Et noored Ja nüüd teie eesti lugu. Tere. Eestlaste ülestõusust koluvere all Läänemaal 1560. aastal. Liivimaalastel oli valida, kas embkumb kahest Aadi demokraatiast Taani või Poola, Leedu või embkumb kahestes kvoodist Rootsi võimascovia. Nii jutustas ajanud Andres Adamson eelmises saates Taanile ja Taani kuninga vennale Magnusele alistades loodeti, et õnnestub lõpetada sõda. Suhted Liivimaal Magnuse ja ordu vahel läksid aga üha pingelisemaks. Magnuse võlg palgasõduritele kasvas ja Läänemaa jäi kaitsetuks. Sellises olukorras otsustasid eestlased enda eest võitlema hakata. Kuidas kulges koluvere ülestõus, räägib ajaloodoktor Andres Adamson. Saate toimetaja Piret Kriivan. Et umbes sel ajal, siis septembri lõpus oktoobri alul algabki nüüd lõpuks talurahva ülestõus, täpset kuupäeva ei tea, algab ta siis Läänemaa ja Harjumaa piirialadel. Ennist rääkisime neli mõisniku, on nimeliselt teada, kes tapeti. Need olid siis ilmselt sellised mõisnikud, kes olid juba jõudnud pääle rüüsteretke oma mõisunuga üle vaatama tulla, mis juhtunud on? Enamik aadlist tuli muidugi linnadesse kindlustus varjul ja need mõisad, kust need aadlikud siis olid ja kus nad tapeti, need on kullamaa Märjamaa ja Hageri kihelkondades, need Hageri on Harjumaa, eks ole. Et noh, just see just see piiriala nüüd omamoodi huvitav moment on, on see, kui palju võiks tõtt olla Magnuse ja ordumeistri hilisemates või samaaegsetes kinnitustes, et et mäss olevat puhkenud venelaste ässitusel. Ütleme, et mitte ainult eks ole, Russovi motiiv. Et mäss puhkes selle tõttu, et talupojad ja näinud enam aadli võimul õigustust vaid siis seetõttu, et venelased ässitasid nagu seniste seniste isandate vastu ülesse noh, hiljem oma kirjades Magnus kinnitab, et ta räägib, räägib mässavate talupoegade, siis ta ei nimetanud mitte Läänemaa ja Harjumaa talupoegi, vaid, vaid ta nimetab ka Viru ja Alutaguse talupoegi. See ei tähenda siis mitte seda, et ka seal on mass, ülestõus. Mis see tähendab seda, et et Viru ja Alutaguse talupoegi on siis nende ülestõusnute hulgas Ledasis, et nii-öelda esitajad, eks ole, Liivi sõja algperioodil oli, oli eesti talupoegade täiesti arusaadav stiihiline, eks ole, minu vaenlase vaenlane on minu sõber toetus venelastele päris suur. Hiljem ka muide, kuni Liivi sõja lõpuni, et vene vene võimu Alatalupojad ikkagi kõikide võimulade talupojad ikkagi nii või naa hoidsid selle võimu poole, kes parasjagu valitses kuidas teisiti, nad olid sundolukorras, eks ole. Ja kõik need erinevad sõja osapooled kasutasid siis ka talupojasalkade tegevust mitte ainult rootslased, nagu tihtilugu meie ajalookirjanduses võib mulje jääda. Et jõuashenkinbergi, tema lipp, kond ja muud niisugused samasugused talupoegade salgad olid poolakatel, leedulastel ja olid volika Viljandil samal Magnusel ja ja olid ka venelastel ja, ja noh, ja nii edasi ja talupoegi kasutati siis mitte ainult noh, piilurite ja teejuhtide ja selles rollis ja mitanud vooris ja vaid neid kasutati kõikide osapoolte poolt kuni sõja lõpuni muuhulgas ka täiesti väeüksustena. Ja kindlasti kui nüüdse venelaste sõjakäik oli siis alanud, siis kindlasti kaasati sinna ka vene võimuala eesti talupoegi. Et vot nende mahajäämist, et juba läbi läinud sellest vene Vene rüüsteväest ja, ja nende mingisugust esitus tegevust ja umbes lööge oma isandad maha, et näete, et meil juba meil ju on nii, eks ole, et me juba ajasime ära või midagi niisugust, see võib ju kõne alla tulla. Sest veelkord sakslastest mõisnikud olid vene võimu all olnud valdavalt selleks ajaks tõesti välja aetud ja maad veel valdavalt veneteenistusaadli kaotada polnud jõutud. Talupojad olid parasjagu sellises vähe teises olukorras Vene võimualal. Ja noh, see tuleb siis kõne alla, selline esitus, esitus, tegevus. Nii nüüd mässis puhkes. Hõlmas siis osa Harjumaad ja, ja Läänemaad üles tõusnud arvuks. Ma muidugi vabandan, ma kasutan nagu segamini mäss ja, ja ülestõus, ma pean kogu aeg küljes tõudki, eks ole, et ma ei arva, et midagi seal ma tahan selle mässu sõna ka midagi halba öelda. Noh, kotarketler oma kirjades on, on ülestõusnute arvuks nimetanud 4000 ja maininud, et see kasvab. Kontrollida seda muidugi ei saa. Hiljem, kui jutt on koluvere lahingust, siis koluvere puhul on räägitud umbes kolmesajamehelise talupoegade salkkonnast. Nii et, et kui neid ka 4000 või rohkem oli, siis igal juhul ei olnud nelja 1000 talupoega ühes kohas, vaid nad tegutsesid erinevates kohtades umbes 4000 talupoega osales siis tõenäoliselt selles ülestõusus. Nende juhtide nimedes nimesid teada ei ole. Aga olite üks kindel juht või terve? Ei pruukinud olla, tähendab, ülestõus oli just Ihline. Eks ole, muidugi, seal võis olla mingisugune organiseeritud element sees mitte ainult selle venna esitus töö tulemusena vaid ka seetõttu, et on näiteks oletatud, et et ülestõusu üheks põhjuseks võis olla ka talupoegade väkke võt. Jätka, just talupojaüksused võisid nagu kontrolli alt välja minna. Et olidki juba kogunenud talupoja, omakaitse ja. Võib-olla mingi käsu peale ja siis need nagu kaotasid kontrolli, kui need salgad olid, siis neil olid ka pealikud. Nüüd Magnus ütleb oma kirjades, et talupojad valisid igasugu juhuslikke, seiklejate ja ja vanad nagu mõista, et seal külades küladesse sattunud palgasõdurite ja nii edasi nende hulgast valisid endale kaptenite pealikud. Johan ränner oma kroonikas. Õigemini noh siis mõlemad kroonikad, eks ole, nii Russow kui siis rännel mainivad ka siis talupoegade poolt valitud kuningat kuningat kui sõjapealikku, kes olevat saanudki keegi sepp, kelle nime ei ole mainitud. No kui kui selline kuningas ka jõuti valida, siis ilmselt käib ikkagi ainult noh, selle ülestõusust haaratud ala ühe alakoht, sest et ülestõus kestis väga, ütles ülestõusu aktiivne faas kestis väga lühikest aega. Et kui septembri alul venelased jõudsid Läänemaale, viibisid seal alla nädala, siis järgnes palgasõdurite mäss septembri lõpus, üks palgasõdurite üksused saadeti laiali ja septembri oktoobrivahetuses kuskil algab, siis algab siis nüüd see, see ülestõus. Ja seitsmeteistkümnendaks oktoobriks on kõik juba läbi, sest selleks ajaks jõuab Christoph von Münchausen oma vangi võetud kuningaga, eks ole, talupoegade kuningaga ja muude pealikega jõuab juba Kuressaarde. Seitsmeteistkümnenda ta jõudis, siis oli juba selgroog murtud, et kõik kogu see mäsu kestis paar nädalat ja selle ajaga, kui nüüd mõtleme dollastele, liikumistingimustele ja, ja sellele, et vaja oligi kokku leppida ja no nii edasi, no ei ole nagu eriti mõeldav, et kõik need ülestõusnud talupojad oleksid olnud vot selle ühe kuninga nii all see kuningas käib ikka vot selle koluvere episoodi juurde. Aga kas see ongi kõige tähtsam olnud või on sellest lihtsalt kõige rohkem teada? See koluvere episood? Noh, ta on ikka ilmselt kõige tähtsam. Muud me ju tegelikult ei teagi, kui, kui nagu kolm asjaolu. Esiteks see, et, et ülestõusnud, eks ole, tapsite kätte sattunud mõisnike. Teiseks see, et, et nad püüdsid läbi rääkida Tallinna linnaga ja kolmandaks selle ülestõusu mahasurumine, koluveres ülestõusu peajõudude purustamine olukorras. Mahasurumine on jälle vale sõna, sest ehkki noh, nagu ülestõusu levikule pandi piir kolu verega noh ja laias laastus siis nagu lõppesse tegevus, siis vaikselt susiseb asi ikka veel umbes aastapäevad. Vimm ja vaen ja vastupanu väikest viisi käis ikka edasi. Hiljem see, see tegevus Läänemaa puhul taandus selleks, et et siis Läänemaa ja Venemaa piirivööndi või vene valduste piirivööndi talupojad hakkasid siis salkadesse kogunema, hakkasid külade viisi ennast andma vene, Viljandi vaiewoodide võimul sealt võtma kaitsekirju ja mitte alluma enam Haapsalule ja ja edasi, et, et see on ka nagu osa sellest samast mässust, eks ole, aga see puudutab juba 1561. aasta asju. Ja arvata võib, et venelased tegid 1561. aastal Läänemaale veel ühe väiksema retke mingid udused andmeid selle kohta on. Nüüd enne kui ma selle ülestõusu juurde tagasi tulen. Võib-olla mõni sõna sellest, kust me üldse teame ülestõusust. Me teame kahest kroonikast ja peamiselt ja kahe isikukirjadest. Kindlasti oleks võimalik neid allikaid veel leida, aga ütleme ütleme nii, et meie praegused teadmised sellest ülestõusust rajanevad sellel. Need on siis kõigepealt Balthasar Russovi ja Johan Nathan õnneri kroonika, kellest russo sel ajal ei viibinud Liivimaal. Kuid on hiljem siis kirjutanud, kirjutanud nendest sündmustest. Rener viibis Awareneron hiljem oma oma oma ülestähendusi korrigeerinud trükis ilmunud Rostovi kroonika järgi. Nii et nad on nagu noh, nagu oma Modiga vaikses sellises sõltuvus seoses need need andmed, Reneri kirjeldus on detailsem, samas ja teine allikate grupp on siis kirjad. Need on peamiselt siis Magnuse kirjad oma vennale, kuningas Frederik teisele ja ordumeistrikirjad mitmele adressaadile Poolale, kuningale, Tallinna rae-le edasi. Ja ükski nendest kirjadest muidugi kirjelda sündmusi detailselt, aga annab siiski edasi mingeid niisugusi andmeid ja võimaldab ka dateerida sündmusi natukene, sest ütleme sellesama seitsmeteistkümnenda oktoobri oktoobrikirjades, Magnusson räägib talurahva ülestõusust, kirjas kuningale räägib veel talurahva ülestõusust, aga juba paar päeva hiljem ta enam ei räägi. Et selleks ajaks on nagu tema jaoks asi läbi. Nii nüüd tuleme selle ülestõusu juurde veel tagasi, õigemini siis selle selle koluvere episoodi juurde. Miks just koluvere Läänemaal oli kindlustatud kohti, kuhu selle vene rüüsteretke ja talurahva ülestõusu eest nagu pakku minna? Suhteliselt vähe. Et oli paar kindlustatud mõisa, millest kõige tugevam oli siis Vigala noh, kasti veel näiteks ja nii edasi. Ja siis oli kolm suuremat linnust või, või sellist linnust on siis Haapsalu olukorra Lihula Lihula juurde tuleme kohe tagasi. Lihula talupojad on selle ülestõusu ajal nagu eri rollis, et on mahasurujad hulgas. Aga, aga noh, ütleme nii, et Lihula kõrvale jättes lõunapoolse Läänemaa nagu olulisim ja pealegi noh, selgelt niisugune piiskoplinnus, eks ole, oli koluvere umbes selline, nagu ta praegugi seisab. Ja põhjapoolse jaoks oli siis haapsalu. Ja on ju siis see lõuna-läänemaadel siis kiiruga kõikide nende sündmuste ajal sinna kolu võrre kokku põgenes. Võib-olla peab seda veel seletama, et, et aadlike vasalle siis tollase mõistes veel taotlike oli Liivimaa Vana-Liivimaa erinevates osades väga erineval hulgal. Piiskop kondades üldiselt jälle jälle liialdan natukene ütleme ütleme nii, et eriti tähele või tähelepanuväärselt palju oli oli aadlike eelkõige Harju, Harju ja Virumaal mis olid küll ordu alad, aga endine Taani valdus ülejäänud ordu aladel oli aadlik erakordselt vähe olnud. Ajalooliselt polnud vajadust sellise noh, ütleme rüütliteenistuse järel. Ja et niikaua, kuni niikaua kuni ordu oli veel täies ilus ja jõus, nii kaua oli ta ise, eks ole, rüütliorganisatsioon. Ja siis, kui algas allakäik, selleks ajaks olid juba mitmesugused sellised palgaüksused olulisemad, kui, kui see aadli ratsateenistus. Ja nüüd piiskop vandades oli lugu erinev. Tartu piiskopkonnas oli aadli kontsentratsioon samuti väga suur Saaremaa piiskopkonnas aadlimõisa niisugusi. Noh tähendab, neid oli loomulikult, aga mõisad kõik olid väga väikesed ja suur enamus maast oli noh, nii-öelda riigi piiskopitooli käes. Läänemaal aadlit oli mõõdukalt, tähendab, Läänemaast oli küll suur osa läänistatud sisaatlile, kuid valdavalt selliste suuravaldustena, et Läänemaa-aadli hulgas domineerisid paar sellist, noh peaaegu et võiks öelda magnaadi suguvõsa. Need olid üxküllide farensbahhid eelkõige üks külili kohta, ma juba ütlesin, et nendel on niisugune liivi juur, eks ole. Varanspahhid on, nendes võib jälle kahtlustada eestijuurt Eesti soost esivanemate olemasolu, seda võib kahtlustada õige paljude hilisemate baltisaksa suguvõsade puhul. Aga kui me räägime nii kaugest ajast nagu nagu see Liivi sõja aeg siis me muidugi jällegi mõistet baltisaksa ei saa nagu kasutadagi, seda, seda polnud veel olemas, olid liivimaalased, ühed olid saksakeelsed, teised olid eesti või lätikeelsed, liivikeelsed või kurakeelsed, eks ole. Aga nad olid liivimaalased, sakslased, mitte sakslased ja võib-olla on oluline veel see tähelepanek või väide, et kui me räägime nii kaugetest aegadest, siis meile, praegustele eestlastele on tollased saksakeelsed liivimaalased see ülakiht täpselt samasugused esivanemad nagu eestikeelsed talupojad. Geneetilises mõttes. Et need on samuti meie esivanemad. Et kui me räägime siis niimoodi kassipositsioonilt, et ühed on, eks ole, rõhujad ja teised on siis rõhutavad siis jah, ühed meie esivanemad lõhusid teisi meie esivanemaid. Aga noh, see on jälle nagu teine lugu ja sellise suur tootmis suurtootmise juures. No mis siis Liivimaal omal oli, Liivimaal oli, oman ikkagi põllumajanduslik suurtootmine, eks ole asi kuidagi teistmoodi, kui noh, niimoodi mõisnike kihi olemasoluga ei olekski lahendatav olnud. Noh, nüüd ma toon jälle väga sellise kauge paralleeli, aga näiteks kui kui poolteist sajand, et hiljem peale Põhjasõda, õigemini Põhjasõja lõpufaasis kui toimusid Eestimaal sellised esimesed vene revisjonis ja mõisate restitutsiooni veel polnud toimunud, et polnud veel antud, siis aadli kõiki neid vahepeal ära võetud reduktsiooni gara võetud mõistu tagasi siis Virumaal mitmete suurte riigimõisate talupoegadele pakuti, et hakake ise kollektiivselt nagu mõisa pidama, makske maksud ja olete noh, nii poolvabad leige talupojad. Ma olin muidugi utreerin, eks ole, aga niimoodi utreeritult kokkuvõttes võib öelda, et talupojad vastasid tänaney, saatke meile mõisnike. Et noh, veel kord see administreerib kiht oli tollase tootmise juures vajalik ebaoluline voli ta näiteks Soomes, kus polnud ka põllumajandusliku suurtootmist. Seega seletad, eks ole, miks, et kui me tihti on meil ka niisugune arvamus, ma räägin täiesti teemast mööda, muidugi, aga tihti on meil ka selline arvamus, et soomlastel on läinud ajaloos palju paremini, ei ole näiteks keskajal, siis oli seal kuidagi tunduvalt parem, vot teistmoodi oli küll paremini olnud. Nii et oleme kahjuks Aare julgeolekuolukorra juurde tagasi. Küsimus oli siis miks koluvere siin, et sinna oli siis pagenud Os aadlist kohalikust. Ja, ja seda oli siis omakorda no mitte nüüd päris piirama, aga ütleme, et koluvere all oli siis kogunenud niisugune suurem salk on talupoegi, väidetavalt siis umbes 300. Ja ilmselt siis see kuningas oli seal piiramisega pannud tegu ilmselt sellepärast, et see mingeid piiramistöid ju ei käinud, ei üritatud lossi vallutada ja lihtsalt talupojad kogunesid kuhugi sinna koluvere lähedusse kirjeldustest selle kuhugi päris täpselt, kas see kokkupõrge, mis järgnes, kas see oli otse koluvere all või sellest mõnevõrra eemal? Ja koluverre oli varjule lahkunud muuhulgas ka endine Lääne Lääne-mas difti foogt, Läänemaale Saaremaal olid eraldis tihti faktides tihti nõukogud ja see oli siis Christoph von Münchausen eestlastele kõikidele eestlastele kirjandusest tuttav isik. Sest et Bornhöhe armust on ta siis selle Viimse reliikvia Agnes, isa aga, aga tegelikult tegelikkuses on saanud romaan ja film ja samuti ei ole päris selge, kuidas ja mis aga ilmselt on ta on ta siis selle tollane viimase piiskopi Johannese, tema vend. Tema on selles mõttes huvitav isik, et ta on vot sellesama liivimaalaste Taani partei, Taani, Taani orientatsiooniga erakonnad, selle juht Liivi sõja alul. Tal oli Taaniga kindel side, sest ta oli Taani kuninga läänimees enne sõda Taani kuningale nimelt kuulus Kolga mõis Kolga mõis, nagu teate, oli hiljem kuni 20. sajandini Eesti kõige suurem mõis. Käisime suured Kolga metsad, eks ole. Ja nad olid kuulunud varem. Se Kolga mõis, õigemini kaks mõiseusja vana volga olid kuulunud rooma kloostrile, mis on Gotlandil. Ja Taani kuningas oli selle, noh, nii veerand sajandit enne enne Liivi sõda ostnud kuningas loomulikult jalanud seda alases ise vaid läänistas. Nii nagu Taanis üldse need kõik need riigi läänid hiljem ka Saaremaa ja need kõik läänistati, et kui me räägime näiteks Taani ase Alduritest Saaremaal, siis kõik nad on läänimehed, Saaremaa neile läänistatud tiitel on asehaldur. Ja noh, siis enamik lääne tulusid läheb meile ja midagi maksavad riigile, aga mõnikord ei maksa ka kuni või kui, kui läänistamis tingimused on niisugused. Ja niimoodi kogu nelik nagu laiali lähistatud erinevatele ametiisikutele. Midagi kummalist siin ei ole, noh samamoodi oli idu poolast, haaraskonnad, eluaegsed läänid ja, ja nii edasi. Et see tavaline Arktika Põhjamaades ka ka enne seda aega. Ja nüüd igal juhul sisse Münchausen, juba enne juba enne Liivi sõja algust tuli ametlikult Taani kuninga asehaldur Eestis Eestimaal Põhja-Eestis Kolga mõisa kaudu. Ja kui sõda puhkes, siis ta hakkaski seda tiitlit ja positsiooni kasutades hakkaski väga agaralt tegutsema hõivas vahepeal ju ka Toompea ja mitu kuud, eks ole, olicetisse sedaani orientatsioon ka Tallinnas. Ja nurjus see suuresti seeläbi, et vana kuningas Christian kolmas oli juba suremas ja väga ettevaatlik ta ei julenud midagi otsustavat ette võtta. Ja vot selle passiivsuse, selle, selle taani, sellise ettevaatlikkuse mille teine põhjus on siis selles, et kardeti konflikti Venemaaga. Vot selle tõttu siis kogu see konstruktsioon kukkus kokku. Christoph oli olnud ka pealäbirääkija, vot selles kokkuleppes, mis viis või läbirääkimistes, ja suhtluses, mis viisid siis Saare-Lääne müügini Saare-Lääne piiskopi ametimüügini. Ja ta oli siis ka Hertsog Magnuse peamisi abilisi mõnda aega tema siia Liivimaaletuleku järel aitas tal siis nagu seda ostetud üle võtta. Nonii, mena tegemist oli tegusa isikuga sellise julge samatoristlikud b isikuga kes siis viibis koluveresse ülestõusu ajal ja kes kuidagimoodi sealt lahkus, noh, mis veel kord näitab, et otseselt piiramist ei olnud. Ja lahkus, võttis ilmselt juba koluverest kaasa ka kogus Siska ümbruskonnas kokku umbes 60 mehelise ratsasalga. Ja sundis või veenis end veenas endaga kaasa tulema, aga Lihula talupojad, mis argumentidega? Kõigepealt Lihula oli natukene eriseisundis sel ajal. No Lihula oli ajalooliselt piiskopi ja piiskopi ordu nagu ühisvaldus jagatud juba 13. sajandil jagatud. Ja erinevalt muust Läänemaast, Lihula kandi talud ei olnud läänistatud. Lihulas oli väga suur vabatalupoegade hulk. Talud olid keskmisest jõukamad. Piiskopialadel talude keskmine suurus oli 1,4 adramaad ja ordu aladel lausa kaks adramaad. Mis asi on taluadramaa, on sellest juttu olnud üldse, kui suur on talu ja on seetõttu olnud? Ei ole väga ammu, no võib-olla siis seletan, et meie praegusesse inimkeelde nagu üle tuues keskmine talu suurus Eestis ükskõik mis aegadel on ikka umbes üks olnud see on umbes sama suur, kui oli keskmine taluga Eesti vabariigis enne sõda ja umbes sama suur, kui olid need asuniku talud, mis loodi näiteks 1919. aasta maareformiga suuru hõigu, umbes üks, see on umbes kaheksa kuni 10 hektarit põllupinda, pluss veel muud külmikut, mis teeb kokku kuskil 15 hektarit. See ongi sadama laias laastus kõige lihtsamalt seletades et igasuguseid arvutamise muid meetodeid ja on igasuguseid, kõikvõimalikke Enn Tarvel on kirjutanud suurepärase raamatu Adrama tõesti pärli Eesti ajalookirjanduse hulgas ja nii edasi, aga lihtsalt öeldes üks taluadramaa, üks keskmine talu on alati üks olnud. Et 15 hektarit umbkaudu pluss-miinus vähkema siia-tänna. Ja kaks adramaad tähendab siis 16 20 hektarit põldu pluss muud kõlvikud, mida enam ühe perejõududega Jari mis näitab, et tegemist on suurtaluga ja ja nüüd Lihula talupojad olid ka, olid ka siis sellesama venelaste rüüsteretkede ajal juba koondunud, eks ole, venelased lihtsalt mööda läinud, ei andnud seda ala rüüstanud. Noh, need põhjused mitmeid olla, eriti kui me oletame, et tegemist oli sellesama 1560. aasta ülestõusu puhul, et tegemist oli mingisuguse niisuguse noh ütleme siis sõna otseses mõttes klassi rahutusega, eks ole, et kus vaesed tõusid rikaste vastu siis vot need, kes olid, mitte päris rikkad, aga väheke rikkamad need võisid siis ka võisid siis ka nende nii-öelda rikaste pool vool, eks ole, jääda. Need asjad ei ole päris selged. Igal juhul kõne alla tuleb hoopis teine seletus mis on kallikates olemas, on siis see, et et eks see pole päris üheselt mõistetav. Christoph von Münchausen olla noh, lubanud või ähvardanud. Et vastasel juhul ta rüüstab kõigepealt neid seal oli jällegi, kui temal oli pisike 60 meheline ratsasalk ja seal oli mitusada talupoega siis on jälle noh, muidugi nii ja naa võetav, eks ole, et et see on muidugi võimalik, eks ole. Aga sama võimalik oleks sel juhul olnud juba ju lahingu lahingu ajal üleminek ikkagi ülestõusnute poolele ja noh, nii edasi küllap ikkagi see, see, mis juhtus, räägib Lihula talupoegade teistsugusest meelsusest. Nonii, ja kui siis Lihula kandi mehed siis olid, et kaasa kaasa kutsutud siis läks Christoph tagasi tagasi koluvere alla. Ja kuidagi siis saavutas selle, et, et see ülestõusnute vägi jäi tema kahe väeosa või nende vahel, et ühesõnaga ründas üles tõusnud kahelt poolt ühelt poolt Lihula talupojad teiselt poolt sisse tema ratsasalk ei läinud puruks koha peal olla tema enda hinnangul siis surma saanud umbes 70 talupoega sealhulgas siis juhid kinni võetud ja üldse selles piirkonnas siis olla tapetud umbes kaks sadamasse üles tõusnud. Need arvud on sisele Magnuse kirjadest. Nii et need olid ikkagi omavahel koos, ristasid relvad. Mis relvad need küll olid? Valdavalt muidugi külmrelvad milline oli tulirelvade hulk talupoegade hulgas Livise alul, seda on raske öelda hiljem Liivi sõja käigus tulirelvade kasutamine siis eestlastest talupoega salkade poolt on ilusasti dokumenteeritud, on teada ka peale Liivi sõda aadel korduvalt pöördub Rootsi kuninga poole või Rootsi kuninga asehaldurite poole siin Eesti alal palvega, et talupoegade seast korjatakse kokku pikad püssid, musketeid siis noh, ei ole võimalik valitseda, eks ole, talurahvas on relvastatud ja pääle sõda. On ka episoode, kus mõni aadlik siis ka nagu kannatab selle läbi, noh, oli näiteks Padise kandis üks selline venelasest läänimees Rootsi kuninga venelasest Länimesse sõja lõpus üsna paljud vene totari teenistus, aadlikud tulid Rootsi poolele üle vürst Andomski, kes lubas endale mõningaid üleannetusi seal, noh, ütleme siis naissooga ja külameestele ei meeldinud, kuni lõpuks eks võttis püssi, varitses seda ürti jälle, kui see tulime mööda, metsateed lasi maha välja tuli see kõik alles pool sajandit hiljem kohalikus no koha, kohalike inimeste juttudest ja nii edasi. Aga no need on sellised näited, nii et mismoodi oli sõja alul, kui palju siis tulirelvi kasutati, on raske öelda. Aga selge on, et tulirelv andis treenimata isikule, andis eeliseid, et ütleme sõjateenistuseks või, või, või sõjamehe elukutseks valmistunud isiku ees tulirelv, elu, elue erilist tarkust. Eks ole, erinevalt siis käsitsivõitlusest, mis on ikkagi õppinud vastava psühholoogilise ettevalmistusega ja nihukseid. Kas inimese tähendab tulirelv on lihtsam? Muidugi, ja üks põhjus ei näiteks miks, miks välilahingutes venelased tingi muidu tingimata vaid väga tihti lüüa said seisneski selles, et mitte tulirelvadest kui niisuguses vaid selles, et et näiteks vene aadliratsavägi üldjuhul ei võtnud vastu käsitsivõitlust. Neil pole juba sellist varustuski, nad olid varustatud Tatari stiilis, istusid kõrgel sadulas, põlved konksus seal, eks ole, saaks pöörata vasakule, paremale, sakslaste nooli igas suunas. Ja kui sa nüüd niimoodi istud, et sa ei saagi nagu jalustele toetuda korralikult, siis sa ei suuda ju vastu võtta näiteks Peegioopi või ei, suud ei püsi korralikult sadulasse näiteks mingisuguse mõõgavõitluse ajal ja et, et nad ei saanud, lendad nagu takutuust. Nad ei oleks saanudki vastu võtta mingisugust korralikku sihukest lööki. Ja selle asemele olid orienteeritud siis sellisele tatari stiilis eemalt, noorte lennutamisele ja, ja nii edasi etud ei, et solvaks venelasi siis samavõrra, kuivõrd nad olid ebakindlalt välilahingutes olid nad visad, osavad vastupidavat piiramistel. Et nad võisid kas või 11 ära süüa, kui nad olid ümber piiratud, eks ole, vallajanud. No juhtus muidugi, sõja lõpupoole hakkasid andma ja nii edasi, aga see oli siis, kui moraal juba murtud, niiet sõja ajal juhtus Liivi sõja ajal juhtus Venemaaga Venemaaga igasuguseid õnnetusi. Laias laastus maa, elanikkond Ki, no vähemalt kaks korda kukkus Liivi sõja jooksul. Ja valdavalt ei ole see mitte sõjast tingitud ehkki selles ka vaid valdavalt on see tingitud katkust näljahädast, apridž ninast, sellest tsaarisõjast omaenda rahvaga. Vot nendest nendest asjadest. Aga seal koluveresündmuste ajal Jaan Krossi raamatus kolme katku vahel lähevad talumehed linnatükke nõutama endale ehk siis suurt tükina neid neile ikka ei olnud ja neid ei kasutatud. Kasutanud jah, aga ma võib-olla jah, et ühesõnaga, et relvastuse kohta me tegelikult siis midagi kindlat väita ei saa, see on see, mida ma tahan öelda, aga rõhutan veelkord, et talu talupoegade abisalku oli sõja jooksul juba paaril korral mobiliseeritud, järelikult olid nad ka relvastatud. Need relvad olid omas käest, mitte ainult kuskilt, eks ole, maalt või kuskilt katusest väljatõmmatavad mingid esivanemate relvad vaid et relvi oli rahvale jagatud, sest et neid oli kasutatud sõjas. Veel seda, et enne kui me läheme nüüd selle Tallinna episoodi juurde kui me juba selle kuninga kinni oleme lasknud, lasknud võtta ja, ja nii edasi, siis siis need kinni võetud ülestõusnute juhid, nendest Haucatyybo luures osa hukati Tallinna juuresile kuningas ja veel mõned mehed veidi veidi Kuressaarde kus siis enamik nendest hukati, hukati siis rattal. Teate, mis on, eksole? Platvorm, mis käib ringi, inimene on sellele kinnitatud ja siis seda aetakse ringi ja timukas, siis lammast saab erinevaid jäsemeid ja nii edasi, enne kui lõpuks annab surmahoobi rattal hukkamine ja kuningas ise talupoegade kuningas kisti neljaks. See oli siis Nende saatus. Ja ilmselt ka sellised, sellised karmid piinarikat karistamisviisid kandsid niisugust sõnumit, ütleme pedagoogilist. Et noh, ülejäänud hirmutada, et need, et need siis kiiremini rahuneksid, ülestõus ruttu-ruttu lämbuks on nüüd episood siis selle kohta, et et ülestõusnud pöördusid Tallinna linna poole. Muide, On ka mõnikord oletatud, et ülestõusu üheks Põhjuseks võis olla käsitus tegevus, mida tallinlased, linlased, kaupmehed ja kaupmehe sellid ja, ja muuseum, rändav rahvas, kes siis külades liikus. Mida need siis olla teinud, sest Tallinna linn traditsiooniliselt oli üsna aadlivaenulik. Muide juba see räägib sellest midagi, eks ole, et et ülestõusnud üldse sait Tallinna raekojas Tallinna linnas mingeid läbirääkimisi pidada, ehkki aadlike oli siin ka ju linnas omajagu. Kuidas see võimalik oli, kuidas näit juba ennem kinni ei võetud maha, ei löödud juba Svenna linna väravaid? Või ka linnas sees, eks ole. Ütleme siis alllinna ja Toompea vahel oli kogu aeg selline hõõrumine oli olnud traditsiooniliselt. Kõik teavad muidugi seda, seda Johan foniks Külli lugu, eks ole, Ast 1535. Niisuguse näiteid võiks soovi korral veel tuua ja lisaks ka ordumeister Kettler manitseb ühes oma kirjas just samal ajal sisse ühes oma kirjas raadi manitsema ülestõusnuid oma tegevust lõpetama. Et ka nagu Getter näib neid nagu arvavat, et mingisugune linna ja ja talupoegade vaheline side on olnud. Nüüd tegelikult me sellest mitte midagi ei tea. Et kas oli tallinlastel siin mingi osa? Herbert Ligi, kes on kõige põhjalikumalt uurinud kogu selle ülestõusu, õigemini kõik see, mis me sellest teame ongi rohkem kui pool sajandit tagasi. Herbert Ligi poolt kokku võetud tutt tema raamatus Eesti talurahva olukord ja klassivõitlus Liivi sõja alul seal on viimane peatükk, räägib siis sellest samast 1560. aasta ülestõusust ja ega hiljem eriti midagi lisandunud ei ole. Et see, mis tema sinna kirja pannud laias laastus nii on jäänudki. Ja tema oma analüüsis jõuab nagu järeldusele, et need varasemad oletused vot Tallinna lihtrahva või Tallinna linna kui terviku mingisugusest suuremast teosest ülestõusuga on liialdus. Seda väita ei saa. See on jah, siis kindel, tähendab, et talurahvas tõepoolest linna poole pöördus ja nendeta tuge tahtis, kas ta tahtis ka suurtükke nagu on, eks ole. Jaan Krossil seal juba järgmine jutt ilmselt. Läbirääkimiste protokolli ei ole. Tallinna linna hoolitses hoolega, et ei jääks mingeid niisugusi protokolle. Loomulikult Tallinna ja Riia ja teiste suuremate Liivimaa linnade arhiivides on paljud sellised episoodid puudu, mis linnale võiks nagu varju heita. Näiteks Riia puhul on kirjutatud doktoritöid Riia poliitikast Liivi sõja ajal, kus näiteks üldsegi ei selgu Riia raearhiivi põhjal muidugi kohe üldsegi selguvad Riia linn, oleks näiteks pidanud läbirääkimisi sedasama Taaniga ennast Taani võimul andmiseks. Aga kui vaadata Taani poolt Taani arhiividest, siis dokumendid on olemas, privileegid kinnitatud juba pitsati talguningagi, allkirjad all edasi. Mingil hetkel oli kasulikum mõnda paberit ei oleks. Me jäime sinna, et ülestõusnud Tallinnas ja Tallinna lihtrahvas Anud oletada võimet, et, et võis sümpatiseerida vähemalt suuremas osas, siis seda ülestõusu, aga ei, aga noh, mingeid detaile ei ole, ühtegi fakti ei ole, mida me saaksime selle oletuse kasuks nagu kasutada? Missugused tagajärjed või järelkajad olid eestlastele sellest ülestõusust? Tegelikult ega ei olegi mingeid erilisi tagajärgi, sest et mul oli niisugune segaduste aeg kus üks lastest domine, rüüstamine järgnes paratamatult teisele. Et uued rüüsteretked, uued segadused, uued tragöödiad, see kõiki nagu mattis selle varasema juba end olla. Ja ka Läänemaad rüüstati ja laastati hiljem palju rohkem, kui kui see 1560. aastal toimunud oli. Lihtsalt tagantjärgi, see oli lihtsalt üks episood selles väga pikas konfliktide puntras millest me oleme siis kokkuleppeliselt eraldanud ühe 25 aastase lõigu ja kutsume seda liivisõjaks. Võrreldes Jüriöö ülestõusuga on see väga pisikene pisikene episood eestlaste ajaloos. Osavõtjate arvu poolest äkki isegi ei ole ülestõusnuid tõesti võis olla 4000 siis see on ikkagi väga suur arv oma oma aja kohta, eks ole. See on nagu üks asi, aga, aga põhjused on täiesti erinevad. Jüriöö ülestõusu puhul me ei saa rääkida ju otseselt mingisugusest, et noh, ma tea klassi klassisõjast, eks ole, et mingisugusest talurahva ülestõusust näiteks aadli vastu vasallide vastu et pigem olid tollal hoopis teised motiivid, oli tõepoolest, et nii-öelda võõrvõimust vabanemise soov veel mitte võõrvõimus kui mõisikest, vaid võõrvõimus kui sakslastest või noh, Taani, Taani võim isegi tollal veel, eks ole, aga kohalik kaader oli saksakeelne. Edasi noh, on eriti ordu kroonikud, on Jüriöö ülestõusuga esitanud kristluse vastase ülestõusuna. No mis on jälle niisugune. Võib-olla toppis propagandavõte, et häbimärgistada nagu see seltskond juba ette ära väga iseloomulik, on see väga paljud eesti nimedega või, või noh, oletatavasti või kindlasti Eesti päritoluga vasallisuguvõsad pääle Jüriöö lakkavad olemast mis näitab omakorda seda, et suure tõenäosusega olid nad osalejate hulgas, mis, mis omakorda jälle võtab jüriöö niisuguse talurahvasõja, eks ole, iseloomu maha. Et see oli nagu eestlaste ülestõus mingite teiste vastu tulema nüüd sedasama 1560. aasta sündmuste juurde siis see on talurahva ülestõus mõisnike vastu. Ja mitte otseselt sakslaste vastu, tähendab muidugi enamik mõistlik olid sakslased aga nendesamade saksakeelsete tallinlastega pütil koostööd teha. Et kui siis sama korda kroonikut näiteks väidavad, et näiteks Magnus väidab, et kõik sakslased olid ohus ja ja tapeti, kes kätte saadi ja nii edasi siis ka see võib olla tegelikult kas kontrollimata info või propagandavõte, eks ole. Sest et veel kord see läheb vastuollu sellesama läbirääkimistega tallinlaste k. Ühesõnaga, ebaselge on see kõik, see, see on nii lühike episood erinevalt Jüri eest. Väga raske on seda nagu analüüsida või muidu avaldan iga lootust, et ma usun, et, et väga paljud meie selle perioodi ajalooküsimused võiksid saada kaunist detailse sellise selgituse või täiendava täiendava faktoloogilise sisu. Kui töötatakse korralikult läbi Taani ja Rootsi arhiivid. Sest valdavalt eesti ajaloolased lihtsalt selle suure töökoormuse tõttu, mis Eesti ajaloolastel on, valdavalt nad ikkagi libisevad mööda sündmuste pealispinda või, või siis juba ütleme, trükitud allikaid isto graafiliselt lähenevad asjale mitte mitte siis arhiiviallikate viisi tohutu dokumendilasu olemas välisarhiivides, kuhu siis pole meie uurijad nagu eriti veel ligi jõudnud. Ja kui ma ütlesin, et suur töökoormus, no see tuleneb sellest, et et kui me võrdleme, võrdleme näiteks Põhjamaadega, siis on meil ajaloolasi suhtelt suhteliselt võttes umbes kaks, kaks pool korda vähem, kui on seda Soomes, Rootsis, Taanis võrdleme, võrdleme näiteks Saksamaaga, siis lausa kolm korda vähem mitte arvuliselt, vaid suhteliselt suhteliselt jah, et noh, samas, eks ole probleeme ja teemasid ja nii edasi, mida uurida. Meil jällegi suhteliselt võttes vähem ei ole. Nii et võib-olla isegi rohkem suhteliselt mõttes äkki ongi rohkem, äkki ma ei usu. Ja meie ajalooteadus on ka noorem, ehk siis palju-palju rohkem on tegemata tööd just selle tõttu, et see ka seletab, miks me päris kõike ei, ei suuda ammendavalt vastata, et väga võimalik, et ka sellele võib-olla kui niimoodi täiesti fantaseerida, eks ole, et mine tea, võib-olla tuleb äkki mõne juhtiva üles tõusnud ülekuulamisprotokolli kuskilt välja. Aga noh, ma muidugi veel kord utreerin. Ja veel üks asi, et ärge ärgem ka idealiseerigem tollaseid talupoegi ja, ja tollaseid eestlasi ja nii edasi. Hiljem Liivi sõja ajal talupojad rüüstavad põhiliselt 11 ja on on kirjeldusi nendest rüüste rüüsteretkedest noh, mida siis võib ka uhkelt mingisuguseks partisanisõjaks või jumal teab milleks kutsuda, eks ole, on oma kirjeldusi, kus siis asi on jõudnud nagu kohtupinki, kus on ühe või teise salgapealikud teritud näiteks Tallinna rae ette või vabandust, Tallinna raevaid vaid Toompeale siis Rootsi asehaldur, aitäh. Et saamaks aru, et mispärast on röövitud siin mingites küladest, näiteks kus on Rootsi kaitsekirjad olemas ja kus on see kirjeldus siis olemas, mis siis tegelikult tehti, mida ühed eestlased tegid teiste eestlastega, et midagi ilusat seal olla. Aga miks nõukogude okupatsiooni ajal seda sama episoodi ülespuhutud näiteks võimalused oleksid ju olnud? Noh, suhteliselt võttes ta ju on ka puhutud sest ma ju mainisin, kui vähe on tegelikult allikaid. Ja ameti, kõik teavad 1560. aasta ülestõusnud, tegelikult noh, veel kordade õiglaselt teavad 4000 meest noh, suur sündmus. Ja pealegi suursündmust on ka Jüri järel esimene teadaolev suurem talurahva väljaastumine ja ta on sellise ühe episoodi, no võttes suurim talurahva väljaastumine hilisemas eesti ajaloos hiljem nii massilist asjadeni. Me jõuame alles 1905. aastal. Eks see olegi, no aga nii on ju, sest kõik need igasugused Kose-Uuemõisa ja, ja puuaia ja, ja Pühajärve ja Mahtra ja sõjad ja nii edasi, seal seal me räägime maksimaalselt mõnest 100-st talupojast, järgmine, selline suurem, nii suur mõisate rüüstamise ja nii edasi, laine, kui me nüüd Liivi sõjast eemalduma, eks ole, sest Liivi sõja käigus muidugi käidi maa peal mitu korda üht ja teistpidi läbi. Aga võime ja Liivi sõja ajal muide talupojad jõudsidki tervete linnade ründamiseni. Talupojasalgad ründasid näiteks vanali Vana-Pärnut ja piirasid mõnda venelaste käesolevat olevat linnust ja kui ma nüüd Liivi sõjast eemaldume, siis, siis jah, 1905. aasta revolutsioon ütleme sedasama detsembri ülestõus, kui Tallinna töölised lähevad siis maale ja ühinevad seal talupoja salkadega. Ja toimub siis selline ulatuslikum mõisate rüüste, ehkki selle ulatust on omakorda ülehinnatud. Et nüüd on hakatud seda siis ka tegelikult faktiliselt dokumentide järgi kontrollima ja selgub. Tegelik rüüstamine oli mõnevõrra väiksem, kui me oleme harjunud arvama. Ja muide ka see jätkame nüüd toome nüüd ma toon nüüd jälle hästi kaugele paralleeli, aga olgu peale. Kui me sellest samast 1905.-st aastast räägime, siis 1560, eks ole, nägime, neli mõisniku tapeti, rohkem ei tea. Võib-olla veel, aga neli tapeti. Noh, kui ma nüüd teilt küsinud ei ole ajaloolane, eks ole, ei 1905. aasta mõisate rüüstamise käigus, kui palju mõistlikke võis surma saada. Mõisad põlevad, saksad surevad, laud, laul loodi ja ilmselt mitte ühtegi. Tegelikult üks sai surma, see, see, see tapeti. Tema tema tõi linnast linnast oma oma Monakatele palgaraha ja tapeti raha kättesaamise käte kättesaamise eesmärgil. See toimus Läänemaal ja tegemist oli ühe fon paranusega. See oli omakorda üks suguvõsa, mis sai alguse alguse Liivi sõja ajal üle tulnud tatari läänimehest, nii et võime kaugeid paralleele tõmmata. Ajaloodoktor Andres Adamson rääkis eestlaste ülestõusust koluvere all Läänemaal Liivimaasõja algusaastatel 1560. aastal. Saate toimetaja on Piret Kriivan ja veel kord eestlaste juhi või ühe arvatava juhi kuninga ehk pealiku juurde. Temal ei olnud nii palju pille orkestris, kui järgmises loos kuulete. Küll aga kõndis tema vankri ees torupillimängija, nii et oma narr koos torupilliga oli eestlaste juhil olemas täiesti root. Oro on eesti folkjazzi ansambel. Torupilli juurde lisa Doro uuema aja pillid, saksofoni, elektrikitarri ja omavalmistatud põnevad löökpillid, aga torupill kostab välja ikka ja selle saate lõpetuseks kuulame Omaaegse torupillikuninga Juhan maakeri lugu. Juss oli tuntud ka oma mahlaka kõnepruugi poolest ja räägitakse, et ühel Rapla kandis toimunud rahvamuusika kontserdil läinud Juss rõõmsa näoga lavale ja öelnud tuleb vabariigi polka. Aga nüüd tõmmake nad piss lahti. Möödunud iseseisvuspäeva puhul ansambel rootoroja vabariigipolka.