Tervist, mina olen Urmas Vadi. Nüüd ongi nii, et sügis ja talv on möödas. Ja varsti tuleb suvi ja siis tuleb ka teatrifestival Baltoscandal. Milline see festival sel aastal on? Keda ja mida seal näeb, küsib Ott Karolin. Kivisildnik oma akvaariumis pöördub kõige olulisema poole kultuuriga päevikut peab Toomas Vint. Muusikat teeb ansambel sahhir. Tekste esitab Marko Mägi ja Marko Mägi luulest, räägib FS. Head kuulamist. Rokkfestival kiviklibu seal merekaldal. Juuni juulikuu keskpaiku kui suvi pole veel õieti all pandud. Ja tegelikult on päris jahe. Kõrval juhtumisi istub noor naiskunstnik. Ilus ja tõeliselt lahe. Naiskunstnik. Et paneks luige midagi põlema? Soojaga. Nõustun selle prügikasti. Seal põletaksime koos mõlemad. Siiski naiskunstnik läheb hoopis minema käega et ah varem oma ateljees maalikunstile andma tegema. Kui skandaalne või kui skandinaavlane või üleilmne on teatrifestival Baltoscandal küsib nüüd Priit Raua käest ott Karolin. Neljandast seitsmenda juulini toimub jälle Baltoscandal Rakveres, nagu ikka. Baltoscandal on juba sihukese 20 aastase ajalooga, mis tähendab seda, et tegemist on küpse ja, ja festivali mõttes ka juba eaka festivaliga. Et kas, kas küpsuse eakus on kuidagi ka programmi üle kandnud? Ma mõtlen just seda, et kas saab või lubada endale suuremaid nimesi jätkunutama, teemia kordseks oli, olime meiega Stalnuhhini invent, suvine imesid ka tuleb kogu aeg. Et kas on ka programmi tulnud ja kas ka mõjutama programmi selle nagu sisuliselt teinud teda kuidagi vähem skandaalseks. Toredad kaks küsimust, kui alustada sealt lõpust, siis ma arvan, et jääb paratamatult olda natuke vähem skandaalne. Kuigi te olete Tagem jälle meelde, et see skandaalsus Baltoscandali ka ma olen rohkem nagu väljaspool vaatavate inimeste juurde liidetud skandaal selle festivali nime, teine osa, skandaal tuleneb sõnast skandinaavia, mitte skandaal. Aga see selleks, kas saab lubada? No kahjuks on küll niimoodi, et selle festivali eelarve on juba oh jumal, keegi ei mäleta enam mitu aastat üks ja sama, ehk siis et et me oleme konkurentsitult täiesti konkurentsitult Euroopas analoogsete festivalide hulgas kõige väiksema eelarvega. Festival natukene aitab kaasa kuulumine või aktiivne osalemine neuroopa võrgustikes aga see ikkagi ainult natukene, ehk siis, et noh, võib öelda, et saab lubada mõnikord ühte suurt. Kas sa kunagi muidugi ei taha selliseid üldteemasi öelda, festivali peaesinejaid seal väga ei taha välja kuulutada ka võiks ikkagi öelda, et Forster teemant on selge. Peaesinejad Forster, teemant ja Toshik, Jokaada minu jaoks ja, ja ka ka Ivo Tim jah, et nad on küll väga täiesti nagu kolm täiesti erineva maailma esindajad. Et neid võib küll nimetada Nendeks mingiteks ütleme, kõige kuulsamateks esinejateks ehk siis, et sellepärast võib-olla siis peaesinejateks, aga ma arvan, et et lavastuste kvaliteedi poolest on palju nendega võrdväärseid ja võib-olla isegi mõned paremaid. Ma tahaks ikka kade, on ka üks kord varem Eestis käinud, et sinu ühel teisel lendava festivalil Jah, eelmine aasta sai Tallinnas teda näha. Jah, et noh, et kui sa nüüd mõtled selle peale, et kui ma vaatasin programmi mingeid asju näinud mingit tegijatelt, ma olen mingeid muid asju näinud päris palju on selliseid minimalistlike või, ja siis käisid loengulavastusi ja see on olnud varem Baltoscandal-il on päris palju olnud, et kas see on kuidagi seotud sinu kui kaotage maitsega või see ongi praegu see, mis toimub Euroopas festivali teatris? Et mõlemad, et esiteks nihukesi päris tegelikult nihukesi loengi etendusi, ehk siis et on olnud eelmistel aastatel palju neid etendusi, mille kohe kirjeldus, loeng-etendust seekord neid ei ole, et need on siis tõesti kas siis väga väikse koosseisuga nagu loeng, etendused, aga nende nimi, nimed, nad on ikkagi etendused. Agas see, see teine küsimus, et kas see on minu maitse on osaliselt ja, aga osaliselt tuleneb nendest teemadest ikkagi, mida ma tahan fookusesse tuua, osaliselt tuleb sellest ja osaliselt ei taha teha noh, neid monotükkide festivali, selle tavalise traditsionaalse teatrid ja teiseks Nende neid suuri, kalleid, suurte lavade, etenduse, kus on palju deklaratsioonina nendime lihtsalt, et ei jõua tuua. Et tegelikult Toshigjokaada näiteks Jaapani lavastaja, tema uus etendus tuleb ja me saime aru, et meil on odavam tema dekoratsioonid siin valmis teha, kui neid Jaapanis tuua. Ehk siis, et me me valmistame, teeme neile nüüd siis kuidas on Euroopa esietendus neil siis me teeme neile põhimõtteliselt dekoratsioonid kogu euroopa tuurimise jaoks, mis siis hakkavadki käima sellest kohast sinna, koos nendega, mitte enam meiega. Ahah, aga üks asi, mida, mis vahepeal nagu õliprogrammis valdsus kandil, selliseid nagu vaeslapse rollis oli, oli et, et mis tähendab seda, et sa nii-öelda lahenduseks välja pääseks, leidsid selle olematu teatrikontseptsiooni, mis olidki sellised ühekordsed asjad, mis sündisid festivali jaoks. Aga nüüd, viimastel aastatel ja sel aastal vaatan eriti on eesti lavastasid küll kui palju paremini programmis sees või kuidagi noh, ei ole nagu ei saa öelda, et oleks ning Eesti eriprogramm või et noh, täitsa ma saan nagu aru ja leian siit mingeid ühisjooni ka muude asjadega, et kas lihtsalt on teatripilt on Eestis jõudnud järele sellele, mis festival Baltoscandal pakub või, või millest see tuleb. Ja ma arvan, et osaliselt teatripilt, et, et kunagi jah, ei ole mõtet olnud plaanist Jaan, niisugust nagu Eesti eri, samas ikkagi aastast aastasse on meie külaliste poolt välismaalt kostunud nurinat, et kui juba Eestisse tulla, siis tahaks veskit eesti teatrit näha. Ja siis noh, me oleme, ma olen püüdnud natukene siis kombineerida niimoodi, et et jällegi loomulikult lavastuse kvaliteet, aga, aga see sõnum, see teema, millest, et lugu käib, et kui ta nagu natukenegi ühtib selle või siis on täiesti vastand sellele teemadele, mida mina tahan fookusesse tuua, et siis siis me nagu võtame need. Olgem ausad, see valik Nendest Eesti asjadest ei ole niisugune tavapärane valik Eesti lavastustest, mida noh näiteks draama kutsuks endale külla ükskõik mis aasta ma ei mõtle see aasta või üldse, et need ei ole lihtsalt selli, säärased etendused, need on mõned, paar tükki on siin ka sel aastal väga niuksed, kuidas öelda Performatiivse, et nad on rohkem nagu kunstiaktsioonid, kui et lavastused. Aga see mitmekesisus on festivali eriti sellise festivali nagu Baltoscandal on. Mis on neli päeva intensiivselt täis kunsti ja teatrit. Et mitmekesisus on siin üks, üks väga tähtis märksõna. Kui vaadata neid eesti esinejaid, et siis ongi Tartu uus teater Brongraal ja kalutist egiidi all, Henri Hütt, saamad Vardcang jagada abi variant et noh, kindlasti ei ole see peavooluteater siis selles osas on sul täiesti õigus, aga aga ma arvan, et et võib-olla natukene nagu liialdatud kuidagi tähelepanu, et, et miks peaks tingimata üheks Tallinna linnateatri lavadelt Baltoscandal kavas näiteks et ta on teatrid, mis sobivad mingile festivalil, mingeid, mis oli teisel, et et see ei ole üldse probleem, aga et tuleksid, vaataks natuke lavastusi lähemalt, et mis siin on, et sa saad, mitu oli öelnud, et džigaagaadaniks üks peaesinejatest ja olles ise näinud tema laevas ühtegi lavastust, mis nüüd siis eelmine aasta oli oli Tallinnas, et siis ta on selline korraga intellektuaalne, emotsionaalne väga huvitava liikumiskeelega. Et kas see, mis, mis nüüd näidatakse, on samasse auku. Tean, et pean vastama, et ma arvan, et on, sest et ei ole näinud seda lugu nagu ma ütlesin, see üks kuu aega tagasi esietendus Yokohamas Jaapanis ei pidanud, et mina vajalikuks nüüd seda spetsiaalselt minna sinna vaatama küll, aga ma olen temaga väga palju selle uue lavastuse teemal rääkinud ja arutanud neid teemasid, mida ta tahab rääkida. Ta ise on teatanud, et et selle lavastusega ta natukene tahaks muuta oma oma stiili või oma suunda ja see on seotud tegelikult nendesamade või ühe selle teema pärast, mis on minu jaoks sellel sellel festivali tähtis. Ja see keskkond, et midagi ei ole teha jaapani praegu eriti kaasaegne kunst ei saa kohe peaaegu kunagi praegu üle ega ümber sellest aasta tagusest või natuke pooleteistaasta tagusest tsunamist ja, ja sellega kaasnenud aatomielektrijaama probleemidest, see on neil väga-väga tähtis teema ja ja muuseas, nii Toshigi kui väga paljud temaga noh, tema kaasvõitlejad või temaga sama samamoodi mõtlevad jaapani kunstnikud on pärast seda tsunamit kolinud Tokyost ära kolinud sellelt rannikult ära teisele rannikule. Et et anda märku kui sellest, et nad ei ole nõus selle aatomienergia niisuguse või noh, niisuguse kasutamisega, mis, mis võib tuua kaasa mingisuguseid keskkonnaprobleeme ja, ja selles lavastuses ta noh, see on kindlasti üks, üks asi, millest ta seal, milles ta seal kõneleb ja, ja, või, või mis, mis on, mis on tema peas kinni. Keskkond on üks oluline teema, et siin ei tee mõned lavastused, mis tegelevad sellega. Oja ja väga palju, et alustame näiteks tagantpoolt peale, et Dennis Friedman ja tema Seven promissis ehk siis see on väga konkreetne keskkonna tegelikult projekt. Ehk siis, et koos publikuga saalis kaks Ameerika päritolu, noh, kuidas nimetataksegi siis kirikujutlustajad Niksoleerinud totaalses Ameerika kiriku jutlustajate vormis püüavad publikult välja meelitada seitse lubadust. Kuidas publitseerida konkreetne publik saab päästa maailma ja need lubadused antakse koos allkirja oma õige nimega ja need riputatakse internetti üles. Need lubadused võivad olla mistahes alates sellest, et nädal aega ei või kuu aega ei söö liha. Kui näiteks on olnud ka niisugused lubadused aasta otsa ei lenda lennukiga? Ta noh, ta on väga samas, eks ole, ta nagu tõsine teema sammast on pandud väga meelelahutusliku vormi. Saladuskatte all võib öelda, et kõik lubaduse andjad saavad Ta pitsi viina selle selle eest, et nad nii julged, olid ja saavad ka rinnamärgi, et nad on andnud ühe lubaduse. Mina olen seda lavastust näinud kaks korda. Kokku kaks lubadust, mõlemal korral ühe, mina rohkem ei jõudnud või julgenud. Üks kord. Ta oli lihtne. Lubasin järgmise aasta jooksul istutada ühe puu, noh, see on tehtud. Teine oli see, et ma teisel korral lubasin järgmisel teisipäeval mitte midagi osta. Aga see läks meelest ära mul selleks noh, kuni selleks, kuni tuli see järgmine teisipäev hommikul meeles lõuna ajal palusin ka sõpradel osta endale lõunasöök, aga õhtul läksin poodi, unustasin ikka ära. Et, et noh, piinlik loodetavasti et kes need, kes Rakveres need lubadused annavad, need ikkagi neid ka täidavad. See on üks osa tema suurest muuseas projektist, kus ta ta lausa arvutab matemaatiliselt välja. Kui palju see lubadus päästab maailma noh, niuksed matemaatiliselt, et selles projektis, kus nad arvutavad välja, on see niimoodi veel korraldatud, et nad arvutavad välja ka palju selle etenduse selles kohas mängimine on seda seda CO kahte kulutanud. Nende eesmärk on siis see ületada, et noh, tavaliselt see juhtub väga lihtsalt sellepärast, et kui kas või üks inimene ütleb, et aastas enam ei lenda. Ja sellega on noh, põhimõtteliselt see inimene on oma maailma päästmisaktsiooni kogu eluks teinud, sest et see on niivõrd suur kokkuhoid. Fashindideementi manus paadis on tegelikult kaudselt täpselt samadel samadel teemadel, ta räägib sellest, kuidas elame homme, mis me teeme homme? Mis on need probleemid meie ees, homme, mitte täna, vaid homme Timmetchersi kirjutatud noh, metsas, kes kes teatrisõpradele kindlasti vajagi tutvustamist, briljantne tekst kahe inimese vahel. See räägib, ransid Skype etendus, mis toimub Rakvere linnaväljakul ja mis on kombinatsioon muusikast ja tantsust, räägib oma olemuselt sellel teemal Laura kalaus, Martin Chick, täpselt samamoodi. Neid neid, neid võib leida, neid ei ole mõtet kõiki niimoodi ühekaupa ehitada, sest et et ühte etendust selle kavaga seob mitte mitte üks. Et nüüd sellepärast on ta seal, et ta räägib sellel teemal. Et mis on see väike üllatus või see asi, mis sinu jaoks endale nagu hästi oluline ja mida ei tohiks kahe silma vahele jätta nende suurte nimede vahel? No kui välismaa asjadest rääkida, siis on selles mõttes minu jaoks väga konkreetne Ivo tinghev, kes on juba tõesti ka aastaid olnud sellel sellel skeenel tegija aga kestma nüüd tõuseb, tõuseb mühinal üle maailma, selle selles selles sfääris, noh alles hiljuti oli Brüsselist tema retro tiigiv, et ta mängis ise oma etendusi viit erinevat lavastust viiel järgneval päeval. See kindlasti ei ole kerge lavastus, ta ei ole üldse kerge inimenegi, et ja teemad ei ole kerged. Mina kuidagi olen üritanud seda kirjeldada või seda meeleolu kirjeldada, sest ta on niimoodi, et kui sa oled nagu saalis siis see teema, see väljendusvahendid, Need on, need on nii rusuvad. Aga see, kuidas sa selles saalis siis ära lähed, siis see on jällegi niisugune, tekitab sust üleva tunde, see lõpp. Kui, kui see asi on sulle nagu ära seletatud, ära öeldud, siis see on nagu rohkem niukene nagu ülev ja teine on see, mis on nagu teatriga võib-olla noh, selles mõttes, et esialgu peale vaadates raske ühendada on Hans Rosen stream'i installatsioon Mikado. Mis on, noh, ma julgen tõsiselt öelda, mis on, mis ta on, kas ta on nelja minutit selline või kolmeminutiline teatraalne šokk igale ühele, kes seda näeb, täiesti nõus sinuga. See, noh, see on puhas, teata. Kuigi ta kuidagi, kuigi ta on, ei saa ju öelda, mis ta on. Aga, aga see on tõeliselt tõeliselt lahe asi vaadata seda enam, et ta teda mängitakse eesti keeles me ehk siis, et et seal on tekst tekstidega kuulsat autoritelt. Autorilt aga, aga jah, see, kuidas see on esitatud, kuid, ja, ja mis, mis sellest teeb asja on olla tõeline maiuspala, seda muuseas mängitakse võid, näidatakse tasuta, et see on elav järjekordi seisavad inimesed järjekorras, vaatavad selle neli minutit või natuke vähem vaatavad ära ja seda mängitakse iga päev lõunast õhtu hiljani, kõigil neljapäeval. Jah, et see saanud ka ta on selline kus sa oled tõesti põhiliselt vaatajana alasti kunstiga vastamisi ja samamoodi nagu see alasti vastamisi olek, see on ka võib-olla üks, nagu maksavad mulle seda programmi vaates nagu tulevaselt kuulates ka, et et ühelt poolt vaatajana kunstiga nagu vastamisi olete teie poolt siis tõesti seal oma maailmaga, et nagu sa ise ütled, et need seitse lubadust, onju, et kuigi sa teisipäeval ussid ära selle, et osta ei tohi ilmselgelt seal siiani meile see häirib sind, tähendab seda, et see teema on siit läbi käinud ja see lavastus nagu tagantjärele Kivisildnik on akvaariumis ja nii imepäraselt selge on täna tema pilk lausa nägemuslik. Akvaarium 64. Tervitus teile ületöötanud vikerraadio kuulajad, mina olen puhanud ja reibas Kivisildnik ning soovin teile päikeselist suvepuhkust. Mina ise puhkusele minna ei saa, ehkki raadiotööst tuleb kas paus või lõpp. Mis täpsemalt pole olnud aega uurida. Pulon luuletused kirjutada. Eile täpsemalt täna varahommikul kirjutasin järgmise luuletuse. Luuletuse pealkiri on luuletus iidsest taimed, hoitlasest. Oli kord lill ennemuistsel ajal. Ta elas lossis pilvi pilastava kaljumäe otsas. Meie lill oli lihasööja kuldsed õielehed aina sahisesid, kui ta Kointe näris ja neist lurinalüüdi välja imes. Ühel heal Päeval läks lill natuke lolliks ja hakkas taimetoitlaseks, arvates, et ta nüüd hea, tark ning teistest parem. Lill mõrvas kuller kuppe, Lill mõrvas kanavarbaid, lill mõrvas julmalt Ülaseid sinililli ja varsa kapio. Lõi maha ja sõi ära. Lihasööja ta enam ei olnud, aga kui ta ära ei ole surnud, siis on ta veel tänaselgi päeval viimane kannibal ära. Kas luuletuse kirjutasin ma pärast seda, kui olin anarhia poegade vaatamise lõpetanud ja tunnikese sotsiaalmeedia poeetidele luulekunsti õpetanud? Seega kusagil kell kolm pool neli, oletan? Ei olnud aega kella vaadata. Reklaamipauside ajal muidugi võiks vajutada puldil seda nuppu, mis kella näitab, ent aega võib ka lugemisega sisustada. Kunagi tuleb ju lugeda. Täna on jälle üks tore päev, kus ma kella kaheksast hommikul kuni kaheksani õhtul töötan kahvliga. 12 tundi kahvliga, keerutan terrassil ja kraabin lauasoonte vahelt saasta välja. Nagu te isegi tähele panete, pean ma täna päevikut, võtsin endale selle voli, vot meeldib ja peangi päevikut, mis te mulle teha saate? Kui hakkate kurtma, loen veel ühe luuletuse. Ma kirjutan parajasti luuletamise õpikut, seda on väga vaja. No ei oska inimesed luuletada õpikut kirjutama muidugi siis, kui ma kaev auke ei kirjasta. Kausi Kunnust, Gregor Elmikut, Hanna Kangrot või muid asju, mis peaksid head read festivaliks valmis olema on juba praegu sama hästi kui valmis. Kangro illustratsioonid on otse jumalikud hurmavad täiuslikud. Raamatud võivad oodata. Kui raamatut on neli aastat kirjutatud nagu valuraamatut või viisa, pastat või kuus siis võib ta ka kolm aastat oodata. Arved võivad oodata karedust meilis, et lugupidamisest raamatupidaja vastu võiks arved ära teha. Nii see on. Lugupidamist napib. Raadioarveid kirjutasin viimati eelmisel aastal, ma oletan, et raamatupidaja saks aastaga lõpule tulin, vastu tulin. Aga kõigile ma kohe lambist vastu tulla ei saa. Sirbi lugu on kirjutamata KAKS Ekspressi lugu on pooleli. Arved on kolm-neli kuud tegemata, saate isegi aruarved ei muuda midagi. Aga luuletused muudavad maailma paremaks kohaks. Kurat võtaks. Täna vastan Kallastu sõnumile, et saan laupäeval küll Tiituse lavastamisele pühenduda ja solistide tegevuse sünkroniseerida. Tsediitusel Mozarti Tiitus, mida ma parasviisi lavastan, on selline ooper, muusikaline suurvorm. Mul nimelt ooperite lavastamise suhtes väga kindlad põhimõtted. Korralikult tuleb lavastada, ei saa üle nurga lasta. Ei saa haltuurat teha, ei saa segast peksta, ei tohi ennast lolliks teha ega häbiga ajalukku minna, nii nagu ooperi lavastajatel üldiselt kombeks on. No ei oska inimesed lavastada, see on kurb, aga veel piinlikum on see, et ei osata luuletada. On väga olulisi teemasid nagu IZ taimetoitlased. Aga kas keegi on nendest luuletusi kirjutanud? Nimetage esimesed kolm meelde tulevat. Devaikite. Tempera noores. Tere klassikaraadio kuulajad. Stuudios on Ilme Rätsep. Eelmisel korral ma lõpetasin nende riietega, mida on vähe. Aga mis paljudel juhtudel maksavad ikkagi päris palju. Aga me ei alusta kohe täna riietest üldse. Me hakkame rääkima suplusskulptuurist. Antiikajal vanas Kreekas oli suplemine üks selliseid elumõnusid. Sama loomulik kui söömine, veini joomine või agoraal koosolekule viibimine. Teie, lugupeetavad saate koraal peesitada, minul seda võimalust ei ole. Õhtulehelugude kõrval tuleb luuletusi kirjutada, mitte ainsatki päeva ei saa lasta kaduma minna. See oleks meeletu raiskamine. Ma oskan luuletada, ma olen selleks 25 aastat hullumeelselt pingutanud, et luuletada nii, nagu luuletama peab. Et võtaks luuni välja. Ja viimased viis aastat oma kolmekümneaastasest poeedi karjäärist ma oskangi luuletada. Oskan seda nii hästi, et võin ka teistele õpetada. Mul on iidne ja väga tõhus luule õpetamismeetod. Näitan ette, kuidas seda tehakse. Sina vaatad ja veidi järgi. Sotsiaalmeediameistriklassis annan ma iga päev kaks õppetundi. Esimene õppetund on hommikul kell kolm. Kirjutan luuletuse, riputan võrku ja annan õpilastele teada, et kell pole veel neligi. Aga nemad juba magavad. Teine õppetund on hommikul kell seitse, kirjutan luuletuse, riputan võrku ja annan õpilastele teada, et kell pole veel pool kaheksagi, aga nemad ikka veel magavad. Väga lihtne on luuletada luuleta 20 tundi päevas, tee seda 25 aastat järjest ja hakkab vaikselt tulema. Kolmas õppetund on selline. Kui ei jõua enam lugeda, siis luuletad. Kui ei jõua enam luuletada, siis variseb kokku. Enne ei varise keegi kokku, sest muidu ei saa sinust luuletajat. Pühendumine on tähtis. Ma näitasin, kuidas pühendatakse järgi või vaiki igaveseks. Ega luuletamine ei ole sport, kus logeletakse ja treenitakse naeruväärset kaheksa tundi päevas. Tööd on vaja teha. Supelkostüüm 19. sajandi teisel poolel koosneb kohustuslikust korsetist. Ilma selleta ei ole võimalik elada. Pahkluu Dani ulatuvatest rüüsidega, pükstest. Ja selle peal on kleit, mis ulatub poolde säärde. Kindlasti oli peas ka õlgkübar, võiks supeldanu. Sellega koos mindi siis ka vette. O tempora o Moores. Milliseid jubedusi on inimkond oma lühikese ajaloo jooksul korda saatnud? Muutkui mulistavad vees peesitavad rannaliival, tapavad 11 miljonite kaupa maha, teevad eimillestki valeraha ja ajavad nii rõlget teksti näost välja, et isegi mets ja armuhüüd on selle kõrval sügav filosoofia. Eile käis jälle peast läbi, et peaks uurima, mida raha filmi käsikirjast arvab. Toppisin segamata rahus terrassi kahvliga edasi. Kas filmimaailmast on tulnud kunagi häid uudiseid? Pole kuulnud? Vahel küll sureb mõni filmimaailmamassimõrvar, aga uued ja hullemad tulevad asemele. Nii see käib. Hea meelega koogiks kellelgi kahvliga silmad peast välja. Lihtsalt selline mõte, aga vähemalt olemas ooperimaailma Feliini ja luule Olümpose kroonus. Ning kui täna saab terrass teist korda õlitatud muru niidetud lillekastid, kui kruvitud muld labidaga songitud, siis olen ma vaba, kirjutama lehelugusid ja lugema nii häid asju, milliseid isegi unes ei ole näinud. Loetud tehtud, annan oma laiskadele õpilastele järjekordse õppetunnikell, on siis täpselt pool kolm hommikul ning järgmise õppetunnini on jäänud täpselt neli tundi. Ja see ka, et rabarocki seenel ava jaoks on vaja eriti räme sett. Nägin andi, kes rääkis, et viimasel ajal on belgia varu lõpu meeloo vaidleks põletasime tööveega kokku saama otsa kooli hoovi peal kokku. Lase miskit. Reaalkooli hoovile seal ootavad, kuskil ei läinud. Helistasin talle. Koos Olev Mengel mängivad palli paelalikkusesse kootav. Eelmisel nädalal esitleti Tallinnas Von Krahli teatri baaris Marko Mägi luulekogu maitsestatud kanad. Ja see esitlus nägi välja selline, et ansambel safiir ja Marko Mägi safiir tegi muusikat ja Marko Mägi siis laulis või tõkis või luges enda enda tekste. Mis on selles luulekogus maitsestatud, kanad? FS, sina oled selle luulekogu kokku pannud? Ma arvan, et laiemale üldsusele Marko Mägi nimi ikkagi tuttav Eesti ekspressist, kus ta mingi aeg tagasi töötas ja kirjutas lugusid. Nüüd ta kirjutab luuletusi. Aga kussa, SS need luuletused leidsid või pigem kuidas nad leidsid? No eks ikka samamoodi nagu nagu kõik teisedki olen kuulnud neid Marko esituses ja lugenud ekspressist. Ja need ongi vist jah, need kaks kaks kohta, kus neid seni kus on olnud võimalik nendega seni tutvuda, no veel lisaks Ta mingeid uuemaid asju nüüd uuemal ajal, kui meil on Facebook olemas, siis ta on ka sinna postitanud. Aga no enam-vähem needsamad on ka Ekspressis tavaliselt ilmunud. Minu jaoks on Marko Mägi nii-öelda luulet Ta tulek olnud hästi vastuoluline minu enda jaoks. Et alguses tundusid need tekstid sellised noh, nii kohmetud, nii halvad, et, et lausa midagi hullu. Aga mulle tundub, et need tekstid on endiselt nagu noh, mingis mõttes väga halvad, aga aga kuidas sulle tundub, et kas kas nad on head tekstid? Kas nad või nad ongi juba nii halvad, et nad on hea? Ei, ei, ma ütleks, et nad on ikkagi head tekstid, väga head tekstid. Aga mismoodi mitte, et ma tahaks oponeerida, mulle ka need tekstid meeldivad, aga mulle tekib vahepeal selline tunne, et et nad, nad ei ole meelega halvasti kirjutatud, aga seal on nagu mingi selline hästi kitsas kitsas joon, mida joon, mida mööda luuletaja käib ja see maailm tundub ka kuidagi hästi kitsas või võib-olla see tekitab selle tunde. Mina jällegi nüüd küll tahaksin sinuga oponeerida, aga palun, siin on minuga ei tahtnud kahju, et ma pean seda tegema. Et seda kogu kokku pannes süvenes minus see arusaam, et need tekstid kindlasti ei ole mitte ainult elava esituse fenomen. Ja võib-olla siis võib niimoodi olla, tekkis selline äratundmine, et ma ei olnud varem ilmselt teadvustanud enda jaoks ka, et Marko on erinevates laadides täiesti tugev autor, et ei ole niimoodi, et on ainult need mingisugused absurditekstid mis on absurditekstidena väga head. Niimoodi laias laastus võttes võib-olla noh, ma ei taha öelda, et nad oleksid mingi mingi zhanri luule või, või ammugi mitte järgitegemine, aga aga võib-olla siis võiks niimoodi öelda, et need, kellele meeldib näiteks Andres Vanapa luule. Et need nendele võiks ka meeldida näiteks Marko Mägi lühivormid. Aga samas on seal ka täiesti teistsuguseid ja kolmandaid tekste. Ja enne oli tõesti minu enda jaoks ka see pilt hägusem ikkagi elavas esituses jäid pigem ühtemoodi tekstid meelde. Ja siin siin-seal näiteks Ekspressis lugedes jäi ka silmat, et ohoo, et autor kirjutab ka inimtunnetest või pigem inimsuhetest, ta tabab mingisuguseid iroonia irooniliselt ei ole õige sõna, Marko ei ole üldsegi irooniline inimene, aga võib-olla siis kurbnaljakaid olukordi, mõttekäike, tõdemusi. Vot siin kogus on üks luuletus robotipoiss ja minu minu enda jaoks on see vabasime vahelisega segase ka, et see on üks luuletus, mis, mida ma, mis mulle väga meeldib. Ma loeksin ette kõla, Suld tekstiraamatut ei ole, mul on siis siin Tartu stuudios, siis ma loen sulle tegelikult raadiokuulajatele roboti pois, kui tahad. Sinu juures elan, kui tahan, elan enese juures. Olen roboti poiss, kui tahad, teen ära kõik majapidamistööd. Kui tahan koristamata, kõik jätan, olen roboti poiss. Kui tahad, räägin sinust, kui tahad enesest vaipa, olen roboti poiss, kui tahad, olen masin, kui tahan. Inimesena tunnen end. Olen roboti poiss, mu valik, loba. See roboti kujund tegelikult ikkagi siin-seal kordub. Aga see, see robot ei ole üldse nagu see robot, keda me oleme harjunud nägema, Mulle tundub. Jah, see roboti kujund on, on üks Marko korduvatest kujunditest küll, aga kui ma nüüd mälu järgi ütlen, siis peaaegu iga kord on tal täiesti erinev tähendus. Mida sa just praegu lugesid. Roboti poisse on selline. Võiks öelda, et nukralt muigav luuletus tõsistest asjadest inimeste vahel aset leidvast Aga kummaliseks teeb see viimane rida, et olen roboti poiss ja mu valik on vaba. Tavaliselt robotitel ei ole seda. No see tekst kätkeb endas paradoksi pigem siin minu jaoks näiteks võib-olla teise lugeja jaoks tekivad teised resonantsid, aga minu jaoks näiteks jääbki siin kumisema või kõlama just seesama mõte, et kas ikkagi on see valik vaba kas teisega seotud olles ma saan olla vaba? Kui tahta seda Marko Mägi luulet või või teda kuhugi luuletajana paigutada või lahterdada on olemas selline asi nagu pätiluule või, või noh, selline blatnoi luule või äkki tema puhul isegi mingi nagu heidiku luule. Niimoodi ma küll ei ütleks. Ma arvan, et Marko Mägi puhul ongi selline paha asi juhtunud, et et käib mingisugune kuvand temaga kaasas või kõrval või juba ees. Ja selle tõttu ma kardan tema tekstidesse ka tihtipeale ei suhtuta piisava tõsidusega. Ja see oli üks paljudest põhjustest, miks ma arvasin, et selline raamataks ikkagi olemas olema. Et ei jääks ainult suuliseks esitluseks, mis on koos tema nagu artisti kujuga No tegelikult ma olen üsna kindel, et, et millalgi oleks keegi ikkagi selle raamatu kokku pannud, võib olla. Marko ise ei, ei näi selle asja üle liiga palju muretsevad, et te ise seda koostada. Ma arvan, et kui seda ei oleks nüüd, et nüüd tehtud, siis noh, ma ei tea, võib-olla kui mitte enne, siis 50 aasta pärast, aga mul oli selline tunne, et need tekstid on juba olemas. Autor on siinsamas olemas, et võiks ikkagi selle asjanite ettevõtted ega, ega ei ole mõtet enam passida ka. Ma ei arva, et see on nüüd mingisugune subkultuurne või, või ma ei tea, sotsiaalses mõttes marginaalne luule. Tead, kui ma selle raamatu olin, selle koostamise töö olin enda poolt ära teinud siis mul oli selline tunne, mida mul ei ole olnud kunagi kui mu enda käsikiri on trükivalmis saanud. Mul oli selline tunne, et noh, võideldes mul oli uhke tunne ja, ja väga rahulolev tunne, mul ei jäänud kripeldama nagu tavaliselt enda raamatute puhul midagi ikkagi kripeldama, mingid kahtlused mul oli korraga, ma mäletan, oli selline moment, kus ma tundsin, et nii, et nüüd sai üks raamat kokku, mida ka 10 12 ma ei tea, võib-olla 27 aasta pärast veel loetakse. Ja kui sa noh, pat tead, et kuhu see võiks paigutada, siis ma ausalt öeldes ei oska teda niimoodi mingisugusel skaalal või, või kuskile nišši panna. Pigem see on selline raamat, mis ei ole mitte mingi nishi täide mitte niimoodi, et meil on meie kultuuripildis või kirjandus. Noh, ma ei tea, kirjandus rongis on üks vagun tühi, et midagi oli nüüd vaja, vaid, vaid pigem see on üks asi, mis ise tuli, mis ise on olemas. Võib-olla ta ise hakkab midagi kujundama, noh, seda ma ei tea, võib-olla ka mitte. Aga, aga ma ise. Mul tuli mingi selline paralleel. Noh, näiteks kui ma keskkooli ajal käisin Tartu linnaraamatukogust Alliksaare seda esimest Loomingu raamatukogus ilmunud luulekogu laenamas või kui ma enne seda oma klassivennalt laenasin kahte Jüri Üdi Loomingu Raamatukogu kogu, mida ma hoidsin nii kaua enda käes, kuni lihtsalt see paber, õhuke-õhuke kaanepaber oli nii pehmeks läinud, et läks kirjaklambritest lahtisemaks, piinlik, ma võisin tagasi. Siiamaani on piinlik, et ma tegin nii hea raamat, aga sellist asja noh, mitte selles mõttes, et, et see oleks mingi sama žanr või sama laadi, noh ma juba nimetasin kahte väga erinevat autorit. Mida ma mõtlen, on see, et, et need on mingid sellised autoreid või sellised tekstid, kes ei, kes ei ole mitte sellepärast esile kerkinud, et et neil oleks neid vaja. Noh, ma ei tea seda tüüpi luulet, meil on vaja, ma ei tea, sotsiaalset, meil on vaja psühholoogilist, meil on vaja absurdi või midagi mida iganes, vaid sellepärast, et need on lihtsalt kuidagi ise nii veenvalt olemas. Kolm. Lumevana ula säraloits. Hunti. Punt sära. Järele. Ruumi vana lendas ära. Toomas Vint avaldas mõni kuu tagasi oma novellikogu kunstniku elu aga milline nägi tema elu välja möödunud nädalal? Seitsmeteistkümnes mai neljapäev taevas antroostitult pilvine, aga praegu pakub see mulle meelerahu. Päikest ei ole ja maailm ei sära. Kevadel, kui puhas ilu ja sõnulseletamatu värskus võidutseb. Looduses on päris nüri istuda linnas ja alluda kohustustele. Ent kui Urmas Vadi teeb ettepaneku kultuuriga ja päevikut pidada, pean ma rõõmustama, sest ees ootab huvitav mädal. Niisama sündmuste poolest erineb rutiinset elurütmist, mis sai alguse juba sügisel ja kestis ja kestis minu kui pühendunud proosakirjaniku päev koosneb hommikul töölaua taha istumisest ja õhtul puruväsinult TV-puldiga mängimisest. Mõni päev tagasi sai valmis uue romaani teine läbi kirjutus. Nüüd peab natukene vahet pidama, et eksaks jahtuda. Keegi see tulikuuma teksti isegi autor mitte. Tänase päeva tähtsündmuseks on aga esinemine vanalinnakirjandusklubis. Enne seda jõuan läbi põigata tarbekunstimuuseumist ja näha ära Rait präätsa. Näituse läheb järjest kiiremaks. Rait ise läheb üha põnevamaks. Ta on alati osanud teha töid, mis tunduvad võimatutena enne nende nägemist. Nii seegi kord tosinkond taiest, kus saavad kokku maal skulptuur ja klaasikunst ning lisaväärtusena, pajatavad ta tööd meile lugusid. Kirjandusõhtu toimub Olavi hotellis, kus mind meeldivalt üllatab rohkearvuline publik, kellest enamuse moodustavad noorepoolsed kirjandussõbrad. Kõnelen paar tundi kirjandusest ja kunstist ja tunnen rääkimisest lõbu. Kui vihmasajus kodu poole kiirustan, siis taipan, et ma ei jõudnud rääkida veeranditki neist asjust, mis mul plaanis oli. 18. mai reede ikka morn, tuuline ja jahe ilm. Aga silmanähtavalt kõik kasvab kastani, lehed on mõne päeva jooksul suureks sirgunud ja õiekobarad ähvardavad kohe-kohe lahti minna. Kella 11 aegu tulevat Hausi galeristi pilte valima. Sel aastal tahab Haus galerii minna Viini kunstimessile vanade kunstibeerudega ja nad pidasid seejuures silmas ka mind. Kui vaadatakse, kaldub jutt hiljaaegu loodud Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskusele. Mispeale tunnen head meelt, et nüüd on messile mineku finantsmured murtud. Kuid galeristi Piia Ausmani pilgus peegeldub hoopis ebalev nõutus. Kui ma hiljem tahan guugeldades midagi täpsemalt e-kaka kohta leida, siis näen üksnes massiivset promot, aga ei midagi konkreetset ega asjalikku. Õhtul vaatan tennist. Tennis ongi ainukene tugitoolisport, mida ma juba aastaid kirglikult harrastan. Rooma turniiril mängivat poolfinalist Djokovic ja Federer. Nii suurte meistrite mäng sarnaneb kunstile. Ja suur kunst ongi. Üheksateistkümnes mai laupäev. Täna särab päike ja ilm on soe. Mu töötoa aknast paistavad aedlinna katused ja hüppetornitipp. Kerge tuul silitab rohelisi kaselatvu. Hing tahab olla maal. Keha on linnas, lõuna aegu võtab sõber Kalle Kukk mind auto peale ja sõidame Kakumäe kant tippklassi kokkutulekule. Kalle on meie klassi kuulsus N Liidu meistriks tulnud võrkpallikoondise sidemängija. Paar aastat tagasi tulid nad veteranide maailmameistriks. No näed, kuidas aeg lendab. Alles see oli, kui keegi vestluse sees mainis, et oli käinud klassikokkutulekul, et nad tähistasid pool sajandit kooli lõpetamisest. Tookord mõtlesin, et see mees on küll puruvana kuid kui täna tuleb meie klass 50.-ks lõpetamis juubeliks, kui siis näen, et kõik on reipad ja nooruslikud inimesed, kes selle asemel, et penskaripõlve pidada, käivad rõõmsalt tööl. Koosviibimine on nagu koosi ikka, ööbikud laulavad linna servas ja lilled õitsevad. Pühapäev, 20. mai. Kui oled ikka kogu oma elu vabakutseline olnud ja teed tööd ilma puhkepäevadeta ning sageli öötundi telgi, siis pühapäeva hommikused pannkoogid märgivad ära tõsiasja, et üks nädalake on jälle mööda läinud. Pärast pannkooke võib SDS kanalilt vaadata, kuidas vananevad vene kinostaarid pajatavad oma elust. Teil on kodus kohvritäie taustajate kirju ja nad on end ehteid täis riputanud nagu jõulupuud. Nad on oma olemuselt tõelised staarid, miljonite lemmikud. Ja nende lugusid on põnev kuulata. Pühapäeval peab minusugune vabakutseline Ki, ent lõdvemale laskma näiteks vaatama hulk aega mõnda tulbiõit ja minema oma sõbrale juubelisünnipäevaks õnne soovima. Esmaspäev, 21. mai. Uskumatu, et täna ei tulegi inimestega suhelda. Ma ei pea kodunt välja minema ja võin nokitseda oma tegemiste kallal. Olen viimastel aastatel seltsielust tagasi tõmbunud ja tunnen, kuivõrd väsitav on mitu päeva järjest suhtlemine. On ebamäärane uimane olek, aga istun ikkagi arvuti taha ja muudan oluliselt romaani üht episoodi. Seejärel riputan Facebooki üles teate, et mul on valmimas uus romaan avalikult abielust ja tõenäoliselt võib seda oktoobris raamatulettidele oodata. Grantwoodi maali American kootik reproduktsiooni, mida tahaksime kujunduses kasutada. Faili toriseb, miks nii varakult, kuid muu maailm nii tegutsebki näiteks USA kirjastus talki ARKi pess riputas oma kodulehele juba pool aastat tagasi Toomas Vindi Anending Skype'i mis tuleb müüki alles augustis. Aga ilm on suviselt palav ja päikseline, kogu nõmme õitseb ja lõhnab. Tahaksin olla maal kirsiringi talus, kus kirsiring võib juba täies õies olla. Teisipäev, 22. mai vaatasin Tallinna TV arhiivist, kuidas Tartus kõneldi käsikirjalistest almanahhi idest. Ma ise ei saanud sinna minna, kuid nüüd tundub, et asjad ei ole päris paigas. Rääkis rohkem nagu järelvägi ja teerajajad Marm ja ees olid kõrvale jäetud. Mul peaks olema peaaegu kõik tol ajal ilmunud almanahhi. Tahtsin üht-teist meelde tuletada, kuid mul ei õnnestunud teid leida. Kadunud kui tina tuhka. Otsimine on kõige hullem töö, sajab närvi mustaks, võtab tuju ära. Kas tõesti on need almanahhi aastaid tagasi kellelegi lugeda antud ja lugeja kätte siis jäänud? Igatahes loodan, et esimesel juunil saan Kirjanike Liidu musta laega saalis mõned segased asjad selgeks rääkida. Pärastlõunal tuleb linna minna. Kunstnikest abielupaar Sirje Eelma ja Rait Brad avavad Haus galeriis oma näituse. Mõlemad esinevad oma tuntud headuses. Peale kunsti saab galeriis näha vanu tuttavaid ja nendega juttu puhuda. Seejärel minnakse KuMusse Tõnis Vindi näituse avamisele. Tänu Tõnisele on eesti kunstiloos hulk omanäolisi kunstnikke ilma vend Tõniseta oleks minust saanud bioloog, kuid just tema oskas mind peibutada loovuse teele. Nii nagu mitmeid teisigi. Tõnis Vindi olulisust kunstiajaloos on vaja tähele panna ja meelde jätta. Siin mängivad rolli kriteeriumid. Sõltumatus, ausus ja esteetika. Kolmapäev, 23. mai hommikul pakkimisele on vaja võtta maale kaasa igasuguseid asju ja taimi. Kui viimaks linna piir selja taha jääb, hakkab hinge tulvama õnnetunne. Milline imeline päikesepaisteline loodus on ümberringi. Ees ootavad päevad, kus saab rassida maatöid, teha latikaid ja linaseid õngitseda, linnulaulu kuulata. Ahjaa, romaani lõplik variant tuleb juuli keskpaigaks valmis teha, sest siis saab toimetaja seda toimetama hakata. Nojah, pärast toimetamist tuleb tekst veel kord üle siluda. Selline see vabakutselise elu on, ei, puhkust ei puhkepäevad. Selle hooaja viimase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Me täname kõiki kuulajaid. Olge terved ja head suve. Valemeeli. Seisu. Ärge pärale. Palun ärge isegi helistada. Isegi mitte uksekella. Lülita telefon.