Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium ja mina olen Indrek Grigor. Saate selliseks diskussiooni teemaks on kunstirahastamine, aga mitte otseselt kussi rahastamine nagu ise, kuivõrd kunstiväljal võimetus või, või selline nagu probleem enese eemide kirjeldamisel ja seetõttu, et, et ei suudeta ennast nagu ära kirjeldada, on väga levinud enese võrdlemine kõikvõimalike kõrvalväljadega milleks on siis näiteks näitlejad ja, ja, ja muusikud püütakse tuua nagu paralleele ja läbi nende probleemide eneseprobleeme kirjeldada. Aga selline küsimus või nagu probleem hetk tekib selles, et äkki see võrdlus näitlejate muusikutega ei ole üldse pädev, äkki on kunstiväli märksa sarnasem teaduseväljale ja kunstnik sarnane teadlasele sel teemal natuke laiemalt arutada olen stuudiosse palunud ütleme siis reaalteadlase Mart loogi ja Tartu Kunstnike Liidu esimehe Markus Toompere. Et üks selline aspekt, mille poolest kunstiväli näib sarnanevat teadvuse väljaga, on see, kuidas öelda kunstnik või ka siis teadlane oma väljal noh, töötab ütleme millised on tema ülesanded. Et kunstnike reeglina ise teeb oma teose ise taotleb selle teose nagu nii-öelda teostamise jaoks ühendid ise otsib selle koha, kus seda teost näidata, ise teeb oma oma näitusetaotlused ja tegeleb ka siis selle näituse, noh ütleme ütleme pilt, kuidas tegeleb ka iseenese nii-öelda turustamisega. Aga kui me nüüd nagu teaduse väidale vaatan vähemalt siin nagu kõrvaltvaatajana või ütleme sellise kaudselt humanitaarteadusväljaga kokku puutununa tundub, et teadvuse väli töötab võrdlemisi sarnaselt, et ma võiksin Mart kohe niimoodi hästi võib-olla lihtsalt otse küsida, et, et kuidas toimub teaduse rahastamine? Jah, et mingil määral on seal paralleel õigustatud. Ja kindlasti on teadvuse sees ka erinevaid mooduseid rahastada ja enda tööd presenteerida. Kindlasti on erinev humanitaarteadusi reaalteadus. Ma arvan, et humanitaar, Saar teadlane on rohkem sarnane kunstnikuga ja rohkem nagu vabakutseline aga reaalteadlased on kindlasti institutsionaalsed. Nad kuuluvad teatavasse süsteemi, mis palju asju nendele korraldab, garanteerib, aga paralleel on täiesti õigustatud, sest ikkagi igav üksikteadlane peab ise oma rahastamise grantide kaudu korraldama pise oma tööde avaldamise korraldama. Ta peab ise leidma meeskonna ja tegelikult ka koha, kus seda tööd teha, ütleme ja selles mõttes on paralleel õige. Küsimus, et mis juhtub siis, kui näiteks teadlane ei saa kanti, et kas võib juhtuda, et, et sa oled päris korralik teadlane, aga mingil põhjusel sa ei ole suuteline ennast ära rahastama. No see on kurb, aga on reaalselt võimalik loomulikult ja selles mõttes grandi andvad institutsioonid või fondid ja nende ekspertide kogud ongi selline seltskond inimesi, kes suund maailmateadust selles mõttes. Ja see on nagu looduslik kvaliteet, midagi pole teha. Usaldame neid, need on suure kogemusega inimesed, kes näevad nii-öelda suurt pilti, näevad, kuhu maailma teadus läheb ja kui sa oled jäänud nii-öelda ääre peale ja oled jäänud 30 aastat maha või, või teed midagi, mis tõesti ei oma mingisugust suurt tähtsust tänapäeva kontekstis, siis lihtsalt see kraan teeb saamat. Et see on lihtsalt, et selline olelusvõitlus ja evolutsioon. Sest mul on nagu sellest rahastamisest, tekkis see küsimus, et kuivõrd näiteks skulptuuris on see kultuurkapitali küsimus on, et kas me peaksime rahastama umbes kõiki natukene või pigem suunama sihukesed eriti tugevatesse projektidesse, siis mul on tunne, et siukese riikliku teadusrahastusega käimas sarnased vaidlused, et kas me peaksime seda raha nagu tükkhaaval siukene rohkematele jagama või pigem toetama sihukesi tõesti tugevaid projekte ja siis suuremalt. Et milline on sinu arvamus selles. No eks tõde on kuskil keskel, sest ainult tippudele anda on ka rumalus. Et eks see ole diferentseeritud, on fonde maailmas, mis annavad ainult äärmuslikele tippudel, nagu näiteks meie alal Howard juuksi fond Ameerikas siis need kõige parem mõlemad Ameerika teadlased omavad sisuliselt täiesti piiramatut rahastust, kui neil on vaja mõnda miljonit juurde kirjutatud ühe A4 pikkuse teksti, et mul seda raha vaja ja nädala pärast on neil olemas. Et on selliseid inimesi, aga üldine selline riiklik ja rahastamisviis on ikkagi nii, et tuleb anda võimalikult laial spektril. Aga kindlasti sellised reformid nagu praegu näiteks teaduse rahastamises vajalikud iga mõne aja tagant, et siis nii-öelda sõeluda välja teatav paremik ja, ja võib-olla elimineerida see palast või nagu need, kes on jäänud võib-olla tegema liiga ebaolulist teemat või suunata nad teistesse teemadesse. Aga mis on need noh, nii-öelda kriteeriumid või prioriteedid, et ühelt poolt nagu viitasid ka juba vaikselt nagu sellele, mille alusel nagu seda rahastamisotsuseid tehakse, aga aga ma jätsin nagu kunstivälja vaatama, eks ole, siis selline konkreetne ütleme, sektor, mida, mida hästi tugevalt rahastatakse on loomemajandus ja noh, mis on nagu riiklikult prioriteetsele kohale seotud. Ja mille siis nagu taga on siis idee selles, et kunstnik oleks võimeline ennast nagu müüma või et, et kunstnik kui nagu ettevõtja. Et kas teaduse väljal on ka tunda sellist, ütleme, rakendusteaduste mingit eelistatust võib ja kas me, kas ütleme, teoreetilised teadused on, on rakendusteaduste suhtes kuidagi rahastamise seisukohalt teisejärgulisem kehvemal nõrgemal positsioonil kui, kui rakendusteadlased? See oleneb ja ma arvan, et Eestis ja Euroopa liidus Rakendusteaduslikele teemadele on lihtsam saada raha. Lihtsalt niimoodi on seatud prioriteedid, võib-olla mujal kusagil on teistmoodi, võib-olla teistmoodi paigas. Jah, no ütleme niimoodi, et minu arvates peab siin olema tasakaal, Need on nagu kunstiski, kindlasti peab olema neid nii-öelda puhtalt kunst kunsti pärast, kunstnikke eriti just ütleme väikses Eesti riigis, et see osa tagusest kunstist ära ei peaks samamoodi, et ei kaoks ära baasteadvus ei kaoks ära ja nii-öelda universitas tüüpi lihtsalt küsijad ja filosoofid, aga kindlasti vajalik mingi osa, aga kui nüüd näiteks Euroopa liidus ja võib-olla ka Eestis tahetakse seda nii-öelda balanssi sedamoodi nihutada, et, et enamus peavad tegema mingisuguse rakendusliku suunitlusega siis selle vastu tuleb seista, et noh, et see oleks täpselt tasakaalus. Et see oht on minu meelest nagu selles Et kui teaduse üheks mõõdikuks raha, et ehk siis et palju tuleb see raha tagasi, et ega me investeerime teadus- ühe euro, et paljusid tagasi tuleb. Et kas võib olla üks probleemidest see, et teaduse mõõdikud on siukesed hägusad ja siis pannakse sinna väga lihtne mõõdik ongi raha, ehk siis mis tihti väljendub ka see, et, et palju on siis patente ja palju on patente suletu teha realiseeritav. Et kas ei ole mõnevõrra ohtlik. Ja see on täiesti õige tähelepanek, et selline mõõdik on täielik mõttetus ja ütleme niimoodi, et teaduses on alati nii olnud, et on olemas ülikoolid, mis hoiavad, ütleme traditsiooni, seda nii-öelda teadusliku mõtlemise traditsiooni mis lahendavad küsimusi väga laialdasel aladel. Ja siis nendest ülikoolidest tuleb välja palju doktorikraadiga inimesi ja mingi osa neist lähebki tööstuses ja see ongi selline nagu asjade vool olnud kogu aeg. Et ega kõik teadlased ei tahagi jääda selles nii-öelda baasteadlasteks, ma olen kohanud inimesi, kes on väga tugevates nii-öelda baaslaborites olnud, ütleme mujal maailmas ja nad on kohe algusest esimesest päevast peale ütelnud ja ma tahan selle triaadi ära teha. Ja siis ma olen tööstusesse, sest mina olen seda tüüpi majanduse leiutajatüüp. Aga teine on teadlased. Need on kaks väga erinevat asja. Ja me ei saa mõõta seda, kui paljuks paigutatud Roondab tarvis loodab tagasi või niimoodi, et sellepärast, et teadus on ikkagi täpselt nagu kunst on inimkultuuri osa. Ja seda ei suuda mitte keegi mõõta ilma taas teadvustada oks, ka rakendusteadus, see on selge. Aga kui me nüüd vaatame nagu kitsalt selle teaduse välja sees, siis kuidas nagu uurimustöö kvaliteeti mõõdetakse vä? Kas on üldse mõõdikuid? Jah, kindlasti on olemas artiklid, on olemas viidatavused aga mõõtmist teevadki need, need grandikomisjonid üle maailma, rahvusvahelised eksperdid ja neil on oma selline spetsiifiline teadmine kõigi alade üle. Selgelt mõõdikut ei ole, mõni asi on sisukam, mõni asi on jälle laialivalguvam, aga intensiivsem ja mõnel asjal on lihtsalt selline hullumeelne idee, mis võib kunagi tulevikus midagi pakkuda, aga võib-olla praegu tundub täiesti mõttetu, aga ka need proovitakse. Selles mõttes ongi huvitav, et tuleb anda ka inimestele, kes seal lihtsalt ideede generaatorid läbi nii-öelda testida palju asju. Et mõõdikuid ei ole. Nii et sa ei tunne nagu sellist survet, et su töö, ma ei tea, kvaliteet sõltub sellest, palju see toodab? Ei, ma arvan, et kui seda on olnud okei vahepeal, siis see kõik hakkab paika loksuma õieti õigesse sellisesse. Jah, aga kui ma nüüd küsin sellise ette, et ma tean isegi seal rumal küsimus natuke, aga ütleme sihuke põhiklikult kõrvalt vaatleja irooniline küsimus. Et, et kui me võtame näiteks võrdluses ala Silicon Valley, eks ole ja siis ütleme Eesti ressursi siis nagu tundub, et, et noh, et ei suudaks nagu konkureerida. Et äkki Eesti seadus peakski tegelema puhtalt nagu teooriaga või past teadusega? Ma ei usu, ma arvan, et meie teadlaskonnas on täpselt samasugune protsent leiutajaid ja teadlasi, nii et see iga kord, ma arvan, jääb igal pool samaks. Ma arvan, et rohkem tööstuspool, see peab olema reguleeritud rohkem investeeringutega ja siin nagu riiklikult ja sellepärast niivõrd südameid vallutama, sest olen olemas ju rahvusvahelised riskifondid, mis toetavad igasuguseid häid ideid ja, ja näiteks IT-sektoris me näeme, kuidas Eesti väiksed startup'id ja vaat neid investeeringuid, nii et noh, mina arvan, et see tööstuslik ja eriline pool on nagu rohkem isereguleeriv, aga see baasteadus on riiklikult vaja rohkem toota. Aga see Eesti võrdlemine nagu muu maailmaga tulenes osalt ka nii-öelda ütleme, inimressurssidest, inimeste liikumisest, et hiljutises intervjuus, mis, mis sul sirbis ilmus nagu viitad sellele, kuidas betooni kõrval tuleks märksa rohkem investeerida inimestesse, et seda retoorikat on hästi palju nagu kunstiväljal ka. Aga, aga kui me oleme nüüd nagu mõelnud selle peale Margus Toomperega näiteks omavahel nagu arutanud, et, et siis ikkagi nagu küsiks natuke kiuslikult, et mida sa inimestesse investeerimine ikkagi nagu täpsemalt tähendab, või kuidas kuidas, ütleme, reaalteaduse välja näiteks toimib mind huvitab see tasakaalu küsimus nagu labori ja inimeste vahel vä? Jah, mina olen kogu aeg mõelnud, et tuleb investeerida noorematusse inimestesse võib-olla see ei ole nüüd ainustade, aga aga mulle meeldib see, justkui sa puudutasid Silicon veel, et, et see mentaliteet, mis seal Californias on, see on nagu natukene teine, kui meil tõesti antakse võimalus noortele, kellele antakse nii-öelda võimalus mängida, et neilt ei nõuta võib-olla aastaid midagi erilist, palju aga nähakse, et nad tegelevad hullumeelsete ideedega, mõned tegelevad täiesti nagu pealtnäha hullumeelsust ideedega ütleme niimoodi, vanemteadlane, konservatiiv ta teeb seda, mida ta võib-olla juba doktoritööks tegi 20 aastat tagasi ja tal on kindel nišš, ta suudab funktsioneerida pensionini välja ja publitseerinud noaga. Keda see noh, see vii ütleme maailmatehnoloogiat edasi ikka kui me vaatame uuemat, tehnoloogiliselt murrangut, on tehtud noorte ja nii-öelda väga fantaasia rikate inimeste poolt ja ma olen näinud täpselt samamoodi see nagu näiteks doktorantuur California ülikoolides, et seal on, antakse inimesele kuus aastat aega mängida ühe teise asjaga juhendajad isegi sega vahele, sest nad teavad, et need on võib-olla tulevased nobelistid. Nad on tohutu suure sõelaga sinna konkursiga saanud ja siis antakse neile võimalust, et äkki midagi tuleb. Ütleme võib-olla ka nii rikas riik, et neil on seal luksus proovida läbi selliseid natuke teistsuguseid ideid ja skeem. Ja lõpuks, kui sa proovid 100 neist läbi, siis ühest tuleb selline plahvatus, mis muudab kogu sajandi. Aga noh, meil on see niimoodi, et süsteem toimib oskama mingit meetodit, publitseerime ja ütleme, meil on väike riik, me ei tohi teha selliseid ekstravagantseid, finantseeringuid, me ei tea, kes see noor inimene on, võib-olla ta on tõesti hullu geeniust ei saa panna nagu kõike ühele kaardile ja selles mõttes on olukord kindlasti teine. Noh, kindlasti on ka see asi, et võib-olla see noor inimene läheb alles 10 15 aasta pärast kauem ootame aga võib-olla betooniküsimuse juurde tagasi, et, et see, et valmis kumu ja valmimas on hirm ja kui inimesed on mõnevõrra aul olematud. Et noh, et, et miks siis ikkagi nii räigelt betooni, et kus siis meie oleme. Aga teistpidi on see probleem, et kas me kujutaksime ette hetkel kunsti välja ilma kummut või ütleme, et kui ise kogu 1,2 miljardit krooni oleks kunsti välja läinud, et mis olukord siis oleks, et kas me üldse kujutaksime seda, et et pigem nagu kas see küsimus, et peatselt vist väga palju rahulolematust ei ole, et keemikum valmis, biomeedikum valmis füüsika, uus hoone valmis. Et see on ikkagi tunnetatav, et, et need vajalikud. Et ei ole niimoodi, et, et tore, et betoon on aga et, et siin on nagu teadlased ja me sooviks ka nagu osa sellest Ei, nad on vajalikud, meile, seletatakse seda nii, et need on kaks täiesti erinevat finantsinstrumente betooni raha eest ei saa inimesi palgata ja nii edasi. Ja loomulikult sa betoon on vajalik, ega seda liiga palju ka ei ole, aga ta ei tohi minna ebaproportsionaalselt uute inimeste palkamise võrreldes, et meil peavad olema ka agressiivset strateegiat, kuidas saada siia väga huvitavaid inimesi, et mujalt maailmast on näiteid ju täpselt samamoodi, näiteks Kanada teadlased väidavad, et kaheksakümnendatel, kui Kanadas hakkas majandus väga hästi minema, siis asutati sinna ka igasuguseid biotehnoloogiakeskusi ja aga noh, seal on külm, keegi ei läinud sinna ja nüüd on seal koridoris täis neid aparaat tugev, mitte kedagi seal ei ole kusagil seal keskosariikide ülikoolides, ta oli ka buum, et arvati, et noh, nüüd me ostame, aparaadid aga ei läinud käima, mõnes kohas läheb mulle Singapuris, jälle läks video, mis on Eestis parim strateegia, enne tuleb luua keskkond, et need inimesed siia tuua, aga noh, see on võib-olla kunstiküsimustes ei ole see nüüd nii, ma arvan talendikaid kunstnikke küll ja küll ja et need kedagi kuskilt siia tuua võib-olla ei olegi nii oluline. Mis on ka see, et ta vist otsapidi lähevad inimeste liikumiskunstis on nagu väga levinud selline arusaam, et, et meil peaks olema niisugune väga aktiivsed residentuuri programmid, kas kunstnikud peaksid välja minema ja siis väliskunstlikkusse sisse tulema ja see kõik loob uut väärtust? Ma ei ole küll täpselt nagu Eestis aru saanud, et, et see nagu siia tulnud kunstnikud läksid niisugust väga korraliku mõju avaldanud, aga et, et võib-olla see sinu point, et kõigepealt oma keskkonna ja siis tulevad inimesed, nad on väga õige, et, et meil tegelikult ei ole nagu seda looduskeskkonda, kus sellel kunstnikul läheks reaalselt midagi teha, siin ta võikski mõju avaldada. Aga etetest väga silma hakanud see, et teaduses on see inimeste liikumine, on väga oluline. Aga et ühesõnaga, Eestis on korraldatud, et kas need teadlased, kes siia tulevad mingil põhjusel kas leidnud Tartu Ülikooli näiteks, et paljud neid on nagu võimalust siia tulla ja et, et palju on nagu olla sihukesi inimesi, kes on reaalselt ka mõju avaldanud. No võib-olla on mõned inimesed, kes on mõju avaldanud, aga üldiselt, ega need asjad on ikka nii, et ega see peab olema ikkagi kaadriaktiivne grupp ja neil on meil väga palju ei ole, kuhu tahetakse näiteks tulla järeldoktorantuuri, kes hoolib oma karjäärist. See püüab minna maailma suurtesse keskustesse, midagi ei ole teha, see on reaalne ja tulevad siia ikkagi üldiselt põhjustega nagu perekondlikud põhjused ja mingid mingi asi, et siia on vaja tulla. Et isegi kui on hea grupp, on miinus see, et ei ole suurt ülikooli, et ei ole suurt maailmakuulsate ülikool, ütleme esimese 10 20 parima hulgas, et see on ikkagi see kõige lihtlabasem põhjus. Mis sa ütled, et väljapoole peab kindlasti kunstnike, ma arvan ka saatma ja see on oluline, et ikkagi tõmbekeskustes peab ära käima, näha, kuidas maailm toimib. Ja siis tagasi tulla kas kunstis on nagu tugevalt töötab see, et võib-olla et niisugune nimi tulebki see sisse siis, kui ikkagi tugevalt isiklikud kontaktid, võib-olla ta ei tule siia pooleks aastaks, aga võib-olla tuleb ta nädalaks ehk vert Diaalsest siukseid. Isiklikud kontaktid on, et kui sa oled nagu väljas käidud mingist väga atraktiivse töögruppi sattunud suhteliselt väga hästi inimestega läbi, et kui sul on nagu võimalik nii mõjutada või noh, personaalselt ikkagi kutsuda, et kas see töötab sellel tasandil või on see pigem niisugune. Ütleme niimoodi, meil siin käib umbes nii kolme neljapäevane siukene tuur, et peab seminari siin siis viiakse sinna-tänna Tallinna vanalinn juuakse õlut ja see töötab väga hästi, sest Eesti on ikkagi igal pool maailmas väga huvitav koht just selliseks lühikeseks visiidiks ja siin kõigile, kellele kasvõi mainid, kusagil on ta järgmine suvi kohal. Et selles mõttes on ta atraktiivne, aga noh, rohkem kui nädal, nagu siis hakkab noh, nagu juba mõned suveks tulevad, ütleme niimoodi ja, ja aga pikemat aega siis peab ikkagi olema mingisugune reaalne omapärane põhjus. Mart, sa viitasid sellele, et noh, peavad olema nagu need meetmed, millega inimesi tuua. Et kui ma nüüd nende meetmete eneste ja nende meetmete nii-öelda taotlemise juurde tulema, siis üks asi, mis kunstiväljal hakkab väga tugevalt silma, on see, et see nii-öelda kultuurkapitali erinevate vormide kaudu rahastamine on ennekõike üles ehitatud viisil, et bürokraadil oleks lihtsam, on koostatud, see tähendab normeeritud ja struktuur on üles ehitatud niimoodi, et sellele nii-öelda komisjoni töö oleks võimalikult lihtne, mitte see raha küsimine võimalikult lihtne. Kuidas teaduse väljal seda raha küsimise aspekti noh, et kui kättesaadavad need meetmed on ja kuivõrd hõlbus nende nii-öelda taotlemine on? No ma arvan, et ei ole nüüd väga suur probleem ütleme nii, et randid ja igasugused muud meetmed, nad on läinud lihtsamaks paindlikumaks, üle maailma igal pool ja nende agendades on ikkagi sees nende fondides, et me teeme selle asja teadlase jaoks võimalikult lihtsaks. Võimalikult lühikesed taotlused, lihtne aruanne ja ma arvan, et ei ole probleemi, ma arvan. Näed, kui kirjuti bürokraatianädalal on umbes 10 aastat tagasi venima. Nüüd üks selline aspekt veel võiks nagu näha teaduse ja kunsti selliste paralleele on kajastus meedias, et nagu me siin Markus Toomperega isekeskis vaikselt muigasime, et teadus on jõudnud kultuuriväljaannetesse, et sirbis ja keskus, siis ilmub selliseid nagu teadlase probleeme ja teadust käsitlevaid artiklikesi. Et mõnevõrra irooniliselt ja satiirilise kommenteerisime, et näed, et teadus on ka kultuuri juurde siia paaria staatusesse nihkunud. Vähemalt nagu kõrvalt vaadates näib, et et tõepoolest ka selliselt ütleme teadvusel, puudub ka selline hea meediakajastuse. Ma arvan, et see jällegi paraneb ja just viimastel aastatel Eestis me näeme rohkem igasuguseid telesaateid ja ja teadusajakirjanduse tase paraneb. Aga noh, ütleme niimoodi, et eks ole tegelikult üldine Euroopa probleem, et see ei ole ainult Eesti probleem võrreldes Ameerikaga, näiteks ma käisin ühel konverentsil Euroopa molekulaarbioloogias sotsioonile ja seal oli probleemi päris tõsiselt ja Ameerikast see organisatsioon palkaski ühe endise televisiooni inimese, et kogu seda Eesti, vabandust Euroopa teadusajakirjandusest nagu parandada üheks näiteks nagu toodi seda, et mingis saksa polaaruurimislaev tegi uuringuid kusagil põhjameredel ja põhjapooluse ümber ja Ameerika igasugused väiksemadki ajalehed tegid sellest ilusad nupukesed, aga Euroopas ei olnud mitte midagi sellest. Ja selle laeva kapten ütles ka noh, teil on rääkida umbes niimoodi, et, et selles mõttes küll, kui tulemused on, siis me räägime. Ütleme niimoodi, et see, see asi, see kultuur ja näiteks vaadata, kas telekast vaatad seda, mis on Discovery Science fantastiline kanal, niivõrd paljudele inimestele võib-olla ei pea erilise teadusharidusega olema, et sellest vaimustuda. Et see kokku on sellega kooskõlas, et, et see, see ütleme võib-olla Ameerikas välja kujunenud teadus nagu meedias teaduse kujutamise stiil hakkab siia valguma Aga see on nagu tekkis nagu selline mulje, et võib-olla see probleem on selles, et teadus on läinud niivõrd spetsiifiliseks, et, et ei olegi nagu oskus sellest keelduda, et aga sarnane probleem nagu kunstis, et on nagu muutunud selliseks, et sealselt ajakirjanik ei olegi suuteline arusaama ei ole suutnud seda isegi kirjeldama, enamasti mitte. Et ega seal lihtsalt see probleem, et kuna teadvus läheb aina rohkem spetsiifiliseks, et siis ajakirjandus lihtsalt ei suudagi nagu sellega kaasa tulla. Ja kõige ehedam näide on ikkagi see, et, et tegelikult ju suured päevalehed ei ole enam juba aastaid diiletanudki teadus kajastada. Ei tea, eks ole nende päevalehtede endale viga, aga mina arvan, et teaduses on sellised nii-öelda nagu sellised teemad, mida on lihtne kajastada sellised vaata, emad ja mis on väga hea teadus, aga mis nagu inimesele nagu on südamelähedane ja see puudutab mingit kindlat asja, mis ka tema elus on oluline. Aga siis on tohutu, mis on niivõrd spetsiifiliselt teoreetiline, millest ei saagi ajakirjanikul ei olegi noh, näiteks minu teadus on oma detailides on kahjuks niivõrd spetsiifiline, et mul on nagu oleks teha enda teadusest ajakirjandusele mingit lugu, väga keeruline, aga samas täpselt sellised, ütleme asjad, mida me näeme Kas või näiteks mõnede laialdaselt levitatud haigustega seotud asjad või mida on nagu lihtsa loogilise skeemiga kerge mõista, siis neid tulebki kasutada ajakirjanduses kogu teada sellest ei pea rääkima, peab rääkima nendest valitud lihtsatest või atratiivsetest teemadest ja see annab sellele teadvusele piisavalt. Kas kõigest ei, pealegi üks aspekt, mida me siin sisse veel tooks või mida, mida kunstiväljal on vähe ja mulle näib, et ka teaduse väljal vähe on. Just selle lihtsustumise seisukohalt on noh, nii-öelda staarid või et et nagu siiralt ikkagi nagu populariseerida ka mingit konkreetset teadlast, vä Sa Mark stopperiga tegelesime sellega, et, et no nimeta nüüd mõni bioloog, keda sa ikka teada, et oleks nagu nimi, eks ole. Et muigas ja et Kalevi kulli peaminister biosemiootika, mina olen semiootika. Aga ütleme nagu matemaatikute alal jään kohe igasuguse vastuse võlgu ja kunstiväljal on ka nagu tunda mõnevõrra seda, et et kui me näiteks räägime väliskunstnike toomisest Eestisse, siis, siis ennekõike räägitakse nagu kuidagi väga loomulikult nagu nimetoomisest. Aga räägime eesti kunstnike viimisest nagu välja, siis, siis kiputakse nagu nagu ära unustama, et seal taga on mingi selline väike turunduslik nagu konks või ja see turundus aitaks ka oluliselt just selle enese nagu välja populaarsust parandada. Et noh, miks kunsti maine on nii madal sulatavatega oleks vaja tekitada nagu see noh, nii-öelda positiivne aura ja mul on selles mõttes väga meediasse toodud Ameerika näidet toome Ameerikast spetsialisti, kes siis nagu kes piltlikult öeldes ütleb, kuidas meediat noh, ausalt manipuleerida, et noh, näiteks spordiväljal töötab väga hästi, eks ole. Teame oma staar, eks ole, ja tänu sellele, et meil on mingi staar, me teame ka mingist spordialast, millega me ei teaks mitte midagi sumust, kui meil ei oleks Kaido Höövelsoni, eks ole. Aga lihtsalt oma nagu selle isikuga toob järsku kogusel nii-öelda sumomaadluse üldse meie teadvusesse ja meie meie nagu meediapilt, et kõik seetõttu teavad vähemalt nagu midagi. Jah, eks see limi kindlasti on oluline, aga Baruto tõepoolest on seda ja ütleme, need inimesed võib-olla, keda me tahaks väljastpoolt siia tööle tulla, nagu on ka staarid, aga ütleme, Eesti kontekstis see on natuke selline ohtlik maha, sellepärast et meil on vähe ja nüüd ütleme niimoodi, et teha sellest väiksest populatsioonist nüüd leida mõned staarid, seesama populatsioon, võib-olla tõst, ütleme, kunstnikke, teadlasi tõsta mingites teise maailma, ütleme, suure linna konteksti. Sealt võib-olla ei oleks tegelikult ühtegi staari nende kriteeriumite järgi, nii et noh, ma arvan, see staaride peale nimede peale mängimine kohalikus kontekstis ei ole niivõrd oluline, vähemalt meil siin on tähtis, et meil on nagu tugevad koolkonnad, tead keskused ja tugev tahe midagi teha, aga aga nüüd liiga võib-olla esile tõsta jah, võib-olla ta tutvustaks inimestele, aga, ja ma arvan, et näiteks kas või need uued saated, mis püramiidi tipus kui palju nende inimeste nimed meelde jäävad, rohkem jääb see sisu ja ma arvan, et see on hästi tehtud saada selles mõttes, et me ei tee toodasse, sest saade Toodostaareda, nagu toob inimesed teadusele lähemale. Et minu probleem Pigem oligi see, et, et kui ma ei julge nagu rääkida küll mõnikümmend aastat tagasi, aga noh, siiski, et olid nagu täiesti normaalne, et haritlaskond teadis, et, et teadsid, teadsid kunstnike vähemalt nimepidi, teadsid, mis toimub kunstnikke, teadsica, mis teadvuses toimub ja kes on need nimed üldse nagu laiemalt, et nagu see, et olgem ausad, hakkama veel eesti nimedega. Aga kui ma peaksin nagu maailmanimesid nimetama, siis ma puhta hädas. Ja ma arvan, et, et see probleem tuleb ka see, et Ma peaksin kas või sul Martlas nimetada maailma tippkunstnikke, siis saaksid sama moodi, et et mingil põhjusel, et üldse ei, elu on ju palju aktiivsem ja palju laiajoonelisem. Aga mingil põhjusel ei tilgu nagu eestisse mingit infot sellest, mis toimub, et Eesti meedia on tõesti siuksed maailma mastaabis asjake kõrvale jätnud sellest tulemusena nagu, nagu justkui ei teakski, et kes tippkunstnikud ja kes on need tippteadlased, kes täna päeval maailmas ringi toimetavad. Jah, ei tea selles mõttes, et võib-olla on see asi muutunud, võib olla pool sajandit tagasi, siis teadsid kõik Picasso ja ütleme seda lee ütleme kõik, kõik olid kuidagi nagu nime kultus. Mina arvan, et see nimekultus oli samamoodi teadvuses, ütleme Einstein kõik nii. Aga ma arvan, et see on nagu muutunud ja see on hea, et see on muutunud, et seda, seda tohutut isikukultust enam ei ole. Et neid Kurfeesid pimesi ei usaldata ja alati lubatakse ka täiesti tundmatut, tal ütleme, tegijatel ja noortel ütleme nendega sama samamoodi kõrvuti esineda ja võib-olla siis sealt kukub midagi, sest on näiteid küll, kuidas vanuhigi ja nakatud ajama taresse, kast teadust, isegi kui saad Nobeli preemia. Aga sellega on meile antud saateaeg paraku otsas. Konkreetseid vastuseid meil loomulikult sõnastada ei õnnestunud. Aga loodetavasti ei sulanud vestlus ka pelgalt grupi teraapiaks. Stuudios olid ja tikud teerisid teadlane Mart Loog, Tartu Kunstnike Liidu esimees Markus Toompere ja saatejuht Indrek Grigor. Aitäh teile ja aitäh kuulajaile. Me ootame nüüd stuudio ja eetri Grigor Taulile, kes viib jutu institutsionaalselt väljalt ära nii-öelda sõltumatu kirjastamise omaalgatuse radadele. Tere, minu nimi on Gregor. Täna räägime kunstiministeeriumis ise kirjastamisest. Võib-olla tekib küsimus, et miks rääkida kunstisaates esmapilgul võib-olla kirjanduslikult mõjuval teemal kuid ma loodan, et järgneval veerandtunnil saame vastuse, et kirjastamine on ülioluline osa toimivast kunsti väljast. Mulle tundub, et olukorras, kus meil puudub korralik kunsti, disaini ja kriitilise teooria raamatupood mis müüb uudiskirjandust visuaalkultuuri vallas. Nii kaua on ka meie visuaalkultuur sellevõrra vaesem. Näiteks teeb mind mõnevõrra kurvaks see, et kui lugeda viimastel aastatel Kunstiakadeemias kirjutatud lõputöid kunsti või kunstiteaduse vallas siis väga tihti autorid tsiteerivad eelmise sajandi keskpaiga klassikuid nagu Walter Benjamini, Ronan paarti ja nii edasi. Mitte et see halb oleks. Aga võib-olla pole see päris relevantne, kuna me elame värskes maailmas, mille kohta on kirjutatud ka täiesti uus filosoofia teooriad. Nii edasi. Võiks ju vastupidiselt väita, et seoses internetipoodidega on meil olemas kõik uued raamatud käegakatsutavas kauguses, et meil ei olegi selliseid raamatupoode või kirjastusi vaja. Aga millegipärast ma siiski ei näe, ei kuule seda uut kirjandust tema ümber. Võib-olla seetõttu ongi igasuguse uue väljaande ajakirjaviga kirjastuse lisandumine kuldaväärt kuna see näitab, et hetkel kunstiväljal tegutsevatele inimestele on huvi ja suhtumist tänase päeva suhtes ega vajadust otsustada ja olla suunanäitajaks. Ja ma leian, et üheks selliseks näiteks on ka vastloodud ise kirjastajaid koondav riiul millest järgnevalt juttu tuleb. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Täna olen ma endale külla kutsunud kolm tütarlast. Elena, Liina ja Eleri, kes saavad või on juba avanud Tallinnas vanalinnas inglisekeelse raamatupoest slov rapsi juures ühe iseseisva riiuli, kuhu nad hakkavad koguma isekirjastatud raamatuid. Te võiksite ennast tutvustada, mis teie taust, mis te õppinud olete, millega tegelete, et mitte küsida, millega te leiba teenite? Kultuuriteadvuse valdkonnast oleme me kõik. Eesti humanitaarinstituut on meie niisugune põhi, Ühispaas, kultuuri, teadust, me oleme kõik õppinud. Teie nišš on need isekirjastatud raamatuid, et kas ma ennem seletasin õigesti. Esiteks, kas teie riiul on juba avatud või mitte ja mida see täpselt endast kujutab? Riiul avaneb nüüd veidikese aja pärast võib-olla isegi selle nädala lõpul, kui neil hästi läheb. Aga kuna me Hetkel alles värvime seda füüsilisel kujul riiulit, siis sellega võib natuke aega minna sõltuda sellest, mille värv aga igasuguseid trükiseid on meil juba olemas ja nende kohta, et varsti ka meie Facebooki lehelt natukene infot ja pilte vaadata. Kui suur see riiul füüsiliselt on ja kui palju te olete juba kogunud neid raamatuid? Riiuli Me mõtlesime ära just see oli mingi kaks meetrit korda 36 et kõrgusesse ikka prime. Ja lisaks sellele tuleb ka sinna kõrvale niimoodi külge näituseriiul, kuhu saab eksponeerida siis koomikseid. Aga eelmisel nädalal, kui ma ei eksi, saatsite selle info laiali, et otsite kirjutajaid või kes on juba ise kirjastanud midagi, kui palju te olete leidnud, seni kui palju vastanuid? Kuskil 13 inimese kandis on neid, noh, me saime näiteks postkaardipakkumisi ja siis mõned inimesed tahavad anda rohkem kui ühe raamatu. Ja lisaks meil on üks hästi huvitav koomiksikoostööpakkumine, kust ilmselt hakkab ka tulema väga huvitavaid asju juurde. Tegelikult see arv on ilmselt natuke suurem ja mõned asjad on veel teel, et meil ei ole füüsiliselt kõiki käske. Natuke tagasi vaadata, et kust selline mõte tuli. Kas te olete juba mõnda aega hoidnud peal silma, ise kirjastamisel kaua haudunud, seda mõtete nüüd slov ropsiga, tekkis see võimalus, või, või kas te juba olete varem plaaninud ise raamatupoodi avadega? Pigem võime praegusele ideele anda isegi peaaegu täpselt kuupäeva ja kellaaja, et see juhtus kolmandal märtsil täpselt kuskil niimoodi ilmselt 12 tähe vahel. Pole nagu väga kaua hautud plaan. Aga see tuli kuidagi väga loomulikult, et asjad on kuidagi õhus. Mingisugused ideed nagu käivad inimestelt inimestele, eks ole, ja kogu see noh, tere, õiguste teema on kuidagi väga nagu aktuaalne praegu ka. Ja kuidagi need ideed hakkasid nagu kokku jooksma ja siis tuligi see idee, et teeks riiuli, kus oleks kõik kokku kogutud kõik need isekirjastatud teosed. Ja eks me saame, saame ise ka nagu olla see teade, et mida see täpselt ikkagi tähendab üldse. Kirjastatud raamatute profiil hetkel, et kujutan ette, et kolmandal märtsil te istusite koos ja vaatasite üle need või käisite mõttes üle mingisugused teosed ja leidsite. Neil ei ole väljundit või neid ei saa kusagilt kätte, aga millise sellise nimekirjade saite, kas te, kas seal rohkem ilukirjandus, noored, luuletajad, kunstnikuraamatud koomiksid, mis on meil selline välja surnud nähtus? Kui oleks vist ei ole veel eriti tuhast tõusnud. Mulle tundub, et nüüd hakkab tulema tagasi või ärkama pigem aga selles mõttes, et võib-olla see algne Ta oli seoses autoriraamatutega ehk siis nagu kunstiraamatute keeles et raamat kui, kui selline kunstiteos, mida siis autor ise otseselt lõpuni teeb ja ise ka selle eest vastutab, et see ilukirjandus oli algul nagu tagaplaanil. Aga see on nagu ajaga kaasa tulnud, et et võiksime ju igasuguseid isekirjastatud ise tehtud, ise vormistatud raamatuid eksponeerida ja meie, et miks siis mitte, et anda kõigile võimalus. Mul on hea meel seda kuulda, siis arvasin, et võib-olla ei riiul on rohkem ilukirjandusele suunatud mis ei oleks ka muidugi halb, aga nüüd laiemalt vaadates, et kuidas teile endale tundub, kuidas on see hetkeolukord raamatupoodide raamatute kirjastamis skulptuuris Eestis? Minule endale tundub, et näiteks peale Asteriski, mis avab uksed kaks-kolm korda aastas ei olegi rohkem selliseid raamatupood, kuhu ma väga inspireeritult läheksin. Mõnes mõttes, kas lahvraps kannab rohkem sellist sentimentaalse väärtust, et ta on olemas, tal on inglisekeelset raamatut toredad müüjad aga kahjuks lahkun seal tühjade kätega. Vähemalt seni ma ei ole seal peale paari raamatu midagi leidnud, et milline on teie ülevaade, kas Eestis üldse on mõni raamatupood, mida teie raamatupoeks nimetasite? See on natuke karm küsimus vist raamatupoodides mõttes Me poolenisti elame raamatupoodides, et ma arvan, et neid ikka mõni leidub, aga selliseid mõnusaid just nagu iseseisvaid pisikesi, kuhu sa tahaks minna, rääkida inimestega juttu, leida midagi väga vapustavat, et meil just talle hommikul, kui me rääkisime sellest siis paka ütles hästi huvitavalt, et tal on raamatupoodides igav meie sõber paga, meie sõber, pakk. Minu meelest see oli nagu üks tõuge just sellele, et ei ole sellist kihti ja nagu just nagu sa ütlesid, Asteris liigub kogu aeg. Et meie tahtsime just seda, mis oleks kogu aeg kohal, et sa saaksid minna nagu kindlatel aegadel vaadata neid asju. Jah, et nagu neid isetegijaid on väga palju, tegelikult tuleb välja, tuleb aina juurde, eks ole, aga just, et nagu nad on kuidagi laialinetis üleval või või noh, et sa saad ise kontakti võtta autoritega ka, nagu niimoodi koondunud ei ole nagu sellist kohta küll ühet. Et ainult need, mis on nagu tellitud raamatupoodide poolt veini. Aga siit edasi, et minu jaoks utopistlik idealistlikult vaatan, et tundub, et ei ole selliseid raamatupoode, kus ma naudiksin, ma leiaksin vägevaid raamatuid ja see seondub ka selle teemaga perifeerias elamine või või kas see pidev selline eemalolek ja kui siis käib kusagil jänes ära ja oh, see on alles, raamatupoed, tuled tagasi nukraks. Aga samas jälle, et küsimus võib sinna interneti poole, et kui põhimõtteliselt raamatut maailmas ka isekirjastatud raamatud on internetis olemas, siis kaob see perifeeria ja keskuse kontseptsioon just ka ära, et sul on võimalik raamatut ruttu kätte saada. Et kuidas teie sellesse interneti osas suhtute ja raamatupoe selle riiuli isekirjastamise internetisuhe ja võib-olla veel üks küsimus, kas blogi on teie jaoks ise kirjastamine? Täna hommikul ma just lugesin üle Marek Tamme sirbis ilmunud artiklit sellel teemal, kus ta rääkis sellest, et kirjastused ei kao kuhugi, selline isekirjastamine ei hakka kunagi võimust võtma ja ja see internetis tüübid võivad väga edukaks saada sel teemal, et see on pigem sihuke pretsedent kui midagi muud. Selles mõttes, et meie riiuliga võib-olla ma ei tea, mul tuli selline mõte, et see ongi justkui nagu internet, mis on kehastunud riiuliks tegelikult, sest seal on samasugused põhimõtted, et seal on ka autori enda vastutus. Autori enda osaluse on palju suurem kui tavaliselt. Otsene lausa selles mõttes tegelikult ise, nagu võib ka välja printida, blogistama tekste ja siis panna selle kokku kuidagi selliseks nagu köita mingisuguseks teoseks. Jah, aga seal on võib-olla see erinevaid seevastukaja teema, toimib natukene teistmoodi, meil riiuli ka, et meil on tegelikult kavas sihuke vana kooli külalisteraamat riiuli külge riputada, kus saab kommentaari kirjutada eriraamatute trükiste kohta, aga, aga tegelikult me peaksime ikkagi internet. Disjäätmesiukse kommentaariumi käeles et siis oleks nagu natuke asjad seatud noh, et need, kes esmakordselt näiteks avaldavad mingisuguse oma teose, et nad saaksid siis ka nagu noh, nagu tagasisidet kohe sellele otse, et kui lugejad puutuvad kokku just, et see oleks üks häda sellest autoriks kasvamisest, mis siis ise kirjastaja võiks nagu läbi tegema või noh, et siis tal on see võimalus. Et ta saab sellist otsest tagasisidet Vahelepõikena Se külalisteraamat meenutab mulle seda Peters autori lugu, kes rääkis, et seal uue maailma kapsastes raamatut teineteist loevad täiesti füüsiliselt näeb, kuidas need raamatut teineteist läbivalt ja siis tal polegi mõtet neid kõiki lugeda, vaid ta võtab ühe, mis on juba kõik teised läbi lugenud. Aga veel ühtset tähelepanu sellele Marek Tamme artiklile ka lugesin seda, eks mõte, mis mulle meeldis, et kirjastused kui sellised väravvahid ja kes töötavad turureeglite kaudu ja ja ka loovad seda turgu, mida on vaja lugeda, kes on lugejat, kui palju on lugejaid. Ja võib-olla see kultuuriline mõju jääb tahaplaanile. Aga paradoksaalsel kombel mulle tundub, et Eesti väike turg, raamatuturg tundub, et ise kirjastamine on palju kasulikum. Kui sa selle ise kokku klopsinud ja müüd oma tiraažist, ütleme 50 raamatut ära hinnaga 10 eurot igaüks. Siis sa oled juba päris rikas. Väga mustvalgelt öelda, et see on nii tulutoovam, nii kultuuriliselt kui ka majanduslikult. Mõne sellise debüütteose lugejaskond ongi võib-olla 20 50 lugejat ja kui sa nendeni jõuad, sa oled täielikult oma eesmärgi saavutanud. Just et sellega ongi, et kui, kui kirjastuse puhul on see, et selle lugejaskonna ja see läheb publik on läbimõeldud selles mõttes, et see on siin kõik osa mingisugusest suuremast protsessist siis iseseisva autori puhul ongi just tore see, et ta saab ise teha ja et ta saab ise sellest protsessist osa rohkem, kui ta saaks, juhul kui ta pöörduks mingi kirjastuse poole. Jah, tähendab mis on muidugi väikekirjastuse nagu miinus on ikkagi levikuala, et kuigi seda loevad võib-olla huvilised, eks ole, kes tõesti nagu tahavad seda hankida endale ja lugeda läbi siis noh, kultuurilises mõttes on ikkagi see levik on kõige olulisem siiski. Ja see ei pruugi alati jõuda inimesteni, sest nad ei ole sellest kuulnudki, just et siin tulebki mängu selline nagu füüsiline sotsiaalvõrgustik või nagu Camiinitsi. Et minu meelest riiuliga võiks ka nagu üritades seda, et tekib nagu selline kogukond, kes siis nagu tõesti hakkab jagama, hakkab nagu tegema koos mingeid asju just niimoodi, et nagu levitab seda seda isetegemise mõtet ja seda sõna ka, et on olemas nagu sellised asjad, et saad teha ja saad nagu osta või nagu leida. Aga siit edasi, võib-olla selline reeturlik mõte. Kas teil kusagil kuklas auk, selline plaan ka, et kunagi võiks kirjastuse teha või siis kui teil on see riiul, mis on platvorm. Aga teie juurde tulevad andekad inimesed, ütlevad. Vaata, mul on selline blogi fotodega või lühijuttudega, et kas te ei tahaks seda nüüd ära trükkida. Me võiksime teda aidata ideega, tähendab, et kuidas seda võiks teha, kui ta sooviksime, võime anda talle ka tagasisidet selle kohta põhimõtteliselt. Ma ei tea, kas me tõesti tahaksime oma kirjastus teha, kunagi, võib-olla tahaksime kunagi teha suurema raamatupoe nagu mitte ainult riiuli aga et hetkel tahaks seda kindlasti teha, tahaks korraldada uueks jope või noh, töötubasid eesti keeli, kus tuleks äkki ma inimesed, kes oskavad kas või köitmisest või, või kuidagi raamatu vormistamisest midagi tarka rääkida. Või siis näiteks koomiksitöötubasid, et inimesed harjuks lihtsalt kirjutama ja loome nagu mingisuguse tervikteose. Problematiseerida see, kus see isekirjastamise piir läheb, kas te olete sellele mõelnud või kas see on teie jaoks poleemiline küsimused, näiteks ma toon näitada ja te võite öelda, kas miski näide on või ei ole ise kirjastamine. Mitte et see nagu tunnikontroll oleks, aga et kuidas te sisetunne ütleb, no näiteks. Kas raamatul peab olema see ISBN, mis väidetavalt on vist Eestis üks väheseid kohti Euroopas, kus on tasuta või kas näiteks teie arvates müürileht tõi tuvi või Kivisildniku jumalikud ilmutused või Indrek Sirkeli kirjastades raamat või mil määral need esindavad ise kirjastamist ja vist tyyp selle inglise keelse sõnani, et Independent kas midagi, mis on iseseisvalt tehtud, on ka ise kirjastamine või see on lihtsalt sinna peavoolu ja kõrvalvooru küsimuse. Mõnes mõttes näiteks sirkli, kirjastus ja ka mõned muud näide, mis teid on ikkagi no tegelikult kui nüüd võtta natuke rangemalt, siis võiks minna sinna kõrvalvoolu poole, see ikkagi Pole päris ise kirjastus ise kirjastamine, et no selles mõttes, et ise kirjastamine, me mõtlesime ka selle peale, et see on tegelikult üsna häguste piiridega asi. Et tegelikult oli ise kirjastamine isegi oma kirjastamine kõige noh, kuidas siis öelda eesmärki teenivam või või kõige populaarsem, sest nõukogude ajal, kui, kui see pidigi nagu põranda liikume, kuid kandist nii palju muid tähendusi, kui see praegu näeb. Et jah, ma arvan, et kui on väike kirjastus, millel on oma põhimõtted, siis see on ikkagi pigem see inglisekeelne sõna küll Independent ja sinna kõrvalvoolu alla läheb rohkem. Ja kui siitpoolt hakata otsi kokku tõmbamas küsiksin nimelt proaktiivselt, et kas teil näiteks on nutitelefonid või lugerid. Vate lugeriga e-raamatuid. Mina ei lae. Ja nutitelefoniga ei ole põhimõtteliselt ei, ei, mul oli ja mulle ei meeldinud see. Ma jään sisse. Doktor, mul on kõik need eelnimetatud asjad, nutitelefonid ajavad mind närvi. Noh, tegelikult see on pigem lihtsalt juhtunud, nii et mul ei ole nüüd mingisugust suurt tehnoloogia, armastust väga maneeluger ka lihtsalt sellepärast et see on hästi mugav, mina loen sealt näiteks koomikseid või siis kooli jaoks mingit teoreetilisi tekste, võib olla. Mina olen seda tüüp, et mul on vaja ikkagi nagu noh, päris kujul, et ma tavaliselt prink nende jaoks välja nagu mingisugused asjad ja siis tegelen selle tekstiga või mis iganes see on. Ja noh, sama käib mul nagu ka nende raamatute kohta, et kui üldse, siis nagu noh, lihtsalt prindingi välja, et kui on vaja. Aga üldiselt on hea, kui on ikkagi mingi koht, kus ma näen, kui mul on ülevaade nagu, et mis üldse toimub või noh, et, et seal on olemas kõik need teosed ja ma näen nagu niimoodi füüsilisel kujul näidet noh üldiselt ma ei kasuta neid. Aga veel, äkki ma jätsin midagi väga olulist küsimata mida oleksin võinud küsida. Või äkki tahate minut midagi küsida? Aga mis see saatejuhi arvamus on, siis siinkohal? Ma olen artišoki ka selles eelmine aasta kirjutasin või aasta kokkuvõtetes, et mulle tundub lahtrop seal eelmine aasta kuidagi kogu selle kultuuri aasta Püant minu jaoks, et mitte liiga üle tähtsustada, aga tulevad kaks suvalist tegelast heas mõttes kuu pealt teevad ära millest niis lahvropsi, raamatupood kui Tarmigani projektiruum, mis peaks olema eeskujuks kõigile teistele tegijatele siin. Ja mulle tundub, et sellise lõpetava remargi öelda siis et kennel jutte perifeeriasse keskuses siis keskus või see, kus on hea olla, on, on just see koht, kus asjad toimuvad ja riiulanist üks toimuv asi nagu sündmus. Aitäh teile. Ja veel kord meeldetuletuseks, et kes te olete ise, kirjastajad, kirjutajad, fotograafid ja teil on huvi enda mõtted paberile saada siis võtke ühendust riiuliga. Tõenäoliselt kõige lihtsam on teid leida Facebooki kaudu. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium saate panid kokku Gregor Taul ja Indrek Grigor. Järgmine saade on eetris 26. aprillil. Aitäh kuulamast.