Helgaja tere head. Klassikaraadio kuulajad algab viienda mai helikajasaade, mille saatejuht Annele vastu teinfelt. Tänases saates tuleb juttu järgmistel teemadel. 20. aprillil esietendus Soomes Helsingi rahvusooperis Jüri Reinvere per puhastus, mis põhineb Sofi Oksaneni samanimelisel romaanil ja oma muljeid jagavad stuudios Andres Köster ja juuli Lill. Lembi Mets käis kuulamas kontserti, mis toimus 27. märtsil Mustpeade majas ja kus esines Tallinna kammerorkester Risto Joosti juhatusel. Kontserdi solist oli Silvia Rainomäe ja kavas olid Joseph Haydni kaks sümfooniat, selle kontsert D-duur ja kõlas ka Erkki-Sven Tüüri teose flamma esiettekanne Eestis. Muusikakriitik Igor Karsnek käis aga Eesti riikliku foonia orkestri kevadkontserdil, mida juhatas Neeme Järvi ja mis toimus teisel mail Estonia kontserdisaalis. Järel kuulame muusikauudiseid maailmast, mida vahendab nelevasteinfelt. Pikemalt tuleb juttu rahvus vahelisest kammermuusika festivalist, mis toimub neljandast kuuenda maini. Eesti muusika ja teatriakadeemias. Järjehoidjas kõneleb aga Tiia Järg sellest, mis toimus Eesti kultuuri ja poliitilises elus 25 aastat tagasi ja seostest Tiisaniga ja tema lauluga ei ole üksi ükski maa head kuulamist. Sülgaja. 20. aprillil esietendus Soome rahvusooperis Jüri Reinvere ooper puhastus. Soome rahvusooperi sõnul on Soomes vähesed uued ooperid tekitanud nii palju huvi kui puhastus põhjustades arutelusid pikka aega juba enne esietendust. Stuudios kõnelevad nüüd puhastuse teemadel juuli Lill ja Andres Köster. Kuidas siis mõjus Jüri Reinvere värske ooper Soome riigiooperilaval, juuli, teie olite publiku seas, mul oli ka teistsugune olukord kui tavapublikule ma muretsesin ikka pärast, aga ma pean ütlema, et ma olin väga positi. Ilmselt üllatunud. Lavastus jättis mulle täiesti kustumatu mulje kunstniku töö lavakunstnik olid täiesti hämmastav, kuidas lava kujundas, seal näiteks oli kunstniku poolt lahendatud, räägime ka lavastaja Tiina puuma laise tööst, et mida nemad veel sellele loole nagu lisaks väärtuslikku juurde tõid? Lavastaja oli ääretult rahulik. Ta usaldas väga palju näitleja enda intuitsiooni. Ta vaatas seda. Kas sul on see õige tunnetus ja ja lihtsalt lasi nagu voolata. Loomulikult oli väga kindel kontseptsioon, koorile ta täpselt teadis, tahtis saada, ta tegi ka päris suuri massistseene ümber, kui ta nägi, et asjad ei toiminud. Ja mulle meeldis selle vastuse juures see, et need kogu see lavastus läks nagu tõusvas joones üles ta lõppes. Kogu see maja põles nagu särisesid ja Ma arvan, et see mulje, mis lõpuks jäi, oli super. Kuidas on selles ooperis teksti ja muusika omavahelist suhted, et kui palju on teksti, kui palju on osakaalu muusikal on seda võrdselt on ühte vähem teist rohkem siin kuidas rullid on? Minu roll on konkreetselt ikka väga lüüriline. Ilus, õrn ja väga-väga dramaatiline. Eriti see lõpp, see, kus on see Hansu lämbumist seen seal punkris kooriga, mis on kirjutatud ülivõimas ja liigutav õrratuurika minu, võib-olla sa mulle tundus, aga see oli muusikaliselt niivõrd eetikasaalist üks kolmandik olid silmad märjad, kuidas Rolli õppimine sujus, mida Reinvere vokaalkirja viis lauljalt eeldab? Ma arvan, et siukest puhast häälekäsitlust ja head diktsiooni ja lihtsalt emotsionaalsust. Diapasoon on ikka päris suur tegelikult, kui ma nüüd mõtlema hakanud, ulatus nii palju kui ma kuulasin metsosoprani seal metsaparadiis, ega need lihtsalt partiide rasked rasked minule tundus, vähemalt helipartii oli ikka kõige pöörasem. Testi võrratut Kavokaal tehniliselt uskmatu. Jüri Reinvere on oma intervjuus mõelnud, et seda ooperit luues on ta ütleme traditsiooni mõttes toetunud Richard Straussi-le, Richard Wagneri-le ja ka vene ooperikunstile, et kuidas teie seda näete, et kas tunnete seda helikeel ja seest või seda. Ja öelge, et ma arvan, et vanaliide Ene asju mina ei, mina nagu küll kuskilt ära ei tulnud küll aga võib-olla Richard Straussi tulla ja mis roll on orkestrile selles loos väga suur, väga suur orkester on väga hästi Urkestreeritud. Ma isegi muretsesin, kas vahepeal tuleb üle, sest orkester on kohati niisugune võimas tõesti sinna. Eks see niuke muidugi ütlema ääretult meeldiv koostööori dirigent Paul mäega väga-väga-väga meeldib kuidas tema seda tajus või edasi andis, teie arvates Toius kuidagi hästi? Rahulikult ja sügavalt, ma ütleks nii, sest mina alguses tahtsin omas väga kuidagi niimoodi paatuslikult oma seda suremist laulda, aga temaga kuidagi võttis rahulikumad, rahulikumad ja lõpuks rahulikus mõjuski nagu väga hästi. Ma käisin kahes sits proovis ja siis ma kuulsin, et see ei ole võimalik, sest orkester on niisugune, noh, nagu mõtlesime üxtrausi kohati sihuke dramaatilistes kohtades, ta kisub laia poognaga, et aga ta suutis seda balanssi ikkagi nii hoidet. Laulja kandus sealt välja ja see oli nagu ilus ja võimas, sest muidugi Ma olen ka väga lauljat soosiv. Kuidas teile tundus, kuidas Soomes publik selle vastu võttis, või Soome meedias, et kas see küüneaine tuli jälle esile? Ikka tuli kriitika, nii palju kui ma olen lugenud ja kuulnud, on olnud väga-väga positiivne. Jüri Reinvere ooperis Puhastus kõnelesid juuli Lill ja Andres Köster. Lembi Mets käis kuulamas Tallinna kammerorkestri kontserti talendid kodus. 27. aprillil toimus Mustpeade majas järjekordne kontsert sarjast talendid kodus. Esinesid Tallinna kammerorkester Risto Joosti juhatusel ja koju tulnud talendina Colorado sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeister Silver ainomäe. Kontsert koosnes Joseph Haydni Erkki-Sven Tüüri muusikast ehk siis ettekandele tulid Joseph Haydni sümfooniat number 38 alapealkirjaga kaja ja number 41. Kontserdi teises pooles tuli esiettekandele nimelt Eesti esiettekandele Erkki-Sven Tüüri flamma keelpillidele. Haydni kaja. Sümfoonia on oma nime saanud teose teises osas kasutatavast kajaefektist viiulirühmade vahel. Teisalt on see sümfoonia praegu nagu väike oboekontsert, kuna soolopoel on seal kolmandas ja neljandas osas väga oluline roll. Oletatavasti on see tingitud vähemalt kavalehe põhjal 18. sajandi silmapaistva poe kunstniku kolon patso värbamisega vürst testerahasi õukonna kapell, kus Haydn oli tollal Bell meistriks. 27. aprillil esitas aga oboe partii, oli meisterlikult Aleksander Hänni käinen. Cavaraminud Haydni sümfooniat polnud lähedased mitte ainult helistiku ja ülesehituse poolest vaid ka orkestri koosseisu ja meeleolustiku poolest suur koosseis, Timpanid, vaskpuhkpillid, passomontiino, sära, pidulikus. Samuti on mõlemast sümfooniast esile toodud puhkpillisoliste. Lisaks 38.-st sümfooniast esinenud oboe solistile säras 41. sümfoonia, teises osas Oksana sinkova flöödid ja kolmandas osas oli metsas arvedel oluline roll. Orkester kõlas lopsakalt, sellel kontserdil olid pealegi kõik mängijad pandud poodiumitele, millel on ka üldiselt kõla tõstev efekt. Ometigi ei läinud kõla suhteliselt väikeses Mustpeade saalis lõhki, vaid oli hästi kompaktne ja selge. Sellele aitas kindlasti kaasa ka publikuhulk, saal oli täis, siis ei teki liiga suurt kaja. Haini tšellokontserdi ettekandel osales sama suur orkestri koosseis nagu sümfooniates. Ja see tekitas minus isegi väikest muret, et kuidas seal lihtsalt läbi tuleb. Aga Silver Aino mäe näitas üles väga suurt meisterlikkust. Ja mitte ükski noot ei läinud tal kaduma. Tal on praegu kasutuses üks väga hea itaalia pilja, ta suutis nii fortes kui pianos kosta orkestrist välja. Ja teise osa peanud olid hingematvalt kaunikõlalised. Nendel hetkedel tundus küll, et saalis ei olegi kedagi, sest tekkis selline eriline lummatud vaikus. Teedur kontserdi näol on tegu ülivirtuoosliku teosega. Millest, et päris suur osa oleks mängitav viiulil. Sest et ta kõlab niivõrd kõrges registris. Suures osas. 18. sajandil armastasid heliloojad üldse ületada seni harjunud piire ka Haydni kaasaegne luidžibokkeriini on oma teostes pikad lõigud kirjutanud, teises oktavi kasutanud palju topeltnoote ja erilisi stressikombinatsioone mis nõuab muidugi esitajalt äärmiselt suurt meisterlikkust. Silver Aino mäel ei tulnud sellest meisterlikkusest küll üheski punktis puudu. Kontserdi üldkontseptsioon oli tavapärasest maskuliinsem, ütleks, seal oli hästi kandvat kõla. Selle kontserdi ettekannetel on vahel kuulda ka sellist ülimat peenust ja kraatsilisustaga. Aino mäe ettekanne oli vormiehituslikult hoopis suurejoonelisem. Aga ta oli siiski väga peen ja pakkus suurt naudingut. Menu oli suur ja kontserdi kolmas osa tuli kordamisele. Tuleks peatuda veel esiettekandel, mis sellel kontserdil kõlas ehk siis Erkki-Sven Tüüri flamma. See oli tõesti Eesti esiettekanne, sest see teos on tegelikult tellitud Austraalia kammerorkestri poolt ja Richard tonieti poolt, kes on selle orkestri kunstiline juht. Ja esiettekanne, toimuski. Kan perras aastal 2011. Flama tähendab ladina keeles tuleleeki ja see on üks võrdlemisi tujukas lugu. Seal on väga palju selliseid lahvatavaid momente, nii nagu leek tõuseb, vajub virvendab, aga kui ma mõtlen nendele muusikalistele kujunditele, siis minu jaoks oli seal väga palju tuttavat Vallenbergi kujundite kaudu. Ehkki Vallenbergist lahutab seda lugu juba 10 aastat, aga ilmselt on helilooja jõudnud nüüd oma arengus just selliste muusikaliste kujundite nii ja tõepoolest oli nõnda vahel seal istudes ma tundsin, et nüüd peab tulema see kujund. Seal on palju kasutatud selliseid kiireid rütme, mis ühel hetkel järsku aeglustuvad või laienevad. Ja see motiiv on päris pikas lõigus läbiv. Siis ilmuvad pitsikaato klissandod, mitmesugused Dremo lood, tämbrid, mis on kõik kuidagi mõnusalt tuttavlikud. Olles kuulanud Vallenbergi, ootasin enne lõppu, et millal tulevad siis Arpeediodet, teos peaks hakkama lõpule jõudma ja need Arpeediot tõesti tulid. Aga see ei vähenda selle teose väärtust muidugi karvavõrdki, sest et see oli ikkagi väga põnev kuulata ja teenis ka väga sooja vastuvõtupubliku poolt. Siinkohal ma tahaks kiita ka Risto Joosti, kes on eriti osav selliste keeruka rütmiga keeruka struktuuriga teoste ettekandmisel. Seal saavutab ta kuidagi erilise täpsuse moderigeerimises ja selle tõttu on orkestrile kindlasti tema käe all väga hea sellist muusikat mängida. Et sellest kontserdist tervikuna jäi väga tore mulje ja lahkusime sealt kõik väga heas meeleolus. Ja üks asi, mida ma veel tahaks öelda kindlasti kavalehel ma sooviks küll lugeda orkestri koosseisu igal kontserdil. Siin oli nõnda, et kammerorkestris eriti on ikka igal mängijal individuaalne roll kanda. Mitte keegi ei ole vähem tähtis. Aga sellel kavalehel ei olnud lugeda isegi mitte solistide nimesid, kes esinesid sümfooniates, nii et ehk tulevikus oleks pilt natuke selgem. Aga kontsert oli tore. Tallinna kammerorkestri kontserdist kõneles Lembi Mets. Muusikakriitik Igor Karsnek käis kuulamas teisel mail Eesti riikliku sümfooniaorkestri kevadkontsert. Kuulame tema muljeid. Kevadhooaeg on lõpusirgele jõudmas ning seda tähistaski kolmapäevane kevadkontsert ERSO peadirigendi maestro Neeme Järvi juhatusel Estonias. Teatud mõttes oli see Järvide nii-öelda perekondlik muusika õhtu, kuna ka solistid olid esimeses kontserdipooles Järvid Miina Järvi viiulil Marius Järvi tšellot ja pianist Mihkel Järvi, kelle ansamblipartneriks seansi loomade karneval-is oli teise pianistina. Marko Martini. ERSO kevadkontserdi kava oli kevadised lustlik ja mingis mõttes, kes ka meelelahutuslik, sest ettekandele tuli kõigepealt juba eelmainitud tsensansi loomade karneval, mis on teadupärast ju üsnagi humoorikas lugu. Ja teises kontserdipooles Johan Straussi Vass vein, naised Paul ning Morris, Ravelli valss ja boolero. Ainus teos, mis sel õhtul klassikalise muusika nii-öelda tõsisemat suundumus esindas olisensansi, lühike topeltkontserdilaadne fantaasia, muusa ja poeet viiulile, tšellole ja orkestrile. Samas teiseks märksõnaks, mis kõnealusel kevadkontserdil mitmeid teoseid ühendas, võiks olla balletimuusika või vähemalt Tansulisus. Kuna Raveli pool ära ongi algupäraselt kirjutatud lühiballetina ida rumisteni, tellimusele ja ka Raveli valss on tegelikult koreograafiline poeem, mis balletina muuseas jõudis lavale samuti ida Rubensteini koreograafiaga. Ning kuigi see saansi loomade karneval on algselt tegelikult karakter palada, kellel on mitmed maailmaballett meistrit hiljem teinud korreograafilise tööde ka sellele muusikale. Ja seda ei pea ilmselt kellelegi tõestama, et Johan Straussi valssi vein, naised ja laul on sisuliselt tantsumuusika, nii palju siis kõnealuse ERSO kava tantsuliselt küljest. Ent vaatleme nüüd neid teoseid ja nende ettekandeid pisut lähemalt. Sensansi loomade karneval-is sai koos orkestriga kuulda kolme solisti. Klaveriduot Mihkel Järvi ja Marko Martin ning tšellist Marius Järvid. Marius Järvi hiilgenumbriks oli muidugi osa pealkirjaga luik ja see oli tal tõesti hästi tundeliseks ja unistavaks mängitud. Just nimelt oma tšello tooni kvaliteedilt ja musikaalselt hästi ilus ettekanne, kuid õnneks mitte pealispindselt ilutsev. Klaveriduo Mihkel Järvi ja Marko Martin sulandusid loomade Karna välisorkestri üldisesse kõla, tekstuuri väga orgaanilised ja seda nii dünaamilise tasakaalu kõikide tempomuutuste kui rütmitäpsuse mõttes. Mainimata jäi ennist aga see oluline tõsiasi, et kuna loomade karneval on tsükkel, mis koosneb tervelt 14-st osast millest mõni on nii lühike nagu vaimukas epigramm siis maestro Neeme Järvi kujundas neist dirigendina ka väga efektse ja teatraalse muusikaliste piltide galerii. Samas juhatas seda tervikuks väga sidusat tempode ning solistide orkestrit. Koomika mõttes väga heas kõlatasakaalus. Usutavasti kuulevad teavad, et loomade karnevali mitmed episoodid on sõna otseses mõttes muusikalised paroodiat. Näiteks üliaeglane ohvenbachicankaan stseenis kilpkonnad ja maestro Neeme Järvi aastakümnete pikkune tipptasemel kogemus just lavamuusika dirigendina kulus siin muidugi marjaks ära, et kõik need loomade karnevali arvukas stseenid artistlikult teatraalseks tervikuks vormida. Teises sansansi teoses muusa ja poeet, mis kõnealuse ERSO kevadkontserdil kõlas, olid solistideks viiuldaja Miina Järvi ja veel kord tšellist Marius Järvi. Mõlemad solistid oli dünaamika ja fraseerimise mõttes nii omavahelises muusikalises dialoogis kui ansamblis orkestriga. Muusikaliselt nii-öelda vaatlused ning hästi plastilised, samuti maestro Neeme Järvi kõiki agoogilisi nüanssi jälgivad ja neisse, ent romantiliselt ka sisse mängivad. Toonitaksin Marius Järvi tšellomängu justkui puhangulist impulsiivsus ja samas muidugi ka toonikandvust kõikides kantileensetes episoodides. Samas peab veel lisama, et kuigi tolle sensansi helid, orkestraalne koloriit on juba impressionistliku värvinguga, on ju see kirjutatud. Aastal 1910 tõi Neeme Järvi dirigendina väga veenvalt esile teose romantiliseks dramatiseeritud arengukaare ja seda nii solistide, ansambli kui orkastraalsel kõlalise arenduse tähenduses. Need kaks solisti, mina ja Marius Järvi mõjusid oma muusikalistest dialoogides tõepoolest kui muusa ja poeet. Ja nagu ennist sai öeldud, kõlasid Teises kontserdipooles Johan Straussi valss, vein, naised ja lausning, morss ravil graafiline poeem, pass ja Poolaga. Mis puutub Straussi Vassi ettekandesse, siis Neeme Järvi lausa kiirgas siinsele talle loomuomast elegantsi, mis Straussi muusika kõlama panemisel nii ülioluline. Ning säravaks dirigeeris maestro Järvi, mõistagi ka mõlemad Veldi helitööd. Ma ei hakka siinkohal just igat ettekandest detaili lõpuni lahkama, kuid Ravelli valsi kontrastiderohke esitus mõjus oma impulsiivsuses küll lausa muusikalise viraažina. Samas boolero haaras kaasa teistmoodi oma dünaamilise arengukaare sugestiivse Kumudatiivsusega. Lõpetuseks veel nii palju, et kuna Neeme Järvi ja ERSO kevadkontsert oli nii lahedalt pretensioonid kavaga siis võis järjekordselt veenduda selles, et kui tähtis on ikka dirigendi Kõik saab sest kui seda on, siis on see tõepoolest kordumatu. Eesti riikliku sümfooniaorkestri kevadkontserdist, mis toimus teisel mail, kõneles muusikakriitik Igor Karsnek. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Cincinnati sümfooniaorkester andis teada, et uueks orkestri peadirigendiks saab alates hooajast 2013 2014 prantsuse päritoluga dirigent Luillang Reet. Lepingu esialgseks kehtivusajaks neli aastat. Langrees saab järgmine orkestri peadirigent Paavo Järvi järel, kes oli orkestri eesotsas kokku 10 aastat. Paavo Järvi peadirigendi amet Cincinnati Kesklinna juures lõppes möödunud aasta maikuus. Luilang reede püüdsin senati orkestriga toimus läinud aasta märtsis. 1961. aastal sündinud Loylangree on varasematel aegadel aga olnud seotud näiteks Leonia, Pikarbija, sümfooniaorkestrit ega ja kollektiiviga okestrav täitšov Laitsmend näiteks Klandiambon ja Bayruti festivalidega ja hetkel on ta ka kammerRatas. Salzburgi peadirigent. Luilangreest saab nüüd 100 seitsmeteistkümne aastase ajalooga Cincinnati sümfooniaorkestri Kolmeteistkümnes peadirigent. Varem on selles ametis olnud lisaks Paavo Järvi lega näiteks sellised muusikud nagu Leopold, Stokovski Ženni sai Fritz, Rainer ja Michael kiilen. Plaadifirma naksas sai tänavu 25 aastaseks. Firma asutajaks on saksa päritoluga Hongkongi resident Claus Harryman, kes peab plaadifirma Naksose kõige olulisemateks tunnusjoontega dusliku repertuaari, toodete soodsat hindaja, plaatide otsust nimelt plaatide väljaandmisel, teoseid üldiselt Naksose firmas ratta ja seepärast on teoste valik seal võrreldes teiste kompaniidega oluliselt laiem. Naksas on tuntud ka kui odavaim firma plaaditurul. 25. sünnipäeva puhul andis naksas firma välja oma tegevust tutvustava raamatu nimega story of Naksos ehk naksase lugu. Aprillis ilmus väga üheksa temaatilist seedekomplekti, milles igasühes on omakorda kümmet CD plaati ja seal kõlab nii ooperi, balleti kui sümfooniline muusika, samuti klaveri, viiulikontserdid ja ka vaimulik muusika ning barokkmuusika. Sel aastal ilmub plaadifirma märgi all kokku umbes 300 heliplaati, mille seas on helikandjaid ka plaadifirma oma artistidega. Nagu Vassili Petrentgoya, Leonard Zlatki mainekas Tokio keelpillikvartett. Ta andis teada, et lõpetab tuleval aastal oma tegevuse. Kui tunnustatud keelpillikvartett andis möödunud aasta lõpus teada, et nende koosseisust lahkuvad järgmise aasta juunis kaks viimast jaapanlasest liiget nimelt vioolamängija kasahhide isa mure ja viiuldaja kiku ikka ta ja nende asemele otsitakse uusi liikmeid, siis möödunud nädalal tas Tokio kvartett siiski, et kavatseb järgmisel aastal oma tegevuse ja resideerumise jäili ülikooli juures siiski lõpetada. Tokio keelpillikvartett loodi 1969. aastal ja kvartett on salvestanud olnud üle 40 heliplaadifirmadele harmoonia mundi Maya Deutsche grammofon ja seitsmel korral on olnud Tokio kartetka Grammy nominent. Nüüd lühiuudiseid, 84 aastane dirigent kurtma suur sai möödunud nädalal Pariisis toimunud Orchestral national de France'i kontserdil vigastada. Ta kukkus kontserdi teises pooles laval kokku Pjotr Tšaikovski kuuendat sümfooniat juhatades ja kukkumisel tekkisid mõrad vasakusse õlaluusse ja maestro kurtma peab kuni tänavu juulikuuni ära jätma kõik kontserdid. Saheli looja ainer kövels kutsuti Ruuri biennaali kunstiliseks juhiks. Kuulus festival toimub viies linnas ja selle raames leiab aset ligemale 100 erinevat üritust. Mõne kuu eest pälvis Kööbelsi maineka Ibseni preemia ja 450000, et USA dollarit preemiaraha. Kreeka viiuldaja Leonidas kavakas sõlmis lepingu plaadifirmaga deka klassiks ja esimese koostajana ilmuv tervikkogumik Ludwig van Beethoveni viiuli sonaatidega pianistiks Enrico päis. Järgnevateks koostöödeks saavad olemas aga Johannes Brahmsi viiulikontsert koos dirigent Riccardo šaiiga ja samuti Johann Sebastian Bachi sooloviiulilooming. Aga eestlasi puudutavaid uudiseid. 25. ja 26. aprillil juhatas dirigent Anu Tali Saksamaal Tuisburgile linnas Tuisburgile Filharmoonikute kontsert Taimus, Mercatar Halles ja kavas oli ka Erkki-Sven Tüüri teos passion. Kontserdile lõpetas Anu Tali toetava pöördumisega kohaliku filharmoonia orkestri heaks. Nimelt ähvardab ka 135 aasta vanust Nuisburgi filharmoonia orkestrit sulgemine ja mõistagi majanduslikel põhjustel. Anu Tali nimetas oma pöördumises, et kui orkester oma tegevuse lõpetab, siis saab Tuisburgile linn endale vaid kohvipausi peatuse maine muutudes vaid tähtsusetuks peatuspaigaks enne mõnda rikkama kultuurieluga linna jõudmisel. Rahalised raskused kimbutavad ka mitmeid teisi Saksamaa orkestreid ja praegu on kõige suurema ohutule all Schwerin'i Rostocki rämpsid solingeni ja Altenburgi orkestrid. Kolmandast viienda maini esines ansambel Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel prantsuse festivali Lavol surmee Tokyos aset leidvast kontserdisarjas ja seda kokku viie kontserdiga. Kontserdikavade põhjal. Sanna kanti ette kuus osa Arvo Pärdi suurteosest. Canon pakaiaalnen ja ettekande puhuks on ansambel laiendanud ka oma koosseisu 16 liikmeni. Lisaks esitajaid tee Cyrillus Kreegi seade eesti vaimulikust rahvaviisist. Kiida mu hing issandat jagaks õigeusu hümni. Maikuu teisel poolel oodatakse ansamblite esinema ka rahvusvahelisele Gregoriaani festivalile, mis toimub Belgias. 29. aprillil toimus Londonis Andrewsi kirikus Viliersi kvarteti korraldatud uudisteoste konkursi finaal ja lõppkontsert ja konkursi võidutööks kuulutati noore Eesti helilooja Riho Esko Maimetsateos Sanctus keelpillikvartetile. Inglismaalt tegutsev Viliers kvartett kuulutas välja konkursi, et leida uusi teoseid ja konkursi poolfinaali pääseski kuus teost, millest kolm finalisti valiti välja Villers kvartett kodulehel toimunud online-hääletuse teel. Lisaks Riho Esko Maimetsa Sanctusele kõlasid konkursi finaalis ka inglise helilooja Kriss šovi ja ameeriklase Henry Stewardit teosed. Riho Esko Maimets alustas kompositsiooniõpinguid 2004. aastal tas ja jätkas õpinguid Eestis, kus lõpetas 2010. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia kompositsiooni erialal Rene eespere ja Helena Tulve juhendamisel. Praegu õpib ta kompositsiooni aga Toronto ülikoolis ja järgmisest aastast jätkata õpinguid Göttise muusika Instituudis Philadelphias. Maimets on kirjutanud muusikat erinevates žanrites, tal on kooriteoseid, ansamblimuusikat, orkestriteoseid, elektroakustilist, muusikat ja ka filmimuusikat. Filmiga ja neljandast kuuenda maini toimub eesti muusikat teatriakadeemias rahvusvaheline üliõpilaste kammermuusika festival, kus võõrustaja Eesti muusika ja teatriakadeemia kõrval osalevad külalistena ja Talsi nimeline Läti Muusikaakadeemia, Leedu muusika- ja teatriakadeemia, Moskva riiklik Pjotr Tšaikovski nimeline konservatoorium, Danski, Muusikaakadeemia ja Rostocki muusika- ja teatrikõrgkool. Festivali põhiideeks landa noortele interpeetidele võimalus konkurentsivabadust sõbralikus õhkkonnas esineda. Kõige olulisem on koos musitseerimise rõõmja amplimäng. Üles astuvad parimad ansambli koosseisud, mis varieeruvad klassikalisest klaveri tuuadest ja keelpillikvartetti test kaasaegse mate kooslusteni välja. Festivali raames toimub aga Eesti muusika ja teatriakadeemia kammersaalis kolm kontserti ja ettekandele tulev repertuaar on äärmiselt mitmekülgne. Ulatades Beethoveni Schuberti-ist ja Pramsist kuni Kuldar singi Erkki-Sven Tüüri nii rahvusvaheline üliõpilaste kammermuusika festival sai alguse aga juba 1966. aastal, kui tolleaegse Tallinna riikliku konservatooriumi üliõpilaste teadusliku ühingu initsiatiivil peeti Tõravere observatooriumis klaveritrio The konkurss. Vältimaks konkursiga kaasnevaid esinemispingeid, kuivas sellest konkursist aga professor Villem Reimani algatusel välja Eesti, Läti ja Leedu muusikakõrgkoolidevaheline kammermuusika festival ja esimest korda toimusse festival 1975. aastal Tallinnas. Järgnevalt peeti samalaadseid kokkusaamisi kahe aastakümne vältel Tallinnas, Riias ja Vilniuses. 90.-te aastate algul, pärast piiride avanemist liikus festival edasi Lääne-Euroopasse ja tuli juurde ka teisi riike. Samaaegselt festivaliga toimub ka Euroopa kammermuusika õpetajate ühingu aastakonverents, kuhu on oodatud Ta kammermuusikaspetsialiste pedagooge ja festivalide ja konkursside esindajaid nii Suurbritanniast, Soomest, Belgiast, Itaaliast, Poolast, Venemaalt ja mujaltki. Arutelu teemat käsitlevad nii kammermuusika osa õppekavades kui ka ansamblimängu tähendust noore muusiku arenguprotsessis. Euroopa kammermuusika õpetajate ühingu aastakonverentsi teemadel. Kõnelesin ühingu esimehega. Kild hooli muusika, draamakooli õppejõuga Ivan Radsteiniga ja samuti osales vestluses Euroopa kammermuusika õpetajate ühingu juhatuse liige Filippo Faes, kes on pianist ja dirigent. Itaaliast. Palusin Ivan otsteni rääkida kõigepealt Euroopa kammermuusikat Õpetajate ühingu ajaloost, saamisloost ja liikmetest. Euroopa kammermuusika õpetajate ühing loodi aastal 2007 hüvas külas Soomes ühel suuremal kogunemisel, et kammermuusikaõpetajad saaksid oma tegemisi rohkem nähtavaks teha kolleegidele. Kammermuusikaõpetajat tundsid, et kammermuusikaõpetus on muusikahariduses küll kesksel kohal, kuid oli jäänud pisut tähelepanu alt välja. Ühingu liikmed kohtuvad üldiselt kaks korda aastas ja iga kord erinevas muusikaõppeasutuses või konservatooriumis. Ühingus on hetkel 70 liiget, neist mõned on eraisikud, mõned on institutsioonid ja on ka. Kammermuusika on samblaid ja seda kõikidelt erinevatelt muusikahariduse astmetelt. Küsisin Filippo Faesi käest, kuidas on kammermuusika traditsiooniga ja kammermuusika. Kammermuusika on pisut vastuolus Itaal lastementaliteediga, sest itaallased on tegelikult suured individualistid. Aga just see pärast ongi tarvis Itaalias kammermuusikaga tegeleda, et see kunstivorm eeldab ju kõige rohkem kommunikatsiooni ruuni ehk suhtlemist muusikute vahel. Euroopa kammermuusika õpetajate ühing on seega välja töötlemas mudelit, mis ei keskenduks üksnes hea ja mitmekülgse muusiku kasvatamisele vaid mis tegeleks ka kultuuri ja muusika abil parema ühiskonna loomise ja paremate kodanike kasvatamisega. Euroopa ühiskond on Filippo Faessi sõnul ju hetkel suures kriisis ja iseäranis näiteks mõned sellised riigid nagu Kreeka. Ja kummaline on see, et omal ajal oli Kreeka just nimelt lääneliku kultuuri häll ja lääneliku mõtteviisi sünnipaik ind ütles ju kreeka filosoof. Plaat ongi, et just läbi muusika saab inimene oma riigile heaks kodanikuks ja just kammermuusika esindav EAS-i sõnul seda suunda et muusikud suhtlevad üksteisega läbi muusika, andes edasi oma ideid, kuid mis on kõige olulisem läbi kammermuusika ka õpitakse kuulama teisi inimesi ehk kaasmuusikuid oma ansambli liikmeid. Ja seda kammermuusikaõpetus püüabki kultiveerida, et kanda sedasama oskust üle ühiskondlikesse küsimustesse. Fas sõnab ka, et näiteks tänapäeva poliitikas on sellist kuulamisoskust kahjuks väga vähe. Küsisin Ivan ratsusteinilt ka, et millistel teemadel Euroopa kammermuusika õpetajate ühingu konverentsil ja ümarlauas kõneldakse. Ivan Rothstein sõnul püütakse leida tasakaalu filos ohviliste ja pedagoogiliste küsimuste vahel. Üheks suureks aruteluteemaks on kammermuusika mängimise psühholoogia ja selle alla kuulub ka näiteks selline alateema nagu empaatiavõime, mis püüab panna muusikuid mitte siis ainult kuulama vaipa tunnetama, mida on teisel muusikul või ansambli liikmel läbi oma muusika öelda. Samuti tuleb ümarlauas jutuga muusikut vaimsest ettevalmistusest. Üks konverentsi ettekannetest räägib ka sellest, et millised peaksid olema noorte muusikute oskused et teha muusikast endale elukutse. Silmas peetakse siis näiteks ka turundusküsimusi, inimese muusikaväliseid oskusi. Sinna kuuluvad siis suhtlemisoskus, projektide loomise oskus, ühiskondliku koostöö tegemise oskus, nii edasi. Suvi. Tänavu on kammermuusikakonverentsil kokku 12 ettekannet ja see konverents on suurepärane võimalus Ivan otsteni meelest, et kõiki erinevaid ideid jagada, milleks igapäevatöös õpetajatel sageli aega napib. Kuna Euroopa kammermuusika õpetajate ühingu peamine eesmärk on siiski õpetamine, siis toimub hulgaliselt meistriklass, mida juhendavad kammermuusikaõpetajad üle terve Euroopa. Ühingu eesmärgiks on üles leida ka aktiivsed õpetajad, kes tegelevad kammermuusika vallas huvitavate ettevõtmistega. Et nendest siis kõik teised ühingu liikmed ja kolleegid Kuulda saaksid? Puudutasime ka innovatsiooni teemat muusikas ja kammermuusika valdkonnas. Viimane ots, Stein sõnased, paljude konservatooriumi õppejõud tegelevad näiteks sellega, et julgustavad oma õpilasi osalema interdistsiplinaarsed üheskoostööprojektides. Ja seega ei õpetata ainult interpreteerimise kunsti, vaid jagatakse ka kogemusi ja õpetusi, kuidas oma repertuaari erinevas kultuurikontekstis ära kasutada. Et kuidas esineda näiteks haiglates või koolides raamatukogudes ja et olla võimeline oma muusika kaudu publikuga suhtlema. Ühelt poolt Ta on see idee innovaatiline, aga teisest küljest jällegi võiks öelda lausa antiikne, sest muusika on läbi aegade teiste kunstnikega koostööd teinud. Kogemusest näiteks Hiinaga, et seal on ju tuhandeid ja tuhandeid õpilasi, kes üha enam pürgivad selle poole, et saada tuttavaks Euroopa muusikakultuuriga ja ühtlasi harjutavad sedavõrd palju tunde ja lihvivad oma tehnilised mänguoskused rektseks. Aga probleem seisneb ju selles, et kas kogu selle muusikute hulga jaoks jagub ka kuulajaid ja muusikutel ning mõistagi ka kammermuusikutel tuleks mõelda sellele, kuidas oma musitseerimist ühiskonnale pakkuda ja kuidas kuulajatega kommunik keeruda. Euroopa kammermuusika õpetajate ühingu tegemistest kõnelesid ühingu esimees Ivan Rothstein ja juhatuse liige Filippo Faes. Vestlesin kahe Eesti muusika ja teatriakadeemia üliõpilasega viiuldaja Mari Targoga ja tšellistid Theodor Peeter singiga kes on aktiivsed kammermuusikud. Nimelt võitsid nemad ka tänavu kevadel Eesti muusika teatriakadeemias toimunud kammermuusika kurssi. Nad osalesid Ühe kvintetti koosseisus ja samuti astuvad nad ka üles rahvusvahelise festivali raames toimuvatel kursustel ja kontsertidel. Mida teie jaoks üldse kammermuusika siin Eesti muusika ja teatriakadeemias õppides tähendab, kui suurt rõhku ta sellele panete. Kui paljude osalejate erinevates ansamblites? Kvartett, millega me kokku saime, oli nagu selline esmakordne priis ansamblitunne, et loomulikult võrreldes teatriga olen mina siin majas juba päris palju kauem õppinud, et on neid vaid iga aasta olnud erinevaid, näiteks üks, mis on nagu toredam olnud, oli Liiviarteri element uuringuga siis klaveri klarnet viiul. Repertuaar on muidugi väga lai ja nüüd elan, aga õpib Stockholmis, nii et Sandra on juba natuke nagu minevikku jäänud. Ja lisaks, mida ma tahaks kindlasti mainida, on see, et olles väga-väga palju orkestris mänginud on saanud väga palju juurde selleks, et mõista nagu ansambli muusikat. Vastupidi kindlasti, et kes teab väga palju ansambli muusikat, tunneb ennast orkestris aga mugavalt, et need nagu täiendavad teineteist väga, et eelmine aasta seal Pärnus Järvi akadeemias, kui Paavo Järvi tegi meile ministrit, siis ka ikka iga kord mainis, et tehke kõrvad lahti. Sänna kammermuusika, mida me siin mängima, et koosseis on küll suur, aga et seal ju polegi seal nii palju, et mitu mängijat mängivad sama häält. Et see on väga oluline mõte, mida ma püüan neid endaga kaasas kanda. Theodor, milline on sinu kontakt olnud kammermuusikaga, ütleme siis juba kasvõi muusikakeskkooli päevilt alates? Ei, no see on võib-olla isegi rohkem kui tihe. Et see on muutunud alates gümnaasiumi ajast minu selliseks lahutamatuks pillimängu osaks mitmes ansamblis. See aasta on selline väga normaalne aasta olnud mulle, et, et ei ole olnud väga ülitihe, kuid eelnevatel aastatel ma mäletan, mul üks rekord oli 17 kammeransambleid, see oli tõesti natuke palju, kas korraga või terve aasta peale jaotatuna. See oli poolaasta peale. Millega te rohkem laval käite, kas kammerteostega või erialalugudega? Viimati ma tegelesin väga-väga tihedalt päris sooloasjadega ikkagi keskkoolis. Siin akadeemias on selline suur tung või vajadus teha ikkagi kammeransamblid. Et rohkem on kammeransamblipealse rõhk hetkel, kuid erialad on selle tõttu soiku, ei jää, et leiab alati võimalusi. Kas võib, võib-olla nii-öelda, et kammeransambel huvitab siis sind näiteks rohkem? Soolomuusik peab oskama ka kammeransambleid teha, nii et need on täiesti sellised pooleks. Põhiliselt olen ma laval ikkagi orkestri koosseisus siis teisel kohal kindlasti kammeransambel ja et, et nende erialaasjad on võib-olla kõige vähem või noh, eriala või soola, sellised asjad, aga samas juba kui ma pianistiga olen, see ei ole ju enam soola. Räägime veel kord siinkohal natukene repertuaarist, et millist muusikat te mängite, et kui lai on see ulatus, kas ulatub näiteks barokist täiesti tänapäeva või on mingeid eelistusi teil muusika osas? No vot, ma olen teinud läbi lausa sellise treeningu või maitseproovi, et eelmisel aastal vist käisin barokkorkestrilaagris seal Euroopa barokkorkestri ettemängul pärisbarokkpilli peale pärisbarokkorkester, et see oli väga kihvt kogemus ja kuu aega sellest varem omakorda käisin Austrias kraatsis impulsi akadeemias, mis on siis kaasaegse muusika täielik tipptase. Ja mis ma sellest kõigest ärendasin, oli see, et ma võiksin nagu rohkem hoopiski sellest kõige klassikalisemast muusikast teada saada. Võib-olla, kuidas sinul? No mul on selliseid maitse-eelistused praegu enam-vähem välja kujunenud, et praegu see aasta on hästi palju kaasaegset muusikat tehtud, mis on väga huvitav olnud teha, aga kõige rohkem ikkagi sümpatiseerib mulle niimoodi 19. ja 20. sajandi muusika. Ja lõpetuseks tahaksin küsida, et mida teie arvate, kas kammermuusika üldse, näiteks siin Eesti muusikaakadeemiast on üliõpilaste seas populaarne. Ei oska öelda selles mõttes, et eks kõigil on see aine kindlasti kohustuslik. Tihti pannakse paaridesse just kahte inimest, et näiteks klaveriviiul või klaver ja tšello või mingi puhkpill. Aga et sellise suure ansambli tekkimiseks peab ikkagi väga palju oma initsiatiivi olema. Väga palju loeb nagu, mis inimestega koos mängida, et ma olen igasugustes ansamblites ikkagi tegelikult mänginud, aga et kui tunne ei ole see, siis ei saa midagi parata, et see personaalne kontakt on ülioluline. Taustafestivali teemadel kõneles ka Eesti muusika ja teatriakadeemia kammeransambli professor Matti Reimann. Aga räägime siis kammermuusika mõistest, tähendusest või tähtsusest. No kui kammermuusikat võtta üldisemalt tundub esialgu Ta on niisugune väga tubane mõiste. Aga kui hakata nagu laiemalt vaatama, siis järsku oma üllatus leiame, et, et see on mõiste üle aegade. Ta on ülesstiilide üle erandite, ta ei kao kuskile ja ta on väga oluline mingisuguse korraldava mõju tõttu. Muusikut ei saa kasvatada ilma kammermuusikat ja see on nii isegi siis, kui mõned suured solistid võib-olla ei ole mingil perioodil sellega tegelenud nad minu teada kõik teevad selle tagantjärgi või, või on seda kogu aeg teinud. Kammermuusika noh, niisugused tippmomendid, no üks neist võiks olla Mozarti koos keelpillikvartett, mille ta siis põhjendas kellelegi muule, kui Haydnile ja nad koosseis seda siis ette kandsite kuulasite, siis Rain ütles need kuulsad sõnad, et teie poeg on kõige-kõige sellepärast et tal on maitse ja kõige paremad teadmised. Pange tähele, andekust ei räägita, et kuidas siis andeks me kõik olema andekat, kuidas muusikaga muidu tegeleda koheldakse kammermuusikast nii palju. Aga räägime nüüd ka lähemalt selle rahvusvahelise kammermuusika festivali osavõtjatest osavõtja maadest, õpilastest õppejõududest. Professor Treiman seda festivali korraldama hakkas. Esialgu ta oli teatavasti Tõraveres oli konkurss, siis jäid mõned aastat vahele ja konkursi tuli, läks ikka paisus nii suureks ja nagu rahus võimalik muusikast rääkida ja arutada ja õpilastel oleks tore ja ka õppejõududel siis tekkis Eesti, Läti, Leedu muusikakõrgkoolide festival ja see kolmik on püsinud läbi kõikide nende aastate, ma ei teagi täpselt enam palju kordi üle 30 ja erinevad maad vahetanud seal ümber seinal Soome, Rootsi ja Taani ja Itaalia. Ma ei tea, kes kõik siis see Eesti, Läti Leedu kolmik on alati olnud, aga tänu nendele festivalidele emme, tunneme Eesti, Läti, Leedu muusikat, me näeme neid asju hoopis teisiti ja niisugune noh, üksteise mõistmine süveneb. Käesoleval hetkel on Tallinnas kuuema muusikud, kes on seotud selle kammermuusika festivaliga, Eesti, Läti, Leedu, siis Tanst, Rostock ja Moskva konservatoorium. Eraldi öelda, et kui Moskva on kohal, siis on asi tõsine, seal osatakse mängida, endiselt satud Need traditsioonid, pole see mõte kuskile kadunud. Aga On see kursuste võimalus, mis siin nüüd üliõpilastele pakutakse siin meistrikursuste vormis? See on ikka päris võimas need 10 professori tänavat, kursusi, osa võtavad neist kursustest 70 Eesti üliõpilast ja 70 õpilast saab siis sellise maailmapildi ja siin ei ole muusikalise maitse, kui me vaatame repertuaari mitte mingisugust järele randmest klassika, siin kaasaegsena. See võimalus, mida siin üliõpilased ära kasutavad, on ikka väga suur ja edasi kõik need kontaktid, mis tekivad, ega neid alahinnata on, see ei ole võimalik. Ja kammermuusikale omane see vaimne tase, mis ikkagi kahjuks ma pean ütlema, kipub üsna sageli räbeneva siin või seal me näeme seda iga päev. Vaat siin ta püsib. Veel armastades innovaatiline, see festival seda just ongi, kui vaadata seda õpilaste nimestiku õppejõudude nimestikku ja mõeldes seda muusikalist maitset, ma mõtlen, mida seal festival kammermuusika abil hoiab, siis see on ikkagi ülimalt oluline, kuigi see iga päev ei torka silma. Ilma selleta ei oota meid muusika selge tulevik. Rahvusvahelise kammermuusika festivali teemadel kõnelesid Ivan Stein, Filippo Faes, üliõpilased Mari Targo ja Theodor Peeter Sink ja kammermuusikaprofessor Matti Reimann. Saade on jõudnud lõpule ja kuulata on jäänud veel järjehoidja. Järjehoidja. Meie mälu, kui pikk või lühike see on, oli Eesti raadios ja Eesti Televisioonis reporter ja kommentaator Valdo Pant. Päevakaja ja rameeto loomises osaline mõjusta, eriti vaatajaskonnale telesarjaga täna 25 aastat tagasi 1966 kuni 70 313 saadet sõjast, mida nimetati siin suureks isamaasõjaks. See oli põnev, huvipakkuv võimaluste piires avameelne. Küsisin üliõpilaselt, kas ta on kokku puutunud Johannes Jürisson nimega. Ei olnud muidugi juuni alguses märgime selle mehe üheksakümnendat sünniaastapäeva ja konservatooriumis ei töötanud ta 1989.-st aastast. Olin lihtsameelselt arvanud, et Jürissoni kirjatükid tema eest kõnelevad. Aga tänapäevane noor inimene saadab sõnumeid ja meile raamatuid, lehitseb harva ja loeb veel harvemini. Ja Hüpassaares poole taga käinud. Sirvides oma Hesti, sattusin aastale 25 aastat tagasi, see on siis 1987. Riskeerin teid täna kaasa kutsuda veerand sajanditagusesse, 87.-sse aastasse. Sündmused nagu nad meieni jõudsid, võimeid puudutasid. 29. 30. jaanuar. Esimene veebruar Arturas Paulauskas ja kaheksa armeekaaslast tragöödia. Kuues veebruar Kalle Randalu Eesti NSV rahvakunstnik, Peep Lassmann Eesti NSV teeneline kunstnik Rein Rannap. Eesti NSV teeneline kunstitegelane. 19.-st 21. veebruarini Mihhail Gorbatšov Eesti NSVs. Seitsmendal märtsil 1987 sureb Karl Leister. Henno Elleri juubeli tähistamine. 26. märts 1987 Veljo Tormis NSV Liidu rahvakunstnik 20. märtsil ja 21. märtsil autorikontsert alguses oli SÕNA. Mais kuulutatakse välja Eesti ENSV muusikalised aastapreemiad. Erkki-Sven Tüür. Peeter Vähi 16. mai, Alo Mattiisen ei ole üksi ükski maa. Tartu muusikapäevadel. 18. mai, Rein Rannap Itaaliasse küsimärk. 19. mai muusika Ühingu Tallinna osakonna asutamise koosolek kukub läbi. 28. mai Estonia kontserdisaalis kanti ette Rudolf Tobiase oratooriumi Joonas kolm esimest pilti. Esimene juuli sureb Karl linnas deporteeriti käesoleva aasta kevadel Eestisse. Kolmas juuli India kultuurifestival NSV Liidus. Juulis Tšehhoslovakkias laulis umbes kolmesajaliikmeline Euroopa kantaat Veljo Tormise Raua need mist Tõnu Kaljuste juhatusel. Seitsmeteistkümnes juuli Savonlinna ooperipidustustel ramm ja Estonia Homandžinaga. 30. september Peter Lilje, Eesti NSV rahvakunstnik, Eesti NSV teatriliidu esimeheks Mikk Mikiver. Septembris esietendub Draamateatris kruusvalli vaikuse vallamaja. Joosep Trotski saab Nobeli preemia. Järjest lahkuvad Helgi Reimets, Erna Shirac, Elga maraanik, novembris vabariiklik interpreetide konkurss keelpillidele, kus esile tõusevad Urmas Tammik ja Arvo Leibur. Ja lõpuks siis üks lugu, mis on eriti lähedal meie tänasele päevale. Ja mis mind eriti puudutab. Alo Mattiisen ei ole üksi ükski maa. Kes teavad, need teavad, kes ei tea, nendele võib ju meelde tuletada. Allo lahkus igavikku 35 aastasena ja see oli 1996. Ta oli lõpetanud Tallinna riikliku konservatooriumi muusikapedagoogika osakonna 84. aastal ja asunud kohe seejärel õppima kompositsiooni Eino Tambergi klassi. Ja nii me kokku puutusime etises tellil loojatele oli ette nähtud muusika ajalugu eriprogrammi järgi, neid tunde oli kaks korda rohkem kui teistele. Ja Alo oli selles grupis üksinda. Ja mäletan ühte hommikut, Alo oli väga häiritud olekuga. Ja kui ma natuke muretsesin, et üks midagi on pahasti siis ta ütles, mis on taasti. Ta näitas mulle ühte laulu teksti. Selle teksti autor oli Jüri Leesment. Seda laulu teksti. Need, kes on seda kuulnud, need, seda siis ka vist teavad, ei ole üksi ükski maa. See tekst häiris kommunistliku partei ideoloogiasekretäri Rein Rist land, vägagi. Tõenäoliselt häiris see tekst, kui ta oli ära tõlgitud keskkomitee töökeelde. Eks ta häiris väga paljusid ülemusi. Ja siis selgus, et keskkomitee poliitbüroo on välja kutsunud noore üliõpilase Alo Mattiiseni et arutada tema personaalküsimust. Ja Alo pahaselt peaaegu torises. Mismoodi minu personaalküsimus saab nii tähtsate inimeste arutlusobjekt olla? Mina ju kirjutan ainult muusika, et see probleem kuidagipidi lahenes, ma ei ole sealjuures olnud ja ma ei mäleta täpselt ka neid üksikasju ümber jutustatuna, aga need, kes teavad, need kinnitavad, et Tartu levimuusikapäevad siiski selle lauluga olid seotud kuigi nõuti selle laulu väljajätmist kavast, mis peale kõik selles laulus osalevad solistid olevat öelnud, sellisel juhul nad loobuvad üldse osalemast Tartu levimuusikapäevadel. See alternatiiv ilmselt ei sobinud võimule mitte kuidagi. Ja mingil kombel tehti siis niisugune kompromiss, et see laul lubati kõlama. Sellel laulul toime praegusele nooremale kõrvale on hoopis midagi muud, kui ta oli tollel ajal, sest puudutati tegelikult probleemi, millest kõva häälega rääkimine ei olnud veel endastmõistetav. Kui palju võib üks laul, inimeste teadlikkust ja arvamust mitte ainult mõjutada, vaid ka nihutada? Ma arvan, seda me oleme juba kogenud rohkem kui korra. Alo sünnipäev on 22. aprill ja ollu surmapäev on 30. mai. Järjehoidjat toetab Eesti kultuurkapital. Sülgaja tänasele heligaja saatele tegid kaastööd Lembi Mets, Igor Karsnek ja Tiia Järg. Saatejuht oli neleva Stein, Fadja helioperaator Helle Paas.