Tere, head kuulajad, tänane Reporteritund jõuab Teieni Tartust, sest meie alma maantee ja Tartu ülikool valib järgmisel neljapäeval endale järgmiseks viieks aastaks uut rektorit. Kandidaate on kolm, kes täna on meie stuudios ülikooli rakendusgeoloogia professor Volli Kalm, pürgi sektoriks ka viis aastat tagasi. Tere tulemast. Tere päevast. Ülikooli molekulaar, rakubioloogia instituudi direktor, rakubioloogia professor Toivo Maimets, tere päevast. Tere päevast. Ning ülikooli biomeditsiinitehnoloogia professor, akadeemik Mart Ustav on kolmas kandidaat. Tervist. Tervist. Saatejuhid Lauri Varik ja Mirko ojakivi. Kõiki ülikooli elu ja probleeme puudutavaid küsimusi täna käsitleda ei jõua, aga mingi valiku oleme teinud ja loodetavasti aitab see teha ka siis vahet kandidaatide seisukohtades. No alustuseks võib-olla sellest, et teid kolme vaadates paistab, et ülikool on natukene ühes suunas kaldu, et te olete kõik niivõrd ilusa nimega teaduskonnast nagu lühendatult, see kõlab nagu LOTE ehk loodus- ja tehnoloogia teaduskonnast. Kas juba ette võib öelda, et ükskõik kes Teist rektoriks saab võidab teie teaduskond ja ülejäänud Ülikooli teaduskonnad on juba ette kaotajad, sest raha neile jääb siis, kui molekulaarbioloogid on järjekordse miljon eurot maksvad pipeteerimise masina endale saanud, kui on järjekordne füüsikahoone instituut ehitatud või see kõik kõlab liialdatult, et vähemasti igal juhul te isaga hinnata seda osaliselt programme lugedes, et ülikool justkui nagu mingis suunas on kaldu. Volli Kalm, alustame teist. No ma alustaks sellest, et esiteks molekulaarbioloog, kuigi me oleme ühest teaduskonnast tõesti ja vähemalt mina ei kandideeri loomulikult mitte ühe teaduskonna rektoriks, vaid terve ülikooli rektoriks ülikooli tasakaalustatud areng on ikkagi eesmärk, esimene. Pigem on ülikooli probleem selles, et kui kui mõni tema valdkondadest on hästi edukas näiteks rahade või grantide sissetoomisel, siis siis ülikoolisisene küsimus on, kuidas tasakaalustada seda valdkondade vahel ja tagada olukord, kus ülikooli kõik osad, sealhulgas ka väikesed erialad, kus näiteks ma ise pärit olen, need hästi edenesid, nii et. Ma usun, et me kõik tegelikult kandideerime, terve ülikooli rektor ütleks, mitte mitte sellest osa arendama. Ja nimetatud teaduskonnal, kust me pärit oleme, Lottel läheb tegelikult niigi mitte halvasti, ehk päris hästi. Mart Ustav, ma olen täielikult nõus, on selge, et Tartu Ülikooli rektor on Tartu Ülikooli rektor ja mitte mingisuguse teaduskonna eest ainult väljas. Nii et kui me nüüd vaatame selles kontekstis mikspärast ainult meie kandideerime, siis ma ei oska ühelegi praegu kandideerijad midagi ette heita. Ma pigem küsiks mikspärast, teised ei kandideeri ja ilmselt tantsadeks neil kaalukad põhjused. Eks me kuuleme ajapikku, milles need põhjused on, aga meie tegevust ja Meie suundumusi vaadates ma olen täiesti kindel, et ülikool areneb tasakaalustatult väga kaugele ja väga efektiivselt, ükskõik kes meist valitakse, selle ülikooli jätnud. Ja Toivo Maimets ja loomulikult neljapäeval me valime tervele ülikoolile ja teistmoodi sektor, kindlasti käituda, aga ei saa. Minule julgust kandideerimiseks terve ülikooli rektoriks annab kindlasti see, et ma ei ole olnud mitte ainult molekulaarja, rakubioloogia instituudi direktor ja, ja teaduskonna dekaan vaid ma olen olnud ka mitu aastat, et Tartu Ülikooli prorektor, pikaaegne nõukogu liige ja näinud Tartu Ülikooli tervikuna päris hästi. Räägimegi nüüd juhtimisest edasisest viimase viie aasta jooksul on ju ülikooli juhtimisstruktuur tunduvalt ja ka põhimõtteliselt ümber tehtud ja lühidalt ja lihtsustatult saab öelda, et ülikooli juhtimist on kontsentreeritud võimu on juurde antud välistele inimestele ja teie kõigi senistest sõnavõttudest olen aru saanud, et keegi neist päris rahul ikkagi muudatustega ei ole. Ja Toivo Maimets, teie tunduks olevat olnud kõige kriitilisem. Teie meelest ei olnud juhtimistasandite muutmine ja väiksemaks tegemine õige ja, ja neid tuleks taas muutma hakata. Näiteks ma ei ole mitte kleidile nüüd rektori valimiste rallimise ajal ainult, vaid ka siis, kui Tartu ülikooli nõukogu neid muudatusi arutas ka siis ma nii nõukogu suuliselt kui ka ajakirjanduses tegelikult ka kirjutasin sel teemal koos oma kolleegidega ja ma tõepoolest leian, et see tulemus, kuhu lõpuks jõuti mitme kompromissi läbi ei ole ideaalne küll, aga ma olen ütelnud ka seda, et need inimesed, kes on praegu valitud senatisse, kes on viis inimest valitud ülikooli poolt nõukogusse üks akadeemia Teaduste akadeemia poolt ja viis ministri poolt. Need inimesed kõik teevad oma tööd täie pühendumisega ja nad tõepoolest tahavad kogu oma panus anda Tartu ülikooli heaks. Selle tõttu ma ei kiirusta Nende struktuuride muudatustega, vaatame, et teeme esimese aasta ringi läbi, vaatame, kuidas koostöö sobib ja siis hakkame järeldusi tegema. Artustamine, teie arvate? Need muutused leidsid aset Tartu Ülikooli nõukogu heakskiidul. Tõsi, need olid kompromissid, mis tehti aga me ei saa öelda, et need oleksid kusagilt peale lajatata, seal ikkagi täiesti teadlik otsus. Järelikult uue rektoraadi ülesandeks on seista hea selle eest et kontrollida, kas need otsused, mis tehti, olid õiged ja adekvaatsed. Ma arvan, et meil on praegu vara hakata midagi ütlema muutmisest enne seda, kui me ei ole korralikult läbi analüüsinud ja läbi proovinud. Kuidas on selle süsteemi toimimisega, ma arvan, peame läbima kaks eelarveperioodi. Et seejärel saaksime öelda, kas midagi on vaja muuta ülikooli juhtimisstruktuuris või mitte. Ja Volli Kalm, ma olen ka seda meelt, et üldse laiemalt võttes, et ei ole vaja niivõrd kriitikast lähtuda ülikooli arendamisel ja tulevikuvisioonide kokkupanemisel, vaid vaid nendest headest asjadest, mis on olemas ja kui vaadata seda, mis nüüd selle struktuuriga toimus või juhtus või kuidas ta praegu on, siis. Ma arvan, et tegelikult see loodud nõukogu, kus selgelt on ülikoolivälist häält rohkem võrreldes varasemaga, kus teda õieti nagu ei olnudki siis me tegelikult veel ei näe selle, selle uue nõukogu reaalsete ja ma loodan väga, et see uus nõukogu täidab ära ka selle poole tööst, mida varasemas juhtimisstruktuuris näiteks kuratooriumi teinud kuratoorium nimelt küll teatud piirini vahendas nii-öelda ühiskonna soovi asja ülikooli sisse. Aga teine pool ehk ülikooli soove, ootusi, vajadusi nüüd ütleme valitsusele, riigile, ühiskonnale ta ikkagi eriti ei vahendanud ja mul on selles osas suured lootused uuele nõukogule ja ma loodan, et see roll täidetakse. Ja mis puudutab olukorda ülikooli sees siis ma leian, et seal on endiselt õhus teatud probleemid, aga need on lahendatavad viisil, mis ei vaja seadusemuudatust, vaid tegelikult vajavad natukene suuremat inimeste kaasamist otsustusprotsessidesse. Nimelt praeguse senati nii-öelda tööle asumisega seoses kadusid ju ära kõik vana nõukogu juures olnud komisjoni eelarve, komisjon ja õppekomisjon, niisugused töögrupid, kus tegelikult oli oluliselt rohkem akadeemilist seltskonda haaratud kaasa juhtimisse, kui seda praegu on. Asju juhivad, et kas tegevaparaat on ohjad haaranud rektoraate rektor ühes kantsleri ja tugistruktuuridega on selle võimu haaranud. Õnneks on nii-öelda võimu juures endiselt ka juhtivad struktuurid, pidades näiteks silmas dekaan ehk dekaani, käivad nii-öelda valitsusena, käivad koos, aga dekaanid muuseas ei kuulu, ei nõukogu ka senatisse ja kui nad käivad koos midagi arutavad ja otsustavad siis ja hea on, et nad seda teevad, aga me hakkame küsima, et kuhu jõuab näiteks dekaanide nii-öelda mingi konsensuseni jõudnud seisukoht siis formaalselt on praegu ainuke võimalus, et rektor võtab selle kaasa ja, ja edastab, ütleme, senatini või ei edasta nii nagu nii, nagu ta seda parasjagu õigeks peab. Ehk et meil on terve rida juhtivatel positsioonil liinidel olevaid inimesi, sealhulgas suur osa professor koosseisust praegu tegelikult otsustamisest kaasa rääkimisest eemal. Aga seda on ülikoolil endal väga lihtne parandada. Ma jätkaks selle juhtimisstruktuuriga, et senat nõukoguga rektoraat nagu rektor on noh, välismaailma jaoks kõige tähtsam inimene, et ega Eesti inimesed ei tea, kes on seal senatis, kes on väga nõukogus, aga rektorile järgneb nii tähtis mees, nagu seda on ülikooli kantsler, et kantsleri tööle võtmine ja tööl hoidmine sõltub ka tulevasest direktorist eelmistel valimistel kantsleri ümber, tõsi, siis oli teine ametinimetus, oli suur kära sel korral mitte et teie olete nii-öelda selle tugistruktuuri juhtimisega rahul või peab ka seal nii-öelda tippjuhtkonnas tegema vahetusi. Mart Ustav tähendab, ühelt poolt peab aru saama sellest, mis on administreerimine, teine asi on juhtimine. Asi on nimelt selles, et ma ei ole päris kindel, kas ülikooli rektor saab ikka juhtida teaduse tegemist. Ma arvan, et selles süsteemis ilmselt ei ole mingisugust vajadust hakata minema ja teaduritele või õppejõududele näpuga näitama, mida nemad peavad tegema tingimusena olemas akadeemiline vabadus on olemas ja inimestel on täielik õigus otsustada minna selles suunas, kuhu nemad tahavad. Toimuma teie lähete esimesel juulil rektoraati, kui rektoriks saate, hakkavad nii-öelda allkirjad paberitele liikuma, hakkab inimeste vahetus peale. Ei, kindlasti esimesel juulil ei hakka reale inimeste vahetus, esimesel juulil hakkab peale analüüs. Ma arvan, et nii, nagu me pidevalt analüüsime oma teadustöö kvaliteeti, teadusteemade rahvusvahelist taset ja õppetöö kvaliteeti, õppekavade taset, nii me peame pidevalt tegelikult analüüsima oma tugistruktuuride ja halduspoole töötaset töö efektiivsust ja seda, kuidas ta täidab ülikooli kui terviku vajadusi. Sellest analüüsist on täna natuke vähe olnud, meil on sisehindamist, enesehindamist, On olemas välist vaadet on palju vähem ja ma arvan, et sellest tuleb alustada välishindamisest, nii nagu nii, nagu me oma õppekavade ja, ja teadusteemadega teeme. Sellest tulenevalt tulevad alles otsused, kas inimesi vähem vaja, võib-olla inimesi mõnes kohas juurde vaja, tuleb teha otsused sisust lähtudes. Volli Kalm, teie personalipoliitika tippjuhtkonna osas, no selle konkreetse küsimuse juurde tulles siis ma kindlasti ei nõustu sellega, et, et kantsler on rektori järel teine inimene, ikkagi ennam, prorektorid ja akadeemilised juhid. Vahet ei ole väga, kas, kas ametinimetus on kantsler või, või haldusprorektor või, või mis iganes, küsimus on selles, et mis funktsioone ta täidab ja missugused õigused või kohustused endale ülikoolis antud. Ja, ja selle valdkonnaga seoses, mida, mida praegu kantsler juhib, on, on mul siiski etteheiteid. Aga mitte võib-olla niivõrd personaalselt kantslerile, vaid, vaid seal organisatsioonis, ülesehitamisele nimelt ma ei arva, et võtame ühe näite. Ma ei arva, et ülikooli välissuhtluse näiteks peaks kindlasti olema ära jaotatud kolme erineva ametkonna vahel, sealhulgas suur osa sellest on näiteks kantsleri vastutusalas tegeleb asjadega, mis, mis on seotud ülikooliga, akadeemilise organisatsiooni suhtlusega, teiste akadeemiliste organisatsioonidega ja ma leian, et kõik niisugused küsimused peavad olema ka akadeemilise juhi prorektor rektor vastutusalas, mitte kantsleri vastutusalas. Ma tean, et ka ülikoolis on tegelikult kantsleri ja ja just nii-öelda kesktugistruktuuride suhtes etteheiteid suhteliselt laialt. Need seostuvad eelkõige nii-öelda suhtlemise ja suhtlusprobleemidega lähtuvalt sellest keskseid tugistruktuure. Tihtilugu jäetakse mitte niivõrd toetajatena, kuivõrd reeglite kehtestajatena ja ja nii-öelda administraator itena, nad peavad nii-öelda minema tagasi või tulema tagasi nende funktsioonide juurde, mis nende nimesca kõlab. Nad on tugistruktuurid toetavad kedagi. Ja, ja selles mõttes on meil tegelikult nii ülikoolikesksed kui teaduskondades olevate tugistruktuuridega seoses ka väga palju häid kogemusi. Meil on suur osa tugistruktuure tegelikult teaduskondades arvuliselt isegi nii-öelda suurema osa töötajaid. Küsimus on selles, kuidas jaotuvad funktsioonid teaduskondade ja ülikooli nii-öelda keskvõimu vahel, kes teeb mida ja mida akadeemiliste allüksustele nii-öelda kestruktuuridest vaja on. Ja see vahekord on selgelt vaja üle vaadata viisil, et tugistruktuurid ei dikteeriks akadeemilist elu, vaid vastupidi, akadeemiline seltskond on see, kes kehtestab reeglid. Ja lähemegi edasi sellega, milleks ülikool loodud on. Teaduse kõrval on selleks ikkagi põhiline õppetöö ja tudengid. Volli Kalm. Minu meelest jällegi olete teie avaldanud mõtet nagu Alar kariski mõni aeg tagasi, et Tartu ülikool peaks olema elitaarse mehk nõudeid nii sissesaamiseks kui taset ülikoolis tuleks tõsta samuti rõhutajate, et välisüliõpilasi peaks rohkem olema. Rääkige oma nägemus lähemalt lahti. Ja ma arvan, ma olen seda väljendanud ja ma, seda ma seda ma arvan, et see nii peaks minema, sõltumata sellest, et et mu põhilised oponendid mitte küll kaaskandideerijad, siin aga, aga põhilised oponendid on öelnud, et nii-öelda suurendada nõudeid näiteks sisseastumisel olukorras, kus üliõpilaste arv väheneb, noh, ei pruugi olla mõistlik tegu ja nii edasi. Ma ma endiselt arvan, et just nõuete osas elitaarsusest suurendamine või sammud hellitada väärsuse suunas on samm kvaliteedi suunas, see on kindlasti õige samm, aga see ei puuduta ainult üliõpilasega nende vastuvõtmist, vaid tegelikult kõiki töötajaid, sealhulgas õppejõude, teadureid viimaste kohta on, on minu arvates suhteliselt imelik olukord säilinud meile üle 10 aasta, kus, kus me näeme, kus nii ülikoolis kui Eestis teadusproduktsiooni kasv on, on mitmekordistunud, aga meie nõuded näiteks teaduritele õppejõududel on praktiliselt needsamad, mis olid 10 aastat tagasi, vahe on ainult detailides. Selles suunas ehk kvaliteedi suunas igasuguste stiimulite rõhuasetuste suunamist. See eeldab ja ootab meid tegelikult ka tegevustoetuste süsteemile üleminek ja tulemuslepingute sõlmimine haridusministeeriumiga, kus kus rõhuasetus ülikooli tulnute arvult kandub edasi lõpetanute arvule ja hariduse omandanute arv on tähtsam kui siis astunute arv, mis, mis omakorda tähendabki seda, et me saame rõhuda rohkem kvaliteedile, sellega saame parandada õppejõudude ja tudengite arvu suhet ja nii edasi, nii et ma nõustun jah, tuleb kvaliteedile. Mart Ustav, kuidas tudengeid tuleks vastu võtta, et siin ülikool on eksperimenteerinud, vahepeal võeti lävendipõhiselt, nüüd lahenditest loobuti, et mida teie toetate? Ma arvan, et iga teaduskond peab otsustama, milliselt ta peab õigeks rakendada neid valikukriteeriumid, mille alusel tudengid välja valitakse, see võib-olla sisseastumiseksamite järgi, testide järgi või minu pärast ka seal lävendipõhiselt, see on igal erialal omaette küsimus, mis vastavate teaduskondade inimeste poolt peab lahendama. Toivo Maimets, kas te tahate midagi õpe ülikooli pääsemise osas lisada või asuks õppekvaliteedi juurde? Teie ülikooli pääsemine on ka väga tähtis asi, loomulikult ma arvan, kui tagasi dollade algse küsimuse juurde, siis ülikooli eesmärk peaks olema lihtsalt vastu võtta Ta kõige paremaid tudengeid ükskõik kust riigist siis parajasti nad tulevad, enamus neist jääb tulema kindlasti Eestist sama hästi ka teistest Euroopa Liidu riikidest ja, ja ka väljapoolt. Nii et ma tegelikult ei saa isegi sellest sõnast helitaarsus selles kontekstis päris hästi aru. Tegemist on lihtsalt sellega, et me peame oma peeti hoidma ja seda edendama ja seda saab edendada nii sisseastumise kaudu kui ka siin toimuva õppetöö tegeliku toimetamise kaudu. Ma küsiks veel õppekvaliteedi osas, et kui suhelda tudengitega ja tudengite debatti kuulama vaata siis väga paljus oli küsimusi õppekvaliteedi osas. Tudengid küsivad, et kuidas uus rektor saab garanteerida, et nad ei kaota oma hariduse kvaliteedist, kui nad valivad Tartu. Et alternatiivid on ju minna välismaale õppima, et kas õppekvaliteediprobleeme on suuri probleeme, mis vajaks kiiret lahendust. No igasuguse asja kvaliteedist rääkides tuleks kohe küsida, aga mida te mõtlete selle kvaliteedi all ja kuidas te seda mõõdate kui meil teaduse alal oleme mingisuguse mõõdikute süsteemi paika saanud, ehkki ta ei mõõda tegelikult otseselt teaduse kvaliteeti, vaid mingisuguseid bibliomeetrilisi andmeid, mingisuguseid tegevusest, tegevusandmeid, aga meil on enam-vähem ettekujutus olemas, kuidas teaduses seda kvaliteeti eriti mõõta, ehkki me vaidleme selle üle pidevalt siis Me töös tegelikult me oleme astuma alles esimesi samme selle kvaliteedi mõõtmise poole. Esimene samm Tartu Ülikoolis on päris tublisti astutud ja seal on kõik see, mis puudutab üliõpilaste tagasisidet taine kursuste kohta. Nad saavad oma arvamust avaldada hinnangud õppejõule ja vähemalt mõnes teaduskonnas, nii nagu ja meie teaduskonnas võetakse neid leppesse tagasiside arvamusi ka päris tublisti arvesse. Kui jutustatakse kandideerimist õppejõudude taaskandideerimisest oma postile, siis need ka läbi arutatakse, aga see on ainult üks mõõdupuu. Sellest ei piisa ja tegelikult tuleks välja töötada terve teaduspõhise kõrghariduse kvaliteedistandardite süsteem. Ja minu väide on see, et me ei saa ootama jääda, et keegi seda meie jaoks teeb ministeeriumist või kuskilt mujalt. Sest tegelikult praktiliselt kogu Eesti teave selle alal on tegelikult koondunud Tartu Ülikooli, nii et see on asi, millega me peame ise tegema siin, olema eeskujuks teistele ülikoolidele ja kaabiks ministeeriumile. Tahate siis keegi veel maimetsale midagi vastu öelda, metsa täiendada? Valik on jah, ma nii palju täiendan, ma olen sellega nõus, et, et seda on raske mõõta kui teadust, aga ei ole nõus sellega, et seda pole üldse võimalik mõõta ja ma väidan, et seda, seda on ka mõõdetud. Ja üks näide, kui vaadata möödunud aastal 2011 toimunud vilistlaste küsitlust siis siis noh, hea märgina selgus sealt, et kõigepealt ainult üks protsent aasta varem lõpetanutest on, on töötav, ülejäänud on ülikooli lõpetanud, kõik töö leidnud. Aga kõige muu kõrval küsiti lõpetanute käest, et nende praeguses töökohas, millistest oskustest ja teadmistest neil kõige rohkem puudu ja mida oleks ülikool võinud nende harimiseks teisiti teha. Ja suure ülekaaluga olid esikohal nii-öelda üldoskuste küsimused, nagu arvutihariduskeeled, meeskonnatöö personaalne suhtumine ja niisugused asjad. Sõltumata erialast, mis eriala inimesed lõpetanud olid, olid koondasid vastuse nende küsimuste üle või ümber. See on tudengite tagasiside ja täpselt sama oluline on ülikoolidel arvestada tegelikult ka tööandjad tagasisidet oma nende õppekavade arendamisel ja õppekvaliteedi tõstmisele. Teie Mart Ustav olete ju ka kurtnud oma programmis seda, et tudengid tulevad esimesed nädal aega, kuluvad nii-öelda asjadest arusaamisele. Täiesti õige, me peame eristama kvaliteeti erinevates valdkondades, peame tõsiselt pöörama tähelepanu õpetamise kvaliteedile. See, kuidas on vastavad kursused, vastavad aind, et ettevalmistatud, kuidas on õppekavad koostatud, kas annavad need piisavalt korraliku hariduse inimestel. Just seesama küsimus, mille Volli juhtis tähelepanu, et inimesed tahavad oma õppekavasse selliseid aineid ja selliseid erialasid, mis aitavad neil elus paremini hakkama saada, olgu siis keeleoskus või olgu see siis suhtlemisoskus või olgu siis arvutivaldamise oskus. See on üks komponent, kus tegelikult ülikool peab väga intensiivselt kaasa töötama ja edasi arenema ja see ei ole protsess, mis on üks kord paika pandud ja sellega siis enam midagi muutus, on pidev muutumise protsess. Me läheme eluga kaasa. Teine asi on mõtlemise kvaliteet, mis suuresti määratletakse ära selle poolt, kuidas noored inimesed oma õppimisse suhtuvad, milline on nende motivatsioon, kas nad on siin niisamuti aega surnuks löömas või on tõesti näevad oma elukutse omandamist ja kõike sellega, mis sealt kaasneb. Nii et ma arvan, et see selles programmis välja toodud reegel ütleme, õpetada kõigepealt noortele tudengit seda, kuidas õppima peab, kuidas selgitada neile, kuidas jaotada aega, millele tähelepanu pöörata, ma arvan, et see tuleks sisse viia, mis on juba tegelikult olemas Lottesse matemaatikateaduskonna selle sellise algse noortele rebastele ettevalmistava programmi juba käivitanud, kui me käivitamisele ülikooli, ma usun, et see aitab oluliselt kaasa noortel inimestel hakkama saada. Kaasame nüüd oma saatesse neljanda külalise, praeguse Tartu Ülikooli rektori Alar Karise ja härra Karisega oli juttu sellest, millise ülikooli ta teile rektorina maha jätab ja mis on need põlevad probleemid, millega te peate hakkama tegelema juba esimesest päevast alates, kui rektoriks valituks osutuda. Esimesel päeval, mida rektor peaks tegema, on see, et kõigepealt vaatame otsa nendele numbritele, mis, mis ülikoolis on tema eelarve ja, ja vaatama üle, mis inimesed ülikoolis on ja siis võtta vastu otsus, et kas need ideed ja mõtted, mis rektori valimiskampaania käigus välja käidud millises mahus, seda on võimalik teha, et see on teatav tõehetk, mis saabub selgelt sellel päeval, kui asutas selle ametisse, sest iga rektor kindlasti teeb personalimuudatusi, aga 3000 viissadade töötajate välja vahetada ei ole võimalik. Ehk siis teisisõnu rektor peab saavutama oma tulemuse just nende inimestega, kes täna ülikoolis on struktuurireform, see ja uue ülikooliseaduse rakendumine, et need on nüüd lõppenud protsessid või uus rektor peab ka sealtmaalt, et nii-öelda oma panuse andma kindlasti peab, et mis puudutab Tartu Ülikooliseadus, siis siis seal on uued struktuurid, nii nii nõukogu kui sõnad, need on kindlasti vaja panna tööle, niipalju kui Reet rekto suudab seda mõjutada, sest see on protsess, mis kestab kindlasti veel veel kaks aastat ja ütleme niimoodi, et kaks eelarve protsessi. Et ma ei näe ka seda, et uus rektor astub ametisse ja leiab, et oleks vaja Parlamendi poole pöörduda ja seadust muutma hakata. Ja selge on see, et ülikooliseadus, mis nüüd on jõustunud, seal on palju nüansse, millega rektor peab igapäevaselt tegelema. Siit võib-olla ka üks soovitus, et, et ei upuks ära pisiasjadesse, et see on nüüd kindel, et rektor peab vaatama natukene kaugemale kui just need igapäevased probleemid, mis võivad tekkida kas või sellest samast ülikooliseadusest lähtuvalt. Kui rääkida eelarvest, siis milline on ülikooli eelarve järgnevatel perioodidel, et siin tuleb arvestada seda ju, et riik on muutmas ja muutnud ülikoolide rahastamise põhimõtteid ka tulemuslepingud, mis on sõlmimisel, panevad paljuski rahastamise paika, et mis see nii-öelda perspektiiv eelarve teemal. Riigieelarvet siis riigieelarves on ette nähtud järgmisel aastal 6,1 miljonit mis eelkõige läheb selleks, et kompenseerida seda, mis läheks kaduma nii-öelda tasulise õppe kaotamise käigus. Kuidas see tegelikult jaotub, on ikkagi riigieelarve protsessi käigus, täna me veel seda ei tea, ei tea, nii nagu me ei tea ka tegelikult tulemuslepingu sisusesse, komisjon alles töötab. Nii et väga palju on tundmatuid, millega peab hakkama rektor kohe tegelema, et saada siis nende numbrite sees midagigi aru ja ja kuidagigi 2013. järgnevate aastate oma eelarve strateegiat töötada välja, ma pean tegelikult ütleme rektorikandidaatidele või siis juba tulevasele rektorile. Pean oluliseks, võib-olla kahte asja on üks on see, et ülikooli rahvuslane, renomee, mis täna on viidud teatavale tasemele, et see kindlasti jätkuks. See on ülikooli jaoks väga, väga oluline ja ma ei pea siin silmas ainult edetabeleid, kus nüüd siis Tartu Ülikoolis on nagu nähtavaks muutunud, see on oluline ja läbi sellega leida siis tasakaal. Meie rahvusülikooli ja selle rahvusvahelistumise vahel. Et milline see tasakaal täpselt on, see ei ole kerge ülesanne, aga seal on vaja lahendada. Ja võib-olla üks kõige olulisem küsimus, mis on see, on õpetajakoolitus, et Me oleme siin tänases juhtkonnas selle viie aasta jooksul püüdnud lahendusi leida. Püüdis leida keemia rektor Jaak Aaviksoo, diftime või enamuses põrkasime selle taha, et ei ole, ei ole vastavat liidrit, kes võtaks, võtaks selle vastutuse, seda õpetajakoolitust edasi arendada ja see ei ole ainult Tartu Ülikooli küsimus, see on laiem küsimus on pigem juba riigi küsimus ja ma usun, et rektor peaks pöörduma selles suunas tõesti riigi poole, et see oluline küsimus hariduses tervikuna saaks lahenduse lähiaastatel. Ja jätkame nüüd stuudiost ja anname siis teile kommentaariks võimaluse just selle õpetajakoolituse osas. On teil konkreetsed ettepanekud välja käia, kuidas seda parandada. Volli Kalm. Ja ma nõustun, et, et liidriprobleem on probleem, aga see ei ole kindlasti ainus, mis õpetajakoolituse ümber ülikoolis on, on, see on olnud ligi viimased 10 aastat nii-öelda permanentses revolutsioonilise situatsiooni seisus ja sellises sellises seisus on ka raske leida kedagi, kes, kes nii-öelda võtaks selle asja südameasjaks ja kui siin vahepeal ka üks noor ja tegelikult minu arvates väga tubli mees leiti, siis, siis ma arvan, et seal jäi natukene selle niisuguse keskvalitsuse või rektoraadi puhta administratiivset poest puudu, et, et see asi ära korraldada. Milles see probleem on, probleem on tegelikult selles, et ei suudeta ära jagada üliõpilasi mõeldes tegelikult nende taga olevat raha erinevate teaduskondade vahel praktiliselt üheksa teaduskonda, 10-st vabandust 209-st praegu siis tegelevad vähemal või rohkemal määral õpetajakoolitusega. Ja ma tean, et, et suuremate dekaanide, suuremate õpetajakoolitusega tegelevate dekaanide ja praeguse rektori vahel on läbirääkimised jõudnud suhteliselt lähedal sellele, et leitakse konsensus kuidas koondada õpetajakoolitus ühte kohta. Oluline on selle juures ära lahendada rahastamise küsimus, et et nii-öelda raha jagamine teaduskondade vahele, koolituse läbiviijate vahel ei, ei hakkaks takistama mõistlikke muudatusi. Ja ilmselt on vaja meil sisse tuua mis iganes maksab õpetajakoolituse arendamiseks välist kompetentsist, välismaa õppejõude. Nii jõudsimegi rahani, mille ta ilma mitte kuidagi ei saa ja räägime siis ka ülikooli eelarvest. Mart Ustav. Te olete rõhutanud, et kui riigilt lisaraha või ütleme, vähemalt märkimisväärset eelarve kasvu ei tule, siis tuleb ise fondidest, Euroopa Liidu programmidest, kust iganes olla edukam raha saamisel, mõtlesin tirin teid. Eesmärk on sõna otseses mõttes teadusraha kahekordistada väljast sissetoodava raha arvelt ja teadlane peab veenma finantseerijaid oma idee uurimise vajalikkuses. Ehk tuleb ise teha sellist enesemüümise tööd rohkem. See on ju kogu aeg ju, ega meil ei anta rahani samuti nutsu kätte, vaid me peame põhjendama, milleks me seda raha kasutada, ka erasektoris tuleb rohkem raha kätte saada. No aga seda enam. Seda sellepärast, et see on ju ressurss, mis ei ole praegu korralikult kasutusele võetud ja, ja, ja seega nii-öelda on selge, et Euroopa Liidu fondid, suhtlus ettevõtlusega ja kõik sellest tulenev, peab suurendama meie ressurssi ja, ja võimalusi teaduste tegemiseks. Aga kas kõikides teaduskondades on võimalik erasektori raha kaasata, et näiteks teid toetavad väga paljud juristid, et milline soovitustel juristidele on, et kuidas nemad saaksid teaduskonda lisaraha tuua? Täpselt samuti, ega siis nii-öelda ei ole siis midagi keelatud juristidel teaduse tegemine, selle teaduse finantseerimine, nii et ma, me oleme teadus, põhi, neli kool ja ükskõik millisel erialal on võimalik saada lisaraha teadustöö tegemiseks mitte ainult riigifondidest, vaid ka ka teistest. Ma jätkaks eelarveprotsessidega eelarveasjadega Toivo Maimets, et teie olete programmis kõige Hildamalt lubanud teeprogrammis on juttu sellest, et kahe kolme ja suisa neljakordistada siis akadeemilise struktuuri palku, et mainige, kuule ütleme, et palju dotsent praegu palka saab ja kuivõrd kiiresti seda oleks võimalik, kas kahe- või kolmekordistada. Nad päris täpselt seda kohta ei lugenud, siiski seal oli kirjas main, neljakordistada seda vaid ma eesmärgiks on jõuda vastavalt kahe-kolme-neljakordse Eesti keskmise palgataseme jõude Lektoritel dotsentidel ja professoritel seal kahjuks on päris suur vahe. Nüüd ma olen täiesti nõus praeguse rektori Alar Karisega, et kui rektor esimest päeva kameeti läheb, siis on mõistlik vaadata otsa eelarvele. Mind valiti esimest korda Tartule nõukogu liikmeks 1000 aastal 1993. Nii et sellest saab õige pea 20 aastat ja ma väidan, et sellest ajast saati ma olen pidevalt Ülikooli eelarvega päris hästi kursis olnud. Ma olen ka täna Tartu Ülikooli nõukogu liige, nii et nii aastaaruannete täitmise kui uued eelarved on mul kogu aeg silme ees ja selle tõttu on mul päris piisav enesekindlus väita, et kõik need nii-öelda lubadused või need soovid, mida ma olen oma programmis pannud kirja, need on tegelikult ka teostatavad. Täna me oleme nende koefitsienti tega maas tegelikult aastal 2011 isegi keskmise palgaga võrreldes Eesti keskmise palgaga võrreldes need koefitsiendid pisut langesid, võrreldes aastatega 2010 ja 2009 aga on võimalik kasutada sisemisi ressursse, efektiivsemalt on võimalik töötada selleks, et välimisi ressurss oleks. Siin ma muidugi nõustun kolleeg Mart Ustav, igat väliskaante tuleb rohkem tuua, see on minu südamele rõivas teema. Tõenäoliselt ma olin üks esimesi Eestis 90.-te aastate alguses, kes siia üldse Euroopa Liidu kaant hakkas tooma. Aga ma pean nentima, et väliskraadid moodustavad täna ülikooli eelarvest kuus protsenti. Nii et kui me seda ka kahekordistame, siis nendele, kes seda samuti saavad, on see küll suur samm. Aga elamus Tartu Ülikooli eelarvest ja siin tõepoolest seda õigesti mainisite, hulka teaduskondi, kes ei ole nii teadusmahukad, nende jaoks jääb ikkagi põhiliseks allikaks suurel määral õppetöö ja see teadusraha, mis on Eestis olemas, nii et ma arvan, nendel suundadel tuleb oluliselt rohkem. Volli Kalm, teie olete välja käinud hoopis sellise mõtte, et kui eelarve ei saa kasvada, siis tuleb prioriteedid paika panna ja eelarve struktuuri muuta. Mis siis on või oleks teie eelistused? Eelarve saab kasvada ikka ei, selles mõttes ma olen ka Mardostaviga nõus, et välislepingud ja need saavad kasvada, aga ma leian, et ja peavad, kas kindlasti kasvadki küsimustki. Aga raskuspunkt on just sellest, mida ülikool teeb. Ütleme, et ühe valdkonna tugevad näiteks Lotte, Stavad hästi palju nii-öelda välisraha sisse, mis saab selle võrra parem siis näiteks filoloogidega ja vot need otsustuskohad ehk kui palju või kui vähe solidaarsusprintsiipi ülikoolis rakendatakse, on, on ülikooli enda teha, miks edukad peavad teisi toetama? Aga sellepärast, et ka edukad saavad aru, et Tartu ülikool on laiapõhjaline universitlase tüüpülikool ja kõik tema osad nii palju muidugi ülikool seda otstarbekaks peab ja on kokku leppinud, peavad elus ja hinges olema arenema niisama nii-öelda elu ja surma piiril, viriseb virelemist, ei, ei ole mõtet hoida siin ülikoolis. Mart Ustav räägib sellest, et on eelisarendatavaid erialasid tarvis. Volli Kalm räägib sellest, et ülikoolis on palju õppekavasid. Ma ei tea, kas te räägite ühest samast asjast. Mitte päris, kui mina võin öelda, selles mõttes, et ühtepidi nad käivad koos, kui ei ole korralikku teadus, ei ole ka korralikku teadusülikooli nii-öelda sarnast või selle kvaliteediga õpet. Aga on ju ka praegune olukord selline, kus, kus ei eesti tervikuna ega ka Tartu ülikool ei suuda tegelikult kõigis teadusvaldkondades alamvaldkondades maailmas arvestataval tasemel kaasa rääkida, nii et me tegelikult juba oleme ka praegu valikuid teinud ja ma leian, et nende valikute tegemine, eriti selle taustal, kus kus ülikool ja Eesti riik tegelikult peaks hakkama natukene hakanud sõnastama poliitikaid näiteks järgmise Euroopa Liidu rahastusprogrammi ajal, kus, kus eeldatakse riikidelt nutikat spetsialiseerumist eeldatakse kontsentreerumist nii-öelda tulevastele tehnoloogiatele, mis, mis majandust ühiskonda arendavad, siis on täiesti selge see kogu laias teaduste ampluaas ei ole lihtsalt konkurentsivõimelised. Me peame panustama sinna, kus me oleme tugevad. Mis need eelisarendatavad valdkonnad, Mart Ustav, teie jaoks on? Kui me võtame Eestis IT-sektor, väidab, et temale nendel on vaja 2000 spetsialisti, selleks et see sektor normaalselt areneks. Ma küsin teie käest, kas ülikool peab sellele adekvaatselt reageerima ja seisma hea selle eest, et IT-valdkond areneks intensiivselt ja kiirendatud meie meie riigis, meie ülikoolis ja ma arvan, et vastus on kõigile selge? Jah, nii see peab olema. Milles seisneb meie nii-öelda infotehnoloogiliste arenduste tugevus, on see, et see baseerub väga tugevale matemaatikale. See tähendab seda, et kui me arendame ülikoolis infotehnoloogilisi rakendusi ja kogu sellega seotud teadust sellega me saame kaasa haarata ka need, mis võib-olla ei ole sedavõrd olulised või neil ei ole sellist ressurssi võimalik kusagilt sisse tuua, aga läbi selle, et nad Kontlikulteerivad arvutiteadusesse, sellest on võimalik ka nende oluline edasiareng, nii et ma olen seda meelt, et selline strateegiliste suundade paikapanek igas teaduskonnas igas valdkonnas on äärmiselt oluline struktureerida õigesse teadustegevust Eestis. Kuigi ka järgmisele küsimusele tõenäoliselt Mart Ustav, teie oleksite kõige õigem vastaja, ma küsin seda Toivo Maimetsa käest, et natukene põnevust tekitada, et Toivo Maimets Eesti ettevõtluse ja teaduse koostöö osas maailmas mitte kõige teravamas tipus ja ettevõtjad kurdavad, et ülikoolid on küll kõvad jutumehed ja on valmis näiteks EAS-i innovatsiooniosakute eest teatud asja uurima ja uut teadmist looma, aga tulemused ei saabu loodetud kiirusega, seda ettevõtjate arvates ja mitte alati ei ole lihtne Ülikoolis jutule pääseda. Tõsi, tehnoloogiainstituudis ma olen kuulnud, on see kõige lihtsam, et kuidas nii-öelda paradoks lahendada. No siin ma võin rääkida Enda positiivsest kogemusest molekulaarrakubioloogia instituudil, mille direktor ma praegu olen, on juba neli aastat olemas bioettevõtlusõppekava selle me töötasime välja koos kõigi arvestatavate biotehnoloogiaettevõtetega, mis Eestis olemas on. Me oleme mitu korda nendega algusest saati nõu pidanud, mida peab seal õppekavades olema ja mis on kõige tähtsam on see, et need ettevõtjad ise käivad lugemas loenguid ja need üliõpilased käivad praktikal vaadates ma kuulan perioodiliselt ära nii praktikaaruandeid kui ka ettevõtjate seisukohad nendes asjades ja ma näen, et tänu sellisele väga heale kommunikatsioonile on mõlemad pooled väga rahul ettevõtjad rahul sellega, et neil on sõnaõigusõpetuse sisu suhtes ja üliõpilased on rahul sellega, et väga paljud neist saavad juba praktika lõpuks ka tööpakkumise nende silmades. Nii et ma väidan, et kui mõnes sektoris on ettevõtte ja Tartu Ülikooli suhe viletsam, siis tuleb siin lihtsalt natukene rohkem tööd teha. Ma arvan, et Tartu ülikool on kasvanud väga suureks ja tema teadus on suurem kui Eesti ettevõtlus on suuteline tegelikult nii-öelda tarbima. Seepärast me peame oma suundumustes minema Euroopasse minema maailma ja leidma enesele partnerid, kes seda teavet, mis me oleme välja töötanud, on suutelised kasutama ja rakendama, ma arvan, et see on ainukene võimalus, kuidas me selles praeguses tasemes saame hõlmata ettevõtlust ja raha oluliselt juurde tuua meie tegevusele. Nii aeg surub takka. Me tahame veel mitmeid teemasid käsitleda koostööst ettevõtjatega, just rääkisime ka koostöö teiste Eesti ülikoolidega. Selle kohta ma teie programmidest väga midagi ei leia. Kas te dubleerimist Eesti ülikoolide vahel ei näe äkki millestki loobuda? Volli Kalm. On ikka dubleerimist aga on õnneks ka järjest rohkem arenevad koostööd. Ma arvan, et see vastastikku kasulik koostöö aitab vähendada dubleerimist. Nüüd Tartu ülikoolil kui nii-öelda klassikalisel ainsal Eesti klassikalise ülikoolile on kõige raskem võime rääkida võib-olla sellest, mida võiks näiteks teiste ülikoolidega võrreldes siin dubleerimisi mõttes tagasi tõmmata. Me ei saa seda eriti teha, sellepärast et me peame oma nii-öelda selle laiali puse säilitama. Aga seda on võimalik teha ühisõppekavasid, luues, mida on meil tehnikaülikooli, Tallinna Ülikooli maaülikooliga. Meile on ka kolm inglisekeelset õppekava koos teiste ülikoolidega. Lisaks on meil ju pooled tippkeskused Eesti teaduse tippkeskustes tegelikult koostöös teiste ülikoolidega, nii et ma pigem rõhuksin sellele sellele koostööle dubleerimisi mõttetu dubleerimisi. Küsimus kerkiks minu arvates võttes lauale näiteks siis, kui Tartu ülikool tahaks Tallinnasse Akadeemia teele oma oma, ütleme, kolledzi teha, kui sa hakkad ehitusinsenere koolitama, siis tuleb, siis peab keegi olema, kes ütleb, et see on jabur. Ja umbes umbes sama mõistlik tegevus, nagu näiteks on tehnikaülikooli keskkonna teaduste kolledžis Tartus, kus on tegelikult kaks kõige tugevamat keskkonnateaduste ülikooli juba ees olemas, eks et me oleme teiste ülikoolidega konkurendid, aga me oleme ka seal, kus kasulik on, oleme ka head koostööpartnerid. Toivo Maimets, Mart Ustav, te mõlemad pooldate ka seda laia, universitas ideed, et nagu ma aru saan, siin seda diskussiooni kohta ei ole. Kandidaatide nägemus selles osas on üks ja tervik, aga jätkaks Tartu ja ülikooliga, mitte Tartu ülikooliga, ka Tartu ülikooliga, et Mart Ustav laienemine veeriku väljadel, et kas see on paratamatus, et teie vist tegite sellega algust, kui tehnoloogiainstituudi esimesena sinna lasite püsti panna, et täna olete natukene nukker vä? Mina vastupidi, on õnn ja rõõm näha seda arengut, mis toimub seal samal Maarjamõisa väljal ja kahjuks ma ei saa nii-öelda seda au enesele võtta, et mina olin see, kes ülikooli sinna arendas, seal oli juba biomeedikumi üle tee. Ja seesama Vananaiste intermis seal oli varem jättes ja mida härra Ansip tahtis nii-öelda õhku lasta tsiviilkaitse õppuste raames, sellest sai korralik maja maja hea hinnaga ja väga hästi toimiv, mis ta siiani on, seega ma arvan, et see oli ainuõige, need uued tehnoloogilised ja tehnoloogilist varustust nõudvad instituudid sinna ehitada. Ja ma arvan, tuleb füüsikum, tuleb siirdemeditsiinikeskus, skeemikum, Tehnoloogiainstituut, biomeedikumi ja ma arvan, et sinna tuleb veel. Sest see on väga mõistlik campuse tüüpi väljaarendamine. See ei tähenda seda, et me peame ülejäänud ülikooli hooned, olgu nad siis kesklinnas või, või ka siin sellele läheduses maha jätma ja nagu nomaadid rändama ühest kohast teise leiame selle rakenduse ja mida rohkem linna ülikooli tegemistesse kaasa haarama, seda parem see on, kas sinna on vaja luua pubid, ka sinna on vaja luua poed, ka sinna on vaja üliõpilastel nii-öelda meelelahutuskohad. Et see asi asi edeneks, me võtame kogu linna ja kasutame seda igatepidi. Volli Kalm, kas ülikooli peahoone peaks ka sinna kanti kuhugi kolima? Ei, peahoonet ei ole vaja kuhugi viia, ta soliidne koht, aga mardi jutu jätkuks ma ütleks, et kui saaks alustatud sellestki, et saaks kõigepealt mõistliku ühenduse nende kahe kämpuse vahel ehk näiteks jalgrattateed või bussiliinid nii liikuma panema, et inimestel oleks kahe selle ma mõtlen kesklinna ja ja Maarjamõisalinnaku vahel hea liikuda, selleks ka hea algus, siis ehitaks pubid. Aga äkki teeksid trammi peahoonest Maarjamõisa väljale, raudtee alt läbi? Olete õigesti mainitud seitsme nukraks tüdrukuks. Ta on ülikooli peahoonest, on saamas muuseum, et varsti ainult rektor ja teenindav personal seal liiguvad ringi, et üliõpilasel peahoonesse on asja siis, kui saab magistriastmes lõpuaktusele minna ja doktoriväitekirja kaitsmisele. Jah, ega see mind rõõmsaks ei tee, ma pean ütlema ja, ja erinevalt oma kolleegidest ma väidaksin, et selleks, et teha kaasaegne õppe- ja teadushoone, ei pea ilmtingimata linna taha metsa vahele kolima. Hiljutine näide on meil siinsamas molekulaarbioloogiakompleksis Riia tänavas, kus ta on kaheksa minutit jala kesklinna minna ja me oleme viimastel aastatel siia ehitanud väga korralik, väga uhkeid uusi maju selles mõttes ütles, et ikkagi üliõpilased, õppejõud ja, ja vaimuelu kaob ära kuskil linna taha ja kesklinnas. Me kohtame ülitis järjest vähemaks vähem ja nagu te ütlete, täiesti õigesti. Peahoones ei olegi enam ei loenguid, ei lepilisi näha. Ma arvan, et see ei ole õige tendents ja see areng ei ole päris õige olnud. Tartu linnas kesklinnas on ehitamiseks ruumi maa ja ilm. Meie aeg surub väga takka ja hakkab otsa saama. Tahaks võinud mitmetest asjadest rääkida, me jõudnud puudutada, et kuidas leida tasakaal rahvus ja rahvusvahelise ülikooli vahel, mis on ka Tartu ülikooli jaoks alati selline põhimõtteline küsimus olnud, aga ma lõpetuseks tahaksin küsida hoopis teisest valdkonnast sellise, võib-olla maine küsimuse ja ka põhimõttelise küsimuse suure korvpallisõbrana. Ma tahaks küsida, et Tartu Ülikooli ja ka Tartu linna üheks esindusvõistkonnaks on korvpallimeeskond, mis kannab Tartu Ülikooli nime ja viimased kaks hooaega ei ole see meeskond kahjuks säravaid tulemusi näidanud. Meeskonna endine treener Üllar Kerde on öelnud, et esindusmeeskond ei saa olla ülikooli all, kui seal vähemalt pooled mängijad pole üliõpilased. Mida teie arvate võimaliku rektorina, kas ülikool peab toetama tipptasemel korvpalli meeskonda üldse ja kui jah, siis siis miks toimuma aines? Jah, seda küsimust on küsitud nii ülikoolist, väljapoolt kui küsitakse ka päris tugevalt ülikoolis seespool, et praegu spordiklubid toetamiseks Tartu ülikooli eelarve, mis läheb peaaegu miljon eurot aastas ja loomulikult situatsioonis, kus raha on igal pool vaja, on kuulda päris õigustatud küsimusi. Kas see lahendus on kõige õigem? Ma arvan, et see ei ole mitte ainult maine küsimus, eks me oleksime natuke rõõmsamad, kui tegemist oleks esimene, see kohavõistkonnaga, aga ma arvan, siin on vaja ka selgelt läbi arutada, miks me niimoodi teeme üldse, kas me võiksime kellegagi koostööd teha spordi edendamise nimel ja loomulikult, mida siis Tartu Ülikooli üliõpilane õppejõud sellest konkreetselt näeb ja saab, kas keegi teine tahab? Lisada jah, mina tahan lisada sellist asja, et nii-öelda kui Tartu ülikoolil on olemas korvpallimeeskond siis tema peaks mängima Euroopa liigas. Ta peaks mängima nii-öelda parimatel kohtadel Balti liigas mitte mingisugusele ehitustööriistu renti valem mansale kaotama null neli kaks aastat järjest, see on absoluutselt aktsepteerima olukord, ma arvan, et need inimesed, kes seda meeskonda juhivad, ei ole oma tööga hakkama saanud, nii et tuleb veel rohkem panustada, mitte rohkem panustada, vaid tuleb rohkem nõuda nende käest oma tööga hakkama saaksid. Ma küsin lõpetuseks ühe lihtsa küsimuse, vastake palun hästi lühidalt, miks teist peab saama Tartu ülikooli rektor Volli Kalm? Sellepärast, et ma olen kõigis ametites laborandist prorektorina olnud, ma tunnen ülikooli, mul on ülikooli poolt väline vaade erinevates kommuunides, kus ma olen olnud ja mu toetajaskond on niivõrd laia ampluaaga, mis annab mulle kindluse, et see stiil ja viis, kuidas ma olen organisatsiooni juhte, nii et sobib ka ülikooli juhtimiseks. Martostab. Sellepärast, et mina olen kõige parem kandidaat selle koha peal. Toivo Maimets. Ma arvan sellepärast, et mul on tõepoolest ülikooli erinevatest juhtimistasanditel, sest väga hea ülevaade. Mul on olemas rahvusvaheline kogemus, nii teadus kui kõrgharidusorganisatsioonide juhtimise ka tippjuhtimise alal ja olen näinud ka elu ja raha liikumist poliitika poolt, ma arvan, et kogu see kogemus tuleb Tartu ülikoolile praegustes keerulistes aegades kindlasti kasuks. Niisiis, head kuulajad, te kuulsite kolme rektorikandidaati, kellest üks peaks saama järgmisel nädalal Tartu Ülikooli järgmiseks rektoriks viieks aastaks, kordame siis üle, et Tartu Ülikooli rektori valib 340 seitsmeliikmeline valimiskogu kuhu kuuluvad kõik ülikooli nõukogu ja senati liikmed, kõikide teaduskondade nõukogude liikmed ja kõik ülikooli korralised professorid ning juhtivteadurid ja valituks osutub kandidaat, kelle poolt tähendab vähemalt 174 valimiskogu liiget. Aga rektorikandidaate saab näha ja kuulda ka veel järgmise nädala kolmapäeval. ETV Foorumi saates võttes täname kõiki meile stuudiosse tulemast. Küsijate rollis olid Mirko Ojakivi ja Lauri Varik. Reporteritunni reporteritundi saate järel hullata meie koduleheküljelt vikerraadio bum-d.