Tere päevast hea vikerraadio kuulaja, akna taga paistab päike ja tänasel ilusal talvepäeval on siia vikerraadio Rahva teenrite stuudiosse kogunenud Iivi Masso, diplomaatia peatoimetaja Sulev Vedler Eesti ekspressist ja Lauri Hussar vikerraadiost. Ja lõppev nädal on teravalt meil fookusesse tõstnud Kreeka küsimuse ja eurotsooni tulevikunädal ei ole läbi, homme toimub Lätis referendum keele küsimuses, sellest räägime saate lõpu poole, aga nädala keskne arutlusaine kannab lühendit a. Ja kui pidada siin reitingufirmade määratlust silmas, siis selline reiting oleks kindlasti väga positiivne ja, ja selle üle tasuks suhkrut, seda on ta ka selle üle. Meie siin Eestis küll tänasel päeval väga uhkust tunda ei saa. Räägime siis aknast, räägime Ansipist ja kui eelmisel nädalal oli kesksel kohal veel Actan, siis see nädal on fookusesse tõstnud hoopiski valitsuse ignorantsuse ja kui neid kriitilisi meeleolusid kuidagi kokku võtta, siis valitsus on oma maine ja usaldusväärsuse küsimuses küll selgelt jäämäe kursil. Kas olete nõus? Tere ei ole täiesti sellega nõus ja ma ei ole sellega nõus, et Actanud ei ole sugugi teemade keskusest keskmes, et võtame näiteks meie välisminister Urmas Paeda käis sel nädalal kolm korda Riigikogus. See on ikkagi ühe välisministri kohta päris palju, eriti kui ta räägib ühest ja samast asjast hekt Actast. Saksa ei ole kuhugi kadunud, võitlus läheb veel pikalt edasi. Ma olen sinuga täiesti nõus, aga meedia fookus on läinud pisut laiemale teemale kui ACTA, et kui eelmisel nädalal keskendute peaasjalikult ikkagi agdale ACTA meeleavaldusele, siis täna me räägime valitsusest, räägime peaministrist, räägime valitsuse ja peaministri usaldusväärsust. Ja seal on ACTA puhul minu meelest Henno eelmine nädal võib-olla keskendus meeleavaldustele, aga see nädal on, võiks rohkem rääkida keskustelus arutelust, et on tegelikult hakatud käima minu meelest asjalikku arutelu, et ei ole nagu ainult Niuke must mustvalge jääd karjuvat poolt ja teised vastu ja keegi ei saa aru, millest tegelikult jutt on, et et selles mõttes ma olen ka nõus saksa, ei ole kuskile kadunud, et need nagu käib see Akto arutelu pisut tõsisemal tasandil. Eile toimus Euroopa Liidu asjade komisjoni eestvedamisel Riigikogus, eks põhjalik aruteluga ACTA teemal ja ega sealt väga palju uut informatsiooni ei tulnud, aga aga tõsi, välja tuli see, et Actaga seoses on üleval ainult üks tõsisem küsimus, mis on kaubanduslik kogus ja kuidas seda, kuidas seda määratleda. Ja, ja see on küsimus, millele praegu Actaga seoses ei vastata, aga, aga selliseid tõsisemaid probleeme Actaga seoses ei ole välja toodud, et selles mõttes siin see ACTA teema tundub, et, et ta ühel hetkel suuboki sellesse ta, ta taandub ikkagi usuküsimuseks, et, et kui palju arvatakse, et Actaga seoses on võimalik, on võimalik ellu viia ja seadusandlust muuta. Jah, aga ta läheb siiski teatavaks põnevuse küsimuseks, et et seal on ikkagi palju veel läbi, rääkimata lahti, rääkimata asju, et ma mõtlen näiteks iseenda kogemuse peale. Käisin täna öösel ühel kontserdil esines tantsumuusika täht Paul Saksamaalt no see ei ole mitte midagi erilist ju tegelikult vääriski sinna kui väga märkimist. See on nüüd väga trenditeadlik. Aga mitu 1000 inimest oli Saku Suurhalli kokku tulnud ja täpselt samal ajal esines Tallinnas ühes teises klubis teine Ameerika tantsutäht. Tundub vähe kummaline, et kaks sellist oma ala suurt tegijat tulevad ühte 400000 elanikuga Põhjala pealinna ka see on siis maailma nurka. Kui ma hakkan mõtlema, siis Eestit on külastanud viimastel aastatel päris palju selliseid säravaid tähti alla Pugatšova, madonna Rihanna. Ja kui me mõtleme siis näiteks eelmisel kümnendil ja siis neid tähti geistin tunduvalt vähem üldse neid kontsert oli vähem. Põhjus, miks praegu toimub maailmas tunduvalt rohkem kontsert on selles, et on muutunud ärimudel. Kogu see digitaalne maailm on muutnud muusika väga lihtsalt kättesaadavaks. Kui varem tegi näiteks laulja tegi plaadi ja siis ta tegi kontserte, selleks, et promoda oma oma plaat, et inimesed rohkem ostaksid neid plaate, siis tänapäeval plaadimüük on muutunud. Ma ei saa öelda nüüd teisejärguliseks, aga ta on tunduvalt väiksema tähtsusega. Sellepärast plaati on väga lihtne kopeerida, sa tõmbad enda arvutisse ja tänapäeval on selle tõttu laule sunnitud tunduvalt rohkem andma kontserte siis see on midagi sellist, mida sa ei saa järgi teha. See on see elamus, mida sa lähed sinna saali saama ja see, see näitab seda, et midagi on väga tugevalt muutunud. Ja selle tõttu on ka saksa siia sündinud, et et kaitsta autoriõiguse, see näitab, et midagi on hoopis teistmoodi mõis on siin üks paber see paber olla üks memo, mis siin riigiasutuses on tehtud ja see ütleb ka, et milles Saksa üldse on tekkinud. Pingete taga on tegelikult erinevad ärihuvid, ärimudelid, mitte vabadus versus piirangud. Et me oleme suuresti sinna jõudnud ja ega me ei olegi praegu väga palju rääkinud, kes mida toetab, et siin eespark kirja näiteks mis on saadetud Euroopa komisjonile. Mõlemalt poolt on tulnud Akto pooldajate facto ACTA vastaste poolt on siis kirjeldanud ainult et need ei ole need, seda tüüpi kire, mida meie näeme või meeleavaldused, et kus inimesed on tänaval, vaid tegemist on suurte organisatsioonidega, kes püüad survet avaldada ühel pool on näiteks Euroopa kaabeltelevisiooni mobiili, mobiilside, GSM-i operaatorid, telekommunikatsioonivõrgud ehk need, kes kes siis teenivad raha signaali edastamisega internetiside müümisega. Ja teisel pool on siis kõikvõimalikud autorikaitse organisatsioonid, muusikud isegi näiteks mänguasjade tootjad, nemad on jällegi ACTA poolt, et siin on, mis praegu toimub, on väga suur selliste suurfirmade kokkupõrge erinevate ärimudelite kokku võrdle. Tegelikult on noh, lihtsalt tehnika on läinud ees kopeerimise mudelid on muutunud niipalju, et seadusandlus ei ole jõudnud järgi ja noh, me tuleme sinna juurde, sa ütlesid, Lauri, et üks punkt on ainult, mis on nagu tegelikult küsimuse all ACTA puhul. Et, et noh, mina ootakski on püüdnud seda keskustelu ained argumente jälgida, mida on olnud halvemaid ja paremaid. Aga tähendab, mina ootaks oktakriitikutelt, kelle hulgas on mitmeid inimesi, kelle arvamust ma väga hindan ja austan seda, et tõesti tantaks need seadusena lepinguread. Ta aetaks näpuga järge, öeldakse, et see rida on problemaatiline selle, selle poolest tähendab, kehitab lihtsalt, et see on problemaatiline, mitte ma ei tea inimõiguste seisukohalt või väljendusvabaduse seisukohalt. Siis noh, minu järgmine küsimus on see, et aga mis problemaatiline näidake seal lepingus ette, mis täpselt on, kuidas seda võib tõlgendada, niimoodi jätsime õigusi rikuks sellepärast et muidu see on nagu tühi jutt, et kui me ei tea, mis asi seal lepingus täpselt tundub problemaatiline ja mispärast noh, siis ma ei tea, siis seda arutelu nagu ei käida. Ja Eestis Eesti seadused on praegu ka täiesti kõvad, maitseb täpselt praegu kaubamärgi võltsimise eest ütleme koopiate levitamise eest saab täiesti samamoodi karistada. Sest need on kuskil Rootsis on Soomes ka mingil määral Rootsis eriti tugevalt nii-öelda piraat partei, kes siiralt usubki, et piraatlus ja nagu noh, piiramatu too tasuta kopeerimine ongi inimõiguste tähendab, nad ütlevad selle otse välja. Kirik ja jah, ongi ja ametlikult ja jah, nendega ma näiteks isiklikult ei ole, ei ole samal nõul, aga aga see noh, et kui öeldakse, et see rikub inimõigusi, et siis nagu tuleks tulla tagasi tegelikult defineerida, et mida keegi meist ikkagi mõtleb inimõiguste all. Aga minul on, minul on väga sümpaatne see, mis, mis praegu Eestis mõnede inimeste peades on toimunud ja mille nad avalikule arutelule ka välja pannud. Et ma pean siin silmas siis Daniel Vaarikut, Sten Tamkivi ja Linnar Viigi, kes on siis Praxise koduleheküljel pannud üles oma nägemuse internetivabaduse teesidest ja võib-olla selle internetivabadusele arutlemine võiks olla siinkohal täiesti asjakohane. Ja seda teemat tasuks kindlasti edasi arendada ja seda võiks ka, võiks ka mingi interneti põhiseadusena siis siis hakata sõnastama, aga aga ma vaatasin need teesid üle ja, ja minu hinnangul seda ACTA temaatikat võtab kõige paremini kokku punkt kolm, mis, mis ütleb nõnda, et igaühel on õigus saada osa internetti, kogukonnas jagatavast rikkalikust kultuuripagasist, nautida loodud kunsti, õppida teadussaavutustest. Autoril on õigus oma loomingu kaitstusele internetis vastavalt tema kui autori antud juhistele ja nende õiguste kaitset reguleeritakse, nii et see sobituks interneti kui tervikul põhiliselt, et ega, ja ei takistaks vaba informatsiooni liikumist internetis leiduvast informatsioonist enda tarbeks. Koopiate tegemine ja nende mitteärilisel eesmärgil kasutamine on lubatud. Et, et antud juhul on, on siin väga hästi sõnastatud ära autorikaitse, aga ka internetis peituvad võimalused ja vabadused, et, et kas me ei peaks hoopiski minema seda teed edasi, et antud juhul ACTA puhul noh, selline trellidega kaasa käiv kaasa käiv kuvand on, on pannud kogu maailma tagajalgadele, aga võib-olla oleks pidanud hoopis lähemale lähenema kogu sellele problemaatikale teistmoodi ja, ja internetikogukonda virgutada. Selles lõigus väga oluline punkt on see, et nagu, et autori enda loal või kuidas see oli autori poolt. Et kui sa oled vähetuntud autor, sa tahad, et sind levitatakse esitatud viisil. Võib-olla tahan, võib-olla ei taha, tähendab, ütleme, et ma olen. Et sa oled, tihtipeale läheb jutt nagu just mitte suurfirmade niukse massilise filmide muusika massilise levitamise peale, mis on väga hea, Sulev tõid välja selle, et tegelikult on neid neid kaubanduslikke huvisid lepingu mõlemal pool. Aga noh, ma ise nagu niukse väike see tegijana, noh sellise täiesti miniatuurse inimesena siiski mingisugust sisu. Tootvana mind näiteks väga häirib, kui keegi võtab minu veebis mõnes veebilehes avaldatud terve teksti ja paneb kuskil oma blogisse üles minu luba küsimata, et see on juba tegelikult selle klausliga vastuolus ja praegu ei ole nagu mitte et midagi olemas, mis, mis seal avastasin tegelikult kaitseks näiteks kirjutavane inimesena. Ja ma oleks nagu selles mõttes vägagi huvitatud, et see autorikaitse töötaks paremini, kui ta praegu töötab. Muuseas, Urmas Paet rääkis riigikogu ees, et ACTA ratifitseerimisega üheskoos võiksime me täpselt samamoodi võtta vastu ka sellise deklaratsiooni internetivabadustest vabadusest tema, see oli tema ettepanek, et täiesti ühtib nende meestega. Tamkivi vaarika, aga ma mõtlen, et ka teistmoodi, et kui me hakkame seda nime vaatama ante Akto ata esimene sõna, tähendab, anti ehk vastu, et kui sul juba, kui sa juba läheb nagu mingisuguse mingisuguse aktiga välja, mille puhul sa ütled, et see on millegi vastu siis sa kohe tekkinud ju tekitati sellega reaktsioon. Aga kui sa kasutad sõnavabadus ja siis sõnastad ära ühtlasi ka autorikaitses ka seonduvad aspektid, on asjal juba hoopis teine jume. Ma ei oska sulle öelda, aga näiteks noh, kui on lastepornovastane asi, siis mulle tundub see väga selge. No ütleme noh, vabadusega kaasnevad alati teatud piirangud ja nagu sa mainisid seda levitamist viga autorid tahavad, et nende asja levitatakse, aga noh, küsimus, küsimus. Mitte kõik autoreid, vaid vaid vähetuntud autorid. Väga paljud vähetuntud autorid on huvitatud, et nende materjal leviks. Hea meelega, et levitatakse linki sinu artiklile, aga kui võetakse artiklile, pannakse see nagu kuskile konteksti, mille üle sa nagu ise üldse ei valitse. Siis siis see on nagu hoopis teine asi ja ütleme täpselt samamoodi nagu minu liikumisvabaduse piir on sinu nina, eks ole, kui ma käega vehin, siis, siis on ka selle veebiväljendusvabaduse piir on kuskil seal, kus tulevad teiste inimeste õigused vastu. Ja siin on veel üks asi, et ega see akna ei tekkinud niimoodi et Euroopa Liit oleks seda ka kuidagi tekitama. Et see tekkis veedeeüoos üle, maandus kaubandusorganisatsioonis, seal olid läbirääkimised. Mida siis suured riigid ütlesid juba tükk tükk aega tagasi, et tulge, meie ärimudelid muutuvad, me peame praegu midagi ette võtma, autoriõiguste kaitseks. Ajaga kaasa minema, aga siis arenguriigid Hiina-sugused ploki peale ja siis edasi tekkis selline ütleme, kahepoolsete või grupiviisiliste läbirääkimiste teema. Ja selle anti pärast, ehk siis, et kui ollakse millegi vastu, siis keegi juba ühel hetkel bloki oleks, oleks rääkinud internetivabadusest, oleks olukord olnud võib-olla pisut teistsugune. Siin ei ole küsimusi. Internetivabaduses, see on küsimus, küsimus õiguste kaitses, eks ju, et seesamasuguseid muuseas on neid lepinguid on ka teisigi olemas, et ega siis ega siis ACTA ajal aines neid rahvuses lepinguid on veel mitmeid samamoodi mingeid suuri jamasid tekkinud. Kui nüüd öelda näiteks, et tegemist on mingi erilise salalepinguga, et lugesin just Euroopa Komisjoni paberit, mis ütles, et vabandust, et aastal 2008 siis neli aastat tagasi toimus esimene avalik. Et elu ACTA teemal, igaüks oli sinna kohale kutsutud, et iga inimene nii pressiesindajad kuhugi tööle kõik võisid sinna kohale minna, millegipärast keegi ei läinud. Mulle tundub, et Sagdaga juhtus suuresti sarnane asi nagu hõõglampidega mis ära keelati, järsku me avastasime, et vau, et me ei tohigi nüüd enam hõõglampe kasutada või vabandust, kasutada võime, aga need, meie, neid ei tohi enam müüa, et see müük kogu aeg siis väheneb vastavalt võimsusele. Et kuidas selline asi küll juhtuda, aga see toimus samamoodi täiesti avalikud. Lihtsalt mitte keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Ja mulle tundub, et täpselt samamoodi on juhtunud Kagdaga ainus asi on selles, et Eestis meie internetivabaduse eest võitlejad viimasel minutil siis ärkasid ülesse. Ma ei, ma ei saa sinuga päris nõus olla, sest kui nendest ACTA töö versioonidest rääkida mis enne allakirjutamist olid laual ja mille veel arutleti, siis need olid ikkagi oluliselt haigemad ja seal olid nii mõnigi lobigrupp oli oluliselt rohkem tööd teinud, loomulikult pärast seda ACTA teksti kõvasti silutud ja nuditud, aga, aga, aga samas see idee on, on mingites kirjutamata sätetes edasi elanud, vähemalt nendele viitavad need ACTA vastased, kes ütlevad, et on olemas mingisugused mingisugused dokumendid, mis, mis siis ühel hetkel, mis, mis ei ole avalikkusele teada ja mis ühel hetkel siis ütlevad ära, et kui suur see kaubanduslik kogus justkui on. Aga kas see ongi läbirääkimiste mõte? Üks pakub oma versiooni välja, teine pakub teise versiooni. Ütlen, et siin on mõlemal pool väga suured tööstuslikud huvid, majanduslikud huvid, mõlemad püüavad oma positsiooni kaitsta, põrkuvad seal toimuvad kõnelused. Ja nüüd on küsimus, kas need kõnelused peavad täiesti avalikult toimuma? Me võime ju samamoodi öelda, et Eesti põhiseadust valmistati ette salaja, et see on mingi salalepi kulak, kõiki läbirääkimisi trükitud ajalehes ära või veel hullem, seda ajalehte ei saadetud mulle koju. Aga miks sa, miks sa arvad, et just riikidel on õigus selliste küsimuste üle otsustada ja miks see, miks ei peaks riik pidama sellistes küsimustes oma oma kodanikega nõu, et, et kui sa ütled, et riigid lepivad selles kokkuriigid otsustavad, kuidas seda asja lahendada, siis kas kas antud juhul riik ei ole kohustatud ka oma kodanikega sellel teemal nõu pidama enne kui ta mingisugusele sarnasele lepingule oma oma heakskiidu annab ja mu meelest ikkagi riik peaks eelnevalt oma kodanikega nõu pidama alles siis minema rahvusvahelise kogukonnaga? Praegu ju peetaksegi nõu? Minu meelest ka peetakse praegu nõu ja meil toimuvad iga nelja valimisiga nelja aasta tagant toimuvad isegi sellised nõupidamised valimiste vormis. Muuseas täiesti. Kraatlik kord kehtib neil valimistel, ma ei kuulnud mitte sõnagi hartast. Siis noh, mida ma kujutaks ette, et see, et see noor ja ärgas interneti põlvkond sugugi ei tahaks, tegelikult on see, et ütleme maailmast suured sisutootjad elektroonilisel. Nii-öelda toote turul paneks meile ploki ette, sest me ei ole liitunud vastavate rahvusvaheliste lepingutega, ma ei tea, mingisugused tegelased Youtube'is näiteks on kui sa eestist klikid, siis sa saad teksti, et, et not in your New York kantri ja tähendab, et kui palju me tahame Niukest asja tuleks juurde, et ühesõnaga et kuna, kuna teil on probleeme autoriõiguste austamise ka, siis me parem nagu üldse on, ma olen nii väike turg, et ega nad palju sellega, ega et see ei ole kuigi raske, nagu ma ei tea, üldse tähendab sisutootjate poolt ja, ja noh, see on nagu küsimus, et kas see on see, mida me tahame. Ma olen käinud ka sellel urnismite sellel juba eelmisel aastal, sügisel käisin ühel arutelul, kus kõne all oli siis Eesti riigi Euroopa Liidu poliitika ja seal küll räägiti sellest, et me Eesti peaks tegema kõik selleks, et selline tekiks üleeuroopaline digiturg, et meil oleks hulga lihtsam elektrooniliselt kaubelda. Ehk see ei läinud kuidagi kokku sellega, et me tahaksime midagi kinni keerata, vastupidi täpselt see, mida Iivisin praegu ütlevad. Sellega ma olen küll nõus, et, et meil ei ole väga paljud sellised digiteenused võimalikud nagu USA-s, kus kus on järjest rohkem inimesed interneti kaudu laenutamas või alla laadimas filme ja, ja tegemas kõike selliseid tehinguid, seda loomulikult mõistliku tasu eest. Meil millegipärast need asjad. Kusjuures see Ameerika seejuures oksale alla kirjutanud erinevalt meeldiks meistriks. Seal on ka kummaline. Mis puudutab veel seda agdad, siis ta on selline nagu jagatud õigus, et ühest küljest on Euroopa Liidu õigusega tegemist teisest küljest Eesti õigusega, et isegi siis, kui Eesti ütleb, et meie ratifitseeris ta siis Euroopa Liidu osa sellest lepingust jääb ikkagi kehtima. Eesti osaleks suuresti just need karistuslikud sätted, mis meil on nagunii olemas juba. Aga ülejäänud leping peaks meile ikkagi kehtima jääda, sellepärast et see on Euroopa Liidu õiguse alusel. Me oleme Euroopa liitu, astun lihtsalt. Nagu sa ütlesid siin Sulev enne, et et rahvusvahelised kaubanduslepingud ei ole suuri jamasid kaasa toonud, siis kui me vaatame need Actaga seonduvat, siis siis kahjuks või õnneks kindlasti väga paljude arvates õnneks ei ole see niimoodi läinud, kui me vaatame, mida see on endaga kaasa toonud valitsuskoalitsioonile ja ennekõike peaministrile, et siis siis peaminister on praegu ACTA ACTA eest võitlemise eesrindel, aga mitte ainult. Need ACTA protsessid on käivitanud väga mitmeid muid arutelusid ja, ja see on viinud ikkagi väga selgelt diskussiooniga valitsemiskultuuri ja peaministri isiku peale, et, et kuidas seda hinnata. No selle koha peal ma võin rääkida teile ühe loo Räägib Oliver Kruudast kunagi ma tegin Oliver Kruudaga intervjuule sai hästi kuulsaks, sellepärast et selle pealkiri ütles, et mul ei ole kuhugi raha panna pärast sõda Oliver Kruuda nagu peeti väga-väga ülbeks inimeseks. Ma olen ükskord sellest ka ühes kirjutanud, et tegelikult see pealkiri oli natukene pikem, aga toimetus kärpist ära. Et ta tõesti ütles, mul ei ole kuhugi raha panna, aga sealt jätkusse. Et, et ta teeniks 20 protsenti tootlust igal aastal. Vot see teine pool tõmmati sealt maha. Et Ansipiga on täpselt sama asi, et Ansip kritiseeris väga tugevalt just õhtulehe kirjatükke rääkis sealsest seemnetest ja, ja fooliumist ja mullivannist. Ta ütles, et see, kes midagi taolist väidab, on seemneid söönud ekse. Aga meedia kandis selle kohe üle, mitte õhtulehe ajakirjaniku vastase kriitika või selle kirjatüki otsese kriitikana, vaid kõikide oksa pooldajate peale. Ja tänu sellele tegelikult mõistet valesti ikka peaminister on seda öelnud, et teda mõisteti valesti ja ta kahetseb oma väljaöeldud. Tähendab seda küll, aga teisest küljest, Ansip on väga kogenud poliitik, ta on kaua aega olnud peaminister ja ta peaks teadma, kui niimoodi väljenduda, et siis meedia võtab selle välja, et see tuleb. Et selles mõttes nagu poliitik peaks olema nagu nii palju ettevaatlikum, nii palju diplomaatilisem oma rahvaga suheldes ja meediaga suheldes. Et sellist tõlgendamisvõimalust isegi pahatahtlikult ei tekiks. Sellega ma olen ka täiesti päri, sellise väljaütlemisega võttis ta täitsa selgelt riski sest alati tekib võimalus, et kui sa niimoodi ütled, siis hakatakse sind sind pidamagi ACTA vastaste vihkajaks, täpselt samaoodi, nagu keegi võiks praegu, mida te mind tulingeliseks Ansipi poolne? Aga siin on, siin on hoopis üks teine teema peidus, et kui me vaatame, et, et ega siis see ei ole esimene ega viimane kord, kui Ansip on ennast selliselt reljeefselt väljendanud. Me oleme alatihti näinud seda riigikogu infotunnis, kus ta on üsna üsna teravalt sõna võtnud. Me oleme seda näinud valitsuse pressikonverentsil, kus ta, kus ta lahendab üksikute ajakirjanikega seoses nende artiklite või, või ka raadio- või telelugude nüansse ja ja räägib, kuidas tema hinnangul asjad peaksid olema, siis siis me oleme seda kogu aeg näinud. Aga nüüd on ühel hetkel lihtsalt ühe Actaga seoses tulnud ette piir, kus, kus avalikkus ütleb, et enam nii enam edasi ei saa. Ja midagi sarnast oli minu meelest ka selle, kas oli ametiühingute manifest, kui oli ka noh, löödi nagu sellise ühese ärapanemisega mättasse ei ole noh, et seda nagu, et, et mingit asja ei võeta nagu aru dada üldse, vaid vaid kuidagi lüüakse niukse lõdva käega laualt minema, et et seda minust olnud enne ka ja, ja noh, see ei peaks olema nagu poliitika tegemisest. No kui me meenutame, siin see oli vist Hannes aastake eelmisel nädalal arutles ka pisut selle teema üle ja leidis siis, et et olukord läks, läks hulluks pärast seda, kui kui masu ajal otsustati käibemaksumuudatused paari päevaga vastu võtta ja pärast seda tundus siis, et tundus valitsuskoalitsioonile, et aga nii ongi võimalik poliitikat teha, ei peagi väga palju selgitama, et tuleb teha jõulised ja kiired otsused ära. Ja küll rahvas ühel hetkel sellega nõustub ja põhjenduseks on toodud toodud see, et et riigi rahaline olukord on olnud tähtis ja et riigi rahandus peab olema korras ja selleks on otsused olnud hädavajalikud, ehk siis kõike on põhjendatud riigi rahandusega, aga, aga mida, mida aeg edasi siis mulle tundub, et järjest vähem töötab see riigi rahanduse riigi rahanduse argument, sellepärast et kui varasemad kokkulepped enam ei pea kui ei pea masu ajal sõlmitud kokkulepe, mis ütles, et alates järgmisest aastast omal soovil töölt lahkujad saavad samuti töötuskindlustushüvitist 40 protsendi ulatuses ja, ja kui ja kui sellised sellised olulised kokkulepped enam ühel hetkel ei pea, siis, siis siis on õhus väga tõsine küsimus, et kas, kas siis on usaldust ka nende lausungite suhtes, mis ütlevad, et riigi rahandus on korras? Vaata valimisteni on veel tükk tükk aega. Tema küll ei näe, et nad ainult aktaaži oleks nagu põhjust valitsuskriisiks. Fakt on see, et inimeste nurin on viimasel ajal kasvanud. Eks see ole ka selles mõttes Joona, kui on tekkinud näiteks lina, Akto ACTA baasilt on tekkinud vastuolu siis igaüks, kes natukenegi nutikas, püüab seda ära kasutada ja lugeda ette ka kõik ülejäänud sellised pinged. Praegu need pinged kuhjunud, eksju, ja siis neid tuuaksegi praegu välja. Ja kui me mõtleme üldse niukse suhtlemise stiilile, noh, mis mind nagu väga häirib viimasel ajal või ütleme, noh, ma olen tulnud tulnud ja, ja argisemalt argisemalt siin Eestis olnud on, on nagu just see ülbe suhtlemisstiil ja see hakkab peale sealt poliitikast ja seda on niukses argises tööelus, seda on noh avalikus arutelus, noh, hästi, palju on just seda, et siukest lüüakse mättasse ja pannakse ära ja nagu ei võeta Ta vaevaks nagu teistpoolt kuulata või võid olla kuidagi asjalikult vastata ja noh, selles mõttes on nagu kui seda on ühiskonnas muidu ka hästi palju ja ja see tekitab palju ebameeldivust väga mitmel tasandil, siis noh, seda enam on nagu poliitikute vastutus selles mõttes väga suur, et noh, nemad mingil määral ikkagi näitavad eeskuju ja seavad nagu seda tooni, et kuidas seda arutelu käiakse, et noh, et kui, nagu peaminister ees kasutab sellist ärapanijat tooni, et mis siis nagu imestada, mingid niuksed, väiksed keskastme Pamod või ma ei tea, suvaliselt kolumnistiga, ajakirjanikud sama tooni kasutavad. Eks see paistab väga hästi silma eestlast sellises üldises olemuses, et ei saa alguses nagu vedama, pärast ei saa pidama, eks ja, ja väga hästi, väljendub see meie liikluses tänaval liiklus. Ja seal me näeme ja sellist nagu tõelist mina. See on hämmastav, et eriti just Tallinnas paistab see välja tuleb mujalt Eestist Tallinnasse sisse, siis korraga nagu on kõik hoopis teistsugune. Sulev see olukord on muutunud viimase 10 aasta jooksul oluliselt paremaks. See muutus vahepeal paremaks ja minu arust tagasi läinud. Päris jube. Aga ma olen siiski seda meelt, et ma väidan, et eestlaste liikluskultuur on paranenud ja kui, kui te siin isegi vahepeal halvemaks läks, siis sellepärast, et tõenäoliselt liiklusjärelevalve ei ole olnud nii tõhus, kui ta oli seda siin mõni aasta tagasi. Mida aeg edasi, seda rohkem politseid ma näen jälle tänavapildis ja uskuge mind, politsei on väga distsiplineeriv tegur ja annab kindlasti liiklusele palju kaasaga. Tuleme veel sellele poliitilise Ja valitsuse valitsuse usalduskriisi juurde tagasi. Ta Ansipi valitsus on ju maailma kõige nii-öelda paindlikum valitsus, teave see ongi kõige kummalisemad kriisist tulnud läbi inimene nagu, nagu praegu nuga võistleks, järsku on hakanud jälle hästi minema? Ma, ta on suutnud nagu kõik asjad ära kannatanud ja sellepärast ongi väga imelik, et järsku tekib meil mitte nendest sellistest väga suurtest rahalistest probleemidest, vaid hoopis suhtumisest. Tekib küsimus. Esimees, kas te olete esitanud endale küsimuse, miks on tekkinud suhtumises küsimus? Ja küsimus on, on siin selles, et, et üsna sageli kokkulepped ei ole pidanud, kui me vaatame, kuidas töötukassa puhul ühel hetkel need varasemad kokkulepped, millistel alustel töötukassa kokku pandi ja, ja pidi toimima, kuidas need enam ei töötanud, nüüd siis selle konkreetselt selle vabatahtlikult töölt lahkumise hüvitise puhul jälle kokkulepped ei pea. Et kui kokkulepped ei pea, mis on kokku lepitud osapoolte vahel selleks, et, et kriisiperioodil läbi tulla, kui need enam ei tööta, siis, siis see sööb väga tõsiselt valitsuse usaldusväärsust. Ja antud juhul see ongi kõige tõsisem probleem, et, et ei suudeta seda seda probleemi probleemi probleemile otsa vaadata. Okei, räägime siis sellest sellest töötuhüvitisest vaid töötukassa hüvitisest lähemalt, mis makstakse, kui, kui vabatahtlikult lahkuda selle meetme maksumus on 30 miljonit eurot aastas? Jah, see on vanas rahas 500 miljonit krooni, see on päris suur raha. Ja, ja, ja kui nüüd vaadata, et, et, et kui me selle ära võtame, siis on rahandusminister ütelnud, et, et siis ma saaks langetada töötuskindlustusmakse määra, mis kindlasti on, on kõigi huvides ja ja võiks, võiks olla nii tööandjate kui töövõtjate huvides ja nii edasi. Et siis pärast nüüd on sellega seoses retoorika muutunud, et kui, kui oli vaja töötukassa vahendeid konsolideerida riigieelarve juurde ja tagada riigieelarve vahendite tasakaal, siis siis kõlbas see 4,2 protsenti, mis praegu kehtib küll, aga kui nüüd on vaja, eks ole seda vabatahtlikku töölt lahkumise hüvitist kaotada, siis nüüd selgub, et oleks vaja ikkagi maksumäära langetada. Et siin on väga selgelt vasturääkivusi sees. Noh, ju siis on jäänud natukene kodutööd tegemata, et see oli siin me näeme seda, et maksa pool ei näinud neid läbirääkimisi ehk läbirääkimiste nagu sellist hetkeseisu siis mulle tundub, et näiteks siin viimasel ajal töötukassa ümber toimuvast on see hetkeseis nagu kohe meedias ekse. Et need läbirääkimised ongi kohati läinud nagu läbirääkimiste ruumist välja ja siis nad võimendavad kogu aeg. Nojah, mulle tundub, et see nagu see rahva kannatuse katkemine, et seal on võib-olla muid asju ka, et siin on nagu see, et ollakse nagu aastaid kannatlikult vöök kokku tõmmanud ja, ja kuidagi just nagu leppinud nende selgitustega ja tuleb eelarve tasakaalus hoida ja nii edasi ja nii edasi ja võib-olla just nagu selle eest, vastutasuks oodatakse mingit nihukest respekti, nii et võib-olla just veidi austavanatoonia ja lepingutest kinnipidamist ja nii edasi ja nii edasi ja kui siis nagu nähakse, et midagi nagu ei tule vastu, et umbes, et me ise üliti, et pingutame ja elame kasinalt ja lepime vähesega ja ja, ja kui siis hakkab nagu tunduma, et okei, et noh, et kedagi nagu ei huvita, et ikkagi tuleb naguniimoodi labidaga ülalt alla, et et siis hakkab nagu see kannatus katkema, mõtlen sedasama töötukassas ja et siin on ka nagu rohkem noh, rohkem kui nagu ainult see üks küsimus, et kas inimene peaks saama mingisugust tasu, kui ta ise tööst loobub, et noh, kõik need küsimused. Et miks loobutakse need, kes nagu vabatahtlikult loobub, kui talle alternatiivi teada ei ole, ütleme, et kui see, kui see kaob ära see abiraha saamise võimalus, siis noh, kui palju hakkab juhtuma näiteks seda survestatakse inimene lahkuma vabatahtlikult. Nii et see näeks välja, et ta lahkus vabatahtlikult ja nii edasi ja nii edasi, et et noh, siin on nagu väga palju nihukesi, sest noh, seda nagu palju kuulda ja näha ka et õhkkond siinsetel töökohtadel ei ole alati kõige tervem ja kõige tervislikum, et missugused, nagu võimumängud siis töökohtadel selle asja ümber võivad käia ja, ja kuivõrd nad ütleme, pahenevad tänu sellele, et, et selle lahku ja olukord halveneb Sisuliselt tekitatakse selle seadusemuudatusega kord, et et suhted tuleb ajada nii pingeliseks, sind lastakse lahti. Jah, et see ei lähe ja ütleme tööandja poolt on see, et suhted tuleb ajada nii pingeliseks, et ta paneb ise avalduse lauale. Üldiselt me teame, et kui ettevõttel läheb hästi ja sa oled väga hea töötaja, siis tavaliselt ei juhtu selle töötajaga mitte midagi. Kahjuks elu ei ole selline. Aga, aga see on jällegi see asi, et ära võetakse meilt praegu lubadus. Et et või tahetakse võtta lubaduseks lubadus, aga teine asi, millest sa siin enne mainisid sele selle aasta 2009, kus järsku mõne päevaga keevitati meile juurde käibemaksu kaks protsenti. Et need on minu meelest natukene nagu ise ise erinevad asjad, et ühel hetkel sulle nagu pannakse mingi koormus juurde. Ja teine asi on, kui võetakse ainult lubadus ära, see, mida sul ei ole, sellest oleks justkui natukene nagu kergem loobuda kui see, et sa ühel hetkel pead midagi rohkemat maksma hakkama. Aga ma konnale korra siin enne rääkisin korras riigi rahandusest ja sellest, et kas see kuvand töötab või ei tööta, et valimiste puhul see veel töötas, siis siin ma ei ole millegipärast väga palju väga palju näinud arutelusid selle üle, et kas, kas selle kulud, tulud tasakaalu taustal me räägime ka ka kulude struktuurist ja kui palju ma seda ikkagi räägime, pisut seda arutelu on, aga, aga meil ei ole, meil ei ole väga põhjalikku arutelu, et, et milliseid kui palju meil on õpetajaid vaja, kui palju meil on, meil on päästjaid vaja ja kus kõik see toimub ikkagi nagu selline suhteliselt amorfsed, et ega keegi päris täpselt ei saagi ülevaadet selle kohta, mis, mis toimub ja siis siis ongi siis me olemegi olukorras, kus me kulude struktuurist nii palju ei räägi, aga me oleme enam-vähem rahul, et meil on kulud, tulud tasakaalus. Me ei saagi väga palju kulude struktuurist rääkida, sellepärast et kui tuleb riigieelarve, siis enamuse osa lõviosa kuludest on ära määratud seadustega ütlevad sulle sotsiaalmaksust laekuv araabia minema pensioniteks vaid ravikindlustuse raha kulutamine haigekassas. Ja enamus suuri suuri investeeringuid, mida Eesti riik teeb, teeb ta Euroopa Liidust saadav abialusele. Eks see raha, mida nii-öelda valitsus saab vabalt kuulutada, et teha oma poliitikat, see on suhteliselt õhuke. Ja see väga suur nädalad. Muuseas, näiteks sotsid rääkisid juba aastaid tagasi, et me peaksime neid asju muutma hakkama. Et valitsusel oleks võimalik rohkem poliitikat teha. Aga nad ei saagi väga, tal ei olegi selleks raha. Ma pisut veel poliitilise kultuuri poole pealt juhiks tähelepanu veel ainult ühele nüansile ja puudutab see riigikontrolör Mihkel Oviiri sellel nädalal Postimehes avaldatud samba jutlust, mis võtab siis kokku riigikontrolli auditi vabadussõja võidusamba teemal. Ja ma ei hakkaks seda auditi teemat enam üle üle jutustama, sellepärast et sellest on tõesti ajakirjanduses olnud väga palju juttu, aga ma Ma tsiteeriksin Mihkel Oviiri, mis, kes siis sõnastas ka selle samba saaga õppetunni ja ta ütles, et aastatepikkuse poliitilise kasvatuse tulemusena on Eesti ametnike hulgas üha enam võtnud maad hoiak, et üldjuhul ei soovita vastu vaielda, kui poliitik midagi reljeefselt nõuab. Ehk siis, et Eesti ametnikkond on tasalülitatud ja, ja seetõttu on poliitikute sõna niivõrd jõuline ametnik, püüab, püüab selleks, et mitte sõimata saada, püüab selle poliitiku nõudmisi ära täita ja ja nii see kahjuks on, et selline selline üsna üsna kurb tõdemus ja, ja kui ma sellel nädalal tegime poliitilisest viisakus viisakusest siinsamas stuudios raportit tere tundi neljapäeval, kus osales siis ka kommunikatsiooniekspert Daniel Vaarik, siis tema ütles, et kahjuks nii mõnedes kohalikes omavalitsustes, aga ka, aga ka ministeeriumides on on järjest rohkem seda, et karjuvad poliitikud kehtestavad ennast ja nõuavad ametnikelt järjest rohkem ja, ja seda ka sageli väga ebaviisakas toonis, et et see suhtumine, et ametkond, aga niimoodi ja, ja kahjuks viisakusetult tasalülitatakse, et, et märgid sellest on äärmiselt murettekitavad. Ma ei näe muuseas veelgi lihtsamalt öeldise välja riigikontrolli pressimaterjalides sama samba auditi kohta, seal on üks lihtne lause, ametnik ei tohiks pimesi käsku täita. See ongi kogu asja mõte. Minu meelest aga. Ja see on seesama, see üldine niisugune arrogantne kultuur, mis, mis nagu kipub igal elu kallal välja lööma. Minu meelest on veel üks tore paber, mille riigikontroll valmis tegi, seal sellel nädalal siis riigikogusse läinud teele arvamus maagaasiseaduse muutmise kohta. Selles arvamuses riigikontroll ased põhimõtteliselt põhjal väga tõsiselt põhja siis selle idee, mille jällegi esitas meile peaminister Ansip paar aastat tagasi suvel 2010. Et Eesti peaks siis maagaasi põhivõrgu või see, millega siis gaasi tuuakse Eestisse sel ajal siis Eesti gaasi käest ära võtma. Kas selles paberis, mille riigikontroll on ette valmistanud, öeldakse, et kuulge, aga, et ametnikud ei ole sugugi analüüsinud, mis mõju sellel protsessil võiks tekkida. Ja vastuseks on tulnud selline asi, et kuulge, aga me ei mõjuanalüüse teinud, sellepärast et seadusemuudatuse sisu tuleneb valitsusliidu programmist. Ma ütleks nüüd tsiteeriks ühte tuntud poliitikud, tule taevas appi. Ma ei, mul tuleb siin muide meelde näide Soomest, et kuidas, kuidas seal nord Streami keskkonnamõjusid hinnati, et see oli ka nii, et seal tollane, kes keskkonnaminister jaama eest peaminister Kaarel Vanhanen tol ajal ütlesid, enne kui ühe keskkonnaekspert diis üldse käima läks, ütlesid nagu, et et vastus on positiivne ja eksperti käsi oli nagu siis ma ei tea, õigele vastusele vastav tulemus anda takkajärgi, nii et noh, seda sedasama toimub mujal ka, et otsus on poliitiliselt ära tehtud ja, ja ma ei tea eksperdiga, kes statisti rollis. See kiri, millele siin Sulev viitas, sellele on üks väga huvitav nüanss veel. See kiri ütleb, et, et Eesti üksi gaasivõrgu erastamisest küll midagi võita ei saa ja riigistamisest vabandust, gaasivõrgu riigistamise midagi võita ei saa ja kogu see LNG terminali teema tuleks ehk siis veeldatud gaasi terminali teema, seda tuleks ajada koos Soomega, et ainult sellisel kujul tasuks ära, sest siis tekib mingisugune mingisugune kriitiline tarbijate hulk hulk sinna taha, mis, mis natukenegi suudaks seda investeeringute mahtu tasakaalustada. Et millegipärast seda Soome teemat me ja soome linki me ei ole küll siin väga palju kuulnud nendes diskussioonides isegi Läti ja Leeduga seoses on anne LNG terminalide üks terminal kolme balti riigi peale, et ka see on olnud viimasel ajal suhteliselt varjusurmas arutelu, et ma ei tea, kui palju üldse üldse Soome ja Eesti ühise veeldatud gaasi terminali teema on Soomes teemaks olnud. See oli mõned aastad tagasi, aga edasi on Eesti ja Soome poliitikute kohtumisel mastan kuidagi tahaplaanile täiesti jäänud. Aga iseenesest pater on selles mõttes huvitav, et ta räägib mõningatest lõksudest, mille peale Eesti riiki juhiks. Päris tõsiselt nagu plindris panna. Et. Riigi idee on siis, et Eesti gaas peaks maha müüma oma selle gaasi põhivõrgu suuremad torud ja riik on arvestanud praegu vähemalt, kui hinda määratakse, et selle torustiku hind on 25 miljonit eurot. Majandusministeerium on teinud rehkendused müügiks läheks siis ta siin võiks olla hoopis 120 miljonit, aga riigikontroll küsib, aga mis siis juhtub, kui Eesti gaas näiteks müüb selle selle torustiku kellelelgi, ütleme hinnaga 500 miljonit mingile suvalisele Küprose neitsisaarte firmale. Ja siis riik tahab nüüd selle torustiku ära võtta, siis ta peabki selle 500 miljonit maha müüma maksma, sellepärast, tegemist on juskui heaos Houssoske asjadega või teine variant toimub sundvõõrandamine ja seda on ka pakutud välja sundvõõrandamist Kaisa, väga teha, sellepärast et sundvõõrandamine peaks olema riigiasutus. Aga riigiasutusel puuduvad igasugused load tegeleda näiteks gaasimüügi, eks, või kuidas see üldse, kuidas gaasivõrgu sundvõõrandamine välja näeks, tavaliselt peavad sellega tegelema maavanemale. Aga noh, et see on üleriiklik, et seal peaks nagu mitu maavanemat tegelemast, kelle kätte ta täpselt läheks. Sest variantigi pole Eesti seadustes olemas, et et siin on täiesti praegu läbi mõtlema, et hästi palju töödelda. Regionaalminister Kiisler hakkaks sellega tegelema, peaks aga, aga praeguses. Seisus mulle näib, et et nagu riigikontroll ütleb, et asjaga tegeletud pealiskaudselt Seda on kurb kuulata, konkreetiast tulla nagu selle arutelu kultuuri juurde tagasi, sest tegelikult on, et noh, see on, ütleme, et kui noh, inimest, inimestel, kes võtmata seisukohta nende asjade kohta, sest ma ei tea, sest mitte midagi. Aga kui inimestel, kellel, kellel nagu tekib seisukohti ja kes, kes juhivad tähelepanu mingitele asjadele või saavad, saavad mingitest konkreetsetest asjadest paremini aru, kui võib-olla näiteks mõned poliitikud. Et, et noh, et tekibki selline olukord, et nad ei julge midagi öelda. Et kui otsus on nagu enam-vähem kuskil poeetilise tasandil valmis tehtud ja kes kobise pris riskib oma töökohaga sama sama Aluvad on olnud rahvusvaheliselt pangakriisiga näiteks pankade töö tegijat, kes on näinud, et asi kisub jamaks, on, kes on selle välja öelnud lahti lasta? Et tähendab, et kui tekib nagu niisugune olukord et nagu nihukest kriitikat eriti ei taluta ja inimesed ei julgegi välja öelda, kuigi nad näevad nagu oma sihukse asjatundja pilguga, et midagi on kuskil mäda noh siis siis ongi tulemus see, et, et võime teha kehvasid otsuseid lihtsalt sellepärast Ma tsiteeriks siinkohal ja kui, kui sa lubad, ma tsiteerin siinkohal Daniel Vaarikut, et sellest samast selle nädala reporteritunnis, kus ta ütles, et et need eesti ametnikud vajaksid ühte tugevat katusorganisatsioone, et ta ei olnud väga kindel, kas kas ametnike ametiühing on nii tugev organisatsioon, aga võiks olla üks selline organisatsioon, kes suudaks ühel hetkel kaitsta ametnikuga ka poliitiku aga väga reljeefse kõnepruugi või seisukohavõtu eest, et ühel hetkel ikkagi, et ametkonnal oleks väga selgelt oma selline minateadvus olemas, mis, mis võimaldaks tal ka poliitikule vastu vaielda, kui ta näeb, et see otsus ei pruugi olla kõige õigem või, või et see ei ole teostatav nagu või, või see või see on vigaselt teostatav nagu selle samba juhtumi puhul. Me nägime ja pluss ta ütles veel ka seda, et, et muidugi ametnikul peaks olema tagataskus alati see rahasumma, et ühel hetkel kaabut kergitada ja lahkuda, aga, aga see on muidugi liigne. Liigne lootus, et, et midagi sellist Eestlaste ideaal on see, et riik oleks võimalikult õhuke, et ametnikud saaksid väga vähe palka, et neid oleks väga vähe. Ja samas teisest küljest me eeldame, et need ametnikud kontrolliksid kõiki asju väga põhjalikult ja et nad iga asja jaoks oleks eraldi ametnikke veel veel parem oleks, kui oleks veel ametnik, kes kontrollib tema tegemist. Aga kahjuks need asjad ei lähe kuidagi kokku. Aga mis puudutab jällegi sellesse, et nad, kes kaitseb ametnikku, siis teoreetiliselt peaks näiteks ministeeriumis olema kantsler. Tema on see inimene, kes peaks siis oma oma töötajaskonna eest seisma selle kurjapoliitika vastu võitlema. Aga kui sa mõtled, milline oli kantslerite roll 10 aastat tagasi ja milline on kantslerite roll täna ja, ja kas ma küsin, ma küsin siis otse, et kas sa, kas sa 10 aastat tagasi teadsid kantslerite nimesid? Teadsin, kui paljude kantslerite nimesid sa täna tead mõningate ennast? Aga ikkagi vahe on sees. 10 aastat tagasi olid kantslerid nähtavamad ja nad osalesid rohkem ministeeriumide tutvustamisel, kui me seda näeme praegu. Noh, võib ka nii, aga ütleme, poliitikute roll on ekskantsler troll on teine Nad juhivalist aparaati. Nad peavad olema minu meelest ventiilis poliitikat ametkonna vahel. Nii saate lõpuni on jäänud 10 minutit, me peame rääkima veel kahest välisteemast ja üks puudutab meile kõigile armsaks saanud Kreekat. Teine veelgi armsamat Lätist ja Kreekat. Puhul on väga selge, siin on jälle tegemist nende kriitikutega, muuseas et viimasel ajal on saanud väga tugeva kriitika osaliseks reitinguagentuurid, kes tegelikult mida nad teevad, nemad kritiseerivadki nad varem sai kriitikat sellepärast et nad kiitsid liialt palju mingeid ettevõtete trikke heaks, ütles, et see pole häda midagi ja praegu nad saavad kriitikat selle eest, et nad justkui näitavad kõike liialt mustades toonides. Mulle tundub, et see teema on natuke sarnane sellega, mis me varem rääkinud. Kes me seal näed, tandrile, viigess, kes kirjutas, et stanna tantuuri reiting tuleb, tuleb alla lasta. Kas tal on ikkagi A reiting või ei ole, aga ma natukene vaidleks sulle vastu ja kui me vaatame Kreeka puhul, siis siis ega, ega reitinguagentuuridele ei ole siin enam palju öelda, siin on siin on öelda paljudel teistel ja siin on öelda väga selgetele numbritele, kahjuks need numbrid ei ole kõige paremad. Ja Kreekal tuleb uus, maksab juba üsna varsti, märtsi lõpus tuleb välja käia 14 ja pool miljardit eurot. Probleem on selles, et neil seda raha ei ole, aga neil ei ole rahaga ja pärast seda enam palkadeks ega millekski muuks. Ja sellepärast on, on arutluse all, et, et mida siis teha ka nende uute laenudega, mis kohe peale tulevad ja mille puhul tuleb hakata hakata neid välja lunastama ja nii edasi. Mida siis teha, kui, kui on näha, et see, see laev on, on täpselt samamoodi jäämäekursile, et siin tuleb ju midagi ette võtta, sellepärast et viimase nädala jooksul me oleme kuulnud järjest rohkem hinnanguid ja seisukohti, et Kreeka tulekski lasta pankrotti ja mis on kõige huvitavam, esimest korda on Saksamaal ka rahandusministri ja kantsleri vahel väike lõhe. Kui Wolfgang Schäuble on Kreeka suhtes kriitiline, siis Angela Merkel on veel pigem lootusrikas, et me võiks ikkagi seniselt jätkata, et ka selline selline lõhe on, on päris ootamatu. Noh, ütleme see, et Kreekas streigid jätkuvad või hakkavad uuesti otsast peale, et ma arvan, et see ei lisa küll, nagu seda ülejäänud Euroopa siukest head tahet Kreeka suunal Kreekast tuleb kindlasti järgmisel nädalal selline suur teema, esiteks rahandusministrite kohtumine pärast seda peaks hakkama riigikogu arutama. Ja vot siis tekib, ma loodan, sarnane asi nagu nagu Aqsa puhul, et hakatakse sisuliselt arutama seda Kreeka abistamise varianti täpselt sedasama, et hea küll, me maksame 14, pool miljardit välja, aga mis siis saab, kui ikkagi Kreeka ei täida kõiki oma lubadusi, et ega siis ilmselt ka seda järgmist väljamaksete ei toimu, siis tekib küsimus, aga miks me maksame siis selle esimese osanele? Ma olen kuulnud Kreeka kohta ka hinnangut, et kui oleks selle kreekapaketi lahendanud kohe alguses ära ühe suure paketiga siis oleks õnnestunud juba kokku hoida 80 miljardit eurot, et on kõlanud ka selliseid hinnanguid, aga, aga selle kreekaprobleemi puhul on, on kõige hullem see, et see probleem on kogu aeg eskaleerunud ja Kreeka poliitikute soovimatus selle probleemiga tegeleda on samuti, on, on oluline, aga loomulikult on, siin on väga oluline see kohalik vastuseis ja väga selge, väga selge laveerimine ja see, mis Kreekast edasi saab, on üleüldse ja kui sealt tulevad valimised me ei tea, kes pärast valimisi võimule, kuidas, kuidas siis minnakse Kreeka puhul edasi ja nii edasi. Nii et neid küsimusi, mis alates märtsi lõpust meid ees ootavaid neide seoses Kreekaga on nii palju, et, et tõenäoliselt isegi kui see arutelu meie riigikogus toimub siin kuu aja pärast, siis me ei ole karvavõrdki targemad. On see, et nad varem Kreeka puhul räägiti, et sealsed analüütikud ennustasid kui palju mingi partei võiks saada valimistel kohti, siis tänapäeval nad ennustasid, missugune partii võiks üldse parlamenti saada, et olukord on lihtsalt nii segane. Aga teine asi on see, et et peaminister Ansipile see arutelu kindlasti ei too mingeid väga suuri plusspunkte, pigem satub ta uue, väga võimsa kriitikatule alla. No ja siis võtame veel seal Kreeka presidendi äsjased väljaütlemised, et kes teie seal Põhja-Euroopas oledki meile ütlevad, mis me peame tegema pesust? Õnneks rõõmu muidugi näha ja tülitsemist on mujal ka, et see ei ole mitte ainult meie siin kohalik probleem, aga aga. Väike lohutus, et oleme nende võlausaldaja. Mingil hetkel me võimegi tõesti saada sellisteks, kusjuures. Seal kombel ma vaatasin, et ega noh, et song inimloomuses et kirjutasin sügisel ühe loo ühest naisest, kes sõdis Swedpangaga, kes oli talle laenanud ja jäi mulje, et see laine ei maksnud lihtsalt laenu tagasi kõiges on süüdi. Kuid ma püüdsin talle seletada, et kuule, et tank andis sulle teiste inimeste säästudest laenu. Et ikkagi mitte pank ei ole süüdi, sina maksa ära. Aga, aga ongi niimoodi. Inimloomus on selline. Ei, ma, mis on selline, et alati on raskem tähendab midagi ära võtta kui, kui andmata jätta, et ütleme, kui sul, kui sul juba on 14. ja 15. palk sisse tundub tohutu tohutu ebaõiglus, kui sa sult ära võetakse, kui sul ei ole rohkem kui 12, siis seda on nagu raske selle peale tulla, nõudma hakata. 15. skaalal. Maksualandusega me tavaliselt lepime kõik väga lihtsasti, aga siis, kui juurde pannakse, siis see tekitab päris küsimusega. Kuigi varem oli samasugune määr. Räägime Lätis ka homme toimub Lätis referendum kahe riigikeele küsimuses. Ja, ja kui, kui vaadata, millised võiksid olla siis referendumi tulemused, siis võib juba ette ära öelda, et, et see referendum kukub läbi tõenäoliselt alla ühe kolmandiku hääletab, hääletab siis kahe riigikeele poolt. Aga, aga see, mis nüüd sellele otsusele järgneb ja, ja see, kuidas, kuidas kogu see referendum on tekkinud on, on äärmiselt huvitavad küsimused ja me võiks siin viimased kolm minutit selle üle arutleda. No seda saab ilmselt nagu propaganda eesmärkidel ära kasutada, kui kellelgi kellelgi on vaja näidata, et missugused natsionalistid lätlased ikkagi on, et siis siis see on kindlasti võimalik, noh, see visuaalne materjal, mida Lätis kasutati selle vene keele propageerimiseks, oli päris jõhker, päris võigas ja samas väga professionaalselt tehtud. Täna hommikul ma vaatasin siin Eestis tehtud videot kahe riigikeele poolt mis tehtud Euroopa liidu rahadega siinsete integratsiooniorganisatsioonide poolt. Et noh, tundub, et see Et see on liikumas siiapoole ka või mitte nii räigete vahenditega nagu Lätis, vähemalt senimaani mitte. Aga aga noh, et kas ta nüüd selle selle ebaõnnestuma referendumiga ära kaob? Ma kahtlen. Ei kao kuhugi ja kui me vaatame, et Lätis toimusid esimesena kuhu vene koolide läti keelele üleviimine, siis praegu tõenäoliselt sama, eks see Eestis eesti keelele üleviimine ja venelased ikkagi võitlevad väga aktiivselt selle eest, et see käiku ei läheks. Kui ma rääkisin ühe selle mittetulundusühingu Vene kool Eestis juhatuse liikmega jaanuari keskel ja ta ütles, et neil on koos juba 20000 allkirja selle reformi vastu see näitame, Nad aktiivsus on ikka täitsa olemas. Üks asi on aktiivsus, teine asi on see, et kui me Läti puhul räägime sellest, et läti keele oskajaid on Läti vene keelt rääkivate inimeste seas väga palju, et siin on välja toodud protsente, et ligi 70 protsenti valdavalt läti keelt siis siis ometigi selle referendumi läbiviimine ja, ja see, kuidas on ette valmistatud ja nii edasi. Et see viitab ikkagi sellele, et kusagil keegi tõmbab. Ja väga-väga professionaalne propaganda, sihuke tempompoliitilinevaidki niuke emotsioon, emotsioonidele apelleerimine propaganda. Nii palju kui seda nähtusena. Täna hommikul on muidugi välja toodud ka see, et et valimistel võitnud, aga mitte valitsusse jõudnud üksmeele keskuse keskuse käekäik on, on kindlasti ka ka virgutanud kahe riigikeeleteemalisi arutelusid ja, ja see on olnud ka üks põhjus, miks see referendum on toimunud, et kui üksmeele keskus oleks valitsuses olnud, tõenäoliselt siis ei oleks ka seda referendumit sellisel kujul toimunud, aga homme oleme juba Läti referendumi küsimuses targemad on, siinkohal panevad tänased rahva teenrid punkti, minge õue, suusatage, nautige ja kui võimalus, siis sõitke komme. Tartu maratoni tänased rahva teenrid oleid Iivi Masso, Sulev Vedler ja Lauri Hussar.