Tere päevast, head raadiokuulajad kohale. Sammu tagasi kujutab. Sõja on sellega rahul. Tere päevast, räägivad, on eetris. On reede, 18. mai aasta 2012. Sõnadele ehitama ehitamine on sageli küljes ebameeldiv, teinekord lausa halb varjund. Ilmselt on tegu nõukaaegse pärandiga ussi jätkega ajast, kui ehitamist iseloomustas tehniline piiratus ning vildakalt seatud eesmärgid. Kui arhitektuurist ehk siis ehituskunstist suruti välja, jäeti tagaplaanile inimlik ja kunstiline kuningat. Kartused lakkasid ametlikus pruugis üldse eksisteerimast. Samas mäletan seda iseenesestmõistetavust, millega sai kätte võetud ja vaadatud 38. aastal ilmavalgust näinud almanahhi 20 aastat ehitamist Eestis mahukat albumit, millesse oli koondatud ligi sadakond esimese iseseisvusaja silmapaistva ante ehitist. See oli periood, kui ehitamist peeti eesrindlik arhitektuurse mõtte loomulikuks väljenduseks. Kui ilma kunstiliselt mõtestatud, kõrge, ruumilise ja esteetilise kvaliteediga projektita oli avaliku ruumi hoone püstitamine üldjuhul välistatud. Kas pole ka meil viimane aeg ehitamisega seonduvas kord majja lüüa? Täna räägime ehitamise kultuurist, minu vestluskaaslasteks on kunstiajaloolane Krista Kodres. Tere. Tere. Ja arhitekt Peeter pere. Tere. Tere saatejuhina nagu ikka, Ignar Fjuk. Hüva, räägime siis sellest. Miks paigutuvad tava teadmises ehitamine ja ehituskunst sageli niivõrd erinevasse lahtrisse, kus see koer on siis maetud. No eks see mõistetele on ju oma ajalugu ja mõistete tähendused kujunevad ikkagi konkreetses kontekstis ja ma arvan, et sa ei eksinud, kui sa seda niisugust kergelt negatiivset varjundit sellel sõnal täheldasid just nõukogude perioodi ehituskultuuriga seotud seotuna. Aga ma tuletan meelde, et 20. sajandi saksa väga tuntud filosoof Martin Heidegger on arutelud mõiste ehitamine üle on selle selle mõiste seostanud elamisega nimelt on ta uuris ta siis välja, et et vana saksa keeles ehk siis nii-öelda ürgsaksa keeles tähendasid ehitamine ja elamine üht ja sedasama. Ja sealt tegi ta siis elegantse mõttesilla selle vahel, et inimene tegelikult elabki, ehitades ja ehitamine on sisuliselt eneseteostamine. Ja ühtlasi tegi ta silmad siis lahti ka selles suhtes, et et see eneseteostamine on alati seotud millegi realiseerimisega ülesehitamisega, me võime seda laiendada ka kõigile teistele tegevustele. Aga igal juhul inimene on aktiivne ta, ta teostab ennast ehitamises. Ja teisalt on loomulikult see ehitamine seotud siis sellesama tema olemisega ehk siis sellega, mis on tema ümber nende ühiskondlike-sotsiaalsete kultuuriliste raamidega. Et see on põnev, kunagi oli välk loengus, üks noor teadlane tegi ettekande loomade elamisest koobastes jätkudes, loomad ehitavad endale urgu ja et ka inimesed elasid kunagi ammu-ammu enne sinu poolt mainitud tegevusi koobastes. Ja siis noh siis nagu pärast, et arutelu käigus hakkasin mõtlema, et kuidas siis inimene kasvatab enda ümber nii palju nagu justkui tarbetult ruumi, et kui loom, loomad saavad hakkama nagu suhteliselt nii-öelda nende jaoks praktiliselt vajaliku mahuga, siis inimesel järsku on eluks vaja oluliselt rohkem ja siis see noh, nagu mõtlesime tookord välja umbes siukse asja, et inimesel on nii palju elu jooksul kogutud vara ja asju, et ta elamiseks ei vajagi seda ruumi, aga oma asjade jaoks vajab ta võib-olla rohkem ruumi kui enda elamiseks. Jaa, jaa. Ka mina vaatasin, mida see ehitamise all siis on, on mõeldud siin ajaloos ja ma ei väljunud Eesti piirest, vaid ma lappasin natukene kuusiku raamatut ja seal oli kirjas umbes sarnane sarnased laused. Et ehitamisel mõistame teatavaist materjalidest sellise ehitus dioosse toonitan dioosse loomist, milles üksikosad niivõrd arukalt ja plaani kindlalt üksteisega liidetakse. Et nii tehniliselt laitmatu kui ka kujundlikult ilmeka tervikuga tegemist on, see mulle tundus. Ta on võib-olla vahepeal natukene ununema kippunud, aga iseenesest suhteliselt selgelt välja öeldud, millega võiks ehitus päädida, siis lõpptulemusena. Vot nüüd me oleme saanud oma jutule päris kena aluse rista, nagu tõi esile selle ehitamise ja, ja ja elamise ehk olemise nagu viis selle nagu ühisele substants sile või, või mingisuguse ürgsel algele. Jaa, jaa, Peeter, sina nüüd lisaks sellele ka selle esteetilise kategooria, et kus siis meie see nii-öelda ehitamise ja ehituskunsti vanker siis logiseb, kas ta sellele nii-öelda eksistentsi eksistentsi aalselt poolelt ehk sellelt elamise-olemise poolelt. Kuigi ma ei arva, et 20 aastat taasiseseisvumist on, on on, ei ole nagu seda sedavõrd muutnud, et, et me võiksime väljuda sellest nii-öelda halva tooniga ja, ja mõistmisega ehitamise paradigmast. Ja teiselt poolt see, kas, kuidas me ehitame või kuidas me seda mõistame. See esteetilised tööriistad on ju arhitekti käes, et mis on siis ikkagi valesti, et, et, et kui kui avalikkuse ette paisatakse mingisuguseid nii-öelda suurprojektid, mida no kõik praktiliselt, kes on arhitektuurses no ütleme, kogukonnas tegevad on siis loomeliidud või, või millist võimu tasandil omavalitsuse tasandil on just nagu mingisuguse õige otsuse teinud, siis tulemuse üle laiutas käsi või, või leitakse, et, et midagi on valesti, on see siis Eka majaga seonduv, ma ei taha siin mingeid poliitilisi taustasid avada, aga, aga, aga üldine avalik arvamus? Ei, ei tunnista ka seda nii öelda noh, heaks või septembriks või siis või Ermiga seonduv või ka Tallinna linnavalitsus see uue hoonega seonduv, et mingisuguses kohas on mingisugune viga tehtud või keegi teeb pidevalt mingisugust viga. Kuidas me ei saa sellest nõiaringist välja? No et et kuusiku korraks veel kuusiku juurde tulles kusik muidugi, sõnastas ümber 15.-st sajandist pärit Leon patistavalbelti kuulsa ehitus ehitus. Tean jah, et see on ja, ja muidugi selles mõttes. Aga see, millest, millele sina, Ignar jutuviisid, sama esteetilise ja ehitamise seos luuakse ikkagi sellesama klassikalise arhitektuuriteooria raames, ehk siis see on juba 600 aastat vana. Enne seda oli täiesti ehitusmeister, oli ehitusmeister ja ta ei olnud kunstnik siis selle tänases mõtles, aga aga tulles nüüd tänapäeva, siis siis tõepoolest tuleb öelda, et, et see, mida me näeme, ehk siis see, mis on ehitatud, ei vasta sugugi alati ühiskonna ootustele. Ei funktsionaalses mõttes ega sageli ka sisest eetilises mõttes. Taas tuleb kõnelda sellest, et ega siis arhitekt, aga ka ehitaja tegutsevat teatud sotsiaalsetes raamides süsteem tegelikult paneb neid toimima arendajaid, näiteks panete toimima nii, et, et nendel on vaja saada kasumit, nad tahavad ehitada võimalikult odavat arhitektil arhitekti elukutse on ju vägagi ambivalentne selles mõttes, et ta võib ju tahta teha väga toredaid maju, aga, aga, aga väga paljudel põhjustel ta seda tõepoolest ka ei saa. Ehk siis see raamistus, mis on kapitalistlikus süsteemis arhitektuuri jaoks välja nii-öelda kujundatud, see, sellel on väga palju segavaid faktoreid, hea arhitektuuri tekkimiseks, midagi ma ei taha öelda, et neid ka positiivseid Ivasid süsteemis ei leiduks, sellepärast et need tuleb üles leida, neid tuleb osata ilmselt ära kasutada. Ja, ja selles mõttes, nii nagu ka arhitektide liit on seda ikkagi viimastel aastakümnetel püüdnud teha ühiskonda tuleb veenda selles, et on, on võimalik omavahel ühitada, niisiis raha pool kui ka esteetiline pool. Aga see nõuab väga suurt koostööd, see nõuab loomulikult ka seadusloomet. See, see nõuab ka teadvuseloomet, ehk siis just nimelt seda arhitektuuriteadvuse loomist ühiskonna laiema laiemal tasapinnal, kui seda siiani on suudetud teha. Ja, ja see on minu arvates kõige olulisem töö, ehk siis nii nagu tänapäeval kunstimuuseumid tegelevad sellega, et et lapsi hakatakse väga varakult kunsti juurde viima, nii tuleb seda ka arhitektuuriga teha. Ja muideks arhitektuurimuuseumi nõukogu esimehena võin ma öelda, et ka uuel arhitektuurimuuseumi direktorile on, on see niisugune arhitektuuriõpetus kõige madalamast tasemest täiesti kindlalt plaanivad. Et eks oleme Arhitektide liidus koos arhitektuurikeskusega seda teemat arutanud, et arhitektuuri õppe nii-öelda kõige laiemal tasemel tuleb, tuleb Eestis taas ellu kutsuda ja see kultuur, nagu see ehituskultuursel teine sõnapool siis kultuur on ju on ju ühelt põlvkonnalt teisele edasi antav teadmiste, väärtuste ja tavade ja muu niukse väärika kogum, et võib-olla Eestis on, kui alguses oli juttu siin eestiaegsest arhitektuurist ja arhitektuurialbumist 20 aastat testid ehitust, et siis ja kui väärikad hooned seal siis on, olid. Et võib-olla siinse katkestuste kultuur, et meil on olnud siin vahepeal niivõrd palju erinevaid poliitilisi tõmbetuuli üle üle käinud Eestist, et võib-olla meil lihtsalt on see kultuur, see niukene, ehitusskulptuur selles mõttes olnud niukene ähmane või lausa katkestatud, et, et eks nüüd, et uue Eesti tingimustes tuleb siis taasluua need teadmised ja siis baas, mille baasil hakata korralikult väärikate arhitektuuri ja ehituskunsti viljelevad. Et ütleme siis nii, et head arhitektuuri saab teha heale tellijale ja see tellija kasvatus, tellija, haritus on üks eeldus selleks minu meelest. Ma olen üsna palju viimastel aastatel mõelnud ja tegelenud meie nende magalarajoonide õige mitmes võtmes. No kahtlemata on väga palju neid, kelle meelest see keskkond, mis seal on, ei, ei vasta ütleme nendele soovidele, mis tänapäeva inimesel on, arvestades tema sotsiaalsust ja suhtlemist ja ja seda keskkonda, kus ta tahaks viibida. Magala iseenesest ei ole ju, ei kanna kogu seda keerukust, mida, mida ma tahaksin, kui mu uksest koduuksest välja lähen ja ja samas kui keegi ütleb, et nüüd tõesti võikski neid magalaid hakata niimoodi tugevasti rehitsema või julgem ütlebki, et lammutama ja asendama uute hoonetega siis ma kohkumusega märkasin, et, et see taasiseseisvumise aastat 20 aastat on, on ikkagi üsna intensiivne ehitustegevus siin-seal toimunud Tallinnas, Tartus. Ja nii naljakas kui see ei ole seesama vaba planeeringuline, anonüümne, isikustamata indiferentne, inimesest mitte hooliv, seesama planeerimisviis jätkub kogu aeg, keegi meid sellest ei sunni. Ja see valik, mida tehakse, on ju tegelikult mitte alati tellija või, või arendaja poolne selle valiku tekk, arhitekt. Nii et, et seetõttu need jutud, et, et aitab meile Lasnamäest aitamile mustamäest, kes siis ütlevad, et asendame selle millegi muuga, siis see muu ongi just seesama. Ja see mind kohutabki, et, et me põhjendatult võime öelda, et raha valitseb liiga palju või, või, või harimatud poliitikud aga, aga kokkuvõttes valitsevad kui ikkagi arhitektid seda vaimsust, mis siin valitseb. Nii et see, kui te räägite sellest nii-öelda noh, ütleme, arhitektuurse järeleõppega seonduvast kogu ühiskonnale kannab, siis see peaks ka sisaldama seda, et arhitektid hakkaksid nagu oma rolli omavastutus teistmoodi. Noh, realiseerima. Ma ma olen selle üle ka mõelnud ja minul on muidugi väga hea rääkida, sest mina ei ole arhitekt ja ehk siis ehk siis mul on võib-olla niisugune kõrvalt pilt, mis, mis, mis ei ole niivõrd sealt seest kuivõrd-kuivõrd siis püüab, püüab asja natukene jällegi laiemale foonile paigutada ja ja mu meelest on, on küll lugu, niiet ka meie arhitektide poolest on arhitektid. Me teame, neid õpetatakse Eestis ühes kohas varsti kahes kohas. Et põlvkonnad, kes, kes ka veel praegu osaliselt meie arhitekte õpetavad, on tulevad muide nii nagu sinagi, iginaar ja nagu sinagi, Peeter, tulevad ju nii-öelda modernismist, Nad on modernismi sünnitised ja see seesama arhitekt, geeniuse arhitekt, kunstniku paradigma on, on väga visa asenduma sellega, mida nõuab kaasaegne postmodernistlik maailm. Ehk siis see on seesama koostöös on, see on mittearvamine ja uskumine, et mina tean kõike õigesti, vaid vaid läbirääkimisi tuleb pidada tegelikult ühiskonnas väga laial tasemel. Ehk siis seda võiks ka siis väljendada, võib-olla mõistega sotsiaalselt arhitekti, niisugune sotsiaalne närv on võib-olla praegu tekkimas, aga, aga ta tõepoolest kuna ühiskonna raamid on ka väga harvad ja tegelikult ikkagi see sotsiaalsus saab, nõuab endale ka teatud niisugust institutsionaalset ja juriidilist tuge. Et seda ei ole suudetud saavutada. Ma ma toon, võib olla näite sellest, et, et näiteks Tallinna linn või, aga, aga ka terve Eesti, kus, kus ei ole olemas tegelikult niisuguseid niisuguseid mõtlemiskodasid, kus, kus, mis oleksid ka kuidagi mingite institutsionaalse institutsioonide ma mõtlen riigi või omavalitsuse institutsioonides silmis esinduslikud, kelle, kes, kes siis koos samas nende institutsioonidega, kohalike või riiklike, aga mõtleksid selle üle, missugused on perspektiivid, missugused on võimalik võimalikkus, et sest et et ehitatud keskkond ju iseenesest, me võime teda lahti võtta teatud tüpoloogiat, eks, eks ole, teatud kohtadeks, kuhu, kuhu saab ikkagi ilma midagi väga konkretiseerimata välja mõelda, teatavad teatavad lahendused. Võib-olla ka mitu, aga ka nendega nendega tuleb läbi rääkida ja, ja kogu see süsteem on minu meelest välja ehitamata. Ja praegu me näeme, et süsteem tungib peale pigem altpoolt, ehk siis kõikvõimalikke niisuguste seltside näol, mis on, mis on väga tore, sellepärast et, et nad sunnivad dialoogile, eks ole, nad hakkavad ka sedasama ametliku võimu dialoogile üha rohkem sundima ja see on koht, kus arhitektid kindlasti ei tohiks kõrvale jääda, see on koht, läbirääkimiste koht ja, ja ühesõnaga ma, mida ma tahan öelda, et niisuguseid Loomingu, loominguliselt utoopilisi arhitekte looming muidugi alati sisaldab mingeid idealiseeringut ja utoopiat, aga, aga, aga, aga mulle tundub, et seda tuleks, tuleks tasakaalustada ja võib-olla seda, mida me näeme seda praegu, et see, see protsess, algab, tasakaalustamine ja läbirääkimised, üksteise kuulamine Algab 900 vist niimoodi on jah, et, et need protsessid lihtsalt võtavad aega ja kõik need vabaühendused, kes siin on tekkinud aktiivsete kodanike baasil, et sinna kuulub ju tegelikult päris palju arhitekte ja, ja omapärasel kombel tundub näiteks Telliskivi selts, kalamaja selts, et järsku seal On isegi intellektuaalne baas oluliselt tugevam näiteks kui kuskil omavalitsuses arhitektide poolt, nii et järelikult peavad omavalitsused hakkama tegema koostööd nendesamade vabakondadega ja sealtkaudu tekkiv see suhtlus ja juba algstaadiumis võib-olla isegi noh, detailplaneeringute puhul on avalikustamine paratamatu protsess, aga miks mitte suuremate projektide puhul, kus eskiisid, arutatakse läbi võib-olla selleks, et vältida edasisi nihukesi negatiivseid tagajärgi, et midagi vaidlustatakse ja keelustatakse ja ja käiakse kohut, et selleks tuleb hakata võimalikult vara läbi rääkima ja ma arvan, et see sotsiaalsuse moment, Ta on juba arhitektidele selgemaks saanud ja saamas. Et ei ole arhitekt enam see niukene kõrgelt kuskilt Olümposelt alla vaatav tegelane, kes arvab, et ta oskab maailmaelu parandada ja õigesse suunda juhtida. Aga samas jälle kui sellist arhitekt ei ole, nagu sa ütled, kes kõrgelt Olümposelt vaatab ja ütleb, siis ma arvan, et ega me ei lõpeta ka hästi sest see nii-öelda vabakondade ja kogukondade ja seal kõik see nii-öelda hõlmitsev ja Loomulikult, see käsitleb elukeskkonda, kus inimesed elavad, aga igas valdkonnas, ükskõik kas me võtame inseneeria või arstiteaduse või, või pedagoogika või on olemas kaks tasandit, professionaalne tasand ja nii-öelda populaarpopulaarne või noh, kõik arvavad, et nad on ühel või teises aines väga hea, kuigi nad on sellest nii-öelda käsitöö lihtsalt, või, või nad pole sedagi. Nii et, et ma ikkagi ühelt poolt nõustudes teiega, et seda, et dialoogi ja koostööd pole ja siin pole süüdi sugugi mitte arhitektid, vaid see see nii-öelda võimupüramiid on ehitatud selliselt millegipärast üles, et, et nii arhitektid kui noh, ütleme sihuke professionaalne mõte ühelt poolt ja teiselt poolt vabakonnad kui keskkond või noh, see lai kodanikuühiskond, need on nagu ei ole kaasatud sellesse protsessi. Aga aga kas teile ei tundu, et mingisugune sarnasus on noh, kui me tänase teema üles võtame, siis minul nagu ma ei taha rääkida mingisuguse hoone fassaadist või, või hoonetest üldse, vaid ma ikkagi räägin linnast kui ja keskkonnast. Et seesama linnas see integreeritus või see koostöö, mis linnas peaks toimuma, see on ju sisuliselt üks peegeldus ühiskonnast. Need kodanikuühiskonnas on täpselt needsamad asjad, mis ka linnas on, on see siis koostöö või sidusus või huvide tasakaalustatus. Et seesama peaks väljenduma ka linna puhul ja, ja mina kritiseerin seda, ütleme liik liigmodernistliku, seda vaba loomingulist linna siis ma just ütlengi, et siin on kõik need erinevad huvid, tasakaalustamata, ehk peamine huvi, et inimene ei leia seal endale sellist endale sidusust oma huvide tasakaalustaja. Et kas, kas teie kunagi olete mõelnud või loodate seda, et see nii-öelda traditsiooniline linnatänav ja väljak, mis, mis tasapisi on kadunud, kuid kadumas, tuleb jõulisemalt tagasi. Kõik need uusasumid, mida tehakse põldudele või, või ka linna sisse, kui ta just päris kesklinnas ei ole, ignoreerivad seda. Et no Uusa somiti oleneb ka, et missugused uusasumid, et kui on nii eramajad või rida mõõdet, siis seal seal minu meelest isegi niisuguseid täna tänavaplaneeringut on, on, püütakse mõnikord ka ajada. Aga ega ega probleem on, ongi selles, et need tuleb kohanduda nendele struktuuridele, mis on, sest nagu sa ise ütlesid, neid ei saa lihtsalt maha tõmmata ja minu meelest on ka ka mägedel on, on On algatatud aktsioone selleks, et et seda keskkonda inimsõbralikumaks luua nii haljastuse, aga ka ka selle tihendamisega. Aga ka selle infrastruktuuri täiendamisega, mis oli ju muide nende mägede planeerimisel ka ju algselt isegi ideeks, eks ole, see jäi lihtsalt nõukogude ajal tegemata. Et et selles mõttes mulle tundub, et, et mingi ma samas ma näiteks ei tea, kuivõrd on see koordineeritud, et minu arvates võiks olla rohkem koordineeritud ja, ja, ja, ja siis ta saaks ka kiiremini ehk realiseeritud ja see tulemus oleks meile silmaga rohkem nähtav, et eks, et ehk siis ma usun jällegi tagasi tulles selle juurde, et me oleme siin praegu mingite pöördeprotsesside alguses, et et et see teadvus on küll tekkinud, et need keskkondi tuleb inimlikumaks muuta, see, see on minu arvates täiesti olemas, aga jälle ma küsin, et kas on siis olemas hoovad või survegrupid, kes, kes seda omavalitsusi ja, ja seda võimupüramiidi selleks tagasi sunnivad. Muide, ma, mul on seal võimu juurde veel kord tagasi pöördudes on mul üldse tunne, et et kui ma siin ütlesin, et arhitekt on kaua õpetanud niisuguse modernismi põlvkonna inimesed, siis ega meie riigi valitsejad on ju ka samast põlvkonnast. Et mulle ka tundub, et nad, nad on oma tiheda töögraafiku juures, pole neil eriti aega lugeda ja mõelda selle üle, kuivõrd maailm on ikkagi muutunud ja, ja kuivõrd teistmoodi seda tänapäeval mõtestab nii sotsiaalia kui humanitaar ja see on, see maailm on väga keeruline ja, ja, ja tegelikult et siin ehk siis tagasi tulles sinu selle jutu alguse juurde 20 aastat ehitamist Eestis, see on, see oli absoluutselt teine maailm, päts, kes võttis võimu, sai kolmekümnendad Neil aastatel öelda siia tulgu tänav. Aga tänapäeval see tegelikult ei ole ju enam võimalik, kuigi kuigi võib-olla valitsejad seda tahaksid ja seda muide ei kujuga, harrastatakse kõigist mööda minnes, et tegelikult väga sageli tehakse nii, et siia saagu linn, siia saagu maja ja, ja keegi ei kuula, eks ole seda eksperti või, või siis ka avaliku huvi. Nagu kui nüüd tulles tagasi selle vabakondade teema juurde, et eks see demokraatia kindlasti raskendab ja teeb keerukamaks arhitektide töö ja, ja need läbirääkimised võib-olla päädivad sellega, et hakkab tekkima palju sellist keskpärast, noh, võib-olla tekib vähem halba, aga tekib, ma arvan, tekib ka väga head vähem, et see keskpärasus hakkab domineerima. Ja, ja kui ma ennem ütlesin, et, et head arhitektuuri saab teha heale tellijale, siis läbi ajaloo on minu meelest on olnud kaks väga jatellijat, et need on olnud ütleme siis kuningakojad ja kirik ja ma arvan, et nad ja ei rääkinud kellegagi läbi, et seal langetati otsuseid nii nagu nagu sa ütlesid, et päts tegi, ütles, et siia tuleb tänav. Nii, nii toimisid. Ka need institutsioonid korra Peeter vahele räägi, hakkas ikkagi päts, nii tegi minu meelest neid nii-öelda Tallinnasse uulitsete ja väljakute ruumilise kujundamise projekte koostasid head arhitektid, kas see on lohk ja Soans ja kes veel pätsi lihtsalt allkirjastas selle? Mina küll ei tea ühtegi juhtumit, kus ta nii-öelda Mingisuguseid kunagisi Pariisi linnapeana rajas need suured alleed ja venerit, mis bulvarid, mis Pariisi tehti. Et ta oli kõike muud kui selline diktaator. Linnaehitajana. Ja aga ta ta tegelikult just nimelt andis sellele võimutoe, ehk siis ta sai aru, et see on vajalik ja ilma tema heakskiiduta ei oleks lihtsalt toimunud. Ehk siis ma tahan öelda, et kas tänapäeval on arhitektil väga palju ideesid, mis iial ei just nimelt ei realiseeru, sellepärast võimudel pole võimu tuge ja huvi. Eks ju aga ilmselt nüüd läkski see jutt päris õige koha peale võimu juurde ühelt poolt sätestab selle nii-öelda reeglid, kuidas keskkonda luua arendada seadus ehk riigikogu ehk siis ministeeriumid, kes valmistavad eelnõusid vastavalt sellele siis riigikogu võtab vastu seadusi olles ise on Riigikogus kunagi ja, ja proovides ütleme kuskilt ministeeriumi ametnike poolt tehtud eelnõusse muudatusi sisse viia, siis see oli raskemast raskem, isegi kui see oli koalitsiooni poolel, sest sest nii-öelda kaasriigikogulased vaato tekib ministri suhu ja ütlevad, et kui minister on oma ametnikeni otsustanud, siis tulebki nii teha. Aga, aga kas, kas on veel midagi muud, mis, mis võiks aidata seda üldist meelsust või, või, või noh, luua mingisuguse teistsuguse ehitamise ja ärrituuri loomise paradigma, et me võiksime selle üle uhkust tunda, et see oleks meie väiksele rahvale inspireerijaks ja, ja nii nagu soomlastele on arhitektuur või rootslastele nende disain, et me võib-olla ka seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel oli ka mingi lühike aeg, kui Eesti arhitektuur oli eestlasele mingil moel, paistis heas valguses vaatamata kõigele sellele, mis mägedes toimus. Aga mis siis peaks muutuma või mida me peaksime muutma, et see nihe toimuks? No praegu nagu tundub, see poliitiline tahe seal taga küll ei ole, ehk siis poliitikud ei ole just nimelt teadvustanud seda, kuivõrd arhitektuuril on omane arhitektuurile, on võime sümboolselt midagi kommunikeerida või vahendada ehk siis see imago, mis meie Me meist jääb on, on see, mis jääb sellesama keskkonna kaudu, eks ole, see keskkond, seda peegeldab ja kui mul käivad siin külalised ja küllap küllap teelgi, siis kes on noh, professionaalid või vähemalt selle selle sfääri ka kokku puutunud ja seda mõtestavad inimesed siis neile neile see arhitektuur räägib väga palju see, mis on üles ehitatud nii, vanalinn räägib väga palju, aga räägib loomulikult ka kõik see uuem keskkond, et siin siin see seos siis selle, sellega, kuidas ühiskond tegelikult toimib, kuidas ta arhitektuuri suhtub, kas ta suhtub ja arhitektuuri kaudu ju lõppude lõpuks suhtutakse tõepoolest inimesse, et ega see arhitektuur ei ole siis siis midagi muud kui ikkagi inimese jaoks, et see on siit väga selgelt välja loetav ja. Ma soomlased ja kogu kõik Põhjamaad loomulikult on, on sellega väga palju vaeva näinud. Eelmisel sajandil juba, eks ole, ja, ja see töö on pidev, aga, aga veel kord, et see, paraku see niisugune põlve otsas tegemine ei realiseeru, kui selle taga ei ole tõepoolest riigi aru saama, et see on meie nägu ja ta tõepoolest on, siis see on see, mida Lähme ja inimene saab teatavasti informatsiooni kõige rohkem selle kaudu, mida ta näeb. Ja see, see, see praegune praegu, mida nähakse, noh, siin on nii palju juttu olnud sellest, kuidas tullakse linna sisse või või kuidas sõidetakse mingisse asulasse, näiteks sisse. Et mis on selle linnaväljakul, eks ole, kuidas on lahendatud avalik ruum, kas seal näiteks on avaliku ruumi, mis on linnaelanikule või on seal ainult kohvikut, mis on kalli raha eest istujale ja nii edasi ja nii edasi, see on kõik poliitika seal ruumi organiseerimine, seal teatud tegevuste organiseerimine ja, ja kui me küsime, et kelle huvides on siis, siis Tallinna puhul on jällegi ma ei, ma ei taha nagu absolutiseerida, kindlasti on neid kohti, kus on ka palju ära tehtud, aga niisugust selget poliitilist tahet ei näe, on on küll väga vähe tegelikult näha. No eks, eks arhitektidel on nüüd enam ei oskagi tagasiulatuvalt öelda, kui palju aastaid aetud seda riigiarhitekti teemat noh, ütleme, et kaheksa aastat olete nüüd väga palju mööda ei pannudki 10 ilus, ilusam number ja, ja, ja praegu on just niisugune ehitusplaneerimise seaduseelnõu arutamine ja, ja me teeme seda, seda asja, mis. Meil meil teha on siis 10 aastat tulnud, ehk siis me oleme suutnud Jüri Raidla toel kirja panna siis seaduse täiendavad punktid, mis Meie jaoks ja loodetavalt ka siis riigi jaoks ja loodame siis, et keegi poliitik, minister võtab selle oma nii-öelda isiklikuks teemaks ja aitab meil selle riigiarhitekti institutsiooni ikkagi luua ja loodetavalt on see üks instrument, mis hakkab seda nii-öelda ehitatava ruumi kvaliteet eriti oluliselt mõjutama just paremuse parandamise suunas. Aga ma tahtsin veel korra tagasi pöörduda selle juurde, mis siin korra juba läbi Virklased korra oli Eesti arhitektuuril nii-öelda teine tulemine kuskil kaheksakümnendatel. Et olles suhelnud siin endise nõukogude liidu suure territooriumi Endiste ja praeguste arhitektidega siis siis tõesti-tõesti peab ütlema, seal on väga palju nimesid, keda nad meile loevad, et kas teil on seal veel Toomas Rein tegutsemas ja mäletame seal Künnapu ja lappinud ja nii edasi ja nii edasi, et et see on hämmastav, et see nõukogude aja lõpp võib-olla see Eestimaa ehitus, EKE projekt, et nad on suutnud kuidagi jääda meelde siis nii Moskva, Peterburi seal, Gruusia, siis Laser, Aserbaidžaani, Armeenia, Valgevenest, arhitektidele. Täiesti hämmastav, et astutakse juurde ja tuletatakse meelde neid aegu ja suheldakse väga soojalt porti näiteks et täiesti kohe hämmastav, et nad olid niuksed meie arhitektuuri hea arhitektuurse tolleaegse siis ja arhitektuuri kvaliteedi niuksed levitajad mööda siis seda suurt riiki ja, ja siiamaani meeles. Tere päevast, head raadiokuulajad. Pisukese siis tead, sa tahaksid teha, saaksime sammu tagasi astuda. Me oleme praegu üks eetris siiski tühjaks natukene seda konteksti avardada. Ma tahtsin öelda humoristliku vaherepliigina kuulajate tähelepanu juhtida sellele mina esindan siis luuletajaid ja minu jaoks poliitika psühholoogiline probleem, võib-olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesid ka, muidugi on olemas veel üks vaated, see on eestlase vaate, kas siis selle maa keel, laulutuules, reetsed, küsimused, mul on väike saadud, ma vabandan, see tiraad läks pikale. Kas see oli küll väga asjalik? Materjalid on väga huvitavad. Sõnaõiguse eest. Räägivad. Hüva räägivad, jätkab täna räägime ehitamise kultuurist stuudios nagu ikka kolmekesi Krista Kodres, Peeter pere, mina, Ignar Fjuk ja saate esimeses pooles jõudsime ühele, ühele instrumendile, mis võiks seda arhitektuuriehitamise olukorda nagu heas suunas nihutada. Ehk riigiarhitekti juurde mille-ga seoses lootused, et ka see ükskord saab seadusesse kirjutatud. Võib-olla ei olegi nii kauge unistus enam. Samas ma ei saa alati aru, mida mõeldakse, kui räägitakse riigi arhitektist, kas see on siis mingisugune superaju või superarhitekt, kes, kes omab selles valdkonnas nii-öelda igas küsimuses õiget arvamust, et ta võib eksimatult igas kontekstis igal koosolekul igal arutelul esindada seda nii öelda õiget seisukohta, kuigi ma tean, et arhitektuuris nagu pole õiget seisukohti. See on väga seotud loomingulisuse ka erakordsusega geniaalsusega. Kui me mõtleme, et üks selline hea inimene järsku on olemas, et et kas sellest piisab, sest see amet nõuab tegelikult ju väga suurt võimet sellest bürokraatiast läbi lüüa suruda, et seda oma geniaalsust realiseerida. Kas selliseid inimesi üldse on olemas, kes, kelles on üheaegselt Se võime administreerida ja teiselt poolt administreerida õiget asja? Nii et loomulikult see on vajalik samm, aga ma arvan, et see on ainult üks, üks üks väike samm sellel teel, et me saaksime oma omad asjad korda aetud, sest tegelikult küsimus on ikkagi võimus. Vaevalt see riigiarhitekt omab üldse mingisugust võimu, mis oleks noh, et ta tasakaalustaks seda kõike, mis toimub ja, ja planeerimise ja ehitamise küsimustes on võim kohalikele omavalitsustele. Nii et pigem ma teeksin mõttekodasid ja arutelusid, et leida need võimalused, kuidas kohalike omavalitsusse viia arhitekti staatus hoopis teisele tasandile. Et sealsed otsustamised ei lähtuks nii-öelda poliitikute tahtest, mida sageli peenrahaks vahetatakse. No ma ei tea praegu väga täpselt, kuidas Arhitektide Liit seda riigiarhitekti institutsiooni on käsitlenud, aga aga kuivõrd ma olin ise ka arhitektuuripoliitika kõige esimese tegemise nii-öelda või sõnastamise faasi juures, siis siis. Ma võin ikkagi öelda seda, et, et ega, ega keegi riigiarhitekti muidugi mingisuguse jumala või geeniusena ei näegi, et riigiarhitekt on. Esiteks on on, on riigiarhitekti olemasolu nimetamine teatud sfääri tähtsustamine ja teisalt loomulikult kui talle ei anta mingi seadusega mingisuguseid reaalseid reaalset võimu ka midagi mõjutada, siis on, siis pole sellest tasu, eks ole, ainult nimetamisest ei ole kasu. Aga teisalt ma kujutan ette, et riigiarhitekti funktsioon ongi initsieerida, niinitseerida, teatud mõttekodasid, kui ka olla kõneisik, eks ole. Et aga see nõuab väga suurt konsensust valitsuses, loomulikult jaa, ja, ja veel kord. Ma väga tahaks loota, et meie riigiisad ja ka omavalitsusjuhid on jõudnud selle äratundmiseni, millest me ennem rääkisime, et ehitatud keskkond peegeldab meid, ta peegeldab meid, meie olemist ja, ja kas me, see on alati see küsimus, et olgu, me ehitame, nihukesed me siis olemegi, küsimus on see, et kas me oleme sellega rahul ja teiseks, et kas, kas nendesamade nii-öelda valitsemisinstitutsioonide mitte kohus ei ole seda keskkonda siiski teha väärsemaks, paremaks, sõbralikumaks, meeldivamaks ja nii edasi? Nojah, et nagu me siin ennem omavahel ka rääkisime, et, et ta peaks olema spetsialist võimukoridorides ja et tavaliselt arhitektid ju ei ulatu sinna ministeeriumitesse igapäevaselt võib-olla sedasama teemat arutama, et siis riigiarhitekt loodetavalt omab oma Niukest juurdepääsu otsest. Ta ei pea ilmtingimata kasutama mingit aja kinnipanemist ja, ja pikka järjekorda. Ja eks ta peaks oma tegevuses jälgima eelkõige kvaliteetse ja jätkusuutliku keskkonna loomise ja säilitamise eesmärke ja, ja olemagi nõuandev omavalitsustele, et omavalitsusi loomulikult sinna ei ulatu, tema võim nagu otseselt, aga toodetavalt ja ta ei ole muidugi ka üks inimene, matele on ikkagi kond ja need koosneb. Meeskond koosneb erinevatest spetsialistidest, et et see ei ole nagu automaatselt ainult arhitekt, selline, kellel on arhitektidiplomi ja üks inimene istub ja määrab ja otsustab ja ja on selle ainuõige maitsepolitsei esindaja. Et pigem ikkagi saab ta olema üks oma tegevuses loodetavalt sisse suurt usaldust äratav persoon koos siis selle meeskonnaga, kellega ta koos tegutseb ja omavalitsused loomulikult siis on need, kes saavad tema poole pöörduda erinevate küsimuste üle arutlemiseks ja ja ka ja ka kodanikualgatuse korral näiteks ellu kutsuda mingeid ühiseid teemaarutelusid ja, ja ühesõnaga laiemalt hakata teemasid arutama ja loomulikult olema sealt siis võimukoridorides see, kes, kes annab edasi siis arhitektide sõnumi riigile. Ja sellega saab ainult nõustuda, aga olid veidikene läheks sellelt jutult kõrvale just selle samale, millest mõni aeg tagasi meil siin rääkisime. Et kas ehitamisel arhitektuuri ja linna ka seonduvas linna filosoofias võiks olla ka mingisugune selline inspireeriv ja Heroviseeriv võime anda kogu eestile kogu ühiskonnale mingisugune uus hingamine tuletada sellest samast, mida algul rääkisime, et ehitamine ongi see elamine kui selline. Et ja siis ma mõtlengi, et, et kui see asi ehk juhtub ühel päeval, et mis asi see võiks olla, et kas, kas see ehitamine ja arhitektuur on nii-öelda kas ta annab meile mingisuguse, meie tunde on seal mingisuguses mingisugune annus rahvuslikust või, või see see on sellest täiesti lahus kõrval, et see mingisugune imemis sünnib, mis paneks rahvas seda noh, austama ja, ja sellest lugu pidama. Et see on noh, nagu sõnulseletamatu ja ta ei ole seotud konkreetselt mingisuguse eestlasega kui selline. Või kui ta peab seda olema, kas te oskate sellele sellele küsimusele vastata? No minul tuleb kohe meelde, et et kunagi kaheksakümnendail aastatel esitati nisugune küsimus Leonhard Lapini LR Traapi, siis ütles, et see arhitektuur on eestiarhitektuur, mida teeb eesti arhitekt ehk siis? See on nagu väga lihtne definitsioon. Ja mingis mõttes väga õige, aga et et mis puutub nüüd niisuguse Rahvuse sümboolsesse kommunikatsiooni arhitektuuri kaudu sisse siis me peame. See on seal päris keeruline küsimus, sellepärast et et see on küsimus identiteedist, kas meil on olemas tänapäeval üks identiteet, kas, kas minu identiteet on 100 protsenti, rahvuslik identiteet, ma ma väga kahtlen selles ja ma, ma arvan, et inimestel on väga palju erinevaid identiteete, need identiteedid arhitekti puhul saavad ka sellesse majja nii-öelda siis kuidagi edasi peegeldatud. Ja, ja teiseks ongi just nimelt ka küsimus, et, et arhitektuuri jällegi selles klassikalises nii-öelda arhitektuuriteooria mõistmises on arhitektuuri alati käsitletud niisuguse väljendusvahendina ta peaks nagu väljendama siis mingisuguseid ideid ja kui me näiteks praegu püüame sedasama mõtet rakendada siis meie uus arhitektuuri peale, siis me näeme seal minu arvates niisugust kahte suuremat trendi, üks on tõepoolest see niisugune, ehitame tare-tareke, ehitame niisugust kunagist eestlust või kunagisse eest Eesti Eesti arhitektuuri, mis seostub talupojakultuuriga ja nii edasi ja sellega me usku siis siis kutsuksime taas välja mingisugust mingisugust uut rahvuslust. Ja, ja teine on ju väga selgelt rahvusvaheline ja ja rahvusvaheline kindlasti domineerib praegu ja siin omakorda rääkida jällegi nagu identiteedipositsioonilt, et siin küllap domineerib või see on küllap selle väljendus, et inimestel arhitektidel, intellektuaalidel on ja mitte mitte ainult nüüd, vaid ikka juba väga palju aega tagasi olnud tahe, tahe olla rahvusvaheline, seostada ennast mingite pigem siis ütleme siis nii, et humanistlik üldisemate väärtus, et ega kui seda on ainult rahvuslust. Muidugi on siin arhitektuurilisi väljendatakse lõppude lõpuks ka mitte ainult jällegi rahvusliku identiteedi või siis rahvusnäiteks, on olemas ka korporatiivsed, identiteedid, mida väljendab arhitektuur, eks ole, pangamajad on, on teatud tervelt tüpoloogiliselt identiteedid, et see, see maailm on, on, on väga keeruline. Ja Ma arvan, et kuivõrd arhitektuur kerkib ikkagi arhitektuuriprotsessid selleks et nad väga nähtavaks saaksite, nõuavad väga pikka aega. Ja, ja see praegune globaliseeruv globaliseeruv maailm ja meie, meie sealhulgas eks ole, millest me keegi ju puutumata ei ole. Pigem nagu ühelt poolt siis soosib seda ka rahvusvahelik ustumist arhitektuurikeeles, aga teisalt selle selle surve teatava surve tingimustes on ka siin loomulik nii-öelda siis kohalik vastupanu, mis mõnikord avaldub ka siis nii-öelda rahvuslikus arhitektuurikeele tagasitulekus. Ma arvan, et mõlemad on täiesti aktsepteeritavad, minu arvates ei ole siin mingit probleemi probleem, pigem on selles, kui hästi seda suudetakse siis tõepoolest realiseerida. Ja see on küsimus arhitektuuri arhitektuurset kvaliteedist, ehk siis esteetilist kvaliteedist, mille, mille ümber me siin oleme ka natukene ju juba ringi käinud, see on omakorda taas väga keeruline küsimus, nagu sa ütlesid, arhitektuur esteetiline siis ka neid enam ei eksisteeri. See on pigem sisetunde küsimus ja see sisetunne võib olla inimeseti väga erinev. Ja, ja küsimus, kas seda peale suruda, kas eksperdil on seda õige õige õigust peale suruda või ei ole, või kas, kas arhitekt ise on tingimata see esteetika ekspert, millele ma julgen kahelda, vaadates, kui palju väga koledaid maju on ka tekkinud? Ehk siis see on väga keeruline. Vist Emilurbel ütles ükskord, et, et vabandage väga, aga selle maja projekteeris arhitekt. Võttis. Ta tule enda peale. Ja jah, kunagi mul tuleb selle ka seoses meelde selle Mirur Urbel ei siis lausega, et et mul lugupeetud kursusekaaslane Jaan Jõgi, kes tegeleb just vanade majadega, ütles, et et siis nõukogude ajal pidi bussijaamas peaaegu peksa saama, kui lihtsalt vestluses selgus, et tema on arhitekt ja keegi siis püüdis nii-öelda ennast välja elada selle esindaja peale. Aga noh, ma ikkagi nüüd tulles tagasi selle eest Tiliku või rahvusliku arhitektuuri juurde, et et eks me peaksime ideedega rohkem tegelema arhitektidena, et võib olla tõe ja tõepoolest tegelema mingite bruto ja netopindade teemaga rohkem ja ja ma tea, ehitusmaksumusega võib-olla mitte nii väga, sest me ei tea sellest nii väga palju. Aga, aga võib-olla on vaja natukene rohkem iseenda sees sobrada ja ideedega tegeleda ja vaielda omavahel ja vaielda ka avalikkusega ja, ja nii-öelda pidada intellektuaalseid debatte. Aga noh, mulle tundub, et et ega Eestis ei olegi vist olnud Niukest arhitekt, vedurit, kelle järgi paljud joonduvad ja kelle, kelle tegevusi, liine või laadastiile jäljendavad. Et ma minu ja minu jaoks on olemas üks Euroopa väikeriik Portugal, kes ei ole küll nii väike kui Eesti, aga, aga seal on vaieldamatu liider Alvaro, sisage, keda hämmastaval kombel noored tudengid jumaldavad. Et see on minu jaoks nagu üks hämmastav fenomen, mida ma loodan, et Eestis saab olema, et tekivad niuksed liidrid ja nad hakkavad vedama ja võib olla tõmbavad endaga kaasa mingi niukse tekitavad enda ümber sihukese intellektuaalse nihukese atmosfääri, mis siis aitab siis vormida välja siukse meie moodsa arhitektuurikeele, mis ei saa kindlasti olema selline selgelt äratuntav kogu maailmas, aga mingi mingid niuksed konnad siis proportsioon, proport, ioonide reegleid või, või, või mingi tunnetuslikult küsimused, mis on omased eesti rahvusele, et et me näeme näiteks belglase, hollandlase kõrvuti elamus nagu praktiliselt samad, samad rahvused aga loovad täiesti erinevate arhitektuuri, ühtedel tuleb see kuidagi paremini välja ja teistel mitte nii väga hästi vähemalt siiamaani. Ja, ja noh, ma arvan, et eks ta mingi rahvuslik eripära on, et siiamaani on meil kõik hästi heliloominguga, loodetavalt saab olema tulevikus parema arhitektuuriga. See jutu võiks viia nüüd sadamasse kasutas Krista toodud sellist dualism, et on olemas ühelt poolse tared tarekest looja tüüp ja teine poolt on see rahvusvaheline arhitekt ma siia tooks ühe meie igapäevasest elust teise võimaluse. See tare-tareke, see pool on üsna sarnane, kuigi ta ei ole noh, halvustavalt meie miljööalad, kus siis on olemas reeglid, ehitusmäärused, mis, mis sealsed säilitavad, hoiavad, korrastavad ja sinna juurde, siis on väga ähmaselt defineeritud, et kas see uus mis, mis kvaliteeti ta võiks omada. Mul vahel tundub, et, et neid miljööalasid käsitletakse liialt kui lõpetatud hobuseid kui selliseid, kus nagu uut arengut uut arhitektuurset mõtet 20. ja 21. sajandi mõtet säilitades selle miljöökeskkonna mõõdu mastaabi. Et seda nagu tõrjutakse. Aga kujutame ette, et keegi ükskord otsustaks, et tänases päeva Tallinnast mingisugune suur ala säilitatakse, nii ta hetkel on, seal on mingisugune tühimik, mingisugune 80.-te aastate maja, mingisugune 22 tuhandete aastate maja, mingisugune 1947 maja, aga öeldakse, et nüüd enam midagi sinna uut ei tohi lisada, et me peame jätkama selles samas võtmes. Ma arvan, et linnad on arenenud sadu ja tuhandeid aastaid ja sellist arengu peatamist ei tohiks olla. Et iga sa tuled, muidugi, sa oled sellest põlvkonnast, kes arhitektide põlvkonnast, kes ennast väga vastandas muinsuskaitsele ja põhjusega, ma usun ka põhjusega, aga, aga seesama, kunagi, eks ole, seitsmekümnete kaheksakümnete aastate tõstatatud probleem, kas linn on arenev või tuleb ta nii-öelda unifitseerida, et ma arvan, et see on tegelikult ammu lahenduse leidnud ja see, see, need tõrked võivad tekkida mingite üksikute baasil, ma ise elan kassisabas. Sinna praegu ehitatakse mitmeid ja mitmeid maju on juba ehitatud mitmeid maju, mis on vormilt täiesti modernsed ja jälgivad küll sadamast appi jälgivad seda kinnistute struktuuri, mis on ka minu arvates väga õige. Sa oled ju ise teinud ka tegelenud ka Kadrioruga ja sinna teinud minu arvates päris hea ja niisuguse üldise regulatsiooni, et see kindlasti ei välista uut arhitektuuri, küll aga ma tean, milles tavaliselt tekivad konfliktid. Kuivõrd ma olen ehitusmälestiste komisjoni esinaine olnud aastaid siis muinsuskaitse juures, et konfliktid teki tavaliselt sellest, et muinsuskaitsjad no tõepoolest väärtustavad ja mumeelest õigusega seda vanakeskkonda, mis on ju lõppude lõpuks alati siis ka nendes miljööväärtuslike saladesse, domineerib sellepärast, et muidu ei olekski miljööväärtuslikud alad ja, ja kui sinna tuleb, siis geniaalne arhitekt mõnikord väga nii-öelda Ka ekspressiivsed, ütleme siis arhitektuuri ideedega, mis väga selgelt konkureerivad ja ja vastanduvad sellele keskkonnale, siis, siis sinna tõmmatakse pidurit ja minu meelest muide õigusega ja ma arvan, et see keskkond ei kaota. Minu meelest on niimoodi, et nagu me siin ennem rääkisime, et, et peab olema üle antud ühelt põlvkonnalt teisele teatavat väärtuste kogumit ja noh, mulle tundub, et needsamad miljööväärtuslikud alad, et tänapäeva arhitektid lihtsalt peaksid lähtuma nendest ehitusvõtetest ja neid nii-öelda tänapäevaselt interpreteerima, ma ei arva, peab kopeerima ja, ja olen täiesti kindel isegi selles, et seda ei tohiks teha, sest et koopia koopia ei ole mitte mingi väärtus, aga tuleks interpreteerida ja see ei puuduta ainult Tallinna või Tartu või Pärnu miljööväärtust, ma arvan, et ka väiksemad ja kaugemad eesti piirkonnad, et seal on väga palju huvitavaid ehitusvõtteid, millest arhitektidel oleks õppida, avastada ja mis mõjuksid isegi täiesti moodsalt, kui neid kasutada nagu õie, õieti näiteks kihnu ehitustraditsioon, kui vaadata, seal olid vaesed olut läbi aegade ja milliseid nutikaid võtteid seal rakendatud, milline on seal ehituste mastaap, niukene pisikene vastu pead lööb ukseava ja ja sa pead astuma üle kõrge lävepaku, et kui näiteks tänapäeval hakata sinna oporteerimat moodsat nii-öelda moodsat elamut, siis ma arvan, et on võimalik neid samu võtteid kasutades luua täiesti tänapäevane, aga miljöösse sobituv teos. Ja selle jutu lõpetuseks kordaksin ühte ühte mõistet, mis tänases saates kõlas, oli rahvuslik identiteet, noh, nii nagu aeg läheb edasi, ma arvan, see intenti, identiteetide kirjusus või see tõeline paabel, et see rohkeneb, et, et me täpselt ei teagi, kes me oleme, kes on meie sõbrad. Aga kokkuvõttes peaksime tundma ennast keskkonnas, mida me ehitame, millesse me projekteerime hubaselt, hästi, mõnusalt ja turvaliselt. See oli nüüd tänane, räägivad saade. Rääkisime ehitamise kultuurist. Krista Kodres, Peeter peresaatejuht, Ignar Fjuk. Uus saade on eetris uuel nädalal.