Helga ja tera algav helikaja keskendub viimase nädala muusikasündmustele ja neid oli palju. Me kuuleme arvamusi mitmelt kontserdilt. Igor Karsnek räägib Eesti kontserdisarja kuldne klassika avakontserdist 27. septembril Estonia kontserdisaalis, kus Eesti riiklik sümfooniaorkester esitas Olari Eltsi dirigeerimisel debiicii ravilli loomingut. Ene Üleoja räägib Mart Saare 130. sünniaastapäeval, 28. septembril Estonia kontserdisaalis toimunud kontserdist, kus esinesid kolm koori. Estonia seltsi segakoor, segakoor, huik, Ülikooli kammerkoor, dirigendid Heli Jürgenson, Kaspar Mänd ja Triin Koch. Eesti file monia Kammerkoor Daniel Rossi juhatusel avas hooajakavaga Tobiase reegeri loomingust. Nigulistes jagasid kontserdi järel muljeid Katrenhia Olav Ehala. Tiiule valt räägib Rahvusooper Estonia rahvusvahelise muusikapäeva ooperi kaalast, kus esinesid Alfjagamaalova Helen Lepalaan, Jussi Meriganto lükk rahvusooperikoor ja orkester, dirigeeris Vello Pähn. Muusikauudiseid laiast maailmast vahendab nelevasteinfeld. Eesti teatri- ja muusikamuuseumis esitleti rahvusvahelisel muusikapäeval Eesti klaveriehituse haruldast pärli 1008.-ks ja seitsmeteistkümnendal aastal Ludwig Erigi poolt valmistatud tiibklaverit. Tegemist on vanima Eestis valmistatud ning tänapäevani säilinud klaveriga. Esitlusel rääkisid unikaalse leiuajaloost korrastamisest ning kõlalaualt leitud pikantsest tekstist muuseumi muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste, Tallinna linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakas ning konserveerimisprotsessi läbiviija Mati Raal. Mina olen toimetaja Kersti Inno, soovin teile head kuulamist. Sülgaja. Eesti kontserdisarja kuldne klassika avas Eesti riiklik sümfooniaorkester Olari Eltsi juhatusel möödunud nädalal. Kontserdid toimusid neljapäeval Estonia kontserdisaalis ja reedel oli see Pärnu kontserdimaja. Hooaja avakontsert. Tallinna kontserdil käis Igor Karsnek. Mis mulje jäi sellest kontserdist? No ma hakkaks kõigepealt suurimatest asjadest nagu peale, et kontserdikava ülesehitus oli selles suhtes kuigi tegemist oli kuulsa klassikaga ja, ja kõlasidki impressionismi klassikute ainult siis ravilli, ainult TPS-i orkestriteosed ei olnud kontserdikava klassikaline, võib-olla selles mõttes ütles, et terve kava koosnes sümfooniast piltidest, olgu nad siis nad pealkirjastatud kas nagu fauni pära suunad, mis on ju sümfooniline prelüüd või siis prodelli tsükkel hispaania rapsoodi, mis on sisuliselt on ju süüt, samuti vokaaltsükkel jaapani solisti, eri Nakamura ka ja sisendi püsikujundid, mis on ka süüditsükli vahepealne mitmeosaline vorm, nii et et tegelikult natukene ootamatu oli ehk see Olari Elts dirigendina ei võtnud garaaži ühtegi teost, mis oleks olnud üles ehitatud mingi läbivale sümfoonilise dramaturgia Ale. Me teame, viimaste aastate võistlused on viimase 10 aasta jooksul Olari Eltsi. Kui väga head dramaturgi närviga dirigendid siis neljapäevakava, millest me praegu räägime seal dirigent kui helipiltide taasesitaja, maalija publikuna sooja on ette, et see on Olari Eltsi kui dirigendi jaoks ja sellise sümfoonilise närviga dirigendi jaoks võib-olla natukene ootamatu, aga, aga väga värvilahendus. Vaieldamatult oli see kontsert nii stiili, nii esituse kui orkestri orkestrigrupid tavalised kui samas ka ülesehitussuhtlus äärmiselt terviklik. Kuigi pidepunkt on isegi rohkem kui sellesse kavasse süüvida, sest ühelt poolt impressionismi klassikud, aga teiselt poolt hispaania motiiv, sest noh, kõlasid härra Willi, Hispaania rapsoodia toode, püssi kujundit, teine osa, Ibeeria, mis on ju ka Hispaania temaatika ja vähe sellest Esmeni kontserdivool lõpes Ravelli hispaania rapsoodi osaga pidu, aga kontsert ise tervikuna kontserdikava lõppesid püssiosaga pidupäevahommik tsüklis kujundid, need selliseid allusioone, selliseid mõttelisi kaari oli ühesõnaga kavas kahtlemata olemas. Minul oli selles suhtes huvitav jälgida, et kuivõrd erinevalt ja kuidas kujundab Olari Eltsi dirigendina nüüd ühe patravelli ja teiselt poolt TPS-i selliste orkestraalset kõla pangast ja telekat üsna ootuspäraselt. Järgmiseks oli nahad, Elsa dirigendid olid lihvinud orkestri ansambli töö peenust, ansambli nüansse hasart, artikulatsiooni, seid nüansid. TPS-i puhul pigem oli see värvide mäng rahatud üles dünaamika nüanssidele. No välja arvatud mõned episoodid näiteks püsikujunditest see esimene osa tänavatel ja kõrvalteedel, seal on selline ansamblile mäng tegelikult täpselt sama peene tekstuuriga nagu ravilli puhul, pluss veel järgmine osa, sisemine nokk, torn, kus on eriti kaunikõlaline inglissarve sooloosa öölõhnad. Nii et võib siis öelda, et Aravell oli ühtemoodi värviline tänu teenetud kestri ansamblile, mängudetailidele ja artikalatsioonile ja ütleme, DBŠ tulid värvid pigem siis läbi nüansseeritud dünaamika. Ühelt poolt ja siis tempolised sellise voogab saavutamiseks läbi loogiliste väikeste fantaasiarikas tempo, laiendust ja tagasitõmmet, kõlalevi, balleti läbi tehtud nimodi. Kuidas läks Jaapani sopran eri Nakamura kaasa dirigendi Olari Eltsi taotlustega temale solistiks Ravelli Shere saalis? No siin paari sõnaga peaks Nakamura kohta veel nagu seda rõhutama, et on hästi nooruke sopran, aga oma noorusele vaatamata on ta näiteks komment Guardianis väga edukalt asendanud. Anna need Recot kui seda juttu, mis kaval lehes on kirjas, kuidas seda uskuda. Ja kui mitte uskuda, siis tema selline vokaalne väljendusoskus sobitus väga hästi, härra tellisstiiliga, seda tegelikult. Nakamura on ju ooperilaulja, eelistatult klassikale ooper, nüüdse tsükle Shere, saad, seal on panused natukene teises valdkonnas väga poeetiline lugu on tunda ravimi puhul sellest mingit sidet, sellise hilisromantilise mõtlemise hilisromantismimehhanismiga näete, et võib-olla see lugu isenesest mingis mõttes on ravilises võib-olla kõige vähem impressionistliku teos kui teised. Aga õnneks Nakamura sobitus sellesse stiili väga empaatiliselt, ta ei forsseerinud kordagi häält. Ja nii palju, kui mina jälgisin, oli väga hea teineteise mõistmine Olarentsiga vähemalt selles tähenduses. Et kõigis kolmes osas, aga eriti esimesed, mis belglased Aasia, et seal andis Elsa dirigendina redutseeritud orkestrit niivõrd peenete, andis Nakamura vokaalset mängu ja siukest poeetilise väljendusruumi ja need, ma arvan, et kui me nüüd vaatame seda kui instrumentaalkontserdi asemel kõlanud lugu siis teatud mõttes on Well läinud vokaali käsitlemisega nagu instrumentaalse teed ravilist ooperihelilooja, kas me ju ei räägi, eks ole, küll, aga võime rääkida sellest, et Rovellis stiil, vokaalstiil, eriti seis orkestri kontekstis vokalist instrumentaalne ja vaata sellega sobituse eri Nakamura muidugi väga hästi. 130. sünniaastapäev sai tähistas koorikontsertidega Tallinnas, Tartus, Viljandis. Seekord olid ühinenud kolm koori Estonias seltsis Porschega Korfic ning Tartu Ülikooli kammerkoor. Dirigendid olid Heli Jürgenson, Kaspar Mänd ja Triin Koch. Palusin stuudiosse Ene Üleoja, kes käis kuulamas kontserti Tallinnas. Kuidas saare laulud Tallinnas kõlasid? Säärelaulud kõlasid Häski. Kõigepealt see tore kooslus kolmest väga heast koorist andis väga kauni visuaali reaalse pildi, jaga kauni kuuldepildi kooriv värv oli väga särav, nooruslik, mis võimaldas muidugi dirigentidel ka oma taotluse realiseerida. Igatahes oli see suur rõõmupäev, ma arvan kõigepealt meie generatsiooni vanema generatsiooni koorijuhtidele, lauljatele, kes meie oleme Mart Saare peal nagu üles kasvanud. Ja me teame ju nüüd üks paarkümmend vastajate Mart Saar kuidagi niisuguses vaikelus, et me teda harva kuuleme ja seda huvitavam oli kuulda ja kuulata, et mida teeb nüüd see põlvkond, noor põlvkond, kellel tegelikult puudub ka see järjepidevus saarega ütleme nii tihedalt, nagu meil omal ajal oli. Ja seda rõõmustavam, oli tõdeda, et me ikkagi mõtleme ja tunneme üsna ühtemoodi, kuigi väikeste erinevustega, mis on päris loomulik aeg, läheb edasi muusikaliselt arusaamad, kriteeriumid, mõnevõrra muutuvad ka tunnetuslik foon muutub, nii et siin oli ütleksin niisugusi, võimsaid, ülelende, tundlikke detaile, rõõmu muusikast, niisukeseid, komplitseeritud, helikeelest rütmipildist. Võib-olla väheseks jäi vähemaks, jäid ämbrite mängu, et see domineeriv, nooruslik kõla ei tahtnud kuidagi ennast painutada erinevate meeleolude alla, mis võinuksid rikastada veelgi ilusaid esitusi, mida me kuulsime. Siin oli ju ikkagi väga ilus läbilõige saare loomingust, me saime siin kuulda niisuguseid uhkeid noh, ma ütleksin nagu massiivseid esitusi, kus kolm koori koos laulsid ja ka väga väikesi, pisid taimedega kaunistatud üksikute kooride esitusi. Kui ma üldmuljet veel võtaksin kokku, siis ma ütleksin niiviisi, et koos lauldud palad ei moodustanud siiski koori, vaid see oli ühendkoor. Lauldi koos, aga mitte alati ei olnud kokkulaulmine. See ei ole etteheide, sest me teame, et koorid tõepoolest ei saanud ju koos palju harjutada. Nii et see oli niisugune ühendkoori esitus. Laulupeol ikk esitus, mis mõnevõrra võttis maha ju ka võimalusi kerigentidel olla võib-olla detailirikkam või rohkem, sest Kokkulaulmise aega nagu mina nimetan kokku elamise aega lihtsalt oli vähe. Ja mõneski loosse andis ennast tunda. Juhul kui dirigenti tulid oma kooridega, oli muidugi deta railia nüanssi märgatavalt tundlikum, kindlam ka dirigent tundis ennast kindlamana oma koori ees on kõik loomulik ja, ja loogiline. Mina omalt poolt lisaksin, et kui nendel kolmel kooril olid kolm kontserti juba selja taga, siis hüppas saares Mart Saare maja kõrvalmõjusid nad juba ühtse koorina ja see on hämmastav, kui kenasti see koor kõlas seal sügispäikese käes. Ma täiesti usun seda, sest koorikõlale ei olnud ka siin mitte midagi ette heita, aga lihtsalt siin tulid mõned, niisugused väikesed nihked ja nihestumised rütmipildis sünkroonsus, teinekord väikesed intonatsiooni vead just teatab mingi noh, niisugune kohmetus veel ja huvitav on see, kui seda niisugust kohmetust oli alguses esimese poole ühendkoorile lugudes nagu rohkem tunda, siis lõpus tehti juba väga hea tulemusega need viimased lood. Ma toon siin eriti välja Kaspar Männi poolt juhatatud siiam leelo Liinas toodu. See oli nii hea kujunduse energiaga läbi viidud, et vaat siin oli küll nüüd juba nii-öelda ühtelaulmine enam ühislaulmine ja sama, ma ütleksin ka ja mis oli tõesti minu jaoks hämmastavalt hästi läbi viidud oli noore veljo veeritäge Triin kohviga. Ma tean selle laulu raskusastet ja komistuskivisid ja seda kolme koorikal lühikese ajaga kõlama saada ja ka sisuliselt paika panna, see oli suur, saabuda juhtus nii, et need jäid väga eredalt, meeldesaare puhul ongi jutuks olnud, et need tema laulud nõuavad suurt koori, miks just suurt koori? No kõigepealt see Mart Saare ja lihtsalt ei olnudki väikesi koore, Mart Saar kuulis suur skoor. Ja kui ta seda koolis, siis ta arvestas selle materjaliga, sellepärast et Vetik, kes oli tema, noh, nii-öelda ihu dirigent, nagu öeldakse, töötas ju ikkagi niisuguste 100 pealiste kooridega, mis oli tol ajal traditsioon. Ja kui me arvestame suurt koori, siis tema käest me saame ju aeg-ajalt nõuda märgatavalt rohkem rohkem pikka dramaatilist arengut. Ka suure koori pianod on hoopis tihedamat ja vaat siin oligi mul niisugune väikene niisugune küsimus, et miks noored dirigendid ei risk, kui minna suure kooriga pianosse. Et näiteks väga ilusasti muidu juhatatud luule see ei tule tuulest. Kasutas vähe ära võimalust tulla suure koori peanoga mängima. Et väikeses kooris näiteks jääb õhukeseks ja niisuguseks õrnakeseks, aga suure koorikadele tekib üks energiaväli taha ja ma mõtlesin just niimoodi, et midagi ei ole parata, meie noor põlvkond on üles kasvanud kammerkoori külade sees ajal ja nad nagu ei taju suure koori kõiki võimalusi, mis nendel käes on forte küll, aga et sa tuled teise suunda ka ja saad sealt väga efektseid niisugusi nüansse kätte. See nagu jäi kasutamata. Ta vahel nii et siit edaspidiseks idee tihedamini kokku saada suureks kooriks. Need kolm koori nüüd nagu moodustasidki umbes taolise suure koori, nagu oli Mart Saar. Jah, ja ega see koor ei pea just sajapealine olema, minu meelest 60 on juba suur koor ja mina igatsen, et üks koorijuht, mõni noorem koorijuht kasvataks oma koori niukseks 60 päiseks. Tähendab, poleks vaja statsionaarset suurt koori ja siis ma kujutan ette, et koorijuht ise hakkab tajuma ühte, teist kõla välja kõlapilti, mida ta saab kasutada teistmoodi kui kammerkooriga töötades. Ma pean ütlema niimoodi, et kuna ma olen olnud kammerkoorilaulja kaua aega, siis ma tean, kui suur on vastutus ja kui palju nõuab see niisugust häälelist kontrolli, et seal saavutada üks, noh, kas õiglus, kaunisbjaanolegaato, pikad tõusud mida tahes ja samal ajal seal ma tean ka, et suures kooris sa saad mõnikord nagu puhata ja see ei sega üldist kõlapilti ja sa annad jälle oma panuse. Ja mulle on meeldinud endal töötada suure kooriga. Kas nüüd sellel kontserdil oli võimalik kõiki neid koorega eraldi kuulata ja kõiki koore oli võimalik kuulata, noh, eraldi millised olid kõla erinevused? Ma ei tooks välja kõlaerinevusi, sest koorid olid suhteliselt lähedase kõlaga, niisugused heledad, nooruslikud sirge tooni andmisega noh, eriti lähedased üksteisele on muidugi huik ja Tartu Ülikooli kammerkoor, võib-olla pisut küpsemana erineb Estonia seltsi segakoor ja mul on ka tunne, et siin on küsimus ka koorijuhi enda tööstiilis maitses eelistustes. Kuna Heli Jürgenson on ise väga hea vokalist, siis on tunda, et ta on töötanud koori vokaaliga väga teadlikult. Ja võib-olla sellel kooril on rohkem niisugust ümarust toonis Hoycon noortest inimestest koosnev koor ja seal on väga palju tõesti seda nooruslikku huikamist niisukese, kauni, selge, veel natuke lapselikku häälega kohati, aga kõik see on meeldiv. Ma tahaksin rõhutada väga, aga Tartu Ülikooli kammerkoori esitusi. Nad olid minu meelest ühed süvenenumalt esitused üldse. Ja võib-olla ka värvikamad. Loomulikult ma ütlen niimoodi, et intonatsiooni vigu me leidsime aeg-ajalt siit ja sealt. Mul on tunne, et lihtsalt ettevalmistusaeg oli küllaltki lühike ja taidluskooridele ebamugav, sest septembrikuus tavaliselt nii-öelda amatöörid hakkavad alles selga sirutama ja jõuavad kuskil, ütleme, detsembrikuuks juba tasemele. Nüüd siin on olnud suvi, vahel muidugi siin on olnud ettevalmistavaid laululaagreid, aga vahetevahel jäi niisugune mulje, et võib-olla ettevalmistusaeg ei olnud kõige soodsam. Aga üldiselt jah, Tartu Ülikooli kammerkoori kohta ma ütleksin, et nendel oli niisugust detaili soovi ja tämbri soovi nagu kõige enam tajuda ja kuulda. Mis puudutab nüüd seda noort segakoori Hoik, siis siin oli palju rõõmu esituses. Ja see rõõm oligi hädavajalik, sest ma tahaksin teid vajutada ühe väikese niisuguse pedaali peale, mis kõige paremalt võib olla. Rõõmu ei tee minu jaoks kõik aeglased tempod olid igav. See on küsimus, millele peaksid mõtlema noored koorijuhid. Kuulekas aeglane tempo ei tähenda igavust. Ka aeglases tempos toimub kogu aeg mingisugune pulseerumine, aeglane tempo ei tohi lugu teha, haledaks. Ja teine asi on veel see, et vahetevahel mulle tundub, et ei ole sidet teksti ja muusika vahel, võetakse lihtsalt muusikalised terminid ja ei loeta sõna alla. Nüüd üks minu jaoks mitte ainult selle kontserdi esitus, vaid ma olen mitmeid koore kuulnud, kuna see on olnud ka üks ühe meie konkursi kohustuslik lugu. See on Mart Saare vihmakeni Vellekene. Siin ei ole tegemist üldse aeglase tempoga, teda lauldakse lausa polka tempos. Ja tegelikult on see ju kaebelaul, see on nii-öelda halva ilma laul, nagu öeldakse, karjaselaulud on hea ilma laulud ja halva ilma laulud, eks ole, vihmakeni väljakene mul ei ole mitte kuskile mujale minna kui kuuse alla. Ja kui seda lauldakse polka tempos, siis minul tekib küll küsimus, kas ikka nii on, nii et vahetevahel tekib lihtsalt küsimus selles, et kas me oleme sõna lugenud ja mõistnud. Üks nendest on tere kuusi ja tere petel, ma mäletan, kuidas sellega töötas minu kauges nooruses õppekooriga Tuudur, Vettik tik. No tema on meil tuntud Eestis kui üks diktsiooni fanaatik, ta on väga rõhutanud eesti keele kolmanda välte tähtsust. Ja siis ma mäletan, kuidas ta seda teksti meiega läbi töötas ja kuidas ta ka läbi sõnade lõi karakteri. Kuused, suured, sirged võimsad, nendest tehakse midagi praegu, kui ma seda lugu kuulasin, kui ma ei oleks seda teksti teadnud ja ma panin silmad kinni, ma kuulsin siukest natuke nukrat ilusat laulu. Aga ilma nagu sellesse jõuta või väeta, mis seal sees on. Nii et sõna muusikas seos on probleem, mis tahaks natuke rohkem järelemõtlemist. Aga muidugi nüüd ärgu need kriitilised märkused võtku maha kogu seda rõõmu sellest sündmusest endast sellest päevast, mis oli nii ilusasti maha märgitud võimaluses taas kuulata, Mart Saar, te siiski väga heas ettekandes kokkuvõtvalt ma mõtlesin, et huvitav, kuidas Mart Saar rõõmustaks praegu, kui ta näeks neid geni lauljaid ja kuuleks siiski väga häid ettekandeid. Võtame maha need väikesed, aga mis oleks võinud veel paremini olla? Tegelikult tervikkontserdist kujunes koos linnateatri näitlejate vahetekstidega Mart Saarekirjadest ja ja mälestustest. Jah, see oli väga hästi koostatud tervik, mõtleksin sinna vahele ka orelipalad tõid vaheldust. Need vahetekstid olid vaimukat ja toredasti valitud erinevatest aegadest erinevate inimeste poolt öeldud mõtted välja, kaasa arvatud Mart Saar ise. Need tõid saali niuksed, rõõmsa elevuse ja muidugi palju tänu Tiia järgile, kes ju alustas seda kontserti väga ilusa ettekandega Mart Saarest. Kõik see kokku moodustas niisuguse, ma ütleksin, kultuurilooliselt olulise sündmuse. Ega me ei kuule ju enam kihti Mart Saarest, sellepärast oli see eriliselt, et noh, niisugune tähelepanuväärne. Ja ma ütleksin niimoodi, et Mart Saare loominguga me tegelikult koorile ummikuga saame veel kord kohtuda. 25. novembril, kui kooriühingu poolt on korraldatud ka Mart Saare loomingule pühendatud kooride kontsert, sinna on haaratud kaasaga naiskoorid ja meeskoorid, nii et see pilt toob veel mitmekesisemaks. Et võimalusi on veel, Mart Saart kuulata. Ja seega teadvustatakse Mart Saar tänapäeva põlvkonna koorilauljate Teadvuses, ja vaat, see on õige, mida sa ütlesid, mulle meeldis ka just see, et, et nüüd see noor põlvkond lauljaid sai, noh, nii-öelda kogeda Mart Saart, muidu räägitakse ainult, et oli, aga mida ma veel tahan öelda meie jutu alguses, mis veel ei läinud eetrisse, me rääkisime sellest, et aeg on nii palju edasi läinud. Kooride kavad on muutunud komplitseeritumaks, helikeel on muutunud keeruliseks. Et kui siin mitukümmend aastat tagasi no Mart Saar tundus mõne kori jaoks nagu täiesti ületamatu siis praegu on kooride suutlikkus oluliselt kasvanud ja nii-öelda Mart Saare väga keerulised lood ei osutubki nii keerulisteks, nagu nad kunagi näisid meile, nii et progressiga On olemas aitäh enioriaaja. Eesti filharmoonia kammerkoor Daniel Rossi juhatusel avas hooajakavaga Tobiase ja reederi loomingust kolleeg Karim kopra küsitles pärast kontserti Nigulistes publiku seas viibinud Katrin ja Olav Ehalat. Milliste muljetega nad koju lähevad? Väga hea emotsiooniga ma arvan, et selliseid kontserte on väga vaja ja see idee panna kokku ühel ajastul ühel ajal elanud kaks erinevat eri rahvusest heliloojat, kuigi mõlemad on ju ka tobias, on Saksamaaga tihedalt seotud hea idee ja süda tilgub ainult sellepärast, et meie kontserdielu on läinud nii tihedaks, et tänan veel kolm kontserti, kus oleks tahtnud viibida. Aga see kontsert tõepoolest andis väga hea emotsiooni. Koori kõla, dirigenditaotlused, ilusad, dünaamilised kaared, polüfoonia häälte väljajoonistamine. Kõik oli minu arvates väga-väga perfektne, väga hea, väga nauditav ja kaunis. Ja selles hoones selline muusika just väga-väga suurepäraselt kõlab. Katrin Ehala, teie olete vokaalpedagoogi ja ise ka tegelenud palju vokaaliga, et kuidas teile tundub, kas filharmoonia kammerkoori saund kuidagi muutub ajas? Eks ta ikka natuke muutunud ja mitte natuke, vaid ikka kõvasti paremaks. Sest kui meie alustasime, siis ma julgen küll öelda, praegu võib-olla paremad kooli koorid laulavad juba sellel tasemel. Et mitte midagi halba sellega mõeldes, aga tõesti tase on ikka tohutult tõusnud ja täna väga meeldis ka ja mulle meeldis väga see, kõlab viht, sest selline selline läbipaistev, selline kui akvarell, see oli äärmiselt nauditav tõesti, nii et lihtsalt võib ikka väga õnnelik olla, et meil on selline vaieldamatult maailmatasemel koor, Endal kodus olemas maks, reegel Tobiase looming on see selline väga nõudlik koori repertuaar, millega igaüks ei saa hakkama. Ma usun küll, et see nüüd päris isetegevusele käiks nagu üle jõu ja selle tõttu eriti oli rõõm kuulda sellist noh, ütleme ikka täiuslikum esitus, see teeb ikka väga õnnelikuks. Et see on meil kõik endal oma kodus olemas. Et ma võin öelda, et kui mina olin noor, siis sellist kõla ei olnud Eestimaal ühelgi kooril ja selleks, et seda kuulda võis. Kas plaat tuli siis muretseda või sõita välismaale ja nüüd on see meil kõik endal kodus. Selline ilus koori kõla on meil endal olemas. Ma tahtsin öelda seda, et, et päris nii ei saa öelda, et isetegevuslased ei saaks hakkama, eks teie tea, laulupeo laulupeol. Aga loomulikult see on hoopis teine, teine kõla ja teine tõlgendus, mis täna siin, aga rääkimata nendest teistest Tobiase Polifoonilistest teostest neid lasti, ei tasuks ilus kooridel üldse üritada proovida. Kummad nüüd värskemalt kõlasid kast, Tobiase lood või reegeri. Kas sellise võrdleva kõrvaga kuulasite? Nad olid selles mõttes erinevad, et reederi tood olid rohkem inimesed väga viimistletud ette valmistatud Karentsidega. See on tunda stan nautinud kadentside väljajoonistamist, Tobiase teosed olid märksa nõudlikumad ja Polifoonilisemad. Samas reeglid, kabeli lugu, jällegi see meloodia ja see oli just jällegi temale väga-väga omane, väga-väga grammatiline ja väga keeruline. Noh, iseenesest väga huvitav võrdluspilt tekkis nende kahe vahel. Nii et teie muljed on ainult positiivsed, positiivsed. Liiga ja rahvusooper Estonia tähistas rahvusvahelist muusikapäeva suure ooperi kaalaga kolmandal oktoobril Estonia kontserdisaalis. Seda. Kuulamast Tiiulevalt no kõigepealt ma tahaksin võib-olla alustada sellest, et mulle seekord väga imponeeris kõigepealt. Sest tavaliselt niisugustel kala kontserditel, millesse ma suhtun küllaltki skeptiliselt, sest et nad kujunevad nii ühel kui teisel puhul toretsevaks, kuid kuna kava on kirju, siis ta jääb niisuguseks natukene sisuliselt tühjakeseks, aga seekord oli kava hästi koostatud. Mingisugused sideliinid olid mõningate numbrite vahel ja just nimelt c orkestri kõla. No ma olen seda juba aastaid toonitanud, et minu meelest Estonia teatri orkester on väga kõrge kvaliteediga, aga kui teda nüüd eksponeeritakse mulle kontsertsaalis, kus ma kuulen kõike väga selgelt ja sealjuures teine moment, et nendel kontsertettekannetel on alati olnud probleem peaaegu alad, et kui on suure sümfoonilise niisukese arendusega orkestripartiid, siis sageli dirigendid unustavad endid nii-öelda orkestriga kahekeisi ja laulja vaesekene seal sellel samal pinnal olles, noh, ma mõtlen, füüsiliselt kaetakse lihtsalt ära ja sellist tundliku dünaamikaga ülimaitsekalt mängleva, et ettekannet, no tõesti, ma ei ole tükk aega kuulnud, niiet kummardus Pähnile. Ja muidugi orgistrantidele, kes ikka on muidugi teatri mängijatena harjunud lauljat kuulama, mitte et nad ei eksisteeri lihtsalt kui üksus omaette, vaid tõesti sobitusse kõik ülimalt maitsekalt kõlaliselt ja just nimelt see dünaamiline tasakaal, see oli kohutavalt meeldiv ja lauljad, kes olid, no minul on olnud õnn Alfjagamaalovaga näiteks kuulda gaasiranud Boschaki Roczani Helen Lepalaan, kuulata ka Saaremaa kontsert lavalt. Aga nii jussi Merigandad, kuulsin ma esimest korda ja lüükro vääri kriibekist ka samuti esimest, sest mina kuulsin Fausti läbi mängu, kus nimiosa laulis Oliver Kuusik Super kvaliteedis, minu jaoks aga laiale kuulajaskonnale ma usun, olid kõik need nimed täiesti uued. Kõigepealt noorikutest rääkide seal fiaga Mallova ja Helen Lepalaan on mõlemad lõpetanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia üks natukene varem, teine hiljem jagama. Ta õppis meil Anu kaaluklassis siis Soomes nende uhkuse Anita Välgi klassis ja nüüdseks on temast kujunenud tõesti, noh, ma ütleks ikka väga huvitav, omapärane, väga kauni häälega ja eriti ma rõhutaksin, see on minu kõrvale. Tundub nii, et tema tehniline baas võimaldab väga kaunilt laulda stoni Tšetiti Rossiinid. Mul ei ole suur hääl, aga see on niisuguse hea lenduvusega ja tema karisma, see on pööratud niivõrd kaunis nii füüsiliselt kui oma muusikalise mõtlemise poolest. Ja Helen Lepalaan samamoodi una, tal on ka erakordselt hea väljanägemine, ta on niisugune ja sihvakas ja nüüd kuna temast on kujunenud väga kaunis kõrge metsosopran, siis ta on tõesti nagu loom toodud niidituse alastusse sextuseks ja esin näiteks roosikavaleri oktav jaan ja kõik need nii-öelda need püks rollid ja muidugi ka lihtsalt puhtmuusikaliselt on ta väga huvitav. Tema c5 võib lugeda, et ta on väga palju laulnud ka kopsakaid suurvormide osi, nii et naga toredaks lauljaks kasvanud mis mind võlub, tähendab, kui laulja on oma loomuliku seesmise säraga laval, mitte ei too mingisuguseid väliseid nii-öelda rolli kujundeid ja ei tee mingisugust nihukest publikuga mängimist nii-öelda halvas mõttes, ta on kõigest sellest prii ja äärmiselt ilus oli see roosikavaleri duett, see on tõesti maailmas kohutavaid kuulus. Sest see nagu roosikavaler oktav jaan tooks selle hõbedase roosi kui nii-öelda saadik noorele Sofiile ja see muusika juba nii lummav ja pähkli dirigeerimisel orkester teostas seda suurepäraselt. Ja tore oli see, et kamalowassofii rollis tab, pöördus pilguga oktav jaanipoole toimus ühesõnaga ka see niisugune kontakti loomine partneriga ja nende hääled kõlasid väga hästi kokku ja et nüüd ma tean, et siin kuskil kuu aja pärast tuleb kontsertettekandes roosikavaleri ja solistide nimekirjas, ma nägin ainult seal nii-öelda nimekirja teises pooles, ilmselt pisirollides ainult meie lauljaid. Minu jaoks jääbki see küsimärgiks, miks nii vähe kasutatakse meie laule Neid sest, et publik saab aga siis, kuna ma olen ikka päris tihe teatris käia. Publik on ju tegelikult enamuses võõramaine ja mis oleks ju kõige parem meile nii-öelda au ja kuulsuse toomine, kui me näitaksime sellele külalispublikule meie endi väga häid laule. Jätkame Tiiule Ewaldiga jutuajamist ooperi galal esinenud mees solistidest. Löök rub vääri vastu, oli mul muidugi suur põnev igavus, sest ma olin lugenud neid Fausti mitut arvustust ja sealt jäi mulje, et noh, ei olnud nagu päris tema roll või ma ei tea, mis talle ette heideti. Ja nüüd, kui ma teda kuulsin nii-öelda elusast peast Bergitia putsiinid laulmas, siis ma sain aru, milles on probleem, laulja ei ole Kuno laulja, ta on erakordselt hea Verdi ja Putšiini laule ja nii maskuliinsus. Sihukese paritonaalse põhjaga tenorit kuuleb ikka väga-väga harva. Domingo oli niisugune maailma lavadel, kes kasvas paritonist ja ja ma isegi julgeksin öelda, et mingisuguse tiitonatsioonid kohati tuletasid. Meelde tähendab see niisugune ka tihe hea maskuliinsus, mis mulle väga imponeerib ja väga suur suveräniteeti kõrgnootides. See kõik tulidel väga ühe värviga ja tal ei olnud näha mingit pingutust, nii et äärmiselt sümpaatne mulje, et ma väga loodaks, et teda saab just nimelt tulevikus mõnes Verdi Putšiini ooperis kuulda aga jussi, Meriganto Merigando on alles noor inimene, ta on praegu alles magistrandi ja tema suur pluss see, mida võib lugeda, et ta on Viola da gamba mängija ka. Noh, see on selge siis, et tema musikaalsus, see on tema suur vait ja hääl on niisugune väga huvitava tämbriga, ma ütleksin siiski rohkem pass. Ma imestan, et Helsingi ooper on teda praegu vabakeel on võtnud rolli peale, ma ei kuule seal praegu Mozarti lahliad märktatist oli üks väike arened sellel skaalal, see oli väga huvitav ja muidugi väga ilus oli. Näri Tanheliserist volframi ehatähelaul, see oli väga ilusamusi Kaarsusega väga niukse, ühtse mõtlemisega orkestri ja just eriti tšellode rühma. Niisugune see, see on praegu lihtsalt vaimustav, kui ilus on Estonia orkestri tšellorühma praegu ja üldse kõik puhkpillid ja väga arenenud on see orkester ja mängivad kõik väga hästi, nii et see oli väga ilus kooslus, mis temal tekkis muusikalises mõttes orkestriga. Aga temal enna ilmselt veel pikk tee ees, et ta leiaks natukene selles hääles nihukest fokusseeritust praegu minu kõrvale vähe ja aga igal juhul väga huvitav muusik. Kokkuvõttes võib öelda, et oli elamuslik konaaliga väga elamuslikul. Aitäh Tiiule, valdu, muusikauudised, maailmast. Muusikauudised. Londonis toimus 29. septembril raamatu Arvo Pärt in conversation esitlus. Esitlusel oli kohal ka helilooja ise ja nii said Arvo Pärdi talendi austajad raamatusse ka autogrammi küsida. Tegemist on esseede ja intervjuude kogumikuga, mis on väikeste erinevustega ilmunud juba nii saksa, Itaalia kui ka eesti keeles. Eestis raamat tuntud pealkirja all Arvo Pärt peeglis. Raamatu esitlusel oli kohal üles ja inimese, kes soovisid klassikalise muusika elavat legendi oma silmaga näha. Arvo Pärt nägi ka ise raamatut esmakordselt alles esitlusel, sest esimesed eksemplarid pääsesid trükipressi alt kirjastaja kätte alles mõned päevad enne raamatuesitlust. Tolki AKI pressijuht John O Brien rääkis, et Pärdi raamatu tiraaž on nende jaoks küllaltki suur ehk teisisõnu 7500 eksemplari ja sellest suurem osa plaanitakse müüa nii Ameerikas kui Suurbritannias, aga samuti ka Aasias. Austraalias. Raamat annab hea ülevaate Arvo Pärdi elust ja loomingust ja see sisaldab intervjuusid ja kirjutisi sellistelt autoritelt nagu Enzorestania Leopold, Raul asja saale kareda. Raamatus on trükitud ka kaks Arvo Pärdi kõnet kahelt erinevalt muusikat ka preemiat tseremoonialt. Helilooja Paul Sindemiti Kodulinn Hanov andis hiljuti välja Paul hindemiti nimelise preemia ja selle pälvis tänavu Eesti dirigent Paavo Järvi. Preemia rahaliseks suuruseks on 10000 eurot. Esmakordselt Ta on tiha nous, hinda mitte nimeline preemia välja aastal 2000 ja tegu on sellise auhinnaga, mida antakse välja iga kahe aasta tagant. Varasemalt Nendel aastatel on hindamiti preemia saanud näiteks sellised muusikud nagu viiuldaja Frank Peter Zimmermann aastal 2010 dirigent Gerd Albrecht, aastal 2008 vioolamängija ta pead Zimmermann aastal 2006 ja pianist Daniel paren Paim aastal 2004. Hinda. Preemia antakse Paavo Järvi-le üle 24. novembril Hanau kongressi pargis. Eesti riiklik sümfooniaorkester esmaspäeval, kaheksandal oktoobril esmakordselt kontserdi Helsingi musikid alas ja kontserdil soleerib äsja muusikaajakirja grammofon. Aasta artistiks valitud Malta päritolu tipptenor Joseph skaleia. Kontserti juhatama tab itaallane Julianna Karella ja ettekandele tulevad aariad ja avaja vahemängud itaalia ja prantsuse ooperitest. Joseph ka leia rahvusvaheline karjäär sai alguse 1997. aastal, mil ta vaid 19 aastasena võitis Viinis Belve there nimelisel lauluga Kursi olles muide tänaseni konkursi noorim võitja. Kaks aastat hiljem jõudis ta au hinnalisele kohale kaablassi Domingo operaalia konkursil. Hetkel on tipptenori repertuaaris 28 päri rolli. Ta on salvestanud mitmeid pikalt edetabelite tipus püsinud plaate ja laulnud Cowankaadeni laval koos Placido Domingo ka muide ka leiaton peetud sageli ka dominga mantlipärijaks. Helsingi kontserdikorraldajaks on aga kontserdiagentuur, Royal Music Finland ja Eestis esineb ERSO aga juba 12. oktoobril, mil dirigendipuldis on orkestri endine peadirigent Nikolai Aleksejev. Poolas piale stockis avati hiljuti juhius ooperimaja. Tegu on moodsa betoonist ehitisega, mille välisseinu peaks tulevikus. Aga katma lopsakas taimestik. Uue ooperimaja arhitekt Marek Butšinski kelle tööde seas on ka näiteks Varssavi Ülikooli raamatukogu. Uus ooperimaja on Valgevene piiri ääres asuva piale Stocki linna jaoks väga suur saavutus, sest senini oli linna suurimaks teatrimajaks kohalik nukuteater. Peale stock on umbes 300000 elanikuga linn, millel on ka oma sümfooniaorkester, mis rajati aastal 1974. Hiljuti tunnistati peale Stokaga Poola 12-st suuremast linnast kõrgema elatustasemega linnaks. Seal on väga puhas keskkond ja loodushoid ja samuti palju parke. Ja samuti on peale stack üsnagi multikultuurne ja teiste Poola suuremate linnadega võrreldes elab seal kõige rohkem välismaalasi ja mitte katoliiklasi. Ka Poola ooperiteatrites puutub, siis neid on Poolas kokku üheksa. Näiteks peale Stockist 108 kilomeetri kaugusel asuvas pealinnas Varssavis on kaks ooperimaja. Ligi 200 kilomeetri kaugusel asuvas lootsis samuti kaks ooperimaja. Saksamaal on viimasele rajal palju räägitud erinevate orkestrite ühendamisest, et kultuurieelarves kulusid vähendada. Ja nüüdsest ongi ühendatud kaks orkestrit, nimelt Stuttgarti ja Freiburgi raadio sümfooniaorkestrid. Tuline arutelu kestis Edela-Saksa ringhäälingus mitmeid kuid ja leidis ka rahvusvahelist kõlapinda. Raiburgija Stuttgarti orkestrite ühendamise vastu olid näiteks sellised trominentsed muusikud nagu berbulees ja Wolfgang riim. Seega on ühe orkestri jagu muusikuid laiali saadetud ja ilmselt hakkab Freiburgi tulevikus ka senisest vähem kontserte toimuma. Viimase 22 aasta jooksul on Saksamaa sulgenud 35 erinevat orkestrit. Praegune orkestrite ühendamine on selles mõttes esmakordne juhtum, et ühendamise vastu seisid väga paljud muusikud ja tunnustatud artistid. Ja nüüd lühiuudiseid. Tervise Nad on tabanud prantslase, Küprose pianist Tsipren Katsaarist, kes vajas arstiabi keset Berliinis toimunud kontserti, kus ta esitas ferenduslisti klaverikontserti. Esialgu kahtlustati insulti, sest Katsaaris väitis, et ta ei tunnetanud enam oma vasakut kätt. Aga nüüd väidab kad. Saarised tunneb ennast juba paremini, tegu oli tema jaoks väga erilise kontserdiga ning tervisehäda võis tulla pigem hingelisest üleelamisest. Frankfurti lennujaamas on taas probleemid viiulitega. Kui augustis võeti ära Yokohorigoomeqvarneeriv viiul ja sellest saamata jäänud makse 380000 euro vääringus siis nüüd on konfiskeeritud Dresdeni riigi kapelli kontsert Meistri Yuki Manuela Janke Stradimari viiul ja nüüd nõutakse 1,5 miljoni suurust lunaraha. Nimetatud viiul kuulub Jaapanini panifondile. KUI Iisaku harigoomele TEMA Korneeriviiul eelmisel nädalal siiski ilma trahvita tagastati. Ei ole teada, mis saab Yuki Manuela jonkestradiva reviiulist. Vunnis, Beethoven festil tuli aga 30.-sse septembril ettekandele Erkki-Sven Tüüri teoskvations meeshäältele ja keelpillidele. Teos oli kavas kontserdil, kus esinesid hiljard, ansambli ja Deutsche kammerfilharmoonia, Bremen ja kontserti juhatas dirigent Paavo Järvi. Lisaks olid kavaski Yom demošoviismalt ja Johannes Brahmsi teine sümfoonia. Neljal õhtul oktoobris astub tänavale Läti tori üles aga siig Fredi rollis Richard Wagneri ooperis jumalate hukk mis etendub Hollandis ens dev ilming teatris kuuendal, üheksandal, 13. ja 16. oktoobril. Eelmisel hooajal tuli enšedes lavale Wagneri Detroloogia kolmas osassiighrid, kus Mati Turi laulis samuti peaosa. Ja lõpetuseks uudis konkursi maailmast. 30.-le septembril lõppes rahvusvaheline Donald talla Flicki nimeline terrigeerimis konkurss, mille võitis 27 aastane prantsuse dirigent Alexandra Black. Kaasnes preemiaraha 15000 eurot. Aleksandr Black on lõpetamas oma magistriõpinguid Pariisi konservatooriumis ja ta on juhatanud oma muusikutel mitmeid kõrge tasemega orkestreid. Donald teleFlicki nimelisest konkursist soovis tänavu osa võtta 180 dirigenti, kellest valiti osalema 20 muusikut. Konkursi lõppkontsert toimus Londonis Barbikani keskuse saalis, kus Aleksandr plokk juhatada tas Londoni sümfooniaorkestri ees Carl Maria von Weberi avamäng ooperile Nõidkütt Sergei Prokofjevi roomiaste Juuliast ja katkendit Kloote püsii süüdist meri. Konkurss kannab selle asutaja Donald Ella Flicki nime ja toimub alates aastast 1992 iga kahe aasta tagant milles osalemist võivad taotleda kõik 18 kuni 35 aastased muusikud, kelle asukoha maksan Euroopa Liit. Konkurssi korraldatakse koostöös Londonis Ronja orkestriga ja konkursi patroon on valsi Prints Donald Della. Flicki konkurss annabki välja vaid ühend 15000 naela suuruse võitja preemia ja võitja saab ühe aasta jooksul tegutseda Londoni sümfooniaorkestri assistent lina, töötades Valeri kerge Viias Colin Davise käe all. Aastal 2010 võttis sellest konkursist osa ka Berliinis elav noor Eesti dirigent Kristiina Poska, kes pääses konkursi finaali kolme parema võistleja hulka. Helga ja Eesti teatri- ja muusikamuuseum esitles rahvusvaheliselt Ka päeval Eesti klaveriehituse haruldast pärli 1800 seitsmeteistkümnendal aastal Ludwig Eerigi poolt valmistatud tiibklaverit. Tegemist on vanima Eestis valmistatud ning tänapäevani säilinud klaveriga. Irich tegutses Tallinnas klaverimeistrina aastatel 1815 kuni 24. Tema juures õppis hiljem ka Tallinna toomgildi Holdermani ametit olnud Hans Heinrich Falck, kelle 1800 kolmekümnendatel laastatel valmistatud klaver on samuti muuseumi kogus. Kõige vanem teade Eestis tegutsenud klaverimeistri Johann Friedrich kreetneri kohta pärineb aastast 1779, tema valmistatud muusikainstrumente paraku säilinud pole. 2010. aastal talmuuseumi kollektsiooni lisandunud klaveri konserveerimisega tegeles spetsialistidest koosnev töörühm, kuhu lisaks muuseumi esindajatele kuulusid Eesti parimat spetsialistid ennistuskojast Kanut konserveerimiskeskusest, tsunftijänes eesti rahvuslikust klaverimuuseumist. Esitlusel rääkisid unikaalse leiu ajal loost korrastamisest ning kõlalaualt leitud pikantset tekstist muuseumi muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste, Tallinna linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakas ning konserveerimisprotsessi läbiviija Mati Raal. Konserveerimisprotsess kestis üle aasta. Risto Lehiste näitas fotosid ja rääkis klaveri esialgsest seisukorrast. Esialgne olukord sellel pillil oli absoluutselt kõiki erinevaid liike, kahjustusi, mis puhul saab olla niisiis ta mingi organismi elutegevuse kui ka inimtegevuse. Kui ta lõppude lõpuks siis ka instrumendi omapärast tulenevalt kahjustada kõik roostetanud hallitus seest ja väljast seda pilli. Liikluskahjustused kooli lahti, kõik klaveri kapten, elevandiluust kukkunud. Aga me teadsime seda, et Ludwig Eerik tegutses Tallinnas 1815 kuni 1824 mis tähendab seda, et me olime päris kindlad juba tookord, et see pill on suure tõenäosusega kõige vanem Eestis alustatud ja tänapäevani säilinud klaverit. Tegelikult Eesti teatri- ja muusikamuuseumis oli kunagi Erichi tahvelklaver ja see on siis 1815. aastal, aga see klaver on paraku tänaseks juba hävinud, kuna omal ajal muuseumi pillihoidla sai tugevaid veekahjustusi. Lauluväljakul oli äärmiselt kahju, sest seal langenud selle õnnetuse ohvriks päris palju meie muuseum, Pille, aga ajad otsimised. Praktilisest tööst suurem osa oli puidudetailidega, mida teostas Mati Raal. Siis teate, mis on peamine probleem, sellisel puhul on see, et vaadates allitud seal otseselt ära võiks hallitusseeneniidistik toitub sellest loomsest liimist, ehk siis liinid vanasti niinimetatud kondiliimiga, see oli kõik sealt siis ära söödud seente poolt need ühesõnaga kõik pohlad, mis liimitud oli, kõik need olid ka lahti puudunud ja see oligi see, et tuli siis seal päevi ja tunde ja õhtuid veeta, kõik need tükikesed siis tagasi liimida, leida need kohad, puhastada sellest hallitusest. Ja see oli, oleks, eks, võib-olla kõige mahuga kõige suurem töö ja siis noh, ma küsisin pärast klaverimeistrite käest, et kui mitu detaili klavereid siis väidetavalt olla neid 10000 sees ja klaveril võib-olla natukene vähem, aga ma ise nagu tegid väiksed arvutused, ilmselt tegelasi meie vähemalt 2000 detailiga. Töö käigus tuli kõlalaua alt välja üks saksakeelne kiri mis saadeti dešifreerimiseks edasi Tallinna linnaarhiivi. Seal selgus ka kirja pikantne tekst, mille sisust lähtuvalt oletatakse, et seda ei ole kirja pannud mitte klaverimeister vaid tema sell Hans folk, kellest hiljem kujunes samuti klaverimeister. Tekst oli 21 rida, räägib Küllo Arjakas. Esimesel real mina, allakirjutanu teisel ja tulemus on käesolevaga. Et see kõlalaud on sobiliku pikkuse, paksuse, laiuse ja kõrgusega mingite klaver 33 hea keha ja hea näha ja haisva hingeõhuga hoora juuresolekul 20 kolmandail mail 1817 kõla loom liimitud. Nüüd enne seda, kui seal, kuidas kõlab, valmistati, olid selle peale sugulasest vahekorras, on väga viisakas juhte, mis võrreldes. Raamatutest leida võib järgnevad isikud. Eks iilik, kas justaga instaga võib küsimärk tekkida kestel ja ketšup kobin flopilettidelt ka või teine variant VSM portiis või Hortik Maridjaga korpus oma Carooniga Ivarianski papsudiilsega mõeldud tehtud Tallinnas 23. mai 1817. Lühidalt see tekst on ühest poolest originaalne, reaalne, ühene ja selge. Kõik saavad aru, millega tegemist. Konserveerimise eesmärgist rääkis Risto Lehiste. Kindlasti manitseda klaverit mängimas, pea jätta võimalusi klaverispetsialistidele segaseks uurimiseks, isegi mis olid pooleldi juba hävinud metsa erakonserveeritud, need seal alles jäetud. Ehk kui on soovi, siis on võimalik seda mikroskoobiga uurida, vaadata neid töövõtteid ja, ja ühesõnaga see klaver on teaduslikuks uurimiseks, relsin muuseumis olemas töö, selle klaveriga ja ei ole lõppenud, et mis siis on, eriti tiibklavereid olulisus on, see on juba nagu mainisin, et see on vanim Eestis valmistatud. Ta positsioneerub ajalooliselt ja loogiliselt ja alates nüüd sellest päevast siis ka füüsiliselt nende kahe klaveri vahele, siia üks seal on 1771. aastal Londonist valmistatud suppe tahvelklaver, mis on siis, ma arvan, et Eestis kõige vanem laps üldse, mis Eestis olemas on ja siis võite näha ka ergi õpipoisiselli tööd siis palki tahvelklaver, kui see Eerik sinna sinna vahele panna, siis saab ikka ajaloolised esemed ajalugu. See peaks siis iseenda eest rääkima. Sülgaja tänasele heligaja leht tegid kaastööd nelejevaste infelt Ene Üleoja Tiiule Evald ja Igor Karsnek. Saate toimetas Kersti Inno, montaaži tegi operaator Helle Paas. Aitäh kuulamast.