Tere hommikust, rahuliku selle aasta viimast tööpäeva. Aasta lõpp paneb kokkuvõtteid tegema, tagasi vaatama, kas rahulolevalt või nurisedes. Mäletan oma lapsepõlvest sõja järel, kuidas vanast õhtune jumalateenistus kirikus oli vähemalt sama rahvarohke kui jõuluõhtul. Inimesed tulid kirikusse mälestada aasta jooksul surma läbi lahkunud omakseid et käia armulaual ja paluda patud andeks enne uue aasta algust, mida taheti tee puhtana alata. See komme kadus tasapisi. Lõpliku hoobi andis televisiooni tulek täna õhtul ja mõnes kohas ka südaööl. Peetakse kirikutes jumalateenistusi, aga seal on väga vähe rahvast. Enamik istub kodus ning jälgib põnevaid meelelahutussaateid. On hea vahetevahelgi unustada, mured. Nagunii on alati tulevik tundmatu ja jätkuva majanduskriisi aegu on hirmud suured ning põhjendatud. Meel paja plahutamisse on tõsi. Ainult ei ole päris ükskõik, kuidas tavaline on, et see käib koos mõistuse välja lülitamisega. Vahel on mul tunne, et mõnda pilasaadet ei saagi kaine peaga vaadata. Liiganame Ann. Paulus kirjutas Filiplastele. Ärge muretsege ühtigi vaid igal pool saagu teie vajadused teatavaks Jumalale tänu ütlemisega palumises Jaanumises. Jumala rahu, mis on ülem, kui kogu mõistus valvab siis teie meeli ja mõtteid Kristuses Jeesuses. Me saame loobuda muretsemisest siis, kui meil on, kellele toetuda. Me vajame tuuma, mis oleks välisest sõltumatu. Vajame jumala rahu, mis on üle mõistuse. Rahu puhul on oluline just see, et ta oleks üle mõistuse mõistuse välja lüli, mõtlemine, rahu, otsimine alla, mõistust on tavaline, tulgu see viinapudelist või antidepressantide eest. Aga rahu, mis on üle mõistuse, saab tulla vaid tema usaldamisest, kes on meist üle. Päris kindlasti on meie keskel mõned, kellele eeloleva aasta ei ole parem kui eelmine. Lõputult paremaks ei saagi minna. Ja mõnda meist võib oodata ees midagi tõeliselt rasket ja sünget. Sest tahame või ei, mõnele jääb tulevane aasta viimaseks. Ei saa sinna midagi parata, et elul on ka varjupool. Ees võivad oodata läbikukkumised ja nurjumised ja haigused. Koondamise järel tüütus või üksijäämine. Kui me sellele rahulikult mõelda suudaksime, siis võiks Pilku lõppevale aastale tagasi heites püüda leida neid seiku, mis olid seal head ja ilusad. Pühaulike kirikus Gretentaalis on seinale kirjutatud lause. Helged päevad ei ole meile antud taganutavaid rõõmsal meelel meenutada. Eksivad need, kes arvavad, et kristlane, kes julgeb meeles pidada, et me kõik oleme siin ainult ajutiselt peaks olema norus ja nukker. Vastupidi, iga hetke ainukordsuse tajumine teeb elu intensiivseks. Ja lõpuks võid rõõmustada ka selle üle, et kõik läheb mööda. Sest ees ei oota pelk Pehkimine, vaid värav, millest läbi minna, kojujõudmine. Igavene rahu, anna neile saab. Ja valguslõpp patusäraguneile. Palvetagem issand jumal, me täname sind iga oma elupäeva eest. Võta oma kätega selle aasta viimased päevad. Ei anna meile oma rahu, mis on üle mõistuse. Aamen.