Uudis pluss sume külaline. Uudisplussi suvekülaline on tänasel seitsmevennapäeval külaliikumise ja külakultuuri edendaja Külli Volmer. Tere tulemast saatesse. Tere ja saatejuht on Arp Müller ja Kaja Kärner. Mis te valisite esimeseks muusikalooks tänasesse saatesse? Siin muusikapalad Jaan Tätte repertuaarist ja sõprade laul number viis. Kas see tähendab, et teil on palju sõpru ja mul on palju sõpru, aga seal on väga märgiline tähendus sellel laulul, seal on juttu ajast. Kuulame. Keda kutsusin, jätsid tulemata. Kelle unustasin aeg, seal olid platsis mõned mehed, kellel habe ajamata. Mõned naised, kellel juuksed olid, patsis. Mõned naised, kellel juuksed oli passis. Väga raske oli alustada vestlust. Kõik, mis mõtlesin, tundus tühisena keset olemise nohisevatkesturss. See, mis oli, tundus veidi ühisena. See, mis oli, tundus veidi ühisena. Kui lähete, siis öelge. Seal ühel naisel oli saladus üks kanda mis vahel kurvaks, vahel rõõmsaks teda de ühe niidiotsa siiski raatsis anda. Et keegi on, kes seda saladust peab veel. Et keegi on seda saladust, teab veel seal üks teine naine lausus, et on hetki, mis meelest minna kuidagi ei ta neid pööraseid ja lubamatuid retki. Kus mõtlemine sind on jätnud maha, kus mõtlemine sind on jätnud maha. Kui kuhugile lähed, siis öelge, kui kuhugile lähete, siis öelge. Ja üks mees seal lubas ehitada majamann ilusasse kohta, mitte linna. Ja meie siis täpset kirjeldust on vaja. Et kui tahame, siis kuidas jõuda sinna. Et kui ta siis kuidas jõuda sinna. Ma ütlesin, et mul on olnud aegu kus üksi tahan olla üle kõige. Kuid kindlasti see nii ei ole. Praegu. Nõnda ütlesin ja tundsin õige. Nõnda ütlesin ja tundsin, et see on õige. Kui kuhugile lähed, siis veelgi. Või kuhu lähed, siis öelge kui kuhugile lähete, siis õelg. Keda kutsusin, jätsid tulemata. Kelle unustasin aeg saab, olid platsis. Mõned mehed, kellel habe ajamata. Mõned naised, kellel juuksed olid, patsis, naised, kellel juuksed olid patsid. Kui kuhugile lähete, siis öelge kui kuhugile lähete, siis öelge. Meil on täna külas Külli Volmer, liikumise kodukant üks eestvedajatest ja projekti avatud külaväravad samuti üks eestvedajatest. Aga kõigepealt, millised on teie enda sidemed maaeluga ja külaeluga, kus teie juured? Juured on maal. Ma arvan, et enamusel eestlastel on juured maal. Kui me hakkame Eestimaa inimestega rääkima, siis ikka on. Kõigepealt oli ju küla ja sellest olid linnad. Kõigi eestlaste juured peavad maal olema nii ka minul. Millisest paigast pärit Harjumaalt ja pikavere küla on selline vahva küla, kus mina olen koolis käinud ja elanud? Kuidas elab pikavere küla praegu? Noh, alati saab paremini minna, aga ma arvan, et kogukond toimetab kenasti kenasti koos ja on samamoodi üks ärkavatest küladest. Mida teie vanemad on teile head ellu kaasa andnud? Väga palju, ma arvan juba see, et ma olen maal kasvanud, on üks väga suur väärtus, terve närvisüsteem rõõmsameelses kohusetunne ja kõik muud sellised asjad, et ma olen küll oma vanematele väga-väga tänulik, et ma olen oma lapsepõlvemaal saanud veeta. Aga nüüd te elate päris Tallinnas Tallinnas. Kas see on töö, mis tõid Tallinnas kinni, hoiab? Jah, just? Jah, mina olen ka üks nendest, kes on mitmed öelnud, et et ma ei elaks päevgi Tallinnas, kui ma kusagilt mujalt leiaksin samaväärse töö, et tõepoolest ainult töö pärast siin. Jah, ma ei ole siiamaani kunagi pensionile mõelnud, nüüd ma juba mõtlen, et selles mõttes ekstra pensionärid seal maal olla. Kas see paik on juba olemas, on see siis tulevikus ka võimalik elada? Kimaal. Ikka on, on olemas ja käsi mulda saab ja ja seal metsas ringi jalutada siis või kelle Tallinnas edasi tööd teha. Aga õnneks on mu töö kohta selline, et ma liigun väga palju Eestit mööda ringi ja kohtun väga fantastiliste küla inimestega ja saan palju Eesti maaelu näha ja, ja seal olla. Me peame kuulajatele üles tunnistama, et tänane saade on salvestatud esmaspäeval. Miks te täna ehk teisipäeval ei saanud Tallinnas olla? Homme on üks väga-väga põnev ettevõtmine. Ütleme raadiokuulajatele, et homme tähendab siis täna Ja päeval teisipäeval just et siis ongi õige aeg sellel saatel eetris olla, sest teisipäeval kell 11 anname üle esimese kogukonna pärli tiitli ja kogukonna pärl on siis kodukandi teletunnustusüritus kus me tunnustame ühte perekonda ja kõik inimesed said esitada kandidaat, olete juba märtsikuus s siis meil tulid hindajad kokku, vaatasid need kandidaadid üle ja igast maakonnast tunnustame ühte perekonda. Ja sellist perekonda, kes on siis sinna kogukonda panustanud oma energiat, aega ja teinud selle kogukonna tegusaks. Jõgevamaa on siis homme esimene kell 11 oli auhinna üleandmine, seda projekti toetab, tähendab regionaalminister ja tema valitsemisalast vaidlus siis tulnud ja ka minister ise on kohal kõikide nende auhindade üleandmise juures. Kuidas ikkagi see konkreetne perekond üles leitakse kes on siis see kõige-kõige, kes on kogukonna pärl, kas need peavad olema teised inimesed, kes on üles andnud selle perekonna, kuidas see käis? Ja meil oli ankeet, mida sai täita inimese kohta ja kirjutadagi, miks ta seda tunnustust vääriks ja siis kord kuus ja need ankeedid kokku võtsime nad maakonniti välja ja mõnel perel oli väga mitu esitajat ja olid esitajad üle Eesti erinevates piirkondades, mõnel oli oma kogukonna aktiivsed inimesed esitanud kohe ka mitu korda seda inimest ja ütleme, et eestlased on suhteliselt tagasihoidlikud, et oleks võinud tunduvalt aktiivsemalt olla. Et niisuguseid peresi me arvasime, et tuleb suurt tulv neid ankeete, aga aga noh, alati on see, et noh, mis nüüd mina ja miks mina pean esitama ja kõik ootavad, et teda esitatakse ja ja selline eestlaslik tagasihoidlikkus. Aga kuna see on esimest korda, siis ma arvan, et kui järgmine kord, et siis juba kindlasti vaadatakse avarama pilguga Aga ikka leidsite igast maakonnast? Absoluutselt absoluutselt, aga kirjeldage palun seda Jõgeva maakonna pärliperet? Ma ise näen ka teda esimest korda, et minu jaoks on suhteliselt uued inimesed, mis on väga hea, et ei ole nii, et kogu aeg on ühed ja samad inimesed pildil, sest meie tegeleme külaliikumises väga palju külavanematega külaseltsijuhtidega ja eesmärgist perekonda tunnustada oligi see, et me leiaksime võib-olla ka neid inimesi, keda ei ole siiamaani tunnustatud külaseltsi juht ja külaseltsi liikmed on üle maakonna ju ja oma vallas kindlasti väga tuntud ja tunnustatud inimesed, samuti külavanemad. Aga selline pere, kes on isegi võib-olla tulnud maale elama ja võib-olla ta juur ei olegi otseselt, et selles piirkonnas aga ta täna ei läheks mingi hinnaga minema ja ma arvan, et noh, kõik need pered, teisipäeval sõidame me Jõgevamaa ja Põlvamaa ja anname Põlvama tunnustuse üle. Kolmapäeval oleme Võrumaal ja Tartumaal. Ja siis järgmised tulevad juba 17. Juuli oleme Järvamaal, Lääne-Virumaal ja Ida-Virumaal. Mis selle kogukonna pärli tiitliga kaasneb? Noh, mingit rahalist preemiat sinna ei tule, mingit sellist, et inimene rikkamaks jõukamaks saar aga on üks selline spetsiaalne meene, mis on temale tehtud, ongi pärlkarbis peidus olev pärl. Ja, ja selline auhind antakse talle üle koos tunnustusega oleme sinna kutsunud ka maavanema, vallavanema ja kodukandi maakonnaühenduste esindajad, nii et igalühel on võimalus tulla siis ka oma pärlit õnnitlema. Aga mida siis need pered on kogukonna heaks teinud? Kas me saame näiteks teisipäevase Jõgeva ja Põlvamaa perekonna näitel sellest rääkida? Jah, muidugi saame sellepärast et Katrin Kaalepi pere on siis see, kes on Jõgevamaal ja teda esitas tema oma külavanem kes siis kiitis, et selle inimesega koos on nad külas väga-väga palju teinud ja kuna Katri oma peres kasvavad ka puudega lapsed, siis on meil eriti tore, kuidas inimene väljapoole oma abikäe ulatab vajades ka ise abi. Aga see ei heiduta teda panustama külakogukonda, neil on valminud seal külamaja ja kõike, seda ma siis homme näeme teisipäeval. Põlvamaa pere on võib-olla väga paljudele tuntud, see on süvahaaba talu ja sealt tulevad meile vahvad teepakid, igatsetud loodustooteid. Ja Reet Pettai on selline vahva perenaine, kelle kõik kaheksa pereliiget seal oma pere juures tööd leiavad ja aitavad ja teevad ja toimetavad ja, ja seal päris kaugel tagaotsas Veriora vallas, nii et päris ääremaa. Aga elu on võimalik. Huvitav, millest see tuleb, et ühed inimesed jõuavad korraga nõnda palju, jõuavad hoolitseda kaheksa Eesti ja siis veel tegeleda paljude asjadega ja mõned inimesed ei suuda nii palju. Eestlastele see ja ütles, et kes teeb, see jõuab. Ja kui me vaatame koolis, et ma olen ise olnud koolis õpetaja ja koolis neid lapsi, kes on aktiivsed, kes käivad trennides, neil on see aeg alati väga hästi planeeritud, jaotatud jõuavad väga palju, need jõuad korralikult õppida, trennis käia, võistlustel häid tulemusi saada ja need, kes nagu midagi ei tee siis on väga kerge ju kogu aeg lükata homse peale, et noh, küll ma siis homme teen veel homme teen, siis sul on nagu aega piiramatus koguses käes. Sellepärast võib olla ka see minu sõprade laul ja ajalaul, mis räägibki sellest aeg-ajalt tuleb aega võtta, aga tuleb võtta sõprade ja, ja selliste toredate tegevuste jaoks. Mul oli täpselt seesama küsimus, mis arbil, et mõned inimesed jõuavad väga palju ja teised on need, kes otsivad põhjendusi, miks ei jõua missid üle välja, miks ei saa hakkama? Mul on südamel just need noored eesti mehed, kes veedavad oma päevi nüüd soojal suveajal põõsa vilus ja ja õllepudel on kaisus, kuidas need inimesed uuesti aktiivsesse ellu tagasi tuua, kas külaliikumise kodukant on oma retsept? Kui see valem oleks leiutatud, mis iga oleks, et kõik on inimestes kinni. Ma arvan, et ikkagi meie oma lastetuba ja, ja see, kust me oleme tulnud ja kui me tuleme sellisest kogukonnast, kus ongi kogu aeg midagi tehtud, et selles mõttes olen tõesti õnnelik inimene, nii nagu ma enne ütlesin, et et minu lapsepõlves toimus meie kandis väga palju vahvaid ettevõtmisi. Ma seda külaelu helget poolt tunnen väga hästi ja, ja näen täna nendes kogukondades nendega, kus on avatud külaväravad, kuidas need kogukonnad koos toimetavad seal ei ole seda probleemi kunagi vä, et mida siis nagu teha? Loomulikult üksikuid inimesi on, ega me ei saagi, kõik kõigiga kogu aeg kaasas, käivad ja teevad. Aga reeglina ikkagi on see kogukond aktiivne ja kui me suudame leida iga inimese jaoks oma võtme, siis ma arvan, et kaneel nagu te ütlete, need noored mehed seal neil igalühel on mingi anne olemas, tuleks leida see võti tema südamesse, millega ta saaks kogukonnale kasulik olla. Ma arvan, et me lihtsalt ei ole osanud nendega rääkida. See, miks Maal elanikkond väheneb ja miks paljud külad välja kipuvad surema, selle põhipõhjus on ikkagi ju majanduslike olude muutus. Kogu sellise sotsiaalmajandusliku korra muutus nii Eesti vabariigi lõpus, tingituna teise maailmasõja ajal kui ka need meie uue riigi taastuleku ka kõik need murrangut on ka inimesi muserdanud, suunanud neid maalt ära. Kadunud on need alade valdkonnadki, kus inimesi ja töökäsi vajatakse ja vajati. Kuidas on see mõjutanud külade sellist aktiivsust ja küla sellist ühtsustunnet, kas on otsene seos sellel majanduslikul poolel või ei ole, kas on häid näiteid ka küladest, kus võib-olla majanduslikult ei lähe hästi aga küla hoiab kokku ja saab ikka hakkama? See on nüüd minu täiesti isiklik arvamus, aga mulle tundub, et mida vaesemad me oleme ja kehvemad ajad, seda rohkem hoitakse kokku. Et kui me oleme jõukamad, siis me kuidagi ei arvesta nii palju teistega, et vaesem aeg paneb alati inimesed koos tegutsema. Sest vastasel juhul on raskem ellu jääda. Ja eks see melu on ju käinud siin tõusude ja mõõnadega, ega siis Eestis on raskeid aegu ka enne olnud ja ega meil praegu küll kõige raskemad ajad ei ole, ma vähemalt loodan. Olen ise tulen sellisest koolist, mis on ka vahepeal suletud õpilaste vähesuse tõttu ja, ja kolhooside ääremaadeks sattunud ja nii edasi ja pärast jälle kuul taastatud ja, ja eks need tendentsid käivad ju kõik vahelduva eduga jälle tulevad uued aastakümmet ja samad protsessid liiguvad ainult tasandid natukene teised juba siis. Ma ütleks, et need aktiivsed järganud külad, kus on ikka sellised eestvedajad ja, ja teha tahtjad inimesed, et seal ju vahet pole, on see aeg nüüd halb või, või paremad ajad, et ikka tehakse, toimetatakse koos. Ma mõtlen kas või seda, et kas külainimestel on tööd või ei ole tööd, kas inimestel on seal kohapeal ettevõtteid, ettevõtlust või ei ole, kas see mõjutab küla aktiivsust või ei mõjuta. Noh, mingil määral ikka mõjutab muidugi, et hea seisma oma igapäevase leivateenimise eest, siis on ju selge, et ma ei saa seda vabatahtlikku tööd, külaelus on ju enamus tööd vabatahtlik. Need, meil kerkivad külamajad korras, külaplatsid, niidetakse seal muru, istutatakse lilli, seal ju kõik vabatahtlik töö ega selle eest või meil ei maksa keegi. Siis, kui ma pean oma igapäevase leiva jaoks tegema rohkem kui kaheksa tundi tööd või, või läbima pikemaid vahemaid. Ja õhtul hilja koju alles jõuan. Ma ei suuda nii palju panustada, see annab loomulikult tunda. Aga kes on aktiivne, see leiab iga ajastul võimaluse olla aktiivne ja, ja koondada enda ümber selliseid positiivseid inimesi, et me väsime sellest pidevast negatiivsest ära. Mina oma maakoju lähen, siis ma veel ei ole seal televiisorit, lehti seal ei käi, raadiot õues ei kuule, kuulan linnulaulu. Täiesti stressivaba elu. Päeva pärast on aju puhanud, suhtlen naabri inimestega ja oma külainimestega ja tuled tagasi, oled täis energiat. Ma arvan, et selline omavaheline suhtlemine maal annab inimestele hästi palju juurde. Rein Sikk kirjutas laupäevases Eesti Päevalehes, et Järvamaal söövad lehmad inimesi välja ja ta viitab, et üks viiendik inimestest on Järvamaalt viimase kümnendi jooksul lahkunud. Samal ajal kui veiste hulk aina kasvab. Enam ei ole inimesi vaja veiste eest hoolitsemiseks. Praegu on robotlaut ajastu. Lehmad käivad iseennast lüpsiroboti juures, lüpsmas toitu jagab arvuti ja nii edasi. Sellest tulenevalt, millisena teie näe, et milline perspektiiv on üldse inimestel Eestis maal? Maha on meie toidulaud olnud, on ja jääb, ma arvan. Aga inimest ei ole enam vaja, lehm lüpsab ennast ise ära. Jah, lehm lüpsab ennast ise ära küll, aga me võime sama näite tuua ju linnas, kus tööstuses on ju kõik läinud automaatsüsteemide peale ja paljud tehased, onju, kui väikeste arvu inimestega ka töötavad edasi, eks ole, et samamoodi ka see ei ole ainult maa probleem, see infotehnoloogiaajastu on ju kogu maailma probleem, et enam pole nii palju inimkäsi vaja, sest meeldivad masinad, palju tööd ära siis inimene peab ilmselt, et mõtlema, midagi muud, et mis on see, mis toob talle leiva lauale ja mida ta teha saab, et paindlikud olema ei saa täna olla nii, et me oleme õppinud ühe ameti ja selle ametiga me peamegi oma elu lõpuni välja. Sa pead olema valmis kogu aeg muutusteks kogu aeg õppima ja see võib-olla on ehk mis maainimeste juures kõige rohkem, eriti vanema generatsiooni, aga minu põlvkonna juures, et, et ma pean kogu aeg jooksma võidu ajaga noortega ja ma pean kogu aeg teadma neid uusi suundi kõik nutitelefonid, rääkimata kõikides nendes suhtlusvõrgustikest, et see ajab aeg-ajalt inimesed hulluks tuleb see iseenesest juba, et kui me vaatame lapsi, kes veel koolis ei käi, aga kui osavalt nad opereerivad nende masinatega ja meie peame neid õppima palju põhjalikult ja julgen niimoodi näppida, nagu noored julgevad. Aga me peame tööturul koos võitlema. Selle asjaga on nii, et üks kuulsin raadiost telemeditsiiniuudiste, et, et patsient on oma kodus, jaga astute sinna tomograafi sisse, mis mõõdab aladava vererõhu, hingamissageduse pulsilöögid, kõik tervisenäitajad siis arst, kes on kuskil kauges meditsiinikeskuses, paneb diagnoosi, määrab ravi. Aga paar asja on siiski ainult, mida ei saa arvuti kompuutri ja muude vidinatega teha. Eks üks asi on leib, leib tuleb kas ise küpsetada või poest koju tuua ja teine asi on näiteks päästeamet või kui, kui keegi uppumisohus või kui majas on tulekahju, et ega seda nüüd ikka arvutiga ei kustuta veel. Nii et see, mis ma arvan maainimestel kopsu üle maksa ajab, on siiski see, et kõik me maksame ühtviisi riigimakse. Ainult et see päästemeditsiini ja muu teenus on linnainimestele märksa lähemal, kui mainib. Ma arvan, et see avatud külaväravate projekt, millest me siin väga pikalt ei ole ju rääkinudki veel on tegelikult just sellepärast ellu kutsutudki, et tuua ka maainimesed keskmesse ja näidata, et elu maal on võimalik. Aga selleks peavad olema teatud tingimused ja just seesama, et me oleme kõik maksumaksjad ja me tahame igal pool saada inimväärset elu, aga me teame ka sellest aru saama, et maal ei saa elada alati linnatingimuste moodi. Head kõik oma eluelektri peale ja sinu liin lihtsalt vastu ei pea või torm sinu liinid maha murrab ja sa oled ilma elektrita, siis sinu elu seisab linnas, parandatakse neid ära minutitega. Maal võid sa oodata jõulude tormi ajal, ma tean peret, kes oli 10 päeva ilma elektrita. Nii et noh, sellega me peame arvestama ja, ja see on see risk, mida me võtame, kui me maale läheme. Aga seda peaks võib-olla rohkem rääkima inimestele või see, et me teeme oma kaevud kõik puurkaevudeks ja saame korraliku vee. Aga kui elektrit ei ole, siis me seda vett ei saagi. Ja need on nüüd kõik sellised näited, mida need tormid meile ka näidanud, eks ole, et et kui sul on ikka ahi, kui sul on ikka plii, siis saad oma sooja vähemalt majja, sa saad võib-olla toitu teha ja küpsetada kõiki seal elektri peale rajada. Aga teatud tingimused loomulikult tuleb luua ka maainimestele, et see oleks võimalik tööd teha. Ja tänapäeval me räägime sellest kaugtööst üsna palju, et oleks ka kaugtöö võimalused ju, vahet pole, kas istud linnas kontorisse, teed arvuti taga tööd või sa istud oma maakodus ja teed seal kontorites, hoiad kontorikulusid kokku ja seal täpselt sama töö ära teha, kui sinu töö võimaldab seda asja teha. Selleks peab olema jälle loomulikult loodud selline tingimused ka maal see internetiühendus toimib, mitte võib-olla ei ole seal ühe sirelipõõsas ainult või kuskil köögiakna all, vaid et ta on ka territooriumil kättesaadav, nii nagu linnas võime igas punktis, eks ole selle ühenduse saada ja sama on teede küsimus, transpordi küsimus ja nii edasi, et noh, me võime sind, vaatasin neid asju lugeda. Aga eks see transpordiasi, et mina ikka ütlen, et Eestimaa peret ja eriti väikeste lastega pered seal naised on juba sündinud logistikud. See logistika, mida tuleb teha nendes peredes, eriti kui on veel üks auto on fantastiline, nad võiksid astuda kohe ülikooli logistika erialale, ma arvan, et perfektne töötaja Mida teie kunagise Tallinna linnapea kunagise siseministri Jüri Mõisa väljaütlemistest arvate? Seda ütles, et regionaalpoliitika sisuks peaks olema kõige rohkem inimeste Tallinna elama aitamine. Ja kõik need ehitised peale infrastruktuuri vaadates seda, mis on tehtud viimase 10 aasta jooksul väljaspoole suur Tallinna on olnud investeerimisvead ei tohiks väljapoole Tallinna midagi ehitada. Noh, see on ühe inimese arvamus, igal inimesel on õigus oma arvamusele, et kui tema seda nii arvage, tema tahab, et siin Tallinnas kõik oleksite, kõik koonduksid siia ümber, siis las tema niimoodi arvab, et, et ma arvan, hulk inimesi, kes arvab risti vastupidi, et võib-olla lihtsalt Jüri Mõis on see, et tema ütleb julgelt oma arvamused välja ja siis teised kuskil vaikselt omaette räägivad, mida nemad arvavad, et tuleks võib-olla julgemini oma arvamus ka välja öelda ja ja üteldagi, et miks seal maal peaks elama, et nagu terve Eestimaa siia Tallinna panna, siis mina ütleks küll, et kõige kehvemad teed näiteks on praegu Tallinnas mingi väljapoole, vaadake, kui korras on seal teed, kui hea seal sõita, ma autos ei pea lõhkuma. Ja me võime mitmeid asju tuua, mis on väljaspool Tallinna täna palju paremini korraldatud kui Tallinna linnas. Vaieldamatult maal ikkagi mitmeski valdkonnas tuleb see elu kallinud, mainisite juba seda logistikat, transporti, maapered kindlasti kulutavad väga palju rohkem bensiini peale raha, kui, kui linnas inimesed peavad kulutama tööle minemiseks, laste sõidutamiseks ja nii edasi. Kuhu see meid välja viib, kas tulevik on selline, et Maal saavadki elada ainult jõukad inimesed, kes on siis kas linnas rikastunud ja siis kolinud maale elama või siis need üksikud, kes, kes maal saavad teha mingisugust sellist kaugtööd, mille eest makstakse siis üle keskmise, jah, üle Eesti keskmise palka ja ja siis nii-öelda jõukama inimesena saad lubada endale sellist luksust, et elad maal. Noh, eks siin ikka poliitikud peaksid oma pead kokku panema ja mõtlema, et kui siin oleks jälle retsept, võib-olla siis ma peaksin istuma riigikogus ja seal neid suundi ellu viima, et ega seda valemit ei ole ka minul täna küll olemas. Aga loomulikult teatud asi on linnas palju kallim, aga seal on, Maal on jälle teatud eelised, et sa ei maksa, kui sa elad oma majas, ei maksa seda korteri üüri, mis meil kogu aeg tõuseb. Kui sul ei ole gaasipliiti, ei maksa seda gaasiraha ja nii edasi ja nii edasi, et seal on võimalik kokkuhoidlikumalt loomulikult täna nõuab see investeeringuid ka palju, et me saaksime veel kokkuhoidlikumalt ka maal elada ja teha oma majad soojuskindlamaks. Väiksemad energiakaod on ja nii edasi. Ja minu meelest näitab see väga hästi, et inimesed oleks nõus investeerima, et kas selle aasta alguses ma jään küll selle kuuga hätta. Oli võimalik esitada taotlusi nendel, kes tahtsid oma maakodu ehitada energia säästlikumaks ja see toetus jagati minu meelest tundidega välja, mis näitab seda, et inimeste huvi selle vastu on väga suur. Meie kõik tahaksime ju palju vähem Kamaal maksta nende asjade eest linnas me loodame, et on korteriühistu, keegi korraldab meie eest, maal peab inimene ise kõik tegema ja see isetegemine on just see, et miks tulevad maalt sellised noored, kes suudavad palju rohkem ise mõelda ja ise teha oma kätega asjad valmis, et sa ei saa seal olla ja oodata, kui keegi tuleb sulle tegema, et see juba lapsest peale käid ja teed koos vanemad. Ja need oskused antakse ikka põlvest põlve edasi. Et vahepeal meil on jäänud siiani põlvkond, kes ei tea kõike seda, me ei tea isegi seda, kuidas sauna pihta korralikult kokku panna, mis ajal peaks võtma neilt kaseoksad sealt, et nad ei pudene ja nii edasi. Seda kõike on võimalik nendele samadele avatud külaväravatepäevadel seekord õppida. Kas igas külas need ei ole just sauna peal kokkupanek, aga kuskil laotakse kiviaeda, kuskil õpetakse auna pihta kuskil luisku tegema meil samamoodi ka siis muruniitja ja trimmeri võib-olla pääsegi igale poole, vahest võiks võtta vikat kätte spidisustele vikati võtad, kuidas seda üldse teravaks saada. Meil on need oskused vahepeal kadunud. Ja isegi kartulit väga paljud maainimesed ei pane enam maha, vaid ostavad kartulit, kui nüüd, mitte poest või turult, siis naabrite käest või külast mõne suurema põllupidaja käest. Isegi selliseid asju ei tehta enam ise. Ega siis see aeg, kus meie vanemad olid ka sellised, nagu öeldi potipõllupidaja, et absoluutselt kõike kasvatati ja see kõik nõudis ju oma oskust oma aega, et võib-olla see ongi õigem, et ma kasvatan ühte ja teen hästi noh, nii nagu kevade raamatuski ikka, tee ühte asjaga, tee korralikult hästi maal ka, et kes on kartulikasvataja ja miks ma ei võiks tema käest seda kartulit siis osta, kui seal korralikul kasvatatud kartul ja ta sealsamas on mul olemas, aga mina võib-olla hoopis porgandit või sibulat või minu maa võib-olla ongi selline, kui see teine asi palju paremini või marjapõõsaid palju ja pühendanudki ühele ja, ja saan spetsialistiks sellel alal. Et ma ei pea kõiki asju oskama. Aga peaasi, et need oskused ei lähe päris kaduma ja ei vaju päris unustuste hõlma, sest just nimelt, et kui sul on olemas maa ja oskused, siis päris nälga sa ei jää kunagi. Ka siis, kui majanduslikult peaks halvasti minema. Või isegi tuua just ühe väga hea näite, et just üks meie pärlitest muuseas Järvamaalt, aga tema nime ma veel ei saa välja öelda. Tema juures on võimalik ratsutada ja lapsed käivad seal ratsutamas ja alati on siis porgand kaasas, mida pärast hobusele anda. Aga ükskord oli lapsel ja lapsel 10 aastane porgand koju jäänud. Ja lapsega õnnetuid porgandit ei olegi teine ütleb, milles küsimus, lähme aiemalt, võtame, kust me selle võtame, näe, siin maas kasvavad porgandid. Uiga, see on porgand, laps pole näinudki, maas, porgand kasvab, võtavad siis üles, siis selgub, et aga porgandiga on alumine osa ja pealmine osa ka, et mis me selle pealmise osaga paneme siia komposti selle. Aga kust me selle porgandi puhtaks saama, tõmbame vastu pükse puhtaks, ega siis. Ühesõnaga laps sai nagu mitu õppetundi sellest, ta oli kogu aeg siiamaani, teadis porgand on poes pestud ja pakitud ja kooritud. Nii et tänapäeval võivad inimesed isegi porgandipõllu ääres nälga jääda, kuna nad ei tea, et see on porgand. Ja ma loodan, et see on üks väga väheseid selliseid erandeid, kuigi ma olen kuulnud siin tõesti imelugusid ka lasteaialastest, kes linnulaulust ei saa aru, kes need seal puu otsas röögivad ja nii edasi ja nii edasi, et vanemad mingi oma lastega rohkem loodusesse, see on ainult 10 kilomeetrit Tallinnast ja juba oletegi keset loodust. Meie jutuajamisest on mitu korda läbi käinud mõiste avatud külaväravate päev ja enne kui me sellest lähemalt rääkima hakkame, kuulame tänase suvekülalise Külli Volmeri valikul ära Jaan Tätte ojalaulu. Reisiojakeses vaikselt vuliseb ta laulu, laula, laula, uniselt tava tekitab, on küll. Ta päi, kes peegeldab, on küll. Üle kivide ja mätaste pressi vaikselt pehmelt. Tahab väga rahulik küll. Ta on väga rahulik küll. Iga vesi jõuab ükskord jõkke, lasen süüle tar köita. Kuid varr ei hoia ta Hatta, aga siin ta oma koju tapab ta. Iga vesi jõuab ükskord jõkke, lase sülle, ta köhib tõkke, kuid varsti ojja taha, aga siin ta oma poju ta siin. Käsi ojakeses vaikselt buliseta laulu laulab, laula uniselt tava-tud tekitab, on küll. Ta päi, kes peegeldab, on. Kivide ja mätaste vesi vaikselt pehmelt olla ta väga rahulik on küll. Ta väga rahulik on küll. Liiga vesi jõuab ükskord jõkke, lasen ületa tõkkepuid ei hoia, tahab tagasi ta oma kujundamata. Piiga jõuab ükskord jõkke. Lase süüle. Tõkkepuid, ei hoia taha tagasi. Ta oma koju tagasi. Avatud külaväravate päev, Külli Volmer, meie tänane uudisklusi suvekülaline, see on kaks kuupäeva juulikuus 21. 28. kui umbes 30 küla üle Eesti avavad kas päris väravad või mõttelised väravad kõigile, kes soovivad külla külla minna. No algul oli ideed, sellised mõttelised väravad tänaseks on juba saanud nii et paljud külad ehitavad selleks päevaks omale väravad mis on ju väga vahva. Kassari saar Hiiumaal, kus ta on siis üldse kaks sissepääsu, teevadki nii et väravatest sissepääs ja, ja sealt edasi juba juhatatakse ja kõikaanid, kuidas seal liigelda. Ja Kassari on ka väga tore selles mõttes, et kuna saarel on Hiiu folk samal ajal, siis on palju ehitatud Hiiu folgi, ka sündmusi ja nii on ka enamustel küladel ühitatud need ettevõtmised mõne teise ettevõtmisega. Kas siis spetsiaalselt sellele päevale toodud maakonna külade pää, valla külade päev perepäevad Viitina küla Võrumaal on Dmitri kuurits 15. kord ja, ja see on esitatud siis küla pärate päevaga ja minu meelest on see ääretult vahva, et inimesed, kes tulevad nendel päeval küladesse, saavad näha, et see ei ole mingi selline ekstra nende jaoks korraldatud asi vaid see ongi külade tavapärane toimimine. Ma otsin internetist välja külad koduleheküljelt mõne küla, mis ma arvan, et mulle huvi pakuks, lähen hommikul kohale. Ja kui seal just ei ole see kuuritsaga püügivõistlus või kui seal just ei ole Hiiu folk, siis mis mind seal külas ees ootab. Ja ma soovitangi tõesti seda külade kodulehekülge vaadata ja rõhutavad Öö on kirjutatud kaanega. Seega võib-olla külad, ööga, külad, laiaküla, Tigrekiga, kõik viivad ühele lehele, just tore öö on täiesti eestikeelne tähti ja, ja õnneks on nüüd juba võimalik kasutada nendes aadressides ja valige välja just kõigepealt võtke see maakond, kuhu te tahaksite minna, siis võtke see küla, meil on igas maakonnas avatud kaks küla, välja arvatud Valgamaa, kus on ükskülaga, sest Võrumaal on kolm küla. Ja vaadake ka sobiv kuupäev, sest tõesti 21 juuli on 20 küla ja 10 juuli on 10 küla, praegune kaheksa või 28 Julien 10 küla, just just. No ei õnnestunud meil nii, et kõik oleks üheaegselt, aga võib-olla ongi hea, et on kahel nädalavahetusel võimalik käia? Mina arvan küll, et laevaga on võimalik inimestel läbi sõita, kaks küla kindlasti mina ise arvan, et on kolm küla veel, et viimane võiks olla see, kus simmanile minnakse. Aga miks ma ütlen, et vaadake kindlasti, sest igal pool ei alga kell 12? Just see sündmused, et mõni algab natukene varem, mõnel on juba kell 10 tegevused võimalikud ja teisel hakkavad natuke hiljem kas kella neljast, et seal vastavalt küladele, kuidas nad on suutnud ühitada, kui võimekas on see külarahvas, sest enamus neid õpitubade läbiviijaid on ikkagi oma küla inimesed. Ja, ja võta nüüd terve päev 12-st õhtu kaheksani, et kui küla ikka ei suuda kvaliteetselt läbi viia, siis ei ole vaja näidata, et me suudame seda ja et me võtame selle aja, mida me suudame korraldada oma külalistele. Kuivõrd on see külapäev mõeldud selle külaga seotud või kunagi seotud olnud inimestele, kes on sealt aastaid tagasi võib-olla ära kolinud, välja rännanud, pakkuda neile nii-öelda taastulemise, võib-olla väga vanade tuttavate taaskohtumise võimalust ja kui palju lihtsalt huvilistele, kellel võib-olla ei ole selle külaga mingit sidet. No üks asi, mida me kindlasti tahame, ongi see, et minge oma juurte juurde, nii nagu ma alguses ütlesin, igale eestlasele on kuskil oma juur olemas, otsige oma juur ülesse ja minge vaadake, mis seal toimub ja kindlasti on ju maakonnas vähemalt seal lähedalgi sisse küla olemas, kus teie juur pärit on. Teine on see, et inimesed, kes on juba mitu põlvkonda linnas elanud ja olnud ja, ja kellel ei ole enam maavana emaid, ma kodusid ei ole maakoolis käinud, tahaks ka minna vaatama. Siis selleks ongi see, et me kutsume küladele külla, kuidas ma muidu lähen sinna külakiigele kiikuma, külarahvas vaatab, et mis võõrad need siia tulevad, seekord on ju oodatud, on kohe nii, nagu sendipäevale minnakse, et tuled, sa tead, sind on kutsutud ja võid julgelt sealt väravatest sisse astuda, siis sa oled kutsutud ja kõik Eestimaa inimesed on kutsutud, kellel on külalised kaasas, võtke oma väliskülalised ja minge näidake. Aga üks ala on küll siin, mida ma tahaksin öelda? Et ärge minge sealt otsima sellist traditsiooniliste suurürituste niisugust väga ladusaid korraldusi või seda, et siis tõmbate nina vingu pärast ja ütlete, et oh, seal ei olnudki kõik nii hästi seal tavaliste küla inimeste, täiesti tavaline külapäev. Tegemist ei ole professionaalsete meelelahutajate, ka tegemist ei ole professionaalsete ürituse korraldajatega. Tegemist on lihtsalt inimestega, kes sel päeval korraldavad midagi oma külas ja pakuvad võimalust, et teised saavad ka osa. Ja absoluutselt ja just, et meil on nii vahvad, külaplatsid külamajad, et näidata neid võimalusi, mis on, et et võib-olla mõnigi avastab Eestimaal sellise koha, kus pärast oma sünnipäeva pidada, pulmapidu teha või klassikokkutulekut või et külamajad, et on juba leidnud päris kena kasutust meil just nende külade hulgas, kes on aasta külaks saanud, et liikumine, kodukant on juba neli aastat valinud ka kodukandi aasta küla. Ja eelmine aasta valiti meile aasta külaks Frandi küla siis igatahes brändi külas vaba nädalavahetust ei ole juba alates jaanuarist võimalik leida, et toimub lihtsalt see on niivõrd lahe koht, niivõrd vahvad inimesed, et niivõrd ilus loodus ümberringi et sinna on lausa lust minna, mõnda oma sündmus tegema ja oma külarahvas loomulikult saab ju ka seda kasutada. Ja noh, brändi nii nagu enamustes nendes külades või ütleme, kõigis nendes on ikkagi nii, et üks osa on see, mis on tavaelanikud, kes seal iga päev elavad ja ka talvel elavad, teine on see, kes suveks tuleb ja kolmandaks on siis veel see sõpruskond, kes tulevad väike küla voki küla Võrumaal kus ei olegi väga palju elanikke. Ja nad on nüüd vanast sellisest Nõukogude aegsest kahekorruselist elamust saanud oma külamaja ja teinud seal korda väga vahva ruumi ja siis nad nüüd võtsid vastu sellise otsesed siseruumides, kui pidu on, saavad tulla ainult oma küla inimesed, siis rahvas lihtsalt ei mahu ära, kõik tahavad tulla, tuleb 100 200 inimest ja neil ei ole lihtsalt võimalik neid majutada, et vabaüritustele, palun tulge kõik. Aga kui meil on oma küla, siis näpivad kinniseks tegema, aga mis näitab, et huvi on nii suur? Oki küla on Võrumaalt Brandi küla, kust vallast me peaksime otsima Järvamaal ja Koigi vald. Vokikülast me ei saa küll vekslit välja anda ka, et loodetavasti ehk tuleb reedel uudis plussis ka Foki külast juttu, kui uudis pluss on Võrumaal. Ja loodetavasti roosa külast Põlvamaal, mis on ka üks avatud külaväravate päeva liige. Loodetavasti kuuleme kolmapäeval uudis, pluss siis. Nii et ma saan aru, et kiigeplats on avatud külaväravate päeval hoogsalt tegevuses, siis sinna külamajja võib minna vaatama, mis seal on. Te rääkisite ka midagi õpitubadest? Jah, enamus külasid korraldab ka sellised õpitoad, kus saab siis midagi, kas meisterdada jälle vastavaks, mis oskustega inimesed on, ma juba rääkisin sauna vihtades kiviaedadest, vanad käsitööoskused, aga on palju ka selliseid uuemaid asju tehakse liivakaarte valmistatakse või klaasimaali või kil näidatakse. Noh, kangasteljed on ka vanem asi küll, aga midagi sellist, mida sa oma käega valmis teha miilaküla Rägavere vallast ja Lääne-Virumaalt näiteks seal on sepa käe all saad sa kohe valmistada mingeid sepised, et oleks ka meestel ikka põnev ja huvitav ja lastele puutööd ja ja seal külased veel väljas ka kombainid, traktorid, et lapsed saavad nende otsa ronida, näha missugune põllutöömasin välja näeb ja see ei ole mitte mingid vanad, vaid ikkagi kaasaegseid masinaid ega siis külades inimesed töötavad kaasaegsete, et masinatega, nii nagu me enne rääkisime, et lehmalaudad on ju kõik juba kaasaegsed, et ega me põllul ei saa ka enam hobusega minna. Külaliikumine Kodukant tähistab tänavu oma viieteistkümnendat tegevusaastat ja sellesse mahub praegu üheksa maapäeva, mis on meie külade omamoodi parlament, toimuvad need maapäevad igal järgmisel aastal. Ja Külaliikumine Kodukant on väga palju panustanud ka külavanemate koolitusse. Kuidas Külli Volmer te aru saate, et külavanemate koolid aitamine on hakanud juba tulemusi andma? Millest see välja paistab? Noh, eks sellest inimeste aktiivsusest ikka ja ma arvan, et ka selle eest, et külad teevad oma valdadega koostööd tuleb anapäevade juurde, siis tõesti järgmine aasta on juba 10. maapäev. Ja kui üldse kodukandi liikumise juurde, siis tegelikult on see selles mõttes huvitav liikumine, et kõigepealt tekkisid külaseltsid võtsid omavahel siin kokku ja otsustasid oma katuse moodustada, ehk see katus ei tekkinud ülevalt alla, vaid altpoolt ülesse ja leiti, et on vaja sellist eestkoste, organisatsiooni, kes seisaks siis riigi tasandil ja peaks läbirääkimisi ja ütleks sõna sekka. Ja täna on tõesti see, et liikumine kodukant on oodatud väga mitmete eelnõude juures. Oma mõtetega komisjonide liikmena saame me öelda välja, mida, mida meie inimesed arvavad ja nii edasi, et et kaasamine toimub erinevate ministeeriumite tasanditel väga kenasti. Loomulikult alati saab ka paremini ja alati võitsid meie palju rohkem sõna veel öelda, et noh, siin tulevad juba võib-olla need täitsa ajaressursid inimeste ressursid ja see on võrgustiku küsimus, et kust me leiame need inimesed teemadel võiksite siis kaasa rääkida ja see on nüüd ka üks külavanemate teemasid, et leidagi küladest selliseid aktiivseid inimesi ja neid, kes on elu keskel, nad on ju praktikud kõik. Et kui riigikogus on ikkagi võetakse vastu otsus ja seadus, siis seal ütleme pigem niisugune teoreetiline pool ja kui seda hakatakse ellu viima, siis on need maainimesed, kes sellega kokku puutuvad, siis meie näeme kitsaskohti, mis ei toimi. Ja ma olen ise olnud ühe MTÜ liige ja olen ka täna veel MTÜ Kodanikukoolitus, kus me alustasimegi kodanike koolitamist ja rääkisime seal kogu aeg, et minu põhiselline lause oli, et teadis, et need on tehtud inimeste poolt ja kui seadus enam ei toimi, siis tuleks teha kõik selleks, et nende seadust muuta, et järjekindlalt teda ellu viia. Ja eks meie peaksimegi olema siis need, kes need kitsaskohad kätte näitavad ja külade inimesed ja külavanemad on selleks ju väga õiged inimesed. Aga maapäevade juurde tõesti järgmine aasta on siis 10. maapäev, see toimub Saaremaal, et iga kordan, võetakse siis järgmisele maakonnale üle teatepulk, kes siis korraldama hakkab, ehk siis Saaremaa võtab meid vastu järgmise aasta augustis. Ettevalmistused on juba alanud selleks iga maakond saab siis saata oma 20 liikmelise delegatsiooni ja seal peaks siis olema kaasatud nii valla esindajad, Leader, tegevusgruppide esindajad, külade esindajad esindajad, et selline hästi ühiskonnas läbilõiget andev seltskond ja koos siis jälle arutatakse teatud kitsaskohti, kuidas siis vot sedasama võib-olla, et kuidas siis elu maal ikka küsiks ja, ja mida me siin koos teha saaksime ja teeme siis ka teatud ettepanekuid ja, ja ja vaatame, et see jääks lihtsalt sädaldamiseks. Majandusgeograaf Andrus riskokk aastaid tagasi osutas, et see on kummaline, mismoodi kaks kõrvuti küla võivad erineda selle poolest, et ühis külas elavad hästi ärksad inimesed, nad teevad kõike koos, nad jõuavad elus kaugele, nad saadavad oma lapsed headesse ülikoolidesse külma ja teine küla seal kõrval on tõelises vaikus elus või niisugusest natuke nagu varjusurmas, et millest see tuleb ja ja kust leida niisuguses lumivalgekese unes külas sädeinimene üles, kui seda seal lihtsalt tundub, et ei oleks noh, kõik on ikka ju kinni inimestes, ega siis kas küla võib-olla küla teevad inimesed. Ja see külaelu on inimestes kinni. Ja noh, ja kui seda sädet ei ole, ega siis vägisi kellelegi hülgekoogi oluline sisemine tahe, see inimene peab seda ise tahtma. Tehase oma sisemine motivatsioon peab olema. Et see tuleb üles leida ja see on ju minu oma elukeskkonna parandamine, mida ma teen, ma tahan, et mul endal oleks hea ja mugav olla ja ma arvan, et see peaks olema enamuses inimeste niisugune käivitaja, et kõigepealt iseenda ja elu ja siis ma kaasan oma mõttekaaslasi. Ei saa olla, et kõik on alati ühel meelel. Ma võin kõigist nendest 30-st külast tuua need eestvedajad ja nendest võiks igastahes kirjutada terve raamatu. Nad on fantastilised inimesed, mida nad oma külades teevad. Need on fantastilised lood, mida me seal kuuleme, mida me näeme, ma ei tea, kui palju seal avatud külaväravate päeval kõike seda inimesed jõuavad kuulata ja vaadata. Aga kui nendega vestelda, siis see sära ja sädet ja, ja nad on ju kõik ilma rahata töö tegijad seal ega siis külaseltsi, juhatuse esimehed või külavanemad ei ole ju meil palgalised töötajad. Et see sära, säde, motivatsioon. Et sädeinimesed on need enamasti külade enda põliselanikud, kes on seal juba põlvkondade kaupa elanud või kipuvad need olema pigem need, kes kolivad maale linnast või mõnest teisest maapaigast ja, ja see on siis nii-öelda see tõukejõud, mis küla mõnikord kihama paneb ja elama paneb. Siin ei saa küll lühist reeglit võta või jäta, on täpselt niisugused, et võin jälle näite tuua, et meie kodukandi neid juhatuse liige Margus Vain, kes on Harjumaal Patika külavanem, kes oli seal Rae valla külavanemate ühenduses maakonna küla eesotsas ja nüüd siis meie suures juhatuses. Neljas põlv on siis maal ja selles ema kodu, kus ta täna on, tal on neli last, peres kasvamas ja jõuab nii palju teha ja kusjuures tegelikult on ta elukutselt arhitekt, eks täiesti uskumatu, et mõtled küll, et tal peaks hoopis midagi muud olema. Ja, ja lindi küla, kus just eile veel käisin vaatamas, kuidas külaväravate ettevalmistus läheb. Marge Massa, kes ütles, et ta on 30 aastat seal olnud, et ta on nagu sisserändaja ka 30 aastat tema oma lapsed on seal koolis käinud on juured juba täiesti ikkagi juurdunud ja lastele juured juurdunud seal. Ja see omakülatunne, see oma kodukoha kool ja meist jäi selline arvamus, et ta kuigi ta on sotsiaal, aitäh, et ma küsisin, et kas sa oled ka koolis õpetajat, kooliga koostöö väga hästi toimis, aga külas ei saa toimetle kui seltsiteed. Seal peab olema mõttekaaslasi. Ja kui sa suudad enda ümber koondada need inimesed, kellega sul on ühine asi ajada, siis need asjad lähevad. Ja kui innustunult need inimesed räägivad markel omal kaks last seal koolis käinud nüüd lapselapsed kasvamas ja, ja noh, see tema külajaks koos oma külaseltsiga teinud, ta ise elab vanas koolimajas veel ja see vana kuulime ja hingad täna veel selles rütmis, et sellist sädet tuleb hoida sellises külas kohe kindlasti. Ja see lindipäev, mis seal tuleva, saab seal ka kooli kokkutulek, et enne just oli juttu, et kes need sinna tulevad, vanakooli kokkutulek, siis ootaksime endisi õpilasi kõiki näha ja loodame, et nad saavad seekord peredega koos tulla ja vaadata, kus need vanemad on siis õppinud. Ja iga klass kujundatakse mingi ajastu stiilis, mis on nagu mis on õpetajatele ju suvel lisakoormus teha, selline seda teevad, lihtsalt neil sünnivad fantastilised ideed, mida nad ellu viivad. Eestis on kokku 4437 küla. Loen ma avatud külaväravate koduleheküljelt ja 30 neist siis avab oma väravad 21. juulil või 28. juulil. Aga kui nüüd meie saadet kuulates või siis ka külastades neid Neid avatud väravatega külasid tekib mõtteid tahtmist sooviga, teistel küladel, võib-olla järgnevatel aastatel midagi sarnast korraldada, ka oma küla avada, oma küla elavdada. Mis siis teha, kas saab, kas sarnast üritust kordate? Mulle tundub, et see on ühekordne projekt, selline ühele seal palju külasid, et vaatame, kuidas läheb, aga kodukanti, nii nagu ma ütlesin, on aasta küla valimine. Et võib-olla selle aasta küla valimise, mis täna on olnud suhteliselt kodukandi, et meil maakonna ühenduses valivad oma nominendid välja, siis meil hindajad sõidavad ringi 15. maakonnas 15. külas ja valitakse küla. Võib-olla siin võiks meie avalikus natukene rohkem kaasa rääkida, et kui need 15 küla, kes kandideerivad aasta külaks, teevad ühel nädalal näiteks oma uksed valla ja ütlevad, et tulge vaadake ja siis saaks ka juba inimesed ise hakata hääletama. No need on sellised mõtted. Et noh, siin ongi seesama, et kas või internetipõhine hääletus, kui palju inimesi ise hääletada saab ja, ja kui mitu korda ja ja võib-olla üks ja sama teeb seda skoori ainult ja aga noh, anname inimestele võimaluse ja kui me ei proovi, siis meie ei tea, et alati tuleb natukene katsetada ja kui esimene kord nii ei lähe, nagu mõtlesime, siis muudame natuke ja vaatame, kuidas paremini saaks. Kas see oli Hiiumaa, kus Kärdlas korraldatakse igal aastal augusti kuusi üks pühapäev, kus igas maja aias on sisse seatud väike kohvik, kohvikutepäev kohvikutepäev, et niisugused väga vahvad ideed need tulevadki, kas mõnest väiksest linnast alevist külast ja, ja mida aeg edasi, mulle tundub, et, et iga aasta augustiga see. See idee leiab üha nüansirikkamaid, teostusi ja eineid. Ta vähimatki märke, et kogu üritus võiks välja surra. Tallinnaski on juba ju tehtud nõmme piirkonnas Sihi tänaval oli ju samamoodi selline päev, kus inimeste tabasid oma väravad. Ja samamoodi Tallinnas uues maailmas kalamajas. Neid kogukonnapäevi tekib ka pealinnas. Telliskivi loomelinnakus ja, ja nii edasi, et väga hea on, et Tallinnas on just noored inimesed ei tulnud ja, ja saanud aru seda kogukonna jõudu ja väge. Ma arvan, et üks teeme ära, talgupäeva läbiv mõte ju ongi ka see, et kogukonnaga koos teeme ja, ja nüüd, kui viis aastat on sellist keskset korraldust natukene tehtud, et tulge ikka talgupäeval välja, et see on otsapidi ka kuskile mõjuma hakanud ja talgupäeval muidugi on siin palju arenemisruumi veel alevikes ja just need, kus on korrusmaja inimesed ja kus omavahel võib-olla lävita nii palju, et külad on ju kogu aeg oma talguid teinud. Sa ei saanudki külas ju suuri töid teha, kui sa talgut ei teinud, sest üksi ei olnud inimesed võimelised tegema nii suuri ettevõtmisi. Isegi nad ei olnud võimelised ostma ju masinaid, et igas peres oleks, see osteti küla peale juba, aga kui me vaatame ajalugu, siis on see ju kõik olnud ja läbitud. Väga tore oli Külli Volmer teiega kogukonnast, kogukonna liikmetest, sätte inimestest külavanematest rääkida. Sandis kuidagi jõudu loota ja uskuda, et inimesed päästavad külaelu. Kas te usute? Mina usun ikka inimestesse, ega inimesed on ju need, kes, kes teevad oma reeglid, asjad ehitavad, likvideerivad, lammutavad, mõtlevad uusi asju välja, seda meie eest masinad ei tee, meie loome neid masinaid ka, mis panevad võib-olla lammutama, et kõik on inimestes kinni. Et ja märgake head märgatki, seda, mis teie kõrval tehakse, et see hea sõna on niivõrd oluline, et halba me oskame kõik näha ja viriseda oskame kogu aeg, mis on halvasti. Püüdke head leida ja püüdke seda märgata, mis on hästi tehtud ja mis areng on olnud, et siis kiitke oma inimesi. Ma arvan, et kõik, kes vähegi võtavad ette 21. või 28. juulil retke mõnesse avatud väravaga külla ma usun, et neil püsib meeles ka teie soovitus selle päeva korraldajatele selle päeva seal külas läbiviijatele öelda aitäh ja, ja kiita neid inimesi just, ja mõelge sellele, et need on täiesti tavalised inimesed, nii nagu arst ütles, et ei ole õppinud turunduse korraldajad või suhtekorraldajad, täiesti tavalised inimesed, nii nagu me igaüks oleme, mõtleme, kui nemad suudavad, siis suudame meiega jõudu kõigile. Ilusat suve teile, Külli Volmer, suur tänu. Uudis pluss sume külaline.