Mulle tundub kaugele ja kõrgele ära läinud, nad on emigreerunud. Laats tallel viimastel aastatel teinud laatilisega Grammy nominatsiooni peale te näete, et hakkab, tekib niisugune tunne, et et filharmoonia kammerkoorist hakkab saama nagu stuudio Vändri mingi niukene. Nad annavad ju päris palju kontserte ja tegelikult on meil ju ka sel aastal päris hästi läinud või kasvõi nende osalemine-Prantsusmaal ooperifestivalil Mozarti Tiituse alastuses Verdi Trevjaatas, mida õnneks sai ka Arte ja metsa kaudu said kõik huvilised siin vaadata, et tegevust neil jätkub. Aga see, miks Tõnu Kaljuste ajal olid Fila kammerkoori kontserdid Estonia kontserdisaalis praegu on Nigulistes ja, ja ei ole ka publikut täis alati, et eks selle üle peab võib-olla ka koori uus direktor mõtlema, kuidas siinset publikut jälle tagasi võita, et need suhted on alati vastastikused, et nii-öelda nüüd, et Eesti publik on koori ühel või teisel põhjusel maha jätnud. Aga kui siin oli juttu uutest peadirigentidest suundadest, siis tuletame meelde ka seda, et Vanemuisel on alates sellest ajast uus kunstiline juht ja peadirigent Paul Mägi. Aga noh, teatri puhul on need tsüklid lihtsalt pikemad, nii et seda, kas ja mida tema Vanemuises muutma hakkab, et seda me sel hooajal ilmselt veel ei näe. Kui tohib, siis ma tooks siia ühe väikese kõrvalpõike, et ma tegin just ülevaadet juhuse tahtel 90.-te aastate muusikalidest. Võrdlesin Vanemuises toonast repertuaari, kus minu mäletamist mööda oli vist üheksa nimetust oopereid ja sealhulgas Travjaataja Rigolettot, praegu peast võin eksida, mul ei ole seda paberit kaasas, kui Lucia võib olla, ühesõnaga selline väga esinduslik nimetus nelja muusikali vastu. Aga et see praegusel hetkel Vanemuises on küll hoopis teistsugune, kui oopereid ka on ja täitsa toredaid ja väga ilusti lavastatud ja hästi ette kantud ja lauldud, siis neid mängitakse nii pagana vähe. Nad on oma esituskordade poolest, nad on seal väikses saalis, mis on jumalik saal muidugi ooperiettekandeks suurepärase akustikaga, kus Vanemuise orkester kõlab ilusti, aga neid mängitaksegi nii vähe ja saalid ei ole ka nende väheste etenduskordade seal täis. Et võib-olla tõesti Paul Mägi oma innustava jõuga saaks natukene seda vahekorda kuidagi sinna ooperipoole kõigutada. Jah, sest muidu mina näiteks kiidaksin küll väga seda tonitseti marjastuerda lavastust Vanemuises, mis oli lavastusena ja väga huvitav jälgida ja kusika. Kaks vägevat naispeaosalist Karmen Puis ja elas nii, et see oli lihtsalt hiilgav, aga ma arvan, et et kuna Meil ei olnud tenorit oma trupist ja see oli külalisele arvestatud, siis ilmselt on neil raske seda regulaarselt repertuaaris hoida. Selles mõttes. Kui Vanemuine tuleb ooperi juurde, et siis ta võib-olla otsib vahel isegi huvitavamaid lahendusi kui Estonian, nii et seda aga jah, muusikalide osaga on neil suurem, aga pärast eilset eile nähtud Mary Poppins ma ütleks, et parem tehku siis muusikali kui halli operetti selles mõttes, et et nad tõid Soomest lavastusgrupi lõbusale lesele, aga see oli noh, nii kuidagi värvitu ja hall operetilahendus, et parem siis tehku hästi muusikali selles mõttes, et see Mary Poppins on Malviusel päris ilusti välja tulnud ja, ja selline väga soe praegu sellisesse jõulueelsesse aega väga sobiv lavastus. Muidugi muusikalil on omad väärtused täpselt, sest see paljude inimeste jaoks võibki olla tõesti ainukene kokkupuude nii teatri kui muusikaga üldse, et et olgu talle see võimalus siis sellel inimesel ja olgu see siis hea elamus, mis ta sealt saab, ma arvan. Ma tahaks korra tagasi tulla selle filo kammerkoori juurde. Ma väga vaatan filharmoonia moonia kammerkoori tuleviku ikkagi sellise nagu eesti muusika laialikandjana, mida nad on olnud ju mitukümmend aastat väga hästi ja esitanud eesti heliloojate loomingut, viinud tegelikult tormise maailmasse, mitme Pärdi teose esmaplaadistada olnud. Mulle väga meeldib Esper Linnamägi on lühikest aega olnud ametis, aga ta on, olen juba teinud nagu mingi sammu publikuga suhtlemise poole, mulle meeldivad need kontserdieelsed vestlused, mida nad on hakanud nüüd tegema mida võiks võib-olla julgemalt kiududest toda Eesti kontsertide juures, et et tegija kohtub rahvaga ennem ennem kontserti ja räägib talle oma kavast ja ja kavatsustest ja need tasuta kontserdite rida, aga minu meelest see on ju mul ei turgata pähe, et keegi seda ei oleks ka varem teinud, et hästi tore. Et kui me vaatamegi kasvõi seda kella kolmeste neete, odavate piletite kontserdite metsikut populaarsust see näitab, et on olemas nõudlus selle jaoks kontserdite jaoks, millele ei pea kallist piletit ostma. Kadri-Ann Sumera korraldas juba paar päeva tagasi keskraamatukogu väikeses saalis kammerkontserdi poeemi, meele, MS eani, uut muusikat, mis seal esitati ja see seal aeti ka lõhki. See oli ka tasuta kontsert. Nii et selles mõttes publik kui hinnatundlik, sinna pole midagi teha. Aga me peaksime nüüd ikkagi rääkima ooperist. Me nimetasime natukene vanem mõist, aga, aga tegelikult ma nimetasin, Asjonid mingis mõttes oleks. Lauljate poolest olekski see näiteks minu kaks täiesti Dailaseni avastamise, sest ta selles mõttes, et, et teda huvitavat lauljana on ka ju varem meil teada olnud, aga see hooaeg on tal olnud ikkagi ikka väga vägev, alustades sellest. Kõigepealt oli tal mokalissima sarjas aasta algul kontsert, siis tuli see marjast varda välja. Vanemuises siis oli suvel Saaremaa ooperi päevadel see Eesti aasta kontsert kindlasti kui mitte suuremise ooperi kaela koos hose Kuuraga selles mõttes, et et ausalt öeldes ma läksin sinna pika hambaga, ma natuke kartsin sellist tenori kaela kontserti, et järsku tuleb selline Ajakirjanduses olnud erinevaid, et järsku tuleb selline nii-öelda vananev staari, mingi selline edev kontsert väga inetult öeldud, eriti selles kontekstis, et see oli haruldane kontsert, et Fozeeguurai teinud mingit allahindlust, aga Ta ei säranud kellelegagi kohal. Ta ilmutas võimet tõsta kõik teised esinejad, nii orkester, koor enda kõrgusele, selles mõttes, et Ronja orkester mängibki hästi, aga, aga nii hästi ja nii tundlikult musitseerinud nagu tollel Saaremaa ooperi jumal, ma ei tea, millal ta on. Aile assoni esines täiesti võrdväärselt, mitte esinenud, vaid säras seal see oli lihtsalt lihtsalt oivaline kontsert ja kui liita veel sinna juurde Estonias nüüd sügishooajal esietendunud Putšiini olles kool, kus tal on jälle suur roll ja seesama kuldse klassikakontsert, millest Igor rääkis, kus solistiks oli ju ka elas, nii et ta on läbi terve seal muusika-aasta meie hooaega kaunistanud. Ma arvan, et see, et Arvo Volmer julges välja tulla mõttega ära teha Wagneri Parssifal ja see nii tulemuslikult ellu viia niivõrd heal kunstilisel tasemel ja nii suure auditooriumiga nii suure publikumenuga, et see on aasta ooperisündmus kindlasti. Eks saad teine Eesti ooperilaulja, kes sellel aastal oli väga heas hoos, oli laste Mati Turi. Me võib-olla ise ei saanud osa kõikidest tema saavutustest, aga, aga ta oli väga edukas maailmas, laulis olulisi rolle ja arvatavasti see tema edulugu Ena aina kerkib praegu. Ja samuti osales ta ka nüüd just Kubai tuuline Johannese ministeeriumis. Jah, see on, et ega me ei tea jõgi enam oma lauljaid, ütleme sellest. Tegelikult ma arvan, et selle aasta kõige edukam eesti ooperile laulja on Lauri vasar, kellest me õieti midagi ei tea, kes on ikka välja tulnud näiteks Šostakovitši nina, pea osas veel mitmes, millest mul ei tule hetkel isegi meelde Euroopa juhtivates teatrites. Et rohkem on räägitud Viinis tegutsevatest lauljatest, aga see on uhked, et meil on tõesti ooperilauljaid Euroopa olulisemates punktides teisigi. Kas võiks Jaakko rahast kiita, kes kuuldavasti oli see mees, kes Matti turile ütles, et hakaku ta pahagnerit laulma, kes kuuldavasti ütles Koit Soa sepale, et oleks üldse vaja ooperit laulda? Üldse meil siin palju head teinud? Jah, teda võiks kiita seda ta viisuga oma õpilased just nimelt suaalseppaja varreteenina, ka Soome rahvusooperilavale Forisco Donovi lavastusse nii-öelda, mis ta nüüd viis, aga, aga töö tulemusi siin meie noorte lauljatega on juba näha jõuliselt. Miks mulle tänavune üle mitme aasta niivõrd eredalt ja ma arvan, et mitte ainult mulle nagu eredalt meelde jäi? Tennis sai räägitud siin rahvusvahelises projektidest ja nüüd nagu nagu sel kevadel. Mina isiklikult teadvustasin, et rääkisime meie, kes interpreetide nagu näiteks Kristjan Randalu neid päris palju siis need, kes olid nagu tulevikule lootused, need on nüüd praegu võrdset partnerit selliste meestega koos musitseerimas nagu David Liimann, kes on omakorda mänginud nii all time olla Chico ja ühesõnaga lugematute staaridega kui võrdne võrdsega, siis nüüd mängivad meie interpreedid David Liibaniga kui võrdne võrdsega, kus kusjuures on täiesti omageenne ansambel. Mitte keegi ei tee mitte kuskil mitte mingisugust mööndus, tähendab minu jaoks oli see täielik positiivne šokk, et, et absoluutne pardarused meie, keda ma noh, mina ka juba nagu noore inimese olen harjunud nimetama inte interpreet nagu jaaksoo ared. Et vanas inertsed eskus noored pilved, noored pillimehed, tähendab, need on täis küpsuses, kui ma varem Kristerandunud Arvan, et ega siis nüüd võrrelda, tähendab nad, nad on küll mitte sarnased õnneks, aga nad on nagu enam-vähem juba ühes ja samas kaalukategoorias ja kratsioonis, et see toimunud Eesti džässi ka see see hüppes positiivselt mõttes võttes on tegelikult ma ütleksin neljanops rongi sõnadega etet väike samm võib olla interpreedilaga suur samm Eesti džässi läheks. Ja paljud neist, keda sa praegu nimetasid ja on ka kanda kinnitanud mujal maailmas väga tegusate ja hinnatud muusikutena ja minu meelest on viimasel aastal-paaril viimasel aastal avanenud paljude suurte džässifestivalide uksed meie muusikutele, millest me enne võisime vaid unistada nagu näiteks Londoni džässifestival või Orteksid klubi Londonis või Pariisis tegutsevad erinevad festivalid ja klubid. Nii et ma usun, et, et meie muusikutel on vähemalt Euroopas papa piires väga suur tulevik ees. Ja noh, üks asi veel, mida ma olen märganud, mida varem olnud on, meie muusikute plaadid saavad väga kiitvaid arvustusi välismaises muusikaajakirjanduses, mis on ka uus nähtus, just hoidsin käes viimast jääsuaisi, kus tuule kanni ja Jaak Sooääre viimane plaat sai viiest võimalikust tarnist neli ja ma usun, et seal väga-väga suur kiitus ja tunnustus neile meieni ulatuvad teated välismaalt, et me jälle me ei kuulen nende kontserte. Aga mul on väga hea meel veel, et meie dirigentide edulood ei ole seotud enam ainult järvi perekonnaga. Kuuleme tihti, milliseid tähtsaid kontserte juhatab Anu Tali ja on võtnud ette ka väga tõsiselt nüüdismuusikaga tegelemise ja samuti Olari Eltsi orkestrid ja kontserdid. Oleme nendest saanud uudiseid, et oleme neid ka euroraadiost tellinud, et et see on väga oluline. See kena, kes on selline lugu, et juhatasin ma teda esimest korda aastal 2000 kunagi konkursil ja, ja siis ka peale seda veel ühe korra, aga aga siis oli meil selline väga pikk vahe, meie koostöös ma ütleksin isegi kaheksa või üheksa aastat ja siis lõpuks uuesti kohtusime, siis on kõigile üllatuseks koostöö, nagu minule vähemalt suures hiilgavalt, nagu poleks neid aastaid vahel olnudki ja ja kui inimesed suudavad koos muusikat teha, siis seda võimalust ei tohi mitte kasutamata jätta ja, ja niimoodi saigi see koostöö formuleeritud, see ma olen järgmisest hooajast nende Sis peakülalisdirigent ja see tähendab nelja ja kontserdikava aastased. Sõnas Olari Elts käesoleva aasta neljandal märtsil ja vestlusringi jätkab Tiia Teder. Ja viimaks ja mitte päris viimaseks, et tahaks aga tunnustada Andres Mustoneni, kes oma üleloomuliku energiaga suudab iga nädal teha, ma ei tea, mitu projekti igatahes palju rohkem kui tavalised inimesed ja kelle sidemed ja kelle lakkamatu ideede küllus on teda viinud ka väga paljudesse kohtadesse maailmas. Ja alati on ta veel siin ka, nii et kas sa temaga aktiivsus on tohutut tunnustust väärt? Komandörid, ma kommenteerin siis ise tegelikult selline väike, võib-olla meie mõistes nagu nishi projekt, kuna seondub nagu pigem vanamuusikaga aga nii kummaline kui see ka ei ole, et siis eesti näitleja ja lavastaja Maria Peterson on krändravoa koosseisus äärmiselt edukas osaledes nii laval kui kui plaadil, siis ja ka Belgia Klaara raadio aasta plaat oli Chena, kus Marius Lauris Rääkimata on jäänud ka Vox Clamantis tänavune aasta, mis oli väga viljakas. Ma kirjutasin välja endale neli nende projekti, mis, mis olid seotud natukene meiega ka. Me saatsime need kontserdid rahvusvahelisele areenile. Arvatavasti oli neil rohkem kontserte ja nii-öelda tavalisi Ki projekte ja ka välismaal olid nemadki tööl. Aga, aga teil oli seto muusikutega väga võluv kava juunikuus võib-olla mäletate? Meil oli oriente oksident, kontsert, mis kuulus skulptuuri peal, linn, no Tallinn 2011 raamidesse, mida me saatsime välismaale raadiolevisse juudimuusika kontsert, mis oli alles hiljuti koos maailma muusikast mariga naerda ja muidugi ka Ta Feriasseffi teine tulemine koos Vox Clamantisega koos kontserdiga Sakri Toissis, teine. Ja muide, kas see sündmus, mille raames viimati mainitud kontsert toimus, oli Eestis ainukordne, see oli maailma muusika foorum mis tõi Eestisse 300 muusikaga tegeleda head, praktiliselt üle kogu maakera. Ma viibisin sellel foorumil päris palju ja mingis mõttes oli see ikka väga rikastav kogemus just nimelt selles mõttes, et näha, milline maailm siis on. Et siin oma mätta otsast tundub ta ikka hoopis teistsugusem ja ühtlasem kui kokku puutudes inimestega ühiskondades, kus naised ei või laulda ega viiulit mängida või kus on üldse ainult kolm teatrit suures riigis. Et millega vastakuti inimesed ja millised on nende eesmärgid ja tööd. Et seda on ikka väga kainestab vahva kuulata. Et see erinevus rikastab. Kui sellise sildi paned posti otsa, siis see tundub nagu nagu jama. Aga kui sa, kui sa näed neid inimesi ja kuuled nende jutte, siis nagu ikkagi poolest rikastuda samaväärselt oluline oli tegelikult ka organisatsioonidest jõuab Chas duegi aastakonverents, mis toimus Tallinnas ja Vihulas, mis tõi Eestisse 200 produtsenti festivali korraldajat, klubi omaniku ja selle ära raames toimus ka Tallinn sääsuikend mis oli väga põhjalikult ette valmistatud. Eesti džässmuusika käis, kus ma usun, et said ennast näidata kõik džässmuusikud, kes on hetkel vähegi aktiivsed ja kellel oli midagi uut nii-öelda ja, ja tean, et tänaseks on tänu sellele Chas uikendile juba mitmed meie muusikud saanud välismaal päris põnevaid pakkumisi. Et see sündmus oli üsna ja haruldane, et selts Eestisse jõudis, sest tavaliselt nad korraldavate Juleb Chas Networki eestes suurtes metropolides või väga kihtides looduskaunites kohtades, aga, aga igal juhul suurriikides. Ja seal muusikafoorum. Natuke on kahju sellest, et ta võib-olla ei jõudnud eesti muusikuteni nii palju, kui ta oleks võinud, et tema kohta nagu ei olnud sellist tõhusat pressitööd, mida, mida teised korraldajad pakuvad, nii palju, et mingi väikese teatega kunagi suvel ei jõua kunagi nagu esiplaanile. Ja lõpuks käisin vist Aafrika kõige kuulsamaid inimesi, Jusson tuur pidas KUMUs kõne. Et oleks võinud olla ka nagu ainest mainstream meediale või nii-öelda igaühele või iga igale mehele. Et natuke on sellest kahju, et foorumist osavõtt Eesti poole pealt oli selline hektiline. Mulle tundus, et eesti muusikud külastasid põhiliselt neid paneele, kus eestlased ise rääkisid üles. Tegelikult ei olnud meie jaoks äriliste uudiste, neid teisi paneele või teisi teemasid, millega me kokku ei puutu. Jälle järgmine 10 aastat, et, et see läks nagu natukene mööda selles samas kontekstis võiks ka mõnda muud ettevõtmist meenutada, et kus jätkas teadvustamise töö jääb kas tegemata või on kehvalt tehtud, et üks selliseid näiteid oli ju ka. Tallinna teine rahvusvaheline pianistide konkurss mis ei lihtsalt ei ületanudki kuni lõpuni uudiskünnist, et konkursi tulemused mitte ei jõudnud. Ma otsisin nädalavahetusel, et kuna ma ei olin küll selle lõppkontserdil aga jäänud tulemusi, Ta otsis need, kes siis võitis järgmine päev ja ei olegi ei teagi, umbes kes võitis selles mõttes, et kusjuures võitjad olid meie omad, et oleks võinud veel eriti uhke olla. Tutvustada Kristi kaptenit, ma ei teagi, kui palju meil tuntakse sellist pianisti, kes sellel konkursil esikoha võitis. Aga kurb oli veel selle juures ka see, et ei ületanud seda. Ma ei tea, kas uudis või huvikünnist ja meie pianistide klaveriõpetajate jaoks sellel konkursil oli ka väga väike publik. Nii et võib-olla me kas ei oska tähtsustada või, või lihtsalt ei olnud meil seda siis vaja või ilmselt on ikka meil seda konkurssi, aga kasvõi selleks, et järgmine kord toimuda saaks, oleks pidanud teda seekord märkama, et leida näiteks sponsorid edaspidi kuhu see on kadunud, see huvi, et konkursside ei paelu publikut, seal müüakse sümboolse hinnaga pileteid või ei ole neid üldse? Konkursi tähtsus on ka vähenenud selles mõttes, et mingil ajal oli see nagu üks väheseid võimalusi ennast näidata ja, ja kuskile jõuda, aga, aga nüüd leitakse ilmselt siis mingeid teisi teid rohkem või et maailmas läbilöömiseks enam konkursid tegelikult nii olulised ei ole. Aga see huvipuudus, ütleme konkursiga samal ajal seal toimus ju ka Alo Põldmäe korraldatud klaverifestival, mida ma eespool nimetasin ja mis oligi huvitav, aga aga seal toimus ka nendele teemadele pühendatud konverents, kus olevatki eriti vist peale kõnelejate kedagi olnud, et kus siis olid kõik need klaveriõpilased ja klaveriõpetajat, kes, mis rajal tegid tunde siis, aga et siis ma ütlen, et ega minu arvutisse ka pressiteadet ei tulnud, et, et see on jälle see teavitamise küsimused, et kui ühtepidi võetakse, tehakse ära suur töö ja, ja, ja korraldataksegi huvitav asi, kuulamist tegelikult ei olegi, keda. Ja samas, kui me vaatame näiteks superstaari valimisi, kui me vaatame näiteks tantsud, tähtedega võistlus, kui kohutavalt see inimestele korda läheb, et minu meelest see küsimus, mis siin püstitatakse, on väga hea küsimus, tegelikult see võistlus on olemas. Me suudaksime kuidagi niimoodi, need on ka lihast-luust, inimesed, kes võistlevad, et miks ei tööta, on tõesti väga suur küsimus, see peaks, see võiks töötada. Jah, kui sportlane kuskil saavutab 10. koha, siis käib see kõikidest uudistest läbi. Aga kui pianist sa nii-öelda rahvusvahelisel pianistide konkursil esikoha, siis seda imega uudised ei saa midagi läbi lasta, mida ei saadeta, lihtsalt ei saadeta. Korraldajad nagu tegelevat, ma tea väga tsunftisiseste asjadega või nagu sellist avalikkuse poole pööramist ei ole piisavalt. Mina olen päris palju kuulnud sellist vastuväidet, et hea muusika leitakse nagunii üles ja kui me teeme piisavalt hästi, siis meid leitakse nii nagunii üles, et see, see praeguses olukorras, kus pakkumine on niivõrd suur ja niivõrd palju põnevaid asju sünnib ümberringi. Minu meelest see enam ei kehti ja, ja just nimelt korraldajat ise ilmselt peavad jõudma või leidma endas selle, selle soovi hinnata see olukord ümber, sest see, mis oli viis aastat tagasi, see täna enam ei kehti ja, ja pressiteade ei ole häbiasi või endast rääkida ei ole, ei ole piinlik. Ma tahaks lisada veel seda, et ega me ei saa tõesti. Rääkides praegu aastast 2011 ei saa tulla välja uudisega, et meil toimub homme kontsert, see rääkides sellest, kui palju asju toimub, see ei ole uudis iseenesest, et võib-olla ma tooksin hea näite Kalle Randalu kontserdist, kus Meie arhiivist leiti Mozarti kadentsi käsikiri, mis tegelikult on seal olnud juba ja üsna mitu aastasada ja see teadmine, et ta seal on ka suhteliselt vana, et see ei ole eilsest. Aga sobivas kontekstis välja toodud asi hakkas tööle. Ma usun, et kindlasti tuli sellepärast ka rohkem publikut, kuigi kallet käiakse kindlasti kuulamas. Tegelikult on võimalik ilmselt leida selliseid asju, mis seda huviäratavad. Sa räägid Rütt, kuidas ennast müüa ja ma räägin, kuidas ennast müüa täpselt ka printsi koha pealt, selles mõttes, et, et ükskõik kui tuleb kontserdikorraldaja ütleb, et mul uudis, et mul tuleb homme kontsert, et sinna kõrvale on veel teisi ja teisi ja teisi panna. Üle. Ma Ravar toome. Nojaa, sina valum. Heidab ere, kustub puuna lavale. Üle ääre talumise väel ja nii. Ja. Vii püksi. Et üks asi, mis eelmine aasta mulle tundub, et oli tähtis, oli äärealade muusikute jõudmine nagu peavoolu, ma pean siin silmas võib-olla näiteks mari kalkunit, kes minu jaoks selle aasta väga oluline märk oli, et et muusik, kes teeb ise oma laule, lähtub tegelikult oma vanaisa ja vanaema traditsioonist. Et ta selline sõnumi edasikandja, et ta ei ole sugugi ainult kuskil folgiklubis, vaid ta on ikkagi pea laval ja temaga võib seostada mitmeid lootusi. Niisamuti ja võib-olla Kadri Voorandi edasiminek ja üha uued ülesanded, mida on võtnud ka selline üsnagi alternatiivne muusika, eks ole. Et see nagu on hästi tore olnud sellel aastal ja üks plaat, mis ilmus tänavu, mis minu meelest ületab täiesti mingid Lääne-Euroopa head standardid, oli eesti tüdruku Ingrid Lukase teine plaat, sillersikaids, mis on produtseeritud väga kogenud islandi produtsendi poolt. Aga seda Ingrid Lukas on nii mitmekülgne ja nii suure fantaasiaga muusik, mina varem ei teadnud ja see plaat on ka eeskujulikult vormistatud, seal on sellised laulud, mille vorm kannataks välja professionaalseid Liisa. Ja mille selline külluslik materjal, natuke nagu meenutab midagi, aga samas nii rabavalt uus, et mul on väga hea meel, et selline lauljatar on, on praegu siin nagu platsis Šveitsis elav lauljatar Ingrid Lukas. Ja üks asi, millest me üldse rääkinud, aga natuke räägime. Laulupidu, mina käisin laulupeol rootsi külalisega, kes oli terve oma pika raadio töökarjääri kujutanud ette, et ükskord ta tuleb Eestisse laulupeole. Ta on pensionil ja ta tuli tema pärast, ma pidin kaasa tegema kõikne, et rongkäigud, tantsupeod ja asjad, mida ma ise ei oleks vist suvatsenud, ma läksin televiisorist vaadanud. Ja ma olen väga tänulik talle, et ta selle kogemus on meile korraldas, et me võtsime kõik selle ette, kõik need katsumused, meid praadis, päike, meid pääsed, emme, trügisime. Me parkisime, Mistusime, uurisime kava, lähteme, laulsime kaasa, kas nägime teinud ja, ja see oli ikkagi väga suur elamus mus ja ma arvan, et see on ikkagi tohutult tähtis, et see laulupidu toimub. Ta on ikkagi nii ladusalt toredasti korraldatud, et ta on just selline pikk. Alati võib öelda, kas mulle meeldis rokiblokk Vegas mu külalisel ase meeldis, võib-olla sa talle ei meeldinud, võib-olla tal oli palju küsimusi. Miks vene kooride laulnud, küsis ta miskipärast väga murelikult, aga kokkuvõttes see suur tunne ja tegelikult ka nii kvaliteetne muusika oli ikka väga-väga tore niimoodi koha pealt kätte saada. Ei, see on hästi tore, et on, eks nendel laulupidude üle peaks ka muidugi arutlema veel enam kui tänavune, mis oli tõesti päikseline, oli ju see möödunudaastane, kus vihmasabinat Neeme Järvi juhatas karmina Buraanatist ilma noodita sai ka hakkama ja, ja laval oli rohkem rahvast kui platsi peal, aga tänavu seda ei olnud ja tänavuse kõik toimis ja oli tore ja rõõmus ja minul laps laulis seal vaatamata sellele, et tõesti oli raske nendel pisikestel kaheksa aastastel selles kuumas kõndida ei olnud kordagi seda juttu, et läheks ära või paha on või paha oli küll januolija, aga, aga tore oli ka tantsupidu, nad nägid seal samas ja see oli selle pisikeste poistekamba jaoks ka tõsine avastus ja tore tegelikult see oli ju ka paljude unistuste täitumine, sest lapsed ju harjutavad kaks aastat ja rohkemgi selleks sündmuseks ja on nende ja nende muusikaõpetajate üks olulisemaid eesmärke, nad nad töötavad selle nimel ja minul oli natukene sarnane kogemus, kuid iialgi laulupeoga seoses ja mul oli õnne olla sellega seotud kõik proovipäevad ja, ja siis viimane päev ja olin ka koos ajakirjanikega, kes olid tulnud spetsiaalselt laulupeo pärast Eestisse ja läbi nende silmade laulupidu ja tantsupidu näha oli väga värskendav, väga silmi avav kogemus, sest nendel ei olnud tausta, nendel ei olnud ajalugu, mina mäletan seda tegelikult ka mäletan seda tunnet, kui ma 76. aastal laulsin seal laulukaare all, aga nende jaoks oli see esimene kord ja mul ilmselt ei lähe kunagi meelest ära. Ühe vana härra kommentaar, kes istus pressitelgis, oli väga murelikke nõutu ja kui ma läksin küsima, et mis juhtus siis ta ütles, et ma ütlesin, ma ei tea, kuidasmoodi oma lugejatele seda edasi anda. Ma ei tea kuidasmoodi seda tunnet, seda ühte kuuluvust kirjeldada ja siis me hakkasime koos mõtlema, et milliseid fotosid valida või, või äkki mõned videolingid ja ta ütles, ei, see ei anna mitte kuidagi edasi seda, mida ma täna nägin ja tundsin, et minu jaoks oli see väga valgustav kogemus näha p võõraste inimeste silmade, seda, mis meil endal koduõuel olemas kogu aeg ja millega me oleme harjunud ja mida võib-olla tõesti mõnikord meelsamini telekast vaatad, sest siis ei ole. Siis ei ole janu ja minu jaoks oli see väga-väga võimas kogemus sel aastal. Jah, aga tegelikult ongi selle asja juures huvitav, et me võime öelda, et me oleme kõik seda juba korduvalt näinud ja me oleme seal juba käinud ja et kas on mõtet minna. Aga kui sa lähed, siis ta ikkagi töötab ja selle imestad, et rahvast on veel rohkem, kui oli eelmine kord. Et see koosolemise tunne saavutatakse ikka ja jälle ja uuesti ja veel jõulisemalt, et et see on tegelikult imeline fenomen, see, see tõesti töötab ja tore on ka tegelikult see lugude jutustamine, selle ümber ka see diskussioon, et kas just need laulud peaks olema, miks ei olnud koitu, eks ole, et kas see arutelu ette ja järele, et kuidas see peaks olema ja, ja mis peaks sale pidi olema ja, ja miks oli rongkäik liiga pikk või miks ta hilines või miks ta liiga kiire oli, seekord oli ju, läks nagu kiiremini, kui ette nähtud, eelmine kord läks, laulupidurongkäik venis poolteist tundi, Nad püstitasid täieliku rekordi, seekord läks nagu lepase reega täiesti kõik, kõik need väga hästi oli seekord korraldatud, aga mis puudutab Reppelt paar ja seda siis siis ongi ju ja et arutatakse, võiks isegi rohkem arutada, sest mõne laulu puhul, mis oli nagu selleks korraks tellitud, siis ma mõtlesin ka, et no et, et kas on mõtet tellida mingit, et uut, natuke kahvatumat tormist, et siis võiks ju võtta ühe korraliku Tormise laulu ja seda esitada, aga seda iialgi ka ei tea. Kui tellid uue laulu, kuidas ja mis kujuneb, et sellel jõulupeol tegelikult sa nimetasid enne seda rokiblokid, see kujuneski, nagu minu meelest selle laulupeo kulminatsioon on, eks ja, ja ma ise mõtlesin, et kas ta oli kuskil vales kohas, selles mõttes, et selle tagajärjel tegelikult see laulupeo päris lõpp nagu natukene kasvatus, et väga jõuline kooslaulmine oli ära olnud ja siis kui tulid need laulupeo lõpulaulud, siis enam ei tulnudki, ei kordamistega kooslaulmist. Et oligi selline korraks selline kahjutunne, et orkester hakkas mürtsu, mäe lauljad läksid laiali, nii et aga see on vist ka selline asi, et mida sa ise katsetada, et see, see on täpselt nii, kuidas seal kohapeal juhtub, aga et eks lõual kunstilisel juhil ja uuel toimkonnal on võimalik teha järeldused ja oma uued otsustused, et selles mõttes on iga pidu ikkagi isemoodi, ka ei ole seesama, et me neid kordame iga nelja või mitme aasta tagant sedasama uuesti. Et iga kord on elamus erinev, eks siin on need punklaulupidude mõjud ja võib-olla ka televisiooni laululahingu mõju, mis on sellist popmuusikakooris laulmise traditsiooni juurutanud, mis siis laulupeole jõuab ja suure vastukaja leiab, et laulupidu on olnud võimeline arenema ja muutuma? Ei no just on tore nagu see aines, mis on alati olemas ja näiteks minu külaline küsis, et miks nad püsti tõusid. Ta tõepoolest ei saanud aru, et see oli selline moment, et austusest tõustakse püsti, et see nagu rabastada, et mingid traditsioonid toonidega, kultuuride erinevused on ikkagi olemas ja et meil on nagu oma süsteem, eks ole. Kuidas me tähistame laulu püstitõusmise traditsioonist, keegi niigi uurimused, läks, tunduvad neil pea igal kontserdil, etendusel tõustakse püsti, aga muide, igal ei tõusta ka, et päris huvitav, mis, mis see tegur on realistidele, finaali finaalkontserdi ja isegi hüüti puu, mis on Eesti kontekstis täiesti harukordne. Seda vihkaro. Uus aasta on kindlasti väga keerulises olukorras, sest kultuuriaasta on selja taga. Ma kardan, et kogu see tühjus, mis ikkagi euro tulekuga meie rahakottides kuidagi meie rahakottides vihisev tuul hakkab mõjutama kontserditel käimist, võib-olla siiski, võib-olla ma eksin siin, aga karta on, et nii uhket valikut nii esinduslik asju selliseid vaagnereid võib-olla ees ei oota. Küll aga said paljud meie korraldajad enesekindlust ja sellist sellist eneseusku, et, et nad saavad väga hästi hakkama ja et, et võib proovida ka teistsuguseid projekte, kui nad tavaliselt on teinud, nii et ma usun, et paljud ehk teevad küll veidi vähem, kui nad sel aastal tegid, kuid need sündmused, mis nad korraldavad, need on kindlasti väga kõrge kvaliteediga ja põnevad ja, ja sellised sellised sündmused, mis publikut kindlasti külmaks ei jäta. Ma arvan ka, et selle sellise särava muusika aasta kaugeleulatuv jälg ongi just selles, et et kuna läbiproovitud nii palju erinevaid variante seinast seina, et siis on murendatud natukene seda, seda stereotüüpi, et, et see üksus sobib sinna, see tännas sinna ei tule niikuinii keegi, see autor ilmselt ei ole, tähendab see aasta näitas, et võimalusi on palju rohkem kui niisama istudes üldse üldse oma ninast kaugemale näed, et see kogemus ei kao kindlasti, rahad võivad muidugi ära kaduda ja noh, kultuuripealinna rahad ongi juba kadunud, eks ole. Ja need uued võimalused, uued kontaktid on, me rääkisime rahvusvahelistes meeskonna projektidest, et, et need jäävad kindlasti arenevad ka edasi ja Rutiline ütles päris tabavalt uude kohta, mis võib rahakotti siis niimoodi vihiseda. Siis ma usun, et, et omad järeldused teevad ka võimaluste piires kontserdikorraldajad, sest et ma ei usu, et näiteks kui Nokia kontserdimajas õnneks Eurot siis vaadata, et sellist latti piletihinnast nii kõrgele ülesse enam aetakse kassisse tuia publikult kop, mis lõppkokkuvõttes selle jälle tahavad, tähendab seda mitte. Küllap need piletihinnad hakkavad kuidagi stabiliseeruma, pigem suunaga allapoole ja võib-olla jätaks mingit kompensatsioonimehhanismid, et need ütleme piletihindade lagin ära kombatud. Võib-olla peaks üldse piletihindadega midagi sellist ette võtma, et mis puudutab just neid kontserte, mida ikkagi väga suures mahus toetab kultuuriministeerium, et kui nii suures maos juba toetatakse, et äkki pannakse see väike protsent sinna veel juurde ja kontserdipiletid saab nii-öelda tasuta siis, aga siis oleks rahvas ka väga palju saalis, kõik, kes tahavad, saavad minna. Selliseid katseid on välismaal tehtud, mis mõned aastad tagasi Inglismaal kuulutati, et väga paljud muuseumid tasuta, aga riik maksis külastaja poolt ette ära selle piletiraha ja seal oluliselt tõstnud muuseumite külastatavust ja mitte ainult turistide hulgas hoidikaga kohalike inimeste hulgas. Et need on kultuuripoliitilised otsused, mida kultuuripoliitika meile toob, seda me praegu ei tea. Uus kultuuriminister on võtnud kõvasti ette kirjandust ja muuseume, et muusikani ta ei ole veel jõudnud või on sellega kõik korras, loodetavasti seda näitab aeg. Aga milles mina näen ühte sellist võimalust, Eesti muusikaelus on koost. See on siiski ka oluline praegu välja tuua, et Tallinna filharmoonia sai enda käsutusse Mustpeade majas. Ma ei oska praegu öelda, kas neil on sellest rohkem koormust või kasvu selles mõttes, et selle suure maja korrashoidmine ma ei tea, kui suure majandusliku vastutuse neile asetab aga igal juhul saavad nad oma tööd paremini korraldada, mitte ainult selles mõttes, et Tallinna kammerorkestrile on paremad tingimused ERSO-l aga, aga ka selles mõttes, et nad saavad kindlamini välja hakata kujundama oma kontserdisarju ja traditsioone. Ilmselt see võtab lihtsalt jälle natukene aega, et inimesed harjuksid sinna kontserdile käima. Aga tahe midagi muuta neil vähemalt olemas. Praegu, kui vaadata kahte üksust, mis Tallinna filharmoonia nagu toimuks üks üksus, oleks siis Tallinna kammerorkester koostööprojekti see ja teine on siis ütleme, kontserdisarjad nagu kohtumised kamina juures siis salongi ja nii edasi, vaatame seda proportsiooni, siis mulle tundub, et ilmselt rohkem hakatakse Bushima, Tallinna kammerorkestrit ja, ja need, need muud kontserdisarjad on jäänud suhteliselt hõredamaks võrreldes olukorra, mis aasta tagasi, et, et kas nüüd momendil tööd Tallinna filharmoonia juhtkonda ja otsustajate teadlik otsus või, või on see balanss on hakanud kuidagi iseenesest, nagu niimoodi niimoodi kujunema on raske öelda, aga paistab jah, et nagu tina ütles, et selle Majaasutusele vett ilmselt see Mustpeade maja muudab mingi mingisuguseid olulisi jõujooni ja seepärast, et vaat kui mitmesarjad Tallinna filharmoonias toimuvad nukas kloostri aidas või kuskil suvalises kohas, et, et noh, et et see Mustpeade maja kui Tallinna filharmoonia selline uus kodu pole ilmselt jõudnud ennast veel korralikult käima üldse joostagi. No minu teada on neil sel hooajal lihtsalt olnud oluliselt vähem kontsert majanduslikel põhjustel, nad pidid kokku tõmbama oma kontserdisarjad, aga ise nad praegu peavad vist kõige olulisemaks sarjaks seda talendid kodus ja mille viimase kontserdikangelane on Risto Joost. Siin tahaks selliste maja meenutada, ma arvan, mis küll ei asu Tallinnas isegi mitte Eestis Jaani kirikut, nimelt, ma arvan, et selle valmimine iga tänavusse aastasse ja ma arvan, et see on siiski väga hea, et nagu sa ütled, et kuidas see hakkab meie kontserdielu mõjutama. Üks mõte oli ju see, et meie interpreetide tekib väljund suurde miljonilinna Peterburi miks ta natukene vist juba toimib, aga kindlasti mitte nii palju, kui ta peaks toimima, aga isenesest faktina liinis, et me ei pea sinna minemas häbenema seda tohutut Glockil olukorda, mis seal oli kõik need aastad, et ma arvan, et see on väga hea, ma loodan, et ikkagi ei teki mingit kriminaalset kuigi kriminaalset uurimist. Aga täna või oli jällegi taas uus uudis, et ikkagi et asjad seal ümber on kuidagi hämarad, et ma loodan, et lõpeb siis käest. Ma loodan, et selle kiriku valmimine ei võta eesti muusikutelt kollektiividelt ära soovi pürgida Peterburi esindussaalidesse. No loodame ka seda, Jaani kirikuarved on eesti kultuuriministeeriumile jõukohased, sest et selle koha üle pidamine on väga kallis ja sellega on praegu silmitsi Eesti Kontsert, kuna ta on nagu selle haldaja, aga rõõmu sellest kirikust kindlasti palju ja sellest kontserdipaigast. See on väga oluline sündmus tänavu aastal tõepoolest tegelikult kõik need asjad, mis toimusid aasta esimeses pooles, Need jäävad vähem meelde ja selles suhtes on meie see aasta on ajaarvamine väga tänamatu, et meenub alati viimased kolm kuud. Aga mis puutub sellesse Peterburi Jaani kirikusse, siis seal kujunes nüüd aasta teiseks pooleks aasta teiseks pooleks välja olukord, kus töötab fifty-fifty niimoodi, et 50 prossa on siis nagu Eesti esinejad ja, ja ülejäänud 50 suurusjärk on, see on siis sa üritab üritaks välja kohalike ürituste tegemiseks noh, eeskätt muidugi süvamuusika kontserdid, aga ei ole ka välistatud, kuigi tegemist Jaani kirikuga, et kasutada seda ruumi mingitele teistele eesmärkidele, sest et ainult keegi ei arvanud, et, et selle, Peterburi Jaani kiriku ülalpidamine läheb tegelikult niivõrd kalliks ja siin lihtsalt nagu mul vestlus Jüri Leiten ja ka mõningad, kus Jüri Leiten ütles, et ei olegi muud võimalust, kui et see maja ennast kriminaalhoiaks siis tuleb, tuleb vähemalt pooled ürituse tuleb välja müüa, seda enam ette, et see Peterburi Jaani kiriku kogudus, mis koosneb keskmised üle üle keskinimestest ja nende materiaalne olukord on, on need, nendest pole mingit tolku. Hoonel peab ennast ise ise müüma, et loomulikult ei ole see võimalik võib-olla siniseid, mingeid rikkurite pulmi või matuseid pidada. Selliseks kujunes aastalõpuheliga ja ja klassikaraadio stuudios vestlesid muusika aastast 2011 Tiina Mattiisen, Igor Karsnek, Rutt Alaküla, modilis Parts ja Tiia Teder. Vestlusringis lavastas helirežissöör Kaspar Garner ja täna siin stuudios oli Mirje Mändla.