Tere käes novembrikuu viimase kultuuriga aeg. Tänane saade pakub esimesi muljeid muusikafestivalilt nüüd 99 ning rahvusvahelistelt meediakunstifestivalidel meedianon kraataja interstanding kolm helilindi vahendusel mära kahel näitusel. Esimene neist kannab pealkirja klavessiin kui kunstiteos, teisel on pealkirjaks ladinakeelne sõna Fongi. Veel kuulete sellest, mida saab jõulukuust teha eesti rahva Muuseumis. Muusikasõpradele anname ülevaate Agape jõulumuusika, festivalist ja teistest maja muusikaüritustest. Stuudios on toimetaja Piret Pääsuke hetke pärast kõigest lähemalt. Rahvusvaheline uue muusika festival nüüd on kujunenud paljudele muusikahuvilistele aasta oodatuim maks sündmuseks milline on nüüd 99 esimesi muljeid jagab Igor Karsnek. Juba kuuendat korda toimub rahvusvaheline uue muusika festival nüüd 99 Viljandi ning koguni aastatuhande viimane, kuna järgmine nüüd festival põeb juba aastal 2001 tänavu uue muusikapäevade läbiviimisel. Eesti kontserdi peamisteks koostööpartneriteks Rahvusooper Estonia ning dirigent Paul Mägi. Festivali avakontserdil kõlasid tema juhatusel ainult esmaesitlused, nii Eesti kui maailma esiettekanded. Rahvusooperi Estonia Estonia orkestri avaloona kõlas Helena Tulve teos Sula, mis on tegelikult selle noore helilooja esimene sümfooniline teos. Järgmiseks tuli kohe ilmselt üks oodatumaid Eesti esiettekandeid. Hollandlanna Isabel van coilan mängis Erkki-Sven Tüüri viiulikontserti. Selle teosega on eesti muusikas isegi raske midagi kõrvutada. Solistide On tüüriviilu kontsert, mängu tehnised, ülimalt nõudlik luu ning on samas ka dirigendile diaorkestrilt suurt esitusliku mõttepinget eeldav teos. Avakontserdile pani aga punkti kuulus vokaalansambel Swing Swingers kes koos meiega rahvusooperis infoonikutega osas Chanodeerija sümfoonia. Eesti esiettekandele hinnanguliseks minnes peab küll ütlema, et see kontsert oli nüüd 99-le igati vääriliseks sissejuhatuseks. Kui esimene festile päev oli nii-öelda akadeemilise malemaitsele, siis teisel võis Ühispanga pilvelõhkuja näha kuulda tervelt nelja järjestikust multimeediaetendust. Tõsi, oma tasemelt ja teostuselt polnud kaugeltki võrreldavad. On ju selge, et tudengite võimalused ja kogemused erinevad tunduvalt Salah meistrit omadest. Kummatigi jättis aga just ühe autoriteetsema tegija nimelt hollandlase kuivemmeri videoetendus. Ta zombi üsna kahvatu mulje. Trombi muusikaline külg jäi lihtsalt ootamatult primitiivseks. Heites põgusa pilgu tänavusele festivaliprogrammile, märkame kindlasti esinejate äärmiselt laia spektrit, mis on seekord tõepoolest seinast seina. Mõelgem korraks tänavusel esinevad või on juba üles astunud Eesti rahvusooperi orkestri, siis muidugi nüüd Ensemble samas Hortus Musicus Hortusega samal õhtul näiteks hoopis viiking Kitaar tria lektroonilistest multimeediaetendustest oli juba juttu võiks saada vaata et kuulajad ka polariseeruvat vastavalt stiilidega, ET sümfooniakontserdile tuleb akadeemiline publiku Hortusele, vanamuusika kuulaja ning elektroonilisi häppeninge jälgib oheemitsev noorsugu. Tegelikkuses on aga nüüdismuusika publik meid ikka enam-vähem üks ja sama, nii orkestri kontsertidel kui multimeediaetendustel. Mõiste nüüdismuusika ütleb iseenesest tegelikult küllalt vähe kuna selle määratluse alla mahub päeval pea kõik või mitte midagi. Kõiksugused, stiilid, voolud ja žanrid, terved, ajastud ning kontinendid on praegusel ajal omavahel lakkamatult segunemises. Täpselt samamoodi on pidevalt segunemast publik, elame lihtsalt keerulisel ja turbulentsid ajastul, mis muud. Esimesed kontserdid nüüd nähtud ning esmamuljete põhjal võib öelda, et vähemalt alguses jagus tänavusel nüüd festivalil eredaid muljeid peamiselt avakontserdile. Hiljem oli kahvatud projekte, oliga, pettumusi. Kuid ennatlike järeldustega ei tasu muidugi kiirustada, sest paar festivalipäeva on veel ees. Ilmselt tuleb valmis olla kõigeks, ka põnevateks, üllatusteks. On ilmselt tõesti aja märk, et eri kunstiliigid hakkavad üha rohkem omavahel segunema ja seda mitte ainult muusikafestivalil, nüüd. Piiride kadumine kunstis, poliitikas, majanduses, meediast ja mujalgi. See on teemade ring, millega tegeleb neljapäeval avatud näituseprojekt interstanding kolm ülalpool piire, mille kokkupanemist kureeris Ando Keskkülapäev, enne aga algas Tallinnas ei meediakeskuses teine rahvusvaheline meediakunstifestival meedianon ata Raivo kilo mehe eestvõtmisel. Esimene interstanding on imeline ja avalikku tähelepanu keskmes, teine kitsale spetsialistide ringile suunatud üritus. Mõlemad tegelevad meediakunstiga. Jätkap maris, Johannes. Seal meediakunstimesinädalal peaksid asjaosaliste jaoks selgeks saama nii mõnedki jõujooned. Nii-öelda piirid, sest nagu deklareerib interstanding, suurejooneline näitus Rotermanni soolalaos tuleb loobuda kunstlikult konstrueeritud lahterdusest kultuuriruumis. See on kolmas interstanding Ando Keskküla, mille poolest siis see välja paneksin? Rotermanni erineb eelnevatest ehk, mis on siis selle nii-öelda märksõnad? No esiteks on ta mahult palju suurem, sest nüüd on kogu soolaladu on käigus, eelmine kord oli ainult Eesti kunstimuuseumi. Ja see pani oma kindlad piirid, mis nüüd on palju rohkem projekte, aga selle võrra palju rohkem probleeme, sellepärast tuleb välja, et Eestist saada nii palju tehnoloogiat korraga kätte on üsna raske. Eriti arvutite osas. Ma arvan siin küll ütlema, et et micro link on teinud kunstilise töö ja teinud kõik nendest oleneva, et mõned arvutid saaksime. Nonii nüüd te kiidate suuri kompaniisid, selle töö te olete nüüd ära teinud, nüüd ma tahaksin sisulisema külje poole pöörduda. Et esimene intetandi, noh, siis oli ainult konverents ja samal ajal seal oli siis ka Sorose kaasaegse kunsti keskuse näitus biotoop. Et teine oli 97. aastal ja see oli pühendatud just nimelt Ida-Euroopa ja Kesk-Euroopa kunstile. Ja suures osas just interaktiivsel kunstile, aga kõige rohkem veel videokunstil. Ja ma oletan, et meil oli tookord, kus võib-olla kuskil 60 videol jagamisel seekord me oleme võtnud suuna nagu rohkem sellele, et tuua väga kvaliteetseid projekte. Ühesõnaga, luua Eestis juba tärkava sellisele digitaal kunsti isetegevuslasi, selle luua sellised teatud standardeid tegelikult noh, maailmas tehakse nendega, käitutakse nende asjadega nii või mõeldakse nendes asjades nii või tehakse neid asju sellisel tasemel. Praktiliselt kõik, kes siin on tuntud nimed Üks meie meediakunstigurusid Raivo Kelomees organiseeris kunstiakadeemia küberkohvikus Enter 24. 25. novembril meediakunsti festivali meedianon kraata. Meedia non kraato. See on pealkiri, mis mingil määral juba esitab eitust. Mida te eitate ja mida te jaapate? Raivo Kalamees? On püüdnud selle meediana protoga öelda, seda võib lahterdada väga mitmesse ossa. Esiteks, et me püüdsime esitada kunstnike loomingut ja selliseid projekte, mis tegelevad teatud mõttes vaese või lihtsa tehnoloogia Loogia rakendamisega just elektroonilises kunstis või teatud mõttes digitaalse kunsti niisuguse pahupidi pööramisega, sellise kõrgtehnoloogilise kunsti eitamise pahupidi pööramisega. Millise liini üheks esindajaks oli meil kutsutud James Wool banki Inglismaalt? Nad korjavad kokku kasutuses mitte olevat tehnoloogiat ja loovad nendest sellest materjalist kunstiteosed ka elektroonilise niisugused Lausaga vahel interaktiivset aiased, kuid nendes töödes peitub teatud iroonia. Ja teine moment on see, et meedia on ratta, me tahame öelda, valdkond ei ole ikkagi meie kultuuriruumis veel sisenenud arvestatavas kunstisfääri, seda ei tunnustada sellisena. Tavalisem eesmärk oli esitada kunstnike töid nii palju kui võimalik ja need tööd, mida me esitasime, jagunevad sellisteks, nagu rühm oleks. Ütleme siis video, see puudutas siis nii digitaalset videot, mis olid täiesti siidel meile saadetud kui ka ka tavalised nii-öelda lindivideod, mis olid mõned tehtud väga vaeste, väga nappide vahenditega, ilma erilise Montaarseta. Kas see on eksperimenteerimislust, on see mingi filosoofia minimalismi taotlus, mis, mis on see just, et see nii-öelda see vaene on rõhutatud siin suurte tähtedega kirjastuse vaene söandanud ma ei oleks nagu. Aga ka tegelenud, ütleme siis iroomi projektid, mõned nendest olid väga ilusad ja väga tugevad ja väga suurte oskuse ja, ja suurte vahenditega tehtud, kuid vaene Me tahtsime nagu rõhutada seda vaest selle tõttu et kogu see vaimustus ikkagi niiskusest End tehnokultuurist on natuke ära tüüdanud, ära väsitanud ikkagi. Mind isiklikult ka ja noh, niisugune ekstaas umbes nii, et mis vigureid kunstnikud on mujal maailmas teinud, siis nüüd tuua neid asju ka kindlasti siia, et inimesed justkui nagu suu ammuli vaataks need et minu arust minul isikud on ammu üle läinud, et minu arust oleks huvitav vaadata nagu neid vastupidiseid arenguid, kus nagu pööratakse nooleotsa ka see meile mõtteks ei ole nagu eitada ütleme seda tehnoloogia kallinemist ja tema paremaks muutumist vaid nagu üllatada või panna imestada inimesi ja pöörata pilgud, inimeste pilgud, kostike pilgud kuidagi sellele, mis kunstis on oluline loovusmäng sellega, mida sa võid saada teinekord väga odavate vahenditega. Sul ei pea olema tipparvutit selleks, et arvete kunsti teha. Nii arvas siis meediakunsti festivali meedianon, kratta korraldaja Raivo Kela mees. Raadio kuivem meediumi toimetaja õigusega segan omavoliliselt aga meediakunstnike intervjuusid ja küsin Ando Keskkülalt kunstiakadeemia rektorilt indel standingu kuraatorilt. Tema väljapaneku ideoloogia kohta. Ideoloogia on väga lihtne asi on ju selles, et iga kunst toimub kuskil mingisuguses informatsiooniruumis ja seda võib öelda, et oli sajandeid tagasi olisi kirik näiteks kui toimub seal teises informatsiooniruumis ja kunstnikud Ahati tormavad otsima või avastama uute infokanalit võimalusi, et oma ideid realiseerida. Ärme unustame äradega, õlimaal ei ole ka ju jumalast antud, leiutati ka kunagi. Tuletame meelde Leonardo da vintsid lugeda Leonardo da Vinci traktaate siis see on täiesti fantastiline, ta oleks täiesti kindel praegu videokunstnik või arvutikunstnik digitaalkunstnik, kuidas nüüd need vahendid oleksid? See on nii-öelda vahendi küsimus, aga nüüd nii-öelda sisu küsimus on defineeritud siin ju ka, et tegemist on mingite piiride, kompamise või piiride kaotamisega. Jah, selle konverentsi just, ma mõtlen, üks katse oli nüüd kaotada lõpuks ära see ammu tuntud kultuuriklišeed on olemas, mainstreami, on olemas alternatiivid ja kõik on tänapäevane alternatiiv. Aga tegelikult seal see piir on juba kadunud. Ja nagu ka sakslased väga hästi näidanud täna on alternatiiv on saanud juba mainstream, eks, eks ole. Me korrutame ikka ja jälle, et miski asi on alternatiivne ja sellega loome nagu kunstlikult teatud niisuguseid vaimseid või kultuurilisi reservaati. Alternatiiv, ärge mind puutuge, mina võin teha nii ja olen oma kindlad selles seltskonnas kõik, tegelikult inimesel peaks olema teatud kodanikupositsioon, eks ole, kui ta ongi teistsuguse mõtteviisiga, eks ole, sel juhul ta peaks ta selle panema ka avalikkust analüüs välja ja kuulutama sellest kõigile, aga mitte looma oma väikseid reservaat kus võib-olla 10-le inimesele jutustada sedasama lugu siis. Ja see on ausalt öelda kultuuriajakirjandus, aga vot see sattus nüüd noh, samal ajal, eks ole. Aga ma näen just seda kultuuri, ajakirjade, kaitse kampaaniat just nimelt selles, et kultuuris teha omaette reservaat. Aga mitte, et oleks Päevalehe või Postimehe esileheküljel, eks ole, kultuurisündmus selle vastu või ütleme, seda püüab nüüd konverents, noh, vähemalt mõned esinejad püüavad sellega nagu natuke tegeleda. Ja meediakunsti teema, kui selle nädala dominant kajab kindlasti ka järgmise nädala kultuurikajas. Aga küsimus on selles, kui meil on juba suurejooneline rahvusvaheline projekt inderstanding, milleks meile siis veel meedianon kraata sarnast sekti festivali Raivo Kalamees. Noh, milleks ma arvan, et väga erinevaid asju on vaja väga erinevat tüüpi üritusi peaks nagu selles kultuuriruumis siin väga väikses nagu aset leidma, kuigi kipub olema see tendents, teatud üritused kipuvad nagu domineerima nagu teiste üle. Kuid see võib teinekord olla optiline pete, olemuslikult ei pruugi need erinevused nii suured olla. Ja omamoodi sihilik oli nende ürituste vähemalt selle meie ürituse, nagu fokusseerimine sellel nädalal konna toimub nüüd. Ja Veintestandiga see sai ka kokku lepitud, kuigi alguses oli natuke suuremat kolovoratsioonid plaanid lõppkokkuvõttes on need üritused ikkagi üsna erinevad ja kattuvus on niisugune noh, ajaline kattuvus. Niisuguste sisuliste kontseptuaalset kattuvust neile üritustel nagu ei ole, kuigi mujal maailmas korraldatakse üritusi, segades siis muusikat, visuaalset kunstietenduskunsti ja Sestzynsvatiivset kunsti kõiki nende kokku korraga, mille tüüpiliseks näiteks on vast ars elektroonikafestival Lintsis mis on nagu need meie üritused, meediakunstiüritused ja siis nüüdi, kui muusikaüritus kokku panna. Kas te käisite nüüdi kontserte kuulamas, näiteks seda kõrghoone projekti? Jah, ma käisin vaatamas küll ja ongi vist ainuke, mida ma olen jõudnud vaadata, sest tegemist on palju arvates mängige, mängiti üliõpilased osalesid selles projektis ja ma ei tahaks nüüd kriitikupositsiooni võtta, nüüd muidugi asja puhul alati isegi selle puhul, mida sa ise teed, sa saad ennast ise arvustada. Rääkimata sellest, mida teised teevad, sa saad seda ka arvestada. See on muidugi omamoodi võimas ruum ja selles mõttes ma oleks muidugi oodanud tegevust, mis oleks viidud vertikaalselt teljel. Ja muidugi noh, niisugune mitte teatri olukord paraku see tähendab, et inimeste kehade pead varjasid siis ees tantsivate inimeste liigutusi, osa jäi varjatuks. Mulle isiklikult see ürituse sündmus väga meeldis, mulle tundub, et. Valdkondade suund, millega kunst peaks tegelema kitsamalt kui laiemalt ma mõtlen mitte ainult kindlates näituse ja etenduse kohtades tegema asju vaid mis tahes kohtades, mis selleks sobivad kaasa arvatud tänavaruum, mis novembris ei ole küll eriti sobiv. Uusimate kunstisuundade ja ilmingute juurest pöördume järgnevalt tagasi ajalukku ja külastame näitust klavessiin kui kunstiteos, vahendab Hedvig Lätt. Kõigil huvilistel on võimalik tutvuda Oskar Lutsu nimelises Tartu linna keskraamatukogu muusika ja kunsti kirjanduse osakonnas klavessiini näitusega klavessiin kui kunstiteos. Ja sellest näitusest räägib lähemalt näituse korraldaja Mary Salu. Ma tõesti loodan, et kõikidele inimestele, kes vaata, ma tulevad, pakub see huvi. Tähendab, oma esimest korda kuulsin, et Tallinnas on tulemas klavessiinipäevad ja Eesti rahvusraamatukogust on tellitud seda illustreerima ka näitus klavessiini ajaloost. Siis käis kohe mõte läbi, et miks mitte seda näitust eksponeerida ka Tartus küll ilma muusikata, aga et inimesed saaksid infot, sest muusikavaldkond on kahjuks selline valdkond kus kirjandust saada on väga raske ja kui siis on ta ikka tihtipeale kas saksa, inglise või vene keeles, aga just eestikeelne kirjandus on meile siin raamatukogus väga suureks probleemiks. Ja noh, see on ka üks väike abivahend selleks, et inimestel oleks võimalik eesti keeles lugeda siis konkreetselt mingi valdkonna kohta siis informatsiooni ja ma loodan, et muusikaõpetajad ja kõik muusikahuvilised kasutavad nüüd seda võimalust. Ma olen natukene selline melanhoolne inimene või nostalgiline inimene, kes armastab selliseid ilusaid ja vanu asju, nii et et mulle juba meeldib kõigepealt neid pilte vaadata, nii et kui see näitus meile siia majja jõudis, siis ma ise enne kõigepealt vaatasin teda hulga, nii et, aga üldiselt ma ütlen, et seina peal mõjuta paremini. Ja muidugi see informatsioon siinjuures on ka selline, mis on tõlgitud paljudest võõrkeelsetest väljaannetest. Ja võib-olla ei võtagi alati ette seda, et noh, süveneda kõikidesse nendesse asjadesse, nii et praegu on väga hea võimalus kasutada seda, et et kõik on sulle ilusti kokkuvõtlikult kõik oluline välja toodud. Nii et minule isiklikult väga meeldib, mida teie tooksite sellest näitusest raadiokuulajale välja, mis seal klavessiini serilist. No kõigepealt ma rõhutaksin ikkagi nendele sajanditel ja kui ta oli kõige populaarsem sajandit, siis 15 kuni 17, kui iga helilooja pidas väga oluliseks seda, et ta kirjutaks ka ka mingi Hei teose klavessiinile. Ja tore on ju ka see, et tänapäev, tavalised heliloojad, Gates ja paljud teised on pöördunud klavessiini juurde tagasi ja on kirjutanud midagi kaklavestiinile ja kasutanud oma suuremates helitöödest siis ka klavessiini tol ajal kirjutatud kas siis Mozart tilt või kellelt veel. Klavessiini le teosed saab esitada klaveril, aga klavessiin annab ikkagi hoopis teistsuguse varjundi sellele kõlale, nii et just see on minu arust oluline, et ikka õigele instrumendile kirjutatud pilli saab kuulata ja õiges esituses. Siin näitusel on palju pilte, klavessiini test, jaga ja esitajatest ja siin teisel pool on aasta 1900, nii et siit võib näha ka sellel sajandil valmistatud klavessiin. Kindlasti märkavad ka kõik näituse külastajad seda, milline vahe on siis Tänapäevasel klavessiini ja, ja klavessiini, mis on siis näiteks 1000 viiesajandatel aastatel valmistatud. Nii nagu kõik instrumendid võib-olla isegi klavessiin rohkem peegeldab just oma sajandi moesuundi kunsti voolusid. Aga kindlasti on ka need tänapäevased klavessiini huvitavad. Kas siit on võimalik ka mingisugust väikest teavet endaga kaasa viia, näiteks klavessiini ajaloost, eesti keeles? Klavessiini ajaloost eesti keeles väga palju ei olegi, on ainult raamatut, kus on natukene sees, nii et midagi ikka saab, aga, aga vähe. Nii et põhilise ma usun, et nad leiavad siit näituselt ja kui kauaks jääb huvitav näitus avatuks. Näitus on avatud seitsmenda jaanuarini 2000. aastal. Hoopis teistsugusele näitusele läheme koos Mari Tarandiga järgnevast helilõigus, see on kolmapäeval Tallinna linnagaleriis avatud Maarja Unduski näitus, millel ladinakeelne pealkiri Fungi. Eks alustagem Ki siis sellest pealkirjast. Mõtlesin sellele näitusele mõnda aega, Pealkiri alguses oli mul plaanis, paned talle nimeks kogutud teosed noh, mitte kogutud teoseid või kokkade teosed, aga kuna kuna mängu siin sügisel juba pruugiti kunstiringkondades eosed teosed, siis see langes ära. Ja kui mõni intensiivsemalt hakkasin ime peale mõtlema, Ongi tuli üsna lihtsalt, sest Fungi tähendab ladina keeles seeni. Ja minu meelest on tal ka piisavalt artistlik kõla. Aasta-poolteist tagasi tegin ma siin paar nendest seentest, mis oma konstruktsiooni mõnevõrra minutis raamatut. Kuigi noh, raamatul ütleme, lehed koondavad nagu Nalja külge seeneljale jala külge ja siis hakkas mind intrigeerima see mõte, et ma tahaksin näha neid nii palju ja suuri ühes ruumis koos, et kuidas see võiks mõjuda, et inimene tavaliselt ei satu sellisesse keskkonda, kus seened on nii suured, temal nende kõrval, nii väike, terve suvi otsa ma kõhklesin kas enne stseeni või mitte. Niivõrd ebapraktiline tänapäeva maailmas olevat ja kus kõik teevad ainult praktilisi asju, mis toovad raha sisse ja üldiselt hinnatakse ikka selliste utilitaarsete asjalikust. Ja siis ma mõtlesin hirmuga, mida ma nende seentega siiralt pärast peale hakkan ja kuidas meid transpordile ja nii edasi ja nii edasi, seal tekitas kergeid hirmu minus. Lõpuks ma ikkagi tegin need valmis ja ma mõtlen, et miks ei võiks siis olla ka midagi ebapraktilist olemas, et kus siis mitte, kui mittekunstis ei peaks olema praktilisi asju, mis ei too raha sisse. Ja nüüd just tänasin ringi joostes ma formuleeriksin ka pühenduse. Näitus võiks olla pühendatud nendele, kes seisavad kindlalt ühe jalaga maa peal ja kannavad eluaeg ühte kübarat, näiteks lapse maailmas on ju see, et, et seen on suur ja selle all elavad Piibeleheniidid ja jaaniussikesed ja, ja kes seal kõik varju otsivad ja, ja et, et see on lapse pilguga nähes, ongi niisugune seedemuinasjutumaa selge. Aga ma ei tea, kas sinu lapsed üldse on nende valmimisest osa rahaliselt, kus sa neid tegid. Kodus meil elutuba ei ole, aga noh, ma töötoas, aga õnneks ma sain kanda pööningule, mis lastesse puutub muidugi harjunud selle segadusega, mis minu toas valitseb ja mu vanem tütar läks õhtul hilja magama, näitasin talle järjekordset valmivat seent, siis ta ütleski, sage, sa oled hull ainult seente hullusega ja neid siiski ei piirdu. Jah, on ka natuke ratsionaalsem osa raamatud, aga need ei ole need köited selles mõttes, et nad on tekstiga raamatuid nad on. Noh, võiks öelda külalisraamatut, kuigi see kõlab väga traditsioon põhiliselt, aga noh, need saab kasutada praktiliselt kõik, ütleme värviliste lehtedega. Viimased mustade lehtedega ja punane ja must, punane, must põhiliselt jah. Aga siin ma võib-olla räägiksin põhiliselt viimasest, mis ma tegin selle siin see mustade lehtedega raamat mis on praktiliselt viimane tööl seisvas näitusele, tegin mis mulle endale selle poolest meeldib, et ta oli nagu huvitav, lehedasin katseta lõuendit, mitte nahka. Aga, aga selle kaane tegemisel on kasutatud lõuendit ja paberreljeefi. Ja et see raamatu mustade lehtedega, siis ma olen harjunud, et see tekitab inimestes vabandust, et kuidas siis need siia kirjutada, kui lehed on mustad. Ja siis ma panin sinna juurde talle sellise pliiatsi vutlarisse valge pliiats, kuhu saab sisse kirjutada ka valgega ja nimeks kujulistele, kurb kirjutaja. Kliendil see töö mulle meeldib, nagu kõige rohkem nendest, mis siin on. Kas sina enda kadus, kas sul on külalisteraamat endal või teie peret, kellel ma kunagi tegin külaliste raamatuga? Ausalt öeldes viimastel aastatel tähendab unarusse jäänud tegelikult külalisteraamatut, neist huvitavat saavad asjad ja sinna Thbilisis likvideeriti kasutada kuidagi laiemalt ja põnevamalt mittekonventsionaalset igaüks kirjutab oma nime. Küll oli tore, et kelder oli esindatud, olla, aga ka keegi, kes saab selle raamatu, võib ka mingeid oma tekste kirjutada, aga seal taga teine sebra, ma kirjutan seda kahe käega, kuigi kõik küsivad, kas ebragid kahega minu meelest käib mingisuguses variandis. Kujutab endast sellist mustvalget paali, mis meenutab väga märklauda, keskel on tal silm ja tal on kalake saba, nüüd ütlesin endaga sebra ühesõnaga märklaud ja ta on ka sebra ühes isikus kuhu on siis nagu löödud oled ja ta on natuke ütleme selline keskkonnakriitiline. Ja ma tegin ta nahanäitusele, tegelikult võiks öelda, et on ersats nahk sest et ta on paberist tehtud tänavast, sa vihjasid näha näitusele, mis suvel oli saaled näha kunstnikke vähemalt vanema põlvkonna hing praegu ja et sa oled natukene ka näha kunstnike ideoloog või on seda liiga palju öeldud. Või on ta kujunenud kombekulise, näitas selle kontseptsiooni sõna ei meeldi ja see nagu mina selle kokku kirjutasin muidugi teistelt mõtteid saades neid edasi töötades ja kuna ma üldse olen suhteliselt kirjutav inimene, keda ütleme, kunstiringkondades väga palju ei ole, siis olen ma sellisel kujul ka omamoodi vajalik, ma tunnen jah, ma hea meelega mõnikord kirjutan, väljendan midagi, sest et kunstnikuga on selline asi, et ütleme, kriitikud on sageli väga ägedad ja tunnevad, et neil on relv käes ja kunstnikku nagu kaitset omamoodi sageli. Et siis on hea ka omalt poolt midagi öelda, sest et kui sa ise midagi teed, siis lisab hoopis teise vaatenurga. Ja kui sa ise oled midagi teinud ja vot siis seal alati äärmiselt tundlik selles suhtes, mida sa oled teinud õudselt lihtjana asju muidugi kritiseerida. Et endale tegemise kogemus ja see valmistamisrõõmu kogemust, siis on hoopis selgem ka see noh, ebamugavus, mida võib väga lihtsalt tekitada mingisuguse natuke rohmaka, kriitikaga. Homme on esimene advent, see tähendab, et algab jõulude ootamise aeg. Ühe võimaluse seda pimedat ja tänapäeval kahjuks üha pingelisemaks muutuvate aega meeldivalt mööda saata pakub välja Eesti Rahva muuseum. Kuidas nimelt, seda käis uurimas Hedvig Lätt. Esimesest kuni 12. detsembrini toimub Eesti Rahva Muuseumis jõulueelne nädal nädala pea korraldaja Marge Värv ehk tutvustad, mis toimub nendel päevadel? See on muidugi meie traditsioon juba mitmendat aastat, et alati enne mõnda rahvakalendri tähtpäeva juba paar nädalat ette anname huvilistele taas infot, pakume kaasategemisvõimalust, õpetame mänge ja seekord on siis mass jõulud ja kuigi ma iseenesest ei ole selle poolt, et jõuludega juba nii varakult pihta hakatakse, siis on ikkagi vaja juba enne jõule valmistada midagi kuuse otsa riputamiseks. Mõelda läbi, mida teha jõulude ajal ja võib-olla meie programm on natukene vastu kaalaks sellele niumi särale, mida kõik poed pakuvad, sest meie jääme ikka rahvatraditsioonide juurde. Mitmendat aastat toimub selline jõulueelne nädal? Sellisel kujul, nagu me seekord teeme alles teist aastat, sest meil on alles teist aastat töötuba, kus me saame tõesti tekitada ka prahti. Sest varem oli meil ainult püsinäitus, kus pidi hästi viisakalt käituma, sai vaadata jõulu interjöör, rääkisime jõuludest vanal ajal ja ka praegusel ajal mängisime jõulumänge, aga nüüd juba teist aastat me valmistame siis vanu jõulukaunistusi, see aasta natukene midagi uuemat või kaasaegsemad jõulukaardid, nii et iga laps, kooli õpilane või ka pered, kes siia tulevad, saavad siit midagi ikka näpu vahel kaasa võtta, nagu ikka meie programmidest. Ehk võib-olla lähemalt tutvustad, et milline või kuidas programm välja näeb, kui tuleb siia üks pere ja kinnas, ei tuleb vist enne registreerida või võib niisama tulla? Kindlasti me kedagi tagasi ukselt, aga eriti, mis puudutab nüüd suuremaid gruppe, tuleks ette helistada traditsioonilisel telefonil neli kaks üks kolm üks üks ja panna ennast kirja. Me teeme kaks programmi päevas, see tähendab, et kuigi Mul on välja kuulutatud esimesest 12. detsembrini, siis esmaspäev, teisipäev on maja suletud ja siis loomulikult ka programmid toimu ja soovitavalt on kellaajad kell 11 13, aga alati on võimalik teha ka väikesi muutusi peresid me ootame külla just laupäeviti ja pühapäeviti, siis võiksid tulla isad-emad lastega. Ja aga siis võiks ka ikkagi ette helistada endale mingeid materjale pole vaja kaasa võtta, sest kõike me pakume siit näitusemajas ja eks me siis natukene vestleme, räägime, kuidas tere, jõulud praegu välja näevad ja võrdleme seda siis vana ajaga. Samuti teeme me siis midagi praktilist, nagu ma juba ütlesin, mängime vanu jõulumänge ja Ma loodan, et siit saab piisavalt niisugust jõulueelset meeleolusid majast, millele pöörata rohkem tähelepanu sellel aastal. Mina olen ikka seda meelt, et, et mitte niivõrd palju kulda ja karda ja säravat jääme looduslike materjalide juurde ja see on ka see mõte. Ilmselt mitte ainult sellel aastal, vaid alati meie majas. Nii et tere tulemast Eesti Rahva muuseumisse jõulueelsele nädalale. Jõulude ootamise ajal on muusikasõbrad oodatud Pärnusse. Miks, seletab Viktor Kaarneem. Alates homsest algab Pärnus traditsiooniline agaape jõulumuusika festival Agape keskuses toimuva kaheksa kontserdi jooksul kõlab väga erinevat muusikat Gregoriuse koraalist nüüdismuusikani kammermuusikast, suur vormideni esinevad tuntud eesti interpreedid, aga ka Pärnu oma muusikud, Agape jõulumuusika. Festival toimub juba neljandat korda. Festivali toimetaja. Mis on muutunud selle nelja aasta jooksul, mis on seekord teisiti või uut sellel festivalil? Ma pean tõesti, ütleme alguseks, et päris nelja aastat ma võrrelda ei saa, sest et mina olen selle toreda festivali juures küllaltki uustulnuk avakuulajana, ma saan võrrelda, et ta on läinud järjest laiahaardelise maks ja minu meelest ka siis vastavalt järjest huvitavamaks Mis on see põhjus, miks jõulumuusika festival üldse sündis? See on välja kasvanud just nimelt sellest agaape kirikust ja sellest keskusest ja esimesed tegijad olid hoopis sealtpoolt. Ja siis ta juba kasvas nii palju, et sellest sai juba linna üritus. Suurimad üritused Pärnu linnas toimuvad ikka suvel, sest et on teada koht Pärnu suvepealinnana. Suured muusikaüritused on kõik planeeritud suve peale. Nüüd äkki jõulumuusikafestival ja detsembrikuu. Minu meelest on see väga tore aeg ja õige aeg tasa kaalustamaks suve väga rikast süvamuusika elu ja jõulud on selleks igati sobilik, kus pakkuda mitte ainult jõulumuusikat, aga erinevaid muusika, Sandeid ja igasugune muusika on jõulude sellise tagasi vaatamise ajaks väga sobilik minu meelest inimestele pakkuda. Seda programmi vaadates muusikat festivalil kaheksal kontserdil tõesti väga erinevat. Kas festivali kava kokku pannes on silmas peetud just seda, et oleks muusikat erinevale kontserdipublikule, erinevate muusikaeelistustega? Inimestel on tegelikult see ei ole olnud otseselt eesmärk, aga festivali kokku pannes on olnud eesmärk Tuua Pärnusse Pärnu kuulajale võimalikult palju head muusikat ja siis mille pinnalt otsides häid muusikuid ja häid projekte, mida on nagu selleks aastatuhandeks välja pakutud muusikate poolt, siis on tulnud nagu kokku selline programm Milliseid esinejaid, milliseid interpreet võiks praegu eriti sellest programmist välja tuua, mida tasuks kuulama minna, mida Pärnu publik kuulata saab? Programmis on kõigepealt loomulikult vanad head tuttavad, see tähendab seda, et riski Kapi jõulumuusika festival ei saa läbi ilma Arsise kellade ansamblid ta seekord küll on erilisem, see Arsis pakub välja seekord oma arsile laste kellamängu ja loomulikult on üks kontsert Eesti filharmoonia kammerkoori ja Tallinna kammerorkestrilt võrreldes näiteks eelmise aastaga on palju tugevamalt esindatud Pärnu enda muusika tegijad. Kahe kontserdi jagu avakontsert on Pärnu linnaorkestrilt ka rõhutaks, et solistideks on väga noored interpreedid Tallinna muusikakeskkoolist ja ma kujutan ette, et nii nendele mängida ikkagi suure orkestriga kui kuule võib-olla see väga huvitav kogemus ja teine Pärnu kontsert on samuti Pärnu linnaorkester ja festivalikoor esimest korda pika tegutsemisega Aja jooksul saavad kokku Pärnu koorid, Aveganto, Endla ja maratone. Iseenesest see, et need koorid lõpuks kokku said ja koos midagi teevad, on märkimisväärne. Aga ma arvan, et ka tulemus väga huvitavaks tõotab kujuneda kontsert viiendal detsembril ja see on nüüd ka võib-olla natukene erinevam tavapärasest arusaamast jõulumuusikast, mis ka minu jaoks deta huvitavaks. Meie oleme teda nimetanud jõulusextetiks, mille eestvedajaks on Kadri Hunt ja nemad esitavad vaimulike rahvaviiside töötlusi ja seal koosseisus on kõik väga head interpreedid, põhiliselt ikkagi tuntud jazzmuusikutena või popmuusikutena ja takkuvad neid vaimulikke rahvaviise erinevates stiilides. Ja muidugi väga eriliselt võiks välja tuua ka lõppkontserti, mis toimub 26. detsembril. Ma arvan, et see on sündmus Pärnule ja kuna seda esitatakse Tallinnas, siis võib öelda, et see sündmus üldse Eestile. See on siis nüüd Ensemble poolt ette kantav Kevin Prayersi Singing ahvat Titanic kontserdil pealkirjaks hüvasti jäetud sajandi lõpp, see on iseenesest väga kallis projekt tegijatele ja ma väga hindan, et nad on selle ette võtnud, mõnes mõttes võib-olla kuulaja mäletab, see on nagu järg eelmise aasta ja kontserdile see ei ole otseselt jõuluaegne muusika, aga ta on väga sobiv just selliseks tagasivaatamiseks. Keminbriers on 20. sajandi inglise helilooja ja ta on väga heakõlaline, aga samas on väga mitmekihiline, seda on nimetatud kontsert perfoomenseks peale muusika mitmekihilise, see toob neid erinevaid tasandeid veel rohkem, võib-olla esile ka teisi tasandeid sinna juurde. Selles projektis siis kunstnik Jaan Toomiku loodu. Jõulumuusikafestivali avakontsert toimub Agape keskuses homme kell 18 30, kus Pärnu linnaorkestri ja Tallinna muusikakeskkooli noored muusikud esitavad Bachi, Hayden ei Veeberi ja teiste loomingut dirigeerib Jüri Alter ten. Järgnevad kontserdid on advendiaegsetel, nädalavahetustel, aga ka jõulude ajal. Nii palju homme algavast agaape, jõulumuusika festivalist. Milliseid üritusi aga lähemad päevad veel muusikasõpradele pakuvad, sellest räägib nüüd Ivalo Randalu. Jätkub rahvusvaheline uue muusika festival. Täna kell 17 esitatakse jook helleri loomingut Estonias. Esitajaks on meie Reval ansambel Aare Tammesalu, Urmas vult, Toomas Nestor, Heili Eespere, Neeme Bunder, Aleksander Jõgi, Lea Leiten. Õhtul kell kaheksa jätkab samas ansambel kuur silki Pariisist prantslaste kõrval olles kõlaka, esiettekanne Eestist nimelt päeva tulevilt. Homme kõlab Estonia kontserdimaja poolel uus soome muusika konkreetsed Kaiasse Taarja hoomuusika, esitajaks Avanti kammerorkester Helsingist. Algus kell 19. Samal ajal etendub teatri poolel teistkordselt perekond Kangrate ooper süda, dirigeerib Paul Mägi. Järgmine etendus on aga esmaspäeval kell 14 Tartus, paneb homme õhtul punkti festivalile nüüd ansambel Olari Eltsi dirigeerimisel ülikooli aulas oma teise kontserdiga sarjast Farovels maas oru õhtake mitsu ja teised. Meid esindab Märt-Matis Lill oma looga eriteedeepassaaž ja esiettekanne seegi lõppkontsert Tallinnas toimub aga esmaspäeval kell 19 Estonias. Kava on sama, mis pühapäeval Tartus jah, tegijat Isamad muidugi. Mõni sõnadega festival kõlavast eesti uus loomingust. Kõigepealt ühtekokku oli seda rõõmustavalt palju. Teiseks ja võib-olla on seegi kvaliteedimärk. Sellest huvid aitavad välisesinejad ja meil ja meil on ses osas püsikontaktid loodud. Sealjuures toimusid enne mäed tulekut Muhamedi juurde loomulikult meie Muhamedi dekäigud mägede juurde. Nagu Toivo tulevilgi, kes pärast stuudiumi Tallinnas õppis kompositsiooni veel kolmis ja Kölnis pluss Pariisi muljed tema pala Idavaksal ongi inspireeritud konkreetsest raudteejaamast Pariisis sõja sündinud ära sõitmist ja kojujõudmist meeleoludest. Märt-Matis Lillepala on küll ka prantsusemaiguline eriteedee passaaž eesti keeli ülemineku rituaal kuid traditsiooniliste puu, vaske, keelpillide ning löökpillide kõrval voolu partituuris koht ka kandle. Üldse on kõik muutumas ja muutunud normaalset intenatsionaalseks. Hinnatumaid soome nüüdisheliloojaid Kaia Saaria hoo näiteks elab Pariisis, kus teostab oma teoste elektroonilist kõlama tere, nii et ega see pole ainuke elukohavaliku põhjus. Sakslane hõller on seotud Pariisi elektronmuusikastuudioga oma nõndanimetatud kest, Altkompositsiooni alused töötas aga välja kodumaal. Tema esimeseks plankestaltile ehk erikujude või kõla kujunditele toetavaks teoseks on antifoon, mis kõlab nüüd meilgi. Kas muust Eesti kontserdilt pakutavast. Homme kell üks mängib Jõhvi muusikakoolis prantsuse ja saksa muusikat Tallinnast saksofonikvartett. Teisipäeva õhtul, vaat tartlased kuulata Vanemuises Eri Klasi juhatusel rubiini reekviemi Šostakovitši 14, kümnendat sümfooniat, esitavate rahvusmeeskoor ja Tallinna kammerorkester. Nii jõuab lõpuks ameeriklaste juurest see Šostakovitši traagiline muusika ka tartlastel. Traditsiooniline ERSO päev Estonias taas koos Hiina kuulsust, seekord Salisti n Zhao ja juba tuttava dirigent sean vangiga. Viis-kuus aastat asi me küll teiste tegijatega kuulsime peaaegu sama kava Williamsi kujundite rikkast avamängu, herilased ja hosti planeete. Ta Dvorsaki tšellokontsert pole püsikuulajate kõrvust küllabil mitte kustunud. See kontsert peakski olema õhtu peateoseks, pealegi on tegu väga siira muusikaga, nagu tursakibul üldse. Madrats on selles kontserdis see, et puudub tavakohane Gatents, selle asemel on episood. Aluseks on noorpõlves kirjutatud laul pühendatud Tauljatarile, kellesse noortoorsekuli kiindunud ja kelle surmast helilooja kontserdi kirjutamise ajal just teada sai. Samas on see teos hüvastijätuks Ameerikaga. Gustatoorsak 1893. Kodumaale naases. Novembrikuu viimane kultuurikaja on oma teemade ammendanud. Saate valmistasid Külli tülija, Piret Pääsuke ilusat jõuluaja algust ja kuulmiseni järgmisel laupäeval.