Päevatee suvekülaline. Head kuulajad täna päevade külaliseks, näitleja Aarma, tere tulemast. Tere mede. Mul on väga hea meel, et sa leidsid mahti oma kiire tegutsemise juures. Esiteks sa kutsusid, teiseks, ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma tahan mõnest meeldivast asjast loobuma, olgu siis see meeldiv asi kasvõi iseendast, räägime, mis väga tihti elavatel inimestel ongi meeldiv. Oled sa edev? Ma kardan küll, jah, või me peaksime siis kõigepealt sellest definitsioonist kokku leppima mise edevust, tähendab, no hästi, mängime täna, et ei ole. Et siis näeb nagu uhkem ja väärikam välja. Ta põlekuid siia ja sinna Vanemuises kuni spordialine ikka võtad vastu? Ei, ei, kaugeltki mitte kõik. Mõnes kohas võib ennast lausa lasta kõrvetada ja sedamaid tahab mul seda piisavalt juba saanud ja teinud siis kõrvetada saanud, valin ka ja oleneb täiesti väljakutsest, pigem võiks minna Tartu taha Maarja küla lastele esinema kui Linnahalli kamistama sõnu, mida ei usu, ei komista ja ise ka need, kellele omistatakse, ehkki rahaline ressurss on sootuks kordi erinev. Aga ikkagi nii et mitte igale poole, mitte igal ajal. Kui rahast jutt on, sa oled vabakutseline? Ei saa öelda, ma olen vabakutseline oma nii-öelda lisaerialal ja näitlejana lõpuks ometi sellest repertuaari taagast prii, aga oma leiva ma teenin praegu Maalehe kultuuritoimetajana ja olen sellega väga rahul, aga kui rahast rääkida, siis ei ole mul seda kunagi puudus olnud, sest et mul ei lähe teda palju vaja. Vaat kui huvitav jah. Kui raha kulub vähe, siis ju ei tule puudus tiime majja. Kuhu see raha kulub? Natuke raamatute peale ja suitsusaidi. Ei, ma jätsin suitsetamise jõulu esimesel pühal maha, nii et praeguseks suveks juba üle poole aasta on sellest möödas ja ja arvan, jätkavad seda teed, ehkki ega kerge ei ole. Organism küsib kogu aeg siit ülevalt aju korruselt, et mees, millal see karistus otsa saab. Aga meie seis, lõpetaja, seda karistust ei sigarettide peale ei lähe. Mõnikord läheb mõne kena napsu peale ja seda ma ei salga ka. Mulle nimelt meeldib alkohol. Kadri jook ja see on noatera peal käimine tekitab inimeses väga kummalisi kreisi, küll kahjulik, ma ei soovita kellelgi protsess, aga, aga ma väidan, et ma olen nende kallal, seda proovinud. Ei ole ka eriti kulukas. Keegi küüniline statistika on praegu väitnud, et Eestis on läbi ajaloo kõige odavam viina hind, suhtarvus, palga ja sissetulekuga. Kõige odavam. See on väga ohtlik näide. See on minu arust väga ohtlik näide, et mingi lauaviina saab alla 50 krooni pool liitrit kätte. See on kolm õlut. Nii ei tohi olla see suhtarv eesti rahvastele omale haiget sellega genofondile, aga mina ei ole selle määra ja võib-olla nüüd Ansip varsti on, sest et taksid, tõusevad ja sigaretid ja kõik muu patukaup läheb kallimaks, aga ma olen kõigest valija, mitte valitud, nii et ma ei ole siin otsustaja. Ja edasi rohkem nagu vanal inimesel raha ei lähe ma tõenäoliselt suhteliselt vanaks ju. Olen 56 aastane, see ei ole ju enam teab mis noorukese pole enam keskigagi, kes kehaks loetakse kusagil neljakümmet, seda ma olin väga ammu ja vanast peast ju ei viitsi enam nii väga moeröögatust, aga kaasas käia ka neljatonniseid päikseprill endale osta, mille keegi kogemata puruks võib istuda või, või mingeid ülimoodsaid autosid omale muretseda, enamasti küll liisida. Ja see tegusõna muretsema on siin ka väga ajakohane eestlasele üldse loll komme kõiki asju muretseda. Ta muretseb isegi sulepea endale selle tegusena tõelise sisu juurde tulema, siis muretsemine tuleb sõnast mure. Mis puutub siia pastapliiats, aga näeme ameti, ütleme ma muretsesin omale sulepea. Nii et see auto muretsemine siin on küll õige, sellega tuleb ju päris suur mure, kes omale auto muretseb, aga ei ole paremat tegusena hankima kuidagi kaubanduslikke kuidagi selline liiga jõuline, liiga action sõna ostma ei ole ka alati päris õige, mõnikord asju vahetatakse või varastatakse või või mida iganes tehakse, siis ütleb eestlane, ma muretsesin. Nii palju siis murest ja rohkem ja raha nagu eriti ei kulu ju need kommunaalmärgitud, et need on vaiksed ja või on see kaudne kiitus praegu Maalehe leivaisadele? Ei tea, aga ma ei, ma ei põe eriti, mida mul ei ole, ma pigem muretsen selle eest, mis mul on ja kas ma sellega hakkama saada. Kas see filosoofia on pärit isast? Ei ole päris, ei ole isa hinnanud eriti kõrgelt minu sellist, tere käes ja mantel üle õlapositsiooni ja praktiliselt täiesti omandivaistu puudumist. Ta arvas, et inimene muutub sisemiselt väärikaks siis, kui ta peab vastutama millegi endast jäävama eest. Ma ei pea silmas praegu aint lapsi vaid ütleme, noh, loodame kõige räägime näide kinnisvara või mingi varandus, näiteks raamatukogu või miskit muud sellist, mingi looduse tükk mis on äkki sinu nimele kinnitatud kusagil katastris mingi koseke, mingi jõeki, mingi hektarit, need, see tõstab nagu inimese sisemist mõttekultuur, jäta, omab midagi, ta vastutab selle eest seal lendava sääsekesest alates ja galakesega jões lõpetades. Vot minul seda ei ole, mul pole ühtegi hektarit kest. Ja ma praegu ei teagi, mis minu nimel on. Ahmuta roller. Ega muud ei ole, auto vist on ka eelmise ostjale. Uhkeldab küll, jah, noh, eks ma selle Kohkeldan ka edasi, siis temaga on kõige mugavam linnas sõita. Nii et nii palju siis minu majanduslikust seisukorrast, millasena isalt pärisid Gunnar armalt nime eelkõige perekonnanime, tema pandud eesnimegi, eks ole, seal puhtalt. Miks tema, see on tema vanaisa nimi. Jüri Aabram oli Gunnari vanaisa, Gunnari isa August Aabram, hilisema Aarma sai nimeks, eks minu vanemale vennale, kelle nimi ongi August Aarma. Aga mulle pandi siis isa vanaisa järgi, nii et see on sealt tulnud ja muidu ka ilus eesti nimi ja Venemaal, kus me sündisime, oli seda suhteliselt kerge teisaldada vene nimeks juura oleksid Rünno või Urmas olnud nimeks, noh siis oleks ju natuke raskem olnud, sest et ega me keegi ei tea, millal me sealt ära saame, ükskord aga nii August Maria kui ka juura meie kolme lapse nimed olid ka venekeelses nii-öelda nime alfabeedis olemas, välja arvatud esimene vanem vend Rein, kes sinna ka nälga suri, tema nime nagu teisaldada ei saanud. Aga visalt ehk olen, jälgige järelemõtlemise võime ehk ja teatava noomiva. Ma mäletan teda kui, kui aeglaselt ja rahulikult noomivat meest liiga tormakatu otsuste tegemise puhul. No mida aasta edasi, seda rohkem ma olen seda noomimist omaks võtnud, mitte noomimist, vaid rahulikus jah, noh, sedasama häält, mis praegu veel aastakümnete tagant minuni aeg-ajalt jõuab ja see oli, noomib. Aga jah, seda rahulikkust jah, mis selle nomimise sisu oli. Nii et vast see, aga muus osas ei saa nagu Isoik, aga mis me siis ikka nii väga isadelt pärime? Ega tipplaulja poeg ei ole alati tipplaulja, võib ju siin ka Eestist tuua nimesid, aga ma parem ei too. Ega tippmaletaja lapsed ei tarvitse olla samad Tipmale tead või, või mingi mingi ravitseja või tarkmehe või kuidas teda iganes hüüti. Järeltulijad ei tarvitse ju täpselt samal lainel olla, neil kõigil omad elu, arusaamad ja huvid. Vend lõpetas mul majandusteaduskonna, praegu on kõrgkooli õppejõud, teaduste doktor. Õde lõpetas mul ajaloo on kõrgkooli õppejõud ja kah vist minu teada seda, doktor no vot, mina olen see ainuke kaapekakuke, kes ei ole kusagil, ei õppejõudude doktor ka, ja ausalt öeldes ei taha olla ka nii, et isa jälgedes nagu otseselt ei läinud keegi, ehk võib-olla vanem õde Maria Tilk, kes jätkuvalt kirjutab väga põnevaid huvitavaid raamatuid umbes sellel samal lainel, millest Isamaa 10 raamatut kirjutas. Ja seda on tore lugeda, olen üks esimesi oma raamatute lugejast ja kartmata reklaami teha, soovitan seda ka teistel teha. Oled sa rahul, et sa oled Jüri Aarma? Ei ole. Miks me peaksime olema rahul? Sattusin nii kummalisse. Ma ei põe muidugi ka mingisugust kurvastust, pidevat kurvastust selle üle, aga ma sattusin sellisesse kummalisse vahetusperioodi sellel sajandil, et nagu irvhambad, ütlesite, et kuulsa isa-poega kuulsa poja isa ja mina, see vahepealne Brežnevit põlvkond, komsomoliealine põlvkond, see põlvkond oskas kahjuks enamuses on erandeid muidugi, sest praegused riigijuhid on kõik sellest samast põlvkonnast, umbes erandid on, aga põhiliselt oskas põlvkond jääda hammaste vahel rataste vahele. Esiteks ta ei suutnud omandada keeli, mina võin purssida kahte-kolme nelja, aga ma ei valda neid, ma ei saa minna intervjuud tegema rootsi keeles või inglise keeles sloveeni keeles kuidagimoodi jah, teatud põhjustel või soome keeles saan nende keeltega hakkama, aga ma ei saa öelda, et ma valdan neid tänapäeva meie lapsed nii-öelda siis mu oma lapsed, keeled märkamatult ja soravalt suus. Iseenesest pole kusagil eri keeltekoolides käinud. Piirid läksid palju varem lahti, lapsed hakkasid mul välismaal reisima, kui nad olid alla teismelise mina kolmekümneselt alles oluline vahe inimese kujundamisel. Meie jaoks oli palju asju perspektiivituid tolleaegses küll juba lõpupoole kapovas, aga siiski ikkagi veel väga võimsas ohtlikus imperialistliku Nõukogude liidus kus igasugune perspektiiv edasiseks normaalseks eluks puudus, kui sellist ei õnnestunud põgeneda. Sealt ta oli üks suur vangla vanglas ei saa teha plaane, kui sa oled eluaegse vangistuse saanud, aga nõukogude liit oli eluaegne vangla, siis ei ole mõtet hakata ei pulmaplaane ega ega kõrgkooli plaane ega, ega midagi muud, sest sa jääd igavesti trellide ja okastraadi taha. Selle mõttega tuleb harjuda ja, ja seal tuleb hakata Ta võimalikult inimväärilist vangi elu elama. Sellepärast ma ei ole rahul iseendaga, et ma just täpselt see olen, kes ma olen või niukse sündide, hoopis, nii et praegu alles oleks tiibu lehvitama hakanud. Ma arvan, ma oleks pagasist kaugemale, aga lend oleks teine olnud. Võinuks ju ka kolm-nelikümmend aastat varem, nii nagu isal, minu sünniaastast, ka tema jõudis kahekümnendates eluaastates läbi käia terve Lääne-Euroopa ja jupikese muudki. Vaat mul jäigi tegemata. Üliõpilasmaleva ka 73, esimene välisreis Poola rahvavabariiki, see oli minu välismaa kuuritsenjeptiitsopulsionilisega Ernits, ütleb venelane, aga asi seegi. Slotiteest Krakowi tänaval bordüüre raiuda ja siis juhuslik turismireis Indiasse ja Nepaali. Ja siis teatriga mõned korrad armust Soome riigid, reisid ja piirid läksid lahti alles 80 lõpupoole, aga siis oli hilja. Kui inimene on 40, siis on selleks ajaks juba väga palju tema sees küpsenud valmis saanud, uue peale ahmimine oluliselt kooki paremaks ei tee, kookon valmis küpsetatud. Vaat see oli pikk ja lohisev vastus põhjusele, kas ma olen rahul. Kordan taas, ma ei ole rahul, aga ma ei virise. Eestlased on harjunud alati väljasaatmisele, küüditati Siberisse, väga paljusid eestlasi ei küüditatud Siberisse, muuseas väga paljud küüditati tõepoolest see Krasnojarski Novosibirski kant seal teispool luuraleid, see oli ka üsna tihedasti meie suguvendi täis. Meie pere jäi pidama siia Poluuraleid, tolleaegne linn või on ta isegi praegu kiiroff? Kirovskaja oblast. Praegu ta vist on ka kuberner ja kui ma ei eksi, ei ole tahtmist enam sinna minna. Üks suur jõgi, Vjatka on selle sellega jätkaloniks lisajõgi Movama vaat selle Molame ääres oli üks küllaltki peegheva ja seal õnnestus mul ilmale tulla 1009 51. Tõsi küll, passis on märgitud hoopis teine küla, aga see vene värki võib pigem naerda kui usaldada, sest et minu kaksikust õde ja vend on ka eri kohtadest sündinud. Mis näitab ka, et Venemaal ei ole miski võimatu, aga seda kedagi ei huvitanud ja passis on teil küll oma kolme neljakümnekilomeetrine vahe. Aga lõpuks ka see ei ole tähtis tänase päeva passis, nii imelik kui see ei ole, sünnikoht lihtsalt Venemaa, nagu oleksin mingi küla kusagil Narva piiri taga. Ei, mina jäin väga rahul ja mina nälga ei näinud. Süüa selleks ajaks laual juba oli, isa istus küll kinni, aga ema oli kultuurimaja juhataja rabas nagu hull ja kolm last said ikka toidetud, nii koolis käidud kui lasteaias ja kliima oli parem kui Eestis. Talved mõnusad, kuivad, külmad, kõva pakane, uss kõva, 25 kraadi. Suved hästi soojad mustmullavöönd. Iga asi, mille maasse torkasid, hakkas kasvama. Isa rääkis hiljem, et see jätkaja kant seal oli vist üks väheseid Venemaakohti, kus kunagi talupoega tead, mis asi on pärisorjus. Seal lihtsalt ei olnud mõisnik. Ja ometi elati näljasurma piiril. Sest et talupojad lihtsalt oli selline, ta tegi ainult poole heina valmis ja kui lehmal hein talvel otsa lõppes, siis kisti katus paljaksil, toodiad lehmale. Järgmine kord mindi heinale, tehti see katus korda ja siis jälle pool seda heina lehmale talveks ja kui see sai jala aprillis otseseid mindi katuse kallale. See oli kohe iga-aastane värk katustele lehmale alla tuua. Miks seda seina natuke rohkem ei võinud teha, seda sellest ei saa. Eurooplane alati aruse stressi humagniubamjošnaga öeldakse. Vot selline filosoofia, kusjuures inimesed rahulikud, südamlikud, vahvad, päästsid mitu korda meie eesti kolooniat, seal küll hoiatuste, küll toiduainetega. Isa müüs kuldkellaajast emale kitse veel mehe perele ja nii edasi. Kitse ma ei mäleta, aga ma ei mäleta ka nälga. Ja järelikult mis on lapsel vaja identiteedi küsimusega mind esialgu veel ei tülitatud. Ma olin ikka paras tatine vene jõngermann, niukene, juurik, kõik, nii et Venemaast peale mõnevõrra parema vene keele oskuse võrreldes teiste eestlastega ma eriti midagi muud ei pärinudki. Sünni kohta on aga mitte kodukoht. Kas see kohta jäänuka mõjuta pärast käieri? Nõukogude liidus oli üha rohkem siia tulla vaid inimesi, kelle sünnikoht oli, oli umbes analoogiline, ei olnud midagi, aktsent kadus ruttu ära, eesti keele omandasin perfektselt imeruttu, juba aastaga oli vene aktsent kadunud, eesti keel jäädavalt suus, siis hakkas vene keel kadumas. Nii et Eesti päevadel isa sundis mind takkajärgi iga päev kaks lehekülge või oli see 20 või oli see ajaline hästi kaua lapse jaoks lugeda vene keelt, aga kuna mina koolis seal ei käinud, siis oli kirillitsa minu jaoks üsna vaevaline. Tavalisi alatiinitsa kõrval, niiet vaevlesin selle vene keelega takkajärgi Venemaalt tulles üsna üsna palju, et omandada vene õigekirja vähemasti, sest et mul oli aint tänavakeel mõjub kirjutada, ei osanud liiga väike laps, et seda seal omandada. Nii et Venemaa oli, nagu ta oli ja üks osake minu elust, aga ei erilist nostalgiat, erilist viha mööda väärilist armastust. Kuidas tuli sul mõte, et peaks hakkama näitlejaks? Seepärast ongi seotud selle sisemise edevusega või? Ja ma leidsin endas, äkki ei ole siiamaani leidnud hästi palju mingeid augukesi või punkte, mis kõik ühtivad selle eriala puhul? Enda arust oskasin hästi kõrgele hüpata ja karata, viisi pidasin ja mälu oli mingil määral ja luuletusi oskasin ja, ja esineda tahtsin pööraselt ja nii et sügavate 60.-te lõpus Pärnus elades hiilisin vaikselt sinna Pärnu teatrisse, nägin seal paari tuttavat ja niida sealses stuudios salaja isa eest, isa ei tahtnud, et ma seda ametit valin. Salaja isasse elukutse, lähemale tuli jazz, kui tuli 70. aasta ja selleks ajaks ma olin keskkooliga kuidagimoodi ääri-veeri lõpetanud siis täpselt sel ajal ever ääri-veeri tahab seda halvasti, aga kool lasi mu läbi. Ma lubasin koolile ja kool uskus mind, et ma ei lähe täppisteadusi õppima, nimelt käin üheksandas istuma omal ajal, mul on hästi palju kahtesid ja ise olime hästi solvunud selle peale ja mina ka ja ma olin halb õpilane. Ma ei suutnud. Ma ei tea, miks omandada suhteliselt hea pea, muidu jääb päris hea mälu ja aga vot täppisteadusi ei suutnud omandada neid, ilmselt tuli siis kodus korrata, mida ma ei teinud ja niidan unarusse valemid, kõik jäid üksteise kuhja. Põhilist matemaatika, üldse täppisteadused seal, kus tuleb komadega tegemist, seal ma vaatan eemalt ja igaks juhuks ei, väga ei kavatse seal. Mul on neli tehet selged ja protsendi oskan ka võtta. No veel mõnda lihtsamat ruutjuurt ka, jah. Aga see on ka kõik matemaatikast, kuigi ma küsiksin praegu 40 aastat pärast keskkooli lõpetamist mõne teise käest, kes näiteks lõpeks neljaga kas temal oluliselt rohkem matemaatikast veel meeles on, noh, võib-olla mõnel on, kes matemaatikat õppinud ja edasi, aga tavaliselt mitte keskkooliprogrammist jääb inimesel meelde umbes 10 protsenti. Kõik muu on ajuharimiseks arendamiseks ajugümnastikat mõeldud. Ta peabki ujuma. Meil ei peagi praegu peas olema keemia valemit, kuidas üks asi reageerib teisega, mis tuleb edasi, noh, võib olla väävelhappe valem, ehk on meeles, või soolhape või, või see, mis on autoaku sees või seal raua aatomkaal, sest et võib-olla me puutume sellega rohkem natukene kokku. Aga kõik muu jama ju onu enamasti ära nagu kunagi kätteõpitud luuletus, mis terve elu ei pea peas seisma. Nii et keskkoolis läks halvasti, aga ma lõpetasin ära ja ma väga tänan selle eest oma endisi õpetajaid, mõni on isegi praegu veel elus. Et nad usaldasid mind sellise pooliku keskharidusega ilma peale ja sealt kohe automaatselt siis kateeder, lavakunstikateeder, kus ma ei arvanudki, et ma sisse ei saa, ma tean seda ülbust, miks tegelikult vaadates seda kontingenti, kes sinna kogunes? No nii väga kõva mees ei olnudki, seal oli ikka väga häid andeid jalaga segada, aga sain sisse ja ja lõpetasin, ja pärast seda olin 30 aastat noorsooteatri näitleja ja, ja praegu siiamaale, aga ainult mitte seal, küll aga, aga eriprojektidega need, mis mulle meeldivad, võtan vastu ja, ja osalen siin Haapsalus. Teist aastat läheb valge daam edasi ja varjusega teeme üht-teist ja teater, Arenas, teeme üht-teist ja nii, et vaatan veel mõnda pakkumist ja olen väga rahul ja arvan, et üle ühe kuni kahe projekti aastas päris kindlasti ei tahaks vastu võtta, sest et see läheb paljuks, hakkab kõike muud minu tavalist, laisa elu, sega, tahad õelda? Tarmo on üks nõutud, aga lahisk ja ma ei ole eriti nõutud ka nõutud mehed on ikka need, kes iga iga õhtu kusagil väljas hüppavad. Ma olen suhteliselt laisk ja ma ei viitsi väga tööd teha, näiteks füüsiline töö ei meeldi mulle üldse. Piisavalt palju muidugi elus teinud küll malevas, küll muidu küll igasuguaedades ja kus iganes, aga aga seda, et tungida suveks maale heina tegema, jääb minu poolt ära. Mitte ainult sellepärast, et võib-olla ma ei oska seda teha, tegelikult oskan küll, on tehtud ka, aga ma ei viitsi. Ma pigem väntan kodus veloergomeetril oma kilomeetrid täis, kui ma lähen, võtan mingi looreha ja katsun sellega loodust kujundada. Ei hooli, sellest tehti kahjuks laiskuse tunnus, väljas käia? Ei, ei käi jalutamas, ei käi looduses, ma ei tea, miks ma olen asfalditüüp ja usu mind, ma ei pooseta, aga, aga see on alati niimoodi olnud. Võib-olla sellepärast, et ma olen lapsepõlve mööda saatnud sisuliselt taigas nooruke ja sisuliselt mere ääres. Et siis nüüd vanuigi on nagu mõlemast villalt, et ei kipu enam nii väga seedripähkleid korjama, jaga talvist tindi püügi plahel läbi viima ei huvita üks ega teine asi peale selle, ma ei taha ühtegi elusolendit tappa. Milliks pähkel küll ei ole, aga kala juba on näiteks, nii et ei saa must ka kala- ega jahimeest ega midagi muud. Nii et ja ma olen laisk ja kuni teatud piirini, kui on tarvis pähe õppida üsna kiiresti mingisugune vajalik annus, pikk annus tekst ja siis ma saan sellega hakkama üsna hõlpsalt. Ma olen suhteliselt hea mälu, juba korrasin, kiitlasin sellega, tõsi küll, kurioosne, mul jäävad meelde sündmused, mida aastaarvud kõige igavamad aja loosungi aastaarvud. Sellepärast must ajaloolaste kunagi poleks saanud, sest ajaloolane peab oma mõtet oma teadmisi korrigeerima läbi aastaarvude. No kas seal kristlusest alates ja siis edasi minnes järgi mööda ta peab kuidagi puhastama ennast või rehitsema ennast sellisesse korrapärasus siis minu pea nagu prügikast, aga mulle meeldib selles prügikastis olla, mulle jäävad meelde kurioosumeid, mitte nimedega aastaarvud. Ja see on palju põnevam, ma ei mäleta lihtsalt Katariina teise valitsemisaastaid aga ma tean, et ta suri kempsupoti peal, mille ta oli teinud oma vana armukese, Poola kuninga augusti kuninga troonist sinna keskele augu lõiganud ju siis saatus maksistele kätte seal piisav kurioosum, halenaljakas fakt meelde jätta ja see teeb minu jaoks ajaloo huvitavaks. Vaat niimoodi suhtlen mina oma prügikastis oleva ajalooga ja käin kurioosum juurust kurioosum juurde, sest üks asi on alati teisega ühendatud ja kui sellest traagelniidistiku kokku saab, siis, siis nagu ma ennist ütlesin, selles on väga põnev elada. Kas võluksin näiteks memoturniiri või lihtsalt mälumängu juures ja seda ka seal saab rääkida analoogilistes teistest asjadest. Neli meest erineva pagasiga ja need neli, kes meil seal praegu oleme, igalühel on oma noh, ütleme siis meelisainestiku või ütleme, see, millest ta kõige paremini ennast tunneb, aga üldine paaria on kõigil neljal enamvähem olemas. Ma arvan, et pavist olen neist kõige rumalam Kesemm, sellepärast et mul esiteks ma olen vist kõige noorem seal võib-olla ei ole ka, ma ei tea. Ja teiseks mul puudub tõesti vastav haridus, puudub samamoodi, jah, ei, lihtsalt on, on asja vastu kauem huvi tundnud ja ilmselt hakanud varem raamatuid lugema, kui mina anime seal neljakesi arvutame ja, ja, ja meile meeldib kõigil neljal seal oma nõndanimetatud teadmisi näidata ja väga tihti ka võidukalt sina näitad, siis saab magagi kasti ja ega normaalse inimese pea ongi prügikast. Vaadake, kui virvarris aisad tal sees kõik on, mis ta peab päeva jooksul meeles pidama alates lapsele hommikuse pudingi valmis tegemisest siis koera küünte lõikamisest lõunale, seal töö juures 100 muud asja õhtul seda, et kuhugi on kadunud üks hõbelusikas kuni lõpetades sellega, et ma tahaks veel kaks lehekülge seda raamatut lugeda. Aga ma pean selle homme tagasi viima, järelikult ma loen, kolm neli, et ma saan rutem, täielik virvarr on tegelikult inimese rahulikus peas lihtsalt jaanaru. Sellest, see on prügikast, see on ju trash. Noh, see on see kõik, mis arvuti juures viskamas trassi nupu alla ja see läheb suure-suure-suure nimekirjana, sinna ka jääb, sealt sellekteerub muidugi see enim vajalik välja, muidu me ei saaks ju elada, kui mälu liialt kummitama või sind kammima hakkab, siis siis juhtuks psüühikaga midagi, on ju neid fenomenaalse mäluga kannatajaid olemas küll ja küll või, või liiga absoluutse kuulmisega inimesi, kes ei talu ühtegi heligi, sest nad määravad ära kohesele tooni kõrguse selle eest tavalist inimest on kaitstud sellise mõnusa halli keskpärasusega. Aga kui kusagilt asi väga kristall, seks või Prinantseks läheb, siis inimene lihtsalt kannatab selle all kasvõi juba haiglane noodimälu. Siin meilgi on eesti muusikakultuuris olnud paar sellist fenomeni, kellel lihtsalt kogu Bach peas on. See võib õudne olla, milline raskuse kaasas kandmine, milline kõvaketta ülekoormamine, aga näe, aju tehti niimoodi, jäeti kusagil mingi võrke, et mingis õel ette panemata mingisugusele Annaalil ja nii edasi. Teised imetlesid, seda küll, aga, aga ma võin täitsa arvata, et selle geniaalsuse kandjal endal võis päris raske olla nagu geeniust seal tavaliselt on ju raskem kui teistel. Sellepärast ma võin kindlasti defineerida, et ma ei ole geenius, mul ei ole väga raske. Sa pead kuidagimoodi ennast tühjaks laadima, sa ütlesid, et sa oled asfalteeritud ja selleks on piisavalt, oleks võimalusi. Mina olen iseenda tühjakslaadija, pole kodus, kabinet vaatega aeda, väga ilus. Nõmmel seisab akna ees, ei, vastupidi. Kui ma koju tulen, panen käe pealt kaardina ette. Ruloo paksu, nüüd muutub tuba suletud ruumiks tuvangel väike ja mina suur, pärast akna kinnikatmist muutuma veel suuremaks. Ma võin siis kass pikali heita, istuda või püsti seista, aga nüüd ma olen täiesti enda pärast. Ja siin on ennast väga kerge nüüd maandada tavaliselt raamatutega. Mu oma kabinetti telekasse tuleb kusagil kolm 400 telekanalit. Kaus katusel, plusseelioni ohtrad, boonused ja suhteliselt kalliks minevad kanali otsad. Vot see on aken maailma, ehkki praegu on tõelise akna taga hoopiski valget ploomi või kreegi õied, mis on väga ilusad. Aga ma ei saa neid kaua vaadata, sest siis läheb asi kuidagi teiseks, ma panen selle pildi kinni, teen teise pildi lahti või ei tee, siis võtan mõne raamatu tuia. Loenja, vedelen. Mängin, et olen laisk ja, ja midagi ei tee ja laadin ennast või laen. Ja üsna edukalt, aastakümneid juba õpin ka niimoodi teksti õpin makiga, loen kogu asjanduse sisse ka partnerite tekstid ja siis panen ta nurka kobisema. Kõrvamälu on tavalised inimesed nõrgem kui silmamälu, kõigil meil mul ka, aga esiteks selle pobisi andmise suur eelis on see, et silmad ei kulu või vähemasti ma võin silmi kulutada mingi muu asja peale. Teiseks ta ei võta energiat sellepärast peale elektrienergia, sest et makk on lõputu. Vahepeal oli kuule isegi sellised makid, millel ringlint automaatselt lükkas teise poole ja tuli sirinal jälle jooksis tagasi. See torises mul mõnikord ööpäevi, seesama näitemäng või siis mingi lõik või mingi monoloog, mingid laulusõnad, mõnikord ka lauluga koos viisiga praktiliselt silmi ja tähelepanu kulutamata. Ta õnnestus üsna suur tekstimassiiv omandada, mitte väga kiiresti, aga rahulikult. Noh, aeg oli 10 päeva, minul oli ta nädala aja pärast praktiliselt peast terve machina, mida tulnuks muidu silmadega õppida ainult oma teksti. Aga nüüd jooksis kogu näitemäng või ükskõik mis asi sulle ilusti kõrva kätte ja jäi päris kauaks ajaks sinna kõrva täpselt nii kauaks, kui on vaja seda ette kanda. Pärast seda annab aju ise autom motoorse käskluse see aktiivmälust lükata passiiv mällu. Ta jääb kuhugi rippuma. Ja kui see aasta näiteks on tarvis jälle valge daami tekst meelde tuletada, päris palju teksti on mul seal ja, ja päris mitu laulu ka. Siis tuleb ta jälle sealt tagasi aktiivmällu ajada, nurka pobiseb Mac püsti panna. Ja ma arvan, mingi paari-kolme päevaga on see asi jälle nii kindel, et võib ilma abistamata vabaõhulavale minna. Ma arvan, et, et nii toimub ka see aasta nagu kõik muud aastad. Nii et küsimus oli küll maandamisest, aga, aga see, see on ka osa maandumisest. Ma saan rahulikult endale püstitatud ülesannetega hakkama ja ma arvan, et see on minu jaoks kõige õigem tee niisama teksti järgi õppida. Teksti on igav ja tülikas. Sa jätad meelde pigem näiteks kasvõi osa raamatu järjekorra lehenumbri või mida ei ole tarvis meelde jätta ja, või siis kellegi maha tõmmatud lause või, või kellelegi vigaselt kirjutatud sõna, sest nägemismälu on selles suhtes kapriisne. Ta jätab meelde fotode jätab meelde valguspildi mustad tähed valgel taustal. Aga kõrvamälu on õhust sinuni jõudev õhu võnkumine palju meeldivam, eriti veel oma häälega sisseloetud. Igalühel on oma erinev õppimismeetod ja ma tean, et väga vähesed kasutavad seda nippi, mis mina teen, aga seegi on omamoodi nii keskendumine kui ka lõõgastumine kui ka laadimine kui ka mahalaadimine. Erilist närvipundart ma endas praegu ei kujuta, ma ei ütleks, et mu pea liiga palju pulki täis või kui, siis tõesti pulki, aga mitte midagi sellist, mis mind ahistab vä? Seda juttu kuulates on mul küll tunne, et sa oled ikkagi Gunnar Aarma poeg ja ma olen päris palju õppinud temalt nendest nippidest ka ta on mulle seda õpetanud mõningaid lihtsaid asju, aga mitte kunagi postulaatidena. Ta lihtsalt pakkus välja, et kui sobib, kasuta seda võtta edasi nii-öelda tasuta teadmiste valdkonnast, kui ei sobi valimiski muus. Ta armastas korrata, et iga inimene on isiksus. See ei ole mingi niisama õõneslause, ta kohe püüdis seda tõestada isik siis seetõttu, et sarnaseid inimesi maailmas ei ole absoluutselt kõik see kuus või varsti juba seitse miljardit inimest, kõik nad on erinevad, mitte ainult Ena poolest. Nad on lihtsalt erinevad. Väga paljus. Sellepärast ajada ühte inimesi kellegi teise inimese roopasse, mõnikord isegi miljoneid. Et nad oleksid kõik üheinimesevoodi nii-öelda vaimne kloonimine või, või kellelegi jälgedes käimine või, või meeleheitis kellelegi eeskuju varjus elamine ja sellest õnnelik olemine on vaimu vägistamine, vale. Me ei tohiks kellelegi eeskuju varjus elada. Ta peaks olema ise küll mitte eeskujuks, aga kui siis iseendale. Vaat seda tema õpetas mulle ja muid lihtsamaid nippe ka, et kui jätad hommikul näo kuivatamata, siis hambad ei hakka valutama. Mis ajas mind naerma. Ma ütlesin, kas ongi, niimoodi, ütled, kui usud, siis on. Ta tavatses väga tihti vastata kõige geniaalse vastus. Vastus oligi see, kui usud, siis on, oli minu küsimusele, kas ufod on olemas? Kui usud, siis on, no ei ole paremat vastust, kuidas oleks saanud, ei ole, et need on kõik kalalaevade prožektorite peegeldus linnuparvest. Mida need tänapäeva ufoloogid meil siin udutavad või vastupidi ja poeg on külalised, käivad kogu aeg maa peal ja nad on väga, siis oleks teistmoodi hulluks pikkamööda ise läinud. Aga vastus, millel puudub vastaja vastus ja mille sees on vastutus, mis lasub siis sellel inimesel, kes usub või kes ei usu, see on kõige geniaalselt, kui usud, siis on nii, võib iga asja kohta tegelikult ju vastata ja pole üldse halvasti vastatud, kas ma võin sinna rohelisel toolil istuda, kui julged, siis istu kui tahad, siis istu, kui usud, et see on seal tool, siis mine istub igat moodi võib vot sedalaadi ja need pole ju sofismid, need pole ju keele teravmeelsused ega, ega sellised Kalambuurid. Ta ei armastanud ärritele Italy suhteliselt tuima ja lihtsa kõnepruugiga, värviline küll näidete poolest, aga näitlejadki olid jõulised robustsed, mõnikord ootamatud. Aga sellist peent nõtket itsitamist tema eriti ei sallinud ei üheski keeles. Ja ka mitte eesti keeles, mida ta võib-olla kõige Paril Valdes rääkimata teistest, niiet ja ma sain talt päris palju tarkust. Välja arvatud see, et Ta ei tahtnud, et sinust näitleja laulja veel veel naisiteks mujale laulja. Õnneks ma pean lihtsalt siga oled, noh, ma ei julgeks ennast lauljaks nimetada, ma ei ole laullu tasemel, erilist häälekool ei saanud, see on puhas isiklik väljaastumise vastutus ja vili. Aga näitlejaks ta tõestas mulle ära, ma lihtsalt olen liiga noor, võib-olla õnneks liiga noor, et ma ei uskunud teda, oleksime teda uskunud, oleks must, võib-olla praeguks mingi rahumeelne muusikaõpetaja kusagil olnud ja võib-olla praegu oleks lõhkise küna ees olnud. Neid muusikaõpetajad on maailm täis. Nõukogude ajal oli neid vähe. Isa ütles seni, kuni kestab nõukogude võim, saad sa alati muusikaga ennast ülal pidada. Mis seal jumala õige jutt. Ainult selle lause esimene pool osutus vääraks. Isa ei aimanud, et nõukogude võim nii ruttu lõpeb, ta tunnistas seda. Ja keegi ei teadnud, noh, Kaika Laine ütles ühes intervjuus mulle mõni nädal tagasi, et et tema küll teadis, nii et Kaika Laine teadis, aga minu isa näiteks ei teadnud ammugi siis mitte minna. Nii et seni kuni kestab nõukogude võim, nõukogude võim lihtsalt ei kestnud ükspäev ja siis tuli väärtused ümber hinnata. Me jalges tantsule šampanja. Ja küll sai keevalise ööelu on elatud nii kirkas tujust, polemis, keetke. Ärge jätke mind, kui oleme joonud, saan banni ja eila. On värske noorpaar mööbliviljast. Ei märkanade puu tuppa külmaga. Kas on aega mõelda praegus? Kui arv on suur, siis see muu võib olla taas Soviet, Scoyaiigristajal ja poiste silmad. Kuule, mis on v-over? Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud saama ja seina. Kuid pauguv kork, hõbedased traadid. Deseltsi ärama nalja? Ei oo. Sest eile õhtul Rõõmusõõm pokaali Mu hinge tungis, justkui on mürgi ja kõigi järsku ülla grusiin ja teistest lahk tekkinstuna. Kohe ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud saama. Ja ei ole ju üldsegi kurbuse napsi. Seega ei saa ka Leila. Näitlejale on iseloomulik üks kummaline omadus, stamp potentsiaalne skisofreenik. Skisofreenik on ju lõhestuja kaks isiksus, see on tema kõige suurem häda, kusjuures ta ise ka ei tea, millal ta parasjagu teiseks muutub. Ta on väga ohtlik vaimuhaigus, sellepärast et suure osa näiteks oma tavalisest elust on skisofreenik normaalne. Ja Me õpime temaga suhtlema kui normaalse inimesega. Isegi plõksu ei ole kuulda, millal ta teise laine peale läks. Ja me võtame ta jälle samad normaalsed küsimuseta, paneme talle ette ja kuuleme äkki sootuks teisest maailmast tulevaid vastuseid. Kui need vastused tulevad sel ajal, kui ta autoroolis on või kui tal nuga käes on või kui ta maja katusel kõnnib, siis võib asi lõppeda katastroofiga kas talle endale või kellelegi teisele. Sellepärast skisofreenia kui varjatud vaimuhaiguseks ohtlike ma niisama hull, kes kogu aeg jobu juttu ajab ja kes kogu aeg elab nendes tubades, kus liigid ainult väljapool on. Võib-olla nii ohtlikes ei koledal lootused, aga ta ei ole nii ohtlik ühiskonnale skiso, seda on, see näitleja on, on sammukene lähemale neile seepärast näitleja suhteliselt väikse raha eest, iga õhtu lõhestab ennast oma isiksust, oma tervikut, oma selgroogu teeb sellest ühest puust, ühest tüvest sellise kahele või kolmele poole ja suunda kalduva listaka. Ja see on ohtlik vaimule ja kahjulik. Inimene teeb omale, nagu ma ennist ütlesin, õigemini ütles seda isa suhteliselt väikese raha eest kohutavat sisemist, vaimset häda ja mille nimel ainult selle nimel, et kultuurigurmaanid saalis jääksid, kasvõi natukeseks ajaks uskuma, et anna poolel Aleksander Nevski, Hamlet Mcwess ükskõik kes, kasvõi natukeseks ajaks ma punnitan nii, et silmamunad pea seest välja tuleksid, ainult uskuge mind, et ma olen Joosep Toots. Ehkki mõnime on hoopis Urmas. Praegu ma panen iga hinna eest Joosepit. Et see on jama, see on kahjulik inimese vaimse tervisele, ta püüdis seda mulle aeglaselt ja rahulikult, umbes kaks aastat seletada, sest kusagil ta sai teada, et ma käin salaja stuudios ja minu kindel nõuan minna teatrikooli. Aga ma ei kuulanud teda ja ta käitus Entlemendlikuna. Ta lubas justkui või lubas palju sa võid seda 18 üheksateistaastaste inimeste enam keelad, aga, aga vähemasti sellega nõus, et ta toetas mind. Püstip oli 28 rubla, see oli suhteliselt väike summa, kodune toetuse 50 jõudnud rohkem maksta, teised lapsed olid ka ju ja ta oli kõigest muusikaõpetaja. Aga 78 rubla eest ma elasin tudengina täitsa lahedasti ära. Kõik oli odavbussisõit, oli ju odav kuupilet rubla 50, ainult et ühiselamumaks oli ka olematu, mingi kolm rubla kuus. Toidulurri oli, ma mäletan võidu keldrisööklas. Pool portsu hernesuppi maksis kuus kopikat, tõsi küll, seal liha sees ei olnud, ta oli paras vedela kadel kuum, seal oli mitu hernest. Ta oli keedetud vesi seal natuke rasva ja leib oli laual tasuta. Ja kuus kopikat, ma korjasin üles kass tänava telefoniautomaatidest, kuhu tihtipeale kahekopikalise madalat maniate poviltishel ja vot seal oli siukene väike sahtlikene, seal oli seal tihtipeale see kahe kopikalile sinna sisse unustatud. Või siis bussipeatusest ühe kopikate kaupa, sest ühekopikalist väga tihti ei viitsitud üles võtta või noh, läks kuhugi lumme ja las ta olla. Kolm neli bussipeatust korjasin läbi, see oli ajal kommunisti ära võeti ja siis oli nälg käes, mis nälg, tühi kõht, käisin mööda telefoni automaat ja bussipeatuse ja sain kuus kopikat kokku. Tänapäeval niimoodi raha enam maast ei leia. Sente leiad, aga sentidest ei saa midagi. Tänapäeva kõige odavam Supol, mis seal all raadiomajas praegu on, see on nüüd nii-öelda töölissöökla tüüpi, ehkki avatud ju kõigile üks odavamaid kohti, muuseas üle 10 15 ütleme 15 krooni suur raha, aga siis oli kuus kopikat, mis oli ka muidugi suur raha. Kujutage ette, selle eest sai pool portsu suppi ja kõhu sai täis niimoodi, et üks lusikatäis suppi siis üks leivaviil korraga suhu ja siis niimoodi vaheldumisi, kui ükskord supp otsa sai, pool leiba söödud, aga kordan taas, leib oli tasuta laual selles samas tatises söökla võit keldrikorruses, kus on praegu ka keldrikorrusel miski asi töötab, aga sootuks muu seal seal muusikakooli kõrval kohe pärast käänakut. Ja vaat mis meelde jääb kurioosum, kui selline, et see põlatud nõukogude võim suurav Niilovka, mis meid kõiki püüdis ühepikkuseks tehase ja andis siiski äraelamise võimalusega vaesemale ollusele, kelleks ma vahepeal muutusin, kui näiteks tippe ära võeti või midagi muud, siis nälga ei jäänud selles samas Nõukogude Eestis aastaid oli kusagil mingi 72 kolm näiteks nälga jäänud puhta ametlikult kerjama ei tahtnud minna, jumal hoidku, konsi tekkel peas ja keegi poleks olnud piinlik oleks olnud, poleks elu sees pähe tulnud, aga nina maas võis ju kopikaid otsida küll. Nii et et vot sedalaadi asjad tulevad meelde, kõike seda isa ei tahtnud Malawi elaksime. Mitte küll seda kerjamist või kopika otsimist, seda juhtub ikka ta, eks ta nägi isegi näguripäevi Venemaal, kus tõesti enam midagi süüa ei olnud ja kus hiiri ja rotte pannil Praatia ja puha. Aga tema pakkus jah, muid variante mulle, mina polnud nõus ja, ja nii ta läks, aga ta aktsepteeris. Mismoodi sina suhtusid? Sellesse? Küll nälgin, aga saan näitlejaks. Mulle meeldis see näitekunst, ma ei uskunud seda skisofreenia juttu nii väga tõsiselt. See oli huvitav, põnev vaimuga mängimine, kellekski teiseks saamine. Kool oli väga põhjalik Panso kool ja Panso ise andsid meile väga tänuväärse hariduse tolle aja kohta 70 kuni 74. Ma ei tea, kus oleks veel niivõrd tõsi küll, pealiskaudselt aga laia lennulise ülevaate saanud kreeka teatrist kreeka kirjandusest antiik, siis ühesõnaga antiikteater, antiikkirjandus, näiteks Rooma läks ka sinna veel kiilusid rikkunud. Vene teatri, Vene kirjandus, Lääne teater, Lääne kirjandus, eesti teatri, eesti kirjandus, teater ja kirjandus käsikäes, need andsid dolla parimate õppejõudude alates Lea Tormis-ist ja lõpetades seal tooli basseli, ott, ojamaa praegu teil ei tule kõiki meeldigi ikka tipud otsiti meie kooli jaoks välja. Panso käis nurgas ja inimesed tulid meile lugema õpetama, kõik see oli ammendamatu varasalv, mida ikka keegi vähegi viitsis, siis tema ikka sai sealt natuke targemaks ka minu teadmiste algkogu on just nimelt sealt pärit. No lisaks muidugi diktsioon esinemise õpetus nii-öelda mitte karta, pluss ükskõik millega julgelt välja tulla nii-öelda elu teatri tasemel, kui su käest midagi küsitakse, siis korrektselt täpselt ja teravalt, aga adekvaatselt vastata mitte udutama hakata tarvis meil nagu nuusutama hakata, siis see amet on ka meil kõigil selg siis muusikatunnid, Helmi Tohvelmani nelja aastane, suurepärane lavaline liikumine, tantsud, Polonees, masurka mitte et ma nüüd praegu enam nii täpselt mäletaks, aga ma olen nüüd kõike tantsinud. Vähesed on Mei tavainimestest, kui nad just tantsukoolist ei ole läbi tulnud, on näiteks eksameid andnud Polüneesia alal eksamit kõva sõna või noh, vene tantsud ka niikuinii eesti taksot ka ikka oige vasem ka ikka ja mitte niisama rahvatantsurühma moodi keerutada, vaid ikka stiilitunnetusega, et eesti rahvatants ei ole balletijalga, ei lähe varvas esimesena maha või kui, siis meelega ainult põhilistika kand ja varvas, tuljakut ja kõik need asjad lähevad ikka juba talumehe sammuga seda feelingut ja seda, seda asja tuli komisjon vaatama ja sa võisid halvema hinde saada. Enesedistsipliin kell üheksa hommikul taha salme. Tantsutund, aga lõbus tudeng võis laupäeva ja pühapäeva veeta sootuks vallatumas keskkonnas. Üksi linna peale lastud ka veel provintsist tulles kella üheksaks jõude elektrirongiga nõmmelt balti jaama, et sealt joosta veel taha Salme. Ja kell üheksa olla dressis rivis terve kursusega. Tohvi tulija vaatas kõigile näkku, luges üle ja kuidas on, ja siis läks kõva balleti soendus kõigepealt lasipuu ääres ja siis läks tantsuks lahti, nii et pea põrus. See andis ka mingi kooli ju, ja sealt edasi igasugu muud akrobaatikat, jah, vehklemisest ja muud võistluskunstide ja nii edasi. Ma arvan, ma sain suurepärase hariduse, alghariduse, ütleme niimoodi kõrghariduse tasemel ära tas 10-l 15-l alal minu jaoks huvi, mida ma olen ka edasi enda arust arendanud, kas siis lugemuse teel või kuidagi teistmoodi, mõnikord Karendanud millestki muust laulutunnid olid meil samamoodi. Instrumendi õppimise tunnid olid meil samamoodi, et anti selline tore aadli pansionaadi kasvatus kõigest natukene ja nii ainult saigi teha, oleks ma nüüd sügavuti kanaliseerituna läinud, ainult ütleme seal noh, 18. sajandi rahvatantsud Belgias kõmm selle nimel läinud doktori peale välja siis oleks kõik muu unarusse jäänud. Me käisime linnulennult üle kogu selle viisake eurooplase jaoks hädavajaliku humanitaaria. Aga millal on alarm hakkas aru saama, et asi väärib kah, et Jüri ei olegi mööda läinud või mitte kunagi. Ta ei muutnud oma põhiarvamusi elust, skisofreenia jäi tema jaoks ohtlikuks haiguseks kuni tema elule lõpuni ja näitekunst on sammukese lähemale, selle veendumusega ta ka siit ära läks, ainult et me ei vaidlen tänasest, tema küsis alalõpmata mu käest oled sa ise rahul? Ja ma vastasin talle alati tegelikult siiralt ja Ma olen selle valikuga rahul, kusjuures Molingi rahul ma ei valetanud talle. Noh, olid muidugi igasugune lava inimese elus on, on ju oi kui palju mõnikord tagasilööke ja, ja retsensioone, mis on sinu arust teenimatult halvad, sinu surematu näitekunsti kirjeldamisel ja ja puha, ikka juhtus, juhtus ka muud kulda ja karda ja vett ja vilet ja kõike oli, aga ma vastasin talle ausalt, et ma olen rahul ja ta oli selle vastusega rahul. No siis on hästi, väga hea, et sa rahule, see on peamine, inimese ainus eesmärk siin elus on noh, nii-öelda olla õnnelik, see on nüüd küll, ütleme väga-väga lasuursinine väljend, aga see on ju see rahulolek, idamaalane, ütleb tasakaal, tasakaalus, läänlane ütleb õnnelik, õnnelik natukene Apum ja natuke niisugune. Natuke liiga palju, liiga epateeriv, tasakaalus olekus on see kõige õigem sõna, see ongi rahulolek siis mitte mitte see paks koriseb rahulolu, mis pärast teist õlut peale tuleb kohe voodisse. Heidame, aga, aga see muud see pidev rahulolek viska tühja kõhuga peale ja mis ka vihma sadades peal on. Ja mis kogu aeg peaks peal olema, selle ma olen enda arust saavutanud ja ma arvan, et ma, et ma olengi rahul. Siiamaani. Suur tänu, Jüri Aarma näitena külaliseks, aitäh, et saite tulla, aitäh, et kutsusid. Emmentsok ja p. P häbeni. Läheb laate Rääntellet ime külled.