Ja tere hommikut siit rahvateenrite stuudiost, kus ta aknast ka õrnalt päike sisse paistab. Meil on täna stuudios Eesti suuremate ajalehtede arvamustoimetust tugitalad, et Postimehe arvamustoimetuse juht Neeme Korv ja Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juht Külli-Riin Tigasson. Ja siis saatejuhi rollis täna annab põhisaatejuhtidele Laurile Aarnejale puhkust Sulev Valner. Et päris palju teemasid, et on, on see nädal üleval, millest võiks rääkida, mida võiksin lahti rääkida, vaatame, paljusid me, me jõuame ette võtta, et minu meelest on selline selline nädal, kus hästi palju selliseid avanguid ja, ja siis ka tulevikku nagu vaatavaid, vaata vaid asju nagu praegu praegu õhus ja et selles mõttes võiks öelda ühtepidi, et olukord on ärev, teistpidi olukord on ka siis võimalus ei sisalda nagu sellisel puhul ikka erinevates erinevate ja noh, paljudel neist sündmustest on muidugi üks ühine joon ka ja see, mis seal salata, 800 ühine ühine märksõna, mis ikka kipub olema, on raha, mis ühendab ilmselt nii nii arstide streiki kui riigieelarveteemasid, kui siis ka näiteks paljusid siin muid muid valdkondi, milles, kus ikkagi raha ju on, on õhus, ütleme kasvõi ka kui me räägime Signe Kivi umbusaldamise katsest, siis eks sealgi ju lõpuks on raha küsimus selles mõttes, et kui raha oleks palju olnud Et et aga hakkame vastu peale kõige akuutsem Ast sel nädalal ei saa küll öelda, et sel nädalal on kuidagi alanud arstide streigi teema, et see on juba ju mõnda aega küdenud, aga võib öelda siis, et et sel nädalal on ta nagu võtnud võtnud tuurid üles ja, ja saanud sellise aina selgema kuju ja, ja ega vist võib ka prognoosida, et me ei räägi enam arstide streigivõimalusest, vaid suure tõenäosusega räägimegi streigist, mis tuleb? On vist nii, kolleegid. Paistab küll ja et senine pakkumine, mis on olnud, et, et arstidele antakse justkui palgatõusu kolm protsenti ja õdedele ja hooldustöötajatele, parandage mind, kui ma eksin viis või kuus protsenti. Et see tegelikult noh, arstide puhul jääb isegi alla aastasele inflatsioonile, mis on Eestis oli eelmine aasta üle viie protsendi. Et ilmselt sellised pakkumised ei, ei rahulda. Ja no tegelikult siin küsimus ei ole ikkagi ainus, ka ei ole ainult k palgas, vaid on ka väga palju muid küsimusi, millega meedikud rahulolematud on, et et vestlesin siin mõni aeg tagasi Andres korgiga arstide liidust, kes ütles, et tegelikult see palk on alles kolmandajärguline nõudmine. Et väga oluline on. On küsimus töökoormusest, mis on näiteks Põhja-Eesti regionaalhaigla, on välja arvutanud, et üks arstikoht sisaldab tegelikult 1,44 koha tööd, kui seda tööd teha, tahta korralikult teha ja no ei ole ka siin saladused, et kriisi ajal mindi seda teed, et et vähendati eriarstiabi rahastamist, mistõttu hakkasid järjekorrad pikenema, mistõttu kasvas kiirabi töökoormus ja nii edasi, et see üldine rahulolematus süsteemis on nii suur ja ma arvan, et oleks täiesti normaalne, kui pandaks paika, et mida tähendab siis ühe täiskohaga põhikohaga arsti töö, et mitu patsienti, see on aastas mitu ambulatoorsed, vastuvõtu, mitu statsionaarset ja nii edasi. Ma näen, et hea kolleeg on võtnud üle siin mõne pressiosakonna töö, et kuulsime praegu siin ülevaadet ka, millised on näiteks, no näiteks ma ei tea, täitsa ilma arstide liidul hulluma oma mingisugune pressiosakond või näiteks mõni PR bioloogiast väidab nende nende ülesandeid, aga aga ma saan aru, et sa, Neeme, esindades teist jäädi sotsiaalministeeriumi positsiooni, kuuleme nüüd või haigekassa? Ei sotsiaalministeeriumi ega minu meelest võiksime. Mida ühiskonna positsioonist kogu selle kogu, selle suhtes, kogu sellesse, sellesse asja ja ja kui Sulev saate sissejuhatuseks rääkis sellest, et olukord on ärev ja võimalusi sisaldav, siis, siis tegelikult me vaatame kogu seda mängu, mis siin toimub arstide, kui, kui, kui, kui hariduse kui kõigis muudes kontekstides ikkagi selles, et et meil on uus eelarve, mis on, on jõudmas Riigikokku, selles, see eelarve on teatud suurusega, seal seal on teatud tulud tuluosa ja teatud ka kuluosa. Ja paraku on nii, et ükskõik mis valdkonnas valdkonda või ei vaata, et lõppkokkuvõttes see pott on ikkagi ju nagu ühine. Ja kui Me räägime nüüd sellest sellest, et mida ühiskond ootab, siis me ootame ju seda, et ravijärjekorrad oleksid lühikesed, võimalikult lühikesed, me ootame seda, et et kui me läheme sinna vastuvõtule, siis me saame sealt abi, see tähendab seda, et on välja koolitatud vastav personal, eks ju on, on on motiveeritud töötajad ja nii edasi. Ja siis me mõtleme, siis peaks nagu mõtlema seda, et, et kuidas seda saavutada. Aga mulle tundub, et, et kui, kui sa oled, ütled, et see palgaküsimus ei olnud nagu kõige olulisem, siis ütleme nii, et kui see teema tuli sisse, siis ma täna igaks juhuks kontrollisin selle asja üle siis kõigepealt esimese hooga ikkagi lajatad meile see 20 ja 40 protsendiline palgatõus ära siis hakati seda loomulikult kõigepealt hekseldama, aga minu meelest selles meditsiinisüsteemis on ikkagi äärmiselt palju palju ka selliseid kohti või vähemalt vähemalt mulle tundub küll väga-väga segaseid asjaolusid, et et kasvõi see, et kui me räägime sellest ühisest ühisest eelarvepotist, siis ühel hetkel on nii, et, et inimene peab minema mingisse teise linna operatsioonile sedasama oma arstiga, sellepärast et seal justkui nagu raha on. Et kui me, kui me minu minu meelest, kui me selle süsteemi nagu vaatame tervikuna otsa ja neid asju, seal asju seal jaotame, siis võib selguda, et on olemas ka nii-öelda sisemisi ressursse. Kas see on nagu sisemine ressurss, et haigekassa sõlmib lihtsalt erinevate haiglatega lepingud, eks ole, ja need on erinevas mahus erinevatel haiglatel käib erinev arv patsiente ma küll ei näe, et mida see siin praegu, need sisemised ressursid. On palju populaarsem, et eks siin natuke alevist sama probleemi nagu koolide puhul, et et on mõned koolid, kuhu kõik vanemad tahavad oma lapsi panna, mõned koolid, kuhu, kuhu väga ei taha ja jaa jaa kuuldavasti ikkagi on ka mõned haiglad, kuhu nii väga patsiendid ei taha, vaid nad pöörduksid pigem näiteks Tartusse, eks ole, Ülikooli kliinikumi selle asemel, et mõnda kohapealsesse minna lihtsalt uskudes, et kvaliteet noh, kas see usk on nüüd alati põhjendatud, aga selline selline maine on tekkinud. Aga, aga muidugi need sisulise täpsustusena Neeme jutule siiski ütleks, et mu arusaamist mööda nüüd see haigekassa raha, mis siis otseselt ravi kuludeks on, et see on nüüd sellest suurest eelarvest ikkagi ju natukese kui eraldi. Et see on ikkagi see sotsiaalmaksu 13 protsenti ja, ja ütleme nii, et see summa kasvab ja see summa vähemalt prognoositakse, teda kasvavad. Kas ta ka tegelikult, eks ole, väga kasvab ju, sõltub sellest, et kas sotsiaalmaksu siis laekub ka tegelikult nii palju. Aga igal juhul jah, et mingi 50 miljonit eurot, mis ju ei ole üldse väike raha, vaid väga suur raha on ju ometigi lubatud, eks ole, sinna juurde panna ja nagu võib aru saada minister Pevkuri arvutustest, milles ei ole ju põhimõtteliselt põhjust kahelda, et sellest just parasjagu selleks kolmeks kuueks protsendiks palgatõusuks piisabki. Et kui tahta suuremat palgatõusu, peaks seda summat, eks ole, kordistama. Ja siis tekib tõesti küsimus, et noh, kui me, kui me näiteks võrdleme sel nädalal ühe teise teiega, aga kus räägitakse lastetoetuste niinimetatud reformist mis pidi tohutu kingitus oleva valitsuskoalitsioonilt, eks ole, ühiskonnale mille, mille puhul räägitakse, et järgmisel aastal tegelikult lisab see lastetoetuste üldsummale viis miljonit viis miljonit ja haigekassa puhul räägime 50-st miljonist, millest ei saa nagu mitte midagi, eks ole. Et siis noh, tegelikult ütleme nii jutt ja noh, me peame tõdema igal juhul, et jutt käib väga suurtest rahadest. Noh, muidugi alati isegi suurte rahade puhul võib alati öelda, et seal tahtmise küsimus, kui ka valitsus väga tahab, siis leiab aga, aga et väga kerge ta ilmselt ei ole, aga, aga see on iseenesest väga hea, et te siin esindate nagu natuke erinevaid seisukohti, sest mulle tundub, et ka ühiskonnas tervikuna, kui, kui õpetajate streigi puhul natuke aega tagasi oli selline suhteliselt selge konsensus, et nõudmised on õigustatud. Et need nõudmised on ka sellised, kuidas öelda nagu mõistlikud ja ja, ja pigem nagu jäädi ootama, et tõepoolest, eks ole, valitsus reageeriks positiivselt ja siis teeks ja, ja ega tegelikult ka ütleme, valitsus väga nagu ei ole retooriliselt vastu punninud, et õpetajatel oleks nagu õigus suuremale palgale siis on arstide puhul mulle tundub, et on see avalik suhtumine nagu kahetisem, et, et on ju ometigi ka ajalehtedes ilmunud arstide keskmise palganumbrid, mis on ju ikkagi ütleme paljude inimeste meelest täiesti ütleme äraelamiseks küll piisavad, eks ole, ütleme kahekordne keskmine palk ja rohkem et kuigi samas ka kostab arstide seast juttu, et et arstide esindajad, eks ole, ütlevad, et, et see ei ole tõsi, et see on niisugune statistiline vale või et, et umbes, et meie küll ei tea kedagi arsti, kes, kes nii palju saaks. Aga, aga, aga noh, selles mõttes see on nüüd sellised numbrid vähemasti on nagu olemas. Et siin on nagu kuidagi kuidagi ühiskonnas selline kahetine, mulle tundub see, see hoiak, ega ma, ma ka ei oska, nagu ma, ma tunnistan, ega ma ise ka ei oska seda hoiakut võtta, ühest küljest loomulikult. No kes meist ei tahaks, et Eesti meditsiin oleks väga heas seisus ja et me kõik kui pöördudes abi vajajana kuhugi arstiabi järele, et, et asi ei jääks kuidagi raha taha, eks ole, ühelgi viisil noh, loomulikult tahaks. Et kui me vaatame nendele palganumbritele otsa, siis tegelikult see arstide keskmine palk ei ole tõesti vilets, Eesti oludes küll, aga noh, kui me vaatame siin meid tõepalka või hooldustöötaja palka hooldustöötaja saab siis umbes 400 eurot ja maksab selle pealt veel oma tulumaksu ja et, et see on paraku raha, millega ei tule küll toime Tallinnas või Tartus elades ja arvestame veel seda, kui raske tegelikult see töö on, et kui sa oled üks tavaline hooldustööde ja sa oled sa hoolitsed kümnekonna väga halvas seisus vanainimese eest pead mähkmeid vahetama, pead neil hambaid pesema pead et kõike seda tegema ja kui sa tunnipalk on natuke üle kahe euro, siis ma arvan, et see on väga ebaõiglane, et me väärtustame seda tööd selliselt, et selle raha eest ei saa siin Tallinna kesklinnas isegi mitte tassi kohvi osta. No aga, kas siin ei ole nüüd natukese, kas öelda kahte, et natukese, need õed ja hooldustöötajad on nüüd arstide poolt võetud nagu kilbiks oma palganõudmisele et, et kusjuures ju õdede liit on teatanud, et nemad ei ühinege streigiga omadel põhjustel. Noh, siin tegelikult ongi see see küsimus, miks see ühiskonnale on küllaltki raske võtta sellist seisukohta, nii nagu näiteks õpetajate puhul, et siin on probleemid, mida siin nagu tuleb käsitleda, on mitmes mõttes väga erinevad ja võib-olla siin on ka, aga see ütleme, see kriitikanool minu meelest läheksime arstide liidu poole, et et nad, nad ei ole tegelikult väga-väga täpselt nagu läbi mõelnud seda ka seda, seda avalikkuse kaasamist sellesse, sellesse protsessi, et asjad oleksid ikkagi ikkagi selged. Et ja peale selle peale selle, kui õpetajatega võrrelda, siis noh, see amet on nüüd, ütleme arstide amet on ka mingis mõttes nagu, nagu keeleülene, eks ju, et tõepoolest see, see, see välismaale siirdumise variant Ta on nagu väga noh, väga väga tõenäoline Nojah, kuigi seda kasutatakse nagu mingi ähvardusena, mis minu meelest ütleme, ei ole eriti ilus või ei ole eriti aus paljude teiste alati suhteliselt niiviisi võiks ikkagi ju ähvardada, ütleme ka kõik, ma ei tea, riigiametnikud peaaegu, eks ole, kellel enam-vähem korralik inglise keel on suus, et äkki lähen Brüsselisse, vaadake, mis seal palgad on, eks ole. Et noh, et see ei ole nagu päris. Noh, ma ei tea, mumeelest. Muidugi võib nii ähvardada ja muidugi ütleme, see, see tendents on olemas, kuigi siin on ka toodud välja numbreid ette. Et natukese on siin, ütleme siiski ka liialdust, et, et kui me nüüd, et kui, kui nüüd kogu selle hädakisa järgi võiks nagu arvata, et umbes, et et me praegu loeme päevi, millal viimane arst Soome siirdub, eks ole Eestist siis noh, tegelikult ei ole ikkagi. Me ei räägi, et need pooled või kolmveerand arstidest oleks kuhugi ära siirdunud, vaid pigem ikkagi on see arvulises mõttes. Jutt käib kümnendikust võib-olla või kogu arstkond. No aga mõtleme, et sinna kipuvad just just nooremad arstid, need, kes ma oma oma tööelu alguses ja ma siin eelmine aasta kirjutasin ka lugu noortest arstidest, kes on läinud Soome ja nemad ütlesid üheselt, et nad ei läinud sinna, ei ole läinud sinna tegelikult raha pärast, et see raha ei ole kõige esimene, vaid küsimus on, oli Nende inimeste puhul pigem selles, et sa võid Soomes hakata kohe tööle üldarstina, kui sa oled lõpetanud selle kuueaastase arstiõppe Tartu Ülikoolis. Eestis see üle ei ole seda õigust, sa pead kohe ära valima, mis eriala resident tuurise soovid minna, aga Soomest sa võid olla üldarst ja vaadata, praktiseerida, vaadata, et milline eriala tulevikus võiks huvi pakkuda spetsialiseerumisega kassis silmaarst või anestesioloog ja ja, ja siis tuli ka Eesti nooremarstide seltsi poolt ettepanek, et ka Eestis võiks olla samasugune süsteem, et need noored ei peaks nii vara seda valikut ära tegema, et võiks olla nagu Xe noore alustaja arsti staatust natuke kõrgem ja teine pool on muidugi ka, mida nad ütlesid, oli, oli see üldine töökorraldused. Et kas sa saad patsiendile piisavalt aega pühendada temaga rääkida või, või võisin sunnitakse töötama nagu konveieril, mis paraku Eestis arstide väitel on on, on süvenemas. No näed, siin tuleb neid sisulisi aspekte tegelikult, mis on äärmiselt erinevad, tuleb järjest juurde ja eks see, see, et tuleme korra veel nende streigi asjade juurde tagasi, siis siis lugesin siin täna Järva Teatajast näiteks Järvamaa arstid millegipärast ei ühine ka selle streigiga ja ma olen ka kuulnud, et et siin on olnud nendel nii-öelda koosolekutel päris teravaid lahkarvamusi sellesama arstide liidu ja siis ka noh, arstide endi vahel. Ja, ja kui, kui need asjad on, kui need asjad on nagu, nagu mingil määral ebaselgelt, siis pole ime ka, et ühiskond ei suuda nagu kujundada oma seisukohta ka loomulikult kõik saavad aru sellest, et tegelikult raha on, raha on vähe. Ja aga ma olen aru saanud, et arstide streigi ja protesti taga on tegelikult üldisem mure ikkagi Eesti tervishoiu moonia sõna jätkusuutlikkuse üle, et et kestlikkuse üle, jah, tänan, et, et ilmselt oleme ikkagi mõne aasta pärast olukorras, kui rahvastik vananeb, töötavaid inimesi jääb vähemaks, et vaja on lisaraha tervishoidu ja siin oleks vaja mingeid julgeid poliitilisi lahendusi. Ja samamoodi oleks vaja julget poliitilisi lahendusi, ka sellist, ütleme väikehaiglate tuleviku osas, et haiglavõrgureform on siiamaani pooleli ja lihtsalt ei julgeta ära otsustada teatud haiglate puhul, et kas seal tuleb ikka pakkuda nii kõrge taseme arstiabi, kus on selge, et tegelikult noored arstid ei soovi sinna minna, et nad ei näe, et seal on kindel tulevik. Ja seal võib-olla on toimubki natukene sellist ressursside raiskamist, millele sa Neeme siin eespool viitasid? Ma mõtlen, et aga vaadake, nüüd asetage mõne jah, poliitik olukorda, eks ole, kes peab otsus mingi väike haigla kusagil noh, ütleme kui mitte päris sulgeda siis sealt suur osa teenuseid nagu välja viia, noh, see ei ole ju kuidagi populaarne ja noh, selle juures rääkida, et, et see on küll rahaliselt ökonoomne, siis ei ole tingimata ütleme see argument, mis näiteks sotsiaalministrile just tooks, eks ole, midagi juurde. Mind paneb imestama selle asja juures see, et miskipärast julgetakse minna maakoolide kallale, ehkki koolis käib laps iga päev, aga arsti juures väga kõrgetasemelist arstiabi inimene õnneks nii tihti ja ei vaja. Ja ma arvan, et nad on ikkagi valmis inimesed, teades, et, et nüüd me Tartus või Tallinnas on, on olemas parem tehnika, kogenumad arstid, nad on valmis võib-olla võtma sellel erandjuhtumil etega selle pikema tee. Omamoodi paradoks, eks, et inimesi jääb vähemaks, aga samal ajal nii-öelda hääli on veel piisavalt. No eks seal ole jah, aga ma ei julge küll jah, kogu selle meditsiinisüsteemi sisemise ökonoomsuse leidmises puhtas eksperdi positsioone siin kuidagi võtta, et ta jätaks selle, selle töö hea meelega asjatundjatele, et see on ilmselt väga keerulise tasakaalu küsimus. Et seda leida, aga, aga selle palkade suhtes mulle tundub ka, et, et see arstide, praegune streigiähvardus, mis ma ütlen ausalt, minu jaoks on natuke aru saama võib-olla, et hetkel, et et ta ja samas ta nagu muutub arusaadavaks sellise mingi üldisemal foonil, kui hiljuti oli ju üks uuring, kus tuli välja, et valdav osa eestimaalasi ei ole oma palgaga rahul. Aga kui nüüd hakata nagu sisuliselt mõtlema, mida see siis tähendab, see on nagu natuke nagu skisofreeniline olukord, et umbes, et me kõik ei ole oma palgaga rahul, et noh, et, et no muidugi, küsimus on ka alati, et millega rahul ollakse, eks ole, et kas ma ei tea, kas suurte riigiettevõtete juhid, kelle palgad, eks ole juba ületavad uhkelt peaministri ja presidendi omad, et nemadki, Me kuuleme, aeg-ajalt ei ole ikka rahul, eks ole, tahaks nagu juurde saada. Või neile millegipärast määratakse juurde. Aga aga noh, et kus see rahulolu, et, et teisipidi nagu mu meelest Eesti rahvast on just nagu hästi positiivselt iseloomustanud vot selline läbi viimase 20 aasta selline realistlik vaade. Et seda nagu hästi palju just nimelt Eestiga üheks edu võtmeks, nagu peetud, et me ikkagi suudame nagu realistlikult olukorrale otsa vaadata ei ole. Et me ei ole vaadanud nagu olukorrale niiviisi, nagu me ise heidame siin praegu ette pole kreeklastele, et et noh, et, et kuulge, et tulge maa peale, eks ole, et te te, et ühiskond ei kanna välja selliseid kulusid ja mulle tundub, et praegu on nagu Eesti ühiskonnas vähemalt mingis osas on ka nagu tekkimas selline selline nihe. Nüüd on küsimus, et kas saab nagu valdav mõtteviis või see, et kas see jääb enamus või vähemuset, on mingid inimesed, kes lihtsalt ütlevad, et mina olen väärt palju rohkem palka ja meie kõik ja tulgu see raha kusagilt. Ma arvan, et selle taga on ka selline üldisem foon, üldisem kontekst, et et võisime lugeda üleeilsest Eesti ekspressist, seda, kuidas oli riigikogus teemaks EFSF ja ESM, et kas siis need seal antavad garantiid, kohustused summeeritakse omavahel või mitte ja oli näha, millist nii-öelda nagu hooletusega suhtus lugupeetud rahanduskomisjoni esimees sellest, et ta isegi ei teadnud, et kas need jutt käib, jutt käib tohututes rahadest ja ta ei teadnud, kas need pannakse oma kokku EFSF ja ESM või ei. Ja, ja ma arvan, et ma arvan, et see loob niisuguse fooni, et, et kuidas see on võimalik, et, et rahanduskomisjoni esimees ei oska vastata sellisele küsimusele. Ei, ei ole rahanumbreid kokku lugenud ja samal ajal teisest käest nagu öeldakse, et, et raha ei ole, et meil ei ole maksta võimalik rohkem hooldustöötajale kui see kaks eurot tunnis, et noh, see, see kujundab niisugust üldist üldist meeleoluühiskonnas. No on küll jah, mingid mingid hetked, kus mingid ootamatult, et ka needsamad palgajutud, eks ole, kui siin jälle värskelt nagu loed, et, et mõne riigiettevõtte juhile on pandud jälle hullupööra, eks ole, niigi kosmelisele palgale juurde või kellelegi kavatsetakse panna ja ses mõttes isegi, kui isegi rahandusminister ütleb, et see ei ole nagu ühiskondlikult nagu õigustundega kohane. Noh, eksrahandusminister ise ka teab, et tema enda palk on kuskil 2008. aasta tasemel ja, ja seisab seal kohapeal. Eks natuke isiklik foon ka taga, eks ole, et et ja, ja ongi imelik, et kui ütleme mingi riigiettevõte noh, mis on ikkagi ainult üks ettevõte, olgugi et suur ja oluline. Et kui tema juhi töö on nagu väärtustatud ütleme seal ma ei tea, kaks või kolm korda rohkem kui näiteks Eesti vabariigi noh, ütleme ministrite, riigijuhtide töö noh siis ju ei ole tegelikult ühiskonna seisukohalt ju päris adekvaatne, eks ole, et noh, ikkagi ühed juhivad ikkagi ühte ettevõtetes juhivad riiki. Ei tea, kas selline aeg üldse tulevad, kus on kõik inimesed nii-öelda ühtviisi heade õnnelikud, et, et kui mõelda selle peale, et on ju selline loogiline protsess ja ja minu meelest ka üks, üks arstsin sel nädalal Delfis tõi selle välja, et kui inimeste vajadused suurenevad nii-öelda siis siis või ütleme, kui sissetulekud suurenevad, suurenevad ka vajadused, eks, et ette, et kui on sul mingisugune mingisugune elustandard, siis, siis siis sul tekivad ka uued nagu uued kohustused, uued võimalused, uued vajadused. See on selline mõnes mõttes nagu, nagu surnud ring, aga seesama, seesama üldine üldise teema juures, et mulle tundub küll, et see nii-öelda poliitilisel tasandil see streikaanenu, kui ta tuleb, siis ta kipub ilmselt suubuma sellisesse üldisesse sellisesse poliitilisse meelsus avaldusse. Paraku lõpuks ja, ja kas, kas me, kas me nagu saame neid, neid arutelusid mis näiteks siin Külli-Riin, pesin noorarstide kohta välja, mis on minu arust aga väga terane tähelepanek. Et kas, kas, kas me saame nagu, kas me saame neid arutelusid ja kas me saame, nagu need asjad selle koha pealt paremaks. Et, et noh, ma arvan küll, et see, see poliitiline poliitiline asi, pigem vabandust läheb ikka suhteliselt tsirkusesse. Aga mul on tunne, et nii-öelda valitsuspoolne kommunikatsioon on olnud ka nii-öelda keskenduda ainult meditsiinitöötajate nõudmistest ainult ühele aspektile ehk siis arstide palk ja üritada nii-öelda näidata kujutada arste kui niisugust ebaõiglaste ja, ja ahned täna ja võib-olla noh, ei, ei tunnistata, et näiteks arstide koormusnormide teema on olnud tegelikult juba väga pikalt üleval. Ja. Ma arvan, et valitsuskommunikatsioon on olnud siinkohal päris edukas arstidest negatiivse pildi maalimisega. Aga kas jälle selle koormusega ei ole ikkagi ka natuke nii et, et see on ka kuidagi vabatahtlikult. Noh, ma ei oska öelda, kui vabatahtlik sunniviisiliselt, eks ole, inimene võtab endale koormuseks poolteist või kaks koormust, eks ole, selles mõttes, ega see, sa ei saa ju päris nii-öelda Sulev see see ei ole päris nii, see tähendab seda nagu ma aru olen saanud, et, et selleks, et üks arst saaks rahuldavalt võtta patsiendi vastu, saaks esitada piisavalt küsimusi, panna kirja täieliku haigusloo teda nõustada, temaga vestelda, vastata küsimustele, et selleks peaks kuluma keskmiselt 1,44 korda rohkem moega, kui tal on praeguse rahastamise juures ette nähtud. Ja okei, ma saan, noh, selles mõttes küll jah aru, aga. Ja kui sa pead kiirustama ja oma tööd ripparappa tegema, siis ma arvan, et väheneb ka tööga rahulolu. Tekib tunne, et, et ma ei ei paku piisavalt kvaliteetset arstiabi patsientidele, ehk siis ma ei tee seda, miks ma olen tegelikult üldse õppinud arstiks. Ei, ma lihtsalt mõtlen, et kas siin ei ole pigem nagu see probleem, mis paljudes sellistes optimine keerimise ülesannetes ju ette tuleb, et et inimestele lihtsalt Öeldakse, et hea küll, noh ma mõtlen juba aastate pikku, mitte et tahate rohkem palka saada, et võib küll, aga siis tuleb vähemate inimestega lihtsalt sama töö ära teha ja ma arvan, et see on toimunud nii koolides, eks ole, õpetajatega, kes on väga paljudel väga suured koormused, kui, kui haiglates, arstidega või õdedega, eks ole. Et öeldaksegi, et hea küll, et sa siin kaebad, et sul on väike palk, aga võta siis siit pool kohta juurde, siis, siis on su palk suurem ja noh, et ka see võib olla nagu, ütleme kui kui me täna näiteks jõuame olukorda, et et arstide nõudmise tulemusena näiteks ütleme otsustatakse, et et mingisugune üldine palgatase peab olema kindlasti kõrgem, kui ta on täna. Aga samas süsteemi raha, noh ütleme jääb umbes samale tasemele nagu praegu, eks ole, noh, natukese tuleb juurde siis ju loogiline matemaatika ütleb, et nende kahe nii-öelda muutujaga võrrandis, eks ole, lihtsalt vähematele inimestele makstakse seda kõrgemat palka järelikult koormus suureneb veelgi. Loogiliselt on see ju nii, tegelikult ütleme, et survekoormuse suurendamisele suureneb, kui, kui rahasumma juures öelda tõsta, eks ole selliseid palgatasemeid. Et see on, see on tegelikult see võib viia selle selle efekti, nii et tegelikult mingis, eriti mõnes väiksemas raskemini toimetulevas raviasutuses, öeldakse personalile teate, võite küll suuremat palka saada, aga siis peab teid veel vähem olema. See on suhteliselt nagu võimalik, aga, aga noh, see on nüüd ütleme hästi-hästi konkreetsete ilmselt raviasutuste küsimus ka, et kui tegelikult ju üldse, kui ma mõtlen, et kelle vastu see streik on või? No tegelikult õpetajatega oli natuke sama probleem. Et kuivõrd üldse ütleme, et kui ta, kui ta on nagu selline streik ütleme, valitsuse survestamiseks või või riigi survestamiseks siis iseenesest haiglad on ju omad tegevusvormilt reeglina sihtasutused. Paljud on eksad, eraõiguslikud. Et võib ju öelda, et see ongi haiglasisene küsimus, et kui palju sa noh, ütleme oma heale töötajale maksad ja kui sa teda, et, et kellele sa rohkem maksad, kellele sa vähem maksad ja kindlasti ongi haiglate siseselt ma ei kahtle, et et mingid väga head spetsialistid, kellele makstaksegi rohkem selleks, et teda kinni hoida ja siis jääb jälle vähem raha kellelegi teisele. Need kahtlemata see ongi haiglajuhi, ütleme organisatsiooni juhi otsus ka väga palju. No paraku need teenused, mida haigla osutavad, nendele kehtib siiski üks hinnakiri, mille on kehtestanud haigekassa ja haigekassa lähtub selle hinnakirja koostamisel teatud eeldustest teatud kuludele, ehk siis arsti tööaeg on nii pikk on ühe või teise toimingu juures, tema, tema miinimumtasu on selline õe tööaeg on, on nii pikk ja nii edasi, et siin tegelikult nendel haigla juhtidel on, siiski ma ei oleks pakkuda natuke vähem mänguruumi, kui kui, kui see loogika eeldab. Kindlasti ei ole see mänguruum nii-öelda väga suur, aga, aga jah, et siin on nagu nagu, nagu saame siis näha seda aga igal juhul tõesti, kui nüüd tulla selle selle peale, et miks üldse me oleme jõudnud ikkagi sellise sellise nähtuse, nii et arstid on nagu streikimas, siis väga tundub, et selle taga on tõesti ka mingid kommunikatsiooniprobleemid riigiga, ütleme, et see selles mõttes on nagu nagu siin tõenäoliselt küll sotsiaalministril ka põhjust peeglisse vaadata ja küsida, kas kas selles suhtlemises ja ilmselt pikaajalisemat suhtlemises mitte ainult viimase nädala või paari jooksul, et kas midagi on nagu valesti läinud. Et iseenesest, Hanno Pevkur on ju väga hea suhtleja, ütleme, et pressisuhtluses ideaalne partner, eks ole, räägib ja, ja tõepoolest nii-öelda hästi-hästi nii-öelda ajakirjanikele kättesaadav ja väga hästi nii-öelda ütleme, valmis kommenteerima kõiki küsimusi, väga kiire. Aga aga võib-olla, et see suhtlus siis tundub, et oma oma haldusala siseselt jälle on kuidagi olnud võib-olla kuidagi teistsugune ja ja ma tuletan lähiminevikust meelde seda, et et Hanno Pevkuriga võib ju siduda aga siiski selle poolsete läbirääkimiste ametiühingute ja Tööandjate Keskliiduga lörrimineku, mis siin, mis siin ka mitte väga ammu-ammu toimus ja millest noh, võib-olla hakatakse tasapisi üle saama ka. Aga vahepeal oli nagu suur probleem, et, et selles mõttes on nagu jah, et selline, et noh, ilmselt see on ka natukese selline koht, kus, kus võib-olla valitsus peab peab ka võib-olla tervikuna oma oma suhtlemisstiiliga suhtes noh, mõtlema, et kas, kas sellise reformierakondliku enesekindlusega jätkamine või üldse selline nii-öelda on, on väga jätkusuutlik, eks ole, mida natukese peegeldavad siin ka siis need saate eel tutvustatud avaliku arvamuse uuringu numbrit, kus natukese, eks ole, on koalitsiooni toetus langenud. No ma just mõtlesin enne saadet siin, et et mis, missuguse avaldusega tuleb Riigikokku seekord peaminister Andrus Ansip, kes on ju kõik viimased aastad käinud riigieelarvet siis nii-öelda sisse juhatamas. Aga kas, kas, kas, kas seekord tuleb äkki selline Tulebki selline sotsiaalsem avaldus äkki sellepärast et ju räägitakse siin ka pensionide kasvas tuleval aastal viis protsenti ja nii edasi. Et, et ma siin huvi pärast sirvisin, et kuidas neid erinevaid riigieelarveid on, on sisse juhatatud ja see on iseenesest päris huvitav lugemismaterjal, kui nad niimoodi kogumina ette võtta. Et siin kui 2007 2008 olid need märksõnad, selline tasakaal ja selline nii-öelda Maastrichti kriteeriumide täitmine ja nii edasi ja kärped ja siis oli uus majanduskasv ja eelmisel aastal öeldi, et on stabiilsuse ja tööhõive suurendamise eelarve, et ma ei tea, kas sel aastal tuleb siis selline võib-olla selline selline peaks tulema siis selline. Sotsiaalsel seal. Tundub küll, et, et see, mida ju praegu on kommunikeeritud ka, kasvõi eilegi valitsuskabinetis sündinud sellisest eelarve kokkuleppest on pensionid, tõusevad, et põllumehed saavad tapi mida neile veel mõni kuu tagasi sugugi nii väga ei lubanud. Et, et siis, et need lastetoetuste, see nüüd nii-öelda kuulus tõus, mis pidi olema selle aasta suurim poliitiline reform, kuigi sealt noh. Ma ei tea, kas sa oled, et ta ei ole, ma üldse ei kritiseeri, et, et see oleks mingi samm vales suunas või või et, et see on, see on väga positiivne signaal kindlasti. Iseküsimus, et kui, kui suur ta nüüd Eks seal on ka see rõhuasetust asi, inimestele jääb kindlasti meelde, et kolmikute sünni puhul antakse päris palju raha juurde, aga noh, kui palju meil neid kolmikuid siin aastas sünnib? Nojah, ja kolmanda lapse puhul, mille puhul on jälle see oht, eks ole, et, et kui, kui ma võtan näiteks enda näite pealt, et kui kaks last on suured ja kolmas laps on väike, eks ole, siis siis ju on sul justkui on ikkagi ainult üks laps siis seal ei ole kolme last ja, ja noh, ma arvan, et väga paljudes peredes on tegelikult seesama dilemma, et sul võib-olla isegi paljulapselisele vanemal, kellel võib-olla on viis last, eks ole, aga kui nendest kolm on suured, eks ole, siis ta ei ole enam sugugi paljulapseline nii-öelda lastetoetuse Aga noh, selge on see, et selles see, ma arvan, et see suhtlemisstiili küsimus, ma arvan, mis on läbinud tegelikult kogu seda aastat, sellepärast et see aasta ju selliste vastasseisudega siin siin algas ja ja, ja on tegelikult jätkunud, ta paistab, paistab, paistab, et see paistab, et see kõik jätkub. Nojah, selles mõttes on nagu nagu huvitav, aga noh, ilmselt ka see eelarve tõesti on siis ka valitsuse poolt tehtud nüüd niiviisi, et no nagu natukese sotsiaalsemat järele anda noh, pisutki võib tunduda. Jah, kuigi Eesti pank siin asepresidendi isikus Postimehes viibutas juba sõrme, et, et ei, ei taheta liikuda väga nagu sinna sinna ülejäägiga eelarve suunas, et et võib-olla võib-olla võib-olla see oli lihtsalt selline keskpangapoolne näpuviibutusega. No eks me, eks me näe, tähendab seda eelarvet me järgmisel nädalal näeme, ma arvan, et järgmise nädala rahva teenrid saavad selle koha pealt, et kindlasti palju nagu konkreetsemate numbrite pealt, ehkki ta juba, et mis eelarve siis Riigikokku läheb ja noh, olgem ausad, me ju kõik saame aru, et sellisena nagu see eelarve Riigikokku läheb, eks ta enam-vähem sellisena ka tuleb. Et selles mõttes võibki öelda, et, et kui, kui öeldi, et eile valitsuskabinetis, et nii-öelda leppis eelarves kokku siis noh, see, mis nüüd järgnevas protsessis, mis justkui on väga pikk protsess, riigikogu mitu korda menetleb ja loeb seda asja, siis muudet muudatusi saab olema. Me võime ennustada näpuotsaga õige natukese, tegelikult on, põhimõtteliselt võibki öelda, et eelarve on kokku lepitud ja see näitab ka tegelikult muidugi taas seda, eks ole, et kuidas Eesti riigis noh, et kes tegelikult otsustab. Parlament, kinnitas valitsus, otsustas naine, et nii on Jälle see, nüüd jälle see kummitempli jutt, aga aga põhimõtteliselt seda enam minu arust on päris huvitav jälgida, et kuidas kuidas peaminister seda nii-öelda siis selgitab ja sisse juhatab. Aga jah, et selles mõttes küll on, need võib Eesti Pangaga nagu nõus olla, kuigi väga suurt kriitikat pole ilmselt põhjust teha, et aga aga et valitsus jättis kasutamata šansi teha ikkagi tõsiselt tasakaalus eelarve, mis ilmselt oleks olnud täiesti võimalik, kui nad ei oleks teinud seda otsust, valitsemisalade palgafond, nagu me siin loeme, tänas või selle eilse teadetest, siis tõuseb 4,4 protsenti ja noh, võib arvata, et see on nagu päris päris suur kulu, kui see, kui see valitsusasutuste üldise palgafondi tõus on 4,4 protsenti, eks ole, me just alustasime juttu arstide kolmeprotsendilisest palgatõusust, millele kulub ka päris palju raha. Et siis jah, sellel taustal tõesti võib öelda, et arstidele lubatakse isegi protsenti vähem kui riigiametnikele. Aga inflatsioonile jääb see ikka olla. Jah, aga, aga noh, ütleme nii, et ma ütleks jälle nii, et tõenäoliselt ikkagi paljudes valitsemisalades, no ei pea tegelikult, kui on kitsas aeg tingimata ametnike palka tõstma. No ütleme nii, et ei, ei sure inimesed sellest ära, kui, kui ka 2013 tead nende palk tõstmata, et et mu meelest kuise palgatõus nüüd on selline, et, et nii-öelda seda võid märg, tehakse kõigile võileiva peale ühtlaselt. Ma ei, ma ei, ma ei tea täpselt, eks ole, üksikasju, et kui seal on niiviisi sisse, tundub sellise ütleme suhteliselt otsustamatusena, sest tõepoolest, et, et selle asemel, et anda see raha sihtsuunitlusega, siis tõepoolest, et õpetajatel, eks ole, või, või siis kas või meditsiinile või, või siis kas või päästjatele, eks ole, kus on nagu hästi selgelt sellised kohad, mis on nagu teadvustatud, selle asemel määritakse see raha nii-öelda nagu üldiselt nagu kogu kogu ametnikkonna peale laiali, kus keegi ei saa õnnelikuks, sest just nimelt eks ole, üldise rahulolematuse taustal inimesed pigem mühatavad selle, ütleme neile pakutakse protsenti palgatõusu küsib, et narrite või mis raha see on, eks ole, mõned üksikud eurod ainult, eks ole, see ei kata inflatsioon, ei, see ei ole mingi raha. Võtame täitsa loogiline inimlik reaktsioon, eks ole, mida me ilmselt saame näha kümneid kordi. Et ma ei tea, kas see on ka nagu mõistlik, et pigem tõepoolest anda sellele, kellele vaja 10 protsenti, eks ole. Ja teistele öelda, et noh, et ei ole praegu see aeg, eks ole, kus, kus tõuseb noh, et kannatage veel. Et oodake 10 aasat, siis tõstame 10 protsenti. No vot ei tea jah, no eks see ole jälle prioriteetide küsimus, noh, saab, saab näha, et ega. Väga huvitav oli see, kui sa oled nendest riigiametnikest rääkisid, siis oli tähele panna seda, et kuidas rahandusminister, kes üldiselt on olnud suhteliselt sellise hirmus terava ütlemisega selle koha pealt kohati isegi vähemalt mõne inimese arvates üle piiri läinud siis nüüd, kui kui kabinet nagu kokkuleppele jõudis, siis ta minu meelest oli suhteliselt sellise leebe olemisega rääki rääkis kõike seda ja ütles, et, et nii tore, et me saame, me saame, me saame kõike seda teha, onju. No aga eks nad ise teavad, et ega siin me jälle ütleme, võib-olla natuke ebaõiglaselt ka, räägime mingisugusest nii-öelda näo ja nimeta üldisest ametnikust, eks ole, tegelikult konkreetsetel juhtudel ju tõepoolest on seal taga, eks ole, väga-väga konkreetset võib-olla tõesti paljud sellised ametkonnad, kes, kus seda palgatõusu ütleme, kasvõi siseministeeriumi valdkonnas või, või siis noh, on on tõesti ilmselgelt väga vaja ja seal on nagu et, et ega siin ei ole nagu väga ühel ühe lauaga löömisel vist vist vist õige seda teha. Aga no vaatame jah, seda eelarve eelarve värkidesti saab ju ilmselt me saame, saame nüüd lugeda, näha ilmselt lähiajal, et noh, need numbrid ju kellelegi saladuseks ei jää ja pigem võiks nagu lihtsalt soovitada ka ühiskonnale laiemalt siis tõepoolest süveneda. Et mitte Aga üks selle nädala teemasid, mis üles kerkis, oli oli, siis võib öelda, et justkui väga ootamatult tuli tuli teade, et kunstiakadeemia nõukogu oleks peaaegu avaldanud umbusaldust rektor Signe kivile. Et üks jäi puudu, et see küll ka Signe Kivi ise erinevad, et see tuli talle täiesti ootamatult ja ja et ega, ega nagu nendest seletustest ei olegi nüüd küll aru saada, et sel nädalal või nüüd nüüd värskelt ja järsku oleks midagi juhtunud. Mina nende kooli siseasjadega muidugi niimoodi vahetult kursis ei ole ja eks seda teavad kõige rohkem need inimesed, kes seal tassis, õpivad või õpetavad. Aga meil oli ju siin kogu aeg kogusele protsessi vältel, ehk siis kõik ju tegelikult tiirleb ümber selle, et seda kooli nii-öelda selles mõttes sellise ühtse ja füüsilisena ju noh, nüüd enam ei ole, selle asemel on üks, üks auk ja üks, üks üks maja, mis pidi sinna kerkima jäi kerkimata, rahastust sellisel kujul sinna ei tulnud ja Signe Kivi nende otsustada ka oli. Ja siis kogu aeg tegelikult räägiti seda, et sõnumid olid sellised, et ikkagi kool, hoiaku kui ka üliõpilased ütlesid, et nad hoiavad kokku, aga ju siis ma kujutan ette, on, on aeg piisavalt läinud, perspektiivi enam ei paista. Ja ma arvan, et, et, et sealt need, need, need ebakõlad nagu tekivadki ja, ja ma arvan, et Signe Kivil kindlasti endal, tema on ju mäletatavasti ka olnud kultuuriministrina see inimene, kes kes võttis üks kord ka poliitilise vastutuse, et küllap tal on olnud päris suur dilemma, et kas võtta vastutus nüüd selle eest, et tema plaan ei õnnestunud või siiski nagu püüda nagu ise midagi heaks teha ja, ja veda vedada seda, seda asja nii-öelda edasi. Aga, aga ma sain nüüd küll tema sellest ütleme, tema sõna nädala väljaütlemistest ikkagi niimoodi aru, et et kui näiteks praegu oleks nüüd ütleme olemas inimene ja ma arvan seda, et selle umbusaldusavalduse ulatust nähes, et võib arvata, et see inimene on ka tegelikult reaalselt olemas, kes Eka nagu uuesti tagasi tagasi pilti tooks ja ikkagi sellele koolile nagu mingisuguse avalikkuse silmis mingit perspektiivi tagasi annaks ja ühisühiskonna jaoks, eks ju siis siis ma arvan küll, et, et ta oleks ka ise valmis nagu, nagu lahkuma. Ja ma ei ole ka kindel, et kõik nii suur ootamatus, aliste umbusaldusavaldus, et tegelikult need pahameel, rahulolematus on tõesti päris kaua aega ega seest kobrutanud, et küsimusi kõige direktori vastutusest, kes läks väga suurele riskile välja ja noh, tõesti varem oli see strateegia ikkagi tõesti see, et kui sa Neeme ütles, et hoiame, hoiame ühtset, ärme nagu näitama välja seda rahulolematust, aga praegu ilmselt on Sisase lootus nagu kadunud, et kas see ühtehoidmine Mina lähtun, mina lähtun nagu teoreet puhtteoreetilised, kui vaadata, noh, organisatsioon, organisatsioon pillutakse laiali, siis ühel hetkel tahes-tahtmata tekib nii hästi kui see, kui, kui ka omavahel ei mõisteta, et ikkagi võivad tekkida mingisugused sellised sellised vastuolud. Nojah, muidugi, mulle tundub ka, et Signe Kivi mingis mõttes on nagu võitluskaaslaste poolt väljakule nagu üksi jäetud, ma mõtlen väljaspool akadeemiat, ehk siis sellise poliitiliste ja ütleme haridusringkondade jaoks, et millegipärast neil vist ei ole ka väga head klappi tänase haridusministriga nagu paistab kogu protsessist, et et pisut ma, ma julgeks arvata, jõudis jälle sedasama rahade ja võimaluste juurde. Et kui me vaatame, kui palju suuri õppehooneid on suutnud ehitada vahepeal näiteks Tartu ülikool või Tallinna tehnikaülikool, siis mõnedki neist on täiesti võrreldavad EKA uue peamajaga ilmselgelt. Ja, ja selles mõttes öelda, et riigil ei ole olnud vahendeid seda ehitada, eks ole, noh, on niisugune, et võib-olla, aga, aga võib-olla oleks olnud, kui oleks olnud teatud tahet nagu rohkem. Et Signe Kivi ilmselgelt ju läks noh, selle sellise nagu skeemi peale, mis ühel hetkel oli paljude selliste suurte ehitajate niisugune noh, ütleme, toimiv skeem Eesti riigis, et hakkame peale ja ega pooleli ei jäeta, seda on ilmselgelt olnud noh, siin suurte kontserdimaja, vaata või isegi Signe Kivil ilmselt endal kumu ehitamise juures, noh seda, seda eduelamust on nagu olnud varasematel aastatel ja võib-olla ka siis rahaliselt parematel aastatel ja, ja siis, kui see EKA saaga ju algas, olid ju ikkagi sellised ajad, kus tundus, et noh, et raha ikka on, need olid ju veel need sellised noh, võib-olla see langus hakkas natukese paistma, aga põhimõtteliselt olid veel suhteliselt head ajad. Ja siis tundus küll, et võib ikkagi noh, nii-öelda platsi puhtaks lükata ja öelda, et siia me hakkame ehitama ja ega siis ei jää muud üle, kui küllata valmis saab, kui, kui hästi suruda. Et noh, aga paraku jah see loogika, et mulle tundub, et see loogika ise nagu muutus vahepeal paari aastaga ikkagi. Ja Signe Kivi ütleme, jäi nagu õnnetult seal selles mõttes sele rataste vahel. Ega see oleks võinud juhtuda mõnes teises organisatsioonis ka me siin istume praegu ühes ühes majas, mis oleks võinud ka olla nii, et, et nii-öelda umbes selle kinnistu asemel hakatakse kuhugi Tondile ehitama, eks ole, ühte suurt maja ja ja umbes vaadatakse, kuidas siis läheb. Et ega see, ega see oleks võinud mõnes muus organisatsioonis samamoodi olla. Aga et, et noh, selles mõttes, aga see muidugi teisipidi jälle tulemusena, see ei ole mingi õigustus, eks ole, et et see osutus veaks ja sellele on tulemus ja, ja ilmselt see vastutus on nagu asjakohane, need on jah. Aga noh, iga kriisiga on ju see, et kui on ühel hetkel selline seis, et kui on, kui on reaalselt näha, et noh, me oleme nagunii-öelda põhja välja jõudnud, et ja, ja kui see, kui see situatsioon saab asjaosalistele selgeks siis saab edasi minna ainult ülespoole, mistõttu, mistõttu ma arvangi seda, et võib-olla, et ühel hetkel ikkagi on ka juhi vahetuseks aeg ka nagu, nagu küps ja selles mõttes jah Siin siin mõtlen, et kindlasti kindlasti Signe Kivi kunagi kunagi ise võib-olla saab sellest rohkem ja täpsemalt rääkida, et et mis, mis, mis need, mis need probleemid ikkagi oli ta, kuidas ta ikkagi nii-öelda üksi jäi? Noh, avalikkus seda näeb. Ja ega siis Signe Kivi on tegelikult olnud ju teist perioodi rektor ja kahtlemata on ta selle jooksul väga palju head ära teinud ja ega selles mõttes noh, ma arvan, et võib-olla see ongi lihtsalt piisav aeg, eks ole, et ongi nii kaua aega hakata hakata vahetama võib-olla, sest noh ausalt öeldes, kui seal nõukogus on selline situatsioon, et, et küll napilt jääb, eks seal umbusaldusest puudu, aga tegelikult nagu selge enamus rektorit ei toeta. No ma ei kujuta ette, et nende 814, et ma usun, et väga raske on ette kujutada, et üks organisatsiooni juht saab nagu pikalt niimoodi edasi töötada. Et, et nõukogus on tal nagu selline olematu, eks ole, toetuspind, sest esimese suure kriisi puhul ta peab lihtsalt kartma, et tal tegelikult võidakse lüüa nii-öelda nuga selga tegelikult, eks ole, noh et selles mõttes, et ta lihtsalt ei saa nagu võtta mingeid riske, siis peab ja selles mõttes ma, ma usun küll, et võib-olla võib-olla see küll võtab lihtsalt natuke rohkem või vähem aega. Et eks eks see suure tõenäosusega juba nagu lihtsalt noh, mõeldakse, kuidas on nii-öelda viisakas ja väärikas, kas taanduda ja ja kuidagi uutmoodi alustada ja võib-olla tõesti näiteks kas või haridusminister, siis nii-öelda uue juhiga saab alustada nii-öelda puhtalt lehelt ja saab näiteks teha siis mingi suuremeelse žesti ja öelda, et hea küll, et hakkame nii-öelda otsast peale ja teeme nagu teistmoodi ja saame paremini. Aga põhimõtteliselt minu meelest avalikkus ikkagi vajab täiesti selget signaali, et, et mismoodi me selle kunstiharidusega ikkagi edasi läheb ja nende kõigi, nende traditsioonide ja kõige heaga, mida see kool tegelikult endas endaski. Jah, aga sel nädalal veel olnud väga palju huvitavaid, huvitavaid arutelusid, kohe peab viimasteks saate minutiteks vaatama, mida võtta, mida jätta, et üks oli võib-olla üks kõige suurem siiski ma, ma võtaks selle, et et tegelikult me oleme sel nädalal nagu kuulnud ikkagi hästi palju hästi palju selliseid märke sellest, et see Euroopa föderaliseerumine ei olnud sugugi mingi Euroopa Komisjoni presidendi Barroso selline uitmõte paar nädalat tagasi europarlamendis, vaid et tegelikult asjad nagu liiguvadki selles suunas päris jõuliselt. Ja võib-olla Eesti Eesti riigijuhid on ka avalikkusele võlgu. Tegelikult ütleme natukese seletust sellele, et võib-olla, et nad teavad küll, et kuskil kuluaarides on asjad juba palju kaugemale tegelikult läbi räägitud kui, kui see, mida, nagu võib-olla ka sellise meie ESM-i vastase sellise võitluse haripunktil taheti avalikkusele väga öelda, noh praegu nagu käib niisugune vaikne, rahustame, ärge muretsege, see asi, kõik on alles selline uitmõtete tasemel, eks ole, intellektuaalselt huvitavad ideed, et noh, et pole veel midagi konkreetset, aga. Sel nädalal tuli siis ju Euroopa liidu 11 liikmesriigi välisministrite ühisavaldus, mida siis, millele siis täpselt langes välisministri poolt osaks selline hinnang, nagu nagu Sulev just äsja ütles. Aga samal ajal on, et kui vaadata ikkagi seda Eesti Euroopa liidu poliitikat, mis on ju meil meil kinnitatud ja vastu võetud, siis praegu veel toimub selle nii-öelda see on siis 2011 2015 ja praegu toimub selle nii-öelda seire, et kui, kui kaugele me oleme jõudnud ja siis Sellest on ka nagu avalikkuse ees räägitud, et välispoliitika instituut tellis mõned raportid ja, ja analüütik Hardo Pajula näiteks ta jõudis ka mõne seisukohaga Euroopa meediasse lausa lausa läbi. Selle raportis on siiski öelnud, et Eesti põhimõtteliselt ju tegelikult jagab neid neid, neid samu seisukohti vähemalt niimoodi joonistub sellest dokumendist välja väga selgelt. Või pigem ei saa nagu väga selgelt välja öelda mõningaid asju ei ole veel kui ka just sellele jah, et just see on, tegelikult on see minu meelest paradoks ka, et, et alles natuke aega tagasi oli, oli Eesti avalikkus nagu hästi-hästi seda meelt, et Euroopas sünnivad otsused liiga aeglaselt, et kriisile reageeritakse kuidagi tagantjärgi ja kogu see etteheide nii-öelda Euroopa poliitikale ja mõnes mõttes ka Eesti siis riigijuhtidele sealhulgas oli see, et, et miks te nii aeglased olete. Nüüd on saabunud situatsioon, kus heidetakse täpselt vastupidist, et miks, miks juba mingid föderaliseerumise jutud käivad, eks ole, et miks nii kiiresti et, et umbes, et, et me nagu ei taha nii kiiresti, et, et selles mõttes siin on kuskil ka jälle, et võib-olla Eesti ühiskond peab nagu ise nagu enda jaoks, nagu nad sellest dilemmasid ikkagi hästi läbi mõtlema, et mida me siis nagu tahame, et kas me tahame aeglaselt või kiiresti joosta. Et nagu mõlemat korraga natuke keeruline nagu saavutada noh, ütleme poliitilises retoorikas muidugi tihti umbes mängitaksegi selle peale, et sa nii-öelda ühele valijagrupile räägid ühte ja, ja kuskil mujal räägid teist, aga aga me võiks ikkagi nagu terve mõistusega siin nagu kokku leppida, et mida me siis nagu tahame, et kas me tahame, et, et, et see Euroopa Liidu edasine nagu ühtse poliitika aga tuleks või, või me ei taha seda, eks ole. Kuidas ma ikkagi, kuidas me ikkagi positsioneerimine, et kas me, kas me oleme siis sellel sellel Berliini lainel või nagu väga õigesti on öeldud, et et äkki me peaksime siiski olema nii-öelda meie siin näiteks lähinaabritega ühel lainel siin põhja põhjala riikidega ühel lainel, et võib-olla sellel pinnal on minu meelest seda seda koostööd nagu ikka võib-olla natuke liiga vähe näha. Sellel põhjala lainel olemine on natuke kahtlane, kuna Rootsis näiteks käibe, ühisraha, euro ja see föderatiivse Euroopa nii-öelda üks ideid on, on just nagu see suurem poliitiline koostöö euroala riikide vahel, et Rootsi jääb ilmselt nalja. Aga me peame siinkohal selle jutu lõpetama, see jutt jätkub küll ja küll veel nädala pärast on rahva teenrid jälle eetris, aga nautige seni kena suve lõppu ja tänast päeva ärge ainult muretsemisega tegelege. Kohtumiseni.