Keelesäuts. Keel on olemise koda, keel on selles elavate inimeste kodu keeles oleme kogu aeg minu meelest ja minu jaoks on iga päev emakeelepäev. Pidulikkusega hajub, argipäev surub peale, argipäevane elu eeldab tööd ja suhtlemist, infoühiskonnas olemist. Üx virtuaalseid kohti, kus argipäeval olen, on Facebook. Seal ilmub iga päev mu seinale viiteid teateid. Üks selline andis hiljuti teada, et varsti hakkab jooksma telesari tuunima mõisa mõisa osastav kääne. Kasutatud on keeleliselt täiesti õiget vormi eeskuju sõnaks õrn võileib. Mida õrna leiba mõisa tavalisem on siiski sõna mõis, käänamine, õpik, tüübis mõis mõisamõisat nagu õpik õpiku õpikut. Esimese kolme käändega kogu ilu ei avaldu. Erinevus on ainult selles, kas osastava käändelõppu T täht tuleb. Kui nüüd jääda saatesarja pealkirjas sõna mõis õrna järgi käänama peaks suutma saate tegijad käänata seda sõnaga mitmuses. Samamoodi nagu õrnade niiga mõisade, nii nagu õrnu niga mõisu. Kahtlen, kas see on tegelikkuses võimalik. Kipun arvama, et ka hea kuulajaga kasutaks pigem mitmuse omastavas käändes vormi mõisate mitte mõisade. Väga raske sõna on ka peen. Kui paljudes sõnade puhul saab valida, kumma eeskuju sõna järgi talitada siis sõnal peen on ainult üks tüübisena see uus. Olen kahjuks pidanud isegi trükimeediast aeg-ajalt lugema, et siin-seal on võimalik maitsta peeneid, roogi või keegi käib peeneid käekotte uudistamas. Ainuõige on siiski peeni roogi ja peeni käekotte.