Uudis pluss sume külaline. Teine. Meie tänane suvekülaline on ettevõtja, arvamusliider, kultuuri metseen, mees, kes ilmselt ei jäta kedagi külmaks. Neljandaks stuudios külas. Rein Kilk, tere tulemast. Tere päevast. Ja küsitleja rollis on selles tunnis Tarmo Maiberg ning Arp Müller. Kas Rein Kilk üldse on enam ettevõtja tee, tulite maikuus Eesti Ekspressis välja plaaniga, et hakkad õpetajaks? No selleks, et õpetajaks saada, on vaja vähemalt kolm aastat õppida kõrgemas koolis, et õnneks on see õnneks on sellised kvalifikatsiooninõuded, et päris päris tänavalt tul õpetajaks ei saa, aga aga küll ma olen õpetajana käinud koolides tunde andmas ja kookoskogemusi jagamas, on nad siis positiivsed või negatiivsed ja ja tegelikult, kui tõele au andes siis seadust rikkudes oma ülikoolipäevil käinud ka oma oma ajalooõpetajast, ema asendamas Tartus natoorses koolis, nüüd võiks vist öelda, et ma loodan, et temal ei tule sellest ka pahandusi. Ena. Aga nüüd, kas dokumendid on Tartu Ülikooli sisse viidud? Ma lähen, annan nad sisse. Augusti alguses, kui tulen Londonist olümpiamängudelt tagasi, siis kõik on kokku lepitud, muuseas ma vaatasin järgi südame tegi soojaks, käisin luurel, valisin, vaatasin, uurisin õppekavasid, käisin, teaduskondasid mööda ja vaatasin, noh missuguseid, missuguseid, et kavasid on, kuidas ennast on võimalik täiendada, mis mulle kõige paremini sobiks. Praegu on natuke paindlikum kui, siis, kui ma ülikoolis käisin ja mulle suureks üllatuseks lõpuks suunati mind noh, selleks, et dokumendid, et ülikooli sisse tuleb kõigepealt nad arhiivist välja võtta ja selgus, et minu ülikooli toonane siis õigusteaduskonnast õppimise ajast on viimase kui paberi nii Tartu ülikooli arhiivis olemas selles vanas tuubikumis ja see tegi mul küll südame soojaks neid vanu, vanu, siis õpinguid, et meenutada ja arhiivis neid pabereid lapata, aga sealt ma võtan nad kindlasti välja ja panen uuesti sisse tagasi, kui kaugele toonane õpingud jõudsid. Ma õppisin tegelikult ma olin nii-öelda igavene üliõpilane ja õppisin kohe ütlen 14 aastat vahepeal käisin sõjaväes, pidin 14 aastat õigusteaduskonnas, lõpetasin teoreetilise kursuse ära, aga aga siis tundus noh, vähemalt minu sõpruskonnale see õigusteaduskond oli punasest punasem ja selline ala ja, ja ega selle peale selles ringkonnas, kellega mina läbisin, väga hästi ei vaadatud ja see oli ka üks põhjus, miks ma ei kaitsenud oma diplomitööd ära ja seetõttu jäigi siis ülikooli diplom saamata. Et aga diplomitöö sai kaante vahele ja ja ka ja puhtalt ka ümber trükitud ja rohelised kaaned, diplomitöö on mul ka olemas, kodus, aga see enam ei tööta, ilmselt, mis teemal diplomid see oli? See oli tegelikult väga kummaline asi, et see diplomitöö teema oli värviliste sekuntaarsete metallide kogumise juriidilised alused. Et see oli, see oli kummaline, sellepärast et viis-kuus aastat hiljem, umbes viis aastat hiljem, kui ma selle diplomid olin kaante vahele saanud algas ju Eestis teadupärast metalliaeg või metallibuum ja just et siis sekundaarsed värviliste metallide varumine ja nende transiit läbi Eesti hiljem Eesti vabariigi või siis tookord oli, jah, me kujutasime, sest Eesti Vabariigiks viimase otsa peal, et, et Venemaa läbi Eesti ja sellega ma teenisin ka oma esimese miljoni ja mitte rublasega ega isegi mitte kroonis, aga aga see oli just see eriala, aga mitte sellepärast, et ma seda oleks õppinud, aga see oli mingi kummaline siis selline saatuse viibe või viide ja ja ka siis nende värviliste metallide varumisega seotud juriidilised probleemid olid mul ka väga praktilises elus paraku tihtipeale seal päevakorral. Aga mis erialale nüüd augustil on plaanis siis dokumendid sisse viia? Suureks üllatuseks ma ärkasin, et ei, et Eestis mõtlesin seda, et minna filoloogiks õppima ehki, mul vanemad mõlemad olid ajaloolased ja loogiline käik, olekski ajalugu. Aga selgus, et filoloogiateaduskonda ei ole, on nüüd olemas sotsiaalteaduskond ja no mitte väga suureks üllatuseks ma lugenud olin, aga ma siiski kuidagi selline ettekujutus oli, et on olemas filoloogiateaduskond, aga on olemas sotsiaalteaduskond ja ja filosoofiateaduskond ja ma otsustasin filosoofiateaduskonna kasuks. Kas see on kaugõppe või statsionaar? Praegu nagu mulle tehti ka nüüd dekanaadis selgeks, et tegelikult üliõpilane on üliõpilane ja ma kavatsen ise praegu praeguste plaanide kohaselt küll aktiivselt osaleda igas mõttes ülikooli siis elus ja, ja seda on juba märgatud, et kui ma käin näiteks praegu sõudmas trennis, siis isegi praegu juba tehti mulle siis ülikooli akadeemilisest spordiklubist ettepanek kandideerida Tartu Ülikooli kaheksapaati sõudmises kus teadupärast siis üliõpilaspäevade ajal mai alguses on klassikaline, siis kaheksapaatide regatt, varem oli ta Tartu Ülikool versus EPA ja praegu on ta Tartu ülikool versus kõik muud kõrgkoolid, kuna lihtsalt teistele on tase natukene siis või epasena praegu nõrgem. Ja et ma kandideeriks sinna siis Tartu Ülikooli kaheksapaati ja ma loodan, et ka selles osas ma saan olla. No selles mõttes tõeline üliõpilane, et esindada Tartu Ülikooli kaheksapaadis ja tuua seekord võit sellel aastal Tartu ülikooli. Kas tõeline üliõpilane, siis läheb ka? Kes elama? No ma seda ma ei arva, et ühikas elamise ma ei taha nüüd sellest, et mingisugust selles mõttes nagu komejant või, või siis täiesti täitsa tõsiselt räägin, see ei ole mõeldud sellise sõunand siis kui ma läheksin. Ühiselamusse elama, et see oleks küll võib-olla natukene siis ülepakutud, mul selle järele vajadus puudub, nii nii siis ütleme sisuliselt kui vormiliselt, et mul on tartus, elamine olemas, aga aga, aga muus osas ma arvan, et see on, ma ei tea, kas ma tajun tee ääres ka väikest irooniat, kui te seda küsite või ma saan valesti aru? Ei, lihtsalt oli soov teada, kaugele ta oma selles õpingute soovis lähtemuuseas. See on tõsine teema, et teadupärast praegu ju no ma ise mõtlen, niisugust asja on, on sellised inimesed. Ümberringi me näeme, kes on ühes ettevõttes kogu oma elu elanud, eks ole, kes võivad, et ja saavad anda ühiskonnale panuse järjest oma siis teadmisi ühes ja sellessamas valdkonnas, samas noh, laiendada siis näiteks nagu Paavo Nõgene väga andekas inimene, kes tuli lavatöölisena teismelisena Vanemuisesse ja ja siis on töötanud ennast siis seal tippjuhiks Vanemuise päris juhiks ja praegu ta siis on pärast kaalumis ilmselt siis läheb Kultuuriministeeriumi kantseleisse, aga töötab täpselt ja siis väga-väga loogilist rada mööda. Aga on ka selliseid inimesi, kes nii meil kui mujal, kes ei ole nii kuidagi kannatlikud või ei suuda sellist noh, ühes ühe koha peal elamist olla, et ja otsivad enda kohta, et võib-olla mina kuulun ka nende inimeste hulka, nagu ma ütlesin, olen olnud üliõpilane olnud profisportlane kuus aastat, et kus minu põhitegevus oli sporditegemine ja lootsin saavutada väga kõrgeid sportlikke tulemusi, mida ma paraku ei olümpial ei jõudnud ja ei olnud ka seda hirmu, et oleks olümpia olümpiamedali võitnud. Olen olnud mesinik, aednik muuseas, mõni aeg tagasi olen mõelnud ka, et mis asi see on, et mida ma tegelikult elus võib-olla oskan kõige rohkem ja ma olen jõudnud järeldusele mesindus, et see on, see on tõenäoliselt see eluvaldkond, mida ma valdan kõige rohkem. Aga nüüd ongi küsimus selles, et kas inimene, kas tal on see õigus otsida või et kui ta mõnel ajal on saavutanud teatud professionaalsel näiteks nagu mesindus, et kas tal on kohustus ühiskonnale tuua, siis kasu sees mesinduse all või ta või ta võib otsida, et selle selle poolt ja vastu on ju ka mitmeid argumente, et ma käisin, tegime Tiina pargiga Eesti televisiooni reisisaadet, siis käisin. Hiiwauaal, kuhu on maetud pool kui käe, mis on ilmselt Eestist võttes täpselt maailma kuklapoolelt, täpselt kui puurida auk läbi maakera risti, siis siis jõuab sinna sellesse prantsuse polüneesias. Ja tema vist oli viiekümnendates, kui ta otsustas lõplikult loobuda äritegevusest ja hakata näiteks maalikunstnikuks ja, ja kui me võtame nüüd inimkonna seisukohast, siis noh, see oli, noh, taevale tänu, et ta nii tegi, et ta oleks võinud ju veel paarkümmend aastat olla börsimaakler, nagu ta oli ja, ja, ja me ei oleks sellisest kunstnikust kunagi midagi kuulnud. Tema surematud teosed oleksid meil kõik nägemata jäänud. No neid valdkondi, milles te olete tegutsenud, on tõesti palju, osasin saidi paga mainitud ma ei tea, kas need, mis Vikipeedias kirjas on, on õiged laborant Elvis kraavikaevaja, Tartu näidissovhoosis, kurgikasvataja, roosikasvataja rahvarindeaeg, siis muidugi vanade majade restaureerimine keskpäeva tunnis osalemine ja muidugi ettevõtluskas, see nimekiri oli õige. Siin. See oli küll õige, ma seda ise seda artiklitele vaadanud ega lugenud, aga, aga see, mis te nüüd ette lugesite siin neid, nendes nende asjadega. Ma olen kõigiga, mitte selles mõttes, et mitte lihtsalt tegelenud, vaid, vaid teinud tõsimeeli tööd, muuseas see see laborandi töö oli Tartu siis Tartus loomakasvatuse ja veterinaaria instituudis oli tegelikult liinitöö, nii et ma käisin kaks aastat tegin niimoodi tööd kellast kellani ja ühe vahetuse jooksul tuli teha umbes 1300 kuni 1500 piimaproovi koos dokumentide vormistamise ja ja siis nende siis enda, siis proovianumate pesemisega ja see oli, see oli üks kõige tihedam töö, mida ma elus teinud olen, see tähendab seda, et kõige rohkem liigutusi tuli selle vahetuse jooksul teha, see oli, see oli tõesti väga-väga tihe liinitöö, umbes nii, nagu nagu me oleme Charlie Chaplini filmis, moodsad ajad näha, kuidas pärast seal tiini juurest lahkumist ka veel käed tegid neid liigutusi, sest et kui sealt kaheksa tundi ühtseid samu liigutusi teinud, siis tekkis juba lihastesse Motaar, motoorne rahutus. Aga mis on ikkagi see, mis paneb liikuma, mis paneb proovima uusi asju, katsetama uusi valdkondi? Seda, ma ei oska öelda, see on ilmselt on selline noh, võib-olla on öeldakse rahutu hing, et osad inimesed on sellised, kes, Kes, kes püüavad midagi, midagi muud kogu aeg omandada sellest, kui kuhugi mujale liikuda, kus nad on, et ega see, see ei pruugi muuseas hea olema olla, et ega ma sellega ei, ei ei hoople, et kui ma oleks jäänud näiteks roosikasvatajaks, aga samas jälle valdkonnad muutuvad ka ettevõtluses, kunagi oli Eestis oli roosikasvatus, oli, oli väga perspektiivne ala ja, ja siin. Neid inimesi, kes saavutasid väga kõrge professionaalsuse ka praegu tuuakse Roose ju kusagilt Ladina-Ameerikast lennukitega ja, ja lihtsalt seal on tingimused paremad, õied, valgust, palju, õied kasvavad, suuremaid ja transpordikulu on on selle lennukiküttena märgatavalt odavam kui selle roosi jaoks kütta kasvuhoonet talvel, nii et et see valdkond, ma arvan, Eestis on kas hääbunud või täiesti hääbumas ja ma ei tea, kui palju Eestis üldse roose ja kas üldse enam neid firmasid on paar firmatel minu oma kaasa arvatud üks, kümmekond 15 aastat tagasi oli aga aga, aga ettevõtlus on üks selline eluvaldkond, mis kogu aeg on muutumises ja ja ka teatud asjad võivad üldse ära kaduda. Ma usun, et Eestis roosikasvatus kui niisugune sellisel kujul koos nende teadmistega, mis roosikasvatajatele olid hääbunud, mesindus vist on, mitte vistega mesindus on siiamaani jäänud ja ja see on üks valdkond, kuhu ma võin ka tagasi pöörduda, kuna nagu ma ütlesin, ma ise arvan, et ma olen sellel alal kõige kõvem käsi üldse, mis mis nendest ametitest, mida pidanud olen. Aga kas on praegu ka alles? Ei ole alles, et aga nende taaskäivitamine ei ole muuseas eriline. Gustav, soovitan mesindust, harrastus sellise tõsise harrastusena kõigile, sest see on hästi tervislik juba insolatsiooni teel, nagu kunagi dotsent alles, kes oli epas õpetas mesindust, ütles, et innovatsiooni teedki taru juurde ja, ja hingad sügavalt sisse siis juba tervist tuleb, niiet mesindust ma soovitan kõigile ja sellega alustamine ei ole väga keerukas ja ei ole ka väga suuri rahasid nõudev asi. Kevadel lendavad muuseas mesilased sülemite näol mööda Eestit niimoodi ringi, et on vaja ainult taru valmis panna ja, ja ka on kohe siis mesilased olemas. Mul üks tuttav imestas, ütles, et talle tuli, sellel suvel on tulnud viis mesilasperet, et ta on lausa sunnitud nüüd hakkama mesinikuga. Ta otsis endale tarud ja hakkab ka vesinikuks, kuna ta oli, ta ei oska midagi, peab nende mesilastega ette võtma, kes talle on koju tulla. Eks mesindus ega ka on ju probleeme siin viimastel aastatel on palju räägitud perede kummalisest kadumisest ja sellest, et need põllumajandusmürgid ikkagi mõjuvad mesilastele halvasti ja see ongi siis mesilaste probleemide taga. Jah. Tõele mulle tundub ka vahepeal siis kui mina loobusin mesilasest, siis oli mesilasi kimbutas not ainult haigus, vaid oli selline parasiit. Varrarest Varrol hästi jahe ja siis varatoosi oli väga, vaatan Tallinna stuudios on väga targad inimesed, et tõepoolest, et ma ei oleks seda uskunud, et et sõna varrolest võib olla üldse inimestele. Siis teadatuntud sõna nii, et kuidas noored ütlevad, respekt või prospekte, mis nad ütlevad selle peale. Aga et tõepoolest varroalest oli see, mis kaheksakümnendatel aastatel mesindust kõvasti kimbutas, aga, aga sellest saadi jagu, aga nüüd on tõesti põlluintensiivne põllumajandus ja taimekaitsevahendid erinevad, on need ilmselt, mis mesindust praegu piiravad, aga tegelikult. On ju Eestis selliseid kohti, kus noh, nii intensiivset põllumajandust ei ole, kus on kanarbikupiirkonnad ja Loode-Eestisse, ma tean. Ma tegin kunagi muuseas, kelle teie kolleeg, tegin ka saadet mesindusest koos Tiina pargiga jälle, ja siis me käisime ühe saate, tegime kunstnik Raul meelest, kes muuseas oli nüüd hiljaaegu nägin tema näituse avamisel Tallinnas. Siis ta ütles, et praegu enam nii aktiivselt ise ei tegeleme esindusega, kes oli tõesti ka tegeleda tuntakse kunstnikuna, kelle, kelle siis mesindusalased, teadmised ja praktilised tulemused olid. Ta oli väga võimsat vähemalt. Mulle tundus küll, et sama, sama tugevad kui tema kunstialane tegevus. Meil on peatselt aeg teha jutu üks paus et puhataja kuulata muusikat, aga enne ma uuriks ka natukene teie muusikahuvi kohta. Kas saksofoni endiselt mängite? Praegu viimasel ajal küll vähem, aga nüüd ma olen tõesti, ma olen siin saanud ühelt ettevõtjalt pakkumised tulla, tema sünnipäevale esinema küll honorari kokku ei leppinud, aga aga siis ma mõtlesin, et ma pean ikka ennast, see on ka üks võimalus jälle, eks ole. Siis üks elukutse, mis on kuidagi mulle natukene söötis, aga aga ma mõtlesin hakata sellega tegelema nüüd uuesti ja, ja siis sellise mingisuguse siis süsteemi järgi mitte nii et lihtsalt õpin ühe või teise loo selgeks. Millist muusikat Rein Kilk üldse kuulab autos, kodus, kontserdil? Ma kuulan, viimane elamus näiteks, ega, ega muusika ei ole, et see ei saa küsida, et missugune muusika. Täpselt, et ma olen käinud ka Aadama itku kuulamas Konstantinoopolisse kui Arvo Pärdi esmaettekanne Adamaid, kuule ja, ja see oli vapustav elamus mitte isegi niivõrd ainult muusikaliselt, vaid vaid selline kultuuri šokile lähenev elamus. Aga, aga noh, vaimustada võib ju tänavamuusiku peale või vaimustada mõne ootamatu rokiloo peale viiuli peale, et mul ei ole sellist sellist muusikalist maitset, et mõnda mõnda muusikat näiteks kuidagi otseselt ära põlgaksin. Ka tänane muusikavalik on saatekülalise valik ja esimene, mida me kuulame, on Jääboiler ning patune mõte. See on selline ehe Tartu laul Tartu vaimsusega laul, mida tartu teie jaoks tähendab? No Tartu on olnud minu kodu, et see siin ei oskagi, et kas inimesed oma kodu ei oskagi analüüsida, seda ta lihtsalt, see sõna kodu juba ütleb väga palju ja ja selles mõttes see ei ole asi, mida ma oskaksin hinnata, et ma võin hinnata Pärnut, hinnata Tallinnat, aga Tartut ma isegi hinnata. Ta ei oska, sest sest kuidas sa ikka oma, see oleks sama rumal nagu küsida, et kuidas hindavad oma ema jah, just täpselt nii, et arvustama ema, eks ju. Et ma ei saa seda teha. Kuulame jää boilerit. Käterätik. Veest vaatab vastu immuunne teepuu täielik karm. Vesi ei tee kõike ära, ka ei saa. Läbi lainete, astub. Päikeseprillide taha ja unine pilt. Sina oled sile pruu nagu Ameerika filmis. Poolaste kuuldevalge ham, vapper. Et mu juurde ja kahe käega Briti hirmu peale suure sinise ja kleepuvat vett. Soovinud Subaljaid kataks valgega lumi. Ja paju otsas istuks haarakas. Üle hämarduvad aeg lendab kiiresti paar proovi. Nokkima their Pille Pustanud nupulaanid, käpik. Soovineksid paljaid õlgu kataks valge kohe looming. Ja et raagus paju otsa ees tuut harakas ööle hämarduvad tänava Ella kiiresti paard ruumi. Lokkimateeri lille puistanud punane käpik. Meil on jätkuvalt Tartu stuudios külas ettevõtja Rein Kilk. Läheme jutuga edasi. Kuidas ärimehed magada saavad, kuidas teie ärimehena magada, saate selle pideva riski juures, et midagi läheb viltu, investeering läheb vett vedama, et raha läheb kaduma. Muuseas, ega jah, ega uni mul ei ole hea, aga see tuleneb ja ma ise arvan, et mitte ettevõtlustegevusest, aga ma olin sõjaväes, olin kõigepealt olin. Teenisin sellise koha peal, kus tuli öösel olla vahetustes ja ja siis, kui ma olin, kui sellest tagasi, siis oli mul selline väga ekslik teooria, mida ma küll, mida ma millestki soovitan hoiduda, ma ise mõtlesin. Nii et inimesed on kuidagi noh, ei ole nii nutikad nagu mina magavad igal öösel, mina otsustasin sõjast tagasi, tulin, ma magan. Mulle piisab, kui ma magan näiteks kolm, neli ööd nädalas ja käisin seal tööl, tegin tööd, käisin, käisime sõpradega lihakombinaadis öösel laadimas 10 rubla eest öö ja, ja siis ka loomaks, instituudis oli võimalik öösel tööd teha ja, ja mõtlesin, et inimesed lihtsalt ei taipa seda, et et saad öösel raha teenida ja päeval näiteks koolis käia, päeval teed trenni ja peale öist vahetust ma arvasin, et piisab täiesti, kui inimene magab tund või kaks ja siis näiteks, et kui öine vahetus lõpeb kell seitse ja pool kaheksa koju, siis kusagil üheksani magad ja ja pesed näo ja kaela puhtaks ja, ja siis lähed juba kas kooli või trenni. Aga tegelikult see tekitas see niru noh, aastaid ma suutsin niimoodi elada, aga siis hakkasid tekkima unehäired ja ma arvan, et et mingil viisil on nad ka praegu, seni on kuidagi see annab tunda, et selline selline aastate kune siis öösel töötamine, et on natukene löönud, et noh, segamini siis sellist rütmi ja eks praegu ettevõtja elu, kui sa lendad näiteks teistele Mandritele, siis ka see ajavahedega kohanemine natuke tekitab sellist rütmi kogu elus. Aga aga muuseas, ega ettevõtjal ettevõtja elu ei ole ju siis ainult kaotused ja ma võin öelda seda, et ka et ka sellised äriideed või ka või ka võidud tegelikult ei põhjusta üldsegi mitte hea tunde sisse, siis on hea uni, kui, kui sündmusi ei ole, et ma olen seda tähele pannud, et ka et ka sellised head ja väga, võib-olla ka väga head uudised põhjustavad teatud mõttes sellist kõrgendatud läbielamist ja, ja mis, mis ei tule unele alati kasuks. Nädalavahetusel oli, oli, mis sel nädalavahetusel või juba juba läinud, ei mäletagi. Postimehes oli huvitav intervjuu Heldur Tõnissoniga, mis küll jah, pärines 90.-te lõpust, aga selles intervjuus seletas vanahärra, et tema peab juba algusest peale iga investeeringut, mis ta teeb. Ta peab seda kaotatud rahaks ja ta üldse ei muretse selle pärast. Ja, ja siis, kui investeering ei olegi kaotatud raha, siis siis võib rõõmustada, kuidas teiega on. Muuseas, sellest intervjuust ma lugesin ise ka seda intervjuud, see on ju ainus intervjuu, mida Heldur Tõnisson on üldse andnud, vähemalt Eesti meedias, mis küll siis Spliti jagati kaheks. Üks ilmus siis, kui see intervjuu kant üle-eelmisel kümnendil ja teine osa sellest sellest samast intervjuust toonases intervjuus ilmus täna praegu, et ma ise olen mõelnud, et huvitav, et äkki oleks pidanud khati. Heldur Tõnisson ei ole, ta on oma päritolult küll siis ju teadupärast väga soliidses eesti suguvõsast ja riigivanema poeg aga, aga temast võib-olla peaksime nagu selles mõttes õppima, et kuidas täiesti külmalt ja kiretult, et äri ajada, sealhulgas ka oma kodumaaga ta ju kordagi ei tulnud, et oma firmad siia vaatama, ta vaatas pabereid ja kui oli sobiv hetk, kui talle toodi kandikul aktsiad kätte, siis ta võttis need vastu ja kui oli aegse pöörase kasumiga maha müüa, siis ilma ühtegi meeleliigutust üles näitamata, ta müüs selle maha, et võib-olla võib-olla see on selline ongi selline õige käitumine ja see on suurim viga, mida ka mina olen teinud, et ma olen võtnud emotsionaalselt isiklikult ja ja nagu ma ütlesin, nagu kodulinna ei arvustata oma vanemaid, ei arvustatud oma ärid, on armsad. Et võib-olla võib-olla selle ettevõtlusega peakski üldse nii tegelema ja see õppetund, mida Tõnisson andis nii Eesti ajakirjanikele, kes lootsid, et ta nüüd kuidagi viib seda siis oma seda suguvõsapärandit edasi kui ka kui ka ettevõtjatele, et võib-olla see, see õppetund on tegelikult, et väga-väga hea meile kõigile, te peaksime olema külma kõhuga ja võib-olla väliselt natuke nagu Kalestama kalestunud, eks ole, et see, seda ma ise mõtlesin ka seda asja, et et võib-olla nii ongi õige äri ajada. Aga mis siis ikkagi läks valesti Weroli ja lihameistri ja perega, kas oli siis see liigne emotsionaalsus ja, ja külma kõhu puudumine? Võib-olla oli vastupidi, et siin oli nüüd mul küll, et ma uskusin seda, et on, lihtsalt töötasin automaatrežiimil, et tundus, et et näiteks üks asi, mida ma olen tähele pannud, ettevõtluses ma olen olnud ju üle 20 aasta isegi võib-olla 30 aastat ja, ja noh, töötan nagu autopiloodil, ma tean, et ma olen kriise varemgi näinud ja ja siis noh, ma uskusin, et see praegune kriis ja lõpeb varem ja ligipääs siis käibevahenditele, suurtele käibevahenditeks, selle on rohkem võimalik kui see, kui see reaalsuses tegelikult oli niimoodi, et kui me vaatame praegu siis kriis on kestnud kui viis aastat tagasi kriis algas, siis ütles Urmas Sõõrumaa, et see kestab viis aastat ja, aga aga siis mulle tundus küll ka imelik lausa see, selline arvamus ja tavalised kriisid kestsid kolmveerand aastat aastaga maksimaalselt ja noh, selle aja noh, tundus, et on väga lihtne üle elada, aga ma usun, et see äri, selles ma olen täiesti kindel praegu ja praegu ma olen võidelnud selle eest, et need ettevõtted vähemasti siis need suured ettevõtted Werol ja siis leivatööstus, et need ju töötavad tänase päevani ja ma olen täiesti veendunud, et neid ootab vähemalt lähiaastatel selline hea tulevik tihti Veroit, aga mis puudutab noh, ettevõtlust siis iga inimene, kes ettevõtlusesse siseneb, peab arvestama tõesti sellega, et et ta sellest rahast, mis ta sinna sisse paneb või ilma jääda ja võib veel puudugi tulla ja tuleb ka veel peale maksta, et nii see paraku see ettevõtja on, elu on, et on, ka see on kaotusi ja kui ma rääkisin kunagisest metalliajast, siis noh, see oli üks firmasid või üks ettevõtluse, mis mulle tundus, et on, on väga hea, ta on rahvusvaheline äri, ta on väga tulutoov, ta on väga stabiilne, kuna metalli on inimesed kasutanud ju aastatuhandeid ja kasutavad ilmselt aastatuhandeid veelgi. Aga siis selgus ilmselt siis Venemaa vastavate teenistuste kirigeerimiselt Eestis mingiks ajaks. Mingiks arvuks aastateks kuulutati Metalli vahendamine illegaalseks, täna on ta ju jälle täiesti soliidne tegevus, kui, kui veel on kedagi, kes sellega tegeleb tõenäoliselt läbi Eesti viivad siiski suuremad rahvusvahelised korporatsioonid ja Eestis ka tallide vahendusega tegelevad rahvusvahelised ettevõtted, aga, aga see pandi praktiliselt ma sulgesin väga tulutoov asja, olin sunnitud sulgema paari päeva jooksul, et kui, kui tundus, et säsi kriminesi näiteks Eestis ära üks ettevõtlusvaldkond, siis ei ole sellega mõtet tegeleda. Ja, ja ega näiteks ka see mingi aeg, ma tegelesin ju väärtpaberite, aktsiate ostu-müügiga ja ja tegelikult kõige rohkem raha oma võib-olla summaarselt olemas varadest kaotasingi 97. aastal, kui, kui, siis märkimisväärne osa näiteks Tallinna kaubamajast, Saku Õlletehasest normast käis läbi läbi Pindi Investi ja mõne teise minu valdusfirma. Aga noh, sellises ettevõtja elu on nagu ma ütlen, et kaovad ju terved valdkonnad ja praegu ma ise vaatan, missuguses turbulentsis on näiteks ka väga mõni aasta tagasi veel kümmekond aastat tagasi perspektiivika aimata ettevõtlusvaldkondades nagu lennundus. Mis noh, tundus, et inimesed igal aastal kordades lendavat rohkem mööda maailma ringi ja tundus, et see on üks üks kõige suurema tootlikkusega firmasid ja suurema inertsiga, aga aga praegu vist eelmisel aastal on, ainuüksi Euroopas on kümmekond suuremat keskmist lennufirmat läinud pankrotti, nii et et selliseid valdkondi ettevõtluses. Mina ei kujuta ette, et on mis, mis võib öelda, et et kuidagi oleks kindel tulevik garanteeritud, et me kunagi ei tea, mis käänaku taga on ja ma arvan, et toidutööstus ise toiduainetööstus ise on ka praegu selline valdkond, mida tuleb millesse investeeringutel tuleb seda väga teraselt jälgida. Ma olen ise käinud välismaal ja vaadanud ka neid muutusi, et kui kui aastakümneid, võib-olla ka võib-olla ka pikemat aega, võib-olla ka eelmise sajandi siis esimesest poolest mõned firmad või ka või ka keskpaigas tehtud firmad, et kes olid töötanud üles oma kaubamärgid ja suure üllatusega märkan Euroopas ringi liikudes, et need kaubamärgid hakkavad tasapisi lettidelt kaduma. Tulevad, et täiesti siis uued kaubamärgid, mis ei ole seotud enam tootjatega või vaid kaubandusega. Et kui sa lähed suurde toidukauplusse näiteks karri foori, siis sealt sa hakkad juba sealt juba ostadki kärnifuri, juustu, karri, Fory, kiigerrifuri, mähkmeid oma lastele ja parmesani juustu, ei, Parma sink ehk on seal lettidel, sa pead väga kaua otsima ja siis üllatusega märkad, et nende hind on lihtsalt niivõrd kõrge, et need siis kettide hinnad ehk siis mis on muidugi tehtud kusagil toiduainetööstustes nii-öelda bränd leiba või, või siis mingisuguse sellise mingisugune privet leibli sildi all, eks ole, et need on. Need on hakanud domineerima, see tähendab seda, et toiduainetööstus on allutatud kaubandusele ja, ja määravaks on kujunud mitte kvaliteet, vaid hind. Aga need, kes soovivad hinda müüa, need, need peavad orienteeruma ühele tootele ja väga suurtele mahtudele, et see on ainus ellujäämise tingimus. Kui äris ei lähe hästi, kui läheb halvasti firma läheb põhja. Mida see isiklikes suhetes tähendab, kas te olete näiteks sõpru kaotanud või või vaenlase juurde kogunud, nüüd viimase poole aasta jooksul? No mina ise seda ei taju, et need inimesed, kellega ma suhtlen, eks need on no kui rääkida ettevõtjatest, siis need sellist asja ju Nad teavad, kõik on seda ju üle elanud, läbi elanud ja ja noh, ettevõtlusvaldkond ongi selline ju selline selline võitluse valdkonda. Et mõned valdkonnad näiteks Eestis, noh, kui rääkida näiteks panganduses, siis ju Eesti pankurid, et eelmise kriisi ajal kadusid peaaegu kõik ära, nüüd praegu mõned on tagasi tulnud ja pigem olen mõelnud, et seda, et no seal, see on oluline küsimus, et, et kas need inimesed, kes areenilt kaovad, näiteks kui Eestis oli 90.-te aastate teises pooles, oli veel ju, või keskpaigas oli umbes 40 panka, kus oli ma kujutan ette, et kui võtta ainult juhatuse ja nõukogu liikmete käest oli aktiivselt sajad pankurid, tõenäoliselt pigem võib-olla 500, kui, kui paar seda pankurit. Et kuhu nad on kadunud, et pangandusest mõni üksik inimene on, on sellesse valdkonda jäänud ja ka nendest inimestest, kes said eelmise kriisi ajal, siis mitte sel ajal aga eelmise ehk siis 90. aastate teise poole kriisi ajal pihta. Et paljud nendest on kadunud ja muna sellest tuline kahju nad ei ole, noh, mõned nendest on ka elust lahkunud, kes on väga seda üle elanud nagu oli sel nädalal sinna Andres Sarri oli juttu või, või ka siis Tiit Veeber, kes ka kindlasti noh, elas, võib olla seda neid kriise üle, mis, mis tal olid 90.-te aastatel, aga, aga paljud on ettevõtlusest lahkunud ja vot siin on jälle see küsimus, millega me saadet alustasime, et kas inimesel on kohustus ühiskonna ees selles valdkonnas pingutada kus tal on tekkinud teadmised ja kogemused, sealhulgas muuseas ka negatiivsed kogemused ju viivad edasi vägagi jõudsalt, võib-olla isegi negatiivsed kogemused on tihtipeale paremad kogemused kui positiivsed kogemused. No kuidas teile endale praegu tundub, et kui suures mahus jätkata tulevikus ettevõtlusega? Ütlen ausalt, ma ei oska seda praegu öelda, aga, aga see on, see on minu jaoks on sellise mõtiskluse küsimus, ma olen seda juba varem ka mõelda, panin eelmise kriisi ajal tähele, et kas, kas ühiskond peaks pigem katsuma neid nii-öelda kadunud poegi tagasi tuua või siis ütlema, et ärge minge ära need inimesed, kes olid ettevõtluses või siis mis ettevõttes on selline valdkond, et et inimene õpib siin instrumendiks, on raha ja inimene õpib raha tegema ja ma usun, et küsimus ei ole selles, et need inimesed, et oleksid nüüd kuidagi elaksid kehvasti, vastupidi, et ma kujutan ette, et, et selleks, et endale seal kusagil võib-olla ka mõnel soojal maal suvilad, et üleval pidada ja ja siis tegeleda tennisemängu õppimisega. Et võib-olla selleks väga suure ärilise kogemusega inimesi ei olegi rohkem vaja töötada kui võib-olla tund või paar päevas. Et aga kas, kas mina ise tunnen, et inimesed on ju kohustus, on, oleksid töötada siiski terve päeva, kaheksa tundi, 10 tundi, kui tal on tervis olemas, kui teil on teadmised olemas, kas ta peab neid teadmisi ühiskonna heaks pikendama või, või tal on õigus tõmbuda kõrvale. Ja paljuski selline negatiivne suhtumine, mida ma olen tajunud ka siis ajakirjanduses, enda suhtes või, või ka teiste ettevõtjate suhtes, annab nagu kuidagi ettekäände, et ma lähengi minema, et ma elan iseenda jaoks, ma teenin täpselt nii palju raha, kui mulle endale on vaja, et mul ei ole vaja maksta ju miljardeid makse ja ehitada suuri ettevõtteid, luua tuhandeid töökohti, et miks ma peaksin seda tegema, kui, kui seda kuidagi ei ühiskonnanud, noh tundub mitte vajavat. Jah, Tiit Veeberi näide sai ennist toodud, et aga see on ju hea näide sellest, kuidas ka ajakirjanduse ja avalikkuse suhtumine võib muutuda. Tiit Veeber üheksakümnendatel juristi ta mõisteti kõigis Eesti kohtuastmetes süüdi, aga siis Euroopa kohus mõistis ta õigeks. Ja nüüd kahe tuhandendatel on tal jällegi hoopis teistsugune imidži ja nüüd, kui teda enam ei ole kahjuks meie seas, siis me hindame teda teistmoodi, kui me hindasime, võib-olla üheksakümnendatel. No see on tegelikult eestlastele, kahjuks on see omane teisi teisi rahvusi väga ei tea, aga mulle tundub, et meil on see omane, aga see ei puuduta, ettevõte ei teinud, see on, see on kogu selline noh, et kuidagi siis surm on see, mis paneb meid inimese elule ja tegevusele teisiti. Mõtlen, et ma ma arvan, et, et see on väga vale, et kui me, kui me avastame, et on, ma ise olen ka vaadanud seda, et näiteks ma puutusin kokku oma elu jooksul mõnelgi korral mati hundiga ja kui ta suri Ühel hetkel, siis ma avastasin ise ka, et aga tal on ju mõned tema teosed, et noh, minu arvates kas nüüd lausa geniaalsed, aga ülimalt andekad, et ta oli väga andekas inimene, et ta oli siis tema lavastused mitut lavastust, sealhulgas ka sadamateatris mida me tegime ja tookord suhtlesime, kaardab, õigemini mina muidugi ei lavastanud, aga, aga, aga aeg-ajalt seal tuli minu juurde ka, küsis seal mõne rekvisiidi kohta nõu või valu. Sul näiteks oli, kui oli see, mis etendus oli, kus oli need tänavalambaid vaja elusaid lambaid tooma, hambad mulle etendusele ja niukse niukse, rääkisin temaga olmeküsimustest ja siis, kui äkki surnud oli, siis ma mõtlesin, et, et tule taevas appi, et nendest asjadest, mida ma mati hundiga oleksin võinud vaid pidanud rääkima näiteks noh, kirjandusest, et sellest ma praktiliselt üldse rääkinud, et me küll rääkisime niivõrd kui äriline on. Me tahtsime seda teatrit koos teha, õigemini tema tuli ettepanekuga välja. Aga, aga me rääkisime seal ka ärilises pooles, mitte mitte sisuliselt, et sellest on tegelikult, et mul endal kahju mitmete inimeste puhul, kelle, kellega oli ka minul oleks olnud võimalik näiteks noore inimesena rääkida asjast nagu Arnold, tõhus, kes oli väga hea suhtleja või, või, või mõnigi teine nimi ja alles siis, kui inimene on surnud, elust lahkunud, siis sa mõtled, et mida kõike oleks võinud temaga rääkida, mis, mis huvitavad teemad on, et see on võib-olla natuke. Kuulge meil jah, selline üks asi, mida me saaksime teha, on elavate inimeste suhtes olla tähelepanelikumad just ka kultuuri ja kunstiinimeste suhtes. Ma tahaks veel küsida nende nii-öelda sümbol objektide kohta, mida kõik teie nimega seostavad ja mille taassünni taga. Rein Kilk on olnud ammende villa Ateena kino, Antoniuse hotell, Tartvaksal. Mis nendest saab? Ei no ega need ju toimivad ja töötavad ja ma äriliselt olnud on küll selles mõttes valed, et kui, kui vaadata nüüd minu ettevõtete kasumit ja siis neid investeeringuid Eesti kultuurilukku. Muuseas, Vista ma olen ainuke inimene Eestis, kes on kolm teatrit teinud Belletaaži sadamateatri siis Ateena maja, vähemalt siis selle teatrimaja, et äriliselt on need loomulikult olnud, need ei loonud otseselt Donald, lihtsalt otsused, et kuidagi see on jälle see emotsioon, mida näiteks ma peaksin õppima Heldur Tõnissonil, kuidas, kuidas see emotsioon isegi emotsiooni idu surmata, et ei tohiks olla, aga ma ei usu jälle teisest küljest, et ma olen valesti teinud. Et selliseid olulisi noh, minu jaoks olulisi hooneid siis taastanud, et kõigini paljude objektiga need ei ole, ainult ei pruugi hooned olla näiteks siiamaani sõidab ju Emajõe peal ringi laev pegasus, mis toona küll kandis vist Kreutzwaldi nime mille peal näiteks minu isa viis mind sõitma ja ostis mulle jäätist ja millega need mina olen enda lastega sõitnud, et, et selle Elule jätmine, et nad olid ju müüdud vanarauaks sel hetkel, kui ma Tartu sadama siis pankrotis ostsin, siis need mõned üksikud alused, mis siin alles olid, et need, ma jätsin kõik hoolikalt elule, et kahjuks jäin üks, neli-viis kuud hiljaks. Lermontovi ka see on üks Saksamaal tehtud reparatsiooni korras ja saadud, et Nõukogude liitu toodud laev väga ilus laev, mis oli müüdud Pihkvasse vanarauaks see lõigati, see oli juba pooleks lõigatud sellel hetkel, kui, kui ma ta üles leidsin Pihkvast, aga, aga teisest küljest jälle need asjad on, ma ise tunnen, et mulle endale on olnud väga palju andnud, et, et see positiivne emotsioon ja eks see on ka nende selliste objektide taastamine on rikastab kindlasti iga inimest ja selles mõttes ma olen väga tänulik, et mul on olnud võimalus nende tegemisel õppida noh, nii nendest hoonetest endist kui ka siis kui ka siis kolleeg Aivar Roosaare käest, kellega arv, kes on siis nende hoonete arhitekt olnud, kellega me koos oleme teinud muuseas Tartu vangla tegemisel, mis on siis Jaani kiriku vastas, et ka seal on selliseid lausa mõistatusi, mis tulid välja vanglakivide vahel, muuseas sealsamas vanglas hoiti ka IT pärit siis, kui ta arreteeriti, kui ma õieti mäletan, et selline huvitav seos Kas sellest kahju ei ole, ma küll ei tea, et kas kõik need objektid kuuluvad enam teile, aga kui, kui mingi objekt, mida te olete teinud südamega ja olude sunnil, see ei kuula enam teile. Absoluutselt mitte, et ega neid objekte on näiteks noh, ma olen müünud ära näiteks ka meediaettevõtteid minu siiamaani ma näen, et ilmub ju või on müügil lettidel ajakiri, pere ja kodu. Et, et ma mäletan, vist on üks kõva 20 aastat tagasi kodus oli uksekell, ma elasin Tartus aardla tänaval ja seal oli kaks noort inimest ukse taga, et et ja et niisugune lugu, Reinet oleme kuulnud, et teil on raha, teeks ühe ajakirja. Et nendele kahe noore inimese nimi oli Tiina ja Tiit Kõnnusaar ja siis ma küsisin, et palju raha vaja on 140000 dollarit või või rubla või krooni või mida siin vaja on, eks ole, ja kas ühekordselt või igakuiselt, eks ole. Ja siis nad seletasid õhinal, kuidas, mis see ajakiri on ja pere ja kodu ja kui tähtis ja tegime selle ajakirja ajasime, pidasime teda ka seal koos Sist mingi viis, kuus aastat, aga, aga pärast seda, kui ta sai maha müüdud, ma ei. Ma ei tunne, et mis temaga siis ikka nii väga viltu on, peaasi, kui ta ilmub ja miks mina peaksin ta välja andma või, või ka raadiojaamast. Me oleme praegu raadios, ma olen teinud kolm raadiojaama Pärnu Raadio, Tartu päikeseraadio, ja siis oli vist oli Mega FM et kui need, kes said maha samadel sagedustel, ilmuvad enam-vähem samas formaadis. No miks ma peaksin olema kuidagi nende omanik või ma ei, mul on isegi hea meel, et ma olen nii selle üle, et nad said kunagi tehtud, kui ka hea meel selle üle, et nad praegu rahulikult toimivad ja ma ei näe mingisugust vajadust, et ma peaksin kuidagi omama. Kas ettevõtlusest oleme siin päris palju rääkinud, siis tulles tagasi esimese teema juurde, kas õpetamist saab ka äriks muuta ja, ja võib-olla ma ei tea tulevikus luua õpetajate vabaturg. Siin on kaks asja, et esiteks õpetamine ongi äri ja kui me vaatame EBSis EBS-i omanikud on päris edukad selles olnud ja ma arvan, et maailmas suurem osa päris suur osa koolides kindlasti ongi, ju siis ärilistel alustel toimivad. Aga sa oled kaks asja, muuseas, mina soovitan kõigile siiski enda teadmisi omandada, täiendada ja, ja see õppimine on praegu mõneski mõttes hea aeg, selles mõttes, et kui te, kes on jälginud neid uudiseid, mis haridusvaldkonnas tulevad, siis koolireform, mis praegu käsil on, tuleneb põhiliselt sellest, et õpilaste arv on järsult vähenenud, et viimase 10 aasta jooksul umbes 80000 võrra kahe 220-lt 1000-lt on meil praegu 40000 õpilast ja see paratamatult jõuab ka ülikooli, et meil ei ole kusagilt võtta 18 20 aastaseid inimesi ühe, kahe või kolme aastaga, et selleks on vaja täpselt 18 aastat, et saada vabandust 19 aastat, et saada kaheksateistaastane inimene. Et paraku hakkavad ka ülikoolid tühjaks jääma ja tegelikult on väga soodne aeg minna midagi õppima. Praegu võib-olla ma olen natukene egoistlik selles mõttes, et ma tahaksin enda teadmisi täiendama, võib-olla ei mõtle nii palju, et selles mõttes, kuidas inimkonnale selle õppimise läbi kasu tuua, et kui mina õppisin, läksin ülikooli õppima, nagu mõtlesin juurat, siis rohkem nagu sõprade sõpradega konsulteerida, mis mulle võiks kõige rohkem sobida või tookord mõtlesin, et vaenlast tuleb tunda, kuna nagu ma ütlesin, see oli nagu punane õppeaine vanematega rääkides, aga, aga Ma olen hiljem avastanud, et et mul on tegelikult väga palju selliseid teadmisest lünkasid, kui ma käin, sõidan ringi, et tekib küsimusi, mida ma siis nii-öelda näppude peal või siis nutitelefonis surfates. Panin asju kokku, et et tegelikult ma ise tunnen, et ajalooalased, teadmised mul endal on, on nõrgemad, kui nad võiksid. Või peaksid olema samamoodi ka keeltega, et ega need kõik asjad on õpitavaga, muuseas, õppisin ülikoolis ja keskkoolis saksa keelt, aga mingil põhjusel otsustasin, et hakkan heaks Jakan keeli õppima ja tegin kahe aasta jooksul endale inglise keele selliselt selgeks, et siiamaani, et saan sellega enam-vähem hakkama, nii et õppimiseks agi hilja ja ma leian, et praegu on väga soodne aeg õppida, kuna, kuna ülikoolid ja kõrgemad koolid hakkavad jääma õpilastest tühjaks ja ma arvan, et väga suurt trügimist lähiaastatel sinna enam ei ole. Pesin muusikapala ajal mõtlesime, meil tekkis küsimus seoses sellega, et te lähete nüüd Tartu Ülikooli, kas te peate riigieksamit ka need uuesti tegema pidite või kuidas selle sisseastumisega üldse on inimestel, kes on lõpetanud, siis, kui olnudki veel riigieksameid? Praegu võetakse vastu, kui te võtate seal Tartu näiteks vähemalt Tartu Ülikoolis, võtate Tartu Ülikoolis lahti siin selle kodulehelt, siis te näete, et on, on, saab astuda Tartu ülikooli siis gümnaasiumi või keskkooli lõputunnistuse alusel, nii et nii et see on, see on see võimalus ja, ja ma arvan, et inimesed võiksid seda väga aktiivselt kasutada. Puudutaks sporditeemat ka veel korra ja te olete ju sõudeliidu president ja Eesti olümpiakomitee täitevkomitee liige. Ja sporditegemisest me juba natuke ka rääkisime. Eile oli just olümpiakomitee koos otsustati olümpiale pääsejad. Mis võimalused on Eesti sõudjatele? No Eesti sõudjatele tegelikult noh, teoreetiliselt ei anna sisu mingeid lubadusi, ma ise arvan, et on, neljapaadil, on küll, peaksid olema praegu head šansid, et meil on paat, kus on neli meest väga hea ettevalmistusega parima sportlase eas ja see paat sobib ka väga hästi, kui nii et ma ise loodan, et seda potentsiaali suudavad nad ka olümpial realiseerida, mis neil, mis seal tegelikult juba praegu olemas on, et seal ei minda sellist proovima või katsetama või, või ütleme, et äkki ei tule midagi välja, et et kui asi läheb nii nagu nagu praegu on, on planeeritud, siis, siis paat peaks olema edukas igal juhul kõik kõigi tingimuste järgi, mida me praegu näeme ise sõidate ka kuu lõpus Londonisse. Mina sõidan ise ka Londonisse kuu lõpus, jah. Kuidas veel on plaanis suvel puhata või tegelikult Londonis olek ei ole üldse puhkus. Londonis olekki ei ole, ma käisin muuseas mul on võimalus kasutada ka rahvusvahelise olümpiakomitee kaelakaarti, õigemini see võimalus oli mul juba ka Pekingis ja ja ma kasutasin seda väga intensiivselt. Siis kõikvõimalikke spordialadega, olümpiaaladega tutvumiseks ja, ja need kõik kalad on väga põnevad, paljud nendest aladest on ju meile. No mis, mis on olümpiamängudel kavas on kas peaaegu tundmatud või siis enamus spordi vastu huvi tundvaid inimesi on ainult tulemusi lugenud, nad ei ole neid alasid näinud, aga kui oma silmaga neid näed, et neid sooritusi, mis on tehtud absoluutselt maailma tipptasemel, siis on sport on märgatavalt rikkalikum eluvaldkond kui me lihtsalt numbreid lugedes seda ette võime kujutleda. Saade on peaaegu läbi ja ongi läbi. Viimane küsimus, millal Rein Kilk kirjutab, mälestused? Aga kas need kirjutama peab, näete praegu siin me tegime ka tunnikese, rääkisime. Aga palju jäi rääkimata, juba pooled küsimused jäid küsimata ja ma usun, et tundide kaupa juttu jäi, rääkimata. Teate, mina arvan seda, et ma ise loodan seda, et mul on ikka väga vara seda veel teha, et ma olen aktiivne inimene ja ma loodan, et nende mälestuste kirjutamiseni mul läheb veel paarkümmend aastat aega. Aitäh Rein Kilk tulemast täna stuudiosse ja soovime kaunist suve jätku ja lõpu jääb kõlama Jaak Joala nimi küll sügislehed. Kui ma soovin, et me niukseid sul vaat mis, me veetsime. Kas polnud loomel siis palju? Ja keegi kuu, kui muinaskoltunud lehti nüüd langemas puude? Pole mu loonud mullve. Toonud lehti langemas puude jää, Restus murtud kõrre. Külm tuul, nad siider, aga. Mis ta seal pole mul olnud, mul. Siinula nii armas mulls.