Tere hommikust. Pühad, mis algasid juba reede õhtul, on läbi. Taas tuleb minna tööle, vähemalt paljudel meist. Jõule nimetatakse rahupühadeks. Tegelikkuses ei olnud aga see mist, mida luuka evangeeliumis kirjeldatakse sugugi idüll nagu jõululauludes, nagu püha öö, vaikne öö või oht. Betlem, vaikne linnake. Rooma võimude korraldatud rahvaloendus, mille taga oli esivanemate maaomandi hagemine sundis igaüht minema oma linna. Joosep ja Maarja olid mõlemad eri liine pidi Taaveti järeltulijad kuid Taaveti soost. Me võime kujutleda, milline kisma käis Petlemas Naatsaretist tulnutele keeldusid sugulased ulualust andmast. Sünnituslaudas ei olnud mingi romantika, vaid karm paratamatus. Jõulude tõelisele tähendusele on tehtud jõululoo instseneeringute ja kaunistamisega kõvasti liiga. Nojah, aga see on vältimatu. Me lavastame oma mõttes ja ilustamine kuulub asja juurde. Kuid täna hommikul, kui pühad on möödas, küsigem endalt pigem. Mida tähendab kiriku kuulutus, et Jeesus on lihaks saanud jumal inimeseks sündinud jumala poeg? Pida see konkreetselt minu jaoks, tähendab? Inkarnatsiooni jumala inimeseks saamise müsteerium on esimene samm inimkonna lunastamisele teel on eeldus kõigile järgnevatele sündmustele Jeesuse Kristuse maapealses elus. Tema sünd, ristisurm ja ülestõusmine kuuluvad kokku. Ülestõusmiset oleks ta surm olnud sarnane Jan Hussi, Dietrich Bon feri või kelle tahes teise õilsa surmaga oma ideede eest. Nüüd on see lunastada surm, surma, oda katki murdmine, kaduva muuta, mine kadumatuks. Uskuda, et Kristuse ristisurm võiks meie patte kustutada või et tema ülestõusmine saaks meile olla, teeks taevasse? Ei ole nii lihtne, kui uskuda, et Betlema sündis kord üks armas lapsuke. Seepärast tahaksingi meelde tuletada. Kõik need erinevad kirikupühad on osad suurest tervikust. Ühest kaunist killust ei saa õigetega täit kasupühadega, kaasaelamine on lõpmata oluline selle jaoks, kes elab ristiinimese elu. Kes on ühendanud oma saatuse jumala poja omaga. Väljas seise võib korraks jääda, seisata maja kaasa rõõmustada lapse sünni puhul. Või siis Bachi Matteuse passioon kuulates kaasa kurvastada Kristuse ülekohtuse hukkamise pärast. Aga talle jääb hoomamata Ta olulisim. Selleks, et näha vitraaži ilu, peab astuma sisse kiriku uksest. Nii on see ka usuga. Ei ole võimalik möödakäijaid ära seletada, kuidas kristlus meid lunastab. Aga seda on võimalik kogeda. Küllap jumalat võib kohata nii hädas kui ka igas argielu-olukorras. Aga pühaderõõmu kaudu tuleb ta erilisel viisil inimestele lähedale. Ülendab meid, annab jõudu minna tema järel. Meieisapalve algussõnad, kõlavad. Meie isa, kes sa oled taevas. See pöördumine näitab, et me asetame ennast jumala poja kohale. Kõrvale. Tema on tulnud, et olla meile tee tõde ja elu aga kõigepealt, et olla meie vend. Palvetagem issand Jeesus Kristus, meie vend ja abimees. Me täname sind, et sa kutsud meid kaasa ja aitad jõuda pärale. Oleme saatja ka tänase päeva teel. Aamen.