Tere hommikust, on terve hulk inimesi ka meie väikeses Eestis, kes on justkui kogu aeg olemas, võiks isegi öelda, et on kogu aeg olemas olnud. Aga kellest me teame justkui masendavalt vähe. Ja üks nendest, kes on kogu aeg olemas olnud ja kellest me peaaegu midagi ei tea või vähemalt mina on muusik Tõnu Raadik, tere hommikust. Tere hommikust. Mina olen Margit Kilumets ja selle saate helirežissöör on Vivika Ludvig. Olgu algatuseks kohe öeldud, et, et meie Tõnuga omavahel ei tunne, aga minu keel lihtsalt ei paindu kuidagi sulle teie ütlema. Nii et kõik pahased raadiokuulajad, te võite oma kirjad nüüd teele panna, aga me teeme selle saate sina-vormis, kui sa vastu pole. Mul väljas on ausalt öeldes minu arvates eesti vaieldamatult kõige hirmsam kuu. Inimesed käivad ka, puutsid on peas, tuju tahab kogu aeg minna halvaks. Kuidas sina selle vastu võitled? No ma pole sellega nõus, esiteks mulle meeldib väga novembrikuu, sest et seal hingedekuu ja mulle meeldib see selline, kus on lumeootus, mulle meeldib see esimene pool alati talvest väga palju rohkem kui see viimane, järgmine päev siis kui on veel pime, lund ei ole veel tulnud ja, ja varsti tuleb lumi, varsti tulevad need värvilised tuled, tuleb kogu see jõuluaeg mulle, see sobib väga hästi. Aga kui ei tule lund vaata, on ju selliseid talvesid, kus sa jäädki seda ootama? Pole vahet, see, see ootus on äge ja see, need tuled on ägedad ja mulle väga meeldib see kõik see selline teatavat pidulikkust, mis on aastavahetusega kaasnev kõik seesamamoodi hingede asi. Mulle kõik see meeldib, pärast on palju hullem siis kui on jaanuar, veebruar ikka ta veel vedeleb maas. Märtsis ei ole veel ära läinud. Aga kuidas see loomingule mõjub, see aeg? Suurepäraselt mulle meeldib, noh, pimedas on väga hea teha muusikat, sest et väga palju hullem on teha lõõskavas päikese all ja linnud laulavad ja ja toas ei suuda olla suvel, siis on palju hullem teha, siis on siin, ma tean ainult siis, kui peab. Lugesingi, muide, ühest sinu hiljutisest intervjuust, et on aegu, on päevi, kus sa pead ennast sundima tööle, sa oled vabakutseline, eks ole. Ja kuidas see sundimine siis käid, tõused hommikul üles, ütled Tõnu, täna, sa pead tegema neli tundi tööd või kuidas? Ei, mul on välja kujunenud selline oma rutiin, mulle mulle meeldib küll, kõik rutiinid meeldivad mulle, nii et mulle meeldib väga tegeleda konkreetselt konkreetsete kohustustega konkreetsete asjadega ja siis see tegelikult see käivitab samamoodi nagu pillimängijate. Sest ma hakkan mängima alati neid heliredeleid, mida ma eluaeg olen vihanud või noh, nüüd nüüd ei ole enam vahet, aga lapsena ma ei sallinud ja neid ka neid etüüdi, mida ma lapsena ei sallinud ja ma hakkan näiteks riiulil neid mängima ja siis see tegelikult avab mingid kanalid ja edasiaken, komponeerime väga hästi. Sobib. See on suurepärane. Noh, see on nii nagu nagu jooksma minnes, et ainult alguses on nii, et sa pead sundima ennast sealt edasi. Kõik juba sujub. Sa küpsetad juba pikemat aega oma uut plaati ja õigupoolest ma ei mäletagi, millal ma, ma näiteks hommikuprogrammi tehes mängisin sinu värskeid lugusid, kui, kui pikk see periood nüüd nendest eelmistest lugudest kuni nende tuliuute nii on olnud. No nüüd on niiviisi, et noh, lugusid ma teen kogu aeg ja noh, need on sellised erinevatel erinevate asjade jaoks, erinevad tellimuslood ja nii edasi, nii et ma teen, lakkamatult hakkavad sellist päris autoriplaati. Viimati tegin 2005, seitse aastat vahet, ma olen korjanud küll materjali kogu selle aja jooksul ja eks ta läheks edasi ka täpselt samasuguse tempoga, et plaadini ta ei jõuakski, aga siis vahepeal mõtlesin, et ikkagi tõmban joone alla, et fikseerida käin ära vähemalt selle mingisuguse vahepealse, selle praeguse, sellise olukorra, kus mul on olemas hulk ideid, hulk lugusid, hulk erakordselt häid sõnu ja on vaja nad ainult ära niiviisi vormistada plaadiks, nii et nüüd ma mõtlesin, et nüüd ma teen selle ära ja siis ma jälle jätkan. Järgmise seitsme aasta pärast on võib-olla jälle uue autoriplaadil, aga muidu ma olen jah, neid lasteplaate, ma olen vahepeal teinud päris mitu ja tellimusplaate niiviisi, et inimesed, kes tahavad näiteks laulda või kes tahavad muusikat teha, et siis teeme niiviisi mitme peale kokku midagi. Kas kas selline asi on ka võimalik, et näiteks tuleb fordil uus mudel autol ja nad helistavad sulle ütlevad, et Tõnu tee meie fordile nüüd laule sisse kirjutatakse laulu. Muidugi äge oleks tähendanud ei ole küll kahjuks kunagi selle peale tulnud, mul oleks nii huvitav pordist laulude kordamine, legendaarne legendaarne. Kui palju sellega. Kusjuures, kui nad helistavad pärast saadet tänu, siis ma pean saama vähemalt väikese kingituse. Aga ära muretse, aga nende ilusate laulusõnade juurde tagasi tulles, kas sõnad on käivitav jõud? Sõnad on kindlasti käivitaja jõuda, sõnad on noh, vaata, maal on, eks ju, suure osa oma elust teatris näitlejana töötanud ja ka õppinud näitlejaks ja, ja ma ei saa sõnast üle ega ümber, nii et kui on kehvad sõnad, siis ma ei saa, siis mina ei saa kuidagi tehtud mitte midagi, nii et ma ei, ma ei oska neid välja lülitada, nii et sõnad on hirmus tähtsad asjad minu jaoks. Ja loomulikult heades sõnades on olemas ja headel poeetidele on ikkagi olemas miski, see, see kosmos, mis seal sõnade taga veel on, nii et kui ta paneb oma kaks sõna ritta või siis sealt moodustub veel mingisugused metatasandid ja ja see on see võimas, võimas energia, mis seal. Kui sul on läbi aegade olnud selline autor maid jah, luuletaja sõnademeister, kelle sõnadele sa oled kõige rohkem lugusid kirjutanud. Ma ei ole niiviisi pidanud, aga mul on hästi kitsasringele luuletustele kirjutanud, palun kuulan huviga. Esiteks minu naine on Ann Tenno, kelle puhul ma üldse ei teadnudki, luuletada oskab, kui me tuttavaks saime. Sest et Ta ju luuletama hakkas, sellepärast et mina sundisin. Kuna sibul pidi tulema laulma ja mul oli muusika, oli valmis, kõik oli sisse mängitud, aga sõnu ei olnud ja siis ma ütlesin, et viimases hädas ütlesin, et seda ma olen rääkinud kontserdil. No ükskõik kontserdile ka raadiokuulajad praegu liigutavad kõrvu ja mis siis sellest sai, mis lugu sellest sündis? See üks kõige uhkematest lugudest, mis, mis sel ajal tegin ja siis oligi nii, et mina sibulbedi laulma tulema ja mina ikka ei saanud nende sõnadega hakkama ja siis mina ise ei ole see luuletaja, noh, kes, kes ise luuletab oma sõnu, tähendab, siis panin ütlesin annile, et kirjutan sõnad ja siis ise läksin muru niitma ja Ann pärast rääkis, et pidi hulluks minema, et mina sõitsin oma selle teristagemadega aknast. Suvi oli, aken oli lahti, mina sõitsin edasi-tagasi, edasi-tagasi, tema katsus lugude, katsu sa ennast sinna lainele viia ja sõnu kirjutada. Kui ta pani oma, ma ei tea, sisemise turbo käima siis igal juhul need sõnad. No siis ma järsku avastasin jah, et siis kui ta oli nad valmis saanud, et erakordselt hea poeet. Mis lugu see siis ütle igaks juhuks, mille nimi oli üks kadunud, üks kaduvpäev pööripäeva plaadi peal ja see oli sihuke sihuke natuke nukker, ilus suveballaad. Ja siis sealt alates muidugi ma olen üsna ohtralt Anni ekspluateerinud, sest et iga natukese aja tagant ajalugu lugudele sõnu ja siis ma jällegi küsin tema käest. Aga siis ma olen väga palju kirjutanud ka Jaan Tätte sõnadele, kes on täiesti vastaspool, kes noh, Annelonüümseta nagu ka Alliksaar ja nagu ka Viiding, et nad jätavad kõige olulisema asja ütlemata, ütlevad kõiki muid asju ja siis see oluline on seal ikkagi taga kogu aeg. No see mulle hästi sobib selline, nagu et seal on nagu muusikal selliste palju ruumi. Ja Jaan Tätte on jälle teistmoodi mees, kes ütleb jälle nii otse välja. Et aeg-ajalt on nagu ehmatab, et kuidas nad majoneesi nagu julgenud mõeldagi, kui tema välja, et noh, mulle meeldivad nagu mõlemad pidi. Heiti Kender on väga palju mulle sõnu kirjutanud, noh, mina olen endalt küsinud väga palju. Heitil on jälle see hea omadus, et ta kirjutab hästi kergelt, kiiresti ja ja samamoodi on väga selline teravmeelne poeet või tal on nii, et talle kuidagi tuleb nagu hästi lihtsalt kõik see ja sõnad on hästi lahuldavad. Nii et noh, ta on ise ka lauljat on mitmeid asju mul laulnud minu plaatidel ja ta kuidagi mõtlev niiviisi, et need on, need on hea laulda. Ja siis mõned sellised mehed minevikust, eks ole, et sa võtad mõne vana Bernard Kangro luuletuse näiteks ja, ja nii see käib. Jaan Krossi ja Kersti Merilaas ja muidugi selles mõttes, et noh, seal on niiviisi, et kui ma leian sealt mingisuguse nagu, nagu punkti, mis minuga klapib, tähendab, et siis ma muidugi olen alati niiviisi ka teinud. Sinu uue plaadi nimi on üks väheseid asju, mis on valmis. See on tulilind. Kas sa laenasid selle kelleltki? Ei laenanud sadama. Tegelikult Ma tean küll, kuhu sa sihid, aga aga ta ei olnud, ma, ma mõtlesin, et plaadil peaks nimi olema ja kuna need luuletused, millele ma nüüd seekord muusikat teen, suurelt jaolt on asemel on mingid tärnid ja mingid kriipsud ja, ja siis on, ma olen pannud töö pealkiri umbes esimese rea järele nendel luuletustele, siis nagu mingit sellist nagu nime ei olnud ja siis ma siis ma küsin annilt. Ann, ütle mulle selle uue plaadi pealkiri ja ta natuke aega mõtlesin, võttis, ütles tulilind, need minule väga sobis. Tulised on, on seal sellist noh, saab mingit paralleeli tõmmata kuidagi sellise põlemise ja soojusega või, või on äkki hoopis vastupidi? On teistmoodi, mingi tähendab, seal on lood, on vaiksed mõtisklemised, mõned mõned sihuksed pominad, noh, sellise aga noh, muusika on niisugune kaunis seal ja plaat on pigem selline vaikne, natukene, päris nukker ta nüüd ka ei ole, aga niuke mõtlik ja siis üks seesama tulilind, see lugu on siis selles ja see ja see lugu on siis iseenesest pole ka mitte siukene tuhast säästmine, vaid ta on pigem selline üleval lava kosmoses hõljuv lind. Keda sa, keda sa ainult oma mõttes näed, et keda, keda nagu päriselt pole olemas, aga kes kes samaaegselt on natuke nagu rohkem kui päris, kuna tantsud, tantsu peas kogu aeg. See viimistled ja, ja voolid neid lugusid viimase minutini, kuigi nad on olnud. Arvutuse tulemusena sain aru seitse aastat, mõni juba kusagil sahtlis, eks ole, 2005.-st aastast alates ja, ja selle tõttu varem, sest mul seal 2000 mahtuma ja aga. Ta ei ole meil kahjuks kuulajatele või ka õnneks ühtegi lugu sellelt uuelt plaadilt mängida, aga nagu me enne saate algust sinuga rääkisime, tegelikult ei ole seal mitte mingit tähtsust, sest et sinu varamus on ka päris palju niisuguseid lugusid, mida raadios harva mängitakse ja mis kuulajale tunduvad ikka jälle uued. Nojah, ma arvan, et ega ma oma seda muusikalist keelt nüüd nii väga ei muuda, et mina olen ikka mina, tähendab, noh mul on küll nii, et osa inimesi ootavad mult ainult ühte siukest lõikamise lugu. Madalalt lendamise lugu. Aga noh, põhimõtteliselt ma ikkagi kirjutan küllalt sarnaselt ja noh, nagu ikka iga iga kirjutaja, et et mingisugused käigud meeldivad rohkem, mingisugused järgnevad meeldivad rohkem ja siis minu muusika, ma loodan, et on ikkagi küllalt ühesugune. Läbi oma pika aja. Ütleme siis mitte ühesugune, mis on võib-olla natukene, mitte hea sõnaga isikupärane. Pisike seda nimetataksegi isikupäraks. Alguses. Alguses on tükk aega niisugust vaimuvaesust, aga pärast on isikupära. Ja. Lugu, mida me kohe kuulama hakkame, laulab Tanel Padar Taneli me valisime sellepärast lood emaga, et sellel plaadiesitluskontserdil või kontserdile, mis vähemalt suures osas kannab ette selle plaadi uusi lugusid. Seal on erinevaid lauljaid ja üks nendest on Tanel Padar. Ja, ja teistpidi on ka, et Tanel on minu meelest ikkagi meie praegu siin olevatest kõige parem laulja. Tal on lihtsalt sellised võimed, ta ise ei taju seda üldse minu meelest. Aga ta on lihtsalt ja väga, väga andekas inimene. Ja lool nimekson. Loo nimeks on ränd. NASA Niinatud adra ja igapäevane märki. Saaja peaks ja kas mul koht mõtetes? Liikuvad tuulehäälega linn kus on Tuulepääsenud. Kuulasime Tanelit jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja Tõnu Raadik, selle loo autor, aga kontserdil on peale Taneli ja sinu enda veel väga huvitavat rahvast. Ja on kaks noort tüdrukut või naist, noort naist, kes kes on ka minu meelest väga head lauljad, üks neist on. Anna kunstnikunimega Darling, annan Darling. Eestis elav venelanna, kes laulab jube hästi. Teine tüdruk on Kelly tiksar, kes praegusel hetkel õpib Sibeliuse akadeemias, elab Soomes ja ka minu meelest laulavad. Nad on mõlemad nagu natukese erinevad ja väga-väga värskelt minu jaoks kõlavad lauljad. Kuidas nad sattusid sinu õuele? Anna tahtis ise laulda ja salvestada minu juurest lahti. Ja siis annaga. Me salvestasime need late ja pärast seda siis mulle tundus, et et kui tal on nõus, siis ma hea meelega tahaks ta veel mõni mõningaid minu laule, laulaks. Niiviisi sat tutvusin ma annaga ja Kelliga Kelly oli musa Maril lastekoorist ja musa mari lastekooriga. Ma olen teinud mitu plaati ja Kelly laulis seal. Jaa. Noh, siis ta oli väike tüdruk, nüüdseks on ta selline noor neiu ja laulab ainult paremini kogu aeg. Et vaat teil Kelliga tuttasin niiviisi. Sul on sõpruskonnas meeletult palju muusikuid. See on selge. Aga kuidas sa valisid selle bändi, kes on näiteks ka veel? Jah, jah, räägi eitist ka. Ja siis on veel, meil kutsusin ka Heiti Kenderi laulma paari tema enda sõnadele tehtud laulu. Jäiti oli nõus, nii et mina olen väga rahul. Nii aga ikkagi selle bändi juurde, et kuidas sa valisid selle bändi, need mehed, kes, kes tulevad kokku ja siis selle nii-öelda muusikalise poole eest vastutavad sellel sinu autorikontserdil. Noh, muusikutega ma olen väga pikalt koos mänginud, nii et noh, nemad on lihtsalt selles mõttes noh, me oleme jah nagu koos palju teinud muusikat ja siis nii et ma nimetan sulle siis kes Are Jaama mängib kitarri, tere ja ka igasuguseid erinevaid elektroonilisi vahendeid. Arega Me oleme 90.-te aastate algusest 80.-te keskelt kuskilt koos teinud miljoneid esinemisi. Me pea üldse rääkima, me, nagu me juba teame siis trummi mängib Tanel Ruben kes on suurepärane džässtrummar, kellel on kellega. Ma ei ole üldse mitte mingit kaks, kaks trummarit on, kellega ma olen niiviisi väga-väga salvestanud ja, ja koos kontserte andnud on Tanel Ruben ja Toomas Rull. Ja nad on mõlemad mõlemad on täiesti niiviisi, et nad mängivad trummi niiviisi, nagu ma ei kujuta ette, et et inimene saaks niiviisi mängida üldse, et inimesel on ainult kaks kätt ja kaks jalga ja siis kuid neid kuulata, siis tundub, et need ei ole ikka inimesel on rohkem neid kõiki, neid käsi, jalgu ja bassi mängib. Argo toomel, kellega ma olen ka päris pikalt mitu aastat mänginud koos ühes bändis ja kes, kes on selline jälle sellise nagu, nagu looduslik talent, kellel on suurepärane kuulmine ja erakordselt täpne passi tajumine. Klaverit mängib Victor Christian Landerg, kelle ma kutsusin, et et seal on mõned lood, on sellised, kus klaver mängib nagu Schopeni ja mina pomisjon seal oma juttu rääkida. Ja siis mõtlesin, et ma alguses ütlesin, ma mängin ise klaverit ja kõiki, näiteks klahvpille, aga siis mõtlesin, et vot seal võiks olla sellist tõelist klassikalist klaverimängu nihukest noh, ilu. Nii et Christian mängib selliste. Ta mängib tõeliselt hästi klassikalist klaverit kihina, ise mängisin viiulit, mängin viiulit ka aeg-ajalt mingeid sünte, laulan võib-olla mingit mandoliini, veel mingeid selliseid, mis seal vaja parasjagu minu lugudes. Aga viiul on tegelikult ikkagi see sinu selline kõige omasem pill, see, mida sa oled lapsest saadik mänginud ja mida mängides sa tunned ennast kõige paremini. Selles mõttes, et no noh, ma olen teda jah, niiviisi kõige kauem õppinud ja nagu on, nagu sa tead, viiuli nüüd õpid ju naljalt Evel lõputu, praktiliselt pool oma elu muudkui õpid, õpid tehniliselt ja siis teise poole, siis proovid natuke mängida. Aga jah, viiulit ma olen väga palju mänginud. Ja nendes lugudes on seda viiulit ka palju, tähendab, et mul on erinevad perioodid aeg-ajalt lapsena ma siis ma pidin teda harjutama, siis ma ei sallinud teda. Siis mingist alates hakkas ta meeldima siis vahepeal mulle tundus riiuli ääre on liiga ära kulunud, minu jaoks liiga tüütuks läks, tähendab siis siis ma tegin muusikat, kus olid ainult kitarrid kogu aeg, siis siis kõigi teiste jaoks on kitarrid natukene nagu ära kulunud, minu jaoks jälle tundusid kitarrid hästi värsked olevat. Nii et need on kõikumisi, muutuvad. Kui palju sa üldse pilli harjutad? Sa võtad päevas, jah? No ma arvan, et ikkagi mingisugune tund päevas kindlasti. Noh, ta on, ta on tegelikult sellepärast, et hoida nagu mootorit soojana, et mängin neid samu klassikalised tüüde, mida ma kunagi ei sallinud. Aga need on tegelikult nahad on arendavad ja nad hoiavad, hoiavad ka seda sellist mingisugust muusikalist vormi. Viiulimängus on täiesti kindlalt niiviisi, et, et paigalseisu ei ole, et on, kas, kas sa liigud niiviisi edasi nahendi grammhaaval või siis liigud küllalt kiiresti kohe tagasi. Et et kui ma jätaks mingisugune kuude kaupa mängimata, siis ma sealt alates enam tõenäoliselt ei mängis seda pilli. Sa rääkisid saate alguses sellest, et sulle meeldib rutiin ja kui me sellesse sinu päeva nüüd korraks sisse vaatame, et sul on seal mingi hulk aega, mille sa pühendad muusika tegemisele või kirjutamisele või salvestamisel ja siis on sul näiteks seesama pilli mängimise aeg, aga mis sinna rutiini veel kuulub? Jooksmine kuulub, no vägagi, kui sa iga päev jookseb Minu jaoks on üle päeva, päris iga päev ei jookse kus sa jooksed, kui see saladus ei ole, Pirital, seal on suurepärased rajad, on erinevad read seal nüüd tekitatud, seal on mis tekitavad, seal on väga, mäletad rajad ja seal on nii, et Piritalt on võimalik nüüd joosta kuni sinna Viimsi poolsaare tippu kõik seal on need jooksu, need kuidas jalg, kergliiklusteed, mida pidi saab joosta ja siis Pirital endale on ju need metsaalused rajad väga ägedad. Kes pea on tühi sellel ajal, kui sa jooksed, ei ole sel ajal, ma arvan, et tulevad väga head mõtted. Vähemalt minul tulevad niiviisi, et noh, kuna organism toodab neid aineid, mis hea tuju tekitavad, siis mõtted tulevad väga head ja ma üldiselt lahendan sel ajal oma igasuguseid loomingulisi puntraid, nii et see jooksmine tekitab mulle igal juhul seal ta on jah, niiviisi, et mõtteliselt on ta suurepärane tegevus, tegelikult kuigi ta ei saa liiga pikale. Nii et noh, üle kahe tunni, kui jooksen, siis nagu läheb, liiga pikk, liiga kaua on seda tegema, sest et noh, päeval eks muid asju ka vaja teha, aga, aga põhimõtteliselt loomingu mõttes on ta väga kasulik. Nüüd mul tuli kaks küsimust korraga, tuletab mulle meelde teise gara, küsiksin, esimene on see, et sul ei ole kunagi klapid peas, kui sa jooksed. Kuidas siis veel muusika tuleb klappidesse näiteks veel mõtled neid loomingulisi puntraid ja siis veel nagu mingi rütm peab ka olema, et nagu liiga palju asju korraga. Väga hea muusika peab olema sellepärast et muidu hakkab mingisugune fraas hakkab niiviisi kummitama. Et mul ei ole seda oskust, et ma seda kuidagi peast välja saaks, tähendab, ja siis Ta muusika, et noh, see ei pea olema muusikas ja võib-olla ka mingi muu lihtsalt mingisugune jutt näiteks või mingisugune kosmoseteemaline internetisaade aga põhimõtteliselt sealt alates hakkab alateadvus töötab oma minu nende probleemide kallal. Kuulan seda juttu ja jooksen ja ja vot niiviisi toimib. Aga kui see on muusikamis klappidesse tuleb siis mis see viimasel ajal on? Küllaltki selline, mina nimetan seda padutsessiks ilma erilise mõtteta, selline vennad kogu aeg mängivad ja kogu aeg selline lõputu improviseerimine. Mulle sobib see väga hästi, sest et siis tal on nii, et mõnikord nagu võtab kaasa mõningate võtta, kas ma internetist tõmban neid asju või kuulan internetiraadioid. Aga see teine küsimus, mida ma tahtsin küsida, on see, et kui sa juba kaks tundi oled suuteline jooksma siis kas ei ole kunagi mõelnud, et sa tahaksid minna kuskile maratonile? Ma olen mõelnud küll, aga ma olen, Ma olen sihuke üksi tegija, et ma ei ole. Ma ei tunne praegu seda, ma olen küllalt suure osa enamiku oma elust ju hästi nagu kollektiivis kogu aeg olnud ja noh, teatris oli nagu seda üle suhtlemist nii palju, et et sellest, ma arvan, mulle jäänud eluks jätkub, nii et mulle see üksi jooksmine meeldib palju rohkem kui kui niiviisi suures summas jooksmine. Aga muidu jah, noh, aga need, need vahemikud on mul küll sellised, et noh, nagu maratoni võiks joosta küll. Ma saan aru, et väga palju selliseid loomingulisi mõtteid või uusi ideid saadi, ammutad sa ka siis, kui sa ei ole Eestis. Aga. Aga ega see koht nii väga tähtis ei ole, tähendab et tähtis on seal mingisugune sinu meeleseisund. Ja kui ta ta nii ja naa on erinevad moodused, kuidas seda meeleseisundit saavutada, tähendab see sama rutiin aitab ja samaaegselt nahka igasugused muud asjad. Ja rutiini lõhkumine aitab ikka ka väga hästi. Et kui sa ikkagi tead, et sind ootab ärasõit, et sa lähed mingisse vahvasse kohta ja, ja oled täiesti teistsuguses keskkonnas nädal aega, siis mina arvan, et see on ka ikka väga hea inspiratsiooniallikas. Ära nüüd vaidle. Jajah, ei, ma ei vaidle. Ma ei vaidle, tähendab, täiesti kindlalt, jah, mingisugune. Mulle hästi sobib see kineetiline energia, eks, et kui sõidad, kui sõidad autoga, siis pärast seda on, seda olen mina kuidagi nagu laetud, ma olen nagu aku ära laadinud ennast. Et mulle sobib see selline. Õhtul hotellitoas kirjutamine. Mis need reisid on või kuhu nad on sind viinud viimastel aegadel? Viimastel aegadel on umbes köögi Viru loomingulise stuudio vaes. Ei, ma mõtlesin. Mõtlesin neid energiareise, et kus sa hotellitoas pead loo loominguga tegelema. Jah, viimati oli äge, oli sihuke koht nagu Beliis ja Mehhiko need olid seal oli väga tore seal hotellituba kui niisugustes väga ei olnud. Aga, aga selle võrra olid sellised, nad olid teistmoodi, need, mis need olid? Need tonnid, jah, need sellised näed, sellised majakesed, ühetoalised, majakesed. Kas sa reisid tavaliselt koos anniga ja siis on selle reisi eesmärk natukene ka, noh, ma, ma ei tea, võib-olla ma nüüd panen täiesti mööda, aga et leida neid kohti, kus temal oleks huvitav pildistada No neid pidi me lähemegi põhimõtteliselt seepärast, et nad on visuaalselt väga atraktiivsed ja Ann reeglina pildistab seal nagu ekspeditsioon, tegelikult nagu tema meestest, mina olen autojuht ja niisama aitan vedada varustust ja olen väga rahul. Ma saan jälle muusikat kirjutada. Aga põhimõtteliselt jah, nii et tema pildistab ja mina umbes juhin niiviisi. Vahel on nii, et need inimesed, kes koos elavad, koos reisida, üldse ei saa. Aga teil seda probleemi ei ole? Neeme talumehel suurepäraselt, ma arvan, meil meil lähevad nagu omavaheline läbisaamine läheb paremaks, et kui me oleme mingisse ekstreemolukordades ja ja peame nagu pingutama. Vot seda ma tahtsingi tegelikult küsida, et juba selle paari lause ajal ma saan aru, et need reisid ei ole sellised väga lihtsad reisid. Et on viietärnihotell ja kelner koputab uksele, kas ma tohin teile hommikusöögi voodisse tuua, et see on pigem midagi hoopis muud? Tal ei ole seal pildistada midagi, ta kelnerid, need need on jah, ikkagi reeglina sellised kohad, kus, kus ei käigi üldse, näiteks Jaapanis olid ikkagi nii, et seal seal, kus me sõitsime, seal ikkagi meid vaadati, et me olime nagu tead need kulliveri reisidest need poole pikemateks. Kuid valged inimesed, noh, et seal on põnev, noh, et kus on need loodusid veel, ISIS oli samamoodi, et need seal džunglis käib väga vähe võõraid inimesi, omad inimesed käivad ja näiteks linnas oli olime meie ainsad valged või noh, põhimõtteliselt sellised heledad heledanahalised, nii et noh, seal ei olnud turvaline sugugi, tähendab, seal oli pigem niiviisi, et et kui pimedaks läheb, siis katsu linnast välja saada. Ja sa talus hästi kuuma külma niiskust, väsimust ma ei tea mõnikord võib-olla nälga mingeid katastroofiliselt selliseid vastikuid ilmaolusid, et ei ole probleemi. Muidugi, see ongi niiviisi, et kui tema pildistab, siis Ta on nii fokusseeritud, et söömisega Melil aega kulutada, kusjuures ka valgusega on alati nii, et see valguses muutub, tähendab, troopikas on see valgus hästi teistsugune kui siin, nagu polegi valguses selle kõrval, et päikest on liiga palju ja ja seal on kõik need ühest kohast teise sõitmised ja nagu seal džunglis on seal ikka aeg-ajalt ikka tee nagu kaobki ära siis või vihm uhub tee ära, et sest et kuidagi leiutame variandi edasi saada ja ja noh, see on põnev, mõtlen, et. Ma arvan, et selles hotellis pikutada ja niiviisi päikest võtta. Väga igav. Minul kindlasti siis mingisugune loominguline mõte pähe ei tule. Kas sul on mingid unistuste kohad maailmas, kui sa nüüd ani välja lülitad korraks, kuhu sa ise tahaksid minna? Ma ei oska sulle öelda niiviisi. Sest et Mul on nagu mul on nagu rahul, sellega, kus ma käinud olen ma mulle sobivad väga hästi suurlinnad sobivad väga hästi need kus ei ole ühtegi inimest lähima mingisuguse 100 kilomeetri ümbruses. Et mul on nagu sobivad mõlemad variandid. Ja kui tema talletab oma muljed ja meeleolud kõik piltidesse siis sina valanud muusikasse No ma loodan, et nad kuidagi sinna muusikasse jõuavad, aga ega sest tõenäolist Aru ei saa, tähendab noh, keeled on ikka erinevad, piltides on. Pildid on pildid, temal on nagu tema vahendi ja ma loodan, et see kuidagi mul selline muusikasse, aga no vähemalt pea teeb ikkagi lahti, nii et mul nagu tekivad uued ideed ja ja, ja mõtted lähevad nagu teistsuguseks. Ja mingite võõraste pillide helid ja rahvamuusika, mis vaieldamatult ka sinna kuidagi sinu ajju imbub. Ja ongi, ongi need, kõlad on nii teistsugused, need on nii uhked, et muusikaliselt nad kindlasti rikastavad väga tugevalt. Häda on ainult selles, et need ei ole siin Eestis kuidagi võimalik. Kriitiliselt neid pille pole, eks ju, mida, millega või nagu sealsamas pelisiski, et kui neil on kaheksa kohalikku keelt, eks ju, ja ükski neist ei ole inglise keel, ei olekski üks ametlik, on ainult inglise keel. Et need külastajad orjade järeltulijad, kes rääkisid Aafrika erinevaid dialekte seal on nii, et ju neeger on ju ele inimene, et need kreooli on ju veel mustemad seal noh, nii kummaline ja nii teistmoodi, siis nad segavad seda oma rahvamuusikat siis praegu oleva popmuusikaga, mis tekitab selliseid täiesti jaburaid, seoseid ja üheselt, kes on jabur teises hetkes, on niiviisi, et et Sa ei kujuta ette, et pilli saab niiviisi mängida ja nemad muidugi jälle ei tea, et nii ei mängita. Et seal on nagu kõik läbisegi läinud. Jube, keeruline ja huvitav. Kas sulle või teile tekivad nendel reisidel ka sellised suhted, mis näiteks kestavad kauem, kui lihtsalt mingi kohtumine kuskil kohalikus baaris või, või linnatänaval, et kas, kas on mingeid inimesi maha jäänud kuskile nendesse reisi sihtkohtadesse, kellega sa veel tahaksid suhelda või suhtledki? Muidugi muidugi et noh, tähendab, ainuke asi, et vaata, need maailmad on nii erinevad, et tuled siia, hakkaksin oma asju tegema siis ja tema elab seal edasi, tähendab oma asju tehes siis meie maailmad kokku ei puutu. No siis on ju meie tore Facebook, mille vahendusel sa saad alati inimestega suhelda. Et maailm on hästi väikseks läinud, eks ju, seda küll, et seal ei ole küsimust ja muidugi välja arvatud õli, siis ei ole internetti ja elekter on oma selle generaatori pealt. Aga muidu muidu pole viga midagi. Satelliiditelefoniga räägib mägedes, levi ei ole. Mobi, mu, meie mobiilid ei tööta seal. Aga kui olulised need sõbrad sinu jaoks on, kes siin siin Eestis ümbritsevad, on Sultsi paljusid. Ei ole eriti palju. Aga nad on olulised. Oled muusikud, ei ole erinevad. Vot nüüd ma arvasin valesti, ma arvasin, et need inimesed, kellega sa seal oma stuudios kogu aeg koos muusikat teed, et need on ka need, kellega sa lähed pärast õhtust sööma ja siis üks kutsub oma sünnipäevale ja sina kutsud oma sünnipäeval, aga ei ole nii. Seatapp on jälle mul läbi, ei saanud selle teatriga teatris meni, elasime nagu üks hiigelperekond kosmoigrite nende suhete rägastiku ka, et praegu noh, ma olen vanemaks saanud. Nüüd on see oma privaatsus, on ikka tähtis. Aga kui oluline teater üldse sinu jaoks praegu on, et kas sa näiteks tead, oled kursis Eesti sellise kõige aktuaalsem teatripildiga, et kes mida lavastab ja kes uued näitlejad, kes tulevad ja et huvitab see sind. Tead enam päris enam ei huvita, ta on nagu eelmisest elust, muidugi ma loen nad läbi, ema fikseerinud ära, tähendab uudistes. Aga ma ei ole nojah, väga pikalt enam teatris käinud. Ja ei ole jah, ei ole huvitav enam. Et noh, on tõenäoliselt ongi nii, et inimesel on erinevad perioodid. Mina olen sinna muusika poole suundunud ja ka tehnika poole rohkem ja mul on seal on palju huvitavam. Nissi tehnika poole siis, nüüd tähendab niisama loen igasuguseid huvitavaid juttusid. Et see puudutab nüüd muusika, salvestamise tehnikat või, või, Kes midagi elektritegemise tehnikat näiteks, see ei ole võimalik, mis see tähendab tuulikuid? Tehitamist Emmide tuulikut, aga no masinate ehitamine väga huvitav asi. Vot nüüd ma olen küll jahmunud, ma arvasin, et sa oled selline kaunishinged, teater ja muusika ja isegi selle salvestamise oleks üle elanud aga elektritekitamise masinat, see. Väga huvitavad. Need on palju huvitavamad, seal on uudiseid, seal on, seal on palju palju uudiseid, seal on tulemas palju uudiseid, mis ei ole praegu kuhugi jõudnud. Ja muusikas on kuidagi nii, et sul on ikka need seitse nooti ja ja ikkagi, sa oled nagu käest-jalust seotud ja ikkagi mingisugusesse kindlasse ette antud raamidest, aga inimese, see meie, meie ümbritsev, see geneetiline kooslus on väga palju kirjum, kui kui ma arvasin. Kusjuures kui ma muusikutega saateid teen, siis ikka varem või hiljem tuleb see küsimus päevakorrale, et kui on ainult seitse nooti, kuidas see siis võimalik on, et neid laule saab ikka sajandeid ja sajandeid ja lugusid juurde teha, et kas tõesti see muusika siis ühel hetkel ära ei lõpe nagu noh, nagu nafta näiteks. No ta on, eks ta lõpeb siis, kui inimene ära lõpeb, siis, siis lõpeb ka kõik need tema häälitsused, sest et ega on jälle uued põlvkonnad, kes tahavad uusi asju. See, et seda on tehtud miljon korda enne, see ei loe mitte midagi, sest et on uus põlvkond, kes tahab kuulata nii nagu väikesed tüdrukud tahavad nüüd kõik ketteriaanid kuulata. Nendel ei ole tähtis, et siin, kes siin enne kõik olid, tähendab 20 aastat tagasi või 100 aastat tagasi või noh, see inimesel, see muusika tegemine on sama oluline asi nagu verbaalne, nagu rääkimine. Et ja siis ta tahab, et seesama, see, selle aja inimene räägiks selle aja tema probleemidest ja see, et näiteks 30 aastat tagasi täpselt sama asja tehti natuke teistmoodi. See pole, see pole oluline. Muusika käib ikkagi ikka kaasas, ta on Kunivate inimene, niisama vahelinemisi, häälikuliselt suhtleb siis ta on üks suhtlemisvahend Kui sa joonistasid mõttes praegu oma sellise elukaare et läheb natuke pateetiliseks, aga noh, ikkagi saade läheneb lõpule ja kuidagi ja kontsert tuleb jõulukuu alguses, jah, mis kuupäeval ta siis täpselt tuleb. Küll kõlab hästi, et, et ka see joonistaksid selle kaare sisse siis kas kas see, see on nagu graafik, mis läheb kogu aeg ülespoole või see on nagu kardiogrammis käib üles ja alla ja vahel vahel tekitab selliseid hirmuäratavaid auke või, või, või kuidas, kuidas see sinu elu kulgenud on ja kuhu sa praeguseks jõudnud oled? No minu meelest on tükk aega üsna sirgelt läinud ja nüüd nüüd on ta niiviisi järsku otsa üles vedanud ja nüüd muudkui läheb, aga ülesgraafik läheb üles, praegu. See on ju eriti positiivne mõte ja lõpetus, et oleks küsinud veel igasuguseid asju, kusjuures teistmoodi vastanud aga sellele ülespidi minemisele saaks mingi saab seda kuidagi sõnastada ka või et tänu millele või miks see nii on? Ma ei oska sulle seda öelda. Tähendab mulle tundub, et lihtsalt et maailmas on nii palju põnevaid asju, mida tahaks kõiki kogeda ja proovida. Ja mida sa just nüüd viimasel ajal oled enda jaoks? Jah see on nagu kvaliteedis. Aga aitäh, Tõnu Raadik täna jutusaatesse tulemast ja loomulikult me mängime selle saate lõpetuseks ühe loo ja kas see lugu on sinu enda kirjutatud ja mina nõudsin kategooriliselt, et vähemalt ühte lugu tänases saates peatage ise laulma. Milline see sinu laulmise vahekord on, et sa ei ole ju tegelikult terve elu nagu mõnuga laulud, et pigem ma kujutan endale ette, et sa oled vahel teinud seda häda sunnil. Ja see on, sul on jumalast õigus sest et tähendab, ta on mõeldud ja siis, kui enam keegi laulja ei ta laulda, siis, Varsti on ilmselt on seega laulma hakkame talveks kirjutama. Ema sundi isegi ta ongi laulnud, aga ta ei ole nõus, sealt ta iga seal on, seal on veel liiga palju tööd, et ta laulma saada. Aga ta on laulnud küll, mul mitme mitmeid asju on laulnud ja ta laulab väga põnevalt. Väga teistmoodi jälle. Aga see vaev on liiga suur. Aga ennast saad sundida ja see lugu, mida me nüüd kuulama hakkame, seal seal laulad sina ise, mis selle loo nimi on ja kuidas tema sündis? Selle nimi on tänavalaterna valgusseinal. Aga see iseenesest, sellel on ka teistmoodi eellugu, me tegime Enn Rebasega 2004 umbes oli vist, tegime ühe instrumentaalmuusika plaadi kahekesi, et tema mängis akordionit, mina mängisin viiulit, bänd saatis meedia pooleks, tegime selleni viisi, selle nimi oli päikeselaik sel ajal ja siis ma pärast hakkasin vaatama, et kõik need minu tehtud laulud, 10 lugu, mis ma sinna tegin, on tegelikult, et nad olid, nad olidki laulud. Noh, kuigi ma mängisin viiuliga seda ja see oli siuke instrumentaalne märkaksime pärast vaatasin, et nad on. Ma olin nagu mõtelnud nagu laulude peale ja siis ma küsisin eetigenderilt, et kas ta kirjutab sõnad äkki nendele ja nendel lugudel oli kõikidel pealkirjad olemas. Ja siis pealkiri oli jälle sellised, et ma alguses nummerdasime neid. Ja siis mõtlesin, et panen klaasja number üks ja fantaasianumber kaks ja siis ära jama minu kolleege kitarrimängija ütles, et väga fantaasiavaene on panna fantaasia number kaks nimeks. Ja siis siis küsisin annilt, et on, tema on poeet. Tema, palun nimetatagu ära mu lood. Ja siis tema nimetas need lood ära kõik ja siis kõikidel lugudel on väga ilusad märgilised pealkirjad. Ja siis üks nendest oli tänavalaterna valgusseinal ja siis heiti kirjutas sellest tänavalaternavalgusest lähtuvalt ka sõnad. Ja vot siis on noh, heidile seesama hämmastav omadus, et ta võib kirjutada, kui ma annan talle teema ette, ta kirjutab sel teemal kirjutab väga head sõnad, nii nagu ta oleks ise selle välja peale tulla ja et nad jälle niisugune, mida mitte kellelgi teisel ei ole, tähendab poeedid, noh, nii nagu mina kirjutan muusikat nii nagu mul tuleb välja, poeedid kirjutavad reeglina sõnul sellest, mis neil välja tuleb ja heide on hämmastavalt, kes kirjutab niiviisi, et annad talle teema ette, ta kirjutab sel teemal sellise ja on väga ilusad sõnad Me kuulame nüüd Tõnu raadikut tänavalaterna valgusseinal. Me kõik ootame väga sinu uut plaati, millel nimeks tulilind. Kes saab, see tuleb kontserdile esimesel detsembril ja meie siin kõik jutusaate kuulajate tegijad, täna me siin täna hommikul saatesse tulemast. Kui vihmas tuppa kostub ainult sahin. Kui näib, lõputu ta siis ära helista. Lihtsalt tule. Ja hõika mind mu akna all. Mu seinal peegel, üks õuellather. See pole, see on nagu päikselaik ja tänavale lahti jäänud, tean et kostub tänavalitsu hõik. Kui särg ja ma täna ise kõika nakke naha all ja pesul. Aga ma olen siiski mures sinu pärast. Ja veel ei põle laterna. Otsinud ei ole. Akna peal. Jäälilled, kasvavad seal vaid õuel, adver tuppa paistab sul. Varsti suvi tulekul.