Tere, head kuulajad, täna on keskesaates juttu vestmas kaks rännumeest. Tiit Hunt ja Tõnis Haamer ja minu nimi on Anne Parksepp ja meie jutu sekka valib muusika Silja Vahuri. Tiit Hunt on Eesti loodusmuuseumi peazooloog ja Tõnis Haamer. Tiiduga sõber. See tähendab seda, et te olete palju koos matkal käinud ja seda metsaelu ja võlu uurinud. Tõnis on inimene, kellel kõik asjad meeldivad, mis tema ümber on ja sealhulgas ka loodus eriti paremat tahtagi liikuda koos inimesega, kes huvitub kõikidest köiest. Eks endagi silmaring laieneb sellega igalühel oma mätas, igaüks vaatab oma mätta otsast, ei pelga ka eiei. Ma ei ole kõrgeid nõudmisi hotellide, sooja vee, muu järele, et jah, me oleme temaga liikum. Väikestel Eestimaa meresaartel oleme koos pildistamas käinud ja nii üksteiselt õppinud. Reis oli kaugele ja väga kindla eesmärgiga. Kaunis kaugele ja kui kaugel see Sulawesi saar võiks küll olla, ei oskagi praegu kilomeetreid öelda, aga ta ei ole ka mitte väga lähemal, kui Austraalia. Eesmärgid olid ühest küljest pildistada seda väga kummalist piirkonda ja pildistamise osas tegin mina ja teine osa sellest oli siis filmimine jäädvustamine, seda kõike, mis me seal nägime, Need olid siis eelkõige ainulaadsed loomad, mis elavad ainult selles maailma osas või piirkonnas, kus me käisime, täpsemalt öeldes siis Sulawesi saarel ja nende lähedaste saarte peal. Me mõtlesime, et ühte kotti ei mahu ära fotoaparaat ja objektiivid ja välklambi peafiltrid ja muud lisaseadmed esisel videokaamera ja hulk akusid ja laadijad ja filtrid, lambid ja SW rakkude lisaakud ja, ja siis me jagasime niimoodi ära, et mul oli videokaamera, Tiidul oli fotoaparaat. Sulawesi on muuseas Indoneesias, enamus inimesi on käinud Indoneesias, aga paali saarel või, või võib-olla Sumatra saarel Jaaval, aga me ei tea kedagi teist eestlast, kes oleks Sulawesi läinud ja pealegi sulav vesi on üks väga haruldane koht maamuna peal. Jah, see haruldus seisneb selles, et seal on nagu saanud maa kokku idast ja läänest ja selle maaga koos sinna tulnud idast, läänest ka loomad ja linnud ja nad on seal päris omaette arenenud, seal saavad kokku mashup, reaalid ja Kagu-Aasia loomad, tähendab siis need loomad, kes elavad Austraalias ja need loomad, kes elavad siis Aasias koos mõnusalt elanud väga pikka aega. Ja on tekkinud eriti haruldased liid mida mitte kuskil mujal maailmas ei ole. Liigid, mida kuskil mujal ei elutsenid, on Emmdeemsed, liigide palju Emmdeemseid, linde, Sulawesi oli Emmdeemseid liike, sulav esil on 150 160 liigi piires, neist nende eemseid imetajaid. Kui ma nüüd täpselt mäletan, oli kuskil 80, üle 80 kalu ja ka kalad nende kohta võib öelda niipalju et selles piirkonnas elab kuskil kaks kolmandikku maailma erinevatest kalaliikidest, tähendab siis Indoneesias tervikuna mitte need Sulawesi ümbrus, kuigi Sulawesi ümbruses on ka väga huvitavat korall rehvid, seal on üks saar, mida kutsutakse punakeeniks, saan ka merepargiks kuulutatud Se punakeni Saaria ja see ümbrus, igal juhul tundus Sulawesi hirmus põnev paik ja seetõttu me otsustasime sinna minna. Sulaweesil on muud ka peale selle, et seal on palju haruldasi liike ja peale selle, et see on väga spetsiifiline koht maakeral nimelt seal on kullakaevandused, läksite kulda? Ei, aga mine tea. Põhja-Sulawesi, kus meie olime, on üks järv, mageveejärv, suur ja kena, kus elab pil, Harzia? Pilharsi on pisike elusorganism, mitte bakter, aga kas ka väike väike loomakene elab selles mageveejärves, kusjuures seda mageveejärve vett ei pea üldse jooma, Pilhaarsesse nakatuda, piisab, kui sinna varbaga sisse astuda või, või näiteks, kui ma Tiitu pritsin selle veega, siis see Pilharcia ussikese ronib Tiidu pooridest keha sisse ja paljuneb ja võtab kogu Tiidu keha oma võimusesse. Ja, ja siis inimene sureb sellesse sinna järve äärde, me ei läinud siis Sulawesi muuseas, nii nagu väga harvade paikades maailmas veel tänapäeval on ka metsikut ürginimesed ja päris tõsiselt, see ei ole kuulujuttu, et see on fakt. Indoneesiasse elutseb neid Kalimontaanil Sulawee sil ja Iransi ajal, mis piiran 100 on paapua Uus-Guinea saare ülemine osa, mis kuulub Indoneesiasse. Läänepoolne osa need mets, inimesed, neid on hästi erinevaid, hõime kohalikud Indoneesias, et tänapäeva inimesed ei julge nendega tihedasse sidemest astudes nad söövad inimesi, toituvad inimlihast ja kohalikud jätavad neile tee peale soola ja soola järgmiseks päevaks tee pealt kadunud ja ja üldiselt nende eluspüsimine ei ole väga selge, ei tea, kaua nad veel elus püsivad, see ei ole kerge, seal metsas elutseb võib-olla varsti surevad välja, nii nagu tendents loomadki põhimõtteliselt varsti võib-olla surevad välja, nii et kui meie reisil oli kaks eesmärki, üks näha viimast korda, võib-olla selliseid loomi, mida me enam 10 aasta pärast ei näe ja teine sihuke põnev seiklusmoment, et Sulaweesil võib, mine tea, mida veel juhtuda. Üht-teist juhtus ka. Sellise pika reisi ettevõtmine mõtetes on ju väga ilus ja, ja väga romantiline, küllap oskab paljusid asju ette näha isegi loodustundev inimene mis võib niisugusel reisil ette tulla või valitud ja kõigeks valmis. Raske öelda, et need on päris mitmed korrad olnud ühest küljest tundmatute žesti metsades sest ükskord on ju esimene kord ja tundmatutest Siberi metsades võib-olla või siis talvises polaarjoonetaguses tundrus. Igal pool on omad ohud ja ma arvan, et me andsime omale aru selles mõttes, et ega see sulavesi ei ole nüüd kõige turvalisem koht, aga kõigele vaatamata muidugi õõnestus sealt eluga tagasi tulla, kuigi ma vaevlesin vahepeal seal mingite lestade käes, mis sügelesid kohutavalt ja pole või puupulk hammaste vahele ei jõua seda taluda, nii et ühest küljest niuksed elukad, kes võisid sulle kallale tulla. Aga teisest küljest ka see poliitiline seis ei olnud seal eriti stabiilne, iseäranis just ka Põhja-Sulawesi idapoolses osas. Sest Maluku teadagi ei olnud ju mitte eriti kaugel ma lukusaared, kus käis üks suur taplus ja majade või onnide bittide mahapõletamine, seal käis sõda moslemite ja kristlaste vahel ja see sõda aeg-ajalt ikkagi kandus siis sinna Sulawesi peale. Moslemi eelsalgad käisid seal luuramas eesmärgiga kristlikke pühakodasid maha põletada. See pinge oli ju hoomatav täiesti. Ühel juhul ka seda tundsime ise seda pinget, kohalik rahvas, kui me pühakoja juurde jõudsime, siis oleksid nad meid ära Lindsinud. Kõigel ajal elaks seletust olnud meie saatja poolt, kes rääkis nende keeles. Nii et oli teil siis algusest peale seal siiski keegi, kes teid vastu võttis ja suuna kätte vähemalt näitas, et kuhu poole nüüd astuma peaks hakkama. Me läksime, usaldades iseennast, maandusime manados, mis on Põhja-Sulawesi pealinn. Just oli vihma sadanud ja palmid ja roheline džungel õhkas sellist värskust ja, ja vägevustesse must asfalt seal keset džunglit kuuselennuk maandus. See oli sinu esimene ja vägev mulje. Piirivalvur, kes me passikontrollis oli siukse puulaua taga toolil oli umbes üks jalg ta ära ja ta suitsetas ohjeldamatult ja läbi läbi selle paksu suitsupatsid vesised silmad ja ta vaatas seda Eesti passi ja ütles, et minge sinna kuskile ebamääraselt sinna nurga taha, miks see kabinetti ja siis me ootasime seal nukralt veel palju teisi inimesi ootas, ja siis tuli üks teine mees ütles, et ei, meil oli viisa olemas. Et neil on ikka viisad, need võite sinna maale lasta, siis ta võttis veel kaks suitsu ja arvas, et ei, ikka nii lihtsalt ei lähe ja uurise keerutas seda passi lõpuks andis niisama tagasi ja ja siis me saime Indoneesiasse, olime lennujaamahoonest välja tulnud ja seal nagu, nagu Moskvas hulk taksomüüjaid või muu teenusepakkujaid. No ega meil pikalt arutada, jalad lasime nööbist kinni võtta ja istusime autosse ja küsisime, et ööbida, tahaks kuskile siis kaks rahvusparki, mida me tahame külastada ja me ei teadnud, kuidas sinna saab ja nii edasi. Hakkasime juttu pajatama. Nemad purssisin inglise keelt ja siis me saime üksteisest kuidagi aru. Selle mehe nimi oli tykki ja tal olid hästi pikad sõrmeküüned. Mõtlesime, et huvitav. Aga igal juhul me ütlesime, et me tahame minna Bogaaninani rahvusparki. Selle peale ütles tikkijad hooaeg, kulla mehed, ärge jamage, see on 500 600 kilomeetrit, syyte sinna küll ei jõua, et seal külaelanikud on väga vihased, et seal sügaval rahvuspargi džunglites käib kõva kulla kaevandamine, Nad kahtlustavad, igaühte sinu kohalikega autojuhtide aknad sisse visatud, kui sinna on tahetud sinnapoole sõitma, sinna teid küll ei soostu keegi viima. Natuke ehmatasime, aga, aga mitte palju. Järgmine päev olime juba teel sinnapoole, igal juhul. Ja sõita oli päris pikalt. Tee käis aga üles ja alla ja oli kohutavalt palav ja aeg-ajalt tegime peatusi ja peatuse kohta aga niipalju, et esimene peatus oli umbes siis, kui me olime 200 kilomeetrit selle hullu autojuhiga sõitnud autodel niuksed, kummalised peenikeste. Muuseas. Kuna päike hästi palju paistab kogu aeg, siis kõik autod, aknad on poolläbipaistva teibiga ära teibitud, juskui tumendatud klaasid, kaasa arvatud esimene klaas, kus seal ainult valge riba. Igal juhul ja see auto, millega me sõitsime, Kim Jong, Toyota kohalik toodang, kus on ainult spidomeeter, mingi muu mõõdik ja soojenduse mootorit, midagi ei ole üks kang keskel, aga seal umbes kogu armatuur. Igal juhul see autojuht oli kõva sõidumees ja mäest üles-alla. Mul läks. Mul läks süda pahaks, süda pahaks läks, sellepärast tiitistus ees. Aga, ja ma võtsin videokaamerat filmida aknast välja, aga nagu me sõitma olime hakanud, nii minu pilku haaras, üks käsipiduri peal ronib tarakan ja ma tahtsin seda Barakenemis Tiidu ja autojuhi vahe meda, käsipidurit kanis filmida. Ja kui ma filmisin kaamerasilma ees ja üritasin teravaks pilti saada, siis ma tundsin, et süda hakkab pahaks minema, seepärast auto kõikus, mitte tarakan. Igal juhul see autojuht ei aeglustanud ja sõitis ja mina oksendasin aknast välja kogu aeg, see autojuht ainult naeris peeglisse. Ja siis, kui me esimese peatuse tegime bensiinijaamas, siis ta muidugi kõikidele kohalikele rääkis, näitas oma auto külge, mis oli minu poolt ära määritud ja näed see välismaalane tikkis sõbralikult, et ega sul ei ole, Tõnis aga olgu sellega, kuidas on, teekond oli päris kurnav muidugi, aga siis me lõpuks jõudsime kohale rahvusparki nimega Bogaaninani Varta moone. Ilusti. Ei näinud alguses ühtegi inimest, mingid hooned, mingid luugid laperdavad õrnas tuules kiiks käeks ja mees, kes meid sinna kohale tõi, kadus hästi kiiresti. Nii et kui ma oleks vale koha peal alt, siis ma ei tea, mis oleks juhtunud. Aga õnneks selgus, et olime õige koha peal ja lõpuks leidsime siis munaotsimise peale ka ühe inimese sealt ülesse, kes siis tõi meile külma õlut ja külma kokat ja ja siis hakkasime oma asju ajama tõsine sihte, plaan Anneli, minna džunglisse. Selle džunglisse minekuga tekkis meil seal ridamisi probleeme, sellepärast et, et me ei saanud ju kuskilt sellist inimest, kes soostub džunglisse minema, sellepärast et, et seal ei ole tükk aega keegi enam käinud, sinna on üsna ohtlik minna. Seal on salakütid juba eelpool mainitud kullakaevajad, kullapesijad, röövpüüdjad, rööv, raidurid ja, ja kõik, need on sellised inimesed, kes ei salli nende läheduses. Mingisuguseid teisi inimesi, nad ojad rünnata, kalal tuleb maha tappa kaunis metsikud mehed seal. See oli üks põhjus, miks oli kaunis raske leida omale teejuhti džunglisse, teine põhjus oli, et me tahtsime jääda sinna džunglisse ööseks. Igal juhul järgmisel päeval pealelõunasel ajal peale suurt äikesepagi asusime siis teele, meil oli teejuht olemas, kes oli siis soostunud ka ööks jääma, see džungel on tähelepanu väärne, sellepärast et see on võrreldes teiste džunglit tegevus, me hiljem käisime hästi tihe, kohutavalt palju sihukesi taimi kasvas seal, mis olid mingid toovadega kaetud serveri niuksed konksudega, liaanid, et aeg-ajalt kiilusime nii kõvasti mu seljakottidega sinna džungli sisse kinni, et oli vaja isegi paaril korral seljakott mahavõte konksud küljest ära võtta, et edasi saaks minna. Siis väsimatu teejuht vehkis pidevalt Matzeetega ees, et meile teed teha iseendale. Sest et seda dzunglirada pidi, kust meie liikusime, ei olnud ju käinud üle aasta, mitte üks inimene ja tundus, et mitte ka ükski suurem loom öö hakul siis jõudsime ühe neljandiku peale. See on pool mägine vihmamets või džungel, ta ei ole väga kõrge, nii nagu oli Birma piiri ääres, kus mäega hiljem esimene Aitali niukene Külplik vihmamets, jõudsime siis videvikuks või noh, videviku aega seal ei olegi tegelikult lamp keeratakse kinni ja lahti või põlema ja kustu, sest see on ekvaatori lähedal ikkagi. Me olime peaaegu ekvaatori lähedal, põhjalaius oli null null ja sinna sättisime telgi ülesse, kuigi ikkagi oht oli, et sealt ülevalt võis kaela kukkuda mädanenud oksi ja neid pidevalt ka kukkus kogu džungel ragises. Meil vedas, meil ei kukkunud suuri oksi pähe. Laabus vist kahjuks ilma viperusteta või Tennis. Meil olid kaasas oma telk ja oma väike priimus, millega me saime omale süüa teha kogu reisi erinevais paigus, meil oli GPS kaasas, mille järgi me teadsime, kus me oleme ja me olime veendunud, et nagu džunglist välja oskama tulla. Meil olid kaasas mitte magamiskotid, vaid linast kotib, kes on lühemad kui magamiskotid ja magamisalused ja loomulikult taskulambid ja muud sarnased asjad. Ja loomulikult ka Johnsoni Off, millega värske eemale peletasin, sest sääski oli seal hommikuks ööseks õhtuks erinevaid liike. Nad levitasid erinevaid haigusi, igal juhul see kohalik selgele nimi oli Stefanus, kes meiega kaasas oli, hoolimata sellest, et öö oli metsikult palav ja keskmine niiskus oli 95 97 protsente ja higipull oli kogu aeg otsa ees. Stefano sellel öösel külm. Ta tuli meie vahel telki magama, õues seda niikuinii ei julgenudki magada, kelle kitsas oli ja enne magama jäämist tõmbas ta veel paksu kampsuni selga. Panin mütsi pähe. Ja veider, igal juhul see ööbimiskoht oli hästi valitud, sest üks ahvide kari, keda me otsisimegi ööbis seal lähedal 50 60 meetri kaugusel, ööbisid meie telgist, need ahvid, need ahvid on selles mõttes väga tähelepanuväärsed. Et see ahviliik elab ainult Põhja-Sulawesi, sellesama Bogaaninani kvartal, Boone džunglites vihmametsas ja mitte kuskil mujal maailmas seda magama äkki ei ole ja meil vedas selles mõttes, et üks jaapanlane oli paraaastaid tagasi käinud just seda kaaki spetsiaalselt otsimiseks jaapani loodusfotograaf ja ta ei leidnudki seda. See on ju rohkem tõepärane, et sellisest suurest džungli lammast ei leia ühte liiki ülesse, kui see sealt leida, neid teil oli õnne juba esimesel ööl ja Sonny kuigi ühe väiksese iga unustasime siin rääkida, kui me läksime džunglis peale seda vaikse pavi. Ja siis 100. ka vihma ja me pidime ületama üht päris tugevasti vulisevad jõge. Ja meie kogu reis võib-olla oleks selles eas niimoodi fiaskoga lõppenud. Me oleks sealt võib-olla sisse kukkunud. Aga meil vedas, algus hakkas väga hästi peale üks risk see, mis, mis meie endiga oleks võinud juhtuda ja nii edasi, aga me ise oleme omandiperemehed ja suudame enda eest valvata, aga teine risk, et seadeldis Kaasas olid, meil oli foto ja videoaparatuur ligi 200000 krooni eest kottides oleks kogu kogu oleks kogu selle kupatusega prantsatanud sinna jõkke siis malakas üsna hädas olnud. Igal juhul me olime käinud vaatamas haruldasi kanasarnaseid, linde ma leiab öelda, kes pesitsevad kuumaveeallikate või, või kuuma ookeani liiva läheduses ka taanide läheduses. Ühesõnaga nende munad, mis on erakordselt suured, haub välja, mitte siis lind ise, vaid geotermiline soojus, võrrelda kanamunadega. See seal endise on suure kana suurune, tema munad on, kui kanamuna on kuskil kolm protsenti sellest kana kehakaalus, siis Maleeaa linnumuna on 16 protsenti selle linnukehaga kaalust. Nii et need on võrratult suured munad. Ja ei ole ju teada ühtegi teist linnuliiki, kellel on niukene, huvitav bioloogia, nagu seda Maleja, võib arvata, et stamaleeiot valge inimene sai teadma alles suhteliselt hiljuti, kui vaadata, ütleme Kagu-Aasia linnumäärajaid siis seda liiki seal ei ole suht uutes raamatutes sky, veel mitte sees. See on ka muidugi täielikult Emmdeemne liik, see tähendab seda, et see linnuliik elab ainult paradiisisaarel. Õnnestus jäädvustada heani fotole, kui, kui videole Dumuga Boone ehk Bogaaninani varta Boone teise nimega rahvuspark ei ole päris selline, nagu on mõne pai kuurorti lähedal asuv rahvuspark või kuskil põhja Tais asuv kui hästi populaarne rahvuspark või kuskil Ameerika rahvuspark või või mistahes enamus rahvusparke, vaid see on tõeline džungel, seal käib väga vähe inimesi ja me olime tõeliselt vähesed külastajad mitmetel oma eelmistel reisidele ka sellel reisil. Meid juhendas niisugune mõnus reisijuht Lonely Planet raamatute seeriast kuulajatest. Mõned on ehk kasutanud Lonely Planeti raamatuid on üldiselt suhteliselt täpselt, kuid selle Bogaaninani rahvuspargi kohta oli kirjutatud nii, et seal on kaks kohta, kus saab ööbida. Kumbagi mainitud ööbimiskohta loomulikult ei olnud aastaid seda kohta, kust me lõpuks peavarju leidsime, sellest polnud sõnagi. Mainitud liigid, mis seal pidid jutu järgi elutsema, olid kohalike poolt juba mõni aeg tagasi ära söödud või kuskile väga sügavasse džunglisse pagendatud. Niiet Kallowli Planeti inimesed tõenäoliselt ei olnud seal viimase 10 aasta jooksul käinud. Saatsime sinna väikest täiendavat informatsiooni nende järgmistesse väljaandesse. Nii et teisse sealt ikka väga unikaalset informatsiooni tähendab piltide ja video näol. Muidugi ma arvan, et see kogemus oli meile muidugi eriti 10-sse on maailmas üsna hästi tuntud üks liik pavirussa, kellel on teine rohkem eestipärane nimi hirvsiga tema saatus ei ole mitte väga roosiline olnud, sest et need kohalikud inimesed on ikkagi tarbijad suhteliselt ainult ja kõik, mis liigub, see pistetakse nahka. Ja baby Russa on muidugi väga hea põrsake, enne pidi ka väga hea liha olema, siis need on väga väike populatsioon järgi jäänud või väga väike seltskond järgi jäänud ja need on siis varjavad ennast koos aanuatega kes on nagu omi mets, veisemoodi elukad. Ennem lauskmaal elasid, on ka nüüd kuskil nädalateekonna kaugusel vihmametsas, kuskil mägedes veel säilinud hirv, siga, nimi, ta on erakordselt pikkade jalgadega, tal on. Ma arvan, et mis on nagu tegelikult kihvad, aga need on hästi pikad ja kellelegi kunagi on meenutanud hirve või just ilmselt tänu tema pikkade jalgade pärast. Vend haruldaste liikide väljasuremise üks põhiline põhjus on salaküttimine ja kohalike inimeste liigne sigimine ja sealt sellest tingitud näljahäda. Pealegi sulagreesile imporditakse inimesi Indoneesia teistest osadest, kus on rahvast tuse tihedus liiga suur. Paali näite näiteks ja tulemus ongi see, et nad käivad oma püssidega ringi ja mis liigub selle, lasevad maha, söövad õhtuks ära ja lambrissid, aga neil on ka igasuguseid muid vahendeid, millega nad püüavad loomi ja peavadki siis kristlased ja moslemid omavahel sõda näiteks nagu raku hulka ja kivid ja nooled vibud. Need on ikkagi põhilised tööriistad, millega nad ka metsas salakütid, loomi püüavad. Relvaomanikud, need on väga kõvad mehed ja neid ilmselt ei ole seal palju Indoneesiast tegelikult reaalselt puudub looduskaitse, see, mida meie seal nägime, see viitab küll sellele, et ütleme, mõne aasta pärast on üsna mitmeid liid, mida meil õnnestus ka pilli peale saada, võivad olla jäädavalt kadunud, maailmast tahaks loota midagi muud, aga aga tundub, et praegu Indoneesia ei ole suuteline oma liikide eest hoolt kandma. Nimetisrahvuspark on rohkem sümboolne või? Jah, see on parem kui mitte midagi. Hea initsiatiiv rahvusparki on Indoneesias suhteliselt palju, aga aga see arusaamine, mis on looduse kaitsmise kohta, see on, see on täiesti olematu. Nende jaoks on ellujäämine probleem number üks ja muu pole tähtis. Nii on, võtame ühe teise liigi must toitma kaak, neid on umbes järgi võib-olla kolm kuni 6000 üleüldse sula, väsilisest nad ka kuskil mujal ela, võib-olla mõnes Euroopa loomaaias on neid veel, kuigi nad peaksid olema Indoneesia seaduse kaitse all käib ikkagi jõuludeks üks suur ahvide nottimine. Kui meil inimesed panevad jõuluhanelaua peale, siis seal Indoneesias Sulawesi panevad ahvi ajud või või ahviliha laua peale jõuludeks need on kristlased. Moslemid ei söö eriti nii-öelda mitte puhast liha või nad on väga valivad, nad ei söö sealiha, tähendab moslemite kaela ei saa ajada Babyrusada naer söödud Sulawesi saare pealt või saanud, mis puudutab loodust üleüldse, siis lisaks jälle loomade tapmisele ahtimisele ebaseaduslikule on probleem ka kookospalmide suur istutamine. Kookospalm on nagu malt parasiittaim. Mu elul hakkab seal ümber ja kui esmapilgul justkui džungli või troopikaidülli sümboliks on see palmipuu, siis mida rohkem me seda tegelikku olukorda mõistsime, seda vastikumaks palmide vaatamine muutus, nii et kus me nägime Saaria ilusti palmiviir, siis see on tegelikult umbrohi, mis muud taimestikku takistab. No see on ju tegelikult nende inimeste ärilootusrikkamaks saada ja looduse arvelt muidugi käisime Indoneesias Sulawesi-il ka teises rahvuspargis Tangoko rahvuspargis, mis oli võib-olla rohkem turisti kant, ehk siis läbipääsuteed olid lihtsamad ja sellist väga metsikut džungliseiklust nagu Tugoga Boones seal Tandokos ei olnud, küll aga nägime seal kausta väga imelist looma 10 sentimeetri pikkust primaati, don't kandlane veider nimedele eesti keeles antud küll don't Kanlane. Ei mina olen näitas mingit tonti võib-olla kanda nägin, aga mujal pool on ta tuntud Tarsuse nime all ja ma arvan, et see sobiks ka eesti keeles täiesti viljeleda. On tõesti üks maailma kõige väiksem primaatia, tal on kohutavalt suured silmad võrreldes kehasuurusega keharaskusega Andal kõige suuremat ilmad üldse imetajatest justkui on pimedaks läinud siis nad tulevad oma pesapuudest välja, pesa puude liikus puud viigipuud, mis on seest õõnes, seal nendes õõnsustes siis elavad. Ja just täpselt mul on väga hästi meeles, õhtul viis läbi 32 minutit tulid need tarsised vaid ainult Kanlased sealt puu seest välja ja et minna toit otsima, algonnad kägisevad, teevad natukene häält ja siis lähevad selle hetke peab muidugi ära tabama, et neid pildistada ja filmida. Sest muidu on nad läinud sealt, need on sellised loomad, kes hüppavad siis puud, puulaja otsivad kiile näiteks mingeid väikseid putukaid, ööliblikaid nad on loomtoidulised elukad. Nende sõrmed on nagu klaverimängija näpud. Džunglielust vahelduse leidmiseks otsustasime uurida ka Sulawesi Põhja-Sulawesi ümber asuvaid saari. Tiitiva mainis punakeni Sis punakeni. Saar on Põhja-Sulawesi pealinnast manadost mitte eriti kaugel ja me sõitsime ühe kohaliku paadimehega sinna. Muuseas veealune maailm on täiesti uskumatu, kui mõned kuulatest on võib-olla käinud Ta sukeldumas või toruga ujumas punases meres või, või Havail või Küprosel, siis see, mis on Indoneesias, ei ole võrreldav nende teiste kohtadega maailmas. Punakeni juures on tohutu korallrifid, mitte kolmemeetrine viiemeetrine, vaid 50 meetrine. Ujusime toru ja maski lestudega mööda seda korallirannast üks kaks meetrit sügavust ja nii edasi ja siis ma näen. Kaugus tume, tume, sinine, paistab nagu kaljuserv ja kui te suudate ette kujutada, mis tunne on, ma ei usu, aga kuma ujun sealt üle selle serva, ma vaatan oma maskist sinna alla sinisesse sügavikku, neid tuhandeid miljoneid kalu ja ilusat koralli. Ja see serv on järsk, ujun sealt üle just kui hõljun igavikus nagu põhjaserva ujumiseks. Serv kukub otse alla 30 70 50 70 meetrit ujun vees, aga ma lendaks nagu üle kaljuserva. Kõhunahk tõmbab vastu selgroogu ja see on fantastiline, müstiline tunne. Lugesin internetist selle kohta, et seal on selline vägev korall tropov aga, aga ma ei uskunud, ma mõtlesin, et no mis seal siis ikka nii väga on. Aga kui me sealt üle ujusime, solitas uskumatu tunne, ujusin jälle tagasi jälle üle selle serva ja täpselt selline tunne nagu tehtablaaniga hüppaks mäe servaga talle hõljuma. Selles fantastiline korallkalad on sarnased üle maailma. Tüüpilised korallkalad, kus mereelu on tõepoolest fantastiline, kui keegi tahab sukelduma minna, siis Sulawesi ja selle ümbrus on kindlasti selline koht, kuhu Puškini ja samamoodi, kust saab selliseid tõeliselt unikaalse sukeldumise lausa vahet sellel mitte ainult kalad. Et seal ikka korallmadu, mis on teadagi mürgine, seda me nägime mõlemad seal. Mitte eriti suur madu, aga selle eest kõvasti mürgine. Sealt muidugi planeerida ülesele koralle serva, ülimalt veider tunne tekib sellega, aga samas teades, et ka seal all võivad olla. Ja võib-olla olidki vasarhaid, näiteks on hea piirkond ka haide uurimiseks või, või jälgimiseks sama kants, punakini ümbrus seal. Vaadates seda kohalike meeste poolt tehtud kaarti, siis olin nagu saak, otsingupaiku oli seal päris palju. Nii et kui mina sealt üle planeerisin, sellest korall rivist siis oli see tunne on vastuoluline, ühest küljest väga mõnus ja siis seda varjutas jah, väiksed kõhklused ja kahtlused. Liiga palju erialalised teadmised, segased. Jaajaa püüame rongilt ja teisest küljest segasid ka veel vuntsid vuntsid just täpselt, mis minu maski siis sealt vuntsi vahelt tuli kõik aeguetressis, siis see häiris oluliselt minul seda idülli seal Tõnisel läks palju paremini, ta nägi palju rohkem, ma arvan, kui mina seal Ta Bulakeenitme, sõitsime veel edasi ühe kohaliku poollagunenud ülerahvastatud, suure puiduvabrikuga Filipiinide poole. Terve öö, Sangi yhedala uut saarestikku, kus veetsime kolm päeva. Me läksime otsime, me lootsime tegelikult leida kahte endeerimised papagoiliike, aga lõppkokkuvõttes see oli suur risk, me viskasime kulli ja kirja, et kas me lähme, tiik, kas me läheme või ei lähe, siis me läksime. Me teadsime, et seal on kuskil üks mees, kelle nimel Fretz pangemangen. Sest Ma olen internetist lugenud ühe-kaherealise lõigu lõpust, et niisugune mees seal kuskil on. Läksime kohalikku bussijaama, kus keegi loomulikult inglise keelest mitte midagi ei, ei, ei saa aru. Hiljem Me saime teada, et seal üldse käib aastast turiste küll. Eelmine aasta oli väga vinge aastasel, käis tervenisti 12 turisti igal juhul seal bussijaamast, siis me otsisime mingit väikest marsruuttaksole sarnanevat siukest mikrobussi, millega sinna Hiinasse saada enamuse mikrobussidega peale kirjutatud pede saan. Mõtlesime, mis see küll tähendab, selgus, et see oligi see linnadevaheline mikrobuss, mida meil vaja oli. Igal juhul pede saaniga, me jõudsime siis sinna Tahkunasse, leidsime Fredspongimongen üles, otsisime teda maja taga, naabrite juurest puuviljaaiast, teiega mujalt, Igaljuhul Fretz tuli, naeratas oma suurte hammastega ja ütles hallo. Olime Tiiduga harjunud niisuguse tempoga, sest me olime senini tõusnud iga päev umbes neli, neli 34 45 natukene viite läinud džunglisse uurima, päeval natuke maganud, õhtul kella seitsmest on pime ja siis on vaja hommikune aeg efektiivselt ära kasutada. Oleme harjunud tempoga, eferetz tuli sinna ja aeg seisis. Täpselt niisugune tunne, nagu kogu maailmaaeg sai seisma keeratud, päike lõõmas taevas, kärbsed lendasid retsama, suurte hammastega, naeratas, ütles häälow. Igal juhul asusime temaga vestlusesse. Küsisime noh, et meil on kaks-kolm päeva aega, et mida me teha saaks, spets ütles kolm päeva kiuniit huviks, miinimum ütles väga, väga aeglaselt ja me saime aru, et, et selles kandis on üks sündmus päevas võimalik igal juhul. Fretz ütles, et kuskil külas tema onu, tütre, mingi õemehe naine nägi ühte enneolematult kummalist elukat, mis ei ole justkui püüton, aga mingisugune kintsu jämeline näitas oma kintsu. Sihuke imelik elukas, meil Tiiduga tärkas selline naiivne klambikenete, mine tea, äkki avastas mingi uue liigi, saame veel nimegi panna ja puha, ja asusime siis sellele uurimisretkele seda püüthani säärast elukat otsima. Paadiga saime ühele saarele muuseas sellele saarele, mille kohta Tiit enne viitas, et saareelanikud pidasid Läbivalvet odadaja vibudega, et mu lukku tulevad, muslimid neid kimbutama ei tuleks. Ja siis sealt saarelt järgmisel hommikul siis sinna salapärasesse paika, kus läheduses pidi olema see koobas, kus elukas elab, randusime seal külakeses ja üks kohalik, siis tuli meile teejuhiks ja me läksime läbi küla ja suundusime sinna müstilise koopa poole. Tee pealt tuli meiega kaasa kogu aeg inimesi, kooliõpetaja ja sõjaväelane ja politseinik ja kes kõik vaatasid, mingid valged heid. Ohoo, siin on mingisugune värk, saaks päeva jälle kirja, et midagi toimub. Ja siis me jõudsime lõpuks sinna mäe otsa, kus pidi lähedases koobas olema ja seal oli umbes 22 23 meest, kes kõik sumisesid meie ümber, eks kõik tahtsid kaasa tulla. Loomulikult igasugused plaanid haruldast elukat leida. Sellise rahvamassiga olid läinud see naine, kes teda kutsuda oskas, kelle märguande peale ta välja tuli, see oli parasjagu turul ja see tuld enne õhtut, nii et siis me läksime sinna omapead, loomulikult sealt koopast kedagi ei tulnud ja loomulikult me kedagi ei näinud. Siis oli küll kurb, et me seda looma ei näinud. Ma arvan, et muidu oleks olnud väga huvitava nimega uus liik, kui see ei ole üldse välistatud, absoluutselt mitte, et Ühe sellise saare peal võib olla täiesti varem kirjeldamata liike, võib-olla keegi kunagi satud sinna ja kirjeldab selle siis ära selle maa kedagi ometigi nägid. Teeoo saare reis oli suur kultuuriline elamus. Et mina ei olnud ega tiibki varem kokku puutunud nii primitiivsete inimestega, kes elavad nii omas maailmas ja me vaatasime, me otsisime tegelikult väikesi saarekesi. Nii nagu Soome lahes on väikesi laiukesi saarekeseni otsisime neid kassalt ookeanist. Me leidsime, tähistame kõik vulkaanilise päritoluga. Öösel, kui me sõitsime, son kiigher poole. Me istusime laeva üleval tekil korstna najal, mujal polnud ruumi. Vihma tuli öösel äikesepilvedest ja meil olid vihmakeebid kaasas, istusime seal lausvihma käes ja üritasime magada, aega käis üks moslem seal taga palvetamas ja võib-olla muidu oleks seal merepõhjas, on etena moslemile nagu paati jõudis, ikka õigesse kohta. Samas oli ka väga põnev vaadata siia hulka plaanimis, mulksudes läbi vihmasaju öisel ookeanil punaselt hõõguv ja suitseb mäetipp sealtsamast kõrvalt veest laeva pealt vaadatuna öises pilkases pimeduses oli müstiline. Sõitsime tagasi sealt Sancyhjalt raadasse ehk siis põhja Sulaweesile natuke moodsama, kiirema paadiga, mida üks Hiina ärimees pidas laeva peal pakuti süüa ja söök serveeriti sellistest papist karbikestes. Pärast seda korralik stjuardess korrest papist karbikesed kokku ja pani nad suurde musta prügikotti. Istusime Tiiduga, Tiit kirjutas märkmikusse märkmeid ja mina lugesin raamat. Ja siis tuleb siis samas Stewart, kes piinlace viisakas, aga oli laeva puhtaks ka mind ja võtab need suured prügikotid ja viskab otse üle laeva ahtrivete ookeanisse põmm-põmm. Kolm suurt prügikotti. See on järjekordne tolle kultuuri omapära. Kui me rääkisime enne loomade söömisest tapmisest loodus kaitsmisest, mitte arusaamisest, siis, siis selle reostamine on, on väga loomulik osa päevast ja keegi ei vaata imelikult. Ja tehakse sedasama ka rannas või ütleme, Monado linnas, mis on siis Põhja-Sulawesi pealinn. Loomulikult ei ole seal mingisuguseid puhastusseadme nendega ka igalt poolt Klaake see solgivesi, mida nad seal ohtrasti toodavad, tähendab seda, et seal elab palju inimesi ja siis see läheb kohe sinna Monado lahte. Ja Ma kiidetud punakenny korallrifid asuvad näotult lähedal sellele piirkonnale. Ja, ja see hall reostatud viir on juba manada linnast poole maa peal selle punakini saareni. Nii et see on üks suur pöörane oht, et, et see hävib seal ka lähitulevikus. Punakeni korallrifid ja teine asi, Evet sadamaäärset Kai alad ja servad seal, kus on vesisem paksult plastikut täis. Üks Inglismaa organisatsioon, kes tegutseb ka mujal, kaasa arvatud erinevates indoneesia paikades ja kaasa arvatud seal Sulaweesil on loonud paar eco parkija. Noored õpivad rohkem inglise keelt rääkiva suhtlevad maailmaga muuhulgas internet, mis on maailma ühendav kommunikatsioonikanal, on ka Indoneesias olemas ja me saime oma meilid koju ilusti laadast ära saadetud ja suhtleme sealt, et nüüd tagantjärgi veel paari inimesega läbi emaili, kes õpivad Indoneesias turismindus turisminduses populaarne alaja Interneti kõrval, mis Indoneesias olemas on, on siiski levinum rohkem see. Ruupor ja info levitamine. Seal loovad ka valjuhäälsed ju. Kui džunglis üksteisele märku anda, siis peab ka kõva häält tegema. Džunglis on erineval kellaajal erinev melu. Kõige suuremat häält teevad tikaadid, päästi sured, ärksad, niuksed, pime, väiksed linnud. Ärmaradid. Istuvad puu peale siristavad, neil on suhteliselt raske näha ja leida, aga me saime ühe tsikaadi isegi pildi peale. Juhuslikult leidsime mööda minnes vaatasime, puudel on nii mõnusalt, kaitse värvet ei paista välja. Muuseas, meil oli vägev reis ka selle poolest, et olime igatpidi iseenda peremehed, iga õhtu me mõtlesime, mis me järgmine päev teeme, meil oli raha täpselt niipalju, et 300 krooni päeva kohta Tiiulge 300 krooni päeva kohta ja mulle selle 300 krooni eest. Me pidime saama röövimised, kõik transpordid, kõik söögid, kõik sellidele makstud, kes meid aitasid ja juhendasid ja kes meile rääkisid ja kõik laevasõidud ja kõik. Kusjuures me tulime ilusti välja, nii et Indoneesiast ära sõites ma sain isegi väikse suveniiri kaasa osta. Te saite sealt väga mitmesuguseid elamusi seda, mida otsima läksite ja seda, mida otsima ei läinud. Ma tahaks selle peale öelda, et kui me oleme Tõnisega täbaras olukorras mõnikord, siis vahest sai seda kõvasti välja öelda, et aga me ju ise tahtsime siia tulla. Ja see aitas, üks õhtu me läksime otsima Tarantlik. Mina ei olnud Tarantlit kunagi elusas looduses loomulikult näinud ja ma arvan, et Tiit Camite tarand teel on samamoodi ööloom, nagu oli see Parcius tont kandlane. Ja seetõttu on Tarantlit raske leida must ämblik öösel, no kus ma ta leian? Eks siiski üks rotijahilt tulnud, kohalik sell oli juhuslikult ühe suure liikus puupraost õhtuhämaruses näinud, Tarant lib välja tulemas ja see üks bobi nimeline noormees, kes meile justkui giidiks oli, kes meid sealt oko džunglis juhatas. Tema tundis seda jahimeeste, teadis seda puud, kus seda randpere elab ja siis me läksime taskulampidega järjekordset läbi suure hulga ämblikuvõrkude. Muuseas kui väike indoneeslane läheb ees ja mina tulen otse tema taga umbes 30 sentimeetrit pikemana, siis need ämblikuvõrgud, mis tema mõõdus on, need ta korra veest ära aga malt läbi läheb, need tuleb mulle otse näkku, kogu aeg. Tiiduv ikka vaidlesime, kummeffpees läheb, kes meid ämblikuvõrke näkku saab, niuke vastikult, kleebib ämblikuvõrguniit. Eluline jõudsime selle Tarantlit vaatama siis hämaras ja hiirvaikselt, istusime puu lähedal ja vaatasime taskulambiga, kuidas ta puu vahelt välja tuleb, don tohutult kartlik. Niipea kui üks oksa krõps jala all või lehesahin niide tõmbus kohe puusse tagasi. Nii juhtuski, et väheke krõpsuskonna kaameratega vähemalt tahtsime minna ja ja siis me ootasime 20 25 minutit, enne kui ta pilkases pimeduses kus nahkhiired sülitasid ja konnad kraaksusid. Nähakse jälle, et see fiikus või viigipuu on põhiliselt suuremalt osalt liikide kodupuuks. Seal ühes liikus puu sees võivad elada kümmekond või isegi 20 erinevat liiki kokku nii roomajaid kui kui linde, kui kui ahv või mida iganes. Et põhiliselt elavadki need, kes on puudega seotud liid, elavad just nende viigipuu õõnsetes. Tüvedes. Need jaganud siis korralikult, korrusid ära, et kus. Kui selle päevaseid Sungliga õnnestub harjuda ja see muutubki ajapikku üsna koduseks, justkui ohutunne kaob, siis vaadates neid elukaid, kes öösel puude seest ja rohust välja ronivad ja oma toimetusi öö pilkases pimeduses teevad, siis siis selle öö tekib küll hirm ja tagantjärele mõeldes ma ei pane üldse imeks seda kaaninanis, seda Stefanus, kes ei julgenud meiega koos džunglisse tulla öid veetma, sest sest ta sõna otseses mõttes kartis See teie hulljulgus ja teadmatus tuli mõnes mõttes kasuks, võib-olla oleksite teadnud neid ohtusid, siis poleks selliselt sinna läinud ja oleksite paljust ilma jäänud. Ja igal juhul, kuigi samas ega me jätnud ennast ikkagi saatuse hooleks, me lugesime ka ellu, mis kunsti, neid raamatuid ja kuidas tuleks džunglis liikuda, ma arvan, et me siiski vähem või rohkem seda tegime. Ja igast mingist tüvest või igast suvalisest asjast kinni haaramine on peaaegu et lõpeb mingisuguse ebaõnnestumisega näiteks kriimustatud käed ära või noh, või neid madusid siis nii palju seal näha oli, aga kunagi ei tea, sest üks madu võib väga meenutada ja, ja veel hullem müügile on mingid liaani ja lehtede alla ei maksa nagu käsi toppida kõik aeg ja muud kunstid, mis on džunglis liikumiseks juba Vietnami sõjas ja, ja inglise ja ameerika sõjamehed üles tähendanud. Kui neid omale ka selgeks teha, siis tõenäosus ellu jääda tõesti tublisti suurem. Loomulikult kõik vaktsineerimised, mis me ilusti ära tegime, valmistasid meile rõõmu. Me olime söögiga hoolsalt, Me joonud loomulikult suvalist vett ja sõime ainult korralikult küpsetatud sööki ja hoolitsesime enda eest. Me teadsime, mis ohud meid varitsevad ja ükskord ainult kogu reisi jooksul sõin seitse söetabletti korraga. Aga meil oli ka selleks puuks vahendeid, kaaslased, kui me peaksime mingil põhjusel kuskile lõksu hätta jääma, et oleks vähemasti vesi olemas ja, ja selleks oli meil kaasa võetud kaaliumi Tiid. Mis siis peaks need Jeesus, et mööblit ja bakterit ja ma ei tea mida iganes sealt veest ära tapma, et see ei ei osutuks meile surmavaks, joogiks. Nüüd on siis filmi tegemisega kibekiired ajad, teedel on üks näitus, fotonäitus juba olnud loodusmuuseumis. On keskkonnaministeeriumis üleval millid oktoobrikuu keskpaigani. Me lahkusime Indoneesiast ja sõitsime edasi taisse. Jah, aga see on juba nii pikk jutt, et jätame selle teiseks korraks jõudnud täna rääkida ka päris paljudest põnevatest loomadest. Me ei jõudnud rääkida mulgaanilisest liivast, randadest, mustadest liivadest, valgetest liivadesse, sellest ookeanist, mis on muudavad sinine nagu mürk, sinine seal elavatest kaladest ning seiklustest Tai ja Birma piiriäärses džunglis. Selleks korraks suur aitäh. Tiit Hunt ja Tõnis Haamer. Ja aitäh Silja Vahurile, kes muusikat jutu sekka valis. Ja meeldiva kohtumiseni. Kuu aja pärast.