Ja nüüd, lugupeetud kolleegid, meie tänane päevakord siin on ka mõningad täpsustused, päevakorra esimene punkt jääb muutmata, päevakorra teine punkt on seaduseelnõu 1023, teine lugemine. Ettekande teeb siinkohal kultuurikomisjoni liige Jüri Võigemast. Ja meie tänase päevakorra kolmas punkt, milleks on otsuse eelnõu 1020. Kaasettekande teeb siinkohal Eesti Raadio juhatuse esimees Ain Saarna ja kaasategan teise kaasettekande Eesti televisiooni juhatuse esimees Ilmar Raag. Austatud riigikogu, võtame järgnevalt arutusele kultuurikomisjoni algatatud ringhäälingu seaduse muutmise seaduse paragrahv 14 muutmise seaduse eelnõu. Me alustame eelnõu teise lugemisega ning ettekandeks palun riigikogu kõnepulti kultuurikomisjoni liikme Jüri Võigemasti. Austatud esimees, austatud riigikogu. Riigikogu kultuurikomisjoni poolt algatatud ringhäälingu seaduse muutmise seaduse paragrahv 14 muutmise seaduse eelnõu kohta kultuurikomisjonile parandusettepanekuid ei laekunud. Kultuuri komisjoni ettepanek on panna eelnõu lõpphääletusele ja seadusena vastu võtta, aitäh. Tänan, Jüri Võigemast, kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Villu Reiljan, palun esimesena. Aitäh. Ma küsiks teie käest nii et kuidas Teie hindate? Avalikuks õigusliku ringhäälingu, nii Eesti televisiooni kui Eesti raadio reaalset võimekust igakülgselt Kogu Eestis toimuvat kajastada, kas on regionaalareng ja sisse piisavalt kirjutatud, aitäh. Aitäh. Selle selle sellele küsimusele antakse vastus järgmise päevakorrapunkti arutamisel aitäh. Vastus oli piisavalt, küsimusi rohkem ei ole. Tänan, Jüri Võigemast. Kas päevakorraküsimuses on avada läbirääkimised? Keegi oma arvamust avaldada ei soovi, läbirääkimisi ei avata. On lõppsõnavõimalus mida keegi kasutada ei soovi. Sellisel juhul, lugupeetud kolleegid, alustame lõpphääletusega. Austatud riigikogu, panen lõpphääletusele kultuurikomisjoni algatatud ringhäälingu seaduse muutmise seaduse paragrahv 14 muutmise seaduse vastuvõtmise, palun võtta seisukoht ja hääletada. Nimetatud seaduse vastuvõtmise poolt on 46 riigikogu liiget, vastuaiale kedagi, kaks on erapooletud. Seadus on vastu võetud täna. Lugupeetud kolleegid, võtame järgnevalt arutusele kultuurikomisjoni algatatud riigikogu otsuse Eesti Raadio ja Eesti televisiooni arengukava aastateks 2003 kuni 2005 heakskiitmine eelnõu. Ja ma palun ettekandeks kõnepulti kultuurikomisjoni aseesimehe Paul-Eerik Rummo. Tänan, härra esimees, lugupeetud kolleegid. Kultuurikomisjon esitab riigikogu täiskogule ringhäälingu nõukogu poolt ette valmistatud ja kultuurikomisjonis riigikogu fraktsioonides läbi vaadatud Eesti Raadio ja Eesti televisiooni arengukava järgnevaks kolmeks aastaks koos riigikogu otsuse eelnõuga seal arengukava heakskiitmiseks. Nii otsuse eelnõu algatamine, arengukava koostamine on aset leidnud ringhäälingu seaduse täitmiseks. Nimelt, nagu kolleegid mäletavad, täiendas riigikogu 2001. aasta lõpus ringhäälingu seadus mõne uue sättega sealhulgas paragrahviga 35 prim, mis üksikasjaliselt sätestab avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonidele riigieelarvest eraldatava toetuse taotlemise ja määramise protseduuril. Nimetatud paragrahvis nähakse ette, et riigieelarvest avalik-õiguslikule ringhäälingule eraldatava toetuse suurus planeeritakse kolmeaastaseks perioodiks, lähtudes riigikogu poolt heaks kiidetud Eesti Raadio ja Eesti televisiooni arengukavast. Ja et Eesti raadios, televisioonis, arengukava esitataks ringhäälingu nõukogu poolt riigikogu kultuurikomisjonile, riigikogu otsuse eelnõu algatamiseks kolmeaastasele perioodile eelneva aasta jaanuaris ning hetk Eesti raadios televisioonis. Arengukava lahutamatu osa on avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide eelarvevajaduste kava, milles nähakse ette kolmeaastaseks perioodiks tervikuna iga aasta lõikes eraldi summad käesolevas seaduses sätestatud ringhäälingu seaduses sätestatud ja arengukavas seatud ülesannete täitmiseks. Niisiis, nende ringhäälingu seaduse paragrahv 35 Primm sätete täitmiseks on siis arengukava koostatud tänase otsuse eelnõu algatatud erandina. Kuna ringhäälingu seaduse eeltsiteeritud täiendused võeti vastu alles eelmise aasta 19. detsembril ja kuulutati välja käesoleva aasta neljandal jaanuaril ei saanud Ringhäälingu nõukogult sellel esimesel korral kuidagi nõuda arengukava esitamist juba jaanuaris. Seadus rakendussätteid öeldakse, et tänavu peab arengukava jõudma Kultuurikomisjoni käsutusse esimesel märtsil ja nõnda ka sündis. Ringhäälingu seaduse rakendus sätesse esialgu sattunud tõlgendus, nagu see arengukava peaks kestma aastani 2006. Tiigi kogu parandas nüüd päevakorra eelmises punktis vastu võetud seadusega. Nii et tegemist on Eesti Raadio ja Eesti televisiooni arengukava aastateks 2003 kuni 2005, nagu seadus nõuabki jutt on kolmeaastasest perioodist. Selles on arengukava kohta öeldud, et selle eest nähakse ette kultuuri, sotsiaalsete vajaduste ning demokraatia arengu seisukohalt põhjendatud ning käesolevast sätestatud ülesannete täitmiseks tarvilik avalik-õigusliku teenuse iseloom ja maht. Samuti selleks, et infrastruktuuri arenguks tehniliste arenguprogrammide rahastamiseks vajalikud investeeringud vastavalt sellele öeldule seaduses öeldud, on ka arengukava üles ehitatud. Arengukava esimene punkt kirjeldab avalik-õiguslike ringhäälingutunnuseid eesmärke ja ülesandeid. Teine punkt, aktuaalsed probleemid on liigendatud. Probleemide iseloomukaupa tuuakse esile Eesti Raadio ja Eesti televisiooni eelarvete need kulu liidid mis kokku moodustas 20 kuni 25 protsenti eelarve mahust. Kululiigid, mille suurus ei sõltu organisatsioonide tegevus eesmärkidest, efektiivsusest ja mida sellisena võib nimetada ja ongi arengukavas nimetatud sundkuludeks. Need on programmide edastamise kulud, autoriõigustega seotud kulud ja käibemaksukulud. Edasi nimetatakse Eesti Raadio ja Eesti televisiooni tehnilise taseme kiirenevas kiirenevat mahajäämust odava elektroonilise meedia tehnoloogilisest arengust. Ja siin tuuakse arengukavas eraldi esile vajadus fondi säilikult restaureerimiseks realiseerimiseks neile nõuetekohaste hoiustamistingimuste loomiseks ja vastava oskustööjõus ja töövahendite olemasolu tagamiseks. Küllalt detailselt lahti kirjutatud ka nende ringhäälinguorganisatsioonide organisatsioonilise arengu teema ja integratsioon, rahvusvahelisem info- ja kultuurileviga. Aastate jooksul korduvalt kõne all olnud Eesti Raadio ja Eesti televisiooni baasil ühtse rahvusringhäälingu loomisel küsimuses niisiis laadi televisiooni liitmiseks ühtseks rahvusringhäälinguks selles küsimuses. Arengukava järgi kavatsetakse 2003. aasta jooksul läbi viia otstarbekuse uuringut Optimaalse organisatsioonilise mudeli leidmiseks. Arengukava kolmas punkt sõnastab Eesti televisiooni tegevusprintsiibid ja eeldused. Samuti kirjeldab võimalikke ohte nende printsiipide, nendest tulenevate ühiskondlike ülesannete järgimisel alafinantseerimise korral. Neljandas punktis tuuakse esile televisiooni võimalikud arengusuunad nimetatud aastatel. Arengukava viimases, viiendas punktis esitatakse vastavalt seaduse nõudele arengukava lahutamatu osana avalik-õigusliku ringhäälingu eelkirjeldatud ühiskondlike kohustuste täitmist tagav eelarvevajaduste kava aastaiks 2003 2004 2005 tegevuskulude ja investeeringute lõikes, pidades silmas riigieelarvelist toetust. Ja seda siis kui konkreetseid arve lähemalt konkreetsemalt tsiteerida. Kokku miljonites kroonides peaks arengukava teksti järgi riigieelarvest kaetama aastal 2003 412,6. Aastal 2004 447,1 ja aastal 2577,8 miljonit. Lugupeetud kolleegid, kultuurikomisjon tahtsin ringhäälingu nõukogu esitatud arengukava pikemalt kahel korral ja nimelt 11. ja 21. märtsil ulatuses seejuures ära nõukogu esimehe Tiit Sinisaare Eesti Raadio juhatuse esimehe Ain Saarna, Eesti televisiooni juhatuse esimehe Ilmar Raagi ning mõned täiesti raadio televisiooni spetsialiste, selgitused ja kommentaarid. Samuti teiste ringhäälinguliikmete ringhäälingu nõukogu liikmete selgitused. Komisjoni liikmed tundsid huvi vajalike investeeringute struktuuri vastu kaadri ettevalmistamise võimaluste vastu ringhäälinguorganisatsioonide töö sisekorra eeskirjade vastu, eriti selles osas, mis puudutab töötajate võimalusi ja õigusi. Õigustatust kõrvaltöödeks. Tunti huvi perspektiivide vastu eraldada levikulud Eesti Raadio ja Eesti televisiooni eelarvest. Millised võimalused selleks võiks olla? Tunti huvi mõnede programmi struktuuri üksikasjade vastu ja niinimetatud lubamaksu kui ühe võimaliku finantseerimisallika rakendamise võimalikkuse vastu. Komisjoni pöördumisele fraktsioonide poole arengukavale hinnangute ja arvamuste saamiseks reageerisid kirjalikult Isamaaliidu ja Mõõdukate fraktsioon suusõnaliselt Reformierakond Rahvaliit, Isamaaliidu poolt fraktsiooni esimehe Tiit Sinissaar allkirjaga. Toetatakse esitatud arengukava ja ollakse valmis koostööks sellest tulenevate seadusandlike lahenduste väljatöötamiseks. Mõõdukad Marju Lauristin allkirjaga rõhutavad eriti Eesti Raadio ja Eesti televisiooni investeeringuvajaduste riiklike investeeringute programmi lülitamise vajalikkust samuti ettepanekut viia levikulud teede- ja sideministeeriumi alla. Mõõdukad teevad ka märkuse, tegid märkused, testis võinuks olla konkreetsemalt ära näidatud erinevatele sotsiaalsetele gruppidele, sealhulgas rahvusvähemustele suunatud teenuse osakaal. Marjuga arvestan, ettepanek oli ka riigikogu heakskiitva otsuse, mis on teile täna esitatud mitmepunktiliseks muutmine, nii et riigipoolse finantseerimise skeem oleks toodud otse otsuse teksti. See ettepanek ei leidnud komisjoni poolehoidu, küll aga toodi eelarvevajaduste kava, mis arengukava esialgses variandis oli esitatud, selle ühe punkti all punktina välja eraldi hästi nähtava punktina arengukava lõpus ja pandi talle ringhäälingu seaduse sõnastusega kattuv pealkiri eelarvevajaduste kava. Rahvaliit Villu Reiljani suu läbi on toetanud esitatud arengukava. Reformierakond on tundnud huvi ühtse rahvusringhäälingu loomise ehk siis raadio televisiooni liitmise kiirendamise vastu. Samas aga on pidanud tõdema, et aastal 2002 eelarves ei ole raha vastava taustauuringu tegemiseks. Ringhäälingu saatekeskuse pressis levikulude ja teiseks käibemaksukulude küsimuste lahendamist selles arengukavas ei pidanud ei ringhäälingu nõukogu ega komisjon veel võimalikuks kuid tonitati vajadust nende teemadega intensiivselt edasi tegeleda, pidades silmas ühtset lahendust ühtse lahenduse leidmise vajadust. Nii avalik-õiguslike kui eraringhäälingute suhteliselt kogu Eesti ringhäälingumaastikul valitseks nendes olulistes küsimustes ühtne kord. Lõppkokkuvõttes otsustas komisjon konsensuslikult anda otsuse eelnõu riigikogu menetlusse 25. märtsil ja mida tehti, olles enne arengukava üles ehitatud tuses tehtud eelnimetatud muudatuse eelarvevajaduste kava paigutused ja pealkirjastamise suhtes. 23.-ks aprilliks oli komisjon saanud ka teada vabariigi valitsuse positiivse seisukoha otsuse eelnõu suhtes. Ja see seisukoht kõlab nii. Vabariigi valitsus otsustas toetada põhimõtteliselt riigikogu kultuurikomisjoni algatatud riigikogu otsuse Eesti Raadio ja Eesti televisiooni arengukava aastateks 2003 2005 heakskiitmine eelnõu pooldades seejuures ühtse rahvusringhäälingu loomise rahastamist kolmeks aastaks koostatava kava alusel, kus igal aastal eraldatavad konkreetsed summad määratakse kindlaks riigieelarve eelnõu menetlemise käigus. Viimati öeldu oli ka komisjoni enesestmõistetav arusaam. Ning kõigest eelnevast lähtudes otsustas komisjon esitada otsuse eelnõu üheksanda mai riigikogu täiskogu istungi päevakorda ettepanekuga see vastu võtta. Ka see viimane otsus komisjoni poolt oli konsensuslik täna. Suur tänu, Paul-Eerik Rummo, kolleegidel on küsimusi, Tiit Toomsalu, palun esimesena. Tänan, härra juhataja, austatud härra ettekandja. Ma sooviksin saada teie käest mõningaid täiendavaid selgitusi selle eelnõus sisalduva poliitilise filosoofia lahtimõtestamiseks, nimelt esimene punkt, avalik-õiguslik ringhääling Eestis toob kõigepealt vägagi ära Euroopa Ringhäälingute liidu kriitika meie senist arusaamade kohta, mida see avalik-õiguslik ringhääling endast kujutab, öeldes et sotsialismimaades endistes on ekslik arusaam, et avalik-õiguslik hingena oli ikka niisugune ringhääling. Niisama. Telemajja, et teatud saadetele anda retsensiooni koosoleku, see tähendab, et otsuseid ja võtta vastu mitte ainuüksi Eesti televisiooni programmi nõukogu vaid kutsutakse ühiskonnast inimesi rääkima. Iga-aastaselt on arengukava kuigi kavas kokku kutsuda meediakonverents, kus räägitakse samuti selles programmis, mida aasta jooksul on tehtud ja mille käigus soovitakse saada tagasisidet ka selle programmi kohta, mida Eesti Televisioon teeb. Ja kõige viimase asjana. Kavas on mitte ainult üksi toetuda vaatleja numbri uuringutele, vaid hakata tegema regulaarselt vaataja rahulolu, kvalitatiivseid, uuringuid, kus küsitakse, vaatatage, kas ja mille pärast või või ei ole rahul televisiooniprogrammiga ja samuti regulaarselt televisiooni uudistetasakaalustatuse uuringud, mida avaldatakse iga kuu, mida näeb kogu ühiskond ja mis on samas ka distsiplineeriv maks meie oma ajakirjanikele, et nad tõepoolest pakuksid objektiivset ja tasakaalustatud informatsiooni. Sellega ma praegu lühidalt lõpetaksin, kuna ma olen aru saanud, et et aega ei ole meile palju antud. Jah tänu härra Ilmar Raag. Kas riigikogu liikmetel on kaasettekandjale küsimusi esimese ametliku hingeline, mida ei kontrolli valitsus, vaid parlament, demokraatlik enamus leidis, et see on valem. Elmar Truu, teine küsimus, palun. Aitäh, härra juhataja, lugupeetud Ilmar Raag. On õigust, paljud riigikogu liikmed tõesti tundub, ei ole lugenud seda täna, mis me arutame arenguga, aga samamoodi nagu nad ei ole teadvustanud seda seadust, mis me vastu võtsime, siis 19. detsembril, millega tõesti Eesti televisioonist ja raadiost läks läheb reklaam välja esimesest juulist, nii et riigikogust võib oodata mõnda kõige, mis juhtub ka siis, kui seda arengukava ei kinnitata ja valitsus ei eraldata laiemat rahasid. Kas siis jätkuvad Eesti televisioonis need filmid, õudukad ja tapmise röövimisfilmid või on siiski midagi lootust muutusele? Aitäh. Küsimus puudutas vägivalla teemat. See on sensitiivne teema. Kõigepealt ma ütlen, et Eesti Televisioon vaieldamatult näitab kõige vähem asju, mida võiks kvalifitseerida vägivallafilmideks. Teine küsimus on see, mida kvalifitseerida vägivallal, kuidas ta vaatajatel mõjub? Ma küsiksin, millistele uuringutele toetudes te väidate, et filmid tekitavad vägivalda akadeemiliselt teaduslikult ei ole seda tõestatud, küll on tõestatud see, et vähist vägivald on ühiskonnas olemas tehakse ettepanek siis nii avalik-õiguslik ringhääling kujundada selliseks. Tulime ja tehakse rahvale, mida kontrollib lahti toomata, aga rahva mõistlik. Aga ta võtab neid vorme, mida meedia näitab, kui ta, nii kui meedia neid näiteks võtaks mingeid teisi vorme. Ei ja kõige lihtsam on, mis ta pea jaanalinnu kombel liiva alla ja ütelda, et kui me meedias likvideerimine vägivalla, siis meil enam kuritegevust ei ole. See on äärmiselt lühinägelik. Teine küsimus, et nagu ma ütlesin, mida pidada siis vägivaldseks filmiks. Kas näiteks. Ma toon ühe ühe ehk tuntuma näite. LM kliima on kyll, mine ja vaata. Mis oli üks väga vägivaldne film. Essestlaste karistusrühmatööstuses Valgevene külas, mis võitis kanni filmifestivali peaauhinna. Mis rääkis, rääkis vägivallast sellest, kuivõrd märgiline nähtus see on. Tegelikult see oli film vägivalla vastu, mis näitas vägivalda. Teiste televisiooni jaoks on see vahe selles, et me kõigepealt, et teatud kellaajal ja see on BBC järgi võetud kella üheksane kellaaeg enne kella üheksat olevat saated peavad vaadatavad olema kõikidele vaatajatele, see tähendab kõige väiksematele pärast kella üheksat võib-olla ka raskema sisuga programmi, kuid mis mitte mingil juhul ei tohi lõpetada. Aitäh, austatud riigikogu, lugupeetud härra Raag, siinkohal jääb otsuse eelne arutelu pooleli tööaja lõppemise tõttu, me jätkame seda teisipäeval. Tänan teid kõiki täna osalemast. Nägemiseni see paragrahv TV3 tegevprintsiibiga eeldused ütleb niimoodi, et see hakkab tulema, peab pakkuma huvi olulisele hulgale avalikkuse. Ja punktis kolm, kaks, kaks öeldakse, et toimetus. Protsent ennerime teestit, Jon klassikuuluvust ega vaeseid inimesi 30 protsenti, keskmike 10 protsenti rikkaid siis on ja kuidas see 60 protsenti vaeseid inimesi hakkab siis, kui kogu rahvale tehakse, küllap te teate, programmi hakkabki kujundama Liisu, kuidas ta kontrollib selle sisul, see lõppkokku ja ringhäälingu nõukogus jälle kohal teeb ikka seesama parlamentaarne struktuur, siin tööd, aga parlamentaarne esindus siin on umbes 70 protsendi ulatuses rikaste esindusi ainult 30 protsendi ulatuses keskmike esindatud ja kuidas need mehhanismid heade soovidega kokku minema hakkavad? Nii jah, aitäh küsimuse eest. Ma unustasin oma ettekandes nimetamata, aga lugupeetud istungi juhataja seda nimetas, et siin viibivad ka Eesti Raadio ja Eesti televisiooni juhid kaasettekandja staatuses, mis tähendab seda, et spetsiifilisi küsimusi saab suunata otse nendele samuti kaasettekanne vahetult pärast minu komisjoni poolt ettekannet on ka ringhäälingu nõukogu esimehelt Tiit Sinisaarelt, kes selliste põhimõttelisele küsimustele annab kindlasti vastused kultuurikomisjonis ei leidnud selle poliitilise filosoofiaküsimustesse püstitasite mingit käsitlemist. Ma arvan, et põhjusel, et need asjad on läbi vaieldud juba ammu-ammu ringhäälingu seaduse tegemise käigus. Aitäh. Tänan, kolleeg Jaan Pöör, palun aitäh, härra esimees. Härra Rummo. Kui me vaatame avalik-õigusliku televisiooni Eestis ja, ja kas või siin naabrite juures, siis programmiliselt on kõige suurem vahe võib olla selles, et et meil sisuliselt puuduvad hariduslikku kultuuri kus tava ja noortele mõeldud saated harivad saated just siis näiteks Soome üle esimeses on need prevaleerivad ja kui me vaatame ka eelse arutelul olnud õppe ees, kus me peaksime noh, tahetakse tuua esile just elukestvat õpet, siis üheks vahendiks oleks kindlasti avalik-õiguslik televisioon nende saadete osas ega ei ole kultuurikomisjon arutanud, et kuivõrd on üldse võimalik mõjutada seda, et nende saadete maht oleks meie avalik-õigusliku televisiooni suurem. Ja inimesed võiksid saada palju teavitust televisioonist, mitte ainult filmi vaadates. Aitäh. Aitäh. Programmi ülesehituses on avalik-õiguslik ringhäälinguorganisatsioon vastavalt ringhäälinguseadusele sõltumatu ning seda vahetult eriti mitte seadusandlikult või ka täitevvõimu tasandilt mõjutada. Võimalik ei ole, kuna mõtleme sellist otsest kuidas öelda, siis juriidilist ja poliitilist mõjutamist. Läbirääkimisi saab alati pidades ohvitser saab alati anda. Ning ma arvan, et härra raag võiksin mõnele küsimusele vastates anda anda ülevaate Eesti televisiooni programmi poliitikast. Tänan, kolleeg Jaanus Männik, palun aitäh. Härra Rummo kahtlemata on. Või kahtlemata ei ole niisugust valdkonda Eesti nii-öelda avalik-õiguslike institutsioonide hulgas kus valitseks karjuv rahapuudus. Ja kui nüüd meelde tuletada, siis viis aastat tagasi kuus-seitse aastat tagasi oli Eesti Raadio ja Eesti televisiooni eemal, mis oli riigieelarve kaudu eraldati siis siis see oli kuskil 60 70 miljoni ringis kummalegi. Tänavuses riigieelarves on see 217 ja pool miljonit avalik-õiguslikule ringhäälingule. Tõsi, siin ei ole küll näidatud, kas investeeringuteks ka midagi antakse või ei anta, aga vist eriti ei anta. Nüüd 2003.-st aastast on siis plaan see kahekordistada, kahekordistada ja viia 2005.-ks aastaks poole miljardini. Ma ei kahtle hetkekski, et seda raha seal vaja on ja ja kindlasti tuleb veelgi puudu. Aga minu küsimus on selline, et kas kas komisjonil on ka võrdlusandmeid niisuguste finants vahendite kohta näiteks palju kalal, kaks kulutab oma eksisteerimiseks raha ja palju-palju siis TV3 kulutab ja ja kolmandaks küsimuseks, et kust see täiendav finantseerimine, mille arvelt see on mõeldud mõeldud nagu võtta. Aitäh, aitäh. Ma vastaksin kaheosalisena, kuna ka küsimus oli kaheosaline, tegelikult. Vastavalt üldisele riigieelarve ettevalmistamise menetlemise korrale mis mida sätestab riigieelarve baasseadus, nagu me teame on ikkagi viimane otsustaja kõikide riigieelarvesse küsimuste üle pühkida konkreetset eelarvemahtude üle riigikogu. Ja see jääb, on ja jääb, jääb ülimuslikuks nõnda, et mistahes taotlused, mida Eesti Raadio ja Eesti televisiooniringhäälingu nõukogu kaudu riigieelarve toetuse saamiseks millistes mahtudes esitavad, see on ikkagi see üks esialgne algatus mis vajab tavalist tavalist protseduuri mööda kaitsmist rahandusministeeriumi valitsuse lõppkokkuvõttes riigikogu ees. Nii et seda ohtu, kust need rahad võetakse, kas need rahad saavad olla nii suured, nagu algselt püütakse olla, võiksid nad olla väiksemad, võib-olla peaksid olema suuremad, seda ohtu, et, et see nüüd selle arengukavaga lõplikult paika pandud ei ole. Siis nüüd, kas komisjonile on olnud informatsiooni Eesti eraõiguslike televisioonide eelarvemahtude suhtes? See informatsioon on kõige kaudselt kaudselt olemas. Kui me teame, ei pea see informatsioon olema väga avalikult kättesaadav eraõiguslike organisatsioonide puhul. Kuid juhiksin tähelepanu sellele Ringhäälingu seadus sätestab teatud kindlad ülesanded avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele mis on selgelt laiemad ja suurema mahuga ülesanded, kui, kui seda küllalt vabatahtlikult võtavad endale peale eraõiguslikud Ringhäälingute nende omanikud. Need päris võrreldavad nende eelarvelised vajadused juba põhimõtteliselt ei ole, aitäh. Tänan, kolleeg Ants Käärma, palun. Suur tänu. Mul oleks küsimus arengusuundade kohta. No üldnimetuseks võib öelda, et see on kvaliteedi tõstmine, kvaliteedi parandamine ja Eesti raadio osas küllalt stabiilne. Samamoodi jätkame progamm, suurendatavaid mõningaid saateid või mõningate saadete osakaalu suurendatakse, aga Eesti televisiooni kohta on on selgelt öeldud, et muudetakse rõhuasetust. Kui seni oli telesaadete tootmine nagu põhiline tegevus, siis nüüd on juba kellegi teise poolt nähtavasti toodetud sõnumite edastamine. Samal ajal raha kalkulatsioonide juures on märkimisväärne tõus. Komisjon arutas ka Kui palju selline rõhuasetuste muutmine nüüd muudab raha vajadust, kas ta hoiab kokku pigem või seeläbi suurendab rahavahetuskomisjon sellist küsimust arutasid, milleni ta jõudis aitäh. Komisjoni arutanud konkreetselt ühe või teise konkreetse arengukavas esile toodud arengu põhimõte või kavandatud arengusuuna ja konkreetselt selle arengusuuna rahastamisel. Suhet küllaga võttis komisjon teadmiseks, et need üldised arengusuunad, mis on esile toodud mitte nii palju teie poolt viidatud paragrahvis ku aktuaalsete probleemide paragrahvis mida ma siin lühidalt ka tutvustasin. On võrdlemisi kulukat, siin on selles paragrahvis tähendab punktis kaks ja seal allpunktides on on näidatud digitaliseerimise ja üldse kogu kogu tehnoloogia väljavahetamise maksumus võrdlemisi konkreetselt, isegi mitte ainult suurus järgunevaid kohtadena. Nii et mis mistahes muud, sellised sisulisemat, sisulisemat muutused on väga tugevalt ringhäälingu puhul tingitud tehnoloogia väljavahetamisest praegusel hetkel ja rahalised vajadused suures osas tulenevalt sellest Tänan, kolleeg Villu Reiljan, palun aitäh. Tõepoolest, rahastamine on siia sisse kirjutatud küllaltki jõuliselt, samal ajal suurema aha saamine kahtlemata suuremat pühendumist, suuremat vastutust. Minu küsimus puudutab just. Poliitilise tasakaalustatuse ja regionaalse arengu poole, kuidas teie kujutate ette, et avalik ringhääling kõigepealt puutub tõepoolest üle-eestiliseks regionaalselt hästi hõlmatud häälinguks või sisse karvetega, teie tuleb Tartu või Pärnu vabariik või Narva vabariik ja Tallinna vabariigi kõrvale, mis pidevalt takistama regionaalsete keskuste finantseerimist. Aitäh, aitäh. Noh, seal nüüd taas küsimus programmis struktuurist, programmi ülesehitusest mille kohta natuke teisest vaatenurgast juba juba juttu oli. Härra Reiljan kui üks rahvusringhäälingu nõukogu liikmeid teab kindlasti võrdlemisi täpselt estraaditelevisiooni mõjutamise võimalusi programmi kujundamise suhtes. Ja maa, telekirjutasin konkreetse vastus selle küsimusele ringhäälingu nõukogu esimehele Tiit Sinissaarele Jaaeffi ratastele, visioon juhtidele, kes sellega lähemalt tegelevad. Tänan, härra juhataja, austatud härra ettekandja ja minu teine küsimus, küsimus puudub võimalus delegeerida kaasettekandjatele, kuna see puudutab teie isiklikke, kuue maailmavaadet ja Reformierakonna maailmavaadet selles konkreetses küsimuses. Väga meeldiv on näha Asineeringute kasvu riigieelarvest avalik-õigusliku ringhäälingule, kuid reformierakond on välja käinud idee, et üleüldse tuleks tuleks kui õigusliku ringhäälingul ja raadiotehniline infrastruktuur erastada ning ühesõnaga tulevikus võiks avalik-õiguslik ringhääling veel taanduda programmitoimkondade tööle, kes tellivad eetriaega ja kõike muud sellist kellele levi era erasektoril. Ma tahaks küsida, kas Reformierakond villaktiivne väljapaistev liige ta on ja kes täna on võimul jagab endiselt seda seisukohta või te leiate, et avalik-õiguslik ringhääling peaks jääma ka omaenda poolt kontrollitava ja maksumaksjate rahadega ülalpeetava tehnilise infrastruktuuri juurde? Jah, aitäh, noh praegusel hetkel olen ma siin kõnetoolis kui riigikogu kultuurikomisjoni esindaja ja vahendan kultuurikomisjoni konsensuslikke seisukohti ja tutvustan teile vaidlusi, arvamustevahetusi, mis olid, mis olid komisjonis ületasin oma pädevuse. Kui ma hakkaksin rääkima enda või oma erakonna arusaamadest. Ja ma võin teile, kui lugupeetud härra juhataja lubab teha viite Reformierakonna äsja vastu võetud uuele programmile, kus ei sisalda avalik-õigusliku ringhäälingu suhtes sellist seisukohta, nagu te praegu vabalt ümber tõstaksite, aitäh. Tänan, kolleeg Andres Tarand, palun aitäh. Mul nüüd pikkade aastate mure raadioga ja nüüd ma küsin ka lõpuks, aga enne nii palju, et asi puudutab muidugi ka saadete kvaliteeti. Olen nendega üldiselt väga rahul, Eesti raadioga paar täiesti ogaralt saadetes, aasta-aastalt käivad üks laupäevane jutu tunnikus ajakirjanike näoga sotsiaalabi mõttesse. Tund aega lastakse tardada ja 10 minutit on sellest umbes asja. Kui see toimub eraraadius, las Waterdavad omanikud oma kulul, ükskõik kui rumal on kuulata, aga avalik-õiguslikus nagu ei peaks olema. Teine on ajalehtede ülevaade, meeste, ajalehe, pealkirjade, virvarri, nõukest, mõttetoot, reklaami, miks ei tehta nii nagu all kombeks kultuurmaades, et võetakse üks probleem, artikkel räägitakse sellest hommikuinimestele. Nii, need on näited nüüd, kelle asi, olles teistele asjadele tähelepanu juhtida lõuga kunagi ei tohi sisusse sekkuda seal mängima nihukese noore demokraatia värisev pühal, mõtlesin, et äkki sõnavabadust rikutakse. Kas siis kultuurikomisjon ei ole koht, kes juhiks tähelepanu niisugustel või peab saarlane härra, ma ilmtingimata salaja nurga taga, et kuule, lõpeta see jama ära. Mida ta muidugi tee. Aitäh aitäh. Kõigepealt härra sarna naeratab, ma usun, et ta annab muutuvale väitele vastuse. Iseküsimus on ikkagi selles, et, et tõepoolest euroopalike avalik-õigusliku ringhäälingupõhimõtetele vastavalt on ringhäälinguorganisatsioon oma programmiloomes sõltumatu. Ja kahtlemata on kindlasti mitte ainult näivalt, vaid ka põhimõtteliselt olemuslikult riskantne. Kui märkusi näiteks Eesti Raadio laupäeva hommikuse poliitikateemalise päev päevapoliitikateemalise vestlussaate kohta hakatakse tegema. Võimustruktuuride poolt sest see jätab parata, mitte ainult ei jäta paratamatult poliitilise sekkumise muljet, vaid vaid see ongi poliitiline sekkumine. Minu isiklik vastus sellele korduvalt esile tulnud ühe või teise saate ühe või teise programmi osa suhtes esile tulnud küsimusele on see, et mida edasi, seda rohkem kujuneb ka Eestis välja kodanikuühiskond, seda rohkem inimesed oskavad, mõistavad, julgevad ja söandavad avaldada oma arvamust. Ja kui me käsitleme Eesti raadiotes televisiooni kui rahvaraadiot rahvatelevisiooni siis nende maitseliste küsimuste üle saab rahvas avaldada meelt väga mitmesugusel viisil. Kui ma ise lähemalt tegelesin oma vormilist ülesannete tõttu ringhäälingupoliitikaga, siis siis oli minu selge soov, mis kestab siiamaale. Avalik-õigusliku ringorganisatsiooni juures. Peaks olema. Programm või nõukogu või midagi selletaolist avalikkuse esindajatest kodanikuühiskonnagruppide esindajatest kus siis kõik sellised küsimused kumuleeruksid, kus need saaks läbi arutada ja kelle autoriteetset seisukohavõtte, ehkki see ei ole seadusega nõutud autoriteetse seisukohavõtte. Raadio, televisioon, juhtkonnad lihtsalt peavad arvestama, vastasel korral nad nad kaotavad oma oma lugupeetavas ühiskonnas. Tänan. Tõnis Lukas, palun, järgmise. Aitäh, härra esimees, lugupeetud ettekandja. Kogu maailm on mures noortetapjate ja piinajad, et eeskujud on saadud paljuski filmidest, televisioonist. Ka Eesti koolivägivalla näidetest võib öelda, et vägivallatsejad on joondunud tihti eeskujude järgi, mille nad on saanud filmidest ja televisioonist erinevalt erinevatelt kanalitelt. Nüüd selle arengukava taustal, kas te oskate öelda? See on võimalik teha mingit edetabelit meie telekanalite Eesti telekanalite hulgas, milline neist on vägivallale rohkem avatud, milline vähem. Ja kas me võime öelda ka selle arengukava taustal, et rahvustelevisioon on siin teistele eeskujuks, et ta ei ole avatud vägivallale ja vägivaldselt telefilmidele? Aitäh. Aitäh konkreetselt seda arengukava järgi. Minu arust ei ole küll võimalik sellele küsimusele vastata. Aga kui ühiskonnas on selline soov siis on täiesti võimalik sellise uurimuse korraldamiseks. Ma arvan, et kuna ringhäälingu nõukogu konkreetselt tegeleb ainult Eestile atest televisiooniga ei ole nagu otseselt kohustatud sekkuma. Pole üldse mitte kohustuslik ei tohigi sekkuda eraringhäälingute tegevusse, siis võiks sellelaadilise küsitlusel uurimuse korraldada mõni kodanikuorganisatsioon, aga miks ka mitte kultuuriministeerium. Ja siis saaks konkreetselt vastata, missuguses, missuguses televisioonis on kui palju defineeritavaid programm saateid. Tänan, kolleeg Sirje Endre, palun. Aitäh, härra esimees. Lugupeetud härra ettekandja. Eesti televisiooni ja Eesti raadio arengukava vastuvõtmine meie poolt peab tagama stabiilse rahastamise, mis on vaieldamatult normaalne ja loomulik ja mille vastu arvatavasti keegi meist siin ei ole. Nüüd aga rahastamisel peab olema ka sisu ja ma küsiksin teie käest, et kas kultuurikomisjonis oli ka kõne all see, kui te rääkisite ringhäälingu rahvusringhäälingu poolt osutatavad avalikule teenusele nimelt eelkõige või eeltekstina, ütlen seda, et siit on selgelt lugeda, et ringhääling rahvuslik ringhääling peab tootma olevikku ja tulevikku, kui nii võib öelda kuid peaaegu üldse ei ole räägitud kultuurimälust ega sellest, et ringhääling peaks tootma kamine rikku. Ja mu küsimus ongi selles, et kas näiteks Eesti kirjandusklassika või eesti muusikaklassika või ka Eesti ajalooklassika ja kõik, mis sinna alla kuulub, mida me paigutame, mõistes Eesti kultuurimälu. Kas on jäänud tähelepanu alt välja sellepärast et ringhäälingu nõukogul ei ole nagu üles annad rääkida, millest peaksid koosnema televisiooni ja raadioprogrammid või kas komisjonis siiski on juttu olnud, et see peaks olema avaliku teenuse osutamisest peaks olema nagu järjepidevus kust olevik ja tulevik algavad minevikust, jääd programmides peaks olema rohkem seda, mida tänastes programmides kahjuks ei ole rohkem seda, mida eesti minevikust väärtustada ja tänastele põlvkondadele tutvustada. Aitäh, aitäh. Suur jagu nendest asjadest seisab, seisab ühemõtteliselt kirjas juba ringhäälingu seaduses avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni põhiülesannete loendis kus kõik rahvuskultuuri ja tema mäluga seotud asjad on prioriteetsed koos mõnede võimalustega teha salvestusi. Eelis helistatult. Võrreldes eraringhäälinguga. Konkreetselt oli see teema kõne all, mida ma oma ettekandes ka puudutasin nende investeeringute vajadusel arutamisel, mis puudutavad Eesti Raadio, Eesti televisiooni väga mahukaid ja ja nii sisulises kui, kui rahalises mõttes väga hinnalisi achieve, seda siis materialiseerunud mälu mis on praegu ohuolukorras esiteks moraalse ja teiseks ka füüsilise vananemise väsimuse tõttu. Nende investeeringute vajadust, ringhäälingu nõukogu ja kultuurikomisjon on selgelt tunnistatud. Tänan, kolleeg Kalle Jürgenson, palun. Aitäh, härra juhataja, austatud ettekandja. Teie kõnest ja, ja ka vastustest on on välja jooksnud üks selle strateegia põhilisi eesmärke ja see on seotud just stabiilse rahastamisega, mis on ühe stabiilsuse eeldusena punktis kolm, kaks, kolm ära mainitud ja siit mu küsimus tabeli kohta, mis on toodud punktis punktis viis, et see on ilmselt üks kesksemaid kohti selles selles kavas. Ja mu küsimus oleks seotud sellega, kuidas ja kas te olete seda arutanud, haakub see tabel, õigemini siin tabelis toodud numbreid võimalike eelarveprognoosidega eelarvekavadega eelarve strateegiaga. Ja kui kindlal need numbrid siin püsivad ja kui suur on tõenäosus, et neid sellisena ka eelarvetes arvestatakse. Kas seda on juba täna prognoositud ja, ja milline see imperspektiivam, aitäh, aitäh, ei otseselt sellega komisjon ei tegelenud, lähtudes sellest, mida ma ka eelnevalt ütlesin. Et ükski arenguga ega ükski sellega seotud ka riigikogu või tema üksikute komisjonide kultuurikomisjoni seisukoht või otsus ei ole ülimuslik riigieelarve seaduse suhtes. Nõnda et kogu Konkreetsete aastatega seotud eelarveliste toetuste protseduur saab olema pest televisiooni suhtes analoogiline samasugune nagu mis tahes teiste eelarvest ostetavate organisatsioonide protseduur. Tänan, kolleeg Arvo Sirendi, palun tänu niisugune küsimus, et siin on küll see kava esitatud, aga ei ole öeldud, kes selle kava koostas. Ühtegi allkirja ma ei näe siin, kui me nii suust dokumente hakkame heaks kiitma, siis kaob igasugune vastutus ära, ainult Rosenberg, Viive allkirja, aga ma ei usu, et ta selle üksinda siis valmis tegi. Selle asja täna aitäh kava esimesel lehel. Pärast kuupäevade esitamise kuupäev on sõnad Eesti Raadio, Eesti Televisioon, ringhäälingu nõukogu ning vastavalt minu ettekandes tsiteeritud ringhäälingu seaduse paragrahv 35 Primm esitab. Selle arengukava kogu Kultuurikomisjoni-le ringhäälingu nõukogu, riigikogu kultuuri, selleks, et riigikogu kultuurikomisjon selle läbi vaadatakse. Selle põhjal esitaks riigikogule otsuse eelnõu selle kava heakskiitmiseks selles mõttes otsuse autor on riigikogu kultuurikomisjon, otsuse eelnõu autor ja arengukava autor vastavalt seadusele vastavalt esilehel toodule on siis hingele organisatsioonid ja Tänan, kolleeg Marju Lauristin, palun. Lugupeetud ettekandja, skulptuurikomisjoni liikmena ma seitsmendal etavalt kultuurikomisjonis arutati üsna põhjalikult nende numbrite taga olevaid, nii tehnilisi kui ka sisulisi vajadusi. Nii et vastus siin ühele viimastest küsimustest ei olnud päris korrektne. Ja samuti kultuurikomisjonis oli ühtne seisukohta selles, et see arenguga Ma peaks tagama sedasama stabiilse rahastamise. Mul on nüüd küsimus, kuna siin oli teatud tõlgendus kultuurikomisjonis harutatule, kuidas siis sina näed tegelikult sedasama stabiilset ja poliitilist sekkumist vältida rahastamisskeemi, kui sa tegelikult ise ei ole nõus sellega, mis kultuurikomisjonis kõlama? Aitäh. Ma ei ole väitnud kultuurikomisjonis, ei oleks arutatud ühe või teise arengu esile toodud asja rahastamise võimalikku mahtu. Ma ütlesin, et kultuurikomisjon ei prognoosinud seda, kas vastavalt sellele, mida Kalle Jürgenson küsis, ei prognoosinud seda, kas ja millisel määral õnnestub seda arengu ess esile toodud mahtu konkreetselt lastetel ka saavutada, riigieelarvelise toetusest riigieelarve menetlemise käigus. Nüüd. Selle küsimuse teine pool Ani ja kultuurikomisjonis ei jäänud minu meelest tõepoolest sugugi ühemõtteliselt kõlama see, et selle arengukava kinnitamisega on ühemõtteliselt tagatud. See finantseerimise maht, mida arengukavas sisalduvast keeruliste väetiste kavas on fikseeritud. See niisugune seisukohavõtt komisjoni poolt oleks olnud otsani vastuollu minek seadusega. Aitäh. Kalle Jürgenson, teine küsimus, palun. Aitäh, härra juhataja. Austatud ettekandja, tulenevalt teie eelmisest vastusest minu küsimusele ja ka viimati antud vastusest proua Marju Lauristini küsimusele ma küsiks siis niimoodi, et kas punktis viis toodud tabelis antud arvud ei tähenda tänase strateegia puhul kinnitatuna, siis mitte midagi. Ja kui see kehtib nende numbrite puhul, siis kas ülejäänud osas strateegia kehtib või ka ei kehti? Sest ma saan teie vastusest aru, et olenemata nendest numbritest siin punktis viis olete nüüd. Ma ei tea, kas teie või kultuurikomisjon seisukohal, et avalik-õigusliku ringhäälingufinantseerimisega seotud küsimused igal konkreetsel aastal algavad vastavalt riigieelarve baasseadusele ringhäälingu nõukogu poolt esitatavate taotlustega ja iga kord me eelarvet kinnitades tegeleme sõltumata siin arengukavas toodud numbritest oma aitäh küsimuse arutamisega põhjendamisega ja siis jõuame või ei jõua mingisuguse numbrini. Kas ma saan õigesti aru ja sel juhul ehte põhjendaksite mulle, miks need numbrid siin sees on? Aitäh, aitäh. Ma tsiteerin nüüd veel ühte sätet. Ringhäälingu seaduse paragrahvis 35 prim, mis ütleb riigikogu poolt heaks kiidetud Eesti Raadio ja Eesti televisiooni arengukava alusel esitab ringhäälingu nõukogu Kultuuriministeeriumile igal aastal Eesti raadio, televisiooni eelarve taotlused järgmiseks eelarve aastaks. Kultuuriministeerium esitab Eesti Raadio ja Eesti televisiooni eelarve taotlused rahandusministeeriumile ning taotluste üle peetavates läbirääkimistes rahandusministeeriumiga esineb avalik-õiguslikku ringhäälingut. Ringhäälingu nõukogu küsimuses on ikkagi täiesti tavapärased eelarve taotluste üle peetavad läbirääkimised. Samal ajal seesama tsiteeritud paragrahv, nagu ma oma ettekande alguses tsiteerisin nõuab, et selle arengukava lahutamatu osana oleks esitatud kas eelarvevajaduste kava, nii et ei ringhäälingu nõukogule ka kultuurikomisjonil ei ole selle seaduse taustal mingit võimalust jätta see eelarvevahetuste kava arengukavast välja ja, ja väike või vältida seda, et, et seal oleks iga aasta lõikes näidatud eraldi summad arengukavas seatud ülesannete täitmiseks. Tal on Andres Tarand, teine küsimus, palun aitäh. Vastan Lauristiniga Jürgensonil, aga, aga ma juhiks tähelepanu sellele nähtusele näiteks 98 energeetika arengukava koos märg ja energeetika harta Euroopa energiahartaga. Veebruaris võeti vastu, oktoobris keelati valitsuse poolt absoluutselt vastassuunas minema. Ei suur töö oli üldse arengukavasid, parlament hakata tooma kuni 95. aastani ja nüüd nad käivad, aga tunne on nende selgituste juures, et see, mis siin kirjas, on küll kirjas, võtame ta vastu, elab oma elu ja ei sega absoluutselt rahastamist ega mitte midagi. Et seda me kõik vaatame alles, mis siis on, mis mõttega me sellist asja üldse sel juhul vastu võtta, me ikkagi ei, parlament peaks jõudma ükskord nii kaugele, kui tema mängi arenguks, aga vastu võtnud siis asuma kontrollima ja kas nisukest mõtet ei ole kultuurikomisjonis olnud, et, et see nii peaks käima, kui me üldse niux paberiga tegeleme, aitäh, aitäh. Kogu see problemaatika üpris samasugusel kujul ja samasuguses sõnastuses sai väga põhjalikult läbi vaieldud 2001. aasta viimases kvartalis ringhäälingu seaduse täiendamise ja muutmise seaduse arutamisel ütleme seal, tead sellesama, mis tõi ringhäälinguseadusesse sisse selle tsiteeritud paragrahv 35 prim, mille alusel kogu see, meie tänane tegevus toimub, mille täitmiseks ka siis oli see, kui me vaatame stenogramme protokolle üleval vaidlusalusena, kas sellisel asjal on üldse mingisugust mõtet? Esiteks, teiseks, kas ta ei lähe vastu vastuollu teiste seadustega, eeskätt ringhäälingu, vabandust, eeskätt riigieelarve baasseadusega. Lõpuks lahendus, milleni jõuti, oli see, mis, mis seaduses vastu võetud. Nii et siin seda vaidlust praegu uuesti avada tähendaks seda, et me peaksime tagasi pöörduma häälingu seaduse taas muutmise juurde ja paragrahv 35 prim ümbersõnastamise või, või tühistamise teele asuma, mida mida komisjonis on arutlusel olnud, aga mida mina isiklikult ei, ei pea küll otstarbekaks. Nüüd üldine taust on ju see, et demokraatlikus riigis parlamentaarse demokraatiaga riigis on riigikogu suverään. Nii et viimased lõplikud otsused näiteks ühe või teise organisatsiooni rin riigieelarvest toetamise suhtes teeb parlament riigieelarvet, kinnitades riigi arve kinnitamise eelsetes, läbirääkimistes ja vaidlustes. Nii et kui riigikogu peab võimalikuks 2003. 24. 25. aasta riigieelarvetes niisuguste summade eraldamist Eesti televisioonile nagu siin arengu seisavad siis siis see saab nii olema. Kui riigikogu ei pea seda võimalikuks, siis ei saa see nii olema, nii et ei saa mingil viisil siduda riigikogu, kui, kui lõplikku suverääni käsib. Seal on teine küsimus, palun aitäh, härra esimees. Lugupeetud härra ettekandja. Vaatamata sellele, mis te olete rahastamise kohta siiani öelnud, ma küsiksin ikkagi mis selle arengukava mõte üldse on, kui ta, kui ta tegelikult ei taga stabiilset rahastamist, vaid säilitab ikka kõik need vaidlused, mis siin on olnud läbi aastate tõenäoliselt siis ka alafinantseerimise, kuna riigieelarves ei ole mitte kunagi raha et kas siis ei ole natuke ka riigikogu tähenduse lörtsimine, et me lihtsalt oleme siin jututuba, kes mingi arengukava kinnitab, mis ometi ei taga stabiilset rahastamist või vähemasti stabiilse rahastamise põhimõtteid. Aitäh, aitäh. Riigikogu tähendus ei saa selle läbi lörtsitud kuidagi, sest viimase otsuse langetaja, nagu ma sääradrandele vastates ütlesin, on nii või teisiti riigieelarve vastuvõtmisel. Riigikogu. Kõik need vaidlused on läbi vaieldud möödunud aasta lõpus ringhäälingu seaduse täiendamisel käigus ja minu arusaam on see, et niisugune asjakorraldus niisugune sätestus nagu ringhäälingu seaduse praeguses 35 prim ja sellest tulenevast arengukavas ja tänases täna kinnitamiseks esitatud otsuses on on see, mida on, kajastab seda promissi mida maksimaalselt on võimalik praegu Eesti ühiskonnas antud küsimuses leida. See tähendab, et arengukava riigikogu otsusega heakskiitmise kaudu luuakse informatiivne ja teatud moraalne taust. Avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamise küsimuses millises taustast lähtudes hakkavad Sis toimuma järgnevad konkreetsed läbirääkimised aastate lõikes, siiamaale ei ole olnud ka sellist tausta mitte. Nii et see on igal juhul selles suhtes mürasid. Tänan kolleeg Laine tarvis, palun. Suur tänu, austatud ettekandja mind kui riigikogu rahanduskomisjoni liiget, huvitav järgmine siin on toodud üldsummad rahaliste omaduste kohta, siis on ka ohud, kui ei saa raha, aga öelge palun, kas kuskil on võimalik üksik asjalisemalt tutvuda erinevate rahaliste arvestustega, mis juhtub siis, kui ütleme, 50 miljonit, vähemalt lähen saab ja nii edasi, suur tänu. Jah, ma, selle küsimust saadaksin edasi ringhäälingu nõukogu esimehena, kes esindab Eesti Televisioonis sellist põhimõttelistes küsimustes ja võimalike veel detailsemate vastuse vajaduste korral siis estri Atestatsiooni juhtidele. Aitäh. Suur tänu, Paul-Eerik Rummo, mul on juhatajana paar küsimust, kõigepealt, kas komisjoni esindaja võiks veel kord üle korrata komisjoni arusaama tänase otsuse eelnõu menetlemisega mis sai komisjoni komisjoni üksmeelne otsus oli anda otsuse eelnõu täna riigikogu täiskogule ettepanekuga see otsus vastu võtta sõnastuses, nagu ta on heaks kiita see, see arenguga aitäh ja teine küsimus puudutab lihtsalt protseduuri, kas, kui me läheme nüüd kaasettekandjate juurde, kas toodud kaasettekandjate järjekord meie päevakorras on ettekavatsetud juhuslik või me peaksime käituma nii, nagu järg arson toodud kõikaalsetega? Komisjon oli, oli ühesel ja selgel arusaamisel, et härrad Eesti Raadio ja Eesti televisiooni juhatuste esimehed, kaasettekandjad, tena viibivad siin selleks, et vastata spetsiifilistele detailidele küsimustele, mitte ei tee nad kumbki omaette eraldi ettekannet. Ehk minu küsimus jääb ikkagi õhku rikkuma, et kas siis kaasettekandjana, riigikogu ringhäälingu nõukogu, Tiit Sinissaar esineb enne küsimustele vastajaid. Ma peaksin seda otstarbekaks. Aitäh. Austatud riigikogu, läheme kaasettekannete juurde ja ma palun kõnepulti ringhäälingu nõukogu esimehe Tiit Sinissaare. Austatud riigikogu esimees, head kolleegid. Kui kriis Eesti televisioonis rohkem kui kaks aastat tagasi oli ületanud taluvuse piiri ja riigikogu muutis ringhäälingu seadust ning nimetas ametisse ringhäälingu nõukogu praeguse koosseisu siis ma käisin olukorra ka tutvumiseks ja pildi ette saamiseks väga palju kohtumas Eesti Raadio ja Eesti televisiooni inimestega. Ja mul on seal siiamaani meeles ühe väga staažika ja lugupeetud avatud Eesti televisiooni töötaja ütlus. Et annaks jumal meile ülemuse, kes rahaasjad korda paneb, küll me selle televisiooni tegemisega juba hakkama saama. Aeg on näidanud, et need sõnad olid kulda väärt. Tegelikult need ülemused, kes rahaasjad saaksid korda seada. Oleme meie siin saalis, mitte Eesti televisiooni juhatuse esimees. Et aga televisiooni tegemisega ka on hakkama saadud, seda näitab kasvõi, et vaatamata aastatepikkusele kitsikusele on Eesti Televisioon suutnud ennast väga edukalt läbi murda Euroopa turule, kui nii võib öelda. Tänu sellele, et Eesti Televisioonis on pikki aastaid väga edukalt tehtud Eurovisiooni projekti korraldab Eesti kahe nädala ja kahe päeva pärast Eurovisiooni lauluvõistluse. Mõned on imestanud, miks Eurovisiooni lauluvõistluse eelarve on üllatavad, suur, ta on umbes sama suur nagu ta on olnud teistes riikides viimastel aegadel Taanis või Rootsis. Et ometigi Eestis on ju paljud asjad odavamad, et saaks tüki maad odavamalt ehk hakkama. Kui eile toimus Eurovisiooni järelevalvenõukogu viimane koosolek siis me veel kord nägime seal neid numbreid. Kui palju me peame andma raha selleks et tuua Eestisse seda, mida meil endal ei ole, et niisugust üritust üldse korraldada. Meil tuleb sisse tuua kaks ülekandebussi, mida Eestis ei ole. Meil tuleb sisse tuua kõik 13 digitaal-päta kaamerat, mis Saku Suurhallis toimuva Euroopa rohkem kui 100 miljoni vaatajani viivad. Vähe sellest, meil tuleb sisse tuua ka need inimesed, kes nende riistadega töötada oskavad. Ja veel väga palju asju, mida meil endale. Sest Eesti riik, ringhäälingu nõukogu, 23. augustil. 2000 2000. aastal tehtud analüüsi põhjal on eiranud no avalik-õigusliku ringhäälingu eriti televisiooni arengut juba alates 1993.-st aastast. Seesama ringhäälingu nõukogu praegune koosseis Selleks kui ta kokkutulijad olukorrast väga selge ülevaade saada töötas välja ringhäälingu nõukogu seisukohaga televisioonikriisist väljatoomise, finantseerimise põhimõtete muutmise, eelarvekujunduse ja edasise arengu põhiküsimustes. Ja põhijäreldused seal olidki niisugused, nagu ma nimetasin, loomulikult nimetati ka kriisi põhjustena juhtimisvigasid. Aga olulisemad põhjused on just nimelt selles, et riik on ignoreerinud. Arenguvajadusi ja see pidev alafinantseerimine on omakorda tinginud pideva vastuolu minimaalset digiarengu vajadust ei ole olemasolevate ressursside vahel. Näiteks minimaalne investeerimis Andres aastatel 95 kuni 2000 olnuks Eesti Televisioonis 125 miljonit krooni. Tegelikult investeeriti 94,1 miljonit sellest 52,4 miljonit pangalaenude kapitalirendiga. Ülejäänud amortisatsioonieraldiste ja ainult 0,4 protsenti koguvajadusest ehk kolm ja pool miljonit eraldati 96. aastal riikliku investeeringute programmist. Oma suure raskuse muidugi pani veel 99. aasta negatiivne lisaeelarve. Ja niisugune pidev rahanappus, pidevad võlad, pidev taotlus ja pidev Vastuolu tegelike võimaluste ja vajaduste vahel on viinud meid olukorda, kus me ei saa enam rääkida mingisugusest pisikesest suurendamisest vaid suurenemine peab olema hüppeline. Tollal me arvutasime ka välja, et kui raha ei tule, siis maksaks näiteks Eesti televisiooni likvideerimine 150 miljonit krooni, mis ei ole ka just odav lõbu. Ma kardan, et praeguseks ajaks on see summa juba märkimisväärselt suurem. 10. aprillil 2001 kirjutati Kultuuriministeeriumi juures tegutsenud neljandal poolse töörühma juures alla kokkulepe sellise käitumise suhtes, mis sai aluseks ka siin Paul-Eerik Rummo poolt mitu korda nimetatud seaduse muudatusele möödunud aasta lõpus kus fikseeriti, et riigipoolne rahastamine Eesti raadiole ja televisioonile peaks lähiaastatel olema minimaalselt 250 kuni 270 miljonit krooni aastas. Käesolevaks aastaks eraldas riik 217 miljonit. Millega me endid võiksime võrrelda? Meil ei ole ilmselt võimalik ennast võrrelda suurte Euroopa riikidega kellega väiksematega, aga missugune pilt Euroopas avaneb? Euroopas avaneb selline pilt, et Euroopa Liidu liikmesriikide avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide kogu eelarve terve Euroopa peale on, oli 2000. aastal sel aastal 26 miljardit 344 miljonit eurot. Põhiliselt lubamaksust ja ka natukene riigipoolsest toetusest 17 miljardit kommertstegevusest kaheksa ja pool miljardit. Selline riigipoolne otsustuskorras andmine moodustab seal ainult üks miljard 670 miljonit eurot seega umbes neli protsenti kogumahust, see on see, mis teeb nad sõltumatuks. Eestis me nii kaugele veel paraku ei jõudnud, ei ole ja ei jõua ka selle arengukavaga kahjuks veel nii kaugele, see samm seisab meil veel ees. Aga see arengukava on kahtlemata esimeseks sammuks sellel teel. Nüüd Lääne-Euroopas, Me korraldame Eurovisiooni, me peame olema samal tasemel. See on tegelikult meie eksistentsi küsimus. Kas me suudame viia oma avalik-õigusliku ringhäälingu sellest lõpmatust kriisiolukorrast välja või mitte, millega me ennast võrdleme, võrdleme siis natukene-Euroopa riikidega. Ilus oleks võrrelda Põhjala riikidega, näiteks, mis on meile lähedased. Aga nende elanike arv ja raha, mida nad omavad, on meie jaoks kättesaamatul kaugusel, praegu näiteks aastal 2000. Nüüd ma räägin jälle eurodes, oli Eesti kellegi õiguslikul ringhäälingul kasutada 15,4 miljonit eurot, Rootsi 670, Taani 606, Soomel 346, Norral 379. Aga Islandil, kus on alla 300000 elaniku oli kasutada 33,3 miljonit eurot ehk üle kahe korra rohkem kui pooleteise miljoni elanikuga Eestit. Olgu, need on arenenud riigid. Võtame mõne lähema. Ka lätlastel on märkimisväärselt suurem eelarve, kui eesti meiega hästi võrreldav on näiteks Sloveenia, kus on umbes kaks miljonit elanikku ja mille avalik-õigusliku ringhäälingu eelarve oli 108 miljonit eurot. Meil 15. See on see kontekst, kuhu me oleme sattunud. Mõni sõna sellest soost. Eesti televisiooni ja Eesti raadio on olnud väga paks arengukava, lisaks sellele, mis on teie ees. Arengukava on andnud väga suure impulsi oma tegevuse mõtestamiseks planeerimiseks. Ringhäälingu nõukogu tellis Uuringu, kas kaasettekandja palub lisaga, kui vähegi võimalik, natukene maa koheselt lõpetaks ja palun, aitäh, härra esimees. Tellis uuringu Tartu Ülikooli teadlastelt üliõpilastelt, seda juhendas pool aastat tagasi ajakirjandus doktorikraadi kaitsnud Turu Ülikoolis kaitsnud Maarja Lõhmus. Muide ka see on päris ilus fakt, meil on olemas veel üks suurepärane doktorikraadiga teoreetik ja mõned järeldused sellest uuringust, mille me nüüd asjaga saime ja mida me asume lähiaegadel osaliselt juba täna toimuval ringhäälingu nõukogu koosolekul natuke laiemalt arutama ja analüüsima, sealt järeldusi tegema. Aga mõned asjad, ma tooksin sealt välja. Üks asi on see, et. Avalikkus saab väga hästi aru sellest, et kommertsRinghäälingute programme ei ole neil mitte mingit võimalust mõjutada. Seetõttu kogu ootus raadiole ja televisioonile kui üldse meediavahendile ja tema vastavust nende inimeste ootustele on suunatud Eesti Raadio ja Eesti televisiooni. Ja kõik need ootused selgub nüüd on täpselt need, mida arengukavas on kirjeldatud. Järelikult me oleme olnud väga õigel teel, järelikult see ekspertide grupp, mis oli muide Eesti parim ajupotentsiaal, kes seda välja, kuidas Eesti raadilistide versiooni juures töötanud töögruppides oli väga tegi väga õiged järeldused. Teine mis on täheldatud vaatajate arv, kuulajate arv ja rahulolu vaadata või kuulatuga ei ole üks ja see sama väga palju vaadatakse ja kirutakse. Aga samas soov midagi tõsisemalt saada nendes seepide ja tümpsude kõrvale on järjest suurem. Selle ilmekaks näiteks on ka klassikaraadio järjest suurenev kuulajate hulk. Ja võib-olla lõpetuseks niisugune pisike fakt. Ka selle uuringu järgi tuleb välja see, mida asjaosalised ise küll väga hästi teavad. Professionaalseks ajakirjanikuks raadios või teles saadakse pärast kõrghariduse omandamist vähemalt viie kuni seitsmeaastase töötamise järel. Millal viimati tuli Tartu Ülikooli lõpetanud üliõpilane tööle Eesti raadiosse, testidele visiooni? Võib-olla Ain Saarna, Ilmar Raag ütlevad, see oli ammu aega tagasi. Sellepärast et Eesti Raadio ja Eesti Televisioon ei ole oma palgapakkumises konkurentsivõimelised Eesti ajakirjandusturul. Iga lihtne nuputreial ajalehes saab ka kaks korda rohkem raha kui Eesti televisiooni ja Eesti raadiokrohvid, aitäh. Suur tänu, Tiit Sinissaar, kolleegidel on küsimusi. Jaan Pöör, teine küsimus, palun, aitäh, härra esimees. Härra Sinissaar. Sa rääkisime, et väga palju rahast ja, ja sellest tegevus programmist või vähema ja, aga minu küsimus on seotud võib-olla ka sellega selle küsimusega, mis ma eestlasena Rumule, kuigi ta delegeerides selle ETV juhatuse esimehele edasi ja see on programme üle, tähendab ringhäälingu nõukogu. Kuigivõrd saab programm Meie üldvalikuid või üldprintsiipe või paika panna komaci selles arengukavas saanud punkt kolm, kaks, mis tegevus eelised sellest räägib? Siin on need avalik-õiguslik ringhääling, populariseerib levitajate, salvestab Eesti kultuuri ja nõnda edasi, tähenab kultuuriga, oleks nagu selliseid olemas. Kuid ohtude puhul on öeldud, et raha puudumisel võib jääda puudulikuks lastele ja vähemusgruppidele suunatud programm, haridus- ja kultuuriprogramm. Ja kui ma küsisin, et minu arust just haridus, populaarteaduslikud, saated Ta on Eesti televisioonist väga väike, eriti kui me vaatame just oma arengu, et peaksime viima sisse elukestvat õpet, siis üks koht, kus seda peaks saama, ongi just televisioon. Avalik-õiguslik televisioon. Kas ringhäälingu nõukogu on rahul selliste saadete mahuga Eesti televisioonis ja kui ei ole, siis mis, mis kavatsetakse siis ette võtta, et seda mahtu suurendada? Minu arust see ei nõua nii palju raha Koiust oma saadete tegemine. Aitäh, eks need ongi oma saatnud, kes neid teine siis ikka teeb. Või tuleb nad igal juhul kuskilt tellida? Me ei, me ei ole rahul olnud. Loomulikult ei ole ma rahul olnud ja sellest on väga pikalt nende aastate jooksul ringhäälingu nõukogu koosolekutel koos Eesti randadelevisiooni esindajatega palju räägitud. Põhjusi on mitmeid. Üheks suureks põhjuseks on ikka tõepoolest seesama rahanappus. Sest just nimelt need omasaated on valdavalt tüki maad kallimad ja niisugused asjad, mis nõuavad erialast süvateadmist, on enamasti veel kallimad. Ka nende tellimine siis nendelt, kes seda ehk teha suudaksid peale televisiooni või raadio enda inimeste. Aga üheks suureks põhjuseks oli võib-olla ka seesama, et pidevas rahapuuduses vaadeldes jäi eriti just Eesti televisioonil üle ainult loota rohkemale reklaamiraha laekumisele. Nüüd aga selleks, et rohkem reklaamiraha tuleks tuleb kahjuks teha niisugust programmi, eriti sellel Prime Dimil ehk siis kõige vaadatavam omal ajal mis kogub kõige suuremaid vaatajate hulki, sest reklaamiandjatele müüakse nii-öelda kontakte. Ja see on ka see põhjus, miks on olnud Eesti televisiooni kui meil on ainult üks kanal programmi kujundamine väga suurtes raskustes. Sest ta pidi kogu aeg müüma niisugust asja, mis laiatarbe kaubana. Paraku oli nii kui vaadata ja sai vähem tähelepanu pühendada sellele, mida seadusejärgselt oleks tegelikult pidanud tegema. Kui seda arengukava lugeda, eriti, kui vaadata seda konkreetsemat arengukava, need, mis on televisioon enda jaoks Sid laiemalt lahti kirjutanud siis see ongi kogu selle arengukavas sisuline võti Eesti televisiooni jaoks muutuda just nimelt selliseks kanaliks, nagu sa kirjeldasid. Aitäh. Tänan. Tõnis Lukas, teine küsimus, palun. Aitäh, lugupeetud juhataja. Lugupeetud ettekandja. Tugeva rahvusringhäälinguolemasolu on tegelikult just see, mis, mis tagatki terve konkurentsitaset kriteeriumidest lähtuvalt raadio- ja telejaamade vahel. Sina oled nüüd ringhäälingu nõukogu esimehena seisnud rahvusringhäälingu eest erinevate valitsuste ajal, sa oled õige vees. Kellelt küsida, milline olla ühiskonnas rahvusringhäälingu ja erakanalit rollide vahekord, milles seisneb erakanalite ja siis rahvusringhäälingu raadio ja telekanalit. Rolli erinevus või vastutuse erinevus ühiskonnas on see erinev või on see sarnane aitäh. Nii eraringhäälingut kui avalik-õiguslikud ringhäälingu on üks osa selle ühiskonna kultuurist laiemalt kus nad tegutsevad ja loomulikult nad vastastikku mõjutavad teineteist, nende olemas on aga kardinaalselt erinev. Kui eraringhääling ehk kommertsringhääling on oma olemuselt omanike vahendiks üks tulu teenimiseks mis tähendabki seda, et tuleb võimalikult palju odavaid, aga populaarseid asju näidata, et teenida võimalikult palju reklaamiraha siis avalik-õigusliku ringhäälingu olemas on risti vastupidine, ta vajab raha selleks, et teha seda, mida seadus talle ette kirjutab, aga seadus kirjutab talle ette seda, mida arvatakse seadusandja poolt ühiskonnale kõige rohkem vaja olevat. Need nende erinevus on, on ääretult suur ja selle tõttu ei ole üldse korrektne võrreldagi neid rahasummasid, millega saab teha näiteks ühte kommertsraadiot või ühte kommertstelevisiooni Nonii ja neid rahasummasid millega saab teha avalik-õiguslikku ringhäälingut. Siin on natuke näiteks kas või nagu niisugune vahe nagu ülikoolideks. Ja me teame, et erakõrgkoolid üürivad ruume ja saavad seal tänu oma õppemaksule oma asjad kuidagipidi tehtud. Aga mitte keegi ei ole Eestis kahtluse alla seadnud, et noh, milleks siis Tartu ülikoolil on niisugune suur peahoone või miks füüsikamaja ja miks tal on keemiamaja ja kõik need muud majad. Vot see ongi see avalik-õigusliku ja erasüsteemide suur vahe. Ja ma mäletan seda, et kui ma 1989. aasta septembrikuus esimest korda elus tollasest Nõukogude Liidust välja pääsesin, siis oli see raadio komandeering Soome üles raadiosse kus minu suureks hämmastuseks oli üle saada tervet kvarta mainima. Ja samas meil oli võimalus käia ka ühes nendega kommertsraadios, mis oli tollal Soomes ka suhteliselt uus asi ja see asus umbes kolmes toas. Mõlemad tegid raadiot. Meil on samamoodi, näiteks raadio kaks asub uue raadiomaja ühel korrusel, aga kõik ülejäänu on teistele oma. Nii et need funktsioonid, koguse, instrumentaariumi, kogu see struktuur ja kõik muu absoluutselt erinevad. Ja kui siin aeg-ajalt muide on kõneldud ka sellest, et, et meil on nagu Eesti Raadios Eesti Televisioonis ehk liiga palju töötajaid, siis võrreldakse jälle sellega, mille võrdlusalus on vale. Näiteks töötajate arvu kohta. Sedasama andmebaas, mida ma siin enne kasutasin, sisaldab ka näiteks koosseisulise töötajate arv avalik-õiguslikes ringhäälinguorganisatsioonides, Euroopas ja üldse kokku. Eestist on väiksema koosseisulise töötajate arvuga ainult seesama Island, kus on vähem kui 300000 elanikku. Seal on 354 koosseisulised töötajad aga näiteks seesama Sloveenia, millest me siin enne kõnelusi seal on 2231 töötajad. Meil on napilt alla 800. Tänan, kolleeg Ülo Tootsen, palun. Aitäh, härra eesistuja, lugupeetud ettekandja. Siin on need põhilised kogu aeg olnud juttu rahast ja rahastamisest ja rahapuuduses ja alles nüüd viimases lõikes ka veidi inimestes ja sedagi arvulise poole pealt, aga minu arvates näiteks Eesti televisiooni kriisis ei ole süüdi mitte üksnes rahapuudust olnud, vaid ka minu arvates vigane kaadripoliitika mis on sundinud lahkuma väga paljudel andekatel tunnustatud teletöötajatel ja seoses sellega on mul küsimus. Punkt kaks, lõige kuus. Plagu kolm, mis kõlab nii leida lahendus töötajate rakendamiseks erinevat tüüpi töölepingute alusel. Kas selle küllaltki üldise sõnastuse alla mahub ka näiteks kollektiivlepingute sõlmimine, millest ETV juht härra Ilmar Raag praegu väidetavalt keelduvat, kas see üldsõnaline klausel ei luba mitte sõlmida selliseid lepinguid töötajatega, mis võimaldavad juhtkonnal ebasoosingusse sattunud töötajate väga lihtsalt lahti saada, mille ilmekaks näiteks minu arvates on praegu käitumine saatesarja nokka toimetaja Marika tuusiga? Ma pean otstarbekaks selle küsimuse esitada just teile kui ringhäälingu nõukogu esiaitäh? Aitäh. Ma alustan siit tagumisest otsast, võib-olla ka ringhääling, nagu nõukogu sai mitte ei Eesti televisiooni ametiühingutega konkreetselt Marika toosid, vaid hoopistükkis Eesti ajakirjanike liidult ja Allan Alakülalt sellelaadse pöördumise. Ja täna toimuval ringhäälingu nõukogu koosolekul me natukene seda teemat kahtlemata käsitleme. Aga teema ei ole meie jaoks eriti uus. Ja. Noh, siin nii palju, kui ma praegu oskan öelda, ei ole mitte tegemist nii palju ühe töötaja lahtikangutamise kavatsusega, kuivõrd pigem vist sellega, et programmilistele kaalutlustel on televisioonis arutatud selle saate sobivust, mida ta teeb. Ja siin on siis seisundi tõttu sattunud teravdatud tähelepanu olla, aga nagu ma ütlesin, me tänased arutelud, mis puudutab kollektiivlepinguid, siis nende sõlmimisest ja mitte sõlmimisest siiamaani võib muidugi Ilmar Raag vastata täpsemalt aga ühegi juhi vähegi südametunnistusega juhi võimuses ei ole sõlmida kollektiivlepingut, mille tingimusi ta ei suuda täita. Ja seesama rahapuudus on olnud see, mis ei ole võimaldanud väga pikki aastaid tõsta töötajate palka ei Eesti raadios ega Eesti Televisioonis. Ja kui sealt on ära läinud inimesi, siis ilmselt mitte niipalju siiski vale kaadripoliitika tõttu, kuivõrd just nimelt selle tõttu, et patriotismist üksi ikka lõpuks ära ei ela. Mina hindan neid inimesi, kes on jäänud praegu Eesti raadios ja Eesti Televisioon, et tööle kui tõepoolest peaaegu hullumeelseid patrioote välja arvatud võib-olla mõni üksik teletäht Kes saab päris korraliku raha, aga kes ikkagi arvab, et ta peaks saama korda nii palju, kui ta tegelikult saab. Nii et need asjad on kõik ikkagi omavahel omavahel mingil kombel seotud, et tal on Marju Lauristin, teine küsimus, palun. Härra ettekandja kultuurikomisjoni istungil esitasid raadio televisioonijuhid väga konkreetseid alleid arvusid selle kohta, mis põhjustel ja kuidasmoodi, seesama Ma väga hüppeliselt tõusev number tegelikult on seotud raadio ja televisioonisaadet minimaalselt vajaliku tehnilise kvaliteedi, arhiivi säilimise ja kogu selle nii-öelda töö sisulise kvaliteedi muutusega. Kahjuks sama lühikene tekst siin ei sisalda seda informatsiooni. Kas sa saaksid lühidalt öelda või viitad sa hoopiski ka ettevõtetele, mis on siiski saanud tunni maksumuse tõusu taga. Sest siin on arhiivi ja tehnilise arengunumbrid on sees aga saatetunni maksumus, nii-öelda tootmise enda maksumuse tõus ei ole nagu selgelt lahti seletatud. Siis ma tõepoolest, kuna mul ei ole neid, analüüsisin hektariga puldist kaasas. Ma viitaksin küll sellele, et kui härra esimees annab Eesti Raadio ja Eesti televisioonijuhtidele sõna konkreetsetele küsimustele vastamiseks, et seda teeksid nemad, sest nemad on ka neid arvutusi teinud ja me saaksime nagu algallikast täpsemalt teada siin saalis. Aga see tehniline tehniline probleem on nüüd tõepoolest selles, et kui me siinkohal ei tee väga otsustavat ja väga pika sammu edasi, mis tähendab otsustavalt suuremat raha eraldamist, siis ei ole õige pea Eesti Raadio ja Eesti Televisioon tehniliselt enam ühitatavad Euroopa Ringhäälingute. Me ei saakski enam Eurovisiooni korraldada. Meil läks kõik sisse tooma terve telemaja. Varsti enam võib-olla siis osa võtta EBU raadiokontsertidest, sest meie tehniline väljund ei vasta nendele parameetritele. Aga seda tõepoolest kogu seda küsimustikku. Ma hea meelega näeks, et Ain Saarna ja Ilmar Raag võiksid siin vastata. Aitäh. Aitäh, härrased, sarna Ilmar Raag, kas ma tohiksin teile tähelepanu juhtida sellele, et paljud küsimused jäävad õhku rippuma ette fikseeriks Xitena? Kui te tulete vastama, siis me kuuleksime ka vastuseid, aitäh. Jätkame riigikogu liikmete küsimustega. Anti Liiv, palun. Aitäh, härra juhataja, lugupeetud ettekandja. Sa rääkisid pikalt Eurovisiooni korraldusest. Teadupoolest on viimasel kahel kuul permanentselt olnud meie ajakirjandusest pila värvingulini jutt Eesti pargist ja selle peale kulutatava strahast. Minu küsimus oleks selline, kui sa nüüd võrdled. Ma ei kahtle, et Eestit on vaja Euroopas ja maailmas tutvustada nüüd Eurovisiooni Nonii peale kujutatud miljonite efektiivsust ja Est Oonja peale kuluta märgi peale kuudutatavaid miljoneid siis kumb sinu arvates on Eesti tutvustamisel efektiivsem? Aitäh. Aitäh. Selle küsimuse tagamaa on tegelikult märksa keerulisem kui niisugune mustvalge, et kas siia või sinna. Noh, ütleme see ajalugu on iseenesest umbes selline noh, iga suure ürituse puhul on esimeses faasis on suur vaimustus. Ja nii oli ka Eurovisiooni puhul oli suur vaimustus, kuna siis oli juba see märgid väljatöötamise töögrupp koos ja nad nägid esimese hooga just nimelt vapustavat väljundit, et umbes nii, et kõik see kolm tundi on nüüd meie oma aja. Me teeme seal, mis tahame ja sellega me tutvustamegi Eesti kogu Euroopale ära. Tegelikult on tegemist siiski estraadimuusikasaateid. Aga eile just toimunud Eurovisiooninõukogu koosolekul räägiti ka sellest osast ja see on õnneks nüüd jõudnud mõistlikult tasakaalustatud ja väga õigesse kohta välja. Kultuuriministeeriumi juures töötas töögrupp, palju haaras kaasa just neid sama märgi, see ei ole ju ainult märksa, on tegelikult terve suur brändi teooria, eks neid inimesi. Ja seesama töögrupp on siis ka kokku pannud kõik need võimalikud programmid nendele ajakirjanikele Eesti tutvustamiseks väga erinevalt tasandil ennekõike loomulikult läheb igasuguste kultuuriürituste aga välja on antud ja juba välja ka vist varsti saatmisel, enne kui need ajakirjanikud üldse siia saavad siidi, rom, Eesti tutvustusega ja nii edasi. Nii et ausalt öeldes tänu võib olla Eurovisiooni korraldustiimi väga suurtele kogemustele, mida kogu see kompleks endast kujutab, on nad suutnud selle märgi ja brändi asja nagu meie huvides väga hästi tööle panna ja ma usun, et noh, selle osa sellest rahast. Me suudame päris hea kasvuga ära kasutatud, aitäh. Suur tänu, austatud kaasettekandja Te ütlesite oma ettekandes, et riik on ignoreerinud avalik-õigusliku ringhäälingu arenguvajadusi. Null tekib sellega seoses siis küsimus, et mille nimel riik seda teinud on. Vägisi jääb selline mulje, et teatud riigi esindajad ongi töötanud selle nimel, et avalik-õiguslik ringhääling endaga välja ei tuleks ja oleks põhjust selle likvideerimiseks. Kuna keegi mõjuvõimas on huvitatud selle erastamisest. Ka asjatundmatu inimene kõrvalt saab aru, et midagi on laudselt viltu selle avalik-õigusliku ringhäälinguga, kuna juba pikemat aega käib selline raha kontroll ja, ja selline suur kära selle ümber. Kas te olete kindel või veendunud, et erastamise soove kellelgi enam ei ole. Suur täna. Selles suhtes saama nüüd küll sugugi kindel olla, et erastamissoovi ei ole või likvideerimissoovi või mis muud iganes soovi et rahva raha eest töötavale rahvale suunatud missiooni täitevringhääling Eestis kaoks või edasi eksisteeriks. Aga mis puudutab nüüd seda pikaajalist ja mitte minu, vaid ühe ringhäälingu nõukogu liikme üksmeelsel allkirjastatud otsuse järgi seda arvamust, et riik on 93.-st aastast saadik ignoreerinud, eks vastutus langeb tegelikult kõikidele nendele poliitilistele jõududele, kes on läbi kogu riigikogu ajaloo siin saalis istunud ja eriti muidugi nendele, kes on võimul olnud. Noh, see on poliitiline küsimuse poliitiline spekulatsioon, aga ilmselt ei ole noh, niisuguses noore üleminekuühiskonna ülesehitusaegadel väga täpselt aru saadud sellest mis asi see avalik-õiguslik ringhääling on, mis on tema olemas ja mis on tema tegelikud vajadused ja ongi mindud seda lihtsamat teed pidi. Et ta on seda püütud võrrelda nendesamade eraringhäälingute-ga. Et vaadake, kui odavalt nemad hakkama saavad, aga nemad täidavad hoopis teist ülesannete, töötavad hoopis teistel põhimõtetel. Nii et ma arvan, et see on meie kõigi ühine vastutus, aga praeguseks ilmselt ongi nii, et meie ühiskond jõudnud sellisesse küpsusastmesse, et me saame sellest nüüd juba natukene teistmoodi rääkida, saame, saame sellest teistmoodi aru. Ja kui me selle arengukava heaks kiidame, siis me oleme teinud tõepoolest väga suure sammu edasi sellel teel, et meie avalik-õiguslik ringhääling muutuks tõepoolest kindlaks, et ta jääb alles. Punkt üks punkt 200 muutuks normaalsemaks niisuguseks, nagu ta peaks olema, kui me tahame astuda Euroopa Liitu, sest seesama ringhääling on ka üks nendest minu enda arvamuse järgi me võiksime endale võtta sellise arusaamiseni sellise omavahelise kokkuleppe, nagu meil on olnud näiteks. Sellega, et viina oma kaitsekulutused kahe protsendini kogutoodangust. See aitab meid NATOsse. See aitab kindlustada meie iseseisvust sõltumatust. Avalik-õiguslik ringhääling nendes oludes, kus kogu muu meedia on eesti omandusest välja läinud võiks olla samasugune. Sest samamoodi on tegelikult avalik-õiguslik ringhääling rahvusliku iseolemise, sõltumatuse, demokraatia ja kõige muu tagatis. Ja kui me sellise arusaamise omavahel kokku lepime, siis ma usun, et me saame üle ka nendest samadest miljonitest, mis esialgu tunduvad kohutavalt suured, aga kui me süüvima natukene sellesse tagamaasse, siis me saame aru, et ilma selleta ei saa, siis ta lakkab lihtsalt olemas. Ja siis me oleme ilma millestki, mida tagasi enam ei saa. Sest kogu see identiteediarhiiv on Eesti Raadios, Eesti televisioonis. Meie rahvuse arengukultuuri kõige muu see on see, mis meid teeb siin maal eestlasteks. Tänan, kolleeg Ando Leps, palun aitäh, lugupeetud esimees, lugupeetud, et. Paber, mida me täna siin arutelu muidugi räägib, põhimõtteliselt rahast. Hästi töötavatest masinatest. Kuid praktiliselt ei räägi midagi ikkagi sisust. Milliseid saateid jaoks? No me teame, et maailmas igal aastal tõuseb kuritegevus viis protsenti, Eestis küll 10 protsenti. Me teame seda, et praegu maailma tähtsam küsimus on terrorismi ohjeldamine. Ma ei taha nii liiga rasket küsimust sulle esitada ja sa ei ole sellel alal asjatundja, kuid maisid seal vaikselt natukene kergema küsimuse. Kas sina kui ringhäälingu nõukogu esimehena oled ka vastutav teatud vaates sellel lokkava kuritegevuse pärast siin Eestis, kuna paljud filmid, mida näidatakse televisioonis näitavad tapmist selle kõige salt sadistlik maanteel? Viis? See on huvitav, et praegu üle maailma väga terav probleem, seda arutatakse igal pool. Ma ei taha ütelda, et sa oled kaassüüdlane, oli ka juriidiline, aga ma küsiksin niimoodi. Kas sa oled kaasosaline lasel? Aitäh? Aitäh. Kõigepealt ma arvan seda, et lokkava kuritegevuse eest Eestis kui on kaasosalisi kaassüü mõttes, siis olen mina kahtlemata üks nendest, aga mitte nii palju ringhäälingu nõukogu esimehena, kuivõrd riigikogu liikmena ja selles mõttes me jagame seda kaassüüd. Mis puudutab nüüd seda vägivalla teemat siis. Meil ei ole praeguseks veel tehtud, aga ma arvan. Me võiksime selle tõepoolest teha ka ringhäälingu nõukogupoolse tellimusena. Hea on, kui me saame, selleks võib olla lisavahendeid ka näiteks kultuuriharidusministeeriumilt, kust mujalt? Sellise tõsi kuskohas, sest ringhäälingu nõukogu tegeleb ainult Eesti Raadio ja Eesti televisiooni kommertstelevisioonid meie alla ei käi mitte mingil moel. Nende üle peab järelevalvet teostama ennekõike kultuuriministeerium ja siis vastavad ametid. Spetsiifilistes asjades. Nüüd niisugune. Väline vaat lubab küll ütelda seda, et pigem on see probleem kommertskanalite probleem. Aga kuivõrd eesti televisioonis, raadio ja ei ole ka väljaspool Eesti kultuuriruumi ega meediaruumi, siis kahtlemata üks osa tuleb ka sealt, aga see vajab tõepoolest juba siis natukene detailsemat analüüsi. Aga ma kasutan siin juhust ja vastanda võib-olla sellele küsimustele sellele küsimusele, mis on need mitmest küsimusest läbi kõlanud, mis kõlas nüüd kaanretseid esimese algusest läbi. See on nimelt see, et kes mida saab otsustada. Ringhäälingu seaduse paragrahv 28 ütleb, et Eesti Raadio ja Eesti Televisioon on oma saadete ja programmide tootmisele edastamisel sõltumatud koma lähtudes üksnes seaduse nõuetest. Sealse toimetusliku sõltumatuse põhimõte. Ja selles mõttes ei saa ei ringhäälingu nõukogu ega keegi teine öelda ühe või teise konkreetse saate kohta. Kui see ei ole seadusega vastuollu selleks kõik, mis seal on. Et seda ei tohi, me oleme ühe katse sellise teinud, see lõppes sureva õnnestumisega. Nüüd, seesama, mida siin keegi küsis ka Paul-Eerik Rummo käest. Korralik vastas täpselt, nii nagu ka praegune nõukogu koosseis on seda ajanud. Et tegelikult, kui nüüd võtta seda, et tavalist õiguslik ringhääling on rahva oma siis sama reflektsiooni, kas ta täidab oma ülesannet piisavalt niimoodi, nagu rahvas seda tahab ja nõuab? Võiks käia tõepoolest läbi mingisuguse sellise nõukogu, mida me siis tinglikult võiksime nimetada programmi nõukogus. Et meie, Eesti tegelik kogemus on olnud selles, et on tehtud katseid neid programmi nõukogusid luua, aga siis ei ole sinna sattunud mitte nii-öelda ühiskonna läbilõike esindajad, vaid hoopistükkis huvigruppide esindajad. Noh, kes tahab seal oma filme suruda või muud videotoodangut või kes tahab oma muusikaeelistusi raadiole peale suruda ja nii edasi. Me oleme selle probleemiga ringhäälingu nõukogus praegu tegelenud, aga kuivõrd muud teemad on nii massiliselt võtnud ära meie aega ja tähelepanu ja jõuvarusid, siis me ei ole ka paraku selles asjas kuigi kaugele jõudnud. Ma usun, et kui me nüüd mingisuguse rahu ja stabiilsuse suudaksime saavutada, siis me tuleme kindlasti ka selle asja juurde tagasi, et tihendada mingite vormide kaudu just sedasama sidet rahva tema omanduses oleva ja tema jaoks töötava Eesti Raadio ja Eesti televisiooni vahel. Ja siis kihvt, kindlasti saab ka väga saapa täpsemalt reguleerida sedalaadi küsimusi, mis puudutavad vägivalda ja nii edasi vägivald on üks huvitav asi ka selles mõttes, et kui analüüsima hakata, siis mõni mudilastele mõeldud ajuvaba tupsu saade võib olla palju ohtlikum kui mingi visuaalselt hetkel Vägivaldse na tunduv film. Et see on väga huvitav teema. Tänan, kolleeg Mai Treial, palun. Aitäh, härra juhataja, lugupeetud ettekandja. Otsuse eelnõu seletuskirjas on lõik, et arengukavas on ette nähtud kultuuri sotsiaalsete vajaduste ning demokraatia arengu seisukohalt põhjendatud ning ringhäälingu seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks tarvilik avalik-õigusliku teenuse iseloom ja maht. Nüüd selles, kas ja kuidas on lahendatav mitmesuguste institutsioonide koostöös ja sealhulgas ka ringhäälingu nõukogu poolt see, et programmide koostamisel võetakse võtkem arvesse kodaniku vastutusest kantud materjalide esitamist ja, ja kuivõrd keeruline on programmide koostamisel mingisuguseid selliseid valikuid teha. Minu küsimus ei ole sugugi püstitatud ka sellest, et ma tahaksin mingilgi määral meediale mingisuguseid tugevaid raame ümber ehitada Ta või, või hoopiski suukorvi sättida, aga minu küsimus on selles, et viimaste aegade sündmused on olnud väga verised mitmetes koolides, Saksamaal, Ameerikas ja samuti ka Eestis toimunud tagaajamine sarimõrvari suhtes. Kui palju peaks ikkagi olema selliseid sündmusi, et me hakkaksime mõtlema vajadusele seadust muutma hakata või kui palju peaks siis olema neid sündmusi, et sellega hakkaks näiteks tegelema ka vabariigi valitsus ja vaatamata sellele, et tegelikult on ka avalikkuse poolt esitatud väga palju kriitilisi avaldusi ja väga pikk pikkade allkirjadega? Aitäh? Aitäh, hea küsija. Küsimus noh, tegelikult et mulle kui ringhäälingu nõukogu esimehele vaid ma ei tea, kas siis mulle kui riigikogu liikmele see on tõepoolest juba poliitilise otsustuse küsimus, mida sil seadustega teha saab või teha ei saa ja see on tõepoolest seadusandliku algatuse jäme ots ikkagi tahes-tahtmata vabariigi valitsuse käes. Jätab väga hea, et tänases debatis on nendele küsimustele tähelepanu juhitud valmis vastuseid siin hetkel vist nagu ei ole võtta. Ja kahtlemata on see probleem märksa laiem, kui nüüd ainult avalik-õiguslik Ringhääling oma organisatsioonidega, Eesti Raadio Eesti Televisiooniga see puudutab, eks ole ju samavõrd eraringhääling, kuid aga see puudutab samavõrdne näiteks internetti, millega terve maailm hädas on. Videolaenutust ma ei tea mida iganes, sest juba ainuüksi mitte televisioon ei ole väga raadio, see, kes praegustes oludes vaataja kuulajani inimeseni midagi toovad. Maailm on muutunud nii ääretult mitmekesiseks ja, ja see on tõepoolest raske kompleksne küsimus millele ringhäälingu nõukogu üksinda ei suuda vastata. Aitäh. Tänan. Anti Liiv, teine küsimus, palun, aitäh, härra juhataja, lugupeetud ettekandja. Oma ettekande vältel ütles otse välja, et riigitelevisioon peab väljendama televisiooni kanale kaudu raadio kaudu riigi huvisid ja samas Carreflekteerima peegeldama rahva huvisid. Kui riigi huvide defineerimine on lihtne, näiteks propageerida Euroopa liitu astumist siis rahva huvidele vastavate programmide koostamine, kas on siis Arno kuni juba filme vaja näidata või on vägivalla filme vaja näidata, kuivõrd see võib peegeldada rahvad või selle üksikute gruppide huvi on tunduvalt ilmselt raskem ta minu küsimus on selles. Kas on praegu selle, sellel sinu poolt juhitaval üksusel olemas ettekujutused, võitja saatmised selle rahva huvide suhtes ehk teisisõnu tehtud mingit sotsioloogilise uurimise, mida rahvas tahaks näha ornagunni viime vägivalla filme, kui palju, kas enne AK peale akad ja nõnda edasi lase teadmiste ja arvamuste vahekord selles aitäh. Aitäh. See küsimus on jah, õigupoolest jälle väga-väga mitmetahuline. Ma kõigepealt üks. Hea kolleegi ja kõigi teiste siin saalisistujate tähelepanu termini väärkasutamise laev, mis on paraku meil veel lokkav. Meil ei ole riigitelevisioon. Pole pole juba 10 aastat riigitelevisiooni meil on avalik-õiguslik televisioon, avalik-õiguslik raadio ja kui te nüüd tõesti lugesite ka seda arengut kavaste märkate, et selles arengukavas on juba kasutusele võetud selle suhteliselt ebaõnnestunud või kohmaka avalik-õigusliku asemel terminit rahvustelevisioon, mis võib-olla siis natukene rohkem ka peegeldab tema tegelikku olemust, sest noh, Eesti raadiol on niivõrd hea nimi nagu Eesti Raadio ja see näitab ka väga hästi, et on täiesti terve Eesti oma. Mis aga puudutab nüüd seda sisulise juhtimise või küsimus, siis esiteks annab rahvas oma soovi kõige vahetumal ja selgemal kujul teada läbi selle, kuidas rahva poolt valitud seadusandja on rahva soove interpreteerides raiunud ülesanded seadusesse. Ja teine on see, et kahtlemata Nendestsamadest sotsioloogiliste uuringutest, mida tegelikult tehakse üsna pidevalt, mis on küll olnud rohkem, võib-olla valdavalt niisugused vaatamiskuulamisuuringud, vähem rahulolu uuringut, millele ilmselt tuleks natuke rohkem tähelepanu pöörata. Ta on olemas ja neid pidevalt kasutatakse ja need on allikaks. Aga päris kindlasti ei saa muutuda. Televisioon ja raadio nüüd selliseks tellimuse täitmise asutuseks. Vaid vaid see toimub koosmõjus, sest üks osa ühiskonnast on teadlikumad, arusaavamad ja tunnevad, noh, protsess ja teised on rohkem Darr. Ja, ja see mõjutamine on niisugune vastastikune ja loomulikult siis need, kes läbi demokraatliku mehhanismi on seatud nagu teiste huvide eest seisma, peavad seda nagu paremini tegema. Nii et neid otsustustasandeid on, on üsna palju. Ja ma ausalt öeldes siin nagu erilist probleemi selles oskusteabes üldse teades mehhanismides ei näe, pigem on võib-olla küsimus just nimelt selles, et kas meil on piisavalt igasuguseid vahendeid, et seda kõike teha ja seejuures veel hästi. Aitäh tänan, kolleeg Toivo Tootsen, palun aitäh, härra juhataja, lugupeetud ettekandja, oma ettekandes sa ütlesid, et kogu rahva ootus on seotud avalik-õigusliku ringhäälinguga, sest avalikus saab seda mõjutada. Samas sa ütlesid, et avalik-õigusliku ringhäälikud häälingut ei saa mitte miski mõjutada, isegi mitte ringhäälingu nõukogu. Ja kui eraõigusliku tõepoolest mingil määral aval rahvas saab mõjutada sellega, kas vaatab või ei vaata mõnda saadet ja sellest sõltuvalt siis vähe vaadatud saated lihtsalt visatakse programmist välja siis avalik-õiguslikus, kus rahastamine on antud juhul praegu küll riigi mure ei saa ka seda meetodit kasutada ja pigem näiteks televisioon kasutab rahva arvamust lihtsalt väljapressimiseks. Et saada eelarvest rohkem raha, ähvardatakse välja visata mõni populaarne saade. Kas seletaks lähemalt, kuidas siiski avalikkus saab seda avalik-õigusliku ringhäälingu mõjutada? Aitäh. Aitäh osaliselt. Vastus sellele küsimusele sisaldub minu eelmises vastuses, kuidas need mehhanismid käivad. Aga see mõjutamine ju käib ikkagi läbi. Ühelt poolt Telegeerimiste ja teiselt poolt läbi avaliku arvamuse kujundamisse. Nii et kui eraringhäälingute puhul on mõjutusvahendiks ainuüksi seaduse väga üldised sätted, mis meil on olemas ja toimib siis avalik-õigusliku ringhäälingu puhul on neid mõjutusmehhanismi ju märksa rohkem. Ja see tuligi sellest samast. Ma viitasin sellele uuringule, mille me tellisime, see tuli välja, et rahvas ongi niimoodi sellest aru saanud. Et läbi nende, kes on seatud ja kutsutud seda asja reguleerinud läbi riigikogu läbi sellesama meie nõukogu läbi avaliku meediakriitika läbi võimalike muude instrumentide on seda võimalik siiski rohkem teha, me ei saa ju taand ja nagu ma enne ütlesin, sellisele ostan, müün või tellin ja siis täidetakse vahekorra, see on ikka märksa keerukam asi. Nii et need võimalused on täiesti olemas ja ei saa ju kunagi olla niimoodi, et kui meil on noh, nii palju või vähe, kui see meie auditoorium oma suuruselt on. Aga et absoluutselt igaühe rahulolu pälvida, noh, see ei ole lihtsalt võimalik. Seal arvestatakse ikkagi suurte grupid ja sihtgruppidega. Ma usun taevaisa vana raadiomehena, tead seda suurepärast. Aitäh, härra juhataja, lugupeetud ettekandja, minu küsimus puudutab arengusuundadest. Mõningaid momente, näiteks Eesti Raadio osas on öeldud siin niimoodi, et aastate jooksul on Eesti raadio oma programme kujundanud kindlalt ja stabiilselt ja selle tõttu ei näe Eesti Raadio vajadust lähema kolme aasta jooksul suurendada programmide arvu et peatähelepanu suunatud uudistele, laste ja noortesaadetele ja nii edasi. Kuid ei ole siin üldse kohta jäänud peresaadetele. Milliste saadete puudumise üle on nii mitmedki pereorganisatsioonid väga palju kordi avalikkuse ees esinedes tähelepanu juhtinud ja, ja ma tean, kad mitmetel konverentsidel lausa pöördumistesse pandud soove. Teisalt on televisiooni osas juttu siin sellest, et heidetakse kõrvalereklaamituruloogika. Kas see tähendab siinjuures stiised reklaame üldse enam ei hakata näitama või kuidas, kas nüüd nendest momentidest lähtuvalt, et oleks võimalik suurendada peresaateid ja reklaamitelevisioonis ei näidata, kas sellest piisab nüüd selle raha eralduses siin punktis viis on, et need võimalused soovid saaksid täidetud? Tõepoolest, mis puudutab reklaame, siis vastavalt siin saalis meie poolt eelmise aasta detsembris vastu võetud ringhäälingu seaduse muudatusele alates esimesest juulist sel aastal Eesti televisioon enam reklaami ei edasta. Sellest siis ka need suured finantsprobleemid, eriti ülemineku perioodil ja ka muud probleemid teatel. Eesti Raadio. Vastavalt seadusele jätkab reklaami edastamist oma kahes programmis kuni 2004. aasta lõpp. Mis puudutab nüüd kõikvõimalikke selliseid saateid mis on suunatud peredele, siis kahtlemata saavad need olema nii televisiooni kui kui raadioprogrammides. Kuigi televisioonis, kui on tegemist nii-öelda nagu kinos niisuguse visuaalse asjaga, siis seal on niisugune nagu perefilm või pere saade täiesti kindel, oma kindlate karakteri karakteristikute asi sest visuaal näeb pluss siis heli ja kõik muu. Toode on mõeldav pakkuda korraga kõikidele põlvkond randadele ja kõikidele sotsiaalsetele gruppidele. Enamasti on need niisugused filmid, kus Tege vus toimubki kuskil Pereze, kus tingimata üheks peaosaliseks on mingi loo. Noh, koer näiteks raadios, kes kasutab ainult hääle materjali, on sedalaadi pere toodete tootmine mõnevõrra raskem ja kui ma praegu peaks ennast panema raadiotoimetaja rollija, mult tellitakse mingi peresaade, mis peaks huvitama nii mudilasülikooli professorist. Vanaisa kui ettevõtjast väimees. Arengukava arutelu on tekitanud Riigikogus väga elava mõttevahetuse ringhäälingu nõukogu esimehe Tiit Sinissaar. Sõnadest saab selgeks, et poliitikute kui rahvaesindajate puhul on see loomulik. Riigikogus on peatähelepanu olnud täna rahal. Tiit Sinissaar ütles, et riik on aastaid eiranud rahvusringhäälingu arengu vajadust. Arengukava põhjal oleks kas tõesti hüppeline. Tänavuse 200 seitsmeteistkümne miljoni asemel saaks Eesti Raadio, Eesti Televisioon järgmisel aastal üle 400 miljoni krooni. Samas ei tähenda see midagi, sest arengukava heakskiit või need nii tavaraha jõudmist riigieelarvesse ja sügisel võib parlament rahumeeli oma kevadisi sõnu süüa. Ja siis lähevad vett vedama. Kavas olevad ilusad Mõtteid, rahvuskultuuri säilitamisest, asjatundjate tööl hoidmisest, tänapäevase tehnika soetamisest ja üha paremate saadete tegemisest. Praegu ei ole teada seegi, kas arengukavadena üldse jõutakse vastu võtta. Arutelu veel kestab ja täiskogu tööaega on järele jäänud alla ühe tunni. Uudelepp Toompealt. Me oleme kuskilt otsast ringi teha, noh, siis peaks olema sedasama selge sõnum, mida seal on tarvis ringi teha, aga ma ei ole hetkel praegu veel vähemalt senise arutelu käigus seda sõnumit kuulda. Aitäh. See oli esimene viimane kirjeldus ja jah, esimene ja viimane, ainuke aitäh, aitäh, Tiit Sinissaar. Ja nüüd siis meie järgmised kaasettekandjad, nii nagu nad on toodud meie tänases päevakorras, palun riigikogu kõnepulti Eesti Raadio juhatuse esimehe härra Ain Saarna. Austatud juhataja. Lugupeetud koguluga, lubage alustada kõigepealt tänusõnadega. 94. aastal võttis riigikogu vasturinghäälingu seadus, mida järgnevate aastate jooksul on siis parandatud ühte ja teistpidi. Aga tänaseks on jõudnud auväärne riigikogu siiski ka Eesti Raadio ja Eesti televisiooni probleemide sisulise arutelule. Ja me ei tea, millised on tulemused, lahendused, kuid see, et teema on üleval nii auväärses saalis, on juba hea märk omaette. Ja ma kinnitan, et Eesti töö, Eesti televisiooni edasine käekäik ei ole ükskõik ka meie sadadele tuhandetele kuulajatele ja vaatajatele. Olgu või selle kinnituseks paari aasta tagune päris suur elevus ebaõnnestunud mõtte üle panna kinni klassikaraadio. Nii et ma olen kindel, et seda tänast arutelu jälgitakse, kommenteeritakse, sest eesti rahvas armastab oma ringhäälingut ja ma tuletan meelde, et Eesti ringhääling kuulub Euroopa vanemate hulka. See on pikk traditsioon, mille katkemise juures ei tahaks ilmselt küll ükski südame ja tundega inimene olla. Ma ilmselt pean nüüd üritama noppida välja need küsimused, mis erinevate Saadikute poolt tulid nii härra Rummale kui härra Sinissaarele. Alustaksin härra Toomsalu, härrased Reformierakonnast. Aitäh Toomsalu tõstis küsimuse poliitilisest sõltumatusest parlamentaarsest ja kõigest sellega kaasnevast. Euroopalik ringhäälingutraditsioon näeb ringhäälingut avalik-õiguslikku ringhäälingut tegutsevana. Nii-öelda parlamendiliinil ehk nii nagu Eesti on selle 94. aastal ringhäälingu seaduses sätestanud, et parlament moodustab ringhäälingu nõukogu. Ja sealt edasi käib siis ka vastavate probleemide küsimuste menetlemine. Kindlasti näeb parlament Ette ka ringhäälingu arengu euroopalik traditsioon välistab kindlalt ringhäälingu tiheda seotuse alluvussuhte täitevvõimuga. Nii et siin see poliitiline sõltumatus. Aga ma arvan, et härra Toomsalu mõtles ka natukene laiemalt. Et kuidas me siis oma kuulajaid-vaatajaid suudame maksimaalselt rahuldada, neid ootusi rahuldada, siis oskan pakkuda auditooriumi uuringud, millele ka härra Sinissaar viitas. Ja tõepoolest praegu on nappinud vahendeid selleks, et sügavuti uurida auditooriumi ootusi. Kuid Eesti Raadio siiski 99. aastal suutis niisuguse sihtuuringu teha ja sellest on olnud palju abi. Ja võib-olla sellepärast on ka suhteline rahulolu siiski meie programmidega olnud. Aga jah, ega me ei mõtle välja ise, omaenese tarkusest, mida meie kuulaja tahab ja ootab. Me peame seda asja ikka kuulaja-vaataja käest küsinud. Ja see on kirjutatud ka tegelikult arendama vabasse sisse, et niisuguseid uuringuid tuleb teha. Ja kindlasti koos koolidega. Ja ka uuringufirmadega me tahame seda tõepoolest teha, sest me, keegi ei ole nii tark, et arvata teadvat täpselt rahva ootusi. Saatetunni maksumus ja kogu sellega kaasnev üsna dramaatiline pilt on, kui vaadata ka selle saatetunni maksumuse kulgemist ajas. Ja vastavalt selle kõrval siis finantseerimist. Karm tõde on see? Ei ringhäälingu saatekeskus. Ei autorit ühing, ei, uudisteagentuurid ei ütle, et vaadake, teil on aastal 2002 näruselt vähe raha. Me küsime teie käest, kolmveerand rahatariifid on läinud oma teed. Aga finantseerimine on jäänud maha ja selle karm ja nukker tulemus on see, et järjest rohkem järjest vähem jääb vahendeid selleks, et seda sisulist toodangut, mida edastada, toota. Ehk siis. Ehk siis need otsesed kulutused, millega produkti valmistada, kui me nimetame saadet produktiks? Proua Treial küsis pere saate kohta? Jah, meil kõigil on tegelikult meeles suurepärast laupäeva hommikune ajakirjatüüpi peresaade. Mina meenutan seda ka hästi. Aga kui me oleme me jõudnud nüüd arenguga sinnamaani, et kui tol ajal puudutab, puudutab teisel peresaates ka teemasid, mis olid justkui tabude ja justkui keelatud siis sellest tekkis see ainulaadsus. Aga tänasel päeval nii-öelda peresaadet pakutakse erinevates raadio- ja telejaamades aga pisut teisel kujul ja kontsentreerida üheks ainuvõimsaks pere saateks on ta ajakirjanduslikus mõttes siiski siiski väga küsitav, aga ma väga konkreetselt ütlen, et näiteks vikerraadios on peresaade siiski olemas. Perespektri nime all ja pereprobleeme. Perekonnasiseseid suhteid puudutatakse väga sageli ka näiteks üsna populaarses saates päevatee. Mis mitmele teie hulgast, kellega tuttavad on? Ja eks kokasaated ja ja kõik need muud on ka olemas. Aga jah, niisugust kontsentreeritud saadet tänases ringhäälingu valikute paljususes on, on, ma julgen võit võimatu teha. Härra Leps viitas terrorismile ausalt öeldes, see küsimus on. Väga valus ja me oleme selle küsimuse teadvustanud ka ringhäälingu nõukogule. Ja mul on hea meel, et tegelikult üks kuu aega tagasi toimunud EBU raadioassambleel Muuli eraldi jutuks ring häält, tehingu toimimine kriisiolukordades. Ja see on nüüd see, mis Eestis paraku on väga erinevatel põhjustel lihtsalt läbi töötamata. Me oleme tagasihoidlikud. Esimesed kirjeldused olukorrale teinud, aga kui ma meenutan teile naasta 1991 ja tollast riigipööramise katse siis Eesti raadio oli tegelikult ainuski super, patiivset eetrisse jäi ja selles olukorras ei olnud ta enam pelgalt info vahendaja vaipa juba kordaja. Ja vaat need olukorrad tuleks nüüd Eesti riigis küll läbi töötada, need võimalikud olukorrad. Ja me võime ju seda asja öelda, et justkui on see nii-öelda elektri äraminemise programm, aga tegelikult raadioringhääling on, on selles mõttes riiki riikluse seisukohalt väga oluline. Sest kui trükipressid ei tööta ja ja telekaamera Nad ei saa piisavalt elektrienergiat ja televiisorit ei ole võimalik sisse lülitada, siis autoraadiot ja noh, nii-öelda raadiot on ikkagi võimalik veel kasutada. Nii et see kriisiolukordade toimimine, mis on tegelikult meil ka arengukavasse sisse kirjutatud see sisaldub ka vastavates investeeringu num. See on riiklikult väga oluline küsimus ja ma väidan seda tõepoolest ka äsjase kogemuse põhjal. Kui detailidesse on mindud Euroopa riikides ja neid kavasid, millega näidati väga täpselt, on asjad reguleeritud Eestisse. Täna paraku. Ja mõnest saates härra Tarand küsis et kas tema peab nööpi keerama, et rahva teenrid nimeline saade peaks paremaks minema või ära kaduma? Siinkohal ei oska, oskan öelda, et erinevate saadetega võib olla rahul või rahulolematu, aga see konkreetne saade sünnib küll sel moel, et saates osalevad Eesti ajakirjandusväljaannete juhtivad ajakirjanikud. Eesti Raadio on selle saate juures vahendaja. Ja andke andeks, ju siis Eesti. Ajakirjandusväljaannete juhtivad ajakirjanikud niimoodi mõtlevadki. Aga loomulikult see teema on natukene laiem ja seda on ka ringhäälingu nõukogu ka arutatud, et peaks kas ette võtma ühe tõsisema analüüsi, seda ilmselt ka tudengite abiga. Et nii-öelda neid arutelusaateid üldse sügavamalt analüüsima, sest neid saateid ja need rahvateenrite analoogia on ju ka teistes raadiojaamades. Et see võib olla poliitiline tasakaalus, tas tasakaalustatus väärib vaatamist, seda ei eita. Kas kaasettekandja varb lisaaega ja 30 sekundit lehe tutvustuse. Ühed ootavad seda, et loetakse kõik teemad ette, teised ütlevad, et ja üks teema täpsemalt. Oleme proovinud nii ja oleme proovinud maa ja proovime ka tulevikus nii ja naa. Eks see tõde on kuskil vahepeal aitäh. Suur tänu, härra sarna, riigikogu liikmetel on ka küsimusi. Jaanus Männik, teine küsimus, palun. Aitäh. Austatud härra. Kaarna. Täna on siin võrdlemisi pikalt diskuteeritud selle sõltumatuse küsimus üle ja ma vabandan, aga seisab eeskätt minu arust, tema seletas, jäi, jäi küll ekslikult lünklikuks selles osas, mida see sõltumatus siis sisuliselt tähendab ja ja mida tähendab see, kui avalik-õiguslik ringhääling Eestis punkt ühes öeldakse, et ringhääling on see, mida tehakse rahvale, mida finantseerib rahvas, mida kontrollib rahvas? Võib-olla teest, spetsialistina, rääkige nüüd lisaks sellele, mis kindlasti kindlasti väga põhjendatud ütlesite, seotud Parlamendis on ringhäälingu nõukogu kaudu ja see on euroopalike. Aga sõltuvus täitevvõimust peab olema välistatud. Võib-olla rääkige seda natukene laiemalt siiski lahti milline siis on see kontroll rahva poolt ja milline peaks olema, kas siis näiteks selline ringhäälingu nõu peaksi, saal oma mingisugune mingisuguse laiema ja ühiskonnas aktsepteeritud arvamusliidrite ja väga erinevate alade koos liidrite, niisuguse seltskonna, kelle konsensuslik arvamus siis võiks mõjutada programmide koosseisu. Või ülepea ei peaks mitte midagi niisugust olema, vaid vaid ainult tegijad ise. Raadio ja televisiooni professionaalsuse tegijad ise tajuvad täiuslikult seda, mida rahvas tahab medali tarvis all. Võib olla, kirjeldage seda protsessi, kuna üldine arvamus justkui on, nii et poliitikud, Andrus Männik, aitäh, aeg on läbi. Kaks lugu ei kõlba jaheda. Sest ma teeksin siiski taas kord viite auditooriumi uuringutele. Ühest küljest näitab ka see Tavaline regulaarne uuring, mida te, AS Emor, gallup, meedia regulaarselt ja sealt tuleb välja ühe või teise raadio- või telejaama vaadatavus, kuulatus. Kui see raadio- või telejaam on kuskile poole väga kaldu sügavalt ebakorrektne, olgu seda siis poliitilises või armsa emakeele mõttes siis ma olen sügavalt veendunud, et see vaataja kuulaja lihtsalt ei vaata, ei kuula, kui tema lauba kuju ikka niisugune normaalne Aga teisest küljest tuleks nende tooriumi uuringutega ikkagi minna sügavuti, sest keegi meist ei ole nii tark, et oskab öelda, et vaat sina, kuulajad, tahad täpselt seda viide nüüd nendele sügavatele, auditooriumi uuringutele, auditooriumi ootustele ja siis selle järgi ka vastavalt programmide saatekavade kujundamine. Ja siin on nüüd ma näen küll täiesti harmoonilist võimalust. Ta on olnud ka ringhäälingu nõukoguga juttu, et niisuguseid asjadeks tegema üheskoos. Ehk siin tuleb siis ka juurde seal parlamentaarne mõõde. Kuni sinnamaani välja, et küsitlus see võib panna eriploki näiteks poliitikute hinnangutest. Et siin võimalusi on, aga meie igatahes Eesti raadios ei võta endale küll nüüd seda julgust ja ainuõigust olla see kõige targem. Ja me oleme tõesti sellega arengukavasse sisse kirjutanud. Aitäh. Tänan, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, palun. Aitäh, härra esimees, lugupeetud kaasettekandja. Oma ettekandes rääkisid sellest rahastamine väga maha jäänud tegelikest vajadustest. Arvestades neid kodu või mida? Millest me täna siin räägime? Mahajäämine vist üsna suur. Ja ma ei arva, et see võis juhtuda kuskil kas viimase poole aastaga või aastaga. Kas oskate hinnata, millal see selline üsna traumaatiline mahajäämine algas? Millisel etapil, olgu siis jutt kas palgast või elektrist ja taolistest ressurss sellest millal oli võimalik, võib-olla väiksemate vahenditega need probleemid lahendada. Kas olete hinnanguliselt sellest küljest olukorda, aitäh? Aitäh küsimuse eest. Vaadates minevikku, tundub, et see põhimõtteline otsus tehti koos ringhäälingu seaduse vastuvõtmisega aastal 94 sest koos sellega tegelikult kadus nii neist raadio ka Eesti Televisioon. Riiklike investeeringute plaanist. Sest kahele ringhäälinguorganisatsioonile on antud vahendeid justkui nagu ainult saate tootmiseks saadete edastamiseks. Tõsiselt ei ole huvi tundnud või no ütleme nii huvi on tuntud, et kuidas teil läheb ja kas te ikka püsti püsite. Aga reaalselt seda asja ei ole arutatud, et nii keerulistel firmadel nagu seda on Eesti Raadio, Eesti Televisioon ka tehnoloogilises mõttes on lihtsalt elementaarsed investeeringuvajadused. Sest selle valdkonna tehnoloogiline areng on, on tänasel päeval pöörane. Ja andke andeks selles mõttes, kas härra Sinissaar juba viitas sellele, et meil ei ole varsti võimalik enam Euroopaga suhelda, sest et kõigile on tuttav see olukord, mis tekkis siis, kui Eestis mindi üle nii-öelda euro pistikutele. Ja ostsid elektrimasina, mis ei mahtunud nõukogudeaegsesse pistikusse, vaadake sama analoogiline olukord hakkab välja kukkuma meil nüüd ka suhtlemises Euroopa Ringhäälingute Liiduga ja nii-öelda sõsarorganisatsioonidega. Algus sai jah, ma julgen küll väita, sellest hetkest, kui riiklike investeeringute plaanist kadusid Eesti Raadio Eesti Televisioon ja pärast seda on sõna otseses mõttes põlve otsas ju midagi tehtud. Kuni siis viimases hädas ka Eesti raadio läks eelmisel aastal juba nii-öelda laenu teed, sest me lihtsalt ei saa jälgida käsi põsakil seda, kuidas meie heliarhiiv hävib. Analooglindid muutuvad lihtsalt pudedakse. Ühel päeval seda Eesti raadio helivaramut enam ei ole ja me võtsime selle laenu. Ja see on meil praegu loomulikult ühest küljest nagu kivi kaelas, sest me tahame selle tagasi maksma, aga eelarve kasvu praktiliselt ei ole olnud. Samas me oleme õnnelikud, me suudame ikkagi uutel helikandjat, Nende viie oma oma helivaramu. Aga investeeringud ja veel kord investeeringud, sest et aastate jooksul oleme me ära söönud piltlikult öeldes ka oma amortisatsiooni summad. Ja loomulikult üsna tuntava murekoha tekitas ka 99. aasta lisaeelarve, kus nagu öeldakse, baas veelgi õhemaks. Aitäh. Tänan. Villu Reiljan, teine küsimus, palun. Aitäh. Investeeringutes suhtes olen mina. Saarna sinuga nõus, investeeringud vaja hädasti ja pole midagi. Mõtisatsionaalsemata küsiks niimoodi, kuidas te neid investeeringuid tahate nüüd nüüd regionaalselt niimoodi jagada, sest ma olen vestelnud nende regionaalsete raadiote meestega, nemad ütlevad, et noh, et neile ei jagu nagu mitte midagi, et, et te kardate seda Tartu ja Pärnu riigi sündi ja kas see on siis nii või, või on natuke nii, kuidas seda kommenteeriti ja mis te teete, sest sest kui te nüüd raha ei saa, siis varsti te saate kindlasti aitäh. Aitäh küsimuse eest, vastan väga hea meelega. Loomulikult kõikjal tahaks. Inimesed, et nende töötingimused oleks võimalikult professionaal, reaalsed, aga kui küsimus puudutab nüüd näiteks Tartut, Pärnut ja Narvat, kus meil on tõesti korralikud regionaalstuudiod siis seal Jumalale tänu nurisemiseks on siiski kõige vähem põhjust, sest et Tartu on meie kõige viimasem suur investeering, mille eest me tegelikult oleme ka valitsusele tänulikud, sest Tartu stuudio tõsteti nii-öelda epa majast lihtsalt kuuse alla ja kuidagimoodi tuli seda tegevust jätkata. Aga ei, vaat niisugust suhtumist tõesti ei ole, et ainult siin Tallinnas ja investeerime. Me teame küll, et meil nagu väga väga tõsises ohus raadio neli sest tehnika on lihtsalt nii füüsiliselt kui moraalselt lootusetult vananenud ja ta on investeeringute plaanis meil esikohal. Aga jah, regionaalstuudiod on meil siiski suhteliselt uued, ka Narva stuudio, mida Euroopa rahadega tegelikult aidata ehitada. Ja kui midagi ikka seal katki läheb, siis loomulikult saab sega joonde aetud, sest et need stuudiad on iga päev tööl. Nii et me ei saa lihtsalt lubada, et nad nii-öelda rivist välja langevad. Aitäh. Tänan, kolleeg Elmar Truu, palun. Aitäh, härra juhataja, lugupeetud Ain Saarna. Tootan toetan kahel käel arengusuundades toodud soovi arhiivi ja korvamatu väärtuste helilintide jäädvustamiseks nende säilitamiseks ajaloo tarbeks. Samuti nagu on vaja kaasaegset helitehnikat. Eesti raadio suureks plussiks on minu arvates see, et programmid on olnud stabiilsed juba aastaid ja pidevalt küsitakse ka rahva arvamust nende programmide suhtes. Kas on nüüd plaanis ka siiski midagi muuta nendes erinevate raadiote programmides või mitte, kui on lootust, et saad seda raha? Eesti raadio saab seda raha, mis siin arengusuundades on välja toodud. Aitäh. Aitäh küsimuse eest. Oleme ka arengukavasse tõesti sisse kirjutatud ja selle osa, et. Nukker on, kui tehakse väikese rahaga odavaid saateid, millel ei olnud püsiväärtust. Me oleme hambad risti siiski suutnud üht-teist toota, mida ei ole häbi üle kanda tulevastele põlvedele, sellest aastast me nimetame kasvõi näiteks raadioteatri suurepärast kümneosalist järjekuuldemängu Ekke Moor mis kannatab kuulata kindlasti ka aastate pärast. Aga tõsiseid revolutsioonilisi muudatusi me tõesti ei näe ette. Sest programmi formaadid on tõesti enamvähem paigas, loomulikult operatiivselt neid muuta tuleb ja kui meil õnnestub ikkagi auditooriumit sügavamalt uurida, siis loomulikult korrektuure tuleb. Aga jah, meil on mõned lüngad ja ma kinnitan ka siit kõrgest toolist, et me oleme viimastel aastatel siiski võlglased laste ees. Kuigi ka raadioteater on tootnud lastele raadio pärast. Saadet aga ma, ma, ma annan täiesti aru ja, ja, ja terve Eesti Raadio annab endale aru, et Me oleme võlglased. Aitäh. Tänan, kolleeg Paul-Eerik Rummo, palun aitäh, härra Saarnev. Siin on olnud üsna mitu küsimust, mis puudutavad ka programmi ülesehitust ja programmide sisu ja muud taolist. Ja ka varem on olnud sellelaadilise küsimus ühiskonnas üsna palju liikvel, muuhulgas selles osas, mis puudutab avalik-õigusliku raadio ühe struktuuriüksuse raadio kahe iseloomu ja tema tema programmide tooni ja nii edasi. Ja tavaliselt on olnud vastus kriitikale raadio kahe kohta see et ta teenib reklaami edastava kanalina avalik-õiguslikule raadioorganisatsioonile tegevusraha. Nüüd, kus hiljem küll kui esitelevisioon, aga siiski täitsa kindlaksmääratud tähtajal läheb ka Eesti raadio väljub reklaamiturult, nagu öeldakse. Missugused on sellisel juhul teie põhjendused raadio kahe tegevusele, deme olemasolule ja missugused on teie kujutlused raadio kahe kuidagi eraldi, struktuuriüksusena jätkade säilib. Missugused kujutletava formaadi muutumise kohta? See on asi, mis küllalt paljusid inimesi huvitab ja võib-olla te vajukeste vastama võrdlemisi üksikasjalikult. Aitäh küsimuse eest. Tõepoolest, raadio kaks on selles mõttes kahestunud raadioprogramm Eestis Eesti Raadio koosseisus. Tänasel päeval on tema programmiline ülesehitus allutatud paratamatult raha teenimise eesmärgil. See on täiesti selge. Kui jõuab kätte esimene jaanuar 2005 ja riigikogu on võtnud vastavad rakenduslikud seadusepunktid vastu ja raadio kaks jaga raadio neli. Loobuvad reklaami edastamisest siis ma väidan, et ka aastal 2005 esimesel jaanuaril on ometi Eestis see auditooriumi osa, see elanikkonna osa, kes ootab nii-öelda nooruslikumat kiiremat raadioprogrammi. Sest oleme ausad, teist vikerraadiot kindlasti ei ole teha mõtet. Ja seda on ju meile kinnitama seda euroopalik kogemused. Avalik-õiguslik ringhääling üritab siiski võimalikult Hatta erinevate auditooriumi gruppide ootusi. Noorem kuulaja ei kao kuskile. Ka siis ja meie nägemuses. Peaks raadio kaks tänasest veelgi rohkem tooma kavasse kiireid, aga lühikesi uudistesaate ka täna on raadio kaks Eesti suurim uudisteraadio. Ja praegu me tegelikult juba töötame selleni veel. Et täpsustada, siis tulevikuuudisteformaate. Ei ole täpne öelda, et me üritame teha nii-öelda uudisteraadiot nii nagu seda ebaõnnestunud paar aastat tagasi. Nii-öelda ringhäälingu erapool üritas, aga kindlasti meie mõtted sinna suunda liiguvad. Kiire uudis, kiire ilmateade. Kõik, mis võib inimesele huvi pakkuda. Ja me näeme ka siiski spordisündmuste suuremat taandumist raadio kohta, mis praegu on valdavalt siiski vikerraadio pärismaa olnud pärusmaa olnud. Ja loomulikult, kuhu suunda me oleme ka liikunud, on tegelikult Eesti muusika suur osakaal. Tänan, Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus, palun. Aitäh, härra esimees, lugupeetud kaasettekanne. Oli väga meeldiv kuulda, et investeeringute plaanis on raadio neli esikohal. Tõesti arukas, aga Ma vabandan ette, ma püüan kaks küsimuste raames esitada. Kas see, et Narva stuudio on Euroopa rahaga ehitatud ja korralik ka see tähendab, et seal ei tule üldse mingit investeeringut ja siis teine pool? Oleks sellel küsimus on selline, et viimaste aastate jooksul on aasta-aastalt venekeelsete saadete redaktsiooni finantseerimine vähenenud. Kui see programm saab kinnitada seotud sealhulgas investeeringud, kas tendents jätkub, rahastamise vähendamine võib-olla teises proportsioonis kas jääb samale tasemele võrreldes protens potentsiaalselt teiste reaktsioonidega või see hakkab suurenema, kas ta hakkab mingilgi moel arenema aitäh. Aitäh küsimuse eest, mis puudutab investeeringuid, siis see on täiesti paratamatu, et loomulikult vajab ka Narva stuudio investeeringuid, olgu või või mis see näide, et hiljaaegu Me panime, no kasvõi uue põrandakate, mis, andke andeks, raadio puhul on ka väga oluline, ta siniseks ei särtsuks ja ei annaks liigselt magnetit eetrisse. Nii et kui üks asi lihtsalt hävib, siis tuleb teda parandada ja ja loomulikult me ei saa lubada, et Narva stuudio lihtsalt nii füüsiliselt kui moraalselt nii-öelda tehnoloogilises mõttes kokku kukub. Aga praegu ta veel tiksub ja selle üle on meil hea meel. Mis puudutab raadio nelja nii-öelda programmi tootmise finantseerimismahte, siis see on tõde ja me oleme sunnitud vähenduse peale minema kõikides tegevusvaldkondades, mis puudutab otseselt programmi tootmist. Raadio neli ei ole siin. Ja kui me räägime selle aasta teisest poolaastast, siis härra Stalnuhhin võib-olla peab silmas neid traagilisi võimalikke arenguid siis. Uskuge, see ei ole Eesti raadio tahe kuidagimoodi ahistada ühte programmi, raadio neli, ei, otse vastupidi, omal ajal, kui raadio neli Eestis loodi, oli see väga poliitiliselt väga õige otsus, mida on käinud nüüd Eestimaa, on tegelikult seda kogemust uurimas ka näiteks meie lähinaabrid, lätlased, nemad omal ajal ei läinud seda teed, et teha üks täis formaatiline valdavalt venekeelne programm. Aga see on näidanud, et see otsus oli väga õige aastaid tagasi. Ja see programm on võõrkeelsele auditooriumile suunatud, sest Eesti kõige kuulatavam. Ja me peaks olema lausrumalat kujundama tahaksime sellele programmile midagi halba soovida, aga, aga see on paraku kinni sel aastal lihtsalt vahendite puudumises. Aitäh. Tänan, kolleeg Ivi Eenmaa, palun aitäh, härra esimees. Ma tuleksin Euroopa liidu temaatika juurde ja järjest levib üldsuse seas arvamus, et avalik ringe, neli kui üldse räägib Euroopa Liidus ja Eestis selles uues olukorras, siis need saated on, kas üksikud küll kole keerulised, igavalt esitatud, mõni inimene teeb isegi asjatundmatult ja nii edasi ja nii edasi. Ja nüüd minu küsimus, et kas avalik ring käeling on kavandanud lood Eesti Euroopa liitu või noh, midagi analoogiliselt saatesarju nii eesti ja vene keeles ja kas on olemas ka selleks nüüd paraku küll teine küsimusega haakub esimesega. Kas on olemas ka eesti rahvas videol asjatundlikud saatejuhid selles teemas aitäh. Aitäh küsimuse eest, Euroopa Liidu saated on tõepoolest olemas, neid tuleb veel. Seitse temaatika. Tundub tavalisele raadiokuulajale võib olla noh, niimoodi kuidagi natukene kauge ja natukene justkui kedagi teist puudutavana. Jah osanud kirglikult Euroopat omaks, võib olla keda, aga ma kinnitan teile Et me tahame seda teha ja õnneks Eestis Sa lõppenud ka need inimesed, kes sõna valdavad ja oskavad ka võib-olla juba huvitavat teemaks, huvid, ebahuvitavad teemad huvitavaks rääkida ja neid inimesi on ka Eesti raadios. See valus küsimus selleks, et Euroopat Eestisse tuua, selleks on vaja midagi, noh, rääkida asi mõõtmesse, millest sa aru saada. Aga selleks peab Euroopat tundma. Lihtsalt Euroopa Liidu direktiiv akte raadios ette lugeda, noh, see ei kaunista asja. Aga kus me praegu, andke andeks, aga ma pean jälle jõudma selle teema, nagu me praegu arutame selle üle, kas teisel poolaastal me suudame Brüsselis pidada, Eesti, ma rõhutan, Eesti Vabariigist ainukesena akrediteeritud ajakirjanikku, kes on Eesti Raadio oma Marcus aaret, kes ainsana on Eestis akrediteeritud ametlikult Euroopa Liidu juurde ja me arutame selle üle, siis on väga raske millegi äratuntava baasil Euroopat omaks, rääkis. See eeldab ikkagi laiemat haaret, eeldab suhtlemist, asjatundmist, seda ei tee ühe üksiku korrespondendina. See lihtsalt on nii. Vastasel juhul me jäämegi ajama natukene kuiva juttu. Ja ja meil ei ole raadio puhul ka sinna pilti kõrvale panna, küll aga uudislikust. Aga see üks korrespondent ei jõua ka jälitada kõiki kas või Eestist Euroopa suunal tegutsevaid. Reidi tegelasi, poliitikuid, kes käivad Euroopa suunal nii-öelda Eestile tänuväärset tööd tegemas. See on oluliselt laiem küsimus. Kuidas me toome Euroopa siia, aga me peame ise Euroopas kohal olnud. Ja ma arvan, et see on nüüd küll see koht, kus tuleb öelda, et see on kindlasti Eesti Raadio ja Eesti televisiooni missioon. Tänan, Paul-Eerik Rummo, teine küsimus, palun. Aitäh härra juhatuse esimees. Aastate jooksul on olnud üsna mitmel korral, tegelikult juba võib öelda kõva 10 aasta jooksul jutu arutlusi ja konkreetseid plaane mis puudutavad Eesti Raadio ja Eesti televisiooni hooneid, nende kinnisvaras Sainte hoonete seisundit ja nende suuri kulusid, mis nende hoonete vähegi töökorras pidamiseks vajalikud on. Ja ma mäletan üsna mitut päris konkreetse astmeni välja töötatud siis kinnisvaraarenduse plaani, mis sisaldanud läbitöötatud ideesid nende hoonete mahamüümise ja saadud rahade osaliselt saadud raha abil. Uue kompaktse hoone ehitamise ja, ja muid selliseid. Praegu seda kinnisvaratemaatikat arengukavas õieti ei ole käsitletud, kas veidike peatuksite iga sellele? Aitäh küsimuse eest, see teema on olnud tõesti aastaid üleval. Ja sellega tuleb ainult nõustuda, et olemasolevad hooned, nii kaks telemaja, kas raadiomaja on ehitatud pisut teise loogikaga, kui tänapäevaringhääling seda vajaks? Seda me absoluutselt ei eita. Ja me oleme arutanud ka selle üle, et et millised võiksid olla siis nii-öelda kõige käepärasemad võimalik osad ja millised võiks olla nii-öelda unistuste võimalused. Unistuste võimalus oleks nii, nagu nagu seda Taani riigis praegu tehakse, on see, et et ehitatakse, tehakse riiklikult suur investeering ja ehitada takse üles uus ringhäälingu hoone, mis on kogu oma ülesehituselt silmas pidanud ja peab silmas tänapäeva elektroonilise meedia arengut. Ja siis istutatakse sinna sisse nii televisioon kui raadio. See oleks ideaalvõimalus, aga see arvestades Nende ehituste spetsiifilisust Ma arvan, et härra Raag võib seda kinnitada, sest telespetsiifilisust ainult lisab sellele hoonele maksumust. Ei ole tänasel päeval reaalne. Me oleme rääkinud tegelikult võimalusest, et raadiomaja hoovis on üks plats seal, kus vanasti kõrgusse metallkarkassiga telemast. Oleks ju võimalik sinna rajada stuudiokompleks ja võtta kasutusele nii-öelda büroopinnana uus raadiomaja? See oleks kindlasti odavam võimalus, kuid ei maksa kindlasti arvata, et see on odav. Aga see oleks võimalus. Aga ühte tahaks küll kindlasti välistada, et Eesti televisiooni Eesti Raadio viiakse noh, nii-öelda kuskile lepiku veerde odavale maale. Seda ka tõestab lähine naabrite soomlaste kogemus, kes tegelikult masinast, mis on juba üsna linna kasvanud siiski tõi oma nii-öelda operatiivse stuudiomahud tagasi Kesklinna-Südalinn sest kõikvõimalikud kaudsed kulud Ja uskuge, Kadeil muutub sinna lepiku veerde, mõnda otsesaatesse minemine väga vaevanõudvaks protsessiks ja üldiselt rahvusringhäälingus hoitakse ikkagi sündmuste keskmes. Aga arengukavasse on sisse kirjutatud see, et see teema vajab läbitöötamist ja, ja ütleme ausalt läbiarvutamist, mis see kõik siis maksab. Nii maksimaalvariant, mida me nimetame unistuste variandiks, kui varianti siis kinnistu Gonsiori 21, Kreutzwaldi 14 alal. Aga me ei ole küll selles mõttes kuulutanud seda mõtet lootusetuks ja rumalaks, sest mis saaks olla Eesti televisioonile Eesti raadiol ühe tänapäevase tootmiskompleksi vastu? Tänan, härra Ain Saarna, suulisi küsimusi praegu rohkem ei ole. Kas on kirjalikke? Proua Endre on küsinud. Missugusena näeb Eesti Raadio juhtkond, klassikaraadiot ja arenguperspektiivi ja milliseks võivad kujuneda programmi ülesehituslikud suunad alalõikude kaupa. Lugupidamisega Sirje aitäh küsimuse eest. Klassikaraadio neist raadio kõige nooremprogramm ja meil on väga hea meel, et tema kuulajaskond ulatub sadadesse tuhandetesse, aga tema kuulajaskond on kanalile nii-öelda lojaalne. Ja ka klassikaraadio on oma väga väikese kollektiiviga oma tööd siiski väga hästi teinud. Ta on Eesti muusikakultuuri eksportinud Euroopasse kui rohkem, kui seda jõuab teha ükski muusikakollektiiv või mitu tükki kokku. Sest see auditoorium, mis saab osaks osaledes euroraadio muusikaprojektides on võrratuid kordi suuremad. Viimati mehe osas osalesime eurorahadega projektis ka, tõsi, sedakorda džässižanris. Ja seegi kontsert leidis väga hea vastu, kajab. Meie siiras huvi, on klassikaraadiot. Edasi arendada. Sel aastal on meil väga kasinad võimalused nii-öelda fondi salvestusteks ehk Eesti uusloomingu salvestamiseks, seda siis nii. Heliloojate kui interpreetide mõistes teisel poolaastal on need võimalused, ütleme ausalt, praeguse eelarve järgi olematud. Aga tänasel päeval ei ole ka ühtegi teist institutsiooni, kes seda tänuväärset tööd teeks. Ja kui proua Endre küsib nii-öelda sisulisest küljest, siis ühte asja tahaks hirmsasti ja väga, et Eestis oleks sõnasuutlike. Hea muusika, populariseerija kui millestki on Eestis puudu, siis klassikaraadio tunneb puudust väga headest muusika populariseerijate. Kui klassikaraadio alalisem kuulaja on tähele pannud, et siiski on tuntavalt suurenenud sõnaliste saadete osakaal klassikaraadios siis jah, ta on suurenenud, aga me loomulikult ei näe ette seda, et sõna osakaal peaks muutma oma võrdseks näiteks vikerraadioga ja muusika osakaal jääb kuskile 30 protsendi tuuri nõukogude vikerraadiol on ei, loomulikult klassikaraadio jääb täitma oma emissiooni. Ja üks mure on tänasel päeval küll hoolimata aastatepikkusest kirjavahetusest praktiliselt Lõuna-Eesti kuulajat klassikaraadiot ei kuule. Sest see õnnetus ulatub aastate taha kui Eesti raadiole lihtsalt sagedused, mis segasid. Raadiolevi Lätis ja Venemaale ja selle tulemusena tänase nabani ei ole paraku Lõuna-Eestis 70 kahekesi. 100 megahertsi lainealas klassikaraadio kuulda. Neid signaale ja pahameelt. Me saame kuulda iga päev. Aga siin on küsimus nüüd sideameti heast tahtest, sest et Sest me oleme kuulajale võlgu, Eesti raadio ei saa täita ringhäälingu seaduse nõudeid, see on tõsine mure. Ma ei saanud seda ütlemata jätta. Ja siis kasvab klassikaraadio kuulajaskond veelgi, sest need üks osa Eestimaast on täna sellest võimalusest lihtsalt ilma jääda. Härra Saarne, suur tänu. Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Järgmisena palun riigikogu kõnepulti Eesti televisiooni juhatuse esimehe härra Ilmar Raagi. Austatud riigikogu kuna aega on vähe, siis ma üritan olla nii kontseptuaalne kui võimalik peatada peamistel küsimustel kõigepealt mitmendast küsimustest on välja tulnud, et austatud riigikogu liikmetel ei ole olnud mahti võimalust aega lugeda arengukava täistekste, mistõttu on esitatud küsimusi, millele vastuseid selles täistekstis olemas. Nendest kõige tähtsam on loomulikult see, et arengukava ei mõelnud välja nii, nagu seda mainiti mitte kaks, kolm inimest tele ja raadiomajas vaided. Selle eelduseks arengukava eelduseks oli see, et ta tehtaks ühiskondliku partnerluse põhimõte põhimõttel rääkides läbi võimalikult laia hulga ühiskondlike partneritega. Eesti televisiooni jaoks oli äärmiselt tähtis see teostatakse programmis struktuuris muudatus, milles liigutakse kultuuri ja haridusprogrammide poole. Ajalises mahus oleks neid tunduvalt rohkem kui praegu. Ja need vormid, mida sellisel juhul see teistsugune lambistruktuur peaks kajastama, neid räägiti läbi erinevate organisatsioonidega, millest ma mainiksin. Teatriliitu Kirjanike Liitu, Kunstnike Liitu. Ajakirja sirp, muusikanõukogu erakanaleid ja veel nii edasi, kes kõik andsid oma Eesti filmi sihtasutust, kes andsid oma tagasisideme ja on ka omad soovid, mis on kajastatud selles samas arengukavas. Seega me ei räägi televisiooni nägemusest, vaid laiemas laastus kultuuriüldsuse nägemuses selle sellest, mida üks eestitelevisioon võiks teha või milline ta võiks olla. Nüüd järgmine küsimus puudutas stabiilsust ja rahastamist. Ma tean, et olen kohtunud kolme viimase telejuhiga, kes on kõik rääkinud ühe loo sellest, kuidas umbes novembrikuus läheb olnud tolleaegse valitsusjuhi juurde, kes ütleb, et, aga kuulge vaadake, mida te meie, meie valitsuse või valitsusliiduga olete teinud. Loomulikult ei hakkame teie raha eelarvesse sisse kirjutama, see on see, kui me räägime sõltumatust finantseerimisest ja sellest, kuidas valitseva parajasti valitseva valitsusele mitte meele järgi olemine võib kaasa tuua televisiooni finantseerimise ja jaga raadio finantseerimise nähtavus mitte progressiivse tempo. Selle teie ja selle ohuks on see, mis on käesoleval aastal juhtunud, see tähendab seda, et televisioon ei tehta ju alates esimesest jaanuarist ja lõpetades esimese detsembrini vaid kui me soovime, et näiteks järgmisel aastal me alustaksime Eesti dokumentaalfilmide tegemisega mis tähendaks Eesti elu kajastavad tunni aja pikkust dokumentaalfilmide programmi 40 tükki, neid oleks selleks järgmisel aastal eetrisse saada. Me peaksime sellisel juhul juba praegu alustama tööd nendega, panema mootorid tööle mitte ainult Eesti televisiooni, vaid laiemalt Eesti kinotegijate ringkonnad. See tähendab seda, et meil peab juba praegusel hetkel olema kindel arusaamine, milliseks kujuneb järgmise aasta eelarve. Või teine näide. Juba praegu ostetakse või räägitakse läbi 2006. aasta olümpiamängude õiguste ostmist. Kui me praegu ostame need õigused ära, joome tegelikult ei tea, milline on meie 2006. aasta kasvõi kujutatel ta eelarve, siis me oleme sellesama olukorra ees me, mis sel aastal. Et meil on terve rida ostsid juba tehtud, meil on väga suured püsikulud, see tähendab siis saate üle kanda kulud, järjest tõusevad autoriõiguste kulud. Meil ei ole enam manööverdamispinda ja me peame hakkama tegema kogu rahvale ebapopulaarseid otsuseid, see tähendab siis saated eetrist maha võtma. Ja kannatajaks on sellises olukorras kindlasti mitte Eesti televisioon, vaid televaataja, kes ei saa nendest põhjustest kindlasti mitte aru, miks, miks populaarseid saateid maha võetakse? Jah, tõepoolest alates esimesest juulist Eesti televisioon ei näita enam reklaami, mis tähendab seda, et meil on antud ajalooline võimalust tõepoolest loobuda nendest saadetest mis on lihtsalt odavalt tehtud ja mängivad ainult sellele, et suurendada vaatajanumbreid. Ja selle asemel on meil võimalus teha neid teisi haridus- ja kultuurisaateid, mis, mis ma, mis, ma loodan, et tõmbavad ligi küll ka vaatajaid, kuid eelkõige on hariva ja kultuuri-kultuuriväärtust jäädvustama iseloomuga. Millistes saadetes ma räägin? Ma pean silmas seda, et viimase 10 aasta jooksul, millest on räägitud, mille jooksul on räägitud Eesti televisiooni alafinantseerimisest ei ole tehtud midagi võrdväärselt, mis oleks sarnane mõmmile aabitsale, pisu, Hannale või kasvõi rahvalikule komöödia siin me oleme, sellepärast et need on kõige kallimat tüüpi projektid, lavastuslikult saated. Ja tegelikult me nad Uibo praegu osa meie eesti kultuurimälust, me oleme kõik koos sellega kasvanud. Aga kui me teeme jätkuvalt ainult neid saateid, mida on võimalik eetrisse lasta ainult täna, mis täidavad informatsiooni ülesannet, et Eesti ühiskonda informeerida siis siis mul endal on tunne, et tegelikult teeb seda informatsiooni ülesannet mingil viisil tõepoolest ka erameedia. On on täitmas, aga Eesti televisiooni ülesanne on luua neid kultuuriväärtusi, mida erameedia ei suudaks teha ja mida, mis on Eesti kultuurile Eesti elukeskkonna jäädvustamisele vajalikud. Singe kerkis üles küsimus kollektiivlepingust. Eesti televisioon tegi selle aasta alguses ettepaneku ametiühingule sõlmitud kollektiivleping. Me oleme tugevalt selle poolt. Kusjuures teadlased ei selle aasta eelarves ei ole ette nähtud palgatõusu, ei olnud ka sel aastal ette nähtud riigi lisaeelarves raha selle jaoks. Me tegime ametiühingu ettepaneku, et teeme selle kollektiivlepingu järgmise aasta peale, mil algab uus eelarve. Et me igal juhul võtame endale juba praegu need kohustused ette ära, vähemalt see on teil kindlalt käes, mis sel aastal juhtub seda eelminul, kui inimesel, kellel vastutab Eesti televisiooni majandusliku arengu eest, ei ole neid andmeid, et meil seda raha oleks. Ja lõpuks kus Eesti Televisioon teab, mis on õiged saated olgu kavasse kirjutatud, see asi kolmeastmeliselt. Kõigepealt on juba praegu käima läinud retsensiooni koosolekud mis tähendab seda, et televisioon kutsub iga nädal ühiskonnas prominentseid arvamusliidreid.