Kes on Saksamaal vähegi ringi sõitnud, eriti väiksemates linnades, sellel tuleb kindlasti silme ette järgneva jutuga minategelane aiapäkapikk. Neid tavaliselt roheliste pükste ja punase lott mütsiga põlvepikkusi. Kujukesi võib näha paljudes saksa aedades küll keset muruplatsi või põõsa varjus. Meie pilgu jaoks harjumatult veidratel lausa kitsi maigulistele aia kaunistustel on aga tegelikult pikk ja kirju ajalugu. Ametlikult tähistatakse tänavu aiapäkapikkude 100 kolmekümnendat sünnipäeva. Seda nii ulatusliku näitusega Dortmundi tööstusmuuseumis eriväljapanekutega, Saksamaa ainsas aiapäkapikkude pargis, truuset saalis ja Baden-Württembergi rotamis lei nimelises paigas asuvas aiapäkapikkude muuseumis. Nende auväärses vanuses kujukese sünnipaik kui nii võib öelda, asub Kesk-Saksamaal tüüringis herefordi linna lähistel Krephen Roodas, kus kohalikus terrakota manufaktuuris alustati 1872. aastal aiapäkapikkude tööstuslikku tootmist. Idee autoriks on keegi noor, pottsepasell olid meeldinud Salzburgi barokkstiilis lossis aedades nähtud ilukujukesed. Lihtinimese, nagu olnud selliste kujude muretsemine liialt kallis. Kuid temagi tahtis oma iluaeda või peenraserva kaunistada ja vabrikus toodetud figuurid võiksid selleks sobida küll. Miks aga hakati tootma just nimelt päkapikukujusid? Põhjaliku seletuse aiapäkapikkude arenguloos, portselani, modelleerija Filipp kriibeli poolt, samuti tööringis 1874. aastal loodud firmast, mis tegutseb muide tänini ja on seega vanim aiapäkapikkude tootja Saksamaal. Firmamuuseumis on alles esimesed kujukesed, mis ei meenuta eriti kaasaegseid stereotüüpe. Nimelt modelleeriti neid hoopiski tollel ajal sealkandis töötanud kaevurite järgi Need kandnud peas punast mütsi, mis paistnud kaevanduskäikudes tõrvikute valgel hästi silma. Siis polnud ju veel elektrivalgustust ega ka patareidega kaevurilampe. Esimeste laia päkapikkudel on niisiis peas punane müts, käes labidad ja laternad ning nende näoilmed pole ka sugugi mitte nii lihtsameelselt lõbusad sest ega kaevandustöö polnud naljategu. Märksõna kaevurid viib meid aga veelgi kaugemale minevikku. Kiili sotsioloog Hans Werner traal on 18 aastat uurinud aiapäkapikkude tekkelugu ja kinnitab, et see on vähemalt 800 aasta pikkune. Kujukest eelkäijad pärinevad Väike-Aasiast ajaloolisest mäe kaevanduse piirkonnast. Kapadookia Ast. Algas kõik sellest, et vanal ajal oli keeruline rajada kaevanduskäike, kus täismehed tegutsema mahuksid. Seetõttu saadeti maa alla lapsi. Hiljem toodi kaevandustöödele Aafrikast neegerorje, täpsemalt väikesekasvulisi, kuid tugevaid meesid. Ent aastate jooksul püügmeed kas põgenesid või surid ära. Siis sooviti vähemalt nii-öelda nende jõudu sümboolselt kinni hoida ning umbes 13. 14. sajandil valmistati savist meekujusid umbes meeter pikad paksude huulte ja lokkis juustega, sageli ka väike kiiver peas. Need pandi kaevanduste juurde valvesse. 15. 16. sajandil saabusid kappadokiasse Veneetsia kaupmehed. Nendele jäid huvitavat kujukesed silma ning nad hakkasid neid edasi müüma itaalia rikastele. Nii leidsid kääbuskujud endale koha ülikute suurtes parkides. Aadlike jaoks olid kujukesed mõistagi lihtsalt kaugelt pärit eksootilised esemed. Nad ei teadnud, milleks need algselt loodi. 1420. aastal on selliseid aiakujukesi esmakordselt mainitud ka Alam-Reinimaa üritada võttes. Seitsmeteistkümnendal 18. sajandil hakkasid Euroopas kujunema kodanlus, kes ühelt poolt üritas oma elulaadis aadel Kunda eeskujuks võtta teiselt poolt aga näidata, et nad on ka ise nii-öelda kultuursed inimesed. Kuna kaugelt toodud kujude ostmine polnud nendele taskukohane, siis lasti kohapeal valmistada väiksemaid kääbuste või päkapikkude kujusid kas klaasist või portselanist. Osaliselt olid need juba ka väga kirjuks värvitud. Tõeline aiapäkapikkude tööstuslik tootmine läks nii siis lahti 19. sajandi seitsmekümnendatel aastatel kuna siis oli nende järele kujunenud juba püsiv nõudmine. Ligi kuus aastakümmet levisid kujukesed algsel näol, siis tehti neile noorenduskuur. See tähendab, et hakati tootma rõõmsama näojumega muheda, valge, habemega ja rõõmsa ilmega päkapikke. Peas lõbus punane müts ees, roheline aedniku põll. Käesaiakäru või mõni muu tööriist, sümboliseeris nad lihtsa inimese usinalt abiliste sõpra, kellele poogiti külge ka sellised atribuudid nagu väikekodanlik ja tüüpiliselt saksapärane. Juba tekkisid ka aiapäkapikkude kui Kitši kritiseerijad. Kui Saksamaal tulid võimule natsionaalsotsialistid, ei arutlenud nad küll teemal, kas aiapäkapikud on kunst või kitš. Kuid nendele ei meeldinud nad kui väikese lihtsa inimese sümbolid. Sakslased olid ju fašistliku ideoloogia kohaselt härrasrahvas ülemrass ning mingeid päkapikud ei sobinud neid esindama. Niisiis keelati kolmandas riigis aiapäkapikkude valmistamine. 1900 viiekümnendatel aastatel elasid nad üle taassünni, kui Lääne-Saksamaa oli sõjahaavadest juba paranenud ning inimesed hakkasid pärast esmaste elu vajaduste rahuldamist taas pöörama rõhku oma ümbruse kaunistamisel. Kommunistlikule teele pöördunud Ida-Saksamaal aga keelati veel kord aiapäkapikud ja kui väikekodanluse ilmingu tootmine. Saksa demokraatlik vabariik on saanud ajalooks, punase Lott mütsiga mehikesed, saksaaedades aga jäänud püsima. Šveitslane Fritz Friedman toob selle fakti selgituseks ühe lihtsa näite. Nende olemasolu on eriti oluline üksildast neile inimestele. See, kellel pole koera või kassi, jutustab oma muresid aiapäkapikkudele. Nemad kuulavad alati ära ja kui nad ka küsimustele otseselt ei vasta, võid olla kindel, et nad ei ütle sulle kunagi midagi rumalat või häbematult. 83 aastane Friedman maailma ainus Nanoloogia professor asutas 1981. aastal Baselis rahvusvahelise aiapäkapikud ja kaitseühenduse. Milleks seda vaja oli ja millega selline organisatsioon tegeleb sellest pisut hiljem. Siinkohal aga oleks ilmselt vaja selgitada, mis on Nonoloogia. Nanoloogia ehk päkapikuteadus peab oluliseks tähiseks päkapikkude ajaloos aastal 341 Väike-Aasias Miki aas toimunud lahingut. Seal võitlesid punaste ja roheliste päkapikkude armeed tükk aega ägedalt, kuid ülekaalu ei saavutanud kumbki pool. Lõpuks jõuti kompromissile ja lepiti kokku, et edaspidi peavad kõik aiapäkapikud kandma punast mütsi ja rohelist põlle. Sellest ajast valitseb päkapikurahva seas rahu. Aiapäkapikke liigitavad analoogid aga järgmiselt. Arenenud on kõike välja ürgsest, harilikust ehk tavalisest aiapäkapikkust. Ladina keele sõnanus Hortoorumbulgaaris. Ala gruppidena tuntakse Nanus viridaarit, iluaiapäkapiku jänanus, pomaarid viljapuuaiapäkapikutänapäeval, mil need aiad on sageli juba kokku sulanud. Räägitakse aga põhiliselt kolmest aiapäkapikuliigist. Nendeks on Nanus laboranz, töörügaja, kelle silmatorkavaks tunnuseks on käes hoitav tööriist näiteks labidas, Kõrblas, vigaste Kann. Teiseks Nanus artiseks muusade teener, kes näiteks mängib lõõtspilli või puhub flööti. Kolmandaks levinud liigiks on agananus relakas sans ehk lõõgastunud päkapikk et mitte öelda laiskust. Viimase kõige levinumad esinemisvormid on jalg üle põlve, lesi ja piipu popsutav või siis kiikuv päkapikk. On olemas veel üks aiapäkapikkude alaliik, mida leidub küll harvemini kui eelpool nimetatud, kuid Nanoloogidele põhjustab see tõelist meelehärmi. Nii et suures ahastuses kasutatakse sellest rääkimisel isegi kahte liiginimetust. Veneenus mürgine ehk hukatuslik aiapäkapikk või Noonusterversus perversne ehk loomuvastane päkapikk. Nagu nendest nimetustest võib järeldada, on tegemist isenditega, kes oma hävituses mürgitavad aiapäkapikkude õilsa rassi mainet. See, kui neil puudub punane lott müts on meil väike pat hoopis hullem, näiteks pooles mastis pükstega või hoopis alasti päkapikud. Rääkimata nendest, kes esinevad mingi vulgaarse žestiga või pissivad põõsa alla. Tõeliseni analoogi silmis ei leia armuga naissoost aiapäkapikud sest neid lihtsalt ei tohi olemas olla. Küsimusele, kuidas siis aiapäkapikud paljunevad, kui naissoost isendeid olemas ei tohi olla, ei osatan analoogia praeguse seisu juures paraku veel vastata. Kuid nano seksioloogid töötavad eri teooriate kallal juba aastakümneid ja küllap ükskord seegi välja selgitatakse. Nanoloogide jaoks on kahtlemata oluline liigipuhtuse mõiste. Tõeline aiapäkapikk on õilsat päritolu, see tähendab ettevalmistatud terrakotast ehk põletatud sauest ning käsitsi värvitud. Vaata ta on siiski ka keraamilised vormid poeetilisema natuuriga geoloogid nimetavad selliseid aiapäkapikke hingestatuteks. Odav plastmassist vormitav masstoodang on seevastu arusaadavalt hingetu, mida ortodokse mad analoogid üldse tunnistada ei taha. Kuid liberaalsemad on selliste kui vaesemate inimeste rahakotile sobivamat eksemplaride levikuga leppinud. Viimasel ajal võib juba kohata klaasist puidust betoonist isegi pronksist aiapäkapikke. Härrased avaldusvormid on aga siiski veel liialt noored selleks, et neid teaduslikult analüüsida. Ja olgu siis algupära milline tahes. Ühes on anoloogide raudselt üksmeelsed. Korralik aiapäkapikk peab kandma punast Lott mütsi, rohelist põlle ja vastupidavaid jalanõusid. Tema näol peab olema naeratus ja pilgus lahkus ning tema kogupikkus ei tohi ületada kuutkümmet kaheksat sentimeetrit. Sellest mõõdust pikemate puhul tuleb juba rääkida aiafiguuridest, mitte aiapäkapikkudest. Traditsiooniliselt peaks küll päkapikkude pikkust mõõtma Vaksades ehk siis väljasirutatud pöidla ja keskmise sõrme vahemaaga, nii et korraliku aiapäkapikupikkuseks tuleks umbes kolm vaksa. Aiapäkapikkude eluiga sõltub paljuski neid ümbritsevatest oludest, eelkõige nende pererahvast. Hingestatud ehk siis terakoortest valmistatud päkapikud võivad saada 60 aastaseks hingetud ehk kunstmaterjalist, teoreetiliselt isegi 100 aastaseks. Praktiliselt on nende eluiga harva rohkem kui 15 aastat seda vähese hoolitsuse, ilmastikutingimuste ja ka inimeste mobiilsemaks muutumise tõttu. Niisiis peaksid need inimesed, kes on otsustanud endale hingestatud aiapäkapiku soetada ja tahaksid temast pikki aastaid rõõmu tunda, järgima nelja põhilist reeglit. Esiteks teie päkapikk on looduslikust materjalist, löökidele, jala hoopidele või muule vägivallale reageerita väga tundlikult. Enamasti puruneb lõplikult. Üleüldse pole ju toores vägivald tsiviliseeritud ühiskonnas sobilik käitumismoodus, seepärast suhtuge oma aiapäkapikurahumeelselt nii nagu kaasinimestesse. Teiseks terrakota on tegelikult tugev materjal, kuid vesi ja eriti sellele järgnev külm võivatele vägagi ebatervislikult mõjuda. Kas te ise suudaksite paduvihmas või lumes ilma vastava riietuseta ööpäev läbiaiast seista? Kui ei, siis ärge nõudke seda ka oma aiapäkapikult. Tema armastab pigem sunnist, päikesepaistet ja lendlevaid liblikaid, aga kindlasti mitte talve. Niisiis tuleb talle õigeaegselt talvepuhkust võimaldada. Kolmandaks ka soojemal aastaajal peaksite mõtlema sellele, et teie aiapäkapikuvarbad ühte lugu märjaks ei saaks. Tal ei teki küll nohu, kuid terrakotamaterjal, mis ajapikku endasse siiski niiskust imab. Selle tagajärjel võib näiteks värv maha kooruda. Seepärast on soovitatav paigutada aiapäkapikk kiviplaadile või mingile muule veekindlale alusele, kus ta suvised vihmahood muretult üle elab. Neljandaks. Nii nagu inimeste tervisele on oluline puhtuse pidamine, On see vajalik ka aiapäkapikkude elus. Enne kui te saadate oma truu Lott mütsilise aiavalvuri talvepuhkusele, tuleb ta korralikult puhtaks teha. Selleks kasutage pehmet lappi ja mitte liiga kangeid puhastusvahendeid. Mitte mingil juhul ei tohi küürimiseks kasutada terastraadist, nuustikuid või harju. Ega aiapäkapikk pole kõrbenud pajapõhi Nende nelja põhilise reegli täitmisel või nii siis eeldada, et tunnete rõõmu paljudel kevadetel, mil te oma väikese sõbra taas aeda viite. Aga kui teinekord peakski juhtuma mõni väiksem õnnetus, siis on kindlasti võimalik leida aiapäkapikud ja restauraatorid, kes näiteks tekkinud praakese paikavad või kulunud värvi kuube värskendavad. See jutt oli mõeldud aiapäkapikkude armastajatele ent nendel punase lott mütsiga naeratavatel mehikestele on tegelikkuses ka päris palju vaenlasi. Pärast tegutseb juba aastaid rahvusvaheline aiapäkapikkude kaitseühendus, millel on ümmarguselt 300 liiget. Aja jooksul on neil tulnud oma kaitsealuste nimel isegi kohtuprotsesse pidada. Paraku mitte alati edukalt. Näiteks aprillis 1988 kihutas Hamburgi ülemkohus ühelt linna haljasalalt aiapäkapikud minema. Otsust põhjendati eni. Kuna sugugi mitte vähe linnakodanikke näeb aiapäkapikkude paigutamises haljasalale kitsarinnalisus piiratuse ja halva maitseilmingut on tagajärjeks sugugi mitte tühine ühiskondliku ha optilise kogu mulje kahjustumine. Niisiis pidid aiapäkapikud viisakama linnapildi nimel haljas analt kaduma. Tänavu veebruaris toimus skeemid, siis ka esimene saksa aiapäkapikkude, õigemini küll nende sõprade kongress, mis kestis ühtekokku 10 päeva. Arutluse all oli seal näiteks kapikude kaitsmine happevihmade ning koera ja kassipissi eest. Tunti muret selle pärast, et järjest rohkem esineb viimasel ajal päkapikkude vigastamist purjus peaga muruniidukiga tegutsevate indiviidide poolt avaldati protesti oma väikeste sõprade pilte aitäh sobimatu ärakasutamise üle. Näiteks kondoomi pakenditel kritiseeriti ka terrakutest valmistatud kapikud suhteliselt kõrget hinda, mistõttu peavad paljud inimesed muretsema endale odavama Hiinas või Ladina-Ameerikas valmistatud plastmassist kujukese. Saksamaal tegutseb käesoleval ajal viis aiapäkapikke tootvat firmat. Vanim nendest, nagu juba mainitud, on tüüringis asuv kriibeli manufaktuur kus valmistatakse niinimetatud hingestatud päkapikke ehk käsitsi värvitud terrakotafiguure. Firma koduleheküljel on toodangust täpne ülevaade koos piltidega ja mõistagi ka kohese tellimisvõimalusega. Mida siis pakutakse. Näiteks 19 euro eest võite soetada endale õngitseda päkapiku tea pikkus 27 sentimeetrit koos õnge jagalakesega võigaste kannuga Artu rusina 24 sentimeetrit pikk, hind 12 eurot. Kõige väiksem, vaid 16 sentimeetri pikkune, ent seest kõige odavam 10 eurot 50 senti on kiikuv päkapikk, järg kõige pikem, 40 sentimeetrit ja vastavalt ka kallis 59 eurot on päkapikk Albert. Tõsi küll, temaga koos saab ka kaks lillepotti, mida ta kaenlas hoiab. Kes aga sooviks endale korraga mitu aiapäkapikku soetada, võib hoopiski võtta seltskonna nimetusega lõbusad Moose kandid. Need maksavad küll 66 eurot, kuid see-eest on nad kuuekesi. Sellised on niisiis mõned näited pikkade traditsioonidega kriibeli firma toodangust. Libermanni vabrik on ka juba suhteliselt ammune tegija aastast 1964 kuid tulihingelised aiapäkapikkude sõbrad nende toodangu poole Te ei vaatagi, sest seal valmistatakse ju hingetuid ehk plastmassist kujukesi. Siiski on see vabrik leidnud päris hea vastuvõtu oma uut sorti toodangule infrapunasensoritega varustatud aiavalvuritele mis reageerivad liikumisele ja valguse muutumisele ning teatavad sellest peremehele vastava heliga. Näiteks laulavad mingit laulukest või hakkavad norskama. Uusim tegija aiapäkapikkude alal on firma nimetusega fundard protsent Svergen power sajaprotsendiline päkapikupower. Nende trumbiks on traditsioonilistest õigegi erinevad kujukesed. Näiteks alagrupis päkapikud, mehed, pakutakse selliste alade esindajaid nagu juuksur, autoremondilukksepp, hambaarst, politseinik, jäätisemüüja, teleoperaator, tuletõrjuja ja tänapäevasele infoühiskonnale kohaselt ka aiapäkapikk. Arvutiproff. Laias valikus võib saada ka päkapikke, poliitikuid tuntumatest kahtlemata silmud kool Josca Fischer ja Gerhard Schröder. Mõeldud on nendelgi, kellele meeldivad nii sport kui aiapäkapikud. Nemad saaksid endale muretseda näiteks Michael Schumacheri päkapikukujul. Mõistagi punases Ferraris. Ja kui sellest ulatuslikust sortimendist ikka veel seda päris oma ja armasta aiapäkapiku ei leia, saab firmale esitada individuaaltellimuse. Muide, samast firmast on võimalik soovi korral päkapikega laenutada, juhul, kui soovite näiteks aiapeoks oma aeda värskendada. Ühe kuu päkapikuüür algab kahest eurost 50-st sendist. Kui palju aga võib tänapäeval üldse aiapäkapikke olla, Saksamaalt on nad juba lisaks naaberriikidele levinud Ameerikasse, Kanadasse. Prantsusmaal muutis populaarseks meiegi kinokülastajatele tuntud film Ameli analoogia professor Friidmanni hinnangul võib maailmas käesoleval ajal eksisteerida ligi 35 miljonit aiapäkapiku ehk viis korda rohkem kui on Šveitsis elanikke. Iga aastaga lisandub neid umbes neli miljonit kuid suur osa nendest peavad siiski asendama vanu, oma aja ära elanud päkapikke. Samas on just need vanakesed täpsemalt hästi säilinud eksemplaride möödunud sajandi esimestest kümnetest kollektsionääride hulgas väga hinnas. Nende hind võib ulatuda kuni 250 euroni. 1991. aastal korraldati muide Saksamaal ulatuslik aiapäkapikud teemaline rahvaküsitlus mis hõlmas 18 kuni 59 aastase inimesi. Küsitlusest selgus, et ligi pooled sakslastest armastavad neid kujukesi kellel neid endal just pole. See näeb neid meeleldi kasvõi naabriaias. Negatiivne suhtumine aiapäkapikkudesse suureneb koos inimese haridustaseme ja sissetulekuga ning on valdav suurlinnades. Kuid ega turumajandus tühja kohta salli. Tootjad on arvestanud ka sihtgrupiga, keda nimetatakse lihtsalt päkapiku vihkajateks või peenemalt intellektuaalseteks eitajateks. Nimelt nendele, kes tahavad oma päkapikulembelise naabrit provotseerida või lihtsalt kogu päkapikkunduse vastu protesteerida. Toodetakse mõrvatud aiapäkapikke. See tähendab kujukesi, mis lebavad maas, verine nuga seljas. Need muide lähevad päris hästi müügiks. Siinkohal ja ühtlasi ka lõpetuseks tsiteerime veel kord anoloogia professor Friidmanni. Iga päkapikk pole aiapäkapikk, kuid iga aiapäkapikk on päkapikk. Ja ta on seda väärt, et me tema eksistentsi eest võitleme. Kas või ainuüksi dimensioonide pärast. Filosoofia on ürgvana mäng väikese ja suure vahel. See on läbi aegade inspireerinud kirjanikke ja kunstnikke ning andnud meile ka olulisi äratundmisi. Ühe parima neist on sõnastanud saksa romantismi esindaja luuletaja Novaalis. See kõlab nii. Kui sa näed hiiglast, siis kontrolli päikeseseisu ja pane tähele, kas tegemist pole mitte päkapikuvarjuga.