Keelesäuts. Hiljuti küsiti minult, kas õige on kirjutada eurovisioon väikese tähega kahe hooga või Eurovision suure tähega ühe hooga. Vastasin, et see oleneb sellest, mida silmas peetakse. Kui mõeldakse üritust, siis on õige Eurovision suure tähega jutumärkideta ühe hooga saatena ehk teosena jutumärkides Eurovision ühe hooga. Tavaliselt lisandub sinna veel aastaarv. Ja nähtusena võiks kirjutada muga bändi Eurovisioon väikese tähega kahe hooga näiteks juhul, kui kasutame seda sõna liitsõnas rahva eurovisioon või midagi muud. See küsimus tuletas meelde, kuidas me keelde uusi sõnu saame. Üks võimalus on tõepoolest pärisnimedest saadud, uute mõistete nähtuste nimetused vajalik siis, kui selle nähtuse või eseme kohta keeles üldse nimetust ei ole. Niiet Nende keeles kasutamisega tuleks olla pigem tagasihoidlik. Õigupoolest ei ole eesti keelde mugandid Eurovisioon tarvis, sest võime selle kohta ka eurolaul, eurolauluvõistlus või muud öelda. Sisu saab igal juhul edasi antud. Pärisnimedest mugandatud sõnade juures ongi oluline tähele panna seda, kas seda mugandit üle pea tarvis on, kui ei või on need sõnad küll käibel. Näiteks oli üks esimesi Eestisse jõudnud lapse mähkmeid pampers ja rääkima Bambersitest. Kui ühekordsetest mähkmetest üldiselt sõna mähe on olemas imestunud vampersitele väikse tähega, siis seetõttu kirjakeeles kohta pole ja ta jääb argisuhtluse sõnaks. Erialasõnavaras on pärisnime üldnimestamine samuti üsna tavaline. Meil on olemas sõna kips ja üks tootemärk Küproc. Millegipärast on paljude jaoks suupärasem öelda Küprokinuga mitte kipsi nuga. Ja kui siit teadmine, et kiprokinuga on eriala släng, nii nagu koolilapsed räägivad Mothopsiste direst