Tere, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Olenemata sellest On vabariigi sünnipäevaeelne lühendatud tööpäev. Kunstiministeerium ei puhka ja panustab ka seekord ühiskondliku koguprodukti täie rauaga. Gregor Taul on palunud kunstiministeeriumi eetrisse Liisa Kaljula, kelle juhtimisel on alanud käes olla aasta sügisel ennekõike meie kunstikriitika, aga ka kunstivälja tootlikkust tõsta. Kolmanda artišoki biennaali ettevalmistused. Triin Tulgiste tegeleb intervjuu vormis eneseanalüüsiga, küsitledes Hanna-Stiina Trio mundi naise rolli ja naiseks olemise sõlmküsimuste järele varjates seda kõike osavasti leidi festi taha. Tartu möliseb rubriigis püüab Indrek Grigor esitada arhitektuuriajaloolasele ja konkreetsel juhul ka tõlkijale Ingrid truudile kriitilisi küsimusi. Äsja eestindatud genet frantoni moodsa arhitektuuri kriitilise ajaloo kohta. Tere tulemast kuulajad kunstiministeeriumisse. Minu nimi on Gregor Taul ja mina asendan veebruarikuust Marin mürki. Mina olen hetkel kunstiakadeemia kunstiteaduse magistrant ja töötan ka kunstiakadeemias kuraatorina. Õues sula maiadelt kukuvad alla ohtlikud jääpurikad ja tundub, et midagi hakkab toimuma. Kevad on käes ja kevadel hakkab ka Tallinna kunstielus asju toimuma. Ja sellega seoses olen ma kutsunud siia külla Liisa Kaljula. Tere, Liisa. Tere. Kar. Kas sa palun tutvustaksid ennast mõne sõnaga? Mina olen Liisa Kaljula ja kureerin siis sel aastal kolmandat korda toimuvat artišoki biennaali. Võib-olla kõige alustuseks seletaksid ehk kuulajatele, mis asi on artišoki biennaal, millal see esimest korda aset leidis? Teeme siis väikese ekskursi ajalukku tagasi, et artišoki biennaal toimus esimest korda 2008. aastal Tallinnas ja see oli toona selline muudest klassikalistest näituse formaatidest päriselt vähemalt erinev formaat, kus siis 10 noort kunstnikku said kokku viimne noore kriitikuga. Näitus ise vältas samuti 10 päeva ja igal päeval siis need 10 kriitikut alustasid ühte noort kunstnikku ja uuendusena toonases näitusekultuuris oli siis tekst ja kunstiteos nii-öelda võrdsena esindatud näituseruumis. Esimese artišoki biennaali ratturid ja ühtlasi siis selle formaadi väljamõtlejad rit Marin Merkja, Margus Tamm. Neile oleme me siis tänu võlgu selle väga erilise formaadi eest, milles on lausa sellist matemaatilist ilu või struktuuri. Ja on siis ka järgmised kuraatorit edasi kandnud, et kui toimus teine artišoki biennaal 2010. aastal, mida kureeris Kati Ilves siis ka tema jättis formaadi endiseks, jättis selle puutumata. Veelgi enam, ta lisas siis nendele kolmele 10-le veel oma 10 artist talk'i näol. Ja kui mulle artišoki biennaali kureerimist pakuti, siis ma muidugi mõtlesin, et mida ma omalt poolt saan lisada või et millisesse situatsiooni ma olen sattunud. Ja mulle meenutas sellist Alomaadi sellist pokkerimängu, kus panuse teha tõusevad ja ei tahtnud minagi halvem olla ja ja nii on, on ka sellel seekordsel biennaalil yks lisa 10 juures, siis artišoki silmavate esseede näol. Esimene see on nüüd ilmunud. See on Oliver Laas, kes kirjutas Timo Tootsi memo põlist. Hiljem me räägime sellest artiklist veel. Aga kas sa tahaksid avaldada ka, kes on need 10 kirjutajat? Need 10, kirjutajad laias laastus on Eesti, Läti ja Soome noored kunstiteadlased. Ma olen teinud pakkumise inimestele, kellel on olnud huvi kaasaegse kunsti vastu spetsiifilisemalt sest tegemist on ikkagi küllaltki spetsiifilise valdkonnaga ja valdkonnaga, mis pealegi muutub iga päevaga, ei ole. Ei ole tõepoolest teist kultuuri valdkonda kus selline meediumi ümberprogrammeerimine oleks lausa peaaegu et iga kunstniku selline kohus või esimene ülesanne. Aga kui need kirjutajad on mõned ka Lätist ja Soomest, kas kunstnikud on siiski ainult Eestist või ka välismaalt? Kunstnikud on Eestist. Sest et ma leian, et aastal 2012 eesti noor kunst vajab seda formaati kõige rohkem sest et ühtlasi artišoki biennaali formaat tegelikult tegeles ka probleemkohtadega toonases noores Eesti kunstielus, kus minu arust puudus põlvkondlik, noor kunstikriitika ja ei olnud ka väga vilgast sellist omaalgatuslikku näituse elu. Noored kunstnikud tegid näituseid olemasolevates galeriides olemasolevate selliste kunstimaailmaprotseduuride kohaselt ja sellist elavat noort kunstielu, kus noored kunstnikud ja noored kriitikud suhtleksid omavahel tunneksid teineteise vastu huvi. Loomulikult tuli justkui toona natukene kunstlikult tagant utsitada aastal 2012, neli aastat hiljem. Aga mulle tundub, et olukord on paranenud. Selle üheks näiteks on ka artišoki blogi mis toimib viiendat aastat järjest, kuigi kaardishegi blogis võiks olla rohkem sellist omaalgatuslikku tegevust, et ka seda me väga sageli ei näe, sinna kirjutaksid inimesed, kellele pole nii-öelda toimetaja ettepanekut teinud. Aga küsin vahele jätta. Kui need välismaa kirjutajad on, kas see siis tähendab, et kumbernaal on kakskeelne et tõenäoliselt väga oluline lisandus Pennaarile just sellise rahvusvahelise lisamine. Ma leian ka, et iga korraga, kui biennaal toimub ka seetõttu, et tema formaat jääb samaks, peab midagi lisama. Ja see kakskeelsus või see rahvusvaheline mõõde võiks ka olla, seekord siis yks lisandusi. Ma ei ole veel päris kindel, kas me saame sellega hakkama, sest et selles osas sõltume me päris palju vabatahtlikest ja mul on ääretult hea meel, et me oleme leidnud paar noort inglise filoloogi, kes tõlgivad meile töökogemuse nimel tasuta aja tõlgime ka ise. Aga siis biennaali esimene faas, mis suuresti mängitakse, siis artišakis läbi on tegelikult nulleelarvega faas, ehk siis ta on vabatahtlikkuse alusel töötavad siis nii tõlgid kõige kirjutajad, kelle eest ma ei ole seda varjanud ja kes teavad, et, et nende tööst tõuseb tulu pigem ühele noorele eesti kunstnikule kui neile endale. Ja nagu ma ennist ütlesin, et esimene tekst on nüüd valmis nii-öelda tasuta tööna valminud suurepärane tekst. Oliver klaasilt. Kuidas sa oled rahul? Lugesin selle teksti läbi. Ma ei saa varjata seda vau-efekti, seda lugedes. Väga tugev tekst, aga mis mind on üllatanud on? Kuidas ei ole see artikkel pälvinud näiteks artišokilehel? Võib-olla väärilist tähele pannud, mis sa arvad, miks see nii on? Ei, see selle vau-efektiga ühinen mina ise ka. Et selle biennaali juures ongi üllatus, mentan, eks selline keskne teema ka minu kui, kui kuraatori jaoks. Oliver Laasi tekst on tõepoolest haruldane eesti kunstiteaduses laiemalt, sest et ta tegeleb lähilugemisega. Ja seda, et keegi noortest mõisti teadlastest oleks võtnud ilma toimetaja ette kirjutuseta ette ühe noore eesti kunstniku teose ja seda nii üksipulgi läbi vaaginud. Ma ausalt öeldes ei suudagi meelde tuletada viimastest aastatest sellist teksti. Mina ka mitte, aga kas sa ei karda, et need järgmised üheksa teksti jäävad oluliselt oma tasemelt alla sellele tekstile? Ma ei karda mitte midagi, mulle pigem meeldiks, kui terve sari oleks võimalikult kirju, võimalikult kirjutajate nägu. Ja kui Oliver valis selle tee, siis ma pigem loodan, et kõik järgnevad kirjutajad valivad neile sobiva tee. Võib-olla seekord kuraatorina ei kasutaks sõna rahulolu, sest et ma olen loobunud sellisest kõrgel kaugel seisvast otsustavast kuraatori positsioonist. Et ka minu jaoks on see selline käima pandud masin, mille toimetamist mani. Ta ise ka niimoodi kõrvalt jälgin huviga ja uudishimuga ja lasen ennast üllatada. Et ma olen selles osas teiega. Aga ma siiski torgiks seda rahulolu teemadel. Kui ette vaadata kaugele ette siis mille järgi sa hindaksid oktoobris pärast biennaali lõppemist Pennaaliga rahulolu või mis on see hindamiskriteerium, et ta läks korda? Selline näituste tagasiside on, on Eesti kunstielus viimastel kuudel olnud selline kuum teema ja kahtlemata me peame selles mõttes selle peale mõtlema, et et kas see, mida me teeme, on kellelegi üldse vajalik. Sest et kunst ei pea olema hermeetiline süsteem, mis tegutseb ainult iseenda jaoks. Ma arvan, et sügisel me ja öelda, et me ei ole ilmaaegu või ilmaasjata tegutsenud sellisel juhul, kui kõik osalejad on saanud mingisuguse kogemuse võrra rikkamaks. Ühelt poolt aga loomulikult see formaat tegelikult esitab väljakutse just ka publikule, et mind tegelikult väga huvitab ka see, et kuidas publikum selle äärmiselt nõudliku formaadiga suhestub, kus korraga on vaja suhestuda nii kunstiteosega kui 10 kriitilise tekstiga seda tehes siis püstijalu poole tunni kuni tunni aja jooksul. Et eks me siis püüame sügisel inimestelt tagasisidet välja pigistada nii, nii palju kui võimalik. Et teha omad järeldused ja millest võib järgmine kord siis olla ehk kasu. Olgu, Liisa, aga hakkame otsi kokku tõmbama, siis ma tahaksin siiski niisama ära lasta. Torgiksin veel korra, et kes ikka vist on, et 10 kirjutajad ja need 10 kunstnikku ka mina ei tea seda veel? No mina võin näiteks öelda, et ma olen üks kirjutajatest. 10 kirjutajad on mulle endalegi enam-vähem teada. Aga see, millised kunstnikud need 10 kirjutajat välja valivad, see ei sõltu enam minust. Et ma võin öelda seda inimestega suheldes. Mul on aimu, kuhu keegi kaldub ja millised on kellelegi sümpaatiad. Aga lõplikult selguvad need 10 osalejat kunstnike näol ikkagi siis iga kahe nädala tagant artišakis aktsiateatavaks siis nii üks kriitik kui üks kunstnik. Nii nagu pressiteates juba välja käidud, osalevad siis kirjutajatest skandina ja, ja Baltikumi noored kirjutajad. Nende seas on nii kunstiteadlasi kunstnikke, aga eriliselt hea meel on mul selle üle et osalevad ka inimesed, kes on meie naaberriikides seotud sarnaste platvormidega nagu seda nordi sokke Eestis. Rohkem ei tahakski praegu kaarte avada, sest et terve selle seekordse biennaali eripära ongi see, et me avame kaarte iga kahe nädala tagant. Sest et üllatused on toredad ja kõik kaardid, ma kordan veelkord, ei ole praeguseks hetkeks avatud ka veel minu jaoks. Seega järgmise kriitiku, järgmise kunstniku saame teada juba nädala aja pärast. Täpselt nädala aja pärast, siis esmaspäeval selgub järgmine paarike. Suurepärane aitäh, Liisa, et sa tulid siia külla aitäh, kutsumast, kõike head. Mina olin Gregor Taul, aitäh. Mina olen Triin Tulgiste ja minu külaliseks on täna Hanna-Stiina triumalt. Vestluse teema on märtsis Tallinnas toimuv kultuuriüritus. Leididest leiditest on mittetulunduslik festival, mis sai alguse kahe tuhandete aastate alguses Vabatahtlike ideest tõsta esile naiskunstnikke kirjanikke, muusikuid ja teisi naisartiste uuel moel. Nagu eelmiselgi aastal on festivali toimumisaeg valitud naistepäeva järgi et pakkuda tavapärasele lillegikimisele alternatiivseid naisest väärtustamise viise. Leidifesti näod on Eesti kultuuriruumis tegemist küllalt uue üritusega, et kuidas te jäite rahule oma esimese festivali eelmisel aastal. Esimesega. Rahule me olime kõik praktiliselt uued tegijad nii-öelda organiseerimises, et me olime alati omaette midagi, nokitsen on öelda mina näituseid, Dagmarile oli üks konverentside või seminariüritus, Aet, lihtsalt käib kirjanikke kuulamas ja nii edasi. Ja siis me saime kokku, alustasime fantaseerimised, keda me tahaksime näha, esinemas, keda kuulda, kellega tuttavaks saada kelle kohta rohkem infot saada. Ja siis tuligi manus kava ja praktiliselt kõik läks läbi, mis me algselt olime planeerinud. Inimesi tuli sõltuvalt üritusest. Õppisime väga palju. Ja seekord on siis ka naiskond laienenud. Aga lugedes eelmise festivali tagasisidet silma, et puudusid peaaegu täielikult analüüsivad kirjutised, et ilmus küll mitmeid intervjuusid ning vestlusringid transkriptsioon kuid selline kõrvalseisja kriitiline vaade tulemata, kuidas teile tundub, et on see tingitud sellest, et valdkonna mitmed pädevamad kirjutajad olid juba ise hõivatud festivali korraldamisega ja seetõttu ei saanud enam nagu kõrvalpositsiooni võtta või ongi naisküsimus Eestis nii sisu? Väga palju nii-öelda feminist kes tavalised Eestis kirjutavad, näidanud parasjagu kohal, nad on täiesti, see aasta on ka paar tükki kahjuks mujal. Aga mis ei tähenda seda, tomat kirjutavad omadest, et sa võid olla ka täiesti teise teema esindaja, ma ei tea näiteks ülikoolist professor, keegi või, või sotsioloog. Et neid ei ilmunud ja võib-olla sellepärast, et ei tulnud nii tugevalt peale või ei kritiseerinud piisavalt karmilt mereliselt pan seda tehes. Ja see oli pooleks nii meelelahutuslik kui hariv programm, et võib-olla ka sellepärast, et nad ei tulnud kohale vaatama. Aga kas võib öelda, et pettunud, et nagu ei saanud sellist analüüsivat tagasisidet või ei olnud, siis me oleme ise väga enesekriitilised. Me saime seda enda kulul ta küll piisavalt. Festivali märksõnadeks on telk kehtestatud emantsipatsiooni, tolerantse eelarvamuste ületamine. Et kuidas te hindate naisloojate olukord Eestis 2012. aastal, et mis on teie suuremad probleemid, millega te tahaksite festivaliga tähelepanu tõmmata? Kultuurisfääris on kõrvalseisjana vaadata siis kõige rohkem kirjanduses ja siis minu jaoks ka filmi või kinolinal, mida näeb, et filme pääsevad tegema enamjaolt ainult mehed, juba kooli vastu võetakse nimelt mehi, ma olen kuulnud lugusid, kus naisele öeldakse. Sorry, kallis, aga sa nii väikese juba kaamerat käes hoida, mine vaata midagi muud. Faili. Otsustasin ma vaatasin, mis Kulka andis preemiaid välja alles hiljuti paar nädalat tagasi kirjanduses. Et oli mees, mees, mees, mees, naine iga alajaotusega oli niimoodi ja siis küsimus ei ole sellepärast, et naised on kehvemad vaid neljanda võimalustki kirjastuses. Need lükatakse juba alguses kõrvale, et luuakse selline tunne, et mis sa ikka püritsi ja et meil on ju need mehed, kes esinevad nii telesaadetes Jüri Üdi klubis ja igal pool ja Vikerkaare lahti teha, siis olen seal ainult paar naist korda samad nimed, kahjuks. Eide festi mõte ongi see, et me kutsume ise naisi esinema. Sõltub muidugi üritusest, aga julgustame naisi, et mulle meeldis see, mis sa kirjutasid näiteks oma blogis, tuleesine sellega, et algatus tuleb meie poolt tihtilugu. Kas teie korraldajate tiim on jäänud kas samaks või te olete kedagi seasta juurde? Mõtlesin, et kirjanduse osas nüüd vahetusest Johanna läks Ameerikasse üheks semestriks ja kirjandusest nüüd vastutab nii-öelda, kureerib Kätlin Kaldma. Ja siis Brigitta David Jantson, sea korda aktiivsem. Eelmine aasta, tal oli perekond hetkel olulisem ja siis muusika osas on veel Paula Vahtra tuli appi. Aga muidu ennemeldansana. Et siis tulles seekordse festivali juurde, et esimene leidi festivali rõhuasutuse kest, mis tähendas, et festival keskendus siis eesti naisloojatele, et kuidas seekord, et kas teil on mingi alateema või kitsendus, äkki. Ala tema on kodanikuaktiivsus, et nii-öelda naised kodudest välja, et ise oleme aktiivsed, seisukohti võtma. Korrutame, mis ees öeldakse analüüsima enda situatsioone, enda kogemusi ja ka julgustama, ta saab midagi ära teha, isegi kui see on näiteks väike graffiti kuskile seina peal mis on analüüsiva sisuga ja konstruktiivne. Et sa ei pea midagi suurt. Sa ei pea kirjutama artiklid näiteks päevalehte või kuskil konverentsile esinema või olema saates, et võimalusi on nii palju. Eelmised festivali kava oli küllalt kirju nii ravimtaimede õpitubadest kui siis naisteteemalistes vestlusringides performandasite gerilja poeni. Et seekord olete festivalil naisautoreid kutsunud üles esinema audiovisuaalsete töödega, et kas plaanis ongi korraldada ainult audiovisuaalsete materjalide, põhineb festival või selles vallas lihtsalt kuulutati välja avalik konkurss. Erinevalt eelmisest aastast, kui Cristiano David ütles kokku panna filmilikud programmi. Ma otsustasin, et paljud mu tuttavad õpivad animatsiooni või õpivadki filmitegemist, et pakkuda neile võimalused, saaksid näidata enda materjal ja ja lähtuvalt ka teemast, et nad mõtleksid, et kui nad hakkavad et nagu üles kirjutama, et nad mõtlevad, et kes see peaosaline on ja millest see film, et kas on jälle mehest meeste eneseotsimises väga tihti näeb kinos või võtavad enda lähtekohaks naiskarakteri ja sellepärast ma kuulutasingi välja ta ei olnud väga konkurss. Mõte oli pigem see, et lihtsalt vaata, mingi võistluslikumant ei oleks. Aga laekus väga huvitavaid helme, nii dokumentaalanimatsioon, mängufilme ja kunstilisi videosid, mida tavaliselt näeb näiteks näitustesaalides ja naise, kes saatsid, on valdkonnas, nad on õppinud seda ja need, kes on seda enda huvides, teen endale enda jaoks. Ja Katrin Kivimaa pani välja rahalise auhinnaga. Et siis filmile, mis on kõige rohkem, puudutab sootemaatikat. Seega teie ambitsioon on nagu lihtsalt sellisele naisele keskendatud festivali kõrval ka suunata sellist kunstiloomingut eneseväljendamist tutvustate äkki mõnda sel aastat esinenud Sandra jagaja? Ka venda, domino, teemant, palusin, et teeks töötoa sellest, kuidas olla Domina. Ma ei tea, kas ta endale orja kaasa võtta, kas võib juhtuda? Et räägibki, naistele? Illustreerib kuidas naine võib olla ka võimupositsioonil niimoodi, et see on kokku lepitud. Siis Burlaski töötuba tuleb soomlanna poolt peti, ta käis ka kaks aastat tagasi Tallinnas seminari raames ja seekord ta räägib kehakompleksidest on see, kuidas tunda hästi enda kehas seda armastada sõltumata sellest, milline ta välja näeb. Ja siis tuleb töötuba, kuidas enda juukseid lõigata, kodaks aga vestlusringi, oleme katsetanud erinevaid organisatsioone MTÜsid ja liita, mis on siis kodanikualgatuslikud näiteks kadrid, kelledest ma ei tea kahjuks midagi, aga me väga võidu saanud räägivad siis Eesti gei noored siis loomade nimel. Ja agendi nad on väga väiksed olnud, on transseksuaalide tänasvastiitide liit. Veidi festi puudutavates intervjuudes, mis põhiliselt on siis ilma päevalehtedes või Sirbised olete kasutanud sõsarkonna mõistet, et äkki sa seletad natuke, mille poolest see erineb tavalisest tüdrukute kooslusest? Sõsar kanda on nagu perekond, kogukond, kus sa ennast turvaliselt, kus jagatakse oma muresid, oma rõõme, kus toetatakse teineteist. Tihti kujutatakse tüdrukute seltskonda, et nad on rivaalid omavahel, vennad tahavad alati seda kõige populaarsemat poissi või mis filmides jääb selline mulje, mis on absoluutselt vale aeglise sõsarkonna mõtlengi, seda nagu perekond, kus on erineva taustaga naised erinevust vanusest ja nad ei ole koos mingi imago pärast see midagi sügavamat. Kas te olete oma festivali sihtrühma kuidagi määratlenud ka suuliselt või olete teinud statistikat eelmise festivali kohta, et kas on näiteks võimalik välja tuua domineerivalt oli ka naispublik, et kes oli rohkem huvitatud naiste emast või seda ei nii võimalik jagada selgelt. Üritusest töötubades olid naised ainult esimesel päeval päeval, kui oli Mare Tralla performance ja üldsegi, kus me seletasime, mida me teeme. Mehed-naised pooleks, siis bändid, performentsid seas, publik oli samuti pooleks. Et tuldi ikkagi kuulama ja nautima. Sõltub täiesti töötoast, mõned üritused on ainult naistele suunatud, tunneks ennast paremini. Näiteks eelmine aasta sans grile poole, et kas see on samuti kava ajanud, et kas ta nii-öelda õigustas ennast, et oli inimestel huvi nende toodete vastu ja disaini. Osa toimub ka see aasta, lisakuusik pani selle kokku, aga head õigustas ennast probleemi selles, et toimus erinevas kohas festival ise. Aga see aasta me muudame sellise pisiasja ja disaini saab juba kaks päeva kauem siis osta ja ja müüma või asju tutvustama kutsutud ka erinevad naised. Nendeks on õppinud ja need, kes on ise kodus midagi ehitavad või nokitsevad. Aga kas teil ei ole kunagi on plaanis laiendada seda geriljapoe mõistet nagu mõnes mõttes sellise nagu hästi palju tekitatakse omaalgatuslikult äikese puhul näiteks oleks just oodatud ka sellised naised, kes ei ole eraldi kunstiharidusega, kes sooviksid oma siis mingisugust käsitööd nii-öelda laiemalt tutvustada või laiemalt müüa. Kasvame pakumegi, nagu ma ütlesin, et on erinevad asjad mõtlesin siinkohal just sellist nagu koduperenaistele väljendit, et tal on näiteks mingi tore hobi, kus ta valmistab midagi. Et ta nagu saaks seda kuidagi siis sellise ürituse raames on oodatud kõik. Aga suur tänu Sulle. Leidifess toimub Tallinnas seitsmendast 10. märtsini. Triin Tulgiste külaline oli Hanna-Stiina Dremond. Aitäh kuulamast. Tere, te kuulate saadet Tartu möliseb, mina olen Indrek Grigor. Äsja ilmus Eesti kunstiakadeemia poolt kirjastatuna genet frantomi kestamaatiline teos, moodne arhitektuur, kriitiline ajalugu, mille tõlkija yks on Ingrid Ruudi, Eva Näripea ning kujundus ja küljendus Andres talilt. Kuivõrd osalt see konkreetne teos, arhitektuur, osalt 20. sajandi kunst, et mitte öelda modernism ja ajalookirjutis on kõik siinkõnelejale südamelähedased teemad kuid vaatlen end kõigis neis valdkondades diletandiks. Olen stuudiosse palunud arhitektuuriajaloolase Ingrid Ruudi, kes, nagu juba mainitud, on üks Fremptoni raamatu tõlkijaid, et saaks mõned professionaalsed kommentaarid küsimustele, mis minul selle raamatu kontekstis tekivad. Tere, Ingrid. Tere. Indrek. Raamatu pealkiri on moodne arhitektuur ehk siis inglise keeles modern arhitegher ja kui inglisekeelsest paradigmas on sellel mõistel modern endale väga kasutusel ja see viitabki üldisele sellisele 20. sajandi kunstile aga mitte otseselt modernismi lähevad sihukesele üldisele paradigmale, siis eesti kunsti kirjutas ja diskursuses ei ole ma sellist moodsa käsitlust nagu kohanud, möga otseselt otsinud. Ma täitsa usun, et, et see ei ole nagu pretsedent tõlkida modern moodsaks, aga ikkagi, et mul näiteks läinud päeval käisin Vanemuises balleti esilinastusel Karmen esilinastusel ja ja kohe just nagu ma ütlesin, et olin, olin kavast vahetult enne seda saadud selle moodsa arhitektuuri omale kätte, et näed, et ei saanud selle balleti kohta kuidagi öelda, et tegemist oleks millegi kaasaegse, aga, aga jõle imelik nagu kellelegi öelda, et oi, moodne ballett. Et kui sa seda raamatut tõlkima hakkasid, et kas sul endal tekkis ka selle moderni mõistega mingisugune probleem või tuli see moodne tõlge väga enesestmõistetavalt lihtsalt vä? No see on eesti keelde tõlkimise alatine probleem, kas moodne modernistlik? Me isegi arutasime sel teemal ja ma ütlen kohe, et sisus näiteks on miinimum soovil alati eelistatud mõistet modernistlik, aga Moodsa kunstiajalugu, moodsa arhitektuuriajalugu, sellise nimega ained andmeid ekas kuidagi enesestmõistetavuseni ajasel nagu kõnepruuki läinud. Tegelikult jah, see on keeruline tõlkida ja võib-olla see ei ole väga adekvaatne. Mina eelistaksin ka väljendit modernistlik, kuna ta viitab konkreetsemale asjale konkreetsemale kultuurile, mille taga on kogu ühiskondlik laiem kontekst on siis märksa lihtsam justkui piiritleda, mida selle all mõeldud. Täpselt samasugune tõlkeline probleem on see pealkiri, laiendus, kriitiline ajalugu. Et kui inglise keeles öeldakse vetikale istuli veidi Cathy oli, siis see on konkreetne ja selgesti arusaadav asi eesti keeles sõna kriitiline kipub olema seal et see laiem tähendusväli kriitilise teooria mõistes ei ole võib-olla kõnepruuki nii kodunenud. Aga need on kõik tõlkimisega kaasnevat paratamatut küsimused peab lihtsalt hakkama saama. Aga kas sulle selle modernismi mõistega, et kui meil oleks pannud modernistlik arhitektuur selle raamatu pealkirjaks, et noh, siit tekib kohe see probleem, et see muutub hoopis nagu väga piiravaks, et ühelt poolt see küll tõepoolest määratlebki, aga kuivõrd franton jõuab oma ajalooga nii-öelda kaasaega välja siis ma lihtsalt, olles ise kembelnud palju modernismi mõiste kasutamise õiguse eest siis kas ei oleks võinud tekkida see probleem, et kuivõrd meil on siin oleme saanud paradigmas ka postmodernism ja muud ees liitelised modernismi vormid, et oleks tahtnud siin ebanärib jätku tõlkijaid nagu tänada selle mõiste nagu sissetoomise eest või, või noh, et nüüd meil aga siuksed krestomaatilised teose kujul olemas rääkida moodsast kui sellisest 20 sajandi kontekstis siiski nagu üldiselt iseloomustavad asjast või tantsudiskursus, on moderntants on nagu traditsioon, aga mis samas ei viita mingisugusele konkreetsele kaanonile. Frantoni äärde tagasi tulla siis kahte ta esinebki väga selget sellist positsiooni tema jaoks, modernism ongi lõpetamata projekt ja kehtibki siiamaani see, et ta venitab seda väga laiaks, seal tema teadlik ja programmiline valik. Esiteks, eks ole see, et ta rajanud modernismi või 20. sajandi käsitluste taustal ajab alguse suhteliselt kaugele ajalukku. Et tal on siin eellooks kolm esimest peatükki, mis alustavad juba 18.-st sajandist. Et selles suhtes see on siuke kultuuriline modernsus, kultuuri uuendused, linnade laienemine, tehnilised uuendused ja see, et nüüd tagaotsast tuleb peaaegu meie kaasaega välja, see on samamoodi tema selge valik. Et siis kirjutas ta selle raamatu mitu 10 aastaga sai tellimuse 1970 raamat, esimeses trükis ilmus 1980 ja selle kümnendi sisse mahtus kõvasti võitlusi ja positsiooni võtta just selle sama postmodernismi teemal. Franton tegutseb siis Princetoni ülikoolis Pieter Aizalvani lähedaste nii-öelda kaasvõitlejate ringis. Ja see tähendab, et, et tema seisukoht on sellise Chengsi või sellise ajaloolise stsenograafilise postmodernismi vastu. Et kui 80. see tema raamat ilmus, siis samal aastal toimus esimene Veneetsia arhitektuuribiennaal mis on ajalukku läinud sellega, et see oli selline ajaloolis Bastishi postmodernistliku arhitektuuri nagu hästi surmanipestatsioon ja selles kontekstis räntel võtab seisukoha, et tema seda ei poolda, tema pooldab võib-olla mitte nii edukat hilismodernset laadidele siis alternatiivi otsimist. Ja nüüd, kui ta on Järgneva väljaandega kirjutanud raamatut pikemaks ja põhjalikumaks siis need viimane, neljas väljaanne, mille järgi meie selle tõlkisime ilmus 2007, Shelton on midagi üle 80, aga vaim on tal jätkuvalt erk. Ja täpselt samamoodi lähebki ta siis postmodernismi ajastut sellises kitsas piiris nagu põgusa mööduva nähtusena minu meelest. Ja tema enda alternatiiv sellele on niinimetatud kriitiline keelerism. Et ega ta ei ole ajaloolane, ta on praktiseeriv arhitekt või noh, vähemalt töötav arhitekt ja sellest tuleneb ka see, et siin taga lõpus on siis kriitilise Regiernismi peatükk mis on ennast ka üheks ajaloolise ülevaate peatükiks maskeerinud, aga tegelikult on see pigem nagu selline manifestilaadne. Kõigepealt lihtsalt nii selgus huvides, et ma nagu ei juhindu oma ideedest konkreetselt trantumist, aga et üks põhjuseid, miks mulle tema raamat kogu aeg väga meeldinud on, on ka just selline kriitiline suhtumine selle ees liitelise ismi ja ütleme, sellise Thingsi tüpologiseerimise suhtes ja tundub, et see on ka üks nende frantoni raamatul, nagu püsimajäämise põhjuseid on, et kui ta tõesti 80 ilmub esimest korda siiamaani nagu aktuaalne ja, ja ka hästi toimivat, siis fanton ise on sissejuhatus selle raamatu nagu kuidas öelda nagu meetodi kohta mingis mõttes öelnud, et on püütud lasta peategelasel rääkida iseenese eest. Et mina nagu frantonit kiidaksingi süsteetan sellistes suurte mõistete vald kasutamisest nagu loobudes ta on meetodina nagu loob sellise situatsiooni, kus see raamat nagu ei aegu niisama lihtsalt aga sa viitasid sellele, kuidas ta alustab selle modernismi ka väga varakult, et sealt 18. sajandi keskpaigast ja ta ise muidugi viitab sellele, et vabalt võiks alustada renessansist ja, ja seda modernismi ajalugu kirjutades mõningatel juhtudel tehtud. Aga kas sa nagu arhitektuuri loolasena oskaksid mulle öelda, kui suures osas frantoni raamat taastoodab, kordab juba sellist sissetöötatud diskursust kui ta kaheksaga 10.-le ilmus, et, et kui, kui suures osas on ta nii-öelda tänapäeva välja nagu mõjutab tänud seda, kuidas arhitektuuriajalugu kirjutatakse, et noh, et nii-öelda, kes on suured ja kuidas seda ajalugu nagu struktureerida Stantoni raamat ise noh, et ühelt poolt võimaldab ennast lugeda nagu selliste üksikute Esseedena teiselt poolt on, ta on ta tõepoolest loetav ka väga sellise sidusa loona, aga mulle jällegi lahendus arhitektuuriajaloolane diletandid üksikute punktide kaudu mulle mulle nagu tundub, et, et see on võrdlemisi nagu selline levinud struktuur, aga mind huvitab, et kas franton lihtsalt taastoodab juba sissetöötatud struktuuri või on tema üks nendest kirjutajatest, kes 20 sajandi arhitektuuriajaloole sellise vormi on andnud? Patriaga selliseid üldkäsitlusi ei olegi nii palju ja eriti enne frantonit 20 sajandi üldistavaid käsitlusi. Sellise positsiooni sellise mõjukusega on Sigrid Gideon Vanhanen, kes on endiselt tema kõige suurem mõjutajamann Freedetafoorile. Selge positsioon. Ja hiljem ka ei ole neid väga palju juurde tulnud. Ütleme viimastel aastatel kirjutatakse pigem mingisuguseid fragmente perioode, aga sellist haaret ei ole kellelegi teisele andnud. Mis tema spetsiifiline panus sellesse kaanelisse on. Ta ise on öelnud, et ta on kõige rohkem võlgu bänhamile, kes kirjutas 60. aastal raamat IRL-i andis ainult masinaid. Aga täna me ei käsitlenud seal näiteks üldse vene avangardi ei käsitlenud seal Weimari vabariiki ja veel mitmeid teisi ei käsitlenud ka ega üldse Põhjamaade modernismi frontel on seda, mida oli juba kaanoniks kujunemas hästi palju laiendanud. Et üks asi on jah, see, et on toonud sinna sisse hulga selliseid Vasakpoolseid arhitekte, kuna tema jaoks kahtlematult arhitektuur on poliitiline asi. Arhitektuuri üks väga selgeid hindamisaluseid on selline ühiskondlik vastutustunne. Arhitekt on väärt siis, kui ta annab oma panuse parema ühiskonna ehitamisele, ses mõttes grantheren puhas modernist. Ta tõi juurde jah, vene konstruktivistid siis jänesest Mai Aalto ja Põhjamaad ja nendes viimastes peatükkides, mis kaasajani juba tulevad, on just märkimisväärne tema tohutu haare. Et ta ei ole üldse traditsioonilises mõttes euroopakeskne maid, käsitab seal lõuna Ameerika arhitekt, Jaapani arhitekt. Ta vaatleb totalitarismi, mida tavaliselt moodsa arhitektuuri kaanonist ei kaasata Nõukogude Liidu arhitektuuri. Et selles mõttes, et vaade on nagu laiem, aga samas selles vaates alati on sees hinnangulisus ja väga sümpaatselt kombel. Ta ei varjagi seda. Vaadates korra raamatu nii-öelda sihtgrupi või jälle kuidagi tiiru jõudes selle juurde, et see raamat on mul isiklikult kuidagi väga armas, et Clinton määratleb selle sihtgrupi umbes nõnda, nii võib raamatut lugeda algusest lõpuni kulgeva tervik käsitlusena või sukelduda suvaliselt erinevatesse pea tükkidesse kuigi kõiki ülesehitamisel silmas peetud asjaarmastajate eest ja põhiõppe tudengitest sihtgrupi loodame, tekst suudab stimuleerida uurimustööd järgnevates õppeastmetes ja osutuda kasulikuks teatud konkreetset idee liini järgivatele asja tundjatelegi. Et kui see raamat on nüüd Eesti kunstiakadeemia poolt välja antud, siis seal pressiteadet lugesin, et see raamat ilmus siis mul tuli kohe meelde. Arvan, et need olid maarjamürki Madli Mihkelson, kes, kes kuskil raamatulaadal frantoni veel veel nende inglisekeelset raamatut müügil nägid ja muigasin, et näed, et meie väike piibel viidata siis Mart Kalmu loengutele. Ma saan aru, et selle raamatu tekkimise tellimus tuli kui Eka enda poolt. Nojah, sest et otsiti tõesti sellist raamatut, mis oleks õpiku funktsioonis. Mingil hetkel oli kaalumisel vist veel alangalkuun, kes on palju konkreetsemalt siis kirjutanud modernistliku arhitektuuriajaloo mis algab ilusast joogendiga ja, ja lõpet modernismi kriitikaga, et mis on palju kitsam. Et selles mõttes mul on hea meel, et nii-öelda õpiku positsiooni sai valitud just rämpton, kes alati Ta seostab konkreetsete arhitektide loomingu või mingisuguse stiiliga laiemate ühiskondlike protsessidega. Et tal iga peatükk algab pika tsitaadiga mingisugusest tekstist, kirjandusest või, või ajaloost, mis nagu värvib või annab ütleme, selle arhitekti mõistmiseks. Samas muidugi ta on kanooniline, sellepärast Ta ikkagi kirjutab loojat. Ta kirjutab, tippude ajalugu siin selles põhiosas on kõik peatükid valdavalt autoreid pidi liigendatud. Ja noh, ega ta sellist argikeskkonda ei kaasa, aga seda oleks võib-olla tema positsioonilt ka palju nõuda. Selles mõttes ta tõesti taastoodab kaane, nüüd, kus me mõistame arhitektuuri või tegeleme arhitektuuriga ainult selle suure A-tähega, mis on andekate arhitektide poolt loodud ja seda vaadet, jätkab ta siin kuni lõpupea tükkideni. Loomulikult. Kuidas sa ise nagu arhitektuuriteadlasena seda nii-öelda viimaste uut peatükki, mis siis nagu on kõige värskem nagu hindad, et ma, ma arvan seda enne ka lugenud ja raamat võimaldab ennast lugeda selliste eraldiseisvate Esseedena siis ma loomulikult alustasin siit noh, lõpust ja ja üks küsimus, mind väga huvitas, mida, mida pressitekstis lubati klišeed, et viidatakse nii-öelda staararhitektide fenomenile või käsitletakse seda probleemi ja siis ma ei leidnudki palju rohkem kui kui ühe lause, mis viitas sellele, kuidas on tekkinud selline populaarne võtta ja hakata arhitektidel laskma pärast noh, nii-öelda Bilbao efekt, eks ole, et staar arhitektid kutsutakse erinevatesse perifeersetest kohtadesse selliseid märgilisi hooneid ehitama, et see natuke välja ja üldse see viimane ketis mind ausalt öeldes natukene kurvaks just seetõttu, et minu arvates siin selles viimases peatükis kõige tugevamini tuli välja Fremptomine enda selline sotsiaalkriitiline hoiak ja selle raames nagu kõige vähem joonistus võib-olla väljas mingisugune reaalne ühiskondlik kontekst, mis varasemates peatükkides on palju paremad. Omalt poolt pakuks selle seletuseks selle, et tegemist on lihtsalt niivõrd kaasaegse arhitektuuriga, et seda ei ole keeruline niimoodi tagantjärele taolisel viisil nagu ümber jutustada, nagu võimaldab, märksa laseme arhitektuuriajalugu, et kas probleem võib olla selles või või näed sa siin äkki veel mingit muud sellist nihke põhjust või kas ma teen Dremptonile liiga? Ma ei oska niimoodi öelda, aga kindlasti on see, et et seda viimast peatükki endale olnud päris keeruline kirjutada, kui ta on tahtnud seda mahuta samasse süsteemi kui ülejäänud raamat. Et ta on tahtnud siis kirjutada kaasaega samamoodi läbi oluliste loojaisiksuste ja on leidnud siis kuus sellist märksõna, mille kaudu neid grupeerida. Võib-olla on üks asi selles, et kuna see peab sobituma ülejäänud raamatu otsa, siis võib-olla ta on ise endale ülesande natukenegi halvasti püstitanud neid niimoodi vägivaldselt grupeerima hakates. Aga teine asi on see, et esiteks jah, keeri saab siin kõvasti kriitikat, samamoodi näiteks kreeglinn ja kogu selline morfoloogiline traditsioon, kõik, mida ta vähegi kahtlustab tühja vormi tegemises. Aga samamoodi on kõnekas mitte ainult see, mis on siis pandud raamatusse, vaid seina, mis on välja jäetud. Et Ta on välja jäetud igasugused Araabia nafta, seikide rinnad ja kaasaegne, mingi Kagu-Aasia urbanism. Kõik sellised kontekstist, mis on väga rasked, paigutada siuksesse looja kesksesse, käsitlesse, kus olusid defineerivad palju rohkem, pigem igasugused muud aspektid, urbanism, majanduslikud, poliitilised asjad. Loomulikult see viimane osa on probleemne ja seda kindlasti annab kirjutada ka mingil teisel moel. Aga selles suhtes ma väga kuri ei oleks, Malex kurjem siis, kui ta üritaks jätta sellist objektiivsuse muljet. Aga kuna ta läbi raamat tõttu ja eessõnas ja üldse on suhteliselt selgeks teinud oma hindamise alused, et ta hindab kohaloomet ja sellist keha kogemuslik kui arhitektuur jatektoonilisust ja on igasuguse pealiskaudsuse ja pinnalisuse ja kujundikesksuse vastu siis nagu läbi selle teadmise on võimalik seda viimast osa ikkagi iga lugeda ju. Ja ei, ma ei üldse ei ütle, et ei ole võimalik lugeda ja ma tunnustan frantonit väga selle eest, et absoluutselt ei varja oma subjektiivsust ja oma nii-öelda ideoloogilist hoiakut või noh, et see on kõik nagu väga aus, kuigi samas me jälle ütleme ise kirjutajana nagu koga kadunud sellise käitumisi teatavatega ebaausast, vaid sa nagu vabandad ennast juba ette, et siin ei saa siis Eesti kritiseerida. Aga see on kõik väga aus, ütleme niimoodi. Mul pigem tekkisid sellised titutsioonidetasin krik lünnile juba korra viitasin, et mis on siin selles morfoloogia alapea, tükikese alapunktis. Et noh, lihtsalt nagu näitena sellele probleemile, mis mulle nagu silma hakkama nüüd ütleme stiilist ja neoplatonismist on nagu eraldi peatükk ja ütleme, neoplatonism on ka avatud täiesti nagu selle Diosoofiline taust ja nii edasi siis Lõnnise morfoloogia probleemid ja küsimused, millest see see nii-öelda tühi vorm nagu juht või mis on see idee seal taga on küll nagu välja joonistatud, aga aga kui ma jälle nagu võrdleme, kui palju on ühele või teisele asjale antud nagu käsitlus ruumi, siis siis mulle siin just tundus, et distiis on ajalugu. Seda on väga hea käsitleda nagu mingis kontekstis ja see on selles mõttes niisugune hea ja turvaline. Aga et kaasaegne kõigepealt ei ole nii ajalooline taust ei ole sarnases võtmes nagu tekstiil, nii hästi avatav ja teiselt poolt lihtsalt kuidagi tundus, et see kaasaega hakkas lihtsalt ka sellepärast võib-olla mõjutama, et Thompson isegi tegevarhitekt, et noh, et tal on märksa tugevam nagu selline ideoloogiline positsioon selles suhtes, mida hetkel tehakse või noh, puht arusaadavatel põhjustel, et see on see, millega ta on ise seotud. Jah, kindlasti, et kasepead ikka on ikkagi sellest vaatepunktist, et mida peaks tegema, see on ikka kirjutad, et arhitektid, arhitektide nii-öelda ja, ja mis puudutab linn, ma arvan, lihtsalt ka see, et Franken ei ole kõigega ühevõrra hästi kursis, et ta lihtsalt võib-olla ei java neid taustu nii põhjalikult ja hästi. Aga see on ka hea tähelepanek jah, et viimase peatüki osas kõik see arhitektuurivälised mõjutajad, mis tegelikult on võib-olla tugevamad kui need ajaloolisel ajalgi on palju vähem välja joonistatud ja see oleks ilmselt ka suht sihuke titaanide kirjutada ammendavalt kaasajast ja selgitada välja, et millised aspektid just ja selles suhtes viimane osa erineb eelmisest üksjagu ja varasemaga hakkasin sealt tuleb selgelt läbi see ta lihtsalt et rohkem läbi kirjutatud kohati toetab ka erinevatele autoritele, näiteks Colin Grow on keda ta siin on tsiteerinud ja kasutanud, et et varasem arhitektuuriajalugu on sellise üldistava pilgu läbinud juba mitut korda. Aga kaasaja suhtes ma isegi ei tule ette, et keegi oleks sellist tööd ürii tänud hetkel kirjutada sellise arhitekt tuuri ajaloolise käsitluse moelist kaasajakäsitlust. Ilmselt see tahab olla siiski veidi settida. Rudy äkki sa räägiksid veel natukene sellest kontekstist, millest frantoni raamat nii-öelda sünnib, et sa siin varem juba korra viitasid temale pärinamistest sellist traditsioonist, kus nagu ajalugu käsitletakse sellise kontiinumine, et kus ei räägita postmodernistlikus katkestusest, ütleme siis niimoodi, et palun natukene avaksite veel seda tausta. Noh, taustaks on see, et franton on õigupoolest brit ja õppinud on ta tegelikult hoopis Londoni haagi täitšel Association, nii koolis. Mis on Inglismaa kõige olulisem arhitektuurikool praktiliselt et siiani ja õppis ta siis 50.-te lõpul tegelikult kus oli just selle kooli kaudu tulemas esimesed popkunstinäitused ja, ja seal tegutsesid Smitesse neid ja ja kogu sihukene kõrge ja madala kultuuri ühendamise teema. Aga see võib olla nii palju, ei mõjutanudki, kui et 65. aastal läks ta Pietro haisen sel Princetoni ülikooli ja siis ta on ise öelnud, et sinna minekust kuni siis 68. aasta sündmusteni, et see on tema jaoks olnud otsustav periood, kui tema mõtlemine politiseerus, et sellest ajast ja sellest keskkonnast pärineb just see tema selline selge pühendumus või sihuke selgelt vasakpoolne mõtlemisviis ja bitraizelmani ümber kogunes sinna terve ring progressiivseid arhitekte, näiteks Anthony Viidler ja, ja Maarja kandal Soonasse Diana Grast. Nad asutasid ajakirja oposižens, mis oli ka väga mõjukas ja vot seal ajakirjas Seitsmene, kolmandal vist kirjutaski franton esimese sellise artikli industrialiseerimine arhitektuurikriis, millest sai nagu selle raamatuseeme. Aga siis samal ajal Jeili ülikoolis oli nagu teine liin. Ühesõnaga, Ameerika arhitektuurielu polariseerunud sel perioodil hästi tugevalt, sest niinimetatud valgeteks hallideks arhitektid, eks hallid olid siis eelkõige Robert fantuuri omaseks rahvapärasuse aktsepteerimise ja ja ajalooviidetega ja mille hiljem Chengs kirjutas selliseks selge piiriliseks postmodernistlikus arhitektuuriks ja valged olid haisen manni juhtimisel, need, kes leidsid, et tuleks siiski üle vaadata modernismi valgle. Nad vaatasid ajaloo poole küll, aga nad vaatasid pigem 20.-te poole, inspireerisid konstruktivistidest, varasest kurbust ja nii edasi. See on see, see kontekst, mille suhtes franton pidi siis valima poole. Nagu üleüldiselt on välja kujunenud erinevalt eesti kontekstist arhitektuuriajaloo, uurijad ja kaasaegse kriitikud mõnes eriti Ameerika ülikoolides, üldjuhul on arhitektid mitte kunstiajaloolased nagu Eestis. See on põhimõtteline erinevus, mis kindlasti värvib nende kirjutamise viisi. Ja, ja frantoni puhul kehtib see samamoodi. Siin ka enne küsisin juba korra selle raamatu nii-öelda õpiku staatuse üle, et kuivõrd, kas ja kuidas franton nii-öelda arhitektuuriajaloo kirjutamise kaanoni mõjutanud. Ja see küsimus lähtus tegelikult varjatult sellest, et kuivõrd see frantoni nii-öelda valgete arhitektide poolt või kuivõrd see nii-öelda frantoni koolkond ja see asjaolu, et see raamat on õpikuna nagunii oluline, on mõjutanud Eesti arhitektuuriajaloo kirjutamist, suudad sa kõrvalt hinnata? Ja sellepärast, et ma ise olen selle sees, mina täiesti. Kui ma õpetan arhitektuuriajalugu, siis ma arvan, et primaarselt paraku. Ma toetan frantonile just nimelt nagu selle haarde sellise arhitektuuriproduktsiooni ja ühiskondlik protsesside sünteesimise pärast. Aga see ongi see, et ma võib-olla siis osaltanu frantonile pean sellist vaatamise viisi õigeks, et vaadata arhitektuuri kui ühiskondlike majanduslike protsesside välja anda, sest ma olen sügavalt veendunud, et arhitektuuriajalugu ei saa kirjutada samamoodi nagu kunstiajalugu. Võib-olla ideaalis võiks astuda prämptonist sammukese veel edasi ja aga igal juhul see ei ole õigupoolest selline vabade-loovate geeniuste keskne ajalookirjutus. Ja noh, ma arvan, et kuna frantonitan kasutatud ekas hästi palju, siis, siis see arusaam on jõudnud meil õppivad arhitektidena ja kalm on kasutanud seda õpikuna varasemal ajal. Ilmselt see on värvinud ka viisi, kuidas ta on kirjutanud kokku Eesti arhitektuuriajaloo, mis kalmu paksu raamatuna on ka kanaliseerumas, kui mitte kanaliseerunud. Et seda siis on küll ka ehk väikeste fragmentidena ümber vaatamas, järgnevad kirjutajad või laiendamas prohvet sellise aluse või põhja seesamalaadne mõtlemisviis ilmselt loob küll. Ühtepidi on siis andekad loojad ja, ja teiselt poolt neid mõjutanud ajalooline kultuuriline olukord nendega asja vastasmõju. Ma võiks öelda, et puht niimoodi lugeja kogemuse seisukohalt on küll kalmu Eesti 20 sajandi arhitektuur õhtul ei ole väga sarnane, et isegi kui ma ei suuda, lähed hoc nagu sõnastada neid sarnasusi, mis nende raamatute vahel on siis lihtsalt see ka kasvõi selline esseedepõhisuse, see raamat on justkui ajalooline narratiiv ja teatav struktuur suur, mis natukene kattub peatükist peatükki aga samas lähtub ikkagi nagu, nagu üldjoontes ajaloolisest jutustusest aga on samas loetav nagu üksikute esseede, noh, nii nagu Python oma raamatust kalmu raamatu lugemise puhul oli, et nad ei, ei tekkinud kordagi pleemi teda nii-öelda keskkoha pealt lugema hakata. Et selles mõttes ma usun, et sul on õigus, et Eesti arhitektuuri Canoniseerus see hetk, kui kalmu raamatuga ilmus. Jah, ma ei olnud siiani sellist probleemi enesel nagu püstitanud, aga, aga ma usun, et sul on täiesti õigus, et see frantoni eeskuju kalmu Eesti arhitektuuriajaloo käsitluse juures on üsna nagu tugev. Ja noh, ma ei tea, mulle tundub, et see on hea. Mul ongi, ütleme selle nii frantoni raamatuna ideoloogilise külje juures, ta ise kogu aeg rõhutab sellist marksistliku tausta ja püüab seda oma sellist sotsiaalkriitilist palet hästi eksponeerida ja öelda, et see on nagu selle aluseks kogu selle käsitluse aluseks. Samas lihtsalt see viis, kuidas ta seda esitab, siis olenematta mina Ennast kuidagi otseselt vasakpoolsusega ei seosta, pean ennast üldse poliitiliseks siis selles raamatus ei hakka mind nagu ühelgi hetkel nagu kordagi häirima välja arvatud võib-olla viimane peatükk, kus seal natuke liiga konkreetselt ja dominantsed väljas. Aga kogu ülejäänud nagu raamatu seisukohalt tundub see mulle täiesti selline enesestmõistetav ja loogiline ja ütleme Eesti 20 sajandi arhitektuuriajaloo puhul samamoodi. Et sellist nõukogudelikku arhitektuuriajalugu oleks minu meelest absurdne. Võimatus ei saa kirjutada ilma selle sotsiaalse taustata aga saateaeg hakkab sellega otsa saama. Aitäh sulle, Ingrid Ruudi, et sa olid nõus mind frantoni raamatu tagamaade suhtes natuke valgustamast ja aitäh ka kõigile kuulajatele. Te kuulsite saadet Tartu möliseb kuulmiseni. Kunstiministeerium toimub klassikaraadios neljapäeval kell 21. Kunstiministeerium.