Ja kaunist keskhommikut kõikidele rahvateenrite kuulajatele. Kell on siis täis tiksunud 11 ja viis minutit ja nagu ikka meie aeg rahvateenrite, ehk siis ajakirjanik, aed, aeg vahetada mõtteid möödunud nädala kõige olulisemate sündmuste teemadel. Siin Tallinna stuudiost Rahva teemsetes Heidit Kaio ja Aarne Rannamäe ja seal teises riigi otsas peaks olema siis Võru linnas Sulev Valner. Tervist kolleegidele Sulev, täiesti olemas. Heidit Kaio kohta tahaks öelda ikka Ekspress, aga kõik, mis läbi see läbi. No hetkel on jah niimoodi, et, et ma ei ole praegu Ekspressi ajakirjanik. Ja nüüd vaatab küsivalt otsa, et ma olen siis Eesti Päevalehes ja töötan seal Eesti Päevalehe laupäeval isa tegevtoimetajana, aga noh, minu. Ma pean tunnistama, et see muutus ei ole väga suur, sest et ma minu laud lihtsalt on sama koridori peal liikunud üks, paarkümmend meetrit edasi, mul on WC, kus ma käin, on sama ja kohviautomaat on sama, nii et noh, minu jaoks on tegelikult ainult see, et lugu lugu, mis ilmub, ilmub mitte Eesti Ekspressis, vaid siis Eesti Päevalehe laupäeval. No meie kuulajatele loomulikult on see väga tähtis informatsioon, et kus asub teie tualett. Kohviautomaat, tegelikult on tegu täiesti uue väljaandega, on tegu täiesti uue väljaandega, tagasihoidlik, mis ilmus täna esimest korda just tegevtoimetaja, sa oled, olen selle tegevtoimetaja ja nüüd juba hoopis mingi muu jutt kui kohviautomaat. Nonii, mis väljaanne on? Väljaanne on siis nagu öeldud, testi Me peame teadma, kellega ma absoluutselt, eks ole, et suhtestuda, ja Eesti Päevalehelauk valisa, mille nimi on LP mis tegelikult näeb välja natuke teistsugune või õigupoolest päris kõvasti teistsugune, kui Päevaleht laupäeviti seni on välja näinud ja, ja selle mõte siis on selles, et seal on olemas need nii päevalehe laupäevased uudised, mis siis eile on juhtunud sport ja kultuur aga seal on ka siis selliseid intervjuusid ja sellist meelelahutuslikum osa, mis, mis laupäeval võiks lehelugejatele hästi sobida. Et see on siis noh, tegelikult selle mõte on selles, et, et kui seni on Postimehe tellijatel olnud see eelis, et nad saavad laupäeval Ühe lisaboonus, et nad saavad arteri ja saavad AK siis päevalehe tellijatel seda ei ole olnud ja nüüd see on siis kingitus, siis nii-öelda päevalehelugejatele Nonii, Sulev, sina oled endiselt tööl, konkureerimas väljaandes. Kuidas sulle tundub, kas, kas sul võetakse mingisugune leivakannikas käest? Ei palju õnne, kindlasti ma olen selle kingituse üle ju ainult rõõmus, et ma pean tunnistama, et lihtsalt kuna maainimese ka nagu on, et kui ma saatesse tulin, siis postiljon ei olnud veel käinud ja selle tõttu mul veel see kingitus käes ei ole ja ma ei oska teda veel võib-olla vääriliselt hinnata, aga. Ja nii ahned on need LP tegijad ka, et ega nad online'i ka oma asju üles ei pane. Ainult ainult sularaha eest. Jah, nagu Eesti Ekspress iski nädalalehtedel on see see komme ja maalehel samamoodi. Hea küll, pisikene on veel liiga pisikene, et hakatud teda arvustama, kuigi mina lehitsesin selle selle väljaande läbi ja, ja seal oli, mul hakkas silmapaar väga nihukest ilusat südamlikku lugu. Heidit enda intervjuu, Jaan Tätte ka ja siis on väga-väga-väga südamlik ja kurb lugu Tatjana Järviga siis kadunud Raivo Järvi lesega ja, ja noh, eks seal ole palju muutunud poliitika asju ja, ja kõike muud, aga aga kuidas üldse tundub, kas, kas tänasel päeval, kus meie ajalehe ja ajakirjade letid on nagu üleujutatud kõikvõimalikest väljaannetest, et, et on, on sellel asjal nagu, nagu turgu või, või mis, mis lootustega teise nagu läheb? No aga ütleme, et seal on kaks, kaks aspekti, üks aspekt on siis see nii-öelda üksikmüügi aspekt on ju, et kui sul on tõesti selliseid naisteajakirju igavene hulk seal üks ajab teist taga ja järjest tuleb neid ka juurde, et, et kas seal nagu on kohta, siis see on üks, üks asi, üks aspekt, mida vaadata, nii-öelda üksikmüüginurk. Teine nurk on see, et, et meil on siiski jäänud alles kaks päevalehte, üks on, üks on Postimees ja teine on Eesti Päevaleht ja ja, ja, ja ei saa ju juhtuda nii, et, et suurim, ehk siis Postimees jääks alles ainukesena turule. Senikaua kui Eesti Päevaleht ka tegutseb, siis, siis ta tegelikult peab olema mingisuguses mastaabis konkurentsivõimeline ja nüüd me vaatame seda pilti, et mis, mis toimub päevalehtede turul, siis on see ju loogiline, et, et seal seal nagu päevalehel on kindlasti selliste nagu vooderdust või tugevdust vaja. Nii et me selgelt päevalehtede jaoks on see vajalik. Ei jaga absoluutselt, on vajalik, et Eesti Päevaleht olemas oleks, et selles ei ole üldse üldse mingit kahtlust, et see on nagu ainult ainult tänuväärt ja siin ei sõltu üldse asi sellest, kas keegi on kellelegi konkurent või mitte. Et see on ju tegelikult, ütleme sellises eesti ütleks ausaltki kohe, isegi demokraatia ja sellise avaliku debati mõttes on see hädavajalik, et oleksid kaks lehte ja kaks päevalehte olemas, et, et see, see on tõesti sellised laiemas pildis hädavajalik. No mina isegi muidugi me võime siin natukese laiemalt siiski vaadata, et mõned ajalehed on veel noh, nad ei ole päris needsamad, aga õhtuleht ja Äripäev siiski on ka täitsa olemas. Ja Maaleht ja mina isiklikult loodan, et, et selle uue leheveergudele ehk liiga palju sellist noh, kuidas öelda kollakat varjundit ei tule või et, et nii-öelda mingit müüginumbrite edu ja hakata väga taga ajama, et rohkem kõige paremas mõttes ajakirjandust ja, ja vähem sellist. Tilulilu suured pealkirjad, suured kõmulised pildid ja mida iganes. Ei, ma ma julgen küll väita, et seda sellist kollasust ei ole küll põhjust, et põhjust karta, et võib-olla seda, mida siin saab olema pisut rohkem sellist inimlikkust, seda küll, aga sellist konkreetselt kollase taga tagaajamist ma, ma küll ei kujutaks ette, et see oleks ka tegelikult üsnagi veider, kui Eesti päevalehel on siiski mingisugune oma kuvand olemas, ta on, ma ütleks, julgeks väita, et selline pigem tõsise, me praegu ennast positsioneerinud, siis nagu siukseks tõsiseks analüütiliseks leheks, isegi tõsisemaks, kui seda Postimees on siis sinna sinna laupäeva lõpus neid lugejaid šokeerida mingisuguse kollase asjaga oleks küll, ütleme põhjendamatu. Olgu, paneme siis siinkohal punkti oma naba kirjeldamise peatükile, sest tegelikult on tähtis asja sisu asi tähtis on see, mis, mis, mida see kajastab ja läheme siis selle asja juurde, mis, mis meile nagu kõigile kolmele oma töös ainest pakub. No loomulikult sellel nädala läbiv teema oli arstide streik või tervishoiutöötajate või meedikute streik, kuidas kellelegi see sõnakasutus meeldib, aga, aga igal juhul lootused, et streik kiiresti lõppeb. Ja, ja on tulnud siin vahepeal mitu signaali, et streik nagu just nagu hakkab lõppema, aga, aga tänase päeva ja praeguse kellaaja seisuga sama streiki ikka veel kestab ja on juba sisenemas vaata varsti, et kolmandasse nädalasse. No ma olen aru saanud, Street streik ei ole üldsegi mitte lõppema, said vastupidi, ilmselt järgmine nädal saab olema selle streigi kõrgpunkt. Kuna esimesel nädalal liitus oli streik põhimõtteliselt nii-öelda suurte haiglate keskne kus siis nüüd eelmisi lõppenud nädalal liitusid sellega ka väikehaiglad ja väikehaiglate siis nii-öelda ambulatoorne osa ja siis nüüd uuel nädalal peaks siis sellega väikehaiglate statsionaar liituma, nii et tegelikult järgmine nädal saab olema selle streigi kõige kõige noh, nagu parem, kõige rohkem tuntavam hetk. Sulev, kuidas teil seal on, kas te seal kaugel tunnete ka, et et tervishoiu töötavad töötajad ei, ei tööta nagu täie? Koormusega no seda peab iga patsient ise oskama enda eest öelda, mul ei ole õnneks nende paari nädala jooksul sellist otsest vajadust, ütleme lähi lähiringkonnas olnud aga minu teada siin ka, nagu see streik, need väga suurt sellist otsest otsest treikimist ei, ei oma, aga, aga põhimõtteliselt paistab küll jah, et ega see kokkulepe veel nagu päris päris sündinud või sündimas ei ole, et ja kuigi kuigi jälle raportit räägitakse mingitest vahekokkuvõtetest, siis võib ikkagi öelda, et et see vist on seda tüüpi küsimused, kui kõik ei ole kokku lepitud, siis ei ole veel midagi kokku lepitud. Et, et et see võib kuigi, kuigi samas võib ka öelda, et ilmselgelt võrreldes streigieelse või streigi algusajaga. No need pakkumised, mida ikkagi tehakse streigi streikijatele nagu paranevad tasapisi vähemasti kõrvaltvaataja. Ta oskaks seda niiviisi, eks ole, arvata kuigi neid võib-olla on ka omavahel natuke raske võrrelda misse komplektis, et mida seal täpselt pakutakse, et selleks peab selleks selle hindamiseks peab ilmselt ta ikkagi olema vägagi vägagi selles alas sees, et et see, mida meie nagu kõrvaltvaatajana tegelikult ju oskame öelda, on see, et et see otsustamise protsess oleks kuidagi mõistlik ja loomulik ja ja et see otsus lõpuks jääks, jääks siis noh, ütleme nende kahe asja piiresse, et ta ei ületaks neid võimalusi, mis reaalselt on, aga teisest küljest, et tõepoolest saavutada aga parim võimalik tulemus nende võimaluste piires. Ja noh, siin ilmselt eri osapooled näevad seda, seda, seda tulemust ikkagi veel natuke erinevalt ja ei oskagi öelda mulle ühest küljest mulle tundub, et see streik, selles mõttes ju võiks ka juba ära lõppeda, et tegelikult signaali on ühiskond kätte saanud. Ja ega siis antud juhul just teate huvi tegelikult ei ole noh, piltlikult öeldes ühiskonnale silmust nagu kõri ümber tõmmata koomale. Käib ju täpselt pidevalt selle piiril balansseerimine, et jumala pärast mingit korvamatut kahju ei tekiks selle streigiga. Et, et selle tõttu Sa mõtled, et, et haiged, kes vajavad vältimatut abi, ei, ei jääks ravimata ja jumal hoidku, mõni mõni neist ka loojakarja ei läheks, kuna kuna meedikud streigivad. Sa mõtlesid praegu seda? Iseenesest sulle ütleb, et signaal on ühiskonna ühissignaali on ühiskond kätte saanud, aga ma saan aru, et, et streiki käis signaali peale vaid ikkagi päris konkreetsete palganumbrite peale. Et võib-olla natukene ebaõiglaselt otsast riiki nimetatud arstide streigiks, et siin siiski on ju ka läbirääkimiste laual minu hinnangul veelgi olulisemana õdede ja hooldajate palgad ja, ja need, need läbirääkimiste siis ütleme, need protsendid on siis see, et protsentuaalselt on küsimuse all, et arstid, Palk tegelikult tõuseb kõige vähem õdede palk pisut rohkem, veelgi rohkem hooldajate palk ja see, see, see on see, mille poolest isegi võiks seda, seda, seda streiki nagu toetada, et tõepoolest kindlasti Anist hooldajad, need, kelle, kelle palgatingimused õed, kelle palgatingimused on kõige-kõige kehvemad olnud. Aga tõsi on ka see, et ühiskond ühiskonnas ja ajakirjandus kajastanud seda arstide palgapoolt, näidanud neid suhteliselt suuri palganumbreid. Võib-olla seega on toonud kaasa selle, et, et sellist mulle tundub, et sellist väga suurt toetust sellel streigile nagu laialt ühiskonnas ei ole. Nojah, ajakirjandus nagu ikka, on niisugustel puhkudel pahatihti saanud väga palju vitsa, aga ja samas teiselt poolt on räägitud ka sellest, et streik oli nagu halvasti kommunikeeritud ja üldse noh, ei olnud algusest kohe-kohe päris selge, et, et mida siis nagu taotletakse ja igal juhul, kui kui sa, Sulev ütled, et ühiskond on signaali kätte saanud, siis võib-olla see signaal peaks olema tegelikult veel tugevam, sellepärast et palgad palkadeks, palgad on kõigile meile väga tähtsad ja meil on väga oluline see, et, et need, kes meid ravivad hetkes meie ihu ja hingehädasid nii-öelda tohterdavad, et, et nad oleksid hästi motiveeritud ja, ja üks motivatsiooni kindlasti põhilisi allikaid on palk. Eks see raha, mida, mida inimesed saavad kätte. Teiseks on ikkagi kõige olulisem see, et saadetud on, on signaal, et meie tervishoiusüsteemis nii ülesehituses kui ka kui ka üldises rahapuuduses on ikka ikka midagi väga oluliselt nagu mäda. No ilmselt küll ja see signaal on võib-olla ikkagi tähtsam, sest ütleme selle palkade tõstmise võimaluste üle me võime ju tõesti arvata toda noh, kuidas öelda, väga ratsionaalselt sellisel kujul, et noh, et raha on, raha ei ole, et nii palju on, nii palju ei ole, et enam-vähem on need piirid ju isegi kõrvaltvaatajale nagu arusaadavad. Aga see, et, et selles süsteemis ilmselgelt on, on lisaks palkadele nagu väga palju probleeme ja, ja tegelikult see arstide, selline äng ja ja stress ja frustratsioon on, on noh, kaugeltki mitte ainult sellest palganumbrist, vaid pigem veel rohkem ütleme, sellisest mingist organisatsioonisisesest nagu inimestest mingi viimase jõuvälja pigistamisest. Sellisest ülekoormus olemusest ja selle juures ka nagu mulle tundub, et ikkagi tegelikult, mis on suuresti haiglates sisene küsimus, et mingisugune nii-öelda haigla juhtkondade võõrandumisest, sellest, mis on tegelikult nagu, nagu seal allpool ütleme, et kuidas inimesed elavad või oma tööd teevad, et kui noh, seal seal on mingisugused sellised probleemid ilmselgelt sees, nii palju, kui neid signaale on sealt ka välja kostnud, kui, kui ka siin natuke suhelda, ütleme mõne mõne mõne inimesega sealt seest, et, et siin on nagu, selles mõttes on ju näha, kuidas selle paari nädalaga on näiteks ka ka poliitikute haiglajuhtide ja, ja sellised, ütleme sellised meditsiinivaldkonna ka tegelevate inimeste selline suhtumine ikkagi väga radikaalselt nagu teisenenud, et esimesel hetkel oli, et mis nad, mis nad, arstid umbes klähvivad seal. Aga noh, nüüd on ikkagi väga selgelt nagu noh, tõepoolest on tegelikult on nagu kõik pooled ju vaikimisi tunnistanud, et neid probleeme kompleksselt kujul on ikkagi seal väga palju, millest, mille üle läbi rääkida ja õnneks nad seda räägivad. Arstidega on muidugi väga raske vaielda, üleüldse ma olen muide ka oma meie siis kolleegide seas kohanud sellist ja oma oma muusse professionaalses töös, kui inimestega rääkida ka mingitel muudel teemadel näiteks saateid teha, siis, siis olen kuulnud sellist suhtlemist. Et ei taheta nagu sõna võtta üldse sellel sellel streigi teemal, sest et argument on väga lihtne, ma pean ka kunagi arsti juurde minema. Ja nendel on väga pikk mälu. Mäleta kõike, mida sa oled nende nende kohta öelnud, näiteks Nendel streigib päevadel nii et et nad on vaieldamatult jõud ja, ja ja nad nad, nad, nende hääl kostab muidugi väga-väga kõvasti. Aga. Teisipidi võib ka öelda nii et, et see jõud tuleneb ju ütleme, mitte nii-öelda otseselt jõust, vaid kui pigem ütleme meie noh, tegelikult me ju kõik austame seda elukutset. Me kõik esitatakse. Jah, me kõik saame aru, et, et see on üks ütleme tõepoolest nii nagu õpetajagi töö, eks ole, see on üks selline elukutse millest sõltub ühiskonnas nii otseselt nii palju ja, ja selle tõttu noh, see, et, et see, see ongi tundlik küsimus. Noh, aga teisest, teisest küljest, kui me vaatame jällegi natukene nagu laiemat pilti, mismoodi kogu ühiskond funktsioneerib et no räägime, mis me tahame, aga streik on ju selles mõttes ikkagi äärmuslik vahend, ta ei ole, ta ei ole normaalne vahend, ma ei räägi siin isegi mitte meie meie kultuuriruumist. Et noh, meil siin põhjas on, on ta haruldane ja või, või haruldased näiteks kui, kui, kui Lõuna-Euroopas, kuigi siin Põhjamaades on ju ka streike palju palju olnud. Aga, aga kui me, kui me räägime ikkagi nagu, nagu tõesti kõige laiemas pildis, et et ei ole ju normaalne, et, et selleks, et inimesed saaksid noh, mingisugused oma eesmärgid, täiend täidetud, et lihtsalt tehakse tööseisak. Et näitena õpetajad streikisid ja nad saavutasid midagi, nüüd arstid, meditsiinitöötajad streigivad ja nad ka tõenäoliselt saavutavad midagi. Ja siis järgmine küsimus, järgmine on niisuguse elanikkonnaga või elukutsegrupid nüüd järgmised on kelle, kelle jaoks on, on ka ainult nagu streik võimalik. Mina tahaks juhtida tähelepanu sellele, et see, need streigid ja, ja kas see streik ei ole meditsiinitöötajad versus ühiskond, et mida me nagu kipume siin esile tooma, et justkui meie peame väärtustama meditsiinitöötajaid ja saame aru, et need on rasked. Me teeme seda muidugi, nendel ongi raske töö, see streik on meditsiinitöötajad versus tööandjad versus haiglad. Ehk siis need läbirääkimised käivad ikkagi tööandjaga ja tööandja on see, kes peab neid enda suhtumist muutma ja ka neidsamu palgavõimalusi leidma, peab töökeskkonda muutma ja nii edasi. Ja kes on, kes on arsti või õe töö? Haigla haiglad, loomid jalgel, aga mitte mitte ainult. Ma mäletan, et minu jaoks oli üks, ma pakun, et 2000.-te aastate alguses üks selline šokeeriv episood ma olen olnud aastaid meditsiiniajakirjanik või noh, kirjutanud väga palju meditsiini teemadel ja, ja kusagil seal kahe tuhandete aastate alguses ühtelugu kirjutades jõudis mulle kohale arusaamine, et kui ma pöördun haigla poole mingisuguses küsimuses, siis haigla distantseerus ei olnud näiteks pöördusin haigla poole mingis küsimuses, mis puudutas arsti siis haigla selgelt distantseerus, sellest see nende teemas on arstiteema. Ehk siis tegelikult, sest noh, haigla seisukohaks kohast või selle organisatsiooni seisukohast on, on olemas see haigla kui tööandja ja üksikud arstid, kes on siis töövõtjad, kes on täpselt samasugused palgatöötajad nagu nagu meie enda tööandja jaoks. Et meile siit väljaspoolt vaadates tekibki tihti nagu ettekujutus, justkui nad on üks tervik, et kui sa sisened lähed haigla uksest sisse, siis, siis see ongi üks üks, kui nad on kõik üks meeskond, nad teevad ühte tööd, nad on, nad on arstil. Tegelikkuses on seal siiski väga selge vahe, üks on tööandja, teine on töövõtjana. Seda küll, aga, aga kui haigla raha, raha, mida haigla saab kasutada, sõltub sellest, milline on tema leping haigekassaga ja see omakorda sõltub sellest, et missugune on haigekassa eelarve ja see omakorda sõltub sellest, missugune, nagu ühiskonna suhtumine, et kui palju seda raha siis haigekassa kasutada on, siis, siis kokkuvõttes noh, see ei ole haigla, ainult meditsiinitöötaja nii-öelda. Iseenesest on haiglad ju olnud ka parematel aegadel väga heade kasumlikud ettevõtted, kes, kes ongi näitanud oma kasuminumbreid majandusaasta aruannetes ja see on nüüd see koht, kus võiks küsida, et aga seda oleks võinud ju siis ka töötajate motiveerimiseks neid kasumeid kasutada. Praegu, hetkel ma võin sellega mööda panna, aga minu teada hetkel ei näita ükski suurem suurem meditsiiniasutusse olulist kasumit, aga selle põhjus on väga suured investeeringud. Et on, praegu on läinud suurematel haiglatel palju raha betooni masinatesse, mis on põhimõtteliselt tööandja valiku küsimus, kuhu nad selle selle panevad, kuhu nad oma raha investeerivad? Ja ma olen muide, jätkaks siit edasi, et on üks, üks seltskond, kes on, ütleme siis teenimatult praegu avalikkuse tähelepanust ilma jäänud. Et nimelt nendel haiglatel on nendel suurtel haiglatel on nõukogud. Ja, ja kui me vaatame, ma, ma just enne saadet vaatasin huvi pärast üle, et kes kuuluvad nende suurte haiglate nõukogudesse kui me näiteks võtame Ida-Tallinna keskhaigla, siis seal on puhas Tallinna linnas valitsuse keskerakondlik võim esimees Taavi Aas, Merike Martinson, Vahur keldrimaa, Elmar Sepp, kusjuures samuti nõukogus Vello Ervin. Kui me võtame PERHi nõukogu, siis, siis seal on ütleme, selline kirjum seltskond, võib-olla kõige tuntum tegelane on tõepoolest Toomas Vilosius, endine sotsiaalminister, aga ütleme, et seal ei ole nii, kuidas seda nõukogu on natuke keerulisem naguniiviisi võib-olla üheselt paika panna ja kui me võtame Tartu Ülikooli kliinikumi, siis seal annab jälle selgelt tooni selline noh, Tartu ja natuke reformierakondlik vaim, seal on näiteks Tartu linnapea, seal on näiteks Neinar Seli nõukogu esimeheks on Aare Järvan, kes on peaministri nõunik. Et, et sellised küllalt erinevad tegelikult need mustrid võib-olla siit võib ka muidugi välja lugeda natukese seda, et milline neist haiglatest äkki on ka haigekassale kuidagi noh, sümpaatsem või vähem sümpaatne, ma ei tea, see on tõesti mingi omaette mäng, eks ole, selles mõttes ei, ei hakkaks ei hakkaks rääkima sellest, mida ju nii täpselt ei tea, kuigi võib ju midagi aimata. Aga, aga minu meelest on küsimus, et need nõukogud, kes peaksid vastutama just nimelt nende valikute eest, et kas rohkem betooni või rohkem inimestesse, eks ole, kuidas näiteks arstide ja õdede ütlemisega ja sissetulekute noh, ütleme balanss on nagu õiglane. Et, et nemad peaksid mulle mulle tundub, et ütleme, need nõukogud on tegelikult sellised kohad olnud, kus pigem inimesed on sinna määratud kui noh, mingisuguste muude teenete eest nad ütleme, käivad tõenäoliselt suhteliselt noh võib-olla mõnele nõukogule teen liiga, aga mul on tunne, et ega nad ega nad väga suurt vastutust tegelikult ei tunneta selle selle tegelikkuse eest, mis on nüüd välja kujunenud ja mille tõttu streigitakse Ja ja Hannes ütlesid, et streikimine on äärmuslik meetod ja siin eriti siin Põhjamaades, siis siis ma pakuksin välja, et, et me seda äärmust hakkame siin natuke rohkem nägema. Et need viimased streigid, mis me oleme näinud, need tegelikult on ka streigi õppimised on ka nagu õppimised, kuidas enda seisukohta väljendada ja kuidas jõuda mingisuguste tulemusteni, et et see on tõsi, on see, et sina nimestatud seda, kuidas siin masu ajal olid eestlased nii rahulikult, talusid kärpeid ja kuidas kreeklased märatsesid tänavatel, et et meie, meie kultuurile ei ole see omane. Aga võimalik on ka see, et ma lihtsalt ei oska nagu ei ole siiani väga hästi osanud oma seda seisukohta välja tuua ja nüüd nüüd siis nende streikide käigus ka õpime. Ja, ja tõesti, et, et võimalik, et me näeme ka veel siin selliste ametiühingu liikumise tugevamaks muutumist, sest et inimesed noh, selge on see, et see majanduslik surve tuleb peale, kus, kus tuleb mingi piir, et ma, siit ma enam edasi ei saa, et sellise sellisel moel mina üksikisikuna enam edasi ei saa minna, mis tähendab seda, et, et siis tuleb liituda kellegi teisega ehk siis ei no ikka jõudis seljad kokku ja mida iganes. Aga. Selles organisatsioonis ütleme nüüd üksinda, näiteks ühel arstil minna oma tööandjaga nüüd väga tõsiselt vaidlema, no on ikka päris ka päris delikaatne teema, eks ole, ega ei kujuta väga. No see on iga igal töökohal niimoodi Just Eesti Ekspress oli just kas eelmisel või üle-eelmisel nädalal üks üks tore näide või üks huvitav näide ühest Eesti staararstist, kes, kes töötab praegu Rootsis ja kes on erakordne spetsialist selles mõttes, et Eestis sellist teist rohkem ei olnud, aga konflikti tõttu Tööandjad tega pidi ta on ta siis Eestist lahkunud ja töötab hetkel hetkel Rootsis, nii et see on väga hea näide sellest, mis, missugusel tasemel või kuidas saab üksikisik vaielda või ei saa vaielda organisatsiooniga. Nojah, ei süsteemi korrastamine, loomulikult on ülioluline ja kõik need poliitilised nõukogud, mis, mis siin Sulev ette Lugast tegelikult on nad ju täiesti noh, selliselt skisofreeniline, et mis on haiglate TÖÖ juhtimisel poliitikaga nagu, nagu üldse tegelikult peaks pistmist olema. Et põhimõtteliselt noh, aga see on, meie, see on meie, meie, ma ei tea, kasvuraskuste või arengupeetuse, mingisugune vili, et meil meil peavad olema nii-öelda tipp-poliitikute mingites nõukogudes spordis, näiteks alaliitude presidendid ja, ja nii edasi ja nii edasi, et, et ta tingimata kõik kõik ohjad lõpuks viiksid ikkagi sinnasamma parteistamise ja Toompea mäe otsa, et jumala eest ühiskonnas midagi nagu noh, omaette või, või isereguleerimise teel ei saaks toimida. Et noh, nii, nii ta on jah, väärmuslik muidugi selles mõttes, et, et noh, kannatavad patsiendid ja lõppude lõpuks streikimine ju maksab ka midagi. Seal on ka keegi ju kinni maksma, me ei tea neid numbreid veel. Aga küllap need numbrid ka välja arvutatakse, mida see kaks nädalat kestnud või peaaegu kaks nädalat kestnud streik ja selle jätkumine nüüd siis ka kokkuvõttes maksab raha eurodes. Jaa, absoluutselt, kusjuures ei maksa unustada, et streikimine tähendab streikijatele seda, et sel perioodil palka ei saa ja ma saan aru, et arstid on vägagi arstide meditsiinitöötajad on vägagi pingutanud, et nad mingisugust palka ikkagi saaksid, tegelikult töö haiglates toimub ja, ja ka operatsiooniblokid töötavad ja tehakse, tehakse tööd siiski selleks, et et sissetulekut mitte kaotada. Et see, ütleme, et üks, üks asi on siis see, et toimub nagu streik, teine asi on see, see üksikisik oma oma pärispalgaga, et kes peab kuu lõpus või järgmise kuu alguses siis pangakonto pealt järgi vaatama, et palju ta siis järgmisel kuul kulutada saab, et, et selle nimel siiski nii üksikinimesed, üksikmeditsiinitöötajad teevad tööd ja, ja teenivad oma palka. Ja see jutt, et mida siin ka ütleme, haiglates keskastme juhid ja haiglate juhid on, on öelnud, et lõppkokkuvõttes noh, ega, ega ega siis keegi surmaohtu ei satu, no ei satu jah. Aga kui inimene on, on pandud pannud ennast eriarsti juurde kirja neli-viis kuud ette ja, ja kui siis selgub, et, et seda seda, seda visiiti ei, ei ole võimalik teha, siis mis siis, mis siis edasi saab ja ongi, ongi oma oma hädadega üksinda. Ma saan aru, et tegelikult noh, näiteks mingisugused onkoloogia osakonnad kutsuvad jälle vastupidi inimesi operatsioonile, et on neid jällegi jälle vastupidi, helistatakse ja öeldakse, et, et palun tulge, tulge, teie aeg on. Inimesi inimesi hädad käivad mööda inimesi ja, ja need hädad ei ole sugugi ainult ainult surmahädades, ei pea tingimata mingisugune vähi vähihaigus. Et ütleme, songad ja sapikivid on edasi lükatud ja samas Inimene vaevleb kodus ja, ja ongi, eks ole ja ei saagi arsti juurde, et selles mõttes on, on kõigi, meie huvides ikkagi, et streik rutem ära lõpeks. Kuigi loomulikult on, on tähtis, et et streik mingil määral oma eesmärgi täidab ka see on meie kõigi huvides. Absoluutselt, ja ma ütleks veelkord, et haiglates töö käib, et songade sapikivid operatsioonid on edasi lükatud ja samas helistatakse näiteks vähihaigetele, et teie jälle teie vastuvõtt on jälle nüüd varemete, et haiglates siiski siiski töö toimub, aga, aga kokkuvõttes toimub. Kuna on väga hea meel on, kui arstid-õed, hooldused saavad palka juurde, nende koormus oleks edaspidi mõistlikum ja nii edasi, kõik see, mille eest nad nagu võitlevad. Aga, aga teisest küljest ja oleks äärmiselt oluline, et ta nüüd ka poliitikud võtaksid midagi ette ja selle esialgse ülbitsemine asemel, mis kostus ka valitsuse pressikonverentsidel. Ja mida ütles nii peaminister kui sotsiaalminister, et nüüd selle ülbitsemise asemel tuleksid ka mingisugused meie tervishoidu, korrastavad otsused selle selle streigi tulemusel või, või annaks see streik siis mingisuguse tõesti niisugused tublid esimese tõuke, et asjad hakkaksid nagu paigast liikuma? Loomulikult, tegu on väga keerulise ja mitmetahulise protsessiga, nii täpselt ka nagu meie meie teine jutuaines millele meil vist ei ole väga kaua mõtet peatuda. Loomulikult pean silmas siis seda meie viimase ajaloo suurimat majandusinvesteeringute ehk siis Narva elektrijaamu uue ploki ehitust, mille, mille siis taaskord on välja toonud ajakirjandus, antud juhul siis ETV saade, pealtnägija eilne Ekspress lisas sinna oma oma vürtsi, see on samuti väga-väga keeruline teema. Ja ja mulle, mulle millegipärast tundub, et, et, et kui me jätame nüüd kõrvale selle momendi mida, mida siis eriti Pealtnägija rõhutas, et et kogu see ehituse ja see hange viidi läbi juriidiliselt väga küsitavatel alustel ja, ja on on ebamõistlik, vaat siis teine pool, see ebamõistlik. Et sellele me ei saagi tänase päeva erilist vastust anda, sest et see selgub alles alles aastate aastakümnete pärast, kas, kas selle selle ploki ehitus on ebamõistlik või ei ole? Minu meelest on selles pusimine toimub natukene vales nurgas, et see, see küsimus kust millest peaks alustama ja millest on ka tegelikult räägitud, aga mis on siiski võtmeküsimus, on see, kas meile on strateegiliselt tähtis see, et Eestis toodetakse Eestis kohapeal toodetakse elektrit või ei ole strateegiliselt tähtis. Kui see ei ole strateegiliselt tähtis, siis, siis pole mitte midagi teha, siis siis meil pole mõtet sind siis siis sellel tõesti, sellel selle investeering on nagu kahtlane. Kui meil on strateegiliselt tähtis, et, et me toodame siin kohapeal elektrit, siis siis saab hakata edasi arutama, kas see, kas see, mis toimub, on mõistlik, minu meelest see siin nagu hea võrdlus on see, et kas Eestil on vaja palgasõjaväge, Eestil on vaja totaalkaitset, et iga mees käib sõjaväes, et see on samasugune põhimõtte küsimus. Kui ma läheksin selle veel kaugemale ka sõita, üldse sõjaväge vaja. Eestil üldse sõjaväge vaja just need väga odavad. Me oleme kaitstud ja igasuguste lepingutega ja lõppude lõpuks me võiksime oma armee laiali saata, nii nagu Island on seda teinud. No just et see tegelikult on seesama küsimus, et kas meil on, kas meil on vaja seda, et meil siin oleks mingisugune elektri tootmine? Pidasingi silmas, kui ma ütlesin, et tegelikult selgub tõde alles aastakümnete pärast, kui aastate pärast, kui, kui, kui tekivad mingisugused raskused ja kui ei teki mingeid raskusi Siis on hea targutada, on söögi vastu aga siis on, siis on hea targutada, et haned ei olnudki vaja, et et aga, aga juhul kui meil see tõesti on nagu strateegiliselt oluline siis on, siis on seal kaks valikut, kas tuumaelektrijaam või põlevkivielektrijaam. Et mulle tundub, et tuumaelektrijaama keegi ei julge isegi nimetada, et see võiks mingisugune valik olla, sest et selle, selle, selle, selle arutelu ümber oleks liiga palju liiga keerulisi ja selliseid väga laetud teemasid, niisiis jääb järgi põlevkivielektrijaam, põlevkivi põlevkivielekter on midagi sellist, mida, mis on Eesti Eesti nagu seda Eesti äri või eesti business. Sandor Liive käib mööda maailma ringi ja räägib, kuidas saaks, kuidas saab põlevkivi ahju ajada, kuidas sellest energiat kätte saab. Et ja siin ongi siis see küsimus, et neid et meie, meie oskame seda teha, meil on see siin olemas, need, kes seda seda jaama ehitada oskaksid, neid jälle väga palju ei ole ja siis sealt nüüd hargnev. Tegelikult sealt hakkab see lugu alles edasi hargnema, et et pole nagu neid ehitajaid ja kui keegi on leitud, siis, siis kas pidada temaga läbirääkimisi, läbirääkimisi või mitte, et, et minu meelest me nagu ja see, ütleme, et hetkel käib pusimine siis selles tagumises otsas või siis selle selle detaili ümber, mitte aga selle ümber, kas meil on vaja strateegilist iseseisvust elektri mõttes või ei ole? Nojah, et ütleme kahte asja, nagu heidetakse Juhan Partsile ette kui hästi niiviisi jämedalt öelda seda, et, et see oli üldse rumal otsused, et elektrijaama ehitama hakata, aga teine on siis see, et kas selle otsuse ütleme siis niisugused vormistuslikud küljed on nagu on nagu olnud eba ja ebaõiged või lausa lausa mitte kõige mitte kõige õiguslikumad. Aga noh, see teine küsimus selle jätaks nüüd küll harva toda vast asjaomastele organisatsioonidele, ma usun, et Eesti riik on noh, ütleme vägagi tähenärija like õigusriik, tihtipeale sellistes küsimustes, kas mingisuguse hanke protseduuridest on ikka viimase komani kinni peetud või mitte? Ma ütleksin Sulev, et meil on veel üks sellest nädalast esmaspäevast sedasama laasi Toobali juhtum. Eff, riigikogu saadikute puutumatuse küsimus, mis on, mis on tegelikult samasugune puhas juriidiline tähenärimine ja ometi me, me oleme saanud nüüd tulemused, et riigikogu saadikud ei olegi võimalik põhimõtteliselt vastutusele võtta. Need need asjad on omavahel tunduvad, et on väga kauged, aga, aga tegelikult on asjad väga väga lähedal. No just nimelt, et jah, see komakoha tagaajamine on meil päris päris hästi käpas nüüd juba ja ja tõsi on see, et see see vormistusliku külje pealt, kui on tehtud vigu, siis mis on ka jumala tõsi, siis ma saan aru, et parts käitus põhimõtteliselt nagu Aaviksoo samba puhul. Et part Partsi arusaamises on meil sellist asja vaja ja siis pigem juba liikuda sellega edasi, kui siis kui, et seal komakohtadega nagu nagu Siiberdandad otsida, kuidas see nagu paber kõige ilusamini välja näeks. No muidugi, siin tuleb siiski ka need tõe huvides öelda, et ega parts päris üksi ka seda otsust ei ole teinud. Et ühelt poolt ka sel nädalal valitsuse pressikonverentsil asus peaminister väga selgelt teda toetama. Kogu otsus langes tegelikult valitsuse otsusega. Et see on ikkagi valitsuse otsus, et selles mõttes ei saa sugugi öelda, et selles küsimuses valitsus oleks Partsi kuidagi üksi jätnud ja võib öelda, et on vägagi solidaarne olnud, aga samas ilmselt ka peaminister saab väga hästi aru, et Juhan Parts on praeguses võimukoalitsioonis ütleme piisavalt oluline figuur. Et kui nüüd nii-öelda hüpoteetiliselt läheks Partsi umbusaldamiseks ja, ja tõepoolest siis see võib väga tõsiselt tähendada ka valitsuse kukkumist, eks ole, sellisel kujul koalitsiooni lagunemist, et see, et ma arvan, et Andrus Ansip ei taha mingil juhul praegu seda riski nii-öelda väga kergekäeliselt kuidagi võtta. Aga teiselt poolt on ju ka see ikkagi Eesti Energia nõukogu tegi selle otsuse, et ega siis me küll teame, et siin mitte ilma Juhan Partsi väga selge soovita ta seda otsustada teeks, aga see nõukogu tõepoolest selle otsuse tegi. Ja, ja kui nüüd tulla natuke sedasama jutu juurde, mis siin haiglates, mille puhul sai räägitud, siis tegelikult see Eesti Energia nõukogu on ju ka üks selline tore organ mis iseenesest teeb nagu, nagu ma ise nüüd näeme, eks ole, teeb miljardi euroseid otsuseid. Aga aga mis alusel ta koosneb, miks just nendest inimestest, mis huvisid nad seal täpselt esindavad? No ma ei tea, eks ole, masin vaatan, seal nõukogu liikmed on ütleme, igasugused huvid, vaata, ärimehed. Siis on näiteks Meelis Atonen, on näiteks. Riigikogu on suhteliselt no kõige noorem liige peaaegu vist Kalle Palling siis on siin noh, ühesõnaga erinevad inimesed siin Rein Kilk, kelle, noh, ütleme, äridel ei ole just väga hästi läinud viimasel ajal. Ja ja kogu selle nõukogu puhul, millest siis, millest pool on nimetanud ametisse Juhan Parts ja ehk tähendab majandusminister ja pool on nimetanud rahandusminister neli neli kokku kaheksa inimest. Et tegelikult on suhteliselt arusaamatu, et aga no kuidas ma ütlen, et miks just nemad seal nõukogus on, et kas nad esindavad nüüd mingeid parteidele ja ütleme nendele ministritele nagu on nad nagu lojaalsed nagu võiks arvata, ütleme, mõne poliitilise noor broileri puhul või nad esindavad mingeid parteide rahastajaid, kas neil on mingid omad ärilised huvid selle juures? Noh, siin on nagu palju selliseid küsimusi, mis, mis ma ütleks ka, et. Ma lugesin kokku kolm küsimust kõikidele küsimustele, vastus on, jah, jah, jah. Aga sa võid olla retooriliselt viisakas, aga, aga me teame, et see täpselt nii ongi. Ja aga, aga minu meelest. Kokkuvõttes jälle selle politiseeritud nõukogu puhul või sellise, ütleme mitte väga selgel alusel, ütleme nõukogu puhul on, on tegelikult just see, et see nõrgestab antud juhul näiteks Juhan Partsi positsiooni väga selgelt. Sellepärast et kui ta saaks öelda, et see on tõesti sõltumatu asjatundjatest nõukogu, kes on seda meelt, et see elektrijaama vajalik, eks ole, see on nende otsus siis oleks, võiks öelda majandusministril tugev argument selja taga. Aga kui on selline nõukogu, mille puhul me võime arvata, et eks ta teeb seda, mida need poliitikud tahavad siis noh, siis nagu ütleme siis ongi nii, et ikkagi majandusminister vastutab päris otseselt, eks ole, et, et see on nagu see on kõigi nende nõukogude politiseerimise see, ütleme, see bumerang, mis poliitikutele endile nagu tagasi tuleb. Et kui läheb selliseks kriitiliseks olukorraks, kus nõukogu otsus näiteks tekitab, ütleme, ühiskonnas mingit avalikku pahameelt või vähemalt suuri küsitavusi siis hakatakse küsima, et aga kes seda nõukogu siis nii-öelda, et mis, mis mis jõud, seda, nagu tõugu. Aga asjal on ikkagi väga lihtne diagnoos, liiga palju juhtimist ja liiga palju poliitilist juhtimist. Kusjuures loomulikult Eesti energia on äriettevõte, kes peab lähtuma äriloogikast tema ei pea mõtlema või noh, ta oleks ilus, kui mõtleb, aga ta põhimõtteliselt peab juhtima ettevõtet mis peab tootma kasumit ja ongi kogu lugu, punkt. Ja siis on olemas riik, mille esindaja on siis ministeerium, minister ja valitsus ja riigikogu, kes siis peab mõtlema riigimehelikult ja, ja vaatama nii-öelda avarama laiema pilguga. Ja olekski kõik seal seal vahel üks, üks poliitiline või poliitikute poolt kokku pandud meelepärast inimeste punt. See on, see on lihtsalt. Ja sealt Eesti Energia nõukogu puhul niimoodi, see on siin kõigi nende puhul, millest me rääkisime. On arvatud palavalt armastatud ringhäälingu nõukogu otsustega, mitte mitte sentigi meile raha juurde. Ma isegi arvan, et selle Eesti Energia nõukogu puhul võib-olla need on natukese teeks neile liiga väita, et nad on nagu, väga kergelt manipuleeritavad, kui ma vaatan tegelikult noh, nii-öelda seda nimekirja, neid inimesi sisse ega, ega ma nii ei julgeks väita, et, et ütleme, et tegu oleks selliste, kuidas öelda kergete isiksust, aga keda on nagu lihtne mõjutada seda sõda nüüd ilmselt mitte, selleks on nad siiski mitmed neist, Jüri Käo, Toomas Luman, Rein Kilk, kasvõi Meelis Atonen. Noh, kindlasti väga iseseisva mõtlemisega inimesed ka. Aga kogu selles mehhanismis ja rõhk oskavad. Jah, no küsimus, et kui vabad neil käed on muidugi selle juures jah, paraku paraku. Mind aga jälle selle protsessi juures hämmastab see, et nagu ma alguses rääkisin, siis põlevkivielektrijaama vajadus või mittevajadus on strateegiline küsimus ja mind nagu hämmastab see, et, et siin on siis need kaks osapoolt, valitsus ja riigikontroll, et, et need põhimõtteliselt riik ei ole selles selles suhtes nagu ühel meelel või seda, seda selgust ei ole suudetud nagu selles majapidamises sisse sisse viia, et, et kas meil on vaja strateegilistele eesmärkidele põlevkivielektrijaama või ei ole, et riigikontroll selgelt esindas praegu seda seisukohta. Meil ei ole seda vaja, on olemas vaba elektriturg, kus saab elektrit osta, saab osta odavamalt ja seal on palju tõhusam neid investeeringuid, mis elektrijaama ehitamiseks kuluksid, saaks kasutada paljudeks muudeks toredateks asjadeks. Nii et selgelt esindab siis nagu riigikontroll seda poolt, et, et meil ei ole vaja omal mingisugust põlevkivielektrijaama ja siis valitsus seda seisukohta tsentrum. Tegin otsuse, et, et siin siin selle siiani üks paber vahelt puudu, kus oleks kirjas, et meie eesti riik vajame või ei vaja, vot sellist asja. Mulle tundub ikkagi, et küsimus on selles, et me peame, me peame nagu seda rahuaega praegu sõna otseses mõttes kuidagi väga iseenesestmõistetavaks, et, et riigi ülesanne on ette mõelda ka halvematel aegadel, mitte ainult see, millest Ansip ütles, et et äkki see kaabel, mis mere alt jookseb meilt Soome ja vastupidi, et see ühel hetkel läheb katki ja siis peab seda remontima ja siis on vaja mingisugust noh, puhvrit, eks ole, et oleks meil oma oma elektrivõtta. Tulevad, tulevad ka kehvemad ajad. Kusjuures ma isegi nagu ei pea silmas seda, et tingimata peaks sõda tulema, minu meelest need hiljutised rahud rahutused euro ümber on väga hea näide sellest, et kuidas me nagu ülimalt kindlana tunduv tundunud asi, nagu seda on euro või siis ka Euroopa Liit võib hakata järsku varisema või võib järsku hakata varisema ja värisema, et tulevad mingid muud ajad siis enesesse vaba elektriturg on ju puhtalt tänu Euroopa liidule või see on see, see on see, mis, mis Ta toimib koostöös siis siin ühises Euroopas, aga mis siis juhtub, kui järsku see, see ilus ilus bukett jällegi lööb mingitel muudel põhjustel mingist teisest nurgast kõikuma, et, et selles mõttes see, sellised stsenaariumid on meil siin just just olnud, et me oleme näinud, et väga kindlaks osutuvad asjad ei pruugi üldsegi mitte nii kindlad olla. Eks ju eriti hea, kui arendada mõttekäiku sinna suunas nagu lõpuni, et põhimõtteliselt ikka igal külal võiks igaks juhuks oma varu selline. Gene genekas võiks olla, võiks. Ja, ja aga noh, et ma mõtlen just siuksed, hästi väiksed sellised kohalikud jaamad ja ütleme, et kõik ollakse Väga talent, et riskid tulebki hajutada. No vaat probleem on lihtsalt selles, et tõenäoliselt elektri nagu paljude muudegi asjade puhul on see, et kui teda toota väikses koguses, siis läheb paganama kalliks. Et selles mõttes ikkagi noh, suures koguses tootmine on, on lihtsalt efektiivsem ja selle tõttu selle tõttu ka kogu see suur võrk ikkagi, et siin tuleb kuskil see tasakaal nagu omavahel leida. Et, et, aga, aga ma arvan küll jah, et siin siin nagu iseenesest ei ole minu meelest üldse halb, et, et riigikontroll ja ütleme majandusminister näiteks selles sellises küsimuses noh, vaidlevad et vaidluses ju võiks see tõde isegi väheke rohkem selguda äkki, kui, kui muidu, et mõnes mõttes on, see ju sarnaneb selle meditsiinitöötajate vaidlusega. Nojah, ainult, et vaid ikkagi ainult vaidlus peaks toimuma enne, eks ole, mitte mitte tagantjärgi, kui kui otsused on langenud ja elektrijaamad juba kerkivad, niiet praegu jah, ütleme anda tagantjärgi rusikatega vehkimine muidugi, sest seal on kogu see lugu on sellepärast, et kogu see lugu on ju tegelikult aasta aasta vanune ja see, et ajakirjandus selle nüüd üles korjas, mingeid uusi detaile lisas. See on nüüd nagu rohkem ajakirjanduse probleem. Aga, aga need vaidlused oleks pidanud juba ammu olema. Jah. Kas sa, Sulev langesid seal Võrumaal koomasse kui sa, kui sa kuulsid, et regionaalminister tahab hakata valdasid sundliitma? Ma tean, et see teema oli seal täna väga südamelähedane. Ei, mind lihtsalt mulle tundub, et see teema iseenesest On üks nädala selliseid noh, olulisi võib-olla väheke isegi noh, kahtlemata siin ongi, eks ole ju väga suur ja ja, ja ägedaid teemasid, noh, need kaks eelmist, millest me rääkisime, millega, mille taustal ütleme, mingi haldusreformi teema, ülessoojendamine ütleme, ei kõla just ülearu ülearu atraktiivselt, aga aga mulle tundub, et, et Eesti riigi tehti sel nädalal kaks sellist huvitavat avangut, mis mis, mis annavad tegelikult võimalusi tulevikuks, et üks oli see kõigi riigikogu fraktsioonide ühisavaldus Eesti-Vene piirile. Läbirääkimiste taasalustamise soovitus valitsusele. Jah, et mis minu meelest on täiesti ikkagi üle üle hulga aja või ma ei oska öelda, üle hulga aja, aga üks üks selliseid otsuseid, mida, mille puhul tõesti võiks seda riigikogus saavutatud üksmeelt, et ju täiesti siiralt kiita, et see oli isegi nagu üllatavalt üllatavalt hea avaldus, mis annab, mis annab mingi võimaluse asjaga edasi minna, iseasi, et kas asi nüüd, eks ole, edasi läheb noh, nüüd ütleme väga-väga kiiresti või aeglaselt ja hästi või mitte nii hästi, eks ole, see on nüüd ei sõltu ainult üldse eestist. Aga ja haldusreformiga on need sama lugu, et et tegelikult Siim Kiisler, noh, minu arusaamist mööda võttis nagu sellise teatud piduri maha, et siin paar aastat tagasi IRL ütles väga selgelt, et meie tahame sellist haldusreformi, et maakonnad teha valdadeks ja punkt ja, ja, ja ütleme, et sama kindlalt siis nende suurem koalitsioonipartner ütles, et noh, et mingit haldusreformi ei tule. Ja, ja tegelikult see positsioon on ju, ütleme, sellisel sellisel kujul püsinud nüüd umbes tubli paar-kolm aastat. Ja nüüd ütles Kiisler ju tegelikult, et aga võtame siis lauale ikkagi nagu kõik variandid ja hakkame siis ütleme, et arutame siis teisi variante kui seda, mida me varem pakkusime, ehk siis noh, ütleme seda otseselt nagu välja ütlemata ta tegelikult noh, andis mõista ja ma kujutan ette, et mitte siiski päris ainuisikuliselt enda nimel, vaid tõenäoliselt parteis läbi arutatuna, et IRL on valmis nagu sellest maakonnasuuruste valdade mõttest loobuma selle nimel, et selle asjaga mingilgi kujul oleks võimalik mõistlikult edasi minna ja minu meelest on see suur samm edasi. Noh, ütleme selles suunas, et võiks nüüd vaadata, et mis siis selle asjaga ikkagi teha annab. Iseenesest minu meelest regionaalreform juba toimib läbi selle koolivõrgu reformimise, et tegelikult see selle käigus juba ju joonistatakse uusi jõujooni, et joonistatakse uusi uusi liikumisteid inimestele uusi keskusi või ütleme, et senised keskused või need keskused, mis välja valitakse, saavad, saavad suurema mõju, et tegelikult see tõesti haldusreform on, on selles läbi läbi selle haridusreformi juba toimimas. No ja selles ei ole mitte kellelgi kahtlust, et haldusreform tuleb läbi viia ja, ja valdu on liiga palju ja, ja kõik see on nagu Ikkagi hädavajadus. No üks inimene ikka on ju olnud väga kindlalt, kes, kelle arvates see ei ole väga vajalik. Peaminister jah. Need on ainult sellest vägagi, ma ei tea, mis peaminister arvab või noh, mis ta tegelikult arvab, see, mis ta on öelnud seda, seda me teame, aga need on sageli kaks, kaks erinevat asja. Aga, aga on, on see on absoluutselt selge, noh riigikontroll on sellest 1000 korda rääkinud ja kõigile tervelt mõtlevatel inimestel on selge, et, et see, see jama tuleb ära lõpetada, et, et sellised, sellised vallad, kus kõige väiksemas oli vist 97 inimest ja ja pooled on alla 1800 inimese ja noh, see on absoluutne nonsenss, selliste üla ülalpidamine. Ma ei tea, kas see on tõesti üks ainuüks seisukohti, mida Ansip isiklikult kaitseb, et see on nagu juba peaaegu nagu tema isiklik riskisõda. Ja ja noh varsti on uued valimised ja las las ta kaitseb, aga, aga, aga see, see Kiisleri avaldas mulle, meenutas natuke nagu härjavõitlust, kes on, on, on tore toolist mööda jooksnud ja sarvedega vastu vastu seina põrutanud ja siis korraks pikali kukkunud ja, ja siis raputa Sa pead ja, ja korrastab nii-öelda fookust ja asub uuele rünnakule. Et kuidagi väga ja niisugune imelik ja ootamatu ja niisugune, kui sa ütled, et, et, et noh, ta on IRL-i sees nüüd midagi nagu selgeks saanud ja, või selgeks rääkinud IRL selles mõttes asunud nagu selgele positsioonile. Ega ma seda kindlalt ei väida, ma oletan ja ei no tõenäoliselt seni seni oli, sest et see oli väga-väga põhjalikult ette valmistatud ju ettepanek. Aga, aga niikaua kuni ikkagi pead keerab meil üks teine partei, siis noh, IRL võib seal oma kestis midagi välja arvutada küll, ma, ma ei näe selles rohkemat, kui kui ikkagi ettevalmistust järgmise aasta valimisteks ja, ja, ja mitte nii-öelda tegelikult liigutama asumist. Tunne. Jah, ei ütleme nii, et kui me hakkame nii-öelda prognoosimatu, et kas see on nii-öelda tõenäoliselt teostub või ütleme pigem sinna Mission Impossible poole kalduv, siis pigem kindlasti ta on seda teist. Aga kui, kui samas jälle tõdeda, et on kujunemas ikkagi selline peaaegu konsensus, et seda asja on vaja siis, siis nad jälle selles mõttes tuleks nagu tervitada jälle iga iga nagu mõistlikuks katsed üritada, et äkki siiski õnnestub mingid sammud edasi astuda. Ja noh ja piirileping on, on küll nüüd niisugune asi, et me tegelikult ju kõike nii-öelda tausta ei tea, mis on siin vahepeal toimunud. Me teame positiivseid avaldusi Venemaa poolt, et oleks vaja ja nemad on mingis mõttes valmis. Ja Eesti kogu aeg valmis, ainult et kui Eesti nüüd tegeleb selle suure algatusega, siis see teekond, kuidas Eesti tuleb sellest asjast välja nii et oma nägu ja käsi ei määri ja põhimõtted alles jääksid ja väärikus säiliks. Noh, see peab olema küll üks üks kõva mustkunstnik, sest et nüüdses olukorras, kus Tartu rahu asi on, on meil nagu preambuli sees, me oleme alla kirjutanud ja ratifitseerinud selle lepingu ja, ja mida iganes ka juristid ei räägiks oma oma väga-väga-väga targas keeles. Kui me läheme ikkagi nüüd välja piirilepingule, mis ei sisalda ühes, ühes, ühel või teisel kujul ühes või teises vormis viidet Tartu rahule, mis ei ole ainult piir, aga mis on ka piir see oleks ikka väga näotu allaandmine ja sellest olukorrast praegu välja tulla nii-öelda algataja rollis, see peab olema ikka paras mustkunstnik, muide, me sel teemal räägime pikemalt ka teisipäeval ETV saates vabariigi kodanikud, nii et spetsialistid on, on koos ja, ja vaeva neid võimalusi No aga ma küsiks, et kas siis on parem, et, et ehk poliitilisel kombel nagu pea liiva alla peita ja öelda, et praegu liiga keeruline küsimus, et unustame selle veel 10-ks aastaks või et see ei ole ju ka väga-väga mõistlik, seda enam, et kui nüüd jälle ma ei tea, mina nagu küsiks jälle hästi lihtsalt, et aga mida siis selle Tartu rahu all ikkagi nagu tegelikult mõeldakse, sest sest samas me oleme ju kõik tegelikult tõdenud, et, et eks see piir jääb jooksma enam-vähem sellesse kohta, kus ta, kus ta nüüd praegu on tõmmatud ja kus ta nüüd juba 20 aastat Eesti ja Venemaa vahel on olnud, et ega ega seda seda selles tähenduses jälle, noh, mida sa, Tartu rahuleping siis ikkagi nagu õieti õieti seal. Räägin on Sulev selles kontekstis, et, et 2005 pandi sinna preambulasse, see asi sisse ja, ja, ja sellest loobumine nüüd on, oleks, oleks ikka täiesti nagu enda näo mahamatmine, et, et kuidas sellest välja tulla, muidugi ka, ega, ega piiri asukoha üle ei olegi ju mingeid vaidlusi, ei saagi olla. Eesti sõjavägi ei ole veel nii kõvaks kasvanud, eks ole. Aga, aga see, see nii-öelda noh, mitte mitte just õiguslik pool, aga, aga just selle selle nii-öelda väärtuste poole kuidas, nagu sellega hakkama Kas sa äkki ei ole pigem jälle mingi selline natukese endasse sisendatud, uh, kus, mille puhul noh tegelikult tegelikult kui me hakkame nagu rahulikult mõtlema, et siis nõuab ilmselt natuke julgust tunnistada, et sellest loobumine ei muuda tegelikult ka mitte midagi. Ma mõtlen selles, selles, selle sinna lepingusse mitte sissekirjutamine ju tegelikult ei muuda ka mitte midagi. Ja ma tunnistan, et mulle see Tartu rahu rahu ümber jauramine meenutab ajaloolaste pidusid, et on lõpetanud Tartu Ülikoolis ajaloo osakonna ja siis osakonnapeod, siis alati mingi hetk läks jauramine selle ümber, et Tartu rahu tuleb ikka vot selle järgi tuleb vaid jagada ja ei, võtame ikka pool Lätit, aga. Too rahu on Eesti iseseisvuse sünnitunnistus, ütles Lennart Meri. Absoluutselt, mõelgem. Mõelgem selle peale, aga me oleme nüüd sunnitud oma jauramisega tõesti ära lõpetama, nagu ka Tartu ajaloolased. Ja, ja seekord on tõesti meie juttudel ots peal. Lihtsalt aeg on pöördumatult ümber. Heidit Kaio, Sulev Valner ja Aarne Rannamäe olid täna rahvateenrite stuudios ja soovime teile kõik koos kaunist nädalavahetust.