Järgmise saatevahelisse palun. Järgmise saate sisse järgmise saate nimeks oleks nii, nagu ma juba poolsalamisi kuulda sain. Mees mitme tahuga oli vist nii ja aga nüüd nii nagu nagu alati. Tehke nii, nagu te esimest korda kunagi aastakümneid tagasi mikrofoni ees olite. Siin Tallinn ja edasi. Mitmeid-mitmeid aastaid tagasi ma ei teagi, kas ma mäletan, kuidas tookordne asi käis. Proovime tähelepanu. Klaver on ligidal, palun nüüd ka esimene vahemäng, nii nagu üks korralik saade peab algama. Millal see siis oli, kui te esimest korda teadvustuse siin Tallinn eetrisse andsite? See toimus 1940 ja kuuendal aastal. Peale seda, kui minti mobiliseeriti Nõukogude armeest, siis avastasin ootamatult tänu ühele oma koolivennale ajalehest kuulutuse. Õigemini koolivad, ütles mulle, et kuule sa oled nüüd prii poiss, sul on niisugust annet minu arvates, et sa võiksid minna. Ja selle kuulutuse peale ringhäälingus ma sain kulutusi, siis on, sinna vahetatakse diktorit. Online võrdlemisi võrdlemisi kõheldakse rõdudele, sest üks asi on, mis arvab, et koolivend sinu eeldustest, teine asi on astuda kõrgkvalifitseeritud komisjoni ette. Siiski tänu tema mitmekordsele ärgitusele majutasime lõpuks ikka kõik oma julguse kokku ja läksin, mida žürii küsis algul, kui te sinna läksite, sõjaväest tulnud poiss. Oi ja veel mundriski. Andres ma siiski ei olnud. Mul oli tohutu laugeldus, õigemini siis oli minu õnn, et ma žüriid õieti ei näinudki. Žürii istus kuskil teistes ruumides ja neid huvitas peamiselt see, kuidas mina oskan rääkida, kui kas meil on õigekeelsus, vastab mingisugustele normatiividele või mitte. Esimene inimene, keda ma õieti kohtasin seal üks väga sümpaatne noor tütarlaps, kes istus laua taga. Linda Kald paininud istuma, noh, nii vaimses mõttes ilusas teadetes pole midagi, pojake, ära värise. Vaata, see on mikrofon, räägi seal sisse julgelt selgelt kindla häälega ei ole midagi kohutavat, ei juhtunud seal teises toas on ka päris head sümpaatsed või noh, siis lugesid, no süda oli kurgus küllaud, käed värisesid tabeli, leht värises käes. Tähed hüppasid silme ees kuidagimoodi midagi sealt lugesin, muidugi see võiks kaunis armetuses paistava. Nii et mind võeti nagu veel paari inimest peale minu, kes käisid seal konkursil, võeti katse peale alguses. Ja siis kuuajalise, ma ei mäletagi, oli siis natuke kauem sisuliselt juba koosseisulise teadustaja tööle, tolleaegne linna, nii palju sellest ütelda temasse hiljem minu kooliõde. Linda Rummo olime koos, astusime teatriinstituuti. Seal ma siis töötasin koosseisulised diktorina kuni 46. aasta sügiseni. Siis avati tolle aja Eesti riiklik teatriinstituut, mis saatis välja kolm lendu. Ja ma astusin sinna ja töötasin siis nii, mitte koosseisulise naga rini särin, lugesin igasuguseid materjale, nii kunstilise kui ka päevakajalised ja mis puhul aga tekkis üldse tahtmine teatriinstituuti minna? Raske öelda, minu käest on nii mitmedki inimesed seda küsinud. Aga seesama žürii, kui ma teatris tahtsin, küsis, miks tahtedul vardasse mul veres maa on mul ema isa poolt pärandatud nende patud nuheldud lapsee kätte, nagu öeldaks. Sest nemad tegid, kõlasid ka seda tööd, ma mõtlen, lavatööd, ema küll vähem, aga isa töötas, praeguse mõiste järgi võiks nimetada estraadiartistina. Tol ajal oli ta lihtsalt väike lava, näitleja või artist, kuidas teda nimetati, tõdetas kinodes, seansside vaheaegadel. Oli üks niisugune paar, esines maksjal Lexrud omalajal, kodanlikul ajal olid kaunis populaarsed nimed, nüüd muidugi neid enam ei mäleta, ta vanemad inimesed vast mäletavad veel. Nad olid populaarsed nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. Kuna see siiski võimalusi oli vähe, siis nad esinesid ka väljaspool Eestit väga palju. No ja ilmselt ma siis pärisin selle pisiku. Kas te pärast sõda, kui nüüd uuesti ikka seda vana aega meelde tuletada ja pisut sorida ringhäälingu ajaloos. Antud juhul on see juba ajalugu. Mida huvitavate tegite, mõtlen reportaaže, tegite jalgpalliülekandeid. Ei, nii kvalifitseeritud ja universaalne ma siiski ei olnud, et ma jalgpallivõistlusel veerand või spordis, aga reportaaže tuli teha küll. Tol ajal oli koosseis küllaltki piiratud, mitte nii suur ja võimas, nagu ta praegu on ja nii mitmekülgne. Toimetus oli vähe ja kõik inimesed, kes vähegi nii-öelda kaela kandsid need rakendati siis igasuguste võimalike tööde peale, millega nad vastuvõetavad olid. Reportaaže tuli teha, mäletad, minu esimene rekord, sest kui ma ei eksi, oli kostivere sovhoosist, koolidest ehitustest. Ma tegingi õige õige mitmes reportaaže nüüd muidugi ma ei julgeks öelda, et kas praegu oleks võimeline tegema selliseid reportaaže nagu praegusel tasemel nõutakse, vaevalt küll enesekriitiliseks korras, ma olen mitu korda takkajärele mõtelnud seal. Nii ta, nii ta algas. Töötasin Ugala Teatris Viljandis lõpetasime 50. aastal. Töö oli muidugi raske, alguses väga-väga harjumatu, sest olid endale kujutanud ette teatritööd siiski. Nagu Tallinna olude järgi igal õhtul mängid korralikult linnas keskus tsentrumis korralikus majas. Äkki paisati sind hoopis teistesse oludes väga palju reisida. Ja muidugi mul oli alguses tohutult võõras, väga pikad ringi seisud, igasugustes oludes koha peal ööbimised mitte nii nagu praegu, kus teatrid ööbivad hotellides, sõidavad võõrastama, sõidavad sealt veel. See oli muidugi alguses, aga võõras tundus väga imelikum ja väga raske oli alguses kohaneda, sest lihtsalt noorel inimesel oli ettekujutus siiski, sest teadsin, tegelased nagu öeldakse, puhas soe, tubade töö. Seal tuli välja, et see oli hoopis väga raske, mitte sugugi soe. Tihtipeale kaugeltki muidugi töö oli seal huvitav, huvitav selles suhtes, et seal ma sain isegi küllaltki selge reaalse ettekujutuse sellest, mida tegelikult teatritööl tähendab. Mõni päev tagasi jalutasime veerivate sügislehtede vahel Tartus Riia mäelt alla linna Emajõgi oli hall. Inimesed ruttasid hämardus. Ma olen ikka paha poiss olnud, alustas Einari Koppel. Aga Jaan Saul oli hea minu sõber ja töökaaslane. Ent ikka juhtus nii, et tema mängis ilusaid inimesi. Mina ebameeldivaid. Ent ikka mängisime paaris. Tore oli. Vihma hakkas sadama. Nüüd võime ainult helilindilt kuulata kahte sõpra. Kahte näitlejat koos kuuldemängus suletud ring. Progresseeruv tegelane ja arst Paul, mängib Jaan Saul. Ja saksa julgeolekupolitsei ametnik Pauli ammune perekonnatuttav Werner mängib Einari Koppel. Elada ja olla õnnelik ja mitte midagi teada sellest, mis toimub. Meie maailmas ei saa elada suletud ringis. Kusagil seal ring avaneb ja siis mis midagi. Lihtsalt mõtlesin valjusti. Mängida veerane. Pauline oleksid suureks meelelahutuseks ja mulle muidugi ka olen meelitatud. Nii sees Ludwig van Beethoven kuu paistma salaVärnar Fallon Kampf'i esinedes. Oi, oi oi millised lille. Muide, kas teil on turult Paultei sellelt samalt lillemüüjalt helesinise pearätikuga, aga mis, mis? Huvitav naine? Täna hommikul jälgisin teda teraselt. Kus Mallet tavatsesin teha viga. Kolmandast taktis. Reedeeerr. Haige inimene õpib alati oma vigadest. Vabandage, ma pean teid kahjuks pooleks tunniks üksi jätma. Kuhu ööd mind vaatab, haige, meie pulma-aastapäeval mängus on inimese eluester. On see nii edasi lükkama edasilükkamatu, ainult mitte täna ma pean ruttama, et jõuda linna komandanditundi. Ma võin sulle kirjutada load aurud, kui see on nii hädavajalik, see poleks küll muidugi ametlik. Säästaks sind nii mõnestki Ülaruses sekeldustest, kui võidan. Kuidas ma võiksingi gelato vastavale olegi või aitäh. Ega sa ei muutu armukadedaks, kui ma jään lõpetamas ala? Ongi hea, kui sa jääd. Olga esteril rahulikum. Kui see ametikord lõpeks, minu närvid katkevad, ester. Kiitrida tulen varsti tagasi, restoran üsna varsti, noh. Nägemiseni. Nägemiseni. Ma kardan nii väga, nii töiseid käikusid. Kas siis tõesti pole teisiti võimalik? Juhtub neid sageli. Eile oli ta kogu öö ära. Villastest sokkides siin on ju külm. Ja milleks peab, külast käin, aga e-sätti laagris. Laagrisse ütlesid. Või siis varustatakse öölubadega või sõideta järele autoga. Mis kellaajal tale? Jumal küll, kus ma Kasmastav vaatasin. Kindlasti oli see 10 valemi veerener, sa ju teed tema heaks kõik. Selles kahelda armules. On siin majas telefon, et naabritel on, tahad helistada? Meil pole seda ise, ma tahaksin hoiatada, et nad ei teeks Paulile takistusi. Tee seda ternes tuva, kohe tuleb. 54. Kas 28. aprillil pärast kella kahtekümmend kahte null nulli viibis sõjavangide laagris Paul Volmer laagriarst? Võtke kõvendatud valve alla kvadraat number 32. Keskmist kasvu hall mantel, hall, viltkaabu, triibulised püksid. Eiei, ärge peatage teda. Jälgige, kuhu ta läheb. Homme hommikul kandke mulle ette kõik. Kas said rääkida ja kõik on korras, teda ei sega keegi. Teie teenistuses, arvuliselt. Sa lubad mul mängida muidugi. Mul on nii kerge tunne. Ma ei karda enam sugugi. Nüüd peaks algama, siis salvestasime siis, ega ta üheksa üheksas hooaeg, matemaatikas vanemaid alati nõrk olnud, läheb isegi sünniaastavaest meelde tuletada ja noh, kahjuks paljusid minu lõhkuge ühtekokku võtnud ei ole, mitu osa olete mänginud? Ma hakkasin kunagi arvestust tegema, aga vaata igatahes on niisugune, arvestuste tegemine nõuab püsivust, selles osas ma näiteks panen imestama Hugo Laur, tal on suur raamatupidamine kõigi oma osade ja kohtade üle, kus ta mänginud. Hakkasin ta pidama, aga siis kadus mul vahepeal taskuraamat jälle ära puhul mul märgitud ühe aasta aruanded ja siis ma mõtlesin, sooned on niikuinii kõik sassis, et no mis aru ma nüüd enam teha. Koos nendega Ugalas mängisin võib-olla üks, seitse kaheksakümnendad aga kõige kergemad ja kõige raskemad osad jäävad ikka harilikult enam meelde. Missugused need on minul kergelt osa ei ole kuulnudki, võib-olla on lihtsalt mõni Osamis nagu natuurilt vastuvõetavam on, mida sul on lihtsam lahendada lihtsam enda peale üles anda, aga raske tulnud kiik olnud. Ja rahul ma tean, et ma ei ole ka õieti isegi osakolnud, muidugi meeldib üks osa rohkem kui teine, see on selgelt nagu inimesele ikka, meeldib see asi rohkem kui teine. Ja mõni, millega sa kõvasti murrad, maadlejad, oled meeleheitel, ahastuses tööd käes ja isegi on momenti uscontide teis siiski valed sa üldse seal elukutse valisid, sa näed, ju, said kõlba, sa ei saa hakkama, on ka niisuguseid momente olemas ja ja mitte ainult minul, see on päris loomulik, ma usun, et need on ka teistele nii palju, kui ma olen oma kolleegide käest. Kas see osa võib-olla isegi see osa muutub aru sellest, kus sa kuidagi siiski oled teda suutnud endale omaseks teha? Muide ka mida te mõtlete siis näiteks, kui te hommikul lähete proovile ja must kass üle tee, jookseb? Ma ei taha seda endale tunnistada oma, teen niisuguseid haavade innumissioon nüüd rumalusi aidata, niisugune väike kripeldus Narvas elanud, lähed sülitab kolm korda üle õla. Kergelt ebauskliku see tundemärk olema igatahes enda juures küll märganud. Kolmeteistkümnendat lai karda, seda kuupäeva ei arva seda paigaldada, sellel päeval polnud millegipärast hästi läinud, kui niuksed restoranid, ega sa siis ei hakka teda musta rassi puhul emakasse üldiselt. Eriti sümpaatse nad mulle ei mõju. Kui osaraamat proovide ajal maha kukkuma siis ei tohi seda mitte maast üles tõsta, vaid peab talle ennem peale istuma kogu oma keharaskusega seal hulk aega peale istuma ja alles siis võib ta pühalikult maast üles tõsta. See on kindel viks, sest kehtib niisugune ebausklik, muidu võib see osa, mida sa ette valmistatud nii-öelda aia taha minna, läbi kukkuda, kui osaraamat maha kukub, sul väga halb enne ja selleks pead sa talle peale istuma, see on niisugune rituaalne toiming, millest igaüks kirjutamata seaduse põhjal kinni peab. Mitu korda ühe proovi ajal näiteks on osalenud samas maha kukkunud ja mitu korda olete teie näiteks isiklikult näinud, et näitlejad sellel peal istuv? Oi, väga palju, väga palju kordi. Nii noored kui vanad, nii mehed kui naised, mehed, nii nooremad daamid, fööni, kaalukamad, kraavid kui kõhklevad David, kõik on selle rituaali läbi teinud enam-vähem, keda mina tunnen. Mina ise ka ühe proovi jooksul, võib-olla isegi paar-kolm korda seda juhtunud pole, kelle ägisedes maha istunud ja osalammute otsas püsti seal. Kus on parem mängida teatrilaval või filmis või kus kohal te tunnete ennast rohkem kodus olevat? Kodus ma muidugi tunnen ennast olevat rohkem teatris selle pärast lihtsalt võib-olla et ma olen rohkem harjunud teatrilaval olema filmikaamera. Mitmes filmis on mul võimalus olnud mängida ja seal oli tohutult huvitav ja see arendab näitlejat hoopis teisest kandist ja minu meelest on silmis rasked mängida. Sa pead olema palju, napib omavahenditest, paljut teravam, palju täpsem su mõtteid ja palju-palju intensiivsemalt liikuma, sest seal teatri vahenditega nii-öelda laias plaanis suurte meeleolu muutustega sellega ei saa kinolinal mängides teatrisse reaalsus kinolinale ei sobi ja selles suhtes on muidugi filmis minul raske mängida. Kumb, Andres lapeteus on teile südamelähedasem see, kes laval või kes filmis? Nad on mulle mõlemad südamelähedased. Ma ütleksin, et nad on nagu kak, kas lapetyost nad on erinevad muidugi, sest filmis juba režissööride taotlused olid natuke erinevad. Kuna stsenaarium juba ise tingis võib-olla teistsugust lapet teost natukene kui ta teatrilaval oli lähtudes muidugi absoluutselt ikkagi Kuusbergi materialist tema romaanist. Aga ühte kuju võt olid seda ja väga paljude variantidega väga paljude külgedega. Kas sa väidad temas seda külge natuke rohkem või teist külg? Neid tahke on igal kujul väga palju olenevalt sellest, missugust tahku missugust psühholoogilist momenti või käiku ressis tahab lahendada ja nad on kaks niisugust last, kes on mõlemad võrdselt armsad, kuigi teine on natukene teist nägu ja mõlematega olen ma näinud palju vaeva, palju igi ja ma juba ise vahepeal hakkasin, täitsa lapetuslikult mõtlen, muutusin paise, vaatasin, hakkasin endale juba lappetisena tunduma ja sugugi mitte enam sümpaatsem. Nii et see mõjub psüühikale ka juba. Sest teadsin, ma mängisin teda poolteist või kaks aastat, sinna tuli üheksa kuud. Siiski kestis terve see Napetuse sõlmine, need seal võetakse juba üle kahe aasta kõvasti pidevalt ennast tunda, see, ma usun, ei mõju kellelegi psüühikale just kuigi hästi. Aga muide, kus kohal on see piir, millel näitleja elab osas niivõrd sisse, et ta tunneb ennast olevat juba täielikult see inimene, keda ta laval mängib. Ma ju väga palju liikusin nende mõtetega tänaval, lähed teatrisse või tuleb tagasi proovide käigus pidevalt ikka, miks ta on niisugune, miks käitub lapete just niimoodi, mis mis viis, keda sellel see käibe, see vaevab su kallal, sa ärkad öösi vahest täna toimuval ja ma olen selle kohaga, ma ei saa hakkama, miks, miks, miks lavastaja nii tahab, minu meelest on ta nii. Aga võib-olla on tal õigus, mis lapeteusi üldse tahab, mis ta üldisemalt ja vot niimoodi seal käia, keerled ringi, nende küsimuste ringis, orav rattal. See toob sulle hommikul peas, õhtul peas, söögi ajal seisab võib-olla see mõte tuli hoopis mujalt, sõidad rongis või bussis või igal pool ta muutub sul lihtsalt nagu vari nagu painaja osu seljas. Ja kui seal ära ja lähed, tunned, et et sa osakeski, sellest oled kätte saanud, mida sa oled mõtelnud. Siis on muidugi väga hea, niipalju kui üldse võib rääkida osa valmimisest või või sellest, et kui omaseks ta selle saab, siis üks roll, mida sa teed, seal valmib nii kaua, kuni ei saa üldse seda rolli mängid. Osa valmib alati sest inimene mõtleb alati ka kamagades räägib Andres lapet teos. Ma kutsusin oma sõjaaegsed sõbrad pühapäevaks meile külla. Majori pudru seal roogas. Seersant paju viidik. Haavikut sat tunned. Ja leidnud. Pudrus töötab hariduse süsteemis. Rõngas on vanem riiklik autoinspektor, no ja nii edasi. Aga miks sa just need inimesed kutsud? Sa võid oma hääli, vinksin tegutseda. Lillian ka seaduslikus abielus ongi. Aga kõik nägid, kuidas seda põlve silitasid. Professor sõidab komandeeringusse, mine jäi Rama isu täis. Sõjakaaslane kui madal sa oled, Andres? Nad tulevad pühapäeval. Noh, kuidas siis jääb? E Sa võid oma toonest üksinda kutsuda. Ma lähen selleks ajaks kodunt ära. Kas sa tead, mida sa teed? Sa purustad kõik ilusa, mis meid veel ühendada. Kui vahel tõesti enam midagi ei ole, siis me võime lahku minna. Uue kartuli leidmiseni võid sa üleval elada. Kas sa oled siis nüüd ministri leidnud? Tõesti uskusin, et sa oled raudne inimene, inimene, kes võib mägesid liigutada. Piim maoõli näkku. Kis unistas täitevkomitee esimehe ametikohast. Kas sa ei mäleta, mis mulle öösiti kõrvu sosistasid? Jumal tänatud, et Mosust last ei saanud. Noh, kuidas siis jääb? Ma juba ütlesin, tulevad tulevad pühapäeval ära kaldu teemast kõrvale, kas sa tahad lahutust või ei? Lahutusest poolt sõnagi rääkinud? Muidugi sa armastad alati süüd teiste kaela veeretada, ma olen sellega harjunud. Nina ei taha sinuga enam koos elada. Mina ei lähe kuhugi kaebama. Kolleegide naised armastavad teha, ma ütlesin sulle uue korteri leidmiseni, võid sa üleval elada. Mis ma räägin, sa saad varsti korteriasutus, ehitab uut maja. Ei, Reet ei. Ja Andres ja. See on asi, mida ma mõtlen praegu suure suure südamesoojusega senini, mida ma mängisin Ugalas näiteks viimased, mis mul siiamaani soojalt südames istung, mille peale ma alati tagasi mõtlen hea tundega ja mida ma tahaksin ka praegu veel mängida ja mis jäigi mul ikkagi lõpuni lahendada, ma tunnen praegu, et seda osa võiks ei tea, kui kuidas edasi arendada. See oli Briede, kuigi on sügise, neid rolle on Vanemuise teatris olnud. Mõtlen tagasi. Märki, mis mulle endale väga meeldib mängida. Ära ehmata mekk. Ma käisin Brauni juures ja mu isa käis ka seal ja nad otsustasid sind kinni võtta. Alguses Pauli sinu poolt, aga siis ei pidanud vastu ja leidis kaitsvalt mõneks ajaks nende silmade eest ära kaduda. Sa pead kohe kulud kokku, panime lollus viskolud kokku panema, tuleb siia, oli ma teen, siis on aga hoopis midagi muud. Loomisest palun. Mulle ei meeldi, kui sa tujukas oled. Samal ajal ei ole minu vastu mitte mingisuguseid andmeid eile võib-olla ei olnud, aga täna on selle eest maailmatu hulk. Sa oled kutu, ma tulin siis süüdistusakti kaasa. Ma ei tea, kas ma oskan kõiki ritta panna, see on niisugune nimekirja otsa väärt ei ole. Kaks kaupmeest oled särada, pisut üle 30 sissemurdmise, 23 tänavaröövis süütamise, ettekavatsetud mõrvu, võltsimisi, valevandeid ja kõik pooleteise taastaga. Kirmusini. Kaks alaealist õde äravõrguta mulle, nad ütlesid, et tal on üle 20-l Rauradi. Ta püüdis mind veel koridorist kinni ja ütles, et ta ei saa sinu heaks midagi teha. Olgu olgu kui mul tuleb ära kaduda, siis tuleb sinul ärijuhtimine mõneks ajaks lähevad ära räägi. Ja nii jäi siia. Istu, padi. Kuula hoolega. Need siin on äripaberid. Sakule hoolega vaatama korraks järele. Ikla näpud Reikop, vaatame korraks järele, mis ta sisse toonud on. Üks, kaks, kolm, neli, viis, viis, kuldkellad. Palju seda ei ole, aga see on puhas töö. See praegu selle mul ei ole selleks. Tuju šimmi number kaks usaldust Tseegaaerry vääris, operdab oma käe peal kaks nädalat armuaega, siis ära annata lihtsalt Braunile üles. Leinapäeva valter, tulus sell, aga häbematu, tõmbab parema seltskonnadaamidel voodipesu, tagumik Valtra annatale avanssi. Nonii, muus osas teed kõik täpselt nii, nagu seni tõuseb keelseitseebeeseedeeellast käid korra suplemas ja nii edasi. Janek. Sul on õigus. Mul tuleb hambad kokku pigistada ja äri eest hoolt kanda. Mis sinu on, on nüüd ka minu eksimek. Net tubadega teed, need peaks üles ütlema humalal kahju nendest üüri maksta. Ei, neid läheb mul veel tarvis. Milleks? Mul on kahju raha välja anda, kuule, mulle paistab seda. Arvad nagu ma ei tulekski tagasi, mis? Kui Eimek. Aga siis sa võid ju uued üüridaks dollar, kaks dollarit. Kui ma vaatan, siis surnud siis maikuule, mis sa räägid? Koedsa muljet, ruune, kui iseendast mõista, olen ma sulle truu, maksan sama eest samaga tagasi. Mis sa arvad, et ma sind enam ei armasta, ainult et ma näen kaugemale, kui siin. Näed seda kuud üles? Ja näen, kallis. Tunned, kuidas mu süda tuksub, kallis? Tunnen, kallis. Kuhu lähed, sina? Sinna lähen, kamina. Jagus oled sina? Seal, tahan olla ka nina. Kui liik A. Laskea. Või siis ka. See seal sees see siis välja niisuguse küsimuse esitada, siis mina ei ole laulma hakanud, kui vähegi nii palju kui ainult teatriinstituudist. Kui draamanäitlejana oli ta kohustuslik aine hääleseade tähendab, kusjuures pidi eksamikomisjonile esitama ka iga-aastase töö tulemusena paar laulu, mis tuli lihtsalt ära õppida, õppida selles mõttes, et see oli programmis ette nähtud. Ja ka siis, mis puutub laulmisesse, siis seda jällegi tänu Vanemuise teater, Vanemuise teater on ju kombinaat. Kui on vaja siis teha kõike, mis, mis näitab, laulda, tuleb tantsida. Ma olen operettides esinenud ja seal küll ooperites on lihtsalt vaja laulda, siis ma oma hääleulatusega nagu endale kunagi ütles, et tema hääleulatus on poolteist, kaks tooli ja sellega peab ka laulma, siis minul on umbes suhtluse tasemel ja nüüd on ooper kesid. Oi ja see on nüüd niisugune. Karud pannakse tantsima, jätkaks läbi rõnga hüppama. See on muidugi Irdidele teeneid, tema vahest leiutab niukesi eksperimente järve aasta käsitleb, näe kurat, ära tegi küll, umbes niisugust ei ole ma pidanud paljusid asju tegema. Ja kui mulle kunagi oleks öeldud, et et koppel teil tuleb kremli-teatrilaval laulda aariat, siis ma oleksin muidugi mehe kaunis viltu vaadanud, see ei olnud päris kindel tema normaalses seisundis. Aga seda ma olen teinud. Ma mäletan Ernesaksa tulerissetes ükse vabrikandiaaria, mis mul siiamaani peaskumadiga rubla rubla rubla käis seal koga seal kiiresti ära õppinud, mis kirjutas, et vot klemm teadis, tuleb teil laulda, ma ostsin soo, väga kena. Ja muidugi ma laulsin näha, mismoodi see laulmine oli, selliseid hoopis iseküsimus, aga laulda tuli nii olnud selles möllus, mis pea kuu alguses minu andmete järgi välja tulema, seal on mul kahjuks inspravni koosa õnneks ta on niivõrd lühike, et ma usun, et ma siiski palju seal ära rikkuda ei suuda. Ehk see hea, mis enne mind ja pärast mind korvab siiski selle asja nii ära et malasti tartlasele, sest siis võib nimetada Ernesaksa koomilist, ooperit laulumängule, aga nüüd hiljem tehtud pooleldi Mihkel Mari, miski vabariigi 25. aastapäeval Tallinnas Laulupeo hääleti kant seal ma mängisin karakter kujust, joodikust maalrid, võimaalsest joodikut, kelle nimi oli koor seal koos oma ametivenna pulgaga, nad seal vestlevad ringi terve selle etenduse jooksul ja rajavad seal vahekordi võimalikult sassi, nagu ikka ühes korralikus koomilises ooperis. Korralikust loost saab olema. Vaat meil minu palk vaid ta ei saanud eriti hästi. Volvuse helistades vestlejatele peale rõhku kokutav Alton raami meistrid omal pääl patroola välja ikka pääl karblikes kuulame haltuura ja haltuura. Lootmist. Eks vahest pris otsa kantaat sokuta. Retro kinnilgasva tänavas koputab kaks tuba kasvavatest peres käinud meetme loole. Muusika kohta üldiselt klaver on päris päris käes ja ega palju puudu ka, kui mõne kontserdi saategi iseseisvalt pidada. Noh, see on vastu natuke palju öeldud, aga et ma mõnel määral seda valdan, seda küll, ma õppisin klaverit juba. Mind pandi õieti õppima tänu emale, kes ütles, et poiss, sa pead hakkama klaverit õppima, oli midagi väga vastu, selles oli midagi kuue-seitsme aasta, mäletad nagu poisid ikka, mis klaverimäng klaverimäng välja löön, vutipoisid, mängivad õues, sina harjuta klaverit, heliredelid manni ära pidid? Muidugi, see on täitsa loomulik niisuguse poisikese eas. Aga ma sain siis vastumeelsusest siiski kaunis ruttu üle. Ja kui siin ennem oli juttu, et ma teatrit juba väiksest peale tundsin mingisugust sümpaatiat teatritegemise vastu, siis ma tundsin just sümpaatiat muusika vastu olen ma kogu aeg tundnud sõjaväes olles pataljoni kestris, mängisin Mis pilli klaverit ja kui oli mõned väljasõidud kuskile väeosadesse, kus klaveri pärast ei olnud, siis lõin trummiga, seal tuli niisugused asjad ära teha. Sõjameeste asi, muusikat olen ma alati armastanud. Alati ja see on üks minu suuremaid hobisid. Professionaalsed ma pean muusikat sealt seda ka väga suureks sigalaks, kõrgeks kunstiks, mis on mulle draamanäitlejatöös ka väga palju kasvanud. Mitte ainult selles konkreetses mõttes, et et on võimalik ise mängida laval, kui osa seda nõuab, mis muidugi on ka väga-väga tänuväärt, sest et ise mängida laval osas on ikka hoopis midagi muud, kui nüüd keegi teine lava taga mängiks ja sa peaksid seda kuidagi imiteerima. Aga teisest küljest siiski ta annab. Kui palju, palju sisaldavad muusika nii nagu elugi peale klaverimängu improviseerida, juga kuulnud vähemalt laval oleme küll. Ja võib-olla mulle meeldiski, siis ma mäletan, esimestel aastatel, kui ma klaveri taha olime sunnitud minema. Oletusi ja solfeedsut isegi seda teha kui just nii oma pead, kui keegi kuulama, sealt lihtsalt omaette improviseerida, igasuguseid võimalikke ja võimatuid asju kokku oma parema arusaamise järgi, mis siis lõpuks välja tuli. Nendest asjadest ei tulnud midagi välja ega siis hakkas meeldima. Muidugi palju öeldud komponeerimine, aga. Riisi omas peas seaduses aga tänu sellele, et Ugala teatris küllaltki väikeses teatris, kus tuli vahest teha mitut tööd korraga ma saatsin klaveril paljusid tükke, lastetükke nagu tuhkatriinut ja selliseid asju, sest väiksel teatri orkestrit ei olnud ja tänu sellele mind kasutati lihtsalt ära. Klaver oskas tõtt ja ma saatsin, tegin muusikat näidenditele. Mängisime teiste tehtud muusikat, tähendab aga siis tuli ka niiskuse momente ette, kus ühel päeval muusikat polnud. Või oli teda momendil kätte kusagil õigemini seda muusikat, jah, tõesti ei olnud, ma mõtlen siin vigaseid pruute, see oli üks esimene niukseid asju, mida ma julgesin ettevõtte tänu seltsimees Paul Kilgas tolleaegsele kolleegile sõbrale, kellega ma töötasin koos Ugalas tol ajal ja kes mind siiski nii kaugele viis ja Paul Kilgas tegi sinna salmid ja siis oli sadzeedee tegelikult timines laulumängu, kes teeb viisi külgasvates, tee sinna on, ma ütlesin, mina ei oska, illust oskad küll, istume kahekesi ja ma ütlen ka mõne koha ette. Tegin selle valmis, sealt sain ma nagu mingisugust just hoogu ja julgustus siis nonii, paarilegi etendusele. Kus tõesti muusikat üldse ei olnud, ma mäletan, Blair, kuigi on sügis, kus ma ise kaasa seal tuli teha mõned lookesed väikesed kitarrile ja just saate taustamuusikat, et ma siis ka tegin ise. Siis. Kirjutasin südamele ka muusik, seda sai päris palju mängitud, seal on niisugune vodevill niisugune pool estraadietendus, seal oli päris palju muusikat, mis sai tehtud, mäletan midagi üle paarikümne numbri, oli vist ka nii nagu vigastus pruutides. Aga kuidas see meloodia pähe tuleb? Adrask kindlasti igalühel on ta individuaal siis lihtsalt klaveri taha, tekst on olemas ja kui see tekst on tõesti hea, nagu ma mäletan, vigastust ruutias, oli Paul Kilgas on tõesti väga hea ja väga niisugune väga piltlik, tore tekst, mis iseendast kuidagi nagu kiskus kaases hakkasite tirimisema ja klaveri peal proovima, niimoodi ja teistpidi. Muidugi ma ei oska ette kujutada ja ma olen kaugel sellest kokad ja köögikunsti saladuseks, kuidas seda kutselised heliloojad komponistid teevad. Viisid hakkasid mul peas nagu ise mängima, üks, viis hakkasin ennast nagu peale suruma, need sõnad hakkasid nagu peale suruma, nagu sundisin ennast vesistama ja nii ma kuidagi siis tegin nad. Nüüd aga kuulete katkendit, laulumängust, vigased pruudid, mis on helilindistatud 1953. aastal Ugala teatri näitlejate poolt. Muusika on Einari Koppelilt. Võti ütles, meie ei saa. Annab oma tütred mulle nii jate poisid toovad väik teksti tuuled, onu. Oi, te poleks viilu puulaadset, vempa takt ei ütle, et mul ühtegi kontot HKToto. Paikinaat Otia põlvkuupeedi, kaugulaseksbee taanite. Tahate pardikandja täita poissi Hotspur? Olete? Onu ei naljata, seda aega peab lööma politseid, koju läheme aga kombel. Kumb rohkem meeldib, kas tõsine või kergemasse žanri kurv mõlemad, kui nad on tõesti head traditsioon, nõuab küsida, keda te eelistate tõsisest muusikast autoreid, heliloojaid, tõsisest muusikast. Mulle meelib ooperimuusika meid väga halvasti on niisugused leinavad Tšaikovski küllaltki vastandlike Rossini, Verdi ja samuti ka kaasaegsed vee, mulle väga meeldib kulat aga ise ise mängitega kõike. Ma pean ütlema, et ei mängi, aga muidugi on ka väga vähe aega, kuna ma elan teatavasse Tartu linnas, siis näiteks filmimise ajal Tallinnasse sõita vahetpidamata samal ajal mängida siin. Nõuab küllaltki palju aega ära ja vahest on kohe kahju, kui kuskil klaverit lähetast mööda ta seisab seal, nagu ootaks, et sa mängiks seda peale knows näide. Kui ma olen teinud filme põhiliselt. Paviljoni vaated on Tallinnas, näiteks sõitsin alt Läti piiri äärest ringreisil, olles neli korda peale etendust Saaremaale Kingissepa. Seal filmiti, olime kaheksateistaastased. Ja ma käisin neli korda sealt Läti piiri äärest, öösiti jõudsin hommikuks Saaremaale, ilm oli pilves, tunnisama tühjalt, tagasi jälle õhtuseks etenduseks ja niimoodi ma lasin edasi säras. Minu rekord on nelja päeva jooksul viis korda edasi-tagasi Tartu ja Tallinna vahet sõita, selle juures iga õhtu mängida, iga päev filmidega öösi, filmida, noh, auto seisab tukud ja pärast enam ei tukkunud ka sellepärast et juba nähtavasti olid endale külge harjutanud, selle kombeks isegi magada. Aga see on töös, on T1 külgi. Ega nagu sellest loobuda ka ei tahaks ega ei taha vabatahtlikult küll mitte, kui just ei öelda, et kulla mees, et sa sil vaevunud nagu ümber muidugi väga õige, väga-väga tänuväärne asi, on ka ise see aeg ära tabada, kui sa tõesti enam ei kõlba oma tööle. Aga praegu nagu ikkagi tahaks veel sellele mõttele, et peaksid jätma pooleli kuidagi klaveri taha, istute. Mis meloodia teel näiteks, kas pärast etendust esimesena peast läbi jookseb, mida te kohe proovida tahaksite? Väga raske öelda, mõtisklen, istun ja ei tea, galatseeldamis meloodia sealt parajasti siis välja tuleb. Praegu proovime, mis, mis võiks tulla? Ja nii edasi nende juures varvastega vahest lihtsalt mõtiskleda ja kas või pooleldi improviseerida. Missuguses vahekorras te olete naljaga heas vahekorras, mulle meeldib hea nali tohutult, minu meelest üks hea nali on väärt ühte tervet päeva, siis võib sul siseneda terveks päevaks niisuguse hea enesetunde, niisugusse, optimismi, raipuse. Ja sa ainult pruugib sul selle peale mõtelda ja tunned ennast jälle ülihästi ja kõik tundub elus ja kena ümberringi kõik inimeste sümpaatselt. Igal juhul huumor ja satiir on mõlemad minu meelest elus väga vajalikud ilma milleta on minu meelest ei saagi elada. Kas te ise ka kaasa aitate näiteks et teised ka sellest osa saaksid? Mulle meeldib tegelikult estraad, mulle meeldib estraadi teha, minu meelest estraad on üldse üks niisugune kunstiliik, mis näitlejat arenenud annab talle võib-olla vabadust iseseisvalt lavalt tegutseda annab talle kooli iseseisvalt julgelt mõtelda. Seal sa pead oskama luua eredaid karaktereid, momentaalselt meeleolusid momentaalselt muuta. Ühesõnaga elab ühe niisuguse hea improviseerimiskooli, mis tõepoolest igal näitlejal peaks olema improvisatsioonivõimet arendab tähelepanu, arend, häälelist paindlikkust, karakterite loomiseks, kõiki seda arendada tohutult minu meelest estraad ja mina soovitaksin soojalt igale draamanäitlejale tegeleda sellega. Ent nüüd kuulakem väikest katkendit estraadistseenist seltsimees peterselli osa mängib Einari Koppel. Ses mõttes teater seal, kas see agronoom spetsialist oli ainukeseks tõukeks, mis sundis täit mäel asume me käinud? Mina leidsin Eised, miski mind nagu tõmbab maale jääb väga huvitav vist armastus põllumajanduse vastu. Armastus põllumajanduse saaduste vastu ei saa. Siis kas teil on olnud varem mingeid kokkupuuteid maaga? Onu on olnud olnud, vaat kui mina sündisin Lohtusi, minu ema oleva maal on nii põline maainimene ei kordunud, ütleme maamullas. Kas peale selle, et teostasid oma sündimise maal olnud veel olnud mingeid kokkupuuteid? Kusjuures mina alati oled vaadelnud neid ei saa neid maastikke läbi autobussi või vaguni aknaid väga. Aga kas te olete ka praktiliselt tegutsenud, olete töid teostanud põllumajanduse alal? Olen igal kevadel kasvatame aknalaual lillepoti sees sibulalauku või mind korda kolhoosis Seefiks teeb, siis mina toestasin vilja Rõukude teostamist, mis olid ümberkukkumise järve tahtsid ütelda peostasite toest, Roess toestus. Jää arusaadav, lugupeetud kuulajad muidugi. Aga millised on teie tulevikuplaanid? Perspektiivid jooksujalu majandusse järsul tõstmisel? Tõusta vähemalt kolhoosi juhatuse liikmeks. Agronoom ütles ka eile, kui ta juukselõikesse tuli, et kui minust juuksurit ei saa, siis direktaris kõlbab mina kindlasti, sest see amet ei nõua mitte mingit kindlat eriala. Kas see tõesti Mis teil kõige naljakam on olnud? Mu filmis on vorstikesi episoode olnud, kus tõesti on saanud iseendale nalja. Filmisime kunagi polgu mehe vanapaganat, no meil olid seal väike episood nelja mehega. Seal olid Ants Jõgi, Hugo Laur, Ervin Aabel ja mina matuselised, kes matsin vanapaganat. Siis mul on meeles üks varahommikul, Me läksime Abeliga, kus ma seal see oli suurealisi, olime naturaalselt habemesse kasvanud kolme pidime olema need külavaesed deklasseerunud element seal kes pudeli viina eest siis läksid matta seda vaest vana taga. Nägime ka täiesti päris tulevase tehtud välja, habemesse kasvanud, hirmsasti räbalates, mustad, kõhnad, nagu me üldse olime, niisugused kõverad pikad, kui me läksime hommikul vara Abeliga hirmus joogielu oli, läksime kohalikku kioskid varahommikul kella seitsme tubakas filmimine peale. Emmerliginesime sellele kioskilaga. Kioskipidaja vaatas parajasti aknast, kui me tulime, muidugi niisugune hägune, udune hommik oli, meie väljanägemine võis kaunis õudne olla. Ta ajus leti taha hakkas hirmsa häälega röökima karjuva püüdma, Simon, röövlid, pätid tahavad raha ära varastada ja kassa järele tulla ei lasknud sisse, mingisugune algoli käes on, ma ei tea, kuidas üks väga suur pahandus. Me ei saanud talle selgeks teha, et me oleme enam-vähem normaalsed inimesed, ta naeris pudeli limonaadi. Teine juhus oli see Pilistvere surnuaial, toimus siis matusestseeni filmimine, kui väga-väga palju kohalikke vanu naisi seisva Tomas õuga. Laur ütles veel, et näed, siin on rohkem rahvast, kui kalmistupühal üldse kokku saadakse. Ja, ja siis nad olid pärast arvutanud need naised omavahel, mida me eales hiljem kuulsime. Et vaat seda ja tunnen, eks ole, teise rääkinud, see on Hugo Laur, see esinenud televisioonis ja silmisel haaval tema täid Suure-Jaanis mängimas, siin pilistades ka. Aga need teised kolm, need on vist kohalikud joodikud. Igapäevane töödil nõuab jumet. Depalja, loete, luulevihikud on teil alaliseks külaliseks, kuid mida te ise hea meelega loeksite näiteks? Vaatajale-kuulajale kasvõi koduses ringis ja niisugune mõnus sügisõhtupoolik. Väljas on juba pime, vihma sajab. Eliitsite luulevalimik luulet. Ja üldse meeldib teile luuletusi lugeda nii endale kui teistele ja Mul on väga paljud luuletajad meeldivat meeldivat meie luuletajate Zhang Sütiste, siis mulle meeldib juhtušenkompsolouchi Mulle meeldivad tõesti luule, meeldib. Ja päevis ei jää enam midagi järele. Nats sulavad, kihutavad tormavad koos lumega. Lingi mina ei jõua enam kuhugi õigeks ajaks pärale. Hommikul taeva, õlg, lamp, punetab ta kuva Cersei Ateena virgut. Ent päike on juba ees. Tuleb õhtu kõmavat tänavad. Tuleb, on vaikne. Tahaks kui jumalat tänada, kuid süda ei pea enam millegagi paika. Meid kannavad sammud sõnatud Kokkusurutud õlad. Ei, ma ei tea, ei tea kust algas servet. Su juustes algus sätendab kerge härm. Öö on täis sinakat, valgust. Vältlevad üksikud tuled. Varri kannab veel viimane lumi. Jakuused valvavad teel. Ent meid ei valda veel, väsimus ei hoia uni. Nagu vaikses nägemuses ringleb mu meel. Ja ma ei tea, ei tea, kust see tuleb, et kõik sõnad on sule. Peatumid kingul ta jalal. Öine linn on laiali laotatud. Meid tabavad, imestanud laternate pilgud. Oimis son sel tunnil neisse maiusse paut. Nii katki kistud mu mõte, et vaid hetke kusagil peatub. Ja sellest siis edasi tõtled liik, kaugev, liigi vead, oled veel mulle, et sul lähedus, sõnad must, suled. Ja päevis ei jää enam midagi järele. Nad sulavad, kihutavad, tormavad koos lumega. Kõik ööd on palaviku jumega ning mu mõte hoiab teed vaid sinu järele. Peaaegu kõik tahud on läbi võetud. Missugune oleks teie arvates kõige iseloomulikum meloodia, millega meie saaksime kuulajatele praegu hüvasti ja nägemiseni öelda seesama pajadusetes, mis laulab domees taas grimmi näole. Taas jälle publiku ette.